Ideekalendri 11. nädal – loovkirjutamine sotsiaalainete õppimisel

Hirm loomingulisuse ees
Teksti autor: Triin Pukk, ajaloomagister ning Mauruse 7. klassi ajaloo töövihiku autor

On leitud, et umbes neljandikul põhikooliõpilastel on raskusi kirjutamisega – see tähendab, et õpilastel on keeruline olla loov. Loomingulisus sõltub nii geneetikast, vanusest, keskkonnast kui ka harjumustest – seega on seda võimalik arendada ja kasvatada. Kuid loovus ja loominguline lähenemine arendab omakorda lapse oskusi ja aitab tal areneda isiksusena.

Loovkirjutamine kasvatab nii õpilaste loovust kui ka enesekindlust, sest kirjutades kujutatakse ette olukordi ja mängitakse neid läbi, asetatakse end uutesse situatsioonidesse ja rollidesse. See aitab teha valikuid, ühtlasi annab kindlust, et ka raske ülesanne ei murra maha, vaid on hoopis põnev väljakutse.

Seepärast lähenevad ka Mauruse 7. klassi ajaloo töövihikud paljudele ülesannetele loovalt. Meie jaoks pole töövihik vaid õpikut toetav materjal, vaid aitab õpilastel siseneda isiklikult perioodi, mille kohta on õpikust teoreetilisi teadmisi ammutanud. Töövihiku abil saab õpilane sukelduda ajastusse ning tajuda seda kõigi oma meeltega, samastuda, erineda ja võrrelda end inimestega, kes elasid minevikus. Töövihiku ülesanded on koostatud nii, et need arendavad õpilase loovust ja fantaasiat, selle kaudu omakorda aitavad mõista nii ajastu detaile kui ka laiemaid kultuurilisi ja poliitilisi protsesse.

Harjutusi loovuse arendamiseks

Ajaloo töövihikus on palju loovust arendavaid ülesandeid, mis aitavad siduda õpilase kaasaega mineviku sündmuste ja inimestega.

Mõned näited.

  • Koosta keskaegse linnuse kinnisvarakuulutus. Ülesanne põimib osavalt tänapäeva ja mineviku. Lahendades võiks juurde vaadata tänapäevaseid kinnisvarakuulutusi – sellest saab ideid, milliseid aspekte käsitleda. Samas tuleks kuulutust koostades süveneda ajalukku. Mis materjalist oli ehitatud kindlus ja milline oli ruumide temperatuur, milline oli veevärk ja kanalisatsioon, kas seal elasid ka loomad, milline oli abitööliste ruumilahendus jne?
  • Kujutle, et oled viiking, kes läheb pikale meresõidule ning koostab nimekirja sellest, mida kaasa võtta. Nimekirja koostades tuleks läbi mõelda palju erinevaid aspekte: nii see, milline oli viikingi välimus ning mida oli selle säilitamiseks vaja, kui ka see, mida üks viiking sõi ja jõi, mis oli tema reisi eesmärk, millised relvad olid merereisil vajalikud jne. Lisanüansi annab ülesandele see, kui õpilane võrdleb viikingi reisi eesmärki ja „kohvri“ sisu enda omaga. 
  • Kirjuta, millised võiksid olla Kolumbuse Twitteri säutsud merereisil. Mis teda üllatab, mis teeb rõõmu, mis on raske ja mis kurb? Mida ta võis hüüda, kui nägi esimest korda üle pika aja maismaad? Kuid arutleda võiks ka selle üle, milline on üks või teine säuts, kui palju infot see sisaldab ja kuidas väljenduda võimalikult selgelt. See ülesanne aitab tuua esile Kolumbuse inimliku poole ning suhestada viissada aastat tagasi elanud inimese kogemusi õpilase enda omadega.

Lähenedes ülesannetele loominguliselt, kaob ka hirm teha midagi valesti või väljenduda isikupäraselt. Samal ajal aitab tänapäeva ja mineviku võrdlemine mõista varem elanud inimesi ja tavasid paremini, seostada seda enda eluga – ning seeläbi jääb ka õpitu paremini meelde.

Loovat kirjutamist!

Vlogis räägib Emili Kooli direktor Indrek Lillemägi, kuidas lood meid õpetavad ja toob näiteid praktikatest, mida nemad Emili Koolis kasutavad.

Ideekalendri 10. nädal – lapsed loovalt kirjutamas

Teksti autor: Kätlin Vainola, lastekirjanik, Eesti Lastekirjanduse Keskuse loovkirjutamise huviringi juhendaja, Mauruse algklasside toimetaja

Kui loovkirjutamisega alustasime, ei osanud me arvata, kuidas töö käima läheb, sest sellist ringi ei olnud lastekirjanduse majas varem olnud. Me ei teadnud, kas iga nädal poolteist tundi on laste jaoks vähe või palju, kas leidubki lapsi, keda sõna kirjutamine ära ei ehmata. Paistab, et meil on läinud hästi. Praegu käib koos kaks rühma – ühes vanemad ja teises nooremad koolilapsed.

Tööd alustasin õppekava kokku panemisest. Mõtlesin läbi, mis on see, mida tahaks aasta jooksul lastega koos teha, mida peaks loovkirjutamise tund osalejatele andma ja kuidas aega jagada. Seejärel startisime. Tasapisi sai rühm lapsi täis.
Sobivaks rühma suuruseks on meil tosinkond last. Siis saab kõigiga piisavalt suhelda, lapsed jõuavad üksteist kuulata ja tagasisidet anda. Iga tund koosneb lugemisest, kirjutamisest, kuulamisest ja rääkimisest. Need tegevused on justkui neli jalga tooli all. Hea, kui nad on tasakaalus, siis lahkub laps tunnist hea tundega. Ta on kuulnud uutest raamatutest, ta on saanud kirjutada ja oma kujutlusvõimet kasutada, ta on saanud teada, mida arvavad sarnaste huvidega eakaaslased ning ta on saanud rääkida, ennast väljendada.

Teeme tundides mitut tüüpi kirjutamisharjutusi, millel on alati mõni kindel eesmärk. Harjutused aitavad tööd käivitada. Tühi paber ei pruugi last inspireerida. Ka lihtsalt selgitus, et kirjuta vaheajast või lemmikloomast, ei pruugi kirjutamistuju tekitada. Küll aga on võimalik lihtsate harjutustega tund sisse juhatada ja fantaasia tööle panna. Tunni või teema alguses teemegi sissejuhatuseks sobivaid harjutusi, loeme katkendeid raamatutest, kuulame muusikat või vaatame pilte. Näiteks kui teemaks oli ruumikirjeldus, otsisin lastekirjandusest erinevaid katkendeid, kuidas mõnd ruumi või kohta on kirjeldatud. Seejärel läksime kõik majast välja ja tulime tasakesi ning tähelepanelikult tagasi pööningukorrusele. Teekonna palusin lastel hiljem kirja panna. Saime ühest ja samast ruumist suure hulga väga erinevaid kirjeldusi.

Kui räägime tegelaskujudest, loeme samuti lõike raamatutest, kus kirjeldatakse tegelasi. Palun siis lastel mõelda, mille poolest mõni tegelane on eriline ja kuidas teda on kirjeldatud. Seejärel loovad lapsed ise oma tegelasi, küll fotode, küll nimede põhjal. Mõnikord saab iga laps kolm eset ja selgituse, et need on pärit peategelase taskust. Laste ülesandeks jääb mõelda, milline see tegelane olla võiks ja millega ta tegeleb.
Aasta alguses alustame tutvumisest ja enda tutvustamisest. Sel aastal valmistasid lapsed kõigepealt kollaaži sellest, mis neid hetkel huvitab. Ajakirjadest otsiti pilte ja kleebiti paberile. Seejärel kirjutas iga laps kollaaži põhjal luuletuse endast. Lõpuks vahetasid nad kollaažid ära ja kirjutasid saadud piltide põhjal uusi jutte.

Tasapisi jätkame üha tõsisemate harjutustega, tutvume erinevate kirjandusmõistete ja -suundadega. Tähtis märksõna on meie tundides rõõm. Soovin, et lapsed teeksid kaasa õhinaga, et nad naudiksid seda, kuidas nende kujutlusvõime töötab ja millised on tulemused, kui nad pingutavad. Üritan mõelda välja harjutusi või ülesandeid, mis lapsi üllataksid.

Lastele meeldib väga kuulata ka kaaslaste loomingut. Oodatakse head nalja, põnevat lahendust. Väga populaarsed on jubejutud. Ettelugemisega on nii, et loevad need, kes soovivad. Mõni laps palub, et loeks juhendaja ja teinekord ei tahetagi lugeda. Selline vabadus on väga hea: igaüks tunneb, et ta on vaba otsustama, mida oma tekstiga teeb. Teistele oma teksti esitamine on kindlasti väljakutse. Samas on hea võimalus kohe näha, kuidas tekst vastu võetakse. Kuulajatele on see samuti silmiavav kogemus. Kuigi alguses on lähtutud ühest teemast, tulevad kõik lood ja luuletused üksteisest nii erinevad. Nõnda saamegi näha, et inimestel võivad olla väga erinevad vaatenurgad ja viisid, kuidas kirjutada. Lastele on väga oluline, et tehtust jääks ka jälg. Nii oleme iga õppeaasta lõpus koostanud ajalehe Pööningu Ekspress, mille veergudel on laste lood ja luuletused.

Tekst on ilmunud ajakirjas Raamatukogu.

Vaata ka näitekirjaniku ja loovkirjutamise õpetaja Marite H. Butkaite soovitusi, kuidas vabaneda kirjutamiskrambist!

Ideekalendri 9. nädal – kuidas käivitada loovust?

Teksti autor: Anneli Pilliroog

Ideekalendri raames jõuavad sel kuul teieni loovuse ja kirjutamisega seotud postitused. Äratame talveunne vajunud loovuse, kirjutame asjadest, mis meile korda lähevad, tähistame emakeelepäeva ning kogume ja jagame loova eneseväljenduse tarkusi ideekalendri töötoas.

Igal ideel on eesmärk. Uued ideed arendavad meid inimestena, aitavad täiustada juba olemasolevaid asju ja olukordi ning parandada elukvaliteeti. On loomulik, et soovime probleeme lahendada ja tahame muuta midagi kas paremaks, soodsamaks, kergemaks või lihtsalt lõbusamaks.

Loovus aitab luua uusi ideid, mõelda ja näha olukordi tavapärasest erinevalt, tajuda ja leida uusi seoseid. Loovus hõlmab endas inimese omadusi ja võimeid, tema oskust mõelda loovalt ja olla aktiivne. Kuid loovuse all peetakse silmas ka tulemusi ehk teoseid, esemeid või uudseid probleemilahendusi. 

Mis käivitab loovuse? Elina Tolmats kirjeldab oma raamatus „Loovustehnikad. 77 viisi ideede leidmiseks“ loovuse käivitamist kui psühholoogilist protsessi: 

  • kogume infot kõigi oma viie meele abil;
  • salvestame, hoiame ja tuletame infot meelde;
  • kasutame oma teadmisi ja fantaasiat faktide, ideede ja tegevusplaanide loomiseks;
  • kasutame loogikat loodud alternatiivide hindamiseks.

Meid on õpetatud kasutama teadmisi ja loogikat ning oma tegemisi ratsionaalselt hindama. Loogiline mõtlemine on vajalik ellujäämiseks. Samas kipub ajaga vähenema inimese võime fantaseerida ja uusi võimalusi luua. Loovmõtlemine tähendab aga mõlema poole tasakaalu: luuakse suur hulk ideid, neid hinnatakse ja valitakse sobilikud välja.

Paljud sooviksid olla loomingulisemad või tunnevad lihtsalt, ei suuda oma loomingulisust piisavalt rakendada. Loovat mõtlemist takistab keskendumine negatiivsele, hirm ebaõnnestumise ja hinnangute ees, liigne reeglitest kinnipidamine, enda võrdlemine teistega ja arvamus, et ei olda loovad. Kuid oma loomingulisust saab hõlpsasti taastada. Selleks tuleks anda vähem hinnanguid ja kasutada vähem loogilist mõtlemist, tekitada palju ideid ja mitte keskenduda nende sisule – iga idee on hea, luua pidevalt, unistada võimatutest asjadest, mõelda piltides ja kasutada kõiki oma meeli uute võimaluste leidmiseks.

Mida siis teha kui tunned, et sinu loovus on blokeeritud?

Julia Cameron pakub oma 1992. aasta bestselleris (eesti keeles 2013) „Loovuse teel. Vaimne tee suurema loovuse juurde“ välja kaks peamist tööriista, millega 12 nädalat vältava programmi jooksul oma loovust turgutada. Need on hommikupäevik ja kohtumine kunstnikuga.

Hommikupäevik

Igal hommikul kirjutad käsitsi kolm lehekülge sellest, mis pähe tuleb. Oluline on järjepidevus ja teadmine, et seda päevikut ei saa kuidagi valesti kirjutada. Miski pole tobe, rumal ega ebaoluline. Neil lehekülgedel võid olla nii vinguv, heitlik ja veider, kui tahad – kõik see seisabki sinu ja su loovuse vahel. Cameron soovitab tungivalt mitte enne kaheksat nädalat neid tekste üle lugeda, sest meie sisemine kriitik on kehvematel perioodidel eriti kaval. Hommikupäeviku kirjutamine aitab mõista, et sisemise kriitiku seisukohad pole tõesed. Ükskõik, mis tujus sa ka oled, lihtsalt kirjuta. Hommikupäevik aitab kaardistada mõtteid ja need omakorda aitavad ära tunda unistusi.

Kohtumine kunstnikuga

See on eriline kohtumine kord nädalas, mille pühendad oma sisemise kunstniku eest hoolitsemisele. See aeg on mõeldud ainult sulle, et võtta ette midagi koos oma sisemise kunstnikuga – ehk sisemise lapsega. See võib olla pikem jalutuskäik, mõne imelise loodusnähtuse vaatlemine või ka millegi uue avastamine. Eesmärk on õppida kuulama, mida sinu sisemine laps nende käikude kohta ütleb, ja teha temaga koostööd. Selleks tuleks leppida iseendaga kokku üks kohting nädalas ja mitte leiutada ettekäändeid kokkuleppe murdmiseks.

Cameron võrdleb nende kahe tööriista koostoimimist raadiosaatja ja -vastuvõtjaga. Hommikupäevik tähendab saatmist, teada andmist oma unistustest, muredest ja lootustest. Kohtumine kunstnikuga tähendab vastuvõtmist ehk seda, et oled avatud uutele teadmistele, inspiratsioonile ja juhendamisele. Hommikupäevik näitab, mida me mõtleme ja vajame. Kunstnikuga kohtumiste käigus hakkame kuulma lahendusi.

Lisaks kahele tõhusale tööriistale pakub „Loovuse teel“ palju erinevaid ülesandeid, mis aitavad hirmudest üle saada, annavad iseendast ja oma tunnetest selgema pildi ning turvatunde, et loovast eneseväljendusest täit rõõmu tunda. 

Mis tahes loov eneseväljendus muudab emotsionaalselt rikkamaks, kasvatab empaatiavõimet, lisab eneseusku ning arendab sotsiaalseid oskusi. See omakorda aitab igapäevaelus luua ja hoida usalduslikke suhteid ning arendada koostööoskusi.

Uuri lisaks:

Loe lähemalt ka Mauruse loovkirjutamise töötoast ja registreeru!

Ideekalendri töötuba 29. märtsil kell 13–16 Tartus, Oskar Lutsu majamuuseumis

Ideekalendri märtsikuu võtab kokku loovkirjutamise töötuba “Mina ka võin olla … kirjanik!”. Töötuba toimub 29. märtsil kell 13–16 Oskar Lutsu majamuuseumis (Riia 38, Tartu).

Töötoa eesmärk on pakkuda osalejatele motiveerivat loomingulist keskkonda, tutvustada erinevaid loovkirjutamise võtteid ja impulsse, läbi teha loovkirjutamise ülesandeid ning kolleegidega kogemusi vahetada.

Koolitavad Kätlin Vainola ja Meeli Väljaots.

Kätlin Vainola on Mauruse algklasside toimetaja, lastekirjanik ja laste loovkirjutamise ringi juhendaja.

Meeli Väljaots on olnud aastaid õpetaja ja Tartu ülikooli haridusteaduste instituudi õppejõud. Õpetajate täiendkoolitustega on ta seotud siiani. Viimased 1,5 aastat on Meeli töötanud Oskar Lutsu majamuuseumis, kus ta mõtleb välja ja viib läbi muuseumitunde.

Töötuba on kõigile tasuta, soovijatele ka koolitustunnistus!

Registreeru töötuppa!

 

 

Ideekalendri 7. nädal – rühmatöö teooriast

Rühmatöö kui meetodi populaarsus õppetöös on oluliselt tõusnud seoses nüüdisaegse õpikäsituse kasutuselevõtu ja sotsiaalsete pädevuste arendamise nõudega riiklikus õppekavas. Ometi pole see kontseptsioonina kuigi uus ja koostöise õppimise tähtsust rõhutatakse pedagoogika-alases kirjanduses juba pikka aega. Missugune on grupitöö mõju õpilase arengule ja milliseid näpunäiteid annavad teaduslikud käsitlused?

Heino Liimets on oma 1976. aastal välja antud raamatus „Rühmatöö tunnis“ rühmatööd defineerinud kui õppetegevuse vormi, kus klass jaguneb 3–8liikmelisteks rühmadeks, millele on antud üks ühine ülesanne. Rühm kehtestab omavahelise suhtlemise normid ja planeerib ühiselt ülesande täitmise, vastutades ka tulemuse eest koos. Liimets peab rühmatööd koolipraktikas väga oluliseks, sest see mõjutab ja seob teisi õppimise vorme (individuaal- ja frontaaltöö) ning võimaldab õppimisest luua organiseeritud tervikut, kus erinevad õppemeetodid teineteist täiendavad. See tähendab, et rühmatöö ei asenda kumbagi teist õppevormi, pigem on ka neid väga hädasti vaja, et rühmatöö saaks täita oma eesmärke. Sellisena aitab rühmatöö arendada õpilase eneseregulatsioonivõimet, tugevdada õpilaskollektiivi, kujundada positiivset suhtumist õppimisse ja valmistada õpilast ette suhtlemiseks.

Liimets soovitab õpetajal rühmade komplekteerimisel arvestada õpilaste erinevat teadmiste ja oskuste taset. Oluline on, et ühe rühma töötempo oleks võimalikult sarnane, samas on hea, kui erinevad teadmised-oskused üksteist täiendavad, võimaldades rühmaliikmetel ühistööd vastavalt oma individuaalsetele erinevustele rikastada. Hea oleks, kui õpilased oleksid neist asjaoludest teadlikud ja suudaksid neid arvestavalt ise grupeeruda.

Ka Henry Clay Lindgren ja W. Newton Suter rõhutavad raamatus „Pedagoogiline psühholoogia koolipraktikas“ rühmatöö tähtsust, väites, et kuna õpimotivatsiooni aluseks on hoiakud, mis tekivad rühmas (või klassis) valitsevate psühholoogiliste protsesside mõjul, siis on väga oluline, et õpetaja oleks sellest teadlik ja aitaks juhtida ka omavahelist suhtlemist. Selleks on grupitöö kui meetod väga tõhus. Autorid annavad ka hulga näpunäiteid rühmatöid juhendavatele õpetajatele.

  • Rühmatööd tuleb pidevalt katsetada ja harjutada, ainult nii kujuneb õpetajal vilumus ja sundimatus nende kasutamisel.
  • Rühmatöö edukus sõltub nii konkreetsest klassist kui ka ainest.
  • Ka õpilastel puudub enamasti vilumus rühmas töötamiseks ja neile tuleb samuti anda aega harjumiseks ja töövahendid, et analüüsida rühmatöö käiku. 
  • Õnnestunud rühmatöö võib tunduda sundimatu ja spontaanne, kuid see ei ole asjade juhuslik käik. Jälgima peab, et rühmatöö aitaks õpieesmärkide suunas liikuda. Kui õppesisu ära unustada, on rühmatöö tühipaljas tembutamine. 
  • Rühmatöö ei asenda individuaal- ega frontaaltööd. 

Edgar Krull soovitab „Pedagoogilise psühholoogia käsiraamatus“ kasutada rühmatööd selliste ülesannete puhul, mida on hõlbus jaotada alaülesanneteks. Nii võib seda kasutada näiteks kirjalike materjalide põhjalikuks analüüsiks või sooritades katseid, ühtlasi on rühmatöö kaudu hea omandada praktilisi oskusi. Õpetaja jaoks on rühmatöö kasutamine kindlasti töömahukam kui traditsioonilisemate meetodite kasutamine, samas on uuringud näidanud, et õnnestunud rühmatööd parandavad oluliselt õpitulemusi. Seevastu olukorras, kus õpetajal ei õnnestu kindlustada tõelist koostööd, on muud õppevormid efektiivsemad. Siiski tasub rühmatöödega katsetada ja alguses lihtsalt leppida, et kõik kohe ei õnnestu. 

Reene Mägi annab oma 2013. aastal kaitstud bakalaureusetöös „Rühmatöö kui sotsiaalse õppimise viis“ väga põhjaliku ülevaate erinevatest sotsiaalse õppimise teooriatest ja seob need loodusainete õpetajate otseste kogemustega rühmatöö läbiviimisel. Õpetajal on rühmatöö õnnestumisel väga suur roll, ta peab koostama tööjuhendi, püstitama eesmärgi, mõtlema läbi tegevused, kuidas tulemust saavutada, teadma, milliseid vahendeid läheb vaja, arvestama välja rühmatööks kuluva aja ning mõtlema, kuidas komplekteerida rühmad. Kindlasti peab ta ka korraldama rühmatöö tulemuste esitamise ja refleksiooni. Rühmatöö ajal peaks õpetaja olema õpilastele kättesaadav ja aitama töö käigus tekkinud probleeme lahendada.

Kirjandust sotsiaalse õppimise teooriate kohta ja näpunäiteid rühmatööde läbiviimiseks leiab nii internetist kui ka raamatukogust lademetes. Abiks on ka artiklid, mis käsitlevad rühmatöid mõnes spetsiifilises valdkonnas, näiteks spordis või ülikoolis. Kindlasti soovitame aeg-ajalt neid materjale üle vaadata, ehk on abiks järgmine nimekiri.

Ideekalendri 6. nädal – mauruslased rühmatööst

Veebruari teisel nädalal jätkame rühmatööde teemal. Seekord saavad sõna mauruslased, kellel on terve hulk kogemusi nii rühmatöödel osalemisest kui ka nende läbiviimisest.

Kõigepealt koolitustel tehtavatest rühmatöödest. On selliseid, kus osaled õhinal. Seda siis, kui näed tööst ja tulemusest tulu – oled motiveeritud. Aga õpetajakoolitustel on ka päris tihti tunne, et rühmatöödega täidetakse lihtsalt aega.
Aga mis õpilasi puudutab, siis mida varem õpetaja alustab rühmatööga, seda rutem kasvab lastes enesekindlus, ühtekuuluvustunne, usaldus jm, mis koolirõõmuga kaasas käivad.


Rühmatöö soodustab kindlasti õpilaste iseseisvat mõtlemist. Rühmatöö puhul pole oluline ainult ülesande või probleemi lahendus vaid tihti tuleb kokku leppida strateegias, jagada rolle jne.

Eks õpetajad kipuvad ikka õpetama nii, nagu neid endid on omal ajal õpetatud – ja ma ei mäleta, et minu kooliajal oleks just palju rühmatöid tehtud. Nii on nad osale õpetajaskonnast võõrad ja tülikad. Kardetakse, et rühmatöö ajal võib klassis tekkida lärm jne.

Kõigest hoolimata ergutan kõiki õpetajaid seda õppevormi katsetama. Tihtipeale oskavad õpilased (oma sõnavara kasutades) kaaslastele asju paremini selgitada, kui täiskasvanu. Rühmas võiks olla üks “taibu”, kes asja veab.

Kindlasti tuleks rühmatööst teha kokkuvõte ja anda sõna igale rühmale. Õpilasi peaks julgustama väljendama oma mõtteid – isegi siis kui sõnastus pole kõige eeskujulikum, areneb see kindlasti edasi. Ega me ju ei ootagi esialgu definitsioone vm ideaalset sõnastust.

Kõigepealt soovitan klassiga kokku leppida rühmatöö reeglid. Alustada võiks paaristööst ja sealt edasi liikuda 3- ja 4-liikmeliste rühmade juurde. Kaks kuni neli õpilast ongi ehk sobivaim rühma suurus. Minu meelest hoiab rühmatööd koos (näiteks) üks ühiselt täidetav tööleht, mille täitmisel kõik osalevad (kasvõi kaasamõeldes ja nõus olles).


Rühmatöödest – liiga hästi ei tulegi midagi meelde, millised konkreetselt on õnnestunud või ebaõnnestunud. Täiskasvanukoolitused, kus olen osalenud, üldiselt on olnud õnnestunud rühmatööd; ebaõnnestunud ettevõtmist justkui ei mäleta. Lastega on olnud igasuguseid: neid, kus nad aktiivselt kaasa töötavad ja kaasa mõtlevad ja kõigil on huvitav olla. On ka olnud neid, kus tundub, et kõik ei õnnestunud päris nii, kui plaanis oli. Üks põhjus, miks rühmatöö ebaõnnestub, on minu arvates see, et töökäsk või -juhend on ebaselge. Teine põhjus on see, et rühmade moodustamine klassis osutub raskeks. Näiteks kui õpilastevahelised suhted on keerulised ja mõnda õpilast tõrjutakse, siis on keeruline teda mõne rühmaga liita. Seetõttu peab olema võimalikult neutraalne süsteem, kuidas rühmi moodustada, nii et ei tekiks klassis pingeid.


Mul on rühmatöödega väga erinevaid kogemusi, nii osaleja kui ka läbiviijana. Olen mõlemal juhul kogenud, et vahel kasutatakse rühmatööd ajatäiteks ning kehvasti läbi mõeldud ja korraldatud grupiülesandest pole paraku kasu kellelegi. Samas on mul ka täiesti vaimustavad õpikogemusi just rühmatöödest! Üks olulisi aspekte õnnestumiseks on hästi valitud ülesanne ise. Grupitöö kaotab oma eesmärgi, kui ülesanne on nii lihtne, et üks inimene teeks selle ära efektiivsemalt. Selleks, et ühistöö toimiks, on tarvis, et ülesanne vajaks kõigi panust, erinevaid seisukohti, erinevaid pädevusi. See motiveerib kõige paremini koostööd tegema. Teiseks on väga tähtis gruppide moodustamine. Kui inimesed on omavahel võõrad või klassis esineb suhteprobleeme, tuleks rühmad moodustada võimalikult mehaaniliselt ja juhuslikult. Mida turvalisemalt inimesed endid üksteisega koos töötades tunnevad, seda rohkem saab neile endile anda võimalust meeskondade valimiseks. Kindlasti tuleb grupis töötamist väga palju harjutada ja õpetajal on juhendajana hästi tähtis roll. Kui kõik juba sujuma hakkab, võib tõesti sündida imelisi õpikogemusi!


Olen märganud, et õnnestunud rühmatöö teeb lapsed väga rõõmsaks ja motiveerituks. Kõige paremini tuleb rühmatöö välja siis, kui õpetajal endal on tööplaan täpselt läbi mõeldud ja lastele rollid jaotatud, kes kirjutab, kes vastutab, kes joonistab – oleneb rühmatööst. Ülesanded tuleks kindlasti enne täpselt paika panna. Juba ainuüksi rühmatööde katsetamine muudab koolipäevad vaheldusrikkamaks ning kindlasti tasub erinevaid variante proovida ja valida endale sobivaim.


Mõlemad kogemused on pärit rahvusvahelisest organisatsioonikäitumise programmist, mis toimus Eestist väljaspool.

Positiivne kogemus:

Rühmatöö juhendajaid oli kaks – üks andis tööle teoreetilise tausta ja põhjendas, milleni mingi tegevus võiks viia ja miks seda tehakse. Teine juhendaja tõi elulisi näiteid, aitas lähteülesandeid selgeks mõelda ja tegi grupist lähtuvad kokkuvõtted. Tandemina toimisid hästi ja grupis tegutsedes oli hoitud tunne.

Äpardus:

Esimeste rühmatööde puhul paistis välja, et grupi liikmete osas oli taustatöö tegemata. Inimesed olid erinevatest riikidest, erineva kogemuse ja kultuurilise taustaga. Ülesanded osutusid liiga lihtsateks ega andnud teemaga seoses osalejatele mingit uut väärtust. Järgmiseks päevaks oli koolitajatel kodutöö tehtud.

Ideekalendri 2. töötuba “Õpetaja kui juht” 28. veebruaril kell 13-16

Mauruse veebruarikuu ideekalendri lõpetab töötuba

ÕPETAJA KUI JUHT

Töötuba toimub 28. veebruaril kell 13–16 Mauruse Tallinna kontoris (Tartu mnt 74) või Tallinna Teeninduskoolis (sõltuvalt grupi suurusest).

Töötoa läbiviija Merit Lage:

„Õpetaja on klassi ees alati vähemalt kahes rollis: oma aine edasiandja ja grupi juht ehk liider. Hea õpetaja, juht ja liider ei ürita suhteid grupis kontrollida, vaid pigem loob klassis või grupis õhkkonna, mis aitab inimestel koos hästi toimida. Ka aitab ta kaasa toimivatele omavahelistele suhetele – selle pinnalt on omakorda lihtsam ainet õpetada. Nii omandavad õpilased lisaks õppeainetele ka austavaid kootöösuhteid. Klassijuhataja töö kõige suurem osa aga ongi juhtimine.“

Töötoas pöörame tähelepanu sellele, mida grupi juhtimisel silmas pidada:

  • klassi- ja grupikultuuri mõjutajad;
  • hästi toimiv grupp ja grupi düsfunktsioonid (P. Lencioni);
  • liidrina oma kogemuse mõtestamine ja kasutamine;
  • grupijuhi teadlikkus enda mõjust – mida mina gruppi toon?

Töötoas vahelduvad miniloengud praktiliste harjutuste ja ülesannetega.

Õpiväljundid:

  • osalejad on tutvunud grupikultuuri erinevate mõjutajatega;
  • osalejad on tutvunud P. Lencioni grupi mudeliga;
  • osalejad on läbi teinud oma mõju analüüsi ülesande.

Merit Lage tegutseb koolitajana alates 2007. aastast ning tal on magistrikraad kasvatusteadustes. Lisaks töötab Merit geštaltpsühhoterapeudi ning töönõustaja, coach’i ja superviisorina. Merit on veendunud, et avastades oma potentsiaali juhi ja ka meeskonnana, on võimalik paremini tööle pühenduda. Lisainformatsiooni Meriti ja tema tegemiste kohta leiad aadressilt www.meritlage.ee

Koolitus on kõigile tasuta ja soovijad saavad ka tõendi töötoa läbimise kohta.

Registreeru koolitusele!

Ideekalendri 5. nädal: Rühmatööd ajaloos ja ühiskonnaõpetuses

Teksti autor: Karolina Antons, Tartu Mart Reiniku kooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, Mauruse 5. klassi ajalookomplekti autor

Ma kardan, et ma olen selline täitsa tavaline õpetaja, kes mingeid erakordselt erilisi grupitöid pole teinud. Minu rühmatööd on tavaliselt teemade kohta, mis oleks vaja kiirelt kokku võtta või hoopis korrata. Kiirema läbimise näitena toon 7. klassis ristisõjad, mille kohta sissejuhatavalt teeme mõistekaardi, mille räägime lahti ja siis saavad õpilased rühmas valida, kas teha lauamäng (ja neid variante on ju igasuguseid) ristisõdade kohta Jeruusalemma vallutamiseks või hoopis Balti ristisõja ehk meie muistse vabadusvõitluse kohta. Sellise mängu tegemine võtab küll omajagu aega ja pärast ma tavaliselt leian, et ega ikka kiiremini ei saanud, aga väike vaheldus on ikka. Tulemused on olnud vägagi toredad.

Kordamise näite tooksin hoopistükkis ühiskonnaõpetusest, kus võtame parlamendi, valitsuse, presidendi ja kohaliku võimu teema kokku suure skeemi tegemisega Tartu linna valitsemise kohta. Kuna kohaliku võimu valitsemise üldpõhimõte on sarnane riiklikuga, siis saab kordava pilgu heita mõlemale.

Lõpetuseks toon aga toreda näitena meie koolis kaks korda aastas toimuva ajalooringi orenteerumismängu. Õpilased saavad üle kooli kokku panna 3-liikmelised võistkonnad ja orienteerumiseks ehk küsimustele vastamiseks on aega 1 nädal. Võitjavõistkond saab enda kätte pooleks aastaks rändkarika ja selle nimel nähakse ikka palju vaeva, sest kokku on see toimunud juba 17 korda ehk peaaegu 10 aastat. Igat võitjavõistkonda jääb karikale meenutama väike tahvlike ja varsti on esimene karikas pilgeni täis saamas. Selle omamoodi grupitöö tegemiseks võib kasutada kõiki allikaid ja vahendeid ning leida igasuguseid imelikke lahendusi. Ja seda on ka tehtud!

Lõpetuseks ei ole ma kindlasti kuigi uuendusmeelne õpetaja, sest mina usun ajaloo õpetamisel ikka loo jõudu, mida tuleb esitada põnevalt ja süsteemselt, seostades seda tänapäeva ja meiega.


 

Vaata ka Mauruse vlogi, kus rühmatöödest räägib Tartu Tamme gümnaasiumi füüsikaõpetaja Agnes Vask.

Ideekalendri 4. nädal: Miks laps on laisk? Prokrastineerimise psühholoogilistest põhjustest

Inimese hariduse üks suuri eesmärke on eneseregulatsioonivõime arendamine. Õpetajatena teame, et igas klassis on väga erineva enesekontrollioskusega õpilasi. On neid, kellel alati kodutööd tehtud ja ülesanded enne tähtaega valmis, ja ka õpilasi, kes ei suuda tähtajakski tööd valmis saada. Ka täiskasvanute puhul pole asi erinev. Nii õpingute ajal kui ka hiljem koos teistega töötades oleme ilmselt märganud, et mõned suudavad oma kohustusi teistest paremini täita. Mis on selle nähtuse psühholoogilised põhjused ja kuidas saaksime aidata nii endal kui ka teistel olla tulemuslikumad ja kohusetundlikumad?

Mis on prokrastineerimine?

Kohustuste mittetäitmisel võib olla väga erinevaid põhjuseid. Kooliõpilase puhul tuleb kindlasti uurida ülesannete jõukohasust, aidata tal seada konkreetseid eesmärke ja leida sisemine motivatsioon. Vahel võivad õpilast koormata ka sotsiaalsed või perekondlikud mured. Õpetaja saab aidata tal oma muredega paremini toime tulla, mis omakorda aitab õpilasel paremini koolitöödele keskenduda.

Kui aga õpetaja on omalt poolt teinud kõik, ent õpilane endiselt oma ülesannetega toime ei tule, võib asi olla hoopis psühholoogilises nähtuses, mida nimetatakse prokrastineerimiseks. Prokrastineerimine on kohustuste irratsionaalne edasilükkamine, mis muudab inimese ebaefektiivseks. See tähendab, et õpilane võib olla täiesti teadlik sellest, et kui ta koduülesannet ei täida, siis sellel on tema jaoks negatiivsed tagajärjed (halb hinne, karistus), kuid ometi ei suuda ta kodutööga alustada. Prokrastineerimisega kaasnevad ka halb enesetunne, ärevus ja süütunne, mis võivad pikema aja jooksul põhjustada ka füüsilisi terviseprobleeme. Ometi ei aita negatiivne mõju prokrastineerimist vähendada, pigem vastupidi.

Prokrastineerimist on uuritud nii koolilaste, üliõpilaste kui ka täiskasvanute seas, on selgunud, et see on väga laialt levinud nähtus. Kuigi see avaldab inimese tegutsemisele selgelt negatiivset mõju, on ometi kuni 95% üliõpilastest ja edukatest täiskasvanud spetsialistidest oma elus prokrastineerinud. Paljude jaoks on see täiesti igapäevane praktika, sellele vaatamata suudavad ka pidevad prokrastineerijad lõpetada koole ja täita oma tööülesandeid. Vähest prokrastineerimist peetaksegi psühholoogiliselt normaalseks, olulisem on aga ära tunda n-ö riskigruppi kuuluvad prokrastineerijad, kes ei suuda end piisavalt kontrollida, mistõttu on oht, et õppeedukus kahaneb oluliselt või õpilane langeb sootuks koolist välja.

Prokrastineerimise erinevad tüübid

Prokrastineerimist põhjustavad peamiselt kaks erinevat tunnet: vältimine ja erutus. Vältimisreaktsiooni puhul lükkab inimene ebameeldivaid kohustusi edasi, sest kardab, et ülesande täitmine paljastab midagi negatiivset tema võimekuse või oskuste kohta, st kahjustab enesehinnangut. Teine tüüp prokrastineerijaid aga naudib adrenaliini, mida pakub lähenev tähtaeg ja pinge all töötamine tekitab neis positiivset erutust.

Teine prokrastineerimise motivaator seostub ka aktiivse prokrastineerimise mõistega, mis mõne teadusliku uuringu järgi tegelikult parandab õpitulemusi. Kuigi inimene teab, et tegevuste edasi lükkamisel võivad olla negatiivsed tagajärjed, teeb ta seda siiski ning tähtaja lähenemisest tekkiv adrenaliinitulv võimaldab tal tegutseda tavapärasest efektiivsemalt ja täita oma ülesandeid isegi paremini kui tavaolekus. Aktiivset prokrastineerimist võib seega pidada isegi positiivseks õpistrateegiaks.

Siiski tuleb ka aktiivse prokrastineerimise soodustamisega olla ettevaatlik. Suurem osa uuringuid on tõestanud, et prokrastineerimine mõjutab inimese enesetunnet ja efektiivsust üldiselt negatiivselt. Aktiivne prokrastineerimine põhjustab ärevust ja stressi kohustuste edasilükkamise perioodil, mis ei ole tervisele kuigi kasulik. Seda isegi juhul, kui lõpptulemust võib igati edukaks pidada.

Kuidas prokrastineerimist märgata?

Ilmselt oskab iga õpetaja kohe nimetada mõne õpilase, kellel on selgelt komme kohustusi edasi lükata – tihtipeale esineb see koos teiste koolitöös ebasoovitavate käitumisviisidega. Uuringud on aga näidanud, et prokrastineerimine ei ole ainult nende laste probleem, kellel on ilmselgelt raskusi õppetöös. Introvertsemate ja vaimselt võimekamate õpilaste eneseregulatsiooniprobleeme on õpetajal lihtsalt palju keerulisem tähele panna, sest need õpilased võivad koolitööga igati nõuetekohaselt hakkama saada.

Teaduslikeks uurimusteks on välja töötatud mitmeid küsimustikke, mis aitavad eneseregulatsiooniprobleeme kaardistada. Selliste küsimustike alusel on õpetajal hea välja töötada oma õpilaste vanuseastmele sobivaid küsitlusi, mille tulemused aitavad prokrastineerijaid leida. Koostasime Mauruses nende küsitluste alusel prokrastineerimise tuvastamise töölehe, mille samuti koos tänase uudiskirjaga saate. Loodame, et see aitab üles leida abi vajavad õpilased!

Kuidas prokrastineerijat aidata?

Uuringud on näidanud, et paljud õpetajad kipuvad eeldama, et enamik õpilasi omandab õpioskusi iseenesest, justkui loomuliku arengu ja kasvamise käigus. Mõnel juhul see tõesti nii on, kuid sugugi mitte alati. Oluline on teadvustada, et ka õpilase eneseregulatsioon on arendatav ja õpetajal on selles väga suur roll.

Prokrastineerimise tüüpe on erinevaid ja seetõttu on esmalt oluline kindlaks teha, mis põhjusel õpilane kohustusi edasi lükkab. Selle välja uurimine võiks olla üks arenguvestluse eesmärke, tihtipeale oskab ka lapsevanem sellel teemal kaasa rääkida, sest tema näeb lapse koduseid õpiharjumusi kõige paremini. Kui põhjuseks on negatiivse tagasiside vältimine, on küsimus õpilase enesehinnangus ja sel juhul on abiks turvalisema õpikeskkonna loomine. Lapsel peab olema lubatud eksida ja tagasisidet peaks andma viisil, mis aitab luua lapsel endast ja oma võimetest positiivset pilti. Kindlasti ei tähenda see, et arengukohtadele ei tohiks tähelepanu juhtida, kuid väga täpselt tuleb jälgida, et sellega ei rünnataks õpilase isikut.

Kui õpilane naudib kohustuste edasilükkamisest tekkivat adrenaliinitulva, tuleks tuvastada, kui teadlikult ta seda teeb, kuidas see mõjutab tema õppetöö kvaliteeti ja kui suurt stressi ta siiski prokrastineerimise tõttu tunneb. Edasilükkamisest tekkivat pingeseisundit aitab leevendada väga konkreetsete eesmärkide sõnastamine ja õpirutiini tekitamine, millele saavad kaasa aidata nii õpetaja kui ka lapsevanem. Igal juhul on tähtis, et õpilane oleks õppimise juhtimise vajalikkusest teadlik ja suudaks enda tegevusi vastavalt planeerida.

Kokkuvõtteks

Õpetaja on oma klassiruumis juht ja liider, seega on üheks tema ülesandeks aidata igal õpilasel saavutada tema iseloomule vastav kõrgeim võimalik efektiivsus, mis omakorda võimaldab kogeda väga suurt heaolutunnet. Meie õpetajad on aga tihti ülekoormatud ega pruugi alati jõuda täita kõiki ootusi, mis kool ja ühiskond neile panevad. Õpioskuste ja eneseregulatsiooni arendamine õpilastes on aga elukestva õppe baas, mis võib aidata lahendada käitumisprobleeme ja parandada õpitulemusi ka konkreetsetes ainetundides. Tegelikult tahame ju ennekõike kasvatada häid inimesi, kes on õnnelikud, oma tegemistes edukad ja suudavad end vastavalt eesmärkidele teostada ka siis, kui koolitee ammu läbi on.

Kasutatud allikad ja lisalugemine

Mauruse esimene webinar on täies mahus järelvaadatav!

Loe ideekalendrist lähemalt!

Ideekalendri esimene töötuba 30. jaanuaril kell 14.00-16.30

Mauruse ideekalendri esimese kuu võtab kokku töötuba “Teekond inspiratsioonist eesmärkideni”, mis toimub 30. jaanuaril kell 14.00-16.30 webinari vormis ja mille viib läbi koolitaja Harald Lepisk. Töötuba on tasuta ja avatud kõigile huvilistele. Registreeru webinarile!

Töötoas käsitleme järgmisi küsimusi:

  • Kuidas toetada õpilasi nende kutsumuse ja unistuste avastamise teekonnal?
  • Millised harjumused toetavad eesmärkide elluviimist?
  • Kuidas häid harjumusi integreerida enda ellu?

Koolitaja Harald Lepisk on elukutseline inspireerija. Rahvusvahelise koolitajana töötab ta ettevõtjate, õpetajate, noorte ja meeskondadega, et aidata igaühel mõtestada enda tegevusi ning realiseerida oma andeid. Hariduselt on Harald Tartu Ülikooli Ettevõtluse ja tehnoloogia juhtimise magister. Harald on ka Inspiratsioon.ee, Kireleidja ja Lugudevestja rakenduste looja. Vaata lisa: http://www.trainings.ee/harald

Koolitus toimub webinari formaadis – see tähendab, et videoülekande kaudu on võimalik sellest osa saada kõigil, sõltumata enda asukohast. Selleks on vaja lihtsalt internetiühendust ja arvutit või nutiseadet, millest videoülekannet vaadata. Vahetult enne töötoa algust saadame kõigile registreerunutele e-postiga webinarile sisenemise lingi.

Millised on olnud Sinu väljakutsed eesmärkide seadmisel ja elluviimisel ning õpilaste toetamisel sel teekonnal? Saada endapoolsed küsimused, mida võiksime webinaril adresseerida.