Ideekalendri 67. nädal. Mis saab, kui vanemad on osa klassist

Head sõbrad!

Ideekalendri projektide kuu on jõudnud teise postituseni. Projekt tuleb ladinakeelsest sõnast projectus, mis tähendab etteheiteid, esile paisatud. Projektide iseloomu peegeldab see sõna päris täpselt. Kutsuvad ju kõik projektid mingil kujul esile muutusi, täiustusi või edasiarendusi ja samas on nad kõik suunatud ettepoole – tulevikku. Seega võib öelda, et kõik projektid on suuremal või vähemal määral arendusliku iseloomuga. Läbi projektide käivitamise püütakse leida lahendusi erinevatele probleemidele või arenguvajadustele.

Üks vaheldusrikas viis lastele koolis mitmekülgseid elamusi pakkuda, on vanemate kaasamine õppetöösse. Just sellist projekti katsetas Paide Hillar Hanssoo põhikool 1. kooliastmes ning lapsevanemad on laste koolitegevustesse siiani kaasatud. Taolise projekti eesmärk on pakkuda lastele kogemusi, mille kaudu õpib laps tundma ennast ja oma oskusi. Samuti tagab taoline koostöö usalduse, hoolimise, enesekindluse ja ühtekuuluvustunde ning aitab 1. kooliastmes rakendada aktiivõppemeetodeid nagu rühmatöö jms.

Tänases postituses kirjutab Kersti Viilup, Paide Hillar Hanssoo põhikooli lapsevanem, kuidas vanemate kaasamine koolitegevustesse välja näeb ning milline on koostöö laste ja õpetajatega praeguseks.

Head lugemist!


 

Mis saab, kui vanemad on osa klassist

Tekst: Kersti Viilup, lapsevanem algklassidest

Seda, et inimene õpib kogu elu, teab ilmselt igaüks, isegi kui teinekord on iseendale raske teadvustada, kuidas õppimine toimub. Pikemalt peatumata erinevatel näidetel, räägiksin kohe sellest, kuidas mõte „kõik on uus septembrikuus“ sai rohkem kui kolm aastat tagasi uue tähenduse neile emadele-isadele, kelle laps alustas kooliteed Paide Hillar Hanssoo põhikoolis õpetaja Heli Prii klassis.

Kõigi minu kolme lapse esimene õpetaja on olnud Heli Prii. Kolmandat korda seista esimesel koolipäeval sama klassi ukselävel oli tuttav ja turvaline tunne. See, kuidas meid, lapsevanemaid, kohe esimesest päevast õppetöösse kaasati, toimus nii sujuvalt, et ega polegi väga aru saanud, et nii ei peaks olema. Kui nüüd elavama ettekujutusega inimesed mõtlevad, kuidas nad kõik klassiruumi ära mahuvad, rohkem kui 20 õpilast ja emad-isad, siis tegelikult ei olegi see õppetöö toimunud klassiruumis.

Igal aastal oleme kooliaastat alustanud või lõpetanud ühise matka või piknikuga. Kohe esimesel koolikuul käisime matkamas ja allikat vaatamas. Pealtnäha tavaline väljasõit, aga andis võimaluse üksteisega tutvuda, rääkimata loodusõpetuse tunnist otse sündmuskohal. Järgmisel retkel võtsime ette juba pikema retke, sõitsime kaugema raba matkateele. Kaasa võetud vanema astme loodusainete õpetaja jagas teadmisi nii lastele kui ka vanematele. Jälle said kõik targemaks ja kasvasime veelgi kokku. Kolmas kord tegime tiiru ümber järve ja viimane ühine kokkusaamine oli hoopis rahulik sügisene piknik, kus julgemad said teha karastava septembriujumise. Kõik pealtnäha lihtsad ettevõtmised, aga ääretult olulised üksteisest hoolivate inimeste kasvatamisel, kogemuste jagamiseks, vahetus õhkkonnas murede lahendamiseks ning oma laste ja ka nende õpetaja toetamiseks.

Lisaks üheskoos looduses käimisele kasvatab meie klassi ühtsust ja koostöömeelt lapsevanemate kaasamine erinevate teemapäevade läbiviimisse. Näiteks on vanemad käinud lastele raamatuid ette lugemas ja lugusid jutustamas, aga ka tutvustanud oma ameteid karjääripäeva raames. Kevadel said soovijad terve päeva jälgida juuksuri tööd, teised õppisid talus erinevaid masinaid tundma ja kolmandad külastasid hoopis alpakafarmi, ja üks lapsevanem haris lapsi rahajuttudega. Kõiki neid tegevusi viisid läbi lapsevanemad ise, sealjuures organiseerides nii koha, teema kui ka transpordi.

Kokkuvõtteks pole ju ime, kui kool on pere jaoks nii tavaline osa elust, et kaovad pinged hinnete, hakkamasaamise ja muu pärast, kus esikohale jäävad üksteisega arvestamine, eneseväljendusoskused ja head suhted. Praegu on meie lapsed juba neljandas klassis ja koosõppimine jätkub!


 

Lõbusaid lugusid Paide Hillar Hanssoo põhikooli väikestelt mudilastelt

 

Tee Vallimäele ja tagasi polnud just lühike, aga jõukohane küll. Või peaaegu jõukohane….
Kuskil bussijaama juures leidis aset järgmine jutuajamine.
Õpetaja: “Olete täna nii tublid olnud, et kirjutan teile kiituse!”
Õpilane: “Kas poolsurnud lastele ka?”
Õpetaja: “Keda sa silmas pead?”
Õpilane: “Eks ikka ennast!”

 

Õpetaja jagab isa kuuldes kiitust. sest laps oli peast arvutamises väga tubli.
Õpilane: „Kas ma kingituse ka saan?“
Õpetaja: „Isa kindlasti kingib sulle midagi.“
Õpilane: „Ma tahan telefoni!“
Isa õpetajale: „Ära rohkem kiitusi pane!“

 

Loodusõpetuse tund. Püüame õues eristada looduslikke ja tehislikke hääli. Üks teine rõõmus poiss askeldab puuoksaga ja vehib kogu hingest kätega ning ei lase end õpetaja jutust segada. Kui pärast selgituste andmiseks läheb, et miks ja mida, kõlab vastus:
„Ma tahtsin linde laulma õpetada.“

 

Esmapäeva hommik. Rõõmus poiss astub klassi, ütleb tere ja lisab: „Panin täna ennast särtsakamalt riidesse!“.
Tõepoolest – valge pluus ja sinine vest olid särtsakad küll :)

 

Ideekalendri 66. nädal. Pusime üheskoos lindude heaks

Head sõbrad!

November, kõikide isade kuu, on alanud. Kellele ei meenuks lapsepõlves isaga käsikäes läbi tallatud metsarajad, sügisel korjatud seened, õline autokapotialune või kevadised aiatööd ja lindudele pesakasti ehitamine. Kõik need avastused ja seiklused on olnud meie lapsepõlves väikesed projektid, millest õppida ning mõista meid ümbritseva looduse ja elu olemust.

November on Ideekalendris projektide kuu. Sel kuul võtame vaatluse alla kõik, mis võimaldab areneda ja õppida läbi käelise, praktilise tegevuse.

Töölehed on sel kuul tavalisest erinevad. Need läbivad ühtse tervikuna kolme järgnevat nädalat ning on mõeldud III kooliastmele. Üheks projektiks on lõimitud bioloogia, geograafia, matemaatika, muusika, eesti keel, tööõpetus ja kunstiõpetus.

Mauruse loodusainete toimetaja Siim Kilki on matemaatikaõpetajana töötanud ühes uuendusmeelses Ida-Virumaa koolis, Kiviõli 1. keskkoolis, kus sellise projekti idee välja töötati. Siim kirjutab lähemalt, mida see täpsemalt endast kujutab.

Põnevat uurimist ja avastamist!


 

Pusime üheskoos lindude heaks

Tekst: Siim Kilki, kirjastus Mauruse loodusainete toimetaja

Koostööprojekt „Linnud meie pargis“, kus iga õpilane sai linnalindude heaoluks oma panuse anda.

Kiviõli kool toimetab pisut teisiti, kui paljud teised koolid. Palju on praktilisi tegevusi koolis sees, kuid on ka selliseid tegevusi, mis on suunatud koolist väljapoole. Väljapoole suunatud tegevused ei ole Kiviõlis ainult ekskursioonid, kuigi ka neid toimub väga palju, et õpikeskkonnana kasutada loodust, muuseume ja ettevõtteid.

Näiteks rajasin koos kuuenda klassi õpilastega matemaatikatunnis igale korrusele koridori põrandale paberteibist keksukastid. Igale korrusele tegime erinevat tüüpi keksukasti, mida õpilased hakkasid kohe aktiivselt kasutama. Eesmärgiks oli näidata matemaatika praktilisi rakendusvõimalusi ja suurendada õpilaste füüsilist liikumist vahetunnis. Mõlemad eesmärgid said täidetud.

Paljudes keskkoolides teevad õpilased vabatahtlikku tööd. Kiviõlis on see integreeritud karjääriplaneerimise kursuse tegevustesse. Igal aastal võetakse osa ka Teadlaste Öö Festivalist, mil ühe nädala jooksul toimub kümneid üritusi üle kooli ja kõigile klassidele. Keskkooliõpilased valmistavad ette huvitavaid katseid noorematele ja viivad neid ise läbi. Hiljem saavad läbiviijad aineõpetajatelt tagasisidet, kuidas neil klassi juhtimine ja õpetamine sujus. Igal kevadel korraldavad keskkooliõpilased projektipäevi ja ülelinnalist jooksuvõistlust, kus on külluslikult auhindu ja korraldus põhjalikult läbi mõeldud.

Teostuselt nägi selle kuu Ideekalendri koostööprojekti idee välja nii, et ühel kevadisel iganädalasel koostöökoosolekul jagas juhtkond õpetajad rühmadesse, kus erinevate ainete õpetajad pidid leidma ühe Kiviõli Õunapuuparki atraktiivsemaks tegeva idee ning selle erinevaid õppeaineid lõimides õppeprojektiks vormistama. Ühe tunniga suutsime välja mõelda idee, kirja panna sellega seotud õpiväljundid, üles ehitada tundide loogilise struktuuri ja paika panna hindamiskriteeriumid.

Õpiväljundite, struktuuri ja esialgsete ülesandeideede põhjal töötasime välja töölehed igaks tunniks. Töölehtede väljatöötamine aitab õpetajatel luua ühtse töölehtede vormi, mis oleks õpilastele õppeaineteüleselt äratuntav. Tuttavas keskkonnas on õpilastel psühholoogiliselt turvalisem ja seeläbi õppimine efektiivsem. Tulemuseks valmis võrdlemisi pikk õppeprotsess 32 ainetunniga 7. klassile, kus olid lõimitud bioloogia, geograafia, matemaatika, muusika, eesti keel, tööõpetus ja kunstiõpetus. Projekti tulemuseks olid tegutsedes õppimine, uued teadmised ning lindude pesakastid ja toidumajad kohalikus pargis. Lisaks saavad õpilased matemaatikat „katsuda“ ja naeltega kokku klopsida ning erinevaid teadmisi päriselt praktikasse panna. Areneb nii loovus kui ka loogika. Õpilastele annab see projekt koostöö- ja suhtlemisoskusi, hurraa- ja ahhaa-momente ja eneseteostust.

Kiviõlis oli idee lähtepunktiks kohalik Õunapuupark, kuid töölehti üksikuna ja projekti tervikuna saab rakendada kõikjal, kus kasvavad puud-põõsad ja lendavad linnud. Hea oleks muidugi läbi viia projekt tervikuna, et arendada nii õpilaste kui ka õpetajate koostööoskusi, mida elus väga tihti vaja läheb.

Õpetajana tundsin projekti käigus, et sain teiste õppeainete ja õpetajate metoodikate kohta uut teada. Kiviõlis tehakse palju ühistegevusi, mis loob kollektiivis mõnusa õhkkonna. Ka õpilased naudivad praktilisi tegevusi, kuna need on erilised ja huvitavad. Õpilastele pakub rahuldust, kui nad teevad õppides midagi päriselt ära ning projekti tulemus on midagi käegakatsutavat.

Õppeprojekt võimaldab ka ühiselt midagi suurt ära teha, kas kooli või kogukonna heaks. Sellisest ühise eesmärgi nimel tegutsemisest on nii õpilastel, õpetajatel kui ka teistel asjasse pühendatutel ainult võita. Õpetajana leidsin end tihti rühmajuhi rollis, mis pole varem mu kõige tugevam oskus olnud. Seega olge tähelepanelikud ja koguge kokku kõik töölehed ühtseks lõimitud projektiks!

 

Ideekalendri igakuiste töölehtede saamiseks täida registeerimisvorm järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Ideekalendri 65. nädal. Muusika on minu maailm

Head sõbrad!

Oktoober on jõudnud lõpule ning sügiski suure hooga kätte jõudnud. Karud lähevad talveunne, Mauruses aga käib vilgas töö, et teid jätkuvalt värskete õppematerjalide ning põnevate projektidega rõõmustada. Ideekalendri muusikateemaline oktoober on olnud ääretult huvitav, silmiavav ja sisukas ning sel nädalal jagame veel viimast muusikalist lugemispala, enne kui novembrisse astume ja projektide teemal kirjutame.

Koolikiusamine on nii Eestis kui mujal maailmas suur probleem ning sellest on võimatu kõrvale vaadata. Lapsel peab olema koolis hea ja turvaline olla ning mitte kedagi ei tohi naeruvääristada või alahinnata, olenemata põhjusest. Kiusamise ohvrid püüavad tihti olukorra eest „põgeneda“ ning leida tröösti ja tuge tegevustest, mis võib neid kahjustada, kuid õnneks ka neist, mis tõesti rõõmu pakuvad.

Tänases Ideekalendris avaldame intervjuu muusik Kaisa Kuslapuuga, kes on Tartu ülikooli akadeemilise naiskoori koormeister. Kaisa räägib avameelselt enda teest muusikani ning kuidas see on pakkunud lohutust rasketel aegadel. Intervjuu ilmus 2017. aasta detsembris Tartu ülikooli akadeemilise naiskoori ajakirjas U-Duur.

Head lugemist ja kaasamõtlemist!


 

Muusika on minu maailm

Intervjuu muusik Kaisa Kuslapuuga

Räägi meile oma muusikateest. Kust see alguse sai ja kuhu sa praegu välja oled jõudnud?

Minu muusikatee sai alguse Võru muusikakoolis, mu ema lihtsalt pani mu sinna. Ma ei tea, et mul oleks olnud selleks mingeid eeldusi või et oleks näha olnud, et muusikat oskan. Ema tahtis ise väiksena hirmsasti viiulit õppida, aga tal ei lubatud – tema vanaema oli hästi konservatiivne ning arvas, et naine peab kodus tikkima, temaga ei saanud viiulist juttugi olla. Võib-olla siis ema mõtles, et tema võib ju oma tütre muusikakooli panna!

Kas sa hakkasid siis kohe mingit pilli õppima?

See oli niimoodi, et alguses oli eelklass, kus meiega aasta aega lauldi ja rütme plaksutati, ja siis sai pilli valida. Kuna ema oli alati rääkinud klaverist, siis võimalik, et ma isegi ei tulnud selle peale, et mingid teised pillid olemas on. Lähtusin sellest, et ema teab, mis on hea, ega hakanud kuidagi sellele vastu puiklema. Mulle tundub, et suurim osa minu kujundamisel oli klaveriõpetaja Merike Kappil, kes töötab siiani Võru muusikakoolis ja on seal vist kõige pikema staažiga õpetaja. Ta oskas väga hästi laste arengut märgata ja oli toetav õpetaja: kogu aeg tundsid, et keegi on huvitatud, keegi hoolib sinust. Samas oli ta küllalt nõudlik ka.

Millal sa üldse läksid muusikakooli?

Eelklassis vist. Tollane direktor Celia Roose avas pärimusmuusika osakonna, kui olin 3. klassis. Me olime esimene lastemuusikakool Eestis, kellel selline võimalus tekkis. Seal sai õppida pille nagu kannel, hiiu kannel, lõõts ja torupill. Mina hakkasin lisapillina torupilli õppima ja juhtus nii, et mu õpetajaks saigi Celia ise. Sellega avanes mulle hoopis teine maailm, sest pärimusmuusikas õpitakse kõik kuulates: tema mängis ette, mina mängisin järele ja niimoodi juppide kaupa panime lood kokku. Aga see, kuidas Celia õpetas … Temas oli mingi ürgsus. Ma tundsin, et mina olen väike laps ja tema on suur Celia, kes annab mulle torupilliinfot. Nii et siis algas see pärimusmuusika värk ja juhtus see, et kõik teadsid, et Kaja tütar mängib torupilli ja Võru linnas teisi torupillimängijaid ei olnud, nii et mind hakati kutsuma igasugustele üritustele esinema. Samal ajal hakkasin laulma ka kooli kooris, mis mulle eriti ei meeldinud. Ma ei talunud oma häält. Mingi hetk sai muusikaõpetaja teada, et mängin klaverit ja pani mind koori saatma.

Kui vana sa olid sel hetkel?

Ma arvan, et 12–13 võisin olla, kui see algas. Olin tänu sellele klaveriga saatmisele selgelt päästetud, sest ma ei pidanud enam laulma. See oli tegelikult ka sotsiaalses mõttes hästi suur kergendus mu jaoks, ma olin väga sissepoole. Enamiku põhikooli ajast mind kiusati ja igal hommikul läksin kooli nagu sõtta. Ma olingi harjunud sellega ja mõtlesin, et see ongi normaalne. Sellest ajast on mulle justkui mingi ohvriroll sisse kirjutatud: mul on kogu aeg tunne, et ma olen see, kes on siin (näitab käega madalale), ja teised on siin (näitab käega kõrgemale). Sellest on hästi raske välja tulla. Kooris oli ka samamoodi. Ma pidin seal käima, sest ma olin muusikakoolilaps, aga ma ei rääkinud mitte kellegagi ja olin hästi pinges ja kurb. Mul oli siiski kogu aeg see teadmine, et jah, ma käin siin praegu koolis, aga kui ma muusikakooli lähen, siis seal on minu maailm. Muusikakool oli minu jaoks kogu aeg leevendus, mingi püha koht. Kooli koorides andis klaverisaadete mängimine kuidagi veidi teistsuguse staatuse.

Kas pärast seda, kui muusikakooli ära lõpetasid, läksid sa Ellerisse?

Kohe ei läinud. Ma käisin 10. klassi veel oma vanas koolis. Ma mõtlesin, et 10. klassis ei saa olla hullem kui põhikoolis, aga see komplekt, mis mulle 10. klassis vastu vaatas … Inimesed olid lihtsalt vanemad, aga mitte midagi ei olnud muutunud. Sageli saingi õpetajatega paremini läbi. Lihtsalt need jutud, mida ma vahetunnis kuulsin, ja nende inimeste olek ja väärtused, no neid ei olnud olemas. Kogu see „kultuur“ oli hästi jube. Aga seal oli üks tüdruk, kes oli heasüdamlik ja tore ning laulis väga ilusti. Me esinesime kahekesi ka ühel õpetajate päeval koolis. Umbes nii, et ta laulis mingit Koit Toome laulu ja ma saatsin teda kitarril.

Sa mängid kitarri ka?

No lihtsalt saatmise mõttes, ma oskan akorde mängida. Mul oli põhikooli ajal sportlik huvi, et mitut pilli ma suudan omandada, ja siis ma hakkasin proovima igasuguseid asju. Lisaks kitarrile ja klaverile alustasin Võrumaa rahvapillilaagris ka karmoška õppimisega. Torupill ja viled ka sinna juurde – pillipark oli korralik. Aga jah, Võrus käisin koolis 10. klassi lõpuni. Samal ajal kirjutasin blogi ja juhuslikult üks mu sõbranna ema luges seda ja ütles, et ta on mures mu pärast. Ta oli ühtlasi Tartus muusikaõpetaja ja ringide juhendaja ja ütles, et tema tütar käib Elleris ja et peaksin ka sinna katsed tegema, näiteks kompositsiooni. Ja siis ma astusin kompositsiooni sisse, tulin Tartusse ja läksin 16aastasena üksi elama. See oli mu jaoks päris suur vabanemine ja muutusin järk-järgult julgemaks.

Alguses käisin ma Elleri kõrvalt ka gümnaasiumis, aga ma kuidagi ei suutnud ennast jagada ja jäin lõpuks ainult Ellerisse. Sinna olid kõik tulnud muusikat õppima ja see oli nii lahe! Istud solfedžos näiteks täiesti võõra inimese kõrval ja kõik tunduvad nii toredad ja keegi ei õienda. Hakkasin ennast tundma võrdsena. Kompositsioon oli siis minu põhieriala, õppisin Alo Põldmäe juures. Üldklaveris mängisin suhteliselt nõudlikke asju. Elleri aeg oli hästi lahe kuni 3. aastani, kui järsku muutus muusika kirjapanek minu jaoks väga raskeks. See talv oli väga sünge, olin läbinisti enesekriitiline. Alles hiljem oskasin seostada, et muule pingele lisandus esimene valus lahkuminek ja see võimendas olukorda veelgi.

Õnneks sain ma oma solfiõpetajaga hästi läbi ja ta kutsus mu enda jutule, et miks mul kõik tegemata on. Rääkisin talle, et oleksin justkui kaotanud võime kirjutada ja ei taha noodipaberit enam näha ka. See tundus nagu maailma lõpp, kuna ma olin end alati läbi selle oskuse defineerinud. Ta ütles, et vaheta eriala. Olin võtnud valikainena orelitunde, mis tundus pigem nagu naljategemine. Solfiõpetaja aga soovitas, et mine orelit õppima ja kuna ma olin sellises olukorras, nagu ma olin, siis ma võtsin inimesi hästi kergesti kuulda. Nii et kui ta sellise idee välja käis, siis ma mõtlesin, et hea küll, ma siis lähen. Elleri kooli lõpuks ma saavutasingi päris hea orelivormi. Mängisin keerulisi asju üsna hästi ja esinesin Peipsimaa orelifestivalil ja ka Tallinnas rahvusvahelisel orelifestivalil. Kooli lõpuks sai mul aga kuidagi sellest orelist päris siiber ja kuna ma tegin alati kõrvalt hästi palju muid projekte, siis ma mõtlesin, et tahaks ka džässi õppida.

Läksingi pärast Elleri lõpetamist Viljandi kultuuriakadeemiasse džässklaverit õppima, aga kui ma sinna jõudsin, siis ma sain üsna lühikese ajaga aru, et see ei ole minu koht. Nii et ma käisin seal ühe semestri ja siis tulin tagasi Tartusse, tegin siin mingeid projekte. Ja kui ma mõtlen sellele olukorrale, kuhu ma praegu olen jõudnud – kui siit edasi nüüd naiskoorist rääkida –, siis ma ei suuda seda uskuda. Ma ei suuda uskuda, et selline asi on toimunud mu nina all kõik need aastad ja ma ei teadnud, et see on olemas.

Aga kas on midagi naiskoori juures, mis sulle ei meeldi ka?

(mõtleb pikalt) Otseselt ei ole midagi, mis ei meeldi, aga mind häirivad samad asjad, mis dirigentigi. Näiteks see, et kui ta läheb vihaga peale, siis tuleb teil väga hästi välja. Aga miks kohe ei tule? Ma tean, et igas kooris on nii, et kuidagi automaatselt on laulmine hästi mugav või loomulik tegevus, nii et sa ei mõtle seda tehes. Aga laulmine on treening, sa pead mõtlema, et kehas toimub kogu aeg midagi.

Kas sa tead juba, kui kaua sul on plaan meiega koos olla? Kas see on sul pigem ühe aasta projekt, mille jooksul vaatad, kuidas on, või mõtled juba praegu, et võiks pikemalt?

Ma olen kuu aega teiega koos olnud ja tunnen, et väga tahaks veel. Mulle nii meeldib olla sellise suure asja juures, et ma saan aidata kuidagi oma oskustega ja muuta dirigendi elu mingil määral lihtsamaks. Ma tean küll, et ma tahaks õppida edasi, aga ma ei suuda otsustada, mida ja kus, ja mulle tundub juba praegu, et kui ma peaksin varsti teiega lõpetama, siis ma oleks väga kurb. Te lihtsalt hullult meeldite mulle.

Siin käivad igasugused jutud. Kas vastab tõele, et sul on absoluutne kuulmine?

(hästi tagasihoidlikult) Ehh, on jah. Aga see on mingite pillidega täpsem, näiteks klaveri kõla on hästi harjumuspärane kõrvale ja viiuli oma ka miskipärast. Kui ma käisin vist 6. klassis muusikaolümpiaadil, siis seal tõmbasid loosiga neljataktilise harjutuse, mida pidi laulma tähtnimedega. Ja keegi küsis, et mis harjutus sul oli ja ma hakkasin ette laulma, aga võtsin hetke, et mõelda, kus see algus oli. Ma mäletasin, et see f-noot oli nii spetsiifilise kõlavärviga, kuidagi hästi kindlas kohas ja selline hästi pehme. Seesama harjutus on mul siiamaani meeles. (ümiseb) Pärast seda läksin koju ja proovisin klaveril ja sain aru, et jah, f ongi just siin ja et mul on see noot nüüd olemas.

Kui palju see muudab keerulisemaks su tööd naiskooris?

Siin ei ole ju professionaalsed muusikud ja mõni ei tunne võib-olla nootigi. Mulle väga meeldib, et te ei ole professionaalsed muusikud. Ma tunnen, et mu elu värskendab see, kui ma puutun võimalikult palju kokku inimestega, kes ei ole muusikud. Mina näen noodis infot ja materjali ja mingil määral sooritust, aga mu jaoks on nii huvitav, mida teised inimesed selles näevad.

Lisaks koormeistri ametile on Kaisa tegev Tartu Jaani kiriku organistina ning esitab oma originaalmuusikat ansamblis Lonitseera, mille tegemistega saab tutvuda SoundCloudis aadressil https://soundcloud.com/lonitseera

 

Lugu ilmus Tartu ülikooli akadeemilise naiskoori ajakirjas U-Duur detsembris 2017.
Kaisaga vestles Linda Tender, loo kirjutas Anne Haller.