Jan Kausi “20. sajandi kirjandus” on valmis!

Meil on rõõm teada anda, et esimene Jan Kausi kirjandusõpikutest, “20. sajandi kirjandus” on valmis!

Eessõnas õpiku kasutajale on kirjas:

Käesoleva õpiku metoodiline lähenemine on väga lihtne, tõukudes seisukohast, et kirjanduse keskmes on lugu. Kirjandus pole mingi imeasi, vaid üks inimlik viis oma olemasolu kirjeldada ja seda endale jutustada. Loomulikult on kirjanduse mõtestamisel oluline teada ka ajaloolist tausta, kirjanduslugu, ja siinnegi raamat püüab – nagu õpikule kohane – heita pilku kirjandusloo ühele äärmiselt kirevale ja huvitavale lõigule. Kuid mitte ainult. 

“20. sajandi kirjanduse” õpiku üks eesmärke on suunata õpilast ise mõtlema ja ise avastama. 

Õpiku näidisleheküljed leiate SIIT

Head avastamist!

Teie kirjastus Maurus

Uued Jan Kausi kirjandusõpikud

Maurusel on suur rõõm teatada, et peagi ilmub trükist Jan Kausi õpikute komplekt „20. sajandi kirjandus” ja „Uuem kirjandus“. Kuigi tegemist on kahele eri kursusele mõeldud õpikuga ja sellisena on need ka kasutatavad, võib neid käsitleda kui kirjandusõpiku I ja II osa.

Mõlemad õpikud koosnevad 40st peatükist, mille puhul autor rõhutab, et nende sisu ei ole mõeldud päheõppimiseks, vaid kaasamõtlemiseks. Materjali kokkupanemisel on arvestatud sellega, et õpetaja võib teha teemades oma valikuid, arvestades oma isiklikke või ka klassi eelistusi; kõiki teemasid 35tunnisel kursusel suure tõenäosusega läbi võtta ei jõua.

Oma raamatus tutvustab autor 20. ja 21. sajandi kirjanikke, kelle panust kirjanduslukku tasub kõigiti hinnata. Jan Kaus avab kirjanike, aga mõneti ka terve ajastu kirjanduslikke taotlusi eeskätt kirjandusteoste kaudu. Kirjandus ei pea olema kuiv faktide kogum, vaid see võib olla kirev maailm, kus tähendusi loovad kõik lugejad. Iga peatüki lõpus on arvukalt ülesandeid, mis suunavad õpilast ise materjali koguma, läbi töötama ja mõtestama. Nii õpetaja kui ka õpilase töö hõlbustamiseks on arvukalt viiteid lisamaterjalidele, mõned neist avanevad õpikus oleva ruutkoodi kaudu, ülejäänud viidete lingid leiab tulevikus Mauruse veebilehelt. Mõlema õpiku lisas on lähilugemiseks mõeldud tekstid ja mõistete register; peale selle ühendab kaht õpikut ajajoon, mis annab ülevaate kirjanduses toimunust 20. sajandi algusest kuni 2014. aastani.

Õpiku ülesanded on koostanud Elva gümnaasiumi kirjandusõpetaja Lea Tooming.

Intervjuu Jan Kausiga

Millised eesmärgid seadsid endale õpikute kirjutamisel? Mis oli just see, mida soovisid edasi anda?

Olen alati tajunud kirjandust elu otsese osalisena. Hea kirjandus on mind suunanud ja mõjutanud samamoodi nagu mu elus olulised inimesed. Ma ei tea, kas saab öelda, et „kirjandus on muutnud mind paremaks inimeseks”, see kõlab tsipa ülespuhutult, aga midagi sarnast tunnen ma küll. Mäletan, kuidas näiteks pärast George Orwelli romaani „1984” lugemist sain täie selgusega aru, kuivõrd habras on see inimese nähtamatu tuum, mida me hingeks hüüame, kui hirmutavalt kerge on inimesele pöördumatult haiget teha.

Muide, Ingmar Bergmani „Stseenides ühest abielust“ on väga täpne mõte – inimesed kipuvad olema emotsionaalselt kirjaoskamatud. Tundubki, et emotsionaalse kirjaoskuse omandamine kestab kogu elu ning head raamatud aitavad meil seda paremini teha – ennast pisut täpsemalt väljendada, enda tundeid ja mõtteid vähemate kadudega sõnastada ning teiste inimeste mõtetest paremini aru saada, erinevustega leppida, mõistmatut tunnistada ning ehk isegi tunnustada.

Mida head või toredat võiks mõlema õpiku puhul Sinu arvates esile tuua?

Autoril on raske ennast kiita, pigem kipun nägema puudusi, neljakümnest peatükist jääb väheks, et haarata mingi kindla ajavahemiku kirjanduse kogu küllust. Aga ma arvan, et kuna mind huvitab iga kirjandusteose ajatu osa – need mõtted või ideed, mis on piisavalt üldinimlikud, et nad igal ajastul pinnal ja hinges püsiksid –, siis otsisingi õpikute kaudu võimalusi, kuidas saaks kirjandusteose konteksti, ülesehituse jms taustal rääkida tema tähendusest, ning just võimalikust tähendusest iga lugeja elus, olgu see lugeja siis õpilane, lapsevanem või õpetaja.

Mida võiks õpikust leida või avastada õpetaja? Mida võiks enda jaoks leida õpilane?

Mulle on kirjanduse kaanonist olulisem selle mitmehäälsus. Kirjandus koosneb eri häältest, erinevatest vaatepunktidest. Kirjandus pole lõpliku tõe maailm, tõde kipub elu lihtsustama, tegelikkus on alati palju keerulisem kui meie kujutlused tegelikkusest. Kirjandus oma parimal kujul püüab meile seda näidata ja meelde tuletada. Me kõik võiksime kirjandusest avastada ja leida teatud ettevaatlikkust – et olla oma hinnangutes vähem järsud ja jäigad, et suhtuda ideedesse ja tõdedesse kirglikult, aga mitte surmtõsiselt.

„20. sajandi kirjanduse” sissejuhatuses oled toonud välja, et „teosed on seosed”. Mida see moto võiks tähendada Sinu õpikute kontekstis?

Kirjandus pole mitte ainult autor ja tema teosed, vaid ka need lugematud hetked, mil lugejate pilgud autori teksti haaravad. Lugemine on ju eriliselt põnev loomingu vorm: lugeja pilk libiseb üle teksti, talle tundub, et autor kõneleb temaga, aga tegelikult kõneleb lugeja ise, kasutades autori häält. Autori ja lugeja hääled segunevad, polegi oluline, kust algab üks ja lõpeb teine. Autor annab lugejale võimaluse leida tekstist endale kõige olulisem. Mis tähendab, et teose olemus avaneb alles lugeja ja autoriteksti vahelises seoses. Seega koosneb raamat kõikidest tema lugemistest, iga raamat on seoste kirju kogum.

Miks tasub häid raamatuid lugeda?

Kirjandus pole muud kui üks lugude jagamise vorm. Kuna ükski inimene ei saa elada ilma lugudeta – reeglina läheb tal vaja kas või ühtainsat lugu, omaenda elulugu (isegi ütlus „mu elul pole mingit mõtet” võib väga hästi sobida põneva loo pealkirjaks) –, siis heades raamatutes on sageli sees need nüansid ja elemendid, mis kõiki elulugusid ühendavad ja samas erinevaks muudavad. Häid raamatuid tasub lugeda, et oma lugu paremini ära tunda ning et see paremini teiste lugudega seostuks, et inimene ei peaks massi sulanduma ega üksindusse kapselduma.

Kirjandusõpik – veetilk ehituskividel

Toimetuses saab viimast lihvi gümnaasiumi kohustuslikku kursust „kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine“ kattev Eva Lepiku ning Edward Kessi õpik „Maailm veetilgas”. Õpikut oodates kirjutab sellest pikemalt meie emakeele ka algklasside suuna peatoimetaja Loone Ots

Uus vaade

„Maailm veetilgas“ on gümnaasiumi esimese kohustusliku kursuse „Kirjanduse analüüs ja tõlgendamine“ õppematerjal. Autorid Eva Lepik ja Edward Kess on ühendanud akadeemilise vaimsuse ja praktilise, koolikeskkonnas katsetatud ning täiustatud metoodika.

Tartu ülikooli semiootika osakonnas töötav Lepik läheneb kirjandusteosele kui intertekstuaalsele märgisüsteemile, mille tõlgendaja on vaba ja võib kulgeda erinevaid radu pidi. Uue õppekava üld- ja aineosa nõudeist lähtudes ongi õpiku põhirõhk tekstinäidete tõlgendamisel, sest tähtis on kujundada oskus teooriat rakendada. Õpiku vaatepiiri avarus lubab käsitleda kirjandust laiemalt kui sõna- ja autorikeskne vaade.

Gümnaasiumi riikliku õppekava nõuded seavad eesmärgiks, et õpilastest kujundatakse iseseisva analüüsi pädevusi ja kriitilist mõtlemist, oskust näha teksti alla ja ridade vahele. Kirjaniku loodud maailma olukorrad peegeldavad pärismaailma omi. Autori loomingu kaudu saame mudeldada käitumismustreid reaalses inimsuhtluses ja õpetada reaalse ühiskonna väärtusi ning norme.

Probleem on aga see, et tähemärkides kirjutatu jääb sageli noorte jaoks köitvuselt tehnovahenditega kujutatule alla. Maurusega lähedamalt seotud tegevõpetajad nendivad, et kirjandusklassika jääb 21. sajandi alguse õppurile kaugeks, ei peegelda enam reaalsust või siis on peegeldus hägune ja õpilasele hoomamatu. Põhjus on nii harjumus mitte lugeda ilukirjandust kui napp arusaam teostes kujutatud ajastute kultuurikontekstidest. Kuivõrd üht ja sama ajastut käsitlevad eri õppeainete kursused ei pruugi olla sünkroonsed, võib tekkida olukord, kus põhikooli taustateadmistest ei piisa, ise omandatu puudub, aga gümnaasiumi kursus, mis võiks tekstide mõistmist toetada, toimub alles järgmisel aastal.

Kirjandusanalüüsi ja tõlgendamise kursust õpitakse enamikus gümnaasiumides 10. klassis. Aine abstraktsuse määr on küllalt kõrge. Seoste loomine väljapoole kirjanduse välja on materjali omandamise ja kinnistamise huvides määrava tähtsusega. Parim võimalus see eesmärk täita on distsipliine lõimida. Semiootika üks aluseid ongi postulaat, et nähtused, sh tekstid, ei esine üksikult, vaid kontekstis ja vastasmõjuvalt.

Benajmin Bloomi taksonoomia alusel on kognitiivne ja afektiivne pool õppimises võrdse kaalu ja akadeemilise materjali omandamiseks ühesuguse tähendusega. Kolmas võrdselt oluline sammas, psühhomotoorne taksonoomia, jäägu siinsest kirjutisest välja. Kirjanduse metakeelt õppides on algajal suur kasu just afektiivse pedagoogika võimalusest. Eesti kool keskendub rohkem kognitiivsele, teadmisi ja mõtlemist rakendavale lähenemisele. Afektiivne ehk tundeid ja emotsioone õhutav osa jääb õppekava tiheduses süvakihti. Väärtused, mille vahendamine peaks olema uut ühiskonnaliiget ette valmistades kesksel kohal, jäävad seetõttu tagaplaanile. Niisiis on kurvastavalt sage olukord, kus õpilane teab teost, selle autorit ja sisu, ent ei adu, millised ühiskondlikke väärtusi kannab tema refereeritud tekst. Pole saladus, et internetikeskkonnad pakuvad rikkalikku materjali mis tahes kirjandusteose entsüklopeediliseks ülevaateks, ent tõusevad harva metatasandile, mille analüütiliste pädevuste omandamine on just kirjanduskursuste eesmärk.

Õpilane ei huvitu heast klassikalisest kirjandusest (klassikalise all mõtlen erialateadlaste tunnustatud ja ühiskonnas olulisi probleeme lahkavaid väärttekste), sest tal ei teki sellega emotsionaalset sidet. Leheküljepikkust ümberjutustust meelde jättes teab õpilane, et peab järgmiseks ainetunniks omandama järgmise samas laadis info, aga eelmist ehk ei lähe enam kunagi vaja. Kuidas suunata ta iseseisvalt edasi lugema? Teose kokkuvõte ei pruugi mõjuda kutsuvalt. Seoste loomine kirjandusest väljapoole lubaks käivitada õpilase emotsionaalse mõttetasandi. Õppekava pakub kirjanduse lõimimist teatri- ja filmikunstiga, kuid ei suuna siduma kirjandust traditsiooniliste kaunite kunstide, eeskätt kujutava kunstiga. Samas on seda hõlbus teha isegi paberõpikus.

Veetilga maailmad

Lepiku ja Kessi õpiku põhimeetod on kognitiivne hierarhia, kuid afektiivsuse paralleel läbib kõiki peatükke. Autorid eeldavad, et valinud õppimiseks üldharidusgümnaasiumi, kavandab noor akadeemilist tulevikku kõrghariduses. Seepärast järgib õpik pigem kõrgkooli õppematerjali mudelit. Analüüsides veetilka, s.o kirjandusteost seestpoolt, lammutades tähemärkide pusle kui terviku, näeme, millest see koosneb. Vaadeldes sama teost ehk veetilka väljast, näeme ajastu heiastusi ja mikromõõtmes illusiooni suurest ühiskonnast ja selle toimimisest konkreetsel ajajärgul.

Õpikul on 12 õppekavas sätestatud teemasid järgivat peatükki. Need jagunevad alapeatükkideks, sobitudes 35 tunni pikkuse kursusega. Teemad võiks saada käsitletud ka 33 tunniga. Ülejäänud aega saab õpetaja kasutada oma äranägemist mööda. Semiootiline analüüsimeetod põhineb Moskva-Tartu koolkonna saavutustel ja toetub osalt dr Ülle Pärli loengutele. Meetod rõhutab kultuurikonteksti ning intertekstuaalsuse osa kirjanduse loomisel, aga ka mõistmisel. Tähendust konstrueerides võib lugeja autorist ja tema eesmärkidest kaugenda. Kujukas näide on Jaan Kaplinski kultusluuletus „Vercingetorix ütles“. Aastakümneid on seda tõlgendatud kui Nõukogude Liiduga vägisi ühendatud Eesti allegooriat. Autori väitel kirjutas ta aga lihtsalt loomingulise fantaasia ajaloolise Vercingetorixi sõnadest tema kodumaa vallutajate imperaatorile. Modernismiajastu kooli absoluutne tõde on õpikus asendunud postmodernse ajastu paradigmaga, kus tõde on suhteline ja muutuv. Omandades oskuse lugeda tekste eri moel või mõista pealtnäha erinevate tekstide ajastulist / kultuurikontekstuaalset sarnasust, peaks paranema õpilase toimetulek reaalses elus, sest ta suudab kohaneda, areneda ja vajaduse korral oma seniseid tõekspidamisi ümber hinnata, säilitades ühiskonnas tunnustatud alusväärtused.

Märkide sidusus

Õpilase afektiivse potentsiaali äratamiseks on toimetajad Õnne Kepp ja Maarja Valk lisanud võimalikult palju illustratsioone, kommentaare ja autorite ning teoste saatusega seotud seiku. Nii ilmestab lõiku Roland Barthes´i läbimurdeteosest „Autori surm“ lisateave, et autor põdes 1930. aastate lõpus raskekujulist tuberkuloosi, kuid pääses selle tõttu II maailmasõja lahingutandritelt, üks surmaoht välistas teise, kuid jättis surma teema eeldamisi Barthes´i teadvusse. Samas on pealkiri „Autori surm“, originaalis „Mort d´auteur“, kalambuurne, luues prantsuskeelsele alglugejale seose keskaegse kirjandusteosega „[Kuningas] Arthuri surm“, originaalis „Mort d´Arthur“. Saamasuguseid seoseid luuakse illustratsioonidega. Näiteks käsitletakse autori vaadet kirjandusele, mh autobiograafiaid. Väide, et autor loob lugejale endast sellise pildi, nagu ta ise soovib, on illustreeritud vigase kunstniku Henri de Toulouse-Lautreci autoportreega, kus ta oma invaliidsust varjab. Olulisemaid teemasid kinnistavadki suuremad illustratsioonid tekstis ja lisateave lehekülgede servapaneelidel. Viimased tutvustavad lühidalt tekstis mainitud isikuid, selgitavad vähem tuntud sõnu ja kommenteerivad põhiteksti või, nagu Kaplinski luuletuse puhul, polemiseerivad sellega. Lisatud on viiteid, kust huvi korral lugeda nt kriitilisi artikleid kõnealuste teoste kohta. Nii õpetaja kui õpilane peaks saama kasu analüüsitavate tekstide paigutamisest teooriaga samade kaante vahele.

Selle kõik on kujundaja Heisi Väljak oskuslikult liigendanud, rööpinfo toetab põhiteavet ka visuaalselt, üleminek paneeli tekstidesse on viidud põhiteksti sisse, mistõttu pole võimalik taustamaterjali eirata. Raamatu lõpus on põhjalik bibliograafia.

Lisaväärtusi

Lepiku ja Kessi õpik peaks olema hea uuendus ka õpetajale. Võimalus astuda sammuke edasi kanoonilisest paradigmast autor-tekst-lugeja loob head tingimused õpetaja ning õpilase partnerlusele. Selle õpiku kaudu loodavad autorid tõsta huvi mitte pelgalt päevakajalise ilukirjanduse vastu, vaid kujundada õppeprotsessi käigus ja selle tulemusel arusaam, et kogu meie elu alus on intertekstuaalsus, oleviku ja mineviku, aga samas ka eri kultuuride ja keelte pidevalt taasloodav side. Tähed ja sõnad on ühtaegu nii kirjanduse kui ühiskondlike suhete ehituskivid. Neile tilkuv vesi voolab noore kirjandusuurija mõttemaailma, kastes mitte pelgalt teadmisi, vaid ka oskusi rakendada neid ühiskonnas tunnustatud väärtuste, sealhulgas kirjanduse enda edendamisel.