Uued 5. klassi eesti keele ja kirjanduse õppematerjalid keskenduvad väärtustele

Sel aastal lisanduvad Mauruse õppematerjalidele 5. klassi eesti keele tööraamat ja kirjanduse õpik. Materjalide esimesed osad on juba trükikojast käes ja jõudnud ka kiiremate huviliste lugemislaudadele. Esimestele osadele järgnevad teised juba enne uut aastanumbrit. Mõlemad uued õppematerjalid, nii eesti keel kui ka kirjandus, on küll eri autorite koostatud ja erineva ülesehitusega, kuid ometigi on neil ka palju ühist.

Võib öelda, et kõige enam ühendab 5. klassi õppematerjale rõhumine ajatutele väärtustele: kodumaa, pere, sõbrad. Eesti keele tööraamatud teevad ringi peale tervele Eestimaale: iga teema alguses on piltülesanne ühe Eesti maakonna kohta, lisaks on tööülesanded seotud erinevate Eestimaa paikadega, et igal Eesti lapsel oleks õppides veidi äratundmisrõõmu – ahah, siin on ju juttu minu kodukohast! Pintsu ja Tutsiku lugemik aga keskendub kodule teistmoodi – selle keskmes on üks perekond koos oma lemmikloomadega ja niisamuti on õpiku lugemispalad seotud looduse, loomade ja koduga.

Mõlemas materjalis on tähelepanu pööratud ka lõimingule. Eesti keele tööraamatust leiad lisaks ilukirjandustekstidele ka eri valdkondade tarbetekste (infolehed, kuulutused, kataloogid, menüü jne). Kirjandusõpikus avaldub lõiming eelkõige matkapäevikutes, kus on tutvustatud paljusid õppekeskusi ja muuseume üle Eesti.

Kolmandaks seob mõlemat õppematerjali see, et tähelepanu on pööratud sõnavara arendamisele. Kirjandusõpikus on kas haruldasemaid või keerulisemaid sõnu õpilastele selgitatud lugemispala alguses ja sõna ise on tekstis markeeritud, et õpilane seda kohe märkaks. Tööraamatusse on seevastu teadlikult sisse toodud ebatavalisemaid ja haruldasemaid sõnu ja mõlema osa lõpus on põhjalik sõnastik.

Autorid ise on avaldanud õpematerjalide eessõnas selliseid mõtteid.

Meie, tööraamatu autorid, oleme eesti filoloogid, seega oskame loovat ja vaimukat keelekasutust kõrgelt hinnata. Tunnetame, et keelel on lõputult kasutusvõimalusi: keele abil saab õppida, kirjandusteoseid luua, eksperimenteerida sõna ja lausestusega, teha nalja. Seda kõike tahame ka sulle edasi anda, seepärast oleme välminud võimalikult erinevaid ja põnevaid ülesandeid ning kasutanud kohati päris pentsikuid sõnu, mis sinu sõnavara täiendaksid.

Kaja Männi ja Reet Varik

Ma olen alati uskunud, et kirjanduse õppimine peab käima lugemise kaudu. Sellepärast on mu õpikus palju tekste ja vähe teooriat. Õpiku metoodilise osa moodustavad autorite lühitutvustused ja mõistete selgitused, mis on vajalikud lugemispalade ja nende konteksti mõistmiseks, ning küsimused ja ülesanded, mis suuremas osas suunavad arutelule, arutlusele, loovuse arendamisele ning on peamiselt väärtuspõhised. See on kirjanduse mõistmiseks väga vajalik. Kuid ma ei ole ülesannetes ka teooriat tähelepanuta jätnud.

Aidi Vallik

Ideekalendri 33. nädal. Lahendus algab hetkeolukorra teadvustamisest

Head sõbrad!

Laste ja noorte liikumisaktiivsusest räägitakse aasta aastalt rohkem. Näeme seda enda ümber iga päev ja ka erinevad uuringud näitavad, et aina vähenevast liikumisest on saanud ülemaailmne tõsine probleem. Vähene liikumine noores eas toob tulevikus kaasa erinevaid terviseprobleeme, pärsib sotsiaalset ja kognitiivset arengut ning alandab enesehinnangut.

Selge on, et kusagil ei suhtuta sellesse probleemi ükskõikselt ja tänases ideekalendris teeme tutvust Liikuma Kutsuva Kooliga – mis see on ja kuidas see kõik meie laste ja noorte tervisega seotud on. Mis on liikumisaktiivsuse tunnistus, kas ja mida sellega liikumisharjumuste kujundamisel reguleeritakse?


 

Lahendus algab hetkeolukorra teadvustamisest

Teksti koostas Britta Roosileht

Tartu Ülikooli Liikumislabor algatas 2016. aastal teaduspõhise sekkumisprogrammi, mille nimi on Liikuma Kutsuv Kool. Selle põhiliseks eesmärgiks on pakkuda koolidele, õpilastele, õpetajatele ja lapsevanematele ideid ja lahendusi, kuidas kasvatada laste liikumisaktiivsust.

Mõte on selles, et õpilased liiguksid vähemalt 60 minutit päevas, mis on minimaalne koormus hea tervise ja normaalse arengu jaoks. See on võrgustik, millega saab liituda iga kool, mille õpilased liiguvad liiga vähe ja samas ideid nende kehalise aktiivsuse tõstmiseks napib.

Mida teeb Liikuma Kutsuv Kool?

Liikuma Kutsuv Kool aitab lastel tunda rõõmu õppimisest ja panustada laste igakülgsesse arengusse. Koolid saavad võrgustikuga liituda, kui loovad meeskonna, kuhu lisaks koolijuhile ja õpetajatele võiksid kuuluda ka õpilased ja lapsevanemad. Nii saab alustada muutustega meeskonnana, samal ajal aga saavad meeskonnaliikmed anda isikliku panuse kooli liikuvamaks muutmiseks.

Kui kool liitub võrgustikuga, on meeskonnal võimalik osaleda Liikumislabori ideeseminaridel, aktiivsete aine- ja vahetundide koolitustel ning liikumisfoorumil. Ühtlasi saavad koolid külastada teisi võrgustikukoole ning jagada kogemusi ja mõtteid. Liikuma Kutsuval Koolil on ka Facebooki grupp, kus õpetajad ja teised koolitöötajad saavad omavahel nippe ja nõuandeid vahetada.

„Liikumisaktiivsuse tunnistus 2018“

TÜ Liikumislabor on koostanud uuringuraporti, mille nimi on „Liikumisaktiivsuse tunnistus 2018“. See on välja töötatud rahvusvahelise metoodika põhjal ja koondab viimaste aastate uuringute andmeid tegurite kohta, mis mõjutavad laste ja noorte liikumisaktiivsust.

Välja on toodud kümme erinevat valdkonda, mis mõjutavad liikumisaktiivsust. Nii nagu tavalisel koolitunnistusel, pannakse ka siin hindeid. Need valdkonnad on:

  • üldine liikumisaktiivsus;
  • organiseeritud sport;
  • aktiivne mäng;
  • aktiivne transport;
  • kehaline mitteaktiivsus (ekraaniaeg);
  • kehaline võimekus;
  • perekond ja eakaaslased;
  • kool;
  • kogukond ja keskkond;
  • valitsus.

Hindamisel järgitakse Active Healthy Kids Global Alliance’i (http://activehealthykids.org/) rahvusvahelist hindamissüsteemi, kus hindeid jagatakse skaalal F (alla 20%) kuni A+ (94–100%). Active Healthy Kids Global Alliance on teadlaste ja terviseedendajate võrgustik, mille eesmärk on panustada laste ja noorte liikumisaktiivsuse parandamisse kogu maailmas. Selleks korraldatakse muu hulgas ülemaailmseid uuringuid, hindamaks eri riikide laste ja noorte liikumisharjumusi. Riigid saavad ise otsustada, kas soovivad uuringutel osaleda. Soovi korral on võimalik liituda nende kodulehe kaudu.

Liikumisaktiivsuse tunnistusel on kümnest valdkonnast Eestis kõige kõrgema hinde saanud kool kui üks kehalise aktiivsuse tõstmise mõjutaja (C+ ehk 54–59%). Enamik meie koolide kehalise kasvatuse õpetajatest on nõuetekohaselt kvalifitseeritud. Positiivne on ka see, et 39% Eesti koolidest kuulub tervist edendavate koolide võrgustikku ja enamikus, st 77% koolides toimivad koolivälised spordiringid. Selgub ka, et pooltel 6. klassi õpilastel on võimalik aktiivselt liikuda vahetundides või kehalise kasvatuse tundide väliselt.

Üldine liikumisaktiivsus sai Eesti koolides hindeks D–. See tähendab, et:

  • 16% Eesti 10–17-aastastest kooliõpilastest tegelevad iga päev vähemalt tund aega mõõduka kehalise aktiivsusega; 26% lastest on enda hinnangul aktiivsed vähemalt kuuel päeval nädalas;
  • objektiivselt ehk liikumisanduritega mõõdetud uuringust selgus, et 28% 6–13-aastastest õpilastest liigub soovituslikus mahus vähemalt viiel päeval nädalas.

Kõige madalamad hinded said Eesti lapsed aktiivse mängu ja kehalise mitteaktiivsuse kategoorias (F ehk alla 20%). Uuringu järgi liigub ainult 10% meie lastest õues iga päev, 22% neist viibivad õues vähemalt seitse tundi nädalas ja ainult 7% kasutavad koolipäevadel ja vabal ajal vähem kui kaks tundi nutiseadmeid ja/või vaatavad televiisorit.

Liikumisaktiivsuse tunnistus võimaldab ühiskonnas kokku leppida peamistes arengusuundades ja soovitustes, mida anda edasi lapsevanematele, haridusasutustele ja kogukondadele. Ühtlasi aitab see ka riiklikel otsustajatel planeerida laste ja noorte liikumise ja tervisega seotud tegevusi. Samuti on hetkeseisu teades võimalik kavandada vajalikke teadusuuringuid, et toetada liikumistegevusi ja hinnata nende mõju. Selleks, et toimuksid positiivsed muutused laste ja noorte liikumises, on vajalik eri valdkondade ühine tahe, koostöö ja panus sellesse.

Raportis tuuakse välja liikumissoovitused 5–17-aastastele lastele, mis lähtuvad rahvusvaheliselt tunnustatud liikumisaktiivsuse soovitustest.

  • Laps ja nooruk peaks iga päev liikuma vähemalt 60 minutit mõõduka kuni tugeva intensiivsusega. Aktiivset liikumist võib koguneda terve päeva jooksul erinevatest kehalistest tegevustest, nagu liikumis- ja sportmängud, matkamine, rattaga kooli sõitmine, võimlemine, jõuharjutused, kehalise kasvatuse tunnis või treeningul osalemine. Liikuda tuleks korraga vähemalt 10 minutit.
  • Liikumine rohkem kui 60 minutit päevas toob tervisele täiendavat kasu.
  • Liikumise juures on oluline sellega kaasnev liikumisrõõm.
  • Lapsed ja noored peaksid ekraani taga meelt lahutama päevas vähem kui kaks tundi. Kehaliselt mitteaktiivset aega peaks olema võimalikult vähe.

Raportis tuuakse välja ka soovitused edasiseks tegevuseks ning ka see, millistes valdkondades on info puudulik või vajaks lisauuringuid. Näiteks tuleks lisaks objektiivse liikumisaktiivsuse taseme uurimisele vaadelda ka liikumist takistavaid ja toetavaid tegureid ning seda kõigis vanuserühmades.

Teadusuuringud

Liikuma Kutsuva Kooli veebilehel on põhjalik ülevaade erinevatest laste ja noorte tervist puudutavatest uuringutest. Välja on toodud kolm olulisemat teemat: kui palju peaksid lapsed liikuma, miks on liikumine kasulik ja miks pikk istumine kahjulik. Taas nimetatakse „maagilist kestvust“ 60 minutit, mis tingimata ei tähenda tunniajast treeningut. Hea, kui see tund aega liikumist kuuluks lapse igapäevatoimetuste hulka ja oleks osa argipäevast. Kõik, mis läheb üle selle, on tervisele vaid täiendavalt kasulik. Lisaks liikumise kestvusele on oluline jälgida, et istumise aeg ei veniks liiga pikaks ning meelelahutuslikku ekraaniaega oleks vähem kui kaks tundi päevas. Kõige olulisem aga lapse jaoks on liikumisega kaasnev rõõm, mis motiveerib ja tekitab huvi, et liikumisest saaks kogu elu kestev harjumus.

Suurimad hüved, mida laps liikumisest saab:

  • parem keskendumisvõime;
  • parem tuju;
  • parem tervis;
  • paremad kehalised võimed;
  • palju rõõmu;
  • paremad suhted;
  • kiirem otsustusvõime;
  • paremad õpitulemused;
  • parem uni;
  • vähem pingeid.

Ühtlasi tuuakse sealsamas välja, et 16% 11–15-aastastest Eesti lastest liiguvad enda hinnangul nii palju, kui soovitatakse. Selgub ka, et 24% 7–13-aastastest õpilastest liiguvad vähemalt 60 minutit päevas koolipäevadel ja Eesti õpilased on üle poole (66%) koolis oldud ajast kehaliselt mitteaktiivsed.

Õpilased veedavad enamiku oma koolipäevast istudes, suurem osa nende päevasest kehaliselt mitteaktiivsest ajast möödub ainetundides. Ainetunde aga saab põnevamaks ja lõbusamaks muuta, tehes liikumispause ja kasutades liikumist võimaldavaid õpetamismeetodeid nii klassis, koridoris kui ka õues.

  • Praeguseks on kogunenud palju tõendeid selle kohta, et:
  • ainetundides liikumisele kulutatud aeg ei mõju õpitulemustele halvasti, vaid pigem toetab õppimist;
  • liikumine ainetundides aitab parandada tunni töörahu – peale liikumispausi või -tegevust suudavad õpilased paremini tööle keskenduda ning esineb vähem kõrvaliste asjadega tegelemist;
  • ainetundidesse lõimitud liikumisel on õpitulemustele otsene positiivne mõju;
  • õpilased naudivad aktiivseid tegevusi ainetundides ja on ehk just seetõttu ka rohkem motiveeritud tunnis kaasa töötama.

Laste ja noorte vähene liikumisaktiivsus on süvenev probleem ja sellega tuleks tegeleda. Lisaks lapsevanematele ja kodusele keskkonnale saavad sellele väga suure panuse anda kooliõpetajad ja -juhid, kui toetavad juba ainuüksi mõtet, et koolipäev on suures osas istuv ning lapsed võiksid rohkem liikuda. Kui mõte on jaatav, siis tegutsemiseks on vaja ainult otsust. Igaüks saab anda panuse selleks, et lapsed saaksid tulevikus nautida kõiki hüvesid, mida annab regulaarne liikumine. Pärast otsustamist hakkavad lahendused juba iseenesest esile kerkima. Iga väike tegu loeb.

Kasutatud materjalid

1. Tartu Ülikooli Liikumislabori raport „Liikumisaktiivsuse tunnistus 2018“ (http://www.liikumakutsuvkool.ee/wp-content/uploads/2018/10/LAT2018.pdf)

2. Liikuma Kutsuv Kool, teadusuuringute ülevaade (www.liikumakutsuvkool.ee/teadusuuringud)

Uuri lisaks

Liikuma Kutsuv Kool (www.liikumakutsuvkool.ee)

Tartu Ülikooli Liikumislabor (www.liikumislabor.ut.ee)

 

Ideekalendri 32. nädal. Liikudes tulevikku

Head sõbrad!

Liikumine saab igas inimeses alguse sisemisest motivatsioonist. Pole tähtis, kas oled laps või vanur, liikuma ja ennast ületama paneb ikka mingi väline jõutegur, mis näikse vajutavat täpselt õigele nupule.

Tänases postituses mõtiskleme selle üle, kui suurt rolli me tegelikult laste liikumisharjumuste kujunemises mängime. Mida aeg edasi, seda rohkem mõjutajaid mängu tuleb – lisaks lapsevanematele õpetajad, treenerid, sõbrad ja isegi iidolid.

Mis saaks olla parem eeskuju kui üks läbinisti sportlik pere? Teemegi väikese intervjuu ühe sellise pere isaga.

Head liikumist!


 

Liikudes tulevikku

Teksti autor: Britta Roosileht

Kas olete kunagi trennist, jalutamast või rattasõidult koju jõudes tundnud kahetsust, et seda tegite? Ilmselt ei. Mina ka mitte. Tegelikult ei ole ma siiani kohanudki inimest, kes pärast mingit aktiivset tegevust oleks pahane või nördinud, et ta selle üldse ette võttis. Liikumine tõesti tekitab hea enesetunde. Raske polegi liikumine ise, vaid pigem sellega alustamine, ehkki ajutine ebamugavus võib tekkida, olenevalt treeningu intensiivsusest ja raskusastmest. Hiljem aga on kõik enda üle uhked: „Ma tegin selle ära!“ Inimesed on programmeeritud elama mugavalt. Me tahame, et meie elus oleks rohkem rõõmu kui muret ning head enesetunnet, mis kestaks. Liikumisest saadud positiivne sutsakas aga kestab üsna lühikest aega ning järgmiseks päevaks on keha selle juba unustanud. Aju annab omakorda signaali, et diivan on lähemal kui staadion või jõusaal ning nii käib paljude inimeste õlgadel hea ja kurja vaheline võitlus. Kumb jääb peale, on meie endi otsustada.

Aktiivne eluviis saab alguse juba beebi- ja väikelapseeas. Beebi liigutab käsi ja jalgu, pöörab pead, õpib lühikese aja jooksul selgeks palju motoorseid oskusi. Suuremaks kasvades saab ta vanemate juhendamisel ja suunamisel harjuda igapäevaselt õues käima või tubastes tingimustes vähemalt tunnikese aktiivselt aega veetma. Kullimäng, tantsimine ja palli veeretamine kõlab justkui lõbusalt. Usun, et lasteaed on üks parimaid etappe, mida me elus kogeda saame. Alates sellest, et rühmas tuleb õppida üksteisega arvestamist, hoolimist ja abivalmidust, lõpetades sellega, et õpetajad on alati hoolitsemas laste kõikide põhivajaduste, sh liikumise eest. Lisaks liikumistundidele käiakse peaaegu iga ilmaga õues mängimas, jalutamas ja avastamas. Mis saaks olla parem, kui uudishimulikul lapsel lasta teha eluks vajalikke asju just selles eas, kui ta ise väga tahab neid teha?

Keerulisemaks läheb kooli minnes. Koolipäevad on pikad ja tunnis tuleb istuda vaikselt ühe koha peal. Vahetundidel lastakse ennast vabaks, elades välja kõik, mis 45 minuti jooksul enesesse kogunenud on. On ainult tervitatav, et aina enam rakendatakse koolides õuevahetunde. Nii saavad lapsed pisutki oma pikast tubasest päevast veeta väljas värske õhu käes, kus helid kellegi kõrva ei kriibi ning ennastunustavalt joostes pole ohtu mõnd õpetajat jalust maha niita. Samas ei saa õpetajate ja koolisüsteemi õlule panna kohustust vastutada laste liikumisharjumuste eest. See on eeskätt meie kui lapsevanemate asi anda eeskuju, olla inspireeriv ja innustav, tekitada lastes sisemist motivatsiooni olla terve ja aktiivne. Kõik algab kodust.

Laste liikumisaktiivsus hakkab langema alates teisest kooliastmest. Selles eas on laps vanemate jaoks piisavalt iseseisev, et lasta tal omaette toimetada, kuid lapse eeskujuks on hoopis enda töödele ja tegemistele keskenduvad vanemad. Kui vanemad ajavad omi asju ja lapse huvidesse ei süvene, ei tunne temagi enam vajadust pingutada. Ta leiab endale uusi ja teinekord mitte eriti tervislikke hobisid ning suunab energia sinna, kuhu pole vaja. Väga lihtne on laps panna kõikvõimalikesse trennidesse ja huvialaringidesse, viia ta autoga ukse ette ja sealt taas peale korjata, teadmata, millega järeltulija sisuliselt ühes või teises kohas tegeleb. Palju keerulisem ja aeganõudvam on aga huvi välja näidata päris tegudega – olla moraalseks toeks spordivõistlustel tribüünil kaasa elades või jõulukontserdil publiku seas kuulates. Laps ei pruugigi vanemat pealtvaatajate seas märgata, aga teadmine, et ta on kohal, näitab, et vanem tõesti hoolib ja huvitub. See annab talle jõudu ja motivatsiooni ning innustab näitama, milleks ta suuteline on.

Täpselt nii, nagu meie oleme enda laste suurimad õpetajad ja teejuhid, on nemad tulnud meie ellu selleks, et anda meile need õppetunnid, millest koolis ei räägitud. Nii võib laste liikumisharjumuste kujunemisele oma eeskujuga kaasa aitamine olla raskemgi kui jõusaalis kangi tõstmine. Lisaks sellele lasub eeskuju näitamisel vastutus tulevaste põlvede eest. Meie kujundame oma laste tuleviku, nemad omakorda enda omade. Üha raskem on ennast koduseinte ja helendavate ekraanide tagant välja saada, kuid täpselt nii, nagu inimkond on endale kujundanud kõikide mugavustega oleviku, tuleb pingutada, et tulevikus säiliks tasakaal mugavuse ja kehaliste väljakutsete vahel. Meie tervis ja eluiga sõltuvad sellest.


Eesti Olümpiakomitee valis 2018. aasta Tartumaa sportlikuimaks pereks perekond Pihlaku. Pereisa Marek on tegev lausa mitmel rindel ning annab endast väga palju, et väikelinnas sport elaks. Ta on Elva Spordiliidu ja Spordiklubi Altia juhatuses ning töötab Elva Gümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetaja ning judo- ja võrkpallitreenerina. Mareki eestvedamisel saavad linlased iga aasta augustis maksimaalse liikumiskogemuse, kui Elva spordikuu raames toimuvad peaaegu igapäevaselt erinevad põnevad treeningud oma ala spetsialistide juhendamisel. Marek on Elva kodanikuspordi edendamisel eeskujude eeskuju. Vähe sellest kõigest – just tema algatas 2014. aastal Elva Kohvikutepäeva ürituse, mis praeguseks toob kesksuvel Elvasse kokku tuhandeid inimesi lähedalt ja kaugelt. Väikelinnade ja kogukondade jaoks on taolised inimesed asendamatud.

Pihlakute peres on liikumine ja kehaline aktiivsus väga tähtsal kohal. Kuidas olete tee spordi ja aktiivse eluviisini leidnud?

See algas juba varases lapsepõlves – palju väljas liikumist ja erinevaid mänge. Sport ja liikumine oli lapsepõlves iga päeva loomulik osa ja on seda siiani. See on nagu õhk, mida hingame.

Milliste aktiivsete tegevustega teie päevad sisustatud on?

Katsume nädalasse mahutada lisaks tööle (mis kindlasti ei ole istuv) ka aeroobseid ja jõutreeninguid. Abikaasa Evelin käib lisaks rühmatreeningutel. Meile meeldib looduses liikuda ja seda võimalust pakub männilinnana tuntud Elva rohkesti.

Spordipsühholoog Jörgen Matsi on öelnud, et laste liikumisaktiivsusest ei sõltu vaid Eesti spordi, vaid kogu Eesti rahva tulevik. Kuidas Sina seda mõtteviisi jagad?

Olen kuulnud ühte head ütlust: kõige tähtsam töö on kehalise kasvatuse õpetajatel ja treeneritel – õpetada lapsi liikuma ja seda armastama, sest oma kehaga peame elu lõpuni hästi läbi saama.

Kuidas teie olete oma lapsi suunanud liikuma?

Ei ole pidanud väga suunama ja sundima. Mõlemad lapsed käivad treeningutel – tütar rühmvõimlemises ja poeg judos, lisaks mängivad ja liiguvad õues. Nad väga naudivad seda, mida teevad.

Olete abikaasaga mõlemad treenerid ja kehalise kasvatuse õpetajad. Kuidas hindate hetkeolukorda koolides? Kas tänapäeva lapsed liiguvad meelsasti või on neid vaja pisut sundida ja suunata?

Lapsed liiguvad meelsasti ja paljud käivad ka spordiklubides treeningutel. Mõõn tuleb 7.–9. klassis, kus paljud lõpetavad aktiivse sportimise. Laste loomulikku liikumist võiks suurendada lihtsate nippidega – näiteks ei pea last tooma autoga otse kooli ette, vaid võib jätta talle kuni veerand tundi jalutamise aega.

Kas Sinu meelest mahub koolipäevadesse piisavalt liikumist?

Elva Gümnaasiumi Tartu maantee majas (1.–6. klass) toimuvad õuevahetunnid, võimlavahetunnid, tantsuvahetunnid, liikumismängud ja teatevõistlused. Puiestee tänava koolimajas võiks olukord olla parem – vahetunnis saab võimlas palli mängida ja koridoris on üleval lauatennise laud, kuid nende kasutusaktiivsus võiks olla suurem.

Mauruse ideekalendri novembrikuu teemaks on eeskätt tubane liikumine. Kas Sul oleks kooliõpetajatele jagada mõni hea idee, kuidas kooli- ja klassiruumides laste liikumisaktiivsust tõsta?

Igas tunnis on võimalik läbi viia liikumisminut, teha liikumispause. Tundide läbiviimisel võib julgelt kasutada muusikat ning igapäevase õppetöö ühe osana saab teha kasvõi lihtsaid liikumismänge ja tegevusi.

perepilt

Tartumaa sportlikuim pere 2018 – perekond Pihlak
(vasakult: ema Evelin, vanem õde Laura-Liisa, isa Marek ja pesamuna Jakob)
Foto: erakogu

Maurus meedias. Uuenduse ja säilitamise vahekord hariduses

12. oktoobri Sirbis käsitles Mauruse peatoimetaja Mirjam Puumeister põhjalikult hariduse uuenduslikkuse ja traditsioonilisuse teemat. Avaldame teksti täies mahus. 


 

Uuenduse ja säilitamise vahekord hariduses

Kuidas ühiskonnas, kus mõtestatakse kõike majanduse raamistikus, teha nii, et ei saaks normiks õpetaja kui teenusepakkuja ja õpilase/lapsevanema kui kliendi suhe?

Teksti autor: Mirjam Puumeister, ilmunud kultuurilehes Sirp 12. oktoobril 2018

Igaüks on käinud või käib koolis, mõni era-, kuid suurem osa tavakoolis. Kooli ja õppimise rolli ühiskonnas on raske alahinnata. Mida aga arvame oma haridusest, koolist/koolidest, kus käinud oleme, Eesti haridussüsteemist? Palju räägitakse muudatuste vajadusest ning et ollakse rahulolematud. OECD1 on ammu riikidele südamele pannud, et traditsiooniline haridusmudel on ajale jalgu jäänud. Sellest, mis töötas XX sajandi alguskümnendeil, tänapäeval ei piisa. Eestis on sellekohane olulisim dokument vahest „Eesti elukestva õppe strateegia 2020“ (2014),2 mille üks eesmärke on „iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetav, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendav õpikäsitus, mis on rakendatud kõigil haridustasemetel ja -liikides“.

Kolm näidet õpetaja rolli kohta

Ilma õpetajateta ei ole mingit haridussüsteemi ega õpikäsitust, mida muuta. On selge, et samamoodi, nagu on pidevas muutumises meie haridussüsteem, muutub kogu aeg ka õpetaja roll. Liisa Murel kirjutab Sirbis (1. VI 2018), et õpetaja ei ole enam koolis autoriteet, vaid õpilase ja õpetaja vahel valitseb kliendi ja teenindaja suhe. Kui see ei ole muutus, siis mis on?

Mõelgem võrdluseks, mis oli iseloomulik aastatel 1918–1940 iseseisva rahvusriigi haridusele. Eesti haridussüsteemi loomises ja kujundamises osalevate inimeste meelsus oli valdavalt kujunenud ärkamisaja vaimus. Esimestel iseseisvusaastatel oli õpetajaskond peamiselt nooremapoolne, suurima grupi moodustasid vanuse ja soo põhjal mehed vanuses 20–32, õpetajatel oli oluline roll kaitseliidu tegevuses, rahva informeerimisel ja riigi siseelu korraldamisel sõjatingimustes.3 Seega ei olnud tegemist puhtalt haridustöötajatega, vaid ühiskonnaelu edendajatega ning suhe riigiga/valitsemisega oli kahepoolne. Näiteks nõuti 1933. aasta XI õpetajate kongressi resolutsioonis, et valitsus astuks otsustavamalt välja fašistlike ja kommunistlike liikumiste vastu.4

Õpetajast kui poliitiliselt aktiivsest tegutsejast sai Nõukogude võimustruktuuris poliitiliselt oluline, kuid passiivne osaline. Kui 1946. aastal oli õpetajate seas vaid 82 kommunisti, siis 1952. aastal juba 482.5 Ideoloogiline survestamine, õpetajate ja nende sugulaste varasema tegevuse kohta info kogumine, nende jälgimine ja represseerimine on vaid mõned näited tolleaegse valitsemise strateegilistest võtetest hariduse kujundamisel. Vene ja eesti õppekeelega koolide haridusprogrammide ühtlustamise vastu suudeti siin õnneks võidelda, nagu ka nõukogude õpetajate sissetoomise vastu.6

Kui Nõukogude aja haridussüsteemis valitsesid peamiselt ideoloogilised eesmärgid, siis taas iseseisvas Eestis hakati lääne eeskujul lähtuma majandusprintsiibist. Vabaturumajandus, erastamine ja läänest imporditud valitsemisvõtted aitasid kõigis ühiskonnaelu sfäärides saada lahti nõukogudeaegsetest mõjudest. Taas iseseisva riigi esimesed aastad ei olnud ideoloogiavabad, vaid NSV Liidu vastased ehk varasemaga opositsioonis. Näiteks kaotas vene keele õpetamine eesti koolis oma tähtsuse, langedes inglise keelest tahapoole, samale pulgale saksa keele õpetamisega. 1990ndate keskpaigast võib täheldada „riigi naasmist“7 haridusellu: juurutati kohustuslikud riigieksamid keskkoolilõpetajatele, rajati eksami- ja kvalifikatsioonikeskus, tööd alustas kõrghariduse kvaliteedi hindamise keskus ja valitsus hakkas sihikindlamalt kasutama nii finantshoobasid kui ka kvaliteedikontrolli mehhanisme.

Praeguseks on lisandunud valitsemisse igasuguseid uusi võtteid, näiteks enesekavandamine ehk enesevalitsemine. Maarten Simons ja Jan Masschelein8 kirjutavad, et inimeste valitsemine ei ole enam toore jõu või ideoloogia pärusmaa, vaid pigem tegutsetakse avalikult ja kaalutletult inimese enesekuvandi suunamise kaudu.9 Hariduses näiteks elukestva õppe juurutamise vahendusel. Haridust on alati osaliselt mõtestatud majandust silmas pidades, kuid praegu toimub nihe selliste sotsiaalsete probleemide nagu ebavõrdsus ja töötus hariduse toel lahendamiselt õppimisega lahendamise suunas. Koolisüsteemi ja ainekavade reformid ei ole kuhugi kadunud, kuid nende kõrvale saab asetada võrdväärse sfäärina inimese enda vastutuse oma haridusliku kapitali eest. Mõtestades selliseid sotsiaalseid nähtusi nagu töötus kui individuaalset ja õppimisse puutuvat probleemi, muutub igatahes hariduse-valitsemise-ühiskonna suhe.

Iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetav ja ettevõtlikkust arendav õpikäsitus tagab indiviidi, kes tegeleb ka edaspidi – pärast kohustuslike kooliastmete lõpetamist – oma õppimise manageerimisega. Ta on nimelt omandanud hoiaku, et õppimine nii protsessina kui ka selle tulemus on kapital, mis tagab paindlikkuse ja kohanemisvõime. Viimased on peamine eeldus, et olla kiirelt muutuvas maailmas edukas.

Niisiis on vajadus õppida liberaalses valitsemissüsteemis kesksel kohal. Simons ja Masschelein ütlevad, et õppimine on meie vabadus, mis eeldab enesevalitsemist ja muudab samal ajal meid ennast ja kogu ühiskonna valitsetavaks. Õpingute jätkamine, ükskõik kas institutsionaalne või mitteametlik, peab olema efektiivne ja selle eest vastutab iga inimene ise, valitsevad struktuurid hoolitsevad selle eest, et meil oleks olemas vastavad võimalused. Propageerides elukestvat õpet ja luues selle jaoks vajaliku taristu, kindlustatakse ühiskonnas paindlik tööturg. Töötu vajab esmajärje­korras ümber- või lisaõpet, mitte stabiilset sissetulekut (töötuabiraha või utoopilisemalt kodanikupalga näol). Kui keegi on nii-öelda ühiskonna hammasrataste vahele jäänud, siis selles saab näha tema enda puudulikku huvi oma õppimise kui jõu kujundamise ja kasutamise vastu.

Õppimine kui kohanemine

Kuidas suhestuvad traditsioonilise õppekava mõõdetavad oskused individuaalset arengut toetava kompetentsipõhise avatud maatriksiga õpikäsitusega? Ka Liisa Murel küsis, et kui turusuhete väärtuste subjektiivsust ei ole võimalik sobitada kohustusliku ainekavaga, mis saab siis õpetajast.

Mõnes mõttes on õpetaja ja õpilane sama sunduse ees: mõlemad peavad hoolitsema võrdväärselt oma oskuste ja kompetentsuse eest. Õpetajad vastutavad samamoodi nagu iga teine ühiskonnas või kitsamalt tööturul osaleja oma õppimise korraldamise eest eesmärgiga olla ja jääda professionaalideks.

Kui aga õpilane on isiklikult vastutav oma õppimise eest, siis on ta ka valivam ja nõudlikum. Juba VI klassis tutvustatakse elukestva õppe kontseptsiooni ja sellega seonduvat vastutust. Mängus ei ole midagi vähemat kui õpilase tulevik, sest õpilane ise peab leidma /välja mõtlema need kompetentsusvaldkonnad, mis teevad temast ühiskonnas (tööturul) väärtusliku, paindliku jne tegutseja.

Kooliharidus rekodeerib ja mõtestab ennast pidevate ja järjest kiiremate muutuste kontekstis, see on täiesti klaar. Nagu ka see, et ajalooliselt välja kujunenud haridussüsteem, kus (taas)toodetakse ja korrastatakse kultuurilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke väärtusi, on alati suunatud samaaegselt innovatsioonile ja säilitamisele. Kuidas aga ühiskonnas, kus mõtestatakse kõike majanduse raamistikus, teha nii, et ei saaks normiks õpetaja kui teenusepakkuja ja õpilase/lapsevanema kui kliendi suhe?

Klient on alati kuningas, mis tähendab, et selline suhe loob tingimused, kus õpilasel koos vanema(te)ga on õigus õpetajale dikteerida, mida, kuidas ja millal õpetada ning kas üldse õpetada. Teiselt poolt esitab pidevalt reformitavaid nõudmisi haridusministeerium, mille vaade haridussüsteemile vahetub ühes ministriga. Siinkohal kerkib üles oluline küsimus: kas enesetäiendamine tähendab õpetajale ka enese harimist või lihtsat kohanemist pidevalt muutuvate nõudmistega? Veidi meelevaldselt üldistades võib küsida: kas elukestva õppe all mõeldakse üleüldse haridust ja harimist? Võib-olla on peaasjalikult tegemist siiski kohanemisega, mille eesmärk on olla konkurentsivõimeline? 

  

1 Nt Innovating to learn, learning to innovate. OECD Publishing, Paris 2008. 

2 https://www.hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf 

3 Toomas Karjahärm, Väino Sirk, Vaim ja võim. Eesti haritlaskond 1917–1940. Argo, Tallinn 2001, lk 70-71. 

4 Samas, lk 100. 

5 Toomas Karjahärm, Väino Sirk, Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987. Argo, Tallinn 2007, lk 311. 

6 Samas, lk 340. 

7 Eesti inimarengu aruanne (EIA) 2010/2011. Inimarengu Balti rajad: muutuste kaks aastakümmet. Eesti Koostöö Kogu, Tallinn 2011, lk 97. 

8 Maarten Simons, Jan Masschelein, The govermentalization of learning and the assemblage of a learning apparatus. – Educational Theory 2008, kd 58, nr 4, lk 392–397.

9 Simons ja Masschelein toetuvad Michel Foucault’ käsitlusele valitsustumisest (gorvernmentalization), mille eesmärgiks on laiendada poliitiline analüüs riigist kaugemale. Valitsemine (governmentality) viitab laiemale võimuloogikale, mitte kitsalt valitsusele. Võime rääkida näiteks neoliberaalsest valitsemisest, mis tähendab hoopistükkis riigiinstitutsioonide ja teistegi sotsiaalsete eluvaldade allutamist kapitalistliku turumajanduse loogikale. Enesevalitsemine (self-government) toimub laiemas valitsuslikkuse kontekstis; neoliberaalses ühiskonnas elav inimene on samuti sunnitud end kujundama majanduslike mudelite alusel, millest on tänapäeval olulisim ilmselt inimese kui ettevõtja mudel, mis laiendab ettevõtluse loogika kogu elule.

Ideekalendri 31. nädal. Tunnid liikuvamaks ja vaheldusrikkamaks!

Head sõbrad!

Käes on november, üle maailma tuntud kui meeste tervise kuu (movember). See on ideaalne aeg võtta suurema tähelepanu alla meie kõigi tervis ja liikumisharjumused. Ideekalendri novembri postitustes keskendume eelkõige tubasele liikumisele. Püüame lahti mõtestada koolilaste liikumisaktiivsuse olulisuse ja vaatame, milline on olukord meie koolides ja peredes. Novembrikuu töölehtedest leiate erinevaid võimalusi liikumise ja ainetundide ühendamiseks.

Sel nädalal jagab Tartu Luterliku Peetri kooli õpetaja Õnne Ints põnevaid ideid, kuidas koolitunde liikuvamaks ja vaheldusrikkamaks muuta.


TUBASED TEGEVUSED

Õnne Ints
Tartu Luterliku Peetri kooli õpetaja

Kätte on jõudnud kooliaasta kõige pimedam ja rutiinsem aeg. Kooliaasta alguse elevus on vaibuma hakanud, märjad ja kõledavõitu ilmad võtavad soovi õue minna, üksluiste koolipäevadega aga õpirõõmu hoida kindlasti ei saa. Et nii õpetajal kui ka õpilastel silm kooli tulles säraks, tasub koolipäevi aeg-ajalt tavapärasest teisiti üles ehitada. Õppesisu on sama, kuid põnevad tegevused ja meetodid muudavad õppimise ja õpetamise toredaks.

Panen Mauruse ideekalendri soovil kirja mõned läbi proovitud võtted, mis aitavad luua särava koolipäeva. Kindlasti on igal õpetajal varutud hulganisti häid ideid – julgustan neid unisel talveajal välja otsima (ning kolleegidega jagama!). Tubased tegevused ei pea tüütud ja igavad olema!

ÜLDÕPETUS JA TEEMAPÄEVAD

Algklassides on kindlasti mõistlik kasutada üldõpetuslikku tööviisi. Nii võib keskenduda kasvõi terve nädala jooksul ühele kesksele teemale ning lõimida omavahel õppeaineid ja tegevusi. Aga ka üksikud teemakesksed päevad on toredad. Lapsed on alati elevil hommikul teatatud päevateema üle ning seega juba motiveeritud õppima. Teemad võivad tuleneda ükskõik millisest ainetunnist. Loetud raamatu teemapäev on lõbus, sest kes ei sooviks näiteks lahendada või ise välja mõelda tekstülesandeid, mis on seotud raamatu tegelaste ja tegevustega?

Terve päev ühte teemasse süveneda on mõnus ning sellise päeva ettevalmistamine teeb pai õpetaja loovusele!

LIIKUDES ÕPPIMINE

Et istudes keha kangeks ning mõte tukkuma ei jääks, tasub õppimist liikumisega ühendada.

Reegleid ja mõisteid on vahva õppida räpirütmis salmide abil, liigutustega, meloodiliselt, kehapilli mängides, muuta saab tempot ja hääletooni. Kui laps selle kõik ka ise välja mõtleb, jääb veelgi paremini meelde. Virgutuspaus, natuke nalja ja õppimine samal ajal!

Ka kirjalikke töid saab sooritada liikudes. Ülesanded võivad paikneda klassiruumis hoopis tavatutes kohtades ning nn jooksev etteütlus on kindlasti põnevam kui tavapärane.

Kuidas kirjutada jooksvat etteütlust?

Etteütluste tekstid on klassiruumis erinevates kohtades seintel, aknalaudadel, mööblil jne. Pool etteütlust on ühte, pool teist värvi. Üks paariline liigub mõne etteütluse juurde, loeb lause ning jätab meelde. Seejärel dikteerib ta lause oma kaaslasele, kes selle üles kirjutab. Seejuures tuleb sõnu väga täpselt hääldada – see aitab sõbral õigesti kirjutada. Teise poole etteütluse kirjutamiseks vahetatakse ülesanded. Kui etteütlus kirjutatud, võib teksti endale lauale võtta ning ühiselt kõik vead üles leida ja ära parandada. Või kontrollib ja hindab õpetaja. Lisaks õigekirjale treenib ülesanne ka mälu ja koostööoskust.

Vastuste viimine õigetesse ümbrikutesse muudab ka kõige unisema ärksaks. Ümbrikud, millele on märgitud vastus, tuleb kinnitada erinevatesse kohtadesse seintele. Rühmadena lahendatakse arvutustehteid ning viiakse need sobivatesse ümbrikutesse. Igal rühmal on ülesanded erinevat värvi paberitel, nii on kohe näha, millistel rühmadel õiged vastused olid. Matemaatikaülesannete asemel võivad olla loomulikult ka teiste ainete teemad, kus mõisteid või küsimusi saab rühmitada.

ISESEISVA TÖÖ PÄEV

Sobib väga hästi teadmiste harjutamiseks ja kinnistamiseks. Õpilased saavad ülesandeid lahendada omas tempos ning enda valitud järjekorras. Õpilased liiguvad ainekeskuste vahel, igas keskuses on tööjuhend tegevusteks. Kontroll-lehe abil võib õpilane tehtu ka ise üle kontrollida ning endale hinnangu anda. Kiirematele tuleks kindlasti planeerida lisatöölehti või diferentseerida ülesandeid. Iseseisva töö päevaks ei pea õpetaja tingimata töölehti ette valmistama, kasutada võib ka tavapäraseid materjale. Hämmastaval kombel võib sel viisil ühe päevaga läbida palju suurema mahu, sest õpiõhin loeb. Õhin tekib aga vaheldusest, valiku- ja liikumisvõimalusest, uudishimust (mis mind järgmises keskuses ootab?) ning mõnest „magusamast“ ülesandest, mille tegemist ei jõua ära oodata (nuputamine, meisterdamine jms).

LAS LAPSED ÕPETAVAD

Miks mitte anda mõnikord võimalus lastel endal koolipäev või -tund korraldada? Tingimusel, et kõik tegevused peavad olema õppimisega seotud. Ka muutunud õpikäsitlus toetab seda, et õppetöö lähtuks lapse huvidest – ise valin, ise teen, ise vastutan ja ise esitlen tulemust teistele.

Kui lasta lastel iseseisvalt või koos paarilisega ette valmistada tund näiteks vulkaanidest, võib tulemus olla vägagi asjalik ja põhjalik. Mõni laps otsustab just sel hetkel õpetajaks hakata!

Kontrolltöö koostamine teistele õpetab rohkem kui lihtsalt kordamise tund. Õpetaja võib aga pärast valida igast tööst midagi põnevat (ristsõna, sõnarägastik, lünktekst, test) ja kleepida kõik ühiseks tööks kokku.

Mängude koostamine õpitava harjutamiseks on loov ning paneb teadmised proovile, lisaks saab lõimida kunstiõpetusega ning selle arvelt meisterdamiseks aega leida. Kui aga jätta mängu loomine projektülesandena koduseks tööks, võib see haarata kaasa terve pere ning tulemused võiks kasvõi kohe mõnele ideelaadale saata.

ÕUEVAHETUNNID

Kui tahes põnevad tubased tegevused ka poleks, ei tasu unustada värskendavaid õuevahetunde. Kasvõi pisut õues liikumist annab uut jaksu ja selget pead, et klassiruumis taas õppimisse süveneda!


 

Nagu meie tänane kaasautor ütles, on kindlasti teil kõigil tagataskus mõni vahva mõte, kuidas tubaseid tegevusi liikumisega sisduda. Kutsumegi teid oma mõtteid ja tegemisi ideekalendri kasutajatega jagama! Vahva tegevus võib olla nii kirjelduse, fotode kui videoklipi vormis ja oma kaastöö saate saata aadressile anneli@kirjastusmaurus.ee (Anneli Pilliroog).

Jagame teie kaastöid ideekalendri järgnevates postitustes ja usume jätkuvalt, et jagatud ideed hakkavad vilja kandma.


Videos nähtav mäng kannab pealkirja “Perimeeter”. Lihtne ja lõbus mäng, mis sobib matemaatika ja kehalise kasvatuse tunni ühendamiseks! (Brian Lewis / youtube.com)

Ideekalendri 30. nädal. Ülesannete koostamise kuu kokkuvõte: ideed on igal pool, lihtsalt nopi need üles!

Head sõbrad! 

Oktoobri viimase päevaga lõpetame ka meie ideekalendri ülesannete koostamise teemakuu. Usume, et leidsite nippe ja mõtteid, mis suunavad uutmoodi lahendustele või mida ülesannete koostamisel arvesse võtta. 

Võtame ülesannete koostamise kuu kokku kodusest raamaturiiulist leituga. Kõik me jääme aegajalt kinni mõttesse, et eesmärgi täitmiseks vajalik info peab tulema sisseharjunud allikast. Kui laseme mõtte vabaks, võivad lahendused tulla hoopis üllatavast suunast. 

November on ideekalendris TUBASE LIIKUMISE kuu. Värskete uuringute põhjal liigub 3/4 meie lastest liiga vähe. Uurime koos, kuidas liikumisharjumust tekitada ja tubast aega aktiivsemaks muuta. 

Tänase kirja lõpust leiate ühe mahukama töölehe, mis aitab koos tegutsedes mõtte tööle panna. 

Seitse raamatut ja seitse erinevat võimalust oma koolipäevadesse uusi ideid leida. 

1. Aleksander Kalamees „Eesti rahvamänge”. Eesti Riiklik Kirjastus, 1960

Koostajad ütlevad sissejuhatuseks nii:

Kogumiku ülesandeks on tutvustada seda võrratult huvitavat ja rikkalikku rahva fantaasiavilja, mis on kogutud ja siiani talletatud Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna varasalvedes. Esitatavad rahvamängud on valitud materjalide hulgast, mis on kogutud rohkem kui poole sajandi kestel. Mängudega saab noori tihti köitvamalt kehalisse treeningusse rakendada, kui seda suudavad abstraktsed kehalised harjutused. Kasvatuslike eesmärkide lahendamist ja sisukat vaba aja veetmist võimaldavad ka teised raamatud toodud mängud. Peamiseks raamatu väljaandmise ajendiks aga on meie rahva rikkaliku kultuuripärandi populariseerimine ja meie rahvamängude taaselustamine.

2. Kristiina Räägel „Tants ümber tööposti”. Pegasus, 2004

Sisuka meeskonnamängude kogumiku juhatavad sisse järgmised sõnad:

Meie globaliseeruvas maailmas juurdub aina enam üksikisiku mentaliteet: juba emapiimaga söödetakse imikule sisse teadmine, et igaüks on enda eest väljas. Pärast lasteaeda individualismi põhimõte jätkub – sa pead olema esimene, muidu saab su naaber suurema tüki. Üksikisiku mänguruum suureneb, kuid koostöö väheneb. Meeskonnatöö – see on meie igapäevaelus populaarne termin, kuid kas me ikka teame selle tõelist tähendust?

Raamatus äratoodud mängud pakuvad sellele küsimusele vastust ja võimalust kogeda läbi erinevate lihtsustatud situatsioonide, mis on meeskonnatöö, kui tähtis osa igapäevaelus on operatiivsel infovahetusel ning kollektiivisisesel kommunikatsioonil, kui suurt rolli mängib töötaja jaoks usaldusväärne keskkond jpm. Lisaks on raamatus ära toodud erinevad võimalused foorumite ja ümarlaudade korraldamiseks ning ka lõbusamaks vaba aja sisustamiseks, mille eesmärk on töötajaid lähendada.

3. Satu Aalto „Suur seltskonnamänguraamat”. Sinisukk, 2003

Mitte ainult igavuse peletamiseks mõeldud mahukas kogumik juhatatakse sisse nii: 

„Suur seltskonnamänguraamat” pakub mõnusaks ajaveetmiseks üle 500 mängu ja võistluse nii argi- kui ka pidupäevaks. Raamatust leiab mänge, mida saab mängida kodus pere ringis, lasteaias, koolis, ülikoolis, tööpaigas, huvialaklubis, kokkutulekul või muus paigas, et turgutada keha ja teritada vaimu.

Raamat on hea abimees emale-isale, vanaemale-vanaisale, lasteaiakasvatajale, õpetajale, huvijuhile, pulmavanemale ja pidukorraldajale – kõigile, kes tahavad kaaslaste igavust peletada.

4. Reeda Tuula, Katrin Soidra-Zujev „Valik elamusmänge”. Väljaandja Lastekaitse Liit

Raamat on mõeldud õpetajatele, lapsevanematele, vaba aja ürituste korraldajatele, tegevusterapeutidele, laagrikorraldajatele, noorsootöötajatele. Kui vajate uusi mõtteid, ideid, vaheldust, värskendust, siis seda teile raamat pakubki.

5. Allen D. Bragdon, David Gamon (Ph.D) „Ajugümnastika. Arendavad numbri- ja kujundimängud”. Tammerraamat, 2006

Inimese aju töö hakkab aeglustuma 20. eluaastast alates. Aju hakkab aasta-aastalt kaotama oma võimekust. Kuid selle vastu saab ka midagi ette võtta. See raamat ongi koostatud inimese aju ja mõttetegevuse ergutamiseks. Ajule suunatud ülesanded on sama head kui lihaste toonuse tõstmiseks mõeldud harjutused.

Autorid annavad raamatu kasutamiseks suuna:

  • Püüdke iga päev lahendada üks ülesanne
  • Alustage kergematest.
  • Kasutage vihjeid, mis on väikeses kirjas trükitud lehekülje lõppu tagurpidi.
  • Raamatus on piisavalt harjutusi kolmekuulise treeningtsükli jaoks.

Raamatuga lõpule jõudnud, soovitatakse uuesti lahendada mõnda esimeste seas ära tehtud mõistatust ja võrrelda, kas see tundub sama keeruline kui esimest korda lahendades. Rubriigis „Kas tead?” on võimalik leida uut teavet selle kohta, kuidas inimese aju probleeme lahendades töötab.
 

6. Stephanie Roberts „Segadusest vabaks. Kuidas oma kodu ja elu üle kontroll saavutada.” Tammerraamat, 2009

Ülesanded või mängud võivad olla seotud meie igapäevaste tegevustega. Miks mitte näiteks koristamisega?

Kas oled kunagi mõelnud, miks on korralagedusest nii raske vabaneda ka siis, kui sa seda tõepoolest tahad? Probleeme ei tekita mitte asjad ise, vaid sinu suhtumine neisse.

Saad teada:

  • miks ei saa koristada n-ö laupäevaku stiilis;
  • kuidas segadus sinu kodu feng shui’d mõjutab;
  • neli levinud segaduse müüti, ja põhjused, miks neid mitte uskuda;
  • kuidas paberikuhjadest, riidekappidest, pikaajalistest panipaikadest jagu saada;
  • kuidas leida lähedastelt tuge ja teha nendega koostööd;
  • kuidas mitte lükata asju edasi ja viia töö lõpuni.

Raamat sisaldab rohkem kui 140 sammu, päevikuküsimust ja nippi, mis aitavad sul segadusest jagu saada. Alustades iseendast.
 

7. Anu Sööt „Loovmäng”. Väljaandja Eesti Tantsuhariduse Liit, 2011

Siia raamatusse on koondatud 99 nime-, usaldus-, rüselemis-, koostöö-, julguse proovilepanemise, jooksu-, kulli-, püüdmis-, tähelepanu-, keskendumis-, nutikuse-, mõtte-, äraarvamis-, heli- ja rütmimängu.

Loovus tähendab lahenduse leidmist uues, tundmatus, mittestandartses olukorras. Pannes kokku loovuse ja mängu, saame loovmängu, mis võiks tähendada osalejate vabal tahtel toimuvat tegevust – mängu ning lahenduse leidmist uues, tundmatus olukorras. Mänguolukorrad on alati uued ja peegeldavad reaalset elu.

Miks peaksime mängima loovmängu? Et ennast ja teisi tundma õppida, õppida tundma oma seesmisi ja välimisi piire, õppida suhtlema teiste, meist erinevate inimestega, õppida tundma ümbritsevat. Kes mängu kaasahaaravust ja spontaansust on tundnud, mõistab, et mänguolukorras toimuvad protsessid vahetult ja varjamatult, justkui „mängeldes”.

Ideekalendri 29. nädal. Millele pöörata tähelepanu aktiivõppe meetodite loomisel

Head sõbrad!

Oktoobri eelviimasel nädalal uurime, kuidas luua ise aktiivõppe meetodeid, mis aktiivõpe üldse on ja miks seda oma tundidesse tuua. Teemast kirjutavad Mauruse I kooliastme toimetaja Kätlin Vainola ja peatoimetaja Mirjam Puumeister. Lisaks soovitame meeldetuletavalt lugeda eelmisel kevadel ideekalendris ilmunud artiklit rühmatöö teooriast, sest paljudel juhtudel kasutatakse aktiivõppes ka rühmatööd.


 

Millele pöörata tähelepanu aktiivõppe meetodite loomisel
„See, mille me ise avastame, püsib meiega ja tähendab meile rohkem“ (John Dewey)
Teksti koostasid Kätlin Vainola ja Mirjam Puumeister

Aktiivõppe defineerimine ei ole kergete ülesannete killast, sest tegemist on laialivalguva mõistega. Kasutades Toomas Tenno sõnu võiks aktiivõpet defineerida nii: „Aktiivõpe koolitab lapsi mõtlema. Aktiivõpe on see, kui lapsed omandavad tunnis uusi teadmisi ja kogemusi aktiivse tegevuse kaudu. Õpetaja on vaid suunaja ja juhendaja – kaaslane, kellel on õpilastest rohkem teadmisi. Aktiivõpe annab hea meeskonnatöö ja probleemide lahendamise kogemuse.”

Illar Leuhin ja Ardi Kärberg kirjutavad oma artiklis, et aktiivõppega seonduv vajab suurt ettevalmistust, sest näiteks on õpilased väga erinevad ja üks meetod, mis töötab ühe grupi peal, ei pruugi samamoodi teise grupi puhul tulemusi anda. Aga kindel on see, et aktiivõppe meetodid muudavad tunnid huvitavamaks ja nende abil saab suunata õpilasi iseseisvalt mõtlema ning seeläbi õpetatavat sisu mõistma ja omaks võtma.

Aktiivõppe kasutamisel on palju häid külgi. See võimaldab aktiveerida õpilasi, panna neid iseseisvalt mõtlema ja tegutsema ning pakub vaheldust. Aktiivõppe meetodid tõstavad õpilaste huvi aine vastu ja sageli paraneb nende jaoks ka aine arusaadavus. Aga nagu juba mainitud, siis eeldab õnnestunud aktiivõpe õpetajalt põhjalikku eeltööd ja ettevalmistamist. Lisaks ülesannete välja mõtlemisele tuleb tegeleda ka tegevuse kavandamisega.

Sissejuhatus aktiivõppe meetoditesse

Eesti autorid – Salumaa, Talvik ja Saarniit – on pannud kokku kolm kogumikku pealkirjaga „Aktiivõppe meetodid“ (Merlecons ja Ko OÜ). Kõik kogumikud sisaldavad hulganisti kogemusõppel põhinevaid aktiivõppe meetodeid, mis on antud kavadena ning varustatud kogu vajaliku lisainfoga. Need on kasutatavad erinevates õppeainetes ja vanustes. Refereerime järgnevalt kolmanda kogumiku sissejuhatavat osa.

Kogemusõppel on mitmeid eeliseid teiste õppemeetodite ees. Tundi ette valmistades on kõigepealt hea läbi mõelda, millist kasu õpilased ja õppeprotsess sellest saab. Toome välja mõned aktiivõppe meetodite eelised.

  • Võimaldavad üldisemalt suhtlemise ja koostööga seotud oskuste arendamist. Kogemusõpet kasutavas tunnis jagab õpilane kaaslastega oma mõtteid, saab end panna proovile koostöös teistega ja proovida juhi rolli. Selliste tegevuste käigus areneb suhtlemisoskus ja koostööoskus.
  • Loovad õppimiseks meeldiva õhkkonna. Õppimine ei pea alati olema raske töö, vaid võib olla ka lõbus ja valmistada rõõmu.
  • Õpilased saavad kiiret tagasisidet. 
  • Ka õpetaja saab olulist tagasisidet. Õpetaja saab töö käigus infot õpilaste oskuste ja teadmiste kohta. See kõik võimaldab paremini kavandada õppeprotsessi.
  • Meetodid põhinevad praktilisel kogemusel. On tihedalt seotud igapäevaeluga.
  • Motiveerivad õppijaid. Õppimine toimub samal ajal teistega koos ja teiste käest, see on olemuselt inimestele loomulik õpikeskkond.
  • Õpetajal on rohkem võimalusi õppeprotsessi ülesehitamiseks ja see võimaldab muuta tunde vaheldusrikkamaks.

Aktiivõppemeetodeid on palju. Nende hulka kuuluvad näiteks: diskussioonid ja väitlused; rollimängud; juhitud vestlused; simulatsioonimängud; analüüsimeetodite kasutamine; ajurünnakud; eneseavamismängud; intervjuud; juhtumianalüüsid jt. Mõne ülesande läbi viimisel on vaja anda alguses kätte kogu juhend või selgitus, teise puhul aga jagada juhiseid kogu tunni jooksul. Alljärgnevalt toome ära teekonna, kuidas valmistuda kogemusõppel põhinevaks aktiivõppe tunniks või ülesandeks.

1. samm

Otsustage, kas soovite meetodit kasutada. Õpetaja peaks olema ise motiveeritud ja soovima tundi sel viisil läbi viia. Kui ise uskuda meetodi sobivusse ja headusse, usuvad seda ka lapsed.

Oluline on, et ruum sobib tegevuse läbi viimiseks ning et on võimalik luua ja korraldada kvaliteetne jaotusmaterjal.

2. samm

Määratlege, mis on meetodi kasutamise eesmärk. Planeerimine algab sellest, et määratletakse lõppeesmärk. Mida soovitakse selle meetodi kasutamisega saavutada?

Näiteks võib olla eesmärk pingevaba õhkkonna loomine, mingite konkreetsete oskuste, teadmiste või hoiakute kujundamine mingis suunas.

Aktiivõpet tasub kasutada siis, kui see:

  • võimaldab esile tuua õppimise „iva“;
  • aitab teemat illustreerida;
  • aitab õpetajal kiiresti määratleda õpilaste taset, et kavandada edasist õppeprotsessi;
  • võimaldab arendada õpilasi intellektuaalselt;
  • annab võimaluse õpilastele näidata oma oskusi.

3. samm

Tegevuskava koostamine. See lähtub saavutatavatest õpitulemustest. Vaja on määratleda, mis on tundide maht, igale tunnile määrata oma alaeesmärgid ja ülesanded.

4. samm

Planeerige täpselt iga tund. Mõistlik on läbi mõelda ka riskid: kui õpilaste arv on planeeritust erinev, ajaprobleemid, meetod on õpilastele arusaamatu või nad pole motiveeritud.

5. samm

Valmistage kõik ette ja ärge jätke midagi juhuse hooleks. Vaadake üle ruum, tehnika, jaotusmaterjalid jms.

Kui ettevalmistav töö on tehtud, tuleks läbi mõelda aktiivõppe meetodi läbiviimise etapid. Siin võib välja tuua kuus etappi.

1) Sissejuhatus ja õpilaste häälestamine

Näiteks teavitada sissejuhatuses, et tegemist on koostööharjutusega, mis kestab 15 minutit ja millele järgneb diskussioon. See on aeg, mil õpilased saavad end häälestada tegevusele ja otsustada, kas nad soovivad osaleda. Kui õpilane leiab, et ei soovi osaleda, soovitatakse anda talle muu roll, näiteks võib ta olla vaatleja. Selleks tuleks õpetajal ette valmistada vaatluslehed.

2) Rühmade moodustamine

Paljud aktiivõppemeetodid eeldavad rühma- või paaristööd. Enamasti on otstarbekas moodustada kõigepealt rühmad ja siis anda kätte juhendid või ülesanded.

3) Rühmade juhendamine

Juhendamine toimub nii suuliselt kui ka kirjalike juhendite abil. Töökäsud peavad olema selged ja arusaadavad. Tuleb selgitada tegevuste käiku, reegleid ja anda ajapiirid. Õpetaja peab veenduma, et kõik õpilased said juhendist aru.

4) Vaatlejate juhendamine

Õpilasi tuleks küllalt sageli kasutada vaatlejatena, juhendamise abil saavad nad omandada vaatlejaoskusi ja nägema mingite nähtuste või protsesside erinevaid külgi. Vaatlejatele tuleb anda kirjalikud juhendid ning vajaduse korral neid veel täiendavalt juhendada.

5) Meetodi läbiviimine

Õpetaja peab tegevust pidevalt jälgima ning jääma neutraalseks vaatlejaks. Kui vaja, tuleb õpilasi innustada ja toetada.

6) Lõpparutelu

Ühine arutelu on aktiivõppe meetodi üheks lahutamatuks osaks. Arutelu võiks toimuda eelnevalt ettevalmistatud küsimustele toetudes. Küsimuste koostamisel võiks toetuda skeemile: andmete kogumine (Mis tuli esile? ), tunnete uurimine (Mis üllatas? Millal tundsite ebamugavust?), järelduste tegemine, õppimispunktide väljatoomine.

Selles etapis peab õpetaja lõpuks ise tooma välja kõige olulisema ning suunama õpilaste tähelepanu mingite nähtuste või protsesside olemuslikele aspektidele.

Kui õpetajal on eesmärk ja töö etapid läbi mõeldud ning ta teab, mida ta saavutada soovib ja miks just aktiivõppe meetod selleks hea on, on ka lihtsam ülesandeid ise koostada. Häid meetodeid ja rühmatööde ideid leiab eelpool nimetatud raamatutest. Kui olete nendega tutvunud, leiate kindlasti viise ja võimalusi, kuidas ise meetodeid luua ning muuta sobivaks enda ja oma õpilaste vajadustele vastavalt.

Toome lõpetuseks näite ühest vaatlusest klassis, kus saab rakendada analüüsimeetodeid.


 

Teeme koos õpetajaga puuvilja muumia

Kasutades vanade egiptlaste teadmisi, saame palsameerimist läbi viia näiteks õunalõigu peal. Õunalõik tuleb vaid katta niiskust siduva ainega. Selleks saaksime meie kasutada söögisooda ja soola segu.

Katsevahendid

Õun, nuga, kolm plastiktopsi, pakk söögisoodat, pakk lauasoola, kaal, lusikas.

Katse käik

  • Lõigake õun neljaks ühesuguseks sektoriks. Kahte õunalõiku läheb vaja katse läbiviimiseks, kuid ülejäänu võite julgelt ära süüa.
  • Asetage kaks õunalõiku eraldi topsidesse. Kui võimalik, kaaluge topsid ära.
  • Võtke kolmas plastiktops. Jagage tops võrdselt kolmeks osaks: pange sinna 1 osa soodat, 1 osa soola ja jätke 1 osa segamisruumiks. Segage sooda ja sool omavahel.
  • Saadud segu kallake ühe õunaviilu peale. Vaadake, et kogu õun saaks seguga kaetud. Teine õun jääb lihtsalt topsi.
  • Õuntega topsid jätke üheks nädalaks kappi seisma. Ärge jätke topse päikesevalguse kätte!
  • Nädala möödudes uurige, mis õuntest on saanud. Eemaldage soola ja söögisooda segu õunalõigult, kuid ärge õuna pesema hakake!
  • Võrrelge omavahel mumifitseerunud õunalõiku ja lihtsalt topsis seisnud õunalõiku. Kirjeldage nende väljanägemist. Kumb neist on paremini säilinud? Kui võimalik, kaaluge uuesti õunalõigud ära. Kas õunad on kaalu langetanud? Kui palju vett kumbki õun kaotas? Kumb õuntest on rohkem kaalu langetanud?

 

Aktiivset õppimist!

Kasutatud allikad:

  1. Illar Leuhin, Ardi Kärberg, „Aktiivõppe meetodite kasutamine – noore õpetaja edu võti“. Haridus 3/2005.
  2. Tarmo Salumaa, Alvar Saarniit, Mati Talvik, „Aktiivõppe meetodid“. Merlecons ja Ko Oü. 2004, 2006.
  3. Tarmo Salumaa, Alvar Saarniit, Mati Talvik, „Aktiivõppe meetodid II“. Merlecons ja Ko Oü. 2006.
  4. Tarmo Salumaa, Mati Talvik, „Aktiivõppe meetodid III“. Merlecons ja Ko Oü. 2010.
  5. Sirje Pallo, „Ajaloo õpik 6. klassile. Kiviajast vanaajani. I osa“. Maurus. 2015.

Ideekalendri 28. nädal. Ilukirjanduse roll muutuvas maailmas: kuidas seda siis õpetada?

Head sõbrad!

Ideekalendri 28. nädalal keskendume kirjanduse õpetamisele. Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja Maarja Valk ning keeletoimetaja Piret Põldver arutlevad kirjanduse olemuse ja selle õpetamise üle. Kas kirjandus on rohkem kui see paistab? Mida me kirjanduse kaudu veel õppida ja õpetada saame? Selgub, et pika teksti lugemine ei olegi iseenesestmõistetav ja igaüks seda ei suuda.

Kõik algab algusest ja lugemisoskus koos oskusega loetut mõista algab lapsepõlvest. Tänane video räägib lugemispesadest.

Head kaasamõtlemist!


 

Ilukirjanduse roll muutuvas maailmas: kuidas seda siis õpetada?
Teksti autorid Maarja Valk ja Piret Põldver

Kui oled oma maailma ümbritsenud kirjandusega – lapsepõlvest saadik raamatuid lugenud, ülikoolis kirjandust õppinud ja nüüd seda iga päev nooremale põlvkonnale vahendanud –, on teinekord valus näha, et raamat sellisel kujul nagu meie seda teame, on teisenemas. Koduselt tolmuseid raamaturiiuleid asendavad e-lugeri virtuaalsed raamatukogud, narratiive saab jahtida mammutseriaalidest, ja kuigi kirjutajaid on praegu rohkem kui kunagi varem, on kirjakunsti eesmärk muutnud oma kuju. Kuidas sellises maailmas kirjandust ikkagi elus hoida?

Mõni aasta tagasi kirjutas Märt Väljataga õpiku „Kirjandus ja selle liigid, kus tõi välja eesmärgid, miks kirjandust õppida, ja soovitused, mida lugeda. Loomulikult on nii ühe kui ka teise sõnastamine kujunenud äärmiselt oluliseks maailmas, kus lugemine tähendab üha enam väikeste infokillukeste haaramist igapäevasest infovoost ja pika teksti hoomamine võib olla keeruline juba täiskasvanutel endilgi, rääkimata siis nutipõlvkonna lastest.

Raamatupoodide müüginumbrid näitavad juba mitmendat aastat, et Eestis on üha suuremaks müügiartikliks tõusnud kõikvõimalikud esoteerika- või eneseabiraamatud. Ja ometigi on olnud aegu, kui raamatu all peeti silmas eelkõige ilukirjandust – olid need siis Goethe, Balzaci, Hugo või ka meie oma Tammmsaare ja Lutsu teosed. Loomulikult saadab tuntus ilukirjanikke praegugi, kuid ometi tuleb neil konkureerida üha enam märksa säravama meelelahutusmaailmaga. Sama on juhtunud ka kirjandusteostega.

Mida võiks aga kirjanduse teatav marginaliseerumine tähendada kirjanduse õpetamise kontekstis? Kahtlemata on õpetaja roll seda keerulisem – esimene suur ülesanne on äratada lugemishuvi ja panna lapsed üldse lugema. Teine aga on välja mõelda, kuidas teost õpilasele selgitada ja seda analüüsida nii, et huvi ei kaoks. Ilmselt on võtmeküsimus, kuidas luua seoseid kirjandusteksti ja tegeliku maailma vahel. See ei saa kindlasti olla kergete killast, kui teemaks on näiteks keskaegne kirjandus – millised seosed on rüütlikultuuril tänapäeva maailmaga? Mõni õpetaja loob ehk paralleele „Sõrmuste isanda“ või siis ka „Troonide mänguga“. Teine analüüsib mõne luuleteksti sõnumit ja arutleb lastega, kuidas see võiks kõlada kaasajal. Väga pikalt on kirjanduse õpetamisel olnud ülekaalus kirjanduse ajaloo õpetamine ja kirjandusteose analüüs. Praegune riiklik õppekava näeb aga ette, et kirjanduse ajaloo õpetamise asemel tuleb läheneda kirjandusele teemade järgi – see tähendab omakorda, et võimalusi, kuidas kirjandust õpetada, on rohkem, niisamuti saab olla mitmekesisem ka kirjanduse õpetamise metoodika.

Artiklis „Väärtuse õpetamisest kirjanduse kaudu“ on kirjandusprofessor Tiina Ann Kirss toonud välja väärtuskasvatuse aspekti. Kirjandusteose keskmes on alati lugu ja see lugu saab meile midagi õpetada – sel juhul on abi ülesannetest, mille kaudu saab arutleda, kuidas hinnata ühe või teise tegelase käitumist, kas ja millisel juhul on mõne tegelase ebamoraalne tegu õigustatud, kas mõne tegelase allakäiku oleks olnud võimalik ära hoida.

Kirjandus on õppeaine, mis võimaldab kõige hõlpsamini lõimingut. Sellega on näiteks arvestatud Jan Kausi õpikus „Kirjandus ja ühiskond“. Selles mõtestab kirjanik kirjandusteost eri vaatepuntide kaudu: kuidas muudab inimene maailma ja maailm inimest, milline on inimese mõju keskkonnale ja kuidas see on leidnud väljenduse kirjanduses. Nii on ka õpikus ülesandeid, mida saab teha koostöös mõne võõrkeeleõpetaja, muusikaajaloo, ühiskonnaõpetuse või ka keemiaõpetajaga.

Mis saab kirjandusest?

Aga võib-olla siiski ei räägi raamatute läbimüük tegelikult kirjandusega seotud väärtuste kadumisest. Hiljutisest uuringust selgus, et Eesti teismelistel on kodus raamatuid rohkem kui kellelgi teisel sama vanal – ja lisaks ilmnes, et juba raamatutega kokku puutumine, nendega üles kasvamine annab elus omajagu tuge. Hirme kirjanduse kadumise pärast aitab ehk leevendada ka see, kui mõtestada aeg-ajalt, miks siis ikkagi on kirjandus nii oluline – ja kas on meediume, mis võiksid seda asendada.

Ilukirjanduse lugemisel on meeletult palju häid omadusi: see õpetab keskenduma, mõtestama, süvenema, tekstis saab elada läbi olukordi, mida ise ei julgeks ette võtta, see arendab kujutlusvõimet ja loovust – nimekirja võib jätkata veel pikalt. Kuid sama teevad paljud teised asjad: mediteerimine aitab keskenduda, mammutseriaalid pakuvad narratiive, filmid kunstilise elamuse, vaimukad säutsud annavad võimaluse olla loominguline ja nautida teiste kunsti, andekad blogipostitused võivad aga asendada novelli. Aga kui see mõttekäik aitab leevendada küll ühiskonna üldise hääbumisega seotud apokalüptilisi meeleolusid, siis kuidas mõtestada kirjandust kui sellist? Milleks siis üldse kirjandus?

Aga selleks, et ilukirjanduslikus raamatus on kõik üheskoos – ja see kogum paljusust annab lisaväärtuse. Nüüdisajal, kui raamat pole enam üks väheseid ja paratamatuid pikkade õhtutundide kaaslasi ning raamatulugemine ei tule iseenesest, on selgunud, et pika teksti lugemine polegi iseenesestmõistetav, nagu vanemale põlvkonnale ehk näib, vaid on peen oskus. Ja nagu iga keerulise ja nüansseeritud oskusega, on seda parim omandada lapsepõlves – muidu võib juhtuda, et see jääbki kängu. Harjutades, mõtestades, teinekord end sundides. Ikka uuesti ja uuesti. Ja ikka hoides meeles, et kui saad lõpuks selle oskuse kätte, siis ühel hetkel leiad, et üks hea raamat võib mõnel hetkel olla kõige suurem tugi ja sõber, kes kunagi sind maha ei jäta.

Kasutatud allikad:

1. Märt Väljataga, „Kirjandus ja selle liigid“. Maurus. 2014.
2. Hendrik Alla, „Aasta edetabelid. Raamatupoest nõutakse eneseabi, ravitarkust ja esoteerikat“. Postimees. 8.2.2017. 
3. Tiina Ann Kirss, „Väärtuse õpetamine kirjanduse kaudu“. Eetikakeskus. 
4. Jan Kaus, „Kirjandus ja ühiskond“. Maurus. 2017
5. Naaman Zhou, „Novel news: world’s biggest bookworms revealed in study“. The Guardian. 12.10.2018.


Lugemishuvile pannakse alus varakult. Kuidas luua keskkond, kus lapsel tekib loomulik huvi lugemise vastu?

Ideekalendri 27. nädal. Kuidas koostada head matemaatikaülesannet?

Head sõbrad!

Ilmselt on iga õpetaja kuulnud vähemalt kord oma karjääri jooksul küsimust: “Aga milleks mul seda vaja on?”. Headeks õpetajateks nimetavad õpilased neid, kes seovad õpitava aine igapäevaeluga ja põimivad oma tundidesse reaalseid elulisi olukordi. Nagu elus üldse, nii ka õppimises, on vajalik tasakaal – mängulisus ja põnevus võiksid käia käsikäes sihipärase harjutamisega.

Sel nädalal jagab Mauruse matemaatika õppematerjalide toimetaja, kogenud matemaatikaõpetaja ja didaktik Regina Reinup oma mõtteid ja kogemusi matemaatikaülesannete koostamisest.


Kuidas koostada head matemaatikaülesannet?
Teksti autor Regina Reinup

Nagu kõik matemaatikaõpetajad, olen ka mina koostanud ülesandeid – nii matemaatikatundi kaasavõtmiseks, tööraamatutesse kui ka sel aastal kord kuus Mauruse ideekalendrisse.

Igavad vs. huvitava(ma)d ülesanded

Ülesandeid on teadagi mitut tüüpi. Tulpasid on lihtne koostada, samas tean, et nutikamatele õpilastele on nende lahendamine igav. Tekstülesanne pakub ehk õpilasele rohkem, kuigi sinnagi on ju tavaliselt ikka ära peidetud mingi tüüptehe või arvutuskäik, millele on lihtsalt n-ö liha ümber kasvatatud.

Tavaliselt olen püüdnud tekstülesande olukorra valida sellise, et see seostub õpilaste igapäevaeluga (ja vastab seega juba ette aeg-ajalt taas kerkivale küsimusele: „Milleks matemaatikat vaja läheb?“). Olen ikka püüdnud valida teema, mis mind ennast huvitab. Ideekalendri jaoks loodud ülesannete hulgast on mu vaieldamatud lemmikud Eesti isikukoodi koostamise põhimõtteid uuriv tööleht ja septembrikuus avaldatud gooti aken.

Oktoobrikuu töölehtedes suunan õpilasi tekstülesandeid koostama, kasutades selleks just eeltoodud tekstülesande koostamise põhimõtet. Usun, et see on igale õpilasele jõukohane ja pakub vaheldust tavapärasele ülesannete lahendamise praktikale. Kui aga sellistele tekstülesannetele sügavalt silma vaadata, siis – ega nad pole ju midagi erilist. Kuidas aga koostada tõeliselt head matemaatikaülesannet? Sellist, mis paneks õpilase tõeliselt pead murdma ning mida lahendades ta õpiks midagi uut.

Erilised ülesanded

Lisaks eeltoodud, metoodiliselt koostatud ülesannetele on olemas veel sellised erilised ülesanded, mis tulevad mu juurde aeg-ajalt ise. Ma ei teagi täpselt, kas selleks on vaja inspiratsiooni või pigem märkamis- ja äratundmisoskust. Lihtsalt ühel hetkel saan aru, et see on nüüd see. Sellistest ülesannetest on kirjutanud Ameerika pedagoogid Liana Ponce, Fatou Thiam ja Elizabeth Thompson oma ettekandes „Creating Strong and Rigorous Math Tasks” (2015). Need ülesanded

  • kasutavad ära õpilaste loomulikku uudishimu;
  • on konkreetse eesmärgipüstitusega, paigutatud tavaelu konteksti ja neid võiks illustreerida reaalse foto või videoga;
  • vaidlustavad (võimaluse korral) juba olemasolevaid teadmisi või suunavad teistmoodi mõtlema;
  • pakuvad õpilastele mitmeid võimalusi sobiva lahenduse leidmiseks.

Need on kompleksülesanded, mille lahendusprotsess algab väga lihtsate sissejuhatavate küsimustega, mis haaravad kõiki õpilasi. Vastuste põhjal saab õpetaja hinnata, kui hästi on õpilased omandanud vastava teema baasteadmised. Järk-järgult ülesanne justkui kasvab, esitatakse uusi küsimusi ja avalikustatakse uusi fakte; püütakse suunata õpilasi mõtlema n-ö väljaspool raame. Seega algab ülesanne suulise aruteluna klassis, kuid teatud etapis lastakse mingi osa sellest õpilastel iseseisvalt (kirjalikult) lahendada. Sellele järgneb jällegi arutelu.

Jagan oma viimast kogemust selle ülesandetüübiga kohtumisel. See sai alguse väga lihtsast asjast – otsisin oktoobrikuu teise kooliastme töölehe juurde sobivat illustratsiooni. Kuna tegemist oli ajaühikute teisendamisega, siis otsisin pilti kellast. Lootsin leida mingit lõbusat või veidi teistmoodi kella. Ja seal see oligi – kell, mille numbrilaual oli mitte 12, vaid 24 numbrit. Jäin hetkeks mõtlema, kuidas lugeda sellelt kellalt minuteid. Siis taipasin, et olen näinud ka kelli, mille numbrilaual on numbrid vastupidises järjekorras ja osutid liiguvad vastupäeva. Selliselt kellalt aega vaadates ilmnevad kindlasti probleemid veerand- ja kolmveerandtundidega. Ja tundsin, et nüüd on see ülesanne siin! Püüan seda siinkohal visandada.

Vaatame sissejuhatuseks tavalist kella.

Siin võiks korrata selliseid teemasid:
- Ajaühikud ja nende omavahelised suhted
(1 min = 60 s jne)
- Veerand- ja kolmveerandtund – kuidas kirjutatakse, kuidas paiknevad osutid?
- Milliste numbrite vahel moodustub numbrilaual
täisnurk?
- Mitu kraadi moodustab kahe järjestikuse numbri vahel olev nurk; ühe minuti kriipsuvahele vastav nurk?

unnamed (1)

Foto: Shutterstock, Canoneer

Järgmiseks uurime n-ö tagurpidi kella.

- Kas keegi on sellist kella näinud? Kus?
- Mille poolest see erineb tavalisest kellast?
- Kuidas liiguvad osutid?
- Kuidas paiknevad osutid, kui kell on näiteks veerand üks; kolmveerand viis; jne? (Võib lasta joonistada.)

unnamed (2)

Foto: Shutterstock, ajt

Ja veel üks tavapärasest erinev kell.

- Kas keegi on sellist kella näinud? Kus?
- Mille poolest see erineb tavalisest kellast?
- Kuidas liiguvad selle kella osutid?
- Kuidas vaadata selle kella numbrilaualt 5 min; 10 min; 1 min?
- Kui pikk ajaühik vastab ühele väikesele jaotusvahele (mis tavakellal vastab ühele minutile)?
- Võib uurida nurkasid, mis moodustuvad kahe numbri vahele; „sekundikriipsukeste“ vahele.
- Kas kuskil looduses võib olla sellist kella? (Päikesekell)
- Kui mõelda maakerale, siis kus võiks olla sarnane jaotus 24 tunniks? (Poolusel, ajavööndid)
- Võib rääkida ajavöönditest ja teha ülesandeid ajavööndite teisenduste peale – vastavalt klassiastmele.

unnamed (3)

Foto: Shutterstock, Canoneer

Avastusõppe ülesanded

Avastusõppe ülesannete koostamise metoodika on teistsugune. Kui eeltoodud ülesannete koostamisega saavad hakkama ka õpilased, siis avastusõppe ülesannete koostamine nõuab teema väga head tundmist ja neid koostavad üldiselt õpetajad. Nende ülesannete puhul juhatatakse õpilane samm-sammult mingi uue teema juurde nii, et ta ülesannet lahendades loob ise uusi seoseid ja sõnastab ilmnevaid seaduspärasusi.

Selliste ülesannete lahendamine võib küll võtta palju aega, aga annab palju rohkem kui traditsiooniline „õpetaja selgitab, õpilane kuulab ja õpib“ meetod. Uurimused on näidanud, et selline pusimine uue teema alguses tegelikult kiirendab kogu õpiprotsessi, nii et ajahätta jäämist pole karta! Hiljuti Tallinna ülikoolis AHAA-matemaatika projekti raames koos käinud matemaatikaõpetajad on koostanud terve hulga selliste ülesannetega töölehti, mis on kõigile vabaks kasutamiseks kättesaadavad internetileheküljel „Avastusõpe matemaatikas”. Õpetajate arvates huvitavamaid töölehti tutvustatakse ka eelseisvatel 45. matemaatikaõpetajate sügispäevadel Viljandis.

Ideekalendri 26. nädal. Ülesannete koostamine: eesmärgist tulemuseni

Head õpetajad!

Mauruse ideekalendri oktoobrikuu teema on ülesannete koostamine. Küllap on iga õpetaja olnud olukorras, kus ülesandeid, mida lastele esitada, on palju, kuid ükski justkui ei sobi käesolevasse hetke. Sel juhul tuleb alustada puhtalt lehelt – koostada ise täiesti uus ülesanne. Oktoobris uurimegi, kuidas luua võimalikult kvaliteetseid ja eesmärgipäraseid ülesandeid, mis oleksid õpilase jaoks põnevad ja arusaadavad, samas pakuksid õpetajale tagasisidet. Millest ülesannete koostamisel lähtuda? Missuguseid erinevaid ülesandetüüpe on olemas? Kuidas ülesannete loomist lihtsamaks muuta?

Esimesel nädalal keskendume sotsiaalainetele. SA Innove tellimusel Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis valminud juhendmaterjalid „E-ülesannete kogumike kontseptsioon. Ajalooõpetus“ ja „E-ülesannete kogumike kontseptsioon. Ühiskonnaõpetus“ annavad ülevaate ajaloo ja ühiskonnaõpetuse ülesannete koostamise metoodikast ja erinevatest ülesandetüüpidest. Kuigi tänases kirjas refereerime ajalooõpetuse juhendit, on see kindlasti põnev lugemine ka teiste ainete õpetajatele – ülesannete koostamise protsess on universaalne ning paljusid siin toodud ülesandetüüpe saab kasutada ka teistes ainetes. Materjalide eest täname Mare Oja Tallinna Ülikoolist!

Tänases videoblogis (VAATA VIDEOT) aga räägib Mauruse peatoimetaja Mirjam Puumeister, kuidas kirjastuses ülesanded õpikutesse ja töövihikutesse saavad ning missugune üldse on ühe õppematerjali kirjastamise protsess.


Ülesannete koostamine: eesmärgist tulemuseni

Teksti koostasid Marili Pärtel ja Piret Põldver

Juhendmaterjalid, mida järgnevalt refereerin, on algselt mõeldud e-ülesannete kogumike autoritele ning need on tellinud SA Innove. Kogumike üheks eesmärgiks on toetada kujundavat ehk õppimist toetavat hindamist. Igal ülesandel, mille õpetaja koostab, on oma kindel eesmärk – ning selle eesmärgi määratlemine võikski olla kõige esimene samm.

Määra teadmised-oskused, mida ülesanne aitab omandada või mille omandatust soovid kontrollida

Ülesande koostamise esimene etapp on mõelda, missugust oskust soovitatakse õpilastes arendada või kontrollida. Oskusi aitab määratleda riiklik õppekava, kuid iga õpetaja saab oma äranägemise järgi sellele ka midagi juurde lisada. Näiteks ajalooõpetuse ülesannete eesmärk on küll eelkõige laiendada teadmisi, kuid lisaks sellele arendatakse ka veel palju teisigi oskusi:

  1. ajas orienteerumise oskus; oskus leida, analüüsida ja mõista seoseid ning mõtestada ajaloolise keskkonna kujunemist;
  2. ajalooalaste mõistete tundmine ja kontekstis kasutamine, oskussõnavara laienemine;
  3. ajalooalaste küsimuste esitamine ning neile vastates erinevate lahenduste pakkumine;
  4. funktsionaalne kirjaoskus, kriitiline mõtlemine, arutlusoskus, järelduste tegemine ja seoste loomine ning oma seisukoha kujundamine ja põhjendamine;
  5. empaatia, oskus asetada end kellegi teise olukorda ajastut arvestades, koostöö- ja konfliktilahendusoskus;
  6. allikaanalüüs ja töö ajalookaardiga, info leidmine erinevatest teabeallikatest, selle kasutamine, kriitiline hindamine ja analüüsimine, allika usaldusväärsuse hindamine;
  7. suuline ja kirjalik eneseväljendus, referaadi ja ajalooalase uurimistöö koostamine, IKT vahendite kasutamine info hankimiseks ning oma töötulemuste esitlemiseks. 

Loetelu pärineb gümnaasiumi riiklikust õppekavast,
viidatud juhendmaterjali kaudu.

Seega ei aita head ülesanded pelgalt teadmisi omandada, vaid arendavad ka õppekavas sätestatud oskusi. Ka nende omandamist tasub kontrollida ja hinnata!

Kombineeri erineva raskusastmega ülesandeid vastavalt oma eesmärkidele

Ülesanded saab laias laastus jagada kolme erinevasse raskusastmesse:

  1. teadmised (töökäsk: too näiteid, kirjelda, nimeta, loetle); 
  2. teadmiste kasutamine, mõistmine, arusaamine (töökäsk: iseloomusta, seleta, võrdle);
  3. teadmiste rakendamine uues olukorras (töökäsk: analüüsi, põhjenda, argumenteeri, anna hinnang).

Erineva raskusastmega ülesandeid saab omavahel põimida. Samuti tasub silmas pidada, et ülesande raskusaste peegelduks ka punktiarvus. Erineva raskusastmega ülesannete vahekord sõltub õpetaja eesmärkidest: mõne teema puhul on teatud vanuseastmes piisav, kui keskendutakse teadmiste omandamisele. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem tuleks suunata õpilasi materjali ka analüüsima ja selle põhjal uusi teadmisi sünteesima. Samal ajal ei tohiks unustada, et keerulisemate ülesannete edukas lahendamine eeldab kahe varasema taseme omandamist – õpilane peab materjali kõigepealt teadma ja mõistma, enne ei saa nõuda, et ta oskaks kasutada seda uues olukorras.

Mõtle läbi ka tagasisidestus!

Selleks, et ülesanne oleks eriti kasulik, tasub juba koostades läbi mõelda, kuidas seda tagasisidestada. Õpilase jaoks on eriti kasulik, kui ülesannet hinnata kujundavalt. Läbi tuleks mõelda, milles täpsemalt eksiti, mis põhjusel eksiti ja kuidas õpilast toetada, et eksimusi vältida. Kuigi esmapilgul võib näida, et eksimuse põhjustasid ebapiisavad teadmised, võib põhjus peituda hoopis õpioskuste puudumises, raskustes probleemi mõistmisel vms.

Tagasisidestamisele kuluvat aega ja energiat tasub kohe alguses planeerida. Nii näiteks nõuavad avatud vastustega ülesanded põhjalikku ja sisulist tagasisidet, seevastu lühemad ja teadmiste kontrollile suunatud ülesanded saavad kiiresti parandatud. Kui aga luua e-ülesandeid, siis saab tagasisidestamist ka automatiseerida. Nagu eelnevalt öeldud, on kõigi kolme raskusastmega ülesanded vajalikud ja seega ei kao kuhugi ka õpetaja sisuline tagasisidestamistöö. Lihtsamates, teadmistele suunatud ülesannetes, ongi seetõttu otstarbekam kasutada võimalikult kiiresti tagasisidestatavaid ülesandeid, et võimalikult palju energiat jääks sellele osale, kus sisuline tagasiside on vältimatu.

Ülesannete tüüpe

  • Arutluse või probleemianalüüsi skeem

Õpilane peab täitma skeemi mingi ette antud protsessi kohta. Näiteks võiks luua e-ülesande, kus mõisted on ette antud, need tuleb skeemi abil õigesti seostada. Sellist ülesannet on võimalik ka automaatselt kontrollida. Loomulikult saab ülesande koostada ka paberil. Skeemid, mida soovitame kasutada: Venni diagramm; kalasaba; probleemiaken (nt põhjused, olemus, tagajärjed, ületamise teed); järgnevusahel; järelduskaart (väide, selgitus, näide); mõiste- või ideekaart; faktide püramiid (õpilane leiab ühe olulise, kolm toetavat ja viis kaasnevat fakti ning paigutab need püramiidi tasanditesse).

  • Tekstianalüüs

Meetodeid: jututäht (tähenurkades on kõige olulisem info tekstist: nt mis ja kus toimus, osalised, lahendus, tagajärg); TTS (tean, tahan teada, sain teada); magnetkaardid (paberi nurkadesse kirjutatakse olulised märksõnad, lehe keskele peamine mõte oma sõnadega).

  • Ühisarutelu

Näiteks dilemmaküsimuste analüüs (nt „Kas Rahvaste Liit täitis oma eesmärgi või mitte?“); diskussioonivõrk (plussid ja miinused, erinevaid seisukohti toetavad argumendid); „Mis oleks võinud juhtuda, kui …?“; hääletusprotsesside läbimängimine.

  • Loomingulised ja empaatiat arendavad ülesanded

Õpilane hindab sündmust või olukorda ajastu kontekstis, kujutleb end vastavasse olukorda ja rolli. Meetodid: loole lõpu kirjutamine, lühijutt loogiliselt seostatud märksõnadega, digitaalne jutustus, ajaloosündmustele erinevate hinnangute andmine.

  • Allikaanalüüsi ülesanded

Erinevate allikatega tutvumine, materjali leidmine, erinevate allikate võrdlemine.

  • Statistiliste andmete analüüs

Teabe väljalugemine, arvutamine, võrdlemine, järelduste tegemine.

  • Pildi, foto, video, audio või karikatuuri analüüs

Visuaalse materjali äratundmine, seostamine, iseloomustamine ja tõlgendamine. Pildil kujutatule õige pealkirja valimine pakutute hulgast, piltide järjestamine.

  • Kaardiülesanne

Info leidmine, võrdlemine ja tõlgendamine. Kaardi legendi koostamine, kaardi perioodi määratlemine, ise digitaalsete kaartide koostamine (nt Google Maps platvormil).

  • Infootsingu ülesanne
  • Esitluse koostamine
  • Õppemängud

Levinumad on kuldvillak, miljonimäng, ristsõnad, memoriin, alias jne. Võib ka lasta õpilastel endil mänge koostada (nt LearningApps, Veereta).

  • Uurimuslikud ülesanded

Näiteks küsimustiku või intervjuu läbiviimine, vastuste analüüsimine, töötlemine ja kujutamine graafiliselt jne.

  • Ajas orienteerumine

Näiteks ajajoonte koostamine, võrdlevad ajajooned.

  • Erinevate valikute tegemist võimaldavad ülesanded

Siia kuuluvad näiteks mitme valikuga küsimused, õige/vale väide, kategoriseerimine, lünktekst, järjestamise ülesanded, võrdlemine, seostamine, mõistete seletamine.

Lõpetuseks

Õpetaja saab valida väga paljude eri meetodite ja ülesandetüüpide vahel, mis muudab ülesannete koostamise mänguliseks ja loovaks. Samas ei tasu unustada ülesannete loomise põhjust: need on osa õppeprotsessist ja lähtuvad õpetaja eesmärkidest. Seega tasub ülesannet planeerides läbi mõelda ka küsimused, nagu missugust teadmist soovin ülesandega anda või millist oskust arendada; missugune peab minu eesmärkide, aine ja klassi puhul olema erineva raskusastmega ülesannete osakaal; kui palju kulub õpilasel aega ülesande lahendamisele; kuidas annan tagasisidet; kui palju aega kuluks individuaalsele tagasisidele; missuguseid ülesandetüüpe ma lähtuvalt eelnevate küsimuste vastustest valin.
Põnevat ülesannete koostamist!

Allikas:

Mare Oja, „E-ülesannete kogumike kontseptsioon. Ajalooõpetus“