Ideekalendri 26. nädal. Ülesannete koostamine: eesmärgist tulemuseni

Head õpetajad!

Mauruse ideekalendri oktoobrikuu teema on ülesannete koostamine. Küllap on iga õpetaja olnud olukorras, kus ülesandeid, mida lastele esitada, on palju, kuid ükski justkui ei sobi käesolevasse hetke. Sel juhul tuleb alustada puhtalt lehelt – koostada ise täiesti uus ülesanne. Oktoobris uurimegi, kuidas luua võimalikult kvaliteetseid ja eesmärgipäraseid ülesandeid, mis oleksid õpilase jaoks põnevad ja arusaadavad, samas pakuksid õpetajale tagasisidet. Millest ülesannete koostamisel lähtuda? Missuguseid erinevaid ülesandetüüpe on olemas? Kuidas ülesannete loomist lihtsamaks muuta?

Esimesel nädalal keskendume sotsiaalainetele. SA Innove tellimusel Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis valminud juhendmaterjalid „E-ülesannete kogumike kontseptsioon. Ajalooõpetus“ ja „E-ülesannete kogumike kontseptsioon. Ühiskonnaõpetus“ annavad ülevaate ajaloo ja ühiskonnaõpetuse ülesannete koostamise metoodikast ja erinevatest ülesandetüüpidest. Kuigi tänases kirjas refereerime ajalooõpetuse juhendit, on see kindlasti põnev lugemine ka teiste ainete õpetajatele – ülesannete koostamise protsess on universaalne ning paljusid siin toodud ülesandetüüpe saab kasutada ka teistes ainetes. Materjalide eest täname Mare Oja Tallinna Ülikoolist!

Tänases videoblogis (VAATA VIDEOT) aga räägib Mauruse peatoimetaja Mirjam Puumeister, kuidas kirjastuses ülesanded õpikutesse ja töövihikutesse saavad ning missugune üldse on ühe õppematerjali kirjastamise protsess.


Ülesannete koostamine: eesmärgist tulemuseni

Teksti koostasid Marili Pärtel ja Piret Põldver

Juhendmaterjalid, mida järgnevalt refereerin, on algselt mõeldud e-ülesannete kogumike autoritele ning need on tellinud SA Innove. Kogumike üheks eesmärgiks on toetada kujundavat ehk õppimist toetavat hindamist. Igal ülesandel, mille õpetaja koostab, on oma kindel eesmärk – ning selle eesmärgi määratlemine võikski olla kõige esimene samm.

Määra teadmised-oskused, mida ülesanne aitab omandada või mille omandatust soovid kontrollida

Ülesande koostamise esimene etapp on mõelda, missugust oskust soovitatakse õpilastes arendada või kontrollida. Oskusi aitab määratleda riiklik õppekava, kuid iga õpetaja saab oma äranägemise järgi sellele ka midagi juurde lisada. Näiteks ajalooõpetuse ülesannete eesmärk on küll eelkõige laiendada teadmisi, kuid lisaks sellele arendatakse ka veel palju teisigi oskusi:

  1. ajas orienteerumise oskus; oskus leida, analüüsida ja mõista seoseid ning mõtestada ajaloolise keskkonna kujunemist;
  2. ajalooalaste mõistete tundmine ja kontekstis kasutamine, oskussõnavara laienemine;
  3. ajalooalaste küsimuste esitamine ning neile vastates erinevate lahenduste pakkumine;
  4. funktsionaalne kirjaoskus, kriitiline mõtlemine, arutlusoskus, järelduste tegemine ja seoste loomine ning oma seisukoha kujundamine ja põhjendamine;
  5. empaatia, oskus asetada end kellegi teise olukorda ajastut arvestades, koostöö- ja konfliktilahendusoskus;
  6. allikaanalüüs ja töö ajalookaardiga, info leidmine erinevatest teabeallikatest, selle kasutamine, kriitiline hindamine ja analüüsimine, allika usaldusväärsuse hindamine;
  7. suuline ja kirjalik eneseväljendus, referaadi ja ajalooalase uurimistöö koostamine, IKT vahendite kasutamine info hankimiseks ning oma töötulemuste esitlemiseks. 

Loetelu pärineb gümnaasiumi riiklikust õppekavast,
viidatud juhendmaterjali kaudu.

Seega ei aita head ülesanded pelgalt teadmisi omandada, vaid arendavad ka õppekavas sätestatud oskusi. Ka nende omandamist tasub kontrollida ja hinnata!

Kombineeri erineva raskusastmega ülesandeid vastavalt oma eesmärkidele

Ülesanded saab laias laastus jagada kolme erinevasse raskusastmesse:

  1. teadmised (töökäsk: too näiteid, kirjelda, nimeta, loetle); 
  2. teadmiste kasutamine, mõistmine, arusaamine (töökäsk: iseloomusta, seleta, võrdle);
  3. teadmiste rakendamine uues olukorras (töökäsk: analüüsi, põhjenda, argumenteeri, anna hinnang).

Erineva raskusastmega ülesandeid saab omavahel põimida. Samuti tasub silmas pidada, et ülesande raskusaste peegelduks ka punktiarvus. Erineva raskusastmega ülesannete vahekord sõltub õpetaja eesmärkidest: mõne teema puhul on teatud vanuseastmes piisav, kui keskendutakse teadmiste omandamisele. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem tuleks suunata õpilasi materjali ka analüüsima ja selle põhjal uusi teadmisi sünteesima. Samal ajal ei tohiks unustada, et keerulisemate ülesannete edukas lahendamine eeldab kahe varasema taseme omandamist – õpilane peab materjali kõigepealt teadma ja mõistma, enne ei saa nõuda, et ta oskaks kasutada seda uues olukorras.

Mõtle läbi ka tagasisidestus!

Selleks, et ülesanne oleks eriti kasulik, tasub juba koostades läbi mõelda, kuidas seda tagasisidestada. Õpilase jaoks on eriti kasulik, kui ülesannet hinnata kujundavalt. Läbi tuleks mõelda, milles täpsemalt eksiti, mis põhjusel eksiti ja kuidas õpilast toetada, et eksimusi vältida. Kuigi esmapilgul võib näida, et eksimuse põhjustasid ebapiisavad teadmised, võib põhjus peituda hoopis õpioskuste puudumises, raskustes probleemi mõistmisel vms.

Tagasisidestamisele kuluvat aega ja energiat tasub kohe alguses planeerida. Nii näiteks nõuavad avatud vastustega ülesanded põhjalikku ja sisulist tagasisidet, seevastu lühemad ja teadmiste kontrollile suunatud ülesanded saavad kiiresti parandatud. Kui aga luua e-ülesandeid, siis saab tagasisidestamist ka automatiseerida. Nagu eelnevalt öeldud, on kõigi kolme raskusastmega ülesanded vajalikud ja seega ei kao kuhugi ka õpetaja sisuline tagasisidestamistöö. Lihtsamates, teadmistele suunatud ülesannetes, ongi seetõttu otstarbekam kasutada võimalikult kiiresti tagasisidestatavaid ülesandeid, et võimalikult palju energiat jääks sellele osale, kus sisuline tagasiside on vältimatu.

Ülesannete tüüpe

  • Arutluse või probleemianalüüsi skeem

Õpilane peab täitma skeemi mingi ette antud protsessi kohta. Näiteks võiks luua e-ülesande, kus mõisted on ette antud, need tuleb skeemi abil õigesti seostada. Sellist ülesannet on võimalik ka automaatselt kontrollida. Loomulikult saab ülesande koostada ka paberil. Skeemid, mida soovitame kasutada: Venni diagramm; kalasaba; probleemiaken (nt põhjused, olemus, tagajärjed, ületamise teed); järgnevusahel; järelduskaart (väide, selgitus, näide); mõiste- või ideekaart; faktide püramiid (õpilane leiab ühe olulise, kolm toetavat ja viis kaasnevat fakti ning paigutab need püramiidi tasanditesse).

  • Tekstianalüüs

Meetodeid: jututäht (tähenurkades on kõige olulisem info tekstist: nt mis ja kus toimus, osalised, lahendus, tagajärg); TTS (tean, tahan teada, sain teada); magnetkaardid (paberi nurkadesse kirjutatakse olulised märksõnad, lehe keskele peamine mõte oma sõnadega).

  • Ühisarutelu

Näiteks dilemmaküsimuste analüüs (nt „Kas Rahvaste Liit täitis oma eesmärgi või mitte?“); diskussioonivõrk (plussid ja miinused, erinevaid seisukohti toetavad argumendid); „Mis oleks võinud juhtuda, kui …?“; hääletusprotsesside läbimängimine.

  • Loomingulised ja empaatiat arendavad ülesanded

Õpilane hindab sündmust või olukorda ajastu kontekstis, kujutleb end vastavasse olukorda ja rolli. Meetodid: loole lõpu kirjutamine, lühijutt loogiliselt seostatud märksõnadega, digitaalne jutustus, ajaloosündmustele erinevate hinnangute andmine.

  • Allikaanalüüsi ülesanded

Erinevate allikatega tutvumine, materjali leidmine, erinevate allikate võrdlemine.

  • Statistiliste andmete analüüs

Teabe väljalugemine, arvutamine, võrdlemine, järelduste tegemine.

  • Pildi, foto, video, audio või karikatuuri analüüs

Visuaalse materjali äratundmine, seostamine, iseloomustamine ja tõlgendamine. Pildil kujutatule õige pealkirja valimine pakutute hulgast, piltide järjestamine.

  • Kaardiülesanne

Info leidmine, võrdlemine ja tõlgendamine. Kaardi legendi koostamine, kaardi perioodi määratlemine, ise digitaalsete kaartide koostamine (nt Google Maps platvormil).

  • Infootsingu ülesanne
  • Esitluse koostamine
  • Õppemängud

Levinumad on kuldvillak, miljonimäng, ristsõnad, memoriin, alias jne. Võib ka lasta õpilastel endil mänge koostada (nt LearningApps, Veereta).

  • Uurimuslikud ülesanded

Näiteks küsimustiku või intervjuu läbiviimine, vastuste analüüsimine, töötlemine ja kujutamine graafiliselt jne.

  • Ajas orienteerumine

Näiteks ajajoonte koostamine, võrdlevad ajajooned.

  • Erinevate valikute tegemist võimaldavad ülesanded

Siia kuuluvad näiteks mitme valikuga küsimused, õige/vale väide, kategoriseerimine, lünktekst, järjestamise ülesanded, võrdlemine, seostamine, mõistete seletamine.

Lõpetuseks

Õpetaja saab valida väga paljude eri meetodite ja ülesandetüüpide vahel, mis muudab ülesannete koostamise mänguliseks ja loovaks. Samas ei tasu unustada ülesannete loomise põhjust: need on osa õppeprotsessist ja lähtuvad õpetaja eesmärkidest. Seega tasub ülesannet planeerides läbi mõelda ka küsimused, nagu missugust teadmist soovin ülesandega anda või millist oskust arendada; missugune peab minu eesmärkide, aine ja klassi puhul olema erineva raskusastmega ülesannete osakaal; kui palju kulub õpilasel aega ülesande lahendamisele; kuidas annan tagasisidet; kui palju aega kuluks individuaalsele tagasisidele; missuguseid ülesandetüüpe ma lähtuvalt eelnevate küsimuste vastustest valin.
Põnevat ülesannete koostamist!

Allikas:

Mare Oja, „E-ülesannete kogumike kontseptsioon. Ajalooõpetus“

Ideekalendri 25. nädal. Harjutamine teeb meistriks!

Ongi kätte jõudnud keskendumise ja tähelepanu teemakuu viimane nädal. Loodame, et ideekalender on andnud teile mõtteid, kuidas keskendumist harjutada, ning innustanud tähelepanuharjutusi ka tegema. Sel nädalal refereerib meie turundusjuht Anneli raamatut “Keskendumine. Edu varjatud pant” ning juhib tähelepanu sellele, kuidas ja miks keskendumist treenida ning missugused hoiakud ja tegevused aitavad oma eesmärkidele lähemale jõuda. Lisaks oleme välja otsinud terve hulga eestikeelseid materjale, mida soovitame veel lisaks lugeda.

Järgmisel nädalal on aga juba uus kuu ja uus teema! Oktoobris keskendume ÜLESANNETE KOOSTAMISELE. Iga õpetaja teab, et hoolimata olemasolevate ülesannete hulgast, juhtub ikka tihtipeale nii, et ükski valmis ülesanne ei ole päris sobiv ja tuleb ise teha uus. Oktoobris uurimegi, mida ise ülesandeid koostades silmas pidada.


 

Harjutamine teeb meistriks

Teksti koostas Anneli Pilliroog

Viimastel aastatel on palju räägitud inimese bioloogilisest vanusest võrreldes tegelikuga. Vastavalt treenitusele kohandab keha, sealhulgas aju, ennast teatud vanusele ja sageli on see tegelikust kümneid aastaid kõrgem. Inimene on tervik ja aju on muskel nagu iga teinegi, mis tahab treenimist. Kas mäletad, kuidas õppisid kirjutama? Viiulit mängima? Autot juhtima? Millal sa viimati omandasid mingi uue oskuse?

Keskendumisvõime on treenitav

Omandades uut oskust, ei tule kasuks, kui harjutades lasta mõtteid uitama või piiluda nutiseadmesse. Kui koondada tähelepanu oma tegevusele, kiireneb ka mõistuse töö. Sageli jäetakse enese arendamine pooleli siis, kui tegevus on muutunud automaatseks. Kas oled märganud, et kui teed midagi automaatselt ja hakkad siis äkki sellele tegevusele mõtlema, häirib mõte seda sama tegevust? Sellisel hetkel võiks endalt küsida, kas tahan edasi areneda või rahuldab mind olemasolev tase.

Palju räägitakse tippsaavutusteni jõudmise kontekstis 10 000 tunni reeglist. Kui midagi järjekindlalt selles mahus harjutada, on võimalus jõuda tippu. Selline harjutamine peab aga olema mõtestatud, metoodiline ja hõlmama tagasisidet. Igale järgmisele arengutasemele jõudmiseks on tarvis täpset infot juba saavutatu kohta, õigeid otsuseid, vajalikke jõuvarusid ja loomulikult keskendumisoskust. Tuleb vältida tegevuse automaatseks muutumist ja keskenduda sellele, mida soovitakse veel lihvida. Näiteks kasutavad tippsportlased kogenud treenerite abi, kes nende arengul silma peal hoiavad ja vajalikku nõu annavad. Kui keegi on milleski väga hea, võib kindel olla, et ta pole lõpetanud õppimist ja teadlikku harjutamist.

Keskendumisvõime on treenitav ja treeningprogrammi peaksid kuuluma nii mäluharjutused kui ka keskendumine. Kõige parem on tähelepanu parandada, keskendudes ühele asjale. Oluline on märgata hetke, mil mõte läheb uitama, ja siis kohe uuesti olulisele keskenduda. Keskendu näiteks oma hingamisele ja niipea kui tähelepanu hajub, keskendu uuesti ja pinguta tähelepanuvõimet. Korda sama protsessi (keskendun, mõte läheb uitama, keskendun uuesti, säilitan keskendumise) seni, kuni tunnetad muutust protsessi viimastes etappides. Harjutuse pidev kordamine teeb muskli tugevamaks. Samas ei tohi unustada pidada treeningute vahel kosutavaid puhkepause.

Hoiakud on valikute tulemus

Kas oled märganud, et positiivsete emotsioonide mõju all tundub kõik võimalik, ilm ilusam ja inimesed paremad? Märkame kõike ja tajume ümbritsevat hoopis avaramalt. Negatiivse hoiaku puhul keskendume aga pigem sündmustele, mis meid endast välja viivad. Halbadele kogemustele keskendumine võib omakorda tekitada depressiooni. Positiivne hoiak aitab meeles pidada eduelamusi ja tänu neile paremini keskenduda ka siis, kui on tarvis täita keerulisemaid ülesandeid. Positiivse hoiakuga inimesele on tundmatud olukorrad pigem seiklus ja võimalus midagi uut avastada kui vaevarikas kohanemisprotsess.

Positiivne või negatiivne hoiak ei teki üleöö ja üksikute sündmuste järel. Hoiakut saame samuti treenida, keskendudes rohkem ühele või teisele poole kaldu olevatele sündmustele. Järjekindel mõtestatud harjutamine treenib maailma nägema avaramalt või kitsamalt, märkama kas võimalusi või tupikteid.

Ka oma tugevuste arendamisse ja nõrkuste järeleaitamisse võib suhtuda mitmeti. Oma tugevatele külgedele keskendumine muudab rõõmsamaks ja kinnitab, et oleme millekski enamaks suutelised. Uued ideed ja lahendused tulevad justkui iseenesest. Keskendudes aga oma nõrkadele külgedele, saame kaaslaseks süütunde ja sulgeme loovuse. Loomulikult on harmooniliseks eluks vaja hoida tasakaalu ja ellujäämiseks tuleb tunda ja mõista ka oma negatiivseid kogemusi.

Unistamine on hea algus

Unistamises pole midagi naeruväärset ega taunitavat. Unistamine pole laisa inimese tunnus, vaid täiesti loomulik seisund, milles paistavad ähmaselt rõõmsaks tegevad eesmärgid. Unistades valmistame ennast ette uuteks suundadeks ja arenguteks. Kui tead vastust küsimusele, milline on mu elu viie või kümne aasta pärast, on eesmärke ja nende täitmiseks vajalikke tegevusi kergem paika panna. Sealt edasi saab juba vajalikke oskusi rakendada, uusi omandada, keskenduda olulisele ja harjutada ennast ree peal hoidma.

Eraldi, koos, targalt

Eesmärkide saavutamisele keskendudes ei saa ära unustada neid, kellega koos seda tehakse. Vahel tuleb oma tegevus tahaplaanile jätta ja õppida teisi märkama. Pürgides unistuste poole, on oluline teadvustada, et sa pole selles üksi. Kas märkasid, mis meeleolus oli hommikul sinu vastas istuv kolleeg või millise tujuga läks laps lasteaeda? Kas sul oli täna aega oma kaasa päriselt ära kuulata?

Pole vahet, kas treenid kõhulihaseid, omandad uut keelt, harjutad pillimängu, lihvid ilukirjaoskusi või õpid märkama ümbritsevaid inimesi – harjutamine teeb meistriks, kui see on segu rõõmust, nutikast taktikast ja täielikust keskendumisest.

Rõõmsat harjutamist!

 

Allikas: Goleman, D. (2014). „Keskendumine. Edu varjatud pant“. Kirjastus Tänapäev

Vaata lisaks

Raamatusoovitused

  • Scott, S.J., Davenport, B. (2017) Mõtted korda. Kirjastus Äripäev
  • Loehr, J., Schwartz, T. (2005) Täiusliku pühendumuse jõud. Kirjastus Pegasus
  • Nobel, S. (2014) Õnnelikuks tööga. Maagiline Ruum OÜ
  • Ericsson, K. A., Pool, R. (c2018) Tipp: meistriks saamise saladused. Kirjastus Argo
  • Williams, M., Penman, D. (c2016) Ärksus: tee rahuni pöörases maailmas. Kirjastus Pegasus
  • Kidron, A. (1994) Keskendumiskunst. Kirjastus Valgus

Ideekalendri 23. nädal. Keskendumine vaikuseminutite abiga

Head sõbrad!
 
Ideekalendri teise hooaja avakuu teema on TÄHELEPANU JA KESKENDUMINE.  
 
Järjest rohkem kurdetakse laste vähese tähelepanu- ja keskendumisvõime üle. Laste pealt näeme aga eneste käitumise muutusi kõige paremini ja seega võime täiskasvanutena esmalt peeglisse vaadata. Meie igapäevases käitumismustris on palju inimlikku „kuulen, aga ei kuula“-suhtlemist ja enamasti ei taju me tihedat mõtete liiklust oma peas. Õnneks tegutseb Eestis MTÜ Vaikuseminutid, kes on välja pakkunud seeria teadveloleku harjutusi õpilastega kasutamiseks ning koolitusprogrammid täiskasvanutele. Sel nädalal uurimegi, kuidas suhtuvad vaikuseminutitesse õpetajad ja õpilased.


 

Vaikuseminutite lugu Kiviõli 1. Keskkoolis
Teksti autor: Maria Uuetoa

Uue õppeaasta alguses on paras väljakutse tuua õpilaste tähelepanu puhkerežiimilt ja vahetunnilt tagasi õppetöö juurde. Loomulikult aitavad seda teha sisse harjutatud tunnialguse tegevused, aga vahel teevad õpilased neid automaatselt. Valmisolek keskendunult tunni teemaga tegeleda võib jääda saavutamata.

Mul ei olnud esialgu ühtegi meetodit, mis aitaks õpilaste tähelepanu suunata või arendada. Õppisin ise sellises koolis, kus keskendumisharjutused ja tähelepanuvõime treenimine olid integreeritud erinevatesse tegevustesse, seda ei rõhutatud, et õpime praegu keskenduma. Külastades ka hiljem integreeritud tegevustega koole, nägin, et sealsed õpilased eristuvad just oma süvenemise ja rahuliku uuriva oleku poolest. Veetsin ühe õppepäeva koos viienda klassi lastega ja pidin endale pidevalt meelde tuletama, et nad on nooremad, kui mulle paistavad. Tavakoolides aga on vaja keskendumise ja süvenemisega eraldi tegeleda.

Õpetajana tööle asudes hakkasin otsima meetodeid, millest võiks olla abi. Katsetasin 4.–12. klasside õpilastega erinevaid mänge, vaikuseminutite harjutusi (vt vaikuseminutid.ee) ja lihtsalt muusika kuulamist. Esialgu oli igas klassis keegi, kes igal vaiksemal hetkel tahtis endale tähelepanu tõmmata. Enamikust klassidest see komme kadus, kui kaasõpilased end häirida ei lasknud.

Selleks ajaks, kui meie koolil avanes võimalus saada vaikuseminutite programmi koolitusi, olin juba üht-teist proovinud. Umbes 20 Kiviõli 1. Keskkooli õpetajat läbis baaskoolituse vaikuseminutite kasutamiseks, koos kahe kolleegiga osalesime põhjalikumal teadveloleku kursusel, mis kestis kaheksa nädalat. See kogemus aitas mõista, et meditatsioon ei ole midagi keerulist ega esoteerilist.

Eelmise õppeaasta detsembris viisime koolis läbi vaikuseminutite fookuskuu. Kuna meil on 1.–9. klassidel esmaspäeviti esimene tund klassijuhatajatund, kasutasime seda harjutuste tegemiseks. Õpetajad valisid igaks nädalaks ühe harjutuse vaikuseminutite käsiraamatust. Fookuskuu jooksul katsetasid keskendumisharjutusi ka need kolleegid, kes ei osalenud baaskoolitusel.

Küsisin kolleegidelt, miks nad vaikuseminuteid ja muid sarnaseid harjutusi proovida tahtsid. Paljud tõid esile mure õpilaste keskendumisvõime pärast. Mainiti ka õpilaste või lapsevanemate huvi.

Nii mõnigi ei uskunud, et vaikuseminutid toimivad. Alice Aaviksoo oli üks neist, aga olles uurinud aju töötamist, soostus ta siiski proovima: „Katsetasin vaikuseminutite harjutusi, mis kodulehel üleval on, ja serveerisin seda tegevust mänguna. Harjutused aitasid klassil tõeliselt rahuneda, vabaneda ärevast õhkkonnast.“ Alice on kasutanud harjutusi 1.–6. klasside õpilastega.

Olen ise kogenud, kuidas regulaarne meditatsiooniga tegelemine aitab emotsioone tasakaalustada ja prioriteete paika seada, vabaneda muretsemisest ja olla tõeliselt rahul olevikuga. Mitmed õpilased on sarnast mõju täheldanud.

Oluline on katsetada erinevaid võimalusi ja leida meetod, mis sobib Sulle ja Sinu õpilastele kõige paremini. Minu õpilastele sobisid alustamiseks lühemad harjutused, mis aitasid keskenduda ühele tegevusele, näiteks kuulamine. Samuti olid populaarsed sellised harjutused, kus tuli ette kujutada mõnd olukorda.

Konkreetsete harjutustega saab tutvuda vaikuseminutite programmi kodulehel www.vaikuseminutid.ee/harjutused


 

Vaata videost, mida arvavad vaikuseminutitest õpilased. (TV3, Vaikuseminutid / youtube.com)


 

Liitu ideekalendriga!

Ideekalendri 21. (ja selle õppeaasta viimane) nädal – kasutute tegevuste kaitseks

Armsad õpetajad!

Selle kirjaga saab otsa Mauruse ideekalendri esimene hooaeg. Oleme rõõmsad, et ideekalendri huvilisi on nii palju ja loodame, et artiklitest-videotest-töölehtedest on olnud teile kasu! Suvel tegeleme ühtlasi ka järgmise õppeaasta ideekalendri teemade valimisega, nii et kui teil on mõni mõte, millest kindlasti lugeda tahaks või mis töölehtedest on kõige rohkem puudust, siis võib meile julgesti oma ideid saata!

Saada meile idee!

Sel õppeaastal on Mauruse kollektiiv senisest rohkem koole külastanud ja väga paljude õpetajatega kohtunud. Ning sattunud aina suuremasse vaimustusse õpetajate loomingulisusest ja säravatest mõtetest, aga ka väsimatust pühendumisest ja töötahtest. Mauruse töötajad on peaaegu kõik ka ise õpetajatööd teinud, ometi erinevatel põhjustel koolist lahkunud. Teile, kes te olete ja jääte, kuulub meie jäägitu austus ja püüame omalt poolt anda kõik, et teie pingutustele kaasa aidata!

Loodame, et suvi pakub võimalust end tõeliselt korralikult laadida, nautida loodust ja lähedastega aega veeta. Kui saate vähegi kohustusi vältida, siis tehke seda kindlasti – te olete selle igati ära teeninud! Igaüks meist peab vahel saama teha täpselt seda, mida hing ihkab, ilma igasuguste hinnangute ja eesmärkideta. Ja just siis võib pähe torgata see üks ja õige idee, mida oled otsinud juba kaua! Aga iga rõõmsalt veedetud hetk on väärtuslik iseenesestki, nii et olgem endaga hellad ja leppigem sellega aegsasti, et me ei pea selle suvega mitte midagi saavutama! See on suur ja tähtis oskus, mis vajab samuti treenimist.

Mauruse kollektiiv veetis suure osa oma õuetunnist harjutades tegevust, mis rahustab ja lõõgastab, kuid otsest kasu kellelegi ei too – žongleerimine! Proovi Sina ka! Vaata videoblogi!

Vastupidamist viimasteks koolinädalateks ja imekaunist suvepuhkust teile kõigile!

Teie mauruslased

Ideekalendri 20. nädal – digivahendid õuesõppe abistajana

Eelmisel reedel käisime külas Sillaotsa Kooli haridustehnoloogil ja õpetajal Maiga Hallapil ning tegime videoloo 5. klassi informaatika õuetunnist. Saime külaskäigust nii palju inspiratsiooni, et otsisime veel erinevaid digivahendeid, veebilehti, platvorme, mida õuesõppes kasutada saab. Esialgu võib uute tehnoloogiate kasutuselevõtt tunduda keeruline ja hirmutav, kuid alustades väikeste sammudega ja usaldades, et õpilased Teid vajadusel aitavad, on kõik võimalik. Jõudu-jaksu uute võimaluste avastamisel!

Sillaotsa Kooli õpetaja Maiga Hallap kasutab oma tundides Scoove tarkvara

 

Digivahendid õuesõppe abistajana

Teksti autor: Marili Pärtel

Õuesõppe üheks eesmärgiks tänapäeva laste puhul on saada nende ninad korrakski nutiseadmest välja ja panna nad ümbritsevat märkama. Samas saab nutiseadmeid kasutada ka positiivselt ja suunata nende abil õuesõppe tegevusi. Digiõpet saab õuesõppega siduda mitmel viisil. Meie valisime seekord välja kolm teemat, mille kohta soovitusi anda. Palju abi oli Huvitava Kooli haridusuuenduskonverentsi postrikogumikust “Digiõppe võimalused õppimises ja õpetamises”.

Orienteerumismängud looduses

Erinevate digivahendite abil on hõlbus korraldada orienteerumismänge. Kaartide loomiseks saab kasutada näiteks Google Earthi vahendeid. Google Earth võimaldab erinevaid punkte ära märkida ja nende kohta infot lisada, seega saab selle abil luua erinevaid isikupäraseid kaarte ja oma kodukohta või õppekäikude toimumispaiku põhjalikult uurida. Google Earthi kasutamiseks õppetöös on juba loodud ka suur hulk valmistunde, millest inspiratsiooni leida. 

Google Earthi alternatiivina võib kasutada ka ArcGISi. Selle abil saab koostada, kaarte, kaardiesitlusi ja -rakendusi ning neid omavahel jagada. Selle kasutamiseks on olemas ka eestikeelne kirjalik juhendIngliskeelsed juhendvideod on samuti Youtube’is kõigile vaatamiseks olemas.

Looduses liikumiseks tuleb loomulikult õppida kasutama kompassi, kuid selle jaoks eraldi seadet enam tarvis ei ole. Sobivaid rakendusi on mitmeid ning igaüks peaks oma operatsioonisüsteemile sobiva leidma. Üks näide Androidile on Navigation Compass, iPhone’idel on kompass juba vaikimisi kaasas, lisaks pakuvad nad juhendmaterjali selle seadistamiseks ja kasutamiseks. 

Loodusest leitu visualiseerimine nutivahenditega

Kui nutitelefoniga fotode ja videote tegemine selge, saab edasi liikuda lahenduste juurde, mille abil saadud materjale veelgi põnevamalt ja loovamalt teistele edasi anda.

Fotodest saab teha ägedaid kollaaže rakenduse Pic Collage abiga. Pic Collage´i abil saab kerge vaevaga luua kollaaže etteantud raamistikesse või pilte ja teksti vabalt paigutada. Nii saavad õpilased ise oma leidude põhjal lausa uusi õppematerjale koostada, mida hiljem teistegagi jagada. Lihtsamaid fotokollaaže saab teha ka ilma spetsiaalset rakendust alla laadimata, n-ö brauseripõhiselt. Selleks sobivad näiteks lehed:

Looduses tehtud videote põnevaks töötlemiseks saavad Apple’i seadmete omanikud kasutada rakendust iMotion, mille abil teha intervallvõttega videosid, muuta video tempot ja kasutada muid põnevaid efekte, et näitlikustada erinevaid looduslikke protsesse. Animatsiooni loomiseks selle rakenduse abil on olemas ka eestikeelne juhend.

Fotodest ja videotest saab kokku panna ka interaktiivseid postreid, milleks on hea kasutada rakendust Glogster. Tegemist on küll tasulise tarkvaraga, kuid soovitame sellega tutvuda ja selle soetamist kaaluda, sest lisaks sellele, et rakendus võimaldab nii õpilastel kui ka õpetajatel interaktiivseid postreid luua, tuleb sellega kaasa ka suur hulk valmis interaktiivseid materjale, mida õppetöös kasutada.

Õppekäigud nutiseadmete abil

Kindlasti on nutiseadmetest abi ka õppekäikude organiseerimisel. Muraste Looduskool pakub näiteks tahvelarvutitega õppekäike kõigile kooliastmetele. Rakendus suunab õpilased vaatlusi tegema kindlas kohas, määrama piltmääraja abil erinevaid taimeliike, koostama toiduahelaid, määrama metsa kasvukoha tüüpe, mõõtma vahemaad GPS-mõõdikuga ja võrdlema sammupaariga. Süsteem võimaldab õpetajal hallata õpilaste tegevuste tulemusi.

Kindlasti soovitame kõigil oma telefoni laadida ka RMK nutitelefonirakendus, mis annab infot lähimate matkaradade, lõkkekohtade kui ka metsaonnide koha, võimaldades kerge vaevaga matku ja väljasõite planeerida.

Ideekalendri 19. nädal – Johannes Käisi pedagoogikast ja Mauruse õuetunnist

Eelmise nädala ideekalendri postitusele Facebookis saime väga toreda ja sisuka kommentaari, mille autor soovitas meil tutvuda Johannes Käisi mõtetega. Võtsime sellest ideest kohe hoogsalt kinni, sest Käis on tõepoolest huvitav autor, kes tegutses küll esimese Eesti Vabariigi ajal, kuid kelle ideed on äärmiselt kaasaegsed ja pakuvad inspiratsiooni järjest rohkematele praegustele haridusuuendajatele. Samuti on paslik teda tutvustada just õuesõppe kontekstis. Kuigi ta ei erista õppimist toas ja õues, on selge, et tema pedagoogikat ei saaks kunagi rakendada ainult klassiruumis õppides. Järgnevas ülevaates kasutasime Maidla Koolis toimunud Johannes Käisile pühendatud konverentsi materjale ja Käisi teoste kogumikku “Kooli-raamat”.

Lisaks viisime eelmisel nädalal läbi Mauruse enda kollektiivi õuetunni, kus õpetasime üksteisele erinevaid mänge ja õppimisvõimalusi, mida saaks teha õues. Täna jagame teiega esimest osa Mauruse õuetunni videost, kus matemaatika toimetaja Regina Reinup õpetab head nippi, kuidas õppida korrutamist: https://www.youtube.com/watch?v=Ymin-nlCNMY .

 

Pedagoog Johannes Käisi põhimõtted õppetöös

Johannes Käis oli 1920.–1930. aastetel Eesti silmapaistvaim pedagoogiline mõtleja ja tolleaegse haridusuuenduse juht. Ta oli ise hariduselt loodusteaduste õpetaja, kes pühendas oma elu õpetajate koolitamisele ja demokraatliku koolisüsteemi eest võitlemisele noorukeses Eesti Vabariigis. Oma tekstides kritiseeris ta teravalt toonast koolisüsteemi, mida ta nimetas ka sõnakooliks ja mis tema sõnul kannatas ainete rohkuse all, lämmatas isiksuse ja individualiteedi arenemist ning asetas õpilase hariduse vastuvõtja passiivsesse rolli. Kõlab tuttavalt?

Alternatiivina pakkus ta välja uued printsiibid hariduse sisu ja vormi kujundamiseks. Vaatame olulisemaid neist lähemalt.

Loodusõpetus

Kuna Käis oli ise loodusteaduste taustaga, oli loodusõpetuse õpetamise teema talle väga südamelähedane ning ta pidas loodusõpetust kui ainet väga oluliseks. Lisaks sellele, mida õppida, oli väga oluline ka see, kuidas seda teha. Tema sõnul omandab laps teadmisi ja oskusi kõige kergemini looduses oma kogemuse kaudu, sest looduses arenevad lapse kõige erinevamad meeleorganid, samuti saab ta looduses viibimisest positiivse emotsionaalse laengu. Loodusearmastuse kaudu tekib lapses ka looduskaitse mõte: me ei luba rikkuda seda, mis on meile armas. Ta kirjutab loodusõpetuse olulisusest nii: “Loodusõpetuse tõelikuks ülesandeks on arendada noortes kõiki vaimlisi võimeid (mõistust, tahet) ja kõrgemaid väärtusi (kõlblisi, esteetilisi ja intellektuaalseid tundeid). Kõige selle juures annab ta ka elulise väärtusega teadmusi.” Seega ei ole loodusõpetuse õppimise eesmärk vaid looduse kohta käivate teadmiste omandamine, mis on vaid vahend, et juhtida last vaimse kasvamise suunas.

Kodulugu ja vaateõpetus ehk meeltega tunnetamine

Oma kodukoha tundmaõppimine on kõige tähtsam kodumaa armastuse allikas, mille kaudu kasvab lapsest kodanik. Armastada saab vaid seda, mis on meile tuttav ja meie vaimule lähedal. Kodukandi tundmaõppimiseks tuleb aga kasutada teadlikult kõiki meeli, olla kohal, näha, kuulda, tegutseda, tunda lõhnu ja maitseid. Vaid klassiruumis lugemise ja õpetaja kuulamise kaudu saadud info on ühekülgne ja ei võimalda kasutada kõiki inimese ressursse. Õpetus peab vastama kahele põhinõudele: lapsepärasus ja eluligidus. Lapsepärasus tähendab, et õpetuse sisuks valitakse asjad ja nähtused, mis kuuluvad lapse huvideringi, olles samas talle ka arenemis- ja jõukohased. Eluligidus tähendab aga sideme hoidmist lapse kodu ja koduse elu ning koduümbrusega.

Üldõpetus

Käisi pedagoogikas oli üldõpetus erinevate ainete integreerimise viis, seega ei püüdnud ta aineõpetust kaotada, vaid muuta seda avaramaks ja elulähedasemaks. Õppeained ei esinenud iseseisvatena, vaid pidid olema seostatud koduloolise vaateõpetusega, mille ümber kogu ülejäänud õppetegevus koondus. “Mis vaateõpetuses esile toodud, väljendatakse keeleliselt, kinnitatakse lugemispalade käsitlemisel, võetakse kokku kirjandis, töötatakse läbi arvutamisel, kujutatakse mitmel viisil käe abil, kasutatakse luuletiste ja laulukeste õppimisel, elatakse uuesti läbi dramatiseerimisel, mängudes,” on ta kirjutanud.

Töökool ehk kogemuse läbi õppimine

Käis käsitles tööd õppimise vahendina, et luua inimesele kui tervikule võimalus õppida midagi praktilise tegevuse käigus, katsudes, puudutades, liigutades, kuulates, kasutades tervet oma keha. Töökooli olulisteks nõueteks oli iseseisev töö ning õpilase aktiivne osalemine kõigis protsessides, mille sihiks on see, et õpilane suudaks oma kehalisi ja vamlisi jõude iseseisvalt ka loovaks tööks tarvitada. Ta on kirjutanud nii: “Töö ja füüsiline tegevus on tõeline, püha ja igavene abinõu kõikide jõudude arendamiseks ja sidumiseks nende täies ulatuses ainsaks ühiseks jõuks – inimsuseks. Töö harib mõistust, annab jõudu tunnetele, hoiab meeli elujõule ja puhtusele hädaohtlikust sihitust uitamisest, suleb eksituse väravad kujutlusvõimele, võõrutab keele lobisemisest, hoiab kohusetunnet hävinemast ja vabastab meid nõrkusest tühjaks suutarvitamiseks.”

Isetegevus ja individuaalne tööviis

Käis toob passiivse õppetöö (õpetaja valib tööd, näitab, seletab, korraldab) kõrvale aktiivse, isetegeva tööviisi, kus õpetajal on oluline sisuline roll õppimise suunamisel, kuid õpilane on oma otsustes iseseisev. “Õpetaja peab looma isetegevaks töötamiseks soodsa õhkkonna, sest omaalgatusliku töö viljaka arenemise eelduseks on vabadus ja rõõmus meel,” on ta kirjutanud. Õpetuse individualiseerimise peamiseks vahendiks peab Käis erinevate kirjalike tööjuhiste kasutamist, mida ta nimetab tööjuhatuste menetluseks, samuti on ta põhjalikult lahti kirjutanud sellise individualiseeritud õppekorralduse metoodilise juhendi, mille leiab artilist “Individualiseeritud õpetuse teena isetegevusele”.

Kokkuvõtteks

Kindlasti ei anna käesolev konspektiivne kokkuvõte ammendavat ülevaadet Johannes Käisi ideedest, kuid pisut aimu tema seisukohtade sarnasusest tänasele haridusdiskussioonile on võimalik näha sellest vähesestki. Tema mõistestik on tänasele lugejale ehk tundmatu, kuid kas ei kõnele temagi õuesõppest, lõimingust, probleemõppest, diferentseerimisest ja õppijakesksest koolisüsteemist? Soovitame igal juhul kõigil “Kooli-raamatuga” tutvuda, sest tema teaduspõhisus, lastepsühholoogia ulatuslik tundmine ja eruditsioon annavad silmad ette paljudele tänastele haridusteadlastele.

Ideekalendri 18. nädal – õpetajatega õuesõppest

Eile, 8. mail oli selle aasta seni kõige soojem ilm, seega tundus olevat sobiv hetk õpetajatelt küsida, kas ja kuidas nemad oma tundides õuesõpet kasutavad. Mitu õpetajat vastas kohe, et nad just jõudsid õuetunnilt tuppa ja vastavad natukese aja pärast. Selgus, et õues saab õppida kõigis ainetes ja kooliastmetes. Õpetajad kirjeldasid nii lihtsaid õpitegevusi, mida vahelduse mõttes on tore klassiruumi asemel õues teha, kui ka terviklikke õuesõppe projekte. Seega – õuesõpet leidub igale maitsele!

Kirstin Karis, Miina Härma Gümnaasiumi bioloogiaõpetaja

Kui ma eelmisel aastal geograafiat andsin, tegin kaardiga orienteerumislaadse ülesande kooliümbruses. Õpilased pidid kindlates punktides mõõtma näiteks puu kõrgust ja vastama küsimustele nutitelefoni abil. 

Bioloogias on mul õpilased näiteks õues evolutsioonitõendeid otsinud. Samuti kevadeti taimi ja puid määranud.

Lihtsalt loengut ei ole efektiivne õues anda. Ja mida vähem õpilasi, seda parem on õuesõpet teha.

Agnes Vask, Tartu Tamme Gümnaasiumi füüsikaõpetaja

Just läksin eelmise tunni ajal pooleks tunniks klassiga õue ja lähen järgmise tunni ajal järgmise klassiga samamoodi. Õues saab lasta neil iseseisvalt ülesandeid lahendada. Võtavad ülesandekogud kaasa ja lahendavad.

See, et ma ei saa tahvlit kasutada, on ühteaegu nii õnn kui ka õnnetus, sest üks turvavõrk on õpilaste jaoks kadunud. Ma ei saa ülesandeid ette lahendada, nad peavad ise hakkama saama.

Aga uut teemat on õues raske edasi anda, tähelepanu hajub kergesti. Seepärast annangi teooria klassis ära.

Mari-Liis Nummert, Sillaotsa Kooli ühiskonnaõpetuse õpetaja

6. klassi ühiskonnaõpetuses on tähtsal kohal kogukondlikkuse ja kodanikuaktiivsusega seotud teemad. Kuidas oleks parem õppida aktiivseks kodanikuks olemist, kui mitte teha ise üks kogukondlik kodanikualgatus? Jagunesime 6. klassiga meeskondadeks ning nuputasime, millised õuemängud meid ennast kõige enam köidavad. Iga grupp lõi mängujuhendi, pani kirja ressursid, mida mängu mängimine vajab (näiteks kaasaskantav kõlar; pall; mänguasjad, mida peita jne), ja jaotas grupisiseselt rollid. Esimene õuetund kulmineerus sellega, et kõik õpilased said oma mängu klassikaaslaste peal katsetada ning üksteiselt tagasisidet küsida. Mis läks hästi? Kas juhised olid selged? Milliste ootamatustega peaks arvestama?

Järgmine õuesõppetund toimus juba algklassidele. Seda sai 6. klass ise eest vedada ja juhtida ühte mängupäeva, kus algklasside õpilaste meeskonnad läbisid erinevaid mängupunkte.

Mängupäev õues möödus lõbusalt, 6. klass oli eriti kõrvust tõstetud algklasside ja nende õpetajate tagasisidest. Pärast mängupäeva lõppu said õpilased tagasisidestada oma emotsioone, aga ka koostööd meeskonna sees ning teha ettepanekuid, kuidas järgmisel korral veelgi paremini korraldustööd teha.

Õpilased kogesid, kui suur rõõm on oma kogukonda panustada, õppides samal ajal ka meeskonnatööd, ajaplaneerimist, juhtimisoskusi ja vastutustunnet enda meeskonna ning kogukonna ees.

Henri Pärtel, Viljandi Paalalinna Kooli klassiõpetaja

Kusjuures täna oli just hea ilm. Tegin nii, et läksime lihtsalt õue, lapsed said töölehe – mida oleksid pidanud nagunii iseseisvalt täitma –, valisid endale koha ja siis oli neil aeg selle täitmiseks. Hiljem aga läksime klassi ja siis seal koos kontrollisime lehed üle.

Annika Hinn, Muraste Kooli klassiõpetaja

Meie kooli üks märksõna on looduskeskkond. Kõik meie klassid õpivad sügisesel ja kevadisel perioodil vähemalt ühe päeva nädalas õues. Meil on oma kooliaed, kastisüsteemne küll, aga ikkagi aed. Igal klassil on peenrakast, mille kevadel üheskoos täidame – mina oma 3.b klassiga teen näiteks põhjaliku plaani, kuhu ja mida külvame või istutame. Maasikad on ühes nurgas paigal, alati paneme natuke lilli ja siis ühise arutelu käigus otsustame muu. Porgandeid oleme külvanud, nii tavalisi kui ka värvilisi. Sügisel oleme neid nii ise söönud kui ka kooli kööki viinud. Sibulad oleme ka sügisel kaalunud ja siis kooli kööki viinud, suur saak on olnud. Kanakakaga väetatud ja südamega hooldatud peenrakast annab head saaki. Muide, suvine peenrakasti hooldamine on vabatahtlik tegevus, aga lapsed teevad seda rõõmuga.

Meil on ka õunapuuaed, igal klassil on oma puu. Ise istutatud!

Meil on õuesõppeklass, mille E-piima toel saime ehitada. Ja meil on loopealne ning meri lähedal, samuti Muraste looduskaitseala rajad. Loopealsel muide on käpalised, mida imetlemas käime.

Ja KIK on kahel õppeaastal toetanud meie erinevates looduskeskustes käimist. Täna olin oma 6. klassiga (olen korraga kahe klassi klassijuhataja) näiteks KIK-programmi raames Kakerdaja rabas. Superluks päev koos väga toreda juhendajaga!

Õuesõpe on eriti algklassides hädavajalik viis loodusega sõbraks saamiseks. Mina naudin iga hetke koos lastega loodust avastades. 3.b on ka Muraste hiie kodustanud. Lapsed, kes looduses liiguvad, ei loobi prahti maha. Vastupidi, meil on alati kilekott kaasas, et kokku korjata praht, mida keegi teine on maha poetanud.

Õuesõpe on vajalik ja tore!

Reet Varik, Tallinna Reaalkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja

Eesti keele ja kirjanduse tundides saab väga palju põnevaid ülesandeid ka õues teha. Paljud neist on sellised, mida võib teha ka ruumis sees, aga on hea, kui on palju ruumi, seega võib neid kasutada ka õuesõppes.

Näiteks võib saata õpilased reportaaži või kirjeldust kirjutama ning valida sihtpunkt, mis asub õues. Samuti saab õues etendada erinevaid etüüde, näiteks lavastada vanasõnu või kõnekäände. Rahvaluule muutumise näitlikustamiseks võib kasutada telefonimängu.

Ka grammatikateemasid saab ühendada liikumisega. Õpetaja võib vastavalt oma fantaasiale välja mõelda liikumismänge nii käänamise, sõnaliikide kui ka erinevate lausetüüpide kordamiseks.

Ideekalendri 17. nädal – Õuesõpe. Mis, miks ja kuidas?

Teksti koostas Anneli Pilliroog

Kevadine loodus pakub nii palju võimalusi uurida, avastada, tundma õppida või vanu teadmisi turgutada! Mauruse ideekalendris on mai ÕUESÕPPE kuu. Vaatleme seda õppemeetodit üldisemalt, põikame erinevatesse õuesõppe tundidesse ning vahendame õpetajate mõtteid ja nutikaid lahendusi tunnitegevusteks.

Mis?

Õuesõpe on üks paljudest võimalikest õpimeetoditest, mis aitab teadmiste omandamist ja reaalset elu üksteisele lähemale viia. Õues õppimine on oluline loodusainetes, kuid kindlasti mitmekesistab see ka teisi ainetunde. Õpetaja saab ise luua keskkonna, milles lastel on hea avastada, leiutada, vahetult kogeda, ise teha ja kogetut vahendada. Oluline on, et õpetaja suhtuks loovalt oma ainesse ja oskaks käsitletavate teemade juurde leida erinevaid võimalusi teadmiste omandamiseks ja kinnistamiseks. Olles avatud ja vastuvõtlik ümbritseva suhtes, leitakse alati midagi huvitavat nii õpetamiseks kui ise õppimiseks.

Õuesõpe on hea täiendus traditsioonilisele õpetamisviisile ja tähendab õppimist ehedas keskkonnas vahetu kogemise, isetegemise ja kogetu teistele vahendamise teel. Õpe toimub avatud keskkonnas ehk väljaspool klassiruumi. Avatud õpikeskkonda iseloomustab see, et õppimise on samaaegselt ka õppevahend ning seal saadud elamused ja kogemused juhivad teadmiste ja oskusteni. Esikohale tõuseb laps ja tema aktiivne tegevus ning õpetajale jääb toetav ja suunav roll.

Õuesõpet iseloomustavad viis tunnust:

  • koht, mis aitab õppida;
  • õppimine erinevate meelte kaudu;
  • tegu ehk vahetu osalemine protsessis ja tegevuse käigus millegi valmistamine;
  • õpitu tagasipeegeldamine ja uute teadmiste sidumine olemasolevate teadmistega;
  • iva leidmine ehk mida õpetada teistele.

Miks?

Õuesõpe on kasulik, kuna:

  • õuekeskkonnas saab laps isiklikke kogemusi ja õpikutarkus muutub kogemuste kaudu õppides eluliseks;
  • laps osaleb aktiivselt õppeprotsessis ja kogub teadmisi oma keha ning keskkonna vahendatud muljete kaudu;
  • õppimise käigus kasutatakse kõiki meeli ja õpitakse vahetu kogemuse kaudu. Kogemus koosneb omakorda muljetest, mis tulenevad ümbruse ja meelte vastastikusest mõjust;
  • looduses viibides kogetakse nii loomulikku kui üleloomulikku ja seal tekib võimalus sattuda ettenägematutesse olukordadesse. See omakorda annab võimaluse neid olukordi lahendada, õppida ümbruse kohta nii osasid kui tervikuid;
  • õues avastades ja kogedes õpitaksegi eelkõige seoseid looma, tubastes tingimustes omandatakse rohkem arvandmeid ja fakte;
  • õuesõpe on hea võimalus nii laste kui õpetajate tervise parandamiseks ja stressitaseme alandamiseks;
  • õuesõppe käigus areneb laste motoorika, paraneb keskendumisvõime ja mälu;
  • tõuseb laste õpimotivatsioon.

Kuidas?

Õues õppides ehitatakse arusaamine maailmast üles toetudes oma igapäevastele tähelepanekutele ja varasematele kogemustele. Õuesõpe laseb õpitavast luua vahetu meelelise kogemuse, mis on tänu tekstikesksele õppimisele vähenenud.

Õuesõppe mudel on erinevates maades erinev. Ameerika Ühendriikides ja Austraalias mõeldakse õuesõppe all seikluskasvatust. Eesti mudel tuleb Rootsist ja meil on õuesõppe protsessi kaasatud viis valdkonda:

  • õuesõppe tegevused ehk füüsilised tegevused;
  • isiklik ja sotsiaalne areng, mis põhineb rühmatööl;
  • keskkonnakasvatus;
  • inimese tervis ja heaolu;
  • keskkonnasõbralik ehk jätkusuutlik elu.

Õpitakse tegevuste kaudu ehk tulemusteni jõutakse läbi mõtestatud ja elamusliku tegevuse, millega kaasneb arusaam õpitava vajalikkusest ja sisust. Praktiline ja meeleline õppimine aitab kestvamaid tulemusi saavutada ning on hea võimalus teoreetiliste ja praktiliste teadmiste ühendamiseks. Koosõppimise, kaaslaste õpetamise, meeskonnatöö, rollimängude, vestluste ja arutelude käigus õpib laps tõlgendama ja analüüsima nii enda tegevust kui teda ümbritsevat maailma. Õppetegevused peaksid suunama õpilast uurima ja katsetama ning selle abil teadmisi ja kogemusi omandama. Ülesanded peaksid olema avatud ja loovad ning lõimitud erinevate õppeainetega. Õuesõpe annab ka palju võimalusi lähikontaktideks ja sotsialiseerumiseks ning neid tuleb loomuliku osana õppetegevustesse kavandades sageli ja korduvalt kasutada.

Looduskeskkond köidab lapse meeli moel, mida ükski teine keskkond ei suuda. Õpitakse rohkem kui õppimise aluseks on õppija enda sõnastatud probleem ja eesmärk on probleem lahendada. Probleemõppe kolm olulist tegurit – iseseisev õppimine, rühmatöö ja looduslähedus – on olulised ka õuesõppe puhul. 

Kuna õuesõppe keskkond on ettearvamatu, nõuab õuetunni ettevalmistamine õpetajalt rohkem vaeva ja loovust. Oluline on, et keskkond konkreetset õpet hästi toetaks. Õpetaja valib tunniks

  • sobiva aja, koha ja õppematerjali;
  • koostab tööjuhendi;
  • mõtleb läbi võimalikud ette tulevad küsimused ja lahendusvariandid;
  • tagab turvalisuse;
  • kehtestab reeglid.

Tunnis õpetaja

  • alustab soojenduseks rühmategevusega;
  • püstitab probleemi ja juhatab sisse rühmatöö;
  • abistab raskustesse sattunud rühmi;
  • jälgib töö käiku ja töötempot;
  • teeb tunni lõpus kokkuvõtte.

Pärast tundi õpetaja

  • analüüsib tunni õnnestumisi ja ebaõnnestumisi;
  • mõtleb läbi, kuidas edaspidi tööd paremaks muuta;
  • uurib õpilaste arvamusi oma rühmatöö analüüsimisel.

Õuesõppes mõjutavad õpilased üksteist vastastikku positiivselt. Panus ühistesse tegevustesse sõltub igaühe isiklikest omadustest, antud rollist ja ülesandest. Positiivsed vastastikmõjud saab esile kutsuda ühiste eesmärkide seadmise, rollisuhete loomise ja kavandatava lõpptulemi abil. Oluline on välja selgitada ja kõigile teada anda, kes rühma liikmetest vajab ülesande täitmisel rohkem abi ja julgustamist. Eesmärk on muuta rühma iga liige tugevamaks ja selleks on vaja

  • kindlaks teha iga liikme panus;
  • anda tagasisidet individuaalselt ja ka rühmale;
  • aidata rühmal ära hoida liikmete väsimist;
  • tagada iga liikme vastutus.

Tulemusliku suhtlemise tarvis on vaja sotsiaalseid oskusi arendada. Selleks on vaja üksteist tunda ja usaldada, arusaadavalt informatsiooni vahetada, üksteist tunnustada ja toetada ning arusaamatused ja konfliktid konstruktiivselt lahendada.

Kokkuvõtteks

Kogemusi ei saa kellelegi otse edasi anda, neid saab laps tegevuse ja keskkonna koosmõjul ning uute olukordadega kohanedes. Kui laps saab uurida, proovida ja katsetada, köidab teda ka õppimine rohkem. Toetav keskkond ja loovust õhutavad olukorrad innustavad nii õppima kui ka oma teadmisi teistega jagama.

Alates 2004. aastast tähistatakse meil 14. aprillil õuesõppe päeva. Õues õppimine oli Eestis populaarne juba 100 aastat tagasi, oleme selle vahepeal lihtsalt hästi ära unustanud.

Allikad:

Koppel, I. 2009. Õuesõppest.
Kruuda, M. 2009. Õuesõpe, avastuslik õpe ja mäng.
Raudik, L. 2007. Õuesõpe on tekitanud palju küsimusi. Õpetajate leht, nr 27, 2.
http://janesselja.ee/fileadmin/pdf/Ouesope.pdf
http://www.bachelorsdegreeonline.com/blog/2012/11-proven-benefits-of-outdoor-learning/

Ideekalendri 16. nädal – kritseldamise ja joonistamise psühholoogiast

Teksti autor: Kai Karu, E.G.U. Erapraksise psühholoog

Kritseldamine ja joonistamine on nagu väikese vanusevahega ühe pere lapsed. Vahel polegi selge, kust üks lõpeb ja teine algab. Lähtepunkt või -ülesanne on aga erinevad: kritseldamine on enamasti spontaanne tegevus, joonistamise puhul võetakse aluseks teema, mida kujutada. 

Millises olukorras me kritseldama hakkame? Kui nutitelefoni kasutamine on piiratud või teema ebahuvitav, hakkavad koosolekute ajal kaustiku serva kritseldused ja mustrid tekkima. Õpetajad pöörduvad sageli soditud raamatute ja vihikute pärast koolipsühholoogi poole. Kui aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laps tunnis kritseldama hakkab, ei tule see ilmtingimata igavusest. Laps lihtsalt valib laua alla ronimise, teiste segamise ja lobisemise asemel kritseldamise. Psühholoogid soovitavad kritseldajatel võtta selleks eraldi märkmiku, kuhu oma maandavaid kritseldusi teha. See ei ole just sajaprotsendiline keskendumine, aga kindlasti parem kui tunni segamine ja aitab samas ka lapse pidurdusprotsesse aktiivsena hoida.

Psühholoogi jaoks on joonistamine oluline tööriist ja laste joonistused ühed diagnostilistest abivahenditest. Abivahenditeks nimetan neid seepärast, et ainult ühe pildi põhjal järeldusi teha ei saa. Olulised on taustainformatsioon, joonistamise protsess iseenesest ja ka lapse enda selgitus. 

Tänu närvisüsteemi ja koordinatsiooni teatavale arengutasemele hakkab laps umbes kolmandal eluaastal joonistama ringjaid kujundeid. Neid kujundeid kasutab ta paljude asjade, ka inimkeha kujutamisel (keha, pea, silmad, juuksed). Laps ei joonista otseselt objekti, vaid ideed ja vähendab seda skemaatiliselt kuni hädavajalikuni. Üks tuntumaid on peajalgse ehk kullese faas, kus lapse joonistusel on näha suur pea ja selle külge kinnituvad jalad. Vastavalt arenguastmele lisab laps inimesele keha jt detaile ning hakkab joonistama profiili. Umbes 8. eluaastani kujutab laps inimesi staatilistena ja sealt edasi järgneb juba etapp, kus laps suudab ka liikumist ette aimata ja seda väljendada. Andes lapsele ülesande panna inimesed joonistusel midagi tegema, saame olulist infot tema arengu kohta.

Inimkehakujutus kujuneb läbi tunnetusliku emotsionaalse ja kogemusliku kompleksi. Seega on emotsionaalselt häiritud või meelepuudega lapse pildid teistsugused. Joonistused annavad infot lapse emotsionaalse seisundi (ärevus, kohanemisraskus, depressioon, ATH) ja kognitiivsete võimete koha ning aitavad näiteks väärkohtlemist tuvastada. Häiritud emotsionaalses seisundis laste pildid mõjuvad rahutute ja ebastabiilsetena. Sageli näeb neil üle soditud objekte, viirutamist, sirgeldamist ja varjutamist. Agressiivsete laste vabajoonistusel võib kohata kaklusi, kellelegi ärategemist, verd ja haavu. Samas võib pilt olla hoopis koht, kuhu joonistatakse oma allasurutud tundeid, viha, hirmu, abitust või leina. Lapsed joonistavad oma lahkunud pereliikmeid sageli taevasse, kes seal siis nende üle valvavad. Meenub ühe lapse joonistus, millel tema surnud isa elas keldris. Treppi keldrisse ei viinud, aga tuba oli sisustatud, seal sai vaadata telekat ja laes põles suur lamp.

Kõige rohkem kasutavad psühholoogid perepildi joonistamist. Kuna laps on osa oma perest, siis just perepilt annab palju informatsiooni sealsete suhete kohta. Levinumad ülesanded, mida perepildi joonistamiseks antakse, on:

  • joonista oma pere;
  • joonista oma pere ja pane nad kõik midagi tegema;
  • joonista oma pere ja kujuta oma pereliikmeid loomadena.

Joonistuse analüüsimisel jälgitakse mitmeid tegureid. Millises järjekorras laps objekte ja inimesi paberile paneb, millised on nende mõõtmed ja kuidas nad üksteise suhtes asetuvad. Lisaks pööratakse erilist tähelepanu detailidele. Näiteks on üsna levinud arusaam, et kui laps ennast pildile ei joonista, on tema enesehinnang madal. Kui aga laps ise juurde selgitab, et käimas on peitusemäng ja tema on lihtsalt peidus, ongi oluline just see joonistajalt saadud lisainfo.

Minu koolipsühholoogina töötamise ajast on pärit järgmised seigad:

Tüdruk joonistas perepildile ainult ennast krooniga peas ja oma kassi. Kui uurisin, kuhu teised pereliikmed jäid, vastas ta, et teised lihtsalt ei mahtunud ära. Mis oli ka tõsi, sest ta ise koos oma krooniga täitis terve pildi! Klassikollektiivis käitus see piiga nagu väike printsess ja tülitses pidevalt teiste õpilastega. Tüdruku ema nõudis nende tülide põhjuste selgitamist teistelt lapsevanematelt.

Ühe poisi ülesandeks oli kujutada oma pere loomadena ja pildile sai ema lõvina. Inimlik on mõelda harjumuspäraselt ning luua pilt võimukast ja domineerivast emalõvist. Pildi juurde selgitusi jagades rääkis poiss hoopis, et emal on suured, kohevad ja pehmed juuksed nagu lõvi lakk ja sinna on mõnus käsi sisse panna.

Laste joonistused vihikus või raamatutes võivad vahel olla väga häirivad või lausa hirmutavad. Mõnele lapsele meeldib joonistada pealuid, tanke, relvi, lõigutud jäsemeid ja verd. Kindlasti ei tohiks sellistel puhkudel üle reageerida, kuna selline on paljude laste maailm peale koolipäeva lõppu. Mängitakse vägivaldseid arvutimänge ja nii need joonistustele jõuavadki. Vestlus lapse või vanemaga annab kindlasti vajalikku lisainfot. Tähelepanuta selliseid asju jätta kindlasti ei tohi, sest just taolised joonistused on viinud probleemide avastamiseni. Tean üht koolikiusamise ohvrist poissi, kes joonistas oma klassivendadele hauad ja kirjutas ristidele nende nimed. Meenub teine juhtum tugevate suitsiidimõtetega tüdrukust, kes joonistas ristidega haudu ja kirjutas ristidele oma nime.

Alati on oht üle reageerida või midagi olulist maha magada. Igaüks meist saab aga märgata, tähelepanu pöörata ja vajadusel abi küsida.

Ideekalendri 15. nädal – kritseldamise kaitseks

Teksti autor: Marili Pärtel

Teate seda tunnet, kui koosoleku algusest on möödunud viis minutit, sa oled end rahulikult sisse seadnud, avanud märkmiku, et tähtis info üles kirjutada, ning absoluutselt valmis kuulama, kuid just sel hetkel hakkavad käed väga häirivalt tegevust otsima? Kontrollid veel korraks telefonilt kella ja kirjakasti, kuid tead, et rohkem telefonile tähelepanu pöörata poleks viisakas. Vaatad korraks märkmikus üle selle nädala ülesanded. Koosoleku algusest on möödunud kuus minutit. Kirjutad mõnda aega väga tähelepanelikult üles kõik, mida kõneleja räägib, kuid saad üsna ruttu aru, et ei pea niimoodi koosoleku lõpuni vastu. Koosoleku algusest on möödunud üheksa minutit. Püüad keskenduda kuulamisele ja avastad ühtäkki, et oled kogemata ära planeerinud järgmise puhkuse, korrastanud mõttes riidekappi, kirjutanud üles ühe ununenud töökohustuse ja äkki küsib koosoleku juht: „Missugused on teie mõtted selles küsimuses?“ Paanika. Koosoleku algusest on möödunud 12 minutit.

Kahtlemata on inimesi, kelle võime oma teadvust juhtida on piisavalt hea, et selliseid asju ei juhtu mitte kunagi. Minule on see olukord aga tuttavam, kui endale üldiselt tunnistada tahan. Üks võimalus rahutust leevendada ja keskendumisvõimet parandada on kritseldamine, kuigi sellele üldiselt töökollektiivis hea pilguga ei vaadata. On aeg asuda selle vastu võitlema! Seega, mis on kritseldamine, miks me seda teeme ja miks see tegelikult hea on?

Definitsioon ja motiivid

Sunni Brown, kes samuti võitleb kritseldamise alavääristamise vastu, on selle defineerinud kui spontaansete märkide tegemise, mis aitab mõelda. See tähendab, et sodides või kritseldades ei pruugi me tahta kujutada midagi-kedagi kindlat (kuid võime) ning eesmärk ei ole mitte tegevuse tulemusel valmiv joonistus, vaid joonistamisprotsessi positiivne mõju ajutegevusele. 

Kritseldamine on poolteadliku tegevus, põhitähelepanu peaks vähemalt teoreetiliselt olema millelgi muul, on see siis kellegi kuulamine või mõne keeruka probleemi lahendamine, seega on kritseldamist nimetatud ka ukseks alateadvusesse. Inimeste kritseldusi on kasutatud ka nende psühholoogiliseks analüüsimiseks, kuid selle meetodi teaduslikkus võib tihtipeale olla üsna kaheldav. Internetis levivaid tõlgendusjuhiseid võib kerge meelelahutuse eesmärgil muidugi uurida, üks selleks sobilik link on ka artikli lõpus välja toodud.

Kuid mis vajadus see on, mida me tavapäraselt püüame kritseldades rahuldada? Lisaks paigalpüsimise rahutuse leevendamisele aitab kritseldamine ka aega kiiremini liikuma panna, mis on abiks igavates ja pealesunnitud olukordades. Vahel tundub meile, et see aitab ka reaalsusest põgeneda, kui olukord, milles ollakse, on mingil põhjusel ebamugav või pingeline. Samas võime kritseldamisest otsida ka inspiratsiooni ja püüda selle abil segamini mõtteid korrastada. Erinevad motiivid on ka erinevalt määral teadvustatud, väga tihti juhtub, et kritseldamine on spontaanne ja selleks polegi teadlikku põhjust vaja.

Kritseldamise positiivne mõju

Hoolimata sellest, et reaalsusest põgenemine ei pruugi olla parim motivaator millegi tegemiseks, on kritseldamise positiivne mõju erinevatele ajuprotsessidele leidnud selget teaduslikku tõestust. Kritseldamine aitab paremini keskenduda, sest ei lase ajul lülitada end puhkerežiimile, mis tooks kaasa ka unistamise, mälestuste läbimängimise jms. Käeline tegevus pakub ajule lisastiimulit, mis muudab ka kuulamise efektiivsemaks. Plymouthi ülikoolis tehtud uuring tõestas, et kritseldajatel jäi 29% rohkem kuulamise teel saadud infot meelde kui neil, kes olid sunnitud kuulama ilma käelise tegevuseta. Samas uuringus selgus aga, et kui ka uut infot tuleb hankida nägemismeele kaudu, mõjub kritseldamine meeldejätmisele hoopis negatiivselt, seega tasub kritseldamiseks soodsaid olukordi siiski kriitiliselt valida. 

Kritseldamine on kasutusel kunstiteraapias. Lisaks üldisele lõõgastavale mõjule saab kritseldades väljendada ka selliseid emotsioone, mida võib-olla sõnastada veel ei osata või ei julgeta. Siiski saab sodides need endast välja lasta, see toob omakorda kaasa nende emotsioonidega kaasnevate pingete vabastamise. Oluline on mitte anda kritseldamise tulemusele hinnanguid. Kritseldus ei saa ebaõnnestuda, olla ilus või kole, ta on selline nagu ta on ja täidab lihtsalt oma funktsiooni.
Kritseldamist saab rakendada teadliku meetodina, näiteks konspekteerimisel, erinevate tegevuste planeerimisel või probleemidele lahenduste otsimisel. Sel juhul aitab see infot uutel viisidel töödelda ning teha ruumi värsketele ideedele ja inspiratsioonile. Kindlasti tasub seda oskust endas arendada ka siis, kui see ei ole sulle vaikimisi eelistatuim infotöötlusviis. Nimelt aitab visuaalse kujutamise oskus oma mõtteid ka teistele edasi anda ja mida rohkematel viisidel me seda oskame teha, seda suurem on tõenäosus, et meist saadakse aru.

Aga kui ma ei oska joonistada?

Täiskasvanud inimesi takistab tihti kritseldamast enesekriitika. Tundub, et joonistada võiksid need, kes seda oskavad. Rahustada tasub end mõttega, et oma kritseldusi ei pea kellelegi näitama ning omaenda hinnanguid saab samuti õppida kontrollima. Kritseldus ei saa nässu minna ja misiganes tulemusele te ka jõuate, igal juhul on see õnnestunud.
Aitab seegi, kui alustada võimalikult lihtsatest kujunditest, näiteks teha lihtsalt punkte või jooni või ringe. Võib ühte ja sama kujundit korrata, näiteks täita paberilehe kolmnurkade või rombidega. Erinevatest kujunditest võib luua vähem või rohkem korrapäraseid mustreid. Alustada võib ka näiteks spiraalist ja täita see erinevate teiste kujunditega. Võimalusi on lõputult.
Ka kõik joonistusel äratuntavad „päris“ esemed koosnevad neist kõige lihtsamatest kujunditest. Võib püüda kujutada oma päevasündmusi, lilli, loomi, liblikaid või hoopis sõidukeid, ehitisi või toitu. Kõik ideed on lubatud ja kui ka tulemus on äratuntav ainult sulle endale, siis nii ongi hea.

Kokkuvõtteks

Kuigi kritseldamist ei peeta kuigi intellektuaalseks tegevuseks, on ometi sellega „vahele jäänud“ ka meie aja helgemad pead. Kuulsamad juhtumid on ehk Bill ja Hillary Clinton, samuti Bill Gates, kelle kritseldust esialgu Tony Blairi loominguks peeti. Küllap on ka Eesti liidrite hulgas neid, kes kritseldamist erinevates olukordades kasutavad, me lihtsalt veel ei tea seda. Igal juhul ei tasu meil, tavainimestel, seda kuidagi häbeneda või alla suruda, ükskõik kui kõrgintellektuaalseteks spetsialistideks me ennast ka ei peaks. Loodan väga, et see sõnum jõuab ka õpilasteni ja need ajad, kus tunni ajal tehtud joonistusi õpilaste häbistamiseks kasutati, on pöördumatult möödas.

Uuri lisaks:

https://www.ted.com/talks/sunni_brown
http://www.mariefranceasia.com/lifelove/decoding/why-do-i-scribble-63284.html#item=1
https://www.canva.com/learn/7-ways-doodling-will-change-your-life/
http://langwitches.org/blog/2011/10/01/doodling-an-essential-skill-to-develop-support-in-our-students/
https://tervis.postimees.ee/87779/kritseldamine-aitab-keskenduda
http://loovusait.ee/blogi/uuring-kritseldamine-parandab-keskendumisvoimet-ja-malu
https://novaator.err.ee/247848/kritseldamine-paneb-loovuse-toole
http://creativityintherapy.com/2013/02/scribble-drawings-for-relaxation/
https://www.commontongue.com/blog/like-to-draw-around-when-concentrating-learn-what-this-tells-about-your-personality/