Ideekalendri 41. nädal. Kus on lugemisrõõmu kodu?

Head sõbrad!

Jaanuar hakkab lõppema ning sellega koos võtame kokku ka Ideekalendri funktsionaalse lugemise teema. Lugemise mõiste on väga lai ning ainest erinevateks aruteludeks leiab peaaegu igast lugemisega seotud mõistest. Sellel nädalal otsime üles lugemisrõõmu. Kust see tuleb? Kuidas teda hoida ning kuidas saaks muuta lugemise mõnusaks tegevuseks ka nendele lastele, kellele see rohkem raskusi tekitab? Lugemisrõõmu teemal palusime kaasa mõelda eripedagoog-lugemisnõustajal Maili Liinevil, kes on lugemise ja lugemisrõõmu hoidmisega tugevalt seotud nii ametialaselt kui ka isiklikus elus.

Ideekalendri videoblogis räägib Maili Liinev isiklikust kogemusest, kuidas tema peres lugemisrõõmu hoitakse, kui kodus kasvab düsleksiaga laps.

Head lugemist!


Kus on lugemisrõõmu kodu

Tekst: Maili Liinev

Lugemine on vastuoluline teema – inimesed armastavad lugemist või ärrituvad sellele mõeldes. Need, kelle jaoks on lugemine loomulik ja rõõmus tegevus ning kelle lapsed loevad samuti meelsasti, teavad, et lugemise kodu on loomulikus elus, uudishimus ja lugemishuvis.

Ometi on palju peresid, kelle jaoks tähendab lugemine hirmsat kohustust last sundida, lapsi, kes siiralt vihkavad lugemist, või inimesi, kes kunagi vabatahtlikult ei loe raamatut.

Kus siis on lugemisrõõmu kodu? Mis võiks olla iga lugemise baas? Ideaalis võiks iga inimene lugeda selleks, et saada uusi teadmisi, nautida lugu, avastada võõraid maailmu ja tunda rõõmu. Kuhu võiks üldse lugemisrõõm kaduda?

Kuhu kaob rõõm lugemisest?

Lugemist hakkab õppima laps juba sündides: ta vaatab, kuuleb, näeb, avastab – n-ö sööb esimesi papist raamatuid, näeb ja kuuleb tähti ja häälikuid. Ja siin tuleb esimene koht, kuhu võib lugemisrõõm kaduda. Laps vajab, et tema vanem on tema jaoks olemas, luues teadlikult arengu- ja lugemiskeskkonna. Laps ei saa õppida selgeks tähti ja häälikuid, kui keegi talle ei ütle, mis on mis, või ei loe raamatuid ette. Raamatute ette lugemine peaks olema lapse elus samasugune rutiin, nagu hammaste pesemine. Seda ei jäeta ära ja vanem teab, et see aitab saada lapsel paremaks lugejaks, aga eelkõige paremaks inimeseks. Inimeseks, kes oskab kuulata, mõista maailma ja oma kaaslasi.

Kooli lähenedes tuleb teine koht, kuhu tavaliselt lugemisrõõm kaob. Vanemaid võib haarata paanika: minu laps tuleb kohe ruttu lugema saada! Selleks pannakse laps eelkooli või eraõpetaja juurde, õpetatakse kodus ja treenitakse eesmärgipäraselt. Tegelikult jõuab iga laps lugemiseni erinevalt. Enamik hakkab lugema loomulikult, õppides ära tähed, häälikud, veerimise ja siis lugemise. Igaühel on oma tempo ja kasutama peab meetodeid, mis sobivad konkreetsele lapsele.

Eripedagoogi ja lugemisnõustajana olen kohanud liiga palju lapsi, kes on üleliigse lugemistreeninguga ära kurnatud ja kellest on kadunud igasugune lugemisrõõm ja -huvi. Töö nende lastega puudutab eelkõige uskumusi ja hoiakuid. Laps peab hakkama uuesti uskuma, et ta on hea lugeja, aga ka seda, et tema väärtus ei sõltu lugemisoskusest. Tuleb toetada ka lapsevanemaid, kelles võib elada hirm: mis saab minu lapsest, kes ikka veel ei oska lugeda? Olen kogenud, et kui hirm asendub usaldusega, siis tunnetab seda ka laps ja tema lugemisoskus paraneb.

Kellel on vastutus?

Lapsevanem peab võtma vastutuse oma lapse arengu eest. Näiteks võib mängida lapsega iga päev ühe lugemismängu. Selleks sobib hästi sõnasaba mäng, kus üks ütleb sõna ja teine järgmise sõna, mis algab tähega, millega eelmine sõna lõppes. Lugemistegevuseks võib olla ka tänavasiltide või retseptide lugemine, Skype’is sugulasele kirjutamine, raamatu meisterdamine jne. Oluline on, et seda tegevust kannab rõõm ja usaldus. Laps ei pea enne kooli minekut teadma, et nüüd me loeme, tema jaoks peaks olema lugema õppimine mängu osa. On uuritud, et kui laps teeb midagi rõõmuga, siis õpib ta mitu korda kiiremini ja õpitu kinnistub paremini. Igasugune treenimine, manipuleerimine ja hirmutamine („kui sa lugemist selgeks ei saa, siis…“) võib küll lühiajalist mõju avaldada, aga hiljem võib osutuda see põhjuseks, miks laps ei mõista loetu sisu ega taha lugeda.

Et laps õpiks lugema, peaks ta iga päev viibima keskkonnas, kus ta näeb tähti ja raamatuid. Oluline on ka, et täiskasvanu toetab tema lugemishuvi. Kuid lisaks tähtede ja häälikute õppimisele peab laps saama piisavalt õues mängida, ronida, liikuda, teha tööd näppudega, mis toetab peenmotoorika arengut, suhelda ja kuulata jutte, et areneks sõnavara.

Kui vanem ei suuda või ei oska piisavalt lapse arengu eest vastutada, võib jääda ainukeseks võimaluseks õpetaja. Temagi saab aidata ja toetada, nii et laps hakkab lugemist armastama. Eestis on väga hea alushariduse tase, lasteaedades on olemas lugemispesad, rääkivad seinad ja raamatud. Kui laps käib lasteaiarühmas, kus lugemisoskuse arengut juhitakse teadlikult, muutub lugemine lapse jaoks toredaks tegevuseks. Oluline on ka see, et lasteaiaõpetaja on lapsevanema partner ja nõustaja, aidates lapse arengut toetada.

Lugemisoskus areneb erinevalt

Üldiselt arvatakse, et laps võiks kooli minnes lugeda. See uskumus toob kaasa kolmanda lugemisrõõmu kadumise põhjuse. Uuringutest selgub, et lapsed õpivad lugema väga erinevas eas ja on normaalne, et esimeses kolmes klassis nad alles omandavad seda. Sellist lähenemist toetab ka riiklik õppekava. Enamasti küll õpitakse lugemine selgeks juba esimese klassi lõpuks, mil lapsed suudavad lugeda soravalt ja saada aru loetu sisust.

Esimese klassi õpetajal on väga oluline roll, tal tuleb luua koolikeskkond, kuhu lapsed tahavad tulla ja kus õppida. On oluline, et lapsel tekiks koolis turvatunne, ta usaldaks õpetajat ja kaaslasi ning suhted oleksid selged. Tundlikel lastel on keeruline õppida keskkonnas, kus peab olema pidevalt valvel ja ärevuses. Oluline on ka koostöö perega. Kuigi koolis kohtab õpetaja vanemaid harva, tekitavad usalduslikke suhteid eelkõige päris kohtumised ja vestlused, mis aitavad ennetada ka probleeme.

Neljandaks lugemisrõõmu kadumise põhjuseks on kohustuslik kirjandus. Esimeses klassis ei ole kuigi mõttekas paluda kõigil lastel lugeda ühte ja sama raamatut. Näiteks on „Sipsik“ paljude jaoks siis veel liiga keeruline, mõned on selle aga juba läbi lugenud. Parem on, kui õpetaja annab koju soovitusliku nimekirja. Õpetaja peaks ka selgitama lapsevanematele, mida tähendab kodus lugemine. Igapäevane lugemine peaks olema lapse elu loomulik osa. Tähtis on ka, et laps ei teeks seda vastumeelselt – pingutama küll peab, aga algklassides peaks lapsevanem aitama raamatut lugeda. Olulisem on jutu sisust aru sada, lugemistehnika arendamine tuleb alles selle järel. Tehnika areneb just siis, kui laps loeb, sest talle meeldib. Raamatut tuleks lapsele eelnevalt tutvustada, võib ka lugeda ise alguse ja vajadusel ka iga päev pikematest tekstidest osi ette. Iga laps peaks lugema nii palju, et ta pingutab, aga tekib ka eduelamus. Lapsevanem peab olema järjekindel, sest laps, kes veel ei ole harjunud pikemalt lugema, vajab pidevat toetust ja ka loetu üle arutlemist.

Mõned soovitusliku nimekirja teosed võiksid olla lubatud vaadata ka filmi või muu kunstiteosena. Soovitusliku kirjanduse üks osa võiks olla lapse enda valitud muinasjutt, aimekirjandus, luuletus vms. Valik annab lapsele ka vastutuse. Lugemisrõõmu röövimise kõige kindlam viis on aga teha lugemiskontrolle, mis tekitavad pinget ja mille eesmärk on kontrollida fakte, mitte seoseid ja arusaamist. Tänapäeval on sellele alternatiivid, loovtööd nagu näidend, plakat, rühmatöö, kirjand, reklaam jne. Sellel on ka teine kasu: lastel on võimalus esineda ja kaaslase reklaamitud raamat võib saada järgmise rõõmsa lugeja.

Düsleksia

On lapsi, kelle lugemisoskuse areng ei sõltu keskkonnast, õpetamise kvaliteedist ega intellekti arengust. Düsleksia on kaasasündinud eripära, mis tähendab, et laps loeb eakaaslastest kehvemini ja tema lugemisoskus areneb aeglasemalt. Düsleksia puhul on oluline, et lapsevanem ja õpetaja seda märkaks ja otsiks abi. Laps peab saama võimalikult ruttu asjakohast toetust, sest muidu kujuneb tal arusaam, et ta on rumal, ja ta võib jääda ka teistes ainetes pelgalt lugemisoskuse tõttu maha. Düsleksiaga lastel on vaja täiskasvanuid, kes aitavad enesehinnangut hoida ja toetavad pikemate tekstide lugemisel. Ühtlasi tuleks kohandada õpe lapsele jõukohaseks. Düsleksiaga laps on tõenäoliselt andekas mõnel teisel alal: leiutamises, ruumiliselt nägemises või mõnes muus valdkonnas. Oluline on leida jõukohaseid raamatuid, mis aitaks ka temal lugemisest rõõmu tunda.

Lugemisrõõm algab teadlikust täiskasvanust – lapsevanemast, õpetajast ja nendevahelisest koostööst. Oluline on vaadata enda sisse ja küsida, kas ma ise tunnen rõõmu selle üle, et mul on armas laps, või tunnen juba ette hirmu, miks ta veel ei loe või ei taha lugeda. Kas ma õpetajana olen loonud lasteaeda või kooli laste ja enda jaoks inspireeriva lugemiskeskkonna? Kas ma usun, et iga laps väärib õnne kogeda rõõmuga lugemist? Kas olen valmis ka last toetama, et ta oskaks selle nimel pingutada?

Lugemine teeb rõõmsaks. Igapäevaelu hallusesse võib üks vahva raamat või internetist loetud tekst tuua tagasi särtsu ja sära. Lugemises peitub rõõm, et oskame lugeda, rahulolu, et saame oma lastele seda rõõmu edasi anda.


 

Maili Liinev on eripedagoog-lugemisnõustaja, Hoolingu koolitaja ja superviisor, lugemispesade looja ja endine Eesti Lugemisühingu juht. Samuti on ta lastejooga õpetaja ja lugemisjooga leiutaja. Mailil on kaks last, ta tegutseb ka oma lapse koduõpetajana ja töötab Gaia koolis.

Vaata lähemalt ka www.hooling.ee.

Maili nõuanded düsleksiaga toimetulemisel

  • Tunnista endale, et laps on teistmoodi lugeja, aktsepteeri seda ja ole lapsele toeks.
  • Võta vastu enda tunded, mis on seotud sellega, et Sinu laps võib olla ka teistmoodi õppija, info vastuvõtja ja edastaja. Tunded võivad üle keeda, kui lapsega koos õppida ja kuulata teda lugemas. Emana olen kogenud nii hirmu, viha, pettumust, abitust kui ka raevu. Kinnitan, et järjekindlus ja töö endaga tasub ära: lapse edusammud lugemises pakuvad hiljem suurt rõõmu ja rahulolu.
  • Arvesta sellega, et lapsevanem peab suhtlema tihedalt lapse kooliõpetajatega ja spetsialistidega, oleme valmis selgitama lapse erivajadust ja vajadusi. Minu kogemus on näidanud, et kui ise olla hea ja avatud suhtleja – mitte nõuda, vaid teha koostööd –, siis on kõik haridusvaldkonna inimesed olnud väga toetavad ja abivalmid.
  • Otsi abi spetsialistilt. Logopeed ja eripedagoog saavad anda häid nõuandeid. Olen kohanud väga erinevaid spetsialiste, oluline on leida inimene, kellega saab luua usaldussuhte, et tekiks tõeline koostöö lapse nimel.
  • Lapsevanemana hoia ja säästa end. Vanemana vastustad just Sina, et laps saaks piisavalt tuge. Olen vanemana kogenud läbipõlemist ja täielikku väsimust. Laps vajab eelkõige sellist ema või isa, kes ise jaksab ja on elurõõmus.
  • Loe lapsele pikki tekste ette. Jälgi oma last, Sa märkad, milline on tema jaks lugeda. Las ta loeb ise oma jaksamise piirini ja veidi rohkem – siis tekib tal eduelamus sellest, et ta pingutas ja sai hakkama.
  • Lugemisprobleemidega laps võib mõnel päeval lugeda päris hästi ja teisel päeval väga halvasti. See on lugemisprobleemidega lapse puhul loomulik nähe.
  • Kui lapsel on lugemisega raskusi, püüab ta õppimist võimalikult palju edasi lükata. Ta võib niheleda, tuua põhjuseid, miks ei saa õppida, iga sekund on tema jaoks võit. Püüa meeles pidada, et laps ei tee seda meelega. Ole rahulik ja järjekindel.
  • Paranda lapse lugemist jaatuse kaudu. Kui laps lugedes eksib (ja seda ta teeb), siis paranda teda fraasiga „see sõna on …“. Ära kasuta sõnu nagu „ei“, „see ei ole õige“ või „loe korralikult“. Mõistsin emana, et kui mu laps loeb, siis enamasti annab ta endast parima ja tema eriline omadus lihtsalt ei lase tal hetkel edukamalt lugeda.
  • Tunnusta last igal võimalikul moel. Näe oma last tervikuna ja tea, et sina oled oma lapse ekspert. Sinu kiitus ja tunnustus toetab lapse arengut kõige paremini.
  • Arvesta sellega, et oma lapse õpetamine kodus võib pakkuda palju rõõmu, aga ka raskusi ja keerukusi. Kuna vanem on n-ö topeltroolis (lapsevanem ja õpetaja), võib see tekitada lapses vastumeelsust ja jonni. Olen kogenud, et kui enda jaoks rollid selgeks mõelda ja need lapsega läbi arutada, sujub ka koostöö paremini. Kindlasti tuleb leida aega ka lapsevanem-lapse suhte jaoks.
  • Ole järjekindel ja ära lase endal loobuda ja lapsel alla anda. Leia rõõmu, et edasi minna. Ära kunagi unusta, et düsleksia ei takista kuidagi Sinu lapsel elada täisväärtuslikku elu. Kuulsatest inimestest oli või on düsleksisia näiteks Thomas Edisonil, Albert Einsteinil, Pablo Picassol, Rootsi kroonprintsess Victorial, Steve Jobsil, Jamie Oliveril jpt.

Ideekalendri 40. nädal. Ekraanilt või paberilt?

Head sõbrad!

Lugemisviisid on kiiresti muutunud, alles hiljuti sai lugeda vaid paberilt, materjali füüsiliselt käes hoides. Tehnika areneb meeletu kiirusega ning on praeguseks loonud juba mitmeid erinevaid mooduseid, kuidas teksti omastada. Digiajastul on normaalne, et enamik tekstilist infot jõuab meieni läbi ekraani ning raamatute lugemine on praeguseks juba nii mugav, et sobivad teosed leiab igaüks juba e-lugeri seadme kaudu või internetist. Paljude inimeste jaoks on siiski siiani mõnusam ja silmisäästvam lugeda paberraamatust. Kuidas aga lugemisefektiivsus võib olenevalt materjalist muutuda? Kas ekraanilt ja paberilt lugemisel on vahe? Sellest kirjutab tänases uudiskirjas Tartu Ülikooli emakeele dotsent Helin Puksand.

Samuti avaldame selle nädala kirjas Mauruse Akadeemia küsitluse tulemused. Uurisime eelmine nädal, kas kirjastus Mauruse kavandatav koolituspäev Mauruse Akadeemia pakuks Ideekalendri lugejatele huvi ning milliseid teemasid võiks see kajastada, et päev saaks võimalikult sisukas ja kasulik.

Head lugemist!


KAS LUGEDA PABERILT VÕI EKRAANILT?

Helin Puksand
Tartu Ülikooli emakeeleõpetuse dotsent

Tehnika areng ja levik on viimase paarikümne aasta jooksul olnud väga kiire. Peaaegu kõigil on olemas mingi digivahend, millelt saab eri tekste lugeda. Pikema teksti lugemiseks eelistatakse aga sageli traditsiooniliselt paberilt lugemist. Raamat on paberile trükitud väljaanne, e-raamat on aga digiformaadis raamat, mida saab lugeda erinevates vahendites, nt nutitelefonis, sülearvutis, tahvelarvutis ja lugeris. Kõiki neid e-raamatute lugemiseks kasutatavaid vahendeid iseloomustab ekraan.

Iga päev loetakse mitmesuguseid tekste rohkem kui eales varem. Samas on lugemine aastatega muutunud: loetakse enamasti ekraanidelt, süvalugemine on asendunud silmava lugemisega. Digimaailm sisustabki ekraanid pinnapealset lugemist eeldava sisuga: tänapäevane tekst peab vahendama eelkõige teavet. Teksti ei tohi olla palju ning see peab olema kiiresti haaratav ja kergesti kättesaadav. Kujundlikkus on tarbetu, sest oluline on, et lugeja paneks tähele ja võtaks teadmiseks.

Varasemad uuringud on välja toonud, et ekraanilt teksti lugemine võib olla 20–30% aeglasem kui paberilt lugedes. Samas loetakse ekraanilt väiksema tähelepanuga ja seetõttu leiab paberilt lugedes kirjavigu hõlpsamini. Samuti on põhiargument ekraani kasutamise vastu, et ekraanilt lugedes väsivad silmad kiiremini.

Mida aga näitavad uuemad uurimused? Eestis ei ole veel uuritud seda, kas parem on lugeda paberilt või ekraanilt või mille poolest paberilt ja ekraanilt lugemine üldse erineb. Samas on mujal maailmas tehtud sellel teemal mitmeid huvitavaid uuringuid ja saadud põnevaid tulemusi. Selles artiklis tutvustan erinevaid uurimusi, milles võrreldakse lugemist ekraanilt ja paberilt.

Silmade liikumine lugemisel

Lugemist mõjutab teksti keerukus ja silmade liikumine. Teksti keerukus mõjutab pilgu fikseerimise kestust ja sagedust ning sellega ka lugemise kiirust. Keerukust mõjutab nii kontekst, sisu kui ka füüsilised parameetrid (nt teksti suurus või kontrastsus). Kui tähtede ja sõnade dekodeerimine on raske, siis see aeglustab lugemist ja lugeja fikseerib pilku kauem. Lugemise ajal silmad ei liigu tekstil ühtlaselt, vaid vaatavad vahepeal ettepoole ja siis tahapoole 3–4 korda sekundi jooksul. Selliseid edasi-tagasi liikumisi nimetatakse sakaadideks. Sakaadide vahepeal silmad fikseeritakse tekstile. Sakaadilised liikumised jaotatakse kaheks: progressiivseteks ja regressiivseteks. Progressiivsed sakaadid on teksti suunas, regressiivsed aga vaatavad tagasi. Mida rohkem regressiivseid sakaade, seda aeglasem on lugemine. Täiskasvanud lugejal on kõikidest sakaadidest 14% regressiivsed, lastel on aga regressiivsete sakaadide osakaal 25%. Regressiivsete sakaadide hulk sõltub samuti teksti raskusest, nt teadusteksti lugemisel on regressiivseid sakaade oluliselt rohkem.
Eva Siegenthaler, Pascal Wurtz, Per Bergamin ja Rudolf Groner (2011) analüüsisid lugemiskäitumist lugeri ja raamatu kasutamisel. Nad uurisid 10 inimest, kes ei olnud varem lugerit kasutanud. Kasutati viite erinevat lugerit ja paberraamatut ning jälgiti inimeste silmade liikumist. Lugerites kasutatakse e-tindi tehnoloogiat, mis „tähendab, et lugeri ekraanile, erinevalt arvutist, ei kuvata 60–80 Hz taktsagedusega pilti, vaid imepisikestest kapslitest moodustatud tähed püsivad ilusti paigal, kuni lugeja järgmise lehekülje laeb“ (Afanasjev, 2011). Seega ei jää e-raamatute lugemise mugavus e-tinti kasutavate seadmetega paberraamatu omast enam alla, samuti ei väsita e-tindiga teksti lugemine silmi.

Siegenthaler jt leidsid oma uurimuses, et silmade keskmine fiksatsioon erines märkimisväärselt erinevaid lugereid kasutades, kuid kõige pikemad fiksatsioonid olid paberraamatu lugemisel. Fiksatsioonide arv aga erines oluliselt raamatu ja lugerite kasutamisel: raamatut lugedes fikseeriti silmi kõige vähem. Samuti oli erinevus tähtede arvus, mida ühe fiksatsiooni vältel loeti: raamatust loeti ühe fiksatsiooni vältel keskmiselt 7,1 tähte, lugeritest aga alla kuue tähe – see seletabki fiksatsioonide arvu vähesust paberilt lugemisel.
Teadlased jälgisid ka sakaadide esinemist ja suunda. Sakaadidest oli 81% progressiivsed ja 18% regressiivsed ning siin ei olnud olulist erinevust eri vahendite vahel. Samuti ei leitud olulist erinevust lugemiskiiruses, kuigi lehe pööramiste arv erines vahendite vahel oluliselt: raamatus pöörati lehte vähem kui lugerites. Seda viimast mõjutab aga asjaolu, et lugerites saab teksti suurust muuta ja seega muutub ka lehekülgede arv – mida suurem tekst ja rohkem lehekülgi, seda sagedamini tuleb lehte keerata.

Siegenthaler jt uurimuse põhjal võib järeldada, et e-tindiga lugerite ja raamatu kasutamisel on lugemiskäitumine üsna sarnane. Samas on lugeril oma eelised: teksti suurust saab muuta vastavalt inimese eelistusele.

Lineaarse teksti lugemine

2013. aastal tegi Anne Mangen koos kolleegidega katse, milles uuris 72 õpilast vanuses 15–16 aastat. Üks rühm kasutas lugemiseks 15-tollise ekraaniga sülearvutit, teine rühm paberit ja loeti jutustavat ja selgitavat teksti. Arvutis olev tekst oli PDF-formaadis, et see oleks võimalikult sarnane paberilt loetava tekstiga. Pärast lugemist vastasid õpilased küsimustele, kasutades selleks arvutit. Tulemused näitasid, et digitaalset teksti lugenud õpilased said oluliselt madalamaid tulemusi lugemise mõistmise testis. Samas ei olnud erinevust eri tekstitüüpide lugemisel.

Anne Mangen, Gerard Olivier ja Jean-Luc Velay (2019) viisid läbi eksperimendi 50 üliõpilasega. Tudengid pidid lugema huvitavat 28-leheküljelist naljakat armastuslugu. Pooled uuritavatest lugesid raamatut, teised kasutasid lugemiseks lugerit. Pärast lugemist kontrolliti, kuidas üliõpilased mõistsid teksti ja mäletasid jutu sisu. Tulemustest selgus, et paberilt lugenud üliõpilased mõistsid märgatavalt paremini loo sisu, nad mäletasid rohkem detaile ja suutsid taastada tegevuse ajalist järgnevust.

Jenni Alisaari, Tiina Turunen, Anu Kajamies, Maria Korpela ja Tarja-Riitta Hurme (2018) uurisid 12-aastaste õpilaste tekstimõistmisoskust trükitud teksti ja digiteksti kasutamisel. Õpilastel lasti lugeda kaht selgitavat teksti, mis oli paigutatud ühele lehele, et tekst paberil ja arvutis oleks võimalikult sarnane. Katsealused said lugeda 10 minutit teksti ja siis pidid vastama küsimustele, kusjuures teksti ei tohtinud nad vastamisel kasutada. Uuringu tulemustest selgus, et teksti mõistmist ei mõjutanud see, kas teksti loeti raamatust või paberilt. Teksti mõistmist mõjutasid dekodeerimisoskus ja õpilase enesetaju lugejana: paremate oskuste ja kõrgema enesetajuga õpilased mõistsid teksti paremini.

Millega selliseid vastandlikke tulemusi seletada? Anne Mangeni töörühm kasutas uurimiseks pikka teksti, kuid Soome teadlased uurisid lühikese teksti mõistmist ja see võiski anda erinevad tulemused. Anne Mangeni töörühmade erinevaid tulemusi paberilt ja digivahendist lugemisel võib selgitada sellega, et PDF-i on ebamugavam lugeda ja tekstis navigeerimine pole nii lihtne kui paberil: edasi-tagasi kerimine ja akende vahetamine on ebamugavam kui lehte keerata. Samuti on pikka tervikteksti paberil hõlpsam haarata kui teksti arvutis. Kuna küsimustele vastati arvutis, siis paberilt oli lihtsam vastuseid leida, arvutiteksti puhul tuli vahetada aknaid. Samuti võib olla probleem tekstide valguskiirguses: valgust kiirgav arvutiekraan väsitab silmi.

Õppimine paberilt ja ekraanilt

Amanda J. Rockinson-Szapkiw, Jennifer Courduff, Kimberly Carter ja David Bennett (2013) uurisid, kas valida õppimiseks elektrooniline või paberraamat. Uuringus osales 538 tudengit, kes kasutasid õppimiseks tavalisi paber- ja e-õpikuid. Tulemustest selgus, et kognitiivsel õppimisel ei olnud erinevust – tudengite teadmised olid sarnased ega sõltunud vahendist. Afektiivne ja psühhomotoorne õppimine aga oli märgatavalt kõrgem neil, kes valisid e-õpiku – nad õppisid aktiivsemalt ja neile meeldis õppimine rohkem.

Elisabeth Norman ja Bjarte Furnes (2016) analüüsisid, missugune on metakognitsiooni ja õppimise suhe digivahendite ja paberi kasutamisel (Norman & Furnes, 2016), kuid ei leidnud, et paberi või digitaalse vahendi kasutamine põhjustab erinevusi metakognitsiooni ja õpitulemuste vahel. Samuti ei mõjuta teksti erinev formaat sisu mõistmist ega meeldejätmist (Porion, Aparicio, Megalakaki, & Robert, 2016).

Seega saab järeldada, et õppimiseks võib kasutada nii paber- kui ka digivahendeid, tulemusi see ei mõjuta. Samas on digivahendid sageli atraktiivsemad, mistõttu nende kasutamine tõstab õppimise aktiivsust ja õppimine on õppijale põnevam.

Kokkuvõtteks

Uuringute tulemused on vastuolulised, mistõttu ei saa öelda, et ühest või teisest vahendist on lugeda oluliselt parem. Eelkõige mõjutab tekstist arusaamist lugemisoskus ja inimese enesetaju lugejana, samas on oluline ka harjumus: kui ei olda harjunud digivahendeid kasutama, saadaksegi digivahendist lugemisel kehvemaid tulemusi.

Pikema teksti lugemisel eelistavad inimesed enamasti paberraamatuid, kuid e-raamatutel ja digitekstil on oma eelised. Digiteksti on lihtsam lugeda, kui on vaja tekstist otsida märksõnu või viiteid: raamatust õige koha leidmine võtab palju aega, kuid digitekstist saab sellise info kätte vaid paari hiireklikiga. Samuti on digivahendid mugavamad, kui korraga on vaja töötada mitme tekstiga.

Kui võrrelda PDF-i ja paberteksti kasutamist, siis paberteksti on mugavam kasutada küsimustele vastamisel, kuna inimene haarab paberil teksti tervikuna, paberile on lihtsam teha märkmeid ja sellel on lihtsam liikuda. Digivahenditest sobib pikema teksti lugemiseks kõige paremini luger, kuna lugerites kasutatakse e-tindi tehnoloogiat, mis ei värele ega ei väsita silmi. Samuti saab lugeris hõlpsalt muuta nii teksti suurust kui ka tausta valgustust. Ei ole vahet, kas loetakse paberilt või ekraanilt, oluline on, et loetakse.

Kasutatud allikad

- Afanasjev, V. (1. detsember 2011). E-raamatute mõjust kirjakultuurile. Sirp.
- Alisaari, J., Turunen, T., Kajamies, A., Korpela, M., & Hurme, T. R. (2018). Reading comprehension in digital and printed texts. L1 Educational Studies in Language and Literature, 18.
- Mangen, A., & Olivier, G. (2019). Comparing comprehension of a long text read in print book and on Kindle: Where in the text and when in the story? Frontiers in Psychology, 10, 38.
- Mangen, A., Walgermo, B. R., & Bronnick, K. (2013). Reading linear texts on paper versus computer screen: Effects on reading comprehension. International Journal of Educational Research(58), 61–68.
- Norman, E., & Furnes, B. (2016). The relationship between metacognitive experiences and learning: Is there a difference between digita and non-digital study media? Computers in Human Behavior(54), 301–309.
- Porion, A., Aparicio, X., Megalakaki, O., & Robert, A. (2016). The impact of paper-based versus computerized presentation on text comprehension and memorization. Coputers in Human Behaviour(54), 569–576.
- Rockinson-Szapkiw, A., Courduff, J., Carter, K., & Bennett, D. (2013). Electronic versus traditional print textbooks: A comparison study on the influence of university students’ learning. Computers & Education(63), 259–266.
- Siegenthaler, E., Wurtz, P., Bergamin, P., & Groner, R. (2011). Comparing reading processes on e-ink displays and print. Displays(32), 268–273.


MAURUSE AKADEEMIA KÜSITLUSE TULEMUSED

Eelmises uudiskirjas palusime Ideekalendri lugejatel vastata küsitlusele, mis aitaks meil korraldada uut koolitusformaati Mauruse Akadeemia.

Mauruse Akadeemia toimub plaani järgi 22. augustil kell 10–16 Tartus. Koolitajatena astuvad üles nii meie materjalide autorid, ideekalendri kaasautorid kui ka väliskülalised. Päeva esimeses osas toimuks kolm loengut, sellele järgneks lõuna ja pärastlõunal jätkaksime nelja töötoa, paneeldiskussiooni ja kokkuvõttega.

Terve päev toimub paralleelselt ka lisamaterjalide ideeturg, kuhu kõik osalevad õpetajad saavad tuua enda valmistatud töölehti, õppevahendeid, juhendmaterjale jms, mida teised külastajad saavad üles pildistada või mille põhjal ideid üles kirjutada.

Koolituspäeva maksumus on 22 eurot, sisaldades ka kohvipause ja lõunasööki.

Täname kõiki vastajaid ning avaldame küsitluse tulemused, milles on näha, et enim huvi pakkuv teema on tähelepanu, keskendumine ja tajuhäired. Küsitluse tulemuste järgi saame koolituspäeva muuta sisukaks ja põnevaks, et osalejad saaksid sellest maksimaalset kasu.

kysitluse-tulemused2

Ideekalendri 39. nädal. Kuidas lugeda ja mida lugemise juures tähele panna?

Head sõbrad!

Jaanuar on jõudnud poole peale ning meie funktsionaalse lugemise kuu jätkab teemakohaselt. Lugemine on ääretult lai mõiste, millest võiks rääkida ja kirjutada väga palju. Teemasid, mille üle arutleda ja mis puudutavad vähem või rohkem meid kõiki, jagub alates lugemisoskuse kujunemisest kuni süsteemsete tehnikateni välja. Suurim mure meie õpilaste seas aga on ilmselt vähene huvi lugemise vastu. Koolis peab raamatuid lugema, aga ei taha. Pärast keskkooli lõppu aga hakkavad senistel lugemishuvitutel tekkima peaaegu iseenesest raamatud riiulisse või öökapi peale. Lugemine on järsku mõnus, tore, arendav ja rahustav tegevus. Keegi ei sunni, ei kontrolli ega hinda lugeja arvamust õigeks või valeks.

Kuidas lugemine nauditavaks muuta ning mida sealjuures tähele panna, saab lugeda Oliver Ämariku ja Sander Pelisaare blogipostitusest. Need kaks üliõpilast on aktiivsed lugemise propageerijad ning loodavad oma raamatusoovituste, kirjanduse ja lugemise teemaliste postitustega populariseerida lugemist ning julgustada lehe jälgijaid avaldama oma arvamust ja mõtteid raamatute kohta, mida nad lugenud on.

Head lugemist!


 

Tähelepanu!

Kirjastus Maurus kavandab sel suvel esimest korda koolitusformaati Mauruse Akadeemia ning sellega seoses ootame teie tagasisidet, kuidas see päev osalejatele võimalikult huvitavaks muuta. Ootame kõiki lugejaid vastama küsitlusele ning andma oma panus selle päeva sisukaks muutmisele.

Küsimustikule saab vastata kuni 22. jaanuarini 2019.

Täida küsitlusvorm siin!


 

Kuidas lugeda ja mida lugemise juures tähele panna?

Artikkel on pärit blogist In Libris Libertas, milles üliõpilased Oliver Ämarik ja Sander Pelisaar lugemist propageerivad.

Esiteks tuleb muidugi selgeks mõelda, miks sa raamatu võtad ja lugema hakkad. Kui lugemise ajendiks on üksnes igavus ja ajaviide, siis ei ole ka erinevate tehnikate kasutamine lugemise käigus väga asjakohane. Järgnev postitus on eelkõige mõeldud abimaterjaliks lugejatele, kes harrastavad n-ö aktiivset lugemist ning kelle eesmärgiks on tekstist kaasa võtta uusi ideid ja teadmisi – kuidas neid mäletada ka pärast raamatu sulgemist?

Eelmisest lõigust saame kohe välja noppida esimese mõiste – aktiivne lugemine, mis see on? Aktiivse lugemise olemus avaldub eelkõige lugeja kaasatuses (inglise keeles on selle kohta hea sõna, „engagement“) ehk teisisõnu, kui hõivatud lugeja oma materjaliga on. Passiivne lugeja, kes loeb aastaga läbi terve raamatukogu, ei erine sugugi passiivsest lugejast, kes loeb aastas viis raamatut. Küll aga erineb neist mõlemast aktiivne lugeja – kvaliteedi ja kvantiteedi olelusvõitluses jääb peale kvaliteet. Lugemine, nagu ka kõik teised tegevused, vajab aega – aeg on investeering ning kindlasti pole lugeja jaoks aeg lõputu. Seega tasuks kindlasti mõelda, kuidas maksimeerida seda investeeringut, mille saame, kui korrutame lugemise ajaga.

Kohe alguses soovitan maha kriipsutada igasugused kiirlugemise tehnikad, mis on välja töötatud eelkõige kvantiteedi arendamiseks. Ostes või laenutades raamatu ning töötades selle läbi viisil, et loen iga lehekülje esimese ja viimase lõigu, tekib kohe küsimus, et milleks üldse. Kas lugeja loeb raamatut sellepärast, et saaks hiljem võidurõõmus vastu rinda taguda ning teada anda, et ta on selle läbi lugenud? Kui nii, siis ei teeni lugemine kindlasti oma eesmärki. Lugemise eesmärk võiks olla silla loomine teose autoriga ning tema poolt kujutatud tegelastega. Ma olen ise alati lugemist mõtestanud kui empaatiavõime arendamist ning üht parimat viisi, kuidas seda oskust eneses arendada. Seda eelkõige lugedes ilukirjanduslikke tekste. Loomulikult võib sama mõtet rakendada ka aimekirjanduslike teoste peal, kuid siis ei tasu ka kohkuda sellest, kui lugemine ja mõtlemine liigub metatasandile. Lugedes teost füüsikast, võib see tähendada, et lugeja proovib end samastada gravitatsioonivälja või kvarkidega. Mõtteharjutus seegi ning üldse mitte kergete killast.

Juba tekkiski meie arutellu sisse järgmine teema – mida lugeda ja kas kõiki tekste peaks lugema samamoodi, rakendades sarnaseid mudeleid? Viimasele küsimusele leidsime juba põgusalt vastuse, et erinevad žanrid võivad vajada ka erinevat lähenemist, mõeldes aktiivse lugemise peale. Küsimus, mida lugeda, on meil aga veel käsitlemata. Lihtne vastus on, et loe mida tahad. Esialgu väga lihtsakoelise vastuse taga on aga veidi peenem filosoofia. Mulle väga meeldib Naval Ravikanti vastus, kui temalt küsiti sama küsimust. Maailmas on palju inimesi, kes võivad sinu lugemisharjumusi mingisse kindlasse vakku suunata: kirjandusõpetaja, sõbrad, vanemad, minu poolest kasvõi Twitter. Naval Ravikant andis selleks puhuks aga väga elegantse vastuse: alguses võiksid sa lugemist võtta kui vaimset rämpstoitu. Sa tarbid kõike ega tee veel mingeid teadlikke valikuid. Mõne aja möödudes saad aga lugemisest ja lugemismaterjalist teadlikuks, samamoodi on sul „kõike proovides“ välja kujunenud oma eelistused. Alles pärast seda on võimalik tarbima hakata „tervislikke raamatuid“, mis sulle ka tõepoolest maitsevad ning rahuldavad maitsemeelt. Täpselt samamoodi on ka täiesti loogiline, et aja möödudes maitsemeel muutub – seetõttu ei tasu ka vägisi end sundida lugema raamatuid või žanreid, mis sulle kunagi meeldisid. Lõppude lõpuks on üks aktiivse lugemise eelduseks see, et teos, mida parajasti loed, on sulle meeltmööda ning sa näed vajadust ja tunned soovi seda lugeda. Mulle väga meeldib Wimbergi idee kirjandusest kui džunglist. See pulbitseb ja areneb, seal on läbipääsmatuid kohti, putukaid ja mülkaid. Aga seal on ka väga palju ilu ja maalilisust. Me ei peaks end kirjanduslikus mõttes piirama ainult tuulevaikse merega, meil on vaja ka raputust ning me peame ise suutma nende raputustega toime tulla ning valida endale ise teekonna.

Kohe vajab ka adresseerimist järgmine murekoht – kui ma olen teose lugemist juba alustanud, siis ma ei tohi seda pooleli jätta. See ei vasta tõele. See mitte ei võiks nii olla, vaid lausa peaks. Paljud asjad, mida inimesed tunnevad kohustuslikuna, rikuvad asja tegemise võlu ära. Lugemine võiks olla üks nendest vähestest asjadest, mille võlu ei kao ära. Selleks aga tuleb endal võimaldada seda võlu säilitada. Ära tunne, et sul on kohustus raamat lõpetada, kui saad poole peal aru, et see on igav ega paku sulle pinget. Nancy Pearl kasutab selleks näiteks n-ö viiekümne reeglit. Lase teosel endaga ja endal teosega tutvust teha ligikaudu 50 lehekülge ning otsusta pärast seda, kas raamat on väärt lõpuni lugemist või mitte. Tagajärg on mõlemal juhul positiivne – kui otsustad raamatuga jätkata, siis oli see suure tõenäosusega seda väärt, kui mitte, siis saad võtta käsile uue teose, mis võib osutuda parimaks asjaks, mida sa kunagi lugenud oled. Või kui mitte päris parimaks, siis vähemalt teoseks, mis korreleerus hetkel sinu elus toimuvaga ning andis palju häid mõtteid ning tekitas toredaid emotsioone.

Loomulikult on veel hulga asju, mis aitavad lugemist muuta efektiivsemaks ning lugejat veelgi enam kaasata. Enne teosega alustamist tasuks end kindlasti viia kurssi teose kontekstiga – eelkõige ajalis-ruumilis-kultuurilises mastaabis. Ehk teisisõnu, enne kui raamatu tõsiselt käsile võtad, katsu vastata kolmele küsimusele.

  • Mis ajal raamatu tegevus toimub?
  • Kus toimub tegevus geograafilises plaanis?
  • Milline on selle koha kultuuriline taust kirjeldatud ajahetkel?

Samuti tasub mõelda ka autori peale – miks ta pidas vajalikuks raamatu kirjutamise hetkel seda teost kirjutada. Võimalusel vii kokku autori motiiv teose sisuga. Mis võis mõjutada autorit sellist varjundit konkreetsele sündmustikule andma?

Samuti, millele juhtisin ka juba sissejuhatuses tähelepanu, mõtle sellele, miks sa seda raamatut loed. Kas see on puhas meelelahutus ja ajaviide või soovid saada mingeid kindlaid teadmisi, leida mingeid kindlaid emotsioone. Eesmärgi kindlaksmääramine muudab lugemise palju sihtotstarbelisemaks.

Niisamuti ei pääse me üle ega ümber märkmete tegemisest. Selleks on erinevaid võimalusi. Kes kritseldab lugemise käigus raamatu servale ning joonib olulisi kohti alla. Teistel on alati käepärast päevi näinud märkmik, mis sisaldab mõtteid ja väljavõtteid loetud teostest. Kolmandad kasutavad moodsaid lahendusi ning teevad täheldusi arvutisse, kus neid on lihtne organiseerida (nt Evernote). Need kõik on head lahendused ning igaüks peab leidma endale lihtsalt kõige sobivama.

Kui paar päeva või nädalat on möödunud ajast, mil sa viimase leheküljega ühele poole said, siis võta oma märkmed uuesti ette – loe need üle. Vii end hetkeks tagasi selle teose lainele, mõtle läbi, mis sa sellest raamatust said ja kas sul on sellest teosest endaga midagi kaasa võtta. Samuti võid kirja panna, mis olid sinu jaoks need kolm või viis peamist mõtet või ideed, mida autor sinu meelest edasi püüdis anda. Seejuures ära otsi mingeid õigeid vastuseid. Iga lugeja on erinev ning see tähendab, et igaüks meist tabab olukordi veidi teisiti. Pane kirja see, kuidas sina sellest aru saad.

 

 

Ideekalendri 38. nädal. Funktsionaalne lugemisoskus

Head sõbrad!

Kirjastus Maurus soovib kõikidele uutele ja vanadele sõpradele edukat alanud aastat ning palju õnnestumisi.

Selle aasta esimeses postituses teeme algust funktsionaalse lugemise kuuga. Teadagi on lugemisel ja lugemisel vaks vahet. Üks asi on tunda tähti ja nendest moodustunud sõnu ja lauseid lugeda, teine asi on nendest lausetest aru saada ning neid eesmärgipäraselt kasutada. Funktsionaalne lugemisoskus just seda tähendabki – oskust lugeda teksti, sellest aru saada ja võimekust selle abil ülesannet lahendada. Lugemine võib tunduda elementaarse oskusena, kuid eesmärgipärane lugemine, ülesannete lahendamine annab teksti mõistmisele hoopis teise, sügavama mõõtme.

Selle nädala postituses avab funktsionaalse lugemise teemat Keeni põhikooli õpetaja Pilve Kängsepp, kes on kirjutanud doktoritöö teemal „Küsimuste esitamine kui võimalus toetada õpilaste arusaamist loetust“.

Et funktsionaalset lugemisoskust varakult praktiseerida, oleme postitusse lisanud kaks harjutust Tuuli Koitjärve raamatust „Lahe lugeda, mõnus mõtelda“.

Head avastamist!


 

Funktsionaalne lugemisoskus

Teksti autor Pilve Kängsepp, Keeni põhikooli õpetaja

 

Funktsionaalse lugemise mõiste

Inimeste isiklike eesmärkide saavutamine, teadmiste avardamine ning osalemine ja tegutsemine ühiskonna liikmena põhineb suures osas suutlikkusel kasutada ja mõista kirjalikke tekste. Seda võimet nimetatakse funktsionaalseks lugemisoskuseks1. Infoühiskonnas luuakse suurem osa väärtusi innovatsiooni kaudu, see aga eeldab eeskujulikke infotöötlusoskusi, võimet uusi ideid levitada, pidevalt õppida ja ennast arendada. Mõistma peab ka elektroonilisi tekste. Kõik see põhineb funktsionaalsel keelepädevusel, mille üks komponent on funktsionaalne lugemisoskus.

Martin Ehala käsitleb lugemisoskust funktsionaalse keeleoskuse üldise võimekuse ühe komponendina. Funktsionaalsel keeleoskusel, sealhulgas lugemisoskusel on tehniline ja funktsionaalne mõõde. Lugemisoskuse tehniline mõõde avaldub tehnilise lugemisoskusena. Tehniline lugemisoskus peab olema omandatud algklassides. Lugemisoskuse funktsionaalne mõõde aga osutab võimele rakendada lugemisoskust eesmärkide saavutamiseks, kuid selleks on vaja loetust aru saada.2

Nõuded funktsionaalsele lugemisoskusele

Põhikooli valdkonnaraamatus „Eesti keel ja kirjandus“3 märgitakse, et kolmanda klassi lõpetaja töötab tekstiga õpetaja juhiste alusel, mõistab suulisi ja kirjalikke küsimusi ning vastab nendele. Kolmanda klassi lõpetajalt eeldatakse muu hulgas lihtsa plaani, tabeli, diagrammi ja kaardi mõistmist. Teise kooliastme alguseks peab õpilane olema omandanud sellise lugemisoskuse, mis võimaldab saada infot tekstist kätte, seda kriitiliselt läbi töötada, järeldusi teha ja uut teavet luua.3

Kuigi PISA testides olid Eesti õpilaste tulemused üldjuhul head ja tase lugemises oli võrreldes 2009. aastaga tõusnud 5%, siis ikkagi umbes 8,3% õpilastest ei ole saavutanud baastaset4. Õpilastel, kes baastasemini ei jõua, on raskusi tekstiosa tähenduse väljatoomise ning seoste leidmisega teksti ja tekstiväliste teadmiste vahel. Seega leidub õpilaste hulgas kindlasti neid, kellel on raskusi loetust arusaamisega ja kellele oleks seetõttu vaja arusaamisega lugemist õpetada.

Mis mõjutab funktsionaalset lugemisoskust?

Funktsionaalne lugemisoskus, mille üheks komponendiks on loetust arusaamine, on oskus, mille aluseks on keerulised psüühilised protsessid. Kuna informatsiooni vastuvõtmine ja töötlemine põhineb paljude psüühiliste protsesside aktiveerimisel, tuleks vaadelda ka informatsiooni vastuvõtmist ja töötlemist töömälus ning informatsiooni talletamist pikaajalises mälus. Arusaamisega lugemist käsitledes tuleb arvestada ka sellega kaasnevaid protsesse ja arusaamise tasandeid. Teksti mõistmine toimub sõnade, lausete ja tervikteksti tasandil. Eri tasanditel tekstist arusaamisega kaasnevad erinevad vaimsed toimingud. Sõnade mõistmine eeldab võimet seostada kokku loetud sõna tähendusega. Lausete mõistmiseks tuleb peale sõnade saada aru ka sõnadevahelistest seostest. Teksti või lõigu mõistmiseks on vaja võimet seostada lausetes kajastuvad mõtted nii, et lugejal aktiveeruksid nende laiemad tähendused ja vastavad kujutluspildid. Tähtis osa on arusaamisega lugemise meetoditel ja tegevusjuhenditel.

Õppetööd korraldades

Õppetööd korraldades peab õpetaja võtma arvesse tervet klassi, aga ka õpilaste rühmade vajadusi, lähtudes õpilaste eripärast. Selleks peavad olema õpetajal teadmised, kuidas toimub informatsiooni vastuvõtmine ja töötlemine mälus. Samuti on vaja mõista, missugused tegurid mõjutavad loetust arusaamist. Järelduste tegemiseks teksti põhjal on vaja luua seosed teksti ja taustteadmiste vahel. Järelduste tegemist toetavad küsimused. Õpilased, kellel pole lugemisega raskusi, esitavad endale lugemise ajal ise küsimusi. Aga ka õpilastele, kes teksti mõistmisega toime ei tule, tuleb õpetada tekstiga töötamise oskusi. Kõike lugemisoskusega seonduvat peetakse enamasti emakeeleõpetaja ülesandeks. Tegelikult peaks seda oskust õpetama kõikides ainetundides lähtuvalt aine metoodikast5.

Viidatud allikad

1. Paris, S. G., & Hamilton, E. E. (2009). The roots of reading comprehension instruction. In S.E Israel & G.G.Duffy (Eds.), Handbook of research on reading comprehension (pp. 3–31). NewYork: Routledge.

2. Ehala, M. (2010). Uus emakeeleõpetus. Funktsionaalse lugemisoskuse arendamine-videoloeng. Külastatud aadressil http://video.ut.ee/producer/2010/Martin_Ehala/10.03.2010_presio/ .

3. Kadakas, M. (toim.) (2015). Põhikooli valdkonnaraamat. Eesti keel ja kirjandus. Kättesaadav: http://vana.oppekava.ee/index.php/P%C3%B5hikooli_valdkonnaraamat_EESTI_KEEL_JA_KIRJANDUS

4. Pisa (2015). Eesti tulemused. Haridus- ja Teadusministeerium. https://www.hm.ee/sites/default/files/pisa_2015_final_veebivaatamiseks_0.pdf

5. Kängsepp, P. (2014). Küsimuste kasutamine kui võimalus toetada õpilaste arusaamist loetust. Tartu: Sotsiaal- ja Haridusteaduskond, Haridusteaduste Instituut, Tartu ülikool.


 

Harjutused funktsionaalse lugemisoskuse arendamiseks

Funktsionaalne lugemisoskus on äärmiselt oluline üldoskus, mille arendamisega tuleks alustada juba I kooliastmes. Sarjast “Hea tunni võti” on ilmunud kaks funktsionaalse lugemisoskuse arendamiseks mõeldud töölehtede ja lisamaterjalide kogumikku “Lahe lugeda, mõnus mõtelda”. Kogumike autor on Tuuli Koitjärv ja need on mõeldud I ja II kooliastmele.

unnamed (1)

unnamed (2)