Ideekalendri 43. nädal. Õppimine ja mälu

Head sõbrad!

Selle nädala Ideekalendri postitus keskendub mälu toimimisele õpiprotsessis. Õppimine ongi laias laastus endale materjali selgekstegemine ja meelde jätmine. Kõlab lihtsalt, kuigi praktikas ei pruugi see nii kerge olla. Info ei jää lihtsalt meelde ja isegi kui õpiprotsessi ajal tundub, et on meeles küll, võib järgmisel päeval koolitunnis tekkida olukord, kus õpitu on peast kui peoga pühitud. Selleks, et infot meelde jätta, on olemas erinevaid õpimeetodeid. ERR Novaatori ja Vikerraadio ühises „Huvitaja“ saates rääkisid Tallinna Ülikooli hariduspsühholoogid Kati Aus ja Grete Arro erinevatest lähenemistest õppimisele ning tõid välja mooduseid, kuidas õpitut kinnistada ning paremini meelde jätta. Kõige lihtsam nõuanne on ehk uue info seostamine vana ja tuttavaga. Nii on seda hiljem lihtsam mälust ammutada.

Haridusteadlased, kes uurivad erinevaid õppimisviise, räägivad sügavast ja pinnapealsest õppimisest. Sügavama õppimise taga on rohkem pingutust, õppija saab asjadest põhjalikumalt aru ning info jääb talle paremini meelde. Pinnapealne õppimine tähendab õppimist nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. St õppija teeb endale selgeks vaid selle, mida temalt on küsitud, ilma lisa uurimata. Selline info aga kipub kergesti meelest minema, sest õppija ajus ei looda seoseid varem kogetuga, vaid korratakse üle ainult uus informatsioon.

Õpitu meeldejätmisel on aga veel üks tähtis tegur ja selleks on tähelepanu. Tänases postituses räägib mälu ja tähelepanu seostest õppimisega Eesti hinnatud koolitaja ja mälutreener Tauri Tallermaa, kes arvab, et tegelikult ei ole meie mälul suurt häda midagi.

Head lugemist!


Õppimine ja mälu

Tekst: Tauri Tallermaa

Kuulasin mõni aeg tagasi raadiost saadet „Elu pärast Google’it“, kus ajuteadlane Jaan Aru rääkis koolis õppimisest ja selle kaasajastamisest. Räägitakse, et koolis õppimine võiks olla põnevam, interaktiivsem ja tänapäevasem. Tema kui aju uuriv teadlane nii ei arva. Kui õppimine muutub ilma õppija enda pingutuseta lihtsamaks, kuna see on talle tehtud nii huvitavaks, siis ei õpi aju pingutama. Näiteks on arvuti- ja telefonimängud loodud selliseks, et need haaravad mängija endasse. Kool seevastu võiks, isegi peaks jääma keskkonnaks, kus ongi vaja vaeva näha. Kui inimene ei õpi noores eas oma keskendumisvõimet kontrollima, siis on vanemas eas ees ootamas tõsised probleemid. Seda vist võime juba enda ümber täitsa hästi märgata …

Üldiselt ei ole meie mälul häda midagi. Nii palju, kui mina 17 aasta jooksul mälutreenerina töötades olen õppinud, lugenud ja kogenud, siis enamikul ongi mäluga kõik väga hästi. Mittemäletamise põhjus ei ole niivõrd mälu, kuivõrd tähelepanu. Kui ei märka, ei huvita, ei jaksa, siis ei jõuagi info ajusse ja hiljem pole sealt midagi välja võtta. Aju on küll nagu lihas, mida tuleb pidevalt töös hoida, et see püsiks n-ö töökorras, kuid treenimine ei tee seda suuremaks ega kiiremaks. Kunagine mälumeister Ben Pridmore ütles hästi, et treenitud inimese mälu eristab treenimata omast see, et ta teab, kuidas aju töötab, ja tunneb tehnikaid, mille abil on lihtsam seosetut infot meelde jätta.

Meelde jätmine on protsess

See kehtib nii õppimise kui ka õpetamise puhul. Õppija seisukohalt on esmalt vaja keskenduda õpitavale, seejärel tuleb leida või luua seos seniste teadmistega ning lõpuks peab seda kordama.

Õpetaja seisukohalt kehtib sama – tuleb saada (loe: võita) kuulaja tähelepanu, seejärel seostada uus info varasemalt õpetatuga ning ilmtingimata lõpus üle korrata.

Tundub elementaarse ja triviaalsena. Aga olgem ausad, te juba ei mäleta, millest täpselt ma eelmises ja üle-eelmises lõigus rääkisin. Võib-olla ei mäleta pealkirjagi. Rääkimata autorist … Ja see ei ole mitte sellepärast, et teil oleks halb mälu, vaid te ei ole suutnud kõiki sõnu 100protsendilise tähelepanuga lugeda, kõiges ei pruukinud tekkida teie jaoks isiklikku seost ning mis peamine – te loete ja sel ajal ei saa te eelnevalt loetut kuidagi korrata!

Kui ma käin koolides õpilastele õppimisest ja mälu rollist rääkimas, on minu esimene ülesanne alati saada/võita tähelepanu. Põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastega on lihtsam. Nemad oskavad juba jätta muljet, et kuulavad. Algkoolilapsed ei jäta muljet. Nad lihtsalt ei kuula. Või kui, siis väga lühikest aega. Siis tuleb juba hakata tegema lisapingutusi, et nad kuulama saada. Ja vahel tundub mulle endale, et see, mis ma räägin, polegi neile nii oluline. Olulisem on, kuidas ma räägin. Vanemate klasside õpilastega on teistpidi jälle huvitav, sest nemad esitavad küsimusi. Väga asjalikke. Ja teinekord lausa nii, et pead pingutama, et neile mõistlik vastus leida.

Kümneaastased perioodid

Ajuteadlased küll on aju olemust ja toimimist juba väga kaua uurinud, kuid täielikku selgust pole endiselt. Mina olen praktik (st ei tee uuringuid, vaid katsetan kõike enda peal) ja seetõttu olen teinud ajust arusaamise endale lihtsamaks. Kõige loetu, õpitu ja kogetu järgi jagan ma inimese elu kümne aasta kaupa perioodideks. Esimene periood on küll erandlik, sest see kestab viienda eluaastani. Edasi läheb juba detsiilide kaupa. Nii vähemalt olen ma oma (veel ilmumata) raamatus „Minu ajulugu“ seda teinud ja mulle endale tundub see väga loogiline.

Esimesed 4–5 eluaastat on inimese arengus äärmiselt olulised. Inimene ise küll sellest perioodist peaaegu midagi ei mäleta (pikaajaline mälu alles areneb selle aja jooksul välja), kuid kõik, mis meie ümber ja meie endiga toimub, määrab alateadliku suhtumise maailma. Selles osas on lasteaiaõpetajatel laste arengus väga oluline roll. Nende lähedus, puudutused, hoolimine, mõistmine, reageerimine, reeglite loomine jms on üks osa lapse kujunevast maailmast, mis käib nendega kogu ülejäänud elu kaasas. Loomulikult on kõige aluseks peresuhted, kuid õpetaja roll on samuti väga tähtis.

Järgmine vanuserühm on 5–14. Ma nimetan seda perioodi mustrite loomiseks. See on aeg, mil laps hakkab üha rohkem mäletama oma elust, sündmustest, juhtunust, õpitust ja räägitust. Ehk siis tasapisi hakkab meelde jääma see, mida ja kuidas meile õpetatakse. Kui varasemas eas lapsele ei jää enamasti tema miks-küsimustele antud vastused meelde, siis nüüd hakkavad seletused ja õpetused juba ajus neuronitevahelisteks mustriteks tugevamini kinnistuma. See tähendab, et teised inimesed õpetavad lapse ajule selgeks, mismoodi tuleb mõelda, käituda, mõista, arvata, arvustada jne.

Üks näide keskkonna mõjust on see, mida Ameerika psühholoogid Eleanor Maccoby ja John Martin juba 1983. aastal avastasid. Nende sõnul hakkab hiljemalt 10. eluaastaks lastevanemate mõju laste arengus muutuma. Nad jõudsid aastatepikkuse uurimistöö tulemusena lausa sellisele jahmatamapanevale järeldusele, et „vanemate käitumisel ei ole kas üldse mingit mõju või on mõjud ühe ja sama pere lastele tugevalt erinevad“. Seletus on aga lihtne. Selleks ajaks on lastel oma peres kehtivad reeglid juba üsna selged ja hakkab tekkima arusaam, et vanemad ei mõista neid enam. Vanemad ei saa aru, miks sellist muusikat kuulatakse, miks selliseid mänge mängitakse, miks niimoodi riides käiakse jne. Aga kes neid mõistavad, on nende eakaaslased. Üha rohkem hakatakse käituma oma sõprade ja klassikaaslaste moodi, sest nemad mõistavad neid paremini. Siin on veel muidugi palju muid faktoreid, kuid üks, mis kindel, on see, et lastevanematena peaksime püüdma oma lastega häid suhteid hoida. Et nad räägiks meiega, kui neil on mure. Et me ei põlgaks neid ära ega hakkaks jutustama, kuidas meie ajal oli kõik teistmoodi …

Kui nüüd meelde jätmise protsessi korrata, siis see oli – tähelepanu, seostamine ja kordamine. Eelnimetatud periood on tõenäoliselt kõige kirjum ja mitmekesisem võrreldes kõigi järgmistega. Sellel ajal on areng lausa tormiline. Õppimise mõttes on laste tähelepanu väga heitlik, kuid liigub vaikselt paremuse suunas. Aju alles õpib seostamist, mistõttu väga palju õpitust jääb lastele meelde pigem lihtsalt kordamise ehk tuupimise teel. Aga kuna aju on veel väga vastuvõtlik, siis üldiselt ei ole meelde jäämisega raskusi. Ja treenimise mõttes ongi vaja lapsi veidi õppima sundida. Lihtsalt selleks, et noored õpiksid keskenduma ja looksid ajusse edasiseks eluks kasulikke mustreid.

Kolmas periood on vanuses 15–24 ja mina nimetan seda õppija ajaks. See tähendab, et ajus on juba piisavalt palju oskusi, et ise olemasolevate teadmiste põhjal uusi seoseid luua. Seda kõike tänu sellele, mis mustrid eelmisel perioodil on mällu salvestatud. Nüüd tuleb hakata õpetama isemõtlemist. Ehk siis seda, mida tegelikult ju koolist ellu kaasa võetaksegi – oskust mõelda. Ja õpetajatel on siin teha palju. Aitäh teile selle eest!

Ideekalendri 42. nädal. Mäluga mängimise olulisusest

Head sõbrad!

Kätte on jõudnud veebruar ning mis võiks olla parem, kui võtta endale tubaseks tegevuseks aeg ning testida oma mälu võimekust. Ideekalendri veebruarikuu teema on „Mängime mäluga” ning sellel kuul võtame vaatluse alla kõik mäluga seonduva. Teadagi, on hea mälu kõikides eluvaldkondades oluline ja kasulik, kuid tihti peame me seda piisavalt iseenesestmõistetavaks, et mitte sellega süvenenult tegeleda. Mälumängud, viktoriinid, ristsõnad jms on aga üks põnevamaid viise oma mälu turgutamiseks ja arendamiseks. Lisaks ei nõua see kindlaid keskkonnatingimusi, kuna ristsõnu või ajakirjaviktoriine saab lahendada kus iganes. Pigem on asi kättevõtmises.

Mäluga mängimise teemat avab selle nädala postituses Mirjam Puumeister, kes intervjueeris mälumängusõpra Jaan Männikut. Jaan on mälumänguhuviline juba kooliajast ning mälumängudeks leiab ta oma põhitöö ja pere kõrvalt aega praegugi. Intervjuust selgubki mäluga mängimise olulisus.

Head lugemist!


 

Mäluga mängimise olulisusest

Tekst: Mirjam Puumeister

Martin Saar kirjutas 7. detsembri Sirbis1, et „muidugi on ilmselge, et kooliõpingutes ei ole päheõpitud seostamata üksikfaktidel kohta“. Kuid ta manitseb, et haridust on lämmatamas antiintellektuaalsus, sest kasvanud on nende inimeste hulk, kes kutsuvad üles loobuma faktide päheõppimisest, et asendada need oletuste ja arvamistega. Martin Saare kui praktiku sõnul pole aga karta, et Eesti kool upuks faktiteadmiste koorma alla. Loovust ja teadmisi ei maksa vastandada, sest viimane on esimese eelduseks. „Et teadmisi mitte faktiteadmiseks tembeldatult üle parda visata, tuleks küllap rõhutada tuumteadmiste, virrvarris orienteerumist võimaldavate maa- ja meremärkide tähtsust,“ ütleb ta.

Martin Saare Sirbi artikkel, mis lahkas tänapäevast arvamuste paljususe all ägavat ühiskonda, kus järjest olulisemaks saab info selekteerimise ja mõtestamise oskus, oli mõtlemapanev. Selle valguses otsustasin uurida oma tuttavalt, kes oli kooliajal kõva mälumängur, kuidas on tal lood faktiteadmistega, millele mäluga mängimine teataval viisil toetub.

Jaan Männik (27) on kindlasti inimene, kelle kohta võib öelda „mees nagu orkester“. Tal on peres kasvamas kaks last, ta teeb pealinna televisioonikanalis saadet „Spordisõbrad“ ning põhitöökoht on tal majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis.

Millest sai alguse sinu mälumänguhuvi?

Jaan: Osalesin kooliajal tõepoolest paljudel mälumängudel ning pean seda praegugi üheks enda edu aluseks. Mälumäng avardab silmaringi, sunnib kastist väljapoole mõtlema ning treenib vahel lihtsalt enda kõhutunnet usaldama. See ongi mälumäng. Ma ei pea õigeks fakte jõuga pähe tuupida, sest kokkuvõttes ja pikemas plaanis see ei toimi. Kui pähetuubitud faktiteadmiste vastu endal ikkagi huvi ei ole, siis ei jää need pikemaks ajaks meelde nii kui nii.

Mäletan, et minu jaoks sai mälumänguhuvi tõsisema tõuke kuuendas klassis, mil osalesin esmakordselt meie ajalooõpetaja Jaan Nõmmiku korraldatud mälumängul. Oli teisipäeva õhtu, koolibuss viis sel päeval tavapärasemast hiljem koju. Enne bussi minekut korraldas õpetaja Nõmmik mälumängu, mis tekitas kiirelt sõltuvust ja hasarti – kellele ei meeldiks võita ja saada selle eest veel ka šokolaadi! Tõeline unelm.

Kooli mälumängule järgnesid riburada pidi võistlused maakonna tasandil ja seda nii teiste noorte kui ka täiskasvanute arvestuses. Riigi tasandilgi olen medalikolmikusse jõudnud ning nii mõnegi tiitli ära napsanud. Külastasin hiljuti enda kodukooli – Vinni-Pajusti Gümnaasiumi – kus küsiti, mida pean kooliajast kõige tähtsamaks ja elus kaasa aidanud aspektiks. Nii veider kui see ka pole, tõin vastuseks just mälumängu.

Millist mälumängu pead sellest ajast kõige meeldejäävamaks?

Jaan: Eks neid on olnud mitmeid. Erilisemana, mida tasub välja tuua, meenutaksin üht ammust spordimälumängu. Kui ma ei eksi, oli tegemist Eesti meistrivõistlustega spordimälumängus ja seda peeti minu kodulinnas Rakveres. Sellel võistlusel selgitati välja ka Lääne-Virumaa kõige edukamad mängijad. Ning kui tolm oli pärast madinat maha langenud, hõigati Lääne-Virumaa parimatena välja tiim „Männik-Saar“ (siiski vist jagasime esikohta teise duoga). Suur oli vanade vuntside üllatus, kui hõike peale tõusid püsti kaks noort ja häbelikku koolipoissi! Ka ema rõõmustas, sest selle võiduga tõin koju kaks suurt kotitäit Rakvere lihakombinaadi parimaid palasid. See hetk jääb igaveseks meelde.

Miniturniir kuulub samuti minu tagasihoidliku mälumängukarjääri kõrghetkede hulka. Meil õnnestus võita Vabadussõjale pühendatud raadiomälumäng. Mäletan seda, et kui tavalises mälumängus käib laua ääres korralik jutuvada, siis raadios toimuv mälumängu formaat tõmbas korralikult jutu kinni. Krambist üle saades oli aga juba lihtsam.

Muidugi oli uhke tunne võita ning auhind oli ju suur – külastasime koos Ivo Linnaga kevadisel koolivaheajal Londoni sõjamuuseumi. Nägin esmakordselt seda suurt maailmalinna, kuhu hiljem olen korduvalt sooja tundega naasnud.

Kuidas seostuvad sinu arvates mälumäng ja õppimine?

Jaan: Mälumäng aitab täiendada koolis õpitut ja vastupidi. On loogiline, et erinevatel mälumängudel tuleb ette küsimusi, mida oled tunnis kuulnud, lugenud jne. Kuid koolitarkus üksi ei pruugi sind mälumängus kokkuvõttes kõige kõrgemasse tippu viia. Sa pead olema kiire mõtlemisega, suutma tuletada ja meeskonnas ühiselt asju arutada. Nagu enne mainitud, peab sul olema hea tunnetus ja vaist. Pead enda mälu usaldama, sest enamasti on esimene mõte ja kõhutunne kõige õigem.

Tänapäeva maailm ei eelda enam faktide peast teadmist, vaid andmete töötlemist ja kiirelt õigete vastuste leidmist. Selles mõttes on mälumäng muidugi tore üksik majakas, kus guugeldamine ei aita ja tuleb tugineda enda teadmistele ja tunnetusele. Seega oleks minu soovitus noortele – jälgige uudiseid, lugege lehti ja küll need teadmised ka tulevad.

Kas osaled endiselt mälumängudel?

Jaan: Aeg-ajalt ikka osalen, kuid mitte enam nii tihti – põhjus lihtne, töö ja pere kõrvalt ei ole enam nii palju aega. Töötan igapäevaselt majandusministeeriumis ministri meedianõunikuna ja mälumänguga kaasnev lai silmaring on mind selles ametis palju aidanud.

Osalen peamiselt TTÜ mälumängus või erinevates populaarsetes pubisarjades. Võimalusel tahan ikka korra kuus kuskil käia, et vaadata, kas olen rooste läinud või mitte. Tore on tunnistada, et enamasti saan ikka hakkama. Kuid peab mainima, et nagu teistel spordialadel, on ka mälumängus võimalik vormist välja minna. Mälutrenni tuleb teha pidevalt ning loodan peagi leida senisest enam vaba aega, et endale südamelähedase alaga rohkem tegeleda. 

 

1. Martin Saar, „Antiintellektuaalsus ja bürokraatia haridust lämmatamas“. Sirp 07.12.2018. http://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/antiintellektuaalsus-ja-burokraatia-haridust-lammatamas/

Ideekalendri 41. nädal. Kus on lugemisrõõmu kodu?

Head sõbrad!

Jaanuar hakkab lõppema ning sellega koos võtame kokku ka Ideekalendri funktsionaalse lugemise teema. Lugemise mõiste on väga lai ning ainest erinevateks aruteludeks leiab peaaegu igast lugemisega seotud mõistest. Sellel nädalal otsime üles lugemisrõõmu. Kust see tuleb? Kuidas teda hoida ning kuidas saaks muuta lugemise mõnusaks tegevuseks ka nendele lastele, kellele see rohkem raskusi tekitab? Lugemisrõõmu teemal palusime kaasa mõelda eripedagoog-lugemisnõustajal Maili Liinevil, kes on lugemise ja lugemisrõõmu hoidmisega tugevalt seotud nii ametialaselt kui ka isiklikus elus.

Ideekalendri videoblogis räägib Maili Liinev isiklikust kogemusest, kuidas tema peres lugemisrõõmu hoitakse, kui kodus kasvab düsleksiaga laps.

Head lugemist!


Kus on lugemisrõõmu kodu

Tekst: Maili Liinev

Lugemine on vastuoluline teema – inimesed armastavad lugemist või ärrituvad sellele mõeldes. Need, kelle jaoks on lugemine loomulik ja rõõmus tegevus ning kelle lapsed loevad samuti meelsasti, teavad, et lugemise kodu on loomulikus elus, uudishimus ja lugemishuvis.

Ometi on palju peresid, kelle jaoks tähendab lugemine hirmsat kohustust last sundida, lapsi, kes siiralt vihkavad lugemist, või inimesi, kes kunagi vabatahtlikult ei loe raamatut.

Kus siis on lugemisrõõmu kodu? Mis võiks olla iga lugemise baas? Ideaalis võiks iga inimene lugeda selleks, et saada uusi teadmisi, nautida lugu, avastada võõraid maailmu ja tunda rõõmu. Kuhu võiks üldse lugemisrõõm kaduda?

Kuhu kaob rõõm lugemisest?

Lugemist hakkab õppima laps juba sündides: ta vaatab, kuuleb, näeb, avastab – n-ö sööb esimesi papist raamatuid, näeb ja kuuleb tähti ja häälikuid. Ja siin tuleb esimene koht, kuhu võib lugemisrõõm kaduda. Laps vajab, et tema vanem on tema jaoks olemas, luues teadlikult arengu- ja lugemiskeskkonna. Laps ei saa õppida selgeks tähti ja häälikuid, kui keegi talle ei ütle, mis on mis, või ei loe raamatuid ette. Raamatute ette lugemine peaks olema lapse elus samasugune rutiin, nagu hammaste pesemine. Seda ei jäeta ära ja vanem teab, et see aitab saada lapsel paremaks lugejaks, aga eelkõige paremaks inimeseks. Inimeseks, kes oskab kuulata, mõista maailma ja oma kaaslasi.

Kooli lähenedes tuleb teine koht, kuhu tavaliselt lugemisrõõm kaob. Vanemaid võib haarata paanika: minu laps tuleb kohe ruttu lugema saada! Selleks pannakse laps eelkooli või eraõpetaja juurde, õpetatakse kodus ja treenitakse eesmärgipäraselt. Tegelikult jõuab iga laps lugemiseni erinevalt. Enamik hakkab lugema loomulikult, õppides ära tähed, häälikud, veerimise ja siis lugemise. Igaühel on oma tempo ja kasutama peab meetodeid, mis sobivad konkreetsele lapsele.

Eripedagoogi ja lugemisnõustajana olen kohanud liiga palju lapsi, kes on üleliigse lugemistreeninguga ära kurnatud ja kellest on kadunud igasugune lugemisrõõm ja -huvi. Töö nende lastega puudutab eelkõige uskumusi ja hoiakuid. Laps peab hakkama uuesti uskuma, et ta on hea lugeja, aga ka seda, et tema väärtus ei sõltu lugemisoskusest. Tuleb toetada ka lapsevanemaid, kelles võib elada hirm: mis saab minu lapsest, kes ikka veel ei oska lugeda? Olen kogenud, et kui hirm asendub usaldusega, siis tunnetab seda ka laps ja tema lugemisoskus paraneb.

Kellel on vastutus?

Lapsevanem peab võtma vastutuse oma lapse arengu eest. Näiteks võib mängida lapsega iga päev ühe lugemismängu. Selleks sobib hästi sõnasaba mäng, kus üks ütleb sõna ja teine järgmise sõna, mis algab tähega, millega eelmine sõna lõppes. Lugemistegevuseks võib olla ka tänavasiltide või retseptide lugemine, Skype’is sugulasele kirjutamine, raamatu meisterdamine jne. Oluline on, et seda tegevust kannab rõõm ja usaldus. Laps ei pea enne kooli minekut teadma, et nüüd me loeme, tema jaoks peaks olema lugema õppimine mängu osa. On uuritud, et kui laps teeb midagi rõõmuga, siis õpib ta mitu korda kiiremini ja õpitu kinnistub paremini. Igasugune treenimine, manipuleerimine ja hirmutamine („kui sa lugemist selgeks ei saa, siis…“) võib küll lühiajalist mõju avaldada, aga hiljem võib osutuda see põhjuseks, miks laps ei mõista loetu sisu ega taha lugeda.

Et laps õpiks lugema, peaks ta iga päev viibima keskkonnas, kus ta näeb tähti ja raamatuid. Oluline on ka, et täiskasvanu toetab tema lugemishuvi. Kuid lisaks tähtede ja häälikute õppimisele peab laps saama piisavalt õues mängida, ronida, liikuda, teha tööd näppudega, mis toetab peenmotoorika arengut, suhelda ja kuulata jutte, et areneks sõnavara.

Kui vanem ei suuda või ei oska piisavalt lapse arengu eest vastutada, võib jääda ainukeseks võimaluseks õpetaja. Temagi saab aidata ja toetada, nii et laps hakkab lugemist armastama. Eestis on väga hea alushariduse tase, lasteaedades on olemas lugemispesad, rääkivad seinad ja raamatud. Kui laps käib lasteaiarühmas, kus lugemisoskuse arengut juhitakse teadlikult, muutub lugemine lapse jaoks toredaks tegevuseks. Oluline on ka see, et lasteaiaõpetaja on lapsevanema partner ja nõustaja, aidates lapse arengut toetada.

Lugemisoskus areneb erinevalt

Üldiselt arvatakse, et laps võiks kooli minnes lugeda. See uskumus toob kaasa kolmanda lugemisrõõmu kadumise põhjuse. Uuringutest selgub, et lapsed õpivad lugema väga erinevas eas ja on normaalne, et esimeses kolmes klassis nad alles omandavad seda. Sellist lähenemist toetab ka riiklik õppekava. Enamasti küll õpitakse lugemine selgeks juba esimese klassi lõpuks, mil lapsed suudavad lugeda soravalt ja saada aru loetu sisust.

Esimese klassi õpetajal on väga oluline roll, tal tuleb luua koolikeskkond, kuhu lapsed tahavad tulla ja kus õppida. On oluline, et lapsel tekiks koolis turvatunne, ta usaldaks õpetajat ja kaaslasi ning suhted oleksid selged. Tundlikel lastel on keeruline õppida keskkonnas, kus peab olema pidevalt valvel ja ärevuses. Oluline on ka koostöö perega. Kuigi koolis kohtab õpetaja vanemaid harva, tekitavad usalduslikke suhteid eelkõige päris kohtumised ja vestlused, mis aitavad ennetada ka probleeme.

Neljandaks lugemisrõõmu kadumise põhjuseks on kohustuslik kirjandus. Esimeses klassis ei ole kuigi mõttekas paluda kõigil lastel lugeda ühte ja sama raamatut. Näiteks on „Sipsik“ paljude jaoks siis veel liiga keeruline, mõned on selle aga juba läbi lugenud. Parem on, kui õpetaja annab koju soovitusliku nimekirja. Õpetaja peaks ka selgitama lapsevanematele, mida tähendab kodus lugemine. Igapäevane lugemine peaks olema lapse elu loomulik osa. Tähtis on ka, et laps ei teeks seda vastumeelselt – pingutama küll peab, aga algklassides peaks lapsevanem aitama raamatut lugeda. Olulisem on jutu sisust aru sada, lugemistehnika arendamine tuleb alles selle järel. Tehnika areneb just siis, kui laps loeb, sest talle meeldib. Raamatut tuleks lapsele eelnevalt tutvustada, võib ka lugeda ise alguse ja vajadusel ka iga päev pikematest tekstidest osi ette. Iga laps peaks lugema nii palju, et ta pingutab, aga tekib ka eduelamus. Lapsevanem peab olema järjekindel, sest laps, kes veel ei ole harjunud pikemalt lugema, vajab pidevat toetust ja ka loetu üle arutlemist.

Mõned soovitusliku nimekirja teosed võiksid olla lubatud vaadata ka filmi või muu kunstiteosena. Soovitusliku kirjanduse üks osa võiks olla lapse enda valitud muinasjutt, aimekirjandus, luuletus vms. Valik annab lapsele ka vastutuse. Lugemisrõõmu röövimise kõige kindlam viis on aga teha lugemiskontrolle, mis tekitavad pinget ja mille eesmärk on kontrollida fakte, mitte seoseid ja arusaamist. Tänapäeval on sellele alternatiivid, loovtööd nagu näidend, plakat, rühmatöö, kirjand, reklaam jne. Sellel on ka teine kasu: lastel on võimalus esineda ja kaaslase reklaamitud raamat võib saada järgmise rõõmsa lugeja.

Düsleksia

On lapsi, kelle lugemisoskuse areng ei sõltu keskkonnast, õpetamise kvaliteedist ega intellekti arengust. Düsleksia on kaasasündinud eripära, mis tähendab, et laps loeb eakaaslastest kehvemini ja tema lugemisoskus areneb aeglasemalt. Düsleksia puhul on oluline, et lapsevanem ja õpetaja seda märkaks ja otsiks abi. Laps peab saama võimalikult ruttu asjakohast toetust, sest muidu kujuneb tal arusaam, et ta on rumal, ja ta võib jääda ka teistes ainetes pelgalt lugemisoskuse tõttu maha. Düsleksiaga lastel on vaja täiskasvanuid, kes aitavad enesehinnangut hoida ja toetavad pikemate tekstide lugemisel. Ühtlasi tuleks kohandada õpe lapsele jõukohaseks. Düsleksiaga laps on tõenäoliselt andekas mõnel teisel alal: leiutamises, ruumiliselt nägemises või mõnes muus valdkonnas. Oluline on leida jõukohaseid raamatuid, mis aitaks ka temal lugemisest rõõmu tunda.

Lugemisrõõm algab teadlikust täiskasvanust – lapsevanemast, õpetajast ja nendevahelisest koostööst. Oluline on vaadata enda sisse ja küsida, kas ma ise tunnen rõõmu selle üle, et mul on armas laps, või tunnen juba ette hirmu, miks ta veel ei loe või ei taha lugeda. Kas ma õpetajana olen loonud lasteaeda või kooli laste ja enda jaoks inspireeriva lugemiskeskkonna? Kas ma usun, et iga laps väärib õnne kogeda rõõmuga lugemist? Kas olen valmis ka last toetama, et ta oskaks selle nimel pingutada?

Lugemine teeb rõõmsaks. Igapäevaelu hallusesse võib üks vahva raamat või internetist loetud tekst tuua tagasi särtsu ja sära. Lugemises peitub rõõm, et oskame lugeda, rahulolu, et saame oma lastele seda rõõmu edasi anda.


 

Maili Liinev on eripedagoog-lugemisnõustaja, Hoolingu koolitaja ja superviisor, lugemispesade looja ja endine Eesti Lugemisühingu juht. Samuti on ta lastejooga õpetaja ja lugemisjooga leiutaja. Mailil on kaks last, ta tegutseb ka oma lapse koduõpetajana ja töötab Gaia koolis.

Vaata lähemalt ka www.hooling.ee.

Maili nõuanded düsleksiaga toimetulemisel

  • Tunnista endale, et laps on teistmoodi lugeja, aktsepteeri seda ja ole lapsele toeks.
  • Võta vastu enda tunded, mis on seotud sellega, et Sinu laps võib olla ka teistmoodi õppija, info vastuvõtja ja edastaja. Tunded võivad üle keeda, kui lapsega koos õppida ja kuulata teda lugemas. Emana olen kogenud nii hirmu, viha, pettumust, abitust kui ka raevu. Kinnitan, et järjekindlus ja töö endaga tasub ära: lapse edusammud lugemises pakuvad hiljem suurt rõõmu ja rahulolu.
  • Arvesta sellega, et lapsevanem peab suhtlema tihedalt lapse kooliõpetajatega ja spetsialistidega, oleme valmis selgitama lapse erivajadust ja vajadusi. Minu kogemus on näidanud, et kui ise olla hea ja avatud suhtleja – mitte nõuda, vaid teha koostööd –, siis on kõik haridusvaldkonna inimesed olnud väga toetavad ja abivalmid.
  • Otsi abi spetsialistilt. Logopeed ja eripedagoog saavad anda häid nõuandeid. Olen kohanud väga erinevaid spetsialiste, oluline on leida inimene, kellega saab luua usaldussuhte, et tekiks tõeline koostöö lapse nimel.
  • Lapsevanemana hoia ja säästa end. Vanemana vastustad just Sina, et laps saaks piisavalt tuge. Olen vanemana kogenud läbipõlemist ja täielikku väsimust. Laps vajab eelkõige sellist ema või isa, kes ise jaksab ja on elurõõmus.
  • Loe lapsele pikki tekste ette. Jälgi oma last, Sa märkad, milline on tema jaks lugeda. Las ta loeb ise oma jaksamise piirini ja veidi rohkem – siis tekib tal eduelamus sellest, et ta pingutas ja sai hakkama.
  • Lugemisprobleemidega laps võib mõnel päeval lugeda päris hästi ja teisel päeval väga halvasti. See on lugemisprobleemidega lapse puhul loomulik nähe.
  • Kui lapsel on lugemisega raskusi, püüab ta õppimist võimalikult palju edasi lükata. Ta võib niheleda, tuua põhjuseid, miks ei saa õppida, iga sekund on tema jaoks võit. Püüa meeles pidada, et laps ei tee seda meelega. Ole rahulik ja järjekindel.
  • Paranda lapse lugemist jaatuse kaudu. Kui laps lugedes eksib (ja seda ta teeb), siis paranda teda fraasiga „see sõna on …“. Ära kasuta sõnu nagu „ei“, „see ei ole õige“ või „loe korralikult“. Mõistsin emana, et kui mu laps loeb, siis enamasti annab ta endast parima ja tema eriline omadus lihtsalt ei lase tal hetkel edukamalt lugeda.
  • Tunnusta last igal võimalikul moel. Näe oma last tervikuna ja tea, et sina oled oma lapse ekspert. Sinu kiitus ja tunnustus toetab lapse arengut kõige paremini.
  • Arvesta sellega, et oma lapse õpetamine kodus võib pakkuda palju rõõmu, aga ka raskusi ja keerukusi. Kuna vanem on n-ö topeltroolis (lapsevanem ja õpetaja), võib see tekitada lapses vastumeelsust ja jonni. Olen kogenud, et kui enda jaoks rollid selgeks mõelda ja need lapsega läbi arutada, sujub ka koostöö paremini. Kindlasti tuleb leida aega ka lapsevanem-lapse suhte jaoks.
  • Ole järjekindel ja ära lase endal loobuda ja lapsel alla anda. Leia rõõmu, et edasi minna. Ära kunagi unusta, et düsleksia ei takista kuidagi Sinu lapsel elada täisväärtuslikku elu. Kuulsatest inimestest oli või on düsleksisia näiteks Thomas Edisonil, Albert Einsteinil, Pablo Picassol, Rootsi kroonprintsess Victorial, Steve Jobsil, Jamie Oliveril jpt.

Ideekalendri 40. nädal. Ekraanilt või paberilt?

Head sõbrad!

Lugemisviisid on kiiresti muutunud, alles hiljuti sai lugeda vaid paberilt, materjali füüsiliselt käes hoides. Tehnika areneb meeletu kiirusega ning on praeguseks loonud juba mitmeid erinevaid mooduseid, kuidas teksti omastada. Digiajastul on normaalne, et enamik tekstilist infot jõuab meieni läbi ekraani ning raamatute lugemine on praeguseks juba nii mugav, et sobivad teosed leiab igaüks juba e-lugeri seadme kaudu või internetist. Paljude inimeste jaoks on siiski siiani mõnusam ja silmisäästvam lugeda paberraamatust. Kuidas aga lugemisefektiivsus võib olenevalt materjalist muutuda? Kas ekraanilt ja paberilt lugemisel on vahe? Sellest kirjutab tänases uudiskirjas Tartu Ülikooli emakeele dotsent Helin Puksand.

Samuti avaldame selle nädala kirjas Mauruse Akadeemia küsitluse tulemused. Uurisime eelmine nädal, kas kirjastus Mauruse kavandatav koolituspäev Mauruse Akadeemia pakuks Ideekalendri lugejatele huvi ning milliseid teemasid võiks see kajastada, et päev saaks võimalikult sisukas ja kasulik.

Head lugemist!


KAS LUGEDA PABERILT VÕI EKRAANILT?

Helin Puksand
Tartu Ülikooli emakeeleõpetuse dotsent

Tehnika areng ja levik on viimase paarikümne aasta jooksul olnud väga kiire. Peaaegu kõigil on olemas mingi digivahend, millelt saab eri tekste lugeda. Pikema teksti lugemiseks eelistatakse aga sageli traditsiooniliselt paberilt lugemist. Raamat on paberile trükitud väljaanne, e-raamat on aga digiformaadis raamat, mida saab lugeda erinevates vahendites, nt nutitelefonis, sülearvutis, tahvelarvutis ja lugeris. Kõiki neid e-raamatute lugemiseks kasutatavaid vahendeid iseloomustab ekraan.

Iga päev loetakse mitmesuguseid tekste rohkem kui eales varem. Samas on lugemine aastatega muutunud: loetakse enamasti ekraanidelt, süvalugemine on asendunud silmava lugemisega. Digimaailm sisustabki ekraanid pinnapealset lugemist eeldava sisuga: tänapäevane tekst peab vahendama eelkõige teavet. Teksti ei tohi olla palju ning see peab olema kiiresti haaratav ja kergesti kättesaadav. Kujundlikkus on tarbetu, sest oluline on, et lugeja paneks tähele ja võtaks teadmiseks.

Varasemad uuringud on välja toonud, et ekraanilt teksti lugemine võib olla 20–30% aeglasem kui paberilt lugedes. Samas loetakse ekraanilt väiksema tähelepanuga ja seetõttu leiab paberilt lugedes kirjavigu hõlpsamini. Samuti on põhiargument ekraani kasutamise vastu, et ekraanilt lugedes väsivad silmad kiiremini.

Mida aga näitavad uuemad uurimused? Eestis ei ole veel uuritud seda, kas parem on lugeda paberilt või ekraanilt või mille poolest paberilt ja ekraanilt lugemine üldse erineb. Samas on mujal maailmas tehtud sellel teemal mitmeid huvitavaid uuringuid ja saadud põnevaid tulemusi. Selles artiklis tutvustan erinevaid uurimusi, milles võrreldakse lugemist ekraanilt ja paberilt.

Silmade liikumine lugemisel

Lugemist mõjutab teksti keerukus ja silmade liikumine. Teksti keerukus mõjutab pilgu fikseerimise kestust ja sagedust ning sellega ka lugemise kiirust. Keerukust mõjutab nii kontekst, sisu kui ka füüsilised parameetrid (nt teksti suurus või kontrastsus). Kui tähtede ja sõnade dekodeerimine on raske, siis see aeglustab lugemist ja lugeja fikseerib pilku kauem. Lugemise ajal silmad ei liigu tekstil ühtlaselt, vaid vaatavad vahepeal ettepoole ja siis tahapoole 3–4 korda sekundi jooksul. Selliseid edasi-tagasi liikumisi nimetatakse sakaadideks. Sakaadide vahepeal silmad fikseeritakse tekstile. Sakaadilised liikumised jaotatakse kaheks: progressiivseteks ja regressiivseteks. Progressiivsed sakaadid on teksti suunas, regressiivsed aga vaatavad tagasi. Mida rohkem regressiivseid sakaade, seda aeglasem on lugemine. Täiskasvanud lugejal on kõikidest sakaadidest 14% regressiivsed, lastel on aga regressiivsete sakaadide osakaal 25%. Regressiivsete sakaadide hulk sõltub samuti teksti raskusest, nt teadusteksti lugemisel on regressiivseid sakaade oluliselt rohkem.
Eva Siegenthaler, Pascal Wurtz, Per Bergamin ja Rudolf Groner (2011) analüüsisid lugemiskäitumist lugeri ja raamatu kasutamisel. Nad uurisid 10 inimest, kes ei olnud varem lugerit kasutanud. Kasutati viite erinevat lugerit ja paberraamatut ning jälgiti inimeste silmade liikumist. Lugerites kasutatakse e-tindi tehnoloogiat, mis „tähendab, et lugeri ekraanile, erinevalt arvutist, ei kuvata 60–80 Hz taktsagedusega pilti, vaid imepisikestest kapslitest moodustatud tähed püsivad ilusti paigal, kuni lugeja järgmise lehekülje laeb“ (Afanasjev, 2011). Seega ei jää e-raamatute lugemise mugavus e-tinti kasutavate seadmetega paberraamatu omast enam alla, samuti ei väsita e-tindiga teksti lugemine silmi.

Siegenthaler jt leidsid oma uurimuses, et silmade keskmine fiksatsioon erines märkimisväärselt erinevaid lugereid kasutades, kuid kõige pikemad fiksatsioonid olid paberraamatu lugemisel. Fiksatsioonide arv aga erines oluliselt raamatu ja lugerite kasutamisel: raamatut lugedes fikseeriti silmi kõige vähem. Samuti oli erinevus tähtede arvus, mida ühe fiksatsiooni vältel loeti: raamatust loeti ühe fiksatsiooni vältel keskmiselt 7,1 tähte, lugeritest aga alla kuue tähe – see seletabki fiksatsioonide arvu vähesust paberilt lugemisel.
Teadlased jälgisid ka sakaadide esinemist ja suunda. Sakaadidest oli 81% progressiivsed ja 18% regressiivsed ning siin ei olnud olulist erinevust eri vahendite vahel. Samuti ei leitud olulist erinevust lugemiskiiruses, kuigi lehe pööramiste arv erines vahendite vahel oluliselt: raamatus pöörati lehte vähem kui lugerites. Seda viimast mõjutab aga asjaolu, et lugerites saab teksti suurust muuta ja seega muutub ka lehekülgede arv – mida suurem tekst ja rohkem lehekülgi, seda sagedamini tuleb lehte keerata.

Siegenthaler jt uurimuse põhjal võib järeldada, et e-tindiga lugerite ja raamatu kasutamisel on lugemiskäitumine üsna sarnane. Samas on lugeril oma eelised: teksti suurust saab muuta vastavalt inimese eelistusele.

Lineaarse teksti lugemine

2013. aastal tegi Anne Mangen koos kolleegidega katse, milles uuris 72 õpilast vanuses 15–16 aastat. Üks rühm kasutas lugemiseks 15-tollise ekraaniga sülearvutit, teine rühm paberit ja loeti jutustavat ja selgitavat teksti. Arvutis olev tekst oli PDF-formaadis, et see oleks võimalikult sarnane paberilt loetava tekstiga. Pärast lugemist vastasid õpilased küsimustele, kasutades selleks arvutit. Tulemused näitasid, et digitaalset teksti lugenud õpilased said oluliselt madalamaid tulemusi lugemise mõistmise testis. Samas ei olnud erinevust eri tekstitüüpide lugemisel.

Anne Mangen, Gerard Olivier ja Jean-Luc Velay (2019) viisid läbi eksperimendi 50 üliõpilasega. Tudengid pidid lugema huvitavat 28-leheküljelist naljakat armastuslugu. Pooled uuritavatest lugesid raamatut, teised kasutasid lugemiseks lugerit. Pärast lugemist kontrolliti, kuidas üliõpilased mõistsid teksti ja mäletasid jutu sisu. Tulemustest selgus, et paberilt lugenud üliõpilased mõistsid märgatavalt paremini loo sisu, nad mäletasid rohkem detaile ja suutsid taastada tegevuse ajalist järgnevust.

Jenni Alisaari, Tiina Turunen, Anu Kajamies, Maria Korpela ja Tarja-Riitta Hurme (2018) uurisid 12-aastaste õpilaste tekstimõistmisoskust trükitud teksti ja digiteksti kasutamisel. Õpilastel lasti lugeda kaht selgitavat teksti, mis oli paigutatud ühele lehele, et tekst paberil ja arvutis oleks võimalikult sarnane. Katsealused said lugeda 10 minutit teksti ja siis pidid vastama küsimustele, kusjuures teksti ei tohtinud nad vastamisel kasutada. Uuringu tulemustest selgus, et teksti mõistmist ei mõjutanud see, kas teksti loeti raamatust või paberilt. Teksti mõistmist mõjutasid dekodeerimisoskus ja õpilase enesetaju lugejana: paremate oskuste ja kõrgema enesetajuga õpilased mõistsid teksti paremini.

Millega selliseid vastandlikke tulemusi seletada? Anne Mangeni töörühm kasutas uurimiseks pikka teksti, kuid Soome teadlased uurisid lühikese teksti mõistmist ja see võiski anda erinevad tulemused. Anne Mangeni töörühmade erinevaid tulemusi paberilt ja digivahendist lugemisel võib selgitada sellega, et PDF-i on ebamugavam lugeda ja tekstis navigeerimine pole nii lihtne kui paberil: edasi-tagasi kerimine ja akende vahetamine on ebamugavam kui lehte keerata. Samuti on pikka tervikteksti paberil hõlpsam haarata kui teksti arvutis. Kuna küsimustele vastati arvutis, siis paberilt oli lihtsam vastuseid leida, arvutiteksti puhul tuli vahetada aknaid. Samuti võib olla probleem tekstide valguskiirguses: valgust kiirgav arvutiekraan väsitab silmi.

Õppimine paberilt ja ekraanilt

Amanda J. Rockinson-Szapkiw, Jennifer Courduff, Kimberly Carter ja David Bennett (2013) uurisid, kas valida õppimiseks elektrooniline või paberraamat. Uuringus osales 538 tudengit, kes kasutasid õppimiseks tavalisi paber- ja e-õpikuid. Tulemustest selgus, et kognitiivsel õppimisel ei olnud erinevust – tudengite teadmised olid sarnased ega sõltunud vahendist. Afektiivne ja psühhomotoorne õppimine aga oli märgatavalt kõrgem neil, kes valisid e-õpiku – nad õppisid aktiivsemalt ja neile meeldis õppimine rohkem.

Elisabeth Norman ja Bjarte Furnes (2016) analüüsisid, missugune on metakognitsiooni ja õppimise suhe digivahendite ja paberi kasutamisel (Norman & Furnes, 2016), kuid ei leidnud, et paberi või digitaalse vahendi kasutamine põhjustab erinevusi metakognitsiooni ja õpitulemuste vahel. Samuti ei mõjuta teksti erinev formaat sisu mõistmist ega meeldejätmist (Porion, Aparicio, Megalakaki, & Robert, 2016).

Seega saab järeldada, et õppimiseks võib kasutada nii paber- kui ka digivahendeid, tulemusi see ei mõjuta. Samas on digivahendid sageli atraktiivsemad, mistõttu nende kasutamine tõstab õppimise aktiivsust ja õppimine on õppijale põnevam.

Kokkuvõtteks

Uuringute tulemused on vastuolulised, mistõttu ei saa öelda, et ühest või teisest vahendist on lugeda oluliselt parem. Eelkõige mõjutab tekstist arusaamist lugemisoskus ja inimese enesetaju lugejana, samas on oluline ka harjumus: kui ei olda harjunud digivahendeid kasutama, saadaksegi digivahendist lugemisel kehvemaid tulemusi.

Pikema teksti lugemisel eelistavad inimesed enamasti paberraamatuid, kuid e-raamatutel ja digitekstil on oma eelised. Digiteksti on lihtsam lugeda, kui on vaja tekstist otsida märksõnu või viiteid: raamatust õige koha leidmine võtab palju aega, kuid digitekstist saab sellise info kätte vaid paari hiireklikiga. Samuti on digivahendid mugavamad, kui korraga on vaja töötada mitme tekstiga.

Kui võrrelda PDF-i ja paberteksti kasutamist, siis paberteksti on mugavam kasutada küsimustele vastamisel, kuna inimene haarab paberil teksti tervikuna, paberile on lihtsam teha märkmeid ja sellel on lihtsam liikuda. Digivahenditest sobib pikema teksti lugemiseks kõige paremini luger, kuna lugerites kasutatakse e-tindi tehnoloogiat, mis ei värele ega ei väsita silmi. Samuti saab lugeris hõlpsalt muuta nii teksti suurust kui ka tausta valgustust. Ei ole vahet, kas loetakse paberilt või ekraanilt, oluline on, et loetakse.

Kasutatud allikad

- Afanasjev, V. (1. detsember 2011). E-raamatute mõjust kirjakultuurile. Sirp.
- Alisaari, J., Turunen, T., Kajamies, A., Korpela, M., & Hurme, T. R. (2018). Reading comprehension in digital and printed texts. L1 Educational Studies in Language and Literature, 18.
- Mangen, A., & Olivier, G. (2019). Comparing comprehension of a long text read in print book and on Kindle: Where in the text and when in the story? Frontiers in Psychology, 10, 38.
- Mangen, A., Walgermo, B. R., & Bronnick, K. (2013). Reading linear texts on paper versus computer screen: Effects on reading comprehension. International Journal of Educational Research(58), 61–68.
- Norman, E., & Furnes, B. (2016). The relationship between metacognitive experiences and learning: Is there a difference between digita and non-digital study media? Computers in Human Behavior(54), 301–309.
- Porion, A., Aparicio, X., Megalakaki, O., & Robert, A. (2016). The impact of paper-based versus computerized presentation on text comprehension and memorization. Coputers in Human Behaviour(54), 569–576.
- Rockinson-Szapkiw, A., Courduff, J., Carter, K., & Bennett, D. (2013). Electronic versus traditional print textbooks: A comparison study on the influence of university students’ learning. Computers & Education(63), 259–266.
- Siegenthaler, E., Wurtz, P., Bergamin, P., & Groner, R. (2011). Comparing reading processes on e-ink displays and print. Displays(32), 268–273.


MAURUSE AKADEEMIA KÜSITLUSE TULEMUSED

Eelmises uudiskirjas palusime Ideekalendri lugejatel vastata küsitlusele, mis aitaks meil korraldada uut koolitusformaati Mauruse Akadeemia.

Mauruse Akadeemia toimub plaani järgi 22. augustil kell 10–16 Tartus. Koolitajatena astuvad üles nii meie materjalide autorid, ideekalendri kaasautorid kui ka väliskülalised. Päeva esimeses osas toimuks kolm loengut, sellele järgneks lõuna ja pärastlõunal jätkaksime nelja töötoa, paneeldiskussiooni ja kokkuvõttega.

Terve päev toimub paralleelselt ka lisamaterjalide ideeturg, kuhu kõik osalevad õpetajad saavad tuua enda valmistatud töölehti, õppevahendeid, juhendmaterjale jms, mida teised külastajad saavad üles pildistada või mille põhjal ideid üles kirjutada.

Koolituspäeva maksumus on 22 eurot, sisaldades ka kohvipause ja lõunasööki.

Täname kõiki vastajaid ning avaldame küsitluse tulemused, milles on näha, et enim huvi pakkuv teema on tähelepanu, keskendumine ja tajuhäired. Küsitluse tulemuste järgi saame koolituspäeva muuta sisukaks ja põnevaks, et osalejad saaksid sellest maksimaalset kasu.

kysitluse-tulemused2

Ideekalendri 39. nädal. Kuidas lugeda ja mida lugemise juures tähele panna?

Head sõbrad!

Jaanuar on jõudnud poole peale ning meie funktsionaalse lugemise kuu jätkab teemakohaselt. Lugemine on ääretult lai mõiste, millest võiks rääkida ja kirjutada väga palju. Teemasid, mille üle arutleda ja mis puudutavad vähem või rohkem meid kõiki, jagub alates lugemisoskuse kujunemisest kuni süsteemsete tehnikateni välja. Suurim mure meie õpilaste seas aga on ilmselt vähene huvi lugemise vastu. Koolis peab raamatuid lugema, aga ei taha. Pärast keskkooli lõppu aga hakkavad senistel lugemishuvitutel tekkima peaaegu iseenesest raamatud riiulisse või öökapi peale. Lugemine on järsku mõnus, tore, arendav ja rahustav tegevus. Keegi ei sunni, ei kontrolli ega hinda lugeja arvamust õigeks või valeks.

Kuidas lugemine nauditavaks muuta ning mida sealjuures tähele panna, saab lugeda Oliver Ämariku ja Sander Pelisaare blogipostitusest. Need kaks üliõpilast on aktiivsed lugemise propageerijad ning loodavad oma raamatusoovituste, kirjanduse ja lugemise teemaliste postitustega populariseerida lugemist ning julgustada lehe jälgijaid avaldama oma arvamust ja mõtteid raamatute kohta, mida nad lugenud on.

Head lugemist!


 

Tähelepanu!

Kirjastus Maurus kavandab sel suvel esimest korda koolitusformaati Mauruse Akadeemia ning sellega seoses ootame teie tagasisidet, kuidas see päev osalejatele võimalikult huvitavaks muuta. Ootame kõiki lugejaid vastama küsitlusele ning andma oma panus selle päeva sisukaks muutmisele.

Küsimustikule saab vastata kuni 22. jaanuarini 2019.

Täida küsitlusvorm siin!


 

Kuidas lugeda ja mida lugemise juures tähele panna?

Artikkel on pärit blogist In Libris Libertas, milles üliõpilased Oliver Ämarik ja Sander Pelisaar lugemist propageerivad.

Esiteks tuleb muidugi selgeks mõelda, miks sa raamatu võtad ja lugema hakkad. Kui lugemise ajendiks on üksnes igavus ja ajaviide, siis ei ole ka erinevate tehnikate kasutamine lugemise käigus väga asjakohane. Järgnev postitus on eelkõige mõeldud abimaterjaliks lugejatele, kes harrastavad n-ö aktiivset lugemist ning kelle eesmärgiks on tekstist kaasa võtta uusi ideid ja teadmisi – kuidas neid mäletada ka pärast raamatu sulgemist?

Eelmisest lõigust saame kohe välja noppida esimese mõiste – aktiivne lugemine, mis see on? Aktiivse lugemise olemus avaldub eelkõige lugeja kaasatuses (inglise keeles on selle kohta hea sõna, „engagement“) ehk teisisõnu, kui hõivatud lugeja oma materjaliga on. Passiivne lugeja, kes loeb aastaga läbi terve raamatukogu, ei erine sugugi passiivsest lugejast, kes loeb aastas viis raamatut. Küll aga erineb neist mõlemast aktiivne lugeja – kvaliteedi ja kvantiteedi olelusvõitluses jääb peale kvaliteet. Lugemine, nagu ka kõik teised tegevused, vajab aega – aeg on investeering ning kindlasti pole lugeja jaoks aeg lõputu. Seega tasuks kindlasti mõelda, kuidas maksimeerida seda investeeringut, mille saame, kui korrutame lugemise ajaga.

Kohe alguses soovitan maha kriipsutada igasugused kiirlugemise tehnikad, mis on välja töötatud eelkõige kvantiteedi arendamiseks. Ostes või laenutades raamatu ning töötades selle läbi viisil, et loen iga lehekülje esimese ja viimase lõigu, tekib kohe küsimus, et milleks üldse. Kas lugeja loeb raamatut sellepärast, et saaks hiljem võidurõõmus vastu rinda taguda ning teada anda, et ta on selle läbi lugenud? Kui nii, siis ei teeni lugemine kindlasti oma eesmärki. Lugemise eesmärk võiks olla silla loomine teose autoriga ning tema poolt kujutatud tegelastega. Ma olen ise alati lugemist mõtestanud kui empaatiavõime arendamist ning üht parimat viisi, kuidas seda oskust eneses arendada. Seda eelkõige lugedes ilukirjanduslikke tekste. Loomulikult võib sama mõtet rakendada ka aimekirjanduslike teoste peal, kuid siis ei tasu ka kohkuda sellest, kui lugemine ja mõtlemine liigub metatasandile. Lugedes teost füüsikast, võib see tähendada, et lugeja proovib end samastada gravitatsioonivälja või kvarkidega. Mõtteharjutus seegi ning üldse mitte kergete killast.

Juba tekkiski meie arutellu sisse järgmine teema – mida lugeda ja kas kõiki tekste peaks lugema samamoodi, rakendades sarnaseid mudeleid? Viimasele küsimusele leidsime juba põgusalt vastuse, et erinevad žanrid võivad vajada ka erinevat lähenemist, mõeldes aktiivse lugemise peale. Küsimus, mida lugeda, on meil aga veel käsitlemata. Lihtne vastus on, et loe mida tahad. Esialgu väga lihtsakoelise vastuse taga on aga veidi peenem filosoofia. Mulle väga meeldib Naval Ravikanti vastus, kui temalt küsiti sama küsimust. Maailmas on palju inimesi, kes võivad sinu lugemisharjumusi mingisse kindlasse vakku suunata: kirjandusõpetaja, sõbrad, vanemad, minu poolest kasvõi Twitter. Naval Ravikant andis selleks puhuks aga väga elegantse vastuse: alguses võiksid sa lugemist võtta kui vaimset rämpstoitu. Sa tarbid kõike ega tee veel mingeid teadlikke valikuid. Mõne aja möödudes saad aga lugemisest ja lugemismaterjalist teadlikuks, samamoodi on sul „kõike proovides“ välja kujunenud oma eelistused. Alles pärast seda on võimalik tarbima hakata „tervislikke raamatuid“, mis sulle ka tõepoolest maitsevad ning rahuldavad maitsemeelt. Täpselt samamoodi on ka täiesti loogiline, et aja möödudes maitsemeel muutub – seetõttu ei tasu ka vägisi end sundida lugema raamatuid või žanreid, mis sulle kunagi meeldisid. Lõppude lõpuks on üks aktiivse lugemise eelduseks see, et teos, mida parajasti loed, on sulle meeltmööda ning sa näed vajadust ja tunned soovi seda lugeda. Mulle väga meeldib Wimbergi idee kirjandusest kui džunglist. See pulbitseb ja areneb, seal on läbipääsmatuid kohti, putukaid ja mülkaid. Aga seal on ka väga palju ilu ja maalilisust. Me ei peaks end kirjanduslikus mõttes piirama ainult tuulevaikse merega, meil on vaja ka raputust ning me peame ise suutma nende raputustega toime tulla ning valida endale ise teekonna.

Kohe vajab ka adresseerimist järgmine murekoht – kui ma olen teose lugemist juba alustanud, siis ma ei tohi seda pooleli jätta. See ei vasta tõele. See mitte ei võiks nii olla, vaid lausa peaks. Paljud asjad, mida inimesed tunnevad kohustuslikuna, rikuvad asja tegemise võlu ära. Lugemine võiks olla üks nendest vähestest asjadest, mille võlu ei kao ära. Selleks aga tuleb endal võimaldada seda võlu säilitada. Ära tunne, et sul on kohustus raamat lõpetada, kui saad poole peal aru, et see on igav ega paku sulle pinget. Nancy Pearl kasutab selleks näiteks n-ö viiekümne reeglit. Lase teosel endaga ja endal teosega tutvust teha ligikaudu 50 lehekülge ning otsusta pärast seda, kas raamat on väärt lõpuni lugemist või mitte. Tagajärg on mõlemal juhul positiivne – kui otsustad raamatuga jätkata, siis oli see suure tõenäosusega seda väärt, kui mitte, siis saad võtta käsile uue teose, mis võib osutuda parimaks asjaks, mida sa kunagi lugenud oled. Või kui mitte päris parimaks, siis vähemalt teoseks, mis korreleerus hetkel sinu elus toimuvaga ning andis palju häid mõtteid ning tekitas toredaid emotsioone.

Loomulikult on veel hulga asju, mis aitavad lugemist muuta efektiivsemaks ning lugejat veelgi enam kaasata. Enne teosega alustamist tasuks end kindlasti viia kurssi teose kontekstiga – eelkõige ajalis-ruumilis-kultuurilises mastaabis. Ehk teisisõnu, enne kui raamatu tõsiselt käsile võtad, katsu vastata kolmele küsimusele.

  • Mis ajal raamatu tegevus toimub?
  • Kus toimub tegevus geograafilises plaanis?
  • Milline on selle koha kultuuriline taust kirjeldatud ajahetkel?

Samuti tasub mõelda ka autori peale – miks ta pidas vajalikuks raamatu kirjutamise hetkel seda teost kirjutada. Võimalusel vii kokku autori motiiv teose sisuga. Mis võis mõjutada autorit sellist varjundit konkreetsele sündmustikule andma?

Samuti, millele juhtisin ka juba sissejuhatuses tähelepanu, mõtle sellele, miks sa seda raamatut loed. Kas see on puhas meelelahutus ja ajaviide või soovid saada mingeid kindlaid teadmisi, leida mingeid kindlaid emotsioone. Eesmärgi kindlaksmääramine muudab lugemise palju sihtotstarbelisemaks.

Niisamuti ei pääse me üle ega ümber märkmete tegemisest. Selleks on erinevaid võimalusi. Kes kritseldab lugemise käigus raamatu servale ning joonib olulisi kohti alla. Teistel on alati käepärast päevi näinud märkmik, mis sisaldab mõtteid ja väljavõtteid loetud teostest. Kolmandad kasutavad moodsaid lahendusi ning teevad täheldusi arvutisse, kus neid on lihtne organiseerida (nt Evernote). Need kõik on head lahendused ning igaüks peab leidma endale lihtsalt kõige sobivama.

Kui paar päeva või nädalat on möödunud ajast, mil sa viimase leheküljega ühele poole said, siis võta oma märkmed uuesti ette – loe need üle. Vii end hetkeks tagasi selle teose lainele, mõtle läbi, mis sa sellest raamatust said ja kas sul on sellest teosest endaga midagi kaasa võtta. Samuti võid kirja panna, mis olid sinu jaoks need kolm või viis peamist mõtet või ideed, mida autor sinu meelest edasi püüdis anda. Seejuures ära otsi mingeid õigeid vastuseid. Iga lugeja on erinev ning see tähendab, et igaüks meist tabab olukordi veidi teisiti. Pane kirja see, kuidas sina sellest aru saad.

 

 

Ideekalendri 38. nädal. Funktsionaalne lugemisoskus

Head sõbrad!

Kirjastus Maurus soovib kõikidele uutele ja vanadele sõpradele edukat alanud aastat ning palju õnnestumisi.

Selle aasta esimeses postituses teeme algust funktsionaalse lugemise kuuga. Teadagi on lugemisel ja lugemisel vaks vahet. Üks asi on tunda tähti ja nendest moodustunud sõnu ja lauseid lugeda, teine asi on nendest lausetest aru saada ning neid eesmärgipäraselt kasutada. Funktsionaalne lugemisoskus just seda tähendabki – oskust lugeda teksti, sellest aru saada ja võimekust selle abil ülesannet lahendada. Lugemine võib tunduda elementaarse oskusena, kuid eesmärgipärane lugemine, ülesannete lahendamine annab teksti mõistmisele hoopis teise, sügavama mõõtme.

Selle nädala postituses avab funktsionaalse lugemise teemat Keeni põhikooli õpetaja Pilve Kängsepp, kes on kirjutanud doktoritöö teemal „Küsimuste esitamine kui võimalus toetada õpilaste arusaamist loetust“.

Et funktsionaalset lugemisoskust varakult praktiseerida, oleme postitusse lisanud kaks harjutust Tuuli Koitjärve raamatust „Lahe lugeda, mõnus mõtelda“.

Head avastamist!


 

Funktsionaalne lugemisoskus

Teksti autor Pilve Kängsepp, Keeni põhikooli õpetaja

 

Funktsionaalse lugemise mõiste

Inimeste isiklike eesmärkide saavutamine, teadmiste avardamine ning osalemine ja tegutsemine ühiskonna liikmena põhineb suures osas suutlikkusel kasutada ja mõista kirjalikke tekste. Seda võimet nimetatakse funktsionaalseks lugemisoskuseks1. Infoühiskonnas luuakse suurem osa väärtusi innovatsiooni kaudu, see aga eeldab eeskujulikke infotöötlusoskusi, võimet uusi ideid levitada, pidevalt õppida ja ennast arendada. Mõistma peab ka elektroonilisi tekste. Kõik see põhineb funktsionaalsel keelepädevusel, mille üks komponent on funktsionaalne lugemisoskus.

Martin Ehala käsitleb lugemisoskust funktsionaalse keeleoskuse üldise võimekuse ühe komponendina. Funktsionaalsel keeleoskusel, sealhulgas lugemisoskusel on tehniline ja funktsionaalne mõõde. Lugemisoskuse tehniline mõõde avaldub tehnilise lugemisoskusena. Tehniline lugemisoskus peab olema omandatud algklassides. Lugemisoskuse funktsionaalne mõõde aga osutab võimele rakendada lugemisoskust eesmärkide saavutamiseks, kuid selleks on vaja loetust aru saada.2

Nõuded funktsionaalsele lugemisoskusele

Põhikooli valdkonnaraamatus „Eesti keel ja kirjandus“3 märgitakse, et kolmanda klassi lõpetaja töötab tekstiga õpetaja juhiste alusel, mõistab suulisi ja kirjalikke küsimusi ning vastab nendele. Kolmanda klassi lõpetajalt eeldatakse muu hulgas lihtsa plaani, tabeli, diagrammi ja kaardi mõistmist. Teise kooliastme alguseks peab õpilane olema omandanud sellise lugemisoskuse, mis võimaldab saada infot tekstist kätte, seda kriitiliselt läbi töötada, järeldusi teha ja uut teavet luua.3

Kuigi PISA testides olid Eesti õpilaste tulemused üldjuhul head ja tase lugemises oli võrreldes 2009. aastaga tõusnud 5%, siis ikkagi umbes 8,3% õpilastest ei ole saavutanud baastaset4. Õpilastel, kes baastasemini ei jõua, on raskusi tekstiosa tähenduse väljatoomise ning seoste leidmisega teksti ja tekstiväliste teadmiste vahel. Seega leidub õpilaste hulgas kindlasti neid, kellel on raskusi loetust arusaamisega ja kellele oleks seetõttu vaja arusaamisega lugemist õpetada.

Mis mõjutab funktsionaalset lugemisoskust?

Funktsionaalne lugemisoskus, mille üheks komponendiks on loetust arusaamine, on oskus, mille aluseks on keerulised psüühilised protsessid. Kuna informatsiooni vastuvõtmine ja töötlemine põhineb paljude psüühiliste protsesside aktiveerimisel, tuleks vaadelda ka informatsiooni vastuvõtmist ja töötlemist töömälus ning informatsiooni talletamist pikaajalises mälus. Arusaamisega lugemist käsitledes tuleb arvestada ka sellega kaasnevaid protsesse ja arusaamise tasandeid. Teksti mõistmine toimub sõnade, lausete ja tervikteksti tasandil. Eri tasanditel tekstist arusaamisega kaasnevad erinevad vaimsed toimingud. Sõnade mõistmine eeldab võimet seostada kokku loetud sõna tähendusega. Lausete mõistmiseks tuleb peale sõnade saada aru ka sõnadevahelistest seostest. Teksti või lõigu mõistmiseks on vaja võimet seostada lausetes kajastuvad mõtted nii, et lugejal aktiveeruksid nende laiemad tähendused ja vastavad kujutluspildid. Tähtis osa on arusaamisega lugemise meetoditel ja tegevusjuhenditel.

Õppetööd korraldades

Õppetööd korraldades peab õpetaja võtma arvesse tervet klassi, aga ka õpilaste rühmade vajadusi, lähtudes õpilaste eripärast. Selleks peavad olema õpetajal teadmised, kuidas toimub informatsiooni vastuvõtmine ja töötlemine mälus. Samuti on vaja mõista, missugused tegurid mõjutavad loetust arusaamist. Järelduste tegemiseks teksti põhjal on vaja luua seosed teksti ja taustteadmiste vahel. Järelduste tegemist toetavad küsimused. Õpilased, kellel pole lugemisega raskusi, esitavad endale lugemise ajal ise küsimusi. Aga ka õpilastele, kes teksti mõistmisega toime ei tule, tuleb õpetada tekstiga töötamise oskusi. Kõike lugemisoskusega seonduvat peetakse enamasti emakeeleõpetaja ülesandeks. Tegelikult peaks seda oskust õpetama kõikides ainetundides lähtuvalt aine metoodikast5.

Viidatud allikad

1. Paris, S. G., & Hamilton, E. E. (2009). The roots of reading comprehension instruction. In S.E Israel & G.G.Duffy (Eds.), Handbook of research on reading comprehension (pp. 3–31). NewYork: Routledge.

2. Ehala, M. (2010). Uus emakeeleõpetus. Funktsionaalse lugemisoskuse arendamine-videoloeng. Külastatud aadressil http://video.ut.ee/producer/2010/Martin_Ehala/10.03.2010_presio/ .

3. Kadakas, M. (toim.) (2015). Põhikooli valdkonnaraamat. Eesti keel ja kirjandus. Kättesaadav: http://vana.oppekava.ee/index.php/P%C3%B5hikooli_valdkonnaraamat_EESTI_KEEL_JA_KIRJANDUS

4. Pisa (2015). Eesti tulemused. Haridus- ja Teadusministeerium. https://www.hm.ee/sites/default/files/pisa_2015_final_veebivaatamiseks_0.pdf

5. Kängsepp, P. (2014). Küsimuste kasutamine kui võimalus toetada õpilaste arusaamist loetust. Tartu: Sotsiaal- ja Haridusteaduskond, Haridusteaduste Instituut, Tartu ülikool.


 

Harjutused funktsionaalse lugemisoskuse arendamiseks

Funktsionaalne lugemisoskus on äärmiselt oluline üldoskus, mille arendamisega tuleks alustada juba I kooliastmes. Sarjast “Hea tunni võti” on ilmunud kaks funktsionaalse lugemisoskuse arendamiseks mõeldud töölehtede ja lisamaterjalide kogumikku “Lahe lugeda, mõnus mõtelda”. Kogumike autor on Tuuli Koitjärv ja need on mõeldud I ja II kooliastmele.

unnamed (1)

unnamed (2)

Ideekalendri 37. nädal. Sotsiaalsed oskused loomariigis

Head sõbrad!

Kalendriaastaga koos hakkab läbi saama ka Mauruse Ideekalendri esimene ja väga edukas aasta. Oleme artiklite, videoklippide ja teemakohaste töölehtede abil käsitlenud väga erinevaid teemasid – eesmärkide püstitamisest ja kritseldamisest loovkirjutamise ja liikumisharjumusteni välja. Kõik 37 uudiskirja koos videoblogide ja 103 töölehega on saanud teoks tänu teie toetusele ja tagasisidele.

Aasta viimases postituses teeme juttu armastatud zoosemiootiku, etoloogi, paleontoloogi ja mütoloogi Aleksei Turovskiga. Räägime sotsiaalsetest oskustest ja hoolimisest loomariigis. Sellest, kuidas kujunevad suhted, kuidas luuakse ja antakse edasi geneetilist pärandit. Jõuludeks soovib Aleksei Turovski, et me õpiksime üksteist ja ümbritsevat usaldama. Kui valitseks üleüldine usaldus, oleks suur osa maailma probleemidest lahendatud.

Tänases videoblogis räägib Tartu Karlova kooli klassiõpetaja Killu Teras väärtustest, empaatiast ja südamega vaatamise oskusest.

Imelist jõuluaega, rõõmsat aastalõppu ja kohtumiseni juba 8. jaanuaril!

Teie Maurus


SOTSIAALSED OSKUSED LOOMARIIGIS

Aleksei Turovskiga ajas juttu Britta Roosileht

Meie planeedi biosfääris elavate loomade hulgas pole ükski loom üksi. Üksi on ehk loomast tehtud topis, kuid ka see on kaheldav, sest kui koid on ennast topise sisse söönud, on ka topis koosluses. Koosluses elamine nõuab aga suhete ülesehitamist. Suhted peavad olema stabiilsed, kindlad ja võimalikult optimeeritult paika pandud.

Kuidas neid suhteid siis ehitatakse?

Eelkõige otsitakse, saadakse, analüüsitakse, uuritakse ja kasutatakse muljeid. Vajadus muljete järele on kõige olulisem neist vajadustest, mis käivitavad ja reguleerivad käitumist, kui loom sünnib, ning viimane, millega ta sureb. Muljeid kogub juba embrüo emaüsas ja muna sees alles formeeruv linnu-, krokodilli-, mao- või kalapoeg. Muljeid kogutakse kogu elu jooksul pidevalt, et ennast kaitsta, söönuks saada, leida sotsiaalseid partnereid, paljuneda, järglaste eest hoolitseda ja neid õpetada. Oma lapsi peavad õpetama kõik püsisoojased loomaliigid – kõrgemad selgroogsed, linnud ja imetajad. Kui me oma lapsi pidevalt ja aktiivselt ei õpeta, ei jää nad ellu ega saada neid ka edu.

Iga loom õpib. Ma ei anna pead amööbi eest, aga olen täiesti veendunud, et ka tema sensibiliseerub ja õpib vältima mingisuguseid märgilisi signaale keskkonnas, et mitte ära küpseda või mitte soolašokki saada. Kahtlemata õpivad ka kõik putukad ja ämblikud.

Minapilt

Kognitiivsed etoloogid tegid hiljuti kindlaks, et šimpansid, elevandid, harakad, delfiinid ja veel mõned loomad (uuriti rohkem kui kaheksat liiki), tunnevad ennast lõpuks peeglist ära. Oletused olid juba ammu, jätkuvalt on palju küsimärke, kuid korralike eksperimentide tulemusena ei ole selles enam mingit kahtlust. Minapildi, mille poolest teised loomad inimesest erinevad, erinevusi on viimase 60–70 aasta jooksul jäänud aina vähemaks. Minapilt on ilmselt kõigil olemas.

Kommunikatsioon ja keel

Sellist kontseptuaalset mõtlemist, nagu on inimesel, me loomadel siiski veel ei tea, aga anname endale aru, et tegelikult teame üldse väga vähe teiste liikide kommunikatsioonisüsteemidest ja just märgisüsteemi kasutamisest suhtlemisprotsessides. Märkide tähendused on kõrgemate loomade kogu kommunikatsiooni aluseks. Meie mõtleme sõnade abil, mis on kõige kõrgema tasandi märgid ehk sümbolid ja iga sümboli tähendus on kokkuleppeline. Muidugi on olemas ka sellised sõnad, mis on tegelikult imitatsioonid. Kukk ütleb kikerikii, või vene keeles kukerikuu, või ütleb ta seda, nagu on öelnud paar tuhat aastat – kukeleegu. Täiesti omaette sõna. Inglise keeles lausa cock-a-doodle-dee. Natuke sarnasust neil sõnadel on, aga kindlasti on need tähenduse ja kindla vormiga imitatsioonid. Loomadel on samuti dialektid, nende kommunikatsioonisüsteemid kujunevad välja suhtlemise käigus.

Zoosemiootika on alles lapsekingades. On teada, et Winnipegi piirkonnas Kanadas aastasadu elavad hundid suudavad saata 300 eri sõnumit ainult erineval toonil kõlava ulgumisega, aga selle juurde käib ka niutsumine, urisemine ja haukumine. Ka koera haukumine pärineb hundist, kuid 25 000 aastaga on kodukoeraks saanud üle mõistuse valju haukumisega isendid. Päris hundid, kes elavad looduses ja sellist haukumist kuulevad, ruttavad seda sigadust lõpetama. Me ei peaks toitma müüti, et hundid tapavad koeri sellepärast, et viimased on eriti maitsvad. Tapetakse sellepärast, et koerad ajavad oma käitumisega hundid absoluutselt hulluks, hirmutavad kilomeetrite raadiuses kõik saakloomad ära ja teevad elu ning helide interneti täiesti ebausaldusväärseks.

Turvalisus

Rääkides loomade võimetest, käitumise nüanssidest ja omadustest, millele on rajatud õppimine ja õpetamine, jõuame hoolimise avaldumiseni kõige otsemat teed. Loomadel on olemas kõik peamised emotsioonid, mis meilgi, pärisinimese liigi esindajatel: hirm, rahulolu, vaimustus, raev ja heaolu ehk mõnulemisega seotud emotsioonid. Vabalt elava looma elus on eriti tähtis leida mingisugunegi stabiilsus ressursside kasutamisel. Kindlasti on sellega seotud looma kodu, mille otsingud võivad võtta aastaid. Näiteks on tiigril ja leopardil natuke lihtsam – nad orienteeruvad isaste isendite kindlalt märgistatud piiridega territooriumide järgi ja loovad selle põhjal oma märgistatud ja markeeritud territooriumid. Selles märgistatud piiride võrgustikus otsivad nad ala, mis on päris kaugel teiste poolt märgistatud alade piiridest. Kui ema on peenikese perega metsas, on tema territoorium üsna väike, aga ta õpetab oma lapsi kaua ja vajab selleks suurt ala. Muide, tüdrukuid õpetatakse 1,5–2 aasta võrra kauem, kuna tüdrukud peavad parema väljaõppe saama.

Pedagoogika

Loomulikult tuleb lapsi kaitsta ja selleks on vaja sotsiaalsed oskused konflikte ennetavalt selgeks õppida. Loomariigis on range reegel – mommy means business. Emakaru, -tiiger, -leopard jpt näitavad, kuidas panna paika isaseid ja teisi emaseid. Iial ära jända emastega, sest see lõpeb varem või hiljem, aga alati halvasti. Imetajate klassis õpetavad üldiselt emased oma lapsi ja hoolitsevad nende eest. Isahunt toob toidu maos või lõugade vahel oma prouale, mitte lastele. Ka õppevahendid, näiteks kahekorra keeratud lõugadega poolelusa roti, kes ei saa hammustada, toob ta proua kätte.

Imetajate väikesed lapsed söövad emapiima. Orangutani laps saab emapiima kaheksanda eluaastani, loomulikult sööb ta muid asju ka, aga emal peab lapse jaoks olema sünteesitud, optimaalne ja kõige parem toit. See tähendab, et ema peab oskama toita ükskõik millistes tingimustes.

Isased õpetajad, kes teevad lastega absoluutselt kõike vajalikku (kaitsevad, hooldavad, kammivad, hoolitsevad puhtuse eest, toidavad ja õpetavad), on ainult meie seltsi liikidel – primaatidel. Kasvatus ja pedagoogika nõuavad, et isased õpiksid väga palju eluliselt tarku asju ja kasutama eelkõige oma instinkte ehk kaasasündinud programmvarustust.

Kuidas sa õpetad kedagi, kellest sa ei hooli? Kuidas sa õpid, kui sa ei hooli teistest õpilastest? Hoolimine on üksteisega arvestamine väga mitmekesisel moel. Loomulikult õpivad loomad mängides ja iga mäng on õppeprotsess. Mängud on eluliselt tähtsate võtete, käitumisvormide sooritamine ilma, et see lõpeks konkreetse sündmusega. Mäng peab kokkuvõttes jõudma mingile tulemusele, mis on tinglik ja kokku lepitud (inimese puhul sõnaliselt-keeleliselt kokku lepitud).

Käitumisvormide väljakujunemine on noorte loomade pärusmaa. Kvalitatiivselt uusi asju õpivad kindlasti ka linnud, natuke ka noored roomajad, kalad ja krokodillid. Nende vanemad ei näita lastele, kuidas tuleb mingis konkreetses olukorras käituda ega keela lapsi üheski olukorras. Lapsed õpivad eranditult katse-eksitusmeetodil. Paljudel liikidel, kaladel ja roomajatel, ka putukatel ja ämblikel on see meetod laiendatud selle poolest, et vanemad on õppeolukorras laste juures. Laps teeb vigu ja suur emake loodus kasutab lihtsat metoodikat – esimese tõsise vea peale lüüakse õpilane laiaks. Kas niimoodi saab õppida? Ja kuidas veel, kui sul on selline ülitähtis omadus nagu empaatia – kaasatajumise võime! Krokodill Peeter ei vaadanud tema peale langenud varju tõttu üles, aga pea kohal tiirutas Antigone kurg. Krokodill peab ohu korral kohe vette sukelduma, aga Peeter vaatas hoopis konna, matsutas suud ja unustas, et tuleb vaadata, mida need pikad ja ohtlikud varjud tähendavad. Proua Krokodilliine näeb seda kõike ja käratab kurele sellise sõna, et see peatub järgmisena mitte lähemal kui Pakistanis. Aktiivne pedagoogika on absoluutselt ja vältimatult ellujäämise aluseks.

Hoolivuse ja teineteise hoidmise parimaks ja ilmekaimaks näiteks on minu meelest aarad. Paar on koos igas mõttes, ka füüsilises. Istudes on nad teineteisest sentimeetri kaugusel ja lendavad nii, et hoosulgede tipud on paari sentimeetri kaugusel teineteise omadest ning jätkavad samamoodi 50 aastat ja kauemgi. Aarade lapsed on vanematega koos seni, kuni loovad oma pered ja ka siis hoiavad nad oma vanematega ühendust. Näiteks igas sini-kollase aara parves on näha, kes on papa-mamma. Lapsed – suured ja tugevad linnud – kiirustavad ees minema, aga neil on võimas hääl ning nad suudavad suhelda suurte vahemaade tagant. Siis tullakse jälle kokku. Milline vaatepilt, milline hoolimine! Kui üks paariline sureb, siis ei anna lesk laipa ära, vaid püüab teda erilise, paljanditelt ja libedakallastelt kogutud saviga ravida. Linnud kasutavad sellist savi mürgiste marjade ja seemnete söömise järel vastumürgina. Aara topib savi kaasa laibale suhu ja toob oma nokaga talle vett lisaks. Üldiselt linnud väga palju jooma ei pea, aga kui on paha olla, aitab vesi alati, just mürgistuste puhul. Aara lesk üritabki nende võtetega oma kaasat ellu äratada.

Armastus ja hoolimine

Võtame filosoofilised kategooriaid – näiteks Immanuel Kanti antinoomiad või Hegeli ja Herderi filosoofilised põhimõttelised alused – ja näeme, et on kaks kategooriat, mida ühemõtteliselt defineerida ei ole võimalik. Need on vabadus ja armastus. Vabadust on kergem defineerida kui armastust. Vähemalt kirjeldades vabaduse olukordi – vabadus millestki või millegi jaoks. Mittevabaduse märkide suhtes on inimene ülitundlik. Ta tuleb loomaaeda ja näeb lukke, trelle, võrke, kinniseid uksi, klaastakistusi ja loomi nende taga ning teeb järelduse, et kuna vaesed loomad kõnnivad seal edasi-tagasi, siis on nad ahastuses ja igatsevad vabadusse. See on inimesele kui loovale loomale väga omane – ta loob seletusi ja müüte, sest teisiti ta elada ei saa. Loom aga hoiab sellise liikumisega ennast lihtsalt vormis, samal ajal kui inimene läheb jõusaali ja maksab oma vormisoleku eest. Loomadel on kõik väga lihtne, inimene nõuab aga seletusi.

Hoolivuse ja armastusega on sama lugu. Inimene on väga kiire ja usin analoogiate otsija, väljamõtleja ja looja ning üldiselt ei anna ta endale aru, et analoogiad ei tõesta mitte midagi. Tõestuseks on vaja homoloogilisi nähtusi, mis on geneetilist päritolu ja põlvnemise poolest sarnased. Nii et kas loomadel on armastus? Ma olen kindel, et on. Ja hoolivus? Loomulikult! Omi ei anta välja ja omade eest hoolitsetakse, sest muidu ei teki geenidel isegi võimalust saada surematuks – aga geenid tahavad olla surematud.

Kõik loomad on edukad siis, kui nad kasvatavad oma lapsi aktiivselt, keelates asju, mida ei tohi ette võtta või teha, ja provotseerivad neid eksima. See on mäng kõige hiilgavamas mõistes. Eelpool rääkisime poolelusast rotist, kelle isahunt proua kätte õppevahendiks tõi. Ema loob olukorra, kus hundikutsikas läheneb veel elusale närilisele. Õppimise käigus tehakse kõik selliselt, et ema saaks last keelata-õpetada nii, et ühest korrast jääks eluks ajaks meelde – suuga närilisi puutuda ei tohi! Poolelus näriline hammustab koonu piirkonda, kus on kõige suurem ja kiirem vereringlus, ja võib nakatada mõne surmava haigusega. Lapsi provotseeritakse tegema midagi niisugust, mida teha ei tohi, ja siis saab neid keelata nii, et nad saavad kohe antud olukorrast aru. Selline keelamine on kõige võimsam pedagoogiline motivaator üldse. Loomake satub vaimustusse, et nii ei tohi, ja uurib edasi, et kuidas siis tohib. Ema näitabki ning seda tundi kordama ei pea.

Koostööst usalduseni

Side õpilase ja õpetaja vahele jääb eluks ajaks. Me alustasime mängust kui kõige tähtsamast pedagoogilisest olukorrast. Kui sa oled suur kiskja ja mängid jahipidamist, jääb mäng mänguks siis, kui sa ei tapa oma mängukaaslasi. Tappa ehk siis olukord lõpuni viia on oluliselt lihtsam. Näiteks hüäänil, kelle lõuad suudavad jahvatada igasuguseid luid, tuleb õppida küttima nii, et tema õppekaaslasteks on õed ja vennad ning õpetaja on vana-vana-vaarema, matriarh. Nad jäävad kogu eluks oma perega seotuks.

Inimest huvitab kõige rohkem inimene, ükskõik, mida ta siis parasjagu uurib. Loomulikult huvitavad inimest inimese sotsiaalsuse tüüpi nähtused.

Loomariigis on kolme tüüpi sotsiaalsust: korallide koloonia (nad on interaktsioonis, vahetavad informatsiooni, tegutsevad väga sünkroniseeritult, sessiivsed loomad), sipelgad (väga keeruline organism, võtab otsuseid vastu ja liigub vabalt, aga ei suuda iial omaette üksinda elada), superorganismid, väga autonoomsete organitega, pereorganismid (termiidid, ühiskondlikud mesilased ja kõrgemad herilaslased, kes teevad paberist pesad). Kas neil on armastus? Seda on raske väita, sest meil pole ühemõttelist ja loomariigi kohta käivat universaalset definitsiooni selle kohta. Inimeste tüübi sotsiaalsust näeme lindudel, krokodillidel (teevad koostööd, puhkavad koos), maolistel, rästiklastel, imetajatel. Sotsiaalsuse erinevaid tüüpe ja vorme on väga palju, aga nad on siiski kõik inimese sotsiaalsusega mingil määral võrreldavad. Võrdluse tähtsaimaks aluseks, isegi instrumendiks on asjaolu, kas antud liigi esindajad teevad koostööd, võttes vastu elu väljakutseid. Kas nad teevad koostööd, jaotades erinevaid funktsioone omavahel vastavalt võimetele ja oskustele ning sünkroniseerides oma tegevust? Ilves on üksildane kiskja ja läheb jahile üksinda. Toitumine on aga kiskjatele kõige ohtlikum ettevõtmine, seotud kõige suuremate väljakutsetega ja me määrame nende sotsiaalsuse just selle järgi, kas nad teevad jahipidamisel koostööd.

Lepiskloomadel on sotsiaalsuse oluliseks määrajaks turvalisus ja ehedaimaks näiteks on mäletsejad. Nad söövad 24/7 maailma vaeseimat toitu – muru. Seda on palju vaja, kuna mäletsejate seedekulgla on suur ja keeruline ning toitu on kogu aeg vaja leida, saada ja töödelda. Piisava toidu leidmiseks on vaja liikuda ja selle käigus on mäletsejad kiskjatele eriti hästi eksponeeritud. Turvalisuse tagamiseks tuleb luua olukord, kus kari saab näiteks pulli käitumisest kindlustunde ja tuge.

Sotsiaalsus, kuidas me seda ka ei määraks, on rajatud koostöövormidele. Kuid ei saa unustada ka tolerantsust ja usaldust. Ilves näiteks on ülitolerantne ja tahab teiste ilvestega suhelda. Iga noor ilveseisa on alati teretulnud iga emailvese poolt, kellel on peenike pere pesas. Noor isailves jäetakse lapsi hoidma ja ema läheb jahile, aga ema lõhnad on hõõrumise teel pandud selle noorhärra peale ja laste jaoks lõhnab ta peaaegu nagu emme ehk turvaliselt. Noor isailves ei lase pisikestel laiali roomata ega piiksatada. See on absoluutne usaldus. Usaldus on kõige tähtsam sotsiaalne oskus.

Kui mu käest küsiks jõuluvana või suur jumal, mida ma tahaksin, siis ma soovin, et kõik inimesed usaldaksid üksteist ja kõik inimesed oleksid usaldusväärsed. Muud ma ei paluks.


 

Tartu Karlova Kooli klassiõpetaja Killu Teras räägib südameülesannetest.

Ideekalendri 36. nädal. Eesti hariduse olevik ja tulevik. Mõtteid 11. väärtuskasvatuse konverentsilt

Head sõbrad!

Advendiaeg on jõudnud poole peale ning Ideekalendris on taas aeg mõtiskleda pisut sügavamatel ja silmale nähtamatutel teemadel. Sotsiaalsete oskuste kõrval on oluline osa ka väärtustel ja väärtuskasvatusel. See on miski, mida tuleb õpetada juba varases lapsepõlves ning kanda edasi haridusse. Küll aga ei tähenda väärtuskasvatus väärtuste pealesurumist või sunniviisilist õpetamist, vaid õppijal peab jääma õigus oma arvamusele ning võimalus kogemustes ise kaasa lüüa. Et õpilased saaksid ka koolis osa väärtuskasvatusest, neis kasvaks õpihimu ning nad tunneksid end sealses keskkonnas hästi, on vaja luua väärtuspõhine kommunikatsioonivõrgustik kooli, õpetajate, õpilaste ja lapsevanemate vahel.

Tartu Ülikooli Eetikakeskus korraldas möödunud nädalal 11. väärtuskasvatuse konverentsi, kus arutleti Eesti hariduse olukorda praegu ja hinnati tulevikuväljavaateid. Mauruse digitoimetaja Marili Pärtel käis uurimas, mida uut ja põnevat konverentsil räägiti, mis suunas haridus liikuda võiks ning kas ka Maurus kui õppematerjalide kirjastus saaks lisaks headele materjalidele anda panuse ka õpetajate toetamiseks.

Head lugemist ja kaasamõtlemist!


 

Eesti hariduse olevik ja tulevik. Mõtteid 11. väärtuskasvatuse konverentsilt

Teksti autor Marili Pärtel

6.–7. detsembril toimus Eesti Rahva Muuseumis Tartu Ülikooli eetikakeskuse 11. väärtuskasvatuse konverents „Eesti 2035: väärtuspõhine vaade haridusele“. TÜ kutsel olid kohal nii ülikoolide haridusspetsialistid kui ka väärtuskasvatusega teadlikult tegelevate koolide ja lasteaedade esindajad, et üheskoos arutada suundi, kuhu Eesti haridus peaks järgnevate aastakümnete jooksul liikuma. Esimene konverentsipäev oli pühendatud hetkeolukorra väljaselgitamisele ning teine tulevikuhariduse võimalikele suundadele. Teisel päeval oli lisaks ettekannetele võimalik osaleda ka kuues erinevas töötoas, mille viisid läbi hariduspraktikud nii koolidest kui ka vabakonnast.

Konverentsi ettekannete videosalvestused on kättesaadavad Eetikaveebis (https://www.eetika.ee/et/arendus/programm/ettekanded), kindlasti soovitame tutvuda ka konverentsi programmiga (https://www.eetika.ee/sites/default/files/www_ut/2018_vk11_programm_5detsember2018.pdf).

Maurusel oli rõõm saada osa konverentsi esimesest päevast. Olukord koolis huvitab meidki väga ning ettekanded tekitasid nii ideid, inspiratsiooni kui ka pisut muremõtteid.

Iga õpetaja on väärtuskasvataja!

Eetikakeskuse juhataja ja TÜ professor Margit Sutrop rõhutas oma avasõnades, et väärtuskasvatus on miski, mis toimub koolis igal juhul, ka siis, kui õpetajad seda ei teadvusta. Arvestada tuleb sedagi, et õpilased juhinduvad ennekõike täiskasvanute käitumisest, mitte niivõrd sõnadest. Seega algab väärtuskasvatus õpetaja enda väärtuste teadvustamisest, sest just need peegelduvad tema tegudes.

Professor Sutrop viitas oma avasõnades ka Austraalia Ülikooli ja Nevada Ülikooli sel sügisel avaldatud uuringule1, mis näitab tugevat seost õpilase õppeedukuse ja tema kodus leiduvate raamatute hulga vahel. Keskmises Eesti kodus on 218 raamatut, mis on palju rohkem kui näiteks keskmises Suurbritannia (143) või USA kodus (114). Selgub ka, et raamatute hulk kujundab õppimisharjumusi, mis lisaks õppeedukusele mõjuvad inimese hakkamasaamist kogu ülejäänud elu. Selles osas on olukord Eestis lausa suurepärane – meil on igal juhul learned society ehk õpihimuline ühiskond!

Suhted, suhted, suhted!

Samal ajal on probleemiks vähene koolirõõm ja seda nii õpilaste kui ka õpetajate hulgas. Katrin Aava Tallinna Ülikoolist käsitles ettekandes „Võimestav kommunikatsioon õpetajate koostöö ja enesetõhususe toetamiseks“ seda, millest tuleneb õpetaja motiveeritus ja heaolu ning kuidas seda oleks võimalik parandada. TALISe uuring näitab, et Eesti õpetajal on vähene enesetõhusus, lisaks ka professionaalse koostöö, austuse ja tunnustuse puudus. Selles olukorras ei ole ime, et paljud õpetajad ei pea koolis kuigi pikalt vastu, kuigi on alguses väga entusiastlikud. Põhjus peitub selles, et ühel inimesel on väga raske maailma muuta, meid kõiki mõjutab keskkond ning kui see ei ole positiivne ja üksteist võimestav, põlevad läbi ka kõige tugevamad ja targemad.

Oluline on mõista, et olukorra muutmiseks ei piisa ainult teadmistest. Õpetajad on enamasti teadlikud nüüdisaegse õpikäsitluse olemusest, üldpädevustest, sotsiaalsete oskuste arendamise olulisusest jne, kuid see ei tähenda, et nad seda praktiseeriksid. Rakendamise toetamiseks on tarvis tegeleda sotsiaalsete, kultuuriliste, keskkondlike ja struktuuriliste takistustega: indiviidid ja kogukonnad peavad olema tähenduslikult kaasatud sekkumistesse ja võimestatud muutuste elluviimiseks (Blue, Shove, Carmona, & Kelly, 2016, viidatud ettekandes).

Katrin Aava ja Pille Slabina on uurinud erinevate koolide kollektiive ja leidnud, et õpetajaskonnad jagunevad kolmeks.

  1. Koostöö diskursus – õpetajad tunnevad end hästi ja üksmeelse seltskonnana, on uhked oma kooli kollektiivi üle, räägivad hea meelega, mida nende koolis ette võetakse, teavad kooli eesmärki, iga õpetaja tunneb, et teda tunnustatakse süsteemselt.
  2. Konkurentsi diskursus – õpetajad on motiveeritud, kuid see tuleneb peamiselt omavahelisest konkurentsist ja/või konkurentsist teiste koolidega; oma tööst ei taheta liiga avalikult rääkida, materjale jagada jne, tuntakse, et juhtkond sunnib koostööd tegema, see on lisatöö.
  3. Võimestamata õpetaja diskursus – õpetajal puudub info selle kohta, mida teised teevad, kas koolis tehakse koostööd, tunnivaatlus on karistus- või kontrollimehhanism, tunnustus puudub.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõige olulisem on süstemaatiline omavaheline suhtlus, kogemuste ja parimate praktikate pidev jagamine. Samuti on oluline tunnustada igaüht tema pingutuste eest ja pakkuda paindlikku õpiteed igale õpetajale. Kui kuidagi on võimalik vähendada bürokraatlikke tööülesandeid, siis tekib kohe rohkem aega n-ö päris tööks, st tõeliseks koostööks.

Õppija ja õpetaja praegu ning tulevikus

Tartu Ülikooli professor Margus Pedaste ja Tallinna Ülikooli professor Katrin Poom-Valickis pidasid põhjaliku ettekande Eesti kooli olukorrast ja võimalikest lahendustest. Statistika näitab, et lähitulevikus ootavad Eesti kooli ees suured raskused – asendusvajadus on väga suur ja selleks, et tühjad õpetajakohad saaksid täidetud, peaks 100% ühe aasta gümnaasiumilõpetajatest astuma õpetajakoolitusse, selle lõpetama ja ka erialasele tööle asuma. Loomulikult ei ole selline lahendus realistlik, kuid näitlikustab probleemi suurust.

Olukorda raskendab veelgi asjaolu, et ka olemasolevate õpetajate enesetõhusus ja väärtustatuse tunne on väga madal ning suur osa praegu koolis töötavatest õpetajatest ei ole kindlad, kas nad ka kolme aasta pärast õpetajad on. Selle üheks põhjuseks on erinevused õpetajate uskumuste ja oskuste vahel. Soovitakse küll liikuda aina enam õppijakesksuse suunas, kuid õpetamistegevused jäävad siiski traditsiooniliseks, sest seda võimaldavad olemasolev koolitus ja oskused. Samuti soovivad lapsevanemad ja kooli juhtkond näha tulemusi, mida saavutatakse traditsiooniliste vahenditega. Sellega kaasneb rahulolematus olukorraga, sest eesmärkide saavutamiseks vajalikud tööriistad puuduvad ning nende omandamiseks napib aega ja võimalusi.

Paraku näitab statistika, et kuigi probleeme on omajagu, ei ole Eestis suunatud haridusse piisavalt rahalisi vahendeid, mis aitaks olukorda parandada. Finantsolukorra parandamine võimaldaks lisaks palganumbri tõstmisele normaliseerida tööaega, tekitada võimalus paarisõpetamiseks, kaasata piisavalt tugispetsialiste, ennast täiendada jne. Näiteks Lätis on probleemid üsna sarnased, kuid riiklik rahastus on olnud võrreldes muude kulutustega oluliselt suurem. Eestis seevastu tõusevad kõik muud riiklikud kulud jätkuvalt oluliselt kiiremini kui hariduskulud. Seega on väga oluline roll ka riiklikult hariduspoliitikal.

Teadlased omalt poolt näevadki olulise lahendusena õpetajate enesetäiendamisvõimaluste parandamist. Õpetaja peab olema õppiv professionaal. Kui inimene ei õpi, siis ta jääb rumalaks või vanaks, ning mida aeg edasi, seda raskem on sel juhul üldse ühiskonnas hakkama saada, sest tulevikutöögi on suure tõenäosusega ennekõike õppimine. Õppimine on aga paraku kallis, sest võtab väga palju aega. Pedaste ja Poom-Valickis pakkusid välja lahenduse, kus õpilased veedavad õpetajatega neli päeva nädalas ning viies päev on mõeldud õpilastele iseseisvaks tööks ja õpetajatele enesetäienduseks, kogemuste jagamiseks kolleegidega, planeerimiseks ja koostööks.

Ja edasi …

Järgnevad ettekanded keskendusid lahenduste leidmisele. Neid otsiti digivõimalustest; uuriti, missugune on heaolu loov kool ning kuidas haridus saab õnnelikuks teha; arutleti paindlike õpiteede võimalikkuse üle. Lisaks toimusid töötoad üldpädevustest, ennastjuhtivast õppijast, kogukonnapraktikast, huvitegevuse ja õppetöö lõimimisest, lapse arengu toetamisest ning külalisõpetajate kutsumisest tundidesse. Soovitame kindlasti ettekannetest video vahendusel osa saada, samuti tutvuda teiste TÜ Eetikakeskuse tugimaterjalidega õpetajatele. Kõik need on leitavad Eetikaveebist: https://www.eetika.ee/et/vaartusarendus/opetajale.

Meie Mauruses püüame ka omalt poolt aidata, andes välja kvaliteetseid ja inspireerivaid õppematerjale ning pakkudes õpetajatele aina rohkem tuge nende kasutamisel. Ehk saab ka õppematerjalide kirjastus aidata õpetajate koormust vähendada, et õpetajad saaks aina rohkem tegeleda koostöö ja õppimisega, olla enesekindlamad ja õnnelikumad. Just siis paraneb kogu õpetajaskonna tervis ja kasvab õpetajate kollektiivne tõhusus, mis omakorda parandab õpetajaameti mainet ja toob rohkem noori õpetajaid koolidesse. Ja loomulikult kandub õpetajate rahulolu ja motiveeritus edasi ka õpilastele!

Kui Teil tekkis mõtteid, kuidas kirjastus saaks õpetajaid rohkem aidata ja/või mida võiksime veel ühiselt ette võtta, siis Maurusesse on kõik ideed väga oodatud. Võite kirjutada aadressil marili@kirjastusmaurus.ee või otsida oma ideega sobiva valdkonna spetsialisti kontakte Mauruse kodulehelt.

1 https://www.theguardian.com/books/2018/oct/12/the-more-books-in-a-house-the-brighter-your-childs-future-study-finds?CMP=fb_gu

Ideekalendri 35. nädal. Kuidas kasvatada hoolivust ja kinkida taevatähti

Head sõbrad!

Kätte on jõudnud aasta kõige kaunim aeg. Jõuluajal märgatakse rohkem abivajajaid, tuntakse rõõmu lähedastega koosolemisest ning nauditakse lumist ilma kas kelgumäel või aknal kuuma glögi juues. Silma panevad särama ka erilised ja läbimõeldud kingitused, mis on armastusega tehtud. Just isetehtud kingitustest kiirgab kõige rohkem hoolivust ja meelespidamist, sest lisaks heale energiale on kinkija sinna sisse pannud ka tükikese südamesoojust.

Ideekalendri detsembrikuu teema on „Sotsiaalsed oskused: hoolimine ja tänulikkus“. Jõulud on parim aeg olla tänulik kõige eest, millega meid on õnnistatud, ning märgata ja hoolida tingimusteta. Selle nädala postituses mõtisklebki Viljandi Kunstikooli direktor Kadri Kallast, kuidas näidata hoolivust ning kuidas väikeste kingituste abil lähedase või sõbra meel tänutundest pakatama panna.

Tänases videoblogis teeme tagasivaate eelmise kuu tubase liikumise teemale. Vinni lasteaia Tõrukese mudilased õpivad metsloomi tundma ja teevad seda rõõmsalt läbi liikumise.

Head lugemist ja rahulikku advendiaega!


 

Kuidas kasvatada hoolivust ja kinkida taevatähti

Kadri Kallast, Viljandi Kunstikooli direktor

Kümmekond aastat tagasi viidi Eesti koolides läbi lai uurimus teemal „Kool kui arengukeskkond ja õpilase toimetulek“, mille käigus selgitati välja ka haridussüsteemi väärtushinnangud. Uuringu tulemustest selgus, et koolid olid orienteeritud mõõdetavatele väärtustele, nagu õppeedukus ja füüsiline turvalisus, ning vähem pandi rõhku nn pehmetele väärtustele, nagu hoolivus ja abivalmidus (Siinmaa 2016). Sotsiaalsete oskuste arendamise tähtsusele on õnneks üha rohkem tähelepanu hakatud juhtima. Tervise Arengu Instituut on osutanud sellele, et kehvad sotsiaalsed oskused võivad väljenduda tähelepanu- ja suhtlemisraskustes ning probleemides negatiivsete emotsioonidega hakkama saamisel, mis võib omakorda viia riskikäitumiseni (Streimann 2016). Tallinna ülikooli emeriitprofessor Leida Talts kirjutas Õpetajate Lehes, et sotsiaalsete oskuste arengu toetamist tuleb koolis akadeemilise võimekuse arendamisega koguni samaväärselt oluliseks pidada. Lühemas perspektiivis arendab see tema hinnangul oskusi, mida noor inimene vajab nii õppimiseks kui ka heaks suhtlemiseks, olemaks empaatiline ja sõbralik. Pikemas perspektiivis aitab sotsiaalsete oskuste arendamine kujuneda noorel haritud, vastutustundlikuks, vägivallavabaks ja hoolivaks täiskasvanuks. (Talts 2018)

Pilli ja pliiatsiga paremaks inimeseks

Kuidas siis ikkagi koolitundides õpilaste sotsiaalseid oskusi paremini arendada? Näiteks Tartu ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuse õppematerjalides soovitatakse sotsiaalse kompetentsi arendamiseks teha koolitundides rohkem rühmatöid, juhtumianalüüse, rollimänge, dramatiseeringuid ning lasta õpilastel üksteist õpetada. Sellal, kui üldhariduse valdkonnas veel otsitakse ja katsetatakse erinevaid võimalusi, on huviharidus järjepidevalt neid oskusi arendanud. Meeskonnatööd ei õpita ainult võistkondlike spordialade treeningutel, ühiseid pingutusi ja koordineeritud koostööd nõudvaid ülesandeid lahendatakse ka väga paljudes teistes huvihariduse valdkondades. Ilma üksteist kuulamata ei saaks muusikakooli õpilased ansamblis mängida; kui õpilased ei jagaks omavahel infot ega aitaks üksteisel probleeme lahendada, ei hakkaks robootikaringis ühiselt ehitatav robot tööle; enda visioone väljendamata ja grupiliikmete nägemusi arvestamata ei saaks kunstikooli õpilased luua terviklikku ühistööd või näitust.

Empaatiavõimet arendavad huvikoolides teatud moel kõik erialad, olenemata sellest, kas neid harrastatakse individuaalselt või rühmas, sest uut oskust omandades saab õpilane aimu pingutusest, mis millegi hästi tegemise taga peitub. Nii oskab ta kõrgemalt hinnata oma ala meistreid – ta imetleb jalgpallurit, sest teab omast kogemusest, kui raske on 90 minutit väljakul joosta, või kuulab tähelepanelikult pianisti, sest aimab, kui palju harjutustunde eelneb ühele õnnestunud kontserdile. Huvihariduse loomingulistel erialadel on eriline panus empaatia arendamisel, sest neis õpetatakse nii ümbritsevasse kõrgendatud tähelepanuga suhtumist kui ka mõistmist, et sedasama ümbrust võivad inimesed näha üsna erineval moel. Istudes maaliklassi erinevates nurkades, näeme ühte ja sama natüürmorti erineva nurga alt, märkame asjade eri tahke ning need paistavad igast ruumi servast isesuguses valguses ja värvingus. Konkreetsemalt näitelt abstraktsele üldistusele liikumine on laste õpetamisel hea taktika. Sellise lihtsa natüürmordi ülesandega saab näidata, et füüsilisi asju eri nurga alt vaadates näeme neid erinevalt ning igal vaatevinklil on oma õigus. Seeläbi on võimalik teadvustada, et niisamuti kipub olema ka nägemusega maailmast üldisemalt – ainult ühes kohas istudes süveneb veendumus, et asjad on just sellised, nagu meie vaatepunktist paistavad, ning teisiti väitjad eksivad.

Mina usun, et loominguga tegelemine, sh õpilasena lastekunstikoolis, muudab inimest mitte ainult tähelepanelikumaks, vaid ka elukeskkonna suhtes hoolivamaks. Igasuguse kunstiteose loomine tekitab austust teiste loomingu vastu, kunstiajaloo õppimine aitab hinnata kultuuriväärtusi. Olles ise pannud tükikese oma hingest mõne asja sisse seda valmistades, tunneme ära hingega tehtud asjad enda ümber – hindame käsitööna ja hoolega valmistatud esemeid ja ehitisi.

Üha lihtsam on katki läinud asju asendada uutega ning inimeste elutegevusega kaasnev jäätmete hulk on teadagi ahastamapanevalt suur. Kui auklikuks kulunud sokk või kõrva kaotanud kruus on valmistatud tehaseliinil, siis kipume arvama, et see on üks hingeta toode, mille võib pikemalt mõtlemata asendada uue samalaadsega. Inimesed on aastatuhandeid parandanud ja kasutanud esemeid ja ehitisi vaat et viimase kulumispiirini. Tööstusrevolutsioonist alates hääbub see komme aga iga põlvkonnaga üha kiiremini. Aina harvem tuleb katkisi asju vaadates pähe mõte neid parandada, mitte asendada. Missuguse maailmani seesugune tendents viib, ei taha ma ette kujutadagi – ning kardetavasti peagi ei olegi vajadust fantaasiat selleks rakendada, sest säärane tegelikkus on kätte jõudmas väga kiirelt. Kui me just ei otsusta, et see suund ei ole see, mida soovime. Me võime muuta enda käitumist ning kasvatada nooremat põlvkonda olema nii looduse kui ka loodu vastu hoolivam.

Kuidas panna tähetolm kingipakki

Hoolivust tuleb mõistagi näidata mitte ainult keskkonna, vaid ka oma kaaslaste suhtes. Seda saame väljendada erineval moel, neist aktuaalseim on detsembris kahtlemata kingituste tegemine. Selleks, et kingitus kannaks kinkija heasoovlikku energiat, hoolivust ja kiindumust, mida kingisaaja suhtes tunneme, tuleks kingitus valmistada ise. Seda ei väida ma ainult sentimentaalsetel põhjustel. Nagu teame, siis energia jäävuse seadusest järeldub, et energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise ning kandub ühelt kehalt teisele. Mehaanikaõpikus1 seisab, et kui keha annab oma energiat teisele kehale ära, saab see teine keha täpselt sama palju juurde. Voolides savist kaussi või vestes puidust nuga, võime seda seadust väikse vimkaga tõlgendades öelda, et anname selle seaduse järgi niisiis oma energiat nendele esemetele – ja see ei kao sealt ära! See võib hoopis „muunduda“ ning edasi kanduda selle kasutajale ja tema tegemistesse, millesse ta seda kaasab. Mõtle kas või sellele, kuidas kingitusse pandud energia kingisaaja kätte jõudes temani jõuab ning tema näole naeratuse toob.

Nagu Päikesesüsteem ja Maa, nii pärineme ka meie suurest tähtede plahvatusest ning koosneme seega tähetolmust2. Seega võib järeldada, et enda energiat kingituse sisse pannes, saame kinkida tähti. Kui kiindumus on nii suur, et tahaks armsamale taevatähed kinkida, siis see ei olegi nii väga keeruline, tuleb vaid oma energiat millegi loomisesse suunata. Kuid millesse oma energiat siis täpsemalt suunata? Neil, kellel pole selget käsitööhobi või kes otsivad uusi ideid loominguliseks tegevuseks, tasub uurida, mida toredat õppida ja harrastada saab. Ehk õpetab kohalik kandlemeister huvilistele pilli valmistamist või sepp lihtsamaid sepistamistöid. Vahest tegutseb lähikonnas mõni keraamikaring või hobikunstnike maaliateljee. Tasub kindlasti oma kodukandis need loovad pesad üles otsida ning nende tegemistega end kurssi viia.

Kingitusi saab valmistada loendamatutel viisidel. Ainuüksi Viljandi kunstikoolis pakume täiskasvanutele palju erinevaid kursusi, millest igaüks annab võimaluse valmistada suurepärane kingitus. Meil on keraamikaring ja maaliateljee, aga kingituseks saab vormistada ka näiteks graafika- ja nukkude meisterdamise kursustel loodut. Ent ka fotograafia, plakatikujunduse või veebidisaini kursustel omandatud oskuste abil saab erilisi kingitusi luua. Võib kinkida kallile inimesele kauni foto temast, näitamaks kui lummavana sa teda näed, või kujundada laheda plakati, mis kuulutab, kui vingeks sa teda pead, aga võib ka üles seada terve veebilehe oma perekonna kroonikate korrastamiseks.

Peaasi on leida enda jaoks väljund, mis sütitab – paneb sisemise tähesära surisema, nii et hea energia voolab vulinal loodavasse. See võib olla ka iseenda jaoks esmalt üsna ootamatu väljund. Näiteks mina olen avastanud, et mulle meeldib kingituseks valmistada lauamänge. Olen teinud mitu versiooni mängust „Reis ümber maailma“, mille mängulauale olen kandnud kingisaaja kodukandi olulised paigad ja hooned. See tegevus on osutunud minu jaoks tõeliselt sütitavaks. Kord, kui olin ostnud meisterdamiseks vajalikud asjad, tõttasin kodu poole nii kiiresti, kui jalad vähegi võtsid, jõudmata ära oodata, et saaks ometigi juba ideed teostama hakata. Ja selle naeratuse perimeeter, mis kingisaaja näol hiljem oli, ei jätnud kahtlustki, et hea energia voolas minust kingitusse ja kingitusest omakorda tema sisse.

Tänusõnad

„Aitäh!“, ütleme kingitust saades ega pane ehk tähelegi, kas oleme sel hetkel õnnelikud saadud kingituse või tänutunde pärast, mis meid valdab. Olla tänulik on olla õnnelik. Kõige raskematel aegadel oma elus omandasin hea harjumuse lõpetada iga päev loeteluga sellest, mille eest olen tänulik. Nii väikeste asjade eest selles samas päevas kui ka suurte asjade eest elus üldiselt. Mõistes, kui palju mind on halva eest hoitud ja kui palju head mulle elus on antud, tuleb alati naeratus näole, sest sisimas vallandub õnnetunne. Soovitan seda proovida sinulgi.

Autor loodab, et lugejate sekka sattunud füüsikud suhtuvad tema tõlgendustesse mehaanikaseadustest heatahtlikult.

Viidatud allikad

Siinmaa, Tähti 2016. Lapsevanemate kaasamine klassikliima loomisesse ,,Kiusamisest vabaks!“’ metoodika näitel. Tallinna Ülikool, magistritöö.

Streimann, Karin 2016. Miks on oluline arendada laste sotsiaalseid oskusi koolis? Tervise Arengu Instituudi hallatud veebikeskkond: www.terviseinfo.ee.

Talts, Leida 2018. Sotsiaalsete oskuste õpetamine aitab ennetada koolikiusamist. Õpetajate Leht, 25.05.2018

1. https://opik.fyysika.ee/index.php/book/section/1356

2. Physics.org: Are we really all made of stardust? Vaata: http://www.physics.org/article-questions.asp?id=52.

Ideekalendri 34. nädal. Kuhu sa ka ei lähe, järgi oma südant!

Head sõbrad!

November hakkab lõppema ja koos sellega võtame kokku ka ideekalendri tubase liikumise teema. Oleme kuu jooksul saanud teada palju põnevat, kuidas laste koolipäevad aktiivsemaks muuta ning kui oluline on laste jaoks üldine liikumisaktiivsus. Kuid sarnaselt lastega on see tähtis teema ka täiskasvanutele.

Tänane ideekalendri postitus räägibki eelkõige suurte inimeste liikumisest, spordist ja taastumisest. Saame tuttavaks treener Rando ja füsioterapeut Mari-Liis Kalliga, kes jagavad oma mõtteid seoses liikumisega. Selgub, et inimeste soovi sportida juhib tihti vajadus ennast tõestada, midagi saavutada või teha paremini kui varem, kuid see võib viia oma võimete ülehindamiseni ning see omakorda tervisele rohkem kahju kui kasu teha. Kõige olulisem on leida tasakaal kahe äärmuse vahel, ilma et tulevikus selle eest lõivu maksma peaks.

Ideekalendri teises loos aga teeme ülevaate põnevatest nutirakendustest, mis aitavad istuvat tööpäeva liikuvamaks muuta. Pikalt istumine, teadagi, ei ole tervisele kasulik ning need väikesed abimehed annavad märku, kui on aeg end sirutada või silmi puhata.

Detsember on Ideekalendris SOTSIAALSETE OSKUSTE, HOOLIMISE JA TÄNULIKKUSE kuu.

Head avastamist!


 

Kuhu sa ka ei lähe, järgi oma südant!

Küsis ja teksti koostas Britta Roosileht

Triatleetide treener Rando (43) ja füsioterapeut Mari-Liis Kall (35) on kindlasti üks neist abielupaaridest, keda saab iseloomustada sõnaga „supermeeskond“. Aktiivsete, rõõmsameelsete ja avatud inimestena on nad oma töö ning eraelu tihedalt liikumise ja spordiga sidunud. Väikelinnas Elvas elavas peres kasvab 11-aastane poeg.

Mari-Liis peab füsioteraapia erapraksist ja on oma eriala suur fänn, kes armastab inimestega töötamist ja usub, et iga üksiku probleemi kallal tööd tehes kasvab kogemus, tarkus ja teadmised. Erapraksis annab naisele võimaluse oma aega teadlikult jagada nii, et päevasesse aega mahuvad hobid ning lemmikspordialad – ratsutamine ja ujumine.

Rando teeb päevatööd IT-valdkonnas ja õhtuti peab treeneriametit. Nooruses aktiivselt laskesuusatamisega tegelenud Rando jõudis triatloni juurde mõni aasta tagasi, esialgu pilti ja videosid tehes. Praeguseks on ta ise läbinud kaks IRONMAN´i sarja täispikka triatloni. Treeneritöö kasvas välja soovist teisi juhendada ja oma kogemusi jagada. Rando on olnud treener ja juhendaja mitmetes treeninglaagrites ning on praegu personaaltreener nii alustavatele ja ka kogenud triatleetidele. Ta on Eesti ainus IRONMAN University poolt sertifitseeritud triatlonitreener – IRONMAN Certified Coach.

Rando kirjutab spordi- ja terviseteemalist blogi „Road to somewhere“, mille moto on: „Wherever you go, go with all your heart!“ http://rando.kall.ee/

Spordist

Rando: Spordi juurde jõuavad inimesed väga erinevaid teid pidi. Samuti varieerub see ka spordialade puhul. Tahaks uskuda ja loota, et peamiselt tõukab spordiga tegelema soov oma tervise eest rohkem hoolt kanda. Kõige rohkem tunnengi rõõmu selle üle, kui tihenevad eelkõige tervise- ning harrastussportlaste read.

Saavutussport on siit juba suur samm edasi, mida minu arvates suurem osa harrastajatest tegelikult ei peakski astuma. Spordiga tegelemine ei eelda kindlasti võistlustel osalemist – võistlemine võiks olla pigem tagajärg kui põhjus. Loomulikult soovime võistlustel testida oma võimeid, vaadata, kuhu oleme treeningutega jõudnud. Kuid väga ettevaatlikult tuleks suhtuda enda võrdlemisse n-ö naabriga. Mentaliteet, kus tahetakse end iga hinna eest parimana näidata, võiks kuuluda vaid tõsise saavutussportlase repertuaari, kuid see on kahjuks jõudnud ka harrastus- ja tervisesportlaste mõttemaailma. Tihti satun võistlustel osaledes või kaasa elades inimestega rääkima, kes siis tunnistavad, et „tegelikult pole pool aastat trenni teinud, enne võistlust käisin korra jooksmas/sõitmas“ või „tegelikult olen üldse praegu veidi tõbine“. Niimoodi võistlustel osaledes, sageli oma võimeid üle hinnates, teeme oma tervisele pikas perspektiivis rohkem kahju kui kasu.

Minu juurde jõuavad harrastajad enamasti siis, kui omal käel, mõtestamata tehtud treeningud pole ühel või teisel moel tulemusi andnud. Või soovitakse lihtsalt oma tervise eest rohkem hoolt kanda ning teha seda targalt ning eesmärgistatult.

Eesmärkidest

Rando: Naljaga pooleks võib öelda, et treeneri juurde tullakse enda eesmärkidega ning lahkutakse treeneri omadega. Tõsisemalt rääkides aga, nagu ka kõikide teiste eesmärkidega elus, peavad need olema realistlikud ning mõõdetavad. Tuleb hinnata oma füüsilist, emotsionaalset ning sotsiaalset võimekust ja valmisolekut. Sport peaks siiski toetama muud elu – pere ja töö peaksid tulema enne sporti, kui just pole tegemist professionaalse sportlasega. Seetõttu on eesmärke seades oluline hinnata, missugused on reaalsed võimalused hobiga tegeleda – tuleb hinnata ajalisi ja muid ressursse. Näiteks treenides vaid kahel päeval nädalas, ei jõua inimene tasemele, kus ta oleks valmis läbima täispikka triatloni.

Treeneri roll eesmärkide seadmise juures on juhendada, küsida raskeid küsimusi, jagada teadmisi ja kogemusi ning seejärel aidata leida piisavalt kõrged, kuid samas saavutatavad eesmärgid.

Kui inimene on varem mõne muu spordialaga tegelenud, siis on see igal juhul boonuseks, kasvõi juba seetõttu, et on olemas regulaarne sportimisharjumus. Teekond diivanilt ukseni on ju alati kõige pikem ja raskem.

Triatlon, nagu teame, koosneb kolmest erinevast spordialast: ujumine, rattasõit ning jooksmine. Kaks viimast on igaühele mingilgi moel tuttavad, ujumine on neist kolmest kõige spetsiifilisem ning sageli ka hirmutavam, kuid kindlasti õpitav ja tehtav. Triatlon on huvitav ja haarav spordiala ning sobib praktiliselt igaühele ka seetõttu, et võisteldakse väga erineva pikkusega distantsidel. Ei pea kohe eesmärgiks võtma pool- või täispika triatloni läbimist, alustada võiks kõige lühematest, n-ö harrastaja või igamehe distantsidest, kus ujumine on üldiselt vahemikus 250–400 m, rattasõit 10–20 km ning jooks 2,5–4 km. 2018. aastal läbisid oma elu esimesed harrastustriatloni distantsid näiteks kõigile tuntud Kaire Vilgats ja Annely Adermann. „Kõik on võimalik“ – see on ka IRONMANi-sarja motoks.

Enamikul juhtudel tuleb sportlane treeneri juurde mingi kindla võistluseesmärgiga – seotud konkreetse distantsi või võistlusega. Koos vaadatakse üle sportlase võimalused ning hinnatakse hetkevõimekus. Siit edasi saab juba mõelda ja suunata, kas konkreetne soov/eesmärk on saavutatav ning missugune peaks olema seda toetav treeningplaan. Plaani pannakse siis koos sisse ka põhivõistlust toetavad muud üritused ja võistlused. Kui selgub, et sportlase eesmärk on liiga optimistlik, siis vaadatakse koos üle võimalikud alternatiivsed variandid. Eriti puudutab see pool- ning täispikka triatloni, kus võistlus on ajaliselt pikk ning sõltuvus erinevatest muutujatest väga suur. Sellest tulenevalt on ka äärmiselt oluline eristada eesmärke ning ootusi. Siin saab treener sportlast samuti aidata ning juhendada.

Motivatsioonist

Rando: Pooldan mõtteviisi, et teist inimest ei ole võimalik motiveerida. Motivatsioon peab tulema inimese enda seest, olema see tuli, mis kannustab ja edasi viib.

Pean ennast üsna suure kohusetundega inimeseks ja mis sporti ning treeninguid puudutab, siis ka väga motiveeritud. Kui plaanis on raske või vastumeelne treening, siis tuleb see ära teha. Abiks on kindlasti ka õige eesmärgistamine. Sel kevadel tabas mind aga üsna levinud jalavigastus, mistõttu pidin tegema jooksmises pausi ning ümber mõtlema oma hooaja plaanid. Poleks iial uskunud, et mind võiks tabada motivatsioonikriis. Nii aga juhtus, eesmärgid kadusid ja koos nendega ka siht ning soov treenida. Motivatsiooni kaotamine ning sellega toimetulek on kindlasti teema, kus juhendajast-treenerist on abi. Kogenud treener aitab vigastusperioodil leida uued eesmärgid, alternatiivsed treeningmeetodid. Triatlon on selles suhtes hea spordiala, et kui ühte asja pole võimalik teha, siis teistega saab ikkagi jätkata – kui näiteks joosta ei saa, siis ujuda ning rattaga sõita saab ikka. Võimalus on võistlustel osaleda näiteks võistkonna koosseisus. Kõige hullem on sellises olukorras jääda ennast haletsema. Hea treener või juhendaja on ka psühholoog, kes aitab sportlasel emotsionaalselt taas joonele saada.

Saavutusspordist

Rando: Kui professionaalsed sportlased välja jätta, siis võib spordiga tegelevad inimesed laias laastus kaheks jagada – tervisesportlased ning harrastajad. Harrastajad on selline seltskond inimesi, kes kuuluvad juba mingi klubi või ühenduse liikmeskonda ning tegelevad regulaarselt spordiga.

Saavutussport on juba samm edasi, mille peaks astuma eelkõige teadlik ning eesmärgipäraselt ja targalt treeniv sportlane. Kahjuks, nagu juba ka eelpool mainisin, astuvad inimesed selle sammu kas liiga vara või valedel ajenditel. Üldiselt küll teatakse, et liikumine on tervisele hea, kuid samas tehakse endale liiga ülemäära suure intensiivsuse või koormusega. Üldine teadlikkus spordiga tegelemise osas jätab soovida, mõneti on probleemiks ka soov saada kiireid tulemusi ning tean-ise-kõige-paremini-suhtumine. Kaasaegses ühendatud maailmas on infomüra väga suur, lihtne on kinni haarata umbisikulistest ja anonüümsetest netiallikatest. Siinkohal annaks üsna palju ära teha erinevate teavitus- ning koolituskampaaniatega, kus reaalsed inimesed jagavad päris kogemust, kuid need peaksid olema regulaarsed ning inimesele lähedal.

Füsioteraapiast

Mari-Liis: Füsioteraapia on taastusravi üks osa. Füsioterapeudi vastuvõtule jõuavad kõige sagedamini inimesed, kes vajavad abi keha taastamisel, näiteks operatsiooni-, trauma- või spordivigastuste järgselt. Sagedasti otsitakse abi krooniliste liigeshaigustega toimetulekul. Väga paljud täiskasvanud kannatavad sundasendist tingitud lihaspingete ja nendest tulenevate vaevuste käes. Inimesed alahindavad sundasendite mõju tervisele. Füsioterapeudid tegelevad ka laste ja vanuritega, töövaldkond on väga lai.

Meie esimene, kõige olulisem ülesanne on inimene ära kuulata, vajadusel koostada raviplaan ja viia see koos patsiendiga ellu. Hea koostöö patsiendi-kliendi ja terapeudi vahel on see, mis tagab tulemuse.
Füsioterapeutide töövahenditeks on terapeutilised harjutused, massaaž, kinesioteipimine, elektriravi, soojaravi jne.

Ma arvan, et igal inimesel võiks olla n-ö oma füsio, kelle poole vajadusel pöörduda. Perearstidel on suur koormus ja pöördudes oma tuttava füsio poole, saab patsient oma keha tugiliikumisaparaati puudutavad vastused ja lahendused kiirelt kätte. Olen alati julgustanud patsiente küsimustega füsioterapeudi poole pöörduma. Eriti kehtib see nõuanne harrastussportlastele, kellel varem või hiljem oleks mõistlik füsioterapeudi konsultatsioonile ilmuda.

Rando: Sportimine ja taastumine käivad koos nagu sukk ja saabas. Teada on, et keha füüsiline areng ei toimu mitte füüsilise koormuse ajal, vaid taastudes. Seetõttu on taastumise ja füüsilise koormuse õige vahekord väga tähtis. Siinkohal saab taaskord treener sportlasele abiks olla oma teadmiste ning kogemusega. Treeningutel peabki raske ja sageli ka valus olema, vastasel juhul me ei saada kehale signaale, et lihaseid tuleb n-ö järele aidata. Kuid see tegevus peab olema mõtestatud ning õiges vahekorras taastumise ning lihtsate treeningutega.

Hea taastumise ja taastamise juurde käivad erinevad abivahendid: massaaž, lihasrullid, venitamine. Füsioterapeut on kindlasti väga hea spetsialist, kes lihaste taastamise osas sportlasele head nõu oskab anda.

Mari-Liis: Saavutusspordis on füsioterapeudiga koostöö väga oluline. Regulaarsus sõltub eelistustes ja vajadustest, aga kindlasti võiks üheskoos keha tervist analüüsida ja vajadusel paika panna plaani. Meie ülesanne plaani koostamisel on jälgida, et inimene annaks oma kehale piisavalt puhkust ja taastumisaega, tihti n-ö tõlgin sportlasele tema keha sõnumeid. Keha saadab sagedasti sõnumeid valuga, lihaspingeid tekitades, erinevad vigastused on samuti sõnum kehalt, et ehk tuleks midagi muuta. Meie suuname inimest muutuste poole nii, et sport saaks tehtud ja keha oleks rõõmus.

Spordist taastumine aitab piiranguteta valuvabalt ja pikalt enda lemmikalaga tegeleda. See on parim eesmärk! Füsioterapeudi ülesanne on võimalusel koos treeneriga seda protsessi juhtida ja suunata. Jällegi meeskonnatöö, kui kõik osapooled panustavad oma teadmiste ja kogemustega, saab tulemuseks õnnelik ja terve harrastaja, kes ei pea kannatama ülekoormusvigastuste käes.

Loomulikult teeme ka Randoga koostööd. Ta teeb tublisti trenni ja samamoodi aitan ma ka tema keha taastumisele kaasa, kasutades massaaži või kinesioteipimist. Rando treenitavaid konsulteerin siis, kui nad mõne murega minu poole pöörduvad. Tal on treenerina endal väga head teadmised taastumisest ning taastamisest ja vahel harva, kui olukord on rohkem meditsiinilisem, olen nõuga abiks olnud.

Kogukonnatundest

Rando: Praegu kuulub Eestis Triatloni Liitu 24 erinevat spordiklubi ja -ühendust. Leidub nii saavutusspordile orienteeritud klubisid kui ka neid, kes lihtsalt propageerivad sportlikke eluviise ning koostegemist. Triatleedid on minu hinnangul tore seltskond, kus sõltumata klubilisest kuuluvusest või isiklikest eesmärkidest saadakse omavahel hästi läbi. Suheldakse nii võistluste ajal kui ka võistlusväliselt – Facebook on kujunenud info jagamiseks väga mugavaks keskkonnaks.

Triatlon on individuaalne spordiala, kus sõltuvalt distantsist ja formaadist oled tunde sunnitud üksi rajal veetma. Vaatamata sellele või siis ka võib-olla sellest tingituna on ühistegevused ja ühistreeningud väga populaarsed. Paljusid treeninguid tehakse näiteks kahe-kolmekesi. Eks need sõltuvad juba konkreetsest klubist, kes ja kuidas ning millal midagi koos teevad, kuid näha on, et kõik on sellel rindel üsna aktiivsed.


 

Nutimaailm aitab end liigutada

Teksti koostas Britta Roosileht

Praegusel ajal on väga vähe neid, kellel ei oleks nutitelefoni või kes kasutaks seda vaid helistamiseks. Nutiajastu on meieni toonud palju rakendusi nii telefonidele kui ka arvutitele, mis muudavad elu lihtsamaks, mugavamaks, lõbusamaks või põnevamaks. Ühtlasi pannakse aina enam rõhku tervisele ning lai terviseäppide valik ajab silme ees kirjuks. Mauruse ideekalender keskendub sellel kuul liikumisele ning sellega seoses oleme välja otsinud kolm telefoni- ja kolm arvutiäppi, millest võiks istuva eluviisiga inimesel kasu olla. Väikesed pausid jalasirutuseks ja ajule puhkuse andmiseks on ju lausa hädavajalikud.

Telefonile

Move Reminder (Androidi kasutajale)

See rakendus edendab tervislikku eluviisi, kasutades telefoni sisse ehitatud sensoreid, et tuvastada ja meelde tuletada, kui oled liiga kauaks istuma või pikutama jäänud. Rakendust saab oma eelistuste järgi kohandada ning võib kasutada ka lihtsa sammulugejana.

EyeCare 20 20 20 (Androidi ja iOS-i kasutajale)

Pikki tunde arvutiekraani vaatamine väsitab silmi ning põhjustab kuivust ja punetust. EyeCare 20 20 20 rakendus tuletab meelde anda silmadele regulaarselt puhkust. See põhineb soovitusel tõsta iga 20 minuti järel pilk ekraanilt ning vaadata 20 sekundi jooksul 20 jala (umbes 6 m) kaugusel olevat objekti.

Stand up! The work break timer (iOS-i kasutajale)

See on lõbus ja paindlik rakendus neile, kes kipuvad ennast tööl istuma unustama. Rakenduses saab ise seadistada meeldetuletuse intervalli ja seistava aja kestvuse. Nii saab igaüks sobitada tööpausid täpselt oma tööpäevaga.

Arvutile

Stretchly (Windowsi, Maci ja Linuxi operatsioonisüsteemile)

Tegemist on arvuti töölauarakendusega, mis vaikeseadistuses tuletab iga 10 minuti järel meelde teha 20-sekundiline sirutuspaus ning iga 30 minuti järel 5-minutiline puhkepaus. Ajavahemikke ja kestvusi saab kohandada vastavalt enda tööpäevale ja -plaanile.

Rakendust saab alla laadida siit: https://www.techworld.com/download/system-desktop-tools/stretchly-017-3331112/

Awareness (Windowsi ja Maci operatsioonisüsteemile)

Awareness sobib hästi nendele, kes teavad, et liigutamine ja sirutuspausid on olulised, kuid ei soovi, et miski nende arvutiekraani tegevustele vahele segaks. Vaikimisi seadistusena on iga tunni tagant kuulda Tiibeti helikausi häält, samas pausi kestvus ja intervallid on kohandatavad.

Rakendust saab Windowsile alla laadida siit: http://iamfutureproof.com/tools/awareness/

Macile on rakendus saadaval siin: https://www.macupdate.com/app/mac/39142/awareness

WorkRave (Windowsi ja Linuxi operatsioonisüsteemile)

WorkRave rakendus on veidi põhjalikum ning pakub kasutajale kahte pausitüüpi (lühike sirutuspaus micro-break ja 10-minutiline puhkepaus rest break) ning tööaja piirangut. Kõiki sätteid saab vastavalt soovile ja tööpäeva iseloomule kohandada. Pausi saabudes viskab WorkRave ekraanile akna, mis tuletab meelde konkreetse pausi võtmise vajalikkust.

Rakendust saab alla laadida siit: http://www.workrave.org/download/

Nutiajastu on ühtviisi nii nuhtlus kui ka õnnistus. Võtkem neid rakendusi kui õnnistust, mis aitavad meil olla tervemad ja ärksamad, kui me ise seda unustama kipume.

Head kasutamist!