Ideekalendri 45. nädal. Kodune mälutrenn – nipid ja abivahendid

Head sõbrad!

Selle nädala Ideekalender tõmbab mäluga mängimise teema otsad kokku. Oleme sel kuul juba saanud infot, kas ja kui oluline osa meie mälu arengus on mälumängudel, millised aspektid lisaks mälule on produktiivse õppimise juures hädavajalikud ning mis on mälutark õppimine ja kuidas seda rakendada. Mälu teemal võib arutleda lõputult, sest see on üks olulisim elu erinevaid valdkondi ühendav lüli ning ilma igasuguse võimeta mäletada on väga raske kui mitte võimatu toime tulla.

Mälu hea tervise juures hoidmiseks saab igaüks natuke ise ära teha. Võimalusi mälu turgutamiseks on palju, alates toitumise korrigeerimisest kuni abistavate nutiseadmete rakendusteni välja. Ehk aitab juba seegi, et iga huvipakkuva küsimuse peale ei jäädaks lootma Google’ile, vaid leitaks võimalus otsida teavet muudest, füüsilistest allikatest, nagu raamatud, publikatsioonid või näiteks õpetajad ja oma ala spetsialistid. Sellisel juhul on ajul palju kergem teha info talletamisel koostööd välise kogemusega ning mälust ammutamine on hiljem hõlpsam, kuna aju võimaldab infot mällu salvestada pikaajaliselt. Viimases mäluteemalises postituses jagab Mauruse digitoimetaja Marili Pärtel nõuandeid ja soovitusi mälu lihtsaks ja iseseisvaks treenimiseks.

Videoblogis tutvustab kaheksakordne mälutšempion Dominic O’Brien enda mälutehnikaid ning kuidas on kõige lihtsam talletada info otse pikaajalisse mällu (video on inglise keeles).

Head lugemist!


Kodune mälutrenn – nipid ja abivahendid

Tekst: Marili Pärtel

Mõelda, kui tore oleks olla inimene, kes kunagi ei unusta ühtegi tööülesannet, teab alati, kus ta võtmed või rahakott on, omandab kiirelt ja täpselt kõigi oma klassi õpilaste nimed ning teeb seda kõike veel ilma näilise pingutuseta! Seda kõike aitab saavutada oma mälu teadlik treenimine, millele on loomulikult toeks tugev keskendumisvõime, kontroll oma tööülesannete, tegevuste hulga ja iseloomu üle ning süsteemsus oma tegevuste ja keskkonna korrastamisel. Siiski vaatleme täna täpsemalt just mälu arendamise võimalusi.

Treenitud mälu on nagu muskel, mis võimaldab kohaneda erinevate keskkondade ja ülesannetega. Kuid enne mälutreeningu võtete juurde liikumist tuleb rõhutada kahte asja: 1) mälu on treenitav ning hoolimata sellest, et vahel tundub, nagu oleks osadel inimestel parem stardipositsioon kui teistel, on kõigil võimalik oma mälu arendada, sõltumata vanusest ja tingimustest; 2) mälutrenn on trenn, see tähendab, et püsivate muutuste saavutamiseks tuleb pühenduda ja tõsiselt treenida. Mälu treenimine koosneb kahest osast: aju tervise parandamine ja mälu parandavate tehnikate omandamine. Vaatleme kõigepealt esimest.

Terve aju saladused

Aju tervis on tihedalt seotud kogu keha olukorra ja tervisliku eluviisiga. Toitumises rõhutatakse eelkõige antioksüdandirikkaid vilju ja rohket veejoomist. Mälu tööle aitavad kaasa rasvane kala, kohv, mustikad, kurkum, brokoli, kõrvitsaseemned, tume šokolaad, pähklid, apelsinid, munad ja roheline tee. Vitamiinide tervislik hulk kehas toetab samuti ajutegevust, vajadusel saab tarvitada erinevaid toidulisandeid.

Uute ajurakkude teket soodustab rohke kardiotrenn, seega tasub jälgida, et paaril päeval nädalas oleks kavas end ka pisut intensiivsemalt liigutada. Uuringud on näidanud, et ülekaalulistel inimestel on rohkem mäluprobleeme ja õpiraskusi. Hea toitumine ja regulaarne trenn aitab ühtlasi ka kehakaalu kontrolli all hoida.

Kuid üks kõige olulisem osa aju tervise hoidmisel on ülepinge vältimine. Selle jaoks on oluline keskenduda korraga ühele ülesandele, eemaldada segajad ja tegeleda ka keskendumisvõime treenimisega. Mida treenitum on tähelepanuvõime, seda lihtsamaks ühe ülesande korraga täitmine muutub. Siin on abiks meditatsiooniharjutused, mis aitavad ajul puhata ja samal ajal muudavad keskendumisvõimet aina tugevamaks.

Ja lõpuks on oluline ka puhkus. Aju võimekusele on väga kasulik oskus päriselt puhata ja niisama olla, see tähendab lõõgastuda ilma nutiseadmete ja pideva mürafoonita. Samuti on aju tervisele ülioluline korralik uni. Eemaldage magamistoast kõik segajad, vähendage nutiseadmetele kuluvat aega ning kui vähegi võimalik, tehke ka tööpäeva sees tukkumispause. Just magades aju taastub ja uueneb, seega jäävad päeva jooksul ette võetud pingutused kasutuks, kui sellele ei järgne tervistavat und.

Mänguline ajutrenn

Internetist leiab ohtralt mänge ja rakendusi, mis treenivad aju. Kindlasti tasub nendega tutvuda ja mõne meelepärasemaga ka regulaarselt tegeleda, kuid tasub arvestada, et taolised mängud aitavad ennekõike lihtsalt aju tervise hoidmisele kaasa ning ka sel juhul tuleb neid regulaarselt mängida, soovitavalt vähemalt 10 minutit iga päev. Silmnähtavat arengut ei pruugi nad kaasa tuua, kuigi loovad kindlasti eeldusi edasisteks mälu treenimise sammudeks.

Minu lemmikmängud on üsna klassikalised: erinevad kaardimängud (näiteks kõigis Windowsi arvutites olev Microsoft Solitaire Collection), Minesweeper, Sudoku, Mahjong ja 2048. Huvitavaid mänge pakub ka kogumik Brain Trainer, kus saab arendada nii mälu, reaktsioonikiirust, loogikat kui ka keskendumisvõimet. Erinevaid veebilehti (ja ka soovitusi mittenutikateks mängudeks) leiab artiklist „8 võimalust oma aju mänguliselt treenida“.

Ka nutitelefoni abil saab mälu treenida. Erinevaid ajutreeningu mänge pakuvad näiteks Peak, Elevate ja Lumosity. Kindlasti ei ole need ainukesed sellised teenused, küll aga populaarsemad. Ehk tasub alustuseks just nendega tutvust teha.

Mnemotehnilisi soovitusi

Kes soovib aga veelgi tõsisemalt oma mälu treenida, võiks tutvuda eri mälutehnikatega. Neid on loodud väga erinevatel ajastutel, sest hea mälu on olnud hinnaline vara tsivilisatsiooni algusaegadest alates. Sisuliselt on tegu erinevate mälusüsteemide loomisega, mida võib võrrelda kartoteegikapi või tänapäevasemas mõttes arvuti kaustsüsteemiga. Unustamist ei põhjusta enamasti see, et mingi teadmine ei ole meelde jäetud, vaid suutmatus seda taasesitada, st oma mälust üles leida. Nagu füüsiliste esemete puhul, nii aitab ka mälestusi paremini leida see, kui on loodud kindel süsteem, kuhu miski paigutada.

Süsteemi loomisel on võimalik kasutada erinevaid abivahendeid.

1) Märksõnade meetod. Selle abil on võimalik meelde jätta näiteks võõrkeelseid sõnu, definitsioone jm. Esmalt tuleb meeldejäetava sõna kõla järgi välja mõelda asendussõna, mis tähendaks mingit reaalselt ette kujutatavat objekti. Näiteks võib õpilastel olla keerukas pidada meeles, mis on raadius ja mis diameeter. Sel juhul võib luua seose sõnade „raadius“ ja „redis“ vahele. Teise etapina tuleb tekitada visuaalne pilt asendussõnast ja õpitava sõna tähendusest. Näiteks kujutleda, et ringi sees keerleb ringi raadius, mille otsas on redis. See pilt ongi objekt, mis meelde jäetakse, ja seda saab kasutada, kui tekib kahtlus, kumb on kumb.

2) Seoste meetod. Ka selle keskmes on meeldejäävate visuaalsete kujundite loomine ning meetodit on võimalik kasutada kõikvõimalike nimekirjade meeldejätmiseks. Selle puhul luuakse kõigepealt võimalikult meeldejääv visuaalne pilt esimesest nimekirja elemendist ning seejärel ühine pilt esimese ja teise elemendi vahel. Seejärel võetakse mängu kolmas element ja seostatakse see teisega. Sel viisil meelde jäetavate nimekirjade pikkus on piiramatu. Eesmärk on, et iga järgmine pilt tooks meelde uue elemendi, mis nimekirjas oli. Tasub tähele panna, et meeles püsivad paremini eriskummalised ja napakad visuaalsed kujutised, samuti, mida suurem on pilt su kujutlustes, seda paremini see meelde jääb.

3) Teekonna meetod. Selle meetodi võttis väidetavalt kasutusele Cicero oma kõnede meelde jätmiseks, seega on tegemist ühe kõige vanema mäluvõttega. Selle puhul seostatakse meelde jäetavad elemendid mõne kohaga, mis on meenutajale väga tuttav. Seda võib nimetada ka mälulossiks. Kui vajalikud elemendid on mälulossis õigetesse kohtadesse paigutatud, on võimalik igal ajal mälulossi külastada ja sealt vajalik info eest leida.

Mälusüsteeme on loomulikult palju rohkem ja internetist leiab igaüks kindlasti endale sobiva. Kõiki korraga kasutusele võtta ilmselt ei tasu, kuid mõni meelepärane süsteem võiks igaühel olla, et oma mälu parandada ja igapäevaülesannetega paremini hakkama saada.

Head harjutamist!

Kasutatud allikad:


Ideekalendri 44. nädal. Mälutargast õppimisest ja õpetamisest

Head sõbrad!

Räägitakse, et eksimine on inimlik ning me õpime läbi oma vigade. Terve elu kajavad need sõnad meil peas ning meid julgustatakse olema haavatavad, julgema teha vigu ning neid tunnistada. Ometi on koolis asi vastupidine. Eksimuste ja vigade eest saab hoopis kehvema hinde! See omakorda kaotab õpilases huvi ja isu õppida ning teadmisi ammutada. Sest näib, justkui oleksid hinded kõige olulisem mõõdupuu näitamaks tarkust, edukust ja hakkamasaamist.

Tegelikult pole tarkusel ja hinnetel suurt seost. Hoopis olulisem on see, et kõik, mida me raamatutest või õpikutest loeme ja endale selgeks teeme, jääks mällu pikemaks ajaks, mitte ainult kontrolltööks. Selleks, et õpitu jääks kauaks mällu, tuleb teadmisi testida ilma liigsete hindamisteta ning õppida läbi vigade ja eksimuste. Nii jääb võimalus mälust ammutada loetud infot ning viga parandada, mis omakorda võimaldab kogemuse kaudu sellel infol uuesti mällu talletuda.

Mälutark õppimine võiks olla teema, mida koolides rohkem rakendada, et õpilastel säiliks huvi õppida ja teadmisi omandada, aga ka õpetajal säiliks rõõm õpilast aidata ja talle maailma tarkust jagada. Mälutargast õppimisest ja õpetamisest kirjutab tänases Ideekalendri postituses Pärnu Vanalinna Põhikooli inglise keele õpetaja Kriste Talving koostöös hariduspsühholoogide Grete Arro ja Kati Ausiga.

Videoblogis jagame sel korral lõbusat Ahhaa Teaduskeskuse vlogi, mis räägib nägude mälust.

Head lugemist!


Mälutargast õppimisest ja õpetamisest

Tekst:
Kriste Talving (Pärnu Vanalinna Põhikooli inglise keele õpetaja, Tallinna Ülikooli Kasvatusteaduste magistrant)
Kati Aus (Tallinna Ülikooli Haridusteaduste Instituut, teadur)
Grete Arro (Tallinna Ülikooli Haridusteaduste Instituut, teadur)

On oluline aru saada, et ei ole olemas lineaarset ühesuunalist suhet suunaga objektilt (õpetajalt) subjektile (õpilasele), kus õpetaja annab õpilastele teadmisi ja õpilased võtavad neid passiivselt vastu. Neuroloogiliselt ei saa keegi kellelegi teadmisi anda, iga õpilane loob iseennast ise antud keskkonnas ja selles kultuuris, kus ta on. Võimalik ja vajalik on luua keskkond, mis tekitaks õpilastes valmisolekut, soovi, huvi, võimalust õppida, keskkond, kus õpilased ei õpiks lühiajaliselt soorituse jaoks, vaid nende mälusisud talletuksid pikaajaliselt.

Selleks, et õpetamise kogu ulatus oleks kättesaadav, on õpetajal vaja teada teooriat (Toomela 2015), teaduspõhist arusaama sellest, kuidas psüühika toimib.

Teeme lühikese kokkuvõtte praktikasse viidavatest teadmistest, mis aitavad õpetajal luua mälutarka ja pikaajalist meeldejätmist soodustavat õpikeskkonda.

Väärtustage õppimisel tehtud vigu

Õppeprotsessi olulised osad on õppimise jooksul tehtud vead. Pikka aega tõhusate õpistrateegiatega tegelenud uurijad Soderstrom ja Bjork rõhutavad (2015), et tingimused, kus õppimisel tehakse kõige rohkem vigu, on sageli need, mis viivad kõige sisukama ja edukama õppimiseni. Õpikeskkond peaks õpilasi julgustama vigu tegema ja neist õppima.

Ajule jäävad hõlpsamini meelde asjad, mis on seotud emotsiooniga. Sel hetkel, kui õpilane mõnda emotsiooni kogeb, saadavad teatud madalamad ajustruktuurid tugevdavat sisendit kogu sellele ajumustrile, mis parajasti aktiivne on, ja seejärel see ajumuster salvestatakse (Aru 2017). Ka vigade tegemine on seotud emotsioonidega. Kui õpilane eksib, tekitab see temas teatud elevust. Seejärel on oluline, et emotsioon ei muutuks negatiivseks ning et eksimus või viga oleks pigem oodatud. Tähtis on, et seda analüüsitakse, otsitakse teisi lahendusi – siis saab see õpilase ajus toimida nagu emotsioon, mis aitab õpitut paremini meelde jätta.

Kordamiseks kasutage testimist

Pikaajaline mälujälg on ühenduste muster teatud neuronite vahel. Mälujälgede puhul on oluline see, et neid saab kasutada vaid juhul, kui neid aktiveeritakse (Aru 2017). Heaks võimaluseks on meenutamine, mis vajab seda, et õpilased ise üritaksid mälusisusid kätte saada. Katsed on näidanud, et õpilaste testimine on pikaajaliseks meeldejätmiseks tõhusam kui lihtsalt materjali kordamine (Soderstrom ja Bjork 2015). Testimisel on siinkohal aga tavapärasest teine tähendus – testimine peaks olema õppimise üks osa, mitte soorituse hindamine, sest hindamiseta testimine on tegelikult õppimise üks tõhusamaid viise. Andke õpilastele võimalus nt tunni alguses eelnevalt õpitut meenutada ja neil ise see oma mälust kätte saada. Seejärel tuletage meenutatud info ühiselt, arutlege ja jätkake stressivabalt õppimisega. Kui õpilane õpitu kord iseseisvalt kätte saab, on järgmisel korral see juba palju lihtsam (Brown, Roediger ja McDaniel, 2014). Mehaaniline järjest kordamine annab paremaid tulemusi, kui eesmärgiks on lühiajaline mäletamine ning õpitu esitamine on edukam koheselt pärast kordamist. Pikaajalise meeldejätmise juures on tulemused paremad aga juhul, kui õpilasi on sageli testitud, st õpilased on pidanud oma mälusisud ise üles leidma ja aktiveerima. (Soderstrom ja Bjork 2015) Tasub aga meeles pidada, et vältimaks mälusisu otsingul õpilase hirmu ebaõnnestumise ees, ei tohiks neid testimisi hinnata.

Inimeste eelteadmised on erinevad ning see on peamine põhjus, miks ühele õpilasele jääb mõni asi paremini ja mõni asi kehvemini meelde kui teisele (Aru 2017). Õpetajatena peaksime õpilastele andma võimaluse õpitut ikka ja jälle meenutada, korrata. Nii saab aidata õpilastel saadud teadmisi ka säilitada, edaspidi uute teadmistega seoseid luua ja need pikaajalisse mällu salvestada. Etteheidetel nagu „me oleme seda ju õppinud, sa pead seda oskama“ ei ole õppimises ja õpetamises kohta. Oluline on mõista õppimise ja soorituse erinevust. Fakt, et teatud teemat on õpitud, ei tähenda, et kõik õpilased on samal ajal võimelised seda oma mälusisust ka üles leidma.

Pikka aega järjest teema õppimine toob lühiajalise kasu

Mälujälg meie ajus vajab aega ja kordamist, et kinnistuda (Aru, 2018). Mingi teema pikka aega järjest õppimine ehk massõppimine toob enamasti lühiajalist kasu. Pikaajalist meeldejätmist soodustab õppimis- ja harjutamisperioodi eraldamine aja ja teiste tegevustega. See tähendab, et kordamiste vahel peaks olema õppimisega mitteseotud tegevus või mõne teise õppeülesande lahendamine. Pikka aega järjest õppimine ja harjutamine võib parandada sooritustulemust õppimise ajal ning tekitada illusiooni materjali omandamisest, õppimise ja harjutamise jaotamine soodustab aga selle oskuse, teadmise pikaajalist meeldejätmist (Soderstrom & Bjork, 2015). Seega on mälujälje püsivaks salvestumiseks ajus vaja mälujälge pikemate ja lühemate ajavahemike järel uuesti aktiveerida. Uuringutega on nii laboris kui ka koolitunnis tõestatud, et kui midagi järjest korrata, ei vii see parema pikaajalise teadmiseni (Soderstrom & Bjork, 2015). Eesti vanasõna „kordamine on tarkuse ema“ vajab uute teadmiste valguses vähemasti täpsustamist. Järjest kordamisega tekib õpilasel vaid illusioon sellest, et ta teab, kuigi ta tegelikult ei tea. Jah, sellel hetkel, koheselt, on õpilane võimeline õpitut edukalt esitama, sooritama, vastavate neuronite vahelisi ühendusi taas aktiveerima, kuid kaugemas tulevikus kahjuks mitte, kuna pikaajaliseks teadmiseks ei ole info veel salvestunud ning neuronitevahelised ühendused pole veel piisavalt tugevaks muutunud.

Mitmekesistage õppimisprotsessi, õppige erinevates kontekstides

Üks viis õpitu kordamiseks on luua õpitu vahel uusi seoseid ning nende erinevate seoste tekitamisega püüda õpilaste mälusisusid tugevamaks muuta (Soderstrom & Bjork 2015). Uuringud näitavad, et õppimine erinevate seoste kaudu, kuid ka erinevates füüsilistes keskkondades soodustab õpitu meeldejätmist, kuna materjal seostub erinevate mälupiltidega (Soderstrom & Bjork 2015). Mällu ei salvestu mitte ainult spetsiifiline teadmine, mälusisu, vaid alati ka kontekst selle ümber, olgu selleks siis ruumi tonaalsus või mõtted, mis õppimise hetkel peas pöörlevad (Tulving 2018).

Õppimise ja harjutamise mitmekesistamine sobib just õpitu pikaajaliseks meeldejätmiseks. Tõsi, säärase õppimise ja harjutamise käigus ei pruugi antud meetod tunduda tõhus, kuna viib üldjuhul suurema hulga vigadeni, mida õppimise käigus tehakse. See-eest salvestub õpitu paremini aga pikaajalisse mällu ning õpitu saab paremini süstematiseeritud (Soderstrom ja Bjork 2015).

Suunake õpilasi õpitut üle kordama ka pärast õpitu omandamist

Ingliskeelne sõna overlearning ei tähenda lihtsalt õpitu kordamist, vaid kordamist ja õppimist ka pärast seda punkti, kus materjal on justkui juba omandatud ja n-ö meisterlikkus saavutatud. Uuringute ja katsete tulemused on näidanud, et selline taas- või uuestiõppimine tõhustab pikaajalist meeldejätmist (Soderstrom & Bjork, 2015). Näiteks võiks õpilasi suunata harjutama veel edasi inglise keele sõnu, kuigi ta on need juba justkui selgeks saanud ning ühe korra vigadeta esitanud.

Kokkuvõtteks

Õpetamise eesmärk ei ole anda õpilastele teadmisi, mida kiirelt omandada, esitada ja seejärel ruttu unustada. Tuleb analüüsida, kas ainetund, keskkond, kus lapsed õpivad, õppeprotsess ja hindamine soodustavad pikaajalist mälusisude salvestumist. Õppeprotsess ja hindamine, milles ei ole teadlikult arvestatud mälu ja psüühika toimimisega, võivad sundida õpilasi teadlikult või ebateadlikult valima, kas kasutada õppimiseks meetodeid, mis soodustavad tõhusa lühiajalise mälujälje salvestamist, või ebaõnnestuda sooritusel.

Kõige tõhusam on alati alustada iseendast ning teha õpetajana kõik selleks, et kool ei oleks õpilaste jaoks koht, kus tulebki sageli kiirelt õpitut ruttu taasesitada ja kus oluline ongi lühiajaline meeldejätmine. Õpetame ise mälutargalt ning selgitame mälutarka õppimist ka oma õpilastele.

Kasutatud allikad:

  1. Aru, J. (2017). Mälu ja õppimine. Õppevideo. https://edidaktikum.ee/et/content/õppimine-ja-psühholoogia
  2. Aru, J. (2018). Ajulugu: Kuidas aju õpib? Õppevideo. https://edidaktikum.ee/et/content/%C3%B5ppimine-ja-ps%C3%BChholoogia
  3. Brown, P. C., Roediger, H. L., & McDaniel, M. A. (2014). Make it stick. Harvard University Press.
  4. Soderstrom, N. C., & Bjork, R. A. (2015). Learning versus performance: An integrative review. Perspectives on Psychological Science, 10(2), 176-199.
  5. Toomela, A. (2015). Õppimine ja õpetamine kolmandas kooliastmes. Üldpädevused ja nende hindamine. Arengust, õppimisest, õpetamisest ja pääsukestest. (lk 15–31)
  6. Tulving, E. (2018). Episoodilise mälu elemendid. Ilmamaa.

Ideekalendri 43. nädal. Õppimine ja mälu

Head sõbrad!

Selle nädala Ideekalendri postitus keskendub mälu toimimisele õpiprotsessis. Õppimine ongi laias laastus endale materjali selgekstegemine ja meelde jätmine. Kõlab lihtsalt, kuigi praktikas ei pruugi see nii kerge olla. Info ei jää lihtsalt meelde ja isegi kui õpiprotsessi ajal tundub, et on meeles küll, võib järgmisel päeval koolitunnis tekkida olukord, kus õpitu on peast kui peoga pühitud. Selleks, et infot meelde jätta, on olemas erinevaid õpimeetodeid. ERR Novaatori ja Vikerraadio ühises „Huvitaja“ saates rääkisid Tallinna Ülikooli hariduspsühholoogid Kati Aus ja Grete Arro erinevatest lähenemistest õppimisele ning tõid välja mooduseid, kuidas õpitut kinnistada ning paremini meelde jätta. Kõige lihtsam nõuanne on ehk uue info seostamine vana ja tuttavaga. Nii on seda hiljem lihtsam mälust ammutada.

Haridusteadlased, kes uurivad erinevaid õppimisviise, räägivad sügavast ja pinnapealsest õppimisest. Sügavama õppimise taga on rohkem pingutust, õppija saab asjadest põhjalikumalt aru ning info jääb talle paremini meelde. Pinnapealne õppimine tähendab õppimist nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. St õppija teeb endale selgeks vaid selle, mida temalt on küsitud, ilma lisa uurimata. Selline info aga kipub kergesti meelest minema, sest õppija ajus ei looda seoseid varem kogetuga, vaid korratakse üle ainult uus informatsioon.

Õpitu meeldejätmisel on aga veel üks tähtis tegur ja selleks on tähelepanu. Tänases postituses räägib mälu ja tähelepanu seostest õppimisega Eesti hinnatud koolitaja ja mälutreener Tauri Tallermaa, kes arvab, et tegelikult ei ole meie mälul suurt häda midagi.

Head lugemist!


Õppimine ja mälu

Tekst: Tauri Tallermaa

Kuulasin mõni aeg tagasi raadiost saadet „Elu pärast Google’it“, kus ajuteadlane Jaan Aru rääkis koolis õppimisest ja selle kaasajastamisest. Räägitakse, et koolis õppimine võiks olla põnevam, interaktiivsem ja tänapäevasem. Tema kui aju uuriv teadlane nii ei arva. Kui õppimine muutub ilma õppija enda pingutuseta lihtsamaks, kuna see on talle tehtud nii huvitavaks, siis ei õpi aju pingutama. Näiteks on arvuti- ja telefonimängud loodud selliseks, et need haaravad mängija endasse. Kool seevastu võiks, isegi peaks jääma keskkonnaks, kus ongi vaja vaeva näha. Kui inimene ei õpi noores eas oma keskendumisvõimet kontrollima, siis on vanemas eas ees ootamas tõsised probleemid. Seda vist võime juba enda ümber täitsa hästi märgata …

Üldiselt ei ole meie mälul häda midagi. Nii palju, kui mina 17 aasta jooksul mälutreenerina töötades olen õppinud, lugenud ja kogenud, siis enamikul ongi mäluga kõik väga hästi. Mittemäletamise põhjus ei ole niivõrd mälu, kuivõrd tähelepanu. Kui ei märka, ei huvita, ei jaksa, siis ei jõuagi info ajusse ja hiljem pole sealt midagi välja võtta. Aju on küll nagu lihas, mida tuleb pidevalt töös hoida, et see püsiks n-ö töökorras, kuid treenimine ei tee seda suuremaks ega kiiremaks. Kunagine mälumeister Ben Pridmore ütles hästi, et treenitud inimese mälu eristab treenimata omast see, et ta teab, kuidas aju töötab, ja tunneb tehnikaid, mille abil on lihtsam seosetut infot meelde jätta.

Meelde jätmine on protsess

See kehtib nii õppimise kui ka õpetamise puhul. Õppija seisukohalt on esmalt vaja keskenduda õpitavale, seejärel tuleb leida või luua seos seniste teadmistega ning lõpuks peab seda kordama.

Õpetaja seisukohalt kehtib sama – tuleb saada (loe: võita) kuulaja tähelepanu, seejärel seostada uus info varasemalt õpetatuga ning ilmtingimata lõpus üle korrata.

Tundub elementaarse ja triviaalsena. Aga olgem ausad, te juba ei mäleta, millest täpselt ma eelmises ja üle-eelmises lõigus rääkisin. Võib-olla ei mäleta pealkirjagi. Rääkimata autorist … Ja see ei ole mitte sellepärast, et teil oleks halb mälu, vaid te ei ole suutnud kõiki sõnu 100protsendilise tähelepanuga lugeda, kõiges ei pruukinud tekkida teie jaoks isiklikku seost ning mis peamine – te loete ja sel ajal ei saa te eelnevalt loetut kuidagi korrata!

Kui ma käin koolides õpilastele õppimisest ja mälu rollist rääkimas, on minu esimene ülesanne alati saada/võita tähelepanu. Põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastega on lihtsam. Nemad oskavad juba jätta muljet, et kuulavad. Algkoolilapsed ei jäta muljet. Nad lihtsalt ei kuula. Või kui, siis väga lühikest aega. Siis tuleb juba hakata tegema lisapingutusi, et nad kuulama saada. Ja vahel tundub mulle endale, et see, mis ma räägin, polegi neile nii oluline. Olulisem on, kuidas ma räägin. Vanemate klasside õpilastega on teistpidi jälle huvitav, sest nemad esitavad küsimusi. Väga asjalikke. Ja teinekord lausa nii, et pead pingutama, et neile mõistlik vastus leida.

Kümneaastased perioodid

Ajuteadlased küll on aju olemust ja toimimist juba väga kaua uurinud, kuid täielikku selgust pole endiselt. Mina olen praktik (st ei tee uuringuid, vaid katsetan kõike enda peal) ja seetõttu olen teinud ajust arusaamise endale lihtsamaks. Kõige loetu, õpitu ja kogetu järgi jagan ma inimese elu kümne aasta kaupa perioodideks. Esimene periood on küll erandlik, sest see kestab viienda eluaastani. Edasi läheb juba detsiilide kaupa. Nii vähemalt olen ma oma (veel ilmumata) raamatus „Minu ajulugu“ seda teinud ja mulle endale tundub see väga loogiline.

Esimesed 4–5 eluaastat on inimese arengus äärmiselt olulised. Inimene ise küll sellest perioodist peaaegu midagi ei mäleta (pikaajaline mälu alles areneb selle aja jooksul välja), kuid kõik, mis meie ümber ja meie endiga toimub, määrab alateadliku suhtumise maailma. Selles osas on lasteaiaõpetajatel laste arengus väga oluline roll. Nende lähedus, puudutused, hoolimine, mõistmine, reageerimine, reeglite loomine jms on üks osa lapse kujunevast maailmast, mis käib nendega kogu ülejäänud elu kaasas. Loomulikult on kõige aluseks peresuhted, kuid õpetaja roll on samuti väga tähtis.

Järgmine vanuserühm on 5–14. Ma nimetan seda perioodi mustrite loomiseks. See on aeg, mil laps hakkab üha rohkem mäletama oma elust, sündmustest, juhtunust, õpitust ja räägitust. Ehk siis tasapisi hakkab meelde jääma see, mida ja kuidas meile õpetatakse. Kui varasemas eas lapsele ei jää enamasti tema miks-küsimustele antud vastused meelde, siis nüüd hakkavad seletused ja õpetused juba ajus neuronitevahelisteks mustriteks tugevamini kinnistuma. See tähendab, et teised inimesed õpetavad lapse ajule selgeks, mismoodi tuleb mõelda, käituda, mõista, arvata, arvustada jne.

Üks näide keskkonna mõjust on see, mida Ameerika psühholoogid Eleanor Maccoby ja John Martin juba 1983. aastal avastasid. Nende sõnul hakkab hiljemalt 10. eluaastaks lastevanemate mõju laste arengus muutuma. Nad jõudsid aastatepikkuse uurimistöö tulemusena lausa sellisele jahmatamapanevale järeldusele, et „vanemate käitumisel ei ole kas üldse mingit mõju või on mõjud ühe ja sama pere lastele tugevalt erinevad“. Seletus on aga lihtne. Selleks ajaks on lastel oma peres kehtivad reeglid juba üsna selged ja hakkab tekkima arusaam, et vanemad ei mõista neid enam. Vanemad ei saa aru, miks sellist muusikat kuulatakse, miks selliseid mänge mängitakse, miks niimoodi riides käiakse jne. Aga kes neid mõistavad, on nende eakaaslased. Üha rohkem hakatakse käituma oma sõprade ja klassikaaslaste moodi, sest nemad mõistavad neid paremini. Siin on veel muidugi palju muid faktoreid, kuid üks, mis kindel, on see, et lastevanematena peaksime püüdma oma lastega häid suhteid hoida. Et nad räägiks meiega, kui neil on mure. Et me ei põlgaks neid ära ega hakkaks jutustama, kuidas meie ajal oli kõik teistmoodi …

Kui nüüd meelde jätmise protsessi korrata, siis see oli – tähelepanu, seostamine ja kordamine. Eelnimetatud periood on tõenäoliselt kõige kirjum ja mitmekesisem võrreldes kõigi järgmistega. Sellel ajal on areng lausa tormiline. Õppimise mõttes on laste tähelepanu väga heitlik, kuid liigub vaikselt paremuse suunas. Aju alles õpib seostamist, mistõttu väga palju õpitust jääb lastele meelde pigem lihtsalt kordamise ehk tuupimise teel. Aga kuna aju on veel väga vastuvõtlik, siis üldiselt ei ole meelde jäämisega raskusi. Ja treenimise mõttes ongi vaja lapsi veidi õppima sundida. Lihtsalt selleks, et noored õpiksid keskenduma ja looksid ajusse edasiseks eluks kasulikke mustreid.

Kolmas periood on vanuses 15–24 ja mina nimetan seda õppija ajaks. See tähendab, et ajus on juba piisavalt palju oskusi, et ise olemasolevate teadmiste põhjal uusi seoseid luua. Seda kõike tänu sellele, mis mustrid eelmisel perioodil on mällu salvestatud. Nüüd tuleb hakata õpetama isemõtlemist. Ehk siis seda, mida tegelikult ju koolist ellu kaasa võetaksegi – oskust mõelda. Ja õpetajatel on siin teha palju. Aitäh teile selle eest!

Ideekalendri 42. nädal. Mäluga mängimise olulisusest

Head sõbrad!

Kätte on jõudnud veebruar ning mis võiks olla parem, kui võtta endale tubaseks tegevuseks aeg ning testida oma mälu võimekust. Ideekalendri veebruarikuu teema on „Mängime mäluga” ning sellel kuul võtame vaatluse alla kõik mäluga seonduva. Teadagi, on hea mälu kõikides eluvaldkondades oluline ja kasulik, kuid tihti peame me seda piisavalt iseenesestmõistetavaks, et mitte sellega süvenenult tegeleda. Mälumängud, viktoriinid, ristsõnad jms on aga üks põnevamaid viise oma mälu turgutamiseks ja arendamiseks. Lisaks ei nõua see kindlaid keskkonnatingimusi, kuna ristsõnu või ajakirjaviktoriine saab lahendada kus iganes. Pigem on asi kättevõtmises.

Mäluga mängimise teemat avab selle nädala postituses Mirjam Puumeister, kes intervjueeris mälumängusõpra Jaan Männikut. Jaan on mälumänguhuviline juba kooliajast ning mälumängudeks leiab ta oma põhitöö ja pere kõrvalt aega praegugi. Intervjuust selgubki mäluga mängimise olulisus.

Head lugemist!


 

Mäluga mängimise olulisusest

Tekst: Mirjam Puumeister

Martin Saar kirjutas 7. detsembri Sirbis1, et „muidugi on ilmselge, et kooliõpingutes ei ole päheõpitud seostamata üksikfaktidel kohta“. Kuid ta manitseb, et haridust on lämmatamas antiintellektuaalsus, sest kasvanud on nende inimeste hulk, kes kutsuvad üles loobuma faktide päheõppimisest, et asendada need oletuste ja arvamistega. Martin Saare kui praktiku sõnul pole aga karta, et Eesti kool upuks faktiteadmiste koorma alla. Loovust ja teadmisi ei maksa vastandada, sest viimane on esimese eelduseks. „Et teadmisi mitte faktiteadmiseks tembeldatult üle parda visata, tuleks küllap rõhutada tuumteadmiste, virrvarris orienteerumist võimaldavate maa- ja meremärkide tähtsust,“ ütleb ta.

Martin Saare Sirbi artikkel, mis lahkas tänapäevast arvamuste paljususe all ägavat ühiskonda, kus järjest olulisemaks saab info selekteerimise ja mõtestamise oskus, oli mõtlemapanev. Selle valguses otsustasin uurida oma tuttavalt, kes oli kooliajal kõva mälumängur, kuidas on tal lood faktiteadmistega, millele mäluga mängimine teataval viisil toetub.

Jaan Männik (27) on kindlasti inimene, kelle kohta võib öelda „mees nagu orkester“. Tal on peres kasvamas kaks last, ta teeb pealinna televisioonikanalis saadet „Spordisõbrad“ ning põhitöökoht on tal majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis.

Millest sai alguse sinu mälumänguhuvi?

Jaan: Osalesin kooliajal tõepoolest paljudel mälumängudel ning pean seda praegugi üheks enda edu aluseks. Mälumäng avardab silmaringi, sunnib kastist väljapoole mõtlema ning treenib vahel lihtsalt enda kõhutunnet usaldama. See ongi mälumäng. Ma ei pea õigeks fakte jõuga pähe tuupida, sest kokkuvõttes ja pikemas plaanis see ei toimi. Kui pähetuubitud faktiteadmiste vastu endal ikkagi huvi ei ole, siis ei jää need pikemaks ajaks meelde nii kui nii.

Mäletan, et minu jaoks sai mälumänguhuvi tõsisema tõuke kuuendas klassis, mil osalesin esmakordselt meie ajalooõpetaja Jaan Nõmmiku korraldatud mälumängul. Oli teisipäeva õhtu, koolibuss viis sel päeval tavapärasemast hiljem koju. Enne bussi minekut korraldas õpetaja Nõmmik mälumängu, mis tekitas kiirelt sõltuvust ja hasarti – kellele ei meeldiks võita ja saada selle eest veel ka šokolaadi! Tõeline unelm.

Kooli mälumängule järgnesid riburada pidi võistlused maakonna tasandil ja seda nii teiste noorte kui ka täiskasvanute arvestuses. Riigi tasandilgi olen medalikolmikusse jõudnud ning nii mõnegi tiitli ära napsanud. Külastasin hiljuti enda kodukooli – Vinni-Pajusti Gümnaasiumi – kus küsiti, mida pean kooliajast kõige tähtsamaks ja elus kaasa aidanud aspektiks. Nii veider kui see ka pole, tõin vastuseks just mälumängu.

Millist mälumängu pead sellest ajast kõige meeldejäävamaks?

Jaan: Eks neid on olnud mitmeid. Erilisemana, mida tasub välja tuua, meenutaksin üht ammust spordimälumängu. Kui ma ei eksi, oli tegemist Eesti meistrivõistlustega spordimälumängus ja seda peeti minu kodulinnas Rakveres. Sellel võistlusel selgitati välja ka Lääne-Virumaa kõige edukamad mängijad. Ning kui tolm oli pärast madinat maha langenud, hõigati Lääne-Virumaa parimatena välja tiim „Männik-Saar“ (siiski vist jagasime esikohta teise duoga). Suur oli vanade vuntside üllatus, kui hõike peale tõusid püsti kaks noort ja häbelikku koolipoissi! Ka ema rõõmustas, sest selle võiduga tõin koju kaks suurt kotitäit Rakvere lihakombinaadi parimaid palasid. See hetk jääb igaveseks meelde.

Miniturniir kuulub samuti minu tagasihoidliku mälumängukarjääri kõrghetkede hulka. Meil õnnestus võita Vabadussõjale pühendatud raadiomälumäng. Mäletan seda, et kui tavalises mälumängus käib laua ääres korralik jutuvada, siis raadios toimuv mälumängu formaat tõmbas korralikult jutu kinni. Krambist üle saades oli aga juba lihtsam.

Muidugi oli uhke tunne võita ning auhind oli ju suur – külastasime koos Ivo Linnaga kevadisel koolivaheajal Londoni sõjamuuseumi. Nägin esmakordselt seda suurt maailmalinna, kuhu hiljem olen korduvalt sooja tundega naasnud.

Kuidas seostuvad sinu arvates mälumäng ja õppimine?

Jaan: Mälumäng aitab täiendada koolis õpitut ja vastupidi. On loogiline, et erinevatel mälumängudel tuleb ette küsimusi, mida oled tunnis kuulnud, lugenud jne. Kuid koolitarkus üksi ei pruugi sind mälumängus kokkuvõttes kõige kõrgemasse tippu viia. Sa pead olema kiire mõtlemisega, suutma tuletada ja meeskonnas ühiselt asju arutada. Nagu enne mainitud, peab sul olema hea tunnetus ja vaist. Pead enda mälu usaldama, sest enamasti on esimene mõte ja kõhutunne kõige õigem.

Tänapäeva maailm ei eelda enam faktide peast teadmist, vaid andmete töötlemist ja kiirelt õigete vastuste leidmist. Selles mõttes on mälumäng muidugi tore üksik majakas, kus guugeldamine ei aita ja tuleb tugineda enda teadmistele ja tunnetusele. Seega oleks minu soovitus noortele – jälgige uudiseid, lugege lehti ja küll need teadmised ka tulevad.

Kas osaled endiselt mälumängudel?

Jaan: Aeg-ajalt ikka osalen, kuid mitte enam nii tihti – põhjus lihtne, töö ja pere kõrvalt ei ole enam nii palju aega. Töötan igapäevaselt majandusministeeriumis ministri meedianõunikuna ja mälumänguga kaasnev lai silmaring on mind selles ametis palju aidanud.

Osalen peamiselt TTÜ mälumängus või erinevates populaarsetes pubisarjades. Võimalusel tahan ikka korra kuus kuskil käia, et vaadata, kas olen rooste läinud või mitte. Tore on tunnistada, et enamasti saan ikka hakkama. Kuid peab mainima, et nagu teistel spordialadel, on ka mälumängus võimalik vormist välja minna. Mälutrenni tuleb teha pidevalt ning loodan peagi leida senisest enam vaba aega, et endale südamelähedase alaga rohkem tegeleda. 

 

1. Martin Saar, „Antiintellektuaalsus ja bürokraatia haridust lämmatamas“. Sirp 07.12.2018. http://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/antiintellektuaalsus-ja-burokraatia-haridust-lammatamas/