Ideekalendri 72. nädal. Tants vihaga

Head sõbrad!

Kätte on jõudnud viimane nädal enne jõuluvaheaega ning Ideekalendergi suundub lühikesele puhkusele. Sel nädalal räägime veel sotsiaalsetel teemadel ning empaatia ja eneseaustuse alla paigutame sellise tunde nagu viha.

Jõuluajal ei ole vist paslik rääkida negatiivsetest tunnetest, kui kõik meie ümber särab, lapsed on rõõmsad ja piiluvad igal hommikul sussi sisse, kas päkapikud on käinud. Jõuluvana käib juba mööda koole ja lasteaedu ning kostitab ootusärevaid mudilasi, kes kõik vannuvad suuril silmil, et nad on selgi aastal olnud head lapsed. Kuid jättes negatiivsed emotsioonid tähelepanuta, võib see meie psüühikat oluliselt mõjutada. Ükskõik, kas on jõuluaeg või jaanipäev.

Tänases Ideekalendris on Mauruse keele- ja esimese kooliastme toimetaja Piret Põldver võtnud kätte taas ühe inimese psühholoogiat kajastava raamatu ning jagab sellega seoses oma mõtteid. Harriet Lerneri teoses „Vihatants“ kirjutab autor järgmist: „Viha puhul on tegemist signaaliga, mida tuleks kuulda võtta.“ Kindlasti tasub vihatunde üle mõtteid mõlgutada mõlema soo esindajatel, sest nii naisi kui mehi saab defineerida üheselt – me oleme inimesed ja meil kõigil on tunded.

Kaunist jõuluaega ja säravat aastalõppu!

Kirjastus Maurus


 

Tants vihaga

Tekst: Piret Põldver, Mauruse keele- ja esimese kooliastme toimetaja

Viha on üks huvitav emotsioon. See võib olla hirmutavam kui teised tunded, sellega kaasnevad kummalised tabud ja müüdid, ning teo ja tunde segamini ajamine võib viha puhul tuua üsnagi keerulisi tagajärgi. Igasugustest tunnetest rääkides tasub mõtestada endale, et tunne ja tegu on kaks erinevat asja. Viha ise on tunne; see, mida tunde ajel ette võtan, on aga tegu, olgu see siis karjumine, lõhkumine või lihtsalt minema kõndimine. Tunne lihtsalt on nagu ta on, seda muuta või vältida pole üldiselt võimalik; tegu see-eest saab valida, mõjutada ja kontrollida. Tunnete tekkimise eest me ei vastuta; küll aga vastutame oma tegude eest. Harriet Lerner on kirjutanud raamatu „Vihatants“, mis omal ajal avas minu silmad tunnete-tegude-mõtete keerulisse omavahelistesse seostesse. Ühtlasi aitas mõista, kuidas vanu ja mittetoimivaid suhtemustreid enda elus muuta.

Kui aastaid tagasi seda raamatut esmakordselt käes hoidsin, mõtlesin, et on mul neid hädasid ja probleeme mis on, aga vihaga mul on kõik korras – ma lihtsalt ei ole kunagi vihane. Juba esimese peatüki lõpuks sain aru, et see on üks suurimaid probleeme: mitte kunagi vihane olla tähendab, et inimene paneb suure ressursi vaimuenergiast sellele, et hoida üht olulist ja signaliseerivat tunnet tugeva kaane all. Lerner kirjutab, et meil pole võimalik vältida masendumist, madalat enesehinnangut, enesepaljastusi ega enesevihkamist, kui me lepime ebaausate tingimustega; kui kaebleme, kuid elame siiski edasi vanal viisil, reetes oma lootusi, väärtusi ja võimalusi. Viha alla surudes ja selle allikaid mitte teadvustades surume alla ka suure hulga oma loomingulist, intellektuaalset ja seksuaalset energiat.

Tõsi, Lerner keskendub oma teoses eelkõige naistele. Ta toob välja, kuivõrd just naiste on jaoks viha justkui tabu. Naise vihal on hoopis teine tähendus kui mehe omal. Naine, kes oma viha avalikult välja näitab, mõistetakse hukka, ta äratab vastumeelsust, seevastu mehe viha nähakse pigem kindlameelsuse ja enesekehtestamisena. Otsene viha väljanäitamine, eriti meeste peale, teeb naise ebadaamilikuks, mitteemalikuks, seksuaalselt mitte küllalt ligitõmbavaks jne. Keelestki leiab hulgaliselt halvustavaid väljendeid vihase naise kohta – tuhalabidas, tulehark, näägutaja, mõrd jne –, vihase mehe kohta on märksa keerukam midagi viha põhjal halvustavat leida.

Lerner kirjutab, et vihatunnet ei tohiks märkamata jätta. Vihatunne on justkui signaal või märguanne – see näitab, et midagi on lahti, kas on riivatud meie õigusi, tehtud liiga, astutud üle piiri, vajadusi ja soove pole piisavalt kuulda võetud vms. Viha võib näidata, et anname endast rohkem kui suudame; hoiatada, et teised teevad meie jaoks liiga palju, mis kahjustab meie endi asjatundlikkust ja isiksuse kasvu; viha võib osutada, et meie uskumused, ambitsioonid või ihad on ohtu sattunud. Nii nagu valuaisting sunnib käe kuumast pliidist eemale tõmbama, kaitseb vihavalu meie „mina“ terviklikkust. Viha võib sundida meid ütlema „ei“ teiste ootuste peale ja „jah“ mõne enda hingesisese vajaduse peale.

Nii nagu Lerner osutab, et viha allasurumine ja endasse peitmine on isiksuse tervikule äärmiselt kahjulik, toob ta välja, et ka viha mõtlematu väljaelamine ei muuda ega lahenda probleeme. Viha keevaliselt väljaelamine ja selle suure pingutusega endasse peitmine on justkui ühe mündi kaks külge – kumbki ei vii muutuste ja lahendusteni. Nii see, kes püüab igas olukorras rahulikuks jääda ja vihatunnet peita, kui ka see, kes elab viha välja, kuid ei väljenda seda sõnaselgelt ja vaid kordab kulunud fraase (või solvanguidki), jääb korduste ja enesehaletsuse lõksu, tammub koha peal. Kumbki käitumine ainult suurendab kibestumist ja ebaõigluse tunnet.

Mida oma vihaga siis peale hakata?

Mis on siis n-ö tervislik viis vihaga toime tulla? Lerner toob välja, et eelkõige tuleks häälestuda viha tõelisele allikale ja aru saada, kus me omadega oleme. Küsida endalt, mis olukord see õigupoolest on, mis mulle viha teeb? milles on asi? mida ma mõtlen ja tunnen? mida tahan korda saata? kes mille eest vastutab? mida ma õigupoolest tahan muuta? Võime avastada, et paneme oma vihaenergia sellesse, et püüame kontrollida inimest, kes üldse ei tahagi muutuda. Selle asemel võiks seda energiat panna oma olukorra ja valikute väljaselgitamisse. Eriti lähisuhetes on oht langeda lõputute süüdistamiste ja võitluste lõksu, mis kuhugi välja ei vii.

Oluline on arendada ka suhtlemisoskust – sest konfliktide lahendamine tähendab oskust läbirääkimisi pidada. Kuigi viha spontaanne väljaelamine ei pruugi igas olukorras isegi üleni negatiivne olla, toob selline lähenemine kergendust sageli vaid ajutiselt. Kui keevaline olukord möödub, selgub, et midagi pole tegelikult muutunud. Lerner toob raamatus hulgaliselt näiteid olukordadest, kus rahuliku ja mittesüüdistava positsiooni hoidmine on hädavajalik selleks, et konflikti põhjustanud suhe tegelikult ja pikas plaanis muutuks.

Kuid samuti on väga tähtis näha suhtes iseenda rolli ning vastastikuses suhtluses õppida märkama ja peatama käitumismustreid, mis kuhugi välja ei vii. Enesereflektsioon on niikuinii keeruline, keerulisemaks muutub see kellegagi suheldes, kuid üsna võimatu on end kõrvalt näha, olles suurte tunnete keerises. Sellegipoolest võib õppida, et siis, kui tunded löövad üle pea kokku, tuleb rahuneda ja astuda sammuke tagasi, et mõista, missugune on minu oma osa selles vastastikuses suhtes, mis mind ei rahulda. Oluline on vastastikuses suhtluses jälgida end ja teisi ning vajadusel reageerida tuttavas olukorras uuel ja erilaadsel viisil. Me ei saa muuta teist inimest, panna teda astuma uusi samme vanas tantsus, kuid muutes omaenda samme, ei saa tants enam vanade ettearvatavate mustrite järgi kaua kesta.

Ning kui eelnevad oskused on juba omandatud, on ülioluline ennetada teiste vastukäike ja jääda endale kindlaks, kui nad nõuavad, et muutuksime jälle endiseks. Me kõik kuulume suurematesse kooslustesse, mis eeldavad, et me ei muutuks ja jääks selliseks, nagu oleme praegu. Kui hakkame muutma oma vaikimise, ähmasuse, ebatõhusa võitlemise või süüdistamise mustrit, saab meile vältimatult osaks vastupanu või vastutöötamine. Ümbritsev keskkond, kes on meiega harjunud ja juba teab meie käitumismustreid, ei soovi, et me muutuksime. Ja vastupanu tuleb ootamatust kohast ning ennustamatul hetkel – ka meie enda sisemus seisab vastu muudatustele, mida tahame teha. Ühtlasi teevad sageli just meile kõige lähemad inimesed kõik selleks, et jääksime endiseks, ükskõik mida nad avalikult ka ei räägiks. Lerner toob välja, et mõlemad – nii tahe muutuda kui ka tahe muutustele vastu seista – on loomuomane kõikidele inimlikele süsteemidele.

Harriet Lerneri „Vihatants“ aitas mul mõista, et viha – nagu kõik emotsioonid – on väärt ärakuulamist. Tunded ei ole head ega halvad, negatiivsed ega positiivsed – tunded lihtsalt on. Heaks või halvaks muudavad tunded meie suhtumine neisse, see, mida otsustame nendega või nende ajel teha. Vihal on tugev jõud ja kui õppida seda jõudu kasutama nii, et see aitab mind ennast näha ja paremaid valikuid teha, on sellest tundest igal juhul parim võetud.


 Viha on tunne ja sel on alati põhjus. Viha väärib meie lugupidavat tähelepanu. Meil on õigus kõigile oma tunnetele – ja viha pole siin erand. Kuigi viha väärib alati tähelepanu, on naised ometi õppinud oma viha maha suruma, eitama või vallandama viisil, mis jätab nad abitusse ja jõuetusse olukorda. Põnevas ja asjatundlikus raamatus õpetab autor nii meestele kui ka naistele, kuidas ära tunda viha tõelisi allikaid ning kuidas kasutada viha kui tõhusat tööriista püsivate muudatuste tekitamiseks.

Kõikidest naiste lähisuhete ainelistest raamatutest on käesoleval eriline võlu. See raamat on nagu põlvest põlve pärandatav perekonnareliikvia, sest sisaldab sügavat ja ajaproovile vastupidavat tarkust.

Ideekalendri 71. nädal. Enesehinnangul ja eneseusul on erinevus

Head sõbrad!

Viimasel ajal tõusevad aina enam päevakorda lapsevanemaks olemise rõõmud ja mured ning hakkamasaamine tänapäevases maailmas, kus näiliselt pole miski, mida sa teed, piisav. See tekitab paljudes vanemates, aga eriti väikelaste vanemates, ärevust ning langetab tublisti enesehinnangut. Kuidas ma veel paremini suudaks? Kust veel aega näpistada? Nii tekib olukord, kus enda heaolu tuuakse ohvriks selle nimel, et püüda olla veel tublim.

Veebilehel tarkvanem.ee on välja toodud huvitav, samas veidi nukraks tegev statistika Tervise Arengu Instituudi läbi viidud uuringust, millest selgub, et päris paljud lapsevanemad on kogenud tunnet, et „tass on tühi“, aga aega ja võimalusi selle täitmiseks napib. See omakorda viib olukorrani, kus vanem tunneb, et ta pole piisav, tema enesehinnang on madal ning lisaks ülearusele enesekriitikale annab ta lapsele ellu kaasa sõnumi, et närviline ja stressis olla on normaalne.

Ideekalendri tänases postituses jagab Mauruse keele- ja esimese kooliastme toimetaja Piret Põldver mõtteid rootslanna Mia Törnblomi raamatust „Enesehinnang“. Mia Törnblom on nõustaja ja mentor peamiselt enesehinnangu teemadel. Ta ise on läbi elanud raske eluetapi, olles narkosõltlane ja vägivaldses suhtes, kuid tulnud sellest kõigest välja, õppides aktsepteerima juhtunut ning olles selle eest lausa tänulik. Kui meie elus ei oleks juhtunud neid asju, mis juhtusid, siis me ei oleks ju praegu need, kes me oleme.

Head lugemist!


 

Enesehinnangul ja eneseusul on erinevus

Tekst: Piret Põldver, Mauruse keele- ja esimese kooliastme toimetaja

Enesehinnangul on inimese elule väga suur mõju. See mõjutab kõike: tööalast karjääri, suhteid, enesega rahulolu, võimet nautida iga väikest hetke ja ettevõtmist. Hea enesehinnanguga inimene ei tunne vajadust end pidevalt teistele tõestada või õigustada, samas kui kehv enesehinnang paneb pidevalt justkui võistlema, tõestama, tekitab segadust, mida siis tegelikult mina tahan ja kas mul üldse on praegu hea olla. Rootsi autor, nõustaja Mia Törnblom on raamatus „Enesehinnang“ toonud välja, kui oluline roll on enese väärtustamisel igas valdkonnas ja kuidas ilma selleta võib elu olla üks pikk ja lohisev koorem. Törnblom võrdleb enesehinnangut muskliga, mida tuleb pidevalt treenida, et see vormis oleks. Ka füüsiliselt end treenides ei saa ju head vormi igaveseks – samamoodi on enesehinnanguga, tuleb kogu elu „treenida“, et see ei kaoks.

Kunagi aastaid tagasi sattusin sellele samale Törnblomi raamatule ja pean tunnistama, et see aitas mind tol ajal kõvasti. Nüüd seda uuesti lehitsedes leidsin väga palju äratundmist. Eneselegi üllatuslikult mõistsin, et olen paljusid tema soovitusi ja mõtteid tõesti rakendanud, rakendan senini, ja need on tõepoolest elu tublisti muutnud.

Suurest sümpaatiast Törnblomi raamatu vastu soovin tema mõtteid jagada.

- Mia Törnblom lähtub sellest, et hea enesetunde, sihtide poole liikumise ja elu nautimise alus on hea enesehinnang. Halva enesehinnanguga pole võimalik suurt midagi päriselt nautida. Näiteks kuigi end vähe väärtustav inimene tõesti igatseb komplimente, ei suuda ta neist rõõmu tunda ega endasse võtta.

- Eneseusul või enesehinnangul on erinev tähendus. Eneseusk on usk oma võimesse midagi saavutada. Enesehinnang on teadlikkus enda isiku väärtusest. Hea eneseusuga inimene teab, et suudab ühte või teist saavutada, kuid tunneb end läbikukkujana, kui see võime järsku kaob. Hea enesehinnanguga inimene peab endast lugu ja väärtustab end ka siis, kui tal miski ebaõnnestub.

- Minu jaoks on kõnekas see, et oma lapsele saab anda ainult seda, mida endal on – kui soovin, et lapsel oleks hea enesehinnang, pean alustama endast. Lastele tuleb näidata, et nad kõlbavad sellisena, nagu nad on, mitte neid vaid kiita, kui tublid nad on. Aga et nad seda tõesti usuksid, pean alustama iseendast – ma ise vajan head enesehinnangut, kui tahan seda lastele edasi anda. Lapsed käivad teadupärast meie tegude, mitte sõnade järgi, ja parim eeskuju on lapsevanem, kes elab oma tõekspidamiste järgi ja areneb pidevalt.

- Elamine oma tõekspidamiste järgi seostub tugevalt enda vastu aus olemise teemaga. Törnblom ütleb, et madal enesehinnang on juba olemuselt ebaaus. On ebaaus jätta enda tunded ja vajadused tagaplaanile, on ebaaus end maha suruda. Enda madalamal hoidmine on ebaaus tegu enda tunnete ja vajaduste suhtes, see on justkui valetamine endale – aga samas ka valetamine teistele.

- Ühtlasi toob Törnblom välja olulise erinevuse aususe ja otsekohesuse vahel. Otsekohesus on see, kui ütled oma arvamuse otse välja – alati pole see aga vajalik ning võib teisi haavata. Aus inimene ei pea olema viimase piirini otsekohene, kui asi puudutab näiteks teise inimese maitset, vanemaid või midagi kolmandat; aus olemine ei tähenda, et igas olukorras tuleks oma arvamus välja öelda. Seevastu tuleks paljudele kasuks oma tunnete suhtes aus olla. Kui partner või sõber teeb või ütleb midagi, mis sind haavab, võiksid talle öelda, mis tunne sul on, selle asemel, et teda hetkeemotsiooni ajel rünnata.

- Palju avalikke loenguid andnud Törnblom kirjutab, et on aru saanud, et neil, kellele ta ei meeldi ja kes ei taha teda kuulata, on selleks omad põhjused, millel pole temaga enamasti mingit pistmist. Ei ole oluline, et viimane kui üks inimene peaks meid tubliks ja heaks inimeseks. Oluline on keskenduda sellele, mida on minul anda neile, kes tahavad seda vastu võtta. Törnblom kirjutab, et kui loengupidamise alguspäevil oli tema jaoks oluline, et viimane kui üks peaks teda tubliks, siis nüüd on tema jaoks märksa tähtsam kohtumine publikuga ja võimalus endast midagi anda. Kuigi enamasti on publikus keegi, kelle kehakeelest on selgelt välja lugeda, et talle loengupidaja ei meeldi, keskendub ta nüüd eelkõige neile, kes tahavad kuulata ja saada seda, mille pärast nad tulid. See, kas me kellelegi meeldime või ei, ei ole sageli üldse seotud meie endaga.

- Madala enesehinnanguga inimene ei suuda sageli valida, kellega lävida – kui inimene ei tea enda väärtust, rahuldub ta halbade sõprade, ebaausate partnerite ja türanlike tööandjatega. Võib olla, et kehva enesehinnanguga inimene ei olegi kunagi paremat kogenud, ja kui ongi, ei suuda seda pidada normaalsuseks, millekski, mis võikski nii olla.

- Samal ajal on hea enesehinnanguga inimene väga hea sõber, ülemus ja partner. Aeg-ajalt tuleks endalt küsida: millised on minu suhted? Kas mul on mõni sõber, kes ei suuda minu kordaminekute üle rõõmustada? Törnblom toob välja, et tema arvates on raske luua armastavaid suhteid nendega, kellel on madal enesehinnang. Hea enesehinnang on ka parim relv kahjurõõmsate ja pahasoovlike inimeste vastu. Kui enesehinnang on hea, ei võta sa neid inimesi südamesse või „viskad“ oma elust üldse välja. Kui oled sisemiselt rahulik, armastad ennast ja usud elu, meeldid ka teistele rohkem ja oled valmis looma terveid suhteid.

- Madal enesehinnang tekitab tunde, et teiste eest tuleb end kaitsta ning inimesed tekitavad hirmu. Hea enesehinnanguga kerkib solvangu või ülekohtu peale küsimus: huvitav, miks ta nii pahas tujus on, võib-olla on tal millegi ees hirm?

- Üks tüüpilisi madala enesehinnangu avaldusi on põhjuseta armukadedus. Kindlasti tuleb ette ka olukordi, kus armukadedus on õigustatud – taolisest suhtest on mõistlik peagi lahkuda. Kuid sageli põhjustab armukadedust madal enesehinnang, sest inimene ei suuda uskuda, et see fantastiline isik just teda tahab, ning on pidevalt valvel, ega keegi ei tule temalt partnerit ära võtma.

- Minu jaoks on väga inspireeriv Mia Törnblomi otsus mitte midagi kahetseda, ka kõige kehvemaid suhteid ja valikuid oma elus. Törnblom, kes on minevikus võidelnud toitumishäirete ja uimastisõltuvusega ning olnud vägivaldses suhtes, kirjutab: „Olen täna see, kes olen, tänu sellele, mida olen läbi elanud, ja et olen sellest õppinud. Tahan uskuda, et kõigel on mõte, kui mitte käesoleva hetke jaoks, siis vähemalt tuleviku seisukohalt. Ja ma usun kindlalt, et tänu oma läbitud teekonnale olen nüüd palju parem nõustaja, sõber ja kaasinimene, kui ma muidu oleksin. Nii see töö, mida olen endaga teinud, et oma minevikuga rahu sõlmida, kui ka oskus iseennast armastada on andnud mulle parema enesehinnangu kui enamikul inimestel, keda ma kohtan. See ei tee mind teistest paremaks, küll aga on mul lihtsam elada.“

Arvestades et jõulud on ukse ees, võib mõelda, et parim kingitus endale ja lähedastele on hea enesehinnang ja enda väärtustamine sellisena, nagu ma olen.


Ümbritsev maailm nõuab inimestelt igapäevast edu ja enesekindlust. Mida teha siis, kui seda pole kusagilt võtta? Kui olete jõudnud arusaamisele, et teie enesehinnang ei vasta päriselt tegelikkusele ja olete kaotanud tegutsemisrõõmu?

Raamatu autor, rootslanna Mia Törnblom oli narkosõltlane, kelle enesehinnang oli nii madal, et sellest oli kujunenud juba totaalne enesepõlgus. Praegu töötab ta nõustajana ja aitab omakorda inimesi, kes on jõudnud ummikusse, kuid tahavad oma elus siiski midagi muuta. Enesehinnangut saab tõsta ka iseseisvalt tööd tehes ja selles raamatus tutvustabki autor enda väljatöötatud meetodit, mida ta on aja jooksul kogemustele toetudes palju täiendanud.

 

 

Ideekalendri 70. nädal. Kohin – peatu ja kuulata!

Head sõbrad!

Detsember on alanud ning sellega koos täituvad ka südamed tasapisi jõulutundega, kodud küünlavalgusega ning meeled rõõmu ja headusega. Tunneme jõuluajal ikka tugevamat soovi anda oma panus kellegi või millegi paremasse tulevikku ning tahame siiralt aidata neid, kes iseennast aidata ei saa.

Ideekalendri jõulukuu teemaks on empaatia ja eneseaustus. Võimalik, et see teema kõnetab otseselt rohkem naisi, aga sisuliselt on teemad kindlasti olulised igaühele. Naised kipuvad enda suhtes olema kriitilisemad, neil on raskem tööturul meestega konkureerida ja sageli jääb naiste kanda ka emotsionaalse töö tegemine paarisuhtes. Mida aeg edasi, seda enam mõjuvõimu saavad naised avalikus elus, naisi toetavaid liikumisi on algatatud omajagu.

Ühe sellise algatas Elvas ka Milli Maier-Veske, et väikeses linnakeses elu rikastada ja anda naistele võimalus anda ja saada tuge, õppida ennast austama, aktsepteerima ning selle tulemusel omakorda teha paremaid valikuid nii koduses kui ka tööelus.

Kaunist advendiaega ja põnevat lugemist!


 

Kohin – peatu ja kuulata!

Tekst: Milli Maier-Veske, ehtekunstnik ja Kohin kogukonnaliikumise algataja

Kohin on hiljuti algatatud kogukonnaliikumine, mille eesmärgiks on viia kokku väiksemate piirkondade naisi viisil, mil nad saaksid ühiselt liikuda, luua tähendusrikkaid suhteid ning laiendada oma silmaringi läbi uute teadmiste.

Kohin on sõna, mida võõrkeelde tõlkida oleks aja raiskamine. Kohin on meie oma originaalne versioon salapärasest zen’ist. Kõige lähedasem inglisekeelne väljend sõnale „kohin“ on „go in“ (ee ’enda sisse minema’) – vaid peatudes, kuulatades ja enda sisse vaadates on kosta triljonite aatomite elusa energia kohin, vereringe kohin, hingamise kohin, lehtede kohin, jõe kohin, järvejää kohin, mere kohin, metsa kohin kuni universumi kohinani välja. Kohin on samaaegselt nii sisemine kui ka välimine. Kohin kostab juhul, kui on tekkinud maagiline ühendus. Pealtnäha ei tekita üksik tilk suuremat kohinat, kuid liitest palju tilkasid jõeks või mereks, on kohin juba kaugele kosta. Samamoodi on inimesed, kes on ühendatud siiralt ja tähendusrikkalt, võimsa positiivselt kiirgava kohina tekitajad. Mida rohkem inimesi me kokku liidame, seda kaunimalt ja kaugemale kohin kõlab.

Juba ühe indiviidi seisukohalt on kogukonna olemasolu ja sinna kuulumine kriitilise tähtsusega. Ajal, mil depressiooni esineb Eestis hinnanguliselt 6–7 inimesel 100-st, on väga oluline leida viise vaimse tervise turgutamiseks. Naine, kes teadlikult ja regulaarselt viibib toetavas ja mõistvas kogukonnas, panustab oluliselt ka eneseaustusse. Endast hoolides ja ennast uutesse olukordadesse asetades tõuseb sisemise rahulolu- ja enesehinnangu mõõdik pidevalt kõrgemale.

Kogukond ei ole piirdu ühe linna või rahvusega, vaid see on igaühe sees olev tunne, mis püüdleb ühise arengu ja ilusate hetkede suunas. Leian, et tänapäeval on väga oluline reisida, avastada maailma ja kohtuda teiste kultuuridega. Sama oluline on ka tulla tagasi ning jagada saadud kogemusi ja nähtut just nendega, kes on sinu lähedal. Tegevused väikesel skaalal mõjutavad arengut suurel skaalal ja vahetu kokkupuude üksteisega aitab märgata, kuidas kaaslasel päriselt läheb.

Kvaliteetsete ühisürituste toomine väiksematesse piirkondadesse annab võimaluse viibida linnast eemal – kohas, kus suhestumine loodusega on tugevam ja meelel on võimalus puhata. Tulles päriselt kohale ja tugevdades suhteid saame õppida hindama üksteise olemasolu ja maailma suurema austuse ja hoolega.

Kohina kogukond on oma kontseptsiooni loomisel lähtunud keha-meel-vaim metoodikast, mis tähendab, et iga kohtumine algab füüsilise keha liigutamisega. Selle eesmärk on panna süda ajju rohkem hapnikurikast verd pumpama. Liigutamine mõjutab ühtlasi mitmeid mälu ja õppimisega seotud molekule ja seega ka vaimset sooritust. Liikumisega alustamine on oluline ka seetõttu, et see vabastab ajus endorfiine, mis tekitavad hea tunde, samuti vabanevad serotoniin, adrenaliin ja dopamiin, mis on kõik tuntud kui õnnehormoonid. Pärast liikumist veedame aega vesteldes ja luues omavahel vahetu kontakti.

Kogu eelnev tegevus loob soodsa aluse kohtumise viimasele osale, kus kuulame üht inspireerivat naist, kes oma lugu ja tarkust jagades laiendab kuulajate silmaringi ning liidab kogu ürituse tervikuks. Üksteise elukogemuse kuulamine ja nägemine, et igaühel on elus omad võitlused, loob turvalise ja usaldusliku tunde. Informatsioon koos emotsiooniga kujuneb pikaaegseks mälestuseks ja nii salvestame oma mälusse positiivseid kogemusi.

Naisliikumiste vajadus on põhjendatud ning väga olulisel kohal üksteise mõistmise, empaatia ja enesehinnangu kujunemise juures ning selle edasi kandmisel lastele.

Tulevikus ei piirdu Kohina tegevus ainult naistega, vaid plaanime kaasata ka mehi. Mehed on ürgajal tegelenud peamiselt ikka küttimise ja perele toidu varumisega, samal ajal kui naised hoolitsevad kodu eest ning tegutsevad igapäevaselt kogukonniti, erinevate põlvkondadega koos. Pidustusi ja olulisemaid sündmusi tähistasid hõimudes mehed ja naised koos. Seega anname tulevikus võimaluse tasakaalule ning täiendame pehmet naiselikku energiat jõulisema meesenergiaga.


Esimene Kohina üritus „Naiste hommik“ toimub juba 7. detsembril Elva kultuurikeskuses ning sinna on oodatud kõik naised, kes tahaksid oma keha hommikul virgutada ning veeta aega heas seltskonnas.

Rohkem infot ürituse kohta leiate Facebookist: https://www.facebook.com/KohinCommunityEmpowerment/


Milli Maier-Veske on ülikoolis õppinud ökonoomikat ja ettevõtlust, kuid tegutseb hoopis ehtekunstnikuna. Ta on loonud oma brändi (Milli Maier) ning disainib peamiselt väärismetallist juukseehteid. Kogukonnaliikumise mõte keerles tal peas juba mõnda aega, kui oli märganud, et väikelinnas võiks rohkem üritusi toimuda ning miks mitte ka enese arendamiseks. Nii sündiski Kohin.