Ideekalendri 15. nädal – kritseldamise kaitseks

Teksti autor: Marili Pärtel

Teate seda tunnet, kui koosoleku algusest on möödunud viis minutit, sa oled end rahulikult sisse seadnud, avanud märkmiku, et tähtis info üles kirjutada, ning absoluutselt valmis kuulama, kuid just sel hetkel hakkavad käed väga häirivalt tegevust otsima? Kontrollid veel korraks telefonilt kella ja kirjakasti, kuid tead, et rohkem telefonile tähelepanu pöörata poleks viisakas. Vaatad korraks märkmikus üle selle nädala ülesanded. Koosoleku algusest on möödunud kuus minutit. Kirjutad mõnda aega väga tähelepanelikult üles kõik, mida kõneleja räägib, kuid saad üsna ruttu aru, et ei pea niimoodi koosoleku lõpuni vastu. Koosoleku algusest on möödunud üheksa minutit. Püüad keskenduda kuulamisele ja avastad ühtäkki, et oled kogemata ära planeerinud järgmise puhkuse, korrastanud mõttes riidekappi, kirjutanud üles ühe ununenud töökohustuse ja äkki küsib koosoleku juht: „Missugused on teie mõtted selles küsimuses?“ Paanika. Koosoleku algusest on möödunud 12 minutit.

Kahtlemata on inimesi, kelle võime oma teadvust juhtida on piisavalt hea, et selliseid asju ei juhtu mitte kunagi. Minule on see olukord aga tuttavam, kui endale üldiselt tunnistada tahan. Üks võimalus rahutust leevendada ja keskendumisvõimet parandada on kritseldamine, kuigi sellele üldiselt töökollektiivis hea pilguga ei vaadata. On aeg asuda selle vastu võitlema! Seega, mis on kritseldamine, miks me seda teeme ja miks see tegelikult hea on?

Definitsioon ja motiivid

Sunni Brown, kes samuti võitleb kritseldamise alavääristamise vastu, on selle defineerinud kui spontaansete märkide tegemise, mis aitab mõelda. See tähendab, et sodides või kritseldades ei pruugi me tahta kujutada midagi-kedagi kindlat (kuid võime) ning eesmärk ei ole mitte tegevuse tulemusel valmiv joonistus, vaid joonistamisprotsessi positiivne mõju ajutegevusele. 

Kritseldamine on poolteadliku tegevus, põhitähelepanu peaks vähemalt teoreetiliselt olema millelgi muul, on see siis kellegi kuulamine või mõne keeruka probleemi lahendamine, seega on kritseldamist nimetatud ka ukseks alateadvusesse. Inimeste kritseldusi on kasutatud ka nende psühholoogiliseks analüüsimiseks, kuid selle meetodi teaduslikkus võib tihtipeale olla üsna kaheldav. Internetis levivaid tõlgendusjuhiseid võib kerge meelelahutuse eesmärgil muidugi uurida, üks selleks sobilik link on ka artikli lõpus välja toodud.

Kuid mis vajadus see on, mida me tavapäraselt püüame kritseldades rahuldada? Lisaks paigalpüsimise rahutuse leevendamisele aitab kritseldamine ka aega kiiremini liikuma panna, mis on abiks igavates ja pealesunnitud olukordades. Vahel tundub meile, et see aitab ka reaalsusest põgeneda, kui olukord, milles ollakse, on mingil põhjusel ebamugav või pingeline. Samas võime kritseldamisest otsida ka inspiratsiooni ja püüda selle abil segamini mõtteid korrastada. Erinevad motiivid on ka erinevalt määral teadvustatud, väga tihti juhtub, et kritseldamine on spontaanne ja selleks polegi teadlikku põhjust vaja.

Kritseldamise positiivne mõju

Hoolimata sellest, et reaalsusest põgenemine ei pruugi olla parim motivaator millegi tegemiseks, on kritseldamise positiivne mõju erinevatele ajuprotsessidele leidnud selget teaduslikku tõestust. Kritseldamine aitab paremini keskenduda, sest ei lase ajul lülitada end puhkerežiimile, mis tooks kaasa ka unistamise, mälestuste läbimängimise jms. Käeline tegevus pakub ajule lisastiimulit, mis muudab ka kuulamise efektiivsemaks. Plymouthi ülikoolis tehtud uuring tõestas, et kritseldajatel jäi 29% rohkem kuulamise teel saadud infot meelde kui neil, kes olid sunnitud kuulama ilma käelise tegevuseta. Samas uuringus selgus aga, et kui ka uut infot tuleb hankida nägemismeele kaudu, mõjub kritseldamine meeldejätmisele hoopis negatiivselt, seega tasub kritseldamiseks soodsaid olukordi siiski kriitiliselt valida. 

Kritseldamine on kasutusel kunstiteraapias. Lisaks üldisele lõõgastavale mõjule saab kritseldades väljendada ka selliseid emotsioone, mida võib-olla sõnastada veel ei osata või ei julgeta. Siiski saab sodides need endast välja lasta, see toob omakorda kaasa nende emotsioonidega kaasnevate pingete vabastamise. Oluline on mitte anda kritseldamise tulemusele hinnanguid. Kritseldus ei saa ebaõnnestuda, olla ilus või kole, ta on selline nagu ta on ja täidab lihtsalt oma funktsiooni.
Kritseldamist saab rakendada teadliku meetodina, näiteks konspekteerimisel, erinevate tegevuste planeerimisel või probleemidele lahenduste otsimisel. Sel juhul aitab see infot uutel viisidel töödelda ning teha ruumi värsketele ideedele ja inspiratsioonile. Kindlasti tasub seda oskust endas arendada ka siis, kui see ei ole sulle vaikimisi eelistatuim infotöötlusviis. Nimelt aitab visuaalse kujutamise oskus oma mõtteid ka teistele edasi anda ja mida rohkematel viisidel me seda oskame teha, seda suurem on tõenäosus, et meist saadakse aru.

Aga kui ma ei oska joonistada?

Täiskasvanud inimesi takistab tihti kritseldamast enesekriitika. Tundub, et joonistada võiksid need, kes seda oskavad. Rahustada tasub end mõttega, et oma kritseldusi ei pea kellelegi näitama ning omaenda hinnanguid saab samuti õppida kontrollima. Kritseldus ei saa nässu minna ja misiganes tulemusele te ka jõuate, igal juhul on see õnnestunud.
Aitab seegi, kui alustada võimalikult lihtsatest kujunditest, näiteks teha lihtsalt punkte või jooni või ringe. Võib ühte ja sama kujundit korrata, näiteks täita paberilehe kolmnurkade või rombidega. Erinevatest kujunditest võib luua vähem või rohkem korrapäraseid mustreid. Alustada võib ka näiteks spiraalist ja täita see erinevate teiste kujunditega. Võimalusi on lõputult.
Ka kõik joonistusel äratuntavad „päris“ esemed koosnevad neist kõige lihtsamatest kujunditest. Võib püüda kujutada oma päevasündmusi, lilli, loomi, liblikaid või hoopis sõidukeid, ehitisi või toitu. Kõik ideed on lubatud ja kui ka tulemus on äratuntav ainult sulle endale, siis nii ongi hea.

Kokkuvõtteks

Kuigi kritseldamist ei peeta kuigi intellektuaalseks tegevuseks, on ometi sellega „vahele jäänud“ ka meie aja helgemad pead. Kuulsamad juhtumid on ehk Bill ja Hillary Clinton, samuti Bill Gates, kelle kritseldust esialgu Tony Blairi loominguks peeti. Küllap on ka Eesti liidrite hulgas neid, kes kritseldamist erinevates olukordades kasutavad, me lihtsalt veel ei tea seda. Igal juhul ei tasu meil, tavainimestel, seda kuidagi häbeneda või alla suruda, ükskõik kui kõrgintellektuaalseteks spetsialistideks me ennast ka ei peaks. Loodan väga, et see sõnum jõuab ka õpilasteni ja need ajad, kus tunni ajal tehtud joonistusi õpilaste häbistamiseks kasutati, on pöördumatult möödas.

Uuri lisaks:

https://www.ted.com/talks/sunni_brown
http://www.mariefranceasia.com/lifelove/decoding/why-do-i-scribble-63284.html#item=1
https://www.canva.com/learn/7-ways-doodling-will-change-your-life/
http://langwitches.org/blog/2011/10/01/doodling-an-essential-skill-to-develop-support-in-our-students/
https://tervis.postimees.ee/87779/kritseldamine-aitab-keskenduda
http://loovusait.ee/blogi/uuring-kritseldamine-parandab-keskendumisvoimet-ja-malu
https://novaator.err.ee/247848/kritseldamine-paneb-loovuse-toole
http://creativityintherapy.com/2013/02/scribble-drawings-for-relaxation/
https://www.commontongue.com/blog/like-to-draw-around-when-concentrating-learn-what-this-tells-about-your-personality/

Ideekalendri 13. nädal – iga kiri ja joonistus saab alguse täpist

Olemegi jõudnud ideekalendriga aprillikuusse! Teemaks on seekord KRITSELDAMINE. Vaatame, kuidas aitab visualiseerimine mõtteid korrastada, tervikut ja uusi seoseid näha. Sel nädalal alustame aga pisut kaugemalt ja uurime, kuidas aidata väikelastel erinevate tegevuste kaudu nii loovust, motoorikat kui ka tähelepanu arendada. Need oskused on eelduseks nii kirjutamisele kui ka joonistamisele.

Iga kiri ja joonistus saab alguse täpist

Teksti autor: Mariliis Tähepõld, Haldjapere loovustundide juhendaja, TLÜ kunstiteraapiate magistrant

Oled sa kunagi mõelnud sellele, et eeltöö kirjutama ja lugema õppimiseks algab juba sündides? See toimub peaaegu möödaminnes – esimene katse oma pilguga kedagi või midagi tabada on juba samm lugemisoskusele lähemale. Kõik lapse arengule omased keeramised, pööramised, roomamised, käputamised ja haaramised on omal moel kirjutamise ja lugemise eelharjutused.

Selleks, et lapsel oleks parajalt hea ja mugav pliiatsit õigesti käes hoida ning seda juhtida, tuleb alustada üldmotoorikast, tasakaalust ja koordinatsioonist. Kirjatehnika areneb suunaga suuremalt väiksemale. Selleks, et sõrmelihased hoiaksid pliiatsit edukalt käes, peavad enne seda olema tugevad ning arenenud käe-, kere- ja kaelalihased.

Kirjeldan oma töö põhjal, milline on üks Haldjapere loovustund ühe- kuni kolmeaastaste mudilastega. See oli jaotatud erinevateks etappideks ja osaoskusteks ning selle ettevalmistamisel pöörasin tähelepanu eelkõige visuaalmotoorikale ja kirjutamise-lugemise eelharjutustele.

Peale selle oli loovustund inspireeritud paljudest erinevatest teemadest, alustades kevadega ja lõpetades taas saabunud talvega – kokkuvõtvalt oli see tavalisest Eesti ilmast. Samamoodi andsid ainest värvid ja pallid ning kunstimaterjalina hõbepaber.

Tund sai alguse pisikestest värvilistest ja pehmetest pallidest. Tead sa, miks üks väike pall on imeline vahend lugema ja kirjutama õppimiseks? See aitab treenida, kuidas fikseerida pilku kindlale objektile ja ka liikuvat objekti jälgida. Mida muud me lugedes ja kirjutades teeme?

Palliga erinevaid viskamise, toppimise, peitmise-otsimise mänge katsetades ületame me pidevalt keha keskjoont (nähtamatu joon, mis algab pealaest ja jagab keha paremaks ja vasakuks pooleks). Keha keskjoone ületamine midagi silmadega jälgides, käega haarates või kogu keha liigutades aitab kahel ajupoolkeral omavahel koostööd teha.

Meie mängisime pallidega järgmisi mänge: kõigepealt viskamist-püüdmist ja peitmist-otsimist, seejärel aga üritasime suuremas koguses palle kätte saada lae alla kinnitatud kangalt (hiljem viskasime sinna palle ükshaaval tagasi). Vahepeal korjasime pallikesi suurte näpitsatega kaussi ning sorteerisime neid värvi järgi ja pistsime läbi aukude kas kausi või kasti sisse.

Pallimäng pakub palju erinevaid võimalusi arengu toetamiseks. Palli püüdmiseks on vaja kasutada kahte, viskamiseks enamasti ühte kätt. Pallimängud toetavad tasakaalu, silmadega jälgimise oskust, käe-silma koostööd, koordinatsiooni, nägemistaju ehk visuaalmotoorika arengut.

Sorteerimise ja kokkusobitamise ning seostamise mängud aitavad lapsel maailmast aru saada. Need õpetavad, et mõned asjad on sarnased, mõned erinevad. See toetab kognitiivsete ja tunnetuslike oskuste arengut, mis on vajalikud ka lugema ja kirjutama õppimiseks. See „mäng“ käib iseenesest päev läbi – neid asju, millele tähelepanu suunata ja kokku sobitada või vastanditena nimetada, on meie ümber ju palju. Erinevuste ja sarnasuste õpetamiseks on kõige paremad motoorsed tegevused. Motoorseid oskusi toetab ka näiteks paljajalu murul jooksmine ja rannas märjast liivast liivamägede ehitamine (kõik taktiilne ehk kõik, mis on seotud liigutamise ja liikumisega).

Väikeste objektide noppimine, sortimine, korjamine (näppudega või mõne vahendiga) on hea peenmotoorikale ja teeb eeltööd pliiatsihoiu arenemiseks. Korrektse pliiatsihoiu tekkimiseks läheb aastaid ja see areneb enamasti üsna loomulikult (muidugi vanema ja lasteaiaõpetajate valvsa pilgu all). Oluline on seda mitte forsseerida – selleks et õige pliiatsihoiuni jõuda, tuleb läbida kõik sellele eelnevad etapid. Meie loovustundides ei ole lapsed veel kindlasti selles eas, kus nende käes olevat joonistamisvahendit peaks n-ö õigeks sättima. See, kuidas nad vahendi kätte võtavad, on just see etapp, kus nad sel hetkel oma arengus olema peavad, meie aga keskendume neile olulistele toetavatele tegevustele, mida eespool nimetasin.

Kirjaeelseks harjutuseks on ka igasugune imiteerimine ja kopeerimine. Samuti erinevate suuna- ja kohatajude mõistmine (all, üleval, siin, vasakul, paremal jne), mida saab iga kunstitöö juures kasutada.

Alati tasub „kirjatehnikaks“ ära kasutada väikeste kunstiloojate loomulikku arenguetappi (eriti umbes 12–18 kuu vanuses) ehk nende tavapärast segadusetekitamist ning suunata see energia organiseeritud „mäkerdamisse“, mis on tuntud ka loovustunni või kunstitunni nime all. Selles vanuses laps ise teadlikult midagi ei loo ega tähendusi ei anna. Teda köidab käelise tegevuse juures selle motoorne, füüsiline pool – kuidas midagi teha saab. Näiteks võimalda tal tegutseda näpuvärvide, pudruvärvide, erinevate voolimismasside jm materjalidega. Lase lapsel proovida, kuidas üks või teine materjal tema käte tegevuse tulemusel muutub või uue kuju võtab. See pakub sensoorset ja taktiilset kogemust, mis omakorda tugevdab käelihaseid ning motoorseid ja kognitiivseid oskusi. Näpuvärvide, tainaste, voolimismasside kasutamine, lusikaga asjade tõstmine ühest anumast teise, materjalide või pipeti vedelikust tühjaks pigistamine, näpuga liiva/jahu sisse joonistamine aitab lisaks eelnevale kaasa ka õige pliiatsihoiu arenemisele.

Kasutasime tunnis materjalidena seekord vihikukilet ja fooliumi. Vihikukilega katsime paberil auke, millest enne olime palle läbi pistnud. Saime võrrelda, kuidas olukord muutus pärast aukude kinni kiletamist – august sai endiselt läbi piiluda, aga sõrme enam läbi pista ei saanud. Lisaks sellele oli augukoht nüüd kleepuv. Selle kasutasime ka kohe ära ja kleepisime sinna fooliumist pallikesi. Kui enne olime mänginud pehmete värviliste pallidega, siis nüüd tulid mängu karedad ühevärvilised pallikesed. Ühtlasi pakub foolium materjalina uut ja huvitavat – see krabiseb, läigib, kortsub, on kergesti rebitav, seda värviga katta on veidike teistmoodi kogemus kui valget paberit katta. Fooliumi värvimiseni jõudsimegi pärast pallikeste valmissaamist ja pildile vajutamist. Seejärel võtsime hõbepaberit veel juurde ja pakkisime pildi kokku nagu võileiva. Püüdsime suurt fooliumitükki aluspildile vajutades kõik peitu läinud pallikesed jälle sõrmedega üles otsida ehk kompasime. Lõpuks tekkis sellest omamoodi ruumiline pilt. Viimane ülesanne oli see kõik värviga katta. Võtsime kasutusele kolm põhivärvi, millest töö käigus loomulikult teisi värve juurde tekkis. Mõnes tunnis kasutasime värvimiseks valgeid vatitupse, mida koos pesulõksuga värvimiseks kasutasime. Muidugi olid abiks ka kõik kümme sõrme.

Tegevused, mis veel toetavad kirjutamise-lugemise oskuse õppimist ja on näiteks 2+ aastase lapse arengus omal kohal, on võrdlemine, näiteks pikem-lühem, suurem-väiksem, kujundite mängud. Selles vanuses on käeliseks trenniks eriti hea igasuguste anumate täitmine tõstmismängudena ja samas ka pigistamismängud (nt pipetiga vedeliku tõstmine, pudelist pigistamine jne), valamine, materjalide manipuleerimine erinevate „tööriistadega“ – näiteks mängunoaga savi lõikamine. Samuti on asjakohane erinevaid auklikke esemeid nööri otsa ajada.

Ja loomulikult jooksmine, ronimine, hüppamine, müramine kiikumine, turnimine – igasugune tegevus, mis toetab üldmotoorika arengut, tasakaalu ja koordinatsiooni. Et ikka käsi jaksaks joont mööda tähti maalida ja silm rida-realt tähti kokku lugeda.

Kui tulla tagasi pealkirja juurde: iga kiri ja joonistus saab alguse täpist. Ehk esimesed „märgid“, mis laps paberile teeb, on täpid, seejärel vertikaalne joon, ring ja seejärel horisontaalne joon. Täppidest ja kriipsudest areneb edasi kritseldamine – enamasti ringikujuline spiraalne liigutus, mis tuleneb lapse huvist kunstivahendit füüsiliselt liigutada. Huvist näha, et tema motoorsel tegevusel on tulemus, jälg.
Lowenfeldi järgi jaguneb laste kunstiline areng kuude etappi. Lapsed läbivad oma arengus sujuvalt kõik arenguetapid. Ühest etapist teise üleminekul toimub nii edasi- kui ka teatud määral taandarengut. See on ju uue õppimisel üsnagi tavaline: kaks sammu edasi ja üks tagasi. Nii nagu pliiatsihoiu arendamist ei saa forsseerida või kiirendada, on ka joonistamisoskusel erinevad etapid. Laps läbib need omas tempos.

  1. Kritseldamise etapp (2–4 a): käelise tegevuse juures köidab last eelkõige füüsiline tegevus, ta naudib oma tegevuse jälgi ja tulemusi. Tähendusi ja seoseid hakkab ta looma selle etapi lõpupoole. Kritseldamise etapp jaguneb omakorda kolmeks etapiks: korrapäratu (seda iseloomustab kinesteetiline ja väga füüsiline motoorne tegevus); kontrollitud (tekib vaimne ja füüsiline kontroll oma tegevuse üle); nimetamine (seoste ja tähenduste loomine, asjade nimetamine pildil, kujutlusvõime kasutamine joonistamisel)
  2. Preskemaatiline etapp (4–6 a): laps hakkab looma seoseid oma joonistuste ja ümbritseva maailma vahel. Kriips või ring paberil võib tegelikult olla keegi tuttav lapse elust ehk need on esimesed märgid sellest, et lapsega saab suhelda pildi kaudu. 
  3. Skemaatiline etapp (7–9 a): lapsel kujuneb sel perioodil välja n-ö skeem inimeste ja asjade kujutamiseks. Nad kasutavad värve enamasti tõetruult ja paigutavad objektid paberile maa asukohast lähtuvalt. 
  4. Realismi etapp (9–11 a): laps muutub oma joonistuste osas enesekriitilisemaks, tekib teadlikkus, et senine skemaatiline joonistamiseoskus ei toeta tahtmist/vajadust objekte realistlikult kujutada. Joonistamisoskus on jätkuvalt skemaatiline, aga palju detailsem ja keerukam, tekib perspektiivitunnetus.
  5. Pseudo-naturalistlik etapp (11–13 a): laps on oma joonistusoskuse suhtes selles etapis väga kriitiline – tulemusega rahulolu sõltub joonistuse realistlikkusest lapse seisukohalt. Oluline on last toetada ja julgustada. 
  6. Otsustamise etapp (13–16 a): selles etapis lõpetavad lapsed tihti joonistamise või, vastupidi, arendavad oma joonistamisoskusi ja tehnikaid edasi ning jätkavad joonistamist. Siin on samuti tähtis last toetada ja julgustada olenemata tema joonistamisoskuse tasemest – nagu iga oskust, saab ka seda alati edasi arendada! 

Kasutatud kirjandus:

  • Barbara A. Smith (2011) „From Rattles To Writing“
  • Viktor Lowenfeld (1947), „Creative & Mental Growth“

Ideekalendri 12. nädal – loovkirjutamise kursuse kogemused ja oma teksti toimetamine

Teksti autor: Anneli Pilliroog

Ideekalendri loovust ja loovkirjutamist käsitlev kuu hakkab läbi saama. Viimases postituses vaatame, milline on üks täiskasvanutele mõeldud loovkirjutamise kursus, ja uurime, miks on oluline oma kirjatöö enne avaldamist kriitilise pilguga üle vaadata.

Aprillikuu teema on aga KRITSELDAMINE. Vaatame, kuidas aitab visualiseerimine mõtteid korrastada, tervikut ja uusi seoseid näha. Kuidas saab pildilist keelt õppetöös kuulamis- ja struktueerimisoskuse arendamiseks kasutada? Kritseldada oskavad kõik!

Tekst ei taha tulla. 

Ilmselt on väga paljud meist seisnud silmitsi tundega, et täna pole see päev. Tähtaeg istub aga turjal ja töö vajab lõpetamist. Asi pole niivõrd hirmus kirjutamise ees kui selles, et kõik kirjapandu tundub nudivõitu. Sellistel puhkudel püüan enda lohutamiseks mõelda, et tippsportlased ei loobu ju treenimisest selle tõttu, et pole aasta ringi võistlusvormis.

Olen paar aastat püüdnud pääseda Meelike Saarna juhendatud loovkirjutamise kursusele ja ikka liiga hilja jaole saanud. Nüüd siis õnnestus ja muidugi on mul sinisilmsed ootused, mida sellelt kursuselt õppida võin. Tahan, et tekstid sünniksid kergemalt ja kirjutaksin suurema õhinaga.

Miks sina kirjutad?

Kursuse esimesel õhtul koguneb heledasse ruumi laudade taha paarkümmend täiesti erinevat inimest. Keegi teineteist ei tunne ja nii ongi hea – igaüks tuleb oma asja ajama, oma kogemuste ja tausta najal kirjutamisest rõõmu leidma. Seltskond on uskumatult kirev – riigiametnik, jurist, tarkvaraarendaja, endine ajakirjanik, blogija, copywriter jne. Lahe on teada saada, miks keegi kirjutab, miks või mida ta tahab kirjutada. Selgub, et hirmud ja vaevad on kõigil sarnased, isu kogeda kirjutamisrõõmu niisamuti.

Tegeleme endast aru saamisega. Kas ma üldse olen mõelnud, millistes olukordades, ajal, keskkonnas või meeleolus loomise tuhin peale tuleb? Selgub, et vahel punnitangi jõuga selle asemel, et ennast säästa ja tekitada kasvõi üksainus loovust soodustav tegur. Selle asemel võiksin hoopis endale esitada alljärgnevaid küsimusi.

  • Millised on minu loovusrituaalid?
  • Kuidas mind mõjutavad stress ja lõõgastumine? Kuidas käitub pinges aju? Millal tekivad uued seosed? 
  • Kas ma tunnen seda ainest, millest kirjutan? Iseenda kogetu on ehtne. 
  • Kuidas häälestada ennast tulemuse asemel hoopis loomise protsessile?
  • Kuidas hoida vajalikku energiataset?

Kõige keerulisem on vastata jagamiseringi küsimusele: „Miks sina kirjutad?“. Kõlab palju erinevaid põhjuseid, mis on üht- või teistpidi omavahel seotud. Tavapäraselt olen suur sõnavõtja, aga kui järg minuni jõuab, kõlab vastuseks: „Tahan!“. Ja ma mõtlen seda päriselt.

Kui joosta ei jõua, siis jookse rohkem.

Järgmist tundi alustame jälle inventuuriga. Kuidas ennast kirjutama saada kui Pegasus on ära? Selgitamegi välja, mis meid kirjutamast takistab ja mis seda soodustab. Ja nagu ikka – loovus käivitub siis, kui oled endast rohkem teadlik, saad soodustavaid tegureid suurendada ja takistavaid vähendada. Mida ma siis teada sain?

Kirjutamist soodustavad piiratud aeg, meelepärane teema ja selle valdamine, oma kogemus ja suhe teemaga, vaikus või mahe muusika, värske õhk. Mulle meeldib pastakaga paberile kirjutada.

Kirjutamist takistavad välised segajad (telefon, arvuti, televiisor, intensiivsed helid ja lõhnad), sisemised segajad (ärevus, enesekriitika, vähene enesedistsipliin, teistega võrdlemine, ebakindlus).

Inspiratsioon tuleb sinna, kus temaga midagi peale hakatakse, ja et ennast kirjutama saada, olen loogika- ja kriitikavaba kirjutamist proovinud. Ajalist piirangut aga mitte. Meil on seitse minutit aega ja ülesanne kirjutada, mis pähe tuleb. Peamine, et etteantud aja jooksul kogu aeg kirjutaks. Alguses tuleb ennast korralikult murda ja mida minut edasi, seda kriitikavabamalt lehekülg kaustikus täitub. Edasi tuleb leida enda kirjutatud tekstist mõte või sõna, mis kõnetab ja sellele keskendudes viis minutit kirjutada. Hoopis lihtsam!

Ideed ei ole patenteeritud!

Mida me ka ette ei võtaks, keegi on sarnast asja kindlasti juba kusagil teinud. Mitte ilmtingimata paremini, aga kindlasti omamoodi. Seega saab mistahes idee endale parajaks teha. Elizabeth Gilbert räägib ideedest väga lahealt oma raamatus „Suur võluvägi“. Kuidas need tulevad, kuidas ta neid armastuse ja austusega kohtleb, kuidas need tema omaks saavad või otsustavad teostumiseks kellegi teise juurde minna.

Püüamegi kursusel igaüks oma plaanis oleva kirjatüki tuummõtte niimoodi kirja panna, et see oleks välja öeldes endale ja teistele arusaadav. Veel peame paika saama sihtgrupi ja mõne lausega selgitama, miks on oluline see mõte teisteni viia. Kui enda jaoks on asjad selgeks mõeldud ja miks-küsimustele vastatud, lähevad uksed justkui imeväel lahti ja juba ma kibelengi koju järgmist lugu kirja panema! Siin see on:

LÕNGAVORST

Mummul oli õnn käia kahes lasteaias. Vana lasteaeda mäletab ta vähem, uut aga väga selgesti. Vist sellepärast, et Mummu oli siis juba ise natuke vanem ja eks selles uues oli vanaga võrreldes palju head ka. Näiteks sai hommikuti kauem magada, sest lasteaia värav oli kodust ainult paarikümne meetri kaugusel. Aga seal olid veel avarad ja heledad ruumid, rõõmsamad kasvatajad ja abivalmid söögitädid. Tundus, et alevi teises otsas asuvast vanast ja väsinud majast uude kolimine mõjus kõigile värskendavalt. Kasvatajaid hakati vist ka teistmoodi koolitama, sest uues lasteaias said lapsed uhkelt teistele oma erilisi andeid näidata.

Mummu oli olnud laululind juba pisikesest peale ja nüüd sai temast lausa üks „eeslauljatest“, kes igal võimalusel noka avas ja siristas. Paraku aga kipub pahatihti olema sedamoodi – ühes asjas oled tugev, teises mitte nii väga. Kui laulmises ja tantsimises polnud lasteaias Mummule võrdset, siis igasugune käeline tegevus oli talle lausa piin. Mummu kujutlusvõime ja käed ei saanud kuidagi omavahel ühendust ja sellepärast kukkusid igasugused joonistused või muud sorti nikerdamised teistega võrreldes naljakad või lausa koledad välja.

Mummu ema oli seevastu väga osav näputöö tegija ja tegelikult olid kõik nende pere naised alati midagi kudunud, heegeldanud või tikkinud. Kuidagi õnnestus emal selle nokitsemisega kaasa tõmmata ka Mummu isa, kes õppis kudumise ära ja tegi pimedate õhtute ajaviiteks koguni pere kolmele lapsele vajalikud kindad-sokid valmis. Nii ägedaid pika säärega suusasokke polnud koolis kellelgi! Tänu sellele käsitööhuvile oli kodus tavaline, et kas Mummu või üks tema kahest vennast istus, lõngaviht kätel, ema või siis isa aga keris lõnga kerasse.

Ühel päeval pandi rühma lapsed peale hommikusööki pika laua ümber istuma ja Mummu tundis ette, et nüüd see jälle algab … Iga kord, kui tühja laua taha istuti, võis oodata kas pliiatseid, värve, savi, lõngajuppe või muid vidinaid, millega tuli mõni kunstiteos valmis teha. Sel korral tõi kasvataja oma suurest tagavarade kapist välja lõngavihid, jagas lapsed paaridesse ja andis igale paarile vihi kätte. Ülesanne oli selge, aga kodus polnud Mummu kunagi kerijate poolel olnud, ikka seal vihihoidjate omal. Sel korral „suunas“ loosiõnn Mummu hoopis kerijate meeskonda. Mummu püüdis hoolega meelde tuletada, kuidas ema ja isa vihitäiest lõngast mitu täiesti ühesugust ja täiuslikult ümmargust kera tegid. Kõik tundus ju väga lihtne – hakkad otsast pihta ja muudkui kerid. Nüüd aga tundus, et sellel koledat tooni tumerohelisel lasteaialõngal polegi lõppu ja Mummu lõngakera ei olnud üldse ümmargune. Nägi lõngavihi lõppedes välja hoopis nagu halvasti küpsenud liharull – ebaühtlane pikergune plönn. Kõik, isegi poisid, said ümmarguse kera! Mummu oli kohe päris kurb ja eriti sellepärast, et kasvataja pani lõngakerad lauale ritta ja naeris koos teiste lastega Mummu lõngavorstikese üle.

Kogu ülejäänud päeva oli Mummu väga vaikne, hoidis omaette ja õhtul kodus lausa nuttis peatäie. Seepeale võttis Mummu isa kätte ja näitas täpselt ära, kuidas ümmarguse lõngakera väikeste nippide abil tehtud saab. Nii palju lõnga polnud vist nende kodus ühe õhtu jooksul keritudki. Ja nii palju täiesti ümmargusi suuremaid ja väiksemaid lõngakerasid pole Mummu vist hiljem enam teinudki.

Kahjuks lõngakerimist enam teist korda tunnitegevuseks ei võetud. Ja veel on kahju, et sellest ajast peale oli Mummu lasteaias ja veel hiljem kooliski igasuguste tundmatute ülesannete suhtes umbusklik, häbenes oma tulemusi juba ette ja vahel ei proovinudki enne midagi teha, kui asi oli tagatoas selgeks õpitud.

Vahel häbenevadki inimesed sellepärast midagi teha, et keegi on nende nurjunud katsed välja naernud. Nii jätavad nad väga vahvad asjad üldse proovimata. Tegelikult võib hiljem selguda, et nad oleksid võinud sellessamas tegevuses väga osavad olla. Ehk on nende kõige suurem anne hoopis asjade kohta kõik välja uurida ja neid teinekord paremini teha?

Toimeta oma teksti!

Teksti autor: Maarja Valk

Kui oled oma loo valmis kirjutanud, siis järgmine etapp võiks olla teksti toimetamine. Kõige esmane teksti toimetaja saad olla sina ise, aga eriti hea, kui sul on mõni tuttav keeletoimetaja või hea keeleoskusega inimene, kes saab sinu kirjatöö omalt poolt üle vaadata.

Isegi kui oled väga hea kirjutaja, jääd sa kirjutades „oma teksti kinni“, seetõttu tasub alati hinnata mõne teise lugeja nõuandeid – mis teda lugemisel natuke häiris, mis meeldis – kindlasti aitavad need nõuanded sul kirjatööd paremaks lihvida. Kui aga pole aega ega võimalust oma teksti toimetada lasta? Siis loe oma töö ise mitu korda läbi ja ole võimalikult kriitiline. Kas sinu sihtrühm võiks teksti mõista nii, nagu sina seda oled mõelnud? Kas laused on liiga pikad või liiga lühikesed? Kas teksti stiil on asjakohane? Kas märkad oma tekstis kirjavigu?

Üldiselt arvatakse, et keeletoimetaja töö tähendab seda, et tekstis parandatakse ära kõik kirjavead. Jah, loomulikult parandab keeletoimetaja ka kirjavigu, aga tegelikult see on ainult töö üks osa. Kui kirjavigade parandamisel saab lähtuda konkreetsest reeglist, siis ilukirjanduslikes tekstides on ülimalt tähtis ka teksti stiil – stiiliparandusi tehes tuleb aga rohkem lähtuda sisetundest: milline sõna või lause tekstis on pigem ülearune, milline lisandus aga tooks loo mõtte paremini esile. Mõnikord soovitab toimetaja koguni lõike ümber tõsta, kustutada või ümber kirjutada, et tekst oleks konkreetsem, arusaadavam ja/või loogilisem. Mida sisulisemaid parandusi ja nõuandeid oskab toimetaja teha, seda parem on lõpptulemus. Toimetaja nõuandeid tasub kuulata. Kui kunstnikud õpivad ning arenevad teiste professionaalide õpetusel ja toetusel, tantsijast saab väga hea tantsija mõne hea õpetaja abiga ja niisamuti vajab profisportlane treenerit, ei maksa arvata, et ükski kirjanik häid nõuandeid ja sisulist abi ei vaja.

Mida oma teksti toimetamisel jälgida?

Milline on teksti stiil ja milliseid stiiliparandusi teha? Kui loovkirjutamise tundides soovitatakse mõelda, kes on su sihtrühm, siis tegelikult peab sellele mõtlema ka teksti toimetades. Kui tegemist on tarbetekstiga, siis on see mõeldud võimalikult laiale lugejaskonnale ja peaks olema hästi selge, üheselt mõistetav ja arusaadav. Seetõttu ei ole tarbekeelele omane ilukirjanduslik kujundlikkus; laused peavad olema selged ja üheselt mõistetavad, keelekasutus võimalikult neutraalne. Ilukirjanduses need reeglid loomulikult ei kehti – selles on kesksed lugu ise ja väljendusvahendid, kuidas seda lugu edasi anda. Sealgi aga tuleb mõelda lugejale: kas sinu tekst on mõeldud lapsele või täiskasvanule, haritlasele või võimalikult laiale lugejaskonnale, teismelisele või täiskasvanule? Näiteks mõtle sellele, milline võiks lugejast lähtuvalt olla teksti sõnavara – kas see on sinu sihtrühmale sobilik?

Ühtlasi tasub kriitiliselt üle lugeda, kas tekstis esinevad sõnakordused on taotluslikud või tasub neid pigem vältida. Kas laused on jälgitavad või hakkavad lohisema? Paljudele on kindlasti tuttavad A. H. Tammsaare või Jaan Krossi laused, mis võivad enda alla võtta terve lõigu – nende vormistus on aga alati läbimõeldud ja lause tervikuna jälgitav. Kui aga lause on aga pikk ja selle mõte jääb ähmaseks, tasub mõelda lause lühendamise või teistsuguse liigendamise peale.

Pööra tähelepanu ajavormidele. Kui teksti üks lõik on olevikus ja teine lihtminevikus, siis kas selline ajavormide vaheldumine on mõistlik või tasub lõigud ühtlustada ühe ajavormi kasuks.

Igal juhul väldi bürokraatiakeelt ja kulunud väljendeid. Teksti, eriti ilukirjanduslikku teksti toob värskust ilmekas sõnavara ning eesti keel on sõnavara poolest rikas. Sõnavara ilmestamisel võib abi olla sõnaraamatutest, näiteks sünonüümi- ja fraseoloogia sõnaraamatust.

Teksti hoolikal ülelugemisel paranda loomulikult ka kõik kirjavead. Võõrsõnade õigekirja kontrolli sõnaraamatust. Kas oled ikka kindel, kumb on õige variant: konstateerima või konstanteerima? Tuleta meelde komareeglid, kontrolli üle, kas nimed on suure algustähega ja liiginimed väikesega. Kui toimetad teksti arvutiga, on natuke abi eesti keele spellerist, kuid ära jää ainult sellele lootma. Kui oled kogemata kliimapoliitika asemel näiteks kiimapoliitika kirjutanud, siis speller seda veaks ei tunnista.

Lõpetuseks võib veelkord välja tuua seda, et põhjalikust ja asjakohasest toimetamisest saab iga tekst, ka juba hästi kirjutatud ja ladus tekst, ainult võita. Näiteks „Madame Bovary autor, kirjanik Gustav Flaubert oli tuntud täiusliku stiili otsijana ning seetõttu ta kirjutas ja lihvis iga oma romaani aastaid. Loomulikult ei pea sa oma kirjatööle aastaid pühendama ja oma teksti lõputult lihvima, kuid kindlasti toimeta oma teksti või lase seda toimetada.

Ideekalendri 11. nädal – loovkirjutamine sotsiaalainete õppimisel

Hirm loomingulisuse ees
Teksti autor: Triin Pukk, ajaloomagister ning Mauruse 7. klassi ajaloo töövihiku autor

On leitud, et umbes neljandikul põhikooliõpilastel on raskusi kirjutamisega – see tähendab, et õpilastel on keeruline olla loov. Loomingulisus sõltub nii geneetikast, vanusest, keskkonnast kui ka harjumustest – seega on seda võimalik arendada ja kasvatada. Kuid loovus ja loominguline lähenemine arendab omakorda lapse oskusi ja aitab tal areneda isiksusena.

Loovkirjutamine kasvatab nii õpilaste loovust kui ka enesekindlust, sest kirjutades kujutatakse ette olukordi ja mängitakse neid läbi, asetatakse end uutesse situatsioonidesse ja rollidesse. See aitab teha valikuid, ühtlasi annab kindlust, et ka raske ülesanne ei murra maha, vaid on hoopis põnev väljakutse.

Seepärast lähenevad ka Mauruse 7. klassi ajaloo töövihikud paljudele ülesannetele loovalt. Meie jaoks pole töövihik vaid õpikut toetav materjal, vaid aitab õpilastel siseneda isiklikult perioodi, mille kohta on õpikust teoreetilisi teadmisi ammutanud. Töövihiku abil saab õpilane sukelduda ajastusse ning tajuda seda kõigi oma meeltega, samastuda, erineda ja võrrelda end inimestega, kes elasid minevikus. Töövihiku ülesanded on koostatud nii, et need arendavad õpilase loovust ja fantaasiat, selle kaudu omakorda aitavad mõista nii ajastu detaile kui ka laiemaid kultuurilisi ja poliitilisi protsesse.

Harjutusi loovuse arendamiseks

Ajaloo töövihikus on palju loovust arendavaid ülesandeid, mis aitavad siduda õpilase kaasaega mineviku sündmuste ja inimestega.

Mõned näited.

  • Koosta keskaegse linnuse kinnisvarakuulutus. Ülesanne põimib osavalt tänapäeva ja mineviku. Lahendades võiks juurde vaadata tänapäevaseid kinnisvarakuulutusi – sellest saab ideid, milliseid aspekte käsitleda. Samas tuleks kuulutust koostades süveneda ajalukku. Mis materjalist oli ehitatud kindlus ja milline oli ruumide temperatuur, milline oli veevärk ja kanalisatsioon, kas seal elasid ka loomad, milline oli abitööliste ruumilahendus jne?
  • Kujutle, et oled viiking, kes läheb pikale meresõidule ning koostab nimekirja sellest, mida kaasa võtta. Nimekirja koostades tuleks läbi mõelda palju erinevaid aspekte: nii see, milline oli viikingi välimus ning mida oli selle säilitamiseks vaja, kui ka see, mida üks viiking sõi ja jõi, mis oli tema reisi eesmärk, millised relvad olid merereisil vajalikud jne. Lisanüansi annab ülesandele see, kui õpilane võrdleb viikingi reisi eesmärki ja „kohvri“ sisu enda omaga. 
  • Kirjuta, millised võiksid olla Kolumbuse Twitteri säutsud merereisil. Mis teda üllatab, mis teeb rõõmu, mis on raske ja mis kurb? Mida ta võis hüüda, kui nägi esimest korda üle pika aja maismaad? Kuid arutleda võiks ka selle üle, milline on üks või teine säuts, kui palju infot see sisaldab ja kuidas väljenduda võimalikult selgelt. See ülesanne aitab tuua esile Kolumbuse inimliku poole ning suhestada viissada aastat tagasi elanud inimese kogemusi õpilase enda omadega.

Lähenedes ülesannetele loominguliselt, kaob ka hirm teha midagi valesti või väljenduda isikupäraselt. Samal ajal aitab tänapäeva ja mineviku võrdlemine mõista varem elanud inimesi ja tavasid paremini, seostada seda enda eluga – ning seeläbi jääb ka õpitu paremini meelde.

Loovat kirjutamist!

Vlogis räägib Emili Kooli direktor Indrek Lillemägi, kuidas lood meid õpetavad ja toob näiteid praktikatest, mida nemad Emili Koolis kasutavad.

Ideekalendri 10. nädal – lapsed loovalt kirjutamas

Teksti autor: Kätlin Vainola, lastekirjanik, Eesti Lastekirjanduse Keskuse loovkirjutamise huviringi juhendaja, Mauruse algklasside toimetaja

Kui loovkirjutamisega alustasime, ei osanud me arvata, kuidas töö käima läheb, sest sellist ringi ei olnud lastekirjanduse majas varem olnud. Me ei teadnud, kas iga nädal poolteist tundi on laste jaoks vähe või palju, kas leidubki lapsi, keda sõna kirjutamine ära ei ehmata. Paistab, et meil on läinud hästi. Praegu käib koos kaks rühma – ühes vanemad ja teises nooremad koolilapsed.

Tööd alustasin õppekava kokku panemisest. Mõtlesin läbi, mis on see, mida tahaks aasta jooksul lastega koos teha, mida peaks loovkirjutamise tund osalejatele andma ja kuidas aega jagada. Seejärel startisime. Tasapisi sai rühm lapsi täis.
Sobivaks rühma suuruseks on meil tosinkond last. Siis saab kõigiga piisavalt suhelda, lapsed jõuavad üksteist kuulata ja tagasisidet anda. Iga tund koosneb lugemisest, kirjutamisest, kuulamisest ja rääkimisest. Need tegevused on justkui neli jalga tooli all. Hea, kui nad on tasakaalus, siis lahkub laps tunnist hea tundega. Ta on kuulnud uutest raamatutest, ta on saanud kirjutada ja oma kujutlusvõimet kasutada, ta on saanud teada, mida arvavad sarnaste huvidega eakaaslased ning ta on saanud rääkida, ennast väljendada.

Teeme tundides mitut tüüpi kirjutamisharjutusi, millel on alati mõni kindel eesmärk. Harjutused aitavad tööd käivitada. Tühi paber ei pruugi last inspireerida. Ka lihtsalt selgitus, et kirjuta vaheajast või lemmikloomast, ei pruugi kirjutamistuju tekitada. Küll aga on võimalik lihtsate harjutustega tund sisse juhatada ja fantaasia tööle panna. Tunni või teema alguses teemegi sissejuhatuseks sobivaid harjutusi, loeme katkendeid raamatutest, kuulame muusikat või vaatame pilte. Näiteks kui teemaks oli ruumikirjeldus, otsisin lastekirjandusest erinevaid katkendeid, kuidas mõnd ruumi või kohta on kirjeldatud. Seejärel läksime kõik majast välja ja tulime tasakesi ning tähelepanelikult tagasi pööningukorrusele. Teekonna palusin lastel hiljem kirja panna. Saime ühest ja samast ruumist suure hulga väga erinevaid kirjeldusi.

Kui räägime tegelaskujudest, loeme samuti lõike raamatutest, kus kirjeldatakse tegelasi. Palun siis lastel mõelda, mille poolest mõni tegelane on eriline ja kuidas teda on kirjeldatud. Seejärel loovad lapsed ise oma tegelasi, küll fotode, küll nimede põhjal. Mõnikord saab iga laps kolm eset ja selgituse, et need on pärit peategelase taskust. Laste ülesandeks jääb mõelda, milline see tegelane olla võiks ja millega ta tegeleb.
Aasta alguses alustame tutvumisest ja enda tutvustamisest. Sel aastal valmistasid lapsed kõigepealt kollaaži sellest, mis neid hetkel huvitab. Ajakirjadest otsiti pilte ja kleebiti paberile. Seejärel kirjutas iga laps kollaaži põhjal luuletuse endast. Lõpuks vahetasid nad kollaažid ära ja kirjutasid saadud piltide põhjal uusi jutte.

Tasapisi jätkame üha tõsisemate harjutustega, tutvume erinevate kirjandusmõistete ja -suundadega. Tähtis märksõna on meie tundides rõõm. Soovin, et lapsed teeksid kaasa õhinaga, et nad naudiksid seda, kuidas nende kujutlusvõime töötab ja millised on tulemused, kui nad pingutavad. Üritan mõelda välja harjutusi või ülesandeid, mis lapsi üllataksid.

Lastele meeldib väga kuulata ka kaaslaste loomingut. Oodatakse head nalja, põnevat lahendust. Väga populaarsed on jubejutud. Ettelugemisega on nii, et loevad need, kes soovivad. Mõni laps palub, et loeks juhendaja ja teinekord ei tahetagi lugeda. Selline vabadus on väga hea: igaüks tunneb, et ta on vaba otsustama, mida oma tekstiga teeb. Teistele oma teksti esitamine on kindlasti väljakutse. Samas on hea võimalus kohe näha, kuidas tekst vastu võetakse. Kuulajatele on see samuti silmiavav kogemus. Kuigi alguses on lähtutud ühest teemast, tulevad kõik lood ja luuletused üksteisest nii erinevad. Nõnda saamegi näha, et inimestel võivad olla väga erinevad vaatenurgad ja viisid, kuidas kirjutada. Lastele on väga oluline, et tehtust jääks ka jälg. Nii oleme iga õppeaasta lõpus koostanud ajalehe Pööningu Ekspress, mille veergudel on laste lood ja luuletused.

Tekst on ilmunud ajakirjas Raamatukogu.

Vaata ka näitekirjaniku ja loovkirjutamise õpetaja Marite H. Butkaite soovitusi, kuidas vabaneda kirjutamiskrambist!

Ideekalendri 9. nädal – kuidas käivitada loovust?

Teksti autor: Anneli Pilliroog

Ideekalendri raames jõuavad sel kuul teieni loovuse ja kirjutamisega seotud postitused. Äratame talveunne vajunud loovuse, kirjutame asjadest, mis meile korda lähevad, tähistame emakeelepäeva ning kogume ja jagame loova eneseväljenduse tarkusi ideekalendri töötoas.

Igal ideel on eesmärk. Uued ideed arendavad meid inimestena, aitavad täiustada juba olemasolevaid asju ja olukordi ning parandada elukvaliteeti. On loomulik, et soovime probleeme lahendada ja tahame muuta midagi kas paremaks, soodsamaks, kergemaks või lihtsalt lõbusamaks.

Loovus aitab luua uusi ideid, mõelda ja näha olukordi tavapärasest erinevalt, tajuda ja leida uusi seoseid. Loovus hõlmab endas inimese omadusi ja võimeid, tema oskust mõelda loovalt ja olla aktiivne. Kuid loovuse all peetakse silmas ka tulemusi ehk teoseid, esemeid või uudseid probleemilahendusi. 

Mis käivitab loovuse? Elina Tolmats kirjeldab oma raamatus „Loovustehnikad. 77 viisi ideede leidmiseks“ loovuse käivitamist kui psühholoogilist protsessi: 

  • kogume infot kõigi oma viie meele abil;
  • salvestame, hoiame ja tuletame infot meelde;
  • kasutame oma teadmisi ja fantaasiat faktide, ideede ja tegevusplaanide loomiseks;
  • kasutame loogikat loodud alternatiivide hindamiseks.

Meid on õpetatud kasutama teadmisi ja loogikat ning oma tegemisi ratsionaalselt hindama. Loogiline mõtlemine on vajalik ellujäämiseks. Samas kipub ajaga vähenema inimese võime fantaseerida ja uusi võimalusi luua. Loovmõtlemine tähendab aga mõlema poole tasakaalu: luuakse suur hulk ideid, neid hinnatakse ja valitakse sobilikud välja.

Paljud sooviksid olla loomingulisemad või tunnevad lihtsalt, ei suuda oma loomingulisust piisavalt rakendada. Loovat mõtlemist takistab keskendumine negatiivsele, hirm ebaõnnestumise ja hinnangute ees, liigne reeglitest kinnipidamine, enda võrdlemine teistega ja arvamus, et ei olda loovad. Kuid oma loomingulisust saab hõlpsasti taastada. Selleks tuleks anda vähem hinnanguid ja kasutada vähem loogilist mõtlemist, tekitada palju ideid ja mitte keskenduda nende sisule – iga idee on hea, luua pidevalt, unistada võimatutest asjadest, mõelda piltides ja kasutada kõiki oma meeli uute võimaluste leidmiseks.

Mida siis teha kui tunned, et sinu loovus on blokeeritud?

Julia Cameron pakub oma 1992. aasta bestselleris (eesti keeles 2013) „Loovuse teel. Vaimne tee suurema loovuse juurde“ välja kaks peamist tööriista, millega 12 nädalat vältava programmi jooksul oma loovust turgutada. Need on hommikupäevik ja kohtumine kunstnikuga.

Hommikupäevik

Igal hommikul kirjutad käsitsi kolm lehekülge sellest, mis pähe tuleb. Oluline on järjepidevus ja teadmine, et seda päevikut ei saa kuidagi valesti kirjutada. Miski pole tobe, rumal ega ebaoluline. Neil lehekülgedel võid olla nii vinguv, heitlik ja veider, kui tahad – kõik see seisabki sinu ja su loovuse vahel. Cameron soovitab tungivalt mitte enne kaheksat nädalat neid tekste üle lugeda, sest meie sisemine kriitik on kehvematel perioodidel eriti kaval. Hommikupäeviku kirjutamine aitab mõista, et sisemise kriitiku seisukohad pole tõesed. Ükskõik, mis tujus sa ka oled, lihtsalt kirjuta. Hommikupäevik aitab kaardistada mõtteid ja need omakorda aitavad ära tunda unistusi.

Kohtumine kunstnikuga

See on eriline kohtumine kord nädalas, mille pühendad oma sisemise kunstniku eest hoolitsemisele. See aeg on mõeldud ainult sulle, et võtta ette midagi koos oma sisemise kunstnikuga – ehk sisemise lapsega. See võib olla pikem jalutuskäik, mõne imelise loodusnähtuse vaatlemine või ka millegi uue avastamine. Eesmärk on õppida kuulama, mida sinu sisemine laps nende käikude kohta ütleb, ja teha temaga koostööd. Selleks tuleks leppida iseendaga kokku üks kohting nädalas ja mitte leiutada ettekäändeid kokkuleppe murdmiseks.

Cameron võrdleb nende kahe tööriista koostoimimist raadiosaatja ja -vastuvõtjaga. Hommikupäevik tähendab saatmist, teada andmist oma unistustest, muredest ja lootustest. Kohtumine kunstnikuga tähendab vastuvõtmist ehk seda, et oled avatud uutele teadmistele, inspiratsioonile ja juhendamisele. Hommikupäevik näitab, mida me mõtleme ja vajame. Kunstnikuga kohtumiste käigus hakkame kuulma lahendusi.

Lisaks kahele tõhusale tööriistale pakub „Loovuse teel“ palju erinevaid ülesandeid, mis aitavad hirmudest üle saada, annavad iseendast ja oma tunnetest selgema pildi ning turvatunde, et loovast eneseväljendusest täit rõõmu tunda. 

Mis tahes loov eneseväljendus muudab emotsionaalselt rikkamaks, kasvatab empaatiavõimet, lisab eneseusku ning arendab sotsiaalseid oskusi. See omakorda aitab igapäevaelus luua ja hoida usalduslikke suhteid ning arendada koostööoskusi.

Uuri lisaks:

Loe lähemalt ka Mauruse loovkirjutamise töötoast ja registreeru!

Ideekalendri töötuba 29. märtsil kell 13–16 Tartus, Oskar Lutsu majamuuseumis

Ideekalendri märtsikuu võtab kokku loovkirjutamise töötuba “Mina ka võin olla … kirjanik!”. Töötuba toimub 29. märtsil kell 13–16 Oskar Lutsu majamuuseumis (Riia 38, Tartu).

Töötoa eesmärk on pakkuda osalejatele motiveerivat loomingulist keskkonda, tutvustada erinevaid loovkirjutamise võtteid ja impulsse, läbi teha loovkirjutamise ülesandeid ning kolleegidega kogemusi vahetada.

Koolitavad Kätlin Vainola ja Meeli Väljaots.

Kätlin Vainola on Mauruse algklasside toimetaja, lastekirjanik ja laste loovkirjutamise ringi juhendaja.

Meeli Väljaots on olnud aastaid õpetaja ja Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi õppejõud. Õpetajate täiendkoolitustega on ta seotud siiani. Viimased 1,5 aastat on Meeli töötanud Oskar Lutsu majamuuseumis, kus ta mõtleb välja ja viib läbi muuseumitunde.

Töötuba on kõigile tasuta, soovijatele ka koolitustunnistus!

Registreeru töötuppa!

 

 

Ideekalendri 7. nädal – rühmatöö teooriast

Rühmatöö kui meetodi populaarsus õppetöös on oluliselt tõusnud seoses nüüdisaegse õpikäsituse kasutuselevõtu ja sotsiaalsete pädevuste arendamise nõudega riiklikus õppekavas. Ometi pole see kontseptsioonina kuigi uus ja koostöise õppimise tähtsust rõhutatakse pedagoogika-alases kirjanduses juba pikka aega. Missugune on grupitöö mõju õpilase arengule ja milliseid näpunäiteid annavad teaduslikud käsitlused?

Heino Liimets on oma 1976. aastal välja antud raamatus „Rühmatöö tunnis“ rühmatööd defineerinud kui õppetegevuse vormi, kus klass jaguneb 3–8liikmelisteks rühmadeks, millele on antud üks ühine ülesanne. Rühm kehtestab omavahelise suhtlemise normid ja planeerib ühiselt ülesande täitmise, vastutades ka tulemuse eest koos. Liimets peab rühmatööd koolipraktikas väga oluliseks, sest see mõjutab ja seob teisi õppimise vorme (individuaal- ja frontaaltöö) ning võimaldab õppimisest luua organiseeritud tervikut, kus erinevad õppemeetodid teineteist täiendavad. See tähendab, et rühmatöö ei asenda kumbagi teist õppevormi, pigem on ka neid väga hädasti vaja, et rühmatöö saaks täita oma eesmärke. Sellisena aitab rühmatöö arendada õpilase eneseregulatsioonivõimet, tugevdada õpilaskollektiivi, kujundada positiivset suhtumist õppimisse ja valmistada õpilast ette suhtlemiseks.

Liimets soovitab õpetajal rühmade komplekteerimisel arvestada õpilaste erinevat teadmiste ja oskuste taset. Oluline on, et ühe rühma töötempo oleks võimalikult sarnane, samas on hea, kui erinevad teadmised-oskused üksteist täiendavad, võimaldades rühmaliikmetel ühistööd vastavalt oma individuaalsetele erinevustele rikastada. Hea oleks, kui õpilased oleksid neist asjaoludest teadlikud ja suudaksid neid arvestavalt ise grupeeruda.

Ka Henry Clay Lindgren ja W. Newton Suter rõhutavad raamatus „Pedagoogiline psühholoogia koolipraktikas“ rühmatöö tähtsust, väites, et kuna õpimotivatsiooni aluseks on hoiakud, mis tekivad rühmas (või klassis) valitsevate psühholoogiliste protsesside mõjul, siis on väga oluline, et õpetaja oleks sellest teadlik ja aitaks juhtida ka omavahelist suhtlemist. Selleks on grupitöö kui meetod väga tõhus. Autorid annavad ka hulga näpunäiteid rühmatöid juhendavatele õpetajatele.

  • Rühmatööd tuleb pidevalt katsetada ja harjutada, ainult nii kujuneb õpetajal vilumus ja sundimatus nende kasutamisel.
  • Rühmatöö edukus sõltub nii konkreetsest klassist kui ka ainest.
  • Ka õpilastel puudub enamasti vilumus rühmas töötamiseks ja neile tuleb samuti anda aega harjumiseks ja töövahendid, et analüüsida rühmatöö käiku. 
  • Õnnestunud rühmatöö võib tunduda sundimatu ja spontaanne, kuid see ei ole asjade juhuslik käik. Jälgima peab, et rühmatöö aitaks õpieesmärkide suunas liikuda. Kui õppesisu ära unustada, on rühmatöö tühipaljas tembutamine. 
  • Rühmatöö ei asenda individuaal- ega frontaaltööd. 

Edgar Krull soovitab „Pedagoogilise psühholoogia käsiraamatus“ kasutada rühmatööd selliste ülesannete puhul, mida on hõlbus jaotada alaülesanneteks. Nii võib seda kasutada näiteks kirjalike materjalide põhjalikuks analüüsiks või sooritades katseid, ühtlasi on rühmatöö kaudu hea omandada praktilisi oskusi. Õpetaja jaoks on rühmatöö kasutamine kindlasti töömahukam kui traditsioonilisemate meetodite kasutamine, samas on uuringud näidanud, et õnnestunud rühmatööd parandavad oluliselt õpitulemusi. Seevastu olukorras, kus õpetajal ei õnnestu kindlustada tõelist koostööd, on muud õppevormid efektiivsemad. Siiski tasub rühmatöödega katsetada ja alguses lihtsalt leppida, et kõik kohe ei õnnestu. 

Reene Mägi annab oma 2013. aastal kaitstud bakalaureusetöös „Rühmatöö kui sotsiaalse õppimise viis“ väga põhjaliku ülevaate erinevatest sotsiaalse õppimise teooriatest ja seob need loodusainete õpetajate otseste kogemustega rühmatöö läbiviimisel. Õpetajal on rühmatöö õnnestumisel väga suur roll, ta peab koostama tööjuhendi, püstitama eesmärgi, mõtlema läbi tegevused, kuidas tulemust saavutada, teadma, milliseid vahendeid läheb vaja, arvestama välja rühmatööks kuluva aja ning mõtlema, kuidas komplekteerida rühmad. Kindlasti peab ta ka korraldama rühmatöö tulemuste esitamise ja refleksiooni. Rühmatöö ajal peaks õpetaja olema õpilastele kättesaadav ja aitama töö käigus tekkinud probleeme lahendada.

Kirjandust sotsiaalse õppimise teooriate kohta ja näpunäiteid rühmatööde läbiviimiseks leiab nii internetist kui ka raamatukogust lademetes. Abiks on ka artiklid, mis käsitlevad rühmatöid mõnes spetsiifilises valdkonnas, näiteks spordis või ülikoolis. Kindlasti soovitame aeg-ajalt neid materjale üle vaadata, ehk on abiks järgmine nimekiri.

Ideekalendri 6. nädal – mauruslased rühmatööst

Veebruari teisel nädalal jätkame rühmatööde teemal. Seekord saavad sõna mauruslased, kellel on terve hulk kogemusi nii rühmatöödel osalemisest kui ka nende läbiviimisest.

Kõigepealt koolitustel tehtavatest rühmatöödest. On selliseid, kus osaled õhinal. Seda siis, kui näed tööst ja tulemusest tulu – oled motiveeritud. Aga õpetajakoolitustel on ka päris tihti tunne, et rühmatöödega täidetakse lihtsalt aega.
Aga mis õpilasi puudutab, siis mida varem õpetaja alustab rühmatööga, seda rutem kasvab lastes enesekindlus, ühtekuuluvustunne, usaldus jm, mis koolirõõmuga kaasas käivad.


Rühmatöö soodustab kindlasti õpilaste iseseisvat mõtlemist. Rühmatöö puhul pole oluline ainult ülesande või probleemi lahendus vaid tihti tuleb kokku leppida strateegias, jagada rolle jne.

Eks õpetajad kipuvad ikka õpetama nii, nagu neid endid on omal ajal õpetatud – ja ma ei mäleta, et minu kooliajal oleks just palju rühmatöid tehtud. Nii on nad osale õpetajaskonnast võõrad ja tülikad. Kardetakse, et rühmatöö ajal võib klassis tekkida lärm jne.

Kõigest hoolimata ergutan kõiki õpetajaid seda õppevormi katsetama. Tihtipeale oskavad õpilased (oma sõnavara kasutades) kaaslastele asju paremini selgitada, kui täiskasvanu. Rühmas võiks olla üks “taibu”, kes asja veab.

Kindlasti tuleks rühmatööst teha kokkuvõte ja anda sõna igale rühmale. Õpilasi peaks julgustama väljendama oma mõtteid – isegi siis kui sõnastus pole kõige eeskujulikum, areneb see kindlasti edasi. Ega me ju ei ootagi esialgu definitsioone vm ideaalset sõnastust.

Kõigepealt soovitan klassiga kokku leppida rühmatöö reeglid. Alustada võiks paaristööst ja sealt edasi liikuda 3- ja 4-liikmeliste rühmade juurde. Kaks kuni neli õpilast ongi ehk sobivaim rühma suurus. Minu meelest hoiab rühmatööd koos (näiteks) üks ühiselt täidetav tööleht, mille täitmisel kõik osalevad (kasvõi kaasamõeldes ja nõus olles).


Rühmatöödest – liiga hästi ei tulegi midagi meelde, millised konkreetselt on õnnestunud või ebaõnnestunud. Täiskasvanukoolitused, kus olen osalenud, üldiselt on olnud õnnestunud rühmatööd; ebaõnnestunud ettevõtmist justkui ei mäleta. Lastega on olnud igasuguseid: neid, kus nad aktiivselt kaasa töötavad ja kaasa mõtlevad ja kõigil on huvitav olla. On ka olnud neid, kus tundub, et kõik ei õnnestunud päris nii, kui plaanis oli. Üks põhjus, miks rühmatöö ebaõnnestub, on minu arvates see, et töökäsk või -juhend on ebaselge. Teine põhjus on see, et rühmade moodustamine klassis osutub raskeks. Näiteks kui õpilastevahelised suhted on keerulised ja mõnda õpilast tõrjutakse, siis on keeruline teda mõne rühmaga liita. Seetõttu peab olema võimalikult neutraalne süsteem, kuidas rühmi moodustada, nii et ei tekiks klassis pingeid.


Mul on rühmatöödega väga erinevaid kogemusi, nii osaleja kui ka läbiviijana. Olen mõlemal juhul kogenud, et vahel kasutatakse rühmatööd ajatäiteks ning kehvasti läbi mõeldud ja korraldatud grupiülesandest pole paraku kasu kellelegi. Samas on mul ka täiesti vaimustavad õpikogemusi just rühmatöödest! Üks olulisi aspekte õnnestumiseks on hästi valitud ülesanne ise. Grupitöö kaotab oma eesmärgi, kui ülesanne on nii lihtne, et üks inimene teeks selle ära efektiivsemalt. Selleks, et ühistöö toimiks, on tarvis, et ülesanne vajaks kõigi panust, erinevaid seisukohti, erinevaid pädevusi. See motiveerib kõige paremini koostööd tegema. Teiseks on väga tähtis gruppide moodustamine. Kui inimesed on omavahel võõrad või klassis esineb suhteprobleeme, tuleks rühmad moodustada võimalikult mehaaniliselt ja juhuslikult. Mida turvalisemalt inimesed endid üksteisega koos töötades tunnevad, seda rohkem saab neile endile anda võimalust meeskondade valimiseks. Kindlasti tuleb grupis töötamist väga palju harjutada ja õpetajal on juhendajana hästi tähtis roll. Kui kõik juba sujuma hakkab, võib tõesti sündida imelisi õpikogemusi!


Olen märganud, et õnnestunud rühmatöö teeb lapsed väga rõõmsaks ja motiveerituks. Kõige paremini tuleb rühmatöö välja siis, kui õpetajal endal on tööplaan täpselt läbi mõeldud ja lastele rollid jaotatud, kes kirjutab, kes vastutab, kes joonistab – oleneb rühmatööst. Ülesanded tuleks kindlasti enne täpselt paika panna. Juba ainuüksi rühmatööde katsetamine muudab koolipäevad vaheldusrikkamaks ning kindlasti tasub erinevaid variante proovida ja valida endale sobivaim.


Mõlemad kogemused on pärit rahvusvahelisest organisatsioonikäitumise programmist, mis toimus Eestist väljaspool.

Positiivne kogemus:

Rühmatöö juhendajaid oli kaks – üks andis tööle teoreetilise tausta ja põhjendas, milleni mingi tegevus võiks viia ja miks seda tehakse. Teine juhendaja tõi elulisi näiteid, aitas lähteülesandeid selgeks mõelda ja tegi grupist lähtuvad kokkuvõtted. Tandemina toimisid hästi ja grupis tegutsedes oli hoitud tunne.

Äpardus:

Esimeste rühmatööde puhul paistis välja, et grupi liikmete osas oli taustatöö tegemata. Inimesed olid erinevatest riikidest, erineva kogemuse ja kultuurilise taustaga. Ülesanded osutusid liiga lihtsateks ega andnud teemaga seoses osalejatele mingit uut väärtust. Järgmiseks päevaks oli koolitajatel kodutöö tehtud.

Ideekalendri 2. töötuba “Õpetaja kui juht” 28. veebruaril kell 13-16

Mauruse veebruarikuu ideekalendri lõpetab töötuba

ÕPETAJA KUI JUHT

Töötuba toimub 28. veebruaril kell 13–16 Mauruse Tallinna kontoris (Tartu mnt 74) või Tallinna Teeninduskoolis (sõltuvalt grupi suurusest).

Töötoa läbiviija Merit Lage:

„Õpetaja on klassi ees alati vähemalt kahes rollis: oma aine edasiandja ja grupi juht ehk liider. Hea õpetaja, juht ja liider ei ürita suhteid grupis kontrollida, vaid pigem loob klassis või grupis õhkkonna, mis aitab inimestel koos hästi toimida. Ka aitab ta kaasa toimivatele omavahelistele suhetele – selle pinnalt on omakorda lihtsam ainet õpetada. Nii omandavad õpilased lisaks õppeainetele ka austavaid kootöösuhteid. Klassijuhataja töö kõige suurem osa aga ongi juhtimine.“

Töötoas pöörame tähelepanu sellele, mida grupi juhtimisel silmas pidada:

  • klassi- ja grupikultuuri mõjutajad;
  • hästi toimiv grupp ja grupi düsfunktsioonid (P. Lencioni);
  • liidrina oma kogemuse mõtestamine ja kasutamine;
  • grupijuhi teadlikkus enda mõjust – mida mina gruppi toon?

Töötoas vahelduvad miniloengud praktiliste harjutuste ja ülesannetega.

Õpiväljundid:

  • osalejad on tutvunud grupikultuuri erinevate mõjutajatega;
  • osalejad on tutvunud P. Lencioni grupi mudeliga;
  • osalejad on läbi teinud oma mõju analüüsi ülesande.

Merit Lage tegutseb koolitajana alates 2007. aastast ning tal on magistrikraad kasvatusteadustes. Lisaks töötab Merit geštaltpsühhoterapeudi ning töönõustaja, coach’i ja superviisorina. Merit on veendunud, et avastades oma potentsiaali juhi ja ka meeskonnana, on võimalik paremini tööle pühenduda. Lisainformatsiooni Meriti ja tema tegemiste kohta leiad aadressilt www.meritlage.ee

Koolitus on kõigile tasuta ja soovijad saavad ka tõendi töötoa läbimise kohta.

Registreeru koolitusele!