Kirjandusõpik – veetilk ehituskividel

Toimetuses saab viimast lihvi gümnaasiumi kohustuslikku kursust „kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine“ kattev Eva Lepiku ning Edward Kessi õpik „Maailm veetilgas”. Õpikut oodates kirjutab sellest pikemalt meie emakeele ka algklasside suuna peatoimetaja Loone Ots

Uus vaade

„Maailm veetilgas“ on gümnaasiumi esimese kohustusliku kursuse „Kirjanduse analüüs ja tõlgendamine“ õppematerjal. Autorid Eva Lepik ja Edward Kess on ühendanud akadeemilise vaimsuse ja praktilise, koolikeskkonnas katsetatud ning täiustatud metoodika.

Tartu ülikooli semiootika osakonnas töötav Lepik läheneb kirjandusteosele kui intertekstuaalsele märgisüsteemile, mille tõlgendaja on vaba ja võib kulgeda erinevaid radu pidi. Uue õppekava üld- ja aineosa nõudeist lähtudes ongi õpiku põhirõhk tekstinäidete tõlgendamisel, sest tähtis on kujundada oskus teooriat rakendada. Õpiku vaatepiiri avarus lubab käsitleda kirjandust laiemalt kui sõna- ja autorikeskne vaade.

Gümnaasiumi riikliku õppekava nõuded seavad eesmärgiks, et õpilastest kujundatakse iseseisva analüüsi pädevusi ja kriitilist mõtlemist, oskust näha teksti alla ja ridade vahele. Kirjaniku loodud maailma olukorrad peegeldavad pärismaailma omi. Autori loomingu kaudu saame mudeldada käitumismustreid reaalses inimsuhtluses ja õpetada reaalse ühiskonna väärtusi ning norme.

Probleem on aga see, et tähemärkides kirjutatu jääb sageli noorte jaoks köitvuselt tehnovahenditega kujutatule alla. Maurusega lähedamalt seotud tegevõpetajad nendivad, et kirjandusklassika jääb 21. sajandi alguse õppurile kaugeks, ei peegelda enam reaalsust või siis on peegeldus hägune ja õpilasele hoomamatu. Põhjus on nii harjumus mitte lugeda ilukirjandust kui napp arusaam teostes kujutatud ajastute kultuurikontekstidest. Kuivõrd üht ja sama ajastut käsitlevad eri õppeainete kursused ei pruugi olla sünkroonsed, võib tekkida olukord, kus põhikooli taustateadmistest ei piisa, ise omandatu puudub, aga gümnaasiumi kursus, mis võiks tekstide mõistmist toetada, toimub alles järgmisel aastal.

Kirjandusanalüüsi ja tõlgendamise kursust õpitakse enamikus gümnaasiumides 10. klassis. Aine abstraktsuse määr on küllalt kõrge. Seoste loomine väljapoole kirjanduse välja on materjali omandamise ja kinnistamise huvides määrava tähtsusega. Parim võimalus see eesmärk täita on distsipliine lõimida. Semiootika üks aluseid ongi postulaat, et nähtused, sh tekstid, ei esine üksikult, vaid kontekstis ja vastasmõjuvalt.

Benajmin Bloomi taksonoomia alusel on kognitiivne ja afektiivne pool õppimises võrdse kaalu ja akadeemilise materjali omandamiseks ühesuguse tähendusega. Kolmas võrdselt oluline sammas, psühhomotoorne taksonoomia, jäägu siinsest kirjutisest välja. Kirjanduse metakeelt õppides on algajal suur kasu just afektiivse pedagoogika võimalusest. Eesti kool keskendub rohkem kognitiivsele, teadmisi ja mõtlemist rakendavale lähenemisele. Afektiivne ehk tundeid ja emotsioone õhutav osa jääb õppekava tiheduses süvakihti. Väärtused, mille vahendamine peaks olema uut ühiskonnaliiget ette valmistades kesksel kohal, jäävad seetõttu tagaplaanile. Niisiis on kurvastavalt sage olukord, kus õpilane teab teost, selle autorit ja sisu, ent ei adu, millised ühiskondlikke väärtusi kannab tema refereeritud tekst. Pole saladus, et internetikeskkonnad pakuvad rikkalikku materjali mis tahes kirjandusteose entsüklopeediliseks ülevaateks, ent tõusevad harva metatasandile, mille analüütiliste pädevuste omandamine on just kirjanduskursuste eesmärk.

Õpilane ei huvitu heast klassikalisest kirjandusest (klassikalise all mõtlen erialateadlaste tunnustatud ja ühiskonnas olulisi probleeme lahkavaid väärttekste), sest tal ei teki sellega emotsionaalset sidet. Leheküljepikkust ümberjutustust meelde jättes teab õpilane, et peab järgmiseks ainetunniks omandama järgmise samas laadis info, aga eelmist ehk ei lähe enam kunagi vaja. Kuidas suunata ta iseseisvalt edasi lugema? Teose kokkuvõte ei pruugi mõjuda kutsuvalt. Seoste loomine kirjandusest väljapoole lubaks käivitada õpilase emotsionaalse mõttetasandi. Õppekava pakub kirjanduse lõimimist teatri- ja filmikunstiga, kuid ei suuna siduma kirjandust traditsiooniliste kaunite kunstide, eeskätt kujutava kunstiga. Samas on seda hõlbus teha isegi paberõpikus.

Veetilga maailmad

Lepiku ja Kessi õpiku põhimeetod on kognitiivne hierarhia, kuid afektiivsuse paralleel läbib kõiki peatükke. Autorid eeldavad, et valinud õppimiseks üldharidusgümnaasiumi, kavandab noor akadeemilist tulevikku kõrghariduses. Seepärast järgib õpik pigem kõrgkooli õppematerjali mudelit. Analüüsides veetilka, s.o kirjandusteost seestpoolt, lammutades tähemärkide pusle kui terviku, näeme, millest see koosneb. Vaadeldes sama teost ehk veetilka väljast, näeme ajastu heiastusi ja mikromõõtmes illusiooni suurest ühiskonnast ja selle toimimisest konkreetsel ajajärgul.

Õpikul on 12 õppekavas sätestatud teemasid järgivat peatükki. Need jagunevad alapeatükkideks, sobitudes 35 tunni pikkuse kursusega. Teemad võiks saada käsitletud ka 33 tunniga. Ülejäänud aega saab õpetaja kasutada oma äranägemist mööda. Semiootiline analüüsimeetod põhineb Moskva-Tartu koolkonna saavutustel ja toetub osalt dr Ülle Pärli loengutele. Meetod rõhutab kultuurikonteksti ning intertekstuaalsuse osa kirjanduse loomisel, aga ka mõistmisel. Tähendust konstrueerides võib lugeja autorist ja tema eesmärkidest kaugenda. Kujukas näide on Jaan Kaplinski kultusluuletus „Vercingetorix ütles“. Aastakümneid on seda tõlgendatud kui Nõukogude Liiduga vägisi ühendatud Eesti allegooriat. Autori väitel kirjutas ta aga lihtsalt loomingulise fantaasia ajaloolise Vercingetorixi sõnadest tema kodumaa vallutajate imperaatorile. Modernismiajastu kooli absoluutne tõde on õpikus asendunud postmodernse ajastu paradigmaga, kus tõde on suhteline ja muutuv. Omandades oskuse lugeda tekste eri moel või mõista pealtnäha erinevate tekstide ajastulist / kultuurikontekstuaalset sarnasust, peaks paranema õpilase toimetulek reaalses elus, sest ta suudab kohaneda, areneda ja vajaduse korral oma seniseid tõekspidamisi ümber hinnata, säilitades ühiskonnas tunnustatud alusväärtused.

Märkide sidusus

Õpilase afektiivse potentsiaali äratamiseks on toimetajad Õnne Kepp ja Maarja Valk lisanud võimalikult palju illustratsioone, kommentaare ja autorite ning teoste saatusega seotud seiku. Nii ilmestab lõiku Roland Barthes´i läbimurdeteosest „Autori surm“ lisateave, et autor põdes 1930. aastate lõpus raskekujulist tuberkuloosi, kuid pääses selle tõttu II maailmasõja lahingutandritelt, üks surmaoht välistas teise, kuid jättis surma teema eeldamisi Barthes´i teadvusse. Samas on pealkiri „Autori surm“, originaalis „Mort d´auteur“, kalambuurne, luues prantsuskeelsele alglugejale seose keskaegse kirjandusteosega „[Kuningas] Arthuri surm“, originaalis „Mort d´Arthur“. Saamasuguseid seoseid luuakse illustratsioonidega. Näiteks käsitletakse autori vaadet kirjandusele, mh autobiograafiaid. Väide, et autor loob lugejale endast sellise pildi, nagu ta ise soovib, on illustreeritud vigase kunstniku Henri de Toulouse-Lautreci autoportreega, kus ta oma invaliidsust varjab. Olulisemaid teemasid kinnistavadki suuremad illustratsioonid tekstis ja lisateave lehekülgede servapaneelidel. Viimased tutvustavad lühidalt tekstis mainitud isikuid, selgitavad vähem tuntud sõnu ja kommenteerivad põhiteksti või, nagu Kaplinski luuletuse puhul, polemiseerivad sellega. Lisatud on viiteid, kust huvi korral lugeda nt kriitilisi artikleid kõnealuste teoste kohta. Nii õpetaja kui õpilane peaks saama kasu analüüsitavate tekstide paigutamisest teooriaga samade kaante vahele.

Selle kõik on kujundaja Heisi Väljak oskuslikult liigendanud, rööpinfo toetab põhiteavet ka visuaalselt, üleminek paneeli tekstidesse on viidud põhiteksti sisse, mistõttu pole võimalik taustamaterjali eirata. Raamatu lõpus on põhjalik bibliograafia.

Lisaväärtusi

Lepiku ja Kessi õpik peaks olema hea uuendus ka õpetajale. Võimalus astuda sammuke edasi kanoonilisest paradigmast autor-tekst-lugeja loob head tingimused õpetaja ning õpilase partnerlusele. Selle õpiku kaudu loodavad autorid tõsta huvi mitte pelgalt päevakajalise ilukirjanduse vastu, vaid kujundada õppeprotsessi käigus ja selle tulemusel arusaam, et kogu meie elu alus on intertekstuaalsus, oleviku ja mineviku, aga samas ka eri kultuuride ja keelte pidevalt taasloodav side. Tähed ja sõnad on ühtaegu nii kirjanduse kui ühiskondlike suhete ehituskivid. Neile tilkuv vesi voolab noore kirjandusuurija mõttemaailma, kastes mitte pelgalt teadmisi, vaid ka oskusi rakendada neid ühiskonnas tunnustatud väärtuste, sealhulgas kirjanduse enda edendamisel.

Õpetajateleht kirjutab: Suur väike protsendiraamat

Tallinna Lilleküla gümnaasiumi ­matemaatikaõpetaja Vilve Lepik kirjutab Õpetajate Lehes meie protsendraamatust.

v2ikeprotsendiraamatKoolimatemaatika üks igavesi valulapsi on protsendiõpetus. See on teema, mille selgekssaamise vajadus igapäevaelust on kõigile ilmselge, kuid mis vaatamata õpetajate pingutustele kipub paljudele õpilastele probleeme valmistavat. Ses mõttes on kirjastuse Maurus väljaandena hiljuti ilmunud Regina Reinupi „Väike protsendiraamat“ igati teretulnud lugemismaterjal.

Kogenud matemaatikaõpetaja pakub selles värske ja huvitava metoodilise käsitluse protsentidest ja nende arvutamisest.

Raamatul on kindlasti mitu sihtrühma. Autor ise ütleb nii: „Loodan, et suudan protsentide teema õpilastele – aga miks ka mitte nende vanematele – lähemale tuua ning et ka matemaatikaõpetajad saavad sellest raamatust ideid teema lapsesõbralikumaks õpetamiseks. Raamat sobib nii põhikooliõpilastele lisamaterjaliks kui ka keskkooliõpilastele protsentide teema kordamiseks.“

Esimene pool raamatust avab protsendi olemuse ning teeb hästi selgeks kolm keskset mõistet: tervik, osa ja osamäär. Protsentülesannete lahendamisel lisandub mõiste protsendimäär. Autor käib järjekindlalt läbi kõik olulised protsentarvutuse põhiülesanded. Käsitlus on oma tasemelt suunatud põhikooli õpilasele, hästiloetav ja matemaatilist sümboolikat vältiv, teksti mõistmist toetavad arvukad asjakohased illustratsioonid ja konkreetsed arvutusnäited. Usun, et siit leiab ka iga matemaatikaõpetaja mõne uue nipi või värske lähenemisnurga.

Raamatu teine pool kannab pealkirja „Rakendused“. Siin on vaadeldud igapäevaelus sageli ettetulevaid protsentarvutuse situatsioone: alla- ja juurdehindlused; raha hoiustamine ja laenamine; segud ja sulamid; valimisstatistika. Vastavad situatsioonid on detailselt lahti harutatud ja esitatud kommentaaridega läbipõimitud näidislahendused. Toredad ja õpilastele mõistetavad näited ning nende hästivisualiseeritud käsitlus sobivad rikastama iga õpetaja metoodikavaru.

Lisaväärtusena on autor raamatule lisanud protsendiketta, mida keerutades näeb seost protsentide, harilike ja kümnendmurdude vahel ning juhised, kuidas arvutada peast osa suurust tervikust.

Head lugemist ja arvutamist!

Esimese klassi eesti keele õppekomplekt

Tartus toimud Lugemisühingu konverentsil “Alustame aabitsaga” kergitasime esimest korda saladuseloori oma ettevalmistamsiel olevalt esimese klassi eesti keele õppekomplektilt, mis valmib lõplikult 2015. aasta augustis. Autorid on Janno Põldma, Heiki Ernits, Heli Prii ja Loone Ots ning komplekt valmib koostöös Joonisfilmiga.

 

Mauruse esimese klassi õppekomplekt vastab põhikooli riiklikule õppekavale ja arvestab 21. sajandi Eesti lapsega. Eesmärk on ärata huvi emakeele ja lugemise vastu ning kinnistada õppekavas rõhutatud väärtusi ja pädevusi.

Õppekava peab tähtsaks nii eesti kultuuri traditsioone kui üleilmse kogukonna toimimiseks vajaliku avatuse, sallivuse ja erinevuste tunnustamist. Mauruse esimese klassi eesti keele õppekomplekt rõhutab loova, mitmekülgse ja eri rollides toimetuleva isiksuse arengut, lõimides emakeelt teiste õppeainetega

Autorid on valinud aabitsa keskkonnaks lastele tuntud ja omaks võetud Leiutajateküla Lotte maailma, kus tegutsevad väga erinevad, kuid üksteist austavad ja hoidvad ning ühiseid väärtusi edendavad elanikud. Aabitsas ja lugemikus kujutatud väärtushinnangud ja käitumismustrid on samad, mida ootame koolilastelt, tulevastelt kodanikelt. Neid ühendab loovus, optimism, huumorimeel ja aktiivne eluhoiak. Köitvad stseenid peaks suunama last lugema lisa ka väljaspool koolitunde ning kujundama positiive suhtumise lugemisse.

Õppekomplekti juurde kuulub õpetajaraamatu ülesannet täitev põhjalike selgitustega näidistöökava. Kogu emakeele komplekt on lõimitud nädalateemade kaupa ka matemaatika ja loodusõpetuse tööraamatutega, mis Maurusel samuti ettevalmistamisel.

2014/15 õppeaastal katsetatakse õppekomplekti 8 koolis ligi 500 õpilasega 20 õpetaja osavõtul.

Komplekti kuuluvad: aabits, aabitsa töövihik, kirjatehnikavihik, lugemik (õpik teiseks poolaastaks) ja lugemiku töövihik.

Head sõbrad!

TarvoMaurus on noor ja kiirelt arenev kirjastus, mis on keskendunud eelkõige kooliõpikute kirjastamisele ja levitamisele. Arengu ja kasvamise võtmesõnaks on õppimine, ning siinjuures on lisaks meie enda kogemusele oluline ka väljastpoolt tulev tagasiside. Meile on hindamatu väärtusega õppematerjalide kasutajate – õppijate ja õpetajate – vastukaja. Selle eest täname Teid juba ette! Mauruse eesmärgiks on luua kaasaegseid õppmaterjale, mis töötavad, ning seda nii õppija kui õpetaja jaoks, aidates levitada uusi teadmisi ja oskusi.

Läinud aasta oli Mauruse jaoks tegus. Lisaks keemia- ja füüsikamaterjalidele sai meie gümnaasiumiõpikute riiul jõudsat täiendust ka ajaloo valdkonnas. Ilmusid Eesti ja üldajaloo gümnaasiumiõpikud, autoriteks Lauri Vahtre ja Mart Laar. Seejuures avaldasime oma esimese e-õpiku, mis on muuseas üldse esimene gümnaasiumile mõeldud e-õpik Eestis.

E-õpik on abiks nii õpetajale tunni läbiviimisel, näiteks esitlusvahendina, kui ka õpilasele iseseisval õppimisel. Sisuliselt on Eesti ajaloo e-õpik traditsioonilise paberõpiku järgmine aste, mis loob põnevaid ja tähenduslikke seoseid Internetis leiduvate materjalidega: YouTube’i videoklipid, Vikipeedia artiklid, raadiosaated, Rahvusringhäälingu hindamatu arhiiv, Google’i kaardid jpm. Nimetatud tähenduslike seoste näol tekibki e-õpiku uus kvaliteet – info, mis on „kuskil olemas”, muutub kättesaadavaks ja mõistetavaks just õigel hetkel, luues õpilase jaoks interaktiivseid ja põnevaid seoseid. On oluline, et tekiks õpetamist ja õppimist toetav kontekst, selliselt on Eesti ajaloo e-õpik hea näide info mitmekülgsest kasutamisest, koondades enda alla olulisemad vastava ala infoallikad. Ühtlasi lähtub e-õpik tänapäeva õpilase jaoks nii tavapäraseks saanud infotarbimise harjumuse viisist: Internetis surfamisest. E-õpik on kasutajasõbralik, see töötab igas seadmes, alates nutitelefonist ja lõpetades tavalise lauaarvutiga, kasutamiseks piisab vaid netiühendusest ja veebilehitsejast.

2014. aasta alguses täienes Eesti ajaloo õpiku II osa e-õpik uute materjalide võrra. Ühtlasi lisandus juba olemasolevale mitmeid uusi funktsioone. Rõõm on näha, et meiega peavad sammu ka kasutajad, keda lisandub pidevalt tervete klasside kaupa.

Vaatame lootusrikkalt õppeaastasse 2014/2015. Laieneme uutesse valdkondadesse: kirjandus, emakeel, matemaatika ja ühiskonnaõpetus.

Matemaatika osa avab Regina Reinupi „Väikse protsendiraamat“, mis ilmub juba märtsis. Kibe töö käib esindusliku autorkonnaga, kellel on kirjutamisel ühiskonnaõpetuse õpikud gümnaasiumile. Samuti ilmub uueks õppeaastaks kauaoodatud ühiskonnaõpetuse õpik 6. klassile (autor Madis Somelar). Muide, gümnaasiumi ühiskonnaõpetus on aine, milles planeerime oma järgmist e-õpikut.

Ja veel, tänu uutele ja ärksatele autoritele on Mauruse plaanid nii sotsiaal- kui loodusainete vallas ühe enam seotud ka põhikooli II ja III kooliastmega. Aga sellest juba peatselt!

Indu õppimiseks ja õpetamiseks!

Tarvo Siilaberg, peatoimetaja

Tarvo Siilaberg Õpetajate lehes: Taaskasutatavast infost saab e-õppematerjal

TelefonisTänases Õpetajate Lehes kirjutab meie peatoimetaja Tarvo Siilaberg pikemalt sellest miks ja kuidas me oma e-ajaloo õpikut tegime:

E-õppematerjali arendamise seisukohast pole küsimus selles, et midagi on puudu ja tuleb juurde luua – toota, kirjutada, filmida, salvestada, pildistada, joonistada. Küsimus on e-sfääris olemasoleva info kasutamises, selekteerimises ja korrastamises. Info sellelaadne taaskasutamine on tänapäeval argine ja möödapääsmatu. Nõnda argine, et õppematerjalide loojad seda meetodit sageli alahindavad.

Orkestreeritud muutuste pooldajad käsitavad e-õppematerjale millegi seninägematu tulekuna, mis peab tingimata „kõike” muutma. Seda kontseptsiooni esindavad e-õpikud ja -keskkonnad, mis on kogu oma toodetud „erilisuses” kohmakad ja heidutavad kasutajat, sest reaalsuse aktsepteerimise asemel püüavad need luua uut, oma reaalsust. Piltlikult öeldes: kui tarbijal on vaja autot, pole tal kasu lennukist – mis sellest, et see on kiirem ja võimsam.

Internet pakub nii tarkust kui ka lollust. Valiku nende kahe vahel peab tegema tarbija, õppija ja õpetaja. Püüda sellest tõdemusest mööda vaadata tähendab naasta enam kui kümnendi taha jäävate arutluskäikude juurde, mida iseloomustab küsimus Vikipeedia usaldusväärsusest. Vikipeedia näitel on kinnitust leidnud, et see, mis on vajalik ja mida kasutatakse, on ka korrastatud ja usaldusväärne.

Tänapäeval on mitu korda suurem tõenäosus, et kohalik raamatukogu – koos Barbara Cartlandi vaimse pärandiga – põleb maha, kui et hulkade tarkus Vikipeedia näol kaob. Vikipeedia näitel esitatud kasutatavuse ja usaldusväärsuse seos kehtib kogu e-sfääris leiduva info kohta – selle kasutajad on ühtaegu loojad, ning mida suurem on auditoorium (sihtrühm), seda suurem on sõnumi loomise prestiiž. Kvantiteet mõjutab sellises suhtes kvaliteeti.

Sellise õppematerjali koostamise võtmesõna on info taaskasutamine, mis on kättesaadav internetis. Loomulikult peab igasuguse info taaskasutamisel austama selle looja õigusi. Üleilmses infosfääris olemasolevat ja loodut kasutades loeb toimetaja ja koostaja kriitiline valik. Kirjeldatud õppevahendi näiteks on Mauruse kirjastuse Eesti ajaloo e-õpik, mis on koostatud Lauri Vahtre ja Mart Laari Eesti ajaloo gümnaasiumiõpiku (Maurus, 2013) baasil. Seega on e-õpik traditsioonilise paberõpiku evolutsiooniline jätke ning seda ka levitatakse selle kasutamist toetades.

Ajaloo e-õpik loob tähenduslikke seoseid internetis leiduvate materjalidega (YouTube’i videoklipid, Vikipeedia artiklid, raadiosaated, Google Maps jpm), mille on loonud ajaloolased ja ajaloo entusiastid, tehes need kättesaadavaks ja nähtavaks moel, mis toetab õpetamist ja õppimist. See tähendab, et olemasolev ja kasutatav materjal muutub kõnekaks tähenduslikes seostes õpikuga autori narratiiviga.

Nimetatud tähenduslike seoste näol tekibki e-õpiku uus kvaliteet – info, mis on „kuskil olemas”, saab kättesaadavaks ja mõistetavaks just siis, kui see on asjakohane ja vajalik. Siit ilmneb info taaskasutamisega kaasnev paradoks, et see, mis on (üleilmses e-sfääris) olemas – st kellegi kunagi kirjutatud, filmitud, salvestatud, pildistatud, joonistatud –, on tegelikult olemas alles siis, kui see saab tähenduslikus seoses kättesaadavaks ehk nähtavaks, mõistetavaks.

Ajalooõpiku seisukohast on oluline, et nõnda tekib õpetamist ja õppimist toetav kontekstuaalsus. Selliselt on kirjeldatud Eesti ajaloo e-õpik näide info taaskasutamise meetodi praktilisusest, mis lähtub vajadusest ja kasutajate väljakujunenud infotarbimisharjumustest.

———

KOMMENTAAR

Ootasime sellist õppematerjali juba ammu
Ingrid Paggi / Tallinna 21. kooli ajalooõpetaja

Kevadel 2014 hakkavad lõpetama õpilased, kes on pidanud õppima uue õppekava järgi, kuid kasutades vana õppekava järgi ülesehitatud õpikuid. Järelikult on õpiku järele lihtsalt karjuv vajadus.

Paberõpik on traditsiooniline, aga arvestades muutunud nõudeid nii tunni sisule kui ka läbiviimise vormile, on e-õpik ilmselgelt eelistatum. Õpetajalt eeldatakse tunnis audiovisuaalsete vahendite kasutamist, aga sobivate materjalide kokkuotsimine ja tehniline sobitamine konkreetse tunni nõudmistega neelab meeletult aega. On ääretult tänuväärne, kui selline eeltöö on Eesti ajaloo e-õpikuna tehtud ning kasutatav mitte ainult tunnis, vaid õpik annab õpilasele võimaluse materjali ka kodus üle vaadata ning puudujatel kõigest osa saada.

Ajalugu peab elama, vaimustama, innustama. Ilmselgelt annab e-õpik ühes oma lisamaterjaliga selleks suurepärase võimaluse. Lisaks võimaldab e-õpiku formaat kiiremini sisse viia vajalikke täiendusi ja muudatusi kui paberõpik. Uus põlvkond loeb ja tajub infot juba mõnevõrra teisiti – õpilased on rahul e-õpiku visuaalse lahenduse ning materjaliesitusega. Lisaks on õpilased pidanud väga oluliseks, et e-õpik töötab igasuguste rakendustega.

Allikas: Õpetajate Leht