Ideekalendri 36. nädal. Eesti hariduse olevik ja tulevik. Mõtteid 11. väärtuskasvatuse konverentsilt

Head sõbrad!

Advendiaeg on jõudnud poole peale ning Ideekalendris on taas aeg mõtiskleda pisut sügavamatel ja silmale nähtamatutel teemadel. Sotsiaalsete oskuste kõrval on oluline osa ka väärtustel ja väärtuskasvatusel. See on miski, mida tuleb õpetada juba varases lapsepõlves ning kanda edasi haridusse. Küll aga ei tähenda väärtuskasvatus väärtuste pealesurumist või sunniviisilist õpetamist, vaid õppijal peab jääma õigus oma arvamusele ning võimalus kogemustes ise kaasa lüüa. Et õpilased saaksid ka koolis osa väärtuskasvatusest, neis kasvaks õpihimu ning nad tunneksid end sealses keskkonnas hästi, on vaja luua väärtuspõhine kommunikatsioonivõrgustik kooli, õpetajate, õpilaste ja lapsevanemate vahel.

Tartu Ülikooli Eetikakeskus korraldas möödunud nädalal 11. väärtuskasvatuse konverentsi, kus arutleti Eesti hariduse olukorda praegu ja hinnati tulevikuväljavaateid. Mauruse digitoimetaja Marili Pärtel käis uurimas, mida uut ja põnevat konverentsil räägiti, mis suunas haridus liikuda võiks ning kas ka Maurus kui õppematerjalide kirjastus saaks lisaks headele materjalidele anda panuse ka õpetajate toetamiseks.

Head lugemist ja kaasamõtlemist!


 

Eesti hariduse olevik ja tulevik. Mõtteid 11. väärtuskasvatuse konverentsilt

Teksti autor Marili Pärtel

6.–7. detsembril toimus Eesti Rahva Muuseumis Tartu Ülikooli eetikakeskuse 11. väärtuskasvatuse konverents „Eesti 2035: väärtuspõhine vaade haridusele“. TÜ kutsel olid kohal nii ülikoolide haridusspetsialistid kui ka väärtuskasvatusega teadlikult tegelevate koolide ja lasteaedade esindajad, et üheskoos arutada suundi, kuhu Eesti haridus peaks järgnevate aastakümnete jooksul liikuma. Esimene konverentsipäev oli pühendatud hetkeolukorra väljaselgitamisele ning teine tulevikuhariduse võimalikele suundadele. Teisel päeval oli lisaks ettekannetele võimalik osaleda ka kuues erinevas töötoas, mille viisid läbi hariduspraktikud nii koolidest kui ka vabakonnast.

Konverentsi ettekannete videosalvestused on kättesaadavad Eetikaveebis (https://www.eetika.ee/et/arendus/programm/ettekanded), kindlasti soovitame tutvuda ka konverentsi programmiga (https://www.eetika.ee/sites/default/files/www_ut/2018_vk11_programm_5detsember2018.pdf).

Maurusel oli rõõm saada osa konverentsi esimesest päevast. Olukord koolis huvitab meidki väga ning ettekanded tekitasid nii ideid, inspiratsiooni kui ka pisut muremõtteid.

Iga õpetaja on väärtuskasvataja!

Eetikakeskuse juhataja ja TÜ professor Margit Sutrop rõhutas oma avasõnades, et väärtuskasvatus on miski, mis toimub koolis igal juhul, ka siis, kui õpetajad seda ei teadvusta. Arvestada tuleb sedagi, et õpilased juhinduvad ennekõike täiskasvanute käitumisest, mitte niivõrd sõnadest. Seega algab väärtuskasvatus õpetaja enda väärtuste teadvustamisest, sest just need peegelduvad tema tegudes.

Professor Sutrop viitas oma avasõnades ka Austraalia Ülikooli ja Nevada Ülikooli sel sügisel avaldatud uuringule1, mis näitab tugevat seost õpilase õppeedukuse ja tema kodus leiduvate raamatute hulga vahel. Keskmises Eesti kodus on 218 raamatut, mis on palju rohkem kui näiteks keskmises Suurbritannia (143) või USA kodus (114). Selgub ka, et raamatute hulk kujundab õppimisharjumusi, mis lisaks õppeedukusele mõjuvad inimese hakkamasaamist kogu ülejäänud elu. Selles osas on olukord Eestis lausa suurepärane – meil on igal juhul learned society ehk õpihimuline ühiskond!

Suhted, suhted, suhted!

Samal ajal on probleemiks vähene koolirõõm ja seda nii õpilaste kui ka õpetajate hulgas. Katrin Aava Tallinna Ülikoolist käsitles ettekandes „Võimestav kommunikatsioon õpetajate koostöö ja enesetõhususe toetamiseks“ seda, millest tuleneb õpetaja motiveeritus ja heaolu ning kuidas seda oleks võimalik parandada. TALISe uuring näitab, et Eesti õpetajal on vähene enesetõhusus, lisaks ka professionaalse koostöö, austuse ja tunnustuse puudus. Selles olukorras ei ole ime, et paljud õpetajad ei pea koolis kuigi pikalt vastu, kuigi on alguses väga entusiastlikud. Põhjus peitub selles, et ühel inimesel on väga raske maailma muuta, meid kõiki mõjutab keskkond ning kui see ei ole positiivne ja üksteist võimestav, põlevad läbi ka kõige tugevamad ja targemad.

Oluline on mõista, et olukorra muutmiseks ei piisa ainult teadmistest. Õpetajad on enamasti teadlikud nüüdisaegse õpikäsitluse olemusest, üldpädevustest, sotsiaalsete oskuste arendamise olulisusest jne, kuid see ei tähenda, et nad seda praktiseeriksid. Rakendamise toetamiseks on tarvis tegeleda sotsiaalsete, kultuuriliste, keskkondlike ja struktuuriliste takistustega: indiviidid ja kogukonnad peavad olema tähenduslikult kaasatud sekkumistesse ja võimestatud muutuste elluviimiseks (Blue, Shove, Carmona, & Kelly, 2016, viidatud ettekandes).

Katrin Aava ja Pille Slabina on uurinud erinevate koolide kollektiive ja leidnud, et õpetajaskonnad jagunevad kolmeks.

  1. Koostöö diskursus – õpetajad tunnevad end hästi ja üksmeelse seltskonnana, on uhked oma kooli kollektiivi üle, räägivad hea meelega, mida nende koolis ette võetakse, teavad kooli eesmärki, iga õpetaja tunneb, et teda tunnustatakse süsteemselt.
  2. Konkurentsi diskursus – õpetajad on motiveeritud, kuid see tuleneb peamiselt omavahelisest konkurentsist ja/või konkurentsist teiste koolidega; oma tööst ei taheta liiga avalikult rääkida, materjale jagada jne, tuntakse, et juhtkond sunnib koostööd tegema, see on lisatöö.
  3. Võimestamata õpetaja diskursus – õpetajal puudub info selle kohta, mida teised teevad, kas koolis tehakse koostööd, tunnivaatlus on karistus- või kontrollimehhanism, tunnustus puudub.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõige olulisem on süstemaatiline omavaheline suhtlus, kogemuste ja parimate praktikate pidev jagamine. Samuti on oluline tunnustada igaüht tema pingutuste eest ja pakkuda paindlikku õpiteed igale õpetajale. Kui kuidagi on võimalik vähendada bürokraatlikke tööülesandeid, siis tekib kohe rohkem aega n-ö päris tööks, st tõeliseks koostööks.

Õppija ja õpetaja praegu ning tulevikus

Tartu Ülikooli professor Margus Pedaste ja Tallinna Ülikooli professor Katrin Poom-Valickis pidasid põhjaliku ettekande Eesti kooli olukorrast ja võimalikest lahendustest. Statistika näitab, et lähitulevikus ootavad Eesti kooli ees suured raskused – asendusvajadus on väga suur ja selleks, et tühjad õpetajakohad saaksid täidetud, peaks 100% ühe aasta gümnaasiumilõpetajatest astuma õpetajakoolitusse, selle lõpetama ja ka erialasele tööle asuma. Loomulikult ei ole selline lahendus realistlik, kuid näitlikustab probleemi suurust.

Olukorda raskendab veelgi asjaolu, et ka olemasolevate õpetajate enesetõhusus ja väärtustatuse tunne on väga madal ning suur osa praegu koolis töötavatest õpetajatest ei ole kindlad, kas nad ka kolme aasta pärast õpetajad on. Selle üheks põhjuseks on erinevused õpetajate uskumuste ja oskuste vahel. Soovitakse küll liikuda aina enam õppijakesksuse suunas, kuid õpetamistegevused jäävad siiski traditsiooniliseks, sest seda võimaldavad olemasolev koolitus ja oskused. Samuti soovivad lapsevanemad ja kooli juhtkond näha tulemusi, mida saavutatakse traditsiooniliste vahenditega. Sellega kaasneb rahulolematus olukorraga, sest eesmärkide saavutamiseks vajalikud tööriistad puuduvad ning nende omandamiseks napib aega ja võimalusi.

Paraku näitab statistika, et kuigi probleeme on omajagu, ei ole Eestis suunatud haridusse piisavalt rahalisi vahendeid, mis aitaks olukorda parandada. Finantsolukorra parandamine võimaldaks lisaks palganumbri tõstmisele normaliseerida tööaega, tekitada võimalus paarisõpetamiseks, kaasata piisavalt tugispetsialiste, ennast täiendada jne. Näiteks Lätis on probleemid üsna sarnased, kuid riiklik rahastus on olnud võrreldes muude kulutustega oluliselt suurem. Eestis seevastu tõusevad kõik muud riiklikud kulud jätkuvalt oluliselt kiiremini kui hariduskulud. Seega on väga oluline roll ka riiklikult hariduspoliitikal.

Teadlased omalt poolt näevadki olulise lahendusena õpetajate enesetäiendamisvõimaluste parandamist. Õpetaja peab olema õppiv professionaal. Kui inimene ei õpi, siis ta jääb rumalaks või vanaks, ning mida aeg edasi, seda raskem on sel juhul üldse ühiskonnas hakkama saada, sest tulevikutöögi on suure tõenäosusega ennekõike õppimine. Õppimine on aga paraku kallis, sest võtab väga palju aega. Pedaste ja Poom-Valickis pakkusid välja lahenduse, kus õpilased veedavad õpetajatega neli päeva nädalas ning viies päev on mõeldud õpilastele iseseisvaks tööks ja õpetajatele enesetäienduseks, kogemuste jagamiseks kolleegidega, planeerimiseks ja koostööks.

Ja edasi …

Järgnevad ettekanded keskendusid lahenduste leidmisele. Neid otsiti digivõimalustest; uuriti, missugune on heaolu loov kool ning kuidas haridus saab õnnelikuks teha; arutleti paindlike õpiteede võimalikkuse üle. Lisaks toimusid töötoad üldpädevustest, ennastjuhtivast õppijast, kogukonnapraktikast, huvitegevuse ja õppetöö lõimimisest, lapse arengu toetamisest ning külalisõpetajate kutsumisest tundidesse. Soovitame kindlasti ettekannetest video vahendusel osa saada, samuti tutvuda teiste TÜ Eetikakeskuse tugimaterjalidega õpetajatele. Kõik need on leitavad Eetikaveebist: https://www.eetika.ee/et/vaartusarendus/opetajale.

Meie Mauruses püüame ka omalt poolt aidata, andes välja kvaliteetseid ja inspireerivaid õppematerjale ning pakkudes õpetajatele aina rohkem tuge nende kasutamisel. Ehk saab ka õppematerjalide kirjastus aidata õpetajate koormust vähendada, et õpetajad saaks aina rohkem tegeleda koostöö ja õppimisega, olla enesekindlamad ja õnnelikumad. Just siis paraneb kogu õpetajaskonna tervis ja kasvab õpetajate kollektiivne tõhusus, mis omakorda parandab õpetajaameti mainet ja toob rohkem noori õpetajaid koolidesse. Ja loomulikult kandub õpetajate rahulolu ja motiveeritus edasi ka õpilastele!

Kui Teil tekkis mõtteid, kuidas kirjastus saaks õpetajaid rohkem aidata ja/või mida võiksime veel ühiselt ette võtta, siis Maurusesse on kõik ideed väga oodatud. Võite kirjutada aadressil marili@kirjastusmaurus.ee või otsida oma ideega sobiva valdkonna spetsialisti kontakte Mauruse kodulehelt.

1 https://www.theguardian.com/books/2018/oct/12/the-more-books-in-a-house-the-brighter-your-childs-future-study-finds?CMP=fb_gu

Eesti hariduse olevik ja tulevik. Mõtteid 11. väärtuskasvatuse konverentsilt

Teksti autor Marili Pärtel

 

6.–7. detsembril toimus Eesti Rahva Muuseumis Tartu Ülikooli eetikakeskuse 11. väärtuskasvatuse konverents „Eesti 2035: väärtuspõhine vaade haridusele“. TÜ kutsel olid kohal nii ülikoolide haridusspetsialistid kui ka väärtuskasvatusega teadlikult tegelevate koolide ja lasteaedade esindajad, et üheskoos arutada suundi, kuhu Eesti haridus peaks järgnevate aastakümnete jooksul liikuma. Esimene konverentsipäev oli pühendatud hetkeolukorra väljaselgitamisele ning teine tulevikuhariduse võimalikele suundadele. Teisel päeval oli lisaks ettekannetele võimalik osaleda ka kuues erinevas töötoas, mille viisid läbi hariduspraktikud nii koolidest kui ka vabakonnast

Konverentsi ettekannete videosalvestused on kättesaadavad Eetikaveebis (https://www.eetika.ee/et/arendus/programm/ettekanded), kindlasti soovitame tutvuda ka konverentsi programmiga (https://www.eetika.ee/sites/default/files/www_ut/2018_vk11_programm_5detsember2018.pdf).

Maurusel oli rõõm saada osa konverentsi esimesest päevast. Olukord koolis huvitab meidki väga ning ettekanded tekitasid nii ideid, inspiratsiooni kui ka pisut muremõtteid.

 

Iga õpetaja on väärtuskasvataja!

Eetikakeskuse juhataja ja TÜ professor Margit Sutrop rõhutas oma avasõnades, et väärtuskasvatus on miski, mis toimub koolis igal juhul, ka siis, kui õpetajad seda ei teadvusta. Arvestada tuleb sedagi, et õpilased juhinduvad ennekõike täiskasvanute käitumisest, mitte niivõrd sõnadest. Seega algab väärtuskasvatus õpetaja enda väärtuste teadvustamisest, sest just need peegelduvad tema tegudes.

Professor Sutrop viitas oma avasõnades ka Austraalia Ülikooli ja Nevada Ülikooli sel sügisel avaldatud uuringule1, mis näitab tugevat seost õpilase õppeedukuse ja tema kodus leiduvate raamatute hulga vahel. Keskmises Eesti kodus on 218 raamatut, mis on palju rohkem kui näiteks keskmises Suurbritannia (143) või USA kodus (114). Selgub ka, et raamatute hulk kujundab õppimisharjumusi, mis lisaks õppeedukusele mõjuvad inimese hakkamasaamist kogu ülejäänud elu. Selles osas on olukord Eestis lausa suurepärane – meil on igal juhul learned society ehk õpihimuline ühiskond!

 

Suhted, suhted, suhted!

Samal ajal on probleemiks vähene koolirõõm ja seda nii õpilaste kui ka õpetajate hulgas. Katrin Aava Tallinna Ülikoolist käsitles ettekandes „Võimestav kommunikatsioon õpetajate koostöö ja enesetõhususe toetamiseks“ seda, millest tuleneb õpetaja motiveeritus ja heaolu ning kuidas seda oleks võimalik parandada. TALISe uuring näitab, et Eesti õpetajal on vähene enesetõhusus, lisaks ka professionaalse koostöö, austuse ja tunnustuse puudus. Selles olukorras ei ole ime, et paljud õpetajad ei pea koolis kuigi pikalt vastu, kuigi on alguses väga entusiastlikud. Põhjus peitub selles, et ühel inimesel on väga raske maailma muuta, meid kõiki mõjutab keskkond ning kui see ei ole positiivne ja üksteist võimestav, põlevad läbi ka kõige tugevamad ja targemad.

Oluline on mõista, et olukorra muutmiseks ei piisa ainult teadmistest. Õpetajad on enamasti teadlikud nüüdisaegse õpikäsitluse olemusest, üldpädevustest, sotsiaalsete oskuste arendamise olulisusest jne, kuid see ei tähenda, et nad seda praktiseeriksid. Rakendamise toetamiseks on tarvis tegeleda sotsiaalsete, kultuuriliste, keskkondlike ja struktuuriliste takistustega: indiviidid ja kogukonnad peavad olema tähenduslikult kaasatud sekkumistesse ja võimestatud muutuste elluviimiseks (Blue, Shove, Carmona, & Kelly, 2016, viidatud ettekandes).

Katrin Aava ja Pille Slabina on uurinud erinevate koolide kollektiive ja leidnud, et õpetajaskonnad jagunevad kolmeks.

1) Koostöö diskursus – õpetajad tunnevad end hästi ja üksmeelse seltskonnana, on uhked oma kooli kollektiivi üle, räägivad hea meelega, mida nende koolis ette võetakse, teavad kooli eesmärki, iga õpetaja tunneb, et teda tunnustatakse süsteemselt.

2) Konkurentsi diskursus – õpetajad on motiveeritud, kuid see tuleneb peamiselt omavahelisest konkurentsist ja/või konkurentsist teiste koolidega; oma tööst ei taheta liiga avalikult rääkida, materjale jagada jne, tuntakse, et juhtkond sunnib koostööd tegema, see on lisatöö.

3) Võimestamata õpetaja diskursus – õpetajal puudub info selle kohta, mida teised teevad, kas koolis tehakse koostööd, tunnivaatlus on karistus- või kontrollimehhanism, tunnustus puudub.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõige olulisem on süstemaatiline omavaheline suhtlus, kogemuste ja parimate praktikate pidev jagamine. Samuti on oluline tunnustada igaüht tema pingutuste eest ja pakkuda paindlikku õpiteed igale õpetajale. Kui kuidagi on võimalik vähendada bürokraatlikke tööülesandeid, siis tekib kohe rohkem aega n-ö päris tööks, st tõeliseks koostööks.

 

Õppija ja õpetaja praegu ning tulevikus

Tartu Ülikooli professor Margus Pedaste ja Tallinna Ülikooli professor Katrin Poom-Valickis pidasid põhjaliku ettekande Eesti kooli olukorrast ja võimalikest lahendustest. Statistika näitab, et lähitulevikus ootavad Eesti kooli ees suured raskused – asendusvajadus on väga suur ja selleks, et tühjad õpetajakohad saaksid täidetud, peaks 100% ühe aasta gümnaasiumilõpetajatest astuma õpetajakoolitusse, selle lõpetama ja ka erialasele tööle asuma. Loomulikult ei ole selline lahendus realistlik, kuid näitlikustab probleemi suurust.

Olukorda raskendab veelgi asjaolu, et ka olemasolevate õpetajate enesetõhusus ja väärtustatuse tunne on väga madal ning suur osa praegu koolis töötavatest õpetajatest ei ole kindlad, kas nad ka kolme aasta pärast õpetajad on. Selle üheks põhjuseks on erinevused õpetajate uskumuste ja oskuste vahel. Soovitakse küll liikuda aina enam õppijakesksuse suunas, kuid õpetamistegevused jäävad siiski traditsiooniliseks, sest seda võimaldavad olemasolev koolitus ja oskused. Samuti soovivad lapsevanemad ja kooli juhtkond näha tulemusi, mida saavutatakse traditsiooniliste vahenditega. Sellega kaasneb rahulolematus olukorraga, sest eesmärkide saavutamiseks vajalikud tööriistad puuduvad ning nende omandamiseks napib aega ja võimalusi.

Paraku näitab statistika, et kuigi probleeme on omajagu, ei ole Eestis suunatud haridusse piisavalt rahalisi vahendeid, mis aitaks olukorda parandada. Finantsolukorra parandamine võimaldaks lisaks palganumbri tõstmisele normaliseerida tööaega, tekitada võimalus paarisõpetamiseks, kaasata piisavalt tugispetsialiste, ennast täiendada jne. Näiteks Lätis on probleemid üsna sarnased, kuid riiklik rahastus on olnud võrreldes muude kulutustega oluliselt suurem. Eestis seevastu tõusevad kõik muud riiklikud kulud jätkuvalt oluliselt kiiremini kui hariduskulud. Seega on väga oluline roll ka riiklikult hariduspoliitikal.

Teadlased omalt poolt näevadki olulise lahendusena õpetajate enesetäiendamisvõimaluste parandamist. Õpetaja peab olema õppiv professionaal. Kui inimene ei õpi, siis ta jääb rumalaks või vanaks, ning mida aeg edasi, seda raskem on sel juhul üldse ühiskonnas hakkama saada, sest tulevikutöögi on suure tõenäosusega ennekõike õppimine. Õppimine on aga paraku kallis, sest võtab väga palju aega. Pedaste ja Poom-Valickis pakkusid välja lahenduse, kus õpilased veedavad õpetajatega neli päeva nädalas ning viies päev on mõeldud õpilastele iseseisvaks tööks ja õpetajatele enesetäienduseks, kogemuste jagamiseks kolleegidega, planeerimiseks ja koostööks.

 

Ja edasi …

Järgnevad ettekanded keskendusid lahenduste leidmisele. Neid otsiti digivõimalustest; uuriti, missugune on heaolu loov kool ning kuidas haridus saab õnnelikuks teha; arutleti paindlike õpiteede võimalikkuse üle. Lisaks toimusid töötoad üldpädevustest, ennastjuhtivast õppijast, kogukonnapraktikast, huvitegevuse ja õppetöö lõimimisest, lapse arengu toetamisest ning külalisõpetajate kutsumisest tundidesse. Soovitame kindlasti ettekannetest video vahendusel osa saada, samuti tutvuda teiste TÜ Eetikakeskuse tugimaterjalidega õpetajatele. Kõik need on leitavad Eetikaveebist: https://www.eetika.ee/et/vaartusarendus/opetajale.

Meie Mauruses püüame ka omalt poolt aidata, andes välja kvaliteetseid ja inspireerivaid õppematerjale ning pakkudes õpetajatele aina rohkem tuge nende kasutamisel. Ehk saab ka õppematerjalide kirjastus aidata õpetajate koormust vähendada, et õpetajad saaks aina rohkem tegeleda koostöö ja õppimisega, olla enesekindlamad ja õnnelikumad. Just siis paraneb kogu õpetajaskonna tervis ja kasvab õpetajate kollektiivne tõhusus, mis omakorda parandab õpetajaameti mainet ja toob rohkem noori õpetajaid koolidesse. Ja loomulikult kandub õpetajate rahulolu ja motiveeritus edasi ka õpilastele!

Kui Teil tekkis mõtteid, kuidas kirjastus saaks õpetajaid rohkem aidata ja/või mida võiksime veel ühiselt ette võtta, siis Maurusesse on kõik ideed väga oodatud. Võite kirjutada aadressil marili@kirjastusmaurus.ee või otsida oma ideega sobiva valdkonna spetsialisti kontakte Mauruse kodulehelt.

 

1 https://www.theguardian.com/books/2018/oct/12/the-more-books-in-a-house-the-brighter-your-childs-future-study-finds?CMP=fb_gu

Ideekalendri 35. nädal. Kuidas kasvatada hoolivust ja kinkida taevatähti

Head sõbrad!

Kätte on jõudnud aasta kõige kaunim aeg. Jõuluajal märgatakse rohkem abivajajaid, tuntakse rõõmu lähedastega koosolemisest ning nauditakse lumist ilma kas kelgumäel või aknal kuuma glögi juues. Silma panevad särama ka erilised ja läbimõeldud kingitused, mis on armastusega tehtud. Just isetehtud kingitustest kiirgab kõige rohkem hoolivust ja meelespidamist, sest lisaks heale energiale on kinkija sinna sisse pannud ka tükikese südamesoojust.

Ideekalendri detsembrikuu teema on „Sotsiaalsed oskused: hoolimine ja tänulikkus“. Jõulud on parim aeg olla tänulik kõige eest, millega meid on õnnistatud, ning märgata ja hoolida tingimusteta. Selle nädala postituses mõtisklebki Viljandi Kunstikooli direktor Kadri Kallast, kuidas näidata hoolivust ning kuidas väikeste kingituste abil lähedase või sõbra meel tänutundest pakatama panna.

Tänases videoblogis teeme tagasivaate eelmise kuu tubase liikumise teemale. Vinni lasteaia Tõrukese mudilased õpivad metsloomi tundma ja teevad seda rõõmsalt läbi liikumise.

Head lugemist ja rahulikku advendiaega!


 

Kuidas kasvatada hoolivust ja kinkida taevatähti

Kadri Kallast, Viljandi Kunstikooli direktor

Kümmekond aastat tagasi viidi Eesti koolides läbi lai uurimus teemal „Kool kui arengukeskkond ja õpilase toimetulek“, mille käigus selgitati välja ka haridussüsteemi väärtushinnangud. Uuringu tulemustest selgus, et koolid olid orienteeritud mõõdetavatele väärtustele, nagu õppeedukus ja füüsiline turvalisus, ning vähem pandi rõhku nn pehmetele väärtustele, nagu hoolivus ja abivalmidus (Siinmaa 2016). Sotsiaalsete oskuste arendamise tähtsusele on õnneks üha rohkem tähelepanu hakatud juhtima. Tervise Arengu Instituut on osutanud sellele, et kehvad sotsiaalsed oskused võivad väljenduda tähelepanu- ja suhtlemisraskustes ning probleemides negatiivsete emotsioonidega hakkama saamisel, mis võib omakorda viia riskikäitumiseni (Streimann 2016). Tallinna ülikooli emeriitprofessor Leida Talts kirjutas Õpetajate Lehes, et sotsiaalsete oskuste arengu toetamist tuleb koolis akadeemilise võimekuse arendamisega koguni samaväärselt oluliseks pidada. Lühemas perspektiivis arendab see tema hinnangul oskusi, mida noor inimene vajab nii õppimiseks kui ka heaks suhtlemiseks, olemaks empaatiline ja sõbralik. Pikemas perspektiivis aitab sotsiaalsete oskuste arendamine kujuneda noorel haritud, vastutustundlikuks, vägivallavabaks ja hoolivaks täiskasvanuks. (Talts 2018)

Pilli ja pliiatsiga paremaks inimeseks

Kuidas siis ikkagi koolitundides õpilaste sotsiaalseid oskusi paremini arendada? Näiteks Tartu ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuse õppematerjalides soovitatakse sotsiaalse kompetentsi arendamiseks teha koolitundides rohkem rühmatöid, juhtumianalüüse, rollimänge, dramatiseeringuid ning lasta õpilastel üksteist õpetada. Sellal, kui üldhariduse valdkonnas veel otsitakse ja katsetatakse erinevaid võimalusi, on huviharidus järjepidevalt neid oskusi arendanud. Meeskonnatööd ei õpita ainult võistkondlike spordialade treeningutel, ühiseid pingutusi ja koordineeritud koostööd nõudvaid ülesandeid lahendatakse ka väga paljudes teistes huvihariduse valdkondades. Ilma üksteist kuulamata ei saaks muusikakooli õpilased ansamblis mängida; kui õpilased ei jagaks omavahel infot ega aitaks üksteisel probleeme lahendada, ei hakkaks robootikaringis ühiselt ehitatav robot tööle; enda visioone väljendamata ja grupiliikmete nägemusi arvestamata ei saaks kunstikooli õpilased luua terviklikku ühistööd või näitust.

Empaatiavõimet arendavad huvikoolides teatud moel kõik erialad, olenemata sellest, kas neid harrastatakse individuaalselt või rühmas, sest uut oskust omandades saab õpilane aimu pingutusest, mis millegi hästi tegemise taga peitub. Nii oskab ta kõrgemalt hinnata oma ala meistreid – ta imetleb jalgpallurit, sest teab omast kogemusest, kui raske on 90 minutit väljakul joosta, või kuulab tähelepanelikult pianisti, sest aimab, kui palju harjutustunde eelneb ühele õnnestunud kontserdile. Huvihariduse loomingulistel erialadel on eriline panus empaatia arendamisel, sest neis õpetatakse nii ümbritsevasse kõrgendatud tähelepanuga suhtumist kui ka mõistmist, et sedasama ümbrust võivad inimesed näha üsna erineval moel. Istudes maaliklassi erinevates nurkades, näeme ühte ja sama natüürmorti erineva nurga alt, märkame asjade eri tahke ning need paistavad igast ruumi servast isesuguses valguses ja värvingus. Konkreetsemalt näitelt abstraktsele üldistusele liikumine on laste õpetamisel hea taktika. Sellise lihtsa natüürmordi ülesandega saab näidata, et füüsilisi asju eri nurga alt vaadates näeme neid erinevalt ning igal vaatevinklil on oma õigus. Seeläbi on võimalik teadvustada, et niisamuti kipub olema ka nägemusega maailmast üldisemalt – ainult ühes kohas istudes süveneb veendumus, et asjad on just sellised, nagu meie vaatepunktist paistavad, ning teisiti väitjad eksivad.

Mina usun, et loominguga tegelemine, sh õpilasena lastekunstikoolis, muudab inimest mitte ainult tähelepanelikumaks, vaid ka elukeskkonna suhtes hoolivamaks. Igasuguse kunstiteose loomine tekitab austust teiste loomingu vastu, kunstiajaloo õppimine aitab hinnata kultuuriväärtusi. Olles ise pannud tükikese oma hingest mõne asja sisse seda valmistades, tunneme ära hingega tehtud asjad enda ümber – hindame käsitööna ja hoolega valmistatud esemeid ja ehitisi.

Üha lihtsam on katki läinud asju asendada uutega ning inimeste elutegevusega kaasnev jäätmete hulk on teadagi ahastamapanevalt suur. Kui auklikuks kulunud sokk või kõrva kaotanud kruus on valmistatud tehaseliinil, siis kipume arvama, et see on üks hingeta toode, mille võib pikemalt mõtlemata asendada uue samalaadsega. Inimesed on aastatuhandeid parandanud ja kasutanud esemeid ja ehitisi vaat et viimase kulumispiirini. Tööstusrevolutsioonist alates hääbub see komme aga iga põlvkonnaga üha kiiremini. Aina harvem tuleb katkisi asju vaadates pähe mõte neid parandada, mitte asendada. Missuguse maailmani seesugune tendents viib, ei taha ma ette kujutadagi – ning kardetavasti peagi ei olegi vajadust fantaasiat selleks rakendada, sest säärane tegelikkus on kätte jõudmas väga kiirelt. Kui me just ei otsusta, et see suund ei ole see, mida soovime. Me võime muuta enda käitumist ning kasvatada nooremat põlvkonda olema nii looduse kui ka loodu vastu hoolivam.

Kuidas panna tähetolm kingipakki

Hoolivust tuleb mõistagi näidata mitte ainult keskkonna, vaid ka oma kaaslaste suhtes. Seda saame väljendada erineval moel, neist aktuaalseim on detsembris kahtlemata kingituste tegemine. Selleks, et kingitus kannaks kinkija heasoovlikku energiat, hoolivust ja kiindumust, mida kingisaaja suhtes tunneme, tuleks kingitus valmistada ise. Seda ei väida ma ainult sentimentaalsetel põhjustel. Nagu teame, siis energia jäävuse seadusest järeldub, et energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise ning kandub ühelt kehalt teisele. Mehaanikaõpikus1 seisab, et kui keha annab oma energiat teisele kehale ära, saab see teine keha täpselt sama palju juurde. Voolides savist kaussi või vestes puidust nuga, võime seda seadust väikse vimkaga tõlgendades öelda, et anname selle seaduse järgi niisiis oma energiat nendele esemetele – ja see ei kao sealt ära! See võib hoopis „muunduda“ ning edasi kanduda selle kasutajale ja tema tegemistesse, millesse ta seda kaasab. Mõtle kas või sellele, kuidas kingitusse pandud energia kingisaaja kätte jõudes temani jõuab ning tema näole naeratuse toob.

Nagu Päikesesüsteem ja Maa, nii pärineme ka meie suurest tähtede plahvatusest ning koosneme seega tähetolmust2. Seega võib järeldada, et enda energiat kingituse sisse pannes, saame kinkida tähti. Kui kiindumus on nii suur, et tahaks armsamale taevatähed kinkida, siis see ei olegi nii väga keeruline, tuleb vaid oma energiat millegi loomisesse suunata. Kuid millesse oma energiat siis täpsemalt suunata? Neil, kellel pole selget käsitööhobi või kes otsivad uusi ideid loominguliseks tegevuseks, tasub uurida, mida toredat õppida ja harrastada saab. Ehk õpetab kohalik kandlemeister huvilistele pilli valmistamist või sepp lihtsamaid sepistamistöid. Vahest tegutseb lähikonnas mõni keraamikaring või hobikunstnike maaliateljee. Tasub kindlasti oma kodukandis need loovad pesad üles otsida ning nende tegemistega end kurssi viia.

Kingitusi saab valmistada loendamatutel viisidel. Ainuüksi Viljandi kunstikoolis pakume täiskasvanutele palju erinevaid kursusi, millest igaüks annab võimaluse valmistada suurepärane kingitus. Meil on keraamikaring ja maaliateljee, aga kingituseks saab vormistada ka näiteks graafika- ja nukkude meisterdamise kursustel loodut. Ent ka fotograafia, plakatikujunduse või veebidisaini kursustel omandatud oskuste abil saab erilisi kingitusi luua. Võib kinkida kallile inimesele kauni foto temast, näitamaks kui lummavana sa teda näed, või kujundada laheda plakati, mis kuulutab, kui vingeks sa teda pead, aga võib ka üles seada terve veebilehe oma perekonna kroonikate korrastamiseks.

Peaasi on leida enda jaoks väljund, mis sütitab – paneb sisemise tähesära surisema, nii et hea energia voolab vulinal loodavasse. See võib olla ka iseenda jaoks esmalt üsna ootamatu väljund. Näiteks mina olen avastanud, et mulle meeldib kingituseks valmistada lauamänge. Olen teinud mitu versiooni mängust „Reis ümber maailma“, mille mängulauale olen kandnud kingisaaja kodukandi olulised paigad ja hooned. See tegevus on osutunud minu jaoks tõeliselt sütitavaks. Kord, kui olin ostnud meisterdamiseks vajalikud asjad, tõttasin kodu poole nii kiiresti, kui jalad vähegi võtsid, jõudmata ära oodata, et saaks ometigi juba ideed teostama hakata. Ja selle naeratuse perimeeter, mis kingisaaja näol hiljem oli, ei jätnud kahtlustki, et hea energia voolas minust kingitusse ja kingitusest omakorda tema sisse.

Tänusõnad

„Aitäh!“, ütleme kingitust saades ega pane ehk tähelegi, kas oleme sel hetkel õnnelikud saadud kingituse või tänutunde pärast, mis meid valdab. Olla tänulik on olla õnnelik. Kõige raskematel aegadel oma elus omandasin hea harjumuse lõpetada iga päev loeteluga sellest, mille eest olen tänulik. Nii väikeste asjade eest selles samas päevas kui ka suurte asjade eest elus üldiselt. Mõistes, kui palju mind on halva eest hoitud ja kui palju head mulle elus on antud, tuleb alati naeratus näole, sest sisimas vallandub õnnetunne. Soovitan seda proovida sinulgi.

Autor loodab, et lugejate sekka sattunud füüsikud suhtuvad tema tõlgendustesse mehaanikaseadustest heatahtlikult.

Viidatud allikad

Siinmaa, Tähti 2016. Lapsevanemate kaasamine klassikliima loomisesse ,,Kiusamisest vabaks!“’ metoodika näitel. Tallinna Ülikool, magistritöö.

Streimann, Karin 2016. Miks on oluline arendada laste sotsiaalseid oskusi koolis? Tervise Arengu Instituudi hallatud veebikeskkond: www.terviseinfo.ee.

Talts, Leida 2018. Sotsiaalsete oskuste õpetamine aitab ennetada koolikiusamist. Õpetajate Leht, 25.05.2018

1. https://opik.fyysika.ee/index.php/book/section/1356

2. Physics.org: Are we really all made of stardust? Vaata: http://www.physics.org/article-questions.asp?id=52.

Ideekalendri 34. nädal. Kuhu sa ka ei lähe, järgi oma südant!

Head sõbrad!

November hakkab lõppema ja koos sellega võtame kokku ka ideekalendri tubase liikumise teema. Oleme kuu jooksul saanud teada palju põnevat, kuidas laste koolipäevad aktiivsemaks muuta ning kui oluline on laste jaoks üldine liikumisaktiivsus. Kuid sarnaselt lastega on see tähtis teema ka täiskasvanutele.

Tänane ideekalendri postitus räägibki eelkõige suurte inimeste liikumisest, spordist ja taastumisest. Saame tuttavaks treener Rando ja füsioterapeut Mari-Liis Kalliga, kes jagavad oma mõtteid seoses liikumisega. Selgub, et inimeste soovi sportida juhib tihti vajadus ennast tõestada, midagi saavutada või teha paremini kui varem, kuid see võib viia oma võimete ülehindamiseni ning see omakorda tervisele rohkem kahju kui kasu teha. Kõige olulisem on leida tasakaal kahe äärmuse vahel, ilma et tulevikus selle eest lõivu maksma peaks.

Ideekalendri teises loos aga teeme ülevaate põnevatest nutirakendustest, mis aitavad istuvat tööpäeva liikuvamaks muuta. Pikalt istumine, teadagi, ei ole tervisele kasulik ning need väikesed abimehed annavad märku, kui on aeg end sirutada või silmi puhata.

Detsember on Ideekalendris SOTSIAALSETE OSKUSTE, HOOLIMISE JA TÄNULIKKUSE kuu.

Head avastamist!


 

Kuhu sa ka ei lähe, järgi oma südant!

Küsis ja teksti koostas Britta Roosileht

Triatleetide treener Rando (43) ja füsioterapeut Mari-Liis Kall (35) on kindlasti üks neist abielupaaridest, keda saab iseloomustada sõnaga „supermeeskond“. Aktiivsete, rõõmsameelsete ja avatud inimestena on nad oma töö ning eraelu tihedalt liikumise ja spordiga sidunud. Väikelinnas Elvas elavas peres kasvab 11-aastane poeg.

Mari-Liis peab füsioteraapia erapraksist ja on oma eriala suur fänn, kes armastab inimestega töötamist ja usub, et iga üksiku probleemi kallal tööd tehes kasvab kogemus, tarkus ja teadmised. Erapraksis annab naisele võimaluse oma aega teadlikult jagada nii, et päevasesse aega mahuvad hobid ning lemmikspordialad – ratsutamine ja ujumine.

Rando teeb päevatööd IT-valdkonnas ja õhtuti peab treeneriametit. Nooruses aktiivselt laskesuusatamisega tegelenud Rando jõudis triatloni juurde mõni aasta tagasi, esialgu pilti ja videosid tehes. Praeguseks on ta ise läbinud kaks IRONMAN´i sarja täispikka triatloni. Treeneritöö kasvas välja soovist teisi juhendada ja oma kogemusi jagada. Rando on olnud treener ja juhendaja mitmetes treeninglaagrites ning on praegu personaaltreener nii alustavatele ja ka kogenud triatleetidele. Ta on Eesti ainus IRONMAN University poolt sertifitseeritud triatlonitreener – IRONMAN Certified Coach.

Rando kirjutab spordi- ja terviseteemalist blogi „Road to somewhere“, mille moto on: „Wherever you go, go with all your heart!“ http://rando.kall.ee/

Spordist

Rando: Spordi juurde jõuavad inimesed väga erinevaid teid pidi. Samuti varieerub see ka spordialade puhul. Tahaks uskuda ja loota, et peamiselt tõukab spordiga tegelema soov oma tervise eest rohkem hoolt kanda. Kõige rohkem tunnengi rõõmu selle üle, kui tihenevad eelkõige tervise- ning harrastussportlaste read.

Saavutussport on siit juba suur samm edasi, mida minu arvates suurem osa harrastajatest tegelikult ei peakski astuma. Spordiga tegelemine ei eelda kindlasti võistlustel osalemist – võistlemine võiks olla pigem tagajärg kui põhjus. Loomulikult soovime võistlustel testida oma võimeid, vaadata, kuhu oleme treeningutega jõudnud. Kuid väga ettevaatlikult tuleks suhtuda enda võrdlemisse n-ö naabriga. Mentaliteet, kus tahetakse end iga hinna eest parimana näidata, võiks kuuluda vaid tõsise saavutussportlase repertuaari, kuid see on kahjuks jõudnud ka harrastus- ja tervisesportlaste mõttemaailma. Tihti satun võistlustel osaledes või kaasa elades inimestega rääkima, kes siis tunnistavad, et „tegelikult pole pool aastat trenni teinud, enne võistlust käisin korra jooksmas/sõitmas“ või „tegelikult olen üldse praegu veidi tõbine“. Niimoodi võistlustel osaledes, sageli oma võimeid üle hinnates, teeme oma tervisele pikas perspektiivis rohkem kahju kui kasu.

Minu juurde jõuavad harrastajad enamasti siis, kui omal käel, mõtestamata tehtud treeningud pole ühel või teisel moel tulemusi andnud. Või soovitakse lihtsalt oma tervise eest rohkem hoolt kanda ning teha seda targalt ning eesmärgistatult.

Eesmärkidest

Rando: Naljaga pooleks võib öelda, et treeneri juurde tullakse enda eesmärkidega ning lahkutakse treeneri omadega. Tõsisemalt rääkides aga, nagu ka kõikide teiste eesmärkidega elus, peavad need olema realistlikud ning mõõdetavad. Tuleb hinnata oma füüsilist, emotsionaalset ning sotsiaalset võimekust ja valmisolekut. Sport peaks siiski toetama muud elu – pere ja töö peaksid tulema enne sporti, kui just pole tegemist professionaalse sportlasega. Seetõttu on eesmärke seades oluline hinnata, missugused on reaalsed võimalused hobiga tegeleda – tuleb hinnata ajalisi ja muid ressursse. Näiteks treenides vaid kahel päeval nädalas, ei jõua inimene tasemele, kus ta oleks valmis läbima täispikka triatloni.

Treeneri roll eesmärkide seadmise juures on juhendada, küsida raskeid küsimusi, jagada teadmisi ja kogemusi ning seejärel aidata leida piisavalt kõrged, kuid samas saavutatavad eesmärgid.

Kui inimene on varem mõne muu spordialaga tegelenud, siis on see igal juhul boonuseks, kasvõi juba seetõttu, et on olemas regulaarne sportimisharjumus. Teekond diivanilt ukseni on ju alati kõige pikem ja raskem.

Triatlon, nagu teame, koosneb kolmest erinevast spordialast: ujumine, rattasõit ning jooksmine. Kaks viimast on igaühele mingilgi moel tuttavad, ujumine on neist kolmest kõige spetsiifilisem ning sageli ka hirmutavam, kuid kindlasti õpitav ja tehtav. Triatlon on huvitav ja haarav spordiala ning sobib praktiliselt igaühele ka seetõttu, et võisteldakse väga erineva pikkusega distantsidel. Ei pea kohe eesmärgiks võtma pool- või täispika triatloni läbimist, alustada võiks kõige lühematest, n-ö harrastaja või igamehe distantsidest, kus ujumine on üldiselt vahemikus 250–400 m, rattasõit 10–20 km ning jooks 2,5–4 km. 2018. aastal läbisid oma elu esimesed harrastustriatloni distantsid näiteks kõigile tuntud Kaire Vilgats ja Annely Adermann. „Kõik on võimalik“ – see on ka IRONMANi-sarja motoks.

Enamikul juhtudel tuleb sportlane treeneri juurde mingi kindla võistluseesmärgiga – seotud konkreetse distantsi või võistlusega. Koos vaadatakse üle sportlase võimalused ning hinnatakse hetkevõimekus. Siit edasi saab juba mõelda ja suunata, kas konkreetne soov/eesmärk on saavutatav ning missugune peaks olema seda toetav treeningplaan. Plaani pannakse siis koos sisse ka põhivõistlust toetavad muud üritused ja võistlused. Kui selgub, et sportlase eesmärk on liiga optimistlik, siis vaadatakse koos üle võimalikud alternatiivsed variandid. Eriti puudutab see pool- ning täispikka triatloni, kus võistlus on ajaliselt pikk ning sõltuvus erinevatest muutujatest väga suur. Sellest tulenevalt on ka äärmiselt oluline eristada eesmärke ning ootusi. Siin saab treener sportlast samuti aidata ning juhendada.

Motivatsioonist

Rando: Pooldan mõtteviisi, et teist inimest ei ole võimalik motiveerida. Motivatsioon peab tulema inimese enda seest, olema see tuli, mis kannustab ja edasi viib.

Pean ennast üsna suure kohusetundega inimeseks ja mis sporti ning treeninguid puudutab, siis ka väga motiveeritud. Kui plaanis on raske või vastumeelne treening, siis tuleb see ära teha. Abiks on kindlasti ka õige eesmärgistamine. Sel kevadel tabas mind aga üsna levinud jalavigastus, mistõttu pidin tegema jooksmises pausi ning ümber mõtlema oma hooaja plaanid. Poleks iial uskunud, et mind võiks tabada motivatsioonikriis. Nii aga juhtus, eesmärgid kadusid ja koos nendega ka siht ning soov treenida. Motivatsiooni kaotamine ning sellega toimetulek on kindlasti teema, kus juhendajast-treenerist on abi. Kogenud treener aitab vigastusperioodil leida uued eesmärgid, alternatiivsed treeningmeetodid. Triatlon on selles suhtes hea spordiala, et kui ühte asja pole võimalik teha, siis teistega saab ikkagi jätkata – kui näiteks joosta ei saa, siis ujuda ning rattaga sõita saab ikka. Võimalus on võistlustel osaleda näiteks võistkonna koosseisus. Kõige hullem on sellises olukorras jääda ennast haletsema. Hea treener või juhendaja on ka psühholoog, kes aitab sportlasel emotsionaalselt taas joonele saada.

Saavutusspordist

Rando: Kui professionaalsed sportlased välja jätta, siis võib spordiga tegelevad inimesed laias laastus kaheks jagada – tervisesportlased ning harrastajad. Harrastajad on selline seltskond inimesi, kes kuuluvad juba mingi klubi või ühenduse liikmeskonda ning tegelevad regulaarselt spordiga.

Saavutussport on juba samm edasi, mille peaks astuma eelkõige teadlik ning eesmärgipäraselt ja targalt treeniv sportlane. Kahjuks, nagu juba ka eelpool mainisin, astuvad inimesed selle sammu kas liiga vara või valedel ajenditel. Üldiselt küll teatakse, et liikumine on tervisele hea, kuid samas tehakse endale liiga ülemäära suure intensiivsuse või koormusega. Üldine teadlikkus spordiga tegelemise osas jätab soovida, mõneti on probleemiks ka soov saada kiireid tulemusi ning tean-ise-kõige-paremini-suhtumine. Kaasaegses ühendatud maailmas on infomüra väga suur, lihtne on kinni haarata umbisikulistest ja anonüümsetest netiallikatest. Siinkohal annaks üsna palju ära teha erinevate teavitus- ning koolituskampaaniatega, kus reaalsed inimesed jagavad päris kogemust, kuid need peaksid olema regulaarsed ning inimesele lähedal.

Füsioteraapiast

Mari-Liis: Füsioteraapia on taastusravi üks osa. Füsioterapeudi vastuvõtule jõuavad kõige sagedamini inimesed, kes vajavad abi keha taastamisel, näiteks operatsiooni-, trauma- või spordivigastuste järgselt. Sagedasti otsitakse abi krooniliste liigeshaigustega toimetulekul. Väga paljud täiskasvanud kannatavad sundasendist tingitud lihaspingete ja nendest tulenevate vaevuste käes. Inimesed alahindavad sundasendite mõju tervisele. Füsioterapeudid tegelevad ka laste ja vanuritega, töövaldkond on väga lai.

Meie esimene, kõige olulisem ülesanne on inimene ära kuulata, vajadusel koostada raviplaan ja viia see koos patsiendiga ellu. Hea koostöö patsiendi-kliendi ja terapeudi vahel on see, mis tagab tulemuse.
Füsioterapeutide töövahenditeks on terapeutilised harjutused, massaaž, kinesioteipimine, elektriravi, soojaravi jne.

Ma arvan, et igal inimesel võiks olla n-ö oma füsio, kelle poole vajadusel pöörduda. Perearstidel on suur koormus ja pöördudes oma tuttava füsio poole, saab patsient oma keha tugiliikumisaparaati puudutavad vastused ja lahendused kiirelt kätte. Olen alati julgustanud patsiente küsimustega füsioterapeudi poole pöörduma. Eriti kehtib see nõuanne harrastussportlastele, kellel varem või hiljem oleks mõistlik füsioterapeudi konsultatsioonile ilmuda.

Rando: Sportimine ja taastumine käivad koos nagu sukk ja saabas. Teada on, et keha füüsiline areng ei toimu mitte füüsilise koormuse ajal, vaid taastudes. Seetõttu on taastumise ja füüsilise koormuse õige vahekord väga tähtis. Siinkohal saab taaskord treener sportlasele abiks olla oma teadmiste ning kogemusega. Treeningutel peabki raske ja sageli ka valus olema, vastasel juhul me ei saada kehale signaale, et lihaseid tuleb n-ö järele aidata. Kuid see tegevus peab olema mõtestatud ning õiges vahekorras taastumise ning lihtsate treeningutega.

Hea taastumise ja taastamise juurde käivad erinevad abivahendid: massaaž, lihasrullid, venitamine. Füsioterapeut on kindlasti väga hea spetsialist, kes lihaste taastamise osas sportlasele head nõu oskab anda.

Mari-Liis: Saavutusspordis on füsioterapeudiga koostöö väga oluline. Regulaarsus sõltub eelistustes ja vajadustest, aga kindlasti võiks üheskoos keha tervist analüüsida ja vajadusel paika panna plaani. Meie ülesanne plaani koostamisel on jälgida, et inimene annaks oma kehale piisavalt puhkust ja taastumisaega, tihti n-ö tõlgin sportlasele tema keha sõnumeid. Keha saadab sagedasti sõnumeid valuga, lihaspingeid tekitades, erinevad vigastused on samuti sõnum kehalt, et ehk tuleks midagi muuta. Meie suuname inimest muutuste poole nii, et sport saaks tehtud ja keha oleks rõõmus.

Spordist taastumine aitab piiranguteta valuvabalt ja pikalt enda lemmikalaga tegeleda. See on parim eesmärk! Füsioterapeudi ülesanne on võimalusel koos treeneriga seda protsessi juhtida ja suunata. Jällegi meeskonnatöö, kui kõik osapooled panustavad oma teadmiste ja kogemustega, saab tulemuseks õnnelik ja terve harrastaja, kes ei pea kannatama ülekoormusvigastuste käes.

Loomulikult teeme ka Randoga koostööd. Ta teeb tublisti trenni ja samamoodi aitan ma ka tema keha taastumisele kaasa, kasutades massaaži või kinesioteipimist. Rando treenitavaid konsulteerin siis, kui nad mõne murega minu poole pöörduvad. Tal on treenerina endal väga head teadmised taastumisest ning taastamisest ja vahel harva, kui olukord on rohkem meditsiinilisem, olen nõuga abiks olnud.

Kogukonnatundest

Rando: Praegu kuulub Eestis Triatloni Liitu 24 erinevat spordiklubi ja -ühendust. Leidub nii saavutusspordile orienteeritud klubisid kui ka neid, kes lihtsalt propageerivad sportlikke eluviise ning koostegemist. Triatleedid on minu hinnangul tore seltskond, kus sõltumata klubilisest kuuluvusest või isiklikest eesmärkidest saadakse omavahel hästi läbi. Suheldakse nii võistluste ajal kui ka võistlusväliselt – Facebook on kujunenud info jagamiseks väga mugavaks keskkonnaks.

Triatlon on individuaalne spordiala, kus sõltuvalt distantsist ja formaadist oled tunde sunnitud üksi rajal veetma. Vaatamata sellele või siis ka võib-olla sellest tingituna on ühistegevused ja ühistreeningud väga populaarsed. Paljusid treeninguid tehakse näiteks kahe-kolmekesi. Eks need sõltuvad juba konkreetsest klubist, kes ja kuidas ning millal midagi koos teevad, kuid näha on, et kõik on sellel rindel üsna aktiivsed.


 

Nutimaailm aitab end liigutada

Teksti koostas Britta Roosileht

Praegusel ajal on väga vähe neid, kellel ei oleks nutitelefoni või kes kasutaks seda vaid helistamiseks. Nutiajastu on meieni toonud palju rakendusi nii telefonidele kui ka arvutitele, mis muudavad elu lihtsamaks, mugavamaks, lõbusamaks või põnevamaks. Ühtlasi pannakse aina enam rõhku tervisele ning lai terviseäppide valik ajab silme ees kirjuks. Mauruse ideekalender keskendub sellel kuul liikumisele ning sellega seoses oleme välja otsinud kolm telefoni- ja kolm arvutiäppi, millest võiks istuva eluviisiga inimesel kasu olla. Väikesed pausid jalasirutuseks ja ajule puhkuse andmiseks on ju lausa hädavajalikud.

Telefonile

Move Reminder (Androidi kasutajale)

See rakendus edendab tervislikku eluviisi, kasutades telefoni sisse ehitatud sensoreid, et tuvastada ja meelde tuletada, kui oled liiga kauaks istuma või pikutama jäänud. Rakendust saab oma eelistuste järgi kohandada ning võib kasutada ka lihtsa sammulugejana.

EyeCare 20 20 20 (Androidi ja iOS-i kasutajale)

Pikki tunde arvutiekraani vaatamine väsitab silmi ning põhjustab kuivust ja punetust. EyeCare 20 20 20 rakendus tuletab meelde anda silmadele regulaarselt puhkust. See põhineb soovitusel tõsta iga 20 minuti järel pilk ekraanilt ning vaadata 20 sekundi jooksul 20 jala (umbes 6 m) kaugusel olevat objekti.

Stand up! The work break timer (iOS-i kasutajale)

See on lõbus ja paindlik rakendus neile, kes kipuvad ennast tööl istuma unustama. Rakenduses saab ise seadistada meeldetuletuse intervalli ja seistava aja kestvuse. Nii saab igaüks sobitada tööpausid täpselt oma tööpäevaga.

Arvutile

Stretchly (Windowsi, Maci ja Linuxi operatsioonisüsteemile)

Tegemist on arvuti töölauarakendusega, mis vaikeseadistuses tuletab iga 10 minuti järel meelde teha 20-sekundiline sirutuspaus ning iga 30 minuti järel 5-minutiline puhkepaus. Ajavahemikke ja kestvusi saab kohandada vastavalt enda tööpäevale ja -plaanile.

Rakendust saab alla laadida siit: https://www.techworld.com/download/system-desktop-tools/stretchly-017-3331112/

Awareness (Windowsi ja Maci operatsioonisüsteemile)

Awareness sobib hästi nendele, kes teavad, et liigutamine ja sirutuspausid on olulised, kuid ei soovi, et miski nende arvutiekraani tegevustele vahele segaks. Vaikimisi seadistusena on iga tunni tagant kuulda Tiibeti helikausi häält, samas pausi kestvus ja intervallid on kohandatavad.

Rakendust saab Windowsile alla laadida siit: http://iamfutureproof.com/tools/awareness/

Macile on rakendus saadaval siin: https://www.macupdate.com/app/mac/39142/awareness

WorkRave (Windowsi ja Linuxi operatsioonisüsteemile)

WorkRave rakendus on veidi põhjalikum ning pakub kasutajale kahte pausitüüpi (lühike sirutuspaus micro-break ja 10-minutiline puhkepaus rest break) ning tööaja piirangut. Kõiki sätteid saab vastavalt soovile ja tööpäeva iseloomule kohandada. Pausi saabudes viskab WorkRave ekraanile akna, mis tuletab meelde konkreetse pausi võtmise vajalikkust.

Rakendust saab alla laadida siit: http://www.workrave.org/download/

Nutiajastu on ühtviisi nii nuhtlus kui ka õnnistus. Võtkem neid rakendusi kui õnnistust, mis aitavad meil olla tervemad ja ärksamad, kui me ise seda unustama kipume.

Head kasutamist!

Uued 5. klassi eesti keele ja kirjanduse õppematerjalid keskenduvad väärtustele

Sel aastal lisanduvad Mauruse õppematerjalidele 5. klassi eesti keele tööraamat ja kirjanduse õpik. Materjalide esimesed osad on juba trükikojast käes ja jõudnud ka kiiremate huviliste lugemislaudadele. Esimestele osadele järgnevad teised juba enne uut aastanumbrit. Mõlemad uued õppematerjalid, nii eesti keel kui ka kirjandus, on küll eri autorite koostatud ja erineva ülesehitusega, kuid ometigi on neil ka palju ühist.

Võib öelda, et kõige enam ühendab 5. klassi õppematerjale rõhumine ajatutele väärtustele: kodumaa, pere, sõbrad. Eesti keele tööraamatud teevad ringi peale tervele Eestimaale: iga teema alguses on piltülesanne ühe Eesti maakonna kohta, lisaks on tööülesanded seotud erinevate Eestimaa paikadega, et igal Eesti lapsel oleks õppides veidi äratundmisrõõmu – ahah, siin on ju juttu minu kodukohast! Pintsu ja Tutsiku lugemik aga keskendub kodule teistmoodi – selle keskmes on üks perekond koos oma lemmikloomadega ja niisamuti on õpiku lugemispalad seotud looduse, loomade ja koduga.

Mõlemas materjalis on tähelepanu pööratud ka lõimingule. Eesti keele tööraamatust leiad lisaks ilukirjandustekstidele ka eri valdkondade tarbetekste (infolehed, kuulutused, kataloogid, menüü jne). Kirjandusõpikus avaldub lõiming eelkõige matkapäevikutes, kus on tutvustatud paljusid õppekeskusi ja muuseume üle Eesti.

Kolmandaks seob mõlemat õppematerjali see, et tähelepanu on pööratud sõnavara arendamisele. Kirjandusõpikus on kas haruldasemaid või keerulisemaid sõnu õpilastele selgitatud lugemispala alguses ja sõna ise on tekstis markeeritud, et õpilane seda kohe märkaks. Tööraamatusse on seevastu teadlikult sisse toodud ebatavalisemaid ja haruldasemaid sõnu ja mõlema osa lõpus on põhjalik sõnastik.

Autorid ise on avaldanud õpematerjalide eessõnas selliseid mõtteid.

Meie, tööraamatu autorid, oleme eesti filoloogid, seega oskame loovat ja vaimukat keelekasutust kõrgelt hinnata. Tunnetame, et keelel on lõputult kasutusvõimalusi: keele abil saab õppida, kirjandusteoseid luua, eksperimenteerida sõna ja lausestusega, teha nalja. Seda kõike tahame ka sulle edasi anda, seepärast oleme välminud võimalikult erinevaid ja põnevaid ülesandeid ning kasutanud kohati päris pentsikuid sõnu, mis sinu sõnavara täiendaksid.

Kaja Männi ja Reet Varik

Ma olen alati uskunud, et kirjanduse õppimine peab käima lugemise kaudu. Sellepärast on mu õpikus palju tekste ja vähe teooriat. Õpiku metoodilise osa moodustavad autorite lühitutvustused ja mõistete selgitused, mis on vajalikud lugemispalade ja nende konteksti mõistmiseks, ning küsimused ja ülesanded, mis suuremas osas suunavad arutelule, arutlusele, loovuse arendamisele ning on peamiselt väärtuspõhised. See on kirjanduse mõistmiseks väga vajalik. Kuid ma ei ole ülesannetes ka teooriat tähelepanuta jätnud.

Aidi Vallik

Ideekalendri 33. nädal. Lahendus algab hetkeolukorra teadvustamisest

Head sõbrad!

Laste ja noorte liikumisaktiivsusest räägitakse aasta aastalt rohkem. Näeme seda enda ümber iga päev ja ka erinevad uuringud näitavad, et aina vähenevast liikumisest on saanud ülemaailmne tõsine probleem. Vähene liikumine noores eas toob tulevikus kaasa erinevaid terviseprobleeme, pärsib sotsiaalset ja kognitiivset arengut ning alandab enesehinnangut.

Selge on, et kusagil ei suhtuta sellesse probleemi ükskõikselt ja tänases ideekalendris teeme tutvust Liikuma Kutsuva Kooliga – mis see on ja kuidas see kõik meie laste ja noorte tervisega seotud on. Mis on liikumisaktiivsuse tunnistus, kas ja mida sellega liikumisharjumuste kujundamisel reguleeritakse?


 

Lahendus algab hetkeolukorra teadvustamisest

Teksti koostas Britta Roosileht

Tartu Ülikooli Liikumislabor algatas 2016. aastal teaduspõhise sekkumisprogrammi, mille nimi on Liikuma Kutsuv Kool. Selle põhiliseks eesmärgiks on pakkuda koolidele, õpilastele, õpetajatele ja lapsevanematele ideid ja lahendusi, kuidas kasvatada laste liikumisaktiivsust.

Mõte on selles, et õpilased liiguksid vähemalt 60 minutit päevas, mis on minimaalne koormus hea tervise ja normaalse arengu jaoks. See on võrgustik, millega saab liituda iga kool, mille õpilased liiguvad liiga vähe ja samas ideid nende kehalise aktiivsuse tõstmiseks napib.

Mida teeb Liikuma Kutsuv Kool?

Liikuma Kutsuv Kool aitab lastel tunda rõõmu õppimisest ja panustada laste igakülgsesse arengusse. Koolid saavad võrgustikuga liituda, kui loovad meeskonna, kuhu lisaks koolijuhile ja õpetajatele võiksid kuuluda ka õpilased ja lapsevanemad. Nii saab alustada muutustega meeskonnana, samal ajal aga saavad meeskonnaliikmed anda isikliku panuse kooli liikuvamaks muutmiseks.

Kui kool liitub võrgustikuga, on meeskonnal võimalik osaleda Liikumislabori ideeseminaridel, aktiivsete aine- ja vahetundide koolitustel ning liikumisfoorumil. Ühtlasi saavad koolid külastada teisi võrgustikukoole ning jagada kogemusi ja mõtteid. Liikuma Kutsuval Koolil on ka Facebooki grupp, kus õpetajad ja teised koolitöötajad saavad omavahel nippe ja nõuandeid vahetada.

„Liikumisaktiivsuse tunnistus 2018“

TÜ Liikumislabor on koostanud uuringuraporti, mille nimi on „Liikumisaktiivsuse tunnistus 2018“. See on välja töötatud rahvusvahelise metoodika põhjal ja koondab viimaste aastate uuringute andmeid tegurite kohta, mis mõjutavad laste ja noorte liikumisaktiivsust.

Välja on toodud kümme erinevat valdkonda, mis mõjutavad liikumisaktiivsust. Nii nagu tavalisel koolitunnistusel, pannakse ka siin hindeid. Need valdkonnad on:

  • üldine liikumisaktiivsus;
  • organiseeritud sport;
  • aktiivne mäng;
  • aktiivne transport;
  • kehaline mitteaktiivsus (ekraaniaeg);
  • kehaline võimekus;
  • perekond ja eakaaslased;
  • kool;
  • kogukond ja keskkond;
  • valitsus.

Hindamisel järgitakse Active Healthy Kids Global Alliance’i (http://activehealthykids.org/) rahvusvahelist hindamissüsteemi, kus hindeid jagatakse skaalal F (alla 20%) kuni A+ (94–100%). Active Healthy Kids Global Alliance on teadlaste ja terviseedendajate võrgustik, mille eesmärk on panustada laste ja noorte liikumisaktiivsuse parandamisse kogu maailmas. Selleks korraldatakse muu hulgas ülemaailmseid uuringuid, hindamaks eri riikide laste ja noorte liikumisharjumusi. Riigid saavad ise otsustada, kas soovivad uuringutel osaleda. Soovi korral on võimalik liituda nende kodulehe kaudu.

Liikumisaktiivsuse tunnistusel on kümnest valdkonnast Eestis kõige kõrgema hinde saanud kool kui üks kehalise aktiivsuse tõstmise mõjutaja (C+ ehk 54–59%). Enamik meie koolide kehalise kasvatuse õpetajatest on nõuetekohaselt kvalifitseeritud. Positiivne on ka see, et 39% Eesti koolidest kuulub tervist edendavate koolide võrgustikku ja enamikus, st 77% koolides toimivad koolivälised spordiringid. Selgub ka, et pooltel 6. klassi õpilastel on võimalik aktiivselt liikuda vahetundides või kehalise kasvatuse tundide väliselt.

Üldine liikumisaktiivsus sai Eesti koolides hindeks D–. See tähendab, et:

  • 16% Eesti 10–17-aastastest kooliõpilastest tegelevad iga päev vähemalt tund aega mõõduka kehalise aktiivsusega; 26% lastest on enda hinnangul aktiivsed vähemalt kuuel päeval nädalas;
  • objektiivselt ehk liikumisanduritega mõõdetud uuringust selgus, et 28% 6–13-aastastest õpilastest liigub soovituslikus mahus vähemalt viiel päeval nädalas.

Kõige madalamad hinded said Eesti lapsed aktiivse mängu ja kehalise mitteaktiivsuse kategoorias (F ehk alla 20%). Uuringu järgi liigub ainult 10% meie lastest õues iga päev, 22% neist viibivad õues vähemalt seitse tundi nädalas ja ainult 7% kasutavad koolipäevadel ja vabal ajal vähem kui kaks tundi nutiseadmeid ja/või vaatavad televiisorit.

Liikumisaktiivsuse tunnistus võimaldab ühiskonnas kokku leppida peamistes arengusuundades ja soovitustes, mida anda edasi lapsevanematele, haridusasutustele ja kogukondadele. Ühtlasi aitab see ka riiklikel otsustajatel planeerida laste ja noorte liikumise ja tervisega seotud tegevusi. Samuti on hetkeseisu teades võimalik kavandada vajalikke teadusuuringuid, et toetada liikumistegevusi ja hinnata nende mõju. Selleks, et toimuksid positiivsed muutused laste ja noorte liikumises, on vajalik eri valdkondade ühine tahe, koostöö ja panus sellesse.

Raportis tuuakse välja liikumissoovitused 5–17-aastastele lastele, mis lähtuvad rahvusvaheliselt tunnustatud liikumisaktiivsuse soovitustest.

  • Laps ja nooruk peaks iga päev liikuma vähemalt 60 minutit mõõduka kuni tugeva intensiivsusega. Aktiivset liikumist võib koguneda terve päeva jooksul erinevatest kehalistest tegevustest, nagu liikumis- ja sportmängud, matkamine, rattaga kooli sõitmine, võimlemine, jõuharjutused, kehalise kasvatuse tunnis või treeningul osalemine. Liikuda tuleks korraga vähemalt 10 minutit.
  • Liikumine rohkem kui 60 minutit päevas toob tervisele täiendavat kasu.
  • Liikumise juures on oluline sellega kaasnev liikumisrõõm.
  • Lapsed ja noored peaksid ekraani taga meelt lahutama päevas vähem kui kaks tundi. Kehaliselt mitteaktiivset aega peaks olema võimalikult vähe.

Raportis tuuakse välja ka soovitused edasiseks tegevuseks ning ka see, millistes valdkondades on info puudulik või vajaks lisauuringuid. Näiteks tuleks lisaks objektiivse liikumisaktiivsuse taseme uurimisele vaadelda ka liikumist takistavaid ja toetavaid tegureid ning seda kõigis vanuserühmades.

Teadusuuringud

Liikuma Kutsuva Kooli veebilehel on põhjalik ülevaade erinevatest laste ja noorte tervist puudutavatest uuringutest. Välja on toodud kolm olulisemat teemat: kui palju peaksid lapsed liikuma, miks on liikumine kasulik ja miks pikk istumine kahjulik. Taas nimetatakse „maagilist kestvust“ 60 minutit, mis tingimata ei tähenda tunniajast treeningut. Hea, kui see tund aega liikumist kuuluks lapse igapäevatoimetuste hulka ja oleks osa argipäevast. Kõik, mis läheb üle selle, on tervisele vaid täiendavalt kasulik. Lisaks liikumise kestvusele on oluline jälgida, et istumise aeg ei veniks liiga pikaks ning meelelahutuslikku ekraaniaega oleks vähem kui kaks tundi päevas. Kõige olulisem aga lapse jaoks on liikumisega kaasnev rõõm, mis motiveerib ja tekitab huvi, et liikumisest saaks kogu elu kestev harjumus.

Suurimad hüved, mida laps liikumisest saab:

  • parem keskendumisvõime;
  • parem tuju;
  • parem tervis;
  • paremad kehalised võimed;
  • palju rõõmu;
  • paremad suhted;
  • kiirem otsustusvõime;
  • paremad õpitulemused;
  • parem uni;
  • vähem pingeid.

Ühtlasi tuuakse sealsamas välja, et 16% 11–15-aastastest Eesti lastest liiguvad enda hinnangul nii palju, kui soovitatakse. Selgub ka, et 24% 7–13-aastastest õpilastest liiguvad vähemalt 60 minutit päevas koolipäevadel ja Eesti õpilased on üle poole (66%) koolis oldud ajast kehaliselt mitteaktiivsed.

Õpilased veedavad enamiku oma koolipäevast istudes, suurem osa nende päevasest kehaliselt mitteaktiivsest ajast möödub ainetundides. Ainetunde aga saab põnevamaks ja lõbusamaks muuta, tehes liikumispause ja kasutades liikumist võimaldavaid õpetamismeetodeid nii klassis, koridoris kui ka õues.

  • Praeguseks on kogunenud palju tõendeid selle kohta, et:
  • ainetundides liikumisele kulutatud aeg ei mõju õpitulemustele halvasti, vaid pigem toetab õppimist;
  • liikumine ainetundides aitab parandada tunni töörahu – peale liikumispausi või -tegevust suudavad õpilased paremini tööle keskenduda ning esineb vähem kõrvaliste asjadega tegelemist;
  • ainetundidesse lõimitud liikumisel on õpitulemustele otsene positiivne mõju;
  • õpilased naudivad aktiivseid tegevusi ainetundides ja on ehk just seetõttu ka rohkem motiveeritud tunnis kaasa töötama.

Laste ja noorte vähene liikumisaktiivsus on süvenev probleem ja sellega tuleks tegeleda. Lisaks lapsevanematele ja kodusele keskkonnale saavad sellele väga suure panuse anda kooliõpetajad ja -juhid, kui toetavad juba ainuüksi mõtet, et koolipäev on suures osas istuv ning lapsed võiksid rohkem liikuda. Kui mõte on jaatav, siis tegutsemiseks on vaja ainult otsust. Igaüks saab anda panuse selleks, et lapsed saaksid tulevikus nautida kõiki hüvesid, mida annab regulaarne liikumine. Pärast otsustamist hakkavad lahendused juba iseenesest esile kerkima. Iga väike tegu loeb.

Kasutatud materjalid

1. Tartu Ülikooli Liikumislabori raport „Liikumisaktiivsuse tunnistus 2018“ (http://www.liikumakutsuvkool.ee/wp-content/uploads/2018/10/LAT2018.pdf)

2. Liikuma Kutsuv Kool, teadusuuringute ülevaade (www.liikumakutsuvkool.ee/teadusuuringud)

Uuri lisaks

Liikuma Kutsuv Kool (www.liikumakutsuvkool.ee)

Tartu Ülikooli Liikumislabor (www.liikumislabor.ut.ee)

 

Ideekalendri 32. nädal. Liikudes tulevikku

Head sõbrad!

Liikumine saab igas inimeses alguse sisemisest motivatsioonist. Pole tähtis, kas oled laps või vanur, liikuma ja ennast ületama paneb ikka mingi väline jõutegur, mis näikse vajutavat täpselt õigele nupule.

Tänases postituses mõtiskleme selle üle, kui suurt rolli me tegelikult laste liikumisharjumuste kujunemises mängime. Mida aeg edasi, seda rohkem mõjutajaid mängu tuleb – lisaks lapsevanematele õpetajad, treenerid, sõbrad ja isegi iidolid.

Mis saaks olla parem eeskuju kui üks läbinisti sportlik pere? Teemegi väikese intervjuu ühe sellise pere isaga.

Head liikumist!


 

Liikudes tulevikku

Teksti autor: Britta Roosileht

Kas olete kunagi trennist, jalutamast või rattasõidult koju jõudes tundnud kahetsust, et seda tegite? Ilmselt ei. Mina ka mitte. Tegelikult ei ole ma siiani kohanudki inimest, kes pärast mingit aktiivset tegevust oleks pahane või nördinud, et ta selle üldse ette võttis. Liikumine tõesti tekitab hea enesetunde. Raske polegi liikumine ise, vaid pigem sellega alustamine, ehkki ajutine ebamugavus võib tekkida, olenevalt treeningu intensiivsusest ja raskusastmest. Hiljem aga on kõik enda üle uhked: „Ma tegin selle ära!“ Inimesed on programmeeritud elama mugavalt. Me tahame, et meie elus oleks rohkem rõõmu kui muret ning head enesetunnet, mis kestaks. Liikumisest saadud positiivne sutsakas aga kestab üsna lühikest aega ning järgmiseks päevaks on keha selle juba unustanud. Aju annab omakorda signaali, et diivan on lähemal kui staadion või jõusaal ning nii käib paljude inimeste õlgadel hea ja kurja vaheline võitlus. Kumb jääb peale, on meie endi otsustada.

Aktiivne eluviis saab alguse juba beebi- ja väikelapseeas. Beebi liigutab käsi ja jalgu, pöörab pead, õpib lühikese aja jooksul selgeks palju motoorseid oskusi. Suuremaks kasvades saab ta vanemate juhendamisel ja suunamisel harjuda igapäevaselt õues käima või tubastes tingimustes vähemalt tunnikese aktiivselt aega veetma. Kullimäng, tantsimine ja palli veeretamine kõlab justkui lõbusalt. Usun, et lasteaed on üks parimaid etappe, mida me elus kogeda saame. Alates sellest, et rühmas tuleb õppida üksteisega arvestamist, hoolimist ja abivalmidust, lõpetades sellega, et õpetajad on alati hoolitsemas laste kõikide põhivajaduste, sh liikumise eest. Lisaks liikumistundidele käiakse peaaegu iga ilmaga õues mängimas, jalutamas ja avastamas. Mis saaks olla parem, kui uudishimulikul lapsel lasta teha eluks vajalikke asju just selles eas, kui ta ise väga tahab neid teha?

Keerulisemaks läheb kooli minnes. Koolipäevad on pikad ja tunnis tuleb istuda vaikselt ühe koha peal. Vahetundidel lastakse ennast vabaks, elades välja kõik, mis 45 minuti jooksul enesesse kogunenud on. On ainult tervitatav, et aina enam rakendatakse koolides õuevahetunde. Nii saavad lapsed pisutki oma pikast tubasest päevast veeta väljas värske õhu käes, kus helid kellegi kõrva ei kriibi ning ennastunustavalt joostes pole ohtu mõnd õpetajat jalust maha niita. Samas ei saa õpetajate ja koolisüsteemi õlule panna kohustust vastutada laste liikumisharjumuste eest. See on eeskätt meie kui lapsevanemate asi anda eeskuju, olla inspireeriv ja innustav, tekitada lastes sisemist motivatsiooni olla terve ja aktiivne. Kõik algab kodust.

Laste liikumisaktiivsus hakkab langema alates teisest kooliastmest. Selles eas on laps vanemate jaoks piisavalt iseseisev, et lasta tal omaette toimetada, kuid lapse eeskujuks on hoopis enda töödele ja tegemistele keskenduvad vanemad. Kui vanemad ajavad omi asju ja lapse huvidesse ei süvene, ei tunne temagi enam vajadust pingutada. Ta leiab endale uusi ja teinekord mitte eriti tervislikke hobisid ning suunab energia sinna, kuhu pole vaja. Väga lihtne on laps panna kõikvõimalikesse trennidesse ja huvialaringidesse, viia ta autoga ukse ette ja sealt taas peale korjata, teadmata, millega järeltulija sisuliselt ühes või teises kohas tegeleb. Palju keerulisem ja aeganõudvam on aga huvi välja näidata päris tegudega – olla moraalseks toeks spordivõistlustel tribüünil kaasa elades või jõulukontserdil publiku seas kuulates. Laps ei pruugigi vanemat pealtvaatajate seas märgata, aga teadmine, et ta on kohal, näitab, et vanem tõesti hoolib ja huvitub. See annab talle jõudu ja motivatsiooni ning innustab näitama, milleks ta suuteline on.

Täpselt nii, nagu meie oleme enda laste suurimad õpetajad ja teejuhid, on nemad tulnud meie ellu selleks, et anda meile need õppetunnid, millest koolis ei räägitud. Nii võib laste liikumisharjumuste kujunemisele oma eeskujuga kaasa aitamine olla raskemgi kui jõusaalis kangi tõstmine. Lisaks sellele lasub eeskuju näitamisel vastutus tulevaste põlvede eest. Meie kujundame oma laste tuleviku, nemad omakorda enda omade. Üha raskem on ennast koduseinte ja helendavate ekraanide tagant välja saada, kuid täpselt nii, nagu inimkond on endale kujundanud kõikide mugavustega oleviku, tuleb pingutada, et tulevikus säiliks tasakaal mugavuse ja kehaliste väljakutsete vahel. Meie tervis ja eluiga sõltuvad sellest.


Eesti Olümpiakomitee valis 2018. aasta Tartumaa sportlikuimaks pereks perekond Pihlaku. Pereisa Marek on tegev lausa mitmel rindel ning annab endast väga palju, et väikelinnas sport elaks. Ta on Elva Spordiliidu ja Spordiklubi Altia juhatuses ning töötab Elva Gümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetaja ning judo- ja võrkpallitreenerina. Mareki eestvedamisel saavad linlased iga aasta augustis maksimaalse liikumiskogemuse, kui Elva spordikuu raames toimuvad peaaegu igapäevaselt erinevad põnevad treeningud oma ala spetsialistide juhendamisel. Marek on Elva kodanikuspordi edendamisel eeskujude eeskuju. Vähe sellest kõigest – just tema algatas 2014. aastal Elva Kohvikutepäeva ürituse, mis praeguseks toob kesksuvel Elvasse kokku tuhandeid inimesi lähedalt ja kaugelt. Väikelinnade ja kogukondade jaoks on taolised inimesed asendamatud.

Pihlakute peres on liikumine ja kehaline aktiivsus väga tähtsal kohal. Kuidas olete tee spordi ja aktiivse eluviisini leidnud?

See algas juba varases lapsepõlves – palju väljas liikumist ja erinevaid mänge. Sport ja liikumine oli lapsepõlves iga päeva loomulik osa ja on seda siiani. See on nagu õhk, mida hingame.

Milliste aktiivsete tegevustega teie päevad sisustatud on?

Katsume nädalasse mahutada lisaks tööle (mis kindlasti ei ole istuv) ka aeroobseid ja jõutreeninguid. Abikaasa Evelin käib lisaks rühmatreeningutel. Meile meeldib looduses liikuda ja seda võimalust pakub männilinnana tuntud Elva rohkesti.

Spordipsühholoog Jörgen Matsi on öelnud, et laste liikumisaktiivsusest ei sõltu vaid Eesti spordi, vaid kogu Eesti rahva tulevik. Kuidas Sina seda mõtteviisi jagad?

Olen kuulnud ühte head ütlust: kõige tähtsam töö on kehalise kasvatuse õpetajatel ja treeneritel – õpetada lapsi liikuma ja seda armastama, sest oma kehaga peame elu lõpuni hästi läbi saama.

Kuidas teie olete oma lapsi suunanud liikuma?

Ei ole pidanud väga suunama ja sundima. Mõlemad lapsed käivad treeningutel – tütar rühmvõimlemises ja poeg judos, lisaks mängivad ja liiguvad õues. Nad väga naudivad seda, mida teevad.

Olete abikaasaga mõlemad treenerid ja kehalise kasvatuse õpetajad. Kuidas hindate hetkeolukorda koolides? Kas tänapäeva lapsed liiguvad meelsasti või on neid vaja pisut sundida ja suunata?

Lapsed liiguvad meelsasti ja paljud käivad ka spordiklubides treeningutel. Mõõn tuleb 7.–9. klassis, kus paljud lõpetavad aktiivse sportimise. Laste loomulikku liikumist võiks suurendada lihtsate nippidega – näiteks ei pea last tooma autoga otse kooli ette, vaid võib jätta talle kuni veerand tundi jalutamise aega.

Kas Sinu meelest mahub koolipäevadesse piisavalt liikumist?

Elva Gümnaasiumi Tartu maantee majas (1.–6. klass) toimuvad õuevahetunnid, võimlavahetunnid, tantsuvahetunnid, liikumismängud ja teatevõistlused. Puiestee tänava koolimajas võiks olukord olla parem – vahetunnis saab võimlas palli mängida ja koridoris on üleval lauatennise laud, kuid nende kasutusaktiivsus võiks olla suurem.

Mauruse ideekalendri novembrikuu teemaks on eeskätt tubane liikumine. Kas Sul oleks kooliõpetajatele jagada mõni hea idee, kuidas kooli- ja klassiruumides laste liikumisaktiivsust tõsta?

Igas tunnis on võimalik läbi viia liikumisminut, teha liikumispause. Tundide läbiviimisel võib julgelt kasutada muusikat ning igapäevase õppetöö ühe osana saab teha kasvõi lihtsaid liikumismänge ja tegevusi.

perepilt

Tartumaa sportlikuim pere 2018 – perekond Pihlak
(vasakult: ema Evelin, vanem õde Laura-Liisa, isa Marek ja pesamuna Jakob)
Foto: erakogu

Maurus meedias. Uuenduse ja säilitamise vahekord hariduses

12. oktoobri Sirbis käsitles Mauruse peatoimetaja Mirjam Puumeister põhjalikult hariduse uuenduslikkuse ja traditsioonilisuse teemat. Avaldame teksti täies mahus. 


 

Uuenduse ja säilitamise vahekord hariduses

Kuidas ühiskonnas, kus mõtestatakse kõike majanduse raamistikus, teha nii, et ei saaks normiks õpetaja kui teenusepakkuja ja õpilase/lapsevanema kui kliendi suhe?

Teksti autor: Mirjam Puumeister, ilmunud kultuurilehes Sirp 12. oktoobril 2018

Igaüks on käinud või käib koolis, mõni era-, kuid suurem osa tavakoolis. Kooli ja õppimise rolli ühiskonnas on raske alahinnata. Mida aga arvame oma haridusest, koolist/koolidest, kus käinud oleme, Eesti haridussüsteemist? Palju räägitakse muudatuste vajadusest ning et ollakse rahulolematud. OECD1 on ammu riikidele südamele pannud, et traditsiooniline haridusmudel on ajale jalgu jäänud. Sellest, mis töötas XX sajandi alguskümnendeil, tänapäeval ei piisa. Eestis on sellekohane olulisim dokument vahest „Eesti elukestva õppe strateegia 2020“ (2014),2 mille üks eesmärke on „iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetav, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendav õpikäsitus, mis on rakendatud kõigil haridustasemetel ja -liikides“.

Kolm näidet õpetaja rolli kohta

Ilma õpetajateta ei ole mingit haridussüsteemi ega õpikäsitust, mida muuta. On selge, et samamoodi, nagu on pidevas muutumises meie haridussüsteem, muutub kogu aeg ka õpetaja roll. Liisa Murel kirjutab Sirbis (1. VI 2018), et õpetaja ei ole enam koolis autoriteet, vaid õpilase ja õpetaja vahel valitseb kliendi ja teenindaja suhe. Kui see ei ole muutus, siis mis on?

Mõelgem võrdluseks, mis oli iseloomulik aastatel 1918–1940 iseseisva rahvusriigi haridusele. Eesti haridussüsteemi loomises ja kujundamises osalevate inimeste meelsus oli valdavalt kujunenud ärkamisaja vaimus. Esimestel iseseisvusaastatel oli õpetajaskond peamiselt nooremapoolne, suurima grupi moodustasid vanuse ja soo põhjal mehed vanuses 20–32, õpetajatel oli oluline roll kaitseliidu tegevuses, rahva informeerimisel ja riigi siseelu korraldamisel sõjatingimustes.3 Seega ei olnud tegemist puhtalt haridustöötajatega, vaid ühiskonnaelu edendajatega ning suhe riigiga/valitsemisega oli kahepoolne. Näiteks nõuti 1933. aasta XI õpetajate kongressi resolutsioonis, et valitsus astuks otsustavamalt välja fašistlike ja kommunistlike liikumiste vastu.4

Õpetajast kui poliitiliselt aktiivsest tegutsejast sai Nõukogude võimustruktuuris poliitiliselt oluline, kuid passiivne osaline. Kui 1946. aastal oli õpetajate seas vaid 82 kommunisti, siis 1952. aastal juba 482.5 Ideoloogiline survestamine, õpetajate ja nende sugulaste varasema tegevuse kohta info kogumine, nende jälgimine ja represseerimine on vaid mõned näited tolleaegse valitsemise strateegilistest võtetest hariduse kujundamisel. Vene ja eesti õppekeelega koolide haridusprogrammide ühtlustamise vastu suudeti siin õnneks võidelda, nagu ka nõukogude õpetajate sissetoomise vastu.6

Kui Nõukogude aja haridussüsteemis valitsesid peamiselt ideoloogilised eesmärgid, siis taas iseseisvas Eestis hakati lääne eeskujul lähtuma majandusprintsiibist. Vabaturumajandus, erastamine ja läänest imporditud valitsemisvõtted aitasid kõigis ühiskonnaelu sfäärides saada lahti nõukogudeaegsetest mõjudest. Taas iseseisva riigi esimesed aastad ei olnud ideoloogiavabad, vaid NSV Liidu vastased ehk varasemaga opositsioonis. Näiteks kaotas vene keele õpetamine eesti koolis oma tähtsuse, langedes inglise keelest tahapoole, samale pulgale saksa keele õpetamisega. 1990ndate keskpaigast võib täheldada „riigi naasmist“7 haridusellu: juurutati kohustuslikud riigieksamid keskkoolilõpetajatele, rajati eksami- ja kvalifikatsioonikeskus, tööd alustas kõrghariduse kvaliteedi hindamise keskus ja valitsus hakkas sihikindlamalt kasutama nii finantshoobasid kui ka kvaliteedikontrolli mehhanisme.

Praeguseks on lisandunud valitsemisse igasuguseid uusi võtteid, näiteks enesekavandamine ehk enesevalitsemine. Maarten Simons ja Jan Masschelein8 kirjutavad, et inimeste valitsemine ei ole enam toore jõu või ideoloogia pärusmaa, vaid pigem tegutsetakse avalikult ja kaalutletult inimese enesekuvandi suunamise kaudu.9 Hariduses näiteks elukestva õppe juurutamise vahendusel. Haridust on alati osaliselt mõtestatud majandust silmas pidades, kuid praegu toimub nihe selliste sotsiaalsete probleemide nagu ebavõrdsus ja töötus hariduse toel lahendamiselt õppimisega lahendamise suunas. Koolisüsteemi ja ainekavade reformid ei ole kuhugi kadunud, kuid nende kõrvale saab asetada võrdväärse sfäärina inimese enda vastutuse oma haridusliku kapitali eest. Mõtestades selliseid sotsiaalseid nähtusi nagu töötus kui individuaalset ja õppimisse puutuvat probleemi, muutub igatahes hariduse-valitsemise-ühiskonna suhe.

Iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetav ja ettevõtlikkust arendav õpikäsitus tagab indiviidi, kes tegeleb ka edaspidi – pärast kohustuslike kooliastmete lõpetamist – oma õppimise manageerimisega. Ta on nimelt omandanud hoiaku, et õppimine nii protsessina kui ka selle tulemus on kapital, mis tagab paindlikkuse ja kohanemisvõime. Viimased on peamine eeldus, et olla kiirelt muutuvas maailmas edukas.

Niisiis on vajadus õppida liberaalses valitsemissüsteemis kesksel kohal. Simons ja Masschelein ütlevad, et õppimine on meie vabadus, mis eeldab enesevalitsemist ja muudab samal ajal meid ennast ja kogu ühiskonna valitsetavaks. Õpingute jätkamine, ükskõik kas institutsionaalne või mitteametlik, peab olema efektiivne ja selle eest vastutab iga inimene ise, valitsevad struktuurid hoolitsevad selle eest, et meil oleks olemas vastavad võimalused. Propageerides elukestvat õpet ja luues selle jaoks vajaliku taristu, kindlustatakse ühiskonnas paindlik tööturg. Töötu vajab esmajärje­korras ümber- või lisaõpet, mitte stabiilset sissetulekut (töötuabiraha või utoopilisemalt kodanikupalga näol). Kui keegi on nii-öelda ühiskonna hammasrataste vahele jäänud, siis selles saab näha tema enda puudulikku huvi oma õppimise kui jõu kujundamise ja kasutamise vastu.

Õppimine kui kohanemine

Kuidas suhestuvad traditsioonilise õppekava mõõdetavad oskused individuaalset arengut toetava kompetentsipõhise avatud maatriksiga õpikäsitusega? Ka Liisa Murel küsis, et kui turusuhete väärtuste subjektiivsust ei ole võimalik sobitada kohustusliku ainekavaga, mis saab siis õpetajast.

Mõnes mõttes on õpetaja ja õpilane sama sunduse ees: mõlemad peavad hoolitsema võrdväärselt oma oskuste ja kompetentsuse eest. Õpetajad vastutavad samamoodi nagu iga teine ühiskonnas või kitsamalt tööturul osaleja oma õppimise korraldamise eest eesmärgiga olla ja jääda professionaalideks.

Kui aga õpilane on isiklikult vastutav oma õppimise eest, siis on ta ka valivam ja nõudlikum. Juba VI klassis tutvustatakse elukestva õppe kontseptsiooni ja sellega seonduvat vastutust. Mängus ei ole midagi vähemat kui õpilase tulevik, sest õpilane ise peab leidma /välja mõtlema need kompetentsusvaldkonnad, mis teevad temast ühiskonnas (tööturul) väärtusliku, paindliku jne tegutseja.

Kooliharidus rekodeerib ja mõtestab ennast pidevate ja järjest kiiremate muutuste kontekstis, see on täiesti klaar. Nagu ka see, et ajalooliselt välja kujunenud haridussüsteem, kus (taas)toodetakse ja korrastatakse kultuurilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke väärtusi, on alati suunatud samaaegselt innovatsioonile ja säilitamisele. Kuidas aga ühiskonnas, kus mõtestatakse kõike majanduse raamistikus, teha nii, et ei saaks normiks õpetaja kui teenusepakkuja ja õpilase/lapsevanema kui kliendi suhe?

Klient on alati kuningas, mis tähendab, et selline suhe loob tingimused, kus õpilasel koos vanema(te)ga on õigus õpetajale dikteerida, mida, kuidas ja millal õpetada ning kas üldse õpetada. Teiselt poolt esitab pidevalt reformitavaid nõudmisi haridusministeerium, mille vaade haridussüsteemile vahetub ühes ministriga. Siinkohal kerkib üles oluline küsimus: kas enesetäiendamine tähendab õpetajale ka enese harimist või lihtsat kohanemist pidevalt muutuvate nõudmistega? Veidi meelevaldselt üldistades võib küsida: kas elukestva õppe all mõeldakse üleüldse haridust ja harimist? Võib-olla on peaasjalikult tegemist siiski kohanemisega, mille eesmärk on olla konkurentsivõimeline? 

  

1 Nt Innovating to learn, learning to innovate. OECD Publishing, Paris 2008. 

2 https://www.hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf 

3 Toomas Karjahärm, Väino Sirk, Vaim ja võim. Eesti haritlaskond 1917–1940. Argo, Tallinn 2001, lk 70-71. 

4 Samas, lk 100. 

5 Toomas Karjahärm, Väino Sirk, Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987. Argo, Tallinn 2007, lk 311. 

6 Samas, lk 340. 

7 Eesti inimarengu aruanne (EIA) 2010/2011. Inimarengu Balti rajad: muutuste kaks aastakümmet. Eesti Koostöö Kogu, Tallinn 2011, lk 97. 

8 Maarten Simons, Jan Masschelein, The govermentalization of learning and the assemblage of a learning apparatus. – Educational Theory 2008, kd 58, nr 4, lk 392–397.

9 Simons ja Masschelein toetuvad Michel Foucault’ käsitlusele valitsustumisest (gorvernmentalization), mille eesmärgiks on laiendada poliitiline analüüs riigist kaugemale. Valitsemine (governmentality) viitab laiemale võimuloogikale, mitte kitsalt valitsusele. Võime rääkida näiteks neoliberaalsest valitsemisest, mis tähendab hoopistükkis riigiinstitutsioonide ja teistegi sotsiaalsete eluvaldade allutamist kapitalistliku turumajanduse loogikale. Enesevalitsemine (self-government) toimub laiemas valitsuslikkuse kontekstis; neoliberaalses ühiskonnas elav inimene on samuti sunnitud end kujundama majanduslike mudelite alusel, millest on tänapäeval olulisim ilmselt inimese kui ettevõtja mudel, mis laiendab ettevõtluse loogika kogu elule.

Ideekalendri 31. nädal. Tunnid liikuvamaks ja vaheldusrikkamaks!

Head sõbrad!

Käes on november, üle maailma tuntud kui meeste tervise kuu (movember). See on ideaalne aeg võtta suurema tähelepanu alla meie kõigi tervis ja liikumisharjumused. Ideekalendri novembri postitustes keskendume eelkõige tubasele liikumisele. Püüame lahti mõtestada koolilaste liikumisaktiivsuse olulisuse ja vaatame, milline on olukord meie koolides ja peredes. Novembrikuu töölehtedest leiate erinevaid võimalusi liikumise ja ainetundide ühendamiseks.

Sel nädalal jagab Tartu Luterliku Peetri kooli õpetaja Õnne Ints põnevaid ideid, kuidas koolitunde liikuvamaks ja vaheldusrikkamaks muuta.


TUBASED TEGEVUSED

Õnne Ints
Tartu Luterliku Peetri kooli õpetaja

Kätte on jõudnud kooliaasta kõige pimedam ja rutiinsem aeg. Kooliaasta alguse elevus on vaibuma hakanud, märjad ja kõledavõitu ilmad võtavad soovi õue minna, üksluiste koolipäevadega aga õpirõõmu hoida kindlasti ei saa. Et nii õpetajal kui ka õpilastel silm kooli tulles säraks, tasub koolipäevi aeg-ajalt tavapärasest teisiti üles ehitada. Õppesisu on sama, kuid põnevad tegevused ja meetodid muudavad õppimise ja õpetamise toredaks.

Panen Mauruse ideekalendri soovil kirja mõned läbi proovitud võtted, mis aitavad luua särava koolipäeva. Kindlasti on igal õpetajal varutud hulganisti häid ideid – julgustan neid unisel talveajal välja otsima (ning kolleegidega jagama!). Tubased tegevused ei pea tüütud ja igavad olema!

ÜLDÕPETUS JA TEEMAPÄEVAD

Algklassides on kindlasti mõistlik kasutada üldõpetuslikku tööviisi. Nii võib keskenduda kasvõi terve nädala jooksul ühele kesksele teemale ning lõimida omavahel õppeaineid ja tegevusi. Aga ka üksikud teemakesksed päevad on toredad. Lapsed on alati elevil hommikul teatatud päevateema üle ning seega juba motiveeritud õppima. Teemad võivad tuleneda ükskõik millisest ainetunnist. Loetud raamatu teemapäev on lõbus, sest kes ei sooviks näiteks lahendada või ise välja mõelda tekstülesandeid, mis on seotud raamatu tegelaste ja tegevustega?

Terve päev ühte teemasse süveneda on mõnus ning sellise päeva ettevalmistamine teeb pai õpetaja loovusele!

LIIKUDES ÕPPIMINE

Et istudes keha kangeks ning mõte tukkuma ei jääks, tasub õppimist liikumisega ühendada.

Reegleid ja mõisteid on vahva õppida räpirütmis salmide abil, liigutustega, meloodiliselt, kehapilli mängides, muuta saab tempot ja hääletooni. Kui laps selle kõik ka ise välja mõtleb, jääb veelgi paremini meelde. Virgutuspaus, natuke nalja ja õppimine samal ajal!

Ka kirjalikke töid saab sooritada liikudes. Ülesanded võivad paikneda klassiruumis hoopis tavatutes kohtades ning nn jooksev etteütlus on kindlasti põnevam kui tavapärane.

Kuidas kirjutada jooksvat etteütlust?

Etteütluste tekstid on klassiruumis erinevates kohtades seintel, aknalaudadel, mööblil jne. Pool etteütlust on ühte, pool teist värvi. Üks paariline liigub mõne etteütluse juurde, loeb lause ning jätab meelde. Seejärel dikteerib ta lause oma kaaslasele, kes selle üles kirjutab. Seejuures tuleb sõnu väga täpselt hääldada – see aitab sõbral õigesti kirjutada. Teise poole etteütluse kirjutamiseks vahetatakse ülesanded. Kui etteütlus kirjutatud, võib teksti endale lauale võtta ning ühiselt kõik vead üles leida ja ära parandada. Või kontrollib ja hindab õpetaja. Lisaks õigekirjale treenib ülesanne ka mälu ja koostööoskust.

Vastuste viimine õigetesse ümbrikutesse muudab ka kõige unisema ärksaks. Ümbrikud, millele on märgitud vastus, tuleb kinnitada erinevatesse kohtadesse seintele. Rühmadena lahendatakse arvutustehteid ning viiakse need sobivatesse ümbrikutesse. Igal rühmal on ülesanded erinevat värvi paberitel, nii on kohe näha, millistel rühmadel õiged vastused olid. Matemaatikaülesannete asemel võivad olla loomulikult ka teiste ainete teemad, kus mõisteid või küsimusi saab rühmitada.

ISESEISVA TÖÖ PÄEV

Sobib väga hästi teadmiste harjutamiseks ja kinnistamiseks. Õpilased saavad ülesandeid lahendada omas tempos ning enda valitud järjekorras. Õpilased liiguvad ainekeskuste vahel, igas keskuses on tööjuhend tegevusteks. Kontroll-lehe abil võib õpilane tehtu ka ise üle kontrollida ning endale hinnangu anda. Kiirematele tuleks kindlasti planeerida lisatöölehti või diferentseerida ülesandeid. Iseseisva töö päevaks ei pea õpetaja tingimata töölehti ette valmistama, kasutada võib ka tavapäraseid materjale. Hämmastaval kombel võib sel viisil ühe päevaga läbida palju suurema mahu, sest õpiõhin loeb. Õhin tekib aga vaheldusest, valiku- ja liikumisvõimalusest, uudishimust (mis mind järgmises keskuses ootab?) ning mõnest „magusamast“ ülesandest, mille tegemist ei jõua ära oodata (nuputamine, meisterdamine jms).

LAS LAPSED ÕPETAVAD

Miks mitte anda mõnikord võimalus lastel endal koolipäev või -tund korraldada? Tingimusel, et kõik tegevused peavad olema õppimisega seotud. Ka muutunud õpikäsitlus toetab seda, et õppetöö lähtuks lapse huvidest – ise valin, ise teen, ise vastutan ja ise esitlen tulemust teistele.

Kui lasta lastel iseseisvalt või koos paarilisega ette valmistada tund näiteks vulkaanidest, võib tulemus olla vägagi asjalik ja põhjalik. Mõni laps otsustab just sel hetkel õpetajaks hakata!

Kontrolltöö koostamine teistele õpetab rohkem kui lihtsalt kordamise tund. Õpetaja võib aga pärast valida igast tööst midagi põnevat (ristsõna, sõnarägastik, lünktekst, test) ja kleepida kõik ühiseks tööks kokku.

Mängude koostamine õpitava harjutamiseks on loov ning paneb teadmised proovile, lisaks saab lõimida kunstiõpetusega ning selle arvelt meisterdamiseks aega leida. Kui aga jätta mängu loomine projektülesandena koduseks tööks, võib see haarata kaasa terve pere ning tulemused võiks kasvõi kohe mõnele ideelaadale saata.

ÕUEVAHETUNNID

Kui tahes põnevad tubased tegevused ka poleks, ei tasu unustada värskendavaid õuevahetunde. Kasvõi pisut õues liikumist annab uut jaksu ja selget pead, et klassiruumis taas õppimisse süveneda!


 

Nagu meie tänane kaasautor ütles, on kindlasti teil kõigil tagataskus mõni vahva mõte, kuidas tubaseid tegevusi liikumisega sisduda. Kutsumegi teid oma mõtteid ja tegemisi ideekalendri kasutajatega jagama! Vahva tegevus võib olla nii kirjelduse, fotode kui videoklipi vormis ja oma kaastöö saate saata aadressile anneli@kirjastusmaurus.ee (Anneli Pilliroog).

Jagame teie kaastöid ideekalendri järgnevates postitustes ja usume jätkuvalt, et jagatud ideed hakkavad vilja kandma.


Videos nähtav mäng kannab pealkirja “Perimeeter”. Lihtne ja lõbus mäng, mis sobib matemaatika ja kehalise kasvatuse tunni ühendamiseks! (Brian Lewis / youtube.com)

Ideekalendri 30. nädal. Ülesannete koostamise kuu kokkuvõte: ideed on igal pool, lihtsalt nopi need üles!

Head sõbrad! 

Oktoobri viimase päevaga lõpetame ka meie ideekalendri ülesannete koostamise teemakuu. Usume, et leidsite nippe ja mõtteid, mis suunavad uutmoodi lahendustele või mida ülesannete koostamisel arvesse võtta. 

Võtame ülesannete koostamise kuu kokku kodusest raamaturiiulist leituga. Kõik me jääme aegajalt kinni mõttesse, et eesmärgi täitmiseks vajalik info peab tulema sisseharjunud allikast. Kui laseme mõtte vabaks, võivad lahendused tulla hoopis üllatavast suunast. 

November on ideekalendris TUBASE LIIKUMISE kuu. Värskete uuringute põhjal liigub 3/4 meie lastest liiga vähe. Uurime koos, kuidas liikumisharjumust tekitada ja tubast aega aktiivsemaks muuta. 

Tänase kirja lõpust leiate ühe mahukama töölehe, mis aitab koos tegutsedes mõtte tööle panna. 

Seitse raamatut ja seitse erinevat võimalust oma koolipäevadesse uusi ideid leida. 

1. Aleksander Kalamees „Eesti rahvamänge”. Eesti Riiklik Kirjastus, 1960

Koostajad ütlevad sissejuhatuseks nii:

Kogumiku ülesandeks on tutvustada seda võrratult huvitavat ja rikkalikku rahva fantaasiavilja, mis on kogutud ja siiani talletatud Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna varasalvedes. Esitatavad rahvamängud on valitud materjalide hulgast, mis on kogutud rohkem kui poole sajandi kestel. Mängudega saab noori tihti köitvamalt kehalisse treeningusse rakendada, kui seda suudavad abstraktsed kehalised harjutused. Kasvatuslike eesmärkide lahendamist ja sisukat vaba aja veetmist võimaldavad ka teised raamatud toodud mängud. Peamiseks raamatu väljaandmise ajendiks aga on meie rahva rikkaliku kultuuripärandi populariseerimine ja meie rahvamängude taaselustamine.

2. Kristiina Räägel „Tants ümber tööposti”. Pegasus, 2004

Sisuka meeskonnamängude kogumiku juhatavad sisse järgmised sõnad:

Meie globaliseeruvas maailmas juurdub aina enam üksikisiku mentaliteet: juba emapiimaga söödetakse imikule sisse teadmine, et igaüks on enda eest väljas. Pärast lasteaeda individualismi põhimõte jätkub – sa pead olema esimene, muidu saab su naaber suurema tüki. Üksikisiku mänguruum suureneb, kuid koostöö väheneb. Meeskonnatöö – see on meie igapäevaelus populaarne termin, kuid kas me ikka teame selle tõelist tähendust?

Raamatus äratoodud mängud pakuvad sellele küsimusele vastust ja võimalust kogeda läbi erinevate lihtsustatud situatsioonide, mis on meeskonnatöö, kui tähtis osa igapäevaelus on operatiivsel infovahetusel ning kollektiivisisesel kommunikatsioonil, kui suurt rolli mängib töötaja jaoks usaldusväärne keskkond jpm. Lisaks on raamatus ära toodud erinevad võimalused foorumite ja ümarlaudade korraldamiseks ning ka lõbusamaks vaba aja sisustamiseks, mille eesmärk on töötajaid lähendada.

3. Satu Aalto „Suur seltskonnamänguraamat”. Sinisukk, 2003

Mitte ainult igavuse peletamiseks mõeldud mahukas kogumik juhatatakse sisse nii: 

„Suur seltskonnamänguraamat” pakub mõnusaks ajaveetmiseks üle 500 mängu ja võistluse nii argi- kui ka pidupäevaks. Raamatust leiab mänge, mida saab mängida kodus pere ringis, lasteaias, koolis, ülikoolis, tööpaigas, huvialaklubis, kokkutulekul või muus paigas, et turgutada keha ja teritada vaimu.

Raamat on hea abimees emale-isale, vanaemale-vanaisale, lasteaiakasvatajale, õpetajale, huvijuhile, pulmavanemale ja pidukorraldajale – kõigile, kes tahavad kaaslaste igavust peletada.

4. Reeda Tuula, Katrin Soidra-Zujev „Valik elamusmänge”. Väljaandja Lastekaitse Liit

Raamat on mõeldud õpetajatele, lapsevanematele, vaba aja ürituste korraldajatele, tegevusterapeutidele, laagrikorraldajatele, noorsootöötajatele. Kui vajate uusi mõtteid, ideid, vaheldust, värskendust, siis seda teile raamat pakubki.

5. Allen D. Bragdon, David Gamon (Ph.D) „Ajugümnastika. Arendavad numbri- ja kujundimängud”. Tammerraamat, 2006

Inimese aju töö hakkab aeglustuma 20. eluaastast alates. Aju hakkab aasta-aastalt kaotama oma võimekust. Kuid selle vastu saab ka midagi ette võtta. See raamat ongi koostatud inimese aju ja mõttetegevuse ergutamiseks. Ajule suunatud ülesanded on sama head kui lihaste toonuse tõstmiseks mõeldud harjutused.

Autorid annavad raamatu kasutamiseks suuna:

  • Püüdke iga päev lahendada üks ülesanne
  • Alustage kergematest.
  • Kasutage vihjeid, mis on väikeses kirjas trükitud lehekülje lõppu tagurpidi.
  • Raamatus on piisavalt harjutusi kolmekuulise treeningtsükli jaoks.

Raamatuga lõpule jõudnud, soovitatakse uuesti lahendada mõnda esimeste seas ära tehtud mõistatust ja võrrelda, kas see tundub sama keeruline kui esimest korda lahendades. Rubriigis „Kas tead?” on võimalik leida uut teavet selle kohta, kuidas inimese aju probleeme lahendades töötab.
 

6. Stephanie Roberts „Segadusest vabaks. Kuidas oma kodu ja elu üle kontroll saavutada.” Tammerraamat, 2009

Ülesanded või mängud võivad olla seotud meie igapäevaste tegevustega. Miks mitte näiteks koristamisega?

Kas oled kunagi mõelnud, miks on korralagedusest nii raske vabaneda ka siis, kui sa seda tõepoolest tahad? Probleeme ei tekita mitte asjad ise, vaid sinu suhtumine neisse.

Saad teada:

  • miks ei saa koristada n-ö laupäevaku stiilis;
  • kuidas segadus sinu kodu feng shui’d mõjutab;
  • neli levinud segaduse müüti, ja põhjused, miks neid mitte uskuda;
  • kuidas paberikuhjadest, riidekappidest, pikaajalistest panipaikadest jagu saada;
  • kuidas leida lähedastelt tuge ja teha nendega koostööd;
  • kuidas mitte lükata asju edasi ja viia töö lõpuni.

Raamat sisaldab rohkem kui 140 sammu, päevikuküsimust ja nippi, mis aitavad sul segadusest jagu saada. Alustades iseendast.
 

7. Anu Sööt „Loovmäng”. Väljaandja Eesti Tantsuhariduse Liit, 2011

Siia raamatusse on koondatud 99 nime-, usaldus-, rüselemis-, koostöö-, julguse proovilepanemise, jooksu-, kulli-, püüdmis-, tähelepanu-, keskendumis-, nutikuse-, mõtte-, äraarvamis-, heli- ja rütmimängu.

Loovus tähendab lahenduse leidmist uues, tundmatus, mittestandartses olukorras. Pannes kokku loovuse ja mängu, saame loovmängu, mis võiks tähendada osalejate vabal tahtel toimuvat tegevust – mängu ning lahenduse leidmist uues, tundmatus olukorras. Mänguolukorrad on alati uued ja peegeldavad reaalset elu.

Miks peaksime mängima loovmängu? Et ennast ja teisi tundma õppida, õppida tundma oma seesmisi ja välimisi piire, õppida suhtlema teiste, meist erinevate inimestega, õppida tundma ümbritsevat. Kes mängu kaasahaaravust ja spontaansust on tundnud, mõistab, et mänguolukorras toimuvad protsessid vahetult ja varjamatult, justkui „mängeldes”.

Ideekalendri 29. nädal. Millele pöörata tähelepanu aktiivõppe meetodite loomisel

Head sõbrad!

Oktoobri eelviimasel nädalal uurime, kuidas luua ise aktiivõppe meetodeid, mis aktiivõpe üldse on ja miks seda oma tundidesse tuua. Teemast kirjutavad Mauruse I kooliastme toimetaja Kätlin Vainola ja peatoimetaja Mirjam Puumeister. Lisaks soovitame meeldetuletavalt lugeda eelmisel kevadel ideekalendris ilmunud artiklit rühmatöö teooriast, sest paljudel juhtudel kasutatakse aktiivõppes ka rühmatööd.


 

Millele pöörata tähelepanu aktiivõppe meetodite loomisel
„See, mille me ise avastame, püsib meiega ja tähendab meile rohkem“ (John Dewey)
Teksti koostasid Kätlin Vainola ja Mirjam Puumeister

Aktiivõppe defineerimine ei ole kergete ülesannete killast, sest tegemist on laialivalguva mõistega. Kasutades Toomas Tenno sõnu võiks aktiivõpet defineerida nii: „Aktiivõpe koolitab lapsi mõtlema. Aktiivõpe on see, kui lapsed omandavad tunnis uusi teadmisi ja kogemusi aktiivse tegevuse kaudu. Õpetaja on vaid suunaja ja juhendaja – kaaslane, kellel on õpilastest rohkem teadmisi. Aktiivõpe annab hea meeskonnatöö ja probleemide lahendamise kogemuse.”

Illar Leuhin ja Ardi Kärberg kirjutavad oma artiklis, et aktiivõppega seonduv vajab suurt ettevalmistust, sest näiteks on õpilased väga erinevad ja üks meetod, mis töötab ühe grupi peal, ei pruugi samamoodi teise grupi puhul tulemusi anda. Aga kindel on see, et aktiivõppe meetodid muudavad tunnid huvitavamaks ja nende abil saab suunata õpilasi iseseisvalt mõtlema ning seeläbi õpetatavat sisu mõistma ja omaks võtma.

Aktiivõppe kasutamisel on palju häid külgi. See võimaldab aktiveerida õpilasi, panna neid iseseisvalt mõtlema ja tegutsema ning pakub vaheldust. Aktiivõppe meetodid tõstavad õpilaste huvi aine vastu ja sageli paraneb nende jaoks ka aine arusaadavus. Aga nagu juba mainitud, siis eeldab õnnestunud aktiivõpe õpetajalt põhjalikku eeltööd ja ettevalmistamist. Lisaks ülesannete välja mõtlemisele tuleb tegeleda ka tegevuse kavandamisega.

Sissejuhatus aktiivõppe meetoditesse

Eesti autorid – Salumaa, Talvik ja Saarniit – on pannud kokku kolm kogumikku pealkirjaga „Aktiivõppe meetodid“ (Merlecons ja Ko OÜ). Kõik kogumikud sisaldavad hulganisti kogemusõppel põhinevaid aktiivõppe meetodeid, mis on antud kavadena ning varustatud kogu vajaliku lisainfoga. Need on kasutatavad erinevates õppeainetes ja vanustes. Refereerime järgnevalt kolmanda kogumiku sissejuhatavat osa.

Kogemusõppel on mitmeid eeliseid teiste õppemeetodite ees. Tundi ette valmistades on kõigepealt hea läbi mõelda, millist kasu õpilased ja õppeprotsess sellest saab. Toome välja mõned aktiivõppe meetodite eelised.

  • Võimaldavad üldisemalt suhtlemise ja koostööga seotud oskuste arendamist. Kogemusõpet kasutavas tunnis jagab õpilane kaaslastega oma mõtteid, saab end panna proovile koostöös teistega ja proovida juhi rolli. Selliste tegevuste käigus areneb suhtlemisoskus ja koostööoskus.
  • Loovad õppimiseks meeldiva õhkkonna. Õppimine ei pea alati olema raske töö, vaid võib olla ka lõbus ja valmistada rõõmu.
  • Õpilased saavad kiiret tagasisidet. 
  • Ka õpetaja saab olulist tagasisidet. Õpetaja saab töö käigus infot õpilaste oskuste ja teadmiste kohta. See kõik võimaldab paremini kavandada õppeprotsessi.
  • Meetodid põhinevad praktilisel kogemusel. On tihedalt seotud igapäevaeluga.
  • Motiveerivad õppijaid. Õppimine toimub samal ajal teistega koos ja teiste käest, see on olemuselt inimestele loomulik õpikeskkond.
  • Õpetajal on rohkem võimalusi õppeprotsessi ülesehitamiseks ja see võimaldab muuta tunde vaheldusrikkamaks.

Aktiivõppemeetodeid on palju. Nende hulka kuuluvad näiteks: diskussioonid ja väitlused; rollimängud; juhitud vestlused; simulatsioonimängud; analüüsimeetodite kasutamine; ajurünnakud; eneseavamismängud; intervjuud; juhtumianalüüsid jt. Mõne ülesande läbi viimisel on vaja anda alguses kätte kogu juhend või selgitus, teise puhul aga jagada juhiseid kogu tunni jooksul. Alljärgnevalt toome ära teekonna, kuidas valmistuda kogemusõppel põhinevaks aktiivõppe tunniks või ülesandeks.

1. samm

Otsustage, kas soovite meetodit kasutada. Õpetaja peaks olema ise motiveeritud ja soovima tundi sel viisil läbi viia. Kui ise uskuda meetodi sobivusse ja headusse, usuvad seda ka lapsed.

Oluline on, et ruum sobib tegevuse läbi viimiseks ning et on võimalik luua ja korraldada kvaliteetne jaotusmaterjal.

2. samm

Määratlege, mis on meetodi kasutamise eesmärk. Planeerimine algab sellest, et määratletakse lõppeesmärk. Mida soovitakse selle meetodi kasutamisega saavutada?

Näiteks võib olla eesmärk pingevaba õhkkonna loomine, mingite konkreetsete oskuste, teadmiste või hoiakute kujundamine mingis suunas.

Aktiivõpet tasub kasutada siis, kui see:

  • võimaldab esile tuua õppimise „iva“;
  • aitab teemat illustreerida;
  • aitab õpetajal kiiresti määratleda õpilaste taset, et kavandada edasist õppeprotsessi;
  • võimaldab arendada õpilasi intellektuaalselt;
  • annab võimaluse õpilastele näidata oma oskusi.

3. samm

Tegevuskava koostamine. See lähtub saavutatavatest õpitulemustest. Vaja on määratleda, mis on tundide maht, igale tunnile määrata oma alaeesmärgid ja ülesanded.

4. samm

Planeerige täpselt iga tund. Mõistlik on läbi mõelda ka riskid: kui õpilaste arv on planeeritust erinev, ajaprobleemid, meetod on õpilastele arusaamatu või nad pole motiveeritud.

5. samm

Valmistage kõik ette ja ärge jätke midagi juhuse hooleks. Vaadake üle ruum, tehnika, jaotusmaterjalid jms.

Kui ettevalmistav töö on tehtud, tuleks läbi mõelda aktiivõppe meetodi läbiviimise etapid. Siin võib välja tuua kuus etappi.

1) Sissejuhatus ja õpilaste häälestamine

Näiteks teavitada sissejuhatuses, et tegemist on koostööharjutusega, mis kestab 15 minutit ja millele järgneb diskussioon. See on aeg, mil õpilased saavad end häälestada tegevusele ja otsustada, kas nad soovivad osaleda. Kui õpilane leiab, et ei soovi osaleda, soovitatakse anda talle muu roll, näiteks võib ta olla vaatleja. Selleks tuleks õpetajal ette valmistada vaatluslehed.

2) Rühmade moodustamine

Paljud aktiivõppemeetodid eeldavad rühma- või paaristööd. Enamasti on otstarbekas moodustada kõigepealt rühmad ja siis anda kätte juhendid või ülesanded.

3) Rühmade juhendamine

Juhendamine toimub nii suuliselt kui ka kirjalike juhendite abil. Töökäsud peavad olema selged ja arusaadavad. Tuleb selgitada tegevuste käiku, reegleid ja anda ajapiirid. Õpetaja peab veenduma, et kõik õpilased said juhendist aru.

4) Vaatlejate juhendamine

Õpilasi tuleks küllalt sageli kasutada vaatlejatena, juhendamise abil saavad nad omandada vaatlejaoskusi ja nägema mingite nähtuste või protsesside erinevaid külgi. Vaatlejatele tuleb anda kirjalikud juhendid ning vajaduse korral neid veel täiendavalt juhendada.

5) Meetodi läbiviimine

Õpetaja peab tegevust pidevalt jälgima ning jääma neutraalseks vaatlejaks. Kui vaja, tuleb õpilasi innustada ja toetada.

6) Lõpparutelu

Ühine arutelu on aktiivõppe meetodi üheks lahutamatuks osaks. Arutelu võiks toimuda eelnevalt ettevalmistatud küsimustele toetudes. Küsimuste koostamisel võiks toetuda skeemile: andmete kogumine (Mis tuli esile? ), tunnete uurimine (Mis üllatas? Millal tundsite ebamugavust?), järelduste tegemine, õppimispunktide väljatoomine.

Selles etapis peab õpetaja lõpuks ise tooma välja kõige olulisema ning suunama õpilaste tähelepanu mingite nähtuste või protsesside olemuslikele aspektidele.

Kui õpetajal on eesmärk ja töö etapid läbi mõeldud ning ta teab, mida ta saavutada soovib ja miks just aktiivõppe meetod selleks hea on, on ka lihtsam ülesandeid ise koostada. Häid meetodeid ja rühmatööde ideid leiab eelpool nimetatud raamatutest. Kui olete nendega tutvunud, leiate kindlasti viise ja võimalusi, kuidas ise meetodeid luua ning muuta sobivaks enda ja oma õpilaste vajadustele vastavalt.

Toome lõpetuseks näite ühest vaatlusest klassis, kus saab rakendada analüüsimeetodeid.


 

Teeme koos õpetajaga puuvilja muumia

Kasutades vanade egiptlaste teadmisi, saame palsameerimist läbi viia näiteks õunalõigu peal. Õunalõik tuleb vaid katta niiskust siduva ainega. Selleks saaksime meie kasutada söögisooda ja soola segu.

Katsevahendid

Õun, nuga, kolm plastiktopsi, pakk söögisoodat, pakk lauasoola, kaal, lusikas.

Katse käik

  • Lõigake õun neljaks ühesuguseks sektoriks. Kahte õunalõiku läheb vaja katse läbiviimiseks, kuid ülejäänu võite julgelt ära süüa.
  • Asetage kaks õunalõiku eraldi topsidesse. Kui võimalik, kaaluge topsid ära.
  • Võtke kolmas plastiktops. Jagage tops võrdselt kolmeks osaks: pange sinna 1 osa soodat, 1 osa soola ja jätke 1 osa segamisruumiks. Segage sooda ja sool omavahel.
  • Saadud segu kallake ühe õunaviilu peale. Vaadake, et kogu õun saaks seguga kaetud. Teine õun jääb lihtsalt topsi.
  • Õuntega topsid jätke üheks nädalaks kappi seisma. Ärge jätke topse päikesevalguse kätte!
  • Nädala möödudes uurige, mis õuntest on saanud. Eemaldage soola ja söögisooda segu õunalõigult, kuid ärge õuna pesema hakake!
  • Võrrelge omavahel mumifitseerunud õunalõiku ja lihtsalt topsis seisnud õunalõiku. Kirjeldage nende väljanägemist. Kumb neist on paremini säilinud? Kui võimalik, kaaluge uuesti õunalõigud ära. Kas õunad on kaalu langetanud? Kui palju vett kumbki õun kaotas? Kumb õuntest on rohkem kaalu langetanud?

 

Aktiivset õppimist!

Kasutatud allikad:

  1. Illar Leuhin, Ardi Kärberg, „Aktiivõppe meetodite kasutamine – noore õpetaja edu võti“. Haridus 3/2005.
  2. Tarmo Salumaa, Alvar Saarniit, Mati Talvik, „Aktiivõppe meetodid“. Merlecons ja Ko Oü. 2004, 2006.
  3. Tarmo Salumaa, Alvar Saarniit, Mati Talvik, „Aktiivõppe meetodid II“. Merlecons ja Ko Oü. 2006.
  4. Tarmo Salumaa, Mati Talvik, „Aktiivõppe meetodid III“. Merlecons ja Ko Oü. 2010.
  5. Sirje Pallo, „Ajaloo õpik 6. klassile. Kiviajast vanaajani. I osa“. Maurus. 2015.