VÄGA VANA LUGU

Kunagi ammu oli Leiutajatekülas väga külm talv. Elanikud aitasid siis üksteist. Kes andis naabrile paari villaseid sokke, kes kindapaari või kampsuni. Järgmised talved olid palju leebemad, aga kingitusi tehti edasi. See oli kõigile meeldima hakanud. 

Siis tuli rahvale mõte, et keegi võikski talvel kingijagajaks hakata. Jänes Joonas oli lahkesti nõus. Ta pani vanaisa punase mantli selga. Et lapsed teda kohe ära ei tunneks, sidus ta ette hallist samblast habeme. Üks tark kajakas teadis, et mere taga kutsutakse niisugust kingitoojat jõuluvanaks. “Siis olen ka mina jõuluvana,” ütles Joonas. 

Joonase järel pidas jõuluvana ametit tema poeg Mark. Praegu on jõuluvanaks Margi lapselaps Wolfgang. Väikesed lapsed seda muidugi ei teadnud. Nemad ootasid jõuluvana ja tema kingikotti. 

(Lotte aabits, lk 175)

Mauruse toimetusse jõudis trükivärske Lotte õppekomplekti kuuluv lugemik. 

Õpiku lugemispalad on suures osas seotud loodusega. Kuna paljud lapsed elavad linnades ning nende vahetu looduskogemus on piiratud, keskenduvad lugemispalad lindude, imetajate ja teiste loomade elule ning looduse muutusele aastaringis. 

Teine oluline teema on eesti kultuurilugu. Üleilmastuvas kogukonnas on tähtis tutvustada lapsele tema kodumaad ning selle lugu. Lisaks Lotte-teemalistele juttudele ja lastekirjanduse nüüdisklassikutele on lugemikus ka Juhan Liivi ja Lydia Koidula luuletusi ning August Marama lugemiku palu. 

Õpikust ei puudu ka tarbetekstid, lühinäidendid ja dialoogid. Faktiteadmisi pakuvad “Kas teadsid, et…”-tüüpi küsimused ja kommentaarid palade lõpus. 

Lugemiku leheküljelt nr 111 leiad Klausi kolm reeglit reisikoti pakkimiseks: 

Klausil oli reisikoti pakkimise jaoks kolm äraproovitud reeglit. Reegel umber üks: kui lähed üheks päevaks, siis jäta kott koju. Tekib millegi järele isu, siis nopi see puu otsast või rohu seest. 

Reegel number kaks: kui lähed kaheks või kolmeks päevaks, siis pista seljakotti tikud, küünal, vihmavari, mõned tükid suhkrut, jupp traati, väike päts leiba, plekist teekann ja kaks teekruusi. Kaks seepärast, et kui saad matkal kellegagi tuttavaks, on hea üheskoos teed juua. Siis veel valge paberileht, pliiats ja ümbrik juhuks, kui tuleb mõnele sõbrale paar rida kirjutada. Kõige lõpuks pista aga seljakotti üks täiesti juhuslik asi. Sest just seda võib sul ootamatult vaja minna. 

Reegel number kolm: …  Aga seda loe juba lugemikust!  

Ilusat saabuvat jõuluaega!

Teie Maurus

Meil on hea meel teada anda, et ilmunud on gümnaasiumi valikkursusele mõeldud põnev õpik “MÜÜT JA KIRJANDUS” (autorid Peeter Espak ja Loone Ots). 

Õpiku eesmärk on esitada lihtne müüdikäsitlus, toetada õpetajat müüdi köitva, sageli hoomamatult rikka ajaloo õpetamisel, pakkuda juhiseid, kuidas müüti tänapäeva noorele arusaadavaks ning omaseks teha, ning õpetada lugejat suhtuma kriitiliselt meid ümbritseva elu mütologiseerimisse. Õpik selgitab, kuidas müüdid ja mütoloogia on ajaloo jooksul tekkinud ja arenenud ning mil moel need mõjutavad meie igapäevaelu. 

Raamat on mõeldud gümnaasiumiõpilastele, kuid sobib ka ülikoolis kasutamiseks. Samas võib see köitev materjal rõõmustada ka lihtsalt müütidest huvituvat lugejat. 

“Eluvee müüdist on arenenud usk kaugesse õnnemaasse, kus inimesed elavad igavesti noorelt õnnes ja külluses. Graali rüütlite asupaik Montsalvat, tõlkes “Lunastuse mägi”, on keskajast tuntuim näide. 16. sajandi hispaania konkistadoorid uskusid, et Uue Maailma südames on müütiline kullamaa El Dorado. Osa legende paigutavad ideaalmaa tagasi minevikku, rakendades kadunud kuldajastu motiivi. Sellised paigad on kuningas Arthuri pealinn Camelot või Faehlmanni ning Kreutzwaldi teostest laiemalt tuntuks saanud Kungla. Usku õnnemaasse peegeldab ka täninigi tuntud sõnajalaõie otsimise komme: romantiline motiiv, mille järgi õie leidmine teeb leidja õnnelikuks ja annab talle kõik rikkused.” (“Müüt ja kirjandus”, lk 37)

Head uudistamist!

Teie Maurus