Head sõbrad!
Aasta esimene kuu hakkab jõudma lõpule ning sellega tõmbame joone alla ka Ideekalendri digiteemale. Digiõpe on aina arenemas ning õpetajad leiavad järjest rohkem võimalusi rakendada ainetunnis klassikalise õppemeetodi rikastamiseks ka digitaalseid vahendeid.
Tänases Ideekalendris jagab oma mõtteid digivaldkonnast haridustehnoloog Ingrid Maadvere, kellel on digivõimaluste rakendamisest hariduses väga selge visioon ning ta jagab julgelt soovitusi ka nendele õpetajatele, kes pole tehnoloogiaga väga tuttavad ning vajaksid veidi juhendamist.
Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse tehnoloogiakompass annab väga hea ülevaate tehnika arengusuundadest ning võimalusi kaasata õppetöösse digitehnoloogia on mitmeid.
Head lugemist!
Haridustehnoloogia kui võimalus. Soovitusi algajatele ja edasijõudnutele
Tekst: Marili Pärtel, Mauruse peatoimetaja
Ingrid Maadvere on pikaajalise kogemusega haridustehnoloog nii Gustav Adolfi Gümnaasiumis kui ka Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuses (HITSA). Ideekalendri digikuu lõpetuseks kõnelesime temaga haridustehnoloogia ja üleüldse koolisüsteemi tulevikust ning palusime talt soovitusi õpetajatele.
Mis on praegu kõige kuumemad trendid ja arengusuunad haridustehnoloogias?
Kui innovaatiline õpetaja tahaks näha, mis maailmas toimub, siis väga soovitan lugeda HITSA tehnoloogiakompassi (refereerisime seda ka üle-eelmise nädala ideekalendris). Seal on põhjalikult kirjeldatud tehnika arengusuundi. Mis aga puudutab erinevat tarkvara, siis on väga hea mõte vestelda kooli haridustehnoloogidega ning küsida nõu ja abi vastavalt oma soovidele ja vajadustele. Kui haridustehnoloogi ei ole, siis tasub küsida õpilaste käest, mida nemad arvavad ja teavad.
Õpetaja igapäevatöö seisukohast on trendid nagu rõivamoodki: loomulikult on nad olemas, aga õpetajad üldiselt teavad, mis neile meeldib, ning hästi oluline on see enda asi üles leida. See, kui vana või uus mõni programm või keskkond on, ei olegi nii tähtis, oluline on selle roll õppetöös ja see, kuidas ta õpetajat aitab.
Kõige tähtsam on, et õpetaja ei peidaks pead liiva alla ja teaks, et õpilased kasutavad tehnoloogiat abivahendina. Näiteks, et äpid lahendavad matemaatikaülesandeid või et vene keele tekstid tõlgitakse Google Translate’i abil. See on oluline.
Missugustele oskustele soovitate õpetajatel kõige rohkem tähelepanu pöörata ja missuguste lahenduste kasutuselevõtust saavad nad kõige rohkem kasu?
Õpetajad on väga erinevad, ühele sobib üks ja teisele teine, kuid tänapäeva kool peaks kindlasti tegelema kriitilise mõtlemise ja sisu hindamisega. Internet on materjali täis – mida see meie jaoks tähendab? Näiteks võib küsida, kuidas meedias inimesi mõjutatakse. (Mauruse toimetus soovitab sel teemal uurida ka uut õpikut „Meedia ja mõjutamine“).
Seega pole niivõrd oluline oskus mingit keskkonda kasutada, kuivõrd paindlikkus ja üleüldine kriitiline lähenemine. Igale veebikeskkonnale on omane pidev muutumine. See on loomulik ja ei ole vaja muretseda, kui asjad muutuvad. Kui avastan klassi jõudes, et programm on uut nägu, siis tuleks rõõmustada – see tähendab, et järelikult programm areneb.
Kui on huvi õpetajate lemmiktöövahendite vastu, siis ka selle kohta on ülevaade täiesti olemas. Tegime sel aastal HITSA ja Haridustehnoloogide Liiduga koostöös veebiküsimustiku „Eesti õpetajate ja haridustehnoloogide lemmiktöövahendid 2019“. HITSA korraldas tulemuste põhjal veebiseminari 28. jaanuaril (järelevaadatav HITSA Youtube’i kanalilt). Küsimustiku abil saime infot just nende vahendite kohta, mida kasutatakse. Seega need vahendid ei pruugi olla ülitrendikad, vaid sellised, mis on end oma töökindluses õigustanud. Päris uued vahendid on tihti sellised, mis võib-olla ei ole alati õpetajate jaoks nii kindlad, sest tahavad veel testimist ja parandamist.
Näiteks üks põnev vahend, mis mulle endale praegu väga meeldib, on selline testide tegemise keskkond nagu Quizalize, mida ise inglise keele tundides palju kasutan.
Mida soovitada õpetajale, kes ei ole üldse digivahendeid kasutanud ja pigem pelgab?
Alustuseks võiks ta endale tunnistada, et ta ei tea midagi. Ja siis võiks vaadata oma klassis ringi, sest absoluutselt igal õpetajal on klassitäis spetsialiste, kellest vähemalt pooled teavad asjadest rohkem kui tema ise. Kui õpetaja tahab tehnoloogiat kasutada, siis ta võib anda kodutööks näiteks ideekaardi tegemiseks sobiva äpi või keskkonna otsimise vm ülesande, mille abil saavad õpilased talle uusi töövahendeid tutvustada.
Õpetaja võib vabalt käed püsti tõsta ja öelda, et mina sellest asjast paraku midagi ei tea, aga olen valmis teiega koos õppima. Muidugi meeldib õpetajale klassi ees tajuda liidripositsiooni, et ta on teadmistes õpilastest üle, aga tegelikult tänapäeval enam nii ei ole. Igas klassis on mõni õpilane, kes on rohkem ajalugu lugenud kui ajalooõpetaja ja igas klassis on mõni õpilane, kes on rohkem keemiakatseid teinud kui keemiaõpetaja. Sellega tuleb leppida. Algaja õpetaja ei jõua digivahendite osas üksinda kõike ära õppida, väga palju aitaks, kui ta võtaks õpilased endale appi.
Meie lugejate seas on palju klassiõpetajaid. Mida soovitaksite I kooliastme puhul silmas pidada? Kas digiõppel on nooremate õpilaste puhul teistsugune roll?
Ma olen ka ise juurtelt algklassiõpetaja, 10 aastat algklassiõpetajana töötanud ja puutun ka praegu oma haridustehnoloogi töös väga palju algklassidega kokku. Väga levinud on arvamus, et kuna lapsed on niigi palju nutiseadmetes, siis ei tohiks neil I kooliastmes üldse lasta tehnoloogiat kasutada, see tulgu 4. või suisa 7. klassis. See on täiesti vale arusaamine.
Tegelikult peab algklassiõpetaja minema peegli ette ja ütlema endale, et täpselt samamoodi, nagu ma õpetan neid lugema, kirjutama ja arvutama, pean ma andma baasdigipädevuse. See tähendab, et igaüks, kes lõpetab algklassid, peab oskama arvutisse sisse ja sealt välja logida, programmi avada, salvestada jne. Õppijate digipädevusmudeli lehel on täpselt kirjas, mida I kooliastme lõpuks peab oskama.
Kui õpilasi liiga kaua tehnoloogiast eemal hoida ja lasta alles 7. klassi noor esimest korda arvutisse, siis ta hakkabki mängima, mitte arvutit õppetööks kasutama. Meie koolis on 1. klassi 1. nädalast alates digivahendid õppetöösse kaasatud ja see kujundab edaspidiseks väga head harjumused. Tänapäeva lapsed on nutilapsed, nad ei oska arvutiga mitte midagi teha, nad ei tea hiirest midagi, nad ei tea, mis on klaviatuur. Kõike seda tuleb õppida. Algklassiõpetaja peab tagama baasdigipädevused, sh tehnoloogia kasutamise oskuse, et õpilane oleks edasises töös edukas.
Kuidas muudab tehnoloogia areng haridussüsteemi järgmise 10 või rohkema aasta jooksul?
Kindlasti muutub haridus tehnoloogia abiga aina personaalsemaks ja õpetaja saab üha rohkem läheneda individuaalselt. Hästi olulisel kohal on õppima õpetamine: laps vastutab ise oma õppimise eest ja saab aru, et ta õpib iseenda jaoks. Samuti võimaldab tehnoloogia kiiret tagasisidet. Juba praegu on võimalik, et töövihikuid ei pea parandama õpetaja, vaid töövihik suudab ise öelda, kas vastus on õige või vale.
Tänapäeval ei pea õpetaja ise olema tunnis, et õpetada. Mina olen näiteks istunud konverentsil ja andnud samal ajal tundi. Mul on vestlusaken avatud, ülesanded kätte antud ja igaüks saab kohe küsida, kui vajab abi. Tehnoloogia muudab õppimise palju laiemaks ja ei sea piire asukohale. Hea näide on ka see, kui mõni õpilane on haigena kodus, aga on rühmatöö, siis ta võtab sellest osa, täpselt nii, nagu meie praegu räägime (intervjuu toimus Skype’is). Ta on 45 minutit online olemas ja ma ei saa teda märkida eKoolis puudujaks, sest ta osales aktiivselt tunnis.
Minu meelest tuleb digis näha ainult võimalust ja vaadata ka seda, kuidas töömaailm ja kõik muu meie ümber areneb. Kool peaks sellele järele jõudma. Mina ei oska ennustada, mis täpselt 10 aasta pärast on, kas kasutame klaviatuuri, kas on juba rääkivad seadmed jne, aga selge on see, et tehnoloogiat on meie ümber aina rohkem ja me peame sellega hakkama saama. Tuleb vaadata optimistlikult tulevikku. Väike kriitiline noot võib ka alati muidugi kõrval olla.
Kindlasti ei kao kuhugi koolis käimine, sest kool on tegelikult sotsiaalse ärahoiu koht. Koolis käivad lapsed mitte õppimise pärast, vaid sellepärast, et vanemad on päeval tööl ja keegi ei hoia neid. Võib muidugi tulla selliseid olukordi, kus vanemad jäävad koju tööle ja eelistavad, et nende lapsed on ka kodus. Aga siis nad peavad ka nende taltsutamise ja kasvatamisega ise hakkama saama. Üldiselt vanem ikka eelistab saata lapsed professionaali juurde. Õppimise muutumisega võib küll muutuda kooli roll – mulle meeldib järjest enam mõelda koolist kui kodust või kogukonnast. Meie Gustav Adolfi Gümnaasiumis ei saada lapsi pärast tunde koju. Kui nad tahavad, võivad veeta siin terve päeva, et teha oma tegemisi.
Kindlasti jäävad alles ka õpetajad. Tehnoloogia tuleb küll appi, aga inimlik suhtlemine on samuti väga oluline, sest selle kaudu toimub motiveerimine. Mida rohkem mina kasutan oma õpilastega tehnoloogiat, seda rohkem ja sügavamalt ma nendega suhtlen ilma tehnoloogiata. Me arutleme hoopis teiste asjade üle. Inimene ei saa inimeseks kasvada, kasutades ainult tehnoloogiat, selleks on vaja teisi inimesi.
Haridustehnoloog Ingrid Maadvere julgustab õpetajaid nõu küsima eelkõige enda õpilastelt, kui digiõpe on tundmatu valdkond. Vahel tasub lahti lasta jäigast liidripositsioonist ning lubada endal kasvada koos lastega.
