Ideekalendri 16. nädal – kritseldamise ja joonistamise psühholoogiast

Teksti autor: Kai Karu, E.G.U. Erapraksise psühholoog

Kritseldamine ja joonistamine on nagu väikese vanusevahega ühe pere lapsed. Vahel polegi selge, kust üks lõpeb ja teine algab. Lähtepunkt või -ülesanne on aga erinevad: kritseldamine on enamasti spontaanne tegevus, joonistamise puhul võetakse aluseks teema, mida kujutada. 

Millises olukorras me kritseldama hakkame? Kui nutitelefoni kasutamine on piiratud või teema ebahuvitav, hakkavad koosolekute ajal kaustiku serva kritseldused ja mustrid tekkima. Õpetajad pöörduvad sageli soditud raamatute ja vihikute pärast koolipsühholoogi poole. Kui aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laps tunnis kritseldama hakkab, ei tule see ilmtingimata igavusest. Laps lihtsalt valib laua alla ronimise, teiste segamise ja lobisemise asemel kritseldamise. Psühholoogid soovitavad kritseldajatel võtta selleks eraldi märkmiku, kuhu oma maandavaid kritseldusi teha. See ei ole just sajaprotsendiline keskendumine, aga kindlasti parem kui tunni segamine ja aitab samas ka lapse pidurdusprotsesse aktiivsena hoida.

Psühholoogi jaoks on joonistamine oluline tööriist ja laste joonistused ühed diagnostilistest abivahenditest. Abivahenditeks nimetan neid seepärast, et ainult ühe pildi põhjal järeldusi teha ei saa. Olulised on taustainformatsioon, joonistamise protsess iseenesest ja ka lapse enda selgitus. 

Tänu närvisüsteemi ja koordinatsiooni teatavale arengutasemele hakkab laps umbes kolmandal eluaastal joonistama ringjaid kujundeid. Neid kujundeid kasutab ta paljude asjade, ka inimkeha kujutamisel (keha, pea, silmad, juuksed). Laps ei joonista otseselt objekti, vaid ideed ja vähendab seda skemaatiliselt kuni hädavajalikuni. Üks tuntumaid on peajalgse ehk kullese faas, kus lapse joonistusel on näha suur pea ja selle külge kinnituvad jalad. Vastavalt arenguastmele lisab laps inimesele keha jt detaile ning hakkab joonistama profiili. Umbes 8. eluaastani kujutab laps inimesi staatilistena ja sealt edasi järgneb juba etapp, kus laps suudab ka liikumist ette aimata ja seda väljendada. Andes lapsele ülesande panna inimesed joonistusel midagi tegema, saame olulist infot tema arengu kohta.

Inimkehakujutus kujuneb läbi tunnetusliku emotsionaalse ja kogemusliku kompleksi. Seega on emotsionaalselt häiritud või meelepuudega lapse pildid teistsugused. Joonistused annavad infot lapse emotsionaalse seisundi (ärevus, kohanemisraskus, depressioon, ATH) ja kognitiivsete võimete koha ning aitavad näiteks väärkohtlemist tuvastada. Häiritud emotsionaalses seisundis laste pildid mõjuvad rahutute ja ebastabiilsetena. Sageli näeb neil üle soditud objekte, viirutamist, sirgeldamist ja varjutamist. Agressiivsete laste vabajoonistusel võib kohata kaklusi, kellelegi ärategemist, verd ja haavu. Samas võib pilt olla hoopis koht, kuhu joonistatakse oma allasurutud tundeid, viha, hirmu, abitust või leina. Lapsed joonistavad oma lahkunud pereliikmeid sageli taevasse, kes seal siis nende üle valvavad. Meenub ühe lapse joonistus, millel tema surnud isa elas keldris. Treppi keldrisse ei viinud, aga tuba oli sisustatud, seal sai vaadata telekat ja laes põles suur lamp.

Kõige rohkem kasutavad psühholoogid perepildi joonistamist. Kuna laps on osa oma perest, siis just perepilt annab palju informatsiooni sealsete suhete kohta. Levinumad ülesanded, mida perepildi joonistamiseks antakse, on:

  • joonista oma pere;
  • joonista oma pere ja pane nad kõik midagi tegema;
  • joonista oma pere ja kujuta oma pereliikmeid loomadena.

Joonistuse analüüsimisel jälgitakse mitmeid tegureid. Millises järjekorras laps objekte ja inimesi paberile paneb, millised on nende mõõtmed ja kuidas nad üksteise suhtes asetuvad. Lisaks pööratakse erilist tähelepanu detailidele. Näiteks on üsna levinud arusaam, et kui laps ennast pildile ei joonista, on tema enesehinnang madal. Kui aga laps ise juurde selgitab, et käimas on peitusemäng ja tema on lihtsalt peidus, ongi oluline just see joonistajalt saadud lisainfo.

Minu koolipsühholoogina töötamise ajast on pärit järgmised seigad:

Tüdruk joonistas perepildile ainult ennast krooniga peas ja oma kassi. Kui uurisin, kuhu teised pereliikmed jäid, vastas ta, et teised lihtsalt ei mahtunud ära. Mis oli ka tõsi, sest ta ise koos oma krooniga täitis terve pildi! Klassikollektiivis käitus see piiga nagu väike printsess ja tülitses pidevalt teiste õpilastega. Tüdruku ema nõudis nende tülide põhjuste selgitamist teistelt lapsevanematelt.

Ühe poisi ülesandeks oli kujutada oma pere loomadena ja pildile sai ema lõvina. Inimlik on mõelda harjumuspäraselt ning luua pilt võimukast ja domineerivast emalõvist. Pildi juurde selgitusi jagades rääkis poiss hoopis, et emal on suured, kohevad ja pehmed juuksed nagu lõvi lakk ja sinna on mõnus käsi sisse panna.

Laste joonistused vihikus või raamatutes võivad vahel olla väga häirivad või lausa hirmutavad. Mõnele lapsele meeldib joonistada pealuid, tanke, relvi, lõigutud jäsemeid ja verd. Kindlasti ei tohiks sellistel puhkudel üle reageerida, kuna selline on paljude laste maailm peale koolipäeva lõppu. Mängitakse vägivaldseid arvutimänge ja nii need joonistustele jõuavadki. Vestlus lapse või vanemaga annab kindlasti vajalikku lisainfot. Tähelepanuta selliseid asju jätta kindlasti ei tohi, sest just taolised joonistused on viinud probleemide avastamiseni. Tean üht koolikiusamise ohvrist poissi, kes joonistas oma klassivendadele hauad ja kirjutas ristidele nende nimed. Meenub teine juhtum tugevate suitsiidimõtetega tüdrukust, kes joonistas ristidega haudu ja kirjutas ristidele oma nime.

Alati on oht üle reageerida või midagi olulist maha magada. Igaüks meist saab aga märgata, tähelepanu pöörata ja vajadusel abi küsida.

Ideekalendri 15. nädal – kritseldamise kaitseks

Teksti autor: Marili Pärtel

Teate seda tunnet, kui koosoleku algusest on möödunud viis minutit, sa oled end rahulikult sisse seadnud, avanud märkmiku, et tähtis info üles kirjutada, ning absoluutselt valmis kuulama, kuid just sel hetkel hakkavad käed väga häirivalt tegevust otsima? Kontrollid veel korraks telefonilt kella ja kirjakasti, kuid tead, et rohkem telefonile tähelepanu pöörata poleks viisakas. Vaatad korraks märkmikus üle selle nädala ülesanded. Koosoleku algusest on möödunud kuus minutit. Kirjutad mõnda aega väga tähelepanelikult üles kõik, mida kõneleja räägib, kuid saad üsna ruttu aru, et ei pea niimoodi koosoleku lõpuni vastu. Koosoleku algusest on möödunud üheksa minutit. Püüad keskenduda kuulamisele ja avastad ühtäkki, et oled kogemata ära planeerinud järgmise puhkuse, korrastanud mõttes riidekappi, kirjutanud üles ühe ununenud töökohustuse ja äkki küsib koosoleku juht: „Missugused on teie mõtted selles küsimuses?“ Paanika. Koosoleku algusest on möödunud 12 minutit.

Kahtlemata on inimesi, kelle võime oma teadvust juhtida on piisavalt hea, et selliseid asju ei juhtu mitte kunagi. Minule on see olukord aga tuttavam, kui endale üldiselt tunnistada tahan. Üks võimalus rahutust leevendada ja keskendumisvõimet parandada on kritseldamine, kuigi sellele üldiselt töökollektiivis hea pilguga ei vaadata. On aeg asuda selle vastu võitlema! Seega, mis on kritseldamine, miks me seda teeme ja miks see tegelikult hea on?

Definitsioon ja motiivid

Sunni Brown, kes samuti võitleb kritseldamise alavääristamise vastu, on selle defineerinud kui spontaansete märkide tegemise, mis aitab mõelda. See tähendab, et sodides või kritseldades ei pruugi me tahta kujutada midagi-kedagi kindlat (kuid võime) ning eesmärk ei ole mitte tegevuse tulemusel valmiv joonistus, vaid joonistamisprotsessi positiivne mõju ajutegevusele. 

Kritseldamine on poolteadliku tegevus, põhitähelepanu peaks vähemalt teoreetiliselt olema millelgi muul, on see siis kellegi kuulamine või mõne keeruka probleemi lahendamine, seega on kritseldamist nimetatud ka ukseks alateadvusesse. Inimeste kritseldusi on kasutatud ka nende psühholoogiliseks analüüsimiseks, kuid selle meetodi teaduslikkus võib tihtipeale olla üsna kaheldav. Internetis levivaid tõlgendusjuhiseid võib kerge meelelahutuse eesmärgil muidugi uurida, üks selleks sobilik link on ka artikli lõpus välja toodud.

Kuid mis vajadus see on, mida me tavapäraselt püüame kritseldades rahuldada? Lisaks paigalpüsimise rahutuse leevendamisele aitab kritseldamine ka aega kiiremini liikuma panna, mis on abiks igavates ja pealesunnitud olukordades. Vahel tundub meile, et see aitab ka reaalsusest põgeneda, kui olukord, milles ollakse, on mingil põhjusel ebamugav või pingeline. Samas võime kritseldamisest otsida ka inspiratsiooni ja püüda selle abil segamini mõtteid korrastada. Erinevad motiivid on ka erinevalt määral teadvustatud, väga tihti juhtub, et kritseldamine on spontaanne ja selleks polegi teadlikku põhjust vaja.

Kritseldamise positiivne mõju

Hoolimata sellest, et reaalsusest põgenemine ei pruugi olla parim motivaator millegi tegemiseks, on kritseldamise positiivne mõju erinevatele ajuprotsessidele leidnud selget teaduslikku tõestust. Kritseldamine aitab paremini keskenduda, sest ei lase ajul lülitada end puhkerežiimile, mis tooks kaasa ka unistamise, mälestuste läbimängimise jms. Käeline tegevus pakub ajule lisastiimulit, mis muudab ka kuulamise efektiivsemaks. Plymouthi ülikoolis tehtud uuring tõestas, et kritseldajatel jäi 29% rohkem kuulamise teel saadud infot meelde kui neil, kes olid sunnitud kuulama ilma käelise tegevuseta. Samas uuringus selgus aga, et kui ka uut infot tuleb hankida nägemismeele kaudu, mõjub kritseldamine meeldejätmisele hoopis negatiivselt, seega tasub kritseldamiseks soodsaid olukordi siiski kriitiliselt valida. 

Kritseldamine on kasutusel kunstiteraapias. Lisaks üldisele lõõgastavale mõjule saab kritseldades väljendada ka selliseid emotsioone, mida võib-olla sõnastada veel ei osata või ei julgeta. Siiski saab sodides need endast välja lasta, see toob omakorda kaasa nende emotsioonidega kaasnevate pingete vabastamise. Oluline on mitte anda kritseldamise tulemusele hinnanguid. Kritseldus ei saa ebaõnnestuda, olla ilus või kole, ta on selline nagu ta on ja täidab lihtsalt oma funktsiooni.
Kritseldamist saab rakendada teadliku meetodina, näiteks konspekteerimisel, erinevate tegevuste planeerimisel või probleemidele lahenduste otsimisel. Sel juhul aitab see infot uutel viisidel töödelda ning teha ruumi värsketele ideedele ja inspiratsioonile. Kindlasti tasub seda oskust endas arendada ka siis, kui see ei ole sulle vaikimisi eelistatuim infotöötlusviis. Nimelt aitab visuaalse kujutamise oskus oma mõtteid ka teistele edasi anda ja mida rohkematel viisidel me seda oskame teha, seda suurem on tõenäosus, et meist saadakse aru.

Aga kui ma ei oska joonistada?

Täiskasvanud inimesi takistab tihti kritseldamast enesekriitika. Tundub, et joonistada võiksid need, kes seda oskavad. Rahustada tasub end mõttega, et oma kritseldusi ei pea kellelegi näitama ning omaenda hinnanguid saab samuti õppida kontrollima. Kritseldus ei saa nässu minna ja misiganes tulemusele te ka jõuate, igal juhul on see õnnestunud.
Aitab seegi, kui alustada võimalikult lihtsatest kujunditest, näiteks teha lihtsalt punkte või jooni või ringe. Võib ühte ja sama kujundit korrata, näiteks täita paberilehe kolmnurkade või rombidega. Erinevatest kujunditest võib luua vähem või rohkem korrapäraseid mustreid. Alustada võib ka näiteks spiraalist ja täita see erinevate teiste kujunditega. Võimalusi on lõputult.
Ka kõik joonistusel äratuntavad „päris“ esemed koosnevad neist kõige lihtsamatest kujunditest. Võib püüda kujutada oma päevasündmusi, lilli, loomi, liblikaid või hoopis sõidukeid, ehitisi või toitu. Kõik ideed on lubatud ja kui ka tulemus on äratuntav ainult sulle endale, siis nii ongi hea.

Kokkuvõtteks

Kuigi kritseldamist ei peeta kuigi intellektuaalseks tegevuseks, on ometi sellega „vahele jäänud“ ka meie aja helgemad pead. Kuulsamad juhtumid on ehk Bill ja Hillary Clinton, samuti Bill Gates, kelle kritseldust esialgu Tony Blairi loominguks peeti. Küllap on ka Eesti liidrite hulgas neid, kes kritseldamist erinevates olukordades kasutavad, me lihtsalt veel ei tea seda. Igal juhul ei tasu meil, tavainimestel, seda kuidagi häbeneda või alla suruda, ükskõik kui kõrgintellektuaalseteks spetsialistideks me ennast ka ei peaks. Loodan väga, et see sõnum jõuab ka õpilasteni ja need ajad, kus tunni ajal tehtud joonistusi õpilaste häbistamiseks kasutati, on pöördumatult möödas.

Uuri lisaks:

https://www.ted.com/talks/sunni_brown
http://www.mariefranceasia.com/lifelove/decoding/why-do-i-scribble-63284.html#item=1
https://www.canva.com/learn/7-ways-doodling-will-change-your-life/
http://langwitches.org/blog/2011/10/01/doodling-an-essential-skill-to-develop-support-in-our-students/
https://tervis.postimees.ee/87779/kritseldamine-aitab-keskenduda
http://loovusait.ee/blogi/uuring-kritseldamine-parandab-keskendumisvoimet-ja-malu
https://novaator.err.ee/247848/kritseldamine-paneb-loovuse-toole
http://creativityintherapy.com/2013/02/scribble-drawings-for-relaxation/
https://www.commontongue.com/blog/like-to-draw-around-when-concentrating-learn-what-this-tells-about-your-personality/

Ideekalendri 14. nädal – visuaalne mõtlemine ja lihtsustamine kui tööriist efektiivsemaks õpetamiseks ja õppimiseks

Teksti autor: Kati Orav, visuaalne mõtleja ja praktik, creativitycatcher.com, kati@kating.ee

Kas leiad õpetajana ennast aeg-ajalt küsimuste ees, kuidas:

  • korrastada effektiivsemalt oma mõtteid ja seada selgemaid eesmärke;
  • näha ise ja näidata õpilastele tervikpilti;
  • teha keerulised teemad lihtsamaks;
  • teha oma tund põnevamaks ja selgemaks;
  • aidata õpilastel teha efektiivsemalt märkmeid?

Kui jah, siis võib appi võib tulla visuaalne mõtlemine ja lihtsustamine.

Üha rohkem väidetakse laias maailmas, et probleemide lahendamise tulevikuvõti on just nimelt visuaalne mõtlemine, sest kasutades oma sünnipärast võimet näha nii silmade kui kujutlusvõimega, annab see meile täiesti uue viisi avastada varjatud ideid, neid intuitiivselt arendada ning jagada teistega viisil, millest nad lihtsalt aru saavad. See annab meile võimaluse teha protsessid nähtavaks, et luua seoseid, esitada küsimusi ning olla kaasatud. Nii, nagu igas teises protsessis, on see väga oluline ka õpetamise juures. Iga õpetaja soovib, et tema mõtted jõuaksid õpilasteni ja oleksid arusaadavad. Me soovime oma õpilasi innustada, kaasata ja arendada.

Seetõttu on hakanud väga paljud õpetajad üle maailma parandama oma visuaalseid võimeid. Nad on saanud aru, et visuaalne mõtlemine ja praktikad toetavad õpetamist ja õppimist. Ja nad lihtsalt ei õpi ja ei kasuta seda ise, vaid julgustavad ka oma õpilasi tegema visuaalsemaid märkmeid, et iga õpilane saaks teha õppimisprotsessi endale sobivaks ning arusaadavaks.

Visuaalne mõtlemine ja lihtsustamine tähendab oma mõtete visuaalset kirjapanekut ja esitamist. See tähendab, et ühele pildile on võimalik mahutada kogu idee ja protsess ning anda olukorrast täielik ülevaade. Sõnad ja mõtted pannakse paberile strateegiliselt korrastatuna ning graafiliselt kujutades.

Visuaalne lihtsustamine on eelkõige tööriist, mis hõlmab endas:

  • kiirete ja lihtsate joonistusvõtete omandamist;
  • struktrueeritud mõtlemist;
  • tervikpildi nägemist;
  • oluliste küsimuste küsimist.

Visuaalsel mõtlemisel on kolm peamist alaliiki ja vaatleme neid just õppimise ja õpetamise kontekstis:

  • Visuaalne salvestamine ehk märkmete tegemine

Õpetaja enda praktika koolitustel, seminaridel, koosolekultel osaledes panna oma mõtted kirja visuaalsemalt, kasutades seoste loomist, sümboleid, värve. Õpetajana saad oma eeskujuga julgustada õpilasi tegema visuaalsemaid ja isikupärasemaid märkmeid. Sellisel viisil märkmete tegemisel kaasame me märksa rohkem oma aju ja loovust ning peame palju tähelepanelikumalt kuulama.

  • Visuaalne lihtsustamine tervikpiltide loomiseks

Õpetaja võimalus luua õppematerjale ja teha kas iseendale või õpilastele visuaalsemaid selgitusi tervikprotsessidest, seostest, ainekavadest, tunni kavadest jne. Näidata mida, miks, kellega, kus ja kuidas tehakse.

  • Visuaalsed töölehed

Peaaegu sama asi, mis eelmises punktis kirjeldatu, kuid selle vahega, et kui eelmises on valmispildid, siis siin on töölehed, mida õpialsed saavad ise täita. Olgu selleks siis kuulamisharjutus, tagasisidestamine, ajaloosündmuse etappide täitmine, uurimustöö plaan jne.

Visuaalse mõtlemise jaoks ei ole vaja muud kui paberit ja markereid, vajadust luua suurt pilti ning sisu. Ja see suur pilt on valmis tekkima. Kõik algab soovist teha asju teisiti, mõelda loovalt, olla julge! Kui oled juba esimese joone paberile tõmmanud, siis tekib sinna ka teine ja kolmas. Jah, see tahab natuke julgust ja pealehakkamist, sest enamus meist arvab, et ei oska joonistada. Aga tegelikult ei oma joonistamine siin üldse nii suurt rolli, kui arvatakse. Lihtsalt raami tekste, loo struktuuri, näita seoseid ja tervikpilti. Ja seda kõike ei pea tegema üksi. Kutsu oma õpilased kampa, sest üheskoos joonistamine on innustav ning annab võimaluse koos õppida.

Ideekalendri töötuba “Visuaalne mõtlemine ja lihtsustamine kui tõhus tööriist õpetajale” 25. aprillil Tallinnas

Töötuba toimub 25. aprillil kell 12-15 Mauruse Tallinna toimetuses (Tartu mnt 74). Juhendab Kati Orav, loovuskoolitaja ja protsessijuht, lugudega töötamise ja visuaalse juhtimise edendaja Eestis. Loe temast rohkem siit: https://creativitycatcher.com/minust/

Eesmärk: Julgustada osalejaid haarama paber ja pliiats ning teha väiksemaid või suuremaid visuaale, luua tervikprotsesside ülevaadet. Koolituse läbinud teavad, mis on visuaalne lihtsustamine ning oskavad kasutada seda oma töös ja igapäevaelus. Osalejad teavad, et läbi visuaalse lihtsustamise on võimalik:

  • teha oma tööplaane ja julgustada ka õpilasi tegema oma tööplaane visuaalsemalt, et omada selgemat ülevaadet ning motivatsiooni plaani elluviimiseks;
  • oma ideid, projekte ja õppematerjale efektiivsemalt esitleda, läbiviia ning analüüsida;
  • edastada meisterlikult ja visuaalselt olulisi sõnumeid;
  • tõhustada koosolekuid, õppe- ja projektitööd;
  • miks ja kuidas teha ise ning julgustada oma õpilasi tegema visuaalsemaid märkmeid;
  • mitmekesistada nii iseenda kui kollektiivi töökorraldust.

Koolitus on kõigile neile, kellel on vaja:

  • juhtida keerukaid olukordi;
  • teha koostööd eesmärkideni jõudmiseks;
  • hoolitseda ühise arusaamise eest;
  • teha mõjusaid esitlusi ja ettekandeid.

Meetodid: aktiivne kuulamine ja jagamine, joonistamine ning strateegiline mõtlemine

Registreeru töötuppa!

Koolitus “Loodusõpetus ja matemaatika I kooliastmes” 26. aprillil kell 11–15 Tallinna teeninduskoolis

Kevadisel koolivaheajal ootab kirjastus Maurus klassiõpetajaid koolitusele, kus keskendume loodusõpetuse ja matemaatika õpetamisele I kooliastmes. Lisaks uurime, mis on fruktodisain ja õpime valmistama kauneid kevadisi suupisteid.

Mauruse algklasside õppekomplektide peamine märksõna on lõiming. Iga klassi õppekomplekt on välja töötatud tervikuna. Esimese klassi komplekti keskkond on Leiutajateküla ja selles tegutsev koeratüdruk Lotte. Teise ja kolmanda klassi õppematerjalide teljeks on Jutulinn oma elanike ja kohtadega. Kõigi kolme komplekti tööraamatuid saab edukalt kasutada ka komplektide väliselt. Õppematerjalide eesmärk on äratada huvi kooli ja õppimise vastu ning kinnistada õppekavas rõhutatud väärtusi ja pädevusi.

  • Millised üldpädevused peaks laps olema loodusõpetuses ja matemaatikas I kooliastme lõpuks omandanud, et 4. klassis ainepõhist õpet alustada. 
  • Mõlema aine õpetamise loogika 1.–3. klassini Mauruse õppematerjalide näitel. 
  • Mauruse I kooliastme õppematerjale toetavate veebikeskkondade võimalused.
  • Matemaatika ja loodusõpetuse lõimimine – praktilised näited tunnitegevustest.

Fruktodisain on puu-, köögi- ja juurviljadest söödavate kaunistuste meisterdamine. Tallinna Teeninduskooli kutseõpetajate käe all uurime, kuidas valmistada kaunid kevadised ampsud. Töövõtted ja -vahendid on valitud selliselt, et õpetaja saaks oma õpilastega sarnase meisterdamise ette võtta.

Koolituspäeva viivad läbi:

  • Mauruse 3. klassi loodusõpetuse autor Maarika Männil 
  • Mauruse 3. klassi matemaatika autor Regina Reinup
  • Tallinna Teeninduskooli toitlustamise kutseõpetajad

Ajakava:

  • Kell 11.00–11.50 Loodusõpetus (Maarika Männil)
  • Kell 11.50–12.30 Matemaatika (Regina Reinup)
  • Kell 12.30 Kohvipaus 
  • Kell 12.50–13.30 Veebikeskkonnad ja õppeainete lõimimine 
  • Kell 13.40–15.00 Fruktodisaini töötuba

Registreeru koolitusele!

Lisainfo: Marili Pärtel, marili@kirjastusmaurus.ee, 5054157

Ideekalendri 13. nädal – iga kiri ja joonistus saab alguse täpist

Olemegi jõudnud ideekalendriga aprillikuusse! Teemaks on seekord KRITSELDAMINE. Vaatame, kuidas aitab visualiseerimine mõtteid korrastada, tervikut ja uusi seoseid näha. Sel nädalal alustame aga pisut kaugemalt ja uurime, kuidas aidata väikelastel erinevate tegevuste kaudu nii loovust, motoorikat kui ka tähelepanu arendada. Need oskused on eelduseks nii kirjutamisele kui ka joonistamisele.

Iga kiri ja joonistus saab alguse täpist

Teksti autor: Mariliis Tähepõld, Haldjapere loovustundide juhendaja, TLÜ kunstiteraapiate magistrant

Oled sa kunagi mõelnud sellele, et eeltöö kirjutama ja lugema õppimiseks algab juba sündides? See toimub peaaegu möödaminnes – esimene katse oma pilguga kedagi või midagi tabada on juba samm lugemisoskusele lähemale. Kõik lapse arengule omased keeramised, pööramised, roomamised, käputamised ja haaramised on omal moel kirjutamise ja lugemise eelharjutused.

Selleks, et lapsel oleks parajalt hea ja mugav pliiatsit õigesti käes hoida ning seda juhtida, tuleb alustada üldmotoorikast, tasakaalust ja koordinatsioonist. Kirjatehnika areneb suunaga suuremalt väiksemale. Selleks, et sõrmelihased hoiaksid pliiatsit edukalt käes, peavad enne seda olema tugevad ning arenenud käe-, kere- ja kaelalihased.

Kirjeldan oma töö põhjal, milline on üks Haldjapere loovustund ühe- kuni kolmeaastaste mudilastega. See oli jaotatud erinevateks etappideks ja osaoskusteks ning selle ettevalmistamisel pöörasin tähelepanu eelkõige visuaalmotoorikale ja kirjutamise-lugemise eelharjutustele.

Peale selle oli loovustund inspireeritud paljudest erinevatest teemadest, alustades kevadega ja lõpetades taas saabunud talvega – kokkuvõtvalt oli see tavalisest Eesti ilmast. Samamoodi andsid ainest värvid ja pallid ning kunstimaterjalina hõbepaber.

Tund sai alguse pisikestest värvilistest ja pehmetest pallidest. Tead sa, miks üks väike pall on imeline vahend lugema ja kirjutama õppimiseks? See aitab treenida, kuidas fikseerida pilku kindlale objektile ja ka liikuvat objekti jälgida. Mida muud me lugedes ja kirjutades teeme?

Palliga erinevaid viskamise, toppimise, peitmise-otsimise mänge katsetades ületame me pidevalt keha keskjoont (nähtamatu joon, mis algab pealaest ja jagab keha paremaks ja vasakuks pooleks). Keha keskjoone ületamine midagi silmadega jälgides, käega haarates või kogu keha liigutades aitab kahel ajupoolkeral omavahel koostööd teha.

Meie mängisime pallidega järgmisi mänge: kõigepealt viskamist-püüdmist ja peitmist-otsimist, seejärel aga üritasime suuremas koguses palle kätte saada lae alla kinnitatud kangalt (hiljem viskasime sinna palle ükshaaval tagasi). Vahepeal korjasime pallikesi suurte näpitsatega kaussi ning sorteerisime neid värvi järgi ja pistsime läbi aukude kas kausi või kasti sisse.

Pallimäng pakub palju erinevaid võimalusi arengu toetamiseks. Palli püüdmiseks on vaja kasutada kahte, viskamiseks enamasti ühte kätt. Pallimängud toetavad tasakaalu, silmadega jälgimise oskust, käe-silma koostööd, koordinatsiooni, nägemistaju ehk visuaalmotoorika arengut.

Sorteerimise ja kokkusobitamise ning seostamise mängud aitavad lapsel maailmast aru saada. Need õpetavad, et mõned asjad on sarnased, mõned erinevad. See toetab kognitiivsete ja tunnetuslike oskuste arengut, mis on vajalikud ka lugema ja kirjutama õppimiseks. See „mäng“ käib iseenesest päev läbi – neid asju, millele tähelepanu suunata ja kokku sobitada või vastanditena nimetada, on meie ümber ju palju. Erinevuste ja sarnasuste õpetamiseks on kõige paremad motoorsed tegevused. Motoorseid oskusi toetab ka näiteks paljajalu murul jooksmine ja rannas märjast liivast liivamägede ehitamine (kõik taktiilne ehk kõik, mis on seotud liigutamise ja liikumisega).

Väikeste objektide noppimine, sortimine, korjamine (näppudega või mõne vahendiga) on hea peenmotoorikale ja teeb eeltööd pliiatsihoiu arenemiseks. Korrektse pliiatsihoiu tekkimiseks läheb aastaid ja see areneb enamasti üsna loomulikult (muidugi vanema ja lasteaiaõpetajate valvsa pilgu all). Oluline on seda mitte forsseerida – selleks et õige pliiatsihoiuni jõuda, tuleb läbida kõik sellele eelnevad etapid. Meie loovustundides ei ole lapsed veel kindlasti selles eas, kus nende käes olevat joonistamisvahendit peaks n-ö õigeks sättima. See, kuidas nad vahendi kätte võtavad, on just see etapp, kus nad sel hetkel oma arengus olema peavad, meie aga keskendume neile olulistele toetavatele tegevustele, mida eespool nimetasin.

Kirjaeelseks harjutuseks on ka igasugune imiteerimine ja kopeerimine. Samuti erinevate suuna- ja kohatajude mõistmine (all, üleval, siin, vasakul, paremal jne), mida saab iga kunstitöö juures kasutada.

Alati tasub „kirjatehnikaks“ ära kasutada väikeste kunstiloojate loomulikku arenguetappi (eriti umbes 12–18 kuu vanuses) ehk nende tavapärast segadusetekitamist ning suunata see energia organiseeritud „mäkerdamisse“, mis on tuntud ka loovustunni või kunstitunni nime all. Selles vanuses laps ise teadlikult midagi ei loo ega tähendusi ei anna. Teda köidab käelise tegevuse juures selle motoorne, füüsiline pool – kuidas midagi teha saab. Näiteks võimalda tal tegutseda näpuvärvide, pudruvärvide, erinevate voolimismasside jm materjalidega. Lase lapsel proovida, kuidas üks või teine materjal tema käte tegevuse tulemusel muutub või uue kuju võtab. See pakub sensoorset ja taktiilset kogemust, mis omakorda tugevdab käelihaseid ning motoorseid ja kognitiivseid oskusi. Näpuvärvide, tainaste, voolimismasside kasutamine, lusikaga asjade tõstmine ühest anumast teise, materjalide või pipeti vedelikust tühjaks pigistamine, näpuga liiva/jahu sisse joonistamine aitab lisaks eelnevale kaasa ka õige pliiatsihoiu arenemisele.

Kasutasime tunnis materjalidena seekord vihikukilet ja fooliumi. Vihikukilega katsime paberil auke, millest enne olime palle läbi pistnud. Saime võrrelda, kuidas olukord muutus pärast aukude kinni kiletamist – august sai endiselt läbi piiluda, aga sõrme enam läbi pista ei saanud. Lisaks sellele oli augukoht nüüd kleepuv. Selle kasutasime ka kohe ära ja kleepisime sinna fooliumist pallikesi. Kui enne olime mänginud pehmete värviliste pallidega, siis nüüd tulid mängu karedad ühevärvilised pallikesed. Ühtlasi pakub foolium materjalina uut ja huvitavat – see krabiseb, läigib, kortsub, on kergesti rebitav, seda värviga katta on veidike teistmoodi kogemus kui valget paberit katta. Fooliumi värvimiseni jõudsimegi pärast pallikeste valmissaamist ja pildile vajutamist. Seejärel võtsime hõbepaberit veel juurde ja pakkisime pildi kokku nagu võileiva. Püüdsime suurt fooliumitükki aluspildile vajutades kõik peitu läinud pallikesed jälle sõrmedega üles otsida ehk kompasime. Lõpuks tekkis sellest omamoodi ruumiline pilt. Viimane ülesanne oli see kõik värviga katta. Võtsime kasutusele kolm põhivärvi, millest töö käigus loomulikult teisi värve juurde tekkis. Mõnes tunnis kasutasime värvimiseks valgeid vatitupse, mida koos pesulõksuga värvimiseks kasutasime. Muidugi olid abiks ka kõik kümme sõrme.

Tegevused, mis veel toetavad kirjutamise-lugemise oskuse õppimist ja on näiteks 2+ aastase lapse arengus omal kohal, on võrdlemine, näiteks pikem-lühem, suurem-väiksem, kujundite mängud. Selles vanuses on käeliseks trenniks eriti hea igasuguste anumate täitmine tõstmismängudena ja samas ka pigistamismängud (nt pipetiga vedeliku tõstmine, pudelist pigistamine jne), valamine, materjalide manipuleerimine erinevate „tööriistadega“ – näiteks mängunoaga savi lõikamine. Samuti on asjakohane erinevaid auklikke esemeid nööri otsa ajada.

Ja loomulikult jooksmine, ronimine, hüppamine, müramine kiikumine, turnimine – igasugune tegevus, mis toetab üldmotoorika arengut, tasakaalu ja koordinatsiooni. Et ikka käsi jaksaks joont mööda tähti maalida ja silm rida-realt tähti kokku lugeda.

Kui tulla tagasi pealkirja juurde: iga kiri ja joonistus saab alguse täpist. Ehk esimesed „märgid“, mis laps paberile teeb, on täpid, seejärel vertikaalne joon, ring ja seejärel horisontaalne joon. Täppidest ja kriipsudest areneb edasi kritseldamine – enamasti ringikujuline spiraalne liigutus, mis tuleneb lapse huvist kunstivahendit füüsiliselt liigutada. Huvist näha, et tema motoorsel tegevusel on tulemus, jälg.
Lowenfeldi järgi jaguneb laste kunstiline areng kuude etappi. Lapsed läbivad oma arengus sujuvalt kõik arenguetapid. Ühest etapist teise üleminekul toimub nii edasi- kui ka teatud määral taandarengut. See on ju uue õppimisel üsnagi tavaline: kaks sammu edasi ja üks tagasi. Nii nagu pliiatsihoiu arendamist ei saa forsseerida või kiirendada, on ka joonistamisoskusel erinevad etapid. Laps läbib need omas tempos.

  1. Kritseldamise etapp (2–4 a): käelise tegevuse juures köidab last eelkõige füüsiline tegevus, ta naudib oma tegevuse jälgi ja tulemusi. Tähendusi ja seoseid hakkab ta looma selle etapi lõpupoole. Kritseldamise etapp jaguneb omakorda kolmeks etapiks: korrapäratu (seda iseloomustab kinesteetiline ja väga füüsiline motoorne tegevus); kontrollitud (tekib vaimne ja füüsiline kontroll oma tegevuse üle); nimetamine (seoste ja tähenduste loomine, asjade nimetamine pildil, kujutlusvõime kasutamine joonistamisel)
  2. Preskemaatiline etapp (4–6 a): laps hakkab looma seoseid oma joonistuste ja ümbritseva maailma vahel. Kriips või ring paberil võib tegelikult olla keegi tuttav lapse elust ehk need on esimesed märgid sellest, et lapsega saab suhelda pildi kaudu. 
  3. Skemaatiline etapp (7–9 a): lapsel kujuneb sel perioodil välja n-ö skeem inimeste ja asjade kujutamiseks. Nad kasutavad värve enamasti tõetruult ja paigutavad objektid paberile maa asukohast lähtuvalt. 
  4. Realismi etapp (9–11 a): laps muutub oma joonistuste osas enesekriitilisemaks, tekib teadlikkus, et senine skemaatiline joonistamiseoskus ei toeta tahtmist/vajadust objekte realistlikult kujutada. Joonistamisoskus on jätkuvalt skemaatiline, aga palju detailsem ja keerukam, tekib perspektiivitunnetus.
  5. Pseudo-naturalistlik etapp (11–13 a): laps on oma joonistusoskuse suhtes selles etapis väga kriitiline – tulemusega rahulolu sõltub joonistuse realistlikkusest lapse seisukohalt. Oluline on last toetada ja julgustada. 
  6. Otsustamise etapp (13–16 a): selles etapis lõpetavad lapsed tihti joonistamise või, vastupidi, arendavad oma joonistamisoskusi ja tehnikaid edasi ning jätkavad joonistamist. Siin on samuti tähtis last toetada ja julgustada olenemata tema joonistamisoskuse tasemest – nagu iga oskust, saab ka seda alati edasi arendada! 

Kasutatud kirjandus:

  • Barbara A. Smith (2011) „From Rattles To Writing“
  • Viktor Lowenfeld (1947), „Creative & Mental Growth“