Ideekalendri 8. nädal – õnnelik meeskond on kooslooming

Teksti autor: Kaupo Saue

Kas õnnelik meeskond on võimalik? Kui jaa, siis kuidas?

Pikaaegset meeskonna koostöötreeningute läbiviimise kogemust üldistades näeme, et lisaks paljudele muudele teguritele mängivad suurt rolli kaks meeskonnaliikmete hoiakut: mängija või ohver. Need hoiakud on enamasti teadvustamata suhtumised ellu, mis määravad mõtlemise ja tegutsemise stiili. Õnnelikus meeskonnas on mängijad, kes loovad koos oma paremat homset päeva. Nad teevad oma elu paremaks eesmärke saavutades. Õnnetus meeskonnas on ohvrid, kes hädaldavad koos halva eilse ja tänase üle. Keskendudes vaid halvale, puudustele ja vigadele, kaob viimanegi lootus paremale tulevikule. Nii nagu mõeldakse – nii on ja veelgi enam – saab olema.

Milline meeskonnaliige on MÄNGIJA?

  • Mängija otsib ja leiab võimalusi eesmärkide saavutamiseks isiklikus ja tööelus.
  • Mängija usub, et midagi paremat on võimalik.
  • Mängija näeb arendamisvõimalusi oma meeskonnas ja aitab neid ellu viia.
  • Mängija keskendub võimalustele ja lahendustele.
  • Mängija on kirglik oma meeskonda võidule aitama.
  • Meeskonnamängija annab „sööte“, toetab igati kolleegi edukust.
  • Mängijad treenivad end pidevalt ja kirglikult.
  • Mängija toob endaga kaasa lahendusi ja positiivset meeleolu.

Milline meeskonnaliige on OHVER?

  • Ohver leiab valdavalt vabandusi ja õigustusi, miks midagi ei saa.
  • Ohvrile tundub, et ta kannatab teiste pärast.
  • Ohvrid on kibestunud ja tuleviku suhtes pessimistlikud.
  • Ohvrid on depressiivsed, sest nad ei usu paremasse homsesse.
  • Kuna nad ei usu, et midagi paremat on võimalik, siis nad ka ei tegutse, nad on tegutsemisvõimetud.
  • Ohver omistab vastutuse teistele.
  • Lahendamata probleemides ja ebaedus süüdistab ohver juhti või kaaslasi.
  • Ohver toob endaga kaasa negatiivsust ja mürgisust.

Mida tähendab koosloomine või kooshädaldamine meeskonnas?

KOOSLOOMINE MEESKONNAS

Kooslooming sünnib olemasoleva hea märkamisest, sellelt pinnalt võrsuva energiaga tulevikuvisiooni loomises ja üksteise igakülgses toetamises selle elluviimisel. Mängija hoiak on koosloomise alus. Koosloomine teeb meeskonnaliikmeid õnnelikuks.

  • Märgatakse seda, mis läheb töös hästi ja mida saaks parendada.
  • Märgatakse seda, mis on head meeskonnakaaslastes ja seda, mida nemad saaks teha paremini.
  • Julgustatakse üksteist tegutsema.

Mida on kuulda koosloovas meeskonnas?

„MIDA ME SAAKSIME TEHA, MIS OLEKS LAHENDUS, MIS SINA ARVAD, KELLEL VEEL IDEID ON, VÄGA HEA, HUVITAV, KUIDAS ME SAAKS, MUL ON ÜKS „KIIKSUGA“ MÕTE, JAGAME ÄRA, KES MIDA TEEB…“

Koosloov meeskond treenib ennast pidevalt – analüüsib oma saavutusi ja mänguoskusi. Töötab välja uusi taktikalisi ja strateegilisi plaane. Igal mängijal on individuaalne treeningprogramm. Harjutatakse sujuvat koosmängu. Mängijad tähistavad võite ja kui ei võida, siis analüüsivad, mida teha, et järgmine kord võita. Mängijad valivad kaaslasi. Meeskonnas toimuvad arenduskoosolekud ja ümarlauad. Juhil on treeneri roll. Treener ei tee meeskonnaliikmete eest tööd ära, vaid juhendab neid.

Millised on koosloova meeskonna tulemused?

  • Rõõm ja energia koostegutsemisest ja eesmärkide saavutamisest
  • Uued ideed, paremad tulemused
  • Paindlikkus
  • Pühendumine
  • Teenuste, toodete arendamine
  • Pidev areng

KOOSHÄDALDAMINE MEESKONNAS

Meeskonnaliikmete käitumine:

  • Nähakse seda, mis on halvasti.
  • Keskendutakse puudustele.
  • Paljud probleemid on ja jäävad lahendamata.
  • Lahenduse eest vastutajaks peetakse teist poolt, töötajad peavad selleks juhti, juhid töötajaid.
  • Mõlemad pooled mängivad süüdistamise mängu: „Keegi teine peab end muutma, mitte mina!“

Sõnakasutus sellises meeskonnas:

„EI SAA, POLE VÕIMALIK, SEE NAGUNII EI AITA, MINUST EI SÕLTU JU MIDAGI, KEEGI POLE ÖELNUD MULLE, TEMA ONGI SELLINE, SEE ONGI LAHENDAMATU PROBLEEM, MIDAGI POLE TEHA, TEMA PEAB TEADMA, KUST MINA TEAN, TEMA ASI ON SEDA TEHA…”

Millised on kooshädaldava meeskonna tulemused?

  • Kasvav lootusetus
  • Langev motivatsioon ja energia
  • Passiivsus ja äraootav seisukoht
  • Moondunud tegelikkusetaju – fookus on eranditult puudustel
  • Teist poolt kogetakse süüdlasena, vastasena, luuakse vaenlase kuju
  • Luuakse koos ebaedu
  • Asjad ei liigu edasi, probleemid püsivad
  • Stress, masendus
  • Verbaalne vägivald
  • Negatiivsus, avalik või maskeeritud kujul

Ideekalendri 7. nädal – rühmatöö teooriast

Rühmatöö kui meetodi populaarsus õppetöös on oluliselt tõusnud seoses nüüdisaegse õpikäsituse kasutuselevõtu ja sotsiaalsete pädevuste arendamise nõudega riiklikus õppekavas. Ometi pole see kontseptsioonina kuigi uus ja koostöise õppimise tähtsust rõhutatakse pedagoogika-alases kirjanduses juba pikka aega. Missugune on grupitöö mõju õpilase arengule ja milliseid näpunäiteid annavad teaduslikud käsitlused?

Heino Liimets on oma 1976. aastal välja antud raamatus „Rühmatöö tunnis“ rühmatööd defineerinud kui õppetegevuse vormi, kus klass jaguneb 3–8liikmelisteks rühmadeks, millele on antud üks ühine ülesanne. Rühm kehtestab omavahelise suhtlemise normid ja planeerib ühiselt ülesande täitmise, vastutades ka tulemuse eest koos. Liimets peab rühmatööd koolipraktikas väga oluliseks, sest see mõjutab ja seob teisi õppimise vorme (individuaal- ja frontaaltöö) ning võimaldab õppimisest luua organiseeritud tervikut, kus erinevad õppemeetodid teineteist täiendavad. See tähendab, et rühmatöö ei asenda kumbagi teist õppevormi, pigem on ka neid väga hädasti vaja, et rühmatöö saaks täita oma eesmärke. Sellisena aitab rühmatöö arendada õpilase eneseregulatsioonivõimet, tugevdada õpilaskollektiivi, kujundada positiivset suhtumist õppimisse ja valmistada õpilast ette suhtlemiseks.

Liimets soovitab õpetajal rühmade komplekteerimisel arvestada õpilaste erinevat teadmiste ja oskuste taset. Oluline on, et ühe rühma töötempo oleks võimalikult sarnane, samas on hea, kui erinevad teadmised-oskused üksteist täiendavad, võimaldades rühmaliikmetel ühistööd vastavalt oma individuaalsetele erinevustele rikastada. Hea oleks, kui õpilased oleksid neist asjaoludest teadlikud ja suudaksid neid arvestavalt ise grupeeruda.

Ka Henry Clay Lindgren ja W. Newton Suter rõhutavad raamatus „Pedagoogiline psühholoogia koolipraktikas“ rühmatöö tähtsust, väites, et kuna õpimotivatsiooni aluseks on hoiakud, mis tekivad rühmas (või klassis) valitsevate psühholoogiliste protsesside mõjul, siis on väga oluline, et õpetaja oleks sellest teadlik ja aitaks juhtida ka omavahelist suhtlemist. Selleks on grupitöö kui meetod väga tõhus. Autorid annavad ka hulga näpunäiteid rühmatöid juhendavatele õpetajatele.

  • Rühmatööd tuleb pidevalt katsetada ja harjutada, ainult nii kujuneb õpetajal vilumus ja sundimatus nende kasutamisel.
  • Rühmatöö edukus sõltub nii konkreetsest klassist kui ka ainest.
  • Ka õpilastel puudub enamasti vilumus rühmas töötamiseks ja neile tuleb samuti anda aega harjumiseks ja töövahendid, et analüüsida rühmatöö käiku. 
  • Õnnestunud rühmatöö võib tunduda sundimatu ja spontaanne, kuid see ei ole asjade juhuslik käik. Jälgima peab, et rühmatöö aitaks õpieesmärkide suunas liikuda. Kui õppesisu ära unustada, on rühmatöö tühipaljas tembutamine. 
  • Rühmatöö ei asenda individuaal- ega frontaaltööd. 

Edgar Krull soovitab „Pedagoogilise psühholoogia käsiraamatus“ kasutada rühmatööd selliste ülesannete puhul, mida on hõlbus jaotada alaülesanneteks. Nii võib seda kasutada näiteks kirjalike materjalide põhjalikuks analüüsiks või sooritades katseid, ühtlasi on rühmatöö kaudu hea omandada praktilisi oskusi. Õpetaja jaoks on rühmatöö kasutamine kindlasti töömahukam kui traditsioonilisemate meetodite kasutamine, samas on uuringud näidanud, et õnnestunud rühmatööd parandavad oluliselt õpitulemusi. Seevastu olukorras, kus õpetajal ei õnnestu kindlustada tõelist koostööd, on muud õppevormid efektiivsemad. Siiski tasub rühmatöödega katsetada ja alguses lihtsalt leppida, et kõik kohe ei õnnestu. 

Reene Mägi annab oma 2013. aastal kaitstud bakalaureusetöös „Rühmatöö kui sotsiaalse õppimise viis“ väga põhjaliku ülevaate erinevatest sotsiaalse õppimise teooriatest ja seob need loodusainete õpetajate otseste kogemustega rühmatöö läbiviimisel. Õpetajal on rühmatöö õnnestumisel väga suur roll, ta peab koostama tööjuhendi, püstitama eesmärgi, mõtlema läbi tegevused, kuidas tulemust saavutada, teadma, milliseid vahendeid läheb vaja, arvestama välja rühmatööks kuluva aja ning mõtlema, kuidas komplekteerida rühmad. Kindlasti peab ta ka korraldama rühmatöö tulemuste esitamise ja refleksiooni. Rühmatöö ajal peaks õpetaja olema õpilastele kättesaadav ja aitama töö käigus tekkinud probleeme lahendada.

Kirjandust sotsiaalse õppimise teooriate kohta ja näpunäiteid rühmatööde läbiviimiseks leiab nii internetist kui ka raamatukogust lademetes. Abiks on ka artiklid, mis käsitlevad rühmatöid mõnes spetsiifilises valdkonnas, näiteks spordis või ülikoolis. Kindlasti soovitame aeg-ajalt neid materjale üle vaadata, ehk on abiks järgmine nimekiri.

Ideekalendri 6. nädal – mauruslased rühmatööst

Veebruari teisel nädalal jätkame rühmatööde teemal. Seekord saavad sõna mauruslased, kellel on terve hulk kogemusi nii rühmatöödel osalemisest kui ka nende läbiviimisest.

Kõigepealt koolitustel tehtavatest rühmatöödest. On selliseid, kus osaled õhinal. Seda siis, kui näed tööst ja tulemusest tulu – oled motiveeritud. Aga õpetajakoolitustel on ka päris tihti tunne, et rühmatöödega täidetakse lihtsalt aega.
Aga mis õpilasi puudutab, siis mida varem õpetaja alustab rühmatööga, seda rutem kasvab lastes enesekindlus, ühtekuuluvustunne, usaldus jm, mis koolirõõmuga kaasas käivad.


Rühmatöö soodustab kindlasti õpilaste iseseisvat mõtlemist. Rühmatöö puhul pole oluline ainult ülesande või probleemi lahendus vaid tihti tuleb kokku leppida strateegias, jagada rolle jne.

Eks õpetajad kipuvad ikka õpetama nii, nagu neid endid on omal ajal õpetatud – ja ma ei mäleta, et minu kooliajal oleks just palju rühmatöid tehtud. Nii on nad osale õpetajaskonnast võõrad ja tülikad. Kardetakse, et rühmatöö ajal võib klassis tekkida lärm jne.

Kõigest hoolimata ergutan kõiki õpetajaid seda õppevormi katsetama. Tihtipeale oskavad õpilased (oma sõnavara kasutades) kaaslastele asju paremini selgitada, kui täiskasvanu. Rühmas võiks olla üks “taibu”, kes asja veab.

Kindlasti tuleks rühmatööst teha kokkuvõte ja anda sõna igale rühmale. Õpilasi peaks julgustama väljendama oma mõtteid – isegi siis kui sõnastus pole kõige eeskujulikum, areneb see kindlasti edasi. Ega me ju ei ootagi esialgu definitsioone vm ideaalset sõnastust.

Kõigepealt soovitan klassiga kokku leppida rühmatöö reeglid. Alustada võiks paaristööst ja sealt edasi liikuda 3- ja 4-liikmeliste rühmade juurde. Kaks kuni neli õpilast ongi ehk sobivaim rühma suurus. Minu meelest hoiab rühmatööd koos (näiteks) üks ühiselt täidetav tööleht, mille täitmisel kõik osalevad (kasvõi kaasamõeldes ja nõus olles).


Rühmatöödest – liiga hästi ei tulegi midagi meelde, millised konkreetselt on õnnestunud või ebaõnnestunud. Täiskasvanukoolitused, kus olen osalenud, üldiselt on olnud õnnestunud rühmatööd; ebaõnnestunud ettevõtmist justkui ei mäleta. Lastega on olnud igasuguseid: neid, kus nad aktiivselt kaasa töötavad ja kaasa mõtlevad ja kõigil on huvitav olla. On ka olnud neid, kus tundub, et kõik ei õnnestunud päris nii, kui plaanis oli. Üks põhjus, miks rühmatöö ebaõnnestub, on minu arvates see, et töökäsk või -juhend on ebaselge. Teine põhjus on see, et rühmade moodustamine klassis osutub raskeks. Näiteks kui õpilastevahelised suhted on keerulised ja mõnda õpilast tõrjutakse, siis on keeruline teda mõne rühmaga liita. Seetõttu peab olema võimalikult neutraalne süsteem, kuidas rühmi moodustada, nii et ei tekiks klassis pingeid.


Mul on rühmatöödega väga erinevaid kogemusi, nii osaleja kui ka läbiviijana. Olen mõlemal juhul kogenud, et vahel kasutatakse rühmatööd ajatäiteks ning kehvasti läbi mõeldud ja korraldatud grupiülesandest pole paraku kasu kellelegi. Samas on mul ka täiesti vaimustavad õpikogemusi just rühmatöödest! Üks olulisi aspekte õnnestumiseks on hästi valitud ülesanne ise. Grupitöö kaotab oma eesmärgi, kui ülesanne on nii lihtne, et üks inimene teeks selle ära efektiivsemalt. Selleks, et ühistöö toimiks, on tarvis, et ülesanne vajaks kõigi panust, erinevaid seisukohti, erinevaid pädevusi. See motiveerib kõige paremini koostööd tegema. Teiseks on väga tähtis gruppide moodustamine. Kui inimesed on omavahel võõrad või klassis esineb suhteprobleeme, tuleks rühmad moodustada võimalikult mehaaniliselt ja juhuslikult. Mida turvalisemalt inimesed endid üksteisega koos töötades tunnevad, seda rohkem saab neile endile anda võimalust meeskondade valimiseks. Kindlasti tuleb grupis töötamist väga palju harjutada ja õpetajal on juhendajana hästi tähtis roll. Kui kõik juba sujuma hakkab, võib tõesti sündida imelisi õpikogemusi!


Olen märganud, et õnnestunud rühmatöö teeb lapsed väga rõõmsaks ja motiveerituks. Kõige paremini tuleb rühmatöö välja siis, kui õpetajal endal on tööplaan täpselt läbi mõeldud ja lastele rollid jaotatud, kes kirjutab, kes vastutab, kes joonistab – oleneb rühmatööst. Ülesanded tuleks kindlasti enne täpselt paika panna. Juba ainuüksi rühmatööde katsetamine muudab koolipäevad vaheldusrikkamaks ning kindlasti tasub erinevaid variante proovida ja valida endale sobivaim.


Mõlemad kogemused on pärit rahvusvahelisest organisatsioonikäitumise programmist, mis toimus Eestist väljaspool.

Positiivne kogemus:

Rühmatöö juhendajaid oli kaks – üks andis tööle teoreetilise tausta ja põhjendas, milleni mingi tegevus võiks viia ja miks seda tehakse. Teine juhendaja tõi elulisi näiteid, aitas lähteülesandeid selgeks mõelda ja tegi grupist lähtuvad kokkuvõtted. Tandemina toimisid hästi ja grupis tegutsedes oli hoitud tunne.

Äpardus:

Esimeste rühmatööde puhul paistis välja, et grupi liikmete osas oli taustatöö tegemata. Inimesed olid erinevatest riikidest, erineva kogemuse ja kultuurilise taustaga. Ülesanded osutusid liiga lihtsateks ega andnud teemaga seoses osalejatele mingit uut väärtust. Järgmiseks päevaks oli koolitajatel kodutöö tehtud.

Ideekalendri 2. töötuba “Õpetaja kui juht” 28. veebruaril kell 13-16

Mauruse veebruarikuu ideekalendri lõpetab töötuba

ÕPETAJA KUI JUHT

Töötuba toimub 28. veebruaril kell 13–16 Mauruse Tallinna kontoris (Tartu mnt 74) või Tallinna Teeninduskoolis (sõltuvalt grupi suurusest).

Töötoa läbiviija Merit Lage:

„Õpetaja on klassi ees alati vähemalt kahes rollis: oma aine edasiandja ja grupi juht ehk liider. Hea õpetaja, juht ja liider ei ürita suhteid grupis kontrollida, vaid pigem loob klassis või grupis õhkkonna, mis aitab inimestel koos hästi toimida. Ka aitab ta kaasa toimivatele omavahelistele suhetele – selle pinnalt on omakorda lihtsam ainet õpetada. Nii omandavad õpilased lisaks õppeainetele ka austavaid kootöösuhteid. Klassijuhataja töö kõige suurem osa aga ongi juhtimine.“

Töötoas pöörame tähelepanu sellele, mida grupi juhtimisel silmas pidada:

  • klassi- ja grupikultuuri mõjutajad;
  • hästi toimiv grupp ja grupi düsfunktsioonid (P. Lencioni);
  • liidrina oma kogemuse mõtestamine ja kasutamine;
  • grupijuhi teadlikkus enda mõjust – mida mina gruppi toon?

Töötoas vahelduvad miniloengud praktiliste harjutuste ja ülesannetega.

Õpiväljundid:

  • osalejad on tutvunud grupikultuuri erinevate mõjutajatega;
  • osalejad on tutvunud P. Lencioni grupi mudeliga;
  • osalejad on läbi teinud oma mõju analüüsi ülesande.

Merit Lage tegutseb koolitajana alates 2007. aastast ning tal on magistrikraad kasvatusteadustes. Lisaks töötab Merit geštaltpsühhoterapeudi ning töönõustaja, coach’i ja superviisorina. Merit on veendunud, et avastades oma potentsiaali juhi ja ka meeskonnana, on võimalik paremini tööle pühenduda. Lisainformatsiooni Meriti ja tema tegemiste kohta leiad aadressilt www.meritlage.ee

Koolitus on kõigile tasuta ja soovijad saavad ka tõendi töötoa läbimise kohta.

Registreeru koolitusele!

Ideekalendri 5. nädal: Rühmatööd ajaloos ja ühiskonnaõpetuses

Teksti autor: Karolina Antons, Tartu Mart Reiniku kooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, Mauruse 5. klassi ajalookomplekti autor

Ma kardan, et ma olen selline täitsa tavaline õpetaja, kes mingeid erakordselt erilisi grupitöid pole teinud. Minu rühmatööd on tavaliselt teemade kohta, mis oleks vaja kiirelt kokku võtta või hoopis korrata. Kiirema läbimise näitena toon 7. klassis ristisõjad, mille kohta sissejuhatavalt teeme mõistekaardi, mille räägime lahti ja siis saavad õpilased rühmas valida, kas teha lauamäng (ja neid variante on ju igasuguseid) ristisõdade kohta Jeruusalemma vallutamiseks või hoopis Balti ristisõja ehk meie muistse vabadusvõitluse kohta. Sellise mängu tegemine võtab küll omajagu aega ja pärast ma tavaliselt leian, et ega ikka kiiremini ei saanud, aga väike vaheldus on ikka. Tulemused on olnud vägagi toredad.

Kordamise näite tooksin hoopistükkis ühiskonnaõpetusest, kus võtame parlamendi, valitsuse, presidendi ja kohaliku võimu teema kokku suure skeemi tegemisega Tartu linna valitsemise kohta. Kuna kohaliku võimu valitsemise üldpõhimõte on sarnane riiklikuga, siis saab kordava pilgu heita mõlemale.

Lõpetuseks toon aga toreda näitena meie koolis kaks korda aastas toimuva ajalooringi orenteerumismängu. Õpilased saavad üle kooli kokku panna 3-liikmelised võistkonnad ja orienteerumiseks ehk küsimustele vastamiseks on aega 1 nädal. Võitjavõistkond saab enda kätte pooleks aastaks rändkarika ja selle nimel nähakse ikka palju vaeva, sest kokku on see toimunud juba 17 korda ehk peaaegu 10 aastat. Igat võitjavõistkonda jääb karikale meenutama väike tahvlike ja varsti on esimene karikas pilgeni täis saamas. Selle omamoodi grupitöö tegemiseks võib kasutada kõiki allikaid ja vahendeid ning leida igasuguseid imelikke lahendusi. Ja seda on ka tehtud!

Lõpetuseks ei ole ma kindlasti kuigi uuendusmeelne õpetaja, sest mina usun ajaloo õpetamisel ikka loo jõudu, mida tuleb esitada põnevalt ja süsteemselt, seostades seda tänapäeva ja meiega.


 

Vaata ka Mauruse vlogi, kus rühmatöödest räägib Tartu Tamme gümnaasiumi füüsikaõpetaja Agnes Vask.

E-õpiku “Praktiline eesti keel” näidistunniga koolitus 28. veebruaril

28. veebruaril kell 10.30–13.00 korraldab Maurus Tallinna Teeinduskoolis koolituse, mille viivad läbi õpiku sisutoimetaja Maarja Valk ja digitoimetaja Marili Pärtel.

Koolituse esimese osa moodustab näidistund teemal “Avalik esinemine”, mille viib läbi toimetaja Marili Pärtel. Koolituse teises pooles tutvustab sisutoimetaja Maarja Valk õpiku saamislugu ja autoreid ning üheskoos reflekteeritakse õpiku kasutusvõimaluste üle koolikontekstis.

2018. aastal valmis Maurusel „Praktilise eesti keele“ kolm kursust ühtses e-õppekeskkonnas. E-õpikul on mitmeid eeliseid paberõpiku ees – kuna eesti keele kasutamise praktilised reeglid on pidevas muutumises, on hea kasutada materjali, mida on võimalik pidevalt uuendada, uusi materjale lisada, täiendada ja parandada. Samuti on digiõpikut võimalik kasutajate tagasiside põhjal arendada ja paremaks muuta. „Praktiline eesti keel“ on oma olemuselt ja eesmärkidelt 21. sajandi õpik, mis suunab õpilasi iseseisvusele, näitab, kust vajalikku materjali leida, soodustab kriitilist mõtlemist ja õpetab suures infotulvas hakkama saama.

Koolituse eesmärk on õpikut tutvustada ja selle kasutusvõimalusi praktiliselt demostreerida. Näitame, et vastavalt olemasolevatele tehnilistele võimalustele on ka e-õpikul erinevaid kasutusvõimalusi ning julgustame õpetajaid e-materjalidega katsetama. See on jõukohane kõigile!

Koolituse kava:

10.30–10.50 Kogunemine ja kohvilaud

10.50–11.00 Avasõnad (Anneli Pilliroog)

11.00–11.45 Näidistund (Marili Pärtel)

11.45–12.05 „Praktilise eesti keele“ saamislugu ja autorid (Maarja Valk)

12.05–12.45 Refleksioon rühmades (Marili Pärtel, Maarja Valk):

  • Kuidas mina saaksin „Praktilist eesti keelt“ oma õpilastega kasutada?
  • Mis võib mind takistada võtmast kasutusele „Praktilist eesti keelt“?
  • Mis on e-õpiku eelised võrreldes paberõpikuga?
  • Mis on e-õpiku puudused võrreldes paberõpikuga?
  • Millist abi on õpetajal vaja, et e-õpikule üle minna?

12.45–13.00 Tagasiside, küsimused, kokkuvõte

Registreeru koolitusele!

Kõik Mauruse koolitused on tasuta, soovijatele ka koolitustunnistus!

Lisainfo: marili@kirjastusmaurus.ee