Ideekalendri 83. nädal. Värvid pühademunadele otse loodusest

Head sõbrad!

Lihavõtted pole enam kaugel ja sel puhul võtame Ideekalendri värvilise kuu kokku pühade teemal. Ülestõusmispühad on tugevalt kommertsialiseerunud, mistõttu sageli kõneldakse pigem lihavõtte- või munadepühadest, pööramata nende kristlikule taustale erilist tähelepanu.

Kirikukalendris eelneb ülestõusmispühadele vaikne nädal, mis tähistab Jeesuse ristisurma ja selleni viinud sündmusi. Seepärast on vaikse nädala kristlik kombestik vaikne, mõtlik ja leinaline. Ülestõusmispühad seevastu on suur rõõmuaeg, kuna need tähistavad Kristuse surnust ülestõusmist ja inimeste lunastamist.

Tänapäevased kombed pühi tähistada erinevad kirikukommetest ning kõige levinum neist on munade värvimine ja koksimine. Kelle muna jääb terveks, on võitja. Tänases Ideekalendris jagame toidublogija Juta Raudnaski artiklit looduslikest vahenditest, millega mune värvida.

Head lugemist ja põnevat katsetamist!


 

Värvid pühademunadele otse loodusest

Artikkel on ilmunud Umami toidublogis.

Tänane postitus on kõigile, kes sooviks tuleval kuul ülestõusmispühadel mune koksida ilusate värviliste munadega, mille värv tuleb otse loodusest! Toidublogija Juta Raudnask on selle tarvis üksjagu katsetanud ja jagab teiega nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi ning soovitab, mida tasub proovida ja mis on puhas ajaraiskamine!

Alloleval pildil on mõningad näited meie seni värvitud munadest. Keetsin munad esmalt ära ja panin need kuumalt enne kokku segatud sooja värvilisse vedelikku seisma, kuhu jätsin terveks ööks. Võtan kasutatud „värvid“ ükshaaval ette.

Kurkum – imehea värvija, mis annab ilusa erkkollase tulemuse. Ettevaatust, määrib ka kõik muu ära, mille vastu läheb! Siiski tasub proovida!

Punane kapsas – suurim üllataja heas mõttes. Keetsin kõigepealt punase kapsa viile mõnda aega vees, kuni kapsas ise muutus helesiniseks ja kogu värv eraldus vette. Selles vees seisis muna terve öö ja hommikuks oli imeilus sinine! Tasub proovida!

Matcha tee – kui muna oli matcha’s mõned tunnid seisnud, tundus, et sellest ei tule midagi huvitavat. Aga hommikuks, ennäe imet, oli muna saanud ilusa sooja rohekaskollase tooni. PS! Kasutaksin munade värvimiseks soodsamat, Hiina matcha teed.

Must looduslik toiduvärv (peen söepulber) – muna seismisel söega segatud vees ei olnud erilist mõtet. Usun, et sama tulemuse saaks, kui süsi vähese veega lahustada ja muna sellega üle pintseldada. Peale pikka ligunemist oli osa söest siiski munale külge jäänud ja kui ma seda köögipaberiga õrnalt tupsutasin, ei tulnud see ka kuivatamisel maha. Et tulemus põnevam oleks, lisasin veidi toiduks mõeldud kullalehte. Meie suurema lapse lemmikmuna!

Punane paprika – tulemus sarnaneb tavalise pruuni koorega munaga. Paprika punasest värvist pole aimugi. Ei soovita!

Peet – poole leotamise ajal oli muna erksamat lillat värvi, hommikuks oli tegu pigem pruunikaslilla värviga. Järgmisel korral jälgisin mängu ja võtaksin varem välja. Värvi saamiseks lisasin riivitud keedupeedile kuuma vett ja jätsin riivitud peedi ka koos munaga ligunema.

Spiruliina pulber – ei tasu ette võtta, spiruliina sügava tumerohelise värvi asemel on tulemus vaevumärgatav helehall.

looduslikud-munavarvid-umami

Pildilt puudub veel üks katsetus, mille tulemus ei olnud kiita, aga mis oli iseenesest huvitav. Nimelt tahtsin teha sinist muna ja valasin kuuma vee peale kassinaeri õitele. Teadsin juba varasemast, et need annavad kiiresti ilusat sinist värvi. Ja nii oligi. Aga kui ma õisi sinisest veest välja ei võtnud, siis lisandus sellesse hiljem ka kollast ja rohelist ülejäänud õite osadest ning vedeliku värv muutus pruunikaks ja koledaks. Valasin vee ära ja tegin uue. Seekord võtsin ilusa sinise värvuse saavutamisel kõik õied välja ja panin muna sisse. Mõne aja pärast, kui mulle tundus, et värvid ikka piisavalt munadele külge ei hakanud, meenus, et kui ma mittelooduslike värvidega mune värvivedelikus hoides värvin, siis peab lisama ka veidi äädikat, et värv kinni hakkaks. Asusin siis igasse kaussi törtsu äädikat lisama. Kui ma kassinaerini jõudsin, siis juhtus selline keemiline reaktsioon, et äädika lisamisel muutus vedelik heleroosaks ja mõne aja pärast kadus värv praktiliselt üldse ära. Niisiis kassinaeri sinist värvi ei tulnud, aga pere noorematele liikmetele pakkus selline mustkunst põnevust ja seetõttu sai äädikakatset isegi korratud. Nii et pole halba ilma heata!

 


Sel nädalal olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas 4. klassi loodusõpetuse töölehed. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Ideekalendri 82. nädal. Millest räägib liikluskeskkond?

Head sõbrad!

Me oska iial ette aimata, millal elu teeb kannapöörde ning paiskab segi kõik, millega harjunud oleme. Uus nädal on alanud tormiliselt. Riik on välja kuulutanud eriolukorra, enamik inimesi on suunatud kodusele režiimile ning koolitöögi jätkus alates esmaspäevast koduseinte vahel. See kõik on toonud kaasa parasjagu segadust, aga nagu iga uus olukord, vajab seegi aega harjumiseks.

Õpetajatele, kes korraldavad distantsõpet, on Maurus tulnud vastu ning teinud vabalt kättesaadavaks kõik õppematerjalid meie eõpiku keskkonnas (õpikud ja tööraamatud) ja kodulehel (töövihikud). Õpilasedki saavad endale keskkonda kasutajakonto teha ning materjale õppimiseks kasutada.

Julgustame kasutama ka materjalide juurde kuuluvaid töökavasid, mille leiate aadressilt eõpik.ee/tookavad. Meie toimetajad tegelevad igapäevaselt töökavadele lisamaterjalide ja -ülesannete üleslaadimisega, et õppetöö oleks koduses režiimis vaheldusrikkam. Sirvige kogu töökavade lehte ja leidke endale sobivad meetodid kodus töötamiseks.

Küsimuste korral kirjutage meilile info@kirjastusmaurus.ee või helistage telefonil 505 41 57.

Ideekalender jätkab ilmumist tavapärases rütmis ning tänaseks on meile värvilise loo liikluskeskkonnast kokku pannud Kai Kuuspalu ja Solveig Edasi Maanteameti ennetustöö osakonnast. Artiklis on ka Maanteeameti töölehed liiklusteemaliste mängudega, mida saab edukalt mängida ka kodus.

Jätkuvalt tugevat tervist ja head lugemist!


 

Millest räägib liikluskeskkond?

Tekst: Kai Kuuspalu ja Solveig Edasi, Maanteeameti ennetustöö osakond

Kui tavaliseks suhtluskeeleks on kõne, mille abil saame end väljendada, selgitada ja kokkuleppeid sõlmida, siis liikluskeskkonnas on liiklejate omavaheliseks keeleks peamiselt liiklusreeglite ja -märkide keel. Kuidas me liikluses infot kogume? Mille alusel otsustame? Mismoodi omavahel suhtleme?

Värvide tähendused ja mõju inimesele

Liikluses ja liiklusmärkidel domineerivad punane, sinine, valge ja must värv. Kollast ja rohelist on vähem. Samas, ühes olulisemas liikluskorraldusvahendis, valgusfooris, on just punase kõrval kasutusel kollane ja roheline tuli.

Foore kasutatakse nii jalakäijate kui ka sõidukite teedel. Valgusfoore on põhimõtteliselt kolme tüüpi: kolmevärvilised (punane, kollane, roheline) kõigile liiklejatele, kahevärvilised (roheline ja punane) ainult kergliiklejatele ning raudteeülesõidukoha juures ühe- või kahevärvilised (punane või punane ja valge), et reguleerida liiklust raudtee ja sõidutee ristumisel. Kõigis neis foorides on üks kindel värv – punane.

Roheline on enamikus kultuurides rahustav, looduse, kasvu, harmoonia, värskuse ja viljakuse värv. Kollast värvi tõlgendatakse kerge ohu märgina – näiteks kui inimese nägu on kollaka jumega, tundub meile, et midagi on valesti, ta võib olla haige vms. Punane värv on sageli seotud raevu ja vihaga (vereringe kiirenemise tõttu muutub nahavärv punaseks). Punane märgib ka verd, ohtu, põnevust ja kiirust. Samas on punane kujunenud liikluses just keelavaks ja ohtu või ohtlikku olukorda ennetavaks värviks. Miks? Inimene eristab värvusi valguse erinevate lainepikkuste kaudu. Punase värvi lainepikkus on nähtavates spektrites kõige pikem, nii et näeme seda kaugelt, ka raskemates ilmastikutingimustes – näiteks kui sajab vihma, ilm on udune või tuul pillutab tolmu. Punasele järgnevad lainepikkuselt just kollane ja roheline värv.

Värvid, kujundid ja piktogrammid liiklusmärkidel – millest nad räägivad?

liiklusmargid

Märgi sisuolemusest annab teada piktogramm. Piktogramm on graafiline sümbol, millel on sarnasuse tõttu tähendus mingi füüsilise objektiga ning kujutis on silmale kiirelt haaratav. Me kõik teame, et inimese kõndiv kujutis märgil viitab jalakäijale; kui kujutis istub jalgrattal, siis räägib märk jalgratturitest. Kui nüüd panna märkide keele kõik kolm olulist osa (värv, kuju ja piktogramm) kokku, siis võime saada hoopis erinevaid käitumisjuhiseid.

Näiteks, mida tähendavad järgmised neli ühesuguse piktogrammiga märki?

piktogramm

Olulised sammud liiklusmärkide keele selgeks õppimisel

Liikluses toimetulek põhineb suuresti kiirel ja efektiivsel ümbritseva keskkonna hindamisel ning sellele infole toetuvalt otsuste tegemisel. Parim kombinatsioon on siis, kui liikluses on taustsüsteemi (korralduse) kohta info kergesti kättesaadav ja mõistetav ning liikleja oskab seda infot lugeda! Liikluskeelt, sh märkide keelt õpetavad lapsele ennekõike lapsevanemad, aga ka õpetajad juba lasteaias ja koolis. Märkide ja värvide tähenduse mõistmisele lisaks on vaja harjutada seda teadmist liikluskeskkonnas kasutama: kuidas märk suunab liiklejaid konkreetses keskkonnas käituma? Liiklusmärkide mõistmise oskust on hiljem täiskasvanuna väga vaja ka sõidukijuhi koolitusel.

1. samm. Õpeta lapsi märkama ja mõistma liiklusmärkide tähendust nende värvi, kuju ja seal asuva piktogrammi kaudu. Selle asemel, et õppida nimetusi pähe, harjuta lapsega märkide keele lugemist. Mida liiklusmärk ütleb? Üheks võimaluseks on näiteks mängida „Liiklusmärkide aliast“ või „Liiklusmärkide mängu“ (lisa liiklusmärgid printimiseks), mis aitab lastele liiklusmärkide põhimõtteid õpetada värvi, kuju ja piktogrammi koosmõju kaudu.

2. samm. Harjutamisel on esialgu oluline mänguline aspekt, mõistmaks värvi-kuju-piktogrammi koosmõju. Hiljem õpeta last omandatud teadmist üle kandma reaalsesse liikluskeskkonda. Kõige parem viis selleks on minna koos lapsega tänavale „infot lugema“. Harjutamiseks sobib väga hästi koduümbruse uurimine, lasteaia või kooliteel ohtude kaardistamine ja enda jaoks ohutuma teekonna planeerimine.

3. samm. Lisaks eelnevale tuleb meeles pidada, kuidas ise ennast liiklejana teistele nähtavaks teha! Teame kõik helkuri olulisust pimedal ajal, aga kuidas päeval liikluses silma paista? Just päevasel ajal aitavad end nähtavaks teha taas värvid, eriti erksad toonid nii jalakäija kui ka jalgratturi riietuses.

4. samm. Pea alati meeles – sina oled kõiges ettenäitaja, et lapsed saaksid kasvada ettevaatajateks. Sinu eeskuju loeb!

Kohtumiseni liikluses!

 


Sel nädalal oli Ideekalendri uudiskirjaga kaasas teksti autorite poolt valmistatud tööleht “Liiklusmärkide Alias” ning “Liiklusmärkide mäng”, mis aitavad lastele värvi, kuju ja piktogrammi koosmõju kaudu liiklusmärkide põhimõtteid õpetada. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Tähtis teade!

Head sõbrad!

Seoses koroonaviiruse levikuga Eestis ning valitsuse poolt kehtestatud eriolukorraga on alates 16. märtsist kõik Eesti koolid suletud ning lähevad üle distantsõppele.

Õpetajate ja õpilaste igakülgseks abistamiseks on alates esmaspäevast, 16. märtsist Mauruse õppematerjalid veebis kõigile tasuta kättesaadavad.

Õppematerjalid on leitavad aadressil eõpik.ee, kuhu iga õpilane ja õpetaja saab luua oma kasutajakonto.
E-õpiku lehel on olemas kõik Mauruse õpikud ja tööraamatud. Töövihikud teeme ajutiselt kättesaadavaks ning need leiate meie kodulehelt kirjastusmaurus.ee vastavate valdkondade alt.

Oleme valmis teid aitama ning kõikidele küsimustele vastama. Kui tekib muresid, võtke meiega ühendust:

Tugevat tervist!
Teie Maurus

Ideekalendri 81. nädal. Kosmiline diagramm ehk mandala

Head sõbrad!

Värvimine on mõnus! Pole ühtegi põhjust, miks mitte võtta värviraamat ette ning kanda oma loovus piirjoonte vahele. See on teraapiline tegevus nii suurtele kui väikestele. Eriliselt aitab see aga rahustada meeli just nendel inimestel, kellel kipuvad argielu pinged üle pea kuhjuma ning ärevus ja stress vajavad maandamist.

Tänases Ideekalendris jagame artiklit mandalatest, mis oma detailirohkuse poolest sobivad värvimiseks eriti hästi täiskasvanutele. Erinevaid mandalaid on aga loodud ka lastele. Need on lihtsama ülesehitusega, kuid avaldavad samasugust positiivset energeetilist mõju nagu detailsemad.

Mauruse Jutulinna õppematerjalide sari esimesele kooliastmele saab peagi täiendust uue üldõpetusliku aabitsakomplekti näol ning aabitsa töövihik saab olema tõeliselt värviteraapiline. Jutulinna aabitsakomplektist innustatuna palusime meie kujundajal teha Ideekalendri lugejatele ka Jutulinna mandala. Printige välja ja laske lastel oma loovus tööle panna!

Loovat lugemist!


Kosmiline diagramm ehk mandala

Mandala on püha ring, keskpunkti ümber koondunud sümmeetriline diagramm. Mandala maagilisi ringe on tuntud ja kasutatud aastatuhandeid. Neid võib leida üle maailma – ameerika põlisrahvaste juures, Tiibetis, Indias, Inglismaal ja mujalgi. Mandalaid on kasutatud (ja kasutatakse praegugi) maa ja tema asukate õnnistamise vahenditena, ravi eesmärgil, meditatsiooni abivahendina, õpilaste pühitsemisel jne. Neid leidub ka kõikjal looduses – õied, viljad, lumekristallid, galaktikad – on kõik mandalad. Ka kogu kosmos, pööreldes ümber oma keskme, kujutab endast mandalat. Inimese valmistatud mandalatest oleme vast kõige rohkem harjunud nägema neid, mida kasutatakse hinduistlikus või budistlikus tantrismis (sealjuures hinduism on võtnud omaks budistlikke ideid ja Mahajaana budismi kandus üle hinduismi elemente).

Mandalad ehk kosmogrammid sisaldavad jumaluste sümboolseid kujutisi, mida täiendab geomeetria. Jumalused oma erinevates vormides kujutavad kosmilisi jõude ja osutavad reaalsuse erinevatele varjatud tahkudele. Võimsamad jumalikud olendid on tihti ümbritsetud vähematest jumalustest, kes kujutavad jumaliku jõu erinevaid aspekte. Vaimsed sümbolid ja geomeetrilised vormid koos loovad ühendustee erinevate dimensioonide vahel. Välisel tasandil kujutavad mandalad maailmakõiksust tema jumalikus vormis. Sisemisel tasandil on nad juhendiks valgustumise teel. Ja salajasel tasandil kujutavad nad täiuslikku tasakaalu keha peenenergiate ja meele puhta valguse dimensiooni vahel.

Mandalad tantrismis

Tantrismis kasutatakse mandalaid kõrvuti mantrate (maagilised vormelid), mudrade (rituaalsed žestid) ja erinevate riitustega, mis annavad nende kasutajale erilise väe, muutes nad siddhadeks (väekandjateks). Tantristid usuvad, et nende vahendite abil saavad nad osa saladuslike sfääride energiast ja jõuavad läbi poolmaagilise muundumise vabanemisele. Õpetaja valib vastavalt õpilase vajadustele ja iseloomule välja kaitsejumaluse, kelle vägi aitab koondada õpilase energiad ja juhtida ta vabanemisele. Samuti valib õpetaja mantrad, mudrad ja mandalad, millega õpilane tööle hakkab. Need mandalad kujutavad endast nii teed vabanemiseni kui ka vabanemist ennast. Nad kujutavad igavesti voolavat kõiksuse energiat, kandes nii laienemise, kui ka tagasitõmbumise protsessi, mille liikumist võib võrrelda sisse- ja väljahingamisega. On terviklikkusesse, ühtsusesse, Alglätteni viiva tee sümbolid ja juhid.

Tiibeti mandala

Tiibeti mandala kujutab endast enamasti ruutu ringis. Korrapärane ruut tähendab, et absoluutne teadmine toimib ilma kõrvalekaldeta ja kujutab ühtlasi 4 küljega paleed – mandala jumaluse asupaika. Palee tähendab ühtlasi ka templit, mis sisaldab Buddha olemust. Mandala palee on jagatud diagonaalsete joontega võrdhaarseteks kolmnurkadeks, mis sisaldavad nelja viiest värvist: valge, kollane, punane, roheline, tumesinine. Iga värv assotsieerub ühega viiest transendentaalsest Buddhast. Nad assotsieeruvad viie pettekujutlusega, mis muudetakse läbi vaimsete praktikate nende viie Buddha tarkuseks. Ruudu külgedes on sissepääsud, need on 4 väravat, mis avanevad Maa nelja suunda ja sümboliseerivad kaastunnet, osavõtlikkust, heasoovlikkust ja meelerahu.

Enne mediteerimist, enne sisenemist valgustatud keskmesse, siseneb inimene väravatest ja läbib valgustumist sümboliseerivad välimised ringid: tarkuse tule (mille eesmärk on ära põletada teadmatus), vajra ringi (e teemantringi, mis sümboliseerib vastupidavust ja kartmatust), kalmete ringi (sümboliseerivad meele 8 olekut, mis tuleb ületada: nägemine, kuulmine, maitsmine, haistmine, mõtlemine, keha, mina-tunnetus, baastunnetus) ja lootoseringi (sümboliseerib pühendumuse avatud olekut, mis on vajalik paleesse sisenemiseks). Mandala keskmesse jõudes tuleb ennast sellega samastada ja sel juhul hakkab keskme energia muutma mediteerijat ennast või teda ümbritsevat keskkonda.

Budistlikud mungad läbivad pika ja põhjaliku koolituse, kus nad õpivad erinevaid mandalaga liituvaid kontseptsioone, sümboleid jne. Alles peale rituaalide täpset valdamist on nad valmis joonistama mandalat. Mandala tegemine tähendab nende jaoks Buddha instruktsioonide järgimist valgustumise eesmärgil, ja seetõttu on nende siiral püüdlusel ja täpsetel juhendite täitmisel suur tähtsus.

Mandalad läänes

Ka läänemaailmas on mandala potentsiaal hakanud avanema ja avalduma, tehes seda omal viisil. Siin võttis ta esimesena kasutusele Carl Jung, kasutades mandala ringikujulist vormi inimese alateadvuses asuva informatsiooni väljatoomiseks.

Mandalate tegemine on põnev ja rõõmupakkuv teekond iseenda avastamiseks, abivahend oma tegelikest võimetest teadlikuks saamisel. Neid võib teha väga erinevatel teemadel, nad võivad esindada nii väliseid, kui sisemisi teekondi. Mandala värvidel ja vormidel on mõju psüühilistele, materiaalsetele ja mentaalsetele energiatele nii üksikisikus, kui ka keskkonnas. Iga värv, nagu värvide vormidki, omab erinevat vibratsiooni, mis töötavad meiega raku ja peenkehade, erinevate teadvusastmete tasandil. Rahustavad, puhastavad, täiustavad, äratavad ellu uinunud teadvuse seisundeid, liigutavad meie psüühilisi, emotsionaalseid ja mentaalseid blokeeringuid.

Värviteraapias kasutatakse värvimist kui vahendit märkamaks ja peatamaks pidevalt toimuvat sisemist dialoogi. Sama toimub ka mandala värvimise puhul. Sisemise vaikuse hetkedel oleme avatud kõrgemale teadmisele, loovatele ja ravivatele jõududele meis endis.


 Artikkel mandalatest: http://www.estoniannyingmaencyclopedia.com/est/index.php/Mandala_ja_jantra


Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Ideekalendri 80. nädal. Värvide õigest valimisest ja sobitamisest kujundamisel

Head sõbrad!

Märtsis võtame Ideekalendris vaatluse alla ilmselt ühe põnevaima teema – värvid. Me kõik tajume maailma värvilisena ning kirjeldame objekte läbi nende värvuse: päike on kollane ja muru roheline. Värviteadus aga ulatub palju kaugemale kui lihtsalt kunst. Uuritud on värvinimede tekkimist, nende tähendust semiootikas, värviringi põhitõed on olulised graafilises disainis või sisekujunduses ning psühholoogias kuulub oma koht värviteraapiale.

Õppematerjalide loomisel on värvidel samuti oluline osa. Selleks et õpikud aitaksid maksimaalselt kaasa õpihuvi tekkimisele ning ei koormaks liialt silma, on tarvis kujundajat, kes aitab luua parima võimaliku visuaali, mis toetaks materjali sisu.

Värvikuu esimeses postituses kirjutab Mauruse kujundaja-küljendaja Heisi Väljak, kuidas valida õppekirjanduse loomisel õigeid värve ning tutvustab lühidalt värvide olemust.

Head lugemist!


 

Värvide õigest valimisest ja sobitamisest kujundamisel

Tekst: Heisi Väljak, Mauruse kujundaja-küljendaja

Õppematerjalide puhul on oluline, et kujundus ja värvivalik toetaksid ning kergendaksid õpilasel sisu mõistmist. Kujundus ja värv ei tohiks olla liialt domineeriv ning peaks aitama tuua välja olulisima. Et värvimaailma paremini mõista, tuleks veidi selle olemust lahti seletada.

Soojad ja külmad värvid

Mõjust lähtuvalt jaotatakse värvid kahte vastandlikku rühma: soojad ja külmad värvid. Kõiki punasele ja kollasele lähedasi värve, mis meenutavad tuleleeki, nimetatakse soojadeks värvideks (punane, oranž, kollane, punakas-oranž jne). Neile vastandlikke värvitoone, mis meenutavad jääd, nimetatakse külmadeks värvideks (lilla, rohekassinine, sinine jne). Sooja ja külma värvitooni segamisel saadakse neutraalne värv.

Aktiivsed ja passiivsed värvid

Soojad värvitoonid tõusevad esile ja tekitavad mulje, nagu asuks värvitud pind lähemal, kui see tegelikult on. Seetõttu on parem kasutada sooje värve neis elementides, mida tahetakse kohe silmatorkavaks teha, ja külmi värve taustaks. Näiteks tabelite ja skeemide puhul on see üsna oluline, mis osasid rõhutada vaja on.

  • Kõige esmalt äratavad tähelepanu kollane, oranž ja punane.
  • Kõige suurema eemaldumisvõimega (passiivsem) on sinine.
  • Hall on neutraalne puhkepaus, hea kaitsekiht eri värvide vahel või värvide ja valge vahel. Hall sobib kirevate värvide raamiks-taustaks, värvilise graafika raamiks.

Rasked ja kerged värvid

Tumedad värvid näivad raskemad ja heledamad kergemad.

  • Kerged on näiteks heleroheline, helekollane jt.
  • Rasked on tumepruun, tumepunane, tumeroheline jt.

Värvide erinevat raskust saab kasutada elementide esiletõstmiseks ja lehekülje tasakaalustamiseks. Seda tuleb arvestada eelkõige värviliste elementide suurussuhete otsustamisel, näiteks kahest sama suurest kujundist tõuseb tumedam esile, väike tume element suudab tasakaalustada suure heleda elemendi. Veel tuleb seda arvestada, kui valida värve emotsioonide edastamiseks (heledad värvid seostuvad tavaliselt positiivsete, tumedad negatiivsete emotsioonidega).

Värvivaliku põhimõtted

Kasutataval värvil on tavaliselt neli ülesannet:

  1. rõhutada, väärtustada, esile tõsta;
  2. organiseerida ja ühendada sisuliselt seotud elemendid, aidates leheküljel orienteeruda;
  3. luua meeleolu antud lahenduse vastuvõtlikumaks tegemiseks;
  4. äratada tähelepanu, kaunistada ja lisada huvitatavust.

Iga värv tekitab inimeses teatud emotsioone ja seoseid. Värvi kasutamisel on oluline arvestada värvi mõju vaatajale. Üks ja sama värv võib eri inimestel esile kutsuda erinevaid tundeid, sest iga inimene eelistab ühel või teisel põhjusel mõnd värvi teisele ning see mõjutab värvide tajumisel saadud emotsiooni.

  • Värvi saab kasutada, toomaks välja erinevat liiki infot või rõhutamaks mingi info kokkukuuluvust. Näiteks võivad olla küsimused ja sellega seotud vastused tehtud ühe värvi toonidega, juhtnöörid teist värvi.
  • Värve saab kasutada informatsiooni esile tõstmiseks. Näiteks tehes info väljapaistvaks, kasutades musta kirja valgel, helekollasel või helesinisel väljal ja pannes need väljad tumedale taustale. Selleks, et muuta infot vähemhaaratavaks, võib kasutada ilma servata läbipaistvaid välju.
  • Värve võiks kasutada konservatiivselt. Vähem on parem, nagu igas valdkonnas. Kui tekib kahtlus millegi vajalikkuses, siis on mõistlik see välja jätta. Näiteks, kui graafika on vaid selleks, et ilustada, siis võiks selle parem ära jätta või vahetada millegi vastu, mis aitab olulist infot hoopis paremini edasi anda.
  • Taustavärv peaks olema konservatiivne ja vaoshoitud. Taust peab sobima kõigega, mida sellele paigutada tahetakse. See võiks olla külma värvi. Kõige paremad on hallid toonid, hele- ja tumesinine, valge.
  • Sooje värve võiks kasutada rohkem tähelepanu nõudvate lehekülgede jaoks (tiitelleht, menüüd, sisukorrad, st elemendid, millel ei ole tegelikult olulist sisu).
  • Ei tohiks kasutada üle nelja värvi (kui see pole just hädavajalik). Erandid on pildid, graafikud, geograafilised kaardid. Mida vähem, seda parem!
  • Parim on kasutada ühe värvi erinevaid toone. Näiteks valget koos heleda ja tumeda sinisega, valge koos musta ning hallide toonidega.
  • Veel võiks kasutada pigem harmoonilisi värve (asuvad värviratta samal kolmandikul ehk mahuvad 120-kraadise nurga sisse).
  • Ei tohiks kasutada liiga palju täiendvärvuseid (asuvad värviratta vastaspooltel, näiteks sinine ja oranž, punane ja roheline, violett ja kollane).
  • Vältida võiks sinist teksti väikeste objektide juures!
  • Teksti ja graafilise info loetavuse tõstmiseks oleks hea hoopis kasutada heleda ja tumeda kontrasti, mitte värvi.
  • Arvestama peaks ka värvide tähendustega.

Nägemispsühholoogiline külg värvivalikul

  • Nähtava spektri keskmes olevate värvide suhtes on inimese nägemismeel palju tundlikum. Ehk siis sinised ja punased peavad olema eredamad kui rohelised ja kollased toonid.
  • On teaduslikult tõestatud, et inimese silmad ei suuda sinisel korralikult fokuseerida, seepärast ongi sinine väga hea taustavärv ja halb esiplaanil kasutamiseks.
  • Inimese silmad ei suuda korralikult fokuseerida samuti ka punasel, kuid viimasel on eelis visuaalsel väljal n-ö ettepoole liikuda.
  • Roheline ja kollane on ühtviisi nähtavad nii keskmes kui ka visuaalse välja äärtel.
  • Must ja valge on ühtemoodi nähtavad kogu visuaalse välja ulatuses.

Värvide tähendused

Kuigi värvidel puudub täpne tähendus, teavad visuaalse kommunikatsiooni spetsialistid, et värve seostatakse sageli looduslike objektide ja nähtustega, nn mäluvärvidega (päike, taevas, tuli jne). Nendel objektidel on kogu maailmas samasugused omadused ja sellepärast seostatakse värve erinevates ühiskondades sageli samade kujunditega. Vahetevahel aga võivad värvide seostused müütilistel, kirjanduslikel või kultuurilistel põhjustel hoopis lahkneda.

Küllastatud, intensiivsed värvid tähendavad valjuhäälset, täidlast, võimekat, õnnelikku ja tugevat ning seetõttu kasutatakse neid lippudel ja logodel.
Küllastamata värvid tähendavad luitunut, vana ja neid seostatakse vanade fotode ning iganenud esemetega.

Punane on enamikus keeltes esimesena nime saanud värv. Inglise keeles on sõna punane (koos valge ja mustaga) 500 enimkasutatavama sõna hulgas.
Punane seostub vägivalla ja vaenulikkusega, võib-olla sellepärast, et verevalamine sõjas on seotud võimu üleminekuga haavatult võitjale. Punane tähendab ka energiat, hoiatust, jõudu ja viha.
Punane on armastuse värv, oranžikas-punane viitab kirglikule armastusele, segatuna sinisega tähendab ta spirituaalset armastust.
Tumepunane tähendab puhtast punasest enam arukust ja ohjeldust. Helepunane tähendab sama, mis puhas punane, kuid on vähem jõuline.

Oranž on aktiivne, pilkupüüdev värv. Kuna teda seostatakse tulega, nagu sugulasvärvi punastki, siis on ta soe ja rõõmustav või ergutav. Oranž on nii suurustlev ja pidulik, et suurtes kogustes võib mõjuda ärritavalt. Oranži loetakse ka julguse, uhkuse, toreduse, sotsiaalsuse ehk ühiskondlikkuse, sõbralikkuse, populaarsuse, kombelisuse ja au värviks.
Oranž kaotab valgega segamisel oma iseloomu, näeb luitunud välja ning muutub sinisega või halliga toonimisel kiiresti pruuniks.

Kollane on päikese värv, kõige säravam värv. Kollane on tüüpiliselt teadmiste ja arusaamise sümboliks, sellest ka fraasid valgust nägema, valgustatud saama. Hiina keisririigis võis kollast kanda vaid keiser ise, sest vaid temaga käis kaasas ülim tarkus ja valgustatus. See on ka vaimukuse, meisterlikkuse ja õnne värv.
Kollane muutub halli või violetsega segatuna kergesti võltsiks ja ebapuhtaks. Segatuna rohelisega sümboliseerib kollane argust, tõbe ja petlikkust.

Rohelist on seostatud klorofülliga fotosünteesis. Vegetatsiooni värv, sümboliseerib uuestisündi ja taastekkimist. Roheline tuleb germaani keeltesse aaria sõnast ghra, mis tähendab kasvamist. Kuna maa muutub igal kevadel roheliseks, siis seostatakse rohelist ka surematusega. Samas, et kevad on kergemeelne, lapsik aeg, siis on roheline hakanud tähendama ka ebaküpsust, läänes kasutatakse näiteks väljendit greenhorn (tõlkes tähendab see rohesarve, meie vasteks on kollanokk).
Roheline on veel tervenemise, võidu, tasakaalu, värskuse ja lootuse värv. Sümbolistlikult tähendab roheline rahu, sest on seotud oliivioksaga. Loomulikult kuulub roheline ka keskkonnakaitse liikumise juurde. Tumerohelist seostatakse ka küpse eaga. Helerohelist nooruse, potentsiaali, vitaalsuse ja tervisega. Kahvaturoheline on seostatud empaatia, poolehoiu ja nõrkusega. Rohelisel on ka negatiivseid kõrvaltähendusi, mitmetes keeltes räägitakse kadedusest roheline olemisest.

Sinine on passiivne värv, õhuline ja taevalik, läbipaistev, vaoshoitud, selge, rahulik, muretu ja endassesulgunud. Sinine on talvise looduse värv, peamine värvus jäistel varjudel. Sinine säilitab oma külmuse ka valgega segamisel, sest ka valge on jahe värv. Sinine on spirituaalne värv, seostub ka igaviku, mõtlemise ja elutarkusega. Muuseas, enamiku eestlaste lemmikvärv on sinine.
Kuna sinine on seotud taevaga, siis tähendab see lääne inimestele usku. Hiinlastele tähendab sinine oma üleloomuliku olemuse tõttu surematust.
Tumesinist seostatakse kõrgemate eesmärkide, vaimuliku rahulduse saavutamisega. Helesinist seostatakse aga uute vaimsete teedega.
Sinine on hea näide värvist, mis eri sihtrühmadele tähendab erinevaid asju.

Violett vastandina kollasele kui säravale, hiilgava taibu/intuitsiooni värvile, on alateadvuse värv. Violetne on häbelik, usaldav, teinekord aga müstiline, julm ja ängistav ning vahetevahel ähvardav.

Purpur pole tegelikult nähtava spektri osa, see saadakse violetse ja punase segamisel ning seda on alati olnud raske saada. Ajalooliselt on purpurne värv olnud kallis ja vaid rikkad said seda värvi riideid kanda, seetõttu on purpur ka kuninglik, väärikas, suursugune ning vahetevahel ka ülespuhutud värv.
Purpur on ka oma hingega üksi olemise, pühendumise, andumuse, truuduse, kaastunde ja psüühiliste, maagiliste või vaimsete võimete värv.
Hele purpur on märguandeks, et vaimne osavus ja psüühiline jõud kasvab. Tume purpur tähendab sügavat andumust, sügavat kaastunnet, elutarkust.

Valge on eskimote ja inuiitide jaoks kõige funktsionaalsem värv. Antropoloog Margaret Mead tegi kindlaks, et polaaraladel elavatel inimestel on lume kirjeldamiseks 17 erinevat värvinimedel põhinevat sõna, sest erinevatele jääoludele vastavad erinevad valge toonid, jääoludest sõltub aga jahiõnn ja teinekord ka elu.
Läänes tähendab valge puhtust ja süütust, ülestõusmist ja lootust kristlikus liturgias. Hiinas on valge leina värv, kuid sealses leinas ei ole lohutamatust. Omaksed kannavad valget, saates surnut täiuslikku varjupaika ehk taevasse.
Valge on veel selguse, puhtuse, valgustatuse, valguse ja positiivsuse värv.

Must on surnuvankri värv ning sümboliseerib läänemaailmas leina ja surma. Must on nihilistlik, vihjab kartusele ja unustusele. Võib-olla just seetõttu, et must arvatakse olevat pärit pimeduse poolelt.
Must on seotud teadmatu või salajasega, vihkamisega, pimedusega, pahelisusega, õelusega ja ebakindlusega. Samas paljude inimeste jaoks tähendab must elegantsust.
Must ja valge on eriti olulised ka teiste värvide taustana. Kuna teised värvid suudavad rohkem tähelepanu püüda, suudavad inimesed musta või valget kauem ilma väsimata vaadata. Valge toob teised värvused kiiresti esile. Musta ja selle lähedasi halle toone mõjutavad külgnevad värvid.

Must ja valge koos mõjuvad tänu kontrastile dramaatiliselt.


itteni_varviring

Itteni värviring.

Kunstiteoreetiku ja -praktiku Johannes Itteni (1888-1967) loodud värvikäsitluse (konstruktiivne värviõpetus) keskne põhimõte.


Sel nädalal olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas esimese kooliastme töölehed. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Ideekalendri 79. nädal. Ajalugu olgu õppijale põnev

Head sõbrad!

Igal elusündmusel, perioodil ning olukorral on algus ja lõpp. Kui lõpp on käes, vajub sündmus minevikku ning seda saab mõista kui ajalugu. Meie praegust elu on suuresti kujundanud minevikus toimunu, ja mitte ainult ühe indiviidi tasandil, vaid kogu maailma mastaabis.

Koolis võib ajalootund olla mõnele üks igavamaid ja üksluisemaid aineid, kuid teistele, vastupidi, kõige põnevam ja arendavam. Suur roll on õpihuvi tekitamises õpetajal, aga ka õppematerjalil.

Tänases Ideekalendris on Mauruse sotsiaalainete toimetaja Margo Roasto vestluspartneriks Tartu Ülikooli ajaloodoktorant Lauri Kann, kes ühtlasi on Mauruse 8. klassi ajalooõpikute autor. Lauril on heast ajalooõpikust kindel nägemus, mille ta on 8. klassi materjalis ka realiseerinud.

Head lugemist!


 

Ajalugu olgu õppijale põnev

Tekst: Margo Roasto, Mauruse sotsiaalainete toimetaja

Lauri Kann on Tartu ülikooli ajaloodoktorant, kes on aastaid töötanud Tartu Herbert Masingu koolis ajalooõpetajana. Vestlesime Lauriga kirjastuse Maurus 8. klassi ajaloo õpikust.

Ajaloo õpetamise juures on tähtis tekitada õpilases huvi ajaloo vastu. Kas mäletad, millest tärkas Sinu huvi ajaloo vastu?

Huvi ajaloo vastu sain kaasa juba kodust. Oma osa oli kindlasti ka esimesel ajalooõpetajal. Mäletan, et õpetaja oskas minevikusündmustest väga põnevalt rääkida. Ajaloost kujunes juba 5. klassis lemmikõppeaine. Kindlasti mõjutasid ka ajaloofilmid ja -raamatud.

Millist ajalooperioodi oled uurinud oma akadeemilises tegevuses?

Minu doktoritöö teemaks on 1905. aasta revolutsioon. Peamiselt olen uurinud 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse ajalugu. Mulle tundub, et see on Eestis ajaloos äärmiselt murranguline ja kohati vastuoluline aeg, mille paljud teemad ootavad veel uurimist ja mõtestamist.

Oled aastaid töötanud Tartu Herbert Masingu koolis. Mida oled õpetajana töötades õppinud ajaloo õpetamise kohta?

Tunni planeerimine on üks asi, tegelik tunni käik sõltub väga paljudest asjaoludest. Samuti aitab koolis töötamine meeles pidada, et ajaloo õppimisega tegelevad kõige põhjalikumalt ikka need õpilased, kellele ajalugu meeldib. Võti peitub selles, kuidas muuta ajalugu võimalikult paljudele õpilastele põnevaks. Leppida tuleb ka sellega, et kõigile ajalugu ei meeldi. Mõistliku vaevaga peab aga kõigil olema võimalik hea hinne saada. Üritan ka neile õpilastele, kes mineviku vastu väga suurt huvi ei tunne, selgitada, kuidas minevikus toimunud sündmused mõjutavad vahetult meid ja meie kaasaega.

Kirjastuselt Maurus on ilmunud Sinu ja Anu Raudsepa kirjutatud 8. klassi ajaloo õpiku I ja II osa. Millised olid teie peamised eesmärgid selle õpiku kirjutamisel?

Lootsime kirjutada õpiku, mis oleks huvitav, aga samas mitte liiga keeruline. Seetõttu üritasime hoida peatükkide tekstimahu mõistlikkuse piirides. Samuti seadsime eesmärgiks anda uusaja ajaloost terviklik ülevaade, kus kõik maailmajaod oleksid kajastatud. Lähtusime põhimõttest, et Eesti ja Eestile lähemate piirkondade kohta on fakte rohkem, kaugemate piirkondade puhul andsime ennekõike ülevaate olulisematest protsessidest. Mõistagi on õpikus kajastatud varauusaja ja uusaja ajaloo kesksed teemad nagu Prantsuse revolutsioon, industrialiseerimine, rahvusvahelised suhted jt.

Euroopa ajalugu käsitlevate peatükkide kõrval leiab õpikust ka Aasia, Aafrika ja Ameerika ajalugu käsitlevad peatükid. Millistest põhimõtetest lähtusite nende peatükkide kirjutamisel?

Üritasime Aafrika, Aasia ja Ameerika kajastamisel lähtuda nende piirkondade sisemisest ajaloolisest arengust, mitte pelgalt Euroopa koloniaalvõimude tegevusest. Nii näiteks pidasime oluliseks rõhutada, kuivõrd mitmekülgne oli Aafrika areng. Eurooplaste saabudes oli seal nii rahvaid, kes elasid hõimudena, kui ka neid, kes rajasid riike. Ameerika puhul pidasime oluliseks keskenduda mitte ainult Ameerika Ühendriikide kujunemisloole, vaid ka Lõuna-Ameerika maade iseseisvumisele. Aasia peatükkides on peatähelepanu Hiinal ja Jaapanil, kuid põgusalt on kajastatud ka näiteks Koread, Pärsiat, Türgit ja Indiat. Mõningatest on juttu õpiku I osas, mõningatest õpiku II osas.

Milline peaks olema poliitilise ajaloo ja inimeste igapäeva elu kajastavate peatükkide vahekord kaasaegses ajalooõpikus?

Me leidsime, et see võiks olla enam-vähem pooleks. Nii poliitiline ajalugu kui ka inimeste eluolu on mõlemad tähtsad. Poliitiline ajalugu annab ajastule raamid ning loob pinna kaasaegse maailma ja riikide vaheliste suhete mõistmiseks. Uusaegse maailma avamiseks on niisama tähtsad aga ka rahvastikuprotsessid, tervishoid, toitumine, rõivastus jne. Sõdade käiku ja lahinguid me ei kirjeldanud, küll aga pöörasime tähelepanu sõdade tulemustele.

Peatselt ilmub ka Mauruse kirjastuses ka 8. klassi ajaloo töövihik. Milliseid põhimõtteid olete pidanud oluliseks töövihiku koostamisel?

Töövihiku on koostanud neli autorit. Lisaks minule ja Anu Raudsepale ka Ilje Piir ja Marten Pirts. Tänu sellele, et autoreid on rohkem, said ülesanded ka mitmekesisemad. Ülesannete koostamisel pidasime oluliseks, et kõige tähtsamad teadmised saaksid ülesannete abil kinnistatud. Ülesanded peaksid olema kindlasti õpilastele jõukohased ja loodetavasti ka põnevad lahendada.


Ajalugu_8kl_I_osa_Kaas.indd
ajaloo8klass_kaaned_IIosa

Mauruse 8. klassi ajalooõpiku I osa ilmus 2019. a kevadel ning II osa on äsja ilmunud. Õpikus vaadeldakse lisaks poliitilisele ajaloole ka sotsiaalset ajalugu ning käsitletakse noortele aktuaalseid teemasid nagu mood ja tervis. Eestile on uusaja õpikus pühendatud eraldi peatükid, andmaks ülevaadet kodumaa olukorrast sel perioodil.

Õpikuid saad lehitseda järgnevatel linkidel: Ajaloo õpik 8. klassile I osa ja Ajaloo õpik 8. klassile II osa


Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Ideekalendri 78. nädal. Kõige kõvem pähkel kiusamise ennetamisel on täiskasvanu

Head sõbrad!

Käes on aasta kõige sõbralikum nädal. Valentinipäeval peetakse meeles häid sõpru ning kõige armsamaid inimesi oma elus. Kahjuks on meie seas omajagu neid, kellele see päev suurt midagi ei tähenda, sest nende igapäeva lahutamatu osa on solvangud, alandus ja kiusamine.

Kiusamine nii koolis, aga ka tööl täiskasvanute seas tundub olevat elu paratamatus. Ometi on seda võimalik ennetada ja ära hoida, et kõigil oleks võrdväärne võimalus elada rahumeelselt ja enda moodi.

Ideekalendri tänases postituses jagame ERR-i kodulehel ilmunud arvamuslugu, kus Kiusamisvaba Kooli sihtasutuse tegevjuht Triin Toomesaare sõnul on kõige kõvemad pähklid kiusuennetustöös just täiskasvanud. Ta jagab soovitusi, kuidas koolikiusamist ennetada ning artikli lõpus olevas videoloos räägib, kuidas tema saab klassis kiusamist vähendada.

Head lugemist!


 

Kõige kõvem pähkel kiusamise ennetamisel on täiskasvanu

Triin Toomesaar, Kiusamisvaba Kooli sihtasutuse tegevjuht

Kui ma pea seitse aastat tagasi noore õpetajana esimest korda klassi ette astusin, olin kindel, et minu jaoks on kiusamise ennetamine, kiusamisse sekkumine ääretult oluline. Olin veendunud, et kui kiusamist vähegi näen, astun koheselt vahele.

Nagu hiljem kiusuennetustöö juurde jõudes teada sain, on argise koolipäeva jooksul õpetajatel kiusamist aga märgata raske, sest seda püütaksegi enamasti täiesti teadlikult täiskasvanute eest varjata, aimates, et võidakse sekkuda. See omakorda tähendas, et õpetajana mul sekkumise võimalusi ja – siiski ju algajana – sekkumise oskusi nappis.

Oli ka õpilasi, kelle meelest kiusasin neid hoopis mina, sest olin liialt nõudlik, hindasin liiga rangelt, pöörasin liiga sageli tähelepanu sobimatule käitumisele või püüetele tunnitegevusest nutivahendite abil viilida. Ja võib-olla püüdis nii mõnigi õpilane korduvalt ja tahtlikult tunnikokkuleppeid eirates kiusata hoopis mind.

Kui kogenud pedagoog saab selliste olukordadega hakkama ehk mängeldes, siis noorel, alles alustaval õpetajal võib enesekindluse leidmine, õigete võtete kättesaamine võtta aega mitte nädalaid või kuid, vaid isegi aastaid.

Konfliktid ja arusaamatused, kommunikatsiooniapsud ja eelkõige tahtmatud haiget tegemised on nii kooli kui ka mistahes muu inimestega tööd tegeva organisatsiooni argipäev. Oodates ja nõudes enda (või oma lapse) ümber keskkonda, kus selliseid väljakutseid üldse ei esine, tuleb üsna kiirelt ümber õppida või siis võtta vastu üks pettumust valmistav olukord teise järel.

Kuigi ka mistahes tülide, arusaamatuste või isegi ootamatute kakluste puhul – mida nii laste kui täiskasvanute maailmas tuleb õnneks ette pigem harva – tuleb aidata lastel ja noortel neist olukordadest leida mõistagi konstruktiivne väljapääs ning selle käigus ka uusi sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi õppida.

Mitu kraadi tõsisemalt ja täiskasvanute järjepideva nõu ja jõuga tuleb lapsi aga aidata nende mures kiusamise, s.o ebavõrdsemal positsioonil olevale inimesele korduvalt ja tahtlikult haiget tegemise pärast.

Kiusamine – erinevalt ühekordsest nägelusest või kokkupõrkest võrdsete osapoolte vahel – kahjustab aja kulgedes nii ohvri vaimset kui ka füüsilist tervist, võib mõjuda tema akadeemilisele edenemisele, seega ka valikuvõimalustele tulevikus ning nii kiusamise all kannatava, kiusava lapse kui ka kõrvalseisjate oskustele luua ja hoida edaspidi suhteid enda ümber, ulatudes sel moel tagajärgede kaudu meie kõigi tulevikku.

 

Kiusamisest täiskasvanutele. Teadus- ja tõenduspõhiselt

Ühed kõvemad pähklid kiusuennetustöös näivad olevat just täiskasvanud ning nendega kaasas käivad müüdid ja käitumismustrid. Näiteks leidub nii lapsevanemate kui ka koolitöötajate hulgas neid, kes leiavad, et kiusamine ei tapa, vaid teeb tugevamaks, mistõttu polegi ennetamisega vaja vaeva näha. Või – kuna kiusamist on täiskasvanutel raske märgata – tekib tunne, et meie koolis, meie kogukonnas kiusamist ei olegi, mis sellest, et uuringud annavad mõista teisiti.

Samal ajal on täiskasvanuid, kes käsitlevad iga konflikti kiusamisena või – ka tegeliku kiusamisjuhtumi korral – nõuavad kiusajale enda meelest õiglast karistust, alustades vaiksest vabandusest ohvrile, lõpetades avaliku hurjutamise saatel koolist välja viskamisega.

Nii võib koolipere leida end olukorrast, et kiusujuhtumi lahendamisel pole osapoolteks enam lapsed, vaid nende vanemad, õpetajad ja koolijuht, võib-olla isegi kohalik või üleriigiline (sotsiaal)meedia, kes kõik toovad sinna oma tunded, õiglusjanu ja nägemuse võimalikust lahendusest, unustades laste heaolu ja soovid sootuks.

“Kui kiusamisest rääkida, siis nii rahvusvahelised uuringud kui ka kodumaised küsitlused viitavad pigem, et kiusamist jääb Eesti koolides õnneks aina vähemaks.”

2. juuni 2019 “Aktuaalses Kaameras” vahendas reporter Rene Kundla politsei tõdemust, et kuigi erinevaid vägivallaennetusprogramme on haridusasutustes erinevaid, on juhtumid justkui sagenenud. Kui kiusamisest rääkida, siis nii rahvusvahelised uuringud kui ka kodumaised küsitlused viitavad pigem, et kiusamist jääb Eesti koolides õnneks aina vähemaks.

Pigem võib öelda (ja sedagi õnneks!) et sagenenud on hoopis kiusamise märkamine, juhtumitesse sekkumine ning ka koolidel, lastel ja nende vanematel on tulnud juurde tubli tükk julgust küsida abi, sh politseilt, selmet mõelda ja öelda, et probleemi pole, või selmet püüda olukord kuidagi ära kannatada.

Mõista tuleb meil kõigil, et kiusamist lõpuni välja juurida ei ole võimalik. Küll aga on tõepoolest võimalik ennetada väga paljude juhtumite teket või peatada kiusamise kujunemist aastatepikkuseks traumeerivaks kogemuseks nii ohvrile kui ka tegelikult kogu klassile.

Selleks – nii ennetamiseks kui sekkumiseks – on olemas teadus- ja tõenduspõhised meetmed. Sealjuures on teadlaste hinnangul tõhusaimad praktikad ja põhimõtted just kooliülesed, tehes kiusamise vähendamisest ja juhtumite peatamisest meeskonnatöö ning hõlmates oskuste, hoiakute ja teadmiste kasvatamist nii laste, õpetajate kui ka lapsevanemate hulgas.

Rahvusvaheliselt üht tunnustatumat kiusuennetusprogrammi KiVa kasutas 2018/2019. õppeaastal Eesti koolidest ligi 15 protsenti.

Programmi levitamise käänulisel teel märkame, et ka professionaalsetel pedagoogidel, kõikenäinud koolijuhtidel või aastatepikkuse kogemusega haridusametnikel tuleb aeg-ajalt teha iseendaga tööd selleks, et aktsepteerida, et nemadki võivad vajada ja küsida abi – nii kaasaegselt teaduselt kui ka tõhusat tuge pakkuvatelt organisatsioonidelt ja inimestelt enda ümber.

Mõnikord teevad inimesed teineteisele haiget. Teevad kogemata ja teevad ka tahtlikult. Ja teevad aeg-ajalt ka siis, kui koolis on kasutusel kõige kaasaegsemad põhimõtted ja praktikad selliste tegemiste ärahoidmiseks. Teevad lapsed, teevad täiskasvanud, sealjuures lapsevanemadki.

Kui koolis on selliste juhtumite lahendamiseks väljaõppe saanud meeskond, kui paigas on põhimõtted vestlusteks ja kokkulepeteks, kui neid põhimõtteid järgitakse järjepidevalt ja pühendumisega, kui seda toetab omakorda järjepidev ennetustöö, igapäevaselt nähtavad väärtused ja kiusamisvastased hoiakud, ning kui igaks juhuks ka mõõdetakse kord aastas oma tehtava töö tulemusi, siis on võimalik märksa kiiremini ja tõhusamalt needki kiusujuhtumid lahendada.

 

Kolm palvet täiskasvanutele kodus, koolis, tänaval

Möödunud nädalatel ajakirjandussegi jõudnud juhtumite, samuti igal õppeaastal meieni küll e-posti, küll telefoni teel jõudvate juhtumite ning sotsiaal- ja tavameedias levivate uudiste ja kommentaaride põhjal on mul täiskasvanutele meie ümber kolm palvet. Kolm ülesannet, mida ongi ehk suvel, kui oma lastega veedetakse rohkem ühist aega, aga lapsed ise on koolikeskkonnast eemal, aega harjutada, harjutada, harjutada, et sügisel olla juba oluliselt osavam.

 

Esiteks

Ole hea, näita eeskuju. Pane tähele, mida ja kuidas kommenteerid virtuaalsetel veergudel või reaalses maailmas ühise kohvitassi taga oma tuttava, sõbra, partneriga. Kas räägite kedagi taga? Kirute pagulasi, erineva seksuaalsusega inimesi, eelmist või praegust valitsust? Peate plaani, kuidas sünnipäeval või kokkutulekul kedagi oma seltskonnast eemale tõrjuda?

Kuidas lahendad konflikte? Kas säilitad rahu või tõstad häält? Kas kordad vaid enda nägemust või annad võimaluse olla ära kuulatud ka teisele poolele? See kõik jääb ka lapsele külge, muutub tema väärtusruumiks ja käitumisoskusteks.

 

Teiseks

Kui lapsel on mure, võta teda tõsiselt. Mõnikord võib enne olla vaja mitut-setut katset, et tekitada või taastada usaldust. Mõnikord võib olla vaja üht-, teist- või kolmandat moodi täna-homme-ülehomme küsida, kuidas tal päriselt läheb. Ent kui ta viimaks räägib, et teda on kiusatud, või avaneb, et sulle kildhaaval poetada, et on ise kedagi kiusanud, siis võta aega ja kuula.

Just, kuula! Ära ise räägi (ega ka ülekuula). Küsi ja kuula, sõnasta ümber ja kuula, peegelda veel veidi ja kuula. Ning lahendusigi püüdke otsida koos.

Kui tunned, et ei oska last aidata, otsi abi! Materjale, kuidas last kiusamisjuhtumi korral toetada, mida silmas pidada, milliseid suhtlusvõtteid kasutada, leiab kasvõi Kiusamisvaba Kooli sihtasutuse kodulehelt.

 

Kolmandaks

Anna võimalus parandada meelt. Uuringud annavad põhjust väita, et enamik lapsi ja täiskasvanuidki mõistab tegelikult, et kiusamine, st endast mingil põhjusel nõrgemale tahtlikult ja korduvalt haiget tegemine on vale. Kui koolis, kodus, huviringis, kogukonnas, isegi töökollektiivis kerkib esile kiusamisjuhtum, tekib tihti ka tahtmine panna maksma tõde ja õigus ning seda sageli kiusaja karistamise kaudu.

Ometi võib tõsine karistus muuta kiusamise edaspidi hoopis varjatumaks, tekitada kättemaksusoovi ning muuta edaspidise läbikäimise laste või täiskasvanute vahel hoopis keerulisemaks.

Seetõttu võiks tekkinud juhtumite korral anda kiusanud osapoolele võimaluse käitumist parandada – ja enamasti seda ka tehakse, vajades oma käitumise muutmiseks samuti tuge.

 

Tuleks õppida kuulama

Kiusamist jääb Eesti koolides aegamööda vähemaks. Erinevad organisatsioonid, koolijuhid, õpetajad, ka õpilased ja lapsevanemad, vabakond, avalik- ja erasektorgi teevad järjepidevalt (koos)tööd selle nimel, et nii koolikeskkond kui ühiskond tervikuna võiks olla vaimselt ja füüsiliselt turvalisem iga lapse, iga inimese jaoks.

Et seda käänulist muutuste teed natukene kiiremini läbida, on tarvis, et täiskasvanud õpiksid paremini kuulama nii lapsi kui teineteist – ja nii jääksid ehk edaspidi aina harvemaks ka need olukorrad, kus tundub ainuvõimalik lahendus pöörduda ajakirjaniku poole või minna koolimajja… relvataolise esemega.

 

Arvamuslugu on ilmunud ERR veebilehel 6. juunil 2019
https://www.err.ee/949107/triin-toomesaar-koige-kovem-pahkel-kiusamise-ennetamisel-on-taiskasvanu


 

Triin Toomesaar räägib Tagasi Kooli e-külalistunnis, kuidas on võimalik klassis kiusamist vähendada. 


Ideekalendri töölehtede saamiseks täida registeerimisvorm järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Ideekalendri 77. nädal. Eesti piir ja selle kujunemine

Head sõbrad!

Öeldakse, et kui tahad sõbraga tülli minna, räägi temaga poliitikast. Selles vestluses on igal inimesel kindel nägemus, kuidas õieti üht riiki juhtima peab, nii et kõigil, aga eelkõige sellel inimesel endal, oleks siin hea elada. Fakt on see, et ükskõik kes võib istuda ministritoolil, kuid ikka võtta vastu suure hulga rahva silmis ebapopulaarseid otsuseid.

Ideekalendri veebruarikuu teema on poliitiline kultuur ja teadlikkus. Võtame vaatluse alla Eesti riigi ja siinse poliitkultuuri ning tänases postituses alustame algusest ehk kuidas kujunes välja Eesti riigi piir. Ülevaate riigipiiri kujunemisest annab Eesti rahvusatlase koostaja Taavi Pae.

Head lugemist!


 

Eesti piir ja selle kujunemine

Tekst: Taavi Pae, TÜ geograafia osakond, Eesti rahvusatlase koostaja

Eesti kuju on ilus. See on leidnud tee euromündile ja kasutuses mujalgi kujunduselemendina. Kunas ja kuidas seesugune Eesti kuju aga tekkis? Sellest annab hea ülevaate Eesti rahvusatlase Eesti piiri käsitlev peatükk. Sealt pärinevad ka siinesitatavad kaardid.

1917. aasta 12. aprillil andis Venemaa Ajutine Valitsus välja Eestimaa autonoomia määruse Eestimaa kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta. Sellega liideti Liivimaa kubermangu Pärnu, Saare, Tartu, Viljandi ja Võru maakond Eestimaa kubermanguga ning praegu võime öelda, et tekkis haldusüksus, mis oma kujult sarnanes nüüdisaegse Eesti Vabariigiga. Piiri täpsustamiseks nägi seadus ette luua iseäraline lepituskomisjon. Kuigi tsaariaegses haldussüsteemis olid maakonnad enamasti rahvuspõhised, ei asetsenud maakonnapiir mitmes kohas siiski täpselt piki rahvuslikku jaotust. Piiri täpsustamiseks nägi seadus ette luua iseäraline lepituskomisjon, mida tegelikkuses ei juhtunud, sest saabumas olid keerulised ajad nii Eestile kui ka meie naabritele. Oktoobrirevolutsiooni järgne segadus ja esimese maailmasõja kestmine andsid Eesti riigile võimaluse kuulutada välja iseseisvus. 1918. aasta jaanuaris toimunud Maanõukogu vanematekogu ja maavalitsuse nõupidamistel koos teiste poliitiliste jõudude ja rahvusväeosadega jõuti seisukohale, et Eestimaa oma loomulikes piirides, milleks peeti Balti mere, Soome lahe, Narva jõe, Peipsi järve ja Lätimaa vahel asuvat ala, tuleb kuulutada iseseisvaks vabariigiks.

24. veebruaril 1918 kuulutatigi teatavasti välja Eesti Vabariik. Eesti iseseisvusmanifestist võime lugeda, et Eesti Vabariigi piiridesse kuuluvad Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega ‒ Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Kui maakonnapiiridega oli asi võrdlemisi selge, siis näiteks Narva linn ja tema ümbruskond on üsna umbmäärane määratlus. Siinkohal tasub lisada, et Narva linn ei olnud varem halduslikult kuulunud Eestimaa kubermangu alla. Ka määratlus „kus Eesti rahvas suures enamuses põliselt asumas“ on üsna üldsõnaline. Oli ju näiteks Peipsi taga samuti palju Eesti külasid ja ka setode asuala vajas piiriajamisel määratlemist. Ka lõunapiiri puhul polnud midagi selget, sest Valga maakonda, mis suuremas osas jäi linnast lõuna suunas, kuulusid Valga linna läheduses ka mitmed eestlastega asustatud alad, kuid Valga maakonda eelmainitud maakonnanimedes ei mainita. Omaette küsimus oli veel Ruhnu saar. 3. märtsil 1918 sõlmisid Venemaa ja Saksamaa koos liitlastega Brest-Litovskis rahulepingu, mille järgi määrati piir Venemaa ja Saksamaa jällegi üldsõnaliselt piki Narva jõge ning üle Peipsi ja Pihkva järve.

Kui 1918. aastal lahkusid Eestist saksa väed, pidas Eesti Vabariik rahulepingu-järgset piiri riigipiiriks. Lahkuvate Saksa vägede järel tungis Eestisse Punaarmee ning järgneva aasta jooksul sõltus Eesti-Vene piir otseselt sõjategevusest. 4. juunil 1919 võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi ajutise põhiseaduse, milles öeldi, et Eesti Vabariigi piiridesse kuulub mh Virumaa ühes Narva linna ja ümbruskonnaga, samas märgiti, et lõplik piiride kindlaks määramine toimub rahvusvaheliste lepingutega. Pärast rinde kandumist Venemaa aladele esitati mitmeid piirikavasid, mis lähtusid just rindejoonest ning hõlmasid ka alasid ida pool Peipsi järve. Siiski olid need enamasti vaid taotlused ja tõsisemad piiriläbirääkimised algasid koos Eesti-Vene rahuläbirääkimisega 17.–18. septembril 1919 Pihkvas ning lõppesid 2. veebruaril 1920 Tartus rahuleppe sõlmimisega. Rahulepingu suurimaks probleemiks tõusiski piiriküsimus. Lõplik kompromiss saavutati 1919. aasta viimastel päevadel. Üldjoontes kujunes Eesti ja Vene maismaapiiriks rahulepingu põhjal enam-vähem Eesti vägede asukoha üldjoon Vabadussõja lõpul. Ka Läti Vabariigiga toimusid Eestil pingelised piiriläbirääkimised, mille keskmes oli kahtlemata Valga kui raudteesõlme saatus. Tagantjärele võime tõdeda, et riigipiir suudeti kujundada üsna etnilist rada pidi.

Siiski toimus lõunapiiril ka üks huvitav muutus alles 1924. aastal. Nimelt jäi algselt Eesti-Läti piiriajamiselt Eesti koosseisu Pedetsi kant (Kudepi mõisa ümbrus Laura valla lõunaosas), olles Eesti Vabariigi läbi aegade kõige lõunapoolsemaks kohaks. See erinevus torkab silma paljudel 1920. aastate alguses koostatud kaartidel. Kompenseerimaks piiripingeid mujal, anti see valdavalt venelastega asustatud ala 1924. aastal üle Lätile. Meie praegune piirikontuur tekkis aga vahetult pärast teise maailmasõja lõppu, kui Narva jõe tagused alad ja suur osa Petserimaast haarati Vene NFSV haldusalasse. Väiksemaid piirimuudatusi tooks Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu jõustumine. 2014. aastal allkirjastatud piirileping ei ole jõustunud, oodates mõlema riigi parlamendis ratifitseerimist.


 

eesti kaart aastal 1922

1922. aastal August Tammekannu koostatud kaart, kus on määratud noore vabariigi piiride pikkus. Kaardi kaguosas torkab silma väljasopistus lõuna suunas. See anti 1924. aastal Lätile.


 

eesti asend ja piirid

Eesti rahvusatlase piire, äärmus- ja keskpunkte käsitlev kaart.


 

Ideekalendri töölehtede saamiseks täida registeerimisvorm järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Ideekalendri 76. nädal. Haridustehnoloogia kui võimalus. Soovitusi algajatele ja edasijõudnutele

Head sõbrad!

Aasta esimene kuu hakkab jõudma lõpule ning sellega tõmbame joone alla ka Ideekalendri digiteemale. Digiõpe on aina arenemas ning õpetajad leiavad järjest rohkem võimalusi rakendada ainetunnis klassikalise õppemeetodi rikastamiseks ka digitaalseid vahendeid.

Tänases Ideekalendris jagab oma mõtteid digivaldkonnast haridustehnoloog Ingrid Maadvere, kellel on digivõimaluste rakendamisest hariduses väga selge visioon ning ta jagab julgelt soovitusi ka nendele õpetajatele, kes pole tehnoloogiaga väga tuttavad ning vajaksid veidi juhendamist.

Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse tehnoloogiakompass annab väga hea ülevaate tehnika arengusuundadest ning võimalusi kaasata õppetöösse digitehnoloogia on mitmeid.

Head lugemist!


 

Haridustehnoloogia kui võimalus. Soovitusi algajatele ja edasijõudnutele

Tekst: Marili Pärtel, Mauruse peatoimetaja

Ingrid Maadvere on pikaajalise kogemusega haridustehnoloog nii Gustav Adolfi Gümnaasiumis kui ka Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuses (HITSA). Ideekalendri digikuu lõpetuseks kõnelesime temaga haridustehnoloogia ja üleüldse koolisüsteemi tulevikust ning palusime talt soovitusi õpetajatele.

 

Mis on praegu kõige kuumemad trendid ja arengusuunad haridustehnoloogias?

Kui innovaatiline õpetaja tahaks näha, mis maailmas toimub, siis väga soovitan lugeda HITSA tehnoloogiakompassi (refereerisime seda ka üle-eelmise nädala ideekalendris). Seal on põhjalikult kirjeldatud tehnika arengusuundi. Mis aga puudutab erinevat tarkvara, siis on väga hea mõte vestelda kooli haridustehnoloogidega ning küsida nõu ja abi vastavalt oma soovidele ja vajadustele. Kui haridustehnoloogi ei ole, siis tasub küsida õpilaste käest, mida nemad arvavad ja teavad.

Õpetaja igapäevatöö seisukohast on trendid nagu rõivamoodki: loomulikult on nad olemas, aga õpetajad üldiselt teavad, mis neile meeldib, ning hästi oluline on see enda asi üles leida. See, kui vana või uus mõni programm või keskkond on, ei olegi nii tähtis, oluline on selle roll õppetöös ja see, kuidas ta õpetajat aitab.

Kõige tähtsam on, et õpetaja ei peidaks pead liiva alla ja teaks, et õpilased kasutavad tehnoloogiat abivahendina. Näiteks, et äpid lahendavad matemaatikaülesandeid või et vene keele tekstid tõlgitakse Google Translate’i abil. See on oluline.

 

Missugustele oskustele soovitate õpetajatel kõige rohkem tähelepanu pöörata ja missuguste lahenduste kasutuselevõtust saavad nad kõige rohkem kasu?

Õpetajad on väga erinevad, ühele sobib üks ja teisele teine, kuid tänapäeva kool peaks kindlasti tegelema kriitilise mõtlemise ja sisu hindamisega. Internet on materjali täis – mida see meie jaoks tähendab? Näiteks võib küsida, kuidas meedias inimesi mõjutatakse. (Mauruse toimetus soovitab sel teemal uurida ka uut õpikut „Meedia ja mõjutamine“).

Seega pole niivõrd oluline oskus mingit keskkonda kasutada, kuivõrd paindlikkus ja üleüldine kriitiline lähenemine. Igale veebikeskkonnale on omane pidev muutumine. See on loomulik ja ei ole vaja muretseda, kui asjad muutuvad. Kui avastan klassi jõudes, et programm on uut nägu, siis tuleks rõõmustada – see tähendab, et järelikult programm areneb.

Kui on huvi õpetajate lemmiktöövahendite vastu, siis ka selle kohta on ülevaade täiesti olemas. Tegime sel aastal HITSA ja Haridustehnoloogide Liiduga koostöös veebiküsimustiku „Eesti õpetajate ja haridustehnoloogide lemmiktöövahendid 2019“. HITSA korraldas tulemuste põhjal veebiseminari 28. jaanuaril (järelevaadatav HITSA Youtube’i kanalilt). Küsimustiku abil saime infot just nende vahendite kohta, mida kasutatakse. Seega need vahendid ei pruugi olla ülitrendikad, vaid sellised, mis on end oma töökindluses õigustanud. Päris uued vahendid on tihti sellised, mis võib-olla ei ole alati õpetajate jaoks nii kindlad, sest tahavad veel testimist ja parandamist.

Näiteks üks põnev vahend, mis mulle endale praegu väga meeldib, on selline testide tegemise keskkond nagu Quizalize, mida ise inglise keele tundides palju kasutan.

 

Mida soovitada õpetajale, kes ei ole üldse digivahendeid kasutanud ja pigem pelgab?

Alustuseks võiks ta endale tunnistada, et ta ei tea midagi. Ja siis võiks vaadata oma klassis ringi, sest absoluutselt igal õpetajal on klassitäis spetsialiste, kellest vähemalt pooled teavad asjadest rohkem kui tema ise. Kui õpetaja tahab tehnoloogiat kasutada, siis ta võib anda kodutööks näiteks ideekaardi tegemiseks sobiva äpi või keskkonna otsimise vm ülesande, mille abil saavad õpilased talle uusi töövahendeid tutvustada.

Õpetaja võib vabalt käed püsti tõsta ja öelda, et mina sellest asjast paraku midagi ei tea, aga olen valmis teiega koos õppima. Muidugi meeldib õpetajale klassi ees tajuda liidripositsiooni, et ta on teadmistes õpilastest üle, aga tegelikult tänapäeval enam nii ei ole. Igas klassis on mõni õpilane, kes on rohkem ajalugu lugenud kui ajalooõpetaja ja igas klassis on mõni õpilane, kes on rohkem keemiakatseid teinud kui keemiaõpetaja. Sellega tuleb leppida. Algaja õpetaja ei jõua digivahendite osas üksinda kõike ära õppida, väga palju aitaks, kui ta võtaks õpilased endale appi.

 

Meie lugejate seas on palju klassiõpetajaid. Mida soovitaksite I kooliastme puhul silmas pidada? Kas digiõppel on nooremate õpilaste puhul teistsugune roll?

Ma olen ka ise juurtelt algklassiõpetaja, 10 aastat algklassiõpetajana töötanud ja puutun ka praegu oma haridustehnoloogi töös väga palju algklassidega kokku. Väga levinud on arvamus, et kuna lapsed on niigi palju nutiseadmetes, siis ei tohiks neil I kooliastmes üldse lasta tehnoloogiat kasutada, see tulgu 4. või suisa 7. klassis. See on täiesti vale arusaamine.

Tegelikult peab algklassiõpetaja minema peegli ette ja ütlema endale, et täpselt samamoodi, nagu ma õpetan neid lugema, kirjutama ja arvutama, pean ma andma baasdigipädevuse. See tähendab, et igaüks, kes lõpetab algklassid, peab oskama arvutisse sisse ja sealt välja logida, programmi avada, salvestada jne. Õppijate digipädevusmudeli lehel on täpselt kirjas, mida I kooliastme lõpuks peab oskama.

Kui õpilasi liiga kaua tehnoloogiast eemal hoida ja lasta alles 7. klassi noor esimest korda arvutisse, siis ta hakkabki mängima, mitte arvutit õppetööks kasutama. Meie koolis on 1. klassi 1. nädalast alates digivahendid õppetöösse kaasatud ja see kujundab edaspidiseks väga head harjumused. Tänapäeva lapsed on nutilapsed, nad ei oska arvutiga mitte midagi teha, nad ei tea hiirest midagi, nad ei tea, mis on klaviatuur. Kõike seda tuleb õppida. Algklassiõpetaja peab tagama baasdigipädevused, sh tehnoloogia kasutamise oskuse, et õpilane oleks edasises töös edukas.

 

Kuidas muudab tehnoloogia areng haridussüsteemi järgmise 10 või rohkema aasta jooksul?

Kindlasti muutub haridus tehnoloogia abiga aina personaalsemaks ja õpetaja saab üha rohkem läheneda individuaalselt. Hästi olulisel kohal on õppima õpetamine: laps vastutab ise oma õppimise eest ja saab aru, et ta õpib iseenda jaoks. Samuti võimaldab tehnoloogia kiiret tagasisidet. Juba praegu on võimalik, et töövihikuid ei pea parandama õpetaja, vaid töövihik suudab ise öelda, kas vastus on õige või vale.

Tänapäeval ei pea õpetaja ise olema tunnis, et õpetada. Mina olen näiteks istunud konverentsil ja andnud samal ajal tundi. Mul on vestlusaken avatud, ülesanded kätte antud ja igaüks saab kohe küsida, kui vajab abi. Tehnoloogia muudab õppimise palju laiemaks ja ei sea piire asukohale. Hea näide on ka see, kui mõni õpilane on haigena kodus, aga on rühmatöö, siis ta võtab sellest osa, täpselt nii, nagu meie praegu räägime (intervjuu toimus Skype’is). Ta on 45 minutit online olemas ja ma ei saa teda märkida eKoolis puudujaks, sest ta osales aktiivselt tunnis.

Minu meelest tuleb digis näha ainult võimalust ja vaadata ka seda, kuidas töömaailm ja kõik muu meie ümber areneb. Kool peaks sellele järele jõudma. Mina ei oska ennustada, mis täpselt 10 aasta pärast on, kas kasutame klaviatuuri, kas on juba rääkivad seadmed jne, aga selge on see, et tehnoloogiat on meie ümber aina rohkem ja me peame sellega hakkama saama. Tuleb vaadata optimistlikult tulevikku. Väike kriitiline noot võib ka alati muidugi kõrval olla.

Kindlasti ei kao kuhugi koolis käimine, sest kool on tegelikult sotsiaalse ärahoiu koht. Koolis käivad lapsed mitte õppimise pärast, vaid sellepärast, et vanemad on päeval tööl ja keegi ei hoia neid. Võib muidugi tulla selliseid olukordi, kus vanemad jäävad koju tööle ja eelistavad, et nende lapsed on ka kodus. Aga siis nad peavad ka nende taltsutamise ja kasvatamisega ise hakkama saama. Üldiselt vanem ikka eelistab saata lapsed professionaali juurde. Õppimise muutumisega võib küll muutuda kooli roll – mulle meeldib järjest enam mõelda koolist kui kodust või kogukonnast. Meie Gustav Adolfi Gümnaasiumis ei saada lapsi pärast tunde koju. Kui nad tahavad, võivad veeta siin terve päeva, et teha oma tegemisi.

Kindlasti jäävad alles ka õpetajad. Tehnoloogia tuleb küll appi, aga inimlik suhtlemine on samuti väga oluline, sest selle kaudu toimub motiveerimine. Mida rohkem mina kasutan oma õpilastega tehnoloogiat, seda rohkem ja sügavamalt ma nendega suhtlen ilma tehnoloogiata. Me arutleme hoopis teiste asjade üle. Inimene ei saa inimeseks kasvada, kasutades ainult tehnoloogiat, selleks on vaja teisi inimesi.


Ingrid Maadvere

Haridustehnoloog Ingrid Maadvere julgustab õpetajaid nõu küsima eelkõige enda õpilastelt, kui digiõpe on tundmatu valdkond. Vahel tasub lahti lasta jäigast liidripositsioonist ning lubada endal kasvada koos lastega.