Maurus meedias. Uuenduse ja säilitamise vahekord hariduses

12. oktoobri Sirbis käsitles Mauruse peatoimetaja Mirjam Puumeister põhjalikult hariduse uuenduslikkuse ja traditsioonilisuse teemat. Avaldame teksti täies mahus. 


 

Uuenduse ja säilitamise vahekord hariduses

Kuidas ühiskonnas, kus mõtestatakse kõike majanduse raamistikus, teha nii, et ei saaks normiks õpetaja kui teenusepakkuja ja õpilase/lapsevanema kui kliendi suhe?

Teksti autor: Mirjam Puumeister, ilmunud kultuurilehes Sirp 12. oktoobril 2018

Igaüks on käinud või käib koolis, mõni era-, kuid suurem osa tavakoolis. Kooli ja õppimise rolli ühiskonnas on raske alahinnata. Mida aga arvame oma haridusest, koolist/koolidest, kus käinud oleme, Eesti haridussüsteemist? Palju räägitakse muudatuste vajadusest ning et ollakse rahulolematud. OECD1 on ammu riikidele südamele pannud, et traditsiooniline haridusmudel on ajale jalgu jäänud. Sellest, mis töötas XX sajandi alguskümnendeil, tänapäeval ei piisa. Eestis on sellekohane olulisim dokument vahest „Eesti elukestva õppe strateegia 2020“ (2014),2 mille üks eesmärke on „iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetav, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendav õpikäsitus, mis on rakendatud kõigil haridustasemetel ja -liikides“.

Kolm näidet õpetaja rolli kohta

Ilma õpetajateta ei ole mingit haridussüsteemi ega õpikäsitust, mida muuta. On selge, et samamoodi, nagu on pidevas muutumises meie haridussüsteem, muutub kogu aeg ka õpetaja roll. Liisa Murel kirjutab Sirbis (1. VI 2018), et õpetaja ei ole enam koolis autoriteet, vaid õpilase ja õpetaja vahel valitseb kliendi ja teenindaja suhe. Kui see ei ole muutus, siis mis on?

Mõelgem võrdluseks, mis oli iseloomulik aastatel 1918–1940 iseseisva rahvusriigi haridusele. Eesti haridussüsteemi loomises ja kujundamises osalevate inimeste meelsus oli valdavalt kujunenud ärkamisaja vaimus. Esimestel iseseisvusaastatel oli õpetajaskond peamiselt nooremapoolne, suurima grupi moodustasid vanuse ja soo põhjal mehed vanuses 20–32, õpetajatel oli oluline roll kaitseliidu tegevuses, rahva informeerimisel ja riigi siseelu korraldamisel sõjatingimustes.3 Seega ei olnud tegemist puhtalt haridustöötajatega, vaid ühiskonnaelu edendajatega ning suhe riigiga/valitsemisega oli kahepoolne. Näiteks nõuti 1933. aasta XI õpetajate kongressi resolutsioonis, et valitsus astuks otsustavamalt välja fašistlike ja kommunistlike liikumiste vastu.4

Õpetajast kui poliitiliselt aktiivsest tegutsejast sai Nõukogude võimustruktuuris poliitiliselt oluline, kuid passiivne osaline. Kui 1946. aastal oli õpetajate seas vaid 82 kommunisti, siis 1952. aastal juba 482.5 Ideoloogiline survestamine, õpetajate ja nende sugulaste varasema tegevuse kohta info kogumine, nende jälgimine ja represseerimine on vaid mõned näited tolleaegse valitsemise strateegilistest võtetest hariduse kujundamisel. Vene ja eesti õppekeelega koolide haridusprogrammide ühtlustamise vastu suudeti siin õnneks võidelda, nagu ka nõukogude õpetajate sissetoomise vastu.6

Kui Nõukogude aja haridussüsteemis valitsesid peamiselt ideoloogilised eesmärgid, siis taas iseseisvas Eestis hakati lääne eeskujul lähtuma majandusprintsiibist. Vabaturumajandus, erastamine ja läänest imporditud valitsemisvõtted aitasid kõigis ühiskonnaelu sfäärides saada lahti nõukogudeaegsetest mõjudest. Taas iseseisva riigi esimesed aastad ei olnud ideoloogiavabad, vaid NSV Liidu vastased ehk varasemaga opositsioonis. Näiteks kaotas vene keele õpetamine eesti koolis oma tähtsuse, langedes inglise keelest tahapoole, samale pulgale saksa keele õpetamisega. 1990ndate keskpaigast võib täheldada „riigi naasmist“7 haridusellu: juurutati kohustuslikud riigieksamid keskkoolilõpetajatele, rajati eksami- ja kvalifikatsioonikeskus, tööd alustas kõrghariduse kvaliteedi hindamise keskus ja valitsus hakkas sihikindlamalt kasutama nii finantshoobasid kui ka kvaliteedikontrolli mehhanisme.

Praeguseks on lisandunud valitsemisse igasuguseid uusi võtteid, näiteks enesekavandamine ehk enesevalitsemine. Maarten Simons ja Jan Masschelein8 kirjutavad, et inimeste valitsemine ei ole enam toore jõu või ideoloogia pärusmaa, vaid pigem tegutsetakse avalikult ja kaalutletult inimese enesekuvandi suunamise kaudu.9 Hariduses näiteks elukestva õppe juurutamise vahendusel. Haridust on alati osaliselt mõtestatud majandust silmas pidades, kuid praegu toimub nihe selliste sotsiaalsete probleemide nagu ebavõrdsus ja töötus hariduse toel lahendamiselt õppimisega lahendamise suunas. Koolisüsteemi ja ainekavade reformid ei ole kuhugi kadunud, kuid nende kõrvale saab asetada võrdväärse sfäärina inimese enda vastutuse oma haridusliku kapitali eest. Mõtestades selliseid sotsiaalseid nähtusi nagu töötus kui individuaalset ja õppimisse puutuvat probleemi, muutub igatahes hariduse-valitsemise-ühiskonna suhe.

Iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetav ja ettevõtlikkust arendav õpikäsitus tagab indiviidi, kes tegeleb ka edaspidi – pärast kohustuslike kooliastmete lõpetamist – oma õppimise manageerimisega. Ta on nimelt omandanud hoiaku, et õppimine nii protsessina kui ka selle tulemus on kapital, mis tagab paindlikkuse ja kohanemisvõime. Viimased on peamine eeldus, et olla kiirelt muutuvas maailmas edukas.

Niisiis on vajadus õppida liberaalses valitsemissüsteemis kesksel kohal. Simons ja Masschelein ütlevad, et õppimine on meie vabadus, mis eeldab enesevalitsemist ja muudab samal ajal meid ennast ja kogu ühiskonna valitsetavaks. Õpingute jätkamine, ükskõik kas institutsionaalne või mitteametlik, peab olema efektiivne ja selle eest vastutab iga inimene ise, valitsevad struktuurid hoolitsevad selle eest, et meil oleks olemas vastavad võimalused. Propageerides elukestvat õpet ja luues selle jaoks vajaliku taristu, kindlustatakse ühiskonnas paindlik tööturg. Töötu vajab esmajärje­korras ümber- või lisaõpet, mitte stabiilset sissetulekut (töötuabiraha või utoopilisemalt kodanikupalga näol). Kui keegi on nii-öelda ühiskonna hammasrataste vahele jäänud, siis selles saab näha tema enda puudulikku huvi oma õppimise kui jõu kujundamise ja kasutamise vastu.

Õppimine kui kohanemine

Kuidas suhestuvad traditsioonilise õppekava mõõdetavad oskused individuaalset arengut toetava kompetentsipõhise avatud maatriksiga õpikäsitusega? Ka Liisa Murel küsis, et kui turusuhete väärtuste subjektiivsust ei ole võimalik sobitada kohustusliku ainekavaga, mis saab siis õpetajast.

Mõnes mõttes on õpetaja ja õpilane sama sunduse ees: mõlemad peavad hoolitsema võrdväärselt oma oskuste ja kompetentsuse eest. Õpetajad vastutavad samamoodi nagu iga teine ühiskonnas või kitsamalt tööturul osaleja oma õppimise korraldamise eest eesmärgiga olla ja jääda professionaalideks.

Kui aga õpilane on isiklikult vastutav oma õppimise eest, siis on ta ka valivam ja nõudlikum. Juba VI klassis tutvustatakse elukestva õppe kontseptsiooni ja sellega seonduvat vastutust. Mängus ei ole midagi vähemat kui õpilase tulevik, sest õpilane ise peab leidma /välja mõtlema need kompetentsusvaldkonnad, mis teevad temast ühiskonnas (tööturul) väärtusliku, paindliku jne tegutseja.

Kooliharidus rekodeerib ja mõtestab ennast pidevate ja järjest kiiremate muutuste kontekstis, see on täiesti klaar. Nagu ka see, et ajalooliselt välja kujunenud haridussüsteem, kus (taas)toodetakse ja korrastatakse kultuurilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke väärtusi, on alati suunatud samaaegselt innovatsioonile ja säilitamisele. Kuidas aga ühiskonnas, kus mõtestatakse kõike majanduse raamistikus, teha nii, et ei saaks normiks õpetaja kui teenusepakkuja ja õpilase/lapsevanema kui kliendi suhe?

Klient on alati kuningas, mis tähendab, et selline suhe loob tingimused, kus õpilasel koos vanema(te)ga on õigus õpetajale dikteerida, mida, kuidas ja millal õpetada ning kas üldse õpetada. Teiselt poolt esitab pidevalt reformitavaid nõudmisi haridusministeerium, mille vaade haridussüsteemile vahetub ühes ministriga. Siinkohal kerkib üles oluline küsimus: kas enesetäiendamine tähendab õpetajale ka enese harimist või lihtsat kohanemist pidevalt muutuvate nõudmistega? Veidi meelevaldselt üldistades võib küsida: kas elukestva õppe all mõeldakse üleüldse haridust ja harimist? Võib-olla on peaasjalikult tegemist siiski kohanemisega, mille eesmärk on olla konkurentsivõimeline? 

  

1 Nt Innovating to learn, learning to innovate. OECD Publishing, Paris 2008. 

2 https://www.hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf 

3 Toomas Karjahärm, Väino Sirk, Vaim ja võim. Eesti haritlaskond 1917–1940. Argo, Tallinn 2001, lk 70-71. 

4 Samas, lk 100. 

5 Toomas Karjahärm, Väino Sirk, Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987. Argo, Tallinn 2007, lk 311. 

6 Samas, lk 340. 

7 Eesti inimarengu aruanne (EIA) 2010/2011. Inimarengu Balti rajad: muutuste kaks aastakümmet. Eesti Koostöö Kogu, Tallinn 2011, lk 97. 

8 Maarten Simons, Jan Masschelein, The govermentalization of learning and the assemblage of a learning apparatus. – Educational Theory 2008, kd 58, nr 4, lk 392–397.

9 Simons ja Masschelein toetuvad Michel Foucault’ käsitlusele valitsustumisest (gorvernmentalization), mille eesmärgiks on laiendada poliitiline analüüs riigist kaugemale. Valitsemine (governmentality) viitab laiemale võimuloogikale, mitte kitsalt valitsusele. Võime rääkida näiteks neoliberaalsest valitsemisest, mis tähendab hoopistükkis riigiinstitutsioonide ja teistegi sotsiaalsete eluvaldade allutamist kapitalistliku turumajanduse loogikale. Enesevalitsemine (self-government) toimub laiemas valitsuslikkuse kontekstis; neoliberaalses ühiskonnas elav inimene on samuti sunnitud end kujundama majanduslike mudelite alusel, millest on tänapäeval olulisim ilmselt inimese kui ettevõtja mudel, mis laiendab ettevõtluse loogika kogu elule.

Ideekalendri 31. nädal. Tunnid liikuvamaks ja vaheldusrikkamaks!

Head sõbrad!

Käes on november, üle maailma tuntud kui meeste tervise kuu (movember). See on ideaalne aeg võtta suurema tähelepanu alla meie kõigi tervis ja liikumisharjumused. Ideekalendri novembri postitustes keskendume eelkõige tubasele liikumisele. Püüame lahti mõtestada koolilaste liikumisaktiivsuse olulisuse ja vaatame, milline on olukord meie koolides ja peredes. Novembrikuu töölehtedest leiate erinevaid võimalusi liikumise ja ainetundide ühendamiseks.

Sel nädalal jagab Tartu Luterliku Peetri kooli õpetaja Õnne Ints põnevaid ideid, kuidas koolitunde liikuvamaks ja vaheldusrikkamaks muuta.


TUBASED TEGEVUSED

Õnne Ints
Tartu Luterliku Peetri kooli õpetaja

Kätte on jõudnud kooliaasta kõige pimedam ja rutiinsem aeg. Kooliaasta alguse elevus on vaibuma hakanud, märjad ja kõledavõitu ilmad võtavad soovi õue minna, üksluiste koolipäevadega aga õpirõõmu hoida kindlasti ei saa. Et nii õpetajal kui ka õpilastel silm kooli tulles säraks, tasub koolipäevi aeg-ajalt tavapärasest teisiti üles ehitada. Õppesisu on sama, kuid põnevad tegevused ja meetodid muudavad õppimise ja õpetamise toredaks.

Panen Mauruse ideekalendri soovil kirja mõned läbi proovitud võtted, mis aitavad luua särava koolipäeva. Kindlasti on igal õpetajal varutud hulganisti häid ideid – julgustan neid unisel talveajal välja otsima (ning kolleegidega jagama!). Tubased tegevused ei pea tüütud ja igavad olema!

ÜLDÕPETUS JA TEEMAPÄEVAD

Algklassides on kindlasti mõistlik kasutada üldõpetuslikku tööviisi. Nii võib keskenduda kasvõi terve nädala jooksul ühele kesksele teemale ning lõimida omavahel õppeaineid ja tegevusi. Aga ka üksikud teemakesksed päevad on toredad. Lapsed on alati elevil hommikul teatatud päevateema üle ning seega juba motiveeritud õppima. Teemad võivad tuleneda ükskõik millisest ainetunnist. Loetud raamatu teemapäev on lõbus, sest kes ei sooviks näiteks lahendada või ise välja mõelda tekstülesandeid, mis on seotud raamatu tegelaste ja tegevustega?

Terve päev ühte teemasse süveneda on mõnus ning sellise päeva ettevalmistamine teeb pai õpetaja loovusele!

LIIKUDES ÕPPIMINE

Et istudes keha kangeks ning mõte tukkuma ei jääks, tasub õppimist liikumisega ühendada.

Reegleid ja mõisteid on vahva õppida räpirütmis salmide abil, liigutustega, meloodiliselt, kehapilli mängides, muuta saab tempot ja hääletooni. Kui laps selle kõik ka ise välja mõtleb, jääb veelgi paremini meelde. Virgutuspaus, natuke nalja ja õppimine samal ajal!

Ka kirjalikke töid saab sooritada liikudes. Ülesanded võivad paikneda klassiruumis hoopis tavatutes kohtades ning nn jooksev etteütlus on kindlasti põnevam kui tavapärane.

Kuidas kirjutada jooksvat etteütlust?

Etteütluste tekstid on klassiruumis erinevates kohtades seintel, aknalaudadel, mööblil jne. Pool etteütlust on ühte, pool teist värvi. Üks paariline liigub mõne etteütluse juurde, loeb lause ning jätab meelde. Seejärel dikteerib ta lause oma kaaslasele, kes selle üles kirjutab. Seejuures tuleb sõnu väga täpselt hääldada – see aitab sõbral õigesti kirjutada. Teise poole etteütluse kirjutamiseks vahetatakse ülesanded. Kui etteütlus kirjutatud, võib teksti endale lauale võtta ning ühiselt kõik vead üles leida ja ära parandada. Või kontrollib ja hindab õpetaja. Lisaks õigekirjale treenib ülesanne ka mälu ja koostööoskust.

Vastuste viimine õigetesse ümbrikutesse muudab ka kõige unisema ärksaks. Ümbrikud, millele on märgitud vastus, tuleb kinnitada erinevatesse kohtadesse seintele. Rühmadena lahendatakse arvutustehteid ning viiakse need sobivatesse ümbrikutesse. Igal rühmal on ülesanded erinevat värvi paberitel, nii on kohe näha, millistel rühmadel õiged vastused olid. Matemaatikaülesannete asemel võivad olla loomulikult ka teiste ainete teemad, kus mõisteid või küsimusi saab rühmitada.

ISESEISVA TÖÖ PÄEV

Sobib väga hästi teadmiste harjutamiseks ja kinnistamiseks. Õpilased saavad ülesandeid lahendada omas tempos ning enda valitud järjekorras. Õpilased liiguvad ainekeskuste vahel, igas keskuses on tööjuhend tegevusteks. Kontroll-lehe abil võib õpilane tehtu ka ise üle kontrollida ning endale hinnangu anda. Kiirematele tuleks kindlasti planeerida lisatöölehti või diferentseerida ülesandeid. Iseseisva töö päevaks ei pea õpetaja tingimata töölehti ette valmistama, kasutada võib ka tavapäraseid materjale. Hämmastaval kombel võib sel viisil ühe päevaga läbida palju suurema mahu, sest õpiõhin loeb. Õhin tekib aga vaheldusest, valiku- ja liikumisvõimalusest, uudishimust (mis mind järgmises keskuses ootab?) ning mõnest „magusamast“ ülesandest, mille tegemist ei jõua ära oodata (nuputamine, meisterdamine jms).

LAS LAPSED ÕPETAVAD

Miks mitte anda mõnikord võimalus lastel endal koolipäev või -tund korraldada? Tingimusel, et kõik tegevused peavad olema õppimisega seotud. Ka muutunud õpikäsitlus toetab seda, et õppetöö lähtuks lapse huvidest – ise valin, ise teen, ise vastutan ja ise esitlen tulemust teistele.

Kui lasta lastel iseseisvalt või koos paarilisega ette valmistada tund näiteks vulkaanidest, võib tulemus olla vägagi asjalik ja põhjalik. Mõni laps otsustab just sel hetkel õpetajaks hakata!

Kontrolltöö koostamine teistele õpetab rohkem kui lihtsalt kordamise tund. Õpetaja võib aga pärast valida igast tööst midagi põnevat (ristsõna, sõnarägastik, lünktekst, test) ja kleepida kõik ühiseks tööks kokku.

Mängude koostamine õpitava harjutamiseks on loov ning paneb teadmised proovile, lisaks saab lõimida kunstiõpetusega ning selle arvelt meisterdamiseks aega leida. Kui aga jätta mängu loomine projektülesandena koduseks tööks, võib see haarata kaasa terve pere ning tulemused võiks kasvõi kohe mõnele ideelaadale saata.

ÕUEVAHETUNNID

Kui tahes põnevad tubased tegevused ka poleks, ei tasu unustada värskendavaid õuevahetunde. Kasvõi pisut õues liikumist annab uut jaksu ja selget pead, et klassiruumis taas õppimisse süveneda!


 

Nagu meie tänane kaasautor ütles, on kindlasti teil kõigil tagataskus mõni vahva mõte, kuidas tubaseid tegevusi liikumisega sisduda. Kutsumegi teid oma mõtteid ja tegemisi ideekalendri kasutajatega jagama! Vahva tegevus võib olla nii kirjelduse, fotode kui videoklipi vormis ja oma kaastöö saate saata aadressile anneli@kirjastusmaurus.ee (Anneli Pilliroog).

Jagame teie kaastöid ideekalendri järgnevates postitustes ja usume jätkuvalt, et jagatud ideed hakkavad vilja kandma.


Videos nähtav mäng kannab pealkirja “Perimeeter”. Lihtne ja lõbus mäng, mis sobib matemaatika ja kehalise kasvatuse tunni ühendamiseks! (Brian Lewis / youtube.com)

Ideekalendri 29. nädal. Millele pöörata tähelepanu aktiivõppe meetodite loomisel

Head sõbrad!

Oktoobri eelviimasel nädalal uurime, kuidas luua ise aktiivõppe meetodeid, mis aktiivõpe üldse on ja miks seda oma tundidesse tuua. Teemast kirjutavad Mauruse I kooliastme toimetaja Kätlin Vainola ja peatoimetaja Mirjam Puumeister. Lisaks soovitame meeldetuletavalt lugeda eelmisel kevadel ideekalendris ilmunud artiklit rühmatöö teooriast, sest paljudel juhtudel kasutatakse aktiivõppes ka rühmatööd.


 

Millele pöörata tähelepanu aktiivõppe meetodite loomisel
„See, mille me ise avastame, püsib meiega ja tähendab meile rohkem“ (John Dewey)
Teksti koostasid Kätlin Vainola ja Mirjam Puumeister

Aktiivõppe defineerimine ei ole kergete ülesannete killast, sest tegemist on laialivalguva mõistega. Kasutades Toomas Tenno sõnu võiks aktiivõpet defineerida nii: „Aktiivõpe koolitab lapsi mõtlema. Aktiivõpe on see, kui lapsed omandavad tunnis uusi teadmisi ja kogemusi aktiivse tegevuse kaudu. Õpetaja on vaid suunaja ja juhendaja – kaaslane, kellel on õpilastest rohkem teadmisi. Aktiivõpe annab hea meeskonnatöö ja probleemide lahendamise kogemuse.”

Illar Leuhin ja Ardi Kärberg kirjutavad oma artiklis, et aktiivõppega seonduv vajab suurt ettevalmistust, sest näiteks on õpilased väga erinevad ja üks meetod, mis töötab ühe grupi peal, ei pruugi samamoodi teise grupi puhul tulemusi anda. Aga kindel on see, et aktiivõppe meetodid muudavad tunnid huvitavamaks ja nende abil saab suunata õpilasi iseseisvalt mõtlema ning seeläbi õpetatavat sisu mõistma ja omaks võtma.

Aktiivõppe kasutamisel on palju häid külgi. See võimaldab aktiveerida õpilasi, panna neid iseseisvalt mõtlema ja tegutsema ning pakub vaheldust. Aktiivõppe meetodid tõstavad õpilaste huvi aine vastu ja sageli paraneb nende jaoks ka aine arusaadavus. Aga nagu juba mainitud, siis eeldab õnnestunud aktiivõpe õpetajalt põhjalikku eeltööd ja ettevalmistamist. Lisaks ülesannete välja mõtlemisele tuleb tegeleda ka tegevuse kavandamisega.

Sissejuhatus aktiivõppe meetoditesse

Eesti autorid – Salumaa, Talvik ja Saarniit – on pannud kokku kolm kogumikku pealkirjaga „Aktiivõppe meetodid“ (Merlecons ja Ko OÜ). Kõik kogumikud sisaldavad hulganisti kogemusõppel põhinevaid aktiivõppe meetodeid, mis on antud kavadena ning varustatud kogu vajaliku lisainfoga. Need on kasutatavad erinevates õppeainetes ja vanustes. Refereerime järgnevalt kolmanda kogumiku sissejuhatavat osa.

Kogemusõppel on mitmeid eeliseid teiste õppemeetodite ees. Tundi ette valmistades on kõigepealt hea läbi mõelda, millist kasu õpilased ja õppeprotsess sellest saab. Toome välja mõned aktiivõppe meetodite eelised.

  • Võimaldavad üldisemalt suhtlemise ja koostööga seotud oskuste arendamist. Kogemusõpet kasutavas tunnis jagab õpilane kaaslastega oma mõtteid, saab end panna proovile koostöös teistega ja proovida juhi rolli. Selliste tegevuste käigus areneb suhtlemisoskus ja koostööoskus.
  • Loovad õppimiseks meeldiva õhkkonna. Õppimine ei pea alati olema raske töö, vaid võib olla ka lõbus ja valmistada rõõmu.
  • Õpilased saavad kiiret tagasisidet. 
  • Ka õpetaja saab olulist tagasisidet. Õpetaja saab töö käigus infot õpilaste oskuste ja teadmiste kohta. See kõik võimaldab paremini kavandada õppeprotsessi.
  • Meetodid põhinevad praktilisel kogemusel. On tihedalt seotud igapäevaeluga.
  • Motiveerivad õppijaid. Õppimine toimub samal ajal teistega koos ja teiste käest, see on olemuselt inimestele loomulik õpikeskkond.
  • Õpetajal on rohkem võimalusi õppeprotsessi ülesehitamiseks ja see võimaldab muuta tunde vaheldusrikkamaks.

Aktiivõppemeetodeid on palju. Nende hulka kuuluvad näiteks: diskussioonid ja väitlused; rollimängud; juhitud vestlused; simulatsioonimängud; analüüsimeetodite kasutamine; ajurünnakud; eneseavamismängud; intervjuud; juhtumianalüüsid jt. Mõne ülesande läbi viimisel on vaja anda alguses kätte kogu juhend või selgitus, teise puhul aga jagada juhiseid kogu tunni jooksul. Alljärgnevalt toome ära teekonna, kuidas valmistuda kogemusõppel põhinevaks aktiivõppe tunniks või ülesandeks.

1. samm

Otsustage, kas soovite meetodit kasutada. Õpetaja peaks olema ise motiveeritud ja soovima tundi sel viisil läbi viia. Kui ise uskuda meetodi sobivusse ja headusse, usuvad seda ka lapsed.

Oluline on, et ruum sobib tegevuse läbi viimiseks ning et on võimalik luua ja korraldada kvaliteetne jaotusmaterjal.

2. samm

Määratlege, mis on meetodi kasutamise eesmärk. Planeerimine algab sellest, et määratletakse lõppeesmärk. Mida soovitakse selle meetodi kasutamisega saavutada?

Näiteks võib olla eesmärk pingevaba õhkkonna loomine, mingite konkreetsete oskuste, teadmiste või hoiakute kujundamine mingis suunas.

Aktiivõpet tasub kasutada siis, kui see:

  • võimaldab esile tuua õppimise „iva“;
  • aitab teemat illustreerida;
  • aitab õpetajal kiiresti määratleda õpilaste taset, et kavandada edasist õppeprotsessi;
  • võimaldab arendada õpilasi intellektuaalselt;
  • annab võimaluse õpilastele näidata oma oskusi.

3. samm

Tegevuskava koostamine. See lähtub saavutatavatest õpitulemustest. Vaja on määratleda, mis on tundide maht, igale tunnile määrata oma alaeesmärgid ja ülesanded.

4. samm

Planeerige täpselt iga tund. Mõistlik on läbi mõelda ka riskid: kui õpilaste arv on planeeritust erinev, ajaprobleemid, meetod on õpilastele arusaamatu või nad pole motiveeritud.

5. samm

Valmistage kõik ette ja ärge jätke midagi juhuse hooleks. Vaadake üle ruum, tehnika, jaotusmaterjalid jms.

Kui ettevalmistav töö on tehtud, tuleks läbi mõelda aktiivõppe meetodi läbiviimise etapid. Siin võib välja tuua kuus etappi.

1) Sissejuhatus ja õpilaste häälestamine

Näiteks teavitada sissejuhatuses, et tegemist on koostööharjutusega, mis kestab 15 minutit ja millele järgneb diskussioon. See on aeg, mil õpilased saavad end häälestada tegevusele ja otsustada, kas nad soovivad osaleda. Kui õpilane leiab, et ei soovi osaleda, soovitatakse anda talle muu roll, näiteks võib ta olla vaatleja. Selleks tuleks õpetajal ette valmistada vaatluslehed.

2) Rühmade moodustamine

Paljud aktiivõppemeetodid eeldavad rühma- või paaristööd. Enamasti on otstarbekas moodustada kõigepealt rühmad ja siis anda kätte juhendid või ülesanded.

3) Rühmade juhendamine

Juhendamine toimub nii suuliselt kui ka kirjalike juhendite abil. Töökäsud peavad olema selged ja arusaadavad. Tuleb selgitada tegevuste käiku, reegleid ja anda ajapiirid. Õpetaja peab veenduma, et kõik õpilased said juhendist aru.

4) Vaatlejate juhendamine

Õpilasi tuleks küllalt sageli kasutada vaatlejatena, juhendamise abil saavad nad omandada vaatlejaoskusi ja nägema mingite nähtuste või protsesside erinevaid külgi. Vaatlejatele tuleb anda kirjalikud juhendid ning vajaduse korral neid veel täiendavalt juhendada.

5) Meetodi läbiviimine

Õpetaja peab tegevust pidevalt jälgima ning jääma neutraalseks vaatlejaks. Kui vaja, tuleb õpilasi innustada ja toetada.

6) Lõpparutelu

Ühine arutelu on aktiivõppe meetodi üheks lahutamatuks osaks. Arutelu võiks toimuda eelnevalt ettevalmistatud küsimustele toetudes. Küsimuste koostamisel võiks toetuda skeemile: andmete kogumine (Mis tuli esile? ), tunnete uurimine (Mis üllatas? Millal tundsite ebamugavust?), järelduste tegemine, õppimispunktide väljatoomine.

Selles etapis peab õpetaja lõpuks ise tooma välja kõige olulisema ning suunama õpilaste tähelepanu mingite nähtuste või protsesside olemuslikele aspektidele.

Kui õpetajal on eesmärk ja töö etapid läbi mõeldud ning ta teab, mida ta saavutada soovib ja miks just aktiivõppe meetod selleks hea on, on ka lihtsam ülesandeid ise koostada. Häid meetodeid ja rühmatööde ideid leiab eelpool nimetatud raamatutest. Kui olete nendega tutvunud, leiate kindlasti viise ja võimalusi, kuidas ise meetodeid luua ning muuta sobivaks enda ja oma õpilaste vajadustele vastavalt.

Toome lõpetuseks näite ühest vaatlusest klassis, kus saab rakendada analüüsimeetodeid.


 

Teeme koos õpetajaga puuvilja muumia

Kasutades vanade egiptlaste teadmisi, saame palsameerimist läbi viia näiteks õunalõigu peal. Õunalõik tuleb vaid katta niiskust siduva ainega. Selleks saaksime meie kasutada söögisooda ja soola segu.

Katsevahendid

Õun, nuga, kolm plastiktopsi, pakk söögisoodat, pakk lauasoola, kaal, lusikas.

Katse käik

  • Lõigake õun neljaks ühesuguseks sektoriks. Kahte õunalõiku läheb vaja katse läbiviimiseks, kuid ülejäänu võite julgelt ära süüa.
  • Asetage kaks õunalõiku eraldi topsidesse. Kui võimalik, kaaluge topsid ära.
  • Võtke kolmas plastiktops. Jagage tops võrdselt kolmeks osaks: pange sinna 1 osa soodat, 1 osa soola ja jätke 1 osa segamisruumiks. Segage sooda ja sool omavahel.
  • Saadud segu kallake ühe õunaviilu peale. Vaadake, et kogu õun saaks seguga kaetud. Teine õun jääb lihtsalt topsi.
  • Õuntega topsid jätke üheks nädalaks kappi seisma. Ärge jätke topse päikesevalguse kätte!
  • Nädala möödudes uurige, mis õuntest on saanud. Eemaldage soola ja söögisooda segu õunalõigult, kuid ärge õuna pesema hakake!
  • Võrrelge omavahel mumifitseerunud õunalõiku ja lihtsalt topsis seisnud õunalõiku. Kirjeldage nende väljanägemist. Kumb neist on paremini säilinud? Kui võimalik, kaaluge uuesti õunalõigud ära. Kas õunad on kaalu langetanud? Kui palju vett kumbki õun kaotas? Kumb õuntest on rohkem kaalu langetanud?

 

Aktiivset õppimist!

Kasutatud allikad:

  1. Illar Leuhin, Ardi Kärberg, „Aktiivõppe meetodite kasutamine – noore õpetaja edu võti“. Haridus 3/2005.
  2. Tarmo Salumaa, Alvar Saarniit, Mati Talvik, „Aktiivõppe meetodid“. Merlecons ja Ko Oü. 2004, 2006.
  3. Tarmo Salumaa, Alvar Saarniit, Mati Talvik, „Aktiivõppe meetodid II“. Merlecons ja Ko Oü. 2006.
  4. Tarmo Salumaa, Mati Talvik, „Aktiivõppe meetodid III“. Merlecons ja Ko Oü. 2010.
  5. Sirje Pallo, „Ajaloo õpik 6. klassile. Kiviajast vanaajani. I osa“. Maurus. 2015.

Ideekalendri 28. nädal. Ilukirjanduse roll muutuvas maailmas: kuidas seda siis õpetada?

Head sõbrad!

Ideekalendri 28. nädalal keskendume kirjanduse õpetamisele. Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja Maarja Valk ning keeletoimetaja Piret Põldver arutlevad kirjanduse olemuse ja selle õpetamise üle. Kas kirjandus on rohkem kui see paistab? Mida me kirjanduse kaudu veel õppida ja õpetada saame? Selgub, et pika teksti lugemine ei olegi iseenesestmõistetav ja igaüks seda ei suuda.

Kõik algab algusest ja lugemisoskus koos oskusega loetut mõista algab lapsepõlvest. Tänane video räägib lugemispesadest.

Head kaasamõtlemist!


 

Ilukirjanduse roll muutuvas maailmas: kuidas seda siis õpetada?
Teksti autorid Maarja Valk ja Piret Põldver

Kui oled oma maailma ümbritsenud kirjandusega – lapsepõlvest saadik raamatuid lugenud, ülikoolis kirjandust õppinud ja nüüd seda iga päev nooremale põlvkonnale vahendanud –, on teinekord valus näha, et raamat sellisel kujul nagu meie seda teame, on teisenemas. Koduselt tolmuseid raamaturiiuleid asendavad e-lugeri virtuaalsed raamatukogud, narratiive saab jahtida mammutseriaalidest, ja kuigi kirjutajaid on praegu rohkem kui kunagi varem, on kirjakunsti eesmärk muutnud oma kuju. Kuidas sellises maailmas kirjandust ikkagi elus hoida?

Mõni aasta tagasi kirjutas Märt Väljataga õpiku „Kirjandus ja selle liigid, kus tõi välja eesmärgid, miks kirjandust õppida, ja soovitused, mida lugeda. Loomulikult on nii ühe kui ka teise sõnastamine kujunenud äärmiselt oluliseks maailmas, kus lugemine tähendab üha enam väikeste infokillukeste haaramist igapäevasest infovoost ja pika teksti hoomamine võib olla keeruline juba täiskasvanutel endilgi, rääkimata siis nutipõlvkonna lastest.

Raamatupoodide müüginumbrid näitavad juba mitmendat aastat, et Eestis on üha suuremaks müügiartikliks tõusnud kõikvõimalikud esoteerika- või eneseabiraamatud. Ja ometigi on olnud aegu, kui raamatu all peeti silmas eelkõige ilukirjandust – olid need siis Goethe, Balzaci, Hugo või ka meie oma Tammmsaare ja Lutsu teosed. Loomulikult saadab tuntus ilukirjanikke praegugi, kuid ometi tuleb neil konkureerida üha enam märksa säravama meelelahutusmaailmaga. Sama on juhtunud ka kirjandusteostega.

Mida võiks aga kirjanduse teatav marginaliseerumine tähendada kirjanduse õpetamise kontekstis? Kahtlemata on õpetaja roll seda keerulisem – esimene suur ülesanne on äratada lugemishuvi ja panna lapsed üldse lugema. Teine aga on välja mõelda, kuidas teost õpilasele selgitada ja seda analüüsida nii, et huvi ei kaoks. Ilmselt on võtmeküsimus, kuidas luua seoseid kirjandusteksti ja tegeliku maailma vahel. See ei saa kindlasti olla kergete killast, kui teemaks on näiteks keskaegne kirjandus – millised seosed on rüütlikultuuril tänapäeva maailmaga? Mõni õpetaja loob ehk paralleele „Sõrmuste isanda“ või siis ka „Troonide mänguga“. Teine analüüsib mõne luuleteksti sõnumit ja arutleb lastega, kuidas see võiks kõlada kaasajal. Väga pikalt on kirjanduse õpetamisel olnud ülekaalus kirjanduse ajaloo õpetamine ja kirjandusteose analüüs. Praegune riiklik õppekava näeb aga ette, et kirjanduse ajaloo õpetamise asemel tuleb läheneda kirjandusele teemade järgi – see tähendab omakorda, et võimalusi, kuidas kirjandust õpetada, on rohkem, niisamuti saab olla mitmekesisem ka kirjanduse õpetamise metoodika.

Artiklis „Väärtuse õpetamisest kirjanduse kaudu“ on kirjandusprofessor Tiina Ann Kirss toonud välja väärtuskasvatuse aspekti. Kirjandusteose keskmes on alati lugu ja see lugu saab meile midagi õpetada – sel juhul on abi ülesannetest, mille kaudu saab arutleda, kuidas hinnata ühe või teise tegelase käitumist, kas ja millisel juhul on mõne tegelase ebamoraalne tegu õigustatud, kas mõne tegelase allakäiku oleks olnud võimalik ära hoida.

Kirjandus on õppeaine, mis võimaldab kõige hõlpsamini lõimingut. Sellega on näiteks arvestatud Jan Kausi õpikus „Kirjandus ja ühiskond“. Selles mõtestab kirjanik kirjandusteost eri vaatepuntide kaudu: kuidas muudab inimene maailma ja maailm inimest, milline on inimese mõju keskkonnale ja kuidas see on leidnud väljenduse kirjanduses. Nii on ka õpikus ülesandeid, mida saab teha koostöös mõne võõrkeeleõpetaja, muusikaajaloo, ühiskonnaõpetuse või ka keemiaõpetajaga.

Mis saab kirjandusest?

Aga võib-olla siiski ei räägi raamatute läbimüük tegelikult kirjandusega seotud väärtuste kadumisest. Hiljutisest uuringust selgus, et Eesti teismelistel on kodus raamatuid rohkem kui kellelgi teisel sama vanal – ja lisaks ilmnes, et juba raamatutega kokku puutumine, nendega üles kasvamine annab elus omajagu tuge. Hirme kirjanduse kadumise pärast aitab ehk leevendada ka see, kui mõtestada aeg-ajalt, miks siis ikkagi on kirjandus nii oluline – ja kas on meediume, mis võiksid seda asendada.

Ilukirjanduse lugemisel on meeletult palju häid omadusi: see õpetab keskenduma, mõtestama, süvenema, tekstis saab elada läbi olukordi, mida ise ei julgeks ette võtta, see arendab kujutlusvõimet ja loovust – nimekirja võib jätkata veel pikalt. Kuid sama teevad paljud teised asjad: mediteerimine aitab keskenduda, mammutseriaalid pakuvad narratiive, filmid kunstilise elamuse, vaimukad säutsud annavad võimaluse olla loominguline ja nautida teiste kunsti, andekad blogipostitused võivad aga asendada novelli. Aga kui see mõttekäik aitab leevendada küll ühiskonna üldise hääbumisega seotud apokalüptilisi meeleolusid, siis kuidas mõtestada kirjandust kui sellist? Milleks siis üldse kirjandus?

Aga selleks, et ilukirjanduslikus raamatus on kõik üheskoos – ja see kogum paljusust annab lisaväärtuse. Nüüdisajal, kui raamat pole enam üks väheseid ja paratamatuid pikkade õhtutundide kaaslasi ning raamatulugemine ei tule iseenesest, on selgunud, et pika teksti lugemine polegi iseenesestmõistetav, nagu vanemale põlvkonnale ehk näib, vaid on peen oskus. Ja nagu iga keerulise ja nüansseeritud oskusega, on seda parim omandada lapsepõlves – muidu võib juhtuda, et see jääbki kängu. Harjutades, mõtestades, teinekord end sundides. Ikka uuesti ja uuesti. Ja ikka hoides meeles, et kui saad lõpuks selle oskuse kätte, siis ühel hetkel leiad, et üks hea raamat võib mõnel hetkel olla kõige suurem tugi ja sõber, kes kunagi sind maha ei jäta.

Kasutatud allikad:

1. Märt Väljataga, „Kirjandus ja selle liigid“. Maurus. 2014.
2. Hendrik Alla, „Aasta edetabelid. Raamatupoest nõutakse eneseabi, ravitarkust ja esoteerikat“. Postimees. 8.2.2017. 
3. Tiina Ann Kirss, „Väärtuse õpetamine kirjanduse kaudu“. Eetikakeskus. 
4. Jan Kaus, „Kirjandus ja ühiskond“. Maurus. 2017
5. Naaman Zhou, „Novel news: world’s biggest bookworms revealed in study“. The Guardian. 12.10.2018.


Lugemishuvile pannakse alus varakult. Kuidas luua keskkond, kus lapsel tekib loomulik huvi lugemise vastu?

Ideekalendri 27. nädal. Kuidas koostada head matemaatikaülesannet?

Head sõbrad!

Ilmselt on iga õpetaja kuulnud vähemalt kord oma karjääri jooksul küsimust: “Aga milleks mul seda vaja on?”. Headeks õpetajateks nimetavad õpilased neid, kes seovad õpitava aine igapäevaeluga ja põimivad oma tundidesse reaalseid elulisi olukordi. Nagu elus üldse, nii ka õppimises, on vajalik tasakaal – mängulisus ja põnevus võiksid käia käsikäes sihipärase harjutamisega.

Sel nädalal jagab Mauruse matemaatika õppematerjalide toimetaja, kogenud matemaatikaõpetaja ja didaktik Regina Reinup oma mõtteid ja kogemusi matemaatikaülesannete koostamisest.


Kuidas koostada head matemaatikaülesannet?
Teksti autor Regina Reinup

Nagu kõik matemaatikaõpetajad, olen ka mina koostanud ülesandeid – nii matemaatikatundi kaasavõtmiseks, tööraamatutesse kui ka sel aastal kord kuus Mauruse ideekalendrisse.

Igavad vs. huvitava(ma)d ülesanded

Ülesandeid on teadagi mitut tüüpi. Tulpasid on lihtne koostada, samas tean, et nutikamatele õpilastele on nende lahendamine igav. Tekstülesanne pakub ehk õpilasele rohkem, kuigi sinnagi on ju tavaliselt ikka ära peidetud mingi tüüptehe või arvutuskäik, millele on lihtsalt n-ö liha ümber kasvatatud.

Tavaliselt olen püüdnud tekstülesande olukorra valida sellise, et see seostub õpilaste igapäevaeluga (ja vastab seega juba ette aeg-ajalt taas kerkivale küsimusele: „Milleks matemaatikat vaja läheb?“). Olen ikka püüdnud valida teema, mis mind ennast huvitab. Ideekalendri jaoks loodud ülesannete hulgast on mu vaieldamatud lemmikud Eesti isikukoodi koostamise põhimõtteid uuriv tööleht ja septembrikuus avaldatud gooti aken.

Oktoobrikuu töölehtedes suunan õpilasi tekstülesandeid koostama, kasutades selleks just eeltoodud tekstülesande koostamise põhimõtet. Usun, et see on igale õpilasele jõukohane ja pakub vaheldust tavapärasele ülesannete lahendamise praktikale. Kui aga sellistele tekstülesannetele sügavalt silma vaadata, siis – ega nad pole ju midagi erilist. Kuidas aga koostada tõeliselt head matemaatikaülesannet? Sellist, mis paneks õpilase tõeliselt pead murdma ning mida lahendades ta õpiks midagi uut.

Erilised ülesanded

Lisaks eeltoodud, metoodiliselt koostatud ülesannetele on olemas veel sellised erilised ülesanded, mis tulevad mu juurde aeg-ajalt ise. Ma ei teagi täpselt, kas selleks on vaja inspiratsiooni või pigem märkamis- ja äratundmisoskust. Lihtsalt ühel hetkel saan aru, et see on nüüd see. Sellistest ülesannetest on kirjutanud Ameerika pedagoogid Liana Ponce, Fatou Thiam ja Elizabeth Thompson oma ettekandes „Creating Strong and Rigorous Math Tasks” (2015). Need ülesanded

  • kasutavad ära õpilaste loomulikku uudishimu;
  • on konkreetse eesmärgipüstitusega, paigutatud tavaelu konteksti ja neid võiks illustreerida reaalse foto või videoga;
  • vaidlustavad (võimaluse korral) juba olemasolevaid teadmisi või suunavad teistmoodi mõtlema;
  • pakuvad õpilastele mitmeid võimalusi sobiva lahenduse leidmiseks.

Need on kompleksülesanded, mille lahendusprotsess algab väga lihtsate sissejuhatavate küsimustega, mis haaravad kõiki õpilasi. Vastuste põhjal saab õpetaja hinnata, kui hästi on õpilased omandanud vastava teema baasteadmised. Järk-järgult ülesanne justkui kasvab, esitatakse uusi küsimusi ja avalikustatakse uusi fakte; püütakse suunata õpilasi mõtlema n-ö väljaspool raame. Seega algab ülesanne suulise aruteluna klassis, kuid teatud etapis lastakse mingi osa sellest õpilastel iseseisvalt (kirjalikult) lahendada. Sellele järgneb jällegi arutelu.

Jagan oma viimast kogemust selle ülesandetüübiga kohtumisel. See sai alguse väga lihtsast asjast – otsisin oktoobrikuu teise kooliastme töölehe juurde sobivat illustratsiooni. Kuna tegemist oli ajaühikute teisendamisega, siis otsisin pilti kellast. Lootsin leida mingit lõbusat või veidi teistmoodi kella. Ja seal see oligi – kell, mille numbrilaual oli mitte 12, vaid 24 numbrit. Jäin hetkeks mõtlema, kuidas lugeda sellelt kellalt minuteid. Siis taipasin, et olen näinud ka kelli, mille numbrilaual on numbrid vastupidises järjekorras ja osutid liiguvad vastupäeva. Selliselt kellalt aega vaadates ilmnevad kindlasti probleemid veerand- ja kolmveerandtundidega. Ja tundsin, et nüüd on see ülesanne siin! Püüan seda siinkohal visandada.

Vaatame sissejuhatuseks tavalist kella.

Siin võiks korrata selliseid teemasid:
- Ajaühikud ja nende omavahelised suhted
(1 min = 60 s jne)
- Veerand- ja kolmveerandtund – kuidas kirjutatakse, kuidas paiknevad osutid?
- Milliste numbrite vahel moodustub numbrilaual
täisnurk?
- Mitu kraadi moodustab kahe järjestikuse numbri vahel olev nurk; ühe minuti kriipsuvahele vastav nurk?

unnamed (1)

Foto: Shutterstock, Canoneer

Järgmiseks uurime n-ö tagurpidi kella.

- Kas keegi on sellist kella näinud? Kus?
- Mille poolest see erineb tavalisest kellast?
- Kuidas liiguvad osutid?
- Kuidas paiknevad osutid, kui kell on näiteks veerand üks; kolmveerand viis; jne? (Võib lasta joonistada.)

unnamed (2)

Foto: Shutterstock, ajt

Ja veel üks tavapärasest erinev kell.

- Kas keegi on sellist kella näinud? Kus?
- Mille poolest see erineb tavalisest kellast?
- Kuidas liiguvad selle kella osutid?
- Kuidas vaadata selle kella numbrilaualt 5 min; 10 min; 1 min?
- Kui pikk ajaühik vastab ühele väikesele jaotusvahele (mis tavakellal vastab ühele minutile)?
- Võib uurida nurkasid, mis moodustuvad kahe numbri vahele; „sekundikriipsukeste“ vahele.
- Kas kuskil looduses võib olla sellist kella? (Päikesekell)
- Kui mõelda maakerale, siis kus võiks olla sarnane jaotus 24 tunniks? (Poolusel, ajavööndid)
- Võib rääkida ajavöönditest ja teha ülesandeid ajavööndite teisenduste peale – vastavalt klassiastmele.

unnamed (3)

Foto: Shutterstock, Canoneer

Avastusõppe ülesanded

Avastusõppe ülesannete koostamise metoodika on teistsugune. Kui eeltoodud ülesannete koostamisega saavad hakkama ka õpilased, siis avastusõppe ülesannete koostamine nõuab teema väga head tundmist ja neid koostavad üldiselt õpetajad. Nende ülesannete puhul juhatatakse õpilane samm-sammult mingi uue teema juurde nii, et ta ülesannet lahendades loob ise uusi seoseid ja sõnastab ilmnevaid seaduspärasusi.

Selliste ülesannete lahendamine võib küll võtta palju aega, aga annab palju rohkem kui traditsiooniline „õpetaja selgitab, õpilane kuulab ja õpib“ meetod. Uurimused on näidanud, et selline pusimine uue teema alguses tegelikult kiirendab kogu õpiprotsessi, nii et ajahätta jäämist pole karta! Hiljuti Tallinna ülikoolis AHAA-matemaatika projekti raames koos käinud matemaatikaõpetajad on koostanud terve hulga selliste ülesannetega töölehti, mis on kõigile vabaks kasutamiseks kättesaadavad internetileheküljel „Avastusõpe matemaatikas”. Õpetajate arvates huvitavamaid töölehti tutvustatakse ka eelseisvatel 45. matemaatikaõpetajate sügispäevadel Viljandis.

Ideekalendri 26. nädal. Ülesannete koostamine: eesmärgist tulemuseni

Head õpetajad!

Mauruse ideekalendri oktoobrikuu teema on ülesannete koostamine. Küllap on iga õpetaja olnud olukorras, kus ülesandeid, mida lastele esitada, on palju, kuid ükski justkui ei sobi käesolevasse hetke. Sel juhul tuleb alustada puhtalt lehelt – koostada ise täiesti uus ülesanne. Oktoobris uurimegi, kuidas luua võimalikult kvaliteetseid ja eesmärgipäraseid ülesandeid, mis oleksid õpilase jaoks põnevad ja arusaadavad, samas pakuksid õpetajale tagasisidet. Millest ülesannete koostamisel lähtuda? Missuguseid erinevaid ülesandetüüpe on olemas? Kuidas ülesannete loomist lihtsamaks muuta?

Esimesel nädalal keskendume sotsiaalainetele. SA Innove tellimusel Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis valminud juhendmaterjalid „E-ülesannete kogumike kontseptsioon. Ajalooõpetus“ ja „E-ülesannete kogumike kontseptsioon. Ühiskonnaõpetus“ annavad ülevaate ajaloo ja ühiskonnaõpetuse ülesannete koostamise metoodikast ja erinevatest ülesandetüüpidest. Kuigi tänases kirjas refereerime ajalooõpetuse juhendit, on see kindlasti põnev lugemine ka teiste ainete õpetajatele – ülesannete koostamise protsess on universaalne ning paljusid siin toodud ülesandetüüpe saab kasutada ka teistes ainetes. Materjalide eest täname Mare Oja Tallinna Ülikoolist!

Tänases videoblogis (VAATA VIDEOT) aga räägib Mauruse peatoimetaja Mirjam Puumeister, kuidas kirjastuses ülesanded õpikutesse ja töövihikutesse saavad ning missugune üldse on ühe õppematerjali kirjastamise protsess.


Ülesannete koostamine: eesmärgist tulemuseni

Teksti koostasid Marili Pärtel ja Piret Põldver

Juhendmaterjalid, mida järgnevalt refereerin, on algselt mõeldud e-ülesannete kogumike autoritele ning need on tellinud SA Innove. Kogumike üheks eesmärgiks on toetada kujundavat ehk õppimist toetavat hindamist. Igal ülesandel, mille õpetaja koostab, on oma kindel eesmärk – ning selle eesmärgi määratlemine võikski olla kõige esimene samm.

Määra teadmised-oskused, mida ülesanne aitab omandada või mille omandatust soovid kontrollida

Ülesande koostamise esimene etapp on mõelda, missugust oskust soovitatakse õpilastes arendada või kontrollida. Oskusi aitab määratleda riiklik õppekava, kuid iga õpetaja saab oma äranägemise järgi sellele ka midagi juurde lisada. Näiteks ajalooõpetuse ülesannete eesmärk on küll eelkõige laiendada teadmisi, kuid lisaks sellele arendatakse ka veel palju teisigi oskusi:

  1. ajas orienteerumise oskus; oskus leida, analüüsida ja mõista seoseid ning mõtestada ajaloolise keskkonna kujunemist;
  2. ajalooalaste mõistete tundmine ja kontekstis kasutamine, oskussõnavara laienemine;
  3. ajalooalaste küsimuste esitamine ning neile vastates erinevate lahenduste pakkumine;
  4. funktsionaalne kirjaoskus, kriitiline mõtlemine, arutlusoskus, järelduste tegemine ja seoste loomine ning oma seisukoha kujundamine ja põhjendamine;
  5. empaatia, oskus asetada end kellegi teise olukorda ajastut arvestades, koostöö- ja konfliktilahendusoskus;
  6. allikaanalüüs ja töö ajalookaardiga, info leidmine erinevatest teabeallikatest, selle kasutamine, kriitiline hindamine ja analüüsimine, allika usaldusväärsuse hindamine;
  7. suuline ja kirjalik eneseväljendus, referaadi ja ajalooalase uurimistöö koostamine, IKT vahendite kasutamine info hankimiseks ning oma töötulemuste esitlemiseks. 

Loetelu pärineb gümnaasiumi riiklikust õppekavast,
viidatud juhendmaterjali kaudu.

Seega ei aita head ülesanded pelgalt teadmisi omandada, vaid arendavad ka õppekavas sätestatud oskusi. Ka nende omandamist tasub kontrollida ja hinnata!

Kombineeri erineva raskusastmega ülesandeid vastavalt oma eesmärkidele

Ülesanded saab laias laastus jagada kolme erinevasse raskusastmesse:

  1. teadmised (töökäsk: too näiteid, kirjelda, nimeta, loetle); 
  2. teadmiste kasutamine, mõistmine, arusaamine (töökäsk: iseloomusta, seleta, võrdle);
  3. teadmiste rakendamine uues olukorras (töökäsk: analüüsi, põhjenda, argumenteeri, anna hinnang).

Erineva raskusastmega ülesandeid saab omavahel põimida. Samuti tasub silmas pidada, et ülesande raskusaste peegelduks ka punktiarvus. Erineva raskusastmega ülesannete vahekord sõltub õpetaja eesmärkidest: mõne teema puhul on teatud vanuseastmes piisav, kui keskendutakse teadmiste omandamisele. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem tuleks suunata õpilasi materjali ka analüüsima ja selle põhjal uusi teadmisi sünteesima. Samal ajal ei tohiks unustada, et keerulisemate ülesannete edukas lahendamine eeldab kahe varasema taseme omandamist – õpilane peab materjali kõigepealt teadma ja mõistma, enne ei saa nõuda, et ta oskaks kasutada seda uues olukorras.

Mõtle läbi ka tagasisidestus!

Selleks, et ülesanne oleks eriti kasulik, tasub juba koostades läbi mõelda, kuidas seda tagasisidestada. Õpilase jaoks on eriti kasulik, kui ülesannet hinnata kujundavalt. Läbi tuleks mõelda, milles täpsemalt eksiti, mis põhjusel eksiti ja kuidas õpilast toetada, et eksimusi vältida. Kuigi esmapilgul võib näida, et eksimuse põhjustasid ebapiisavad teadmised, võib põhjus peituda hoopis õpioskuste puudumises, raskustes probleemi mõistmisel vms.

Tagasisidestamisele kuluvat aega ja energiat tasub kohe alguses planeerida. Nii näiteks nõuavad avatud vastustega ülesanded põhjalikku ja sisulist tagasisidet, seevastu lühemad ja teadmiste kontrollile suunatud ülesanded saavad kiiresti parandatud. Kui aga luua e-ülesandeid, siis saab tagasisidestamist ka automatiseerida. Nagu eelnevalt öeldud, on kõigi kolme raskusastmega ülesanded vajalikud ja seega ei kao kuhugi ka õpetaja sisuline tagasisidestamistöö. Lihtsamates, teadmistele suunatud ülesannetes, ongi seetõttu otstarbekam kasutada võimalikult kiiresti tagasisidestatavaid ülesandeid, et võimalikult palju energiat jääks sellele osale, kus sisuline tagasiside on vältimatu.

Ülesannete tüüpe

  • Arutluse või probleemianalüüsi skeem

Õpilane peab täitma skeemi mingi ette antud protsessi kohta. Näiteks võiks luua e-ülesande, kus mõisted on ette antud, need tuleb skeemi abil õigesti seostada. Sellist ülesannet on võimalik ka automaatselt kontrollida. Loomulikult saab ülesande koostada ka paberil. Skeemid, mida soovitame kasutada: Venni diagramm; kalasaba; probleemiaken (nt põhjused, olemus, tagajärjed, ületamise teed); järgnevusahel; järelduskaart (väide, selgitus, näide); mõiste- või ideekaart; faktide püramiid (õpilane leiab ühe olulise, kolm toetavat ja viis kaasnevat fakti ning paigutab need püramiidi tasanditesse).

  • Tekstianalüüs

Meetodeid: jututäht (tähenurkades on kõige olulisem info tekstist: nt mis ja kus toimus, osalised, lahendus, tagajärg); TTS (tean, tahan teada, sain teada); magnetkaardid (paberi nurkadesse kirjutatakse olulised märksõnad, lehe keskele peamine mõte oma sõnadega).

  • Ühisarutelu

Näiteks dilemmaküsimuste analüüs (nt „Kas Rahvaste Liit täitis oma eesmärgi või mitte?“); diskussioonivõrk (plussid ja miinused, erinevaid seisukohti toetavad argumendid); „Mis oleks võinud juhtuda, kui …?“; hääletusprotsesside läbimängimine.

  • Loomingulised ja empaatiat arendavad ülesanded

Õpilane hindab sündmust või olukorda ajastu kontekstis, kujutleb end vastavasse olukorda ja rolli. Meetodid: loole lõpu kirjutamine, lühijutt loogiliselt seostatud märksõnadega, digitaalne jutustus, ajaloosündmustele erinevate hinnangute andmine.

  • Allikaanalüüsi ülesanded

Erinevate allikatega tutvumine, materjali leidmine, erinevate allikate võrdlemine.

  • Statistiliste andmete analüüs

Teabe väljalugemine, arvutamine, võrdlemine, järelduste tegemine.

  • Pildi, foto, video, audio või karikatuuri analüüs

Visuaalse materjali äratundmine, seostamine, iseloomustamine ja tõlgendamine. Pildil kujutatule õige pealkirja valimine pakutute hulgast, piltide järjestamine.

  • Kaardiülesanne

Info leidmine, võrdlemine ja tõlgendamine. Kaardi legendi koostamine, kaardi perioodi määratlemine, ise digitaalsete kaartide koostamine (nt Google Maps platvormil).

  • Infootsingu ülesanne
  • Esitluse koostamine
  • Õppemängud

Levinumad on kuldvillak, miljonimäng, ristsõnad, memoriin, alias jne. Võib ka lasta õpilastel endil mänge koostada (nt LearningApps, Veereta).

  • Uurimuslikud ülesanded

Näiteks küsimustiku või intervjuu läbiviimine, vastuste analüüsimine, töötlemine ja kujutamine graafiliselt jne.

  • Ajas orienteerumine

Näiteks ajajoonte koostamine, võrdlevad ajajooned.

  • Erinevate valikute tegemist võimaldavad ülesanded

Siia kuuluvad näiteks mitme valikuga küsimused, õige/vale väide, kategoriseerimine, lünktekst, järjestamise ülesanded, võrdlemine, seostamine, mõistete seletamine.

Lõpetuseks

Õpetaja saab valida väga paljude eri meetodite ja ülesandetüüpide vahel, mis muudab ülesannete koostamise mänguliseks ja loovaks. Samas ei tasu unustada ülesannete loomise põhjust: need on osa õppeprotsessist ja lähtuvad õpetaja eesmärkidest. Seega tasub ülesannet planeerides läbi mõelda ka küsimused, nagu missugust teadmist soovin ülesandega anda või millist oskust arendada; missugune peab minu eesmärkide, aine ja klassi puhul olema erineva raskusastmega ülesannete osakaal; kui palju kulub õpilasel aega ülesande lahendamisele; kuidas annan tagasisidet; kui palju aega kuluks individuaalsele tagasisidele; missuguseid ülesandetüüpe ma lähtuvalt eelnevate küsimuste vastustest valin.
Põnevat ülesannete koostamist!

Allikas:

Mare Oja, „E-ülesannete kogumike kontseptsioon. Ajalooõpetus“

Ideekalendri 25. nädal. Harjutamine teeb meistriks!

Ongi kätte jõudnud keskendumise ja tähelepanu teemakuu viimane nädal. Loodame, et ideekalender on andnud teile mõtteid, kuidas keskendumist harjutada, ning innustanud tähelepanuharjutusi ka tegema. Sel nädalal refereerib meie turundusjuht Anneli raamatut “Keskendumine. Edu varjatud pant” ning juhib tähelepanu sellele, kuidas ja miks keskendumist treenida ning missugused hoiakud ja tegevused aitavad oma eesmärkidele lähemale jõuda. Lisaks oleme välja otsinud terve hulga eestikeelseid materjale, mida soovitame veel lisaks lugeda.

Järgmisel nädalal on aga juba uus kuu ja uus teema! Oktoobris keskendume ÜLESANNETE KOOSTAMISELE. Iga õpetaja teab, et hoolimata olemasolevate ülesannete hulgast, juhtub ikka tihtipeale nii, et ükski valmis ülesanne ei ole päris sobiv ja tuleb ise teha uus. Oktoobris uurimegi, mida ise ülesandeid koostades silmas pidada.


 

Harjutamine teeb meistriks

Teksti koostas Anneli Pilliroog

Viimastel aastatel on palju räägitud inimese bioloogilisest vanusest võrreldes tegelikuga. Vastavalt treenitusele kohandab keha, sealhulgas aju, ennast teatud vanusele ja sageli on see tegelikust kümneid aastaid kõrgem. Inimene on tervik ja aju on muskel nagu iga teinegi, mis tahab treenimist. Kas mäletad, kuidas õppisid kirjutama? Viiulit mängima? Autot juhtima? Millal sa viimati omandasid mingi uue oskuse?

Keskendumisvõime on treenitav

Omandades uut oskust, ei tule kasuks, kui harjutades lasta mõtteid uitama või piiluda nutiseadmesse. Kui koondada tähelepanu oma tegevusele, kiireneb ka mõistuse töö. Sageli jäetakse enese arendamine pooleli siis, kui tegevus on muutunud automaatseks. Kas oled märganud, et kui teed midagi automaatselt ja hakkad siis äkki sellele tegevusele mõtlema, häirib mõte seda sama tegevust? Sellisel hetkel võiks endalt küsida, kas tahan edasi areneda või rahuldab mind olemasolev tase.

Palju räägitakse tippsaavutusteni jõudmise kontekstis 10 000 tunni reeglist. Kui midagi järjekindlalt selles mahus harjutada, on võimalus jõuda tippu. Selline harjutamine peab aga olema mõtestatud, metoodiline ja hõlmama tagasisidet. Igale järgmisele arengutasemele jõudmiseks on tarvis täpset infot juba saavutatu kohta, õigeid otsuseid, vajalikke jõuvarusid ja loomulikult keskendumisoskust. Tuleb vältida tegevuse automaatseks muutumist ja keskenduda sellele, mida soovitakse veel lihvida. Näiteks kasutavad tippsportlased kogenud treenerite abi, kes nende arengul silma peal hoiavad ja vajalikku nõu annavad. Kui keegi on milleski väga hea, võib kindel olla, et ta pole lõpetanud õppimist ja teadlikku harjutamist.

Keskendumisvõime on treenitav ja treeningprogrammi peaksid kuuluma nii mäluharjutused kui ka keskendumine. Kõige parem on tähelepanu parandada, keskendudes ühele asjale. Oluline on märgata hetke, mil mõte läheb uitama, ja siis kohe uuesti olulisele keskenduda. Keskendu näiteks oma hingamisele ja niipea kui tähelepanu hajub, keskendu uuesti ja pinguta tähelepanuvõimet. Korda sama protsessi (keskendun, mõte läheb uitama, keskendun uuesti, säilitan keskendumise) seni, kuni tunnetad muutust protsessi viimastes etappides. Harjutuse pidev kordamine teeb muskli tugevamaks. Samas ei tohi unustada pidada treeningute vahel kosutavaid puhkepause.

Hoiakud on valikute tulemus

Kas oled märganud, et positiivsete emotsioonide mõju all tundub kõik võimalik, ilm ilusam ja inimesed paremad? Märkame kõike ja tajume ümbritsevat hoopis avaramalt. Negatiivse hoiaku puhul keskendume aga pigem sündmustele, mis meid endast välja viivad. Halbadele kogemustele keskendumine võib omakorda tekitada depressiooni. Positiivne hoiak aitab meeles pidada eduelamusi ja tänu neile paremini keskenduda ka siis, kui on tarvis täita keerulisemaid ülesandeid. Positiivse hoiakuga inimesele on tundmatud olukorrad pigem seiklus ja võimalus midagi uut avastada kui vaevarikas kohanemisprotsess.

Positiivne või negatiivne hoiak ei teki üleöö ja üksikute sündmuste järel. Hoiakut saame samuti treenida, keskendudes rohkem ühele või teisele poole kaldu olevatele sündmustele. Järjekindel mõtestatud harjutamine treenib maailma nägema avaramalt või kitsamalt, märkama kas võimalusi või tupikteid.

Ka oma tugevuste arendamisse ja nõrkuste järeleaitamisse võib suhtuda mitmeti. Oma tugevatele külgedele keskendumine muudab rõõmsamaks ja kinnitab, et oleme millekski enamaks suutelised. Uued ideed ja lahendused tulevad justkui iseenesest. Keskendudes aga oma nõrkadele külgedele, saame kaaslaseks süütunde ja sulgeme loovuse. Loomulikult on harmooniliseks eluks vaja hoida tasakaalu ja ellujäämiseks tuleb tunda ja mõista ka oma negatiivseid kogemusi.

Unistamine on hea algus

Unistamises pole midagi naeruväärset ega taunitavat. Unistamine pole laisa inimese tunnus, vaid täiesti loomulik seisund, milles paistavad ähmaselt rõõmsaks tegevad eesmärgid. Unistades valmistame ennast ette uuteks suundadeks ja arenguteks. Kui tead vastust küsimusele, milline on mu elu viie või kümne aasta pärast, on eesmärke ja nende täitmiseks vajalikke tegevusi kergem paika panna. Sealt edasi saab juba vajalikke oskusi rakendada, uusi omandada, keskenduda olulisele ja harjutada ennast ree peal hoidma.

Eraldi, koos, targalt

Eesmärkide saavutamisele keskendudes ei saa ära unustada neid, kellega koos seda tehakse. Vahel tuleb oma tegevus tahaplaanile jätta ja õppida teisi märkama. Pürgides unistuste poole, on oluline teadvustada, et sa pole selles üksi. Kas märkasid, mis meeleolus oli hommikul sinu vastas istuv kolleeg või millise tujuga läks laps lasteaeda? Kas sul oli täna aega oma kaasa päriselt ära kuulata?

Pole vahet, kas treenid kõhulihaseid, omandad uut keelt, harjutad pillimängu, lihvid ilukirjaoskusi või õpid märkama ümbritsevaid inimesi – harjutamine teeb meistriks, kui see on segu rõõmust, nutikast taktikast ja täielikust keskendumisest.

Rõõmsat harjutamist!

 

Allikas: Goleman, D. (2014). „Keskendumine. Edu varjatud pant“. Kirjastus Tänapäev

Vaata lisaks

Raamatusoovitused

  • Scott, S.J., Davenport, B. (2017) Mõtted korda. Kirjastus Äripäev
  • Loehr, J., Schwartz, T. (2005) Täiusliku pühendumuse jõud. Kirjastus Pegasus
  • Nobel, S. (2014) Õnnelikuks tööga. Maagiline Ruum OÜ
  • Ericsson, K. A., Pool, R. (c2018) Tipp: meistriks saamise saladused. Kirjastus Argo
  • Williams, M., Penman, D. (c2016) Ärksus: tee rahuni pöörases maailmas. Kirjastus Pegasus
  • Kidron, A. (1994) Keskendumiskunst. Kirjastus Valgus

Maurus meedias. Toomas Hiio mõtteid ajaloo õpetamisest gümnaasiumis

Seoses gümnaasiumi lähiajaloo õpiku II osa ilmumisega, mõtiskles õpiku autor Toomas Hiio 21. septembri Õpetajate Lehes ajaloo õpetamise teemadel. Avaldame siin artikli täies mahus. 


Mõni ääremärkus ajaloo õpetamisest gümnaasiumis

Teksti autor: Toomas Hiio, ilmunud Õpetajate Lehes, 21. septembril 2018

Pean alustama sellest, et ma ei ole kunagi õpetaja olnud, sest 1991. aastal lõpetasin õigusajaloo eriprogrammi järgi, mis võimaldas viilida õpetajakoolitusest koos kooli- ja pioneerilaagripraktikaga. Mõni aasta tagasi tehti mulle ettepanek koostada gümnaasiumi ajalooõpiku käsikiri. Muidugi mitte üksi, ikka koos kogenud ajalooõpetajaga. Nüüd siis, endiselt võhikuna ajaloo õpetamise praktika vallas, kirjutangi seda artiklit.

Ajalugu nagu iga teadus peab aitama inimesel ja ühiskonnal leida paljude valikute seast need õiged ja langetada pädeva otsuse. Ajaloo tähtsus koolis on kahanenud, sest ajalooeksam ei ole enam eeldus, mis aitab end vinnata haridusredeli järgmisele pulgale. Sellest on kahju. Ilma ajaloota ei saa hakkama isegi Euroopa Liit, mis kanoniseerib oma asutajaid ja tähistab ümmargusi tähtpäevi. Kuid ka ajaloo ületähtsustamine on toonud kaasa raskeid tagajärgi, kui ajalugu ei käsitata teaduslikul uurimistööl põhineva distsipliini, vaid ainuüksi loona, mis on riigi ja rahva identiteedi, nn mälupoliitika ja suhtekorralduse tööriist. Ajalugu osutab seaduspärasustele, mis on inimkonda saatnud, ja on sellisena vajalik, isegi kui neid vigu mõnikord korratakse. Ajalugu on mõneti teistsugune teadus kui loodus- ja täppisteadused, kus revolutsiooniline idee võib tabada uurijat isegi enne 30. eluaastat. Ajalugu põhineb lugemusel ja suure lugemuse saavutamine võtab aega. Praegune aeg ei ole lugemise aeg, sest meie tähelepanu pärast võistlevad tooted, mis on enamasti mõeldud meele lahutamiseks. Kuid aeg-ajalt võiks tõmmata hinge ja mõelda, millega me õieti oma päevi ja öid ühismeedias või teleri ees surma poole veeretame. Õpetajagi on inimene ja õpetussõna „käige minu sõnade, mitte tegude järgi“ on praegu sama raske kehtestada, kui oli mõnel libastuma kippunud kirikuõpetajal sajand ja rohkem tagasi. Pisut laiemas plaanis võib isegi õnnetu armastuse võidukäiku põhjendada vähese lugemusega – sest millest muust suur osa kirjandusest ikka kirjutab kui õnnetu armastuse juhtumeist. Samuti nagu äpardustest selles vallas säästab lugemus, aitab ajaloo tundmine vältida vigu laiemas plaanis.

Eestil ei ole ametlikku ajalugu ning ajalooõpikud kirjastatakse kirjastuste ja autorite vabas konkurentsis ja koostöös selleks seatud ja kutsutud haridusametnikega. See on hea, sest iga teadus, ka ajalooteadus, on väideldav. Väitluse faktid ja argumendid peavad vastama teadusliku uurimistöö kaasaegsetele tulemustele. Kui ajalooõpikuid kirjastaks ainult näiteks mõni Eesti Rahvuskirjastus, kehtestuks neis õpikuis peagi ainus ja õige ametlik ajalookäsitus. Kuna Eestil aga ametlik ajalugu puudub, õpetatakse meil ajalugu tänapäevani välja. Seevastu paljudes Euroopa maades, kus poliitika eri osaliste lähiajalookäsitus oli väga erinev, lõpetati veel meie sajandi alguseski ajalooõpetus näiteks Teise maailmasõjaga. Eestis seda muret pole: seaduski on sätestanud muu hulgas, et „õpilane teab, kes olid Ronald Reagan, Mihhail Gorbatšov, Boriss Jeltsin, Arnold Rüütel, Lennart Meri, Edgar Savisaar ja Mart Laar, ning iseloomustab nende tegevust.“ Ilma valehäbi ja poliithirmudeta suunavad õpikuülesanded õpilasi arutlema päevakajaliste küsimuste, aga ka teemade üle, millega maailma helgemad pead on aastakümneid või sajandeidki hädas olnud.

Peaaegu iga asi on mingil määral inertne. Ei ole teisiti ka ajalooõpetusega. Autori ja kirjastaja jaoks on lihtsam vanast õpikust kopeeritud ja kleebitud teksti siit-sealt värskendada ja uue aastanumbriga trükikotta saata kui päris uut kirjutama hakata. Ka õpetaja ei jaksa igal aastal uusi lisaõppevahendeid valmistada. Kuid muutuvas maailmas muutuvad ka teadmised, mida õpilane ajalootunnis omandada võiks. Kui Pipil ei olnud vaja õppida, mis oli Portugali pealinn, sest ta oli isaga Lissabonis käinud, siis tänapäeval on selliseid Pipisid terve klassitäis. Aga näitel on ka teine pool, sest lapsena Lissabonis käimine ei pruugi anda aimu sellest, kuidas Portugalist on saanud nüüdne Portugal. Praegu leidub palju võhiklikkust Portugali, aga ka Kreeka, Läti, Soome, Rootsi ja paljude teiste riikide mineviku ja tänapäeva osas. Kuna teadmisi pole piisavalt, tulevad kergelt üldistused alates lõunaeurooplaste võlgu elamise hurjutamisest ning lõpetades Soome ja Rootsi tõrksusega NATOga liitumisel. Aga õppekava pole kummist ja seetõttu ei ole ka naaberriikide ajaloost tunnis palju juttu. Endiselt on suur rõhk NSV Liidu ja USA ning rahvusvaheliste suhete ajalool. See on 30 aasta taguse kahepooluselise maailmakorralduse pärand, kui ida- ja läänebloki vastasseisus pidi selguma sotsialistliku ühiskonnakorralduse vääramatu paremus. Selle sajandi alguses haagiti sellega totalitarismi ja diktatuuride massiivne käsitlus, mis aitab näidata, kuidas asjad võisid veel hiljuti minna väga halvasti. Kuid halvasti läheb mõnel pool jätkuvalt, pisut meie kokkutõmbuva õhtumaa vaatealast kaugemal, ning enam ei põhjusta seda ainult kas natsism või kommunism. Ometigi kas siis inertsist või mugavusest seda ikka ja jälle kiputakse väitma.

Ajalootund valmistab õpilasi ette maailma jaoks, milles neil tuleb lähema veerandsajandi jooksul elada. Hiina, India, USA, Indoneesia, Brasilia, Pakistan, Nigeeria, Bangladesh, Venemaa, Mehhiko, Jaapan, Etioopia, Filipiinid, Egiptus, Vietnam, Kongo, Saksamaa, Iraan, Türgi ja Tai – need on praegu maailma 20 kõige suurema rahvaarvuga riiki. Rahvarohkus ei ole lihtsalt suur hulk inimesi, vaid see on ka majanduse ja rahvusvahelise mõju potentsiaal, mis sageli ka realiseeritakse. Kui palju on selles loetelus riike, mille lähema ja kaugema mineviku kohta gümnaasiumiõpilane ajalootunnis kuuleb? Sedasama võib küsida ka Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide kohta.

Ideekalendri 24. nädal. Sinu mõtted on lihtsalt seebimullid

Hiljutisel õpetajatekoolitusel jagasid Mauruse 1. klassi autorid mõtteid, mis kogenud õpetajaid ilmselt rivist välja ei löö, aga panevad koolikauge inimese ehk teisi enda ümber rohkem märkama.

Esimene klass on n-ö tasandusklass. Lapsed tulevad erineva lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskustega, erinevatest kodudest ja erinevate harjumustega. Õpetaja üllaim eesmärk on aidata lapsel kasvada harmooniliseks, ise endaga hakkama saavaks ja teistest hoolivaks inimeseks. Arvestada tuleb aga kõigega ja näiteks lugemisraskustega laps ei pruugi olla püsimatu või laisk. Eripedagoog Ingrit Talvist tõi koolitusel välja ühe hiljutise jahmatava uuringutulemuse: 70% õpiraskustest on tingitud tajuhäiretest. Kas kujutate ette, et püüdes lugeda seda teksti, jooksevad tähed oma kohalt ära? Või teie silm lihtsalt ei erista A-d ja E-d, kõrv pikka ja lühikest häälikut?

Mauruse peatoimetaja Mirjam Puumeister kirjutab tänases postituses kohalolekust ja mõttemüraga toimetulekust. Harjutades ennast tähele panema, suudame ka teisi rohkem märgata ja nende eripäradega arvestada.

Tänases videoblogis räägib kauaaegne klassiõpetaja ja Mauruse esimese klassi õppematerjalide autor Heli Prii oma kogemustest laste tähelepanu suunata. Postitusega on kaasas kolm erinevat töölehte I kooliastme õpilastele.

Sinu mõtted on lihtsalt seebimullid

Teksti autor: Mirjam Puumeister

Mis siin rääkida laste keskendumisraskustest, kui keskendumishäired mõjutavad ka meie, täiskasvanute elu. Käitumismustrid ja hoiakud nagu „oi, mul on kogu aeg nii kiire“ võimendavad tihedat mõtteliiklust ja üldist virvarri peas.

Umbes kümme aastat tagasi, kui hakkasin joogas käima, puutusin esmakordselt kokku ka eelhäälestava lõdvestamisega. Pean ütlema, et siiani on vahel enne joogatundi matil seistes meeletult raske vabaneda igapäevamõtetest („mida poest osta“, „kas lapsel on homme lasteaiaks puhas särk selga panna” ja „ahjaa, bensiini peab ka ostma“) ning tulla oma kehasse, hingata siin ja praegu. Kuid olen õppinud, et joogatund, milles olen siin-ja-praegu hetkes, õnnestub kordades paremini ja annab rohkem energiat kui uitama läinud mõtetega tund.

Seega üritan joogatunnis omandatud oskust – olla hetkes kohal ja märgata toimuvat – rakendada ka oma töö- ja igapäevaelus. Mindfulness´i ehk ärksameelsuse lähtekohaks on kontakti loomine praeguse hetkega, lihtsalt selle vastuvõtmine ja aktsepteerimine. Kõige parem on seda praktiseerida, kui olla endaga lahke ja tunda huvi kogemuse vastu. Pole mõtet endaga pahandada, kui hetkes olemine kohe ei õnnestu või mõtete virvarr ei lase olla. Vaatleja printsiipi ei ole esialgu lihtne rakendada, kuid kui järjekindlalt püüda olla ärksameelne ja hetkes kohal, aitab see mingil hetkel näha enda elu n-ö vaatlejana kõrvalt ning liikuda edasi oma teadlikkuse avastamiseni.

Ärksameelsusele, mis tugineb budismi traditsioonidele, ja selle levikule kaasajal on aluse pannud Massachusettsi ülikooli emeriitprofessor Jon Kabat-Zinn (s 1944). Ta õpetas ärksameelsust esmalt oma patsientidele, kes kannatasid erinevate valude käes. Selgus, et valusse teadlikult suhtudes võib seda vähendada või vähemalt talutavaks muuta. Kabat-Zinni patsiendid, kes seda proovisid, tundsid end õnnelikuma ja rahulikumana isegi koos valuga. Ärksameelsust ongi kõige rohkem järgitud USAs, kus selle rakendamist töökohal soosivad paljud suurettevõtted, nagu Google, Apple, Yahoo! jt. Enim kasutatakse ärksameelsuse praktikana mediteerimist, kuid seda saab kasutada ka palju laiemalt ning ei pea keskenduma ainult mediteerimisele.

Positiivsed muutused, mida toob kaasa mediteerimine

Nagu kirjutas Maria eelmisel nädalal oma vaikuseminutite loos (loe lähemalt), siis kahenädalane teadveloleku kursus õpetas talle, et meditatsioon ei ole midagi keerulist ega esoteerilist (ärksameelsuse kõige levinum praktika Eestis ongi vaikuseminutite programm).

Paljud teadusuuringud kinnitavad, et meditatsioon tõepoolest muudab aju töökorraldust, sel näib olevat terve hulk neuroloogilisi mõjusid. Näiteks aitab meditatsioon säästa aju selle vananemisprotsessis, rahustada mina-keskust ning pakkuda leevendust depressiooni ja ärevuse korral. Kuid vaatleme veidi lähemalt, kuidas juba vaid mõnepäevane harjutamine parandab keskendumist ja tähelepanu.
2013. aastal California ülikoolis läbi viidud uurimuses kinnitatakse, et vaid mõned nädalad väldanud meditatsioonikursus parandas koguni 16 protsendipunkti võrra inimeste oskust keskenduda ja oma mälu kasutada. Uuringus vaadeldi ülikooli sisseastujate sooritusvõimet standardse GRE-testi verbaalse põhjendamise osas. Kuna keskendumine mingile objektile, ideele või tegevusele on meditatsiooni üks põhieesmärke, siis ei ole üllatav, et meditatsioon parandab kognitiivseid võimeid nii, et see väljendub ka tööl ja õpinguis.

Ärksameelsuse praktikad klassiruumis

Meditatsioon mõjub arengufaasis lapse ajule samamoodi, kui mitte tugevamaltki. Siingi on tehtud teadusuuringuid, mis kinnitavad, et meditatsioon mõjub positiivselt koolilaste emotsionaalsele ja kognitiivsele võimekusele. Mõned koolid on juba lisanud meditatsiooni igapäevasesse tunniplaani, sest paratamatult puutuvad lapsed kokku nii koolisiseste kui ka -väliste stressiallikatega. Lisaks meditatsioonile võib klassiruumis ärksameelsuse praktikana kasutada ka hingamisharjutusi või lihtsaid venitusharjutusi. Ühes meie varasemas ideekalendri postituses oli juttu kritseldamise positiivsest mõjust (loe lähemalt). Näiteks aitab kritseldamine paremini keskenduda, sest ei lase ajul lülituda puhkerežiimile, hakata unistama, meenutama vms. Käeline tegevus pakub ajule lisastiimulit, mis muudab ka kuulamise efektiivsemaks. Kritseldamist kui ärksameelsuse praktikat saab teadliku meetodina kasutada näiteks kuulates, konspekteerides, mingit tegevust planeerides või lahendusi otsides.

Mõtted on tõesti vahel nagu seebimullid, millega ei peagi alati midagi ette võtma, vaatle lihtsalt nende lendu ja lase neil iseenesest leida oma ots. Märgates, kuidas mõtted rändavad, ja tehes selle kohta järeldusi, on ka lihtsam lastele neid tehnikaid õpetada. Soovitan soojalt tuua vahetevahel oma tähelepanu hingamisele ja panna tähele, kuidas see mõjub meelele ja kehale.

Namaste

Uuri lisaks


Millised on Sinu nipid, kuidas saada õpilased õppetööle keskenduma? Pikaajalise kogemusega klassiõpetaja Heli Prii jagab enda omi: 


 

Liitu ideekalendriga!

Ideekalendri 23. nädal. Keskendumine vaikuseminutite abiga

Head sõbrad!
 
Ideekalendri teise hooaja avakuu teema on TÄHELEPANU JA KESKENDUMINE.  
 
Järjest rohkem kurdetakse laste vähese tähelepanu- ja keskendumisvõime üle. Laste pealt näeme aga eneste käitumise muutusi kõige paremini ja seega võime täiskasvanutena esmalt peeglisse vaadata. Meie igapäevases käitumismustris on palju inimlikku „kuulen, aga ei kuula“-suhtlemist ja enamasti ei taju me tihedat mõtete liiklust oma peas. Õnneks tegutseb Eestis MTÜ Vaikuseminutid, kes on välja pakkunud seeria teadveloleku harjutusi õpilastega kasutamiseks ning koolitusprogrammid täiskasvanutele. Sel nädalal uurimegi, kuidas suhtuvad vaikuseminutitesse õpetajad ja õpilased.


 

Vaikuseminutite lugu Kiviõli 1. Keskkoolis
Teksti autor: Maria Uuetoa

Uue õppeaasta alguses on paras väljakutse tuua õpilaste tähelepanu puhkerežiimilt ja vahetunnilt tagasi õppetöö juurde. Loomulikult aitavad seda teha sisse harjutatud tunnialguse tegevused, aga vahel teevad õpilased neid automaatselt. Valmisolek keskendunult tunni teemaga tegeleda võib jääda saavutamata.

Mul ei olnud esialgu ühtegi meetodit, mis aitaks õpilaste tähelepanu suunata või arendada. Õppisin ise sellises koolis, kus keskendumisharjutused ja tähelepanuvõime treenimine olid integreeritud erinevatesse tegevustesse, seda ei rõhutatud, et õpime praegu keskenduma. Külastades ka hiljem integreeritud tegevustega koole, nägin, et sealsed õpilased eristuvad just oma süvenemise ja rahuliku uuriva oleku poolest. Veetsin ühe õppepäeva koos viienda klassi lastega ja pidin endale pidevalt meelde tuletama, et nad on nooremad, kui mulle paistavad. Tavakoolides aga on vaja keskendumise ja süvenemisega eraldi tegeleda.

Õpetajana tööle asudes hakkasin otsima meetodeid, millest võiks olla abi. Katsetasin 4.–12. klasside õpilastega erinevaid mänge, vaikuseminutite harjutusi (vt vaikuseminutid.ee) ja lihtsalt muusika kuulamist. Esialgu oli igas klassis keegi, kes igal vaiksemal hetkel tahtis endale tähelepanu tõmmata. Enamikust klassidest see komme kadus, kui kaasõpilased end häirida ei lasknud.

Selleks ajaks, kui meie koolil avanes võimalus saada vaikuseminutite programmi koolitusi, olin juba üht-teist proovinud. Umbes 20 Kiviõli 1. Keskkooli õpetajat läbis baaskoolituse vaikuseminutite kasutamiseks, koos kahe kolleegiga osalesime põhjalikumal teadveloleku kursusel, mis kestis kaheksa nädalat. See kogemus aitas mõista, et meditatsioon ei ole midagi keerulist ega esoteerilist.

Eelmise õppeaasta detsembris viisime koolis läbi vaikuseminutite fookuskuu. Kuna meil on 1.–9. klassidel esmaspäeviti esimene tund klassijuhatajatund, kasutasime seda harjutuste tegemiseks. Õpetajad valisid igaks nädalaks ühe harjutuse vaikuseminutite käsiraamatust. Fookuskuu jooksul katsetasid keskendumisharjutusi ka need kolleegid, kes ei osalenud baaskoolitusel.

Küsisin kolleegidelt, miks nad vaikuseminuteid ja muid sarnaseid harjutusi proovida tahtsid. Paljud tõid esile mure õpilaste keskendumisvõime pärast. Mainiti ka õpilaste või lapsevanemate huvi.

Nii mõnigi ei uskunud, et vaikuseminutid toimivad. Alice Aaviksoo oli üks neist, aga olles uurinud aju töötamist, soostus ta siiski proovima: „Katsetasin vaikuseminutite harjutusi, mis kodulehel üleval on, ja serveerisin seda tegevust mänguna. Harjutused aitasid klassil tõeliselt rahuneda, vabaneda ärevast õhkkonnast.“ Alice on kasutanud harjutusi 1.–6. klasside õpilastega.

Olen ise kogenud, kuidas regulaarne meditatsiooniga tegelemine aitab emotsioone tasakaalustada ja prioriteete paika seada, vabaneda muretsemisest ja olla tõeliselt rahul olevikuga. Mitmed õpilased on sarnast mõju täheldanud.

Oluline on katsetada erinevaid võimalusi ja leida meetod, mis sobib Sulle ja Sinu õpilastele kõige paremini. Minu õpilastele sobisid alustamiseks lühemad harjutused, mis aitasid keskenduda ühele tegevusele, näiteks kuulamine. Samuti olid populaarsed sellised harjutused, kus tuli ette kujutada mõnd olukorda.

Konkreetsete harjutustega saab tutvuda vaikuseminutite programmi kodulehel www.vaikuseminutid.ee/harjutused


 

Vaata videost, mida arvavad vaikuseminutitest õpilased. (TV3, Vaikuseminutid / youtube.com)


 

Liitu ideekalendriga!