Ideekalendri 84. nädal. Ettevõtlusõpetaja Marek Mekk: „Ärge andke ainult kodutöid, vaid juhendage ka!“

Head sõbrad!

Ideekalendris on aprillikuu teemaks ettevõtlus ja ettevõtlikkus. Praegusel ajal on ettevõtlus väga populaarne, kuid oma firma edukas juhtimine nõuab palju pühendumist ning omajagu kirge. Selleks, et laps saaks teada, mis teda päriselt huvitab ja kas tal on potentsiaali olla tulevikus ettevõtja, on loodud suurepärane võimalus õpilasfirmade näol. Kuid õpilased üksi firmat ei tee…

Tänases postituses räägib õpilasfirmade juhendaja Marek Mekk, mida on vaja, et üks õpilasfirma saaks edukalt toimida ning milline omadus aitab õpilasi nende juhendamisel kõige rohkem edasi. Marekit intervjueeris Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja Esta Hainsalu.

Head lugemist ja vahvaid aprillinalju!


 

Ettevõtlusõpetaja Marek Mekk: „Ärge andke ainult kodutöid, vaid juhendage ka!“

Intervjuu Esta Hainsalu
Foto Grethe Rõõm

Marek Mekk on ligi 20 aastat juhendanud õpilasfirmasid, mis pälvinud tunnustust nii kodu- kui ka välismaal. Ta on saanud tänukirju pikaajalise noortevaldkonna arendamise eest Valgamaal ja üle Eesti. Muu hulgas on talle omistatud aasta noortevaldkonna koolitaja ja aasta ettevõtlusõpetaja tiitel. Aukirjadest tähtsamaks peab Marek pidevat enesearendamist ning head klappi noortega.

Marek_Mekk-foto_Grethe_Room

Sa oled väga kaua õpilasfirmasid juhendanud ja erinevaid tunnustusi saanud. Jääb mulje, et Eestis alustasid õpilasfirmadega just sina.

(Naerab.) Olen jah fossiil juba, pärit eelmisest sajandist. Aga Eestis ma päris esimene kindlasti ei olnud. Alguses andsin Valgamaal Tsirguliina koolis poistele hoopis tööõpetust. Siis lahkus majandusõpetuse õpetaja ja mu kolleeg soovitas minna majandusõpetajate kursustele. Pärast seda osalesin juba millalgi ka õpilasfirmade juhendajate koolitusel. Kui olin selle koolituse läbinud, panid poisid mind fakti ette: „Sul on paber olemas, tahame õpilasfirmat teha!“

Hakkasin kohe juhendama mitut õpilasfirmat. Tsirguliina keskkoolis oli 14 õpilast, kes tahtsid firmat teha. Koolis olid majanduspäevad, õpilasfirmad müüsid oma kaupa koolilaadal. Üks firma näiteks valmistas kooli logoga võtmepaelu, mis kooli aastapäeval läksid nagu soojad saiad. Teine firma tegi lasteaiale logopeedilisi mänge – tuli panna kokku pilt ja sõna.

Esimene minu juhendatav õpilasfirma, mis sai tunnustust ka Euroopas, oli R@. Võtsime osa üle-eestilisest võistlusest. 2004. aastal jõudis just R@ Eesti esindajana võistlema ka Euroopasse. Nad läksid välja arvutihiirtega. Tol ajal veel optilisi hiiri ei olnud, kõigil oli juhe taga. Tavaline arvutihiir karvastati ära, nii et see nägi välja nagu päris hiir. Kui kontor oli jahedam, siis ilus karvane arvutihiir soojendas ka kätt. Euroopa õpilasfirmade võistlusel sai R@ teise koha. Järgmisel aastal tellis Euroopa Komisjon filmi, kus kogu Euroopa gümnaasiumiastme firmasid esindaski meie R@. Euronewsist käis see pool aastat läbi. R@-i tegijad on ettevõtluses siiani.

Mis läks esimeste juhendatavate rühmadega plaanipäraselt ja mis mitte?

Suuri raskusi ei mäleta, hakkasime lihtsalt tegema. Alguses küsisin hästi palju nõu Junior Achievementilt, kes õpilasfirmade koolitusi korraldab. Õpilasfirmade programm on lahe, tore oli seda teha. Metoodiliselt olen taktik – eesmärgid, mida saavutada, peavad olema paigas. Minu kogemus on, et maakoolis pole üldiselt nii enesejuhitud õppijad, neil peab olema suurem tugi. Motivatsioon on suurem neil, kes ise tahavad kaasa teha.

Õpilasfirmade programmis pole tähtis hindeline, vaid sisuline hindamine – kiidetakse selle eest, mida sa hästi teed. Nüüd on ka koolis hakatud selleni jõudma. Üks minu juhendatav näiteks sai majandusolümpiaadil teise koha, samal ajal oli tal tunnistusel teistes ainetes isegi kahtesid.

Kirjelda oma edasist teekonda õpilasfirmade juhendajast noorsootöötajaks ja iseseisvaks koolitajaks.

Koolis hakkas majandustunde vähemaks jääma ja vaikselt hakkas hääbuma ka õpilasfirmade tegevus. Hakkasin rohkem tegelema noorsootööga. Olin Tõlliste avatud noortekeskuse üks asutajaid ja loojaid. 2010. aastal sündis MTÜ Valgamaa Noorsootöökeskus Tankla.

Noortega töötades olen algusest peale juhindunud noorsootöö põhimõtetest. Kõigepealt peab olema noorte vaba tahe. Teiseks tuleb kõigisse suhtuda eelarvamusteta, ole sa rikas või vaene, heade või kehvemate hinnetega. Väga tähtis on suhtesilla loomine – noor on mulle võrdväärne partner. Noortes tuleb märgata head, tunnustada igaüht selle eest, mida ta teeb hästi. Alles siis saab panna kokkulepped ja piirid paika, mitte ei alusta sellega, et siin on minu punased jooned. Peab olema vaba ja võrdne suhtlus.

Õpetajal on pedagoogika läbiv kompetents. Noorsootöös läbiv kompetents puudub, seega peab olema inimene – ole olemas, suhtle noorega. Väga head nalja saab noortega, lõõbime koos. Aga inimeseks olemine on kõige tähtsam.

Millised eeldused peavad ettevõtlusega alustaval õpilasel olema? Või saab igast õpilasest hea juhendamise abil ettevõtja?

Küsimus on selles, kui paindlik noor inimene ise on ja kui valmis oma mugavustsoonist välja astuma. Minu viimase aja kõige suurem töövõit on, et sain väikese maakooli – Hargla – õpilased võõraste inimestega suhtlema. Üks tüdruk andis telekanalile intervjuu, veel aasta tagasi poleks ta seda kindlasti suutnud. Üldiselt on maakooli õpilased suletumad, linnas on paratamatult võõrastega suhtlemist rohkem. Näen seda Tartus, kus käin mentorklubi läbi viimas.

Kes õpilasfirma juhendajaks ei sobi?

Juhendajaks ei sobi need, kes arvavad, et on ise firma osa, tahavad dikteerida, pole suheldes võrdsed partnerid. Kelle enese saavutusvajadus hägustab tegeliku õppeprotsessi õpilasfirmas. Mina juhendajana jälgin, olen juures, annan nõu, aga ei tee nende eest asju ära. Nad peavad ise tegema äriplaani, ise helistama, kirjutama, suhtlema. 80 protsenti minu juhendatavatest saavad nii hea asjaajamiskooli, et neil ei ole probleem võtta ühendust ka mõne ministri või presidendiga.

Kuivõrd sõltub õpilasfirma edukus õpilastest ja kuivõrd juhendajast?

See peab olema vastastikune keemia. Alustades teen Messengeri grupi, hoiame kogu aeg sidet. Kohtun õpilastega viimastel aastatel küll harvem kui vanasti, mitte iga nädal, vaid üle nädala – aga see toimib.

Miks on õpilasfirmasid vaja?

See on turvaline moodus testida oma ettevõtlikkust – kas sobid või ei sobi ettevõtjaks. Aasta jooksul saad teha õpilasfirmas läbi needsamad etapid mis pärisfirmas: toote loomine, arendamine, firma tegevuste käigushoidmine, konfliktide lahendamine, enese ja teiste motiveerimine jms. Õpid palju, aga hindeid ei saa. Samas õpid praktilise töö käigus palju ka teisi õppeaineid, oskad neid päriseluga paremini siduda, mõistad, miks neid vaja läheb. Oma õpilasfirmast saad teha ka loov- või uurimistöö.

Õpilasfirma annab väga hea meeskonnatöö kogemuse. Võib selguda, et meeskonnatöö on raske – see eeldab juhti, töö peab olema eesmärgistatud. Sa pead oma meeskonnaga suhtlema, ainult rääkides saad keerulist olukorda parandada. Lasen noortel päris tihti vigu teha. Siis nad näevad oma kogemusest, mis ja kus läks valesti.

Kui noored kooli lõpetavad, siis mis saab nende edukatest firmadest?

Edukate õpilasfirmade tegijatele on prii sissepääs ülikoolidesse. Eestis on ka päris palju näiteid, kuidas pärast aastast õpilasfirma programmi jätkatakse pärisfirmana. Näiteks õpilasfirma 4Poega alustas valemivihikutega, millest kasvas välja Realister OÜ ning mille toodangut müüakse lisaks Eestile Soomes ja Poolas. Õpilasfirma Festera mõtles välja mikroobide abil prügi lagundava prügikasti Wastefox ning on nüüd edukas osaühing, kus tegutseb ka üks minu endine õpilane. Mul endal süda tilgub verd, kui eduka õpilasfirma tegijad edasi ei tegutse. Aga soov ja motivatsioon peab tulema nendelt endilt. Ma ei saa jääda eluaeg nende mentoriks.

Kuivõrd suhtled kunagiste juhendatavatega edasi?

Kõigiga väga ei suhtle, aga kolmandikuga käin aktiivselt läbi. Neid, keda olen õpilasfirmade (gümnaasiumiaste) või minifirmade (7.–9. klass) tegemisel juhendanud, on juba kümneid ja kümneid, kindlasti üle 100. Ühe 12. klassi värskelt lõpetanud õpilasega olen teinud ka ühisfirmat. Kui nad minult nõu küsivad, siis ütlen: „Kaalu plusse ja miinuseid.“ Äriplaani ei tee ma kellelegi valmis, sest äriplaan peab olema firma omaniku enda nägu.

Oled aasta ettevõtlusõpetaja 2019. Mida see tiitel sulle tähendab?

Olen saanud juba nii palju tunnustusi ja auhindu, et see konkreetne tiitel ei tähenda enam midagi erilist. Olen jõudnud püramiidil eneseteostuse tippu. Kunagi tegin karjääritesti, millest selgus, et olen puhas sotsiaalvaldkonna inimene – aitan, annan viimase sendi ära. Nüüd, kui olen nii kaua tegelenud õpilasfirmade juhendamise ja enese koolitamisega ning olnud vabakutseline koolitaja, näitab test, et olen ettevõtlik. Minu areng algaski sellest, kui hakkasin ise ettevõtlusega tegelema.

Mis on edasised plaanid?

Suurt plaani mul ei ole. Sel aastal, tulenevalt eriolukorrast, jäävad õpilasfirmad pisut vinduma. Ilmselt lõpetame programmi alles augustis. Ettevõtluskonkursist „Nupp nokib“ võtame ikka osa. Suvist õpilasmalevat korraldan. Iseenda arendamiseks osalen jätkuvalt e-koolitustel ning viin neid ka ise läbi. Nüüd tuleb just koolitus Zoomi keskkonnas.

Praeguses olukorras tahaksin öelda õpetajatele: ärge andke ainult kodutöid, vaid juhendage ka. On ju olemas erinevaid keskkondi, kus seda saab teha. Vaja on lihtsalt mugavustsoonist välja astuda ning su enda elu läheb pikemas perspektiivis kergemaks.