E-õpiku kasutamise rõõmude ja murede üle arutlevad “Praktilise eesti keele” koolitusel osalenud õpetajad ja õpilased

10. mail korraldas kirjastus Maurus Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskuses e-õpiku „Praktiline eesti keel“ näidistunniga koolituse, kus arutlesime koos õpetajate ja näidistunnis osalenud Nõo Reaalgümnaasiumi 11. klassi õpilastega e-õpiku kasutuselevõtu võlude ja valude üle. Otsisime e-õpiku erinevaid kasutusvõimalusi, nende eeliseid ja puudusi ning püüdsime välja mõelda, missugust abi vajaksid õpetajad selleks, et osata ja julgeda rohkem digimaterjale kasutada. Sellised olid õpetajate ja õpilaste arvamused.

Kuidas e-õpikut koolis kasutada?

Kõige mugavam on kasutada kooli tahvelarvuteid. Sel juhul saab õpilane tunnis õpetaja juhiste järgi materjale lugeda ja otsida ning erinevaid ülesandeid lahendada. Kuid see pole sugugi ainus võimalus ning seda ei pea tegema igas tunnis. Õpetaja võib kombineerida traditsioonilisi loenguid või praktilisi harjutusi e-õpiku tundidega, mis võivad toimuda näiteks arvutiklassis, e-õpikut võib kasutada õpitu kinnistamiseks kodus, õpilased võivad kasutada oma isiklikke seadmeid – e-õpikud toimivad hästi ka nutitelefonis. E-õpikust on kasu ka siis, kui õpetaja seal leiduvaid materjale lihtsalt projektori abil klassile näitab ning kasutab seda kui lisamaterjalide panka.

Mis on e-õpiku eelised võrreldes paberõpikuga?

E-õpikut on võimalik pidevalt muuta ja kaasajastada, seega on see eriti sobiv näiteks meediaõpetuse, infootsingu ja keeleabi allikate käsitlemisel. Mauruse digimaterjalide korrashoiu eest vastutab digitoimetaja, kes jälgib, et materjal oleks ajakohane. Tänu e-õpikutele on õpilase koolikott kergem ning kulub vähem paberit. Õpilasel on ligipääs kogu gümnaasiumi materjalile pidevalt käeulatuses, ta saab seal kerge vaevaga (ctrl+F) liikuda ja vajalikku infot leida. Samuti saab ta oma teadmisi testide abil kohe kontrollida, erinevate linkide abil seoseid luua ja lisamaterjali otsida. Paljude noorte jaoks on liikuval ekraanil kuvatud materjal ka põnevam ja motiveerib õppima. Pikemas perspektiivis on digiõpikud koolile oluliselt odavamad kui paberõpikud.

Mis on e-õpiku puudused? Mis võib selle kasutuselevõttu takistada?

Kindlasti ei tähenda digimaterjalide kasutuselevõtt paberraamatute kadumist. Noored tõid välja, et suur osa nende ajast kulub niikuinii nutiseadmetes ja on väga tore, kui koolitunnis kasutatakse muid vahendeid. E-õpik võimaldab kergemini spikerdada, samuti on nutiseadme abil võimalik leida palju erinevaid ajaveetmisvõimalusi, mis võivad õppimist segada. Õpetajal on keeruline saada ülevaadet, kas õpilased tõesti alati ja ainult õppimisega tegelevad. Esialgu on seadmete soetamine koolile kulukas, need rikuvad silmi ning võivad puruneda. Digiõpikute kasutuselevõttu võivad lisaks tehnoloogia puudumisele takistada vähesed oskused, e-õpikute vilets tehniline tase ning ennekõike hirm ja e-õppe traditsiooni puudumine. Õpetajad on tihti tööga ülekoormatud ja uute vahendite tundmaõppimine on väga energiakulukas.

Millist abi on õpetajal vaja, et alustada e-õpiku kasutamist?

Kindlasti sõltub see konkreetsest õpetajast ja tema senistest kogemustest. Detailne juhendmaterjal ja n-ö õpetajaraamat on kindlasti suureks abiks, samuti (näidistunniga) koolitused ja IT-õpetaja abi. Kõige rohkem on õpetajatel abi õpilastest – nende entusiasm motiveerib õpetajat uusi vahendeid katsetama ja nad saavad õpetajat klassiruumis tehnikaga aidata. Digimaterjal peab olema ülesehituselt lihtne ja kasutajasõbralik ning olema ilma tehniliste probleemideta pidevalt kättesaadav.

***

Kirjastus Maurus on väga tänulik koolitusel osalejatele – saadud tagasiside on hindamatu! Sarnaseid näidistunniga koolitusi on uuel õppeaastal plaanis teisigi, samuti avaldame õige pea ka näidistunni videomaterjali. E-õpik “Praktiline eesti keel” asub siin, loe ka õpiku tutvustust.

Jan Kausi “20. sajandi kirjandus” on valmis!

Meil on rõõm teada anda, et esimene Jan Kausi kirjandusõpikutest, “20. sajandi kirjandus” on valmis!

Eessõnas õpiku kasutajale on kirjas:

Käesoleva õpiku metoodiline lähenemine on väga lihtne, tõukudes seisukohast, et kirjanduse keskmes on lugu. Kirjandus pole mingi imeasi, vaid üks inimlik viis oma olemasolu kirjeldada ja seda endale jutustada. Loomulikult on kirjanduse mõtestamisel oluline teada ka ajaloolist tausta, kirjanduslugu, ja siinnegi raamat püüab – nagu õpikule kohane – heita pilku kirjandusloo ühele äärmiselt kirevale ja huvitavale lõigule. Kuid mitte ainult. 

“20. sajandi kirjanduse” õpiku üks eesmärke on suunata õpilast ise mõtlema ja ise avastama. 

Õpiku näidisleheküljed leiate SIIT

Head avastamist!

Teie kirjastus Maurus

Lauamängude loomise võistlus I kooliastmele

Lotte aabitsa edukalt kulgenud pilootaasta hakkab läbi saama ja aabitsa ilmumiseni on jäänud vähem kui kuu. Pilootprojektist osa võtnud õpetajad on koos autoritega teinud ära suure ja tänuväärse töö aabitsa kujunemisel selliseks nagu ta varsti kõigi soovijate kätte jõuab. 

Lotte ja tema kaaslaste fantaasiarikas maailm on väga inspireeriv. Et see inspiratsioon käegakatsutavaks muuta, kuulutame välja lauamängude loomise võistluseVõistluse eesmärk on leida uusi huvitavaid võimalusi tähtede omandamiseks ja just sellest lauamängust võib saada laste lemmikõppevahend eesti keele tunnis. 

Võistlusest saavad osa võtta kõik I kooliastme klassid ja mängude loomisel võib Lotte maailmas hullata nii nagu fantaasia lubab. Kes veel ei tea, siis Lotte maailmas tegutsevad väga erinevad, kuid üksteist austavad ja hoidvad ning ühiseid väärtusi jagavad elanikud. Lisaks üllatusi täis keskkonnale ühendab neid ka loovus, optimism, huumorimeel ja aktiivne eluhoiak. 

Kõige lahedama ja põnevama mängu loojad sõidavad klassiga Lottemaale ning eriti nutikate lahenduste pakkujaid ootavad eriauhinnad. Lauamängude hindajate seas on ka Lotte loojad Janno Põldma ja Heiki Ernits.  

Tööde saatmise tähtaeg on 8.mai 2015

Juhendi PDF faili saad alla laadida siit

Lotte_Kutse_Lauamangule_R2a-0415pr (1)

 

 

 

Matemaatika tööraamatud gümnaasiumile

Matemaatika ülesannete lahendamise vilumus tekib ainult harjutades. Maurusel on valmimas selleks kaks head abivahendit – uued ja põhjalikud kordamisraamatud tunnustatud autorilt Allar Veelmaalt: „Matemaatika tööraamat gümnaasiumi lõpetajale” I osa ja II osa. Teosed ilmuvad juba alanud õppeaasta esimeses pooles, vastavalt oktoobris ja detsembris.

Tööraamatud on koostatud silmas pidades riikliku õppekava laia matemaatika kursuste nimistut, aga sobivad igati ka kitsast matemaatikat läbinutele.

Iga teema alguses on välja toodud vajalikud valemid ning hulgaliselt erinevaid näidisülesannete lahendusi. Raamatus on juttu ülesannete lahenduse vormistamise nõuetest, taskuarvuti mõistlikust kasutamisest ning ka sellest, kuidas ülesannete lahendusi personaalarvuti abil kontrollida. Tööraamatu lõpus on mitmed näidiseksami variandid.

Alustasime uut kooliaastat Lotte aabitsaga

Esmaspäeval, 1. septembril jagati pilootprojektina kaheksas Eestimaa koolis esimesse klassi astujatele uhiuued Lotte aabitsad.

Lotte aabits on üks osa ettevalmistamisel olevast esimese klassi õppekomplektist, mis rõhutab loova, mitmekülgse ja eri rollides toimetuleva isiksuse arengut, lõimides emakeelt teiste õppeainetega.

„Olen kindel, et pilootaasta läheb hästi ning selle põhjal teeme õppekomplekti veel põnevamaks ja sisukamaks. Juba 2015. õppeaastast on ka ülejäänud esimese klassi õpilastel võimalik oma kooliteed alustada koos Lottega,“ kinnitab kirjastuse juht Kaarel Oja.

Õppekomplekti autorid on Janno Põldma, Heiki Ernits, Heli Prii ja Loone Ots ning see valmib koostöös Joonisfilmiga. Komplekti kuuluvad aabits, aabitsa töövihik, kirjatehnikavihik, lugemik (õpik teiseks poolaastaks) ja lugemiku töövihik, millele lisanduvad järgmisel aastal matemaatika ja loodusõpetuse tööraamatud. 2014/2015. õppeaastal katsetatakse õppekomplekti 8 koolis ligi 500 õpilasega 20 õpetaja osavõtul. Kaasaegne eesti keele õppekomplekt võetakse koolides täismahus kasutusele 2015. aastal.

Täname pilootprojektis osalevaid koole Kuressaare gümnaasiumit, Tartu kommertsgümnaasiumit, Audentese erakooli, Paide ühisgümnaasiumit, Tallinna tehnikagümnaasiumit, Miina Härma gümnaasiumit, Ülenurme gümnaasiumit, Suure-Jaani kooli Kildu õppekohta ning Albu põhikooli, ning loomulikult kõiki klassiõpetajaid, kes Maurusega selle aasta ette võtsid.

Lotte aabits meedias:

Delfi: Audentese Erakooli õpilased alustasid kooliteed uhiuue Lotte aabitsaga

Kuku Raadio intervjuu Janno Põldmaaga

Meie Maa: Kuressaare gümnaasium võttis kasutusele uue, Lotte aabitsa (tasuline artikkel)

ERR avaaktusest Miina Härma Gümnaasiumis

Audentes_AndresRaudjalg_4144

Foto: Andres Raudjalg

Üldajaloo lugemik

Trükikojast on poodidesse jõudnud Üldajaloo lugemik.

See on mahukas allikate kogumik, kuhu on koondatud pöördelisi sündmusi kajastavad tekstid. Rännak Vana-Egiptuse raidkirjadest ja Sumeri nutulaulust kuni 20. sajandi koidikuni, mil P. de Coubertin kirjutas “The Centurys” kokkuvõtte esimestest kaasaegsetest olumpiamängudest. Uudistage raamatupoodides.

 

Ajalugu_uudis_yld1

Tegusad ajad sotsaalainete valdkonnas

Sotsiaalainete valdkonnas on Maurusel olnud tegusad ajad. Lõpule lähenevatest ja algust saavatest ettevõtmistest kirjutab pikemalt meie sotsiaalainete toimetaja Mirjam Puumeister.

Eelmisest aastast on meil ette näidata Eesti ja üldajaloo gümnaasiumiõpikud (autoriteks Lauri Vahtre ja Mart Laar), olemas on ka Eesti ajaloo lugemik ning just täna saatsime trükikotta põneva üldajaloo lugemiku. Sellega jõuab finišisse üks nendest sarjadest, millega Maurus alustas kohe päris tegevuse alguses.

Aga finiš on vaid vahefiniš, sest juba suvel on ilmumas ka kauaoodatud kehtivale õppekavale vastav „Lähiajalugu III“. Lauri Vahtre ja Mart Nuti koostööst on sündinud üks ladus ja kaasahaarav õpik 20. sajandil kultuuri- ja mõttevaldkonnas toimunud tähtsamatest arengutest ja murrangulised sündmustest.

Gümnaasiumiastmele on juunis ja juulis ilmumas ka ühiskonnaõpetuse õpikud, mis vastavad kahele kohustuslikule ainekursusele. Ka sisuliselt ülesehituselt järgib õpik ainekava teemajaotust ning mahtu, jagunedes neljaks osaks – ühiskonna areng; riik ja poliitika demokraatlikus ühiskonnas; ühiskonna majandamine; maailma areng ja maailma poliitika –ning autoriteks on valitud oma-ala tunnustatud spetsialistid.

Ühiskonnaõpetuse esimese õpiku – mis hõlmab ühiskonna arengu ning demokraatliku ühiskonna valitsemise ja kodanikualgatuse osasid – on kirjutanud Tõnis Saarts koos Liana Roosmaaga. Tõnis Saarts on Tallinna Ülikooli riigiteaduste osakonna politoloogia lektor, kelle arvamust küsitakse meie peavoolu meedias viimasel ajal aina tihemini. Autorid käsitlevad põhjalikult üldisemaid (nüüdis)ühiskonna ja demokraatia arengupõhimõtteid ning analüüsivad selle raames aktuaalseid ilminguid, sh näiteks, millist rolli etendab Eestis kodanikuühiskond.

Ühiskonnaõpetuse teise õpiku autorid on Maris Lauri, Heiko Pääbo ja René Värk. Maris Lauri on kõrgelt hinnatud Eesti majandusanalüütik ning õpikuski on tema kirjutatud ühiskonna majandamist käsitlev osa. Teoreetilist poolt toetavad autori poolt läbimõeldult koostatud arvukad skeemid ja tabelid. Samuti tasub esile tuua, et kajastamist on leidnud kaasaegselt olulised näited – intellektuaalsest omandist, töötamisest välismaal, mahetoodangust jne. Maailma arengut ja maailma poliitikat käsitleva osa on kirjutanud Heiko Pääbo, kes on Tartu Ülikooli Balti õpingute keskuse juhataja ja René Värk, kes on Tartu Ülikooli Rahvusvahelise õiguse dotsent. Ka rahvusvaheliste suhete osas alustatakse laiemate teemadega ning minnakse järjest kitsamaks. Võib öeda, et kajastust on leidnud pigem rahvusvahelise elu praktilised küsimused kui teoreetilised käsitlused (mis peakski rohkem ülikooli teema olema).

Uued Mauruse ühiskonnaõpetuse õpikud järgivadki põhimõtteid, et tuleb liikuda üldisemate teadmiste ja käsitluste pinnalt konkreetsemate näideteni ning siduda õppetekst igapäevaeluga. Näiteks on igasse peatükki valitud ka üks asjakohane meediatekst, mis on seotud õpilasi arutlema suunava ülesandega. Metoodilisest aspektist tasubki esile tuua uurimuslike lähenemisviisidega sõnastatud küsimusi ja ülesandeid. Viimaseid on tõesti arvukalt ning nende koostajaks on Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Sigrid Abiline.

Tasub meenutada, et käesoleval – peagi lõppeval – õppeaastal oli paljudes koolides esmakordselt kasutusel meie Eesti ajaloo e-õpik. Muuseas oli tegemist üldsegi esimese taolise e-õpikuga Eestis. Lihtne kontseptsioon – taaskasutada internetis kättesaadavat infot ning seostada see interaktiivselt ja tähenduslikult traditsioonilise paberõpiku tekstiga – on saanud paljude kiidusõnade osaliseks. E-õpik on suureks abiks nii õpetajale tunni läbiviimisel kui ka iseõppijale ja muidu huvilisele.

Sarnane e-õppekeskond on uueks õppeaastaks valmimas ka ühiskonnaõpetuses, kus rõhuasetus on enamgi veel erinevatel küsimustel ja ülesannetel. Mauruse jaoks on oluline, et meie e-õpik oleks kasutajasõbralik, töötaks igas seadmes ja et soovituslikud materjalid ja koostatud küsimused oleksid kasutajate jaoks piisavad ja asjakohased. Seega kutsume teid üles andma tagasisidet. Teatavasti võimaldab meie e-õpiku formaat viia kiiresti sisse vajalikke sisulisi täiendusi ja erinevaid kasutajamugavust puudutavaid muudatusi. Kasutajate arvamus on meie jaoks oluline. Ja neile, kes ei ole veel e-õpikuga tuttavad, tulge kindlasti e-õpikut uudistama – esimesed 7 päeva on kõigile huvilistele tasuta tutvumiseks avatud!

Gümnaasiumiastme kõrval ei ole Maurus unustanud ka teisi kooliastmeid! Enne uue kooliaasta algust ilmub Maurusel 6. klassi ühiskonnaõpetuse õpik ja nüüd julgeme esimest korda välja hõigata ka sellega seotud töövihiku. Õpiku autor on Madis Somelar, Pärnu Koidula Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ning Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi esimees.

6. klassis teevad õpilased teatavasti esimest korda tutvust ühiskonnaõpetuse kui õppeainega. Samas on see tihedalt seotud mitmete teiste õppeainetega nagu ajaloo ja geograafiaga. Erinevate õppeainetega sidumist peabki õpiku autor ühiskonnaõpetuse õpetamise juures väga oluliseks. Õpiku koostamisel on lähtutud uuest põhikooli riiklikust õppkavast ning õpik jaguneb neljaks osaks: sotsiaalsed suhted; demokraatia; töö ja tarbimine ning meedia ja teave. Õpikus käsitletakse kõige üldisemal kujul ühiskonna toimimist ning neid põhivaldkondi ja -väärtusi, mis toetavad õpilase kujunemist ettevõtlikuks, ennast teostavaks, kaasinimesi arvestavaks, sotsiaalselt pädevaks ja toimetulevaks ühiskonnaliikmeks.

Niisiis on sotsiaalainete valdkond meie kirjastuses jõudsalt arenemas. Kui sel suvel jõuab koolidesse esmakordselt ühiskonnaõpetusega tutvust tegevale 6. klassile mõeldud õpikomplekt, siis saladuskatte all võib öelda, et 2015. aastal näevad ilmavalgust eriti põnevad, värskelt ajalooga tutvuvale 5. klassile mõeldud õpik ja töövihik.

Kirjandusõpik – veetilk ehituskividel

Toimetuses saab viimast lihvi gümnaasiumi kohustuslikku kursust „kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine“ kattev Eva Lepiku ning Edward Kessi õpik „Maailm veetilgas”. Õpikut oodates kirjutab sellest pikemalt meie emakeele ka algklasside suuna peatoimetaja Loone Ots

Uus vaade

„Maailm veetilgas“ on gümnaasiumi esimese kohustusliku kursuse „Kirjanduse analüüs ja tõlgendamine“ õppematerjal. Autorid Eva Lepik ja Edward Kess on ühendanud akadeemilise vaimsuse ja praktilise, koolikeskkonnas katsetatud ning täiustatud metoodika.

Tartu ülikooli semiootika osakonnas töötav Lepik läheneb kirjandusteosele kui intertekstuaalsele märgisüsteemile, mille tõlgendaja on vaba ja võib kulgeda erinevaid radu pidi. Uue õppekava üld- ja aineosa nõudeist lähtudes ongi õpiku põhirõhk tekstinäidete tõlgendamisel, sest tähtis on kujundada oskus teooriat rakendada. Õpiku vaatepiiri avarus lubab käsitleda kirjandust laiemalt kui sõna- ja autorikeskne vaade.

Gümnaasiumi riikliku õppekava nõuded seavad eesmärgiks, et õpilastest kujundatakse iseseisva analüüsi pädevusi ja kriitilist mõtlemist, oskust näha teksti alla ja ridade vahele. Kirjaniku loodud maailma olukorrad peegeldavad pärismaailma omi. Autori loomingu kaudu saame mudeldada käitumismustreid reaalses inimsuhtluses ja õpetada reaalse ühiskonna väärtusi ning norme.

Probleem on aga see, et tähemärkides kirjutatu jääb sageli noorte jaoks köitvuselt tehnovahenditega kujutatule alla. Maurusega lähedamalt seotud tegevõpetajad nendivad, et kirjandusklassika jääb 21. sajandi alguse õppurile kaugeks, ei peegelda enam reaalsust või siis on peegeldus hägune ja õpilasele hoomamatu. Põhjus on nii harjumus mitte lugeda ilukirjandust kui napp arusaam teostes kujutatud ajastute kultuurikontekstidest. Kuivõrd üht ja sama ajastut käsitlevad eri õppeainete kursused ei pruugi olla sünkroonsed, võib tekkida olukord, kus põhikooli taustateadmistest ei piisa, ise omandatu puudub, aga gümnaasiumi kursus, mis võiks tekstide mõistmist toetada, toimub alles järgmisel aastal.

Kirjandusanalüüsi ja tõlgendamise kursust õpitakse enamikus gümnaasiumides 10. klassis. Aine abstraktsuse määr on küllalt kõrge. Seoste loomine väljapoole kirjanduse välja on materjali omandamise ja kinnistamise huvides määrava tähtsusega. Parim võimalus see eesmärk täita on distsipliine lõimida. Semiootika üks aluseid ongi postulaat, et nähtused, sh tekstid, ei esine üksikult, vaid kontekstis ja vastasmõjuvalt.

Benajmin Bloomi taksonoomia alusel on kognitiivne ja afektiivne pool õppimises võrdse kaalu ja akadeemilise materjali omandamiseks ühesuguse tähendusega. Kolmas võrdselt oluline sammas, psühhomotoorne taksonoomia, jäägu siinsest kirjutisest välja. Kirjanduse metakeelt õppides on algajal suur kasu just afektiivse pedagoogika võimalusest. Eesti kool keskendub rohkem kognitiivsele, teadmisi ja mõtlemist rakendavale lähenemisele. Afektiivne ehk tundeid ja emotsioone õhutav osa jääb õppekava tiheduses süvakihti. Väärtused, mille vahendamine peaks olema uut ühiskonnaliiget ette valmistades kesksel kohal, jäävad seetõttu tagaplaanile. Niisiis on kurvastavalt sage olukord, kus õpilane teab teost, selle autorit ja sisu, ent ei adu, millised ühiskondlikke väärtusi kannab tema refereeritud tekst. Pole saladus, et internetikeskkonnad pakuvad rikkalikku materjali mis tahes kirjandusteose entsüklopeediliseks ülevaateks, ent tõusevad harva metatasandile, mille analüütiliste pädevuste omandamine on just kirjanduskursuste eesmärk.

Õpilane ei huvitu heast klassikalisest kirjandusest (klassikalise all mõtlen erialateadlaste tunnustatud ja ühiskonnas olulisi probleeme lahkavaid väärttekste), sest tal ei teki sellega emotsionaalset sidet. Leheküljepikkust ümberjutustust meelde jättes teab õpilane, et peab järgmiseks ainetunniks omandama järgmise samas laadis info, aga eelmist ehk ei lähe enam kunagi vaja. Kuidas suunata ta iseseisvalt edasi lugema? Teose kokkuvõte ei pruugi mõjuda kutsuvalt. Seoste loomine kirjandusest väljapoole lubaks käivitada õpilase emotsionaalse mõttetasandi. Õppekava pakub kirjanduse lõimimist teatri- ja filmikunstiga, kuid ei suuna siduma kirjandust traditsiooniliste kaunite kunstide, eeskätt kujutava kunstiga. Samas on seda hõlbus teha isegi paberõpikus.

Veetilga maailmad

Lepiku ja Kessi õpiku põhimeetod on kognitiivne hierarhia, kuid afektiivsuse paralleel läbib kõiki peatükke. Autorid eeldavad, et valinud õppimiseks üldharidusgümnaasiumi, kavandab noor akadeemilist tulevikku kõrghariduses. Seepärast järgib õpik pigem kõrgkooli õppematerjali mudelit. Analüüsides veetilka, s.o kirjandusteost seestpoolt, lammutades tähemärkide pusle kui terviku, näeme, millest see koosneb. Vaadeldes sama teost ehk veetilka väljast, näeme ajastu heiastusi ja mikromõõtmes illusiooni suurest ühiskonnast ja selle toimimisest konkreetsel ajajärgul.

Õpikul on 12 õppekavas sätestatud teemasid järgivat peatükki. Need jagunevad alapeatükkideks, sobitudes 35 tunni pikkuse kursusega. Teemad võiks saada käsitletud ka 33 tunniga. Ülejäänud aega saab õpetaja kasutada oma äranägemist mööda. Semiootiline analüüsimeetod põhineb Moskva-Tartu koolkonna saavutustel ja toetub osalt dr Ülle Pärli loengutele. Meetod rõhutab kultuurikonteksti ning intertekstuaalsuse osa kirjanduse loomisel, aga ka mõistmisel. Tähendust konstrueerides võib lugeja autorist ja tema eesmärkidest kaugenda. Kujukas näide on Jaan Kaplinski kultusluuletus „Vercingetorix ütles“. Aastakümneid on seda tõlgendatud kui Nõukogude Liiduga vägisi ühendatud Eesti allegooriat. Autori väitel kirjutas ta aga lihtsalt loomingulise fantaasia ajaloolise Vercingetorixi sõnadest tema kodumaa vallutajate imperaatorile. Modernismiajastu kooli absoluutne tõde on õpikus asendunud postmodernse ajastu paradigmaga, kus tõde on suhteline ja muutuv. Omandades oskuse lugeda tekste eri moel või mõista pealtnäha erinevate tekstide ajastulist / kultuurikontekstuaalset sarnasust, peaks paranema õpilase toimetulek reaalses elus, sest ta suudab kohaneda, areneda ja vajaduse korral oma seniseid tõekspidamisi ümber hinnata, säilitades ühiskonnas tunnustatud alusväärtused.

Märkide sidusus

Õpilase afektiivse potentsiaali äratamiseks on toimetajad Õnne Kepp ja Maarja Valk lisanud võimalikult palju illustratsioone, kommentaare ja autorite ning teoste saatusega seotud seiku. Nii ilmestab lõiku Roland Barthes´i läbimurdeteosest „Autori surm“ lisateave, et autor põdes 1930. aastate lõpus raskekujulist tuberkuloosi, kuid pääses selle tõttu II maailmasõja lahingutandritelt, üks surmaoht välistas teise, kuid jättis surma teema eeldamisi Barthes´i teadvusse. Samas on pealkiri „Autori surm“, originaalis „Mort d´auteur“, kalambuurne, luues prantsuskeelsele alglugejale seose keskaegse kirjandusteosega „[Kuningas] Arthuri surm“, originaalis „Mort d´Arthur“. Saamasuguseid seoseid luuakse illustratsioonidega. Näiteks käsitletakse autori vaadet kirjandusele, mh autobiograafiaid. Väide, et autor loob lugejale endast sellise pildi, nagu ta ise soovib, on illustreeritud vigase kunstniku Henri de Toulouse-Lautreci autoportreega, kus ta oma invaliidsust varjab. Olulisemaid teemasid kinnistavadki suuremad illustratsioonid tekstis ja lisateave lehekülgede servapaneelidel. Viimased tutvustavad lühidalt tekstis mainitud isikuid, selgitavad vähem tuntud sõnu ja kommenteerivad põhiteksti või, nagu Kaplinski luuletuse puhul, polemiseerivad sellega. Lisatud on viiteid, kust huvi korral lugeda nt kriitilisi artikleid kõnealuste teoste kohta. Nii õpetaja kui õpilane peaks saama kasu analüüsitavate tekstide paigutamisest teooriaga samade kaante vahele.

Selle kõik on kujundaja Heisi Väljak oskuslikult liigendanud, rööpinfo toetab põhiteavet ka visuaalselt, üleminek paneeli tekstidesse on viidud põhiteksti sisse, mistõttu pole võimalik taustamaterjali eirata. Raamatu lõpus on põhjalik bibliograafia.

Lisaväärtusi

Lepiku ja Kessi õpik peaks olema hea uuendus ka õpetajale. Võimalus astuda sammuke edasi kanoonilisest paradigmast autor-tekst-lugeja loob head tingimused õpetaja ning õpilase partnerlusele. Selle õpiku kaudu loodavad autorid tõsta huvi mitte pelgalt päevakajalise ilukirjanduse vastu, vaid kujundada õppeprotsessi käigus ja selle tulemusel arusaam, et kogu meie elu alus on intertekstuaalsus, oleviku ja mineviku, aga samas ka eri kultuuride ja keelte pidevalt taasloodav side. Tähed ja sõnad on ühtaegu nii kirjanduse kui ühiskondlike suhete ehituskivid. Neile tilkuv vesi voolab noore kirjandusuurija mõttemaailma, kastes mitte pelgalt teadmisi, vaid ka oskusi rakendada neid ühiskonnas tunnustatud väärtuste, sealhulgas kirjanduse enda edendamisel.