Head sõbrad! 

Oktoobri viimase päevaga lõpetame ka meie ideekalendri ülesannete koostamise teemakuu. Usume, et leidsite nippe ja mõtteid, mis suunavad uutmoodi lahendustele või mida ülesannete koostamisel arvesse võtta. 

Võtame ülesannete koostamise kuu kokku kodusest raamaturiiulist leituga. Kõik me jääme aegajalt kinni mõttesse, et eesmärgi täitmiseks vajalik info peab tulema sisseharjunud allikast. Kui laseme mõtte vabaks, võivad lahendused tulla hoopis üllatavast suunast. 

November on ideekalendris TUBASE LIIKUMISE kuu. Värskete uuringute põhjal liigub 3/4 meie lastest liiga vähe. Uurime koos, kuidas liikumisharjumust tekitada ja tubast aega aktiivsemaks muuta. 

Tänase kirja lõpust leiate ühe mahukama töölehe, mis aitab koos tegutsedes mõtte tööle panna. 

Seitse raamatut ja seitse erinevat võimalust oma koolipäevadesse uusi ideid leida. 

1. Aleksander Kalamees „Eesti rahvamänge”. Eesti Riiklik Kirjastus, 1960

Koostajad ütlevad sissejuhatuseks nii:

Kogumiku ülesandeks on tutvustada seda võrratult huvitavat ja rikkalikku rahva fantaasiavilja, mis on kogutud ja siiani talletatud Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna varasalvedes. Esitatavad rahvamängud on valitud materjalide hulgast, mis on kogutud rohkem kui poole sajandi kestel. Mängudega saab noori tihti köitvamalt kehalisse treeningusse rakendada, kui seda suudavad abstraktsed kehalised harjutused. Kasvatuslike eesmärkide lahendamist ja sisukat vaba aja veetmist võimaldavad ka teised raamatud toodud mängud. Peamiseks raamatu väljaandmise ajendiks aga on meie rahva rikkaliku kultuuripärandi populariseerimine ja meie rahvamängude taaselustamine.

2. Kristiina Räägel „Tants ümber tööposti”. Pegasus, 2004

Sisuka meeskonnamängude kogumiku juhatavad sisse järgmised sõnad:

Meie globaliseeruvas maailmas juurdub aina enam üksikisiku mentaliteet: juba emapiimaga söödetakse imikule sisse teadmine, et igaüks on enda eest väljas. Pärast lasteaeda individualismi põhimõte jätkub – sa pead olema esimene, muidu saab su naaber suurema tüki. Üksikisiku mänguruum suureneb, kuid koostöö väheneb. Meeskonnatöö – see on meie igapäevaelus populaarne termin, kuid kas me ikka teame selle tõelist tähendust?

Raamatus äratoodud mängud pakuvad sellele küsimusele vastust ja võimalust kogeda läbi erinevate lihtsustatud situatsioonide, mis on meeskonnatöö, kui tähtis osa igapäevaelus on operatiivsel infovahetusel ning kollektiivisisesel kommunikatsioonil, kui suurt rolli mängib töötaja jaoks usaldusväärne keskkond jpm. Lisaks on raamatus ära toodud erinevad võimalused foorumite ja ümarlaudade korraldamiseks ning ka lõbusamaks vaba aja sisustamiseks, mille eesmärk on töötajaid lähendada.

3. Satu Aalto „Suur seltskonnamänguraamat”. Sinisukk, 2003

Mitte ainult igavuse peletamiseks mõeldud mahukas kogumik juhatatakse sisse nii: 

„Suur seltskonnamänguraamat” pakub mõnusaks ajaveetmiseks üle 500 mängu ja võistluse nii argi- kui ka pidupäevaks. Raamatust leiab mänge, mida saab mängida kodus pere ringis, lasteaias, koolis, ülikoolis, tööpaigas, huvialaklubis, kokkutulekul või muus paigas, et turgutada keha ja teritada vaimu.

Raamat on hea abimees emale-isale, vanaemale-vanaisale, lasteaiakasvatajale, õpetajale, huvijuhile, pulmavanemale ja pidukorraldajale – kõigile, kes tahavad kaaslaste igavust peletada.

4. Reeda Tuula, Katrin Soidra-Zujev „Valik elamusmänge”. Väljaandja Lastekaitse Liit

Raamat on mõeldud õpetajatele, lapsevanematele, vaba aja ürituste korraldajatele, tegevusterapeutidele, laagrikorraldajatele, noorsootöötajatele. Kui vajate uusi mõtteid, ideid, vaheldust, värskendust, siis seda teile raamat pakubki.

5. Allen D. Bragdon, David Gamon (Ph.D) „Ajugümnastika. Arendavad numbri- ja kujundimängud”. Tammerraamat, 2006

Inimese aju töö hakkab aeglustuma 20. eluaastast alates. Aju hakkab aasta-aastalt kaotama oma võimekust. Kuid selle vastu saab ka midagi ette võtta. See raamat ongi koostatud inimese aju ja mõttetegevuse ergutamiseks. Ajule suunatud ülesanded on sama head kui lihaste toonuse tõstmiseks mõeldud harjutused.

Autorid annavad raamatu kasutamiseks suuna:

• Püüdke iga päev lahendada üks ülesanne
• Alustage kergematest.
• Kasutage vihjeid, mis on väikeses kirjas trükitud lehekülje lõppu tagurpidi.
• Raamatus on piisavalt harjutusi kolmekuulise treeningtsükli jaoks.

Raamatuga lõpule jõudnud, soovitatakse uuesti lahendada mõnda esimeste seas ära tehtud mõistatust ja võrrelda, kas see tundub sama keeruline kui esimest korda lahendades. Rubriigis „Kas tead?” on võimalik leida uut teavet selle kohta, kuidas inimese aju probleeme lahendades töötab.
 

6. Stephanie Roberts „Segadusest vabaks. Kuidas oma kodu ja elu üle kontroll saavutada.” Tammerraamat, 2009

Ülesanded või mängud võivad olla seotud meie igapäevaste tegevustega. Miks mitte näiteks koristamisega?

Kas oled kunagi mõelnud, miks on korralagedusest nii raske vabaneda ka siis, kui sa seda tõepoolest tahad? Probleeme ei tekita mitte asjad ise, vaid sinu suhtumine neisse.

Saad teada:

• miks ei saa koristada n-ö laupäevaku stiilis;
• kuidas segadus sinu kodu feng shui’d mõjutab;
• neli levinud segaduse müüti, ja põhjused, miks neid mitte uskuda;
• kuidas paberikuhjadest, riidekappidest, pikaajalistest panipaikadest jagu saada;
• kuidas leida lähedastelt tuge ja teha nendega koostööd;
• kuidas mitte lükata asju edasi ja viia töö lõpuni.

Raamat sisaldab rohkem kui 140 sammu, päevikuküsimust ja nippi, mis aitavad sul segadusest jagu saada. Alustades iseendast.
 

7. Anu Sööt „Loovmäng”. Väljaandja Eesti Tantsuhariduse Liit, 2011

Siia raamatusse on koondatud 99 nime-, usaldus-, rüselemis-, koostöö-, julguse proovilepanemise, jooksu-, kulli-, püüdmis-, tähelepanu-, keskendumis-, nutikuse-, mõtte-, äraarvamis-, heli- ja rütmimängu.

Loovus tähendab lahenduse leidmist uues, tundmatus, mittestandartses olukorras. Pannes kokku loovuse ja mängu, saame loovmängu, mis võiks tähendada osalejate vabal tahtel toimuvat tegevust – mängu ning lahenduse leidmist uues, tundmatus olukorras. Mänguolukorrad on alati uued ja peegeldavad reaalset elu.

Miks peaksime mängima loovmängu? Et ennast ja teisi tundma õppida, õppida tundma oma seesmisi ja välimisi piire, õppida suhtlema teiste, meist erinevate inimestega, õppida tundma ümbritsevat. Kes mängu kaasahaaravust ja spontaansust on tundnud, mõistab, et mänguolukorras toimuvad protsessid vahetult ja varjamatult, justkui „mängeldes”.

Head sõbrad!

Oktoobri eelviimasel nädalal uurime, kuidas luua ise aktiivõppe meetodeid, mis aktiivõpe üldse on ja miks seda oma tundidesse tuua. Teemast kirjutavad Mauruse I kooliastme toimetaja Kätlin Vainola ja peatoimetaja Mirjam Puumeister. Lisaks soovitame meeldetuletavalt lugeda eelmisel kevadel ideekalendris ilmunud artiklit rühmatöö teooriast, sest paljudel juhtudel kasutatakse aktiivõppes ka rühmatööd.

Millele pöörata tähelepanu aktiivõppe meetodite loomisel
„See, mille me ise avastame, püsib meiega ja tähendab meile rohkem“ (John Dewey)
Teksti koostasid Kätlin Vainola ja Mirjam Puumeister

Aktiivõppe defineerimine ei ole kergete ülesannete killast, sest tegemist on laialivalguva mõistega. Kasutades Toomas Tenno sõnu võiks aktiivõpet defineerida nii: „Aktiivõpe koolitab lapsi mõtlema. Aktiivõpe on see, kui lapsed omandavad tunnis uusi teadmisi ja kogemusi aktiivse tegevuse kaudu. Õpetaja on vaid suunaja ja juhendaja – kaaslane, kellel on õpilastest rohkem teadmisi. Aktiivõpe annab hea meeskonnatöö ja probleemide lahendamise kogemuse.”

Illar Leuhin ja Ardi Kärberg kirjutavad oma artiklis, et aktiivõppega seonduv vajab suurt ettevalmistust, sest näiteks on õpilased väga erinevad ja üks meetod, mis töötab ühe grupi peal, ei pruugi samamoodi teise grupi puhul tulemusi anda. Aga kindel on see, et aktiivõppe meetodid muudavad tunnid huvitavamaks ja nende abil saab suunata õpilasi iseseisvalt mõtlema ning seeläbi õpetatavat sisu mõistma ja omaks võtma.

Aktiivõppe kasutamisel on palju häid külgi. See võimaldab aktiveerida õpilasi, panna neid iseseisvalt mõtlema ja tegutsema ning pakub vaheldust. Aktiivõppe meetodid tõstavad õpilaste huvi aine vastu ja sageli paraneb nende jaoks ka aine arusaadavus. Aga nagu juba mainitud, siis eeldab õnnestunud aktiivõpe õpetajalt põhjalikku eeltööd ja ettevalmistamist. Lisaks ülesannete välja mõtlemisele tuleb tegeleda ka tegevuse kavandamisega.

Sissejuhatus aktiivõppe meetoditesse

Eesti autorid – Salumaa, Talvik ja Saarniit – on pannud kokku kolm kogumikku pealkirjaga „Aktiivõppe meetodid“ (Merlecons ja Ko OÜ). Kõik kogumikud sisaldavad hulganisti kogemusõppel põhinevaid aktiivõppe meetodeid, mis on antud kavadena ning varustatud kogu vajaliku lisainfoga. Need on kasutatavad erinevates õppeainetes ja vanustes. Refereerime järgnevalt kolmanda kogumiku sissejuhatavat osa.

Kogemusõppel on mitmeid eeliseid teiste õppemeetodite ees. Tundi ette valmistades on kõigepealt hea läbi mõelda, millist kasu õpilased ja õppeprotsess sellest saab. Toome välja mõned aktiivõppe meetodite eelised.

• Võimaldavad üldisemalt suhtlemise ja koostööga seotud oskuste arendamist. Kogemusõpet kasutavas tunnis jagab õpilane kaaslastega oma mõtteid, saab end panna proovile koostöös teistega ja proovida juhi rolli. Selliste tegevuste käigus areneb suhtlemisoskus ja koostööoskus.
• Loovad õppimiseks meeldiva õhkkonna. Õppimine ei pea alati olema raske töö, vaid võib olla ka lõbus ja valmistada rõõmu.
• Õpilased saavad kiiret tagasisidet. 
• Ka õpetaja saab olulist tagasisidet. Õpetaja saab töö käigus infot õpilaste oskuste ja teadmiste kohta. See kõik võimaldab paremini kavandada õppeprotsessi.
• Meetodid põhinevad praktilisel kogemusel. On tihedalt seotud igapäevaeluga.
• Motiveerivad õppijaid. Õppimine toimub samal ajal teistega koos ja teiste käest, see on olemuselt inimestele loomulik õpikeskkond.
• Õpetajal on rohkem võimalusi õppeprotsessi ülesehitamiseks ja see võimaldab muuta tunde vaheldusrikkamaks.

Aktiivõppemeetodeid on palju. Nende hulka kuuluvad näiteks: diskussioonid ja väitlused; rollimängud; juhitud vestlused; simulatsioonimängud; analüüsimeetodite kasutamine; ajurünnakud; eneseavamismängud; intervjuud; juhtumianalüüsid jt. Mõne ülesande läbi viimisel on vaja anda alguses kätte kogu juhend või selgitus, teise puhul aga jagada juhiseid kogu tunni jooksul. Alljärgnevalt toome ära teekonna, kuidas valmistuda kogemusõppel põhinevaks aktiivõppe tunniks või ülesandeks.

1. samm

Otsustage, kas soovite meetodit kasutada. Õpetaja peaks olema ise motiveeritud ja soovima tundi sel viisil läbi viia. Kui ise uskuda meetodi sobivusse ja headusse, usuvad seda ka lapsed.

Oluline on, et ruum sobib tegevuse läbi viimiseks ning et on võimalik luua ja korraldada kvaliteetne jaotusmaterjal.

2. samm

Määratlege, mis on meetodi kasutamise eesmärk. Planeerimine algab sellest, et määratletakse lõppeesmärk. Mida soovitakse selle meetodi kasutamisega saavutada?

Näiteks võib olla eesmärk pingevaba õhkkonna loomine, mingite konkreetsete oskuste, teadmiste või hoiakute kujundamine mingis suunas.

Aktiivõpet tasub kasutada siis, kui see:

• võimaldab esile tuua õppimise „iva“;
• aitab teemat illustreerida;
• aitab õpetajal kiiresti määratleda õpilaste taset, et kavandada edasist õppeprotsessi;
• võimaldab arendada õpilasi intellektuaalselt;
• annab võimaluse õpilastele näidata oma oskusi.

3. samm

Tegevuskava koostamine. See lähtub saavutatavatest õpitulemustest. Vaja on määratleda, mis on tundide maht, igale tunnile määrata oma alaeesmärgid ja ülesanded.

4. samm

Planeerige täpselt iga tund. Mõistlik on läbi mõelda ka riskid: kui õpilaste arv on planeeritust erinev, ajaprobleemid, meetod on õpilastele arusaamatu või nad pole motiveeritud.

5. samm

Valmistage kõik ette ja ärge jätke midagi juhuse hooleks. Vaadake üle ruum, tehnika, jaotusmaterjalid jms.

Kui ettevalmistav töö on tehtud, tuleks läbi mõelda aktiivõppe meetodi läbiviimise etapid. Siin võib välja tuua kuus etappi.

1) Sissejuhatus ja õpilaste häälestamine

Näiteks teavitada sissejuhatuses, et tegemist on koostööharjutusega, mis kestab 15 minutit ja millele järgneb diskussioon. See on aeg, mil õpilased saavad end häälestada tegevusele ja otsustada, kas nad soovivad osaleda. Kui õpilane leiab, et ei soovi osaleda, soovitatakse anda talle muu roll, näiteks võib ta olla vaatleja. Selleks tuleks õpetajal ette valmistada vaatluslehed.

2) Rühmade moodustamine

Paljud aktiivõppemeetodid eeldavad rühma- või paaristööd. Enamasti on otstarbekas moodustada kõigepealt rühmad ja siis anda kätte juhendid või ülesanded.

3) Rühmade juhendamine

Juhendamine toimub nii suuliselt kui ka kirjalike juhendite abil. Töökäsud peavad olema selged ja arusaadavad. Tuleb selgitada tegevuste käiku, reegleid ja anda ajapiirid. Õpetaja peab veenduma, et kõik õpilased said juhendist aru.

4) Vaatlejate juhendamine

Õpilasi tuleks küllalt sageli kasutada vaatlejatena, juhendamise abil saavad nad omandada vaatlejaoskusi ja nägema mingite nähtuste või protsesside erinevaid külgi. Vaatlejatele tuleb anda kirjalikud juhendid ning vajaduse korral neid veel täiendavalt juhendada.

5) Meetodi läbiviimine

Õpetaja peab tegevust pidevalt jälgima ning jääma neutraalseks vaatlejaks. Kui vaja, tuleb õpilasi innustada ja toetada.

6) Lõpparutelu

Ühine arutelu on aktiivõppe meetodi üheks lahutamatuks osaks. Arutelu võiks toimuda eelnevalt ettevalmistatud küsimustele toetudes. Küsimuste koostamisel võiks toetuda skeemile: andmete kogumine (Mis tuli esile? ), tunnete uurimine (Mis üllatas? Millal tundsite ebamugavust?), järelduste tegemine, õppimispunktide väljatoomine.

Selles etapis peab õpetaja lõpuks ise tooma välja kõige olulisema ning suunama õpilaste tähelepanu mingite nähtuste või protsesside olemuslikele aspektidele.

Kui õpetajal on eesmärk ja töö etapid läbi mõeldud ning ta teab, mida ta saavutada soovib ja miks just aktiivõppe meetod selleks hea on, on ka lihtsam ülesandeid ise koostada. Häid meetodeid ja rühmatööde ideid leiab eelpool nimetatud raamatutest. Kui olete nendega tutvunud, leiate kindlasti viise ja võimalusi, kuidas ise meetodeid luua ning muuta sobivaks enda ja oma õpilaste vajadustele vastavalt.

Toome lõpetuseks näite ühest vaatlusest klassis, kus saab rakendada analüüsimeetodeid.

Teeme koos õpetajaga puuvilja muumia

Kasutades vanade egiptlaste teadmisi, saame palsameerimist läbi viia näiteks õunalõigu peal. Õunalõik tuleb vaid katta niiskust siduva ainega. Selleks saaksime meie kasutada söögisooda ja soola segu.

Katsevahendid

Õun, nuga, kolm plastiktopsi, pakk söögisoodat, pakk lauasoola, kaal, lusikas.

Katse käik

• Lõigake õun neljaks ühesuguseks sektoriks. Kahte õunalõiku läheb vaja katse läbiviimiseks, kuid ülejäänu võite julgelt ära süüa.
• Asetage kaks õunalõiku eraldi topsidesse. Kui võimalik, kaaluge topsid ära.
• Võtke kolmas plastiktops. Jagage tops võrdselt kolmeks osaks: pange sinna 1 osa soodat, 1 osa soola ja jätke 1 osa segamisruumiks. Segage sooda ja sool omavahel.
• Saadud segu kallake ühe õunaviilu peale. Vaadake, et kogu õun saaks seguga kaetud. Teine õun jääb lihtsalt topsi.
• Õuntega topsid jätke üheks nädalaks kappi seisma. Ärge jätke topse päikesevalguse kätte!
• Nädala möödudes uurige, mis õuntest on saanud. Eemaldage soola ja söögisooda segu õunalõigult, kuid ärge õuna pesema hakake!
• Võrrelge omavahel mumifitseerunud õunalõiku ja lihtsalt topsis seisnud õunalõiku. Kirjeldage nende väljanägemist. Kumb neist on paremini säilinud? Kui võimalik, kaaluge uuesti õunalõigud ära. Kas õunad on kaalu langetanud? Kui palju vett kumbki õun kaotas? Kumb õuntest on rohkem kaalu langetanud?

Aktiivset õppimist!

Kasutatud allikad:

1. Illar Leuhin, Ardi Kärberg, „Aktiivõppe meetodite kasutamine – noore õpetaja edu võti“. Haridus 3/2005.
2. Tarmo Salumaa, Alvar Saarniit, Mati Talvik, „Aktiivõppe meetodid“. Merlecons ja Ko Oü. 2004, 2006.
3. Tarmo Salumaa, Alvar Saarniit, Mati Talvik, „Aktiivõppe meetodid II“. Merlecons ja Ko Oü. 2006.
4. Tarmo Salumaa, Mati Talvik, „Aktiivõppe meetodid III“. Merlecons ja Ko Oü. 2010.
5. Sirje Pallo, „Ajaloo õpik 6. klassile. Kiviajast vanaajani. I osa“. Maurus. 2015.

Head sõbrad!

Ideekalendri 28. nädalal keskendume kirjanduse õpetamisele. Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja Maarja Valk ning keeletoimetaja Piret Põldver arutlevad kirjanduse olemuse ja selle õpetamise üle. Kas kirjandus on rohkem kui see paistab? Mida me kirjanduse kaudu veel õppida ja õpetada saame? Selgub, et pika teksti lugemine ei olegi iseenesestmõistetav ja igaüks seda ei suuda.

Kõik algab algusest ja lugemisoskus koos oskusega loetut mõista algab lapsepõlvest. Tänane video räägib lugemispesadest.

Head kaasamõtlemist!

Ilukirjanduse roll muutuvas maailmas: kuidas seda siis õpetada?
Teksti autorid Maarja Valk ja Piret Põldver

Kui oled oma maailma ümbritsenud kirjandusega – lapsepõlvest saadik raamatuid lugenud, ülikoolis kirjandust õppinud ja nüüd seda iga päev nooremale põlvkonnale vahendanud –, on teinekord valus näha, et raamat sellisel kujul nagu meie seda teame, on teisenemas. Koduselt tolmuseid raamaturiiuleid asendavad e-lugeri virtuaalsed raamatukogud, narratiive saab jahtida mammutseriaalidest, ja kuigi kirjutajaid on praegu rohkem kui kunagi varem, on kirjakunsti eesmärk muutnud oma kuju. Kuidas sellises maailmas kirjandust ikkagi elus hoida?

Mõni aasta tagasi kirjutas Märt Väljataga õpiku „Kirjandus ja selle liigid, kus tõi välja eesmärgid, miks kirjandust õppida, ja soovitused, mida lugeda. Loomulikult on nii ühe kui ka teise sõnastamine kujunenud äärmiselt oluliseks maailmas, kus lugemine tähendab üha enam väikeste infokillukeste haaramist igapäevasest infovoost ja pika teksti hoomamine võib olla keeruline juba täiskasvanutel endilgi, rääkimata siis nutipõlvkonna lastest.

Raamatupoodide müüginumbrid näitavad juba mitmendat aastat, et Eestis on üha suuremaks müügiartikliks tõusnud kõikvõimalikud esoteerika- või eneseabiraamatud. Ja ometigi on olnud aegu, kui raamatu all peeti silmas eelkõige ilukirjandust – olid need siis Goethe, Balzaci, Hugo või ka meie oma Tammmsaare ja Lutsu teosed. Loomulikult saadab tuntus ilukirjanikke praegugi, kuid ometi tuleb neil konkureerida üha enam märksa säravama meelelahutusmaailmaga. Sama on juhtunud ka kirjandusteostega.

Mida võiks aga kirjanduse teatav marginaliseerumine tähendada kirjanduse õpetamise kontekstis? Kahtlemata on õpetaja roll seda keerulisem – esimene suur ülesanne on äratada lugemishuvi ja panna lapsed üldse lugema. Teine aga on välja mõelda, kuidas teost õpilasele selgitada ja seda analüüsida nii, et huvi ei kaoks. Ilmselt on võtmeküsimus, kuidas luua seoseid kirjandusteksti ja tegeliku maailma vahel. See ei saa kindlasti olla kergete killast, kui teemaks on näiteks keskaegne kirjandus – millised seosed on rüütlikultuuril tänapäeva maailmaga? Mõni õpetaja loob ehk paralleele „Sõrmuste isanda“ või siis ka „Troonide mänguga“. Teine analüüsib mõne luuleteksti sõnumit ja arutleb lastega, kuidas see võiks kõlada kaasajal. Väga pikalt on kirjanduse õpetamisel olnud ülekaalus kirjanduse ajaloo õpetamine ja kirjandusteose analüüs. Praegune riiklik õppekava näeb aga ette, et kirjanduse ajaloo õpetamise asemel tuleb läheneda kirjandusele teemade järgi – see tähendab omakorda, et võimalusi, kuidas kirjandust õpetada, on rohkem, niisamuti saab olla mitmekesisem ka kirjanduse õpetamise metoodika.

Artiklis „Väärtuse õpetamisest kirjanduse kaudu“ on kirjandusprofessor Tiina Ann Kirss toonud välja väärtuskasvatuse aspekti. Kirjandusteose keskmes on alati lugu ja see lugu saab meile midagi õpetada – sel juhul on abi ülesannetest, mille kaudu saab arutleda, kuidas hinnata ühe või teise tegelase käitumist, kas ja millisel juhul on mõne tegelase ebamoraalne tegu õigustatud, kas mõne tegelase allakäiku oleks olnud võimalik ära hoida.

Kirjandus on õppeaine, mis võimaldab kõige hõlpsamini lõimingut. Sellega on näiteks arvestatud Jan Kausi õpikus „Kirjandus ja ühiskond“. Selles mõtestab kirjanik kirjandusteost eri vaatepuntide kaudu: kuidas muudab inimene maailma ja maailm inimest, milline on inimese mõju keskkonnale ja kuidas see on leidnud väljenduse kirjanduses. Nii on ka õpikus ülesandeid, mida saab teha koostöös mõne võõrkeeleõpetaja, muusikaajaloo, ühiskonnaõpetuse või ka keemiaõpetajaga.

Mis saab kirjandusest?

Aga võib-olla siiski ei räägi raamatute läbimüük tegelikult kirjandusega seotud väärtuste kadumisest. Hiljutisest uuringust selgus, et Eesti teismelistel on kodus raamatuid rohkem kui kellelgi teisel sama vanal – ja lisaks ilmnes, et juba raamatutega kokku puutumine, nendega üles kasvamine annab elus omajagu tuge. Hirme kirjanduse kadumise pärast aitab ehk leevendada ka see, kui mõtestada aeg-ajalt, miks siis ikkagi on kirjandus nii oluline – ja kas on meediume, mis võiksid seda asendada.

Ilukirjanduse lugemisel on meeletult palju häid omadusi: see õpetab keskenduma, mõtestama, süvenema, tekstis saab elada läbi olukordi, mida ise ei julgeks ette võtta, see arendab kujutlusvõimet ja loovust – nimekirja võib jätkata veel pikalt. Kuid sama teevad paljud teised asjad: mediteerimine aitab keskenduda, mammutseriaalid pakuvad narratiive, filmid kunstilise elamuse, vaimukad säutsud annavad võimaluse olla loominguline ja nautida teiste kunsti, andekad blogipostitused võivad aga asendada novelli. Aga kui see mõttekäik aitab leevendada küll ühiskonna üldise hääbumisega seotud apokalüptilisi meeleolusid, siis kuidas mõtestada kirjandust kui sellist? Milleks siis üldse kirjandus?

Aga selleks, et ilukirjanduslikus raamatus on kõik üheskoos – ja see kogum paljusust annab lisaväärtuse. Nüüdisajal, kui raamat pole enam üks väheseid ja paratamatuid pikkade õhtutundide kaaslasi ning raamatulugemine ei tule iseenesest, on selgunud, et pika teksti lugemine polegi iseenesestmõistetav, nagu vanemale põlvkonnale ehk näib, vaid on peen oskus. Ja nagu iga keerulise ja nüansseeritud oskusega, on seda parim omandada lapsepõlves – muidu võib juhtuda, et see jääbki kängu. Harjutades, mõtestades, teinekord end sundides. Ikka uuesti ja uuesti. Ja ikka hoides meeles, et kui saad lõpuks selle oskuse kätte, siis ühel hetkel leiad, et üks hea raamat võib mõnel hetkel olla kõige suurem tugi ja sõber, kes kunagi sind maha ei jäta.

Kasutatud allikad:

1. Märt Väljataga, „Kirjandus ja selle liigid“. Maurus. 2014.
2. Hendrik Alla, „Aasta edetabelid. Raamatupoest nõutakse eneseabi, ravitarkust ja esoteerikat“. Postimees. 8.2.2017. 
3. Tiina Ann Kirss, „Väärtuse õpetamine kirjanduse kaudu“. Eetikakeskus. 
4. Jan Kaus, „Kirjandus ja ühiskond“. Maurus. 2017
5. Naaman Zhou, „Novel news: world’s biggest bookworms revealed in study“. The Guardian. 12.10.2018.

Lugemishuvile pannakse alus varakult. Kuidas luua keskkond, kus lapsel tekib loomulik huvi lugemise vastu?

Head sõbrad!

Ilmselt on iga õpetaja kuulnud vähemalt kord oma karjääri jooksul küsimust: “Aga milleks mul seda vaja on?”. Headeks õpetajateks nimetavad õpilased neid, kes seovad õpitava aine igapäevaeluga ja põimivad oma tundidesse reaalseid elulisi olukordi. Nagu elus üldse, nii ka õppimises, on vajalik tasakaal – mängulisus ja põnevus võiksid käia käsikäes sihipärase harjutamisega.

Sel nädalal jagab Mauruse matemaatika õppematerjalide toimetaja, kogenud matemaatikaõpetaja ja didaktik Regina Reinup oma mõtteid ja kogemusi matemaatikaülesannete koostamisest.

Kuidas koostada head matemaatikaülesannet?
Teksti autor Regina Reinup

Nagu kõik matemaatikaõpetajad, olen ka mina koostanud ülesandeid – nii matemaatikatundi kaasavõtmiseks, tööraamatutesse kui ka sel aastal kord kuus Mauruse ideekalendrisse.

Igavad vs. huvitava(ma)d ülesanded

Ülesandeid on teadagi mitut tüüpi. Tulpasid on lihtne koostada, samas tean, et nutikamatele õpilastele on nende lahendamine igav. Tekstülesanne pakub ehk õpilasele rohkem, kuigi sinnagi on ju tavaliselt ikka ära peidetud mingi tüüptehe või arvutuskäik, millele on lihtsalt n-ö liha ümber kasvatatud.

Tavaliselt olen püüdnud tekstülesande olukorra valida sellise, et see seostub õpilaste igapäevaeluga (ja vastab seega juba ette aeg-ajalt taas kerkivale küsimusele: „Milleks matemaatikat vaja läheb?“). Olen ikka püüdnud valida teema, mis mind ennast huvitab. Ideekalendri jaoks loodud ülesannete hulgast on mu vaieldamatud lemmikud Eesti isikukoodi koostamise põhimõtteid uuriv tööleht ja septembrikuus avaldatud gooti aken.

Oktoobrikuu töölehtedes suunan õpilasi tekstülesandeid koostama, kasutades selleks just eeltoodud tekstülesande koostamise põhimõtet. Usun, et see on igale õpilasele jõukohane ja pakub vaheldust tavapärasele ülesannete lahendamise praktikale. Kui aga sellistele tekstülesannetele sügavalt silma vaadata, siis – ega nad pole ju midagi erilist. Kuidas aga koostada tõeliselt head matemaatikaülesannet? Sellist, mis paneks õpilase tõeliselt pead murdma ning mida lahendades ta õpiks midagi uut.

Erilised ülesanded

Lisaks eeltoodud, metoodiliselt koostatud ülesannetele on olemas veel sellised erilised ülesanded, mis tulevad mu juurde aeg-ajalt ise. Ma ei teagi täpselt, kas selleks on vaja inspiratsiooni või pigem märkamis- ja äratundmisoskust. Lihtsalt ühel hetkel saan aru, et see on nüüd see. Sellistest ülesannetest on kirjutanud Ameerika pedagoogid Liana Ponce, Fatou Thiam ja Elizabeth Thompson oma ettekandes „Creating Strong and Rigorous Math Tasks” (2015). Need ülesanded

• kasutavad ära õpilaste loomulikku uudishimu;
• on konkreetse eesmärgipüstitusega, paigutatud tavaelu konteksti ja neid võiks illustreerida reaalse foto või videoga;
• vaidlustavad (võimaluse korral) juba olemasolevaid teadmisi või suunavad teistmoodi mõtlema;
• pakuvad õpilastele mitmeid võimalusi sobiva lahenduse leidmiseks.

Need on kompleksülesanded, mille lahendusprotsess algab väga lihtsate sissejuhatavate küsimustega, mis haaravad kõiki õpilasi. Vastuste põhjal saab õpetaja hinnata, kui hästi on õpilased omandanud vastava teema baasteadmised. Järk-järgult ülesanne justkui kasvab, esitatakse uusi küsimusi ja avalikustatakse uusi fakte; püütakse suunata õpilasi mõtlema n-ö väljaspool raame. Seega algab ülesanne suulise aruteluna klassis, kuid teatud etapis lastakse mingi osa sellest õpilastel iseseisvalt (kirjalikult) lahendada. Sellele järgneb jällegi arutelu.

Jagan oma viimast kogemust selle ülesandetüübiga kohtumisel. See sai alguse väga lihtsast asjast – otsisin oktoobrikuu teise kooliastme töölehe juurde sobivat illustratsiooni. Kuna tegemist oli ajaühikute teisendamisega, siis otsisin pilti kellast. Lootsin leida mingit lõbusat või veidi teistmoodi kella. Ja seal see oligi – kell, mille numbrilaual oli mitte 12, vaid 24 numbrit. Jäin hetkeks mõtlema, kuidas lugeda sellelt kellalt minuteid. Siis taipasin, et olen näinud ka kelli, mille numbrilaual on numbrid vastupidises järjekorras ja osutid liiguvad vastupäeva. Selliselt kellalt aega vaadates ilmnevad kindlasti probleemid veerand- ja kolmveerandtundidega. Ja tundsin, et nüüd on see ülesanne siin! Püüan seda siinkohal visandada.

Vaatame sissejuhatuseks tavalist kella.

Siin võiks korrata selliseid teemasid:
- Ajaühikud ja nende omavahelised suhted
(1 min = 60 s jne)
- Veerand- ja kolmveerandtund – kuidas kirjutatakse, kuidas paiknevad osutid?
- Milliste numbrite vahel moodustub numbrilaual
täisnurk?
- Mitu kraadi moodustab kahe järjestikuse numbri vahel olev nurk; ühe minuti kriipsuvahele vastav nurk?

Foto: Shutterstock, Canoneer

Järgmiseks uurime n-ö tagurpidi kella.

- Kas keegi on sellist kella näinud? Kus?
- Mille poolest see erineb tavalisest kellast?
- Kuidas liiguvad osutid?
- Kuidas paiknevad osutid, kui kell on näiteks veerand üks; kolmveerand viis; jne? (Võib lasta joonistada.)

Foto: Shutterstock, ajt

Ja veel üks tavapärasest erinev kell.

- Kas keegi on sellist kella näinud? Kus?
- Mille poolest see erineb tavalisest kellast?
- Kuidas liiguvad selle kella osutid?
- Kuidas vaadata selle kella numbrilaualt 5 min; 10 min; 1 min?
- Kui pikk ajaühik vastab ühele väikesele jaotusvahele (mis tavakellal vastab ühele minutile)?
- Võib uurida nurkasid, mis moodustuvad kahe numbri vahele; „sekundikriipsukeste“ vahele.
- Kas kuskil looduses võib olla sellist kella? (Päikesekell)
- Kui mõelda maakerale, siis kus võiks olla sarnane jaotus 24 tunniks? (Poolusel, ajavööndid)
- Võib rääkida ajavöönditest ja teha ülesandeid ajavööndite teisenduste peale – vastavalt klassiastmele.

Foto: Shutterstock, Canoneer

Avastusõppe ülesanded

Avastusõppe ülesannete koostamise metoodika on teistsugune. Kui eeltoodud ülesannete koostamisega saavad hakkama ka õpilased, siis avastusõppe ülesannete koostamine nõuab teema väga head tundmist ja neid koostavad üldiselt õpetajad. Nende ülesannete puhul juhatatakse õpilane samm-sammult mingi uue teema juurde nii, et ta ülesannet lahendades loob ise uusi seoseid ja sõnastab ilmnevaid seaduspärasusi.

Selliste ülesannete lahendamine võib küll võtta palju aega, aga annab palju rohkem kui traditsiooniline „õpetaja selgitab, õpilane kuulab ja õpib“ meetod. Uurimused on näidanud, et selline pusimine uue teema alguses tegelikult kiirendab kogu õpiprotsessi, nii et ajahätta jäämist pole karta! Hiljuti Tallinna ülikoolis AHAA-matemaatika projekti raames koos käinud matemaatikaõpetajad on koostanud terve hulga selliste ülesannetega töölehti, mis on kõigile vabaks kasutamiseks kättesaadavad internetileheküljel „Avastusõpe matemaatikas”. Õpetajate arvates huvitavamaid töölehti tutvustatakse ka eelseisvatel 45. matemaatikaõpetajate sügispäevadel Viljandis.

Head õpetajad!

Mauruse ideekalendri oktoobrikuu teema on ülesannete koostamine. Küllap on iga õpetaja olnud olukorras, kus ülesandeid, mida lastele esitada, on palju, kuid ükski justkui ei sobi käesolevasse hetke. Sel juhul tuleb alustada puhtalt lehelt – koostada ise täiesti uus ülesanne. Oktoobris uurimegi, kuidas luua võimalikult kvaliteetseid ja eesmärgipäraseid ülesandeid, mis oleksid õpilase jaoks põnevad ja arusaadavad, samas pakuksid õpetajale tagasisidet. Millest ülesannete koostamisel lähtuda? Missuguseid erinevaid ülesandetüüpe on olemas? Kuidas ülesannete loomist lihtsamaks muuta?

Esimesel nädalal keskendume sotsiaalainetele. SA Innove tellimusel Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis valminud juhendmaterjalid „E-ülesannete kogumike kontseptsioon. Ajalooõpetus“ ja „E-ülesannete kogumike kontseptsioon. Ühiskonnaõpetus“ annavad ülevaate ajaloo ja ühiskonnaõpetuse ülesannete koostamise metoodikast ja erinevatest ülesandetüüpidest. Kuigi tänases kirjas refereerime ajalooõpetuse juhendit, on see kindlasti põnev lugemine ka teiste ainete õpetajatele – ülesannete koostamise protsess on universaalne ning paljusid siin toodud ülesandetüüpe saab kasutada ka teistes ainetes. Materjalide eest täname Mare Oja Tallinna Ülikoolist!

Tänases videoblogis (VAATA VIDEOT) aga räägib Mauruse peatoimetaja Mirjam Puumeister, kuidas kirjastuses ülesanded õpikutesse ja töövihikutesse saavad ning missugune üldse on ühe õppematerjali kirjastamise protsess.

Ülesannete koostamine: eesmärgist tulemuseni

Teksti koostasid Marili Pärtel ja Piret Põldver

Juhendmaterjalid, mida järgnevalt refereerin, on algselt mõeldud e-ülesannete kogumike autoritele ning need on tellinud SA Innove. Kogumike üheks eesmärgiks on toetada kujundavat ehk õppimist toetavat hindamist. Igal ülesandel, mille õpetaja koostab, on oma kindel eesmärk – ning selle eesmärgi määratlemine võikski olla kõige esimene samm.

Määra teadmised-oskused, mida ülesanne aitab omandada või mille omandatust soovid kontrollida

Ülesande koostamise esimene etapp on mõelda, missugust oskust soovitatakse õpilastes arendada või kontrollida. Oskusi aitab määratleda riiklik õppekava, kuid iga õpetaja saab oma äranägemise järgi sellele ka midagi juurde lisada. Näiteks ajalooõpetuse ülesannete eesmärk on küll eelkõige laiendada teadmisi, kuid lisaks sellele arendatakse ka veel palju teisigi oskusi:

1. ajas orienteerumise oskus; oskus leida, analüüsida ja mõista seoseid ning mõtestada ajaloolise keskkonna kujunemist;
2. ajalooalaste mõistete tundmine ja kontekstis kasutamine, oskussõnavara laienemine;
3. ajalooalaste küsimuste esitamine ning neile vastates erinevate lahenduste pakkumine;
4. funktsionaalne kirjaoskus, kriitiline mõtlemine, arutlusoskus, järelduste tegemine ja seoste loomine ning oma seisukoha kujundamine ja põhjendamine;
5. empaatia, oskus asetada end kellegi teise olukorda ajastut arvestades, koostöö- ja konfliktilahendusoskus;
6. allikaanalüüs ja töö ajalookaardiga, info leidmine erinevatest teabeallikatest, selle kasutamine, kriitiline hindamine ja analüüsimine, allika usaldusväärsuse hindamine;
7. suuline ja kirjalik eneseväljendus, referaadi ja ajalooalase uurimistöö koostamine, IKT vahendite kasutamine info hankimiseks ning oma töötulemuste esitlemiseks. 

Loetelu pärineb gümnaasiumi riiklikust õppekavast,
viidatud juhendmaterjali kaudu.

Seega ei aita head ülesanded pelgalt teadmisi omandada, vaid arendavad ka õppekavas sätestatud oskusi. Ka nende omandamist tasub kontrollida ja hinnata!

Kombineeri erineva raskusastmega ülesandeid vastavalt oma eesmärkidele

Ülesanded saab laias laastus jagada kolme erinevasse raskusastmesse:

1. teadmised (töökäsk: too näiteid, kirjelda, nimeta, loetle); 
2. teadmiste kasutamine, mõistmine, arusaamine (töökäsk: iseloomusta, seleta, võrdle);
3. teadmiste rakendamine uues olukorras (töökäsk: analüüsi, põhjenda, argumenteeri, anna hinnang).

Erineva raskusastmega ülesandeid saab omavahel põimida. Samuti tasub silmas pidada, et ülesande raskusaste peegelduks ka punktiarvus. Erineva raskusastmega ülesannete vahekord sõltub õpetaja eesmärkidest: mõne teema puhul on teatud vanuseastmes piisav, kui keskendutakse teadmiste omandamisele. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem tuleks suunata õpilasi materjali ka analüüsima ja selle põhjal uusi teadmisi sünteesima. Samal ajal ei tohiks unustada, et keerulisemate ülesannete edukas lahendamine eeldab kahe varasema taseme omandamist – õpilane peab materjali kõigepealt teadma ja mõistma, enne ei saa nõuda, et ta oskaks kasutada seda uues olukorras.

Mõtle läbi ka tagasisidestus!

Selleks, et ülesanne oleks eriti kasulik, tasub juba koostades läbi mõelda, kuidas seda tagasisidestada. Õpilase jaoks on eriti kasulik, kui ülesannet hinnata kujundavalt. Läbi tuleks mõelda, milles täpsemalt eksiti, mis põhjusel eksiti ja kuidas õpilast toetada, et eksimusi vältida. Kuigi esmapilgul võib näida, et eksimuse põhjustasid ebapiisavad teadmised, võib põhjus peituda hoopis õpioskuste puudumises, raskustes probleemi mõistmisel vms.

Tagasisidestamisele kuluvat aega ja energiat tasub kohe alguses planeerida. Nii näiteks nõuavad avatud vastustega ülesanded põhjalikku ja sisulist tagasisidet, seevastu lühemad ja teadmiste kontrollile suunatud ülesanded saavad kiiresti parandatud. Kui aga luua e-ülesandeid, siis saab tagasisidestamist ka automatiseerida. Nagu eelnevalt öeldud, on kõigi kolme raskusastmega ülesanded vajalikud ja seega ei kao kuhugi ka õpetaja sisuline tagasisidestamistöö. Lihtsamates, teadmistele suunatud ülesannetes, ongi seetõttu otstarbekam kasutada võimalikult kiiresti tagasisidestatavaid ülesandeid, et võimalikult palju energiat jääks sellele osale, kus sisuline tagasiside on vältimatu.

Ülesannete tüüpe

• Arutluse või probleemianalüüsi skeem

Õpilane peab täitma skeemi mingi ette antud protsessi kohta. Näiteks võiks luua e-ülesande, kus mõisted on ette antud, need tuleb skeemi abil õigesti seostada. Sellist ülesannet on võimalik ka automaatselt kontrollida. Loomulikult saab ülesande koostada ka paberil. Skeemid, mida soovitame kasutada: Venni diagramm; kalasaba; probleemiaken (nt põhjused, olemus, tagajärjed, ületamise teed); järgnevusahel; järelduskaart (väide, selgitus, näide); mõiste- või ideekaart; faktide püramiid (õpilane leiab ühe olulise, kolm toetavat ja viis kaasnevat fakti ning paigutab need püramiidi tasanditesse).

• Tekstianalüüs

Meetodeid: jututäht (tähenurkades on kõige olulisem info tekstist: nt mis ja kus toimus, osalised, lahendus, tagajärg); TTS (tean, tahan teada, sain teada); magnetkaardid (paberi nurkadesse kirjutatakse olulised märksõnad, lehe keskele peamine mõte oma sõnadega).

• Ühisarutelu

Näiteks dilemmaküsimuste analüüs (nt „Kas Rahvaste Liit täitis oma eesmärgi või mitte?“); diskussioonivõrk (plussid ja miinused, erinevaid seisukohti toetavad argumendid); „Mis oleks võinud juhtuda, kui …?“; hääletusprotsesside läbimängimine.

• Loomingulised ja empaatiat arendavad ülesanded

Õpilane hindab sündmust või olukorda ajastu kontekstis, kujutleb end vastavasse olukorda ja rolli. Meetodid: loole lõpu kirjutamine, lühijutt loogiliselt seostatud märksõnadega, digitaalne jutustus, ajaloosündmustele erinevate hinnangute andmine.

• Allikaanalüüsi ülesanded

Erinevate allikatega tutvumine, materjali leidmine, erinevate allikate võrdlemine.

• Statistiliste andmete analüüs

Teabe väljalugemine, arvutamine, võrdlemine, järelduste tegemine.

• Pildi, foto, video, audio või karikatuuri analüüs

Visuaalse materjali äratundmine, seostamine, iseloomustamine ja tõlgendamine. Pildil kujutatule õige pealkirja valimine pakutute hulgast, piltide järjestamine.

• Kaardiülesanne

Info leidmine, võrdlemine ja tõlgendamine. Kaardi legendi koostamine, kaardi perioodi määratlemine, ise digitaalsete kaartide koostamine (nt Google Maps platvormil).

• Infootsingu ülesanne
• Esitluse koostamine
• Õppemängud

Levinumad on kuldvillak, miljonimäng, ristsõnad, memoriin, alias jne. Võib ka lasta õpilastel endil mänge koostada (nt LearningApps, Veereta).

• Uurimuslikud ülesanded

Näiteks küsimustiku või intervjuu läbiviimine, vastuste analüüsimine, töötlemine ja kujutamine graafiliselt jne.

• Ajas orienteerumine

Näiteks ajajoonte koostamine, võrdlevad ajajooned.

• Erinevate valikute tegemist võimaldavad ülesanded

Siia kuuluvad näiteks mitme valikuga küsimused, õige/vale väide, kategoriseerimine, lünktekst, järjestamise ülesanded, võrdlemine, seostamine, mõistete seletamine.

Lõpetuseks

Õpetaja saab valida väga paljude eri meetodite ja ülesandetüüpide vahel, mis muudab ülesannete koostamise mänguliseks ja loovaks. Samas ei tasu unustada ülesannete loomise põhjust: need on osa õppeprotsessist ja lähtuvad õpetaja eesmärkidest. Seega tasub ülesannet planeerides läbi mõelda ka küsimused, nagu missugust teadmist soovin ülesandega anda või millist oskust arendada; missugune peab minu eesmärkide, aine ja klassi puhul olema erineva raskusastmega ülesannete osakaal; kui palju kulub õpilasel aega ülesande lahendamisele; kuidas annan tagasisidet; kui palju aega kuluks individuaalsele tagasisidele; missuguseid ülesandetüüpe ma lähtuvalt eelnevate küsimuste vastustest valin.
Põnevat ülesannete koostamist!

Allikas:

Mare Oja, „E-ülesannete kogumike kontseptsioon. Ajalooõpetus“