Maurus meedias. Toomas Hiio mõtteid ajaloo õpetamisest gümnaasiumis

Seoses gümnaasiumi lähiajaloo õpiku II osa ilmumisega, mõtiskles õpiku autor Toomas Hiio 21. septembri Õpetajate Lehes ajaloo õpetamise teemadel. Avaldame siin artikli täies mahus. 


Mõni ääremärkus ajaloo õpetamisest gümnaasiumis

Teksti autor: Toomas Hiio, ilmunud Õpetajate Lehes, 21. septembril 2018

Pean alustama sellest, et ma ei ole kunagi õpetaja olnud, sest 1991. aastal lõpetasin õigusajaloo eriprogrammi järgi, mis võimaldas viilida õpetajakoolitusest koos kooli- ja pioneerilaagripraktikaga. Mõni aasta tagasi tehti mulle ettepanek koostada gümnaasiumi ajalooõpiku käsikiri. Muidugi mitte üksi, ikka koos kogenud ajalooõpetajaga. Nüüd siis, endiselt võhikuna ajaloo õpetamise praktika vallas, kirjutangi seda artiklit.

Ajalugu nagu iga teadus peab aitama inimesel ja ühiskonnal leida paljude valikute seast need õiged ja langetada pädeva otsuse. Ajaloo tähtsus koolis on kahanenud, sest ajalooeksam ei ole enam eeldus, mis aitab end vinnata haridusredeli järgmisele pulgale. Sellest on kahju. Ilma ajaloota ei saa hakkama isegi Euroopa Liit, mis kanoniseerib oma asutajaid ja tähistab ümmargusi tähtpäevi. Kuid ka ajaloo ületähtsustamine on toonud kaasa raskeid tagajärgi, kui ajalugu ei käsitata teaduslikul uurimistööl põhineva distsipliini, vaid ainuüksi loona, mis on riigi ja rahva identiteedi, nn mälupoliitika ja suhtekorralduse tööriist. Ajalugu osutab seaduspärasustele, mis on inimkonda saatnud, ja on sellisena vajalik, isegi kui neid vigu mõnikord korratakse. Ajalugu on mõneti teistsugune teadus kui loodus- ja täppisteadused, kus revolutsiooniline idee võib tabada uurijat isegi enne 30. eluaastat. Ajalugu põhineb lugemusel ja suure lugemuse saavutamine võtab aega. Praegune aeg ei ole lugemise aeg, sest meie tähelepanu pärast võistlevad tooted, mis on enamasti mõeldud meele lahutamiseks. Kuid aeg-ajalt võiks tõmmata hinge ja mõelda, millega me õieti oma päevi ja öid ühismeedias või teleri ees surma poole veeretame. Õpetajagi on inimene ja õpetussõna „käige minu sõnade, mitte tegude järgi“ on praegu sama raske kehtestada, kui oli mõnel libastuma kippunud kirikuõpetajal sajand ja rohkem tagasi. Pisut laiemas plaanis võib isegi õnnetu armastuse võidukäiku põhjendada vähese lugemusega – sest millest muust suur osa kirjandusest ikka kirjutab kui õnnetu armastuse juhtumeist. Samuti nagu äpardustest selles vallas säästab lugemus, aitab ajaloo tundmine vältida vigu laiemas plaanis.

Eestil ei ole ametlikku ajalugu ning ajalooõpikud kirjastatakse kirjastuste ja autorite vabas konkurentsis ja koostöös selleks seatud ja kutsutud haridusametnikega. See on hea, sest iga teadus, ka ajalooteadus, on väideldav. Väitluse faktid ja argumendid peavad vastama teadusliku uurimistöö kaasaegsetele tulemustele. Kui ajalooõpikuid kirjastaks ainult näiteks mõni Eesti Rahvuskirjastus, kehtestuks neis õpikuis peagi ainus ja õige ametlik ajalookäsitus. Kuna Eestil aga ametlik ajalugu puudub, õpetatakse meil ajalugu tänapäevani välja. Seevastu paljudes Euroopa maades, kus poliitika eri osaliste lähiajalookäsitus oli väga erinev, lõpetati veel meie sajandi alguseski ajalooõpetus näiteks Teise maailmasõjaga. Eestis seda muret pole: seaduski on sätestanud muu hulgas, et „õpilane teab, kes olid Ronald Reagan, Mihhail Gorbatšov, Boriss Jeltsin, Arnold Rüütel, Lennart Meri, Edgar Savisaar ja Mart Laar, ning iseloomustab nende tegevust.“ Ilma valehäbi ja poliithirmudeta suunavad õpikuülesanded õpilasi arutlema päevakajaliste küsimuste, aga ka teemade üle, millega maailma helgemad pead on aastakümneid või sajandeidki hädas olnud.

Peaaegu iga asi on mingil määral inertne. Ei ole teisiti ka ajalooõpetusega. Autori ja kirjastaja jaoks on lihtsam vanast õpikust kopeeritud ja kleebitud teksti siit-sealt värskendada ja uue aastanumbriga trükikotta saata kui päris uut kirjutama hakata. Ka õpetaja ei jaksa igal aastal uusi lisaõppevahendeid valmistada. Kuid muutuvas maailmas muutuvad ka teadmised, mida õpilane ajalootunnis omandada võiks. Kui Pipil ei olnud vaja õppida, mis oli Portugali pealinn, sest ta oli isaga Lissabonis käinud, siis tänapäeval on selliseid Pipisid terve klassitäis. Aga näitel on ka teine pool, sest lapsena Lissabonis käimine ei pruugi anda aimu sellest, kuidas Portugalist on saanud nüüdne Portugal. Praegu leidub palju võhiklikkust Portugali, aga ka Kreeka, Läti, Soome, Rootsi ja paljude teiste riikide mineviku ja tänapäeva osas. Kuna teadmisi pole piisavalt, tulevad kergelt üldistused alates lõunaeurooplaste võlgu elamise hurjutamisest ning lõpetades Soome ja Rootsi tõrksusega NATOga liitumisel. Aga õppekava pole kummist ja seetõttu ei ole ka naaberriikide ajaloost tunnis palju juttu. Endiselt on suur rõhk NSV Liidu ja USA ning rahvusvaheliste suhete ajalool. See on 30 aasta taguse kahepooluselise maailmakorralduse pärand, kui ida- ja läänebloki vastasseisus pidi selguma sotsialistliku ühiskonnakorralduse vääramatu paremus. Selle sajandi alguses haagiti sellega totalitarismi ja diktatuuride massiivne käsitlus, mis aitab näidata, kuidas asjad võisid veel hiljuti minna väga halvasti. Kuid halvasti läheb mõnel pool jätkuvalt, pisut meie kokkutõmbuva õhtumaa vaatealast kaugemal, ning enam ei põhjusta seda ainult kas natsism või kommunism. Ometigi kas siis inertsist või mugavusest seda ikka ja jälle kiputakse väitma.

Ajalootund valmistab õpilasi ette maailma jaoks, milles neil tuleb lähema veerandsajandi jooksul elada. Hiina, India, USA, Indoneesia, Brasilia, Pakistan, Nigeeria, Bangladesh, Venemaa, Mehhiko, Jaapan, Etioopia, Filipiinid, Egiptus, Vietnam, Kongo, Saksamaa, Iraan, Türgi ja Tai – need on praegu maailma 20 kõige suurema rahvaarvuga riiki. Rahvarohkus ei ole lihtsalt suur hulk inimesi, vaid see on ka majanduse ja rahvusvahelise mõju potentsiaal, mis sageli ka realiseeritakse. Kui palju on selles loetelus riike, mille lähema ja kaugema mineviku kohta gümnaasiumiõpilane ajalootunnis kuuleb? Sedasama võib küsida ka Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide kohta.

Gümnaasiumi kunstiajaloo esimene kursus ehk „Kunstiajalugu esiajast realismini“

 

Õpiku autorite eesmärk oli koostada jutustavas laadis tekstipõhine õppematerjal (lisaks muidugi illustratsioonid) selges, lihtsas ja korrektses eesti keeles. Õpiku kõrval võib õpetaja loomulikult kasutada kõikvõimalikke veebipõhiseid õppevahendeid. Õpik ei asenda, vaid täiendab neid, andes kunstiajaloost süsteemse üldpildi.

Eesmärk oli näidata, et kunstiteos on alati seotud oma loomise aja ja kohaga, ühiskondlik-poliitiliste, religioossete ning filosoofiliste taustsüsteemidega. Teadlikult on rõhutatud kristlikku temaatikat kui euroopaliku tsivilisatsiooni üht alustala. Piiblilugu, tegevusi ja sündmusi ei õpetata üheski teises aines, need võivad küll juhuslikult kõne alla tulla näiteks ajalootunnis, aga süsteemne käsitlus puudub. Ilma kristluse põhitõdesid tundmata on aga õpilasel võimatu mõista, mida ja miks hinnatakse varasemas kunstiajaloos ja kuidas mõistis kunsti tol ajal elanud inimene. Õpik ei taha kristlikku maailmavaadet peale suruda, vaid käsitleda usuteemat erapooletult, kultuuriloolisest seisukohast.

Autorite kindel taotlus oli – see on ka erinevus varasematest õpikutest – et iga illustratsiooni kohta, mis õpikus toodud, oleks lisaks põhiinfole (nimetus, autor, aeg) ka teavet, miks see ehitis/maal on oluline, mida seal lähemalt vaadata (nii sisu kui kunstiline külg), millist rolli on see teos mänginud omal ajal või hiljem jne. Igal kunstiteosel on muidugi erinevad aspektid, mida rõhutada. Teadlikult on loobutud pikkadest nimekirjadest kunstnike teistest tähtsatest töödest, kui neist õpikus rohkem juttu ei ole.

Põhimõte on ka, et iga kunstiteose asukoht oleks kirjas (muuseum). Et õpilasel tekiks tunne, et see pole abstraktne näide, vaid konkreetne töö konkreetses kohas, mida ka temal on võimalik vaatama minna.
Õpikus toodud materjal integreerub mitme teise õppeainega – eeskätt ajalooga, aga ka ühiskonnaõpetuse, kirjanduse ja muusikaajalooga, samuti valikainetega nagu filosoofia ajalugu, religioonilugu, kultuurilugu jt. Kuna üks autoritest on ühtlasi ka ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, on jälgitud, et näiteks ajaloo kronoloogia (nt Vana-Kreeka, Vana-Rooma, Mesopotaamia jt) langeks kokku kasutusel olevates ajalooõpikutes esitatuga. Ajaloolist tausta avades on püütud rõhutada neid olulisi momente, mida õpitakse ka ajaloo aines – et aidata õpilastel luua seoseid ja terviklikku ajalookäsitlust.

Iga peatüki järel on mõned üldistavad ja materjali kokku võtvad küsimused, et aidata õpilastel fokusseerida tähelepanu kõige olulisemale ja olla abiks kordamisel.

Teadlikult on pööratud suurt tähelepanu Eesti kunstile. Kui kool ei õpeta Eesti lapsi Eesti kunsti tundma ja väärtustama, ei tee seda ka keegi teine.

Õpikus toodud kunstiajaloo käsitlus on Euroopa-keskne ja esindab pigem traditsioonilist lähenemist, ja seda täiesti taotluslikult. Maailm avardub ja globaliseerub, kuid kõikide positiivsete külgede juures toob see kaasa ka kultuurilise identiteedi nõrgenemise ja teadlikkuse vähenemise oma kultuurist ja ajaloolistest juurtest. Õpiku autorid on seisukohal, et meie kooli ülesanne on tänases multikultuurilises maailmas, tohutus infotulvas ja valikuvõimaluste paljususes säilitada ja kindlustada euroopalikku kultuurilist identiteeti ja väärtusruumi. Eriti oluline on hoida oma kultuuri väikerahvastel, nagu eestlased seda on.

 

AUTORITEST

Heie Treier on kunstiajaloolane, kellel on kunstiteaduse doktorikraad Eesti kunstiakadeemiast. Heie töötab Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis. Ta peab oluliseks kunsti vahendamist erinevatele sihtgruppidele – Heie tegutseb ka kunstikriitikuna ning on välja andnud erialast ajakirja.

Sigrid Abiline on pikaajalise töökogemusega ajaloo-, ühiskonnaõpetuse ja kunstiajaloo õpetaja. Sigridil on kunstiteaduse magistrikraad Eesti kunstiakadeemiast ning ta on töötanud erinevat tüüpi koolides. Praegu töötab Sigrid õpetajana Tallinna täiskasvanute gümnaasiumis.

Keeleteaduse õpik „Keel ja ühiskond“

Mis põhjustel keel muutub? Kas muutused keeles on ohtlikud või loomulikud? Miks on internetikeskkonnas keelekäitumine hoopis teistsugune kui ametlikus kirjalikus suhtluses? Neile ja paljudele teistele küsimustele annab vastused Anna Verschiku jt koostatud keeleteaduse õpik „Keel ja ühiskond“ (2017), mis on põhjalik ja kompaktne ülevaade keele olemusse ning toimimisse. See selgitab keeleteaduse erinevaid tahke, aga tuletab ühtlasi õpilasele üksikasjalikult meelde eesti keele struktuuri võrdluses teiste keeltega. Õpik on teoreetilist laadi, aga iga peatüki lõpus on ka ülesanded, mis aitavad omandatud materjali kinnistada, teha materjaliga iseseisvat tööd ja samuti leidub rühmatöid, mille käigus saavad õpilased keeleteaduse teemade üle arutleda.

Selle õpiku lisaväärtus on huvitavad servatekstid ja viiteid lisamaterjalidele, millega õpilane võib huvi korral tutvuda. Nii on ka õpetajal rohkem materjali, mille vahel valida – ta ei pea jääma kindalt õpiku struktuuri juurde kinni, vaid saab ise valida, mida, millal ja kuidas õpetada. Servatekstide hulgas on lõbusaid ja huvitavaid keeleteaduslikke teabekilde nt ajaloo kohta, aga ka keeleteadlasi jt tutvustavad tekste.

Õpik ei tutvusta ainult eesti keelt ja kultuuri. „Keele ja ühiskonna“ teeb veelgi erilisemaks see, et õpikus on kirjeldatud eri teemasid mitmete keelte ja kultuuride kaudu. Näiteid tuuakse paljude keelte ja ühiskondade kohta, ühendades ning võrreldes neid eesti keele ja kultuuri, ühiskonnaga. Ei ole piirdutud ainult kohustusliku mitmekultuurilisuse ja keelsuse peatükkidega, vaid maailma rahvaste keelte ja ühiskondade mitmekülgsus läbib õpikut tervikuna. Nii õpib õpilane ka teisi kultuure ja keeli tundma ning oskab leida nende vahel seoseid.

„Keeles ja ühiskonnas“ lähenetakse teemadele hinnanguteta. Õpilasele selgitatakse näiteks, mis vahe on ametlikul ja mitteametlikul tekstil: kus sobib kirjutada suurtähtede ja kirjavahemärkideta (Facebookis), aga kus kindlasti ei tohiks (ametlikus kirjakeelses tekstis). Samuti on õpikus näidatud, et keelemuutus on loomulik protsess: keelemuutuste taga on keelekasutajate endi teadlikud valikud.

Õpiku autorid on Anna Verschik, Anastassia Zabrodskaja, Reet Igav, Andra Kütt ja Helin Kask.

Jan Kausi “20. sajandi kirjandus” on valmis!

Meil on rõõm teada anda, et esimene Jan Kausi kirjandusõpikutest, “20. sajandi kirjandus” on valmis!

Eessõnas õpiku kasutajale on kirjas:

Käesoleva õpiku metoodiline lähenemine on väga lihtne, tõukudes seisukohast, et kirjanduse keskmes on lugu. Kirjandus pole mingi imeasi, vaid üks inimlik viis oma olemasolu kirjeldada ja seda endale jutustada. Loomulikult on kirjanduse mõtestamisel oluline teada ka ajaloolist tausta, kirjanduslugu, ja siinnegi raamat püüab – nagu õpikule kohane – heita pilku kirjandusloo ühele äärmiselt kirevale ja huvitavale lõigule. Kuid mitte ainult. 

“20. sajandi kirjanduse” õpiku üks eesmärke on suunata õpilast ise mõtlema ja ise avastama. 

Õpiku näidisleheküljed leiate SIIT

Head avastamist!

Teie kirjastus Maurus

6. klassi ajaloo õpiku ja töövihiku I osa on valmis!

Meil on hea meel teatada, et trükivärsked 6. klassi ajaloo õppematerjalid on kohal!

Ajaloo õpik 6. klassile

KIVIAJAST VANAAJANI  I osa   (autor Sirje Pallo)  

ja õpikut  toetav TÖÖVIHIK  (autor Katrin Martsik)   

Mauruse uued 6. klassi ajaloo õppematerjalid on üles ehitatud kronoloogilis-temaatilisel printsiibil ning nii liigutakse esiajast vanaaega. Koostajate eesmärk oli luua õppematerjal, mis võimaldaks õpetajal oma äranägemise järgi teostada diferentseeritud õpet. Materjale ja ülesandeid on rohkem ning nende seast saab teha valikuid. On oluline, et 6. klassis arendataks õpilaste arutlusoskust ning neil tekiks huvi kaasa mõelda – et õpilased oskaksid luua silda minevikusündmuste ja tänapäeva vahel.

Õpik on kirjutatud eakohaselt ning arvestatud on sellega, et mõisted, illustratsioonid ja teised sisuosad oleksid varustatud piisavate selgitustega. Näiteks ei pruugi tänapäeva laps teada, mis on ader ja mida sellega teha saab. Õpikus esitatavaid huvitavaid fakte ajaloost ja inimeste eluolust kinnistatakse ning analüüsitakse metoodiliselt mitmekülgsete ülesannete abil.  On nii avatud vastusega küsimusi kui ka selliseid, mis suunavad väljastpoolt lisamaterjale otsima. Küsimuste ja ülesannete  paigutamine väiksemate tekstikorpuste alla aitab õpitut paremini ja kiiremini kinnistada.

Oluline on ka seoste loomine teiste õppeainete ja varemõpituga. Esiaja, Mesopotaamia ning Vana-Egiptuse ajaloo ja kultuuriga tutvumine aitab näiteks tekitada või suurendab huvi nii ajaloo kui ka matemaatika ja teiste teaduste vastu.

Vaata lähemalt:

Õpiku näidispeatükid 

Töövihiku näidispeatükid

Matemaatika tööraamatud gümnaasiumile

Matemaatika ülesannete lahendamise vilumus tekib ainult harjutades. Maurusel on valmimas selleks kaks head abivahendit – uued ja põhjalikud kordamisraamatud tunnustatud autorilt Allar Veelmaalt: „Matemaatika tööraamat gümnaasiumi lõpetajale” I osa ja II osa. Teosed ilmuvad juba alanud õppeaasta esimeses pooles, vastavalt oktoobris ja detsembris.

Tööraamatud on koostatud silmas pidades riikliku õppekava laia matemaatika kursuste nimistut, aga sobivad igati ka kitsast matemaatikat läbinutele.

Iga teema alguses on välja toodud vajalikud valemid ning hulgaliselt erinevaid näidisülesannete lahendusi. Raamatus on juttu ülesannete lahenduse vormistamise nõuetest, taskuarvuti mõistlikust kasutamisest ning ka sellest, kuidas ülesannete lahendusi personaalarvuti abil kontrollida. Tööraamatu lõpus on mitmed näidiseksami variandid.

Mauruse uued keemiaõpikud on kirjutatud sel aastal kehtima hakanud ainekava järgi

Sel aastal hakkas gümnaasiumis kehtima uus keemia ainekava ning Maurusel on uued õpikud juba valmis. Augustis saime trükikojast kätte esimese kursuse õpiku „Keemia alused (autor Lembi Tamm) ja töövihiku (autor Martin Saar) ning detsembris ilmuvad ka „Anorgaaniliste ainete“ õpik ja töövihik.

2015/2016 õppeaasta alguseks anname välja ka kolmanda gümnaasiumi kursuse töövihiku “Orgaanilised ained” ja eriti hea meel on teatada, et ilmub “Keemia õpik 8. klassile”.

Üldajaloo lugemik

Trükikojast on poodidesse jõudnud Üldajaloo lugemik.

See on mahukas allikate kogumik, kuhu on koondatud pöördelisi sündmusi kajastavad tekstid. Rännak Vana-Egiptuse raidkirjadest ja Sumeri nutulaulust kuni 20. sajandi koidikuni, mil P. de Coubertin kirjutas “The Centurys” kokkuvõtte esimestest kaasaegsetest olumpiamängudest. Uudistage raamatupoodides.

 

Ajalugu_uudis_yld1