Ideekalendri 40. nädal. Ekraanilt või paberilt?

Head sõbrad!

Lugemisviisid on kiiresti muutunud, alles hiljuti sai lugeda vaid paberilt, materjali füüsiliselt käes hoides. Tehnika areneb meeletu kiirusega ning on praeguseks loonud juba mitmeid erinevaid mooduseid, kuidas teksti omastada. Digiajastul on normaalne, et enamik tekstilist infot jõuab meieni läbi ekraani ning raamatute lugemine on praeguseks juba nii mugav, et sobivad teosed leiab igaüks juba e-lugeri seadme kaudu või internetist. Paljude inimeste jaoks on siiski siiani mõnusam ja silmisäästvam lugeda paberraamatust. Kuidas aga lugemisefektiivsus võib olenevalt materjalist muutuda? Kas ekraanilt ja paberilt lugemisel on vahe? Sellest kirjutab tänases uudiskirjas Tartu Ülikooli emakeele dotsent Helin Puksand.

Samuti avaldame selle nädala kirjas Mauruse Akadeemia küsitluse tulemused. Uurisime eelmine nädal, kas kirjastus Mauruse kavandatav koolituspäev Mauruse Akadeemia pakuks Ideekalendri lugejatele huvi ning milliseid teemasid võiks see kajastada, et päev saaks võimalikult sisukas ja kasulik.

Head lugemist!


KAS LUGEDA PABERILT VÕI EKRAANILT?

Helin Puksand
Tartu Ülikooli emakeeleõpetuse dotsent

Tehnika areng ja levik on viimase paarikümne aasta jooksul olnud väga kiire. Peaaegu kõigil on olemas mingi digivahend, millelt saab eri tekste lugeda. Pikema teksti lugemiseks eelistatakse aga sageli traditsiooniliselt paberilt lugemist. Raamat on paberile trükitud väljaanne, e-raamat on aga digiformaadis raamat, mida saab lugeda erinevates vahendites, nt nutitelefonis, sülearvutis, tahvelarvutis ja lugeris. Kõiki neid e-raamatute lugemiseks kasutatavaid vahendeid iseloomustab ekraan.

Iga päev loetakse mitmesuguseid tekste rohkem kui eales varem. Samas on lugemine aastatega muutunud: loetakse enamasti ekraanidelt, süvalugemine on asendunud silmava lugemisega. Digimaailm sisustabki ekraanid pinnapealset lugemist eeldava sisuga: tänapäevane tekst peab vahendama eelkõige teavet. Teksti ei tohi olla palju ning see peab olema kiiresti haaratav ja kergesti kättesaadav. Kujundlikkus on tarbetu, sest oluline on, et lugeja paneks tähele ja võtaks teadmiseks.

Varasemad uuringud on välja toonud, et ekraanilt teksti lugemine võib olla 20–30% aeglasem kui paberilt lugedes. Samas loetakse ekraanilt väiksema tähelepanuga ja seetõttu leiab paberilt lugedes kirjavigu hõlpsamini. Samuti on põhiargument ekraani kasutamise vastu, et ekraanilt lugedes väsivad silmad kiiremini.

Mida aga näitavad uuemad uurimused? Eestis ei ole veel uuritud seda, kas parem on lugeda paberilt või ekraanilt või mille poolest paberilt ja ekraanilt lugemine üldse erineb. Samas on mujal maailmas tehtud sellel teemal mitmeid huvitavaid uuringuid ja saadud põnevaid tulemusi. Selles artiklis tutvustan erinevaid uurimusi, milles võrreldakse lugemist ekraanilt ja paberilt.

Silmade liikumine lugemisel

Lugemist mõjutab teksti keerukus ja silmade liikumine. Teksti keerukus mõjutab pilgu fikseerimise kestust ja sagedust ning sellega ka lugemise kiirust. Keerukust mõjutab nii kontekst, sisu kui ka füüsilised parameetrid (nt teksti suurus või kontrastsus). Kui tähtede ja sõnade dekodeerimine on raske, siis see aeglustab lugemist ja lugeja fikseerib pilku kauem. Lugemise ajal silmad ei liigu tekstil ühtlaselt, vaid vaatavad vahepeal ettepoole ja siis tahapoole 3–4 korda sekundi jooksul. Selliseid edasi-tagasi liikumisi nimetatakse sakaadideks. Sakaadide vahepeal silmad fikseeritakse tekstile. Sakaadilised liikumised jaotatakse kaheks: progressiivseteks ja regressiivseteks. Progressiivsed sakaadid on teksti suunas, regressiivsed aga vaatavad tagasi. Mida rohkem regressiivseid sakaade, seda aeglasem on lugemine. Täiskasvanud lugejal on kõikidest sakaadidest 14% regressiivsed, lastel on aga regressiivsete sakaadide osakaal 25%. Regressiivsete sakaadide hulk sõltub samuti teksti raskusest, nt teadusteksti lugemisel on regressiivseid sakaade oluliselt rohkem.
Eva Siegenthaler, Pascal Wurtz, Per Bergamin ja Rudolf Groner (2011) analüüsisid lugemiskäitumist lugeri ja raamatu kasutamisel. Nad uurisid 10 inimest, kes ei olnud varem lugerit kasutanud. Kasutati viite erinevat lugerit ja paberraamatut ning jälgiti inimeste silmade liikumist. Lugerites kasutatakse e-tindi tehnoloogiat, mis „tähendab, et lugeri ekraanile, erinevalt arvutist, ei kuvata 60–80 Hz taktsagedusega pilti, vaid imepisikestest kapslitest moodustatud tähed püsivad ilusti paigal, kuni lugeja järgmise lehekülje laeb“ (Afanasjev, 2011). Seega ei jää e-raamatute lugemise mugavus e-tinti kasutavate seadmetega paberraamatu omast enam alla, samuti ei väsita e-tindiga teksti lugemine silmi.

Siegenthaler jt leidsid oma uurimuses, et silmade keskmine fiksatsioon erines märkimisväärselt erinevaid lugereid kasutades, kuid kõige pikemad fiksatsioonid olid paberraamatu lugemisel. Fiksatsioonide arv aga erines oluliselt raamatu ja lugerite kasutamisel: raamatut lugedes fikseeriti silmi kõige vähem. Samuti oli erinevus tähtede arvus, mida ühe fiksatsiooni vältel loeti: raamatust loeti ühe fiksatsiooni vältel keskmiselt 7,1 tähte, lugeritest aga alla kuue tähe – see seletabki fiksatsioonide arvu vähesust paberilt lugemisel.
Teadlased jälgisid ka sakaadide esinemist ja suunda. Sakaadidest oli 81% progressiivsed ja 18% regressiivsed ning siin ei olnud olulist erinevust eri vahendite vahel. Samuti ei leitud olulist erinevust lugemiskiiruses, kuigi lehe pööramiste arv erines vahendite vahel oluliselt: raamatus pöörati lehte vähem kui lugerites. Seda viimast mõjutab aga asjaolu, et lugerites saab teksti suurust muuta ja seega muutub ka lehekülgede arv – mida suurem tekst ja rohkem lehekülgi, seda sagedamini tuleb lehte keerata.

Siegenthaler jt uurimuse põhjal võib järeldada, et e-tindiga lugerite ja raamatu kasutamisel on lugemiskäitumine üsna sarnane. Samas on lugeril oma eelised: teksti suurust saab muuta vastavalt inimese eelistusele.

Lineaarse teksti lugemine

2013. aastal tegi Anne Mangen koos kolleegidega katse, milles uuris 72 õpilast vanuses 15–16 aastat. Üks rühm kasutas lugemiseks 15-tollise ekraaniga sülearvutit, teine rühm paberit ja loeti jutustavat ja selgitavat teksti. Arvutis olev tekst oli PDF-formaadis, et see oleks võimalikult sarnane paberilt loetava tekstiga. Pärast lugemist vastasid õpilased küsimustele, kasutades selleks arvutit. Tulemused näitasid, et digitaalset teksti lugenud õpilased said oluliselt madalamaid tulemusi lugemise mõistmise testis. Samas ei olnud erinevust eri tekstitüüpide lugemisel.

Anne Mangen, Gerard Olivier ja Jean-Luc Velay (2019) viisid läbi eksperimendi 50 üliõpilasega. Tudengid pidid lugema huvitavat 28-leheküljelist naljakat armastuslugu. Pooled uuritavatest lugesid raamatut, teised kasutasid lugemiseks lugerit. Pärast lugemist kontrolliti, kuidas üliõpilased mõistsid teksti ja mäletasid jutu sisu. Tulemustest selgus, et paberilt lugenud üliõpilased mõistsid märgatavalt paremini loo sisu, nad mäletasid rohkem detaile ja suutsid taastada tegevuse ajalist järgnevust.

Jenni Alisaari, Tiina Turunen, Anu Kajamies, Maria Korpela ja Tarja-Riitta Hurme (2018) uurisid 12-aastaste õpilaste tekstimõistmisoskust trükitud teksti ja digiteksti kasutamisel. Õpilastel lasti lugeda kaht selgitavat teksti, mis oli paigutatud ühele lehele, et tekst paberil ja arvutis oleks võimalikult sarnane. Katsealused said lugeda 10 minutit teksti ja siis pidid vastama küsimustele, kusjuures teksti ei tohtinud nad vastamisel kasutada. Uuringu tulemustest selgus, et teksti mõistmist ei mõjutanud see, kas teksti loeti raamatust või paberilt. Teksti mõistmist mõjutasid dekodeerimisoskus ja õpilase enesetaju lugejana: paremate oskuste ja kõrgema enesetajuga õpilased mõistsid teksti paremini.

Millega selliseid vastandlikke tulemusi seletada? Anne Mangeni töörühm kasutas uurimiseks pikka teksti, kuid Soome teadlased uurisid lühikese teksti mõistmist ja see võiski anda erinevad tulemused. Anne Mangeni töörühmade erinevaid tulemusi paberilt ja digivahendist lugemisel võib selgitada sellega, et PDF-i on ebamugavam lugeda ja tekstis navigeerimine pole nii lihtne kui paberil: edasi-tagasi kerimine ja akende vahetamine on ebamugavam kui lehte keerata. Samuti on pikka tervikteksti paberil hõlpsam haarata kui teksti arvutis. Kuna küsimustele vastati arvutis, siis paberilt oli lihtsam vastuseid leida, arvutiteksti puhul tuli vahetada aknaid. Samuti võib olla probleem tekstide valguskiirguses: valgust kiirgav arvutiekraan väsitab silmi.

Õppimine paberilt ja ekraanilt

Amanda J. Rockinson-Szapkiw, Jennifer Courduff, Kimberly Carter ja David Bennett (2013) uurisid, kas valida õppimiseks elektrooniline või paberraamat. Uuringus osales 538 tudengit, kes kasutasid õppimiseks tavalisi paber- ja e-õpikuid. Tulemustest selgus, et kognitiivsel õppimisel ei olnud erinevust – tudengite teadmised olid sarnased ega sõltunud vahendist. Afektiivne ja psühhomotoorne õppimine aga oli märgatavalt kõrgem neil, kes valisid e-õpiku – nad õppisid aktiivsemalt ja neile meeldis õppimine rohkem.

Elisabeth Norman ja Bjarte Furnes (2016) analüüsisid, missugune on metakognitsiooni ja õppimise suhe digivahendite ja paberi kasutamisel (Norman & Furnes, 2016), kuid ei leidnud, et paberi või digitaalse vahendi kasutamine põhjustab erinevusi metakognitsiooni ja õpitulemuste vahel. Samuti ei mõjuta teksti erinev formaat sisu mõistmist ega meeldejätmist (Porion, Aparicio, Megalakaki, & Robert, 2016).

Seega saab järeldada, et õppimiseks võib kasutada nii paber- kui ka digivahendeid, tulemusi see ei mõjuta. Samas on digivahendid sageli atraktiivsemad, mistõttu nende kasutamine tõstab õppimise aktiivsust ja õppimine on õppijale põnevam.

Kokkuvõtteks

Uuringute tulemused on vastuolulised, mistõttu ei saa öelda, et ühest või teisest vahendist on lugeda oluliselt parem. Eelkõige mõjutab tekstist arusaamist lugemisoskus ja inimese enesetaju lugejana, samas on oluline ka harjumus: kui ei olda harjunud digivahendeid kasutama, saadaksegi digivahendist lugemisel kehvemaid tulemusi.

Pikema teksti lugemisel eelistavad inimesed enamasti paberraamatuid, kuid e-raamatutel ja digitekstil on oma eelised. Digiteksti on lihtsam lugeda, kui on vaja tekstist otsida märksõnu või viiteid: raamatust õige koha leidmine võtab palju aega, kuid digitekstist saab sellise info kätte vaid paari hiireklikiga. Samuti on digivahendid mugavamad, kui korraga on vaja töötada mitme tekstiga.

Kui võrrelda PDF-i ja paberteksti kasutamist, siis paberteksti on mugavam kasutada küsimustele vastamisel, kuna inimene haarab paberil teksti tervikuna, paberile on lihtsam teha märkmeid ja sellel on lihtsam liikuda. Digivahenditest sobib pikema teksti lugemiseks kõige paremini luger, kuna lugerites kasutatakse e-tindi tehnoloogiat, mis ei värele ega ei väsita silmi. Samuti saab lugeris hõlpsalt muuta nii teksti suurust kui ka tausta valgustust. Ei ole vahet, kas loetakse paberilt või ekraanilt, oluline on, et loetakse.

Kasutatud allikad

- Afanasjev, V. (1. detsember 2011). E-raamatute mõjust kirjakultuurile. Sirp.
- Alisaari, J., Turunen, T., Kajamies, A., Korpela, M., & Hurme, T. R. (2018). Reading comprehension in digital and printed texts. L1 Educational Studies in Language and Literature, 18.
- Mangen, A., & Olivier, G. (2019). Comparing comprehension of a long text read in print book and on Kindle: Where in the text and when in the story? Frontiers in Psychology, 10, 38.
- Mangen, A., Walgermo, B. R., & Bronnick, K. (2013). Reading linear texts on paper versus computer screen: Effects on reading comprehension. International Journal of Educational Research(58), 61–68.
- Norman, E., & Furnes, B. (2016). The relationship between metacognitive experiences and learning: Is there a difference between digita and non-digital study media? Computers in Human Behavior(54), 301–309.
- Porion, A., Aparicio, X., Megalakaki, O., & Robert, A. (2016). The impact of paper-based versus computerized presentation on text comprehension and memorization. Coputers in Human Behaviour(54), 569–576.
- Rockinson-Szapkiw, A., Courduff, J., Carter, K., & Bennett, D. (2013). Electronic versus traditional print textbooks: A comparison study on the influence of university students’ learning. Computers & Education(63), 259–266.
- Siegenthaler, E., Wurtz, P., Bergamin, P., & Groner, R. (2011). Comparing reading processes on e-ink displays and print. Displays(32), 268–273.


MAURUSE AKADEEMIA KÜSITLUSE TULEMUSED

Eelmises uudiskirjas palusime Ideekalendri lugejatel vastata küsitlusele, mis aitaks meil korraldada uut koolitusformaati Mauruse Akadeemia.

Mauruse Akadeemia toimub plaani järgi 22. augustil kell 10–16 Tartus. Koolitajatena astuvad üles nii meie materjalide autorid, ideekalendri kaasautorid kui ka väliskülalised. Päeva esimeses osas toimuks kolm loengut, sellele järgneks lõuna ja pärastlõunal jätkaksime nelja töötoa, paneeldiskussiooni ja kokkuvõttega.

Terve päev toimub paralleelselt ka lisamaterjalide ideeturg, kuhu kõik osalevad õpetajad saavad tuua enda valmistatud töölehti, õppevahendeid, juhendmaterjale jms, mida teised külastajad saavad üles pildistada või mille põhjal ideid üles kirjutada.

Koolituspäeva maksumus on 22 eurot, sisaldades ka kohvipause ja lõunasööki.

Täname kõiki vastajaid ning avaldame küsitluse tulemused, milles on näha, et enim huvi pakkuv teema on tähelepanu, keskendumine ja tajuhäired. Küsitluse tulemuste järgi saame koolituspäeva muuta sisukaks ja põnevaks, et osalejad saaksid sellest maksimaalset kasu.

kysitluse-tulemused2

Ideekalendri 39. nädal. Kuidas lugeda ja mida lugemise juures tähele panna?

Head sõbrad!

Jaanuar on jõudnud poole peale ning meie funktsionaalse lugemise kuu jätkab teemakohaselt. Lugemine on ääretult lai mõiste, millest võiks rääkida ja kirjutada väga palju. Teemasid, mille üle arutleda ja mis puudutavad vähem või rohkem meid kõiki, jagub alates lugemisoskuse kujunemisest kuni süsteemsete tehnikateni välja. Suurim mure meie õpilaste seas aga on ilmselt vähene huvi lugemise vastu. Koolis peab raamatuid lugema, aga ei taha. Pärast keskkooli lõppu aga hakkavad senistel lugemishuvitutel tekkima peaaegu iseenesest raamatud riiulisse või öökapi peale. Lugemine on järsku mõnus, tore, arendav ja rahustav tegevus. Keegi ei sunni, ei kontrolli ega hinda lugeja arvamust õigeks või valeks.

Kuidas lugemine nauditavaks muuta ning mida sealjuures tähele panna, saab lugeda Oliver Ämariku ja Sander Pelisaare blogipostitusest. Need kaks üliõpilast on aktiivsed lugemise propageerijad ning loodavad oma raamatusoovituste, kirjanduse ja lugemise teemaliste postitustega populariseerida lugemist ning julgustada lehe jälgijaid avaldama oma arvamust ja mõtteid raamatute kohta, mida nad lugenud on.

Head lugemist!


 

Tähelepanu!

Kirjastus Maurus kavandab sel suvel esimest korda koolitusformaati Mauruse Akadeemia ning sellega seoses ootame teie tagasisidet, kuidas see päev osalejatele võimalikult huvitavaks muuta. Ootame kõiki lugejaid vastama küsitlusele ning andma oma panus selle päeva sisukaks muutmisele.

Küsimustikule saab vastata kuni 22. jaanuarini 2019.

Täida küsitlusvorm siin!


 

Kuidas lugeda ja mida lugemise juures tähele panna?

Artikkel on pärit blogist In Libris Libertas, milles üliõpilased Oliver Ämarik ja Sander Pelisaar lugemist propageerivad.

Esiteks tuleb muidugi selgeks mõelda, miks sa raamatu võtad ja lugema hakkad. Kui lugemise ajendiks on üksnes igavus ja ajaviide, siis ei ole ka erinevate tehnikate kasutamine lugemise käigus väga asjakohane. Järgnev postitus on eelkõige mõeldud abimaterjaliks lugejatele, kes harrastavad n-ö aktiivset lugemist ning kelle eesmärgiks on tekstist kaasa võtta uusi ideid ja teadmisi – kuidas neid mäletada ka pärast raamatu sulgemist?

Eelmisest lõigust saame kohe välja noppida esimese mõiste – aktiivne lugemine, mis see on? Aktiivse lugemise olemus avaldub eelkõige lugeja kaasatuses (inglise keeles on selle kohta hea sõna, „engagement“) ehk teisisõnu, kui hõivatud lugeja oma materjaliga on. Passiivne lugeja, kes loeb aastaga läbi terve raamatukogu, ei erine sugugi passiivsest lugejast, kes loeb aastas viis raamatut. Küll aga erineb neist mõlemast aktiivne lugeja – kvaliteedi ja kvantiteedi olelusvõitluses jääb peale kvaliteet. Lugemine, nagu ka kõik teised tegevused, vajab aega – aeg on investeering ning kindlasti pole lugeja jaoks aeg lõputu. Seega tasuks kindlasti mõelda, kuidas maksimeerida seda investeeringut, mille saame, kui korrutame lugemise ajaga.

Kohe alguses soovitan maha kriipsutada igasugused kiirlugemise tehnikad, mis on välja töötatud eelkõige kvantiteedi arendamiseks. Ostes või laenutades raamatu ning töötades selle läbi viisil, et loen iga lehekülje esimese ja viimase lõigu, tekib kohe küsimus, et milleks üldse. Kas lugeja loeb raamatut sellepärast, et saaks hiljem võidurõõmus vastu rinda taguda ning teada anda, et ta on selle läbi lugenud? Kui nii, siis ei teeni lugemine kindlasti oma eesmärki. Lugemise eesmärk võiks olla silla loomine teose autoriga ning tema poolt kujutatud tegelastega. Ma olen ise alati lugemist mõtestanud kui empaatiavõime arendamist ning üht parimat viisi, kuidas seda oskust eneses arendada. Seda eelkõige lugedes ilukirjanduslikke tekste. Loomulikult võib sama mõtet rakendada ka aimekirjanduslike teoste peal, kuid siis ei tasu ka kohkuda sellest, kui lugemine ja mõtlemine liigub metatasandile. Lugedes teost füüsikast, võib see tähendada, et lugeja proovib end samastada gravitatsioonivälja või kvarkidega. Mõtteharjutus seegi ning üldse mitte kergete killast.

Juba tekkiski meie arutellu sisse järgmine teema – mida lugeda ja kas kõiki tekste peaks lugema samamoodi, rakendades sarnaseid mudeleid? Viimasele küsimusele leidsime juba põgusalt vastuse, et erinevad žanrid võivad vajada ka erinevat lähenemist, mõeldes aktiivse lugemise peale. Küsimus, mida lugeda, on meil aga veel käsitlemata. Lihtne vastus on, et loe mida tahad. Esialgu väga lihtsakoelise vastuse taga on aga veidi peenem filosoofia. Mulle väga meeldib Naval Ravikanti vastus, kui temalt küsiti sama küsimust. Maailmas on palju inimesi, kes võivad sinu lugemisharjumusi mingisse kindlasse vakku suunata: kirjandusõpetaja, sõbrad, vanemad, minu poolest kasvõi Twitter. Naval Ravikant andis selleks puhuks aga väga elegantse vastuse: alguses võiksid sa lugemist võtta kui vaimset rämpstoitu. Sa tarbid kõike ega tee veel mingeid teadlikke valikuid. Mõne aja möödudes saad aga lugemisest ja lugemismaterjalist teadlikuks, samamoodi on sul „kõike proovides“ välja kujunenud oma eelistused. Alles pärast seda on võimalik tarbima hakata „tervislikke raamatuid“, mis sulle ka tõepoolest maitsevad ning rahuldavad maitsemeelt. Täpselt samamoodi on ka täiesti loogiline, et aja möödudes maitsemeel muutub – seetõttu ei tasu ka vägisi end sundida lugema raamatuid või žanreid, mis sulle kunagi meeldisid. Lõppude lõpuks on üks aktiivse lugemise eelduseks see, et teos, mida parajasti loed, on sulle meeltmööda ning sa näed vajadust ja tunned soovi seda lugeda. Mulle väga meeldib Wimbergi idee kirjandusest kui džunglist. See pulbitseb ja areneb, seal on läbipääsmatuid kohti, putukaid ja mülkaid. Aga seal on ka väga palju ilu ja maalilisust. Me ei peaks end kirjanduslikus mõttes piirama ainult tuulevaikse merega, meil on vaja ka raputust ning me peame ise suutma nende raputustega toime tulla ning valida endale ise teekonna.

Kohe vajab ka adresseerimist järgmine murekoht – kui ma olen teose lugemist juba alustanud, siis ma ei tohi seda pooleli jätta. See ei vasta tõele. See mitte ei võiks nii olla, vaid lausa peaks. Paljud asjad, mida inimesed tunnevad kohustuslikuna, rikuvad asja tegemise võlu ära. Lugemine võiks olla üks nendest vähestest asjadest, mille võlu ei kao ära. Selleks aga tuleb endal võimaldada seda võlu säilitada. Ära tunne, et sul on kohustus raamat lõpetada, kui saad poole peal aru, et see on igav ega paku sulle pinget. Nancy Pearl kasutab selleks näiteks n-ö viiekümne reeglit. Lase teosel endaga ja endal teosega tutvust teha ligikaudu 50 lehekülge ning otsusta pärast seda, kas raamat on väärt lõpuni lugemist või mitte. Tagajärg on mõlemal juhul positiivne – kui otsustad raamatuga jätkata, siis oli see suure tõenäosusega seda väärt, kui mitte, siis saad võtta käsile uue teose, mis võib osutuda parimaks asjaks, mida sa kunagi lugenud oled. Või kui mitte päris parimaks, siis vähemalt teoseks, mis korreleerus hetkel sinu elus toimuvaga ning andis palju häid mõtteid ning tekitas toredaid emotsioone.

Loomulikult on veel hulga asju, mis aitavad lugemist muuta efektiivsemaks ning lugejat veelgi enam kaasata. Enne teosega alustamist tasuks end kindlasti viia kurssi teose kontekstiga – eelkõige ajalis-ruumilis-kultuurilises mastaabis. Ehk teisisõnu, enne kui raamatu tõsiselt käsile võtad, katsu vastata kolmele küsimusele.

  • Mis ajal raamatu tegevus toimub?
  • Kus toimub tegevus geograafilises plaanis?
  • Milline on selle koha kultuuriline taust kirjeldatud ajahetkel?

Samuti tasub mõelda ka autori peale – miks ta pidas vajalikuks raamatu kirjutamise hetkel seda teost kirjutada. Võimalusel vii kokku autori motiiv teose sisuga. Mis võis mõjutada autorit sellist varjundit konkreetsele sündmustikule andma?

Samuti, millele juhtisin ka juba sissejuhatuses tähelepanu, mõtle sellele, miks sa seda raamatut loed. Kas see on puhas meelelahutus ja ajaviide või soovid saada mingeid kindlaid teadmisi, leida mingeid kindlaid emotsioone. Eesmärgi kindlaksmääramine muudab lugemise palju sihtotstarbelisemaks.

Niisamuti ei pääse me üle ega ümber märkmete tegemisest. Selleks on erinevaid võimalusi. Kes kritseldab lugemise käigus raamatu servale ning joonib olulisi kohti alla. Teistel on alati käepärast päevi näinud märkmik, mis sisaldab mõtteid ja väljavõtteid loetud teostest. Kolmandad kasutavad moodsaid lahendusi ning teevad täheldusi arvutisse, kus neid on lihtne organiseerida (nt Evernote). Need kõik on head lahendused ning igaüks peab leidma endale lihtsalt kõige sobivama.

Kui paar päeva või nädalat on möödunud ajast, mil sa viimase leheküljega ühele poole said, siis võta oma märkmed uuesti ette – loe need üle. Vii end hetkeks tagasi selle teose lainele, mõtle läbi, mis sa sellest raamatust said ja kas sul on sellest teosest endaga midagi kaasa võtta. Samuti võid kirja panna, mis olid sinu jaoks need kolm või viis peamist mõtet või ideed, mida autor sinu meelest edasi püüdis anda. Seejuures ära otsi mingeid õigeid vastuseid. Iga lugeja on erinev ning see tähendab, et igaüks meist tabab olukordi veidi teisiti. Pane kirja see, kuidas sina sellest aru saad.

 

 

Ideekalendri 38. nädal. Funktsionaalne lugemisoskus

Head sõbrad!

Kirjastus Maurus soovib kõikidele uutele ja vanadele sõpradele edukat alanud aastat ning palju õnnestumisi.

Selle aasta esimeses postituses teeme algust funktsionaalse lugemise kuuga. Teadagi on lugemisel ja lugemisel vaks vahet. Üks asi on tunda tähti ja nendest moodustunud sõnu ja lauseid lugeda, teine asi on nendest lausetest aru saada ning neid eesmärgipäraselt kasutada. Funktsionaalne lugemisoskus just seda tähendabki – oskust lugeda teksti, sellest aru saada ja võimekust selle abil ülesannet lahendada. Lugemine võib tunduda elementaarse oskusena, kuid eesmärgipärane lugemine, ülesannete lahendamine annab teksti mõistmisele hoopis teise, sügavama mõõtme.

Selle nädala postituses avab funktsionaalse lugemise teemat Keeni põhikooli õpetaja Pilve Kängsepp, kes on kirjutanud doktoritöö teemal „Küsimuste esitamine kui võimalus toetada õpilaste arusaamist loetust“.

Et funktsionaalset lugemisoskust varakult praktiseerida, oleme postitusse lisanud kaks harjutust Tuuli Koitjärve raamatust „Lahe lugeda, mõnus mõtelda“.

Head avastamist!


 

Funktsionaalne lugemisoskus

Teksti autor Pilve Kängsepp, Keeni põhikooli õpetaja

 

Funktsionaalse lugemise mõiste

Inimeste isiklike eesmärkide saavutamine, teadmiste avardamine ning osalemine ja tegutsemine ühiskonna liikmena põhineb suures osas suutlikkusel kasutada ja mõista kirjalikke tekste. Seda võimet nimetatakse funktsionaalseks lugemisoskuseks1. Infoühiskonnas luuakse suurem osa väärtusi innovatsiooni kaudu, see aga eeldab eeskujulikke infotöötlusoskusi, võimet uusi ideid levitada, pidevalt õppida ja ennast arendada. Mõistma peab ka elektroonilisi tekste. Kõik see põhineb funktsionaalsel keelepädevusel, mille üks komponent on funktsionaalne lugemisoskus.

Martin Ehala käsitleb lugemisoskust funktsionaalse keeleoskuse üldise võimekuse ühe komponendina. Funktsionaalsel keeleoskusel, sealhulgas lugemisoskusel on tehniline ja funktsionaalne mõõde. Lugemisoskuse tehniline mõõde avaldub tehnilise lugemisoskusena. Tehniline lugemisoskus peab olema omandatud algklassides. Lugemisoskuse funktsionaalne mõõde aga osutab võimele rakendada lugemisoskust eesmärkide saavutamiseks, kuid selleks on vaja loetust aru saada.2

Nõuded funktsionaalsele lugemisoskusele

Põhikooli valdkonnaraamatus „Eesti keel ja kirjandus“3 märgitakse, et kolmanda klassi lõpetaja töötab tekstiga õpetaja juhiste alusel, mõistab suulisi ja kirjalikke küsimusi ning vastab nendele. Kolmanda klassi lõpetajalt eeldatakse muu hulgas lihtsa plaani, tabeli, diagrammi ja kaardi mõistmist. Teise kooliastme alguseks peab õpilane olema omandanud sellise lugemisoskuse, mis võimaldab saada infot tekstist kätte, seda kriitiliselt läbi töötada, järeldusi teha ja uut teavet luua.3

Kuigi PISA testides olid Eesti õpilaste tulemused üldjuhul head ja tase lugemises oli võrreldes 2009. aastaga tõusnud 5%, siis ikkagi umbes 8,3% õpilastest ei ole saavutanud baastaset4. Õpilastel, kes baastasemini ei jõua, on raskusi tekstiosa tähenduse väljatoomise ning seoste leidmisega teksti ja tekstiväliste teadmiste vahel. Seega leidub õpilaste hulgas kindlasti neid, kellel on raskusi loetust arusaamisega ja kellele oleks seetõttu vaja arusaamisega lugemist õpetada.

Mis mõjutab funktsionaalset lugemisoskust?

Funktsionaalne lugemisoskus, mille üheks komponendiks on loetust arusaamine, on oskus, mille aluseks on keerulised psüühilised protsessid. Kuna informatsiooni vastuvõtmine ja töötlemine põhineb paljude psüühiliste protsesside aktiveerimisel, tuleks vaadelda ka informatsiooni vastuvõtmist ja töötlemist töömälus ning informatsiooni talletamist pikaajalises mälus. Arusaamisega lugemist käsitledes tuleb arvestada ka sellega kaasnevaid protsesse ja arusaamise tasandeid. Teksti mõistmine toimub sõnade, lausete ja tervikteksti tasandil. Eri tasanditel tekstist arusaamisega kaasnevad erinevad vaimsed toimingud. Sõnade mõistmine eeldab võimet seostada kokku loetud sõna tähendusega. Lausete mõistmiseks tuleb peale sõnade saada aru ka sõnadevahelistest seostest. Teksti või lõigu mõistmiseks on vaja võimet seostada lausetes kajastuvad mõtted nii, et lugejal aktiveeruksid nende laiemad tähendused ja vastavad kujutluspildid. Tähtis osa on arusaamisega lugemise meetoditel ja tegevusjuhenditel.

Õppetööd korraldades

Õppetööd korraldades peab õpetaja võtma arvesse tervet klassi, aga ka õpilaste rühmade vajadusi, lähtudes õpilaste eripärast. Selleks peavad olema õpetajal teadmised, kuidas toimub informatsiooni vastuvõtmine ja töötlemine mälus. Samuti on vaja mõista, missugused tegurid mõjutavad loetust arusaamist. Järelduste tegemiseks teksti põhjal on vaja luua seosed teksti ja taustteadmiste vahel. Järelduste tegemist toetavad küsimused. Õpilased, kellel pole lugemisega raskusi, esitavad endale lugemise ajal ise küsimusi. Aga ka õpilastele, kes teksti mõistmisega toime ei tule, tuleb õpetada tekstiga töötamise oskusi. Kõike lugemisoskusega seonduvat peetakse enamasti emakeeleõpetaja ülesandeks. Tegelikult peaks seda oskust õpetama kõikides ainetundides lähtuvalt aine metoodikast5.

Viidatud allikad

1. Paris, S. G., & Hamilton, E. E. (2009). The roots of reading comprehension instruction. In S.E Israel & G.G.Duffy (Eds.), Handbook of research on reading comprehension (pp. 3–31). NewYork: Routledge.

2. Ehala, M. (2010). Uus emakeeleõpetus. Funktsionaalse lugemisoskuse arendamine-videoloeng. Külastatud aadressil http://video.ut.ee/producer/2010/Martin_Ehala/10.03.2010_presio/ .

3. Kadakas, M. (toim.) (2015). Põhikooli valdkonnaraamat. Eesti keel ja kirjandus. Kättesaadav: http://vana.oppekava.ee/index.php/P%C3%B5hikooli_valdkonnaraamat_EESTI_KEEL_JA_KIRJANDUS

4. Pisa (2015). Eesti tulemused. Haridus- ja Teadusministeerium. https://www.hm.ee/sites/default/files/pisa_2015_final_veebivaatamiseks_0.pdf

5. Kängsepp, P. (2014). Küsimuste kasutamine kui võimalus toetada õpilaste arusaamist loetust. Tartu: Sotsiaal- ja Haridusteaduskond, Haridusteaduste Instituut, Tartu ülikool.


 

Harjutused funktsionaalse lugemisoskuse arendamiseks

Funktsionaalne lugemisoskus on äärmiselt oluline üldoskus, mille arendamisega tuleks alustada juba I kooliastmes. Sarjast “Hea tunni võti” on ilmunud kaks funktsionaalse lugemisoskuse arendamiseks mõeldud töölehtede ja lisamaterjalide kogumikku “Lahe lugeda, mõnus mõtelda”. Kogumike autor on Tuuli Koitjärv ja need on mõeldud I ja II kooliastmele.

unnamed (1)

unnamed (2)

Ideekalendri 37. nädal. Sotsiaalsed oskused loomariigis

Head sõbrad!

Kalendriaastaga koos hakkab läbi saama ka Mauruse Ideekalendri esimene ja väga edukas aasta. Oleme artiklite, videoklippide ja teemakohaste töölehtede abil käsitlenud väga erinevaid teemasid – eesmärkide püstitamisest ja kritseldamisest loovkirjutamise ja liikumisharjumusteni välja. Kõik 37 uudiskirja koos videoblogide ja 103 töölehega on saanud teoks tänu teie toetusele ja tagasisidele.

Aasta viimases postituses teeme juttu armastatud zoosemiootiku, etoloogi, paleontoloogi ja mütoloogi Aleksei Turovskiga. Räägime sotsiaalsetest oskustest ja hoolimisest loomariigis. Sellest, kuidas kujunevad suhted, kuidas luuakse ja antakse edasi geneetilist pärandit. Jõuludeks soovib Aleksei Turovski, et me õpiksime üksteist ja ümbritsevat usaldama. Kui valitseks üleüldine usaldus, oleks suur osa maailma probleemidest lahendatud.

Tänases videoblogis räägib Tartu Karlova kooli klassiõpetaja Killu Teras väärtustest, empaatiast ja südamega vaatamise oskusest.

Imelist jõuluaega, rõõmsat aastalõppu ja kohtumiseni juba 8. jaanuaril!

Teie Maurus


SOTSIAALSED OSKUSED LOOMARIIGIS

Aleksei Turovskiga ajas juttu Britta Roosileht

Meie planeedi biosfääris elavate loomade hulgas pole ükski loom üksi. Üksi on ehk loomast tehtud topis, kuid ka see on kaheldav, sest kui koid on ennast topise sisse söönud, on ka topis koosluses. Koosluses elamine nõuab aga suhete ülesehitamist. Suhted peavad olema stabiilsed, kindlad ja võimalikult optimeeritult paika pandud.

Kuidas neid suhteid siis ehitatakse?

Eelkõige otsitakse, saadakse, analüüsitakse, uuritakse ja kasutatakse muljeid. Vajadus muljete järele on kõige olulisem neist vajadustest, mis käivitavad ja reguleerivad käitumist, kui loom sünnib, ning viimane, millega ta sureb. Muljeid kogub juba embrüo emaüsas ja muna sees alles formeeruv linnu-, krokodilli-, mao- või kalapoeg. Muljeid kogutakse kogu elu jooksul pidevalt, et ennast kaitsta, söönuks saada, leida sotsiaalseid partnereid, paljuneda, järglaste eest hoolitseda ja neid õpetada. Oma lapsi peavad õpetama kõik püsisoojased loomaliigid – kõrgemad selgroogsed, linnud ja imetajad. Kui me oma lapsi pidevalt ja aktiivselt ei õpeta, ei jää nad ellu ega saada neid ka edu.

Iga loom õpib. Ma ei anna pead amööbi eest, aga olen täiesti veendunud, et ka tema sensibiliseerub ja õpib vältima mingisuguseid märgilisi signaale keskkonnas, et mitte ära küpseda või mitte soolašokki saada. Kahtlemata õpivad ka kõik putukad ja ämblikud.

Minapilt

Kognitiivsed etoloogid tegid hiljuti kindlaks, et šimpansid, elevandid, harakad, delfiinid ja veel mõned loomad (uuriti rohkem kui kaheksat liiki), tunnevad ennast lõpuks peeglist ära. Oletused olid juba ammu, jätkuvalt on palju küsimärke, kuid korralike eksperimentide tulemusena ei ole selles enam mingit kahtlust. Minapildi, mille poolest teised loomad inimesest erinevad, erinevusi on viimase 60–70 aasta jooksul jäänud aina vähemaks. Minapilt on ilmselt kõigil olemas.

Kommunikatsioon ja keel

Sellist kontseptuaalset mõtlemist, nagu on inimesel, me loomadel siiski veel ei tea, aga anname endale aru, et tegelikult teame üldse väga vähe teiste liikide kommunikatsioonisüsteemidest ja just märgisüsteemi kasutamisest suhtlemisprotsessides. Märkide tähendused on kõrgemate loomade kogu kommunikatsiooni aluseks. Meie mõtleme sõnade abil, mis on kõige kõrgema tasandi märgid ehk sümbolid ja iga sümboli tähendus on kokkuleppeline. Muidugi on olemas ka sellised sõnad, mis on tegelikult imitatsioonid. Kukk ütleb kikerikii, või vene keeles kukerikuu, või ütleb ta seda, nagu on öelnud paar tuhat aastat – kukeleegu. Täiesti omaette sõna. Inglise keeles lausa cock-a-doodle-dee. Natuke sarnasust neil sõnadel on, aga kindlasti on need tähenduse ja kindla vormiga imitatsioonid. Loomadel on samuti dialektid, nende kommunikatsioonisüsteemid kujunevad välja suhtlemise käigus.

Zoosemiootika on alles lapsekingades. On teada, et Winnipegi piirkonnas Kanadas aastasadu elavad hundid suudavad saata 300 eri sõnumit ainult erineval toonil kõlava ulgumisega, aga selle juurde käib ka niutsumine, urisemine ja haukumine. Ka koera haukumine pärineb hundist, kuid 25 000 aastaga on kodukoeraks saanud üle mõistuse valju haukumisega isendid. Päris hundid, kes elavad looduses ja sellist haukumist kuulevad, ruttavad seda sigadust lõpetama. Me ei peaks toitma müüti, et hundid tapavad koeri sellepärast, et viimased on eriti maitsvad. Tapetakse sellepärast, et koerad ajavad oma käitumisega hundid absoluutselt hulluks, hirmutavad kilomeetrite raadiuses kõik saakloomad ära ja teevad elu ning helide interneti täiesti ebausaldusväärseks.

Turvalisus

Rääkides loomade võimetest, käitumise nüanssidest ja omadustest, millele on rajatud õppimine ja õpetamine, jõuame hoolimise avaldumiseni kõige otsemat teed. Loomadel on olemas kõik peamised emotsioonid, mis meilgi, pärisinimese liigi esindajatel: hirm, rahulolu, vaimustus, raev ja heaolu ehk mõnulemisega seotud emotsioonid. Vabalt elava looma elus on eriti tähtis leida mingisugunegi stabiilsus ressursside kasutamisel. Kindlasti on sellega seotud looma kodu, mille otsingud võivad võtta aastaid. Näiteks on tiigril ja leopardil natuke lihtsam – nad orienteeruvad isaste isendite kindlalt märgistatud piiridega territooriumide järgi ja loovad selle põhjal oma märgistatud ja markeeritud territooriumid. Selles märgistatud piiride võrgustikus otsivad nad ala, mis on päris kaugel teiste poolt märgistatud alade piiridest. Kui ema on peenikese perega metsas, on tema territoorium üsna väike, aga ta õpetab oma lapsi kaua ja vajab selleks suurt ala. Muide, tüdrukuid õpetatakse 1,5–2 aasta võrra kauem, kuna tüdrukud peavad parema väljaõppe saama.

Pedagoogika

Loomulikult tuleb lapsi kaitsta ja selleks on vaja sotsiaalsed oskused konflikte ennetavalt selgeks õppida. Loomariigis on range reegel – mommy means business. Emakaru, -tiiger, -leopard jpt näitavad, kuidas panna paika isaseid ja teisi emaseid. Iial ära jända emastega, sest see lõpeb varem või hiljem, aga alati halvasti. Imetajate klassis õpetavad üldiselt emased oma lapsi ja hoolitsevad nende eest. Isahunt toob toidu maos või lõugade vahel oma prouale, mitte lastele. Ka õppevahendid, näiteks kahekorra keeratud lõugadega poolelusa roti, kes ei saa hammustada, toob ta proua kätte.

Imetajate väikesed lapsed söövad emapiima. Orangutani laps saab emapiima kaheksanda eluaastani, loomulikult sööb ta muid asju ka, aga emal peab lapse jaoks olema sünteesitud, optimaalne ja kõige parem toit. See tähendab, et ema peab oskama toita ükskõik millistes tingimustes.

Isased õpetajad, kes teevad lastega absoluutselt kõike vajalikku (kaitsevad, hooldavad, kammivad, hoolitsevad puhtuse eest, toidavad ja õpetavad), on ainult meie seltsi liikidel – primaatidel. Kasvatus ja pedagoogika nõuavad, et isased õpiksid väga palju eluliselt tarku asju ja kasutama eelkõige oma instinkte ehk kaasasündinud programmvarustust.

Kuidas sa õpetad kedagi, kellest sa ei hooli? Kuidas sa õpid, kui sa ei hooli teistest õpilastest? Hoolimine on üksteisega arvestamine väga mitmekesisel moel. Loomulikult õpivad loomad mängides ja iga mäng on õppeprotsess. Mängud on eluliselt tähtsate võtete, käitumisvormide sooritamine ilma, et see lõpeks konkreetse sündmusega. Mäng peab kokkuvõttes jõudma mingile tulemusele, mis on tinglik ja kokku lepitud (inimese puhul sõnaliselt-keeleliselt kokku lepitud).

Käitumisvormide väljakujunemine on noorte loomade pärusmaa. Kvalitatiivselt uusi asju õpivad kindlasti ka linnud, natuke ka noored roomajad, kalad ja krokodillid. Nende vanemad ei näita lastele, kuidas tuleb mingis konkreetses olukorras käituda ega keela lapsi üheski olukorras. Lapsed õpivad eranditult katse-eksitusmeetodil. Paljudel liikidel, kaladel ja roomajatel, ka putukatel ja ämblikel on see meetod laiendatud selle poolest, et vanemad on õppeolukorras laste juures. Laps teeb vigu ja suur emake loodus kasutab lihtsat metoodikat – esimese tõsise vea peale lüüakse õpilane laiaks. Kas niimoodi saab õppida? Ja kuidas veel, kui sul on selline ülitähtis omadus nagu empaatia – kaasatajumise võime! Krokodill Peeter ei vaadanud tema peale langenud varju tõttu üles, aga pea kohal tiirutas Antigone kurg. Krokodill peab ohu korral kohe vette sukelduma, aga Peeter vaatas hoopis konna, matsutas suud ja unustas, et tuleb vaadata, mida need pikad ja ohtlikud varjud tähendavad. Proua Krokodilliine näeb seda kõike ja käratab kurele sellise sõna, et see peatub järgmisena mitte lähemal kui Pakistanis. Aktiivne pedagoogika on absoluutselt ja vältimatult ellujäämise aluseks.

Hoolivuse ja teineteise hoidmise parimaks ja ilmekaimaks näiteks on minu meelest aarad. Paar on koos igas mõttes, ka füüsilises. Istudes on nad teineteisest sentimeetri kaugusel ja lendavad nii, et hoosulgede tipud on paari sentimeetri kaugusel teineteise omadest ning jätkavad samamoodi 50 aastat ja kauemgi. Aarade lapsed on vanematega koos seni, kuni loovad oma pered ja ka siis hoiavad nad oma vanematega ühendust. Näiteks igas sini-kollase aara parves on näha, kes on papa-mamma. Lapsed – suured ja tugevad linnud – kiirustavad ees minema, aga neil on võimas hääl ning nad suudavad suhelda suurte vahemaade tagant. Siis tullakse jälle kokku. Milline vaatepilt, milline hoolimine! Kui üks paariline sureb, siis ei anna lesk laipa ära, vaid püüab teda erilise, paljanditelt ja libedakallastelt kogutud saviga ravida. Linnud kasutavad sellist savi mürgiste marjade ja seemnete söömise järel vastumürgina. Aara topib savi kaasa laibale suhu ja toob oma nokaga talle vett lisaks. Üldiselt linnud väga palju jooma ei pea, aga kui on paha olla, aitab vesi alati, just mürgistuste puhul. Aara lesk üritabki nende võtetega oma kaasat ellu äratada.

Armastus ja hoolimine

Võtame filosoofilised kategooriaid – näiteks Immanuel Kanti antinoomiad või Hegeli ja Herderi filosoofilised põhimõttelised alused – ja näeme, et on kaks kategooriat, mida ühemõtteliselt defineerida ei ole võimalik. Need on vabadus ja armastus. Vabadust on kergem defineerida kui armastust. Vähemalt kirjeldades vabaduse olukordi – vabadus millestki või millegi jaoks. Mittevabaduse märkide suhtes on inimene ülitundlik. Ta tuleb loomaaeda ja näeb lukke, trelle, võrke, kinniseid uksi, klaastakistusi ja loomi nende taga ning teeb järelduse, et kuna vaesed loomad kõnnivad seal edasi-tagasi, siis on nad ahastuses ja igatsevad vabadusse. See on inimesele kui loovale loomale väga omane – ta loob seletusi ja müüte, sest teisiti ta elada ei saa. Loom aga hoiab sellise liikumisega ennast lihtsalt vormis, samal ajal kui inimene läheb jõusaali ja maksab oma vormisoleku eest. Loomadel on kõik väga lihtne, inimene nõuab aga seletusi.

Hoolivuse ja armastusega on sama lugu. Inimene on väga kiire ja usin analoogiate otsija, väljamõtleja ja looja ning üldiselt ei anna ta endale aru, et analoogiad ei tõesta mitte midagi. Tõestuseks on vaja homoloogilisi nähtusi, mis on geneetilist päritolu ja põlvnemise poolest sarnased. Nii et kas loomadel on armastus? Ma olen kindel, et on. Ja hoolivus? Loomulikult! Omi ei anta välja ja omade eest hoolitsetakse, sest muidu ei teki geenidel isegi võimalust saada surematuks – aga geenid tahavad olla surematud.

Kõik loomad on edukad siis, kui nad kasvatavad oma lapsi aktiivselt, keelates asju, mida ei tohi ette võtta või teha, ja provotseerivad neid eksima. See on mäng kõige hiilgavamas mõistes. Eelpool rääkisime poolelusast rotist, kelle isahunt proua kätte õppevahendiks tõi. Ema loob olukorra, kus hundikutsikas läheneb veel elusale närilisele. Õppimise käigus tehakse kõik selliselt, et ema saaks last keelata-õpetada nii, et ühest korrast jääks eluks ajaks meelde – suuga närilisi puutuda ei tohi! Poolelus näriline hammustab koonu piirkonda, kus on kõige suurem ja kiirem vereringlus, ja võib nakatada mõne surmava haigusega. Lapsi provotseeritakse tegema midagi niisugust, mida teha ei tohi, ja siis saab neid keelata nii, et nad saavad kohe antud olukorrast aru. Selline keelamine on kõige võimsam pedagoogiline motivaator üldse. Loomake satub vaimustusse, et nii ei tohi, ja uurib edasi, et kuidas siis tohib. Ema näitabki ning seda tundi kordama ei pea.

Koostööst usalduseni

Side õpilase ja õpetaja vahele jääb eluks ajaks. Me alustasime mängust kui kõige tähtsamast pedagoogilisest olukorrast. Kui sa oled suur kiskja ja mängid jahipidamist, jääb mäng mänguks siis, kui sa ei tapa oma mängukaaslasi. Tappa ehk siis olukord lõpuni viia on oluliselt lihtsam. Näiteks hüäänil, kelle lõuad suudavad jahvatada igasuguseid luid, tuleb õppida küttima nii, et tema õppekaaslasteks on õed ja vennad ning õpetaja on vana-vana-vaarema, matriarh. Nad jäävad kogu eluks oma perega seotuks.

Inimest huvitab kõige rohkem inimene, ükskõik, mida ta siis parasjagu uurib. Loomulikult huvitavad inimest inimese sotsiaalsuse tüüpi nähtused.

Loomariigis on kolme tüüpi sotsiaalsust: korallide koloonia (nad on interaktsioonis, vahetavad informatsiooni, tegutsevad väga sünkroniseeritult, sessiivsed loomad), sipelgad (väga keeruline organism, võtab otsuseid vastu ja liigub vabalt, aga ei suuda iial omaette üksinda elada), superorganismid, väga autonoomsete organitega, pereorganismid (termiidid, ühiskondlikud mesilased ja kõrgemad herilaslased, kes teevad paberist pesad). Kas neil on armastus? Seda on raske väita, sest meil pole ühemõttelist ja loomariigi kohta käivat universaalset definitsiooni selle kohta. Inimeste tüübi sotsiaalsust näeme lindudel, krokodillidel (teevad koostööd, puhkavad koos), maolistel, rästiklastel, imetajatel. Sotsiaalsuse erinevaid tüüpe ja vorme on väga palju, aga nad on siiski kõik inimese sotsiaalsusega mingil määral võrreldavad. Võrdluse tähtsaimaks aluseks, isegi instrumendiks on asjaolu, kas antud liigi esindajad teevad koostööd, võttes vastu elu väljakutseid. Kas nad teevad koostööd, jaotades erinevaid funktsioone omavahel vastavalt võimetele ja oskustele ning sünkroniseerides oma tegevust? Ilves on üksildane kiskja ja läheb jahile üksinda. Toitumine on aga kiskjatele kõige ohtlikum ettevõtmine, seotud kõige suuremate väljakutsetega ja me määrame nende sotsiaalsuse just selle järgi, kas nad teevad jahipidamisel koostööd.

Lepiskloomadel on sotsiaalsuse oluliseks määrajaks turvalisus ja ehedaimaks näiteks on mäletsejad. Nad söövad 24/7 maailma vaeseimat toitu – muru. Seda on palju vaja, kuna mäletsejate seedekulgla on suur ja keeruline ning toitu on kogu aeg vaja leida, saada ja töödelda. Piisava toidu leidmiseks on vaja liikuda ja selle käigus on mäletsejad kiskjatele eriti hästi eksponeeritud. Turvalisuse tagamiseks tuleb luua olukord, kus kari saab näiteks pulli käitumisest kindlustunde ja tuge.

Sotsiaalsus, kuidas me seda ka ei määraks, on rajatud koostöövormidele. Kuid ei saa unustada ka tolerantsust ja usaldust. Ilves näiteks on ülitolerantne ja tahab teiste ilvestega suhelda. Iga noor ilveseisa on alati teretulnud iga emailvese poolt, kellel on peenike pere pesas. Noor isailves jäetakse lapsi hoidma ja ema läheb jahile, aga ema lõhnad on hõõrumise teel pandud selle noorhärra peale ja laste jaoks lõhnab ta peaaegu nagu emme ehk turvaliselt. Noor isailves ei lase pisikestel laiali roomata ega piiksatada. See on absoluutne usaldus. Usaldus on kõige tähtsam sotsiaalne oskus.

Kui mu käest küsiks jõuluvana või suur jumal, mida ma tahaksin, siis ma soovin, et kõik inimesed usaldaksid üksteist ja kõik inimesed oleksid usaldusväärsed. Muud ma ei paluks.


 

Tartu Karlova Kooli klassiõpetaja Killu Teras räägib südameülesannetest.

Ideekalendri 36. nädal. Eesti hariduse olevik ja tulevik. Mõtteid 11. väärtuskasvatuse konverentsilt

Head sõbrad!

Advendiaeg on jõudnud poole peale ning Ideekalendris on taas aeg mõtiskleda pisut sügavamatel ja silmale nähtamatutel teemadel. Sotsiaalsete oskuste kõrval on oluline osa ka väärtustel ja väärtuskasvatusel. See on miski, mida tuleb õpetada juba varases lapsepõlves ning kanda edasi haridusse. Küll aga ei tähenda väärtuskasvatus väärtuste pealesurumist või sunniviisilist õpetamist, vaid õppijal peab jääma õigus oma arvamusele ning võimalus kogemustes ise kaasa lüüa. Et õpilased saaksid ka koolis osa väärtuskasvatusest, neis kasvaks õpihimu ning nad tunneksid end sealses keskkonnas hästi, on vaja luua väärtuspõhine kommunikatsioonivõrgustik kooli, õpetajate, õpilaste ja lapsevanemate vahel.

Tartu Ülikooli Eetikakeskus korraldas möödunud nädalal 11. väärtuskasvatuse konverentsi, kus arutleti Eesti hariduse olukorda praegu ja hinnati tulevikuväljavaateid. Mauruse digitoimetaja Marili Pärtel käis uurimas, mida uut ja põnevat konverentsil räägiti, mis suunas haridus liikuda võiks ning kas ka Maurus kui õppematerjalide kirjastus saaks lisaks headele materjalidele anda panuse ka õpetajate toetamiseks.

Head lugemist ja kaasamõtlemist!


 

Eesti hariduse olevik ja tulevik. Mõtteid 11. väärtuskasvatuse konverentsilt

Teksti autor Marili Pärtel

6.–7. detsembril toimus Eesti Rahva Muuseumis Tartu Ülikooli eetikakeskuse 11. väärtuskasvatuse konverents „Eesti 2035: väärtuspõhine vaade haridusele“. TÜ kutsel olid kohal nii ülikoolide haridusspetsialistid kui ka väärtuskasvatusega teadlikult tegelevate koolide ja lasteaedade esindajad, et üheskoos arutada suundi, kuhu Eesti haridus peaks järgnevate aastakümnete jooksul liikuma. Esimene konverentsipäev oli pühendatud hetkeolukorra väljaselgitamisele ning teine tulevikuhariduse võimalikele suundadele. Teisel päeval oli lisaks ettekannetele võimalik osaleda ka kuues erinevas töötoas, mille viisid läbi hariduspraktikud nii koolidest kui ka vabakonnast.

Konverentsi ettekannete videosalvestused on kättesaadavad Eetikaveebis (https://www.eetika.ee/et/arendus/programm/ettekanded), kindlasti soovitame tutvuda ka konverentsi programmiga (https://www.eetika.ee/sites/default/files/www_ut/2018_vk11_programm_5detsember2018.pdf).

Maurusel oli rõõm saada osa konverentsi esimesest päevast. Olukord koolis huvitab meidki väga ning ettekanded tekitasid nii ideid, inspiratsiooni kui ka pisut muremõtteid.

Iga õpetaja on väärtuskasvataja!

Eetikakeskuse juhataja ja TÜ professor Margit Sutrop rõhutas oma avasõnades, et väärtuskasvatus on miski, mis toimub koolis igal juhul, ka siis, kui õpetajad seda ei teadvusta. Arvestada tuleb sedagi, et õpilased juhinduvad ennekõike täiskasvanute käitumisest, mitte niivõrd sõnadest. Seega algab väärtuskasvatus õpetaja enda väärtuste teadvustamisest, sest just need peegelduvad tema tegudes.

Professor Sutrop viitas oma avasõnades ka Austraalia Ülikooli ja Nevada Ülikooli sel sügisel avaldatud uuringule1, mis näitab tugevat seost õpilase õppeedukuse ja tema kodus leiduvate raamatute hulga vahel. Keskmises Eesti kodus on 218 raamatut, mis on palju rohkem kui näiteks keskmises Suurbritannia (143) või USA kodus (114). Selgub ka, et raamatute hulk kujundab õppimisharjumusi, mis lisaks õppeedukusele mõjuvad inimese hakkamasaamist kogu ülejäänud elu. Selles osas on olukord Eestis lausa suurepärane – meil on igal juhul learned society ehk õpihimuline ühiskond!

Suhted, suhted, suhted!

Samal ajal on probleemiks vähene koolirõõm ja seda nii õpilaste kui ka õpetajate hulgas. Katrin Aava Tallinna Ülikoolist käsitles ettekandes „Võimestav kommunikatsioon õpetajate koostöö ja enesetõhususe toetamiseks“ seda, millest tuleneb õpetaja motiveeritus ja heaolu ning kuidas seda oleks võimalik parandada. TALISe uuring näitab, et Eesti õpetajal on vähene enesetõhusus, lisaks ka professionaalse koostöö, austuse ja tunnustuse puudus. Selles olukorras ei ole ime, et paljud õpetajad ei pea koolis kuigi pikalt vastu, kuigi on alguses väga entusiastlikud. Põhjus peitub selles, et ühel inimesel on väga raske maailma muuta, meid kõiki mõjutab keskkond ning kui see ei ole positiivne ja üksteist võimestav, põlevad läbi ka kõige tugevamad ja targemad.

Oluline on mõista, et olukorra muutmiseks ei piisa ainult teadmistest. Õpetajad on enamasti teadlikud nüüdisaegse õpikäsitluse olemusest, üldpädevustest, sotsiaalsete oskuste arendamise olulisusest jne, kuid see ei tähenda, et nad seda praktiseeriksid. Rakendamise toetamiseks on tarvis tegeleda sotsiaalsete, kultuuriliste, keskkondlike ja struktuuriliste takistustega: indiviidid ja kogukonnad peavad olema tähenduslikult kaasatud sekkumistesse ja võimestatud muutuste elluviimiseks (Blue, Shove, Carmona, & Kelly, 2016, viidatud ettekandes).

Katrin Aava ja Pille Slabina on uurinud erinevate koolide kollektiive ja leidnud, et õpetajaskonnad jagunevad kolmeks.

  1. Koostöö diskursus – õpetajad tunnevad end hästi ja üksmeelse seltskonnana, on uhked oma kooli kollektiivi üle, räägivad hea meelega, mida nende koolis ette võetakse, teavad kooli eesmärki, iga õpetaja tunneb, et teda tunnustatakse süsteemselt.
  2. Konkurentsi diskursus – õpetajad on motiveeritud, kuid see tuleneb peamiselt omavahelisest konkurentsist ja/või konkurentsist teiste koolidega; oma tööst ei taheta liiga avalikult rääkida, materjale jagada jne, tuntakse, et juhtkond sunnib koostööd tegema, see on lisatöö.
  3. Võimestamata õpetaja diskursus – õpetajal puudub info selle kohta, mida teised teevad, kas koolis tehakse koostööd, tunnivaatlus on karistus- või kontrollimehhanism, tunnustus puudub.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõige olulisem on süstemaatiline omavaheline suhtlus, kogemuste ja parimate praktikate pidev jagamine. Samuti on oluline tunnustada igaüht tema pingutuste eest ja pakkuda paindlikku õpiteed igale õpetajale. Kui kuidagi on võimalik vähendada bürokraatlikke tööülesandeid, siis tekib kohe rohkem aega n-ö päris tööks, st tõeliseks koostööks.

Õppija ja õpetaja praegu ning tulevikus

Tartu Ülikooli professor Margus Pedaste ja Tallinna Ülikooli professor Katrin Poom-Valickis pidasid põhjaliku ettekande Eesti kooli olukorrast ja võimalikest lahendustest. Statistika näitab, et lähitulevikus ootavad Eesti kooli ees suured raskused – asendusvajadus on väga suur ja selleks, et tühjad õpetajakohad saaksid täidetud, peaks 100% ühe aasta gümnaasiumilõpetajatest astuma õpetajakoolitusse, selle lõpetama ja ka erialasele tööle asuma. Loomulikult ei ole selline lahendus realistlik, kuid näitlikustab probleemi suurust.

Olukorda raskendab veelgi asjaolu, et ka olemasolevate õpetajate enesetõhusus ja väärtustatuse tunne on väga madal ning suur osa praegu koolis töötavatest õpetajatest ei ole kindlad, kas nad ka kolme aasta pärast õpetajad on. Selle üheks põhjuseks on erinevused õpetajate uskumuste ja oskuste vahel. Soovitakse küll liikuda aina enam õppijakesksuse suunas, kuid õpetamistegevused jäävad siiski traditsiooniliseks, sest seda võimaldavad olemasolev koolitus ja oskused. Samuti soovivad lapsevanemad ja kooli juhtkond näha tulemusi, mida saavutatakse traditsiooniliste vahenditega. Sellega kaasneb rahulolematus olukorraga, sest eesmärkide saavutamiseks vajalikud tööriistad puuduvad ning nende omandamiseks napib aega ja võimalusi.

Paraku näitab statistika, et kuigi probleeme on omajagu, ei ole Eestis suunatud haridusse piisavalt rahalisi vahendeid, mis aitaks olukorda parandada. Finantsolukorra parandamine võimaldaks lisaks palganumbri tõstmisele normaliseerida tööaega, tekitada võimalus paarisõpetamiseks, kaasata piisavalt tugispetsialiste, ennast täiendada jne. Näiteks Lätis on probleemid üsna sarnased, kuid riiklik rahastus on olnud võrreldes muude kulutustega oluliselt suurem. Eestis seevastu tõusevad kõik muud riiklikud kulud jätkuvalt oluliselt kiiremini kui hariduskulud. Seega on väga oluline roll ka riiklikult hariduspoliitikal.

Teadlased omalt poolt näevadki olulise lahendusena õpetajate enesetäiendamisvõimaluste parandamist. Õpetaja peab olema õppiv professionaal. Kui inimene ei õpi, siis ta jääb rumalaks või vanaks, ning mida aeg edasi, seda raskem on sel juhul üldse ühiskonnas hakkama saada, sest tulevikutöögi on suure tõenäosusega ennekõike õppimine. Õppimine on aga paraku kallis, sest võtab väga palju aega. Pedaste ja Poom-Valickis pakkusid välja lahenduse, kus õpilased veedavad õpetajatega neli päeva nädalas ning viies päev on mõeldud õpilastele iseseisvaks tööks ja õpetajatele enesetäienduseks, kogemuste jagamiseks kolleegidega, planeerimiseks ja koostööks.

Ja edasi …

Järgnevad ettekanded keskendusid lahenduste leidmisele. Neid otsiti digivõimalustest; uuriti, missugune on heaolu loov kool ning kuidas haridus saab õnnelikuks teha; arutleti paindlike õpiteede võimalikkuse üle. Lisaks toimusid töötoad üldpädevustest, ennastjuhtivast õppijast, kogukonnapraktikast, huvitegevuse ja õppetöö lõimimisest, lapse arengu toetamisest ning külalisõpetajate kutsumisest tundidesse. Soovitame kindlasti ettekannetest video vahendusel osa saada, samuti tutvuda teiste TÜ Eetikakeskuse tugimaterjalidega õpetajatele. Kõik need on leitavad Eetikaveebist: https://www.eetika.ee/et/vaartusarendus/opetajale.

Meie Mauruses püüame ka omalt poolt aidata, andes välja kvaliteetseid ja inspireerivaid õppematerjale ning pakkudes õpetajatele aina rohkem tuge nende kasutamisel. Ehk saab ka õppematerjalide kirjastus aidata õpetajate koormust vähendada, et õpetajad saaks aina rohkem tegeleda koostöö ja õppimisega, olla enesekindlamad ja õnnelikumad. Just siis paraneb kogu õpetajaskonna tervis ja kasvab õpetajate kollektiivne tõhusus, mis omakorda parandab õpetajaameti mainet ja toob rohkem noori õpetajaid koolidesse. Ja loomulikult kandub õpetajate rahulolu ja motiveeritus edasi ka õpilastele!

Kui Teil tekkis mõtteid, kuidas kirjastus saaks õpetajaid rohkem aidata ja/või mida võiksime veel ühiselt ette võtta, siis Maurusesse on kõik ideed väga oodatud. Võite kirjutada aadressil marili@kirjastusmaurus.ee või otsida oma ideega sobiva valdkonna spetsialisti kontakte Mauruse kodulehelt.

1 https://www.theguardian.com/books/2018/oct/12/the-more-books-in-a-house-the-brighter-your-childs-future-study-finds?CMP=fb_gu

Ideekalendri 35. nädal. Kuidas kasvatada hoolivust ja kinkida taevatähti

Head sõbrad!

Kätte on jõudnud aasta kõige kaunim aeg. Jõuluajal märgatakse rohkem abivajajaid, tuntakse rõõmu lähedastega koosolemisest ning nauditakse lumist ilma kas kelgumäel või aknal kuuma glögi juues. Silma panevad särama ka erilised ja läbimõeldud kingitused, mis on armastusega tehtud. Just isetehtud kingitustest kiirgab kõige rohkem hoolivust ja meelespidamist, sest lisaks heale energiale on kinkija sinna sisse pannud ka tükikese südamesoojust.

Ideekalendri detsembrikuu teema on „Sotsiaalsed oskused: hoolimine ja tänulikkus“. Jõulud on parim aeg olla tänulik kõige eest, millega meid on õnnistatud, ning märgata ja hoolida tingimusteta. Selle nädala postituses mõtisklebki Viljandi Kunstikooli direktor Kadri Kallast, kuidas näidata hoolivust ning kuidas väikeste kingituste abil lähedase või sõbra meel tänutundest pakatama panna.

Tänases videoblogis teeme tagasivaate eelmise kuu tubase liikumise teemale. Vinni lasteaia Tõrukese mudilased õpivad metsloomi tundma ja teevad seda rõõmsalt läbi liikumise.

Head lugemist ja rahulikku advendiaega!


 

Kuidas kasvatada hoolivust ja kinkida taevatähti

Kadri Kallast, Viljandi Kunstikooli direktor

Kümmekond aastat tagasi viidi Eesti koolides läbi lai uurimus teemal „Kool kui arengukeskkond ja õpilase toimetulek“, mille käigus selgitati välja ka haridussüsteemi väärtushinnangud. Uuringu tulemustest selgus, et koolid olid orienteeritud mõõdetavatele väärtustele, nagu õppeedukus ja füüsiline turvalisus, ning vähem pandi rõhku nn pehmetele väärtustele, nagu hoolivus ja abivalmidus (Siinmaa 2016). Sotsiaalsete oskuste arendamise tähtsusele on õnneks üha rohkem tähelepanu hakatud juhtima. Tervise Arengu Instituut on osutanud sellele, et kehvad sotsiaalsed oskused võivad väljenduda tähelepanu- ja suhtlemisraskustes ning probleemides negatiivsete emotsioonidega hakkama saamisel, mis võib omakorda viia riskikäitumiseni (Streimann 2016). Tallinna ülikooli emeriitprofessor Leida Talts kirjutas Õpetajate Lehes, et sotsiaalsete oskuste arengu toetamist tuleb koolis akadeemilise võimekuse arendamisega koguni samaväärselt oluliseks pidada. Lühemas perspektiivis arendab see tema hinnangul oskusi, mida noor inimene vajab nii õppimiseks kui ka heaks suhtlemiseks, olemaks empaatiline ja sõbralik. Pikemas perspektiivis aitab sotsiaalsete oskuste arendamine kujuneda noorel haritud, vastutustundlikuks, vägivallavabaks ja hoolivaks täiskasvanuks. (Talts 2018)

Pilli ja pliiatsiga paremaks inimeseks

Kuidas siis ikkagi koolitundides õpilaste sotsiaalseid oskusi paremini arendada? Näiteks Tartu ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuse õppematerjalides soovitatakse sotsiaalse kompetentsi arendamiseks teha koolitundides rohkem rühmatöid, juhtumianalüüse, rollimänge, dramatiseeringuid ning lasta õpilastel üksteist õpetada. Sellal, kui üldhariduse valdkonnas veel otsitakse ja katsetatakse erinevaid võimalusi, on huviharidus järjepidevalt neid oskusi arendanud. Meeskonnatööd ei õpita ainult võistkondlike spordialade treeningutel, ühiseid pingutusi ja koordineeritud koostööd nõudvaid ülesandeid lahendatakse ka väga paljudes teistes huvihariduse valdkondades. Ilma üksteist kuulamata ei saaks muusikakooli õpilased ansamblis mängida; kui õpilased ei jagaks omavahel infot ega aitaks üksteisel probleeme lahendada, ei hakkaks robootikaringis ühiselt ehitatav robot tööle; enda visioone väljendamata ja grupiliikmete nägemusi arvestamata ei saaks kunstikooli õpilased luua terviklikku ühistööd või näitust.

Empaatiavõimet arendavad huvikoolides teatud moel kõik erialad, olenemata sellest, kas neid harrastatakse individuaalselt või rühmas, sest uut oskust omandades saab õpilane aimu pingutusest, mis millegi hästi tegemise taga peitub. Nii oskab ta kõrgemalt hinnata oma ala meistreid – ta imetleb jalgpallurit, sest teab omast kogemusest, kui raske on 90 minutit väljakul joosta, või kuulab tähelepanelikult pianisti, sest aimab, kui palju harjutustunde eelneb ühele õnnestunud kontserdile. Huvihariduse loomingulistel erialadel on eriline panus empaatia arendamisel, sest neis õpetatakse nii ümbritsevasse kõrgendatud tähelepanuga suhtumist kui ka mõistmist, et sedasama ümbrust võivad inimesed näha üsna erineval moel. Istudes maaliklassi erinevates nurkades, näeme ühte ja sama natüürmorti erineva nurga alt, märkame asjade eri tahke ning need paistavad igast ruumi servast isesuguses valguses ja värvingus. Konkreetsemalt näitelt abstraktsele üldistusele liikumine on laste õpetamisel hea taktika. Sellise lihtsa natüürmordi ülesandega saab näidata, et füüsilisi asju eri nurga alt vaadates näeme neid erinevalt ning igal vaatevinklil on oma õigus. Seeläbi on võimalik teadvustada, et niisamuti kipub olema ka nägemusega maailmast üldisemalt – ainult ühes kohas istudes süveneb veendumus, et asjad on just sellised, nagu meie vaatepunktist paistavad, ning teisiti väitjad eksivad.

Mina usun, et loominguga tegelemine, sh õpilasena lastekunstikoolis, muudab inimest mitte ainult tähelepanelikumaks, vaid ka elukeskkonna suhtes hoolivamaks. Igasuguse kunstiteose loomine tekitab austust teiste loomingu vastu, kunstiajaloo õppimine aitab hinnata kultuuriväärtusi. Olles ise pannud tükikese oma hingest mõne asja sisse seda valmistades, tunneme ära hingega tehtud asjad enda ümber – hindame käsitööna ja hoolega valmistatud esemeid ja ehitisi.

Üha lihtsam on katki läinud asju asendada uutega ning inimeste elutegevusega kaasnev jäätmete hulk on teadagi ahastamapanevalt suur. Kui auklikuks kulunud sokk või kõrva kaotanud kruus on valmistatud tehaseliinil, siis kipume arvama, et see on üks hingeta toode, mille võib pikemalt mõtlemata asendada uue samalaadsega. Inimesed on aastatuhandeid parandanud ja kasutanud esemeid ja ehitisi vaat et viimase kulumispiirini. Tööstusrevolutsioonist alates hääbub see komme aga iga põlvkonnaga üha kiiremini. Aina harvem tuleb katkisi asju vaadates pähe mõte neid parandada, mitte asendada. Missuguse maailmani seesugune tendents viib, ei taha ma ette kujutadagi – ning kardetavasti peagi ei olegi vajadust fantaasiat selleks rakendada, sest säärane tegelikkus on kätte jõudmas väga kiirelt. Kui me just ei otsusta, et see suund ei ole see, mida soovime. Me võime muuta enda käitumist ning kasvatada nooremat põlvkonda olema nii looduse kui ka loodu vastu hoolivam.

Kuidas panna tähetolm kingipakki

Hoolivust tuleb mõistagi näidata mitte ainult keskkonna, vaid ka oma kaaslaste suhtes. Seda saame väljendada erineval moel, neist aktuaalseim on detsembris kahtlemata kingituste tegemine. Selleks, et kingitus kannaks kinkija heasoovlikku energiat, hoolivust ja kiindumust, mida kingisaaja suhtes tunneme, tuleks kingitus valmistada ise. Seda ei väida ma ainult sentimentaalsetel põhjustel. Nagu teame, siis energia jäävuse seadusest järeldub, et energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise ning kandub ühelt kehalt teisele. Mehaanikaõpikus1 seisab, et kui keha annab oma energiat teisele kehale ära, saab see teine keha täpselt sama palju juurde. Voolides savist kaussi või vestes puidust nuga, võime seda seadust väikse vimkaga tõlgendades öelda, et anname selle seaduse järgi niisiis oma energiat nendele esemetele – ja see ei kao sealt ära! See võib hoopis „muunduda“ ning edasi kanduda selle kasutajale ja tema tegemistesse, millesse ta seda kaasab. Mõtle kas või sellele, kuidas kingitusse pandud energia kingisaaja kätte jõudes temani jõuab ning tema näole naeratuse toob.

Nagu Päikesesüsteem ja Maa, nii pärineme ka meie suurest tähtede plahvatusest ning koosneme seega tähetolmust2. Seega võib järeldada, et enda energiat kingituse sisse pannes, saame kinkida tähti. Kui kiindumus on nii suur, et tahaks armsamale taevatähed kinkida, siis see ei olegi nii väga keeruline, tuleb vaid oma energiat millegi loomisesse suunata. Kuid millesse oma energiat siis täpsemalt suunata? Neil, kellel pole selget käsitööhobi või kes otsivad uusi ideid loominguliseks tegevuseks, tasub uurida, mida toredat õppida ja harrastada saab. Ehk õpetab kohalik kandlemeister huvilistele pilli valmistamist või sepp lihtsamaid sepistamistöid. Vahest tegutseb lähikonnas mõni keraamikaring või hobikunstnike maaliateljee. Tasub kindlasti oma kodukandis need loovad pesad üles otsida ning nende tegemistega end kurssi viia.

Kingitusi saab valmistada loendamatutel viisidel. Ainuüksi Viljandi kunstikoolis pakume täiskasvanutele palju erinevaid kursusi, millest igaüks annab võimaluse valmistada suurepärane kingitus. Meil on keraamikaring ja maaliateljee, aga kingituseks saab vormistada ka näiteks graafika- ja nukkude meisterdamise kursustel loodut. Ent ka fotograafia, plakatikujunduse või veebidisaini kursustel omandatud oskuste abil saab erilisi kingitusi luua. Võib kinkida kallile inimesele kauni foto temast, näitamaks kui lummavana sa teda näed, või kujundada laheda plakati, mis kuulutab, kui vingeks sa teda pead, aga võib ka üles seada terve veebilehe oma perekonna kroonikate korrastamiseks.

Peaasi on leida enda jaoks väljund, mis sütitab – paneb sisemise tähesära surisema, nii et hea energia voolab vulinal loodavasse. See võib olla ka iseenda jaoks esmalt üsna ootamatu väljund. Näiteks mina olen avastanud, et mulle meeldib kingituseks valmistada lauamänge. Olen teinud mitu versiooni mängust „Reis ümber maailma“, mille mängulauale olen kandnud kingisaaja kodukandi olulised paigad ja hooned. See tegevus on osutunud minu jaoks tõeliselt sütitavaks. Kord, kui olin ostnud meisterdamiseks vajalikud asjad, tõttasin kodu poole nii kiiresti, kui jalad vähegi võtsid, jõudmata ära oodata, et saaks ometigi juba ideed teostama hakata. Ja selle naeratuse perimeeter, mis kingisaaja näol hiljem oli, ei jätnud kahtlustki, et hea energia voolas minust kingitusse ja kingitusest omakorda tema sisse.

Tänusõnad

„Aitäh!“, ütleme kingitust saades ega pane ehk tähelegi, kas oleme sel hetkel õnnelikud saadud kingituse või tänutunde pärast, mis meid valdab. Olla tänulik on olla õnnelik. Kõige raskematel aegadel oma elus omandasin hea harjumuse lõpetada iga päev loeteluga sellest, mille eest olen tänulik. Nii väikeste asjade eest selles samas päevas kui ka suurte asjade eest elus üldiselt. Mõistes, kui palju mind on halva eest hoitud ja kui palju head mulle elus on antud, tuleb alati naeratus näole, sest sisimas vallandub õnnetunne. Soovitan seda proovida sinulgi.

Autor loodab, et lugejate sekka sattunud füüsikud suhtuvad tema tõlgendustesse mehaanikaseadustest heatahtlikult.

Viidatud allikad

Siinmaa, Tähti 2016. Lapsevanemate kaasamine klassikliima loomisesse ,,Kiusamisest vabaks!“’ metoodika näitel. Tallinna Ülikool, magistritöö.

Streimann, Karin 2016. Miks on oluline arendada laste sotsiaalseid oskusi koolis? Tervise Arengu Instituudi hallatud veebikeskkond: www.terviseinfo.ee.

Talts, Leida 2018. Sotsiaalsete oskuste õpetamine aitab ennetada koolikiusamist. Õpetajate Leht, 25.05.2018

1. https://opik.fyysika.ee/index.php/book/section/1356

2. Physics.org: Are we really all made of stardust? Vaata: http://www.physics.org/article-questions.asp?id=52.

Ideekalendri 34. nädal. Kuhu sa ka ei lähe, järgi oma südant!

Head sõbrad!

November hakkab lõppema ja koos sellega võtame kokku ka ideekalendri tubase liikumise teema. Oleme kuu jooksul saanud teada palju põnevat, kuidas laste koolipäevad aktiivsemaks muuta ning kui oluline on laste jaoks üldine liikumisaktiivsus. Kuid sarnaselt lastega on see tähtis teema ka täiskasvanutele.

Tänane ideekalendri postitus räägibki eelkõige suurte inimeste liikumisest, spordist ja taastumisest. Saame tuttavaks treener Rando ja füsioterapeut Mari-Liis Kalliga, kes jagavad oma mõtteid seoses liikumisega. Selgub, et inimeste soovi sportida juhib tihti vajadus ennast tõestada, midagi saavutada või teha paremini kui varem, kuid see võib viia oma võimete ülehindamiseni ning see omakorda tervisele rohkem kahju kui kasu teha. Kõige olulisem on leida tasakaal kahe äärmuse vahel, ilma et tulevikus selle eest lõivu maksma peaks.

Ideekalendri teises loos aga teeme ülevaate põnevatest nutirakendustest, mis aitavad istuvat tööpäeva liikuvamaks muuta. Pikalt istumine, teadagi, ei ole tervisele kasulik ning need väikesed abimehed annavad märku, kui on aeg end sirutada või silmi puhata.

Detsember on Ideekalendris SOTSIAALSETE OSKUSTE, HOOLIMISE JA TÄNULIKKUSE kuu.

Head avastamist!


 

Kuhu sa ka ei lähe, järgi oma südant!

Küsis ja teksti koostas Britta Roosileht

Triatleetide treener Rando (43) ja füsioterapeut Mari-Liis Kall (35) on kindlasti üks neist abielupaaridest, keda saab iseloomustada sõnaga „supermeeskond“. Aktiivsete, rõõmsameelsete ja avatud inimestena on nad oma töö ning eraelu tihedalt liikumise ja spordiga sidunud. Väikelinnas Elvas elavas peres kasvab 11-aastane poeg.

Mari-Liis peab füsioteraapia erapraksist ja on oma eriala suur fänn, kes armastab inimestega töötamist ja usub, et iga üksiku probleemi kallal tööd tehes kasvab kogemus, tarkus ja teadmised. Erapraksis annab naisele võimaluse oma aega teadlikult jagada nii, et päevasesse aega mahuvad hobid ning lemmikspordialad – ratsutamine ja ujumine.

Rando teeb päevatööd IT-valdkonnas ja õhtuti peab treeneriametit. Nooruses aktiivselt laskesuusatamisega tegelenud Rando jõudis triatloni juurde mõni aasta tagasi, esialgu pilti ja videosid tehes. Praeguseks on ta ise läbinud kaks IRONMAN´i sarja täispikka triatloni. Treeneritöö kasvas välja soovist teisi juhendada ja oma kogemusi jagada. Rando on olnud treener ja juhendaja mitmetes treeninglaagrites ning on praegu personaaltreener nii alustavatele ja ka kogenud triatleetidele. Ta on Eesti ainus IRONMAN University poolt sertifitseeritud triatlonitreener – IRONMAN Certified Coach.

Rando kirjutab spordi- ja terviseteemalist blogi „Road to somewhere“, mille moto on: „Wherever you go, go with all your heart!“ http://rando.kall.ee/

Spordist

Rando: Spordi juurde jõuavad inimesed väga erinevaid teid pidi. Samuti varieerub see ka spordialade puhul. Tahaks uskuda ja loota, et peamiselt tõukab spordiga tegelema soov oma tervise eest rohkem hoolt kanda. Kõige rohkem tunnengi rõõmu selle üle, kui tihenevad eelkõige tervise- ning harrastussportlaste read.

Saavutussport on siit juba suur samm edasi, mida minu arvates suurem osa harrastajatest tegelikult ei peakski astuma. Spordiga tegelemine ei eelda kindlasti võistlustel osalemist – võistlemine võiks olla pigem tagajärg kui põhjus. Loomulikult soovime võistlustel testida oma võimeid, vaadata, kuhu oleme treeningutega jõudnud. Kuid väga ettevaatlikult tuleks suhtuda enda võrdlemisse n-ö naabriga. Mentaliteet, kus tahetakse end iga hinna eest parimana näidata, võiks kuuluda vaid tõsise saavutussportlase repertuaari, kuid see on kahjuks jõudnud ka harrastus- ja tervisesportlaste mõttemaailma. Tihti satun võistlustel osaledes või kaasa elades inimestega rääkima, kes siis tunnistavad, et „tegelikult pole pool aastat trenni teinud, enne võistlust käisin korra jooksmas/sõitmas“ või „tegelikult olen üldse praegu veidi tõbine“. Niimoodi võistlustel osaledes, sageli oma võimeid üle hinnates, teeme oma tervisele pikas perspektiivis rohkem kahju kui kasu.

Minu juurde jõuavad harrastajad enamasti siis, kui omal käel, mõtestamata tehtud treeningud pole ühel või teisel moel tulemusi andnud. Või soovitakse lihtsalt oma tervise eest rohkem hoolt kanda ning teha seda targalt ning eesmärgistatult.

Eesmärkidest

Rando: Naljaga pooleks võib öelda, et treeneri juurde tullakse enda eesmärkidega ning lahkutakse treeneri omadega. Tõsisemalt rääkides aga, nagu ka kõikide teiste eesmärkidega elus, peavad need olema realistlikud ning mõõdetavad. Tuleb hinnata oma füüsilist, emotsionaalset ning sotsiaalset võimekust ja valmisolekut. Sport peaks siiski toetama muud elu – pere ja töö peaksid tulema enne sporti, kui just pole tegemist professionaalse sportlasega. Seetõttu on eesmärke seades oluline hinnata, missugused on reaalsed võimalused hobiga tegeleda – tuleb hinnata ajalisi ja muid ressursse. Näiteks treenides vaid kahel päeval nädalas, ei jõua inimene tasemele, kus ta oleks valmis läbima täispikka triatloni.

Treeneri roll eesmärkide seadmise juures on juhendada, küsida raskeid küsimusi, jagada teadmisi ja kogemusi ning seejärel aidata leida piisavalt kõrged, kuid samas saavutatavad eesmärgid.

Kui inimene on varem mõne muu spordialaga tegelenud, siis on see igal juhul boonuseks, kasvõi juba seetõttu, et on olemas regulaarne sportimisharjumus. Teekond diivanilt ukseni on ju alati kõige pikem ja raskem.

Triatlon, nagu teame, koosneb kolmest erinevast spordialast: ujumine, rattasõit ning jooksmine. Kaks viimast on igaühele mingilgi moel tuttavad, ujumine on neist kolmest kõige spetsiifilisem ning sageli ka hirmutavam, kuid kindlasti õpitav ja tehtav. Triatlon on huvitav ja haarav spordiala ning sobib praktiliselt igaühele ka seetõttu, et võisteldakse väga erineva pikkusega distantsidel. Ei pea kohe eesmärgiks võtma pool- või täispika triatloni läbimist, alustada võiks kõige lühematest, n-ö harrastaja või igamehe distantsidest, kus ujumine on üldiselt vahemikus 250–400 m, rattasõit 10–20 km ning jooks 2,5–4 km. 2018. aastal läbisid oma elu esimesed harrastustriatloni distantsid näiteks kõigile tuntud Kaire Vilgats ja Annely Adermann. „Kõik on võimalik“ – see on ka IRONMANi-sarja motoks.

Enamikul juhtudel tuleb sportlane treeneri juurde mingi kindla võistluseesmärgiga – seotud konkreetse distantsi või võistlusega. Koos vaadatakse üle sportlase võimalused ning hinnatakse hetkevõimekus. Siit edasi saab juba mõelda ja suunata, kas konkreetne soov/eesmärk on saavutatav ning missugune peaks olema seda toetav treeningplaan. Plaani pannakse siis koos sisse ka põhivõistlust toetavad muud üritused ja võistlused. Kui selgub, et sportlase eesmärk on liiga optimistlik, siis vaadatakse koos üle võimalikud alternatiivsed variandid. Eriti puudutab see pool- ning täispikka triatloni, kus võistlus on ajaliselt pikk ning sõltuvus erinevatest muutujatest väga suur. Sellest tulenevalt on ka äärmiselt oluline eristada eesmärke ning ootusi. Siin saab treener sportlast samuti aidata ning juhendada.

Motivatsioonist

Rando: Pooldan mõtteviisi, et teist inimest ei ole võimalik motiveerida. Motivatsioon peab tulema inimese enda seest, olema see tuli, mis kannustab ja edasi viib.

Pean ennast üsna suure kohusetundega inimeseks ja mis sporti ning treeninguid puudutab, siis ka väga motiveeritud. Kui plaanis on raske või vastumeelne treening, siis tuleb see ära teha. Abiks on kindlasti ka õige eesmärgistamine. Sel kevadel tabas mind aga üsna levinud jalavigastus, mistõttu pidin tegema jooksmises pausi ning ümber mõtlema oma hooaja plaanid. Poleks iial uskunud, et mind võiks tabada motivatsioonikriis. Nii aga juhtus, eesmärgid kadusid ja koos nendega ka siht ning soov treenida. Motivatsiooni kaotamine ning sellega toimetulek on kindlasti teema, kus juhendajast-treenerist on abi. Kogenud treener aitab vigastusperioodil leida uued eesmärgid, alternatiivsed treeningmeetodid. Triatlon on selles suhtes hea spordiala, et kui ühte asja pole võimalik teha, siis teistega saab ikkagi jätkata – kui näiteks joosta ei saa, siis ujuda ning rattaga sõita saab ikka. Võimalus on võistlustel osaleda näiteks võistkonna koosseisus. Kõige hullem on sellises olukorras jääda ennast haletsema. Hea treener või juhendaja on ka psühholoog, kes aitab sportlasel emotsionaalselt taas joonele saada.

Saavutusspordist

Rando: Kui professionaalsed sportlased välja jätta, siis võib spordiga tegelevad inimesed laias laastus kaheks jagada – tervisesportlased ning harrastajad. Harrastajad on selline seltskond inimesi, kes kuuluvad juba mingi klubi või ühenduse liikmeskonda ning tegelevad regulaarselt spordiga.

Saavutussport on juba samm edasi, mille peaks astuma eelkõige teadlik ning eesmärgipäraselt ja targalt treeniv sportlane. Kahjuks, nagu juba ka eelpool mainisin, astuvad inimesed selle sammu kas liiga vara või valedel ajenditel. Üldiselt küll teatakse, et liikumine on tervisele hea, kuid samas tehakse endale liiga ülemäära suure intensiivsuse või koormusega. Üldine teadlikkus spordiga tegelemise osas jätab soovida, mõneti on probleemiks ka soov saada kiireid tulemusi ning tean-ise-kõige-paremini-suhtumine. Kaasaegses ühendatud maailmas on infomüra väga suur, lihtne on kinni haarata umbisikulistest ja anonüümsetest netiallikatest. Siinkohal annaks üsna palju ära teha erinevate teavitus- ning koolituskampaaniatega, kus reaalsed inimesed jagavad päris kogemust, kuid need peaksid olema regulaarsed ning inimesele lähedal.

Füsioteraapiast

Mari-Liis: Füsioteraapia on taastusravi üks osa. Füsioterapeudi vastuvõtule jõuavad kõige sagedamini inimesed, kes vajavad abi keha taastamisel, näiteks operatsiooni-, trauma- või spordivigastuste järgselt. Sagedasti otsitakse abi krooniliste liigeshaigustega toimetulekul. Väga paljud täiskasvanud kannatavad sundasendist tingitud lihaspingete ja nendest tulenevate vaevuste käes. Inimesed alahindavad sundasendite mõju tervisele. Füsioterapeudid tegelevad ka laste ja vanuritega, töövaldkond on väga lai.

Meie esimene, kõige olulisem ülesanne on inimene ära kuulata, vajadusel koostada raviplaan ja viia see koos patsiendiga ellu. Hea koostöö patsiendi-kliendi ja terapeudi vahel on see, mis tagab tulemuse.
Füsioterapeutide töövahenditeks on terapeutilised harjutused, massaaž, kinesioteipimine, elektriravi, soojaravi jne.

Ma arvan, et igal inimesel võiks olla n-ö oma füsio, kelle poole vajadusel pöörduda. Perearstidel on suur koormus ja pöördudes oma tuttava füsio poole, saab patsient oma keha tugiliikumisaparaati puudutavad vastused ja lahendused kiirelt kätte. Olen alati julgustanud patsiente küsimustega füsioterapeudi poole pöörduma. Eriti kehtib see nõuanne harrastussportlastele, kellel varem või hiljem oleks mõistlik füsioterapeudi konsultatsioonile ilmuda.

Rando: Sportimine ja taastumine käivad koos nagu sukk ja saabas. Teada on, et keha füüsiline areng ei toimu mitte füüsilise koormuse ajal, vaid taastudes. Seetõttu on taastumise ja füüsilise koormuse õige vahekord väga tähtis. Siinkohal saab taaskord treener sportlasele abiks olla oma teadmiste ning kogemusega. Treeningutel peabki raske ja sageli ka valus olema, vastasel juhul me ei saada kehale signaale, et lihaseid tuleb n-ö järele aidata. Kuid see tegevus peab olema mõtestatud ning õiges vahekorras taastumise ning lihtsate treeningutega.

Hea taastumise ja taastamise juurde käivad erinevad abivahendid: massaaž, lihasrullid, venitamine. Füsioterapeut on kindlasti väga hea spetsialist, kes lihaste taastamise osas sportlasele head nõu oskab anda.

Mari-Liis: Saavutusspordis on füsioterapeudiga koostöö väga oluline. Regulaarsus sõltub eelistustes ja vajadustest, aga kindlasti võiks üheskoos keha tervist analüüsida ja vajadusel paika panna plaani. Meie ülesanne plaani koostamisel on jälgida, et inimene annaks oma kehale piisavalt puhkust ja taastumisaega, tihti n-ö tõlgin sportlasele tema keha sõnumeid. Keha saadab sagedasti sõnumeid valuga, lihaspingeid tekitades, erinevad vigastused on samuti sõnum kehalt, et ehk tuleks midagi muuta. Meie suuname inimest muutuste poole nii, et sport saaks tehtud ja keha oleks rõõmus.

Spordist taastumine aitab piiranguteta valuvabalt ja pikalt enda lemmikalaga tegeleda. See on parim eesmärk! Füsioterapeudi ülesanne on võimalusel koos treeneriga seda protsessi juhtida ja suunata. Jällegi meeskonnatöö, kui kõik osapooled panustavad oma teadmiste ja kogemustega, saab tulemuseks õnnelik ja terve harrastaja, kes ei pea kannatama ülekoormusvigastuste käes.

Loomulikult teeme ka Randoga koostööd. Ta teeb tublisti trenni ja samamoodi aitan ma ka tema keha taastumisele kaasa, kasutades massaaži või kinesioteipimist. Rando treenitavaid konsulteerin siis, kui nad mõne murega minu poole pöörduvad. Tal on treenerina endal väga head teadmised taastumisest ning taastamisest ja vahel harva, kui olukord on rohkem meditsiinilisem, olen nõuga abiks olnud.

Kogukonnatundest

Rando: Praegu kuulub Eestis Triatloni Liitu 24 erinevat spordiklubi ja -ühendust. Leidub nii saavutusspordile orienteeritud klubisid kui ka neid, kes lihtsalt propageerivad sportlikke eluviise ning koostegemist. Triatleedid on minu hinnangul tore seltskond, kus sõltumata klubilisest kuuluvusest või isiklikest eesmärkidest saadakse omavahel hästi läbi. Suheldakse nii võistluste ajal kui ka võistlusväliselt – Facebook on kujunenud info jagamiseks väga mugavaks keskkonnaks.

Triatlon on individuaalne spordiala, kus sõltuvalt distantsist ja formaadist oled tunde sunnitud üksi rajal veetma. Vaatamata sellele või siis ka võib-olla sellest tingituna on ühistegevused ja ühistreeningud väga populaarsed. Paljusid treeninguid tehakse näiteks kahe-kolmekesi. Eks need sõltuvad juba konkreetsest klubist, kes ja kuidas ning millal midagi koos teevad, kuid näha on, et kõik on sellel rindel üsna aktiivsed.


 

Nutimaailm aitab end liigutada

Teksti koostas Britta Roosileht

Praegusel ajal on väga vähe neid, kellel ei oleks nutitelefoni või kes kasutaks seda vaid helistamiseks. Nutiajastu on meieni toonud palju rakendusi nii telefonidele kui ka arvutitele, mis muudavad elu lihtsamaks, mugavamaks, lõbusamaks või põnevamaks. Ühtlasi pannakse aina enam rõhku tervisele ning lai terviseäppide valik ajab silme ees kirjuks. Mauruse ideekalender keskendub sellel kuul liikumisele ning sellega seoses oleme välja otsinud kolm telefoni- ja kolm arvutiäppi, millest võiks istuva eluviisiga inimesel kasu olla. Väikesed pausid jalasirutuseks ja ajule puhkuse andmiseks on ju lausa hädavajalikud.

Telefonile

Move Reminder (Androidi kasutajale)

See rakendus edendab tervislikku eluviisi, kasutades telefoni sisse ehitatud sensoreid, et tuvastada ja meelde tuletada, kui oled liiga kauaks istuma või pikutama jäänud. Rakendust saab oma eelistuste järgi kohandada ning võib kasutada ka lihtsa sammulugejana.

EyeCare 20 20 20 (Androidi ja iOS-i kasutajale)

Pikki tunde arvutiekraani vaatamine väsitab silmi ning põhjustab kuivust ja punetust. EyeCare 20 20 20 rakendus tuletab meelde anda silmadele regulaarselt puhkust. See põhineb soovitusel tõsta iga 20 minuti järel pilk ekraanilt ning vaadata 20 sekundi jooksul 20 jala (umbes 6 m) kaugusel olevat objekti.

Stand up! The work break timer (iOS-i kasutajale)

See on lõbus ja paindlik rakendus neile, kes kipuvad ennast tööl istuma unustama. Rakenduses saab ise seadistada meeldetuletuse intervalli ja seistava aja kestvuse. Nii saab igaüks sobitada tööpausid täpselt oma tööpäevaga.

Arvutile

Stretchly (Windowsi, Maci ja Linuxi operatsioonisüsteemile)

Tegemist on arvuti töölauarakendusega, mis vaikeseadistuses tuletab iga 10 minuti järel meelde teha 20-sekundiline sirutuspaus ning iga 30 minuti järel 5-minutiline puhkepaus. Ajavahemikke ja kestvusi saab kohandada vastavalt enda tööpäevale ja -plaanile.

Rakendust saab alla laadida siit: https://www.techworld.com/download/system-desktop-tools/stretchly-017-3331112/

Awareness (Windowsi ja Maci operatsioonisüsteemile)

Awareness sobib hästi nendele, kes teavad, et liigutamine ja sirutuspausid on olulised, kuid ei soovi, et miski nende arvutiekraani tegevustele vahele segaks. Vaikimisi seadistusena on iga tunni tagant kuulda Tiibeti helikausi häält, samas pausi kestvus ja intervallid on kohandatavad.

Rakendust saab Windowsile alla laadida siit: http://iamfutureproof.com/tools/awareness/

Macile on rakendus saadaval siin: https://www.macupdate.com/app/mac/39142/awareness

WorkRave (Windowsi ja Linuxi operatsioonisüsteemile)

WorkRave rakendus on veidi põhjalikum ning pakub kasutajale kahte pausitüüpi (lühike sirutuspaus micro-break ja 10-minutiline puhkepaus rest break) ning tööaja piirangut. Kõiki sätteid saab vastavalt soovile ja tööpäeva iseloomule kohandada. Pausi saabudes viskab WorkRave ekraanile akna, mis tuletab meelde konkreetse pausi võtmise vajalikkust.

Rakendust saab alla laadida siit: http://www.workrave.org/download/

Nutiajastu on ühtviisi nii nuhtlus kui ka õnnistus. Võtkem neid rakendusi kui õnnistust, mis aitavad meil olla tervemad ja ärksamad, kui me ise seda unustama kipume.

Head kasutamist!

Uued 5. klassi eesti keele ja kirjanduse õppematerjalid keskenduvad väärtustele

Sel aastal lisanduvad Mauruse õppematerjalidele 5. klassi eesti keele tööraamat ja kirjanduse õpik. Materjalide esimesed osad on juba trükikojast käes ja jõudnud ka kiiremate huviliste lugemislaudadele. Esimestele osadele järgnevad teised juba enne uut aastanumbrit. Mõlemad uued õppematerjalid, nii eesti keel kui ka kirjandus, on küll eri autorite koostatud ja erineva ülesehitusega, kuid ometigi on neil ka palju ühist.

Võib öelda, et kõige enam ühendab 5. klassi õppematerjale rõhumine ajatutele väärtustele: kodumaa, pere, sõbrad. Eesti keele tööraamatud teevad ringi peale tervele Eestimaale: iga teema alguses on piltülesanne ühe Eesti maakonna kohta, lisaks on tööülesanded seotud erinevate Eestimaa paikadega, et igal Eesti lapsel oleks õppides veidi äratundmisrõõmu – ahah, siin on ju juttu minu kodukohast! Pintsu ja Tutsiku lugemik aga keskendub kodule teistmoodi – selle keskmes on üks perekond koos oma lemmikloomadega ja niisamuti on õpiku lugemispalad seotud looduse, loomade ja koduga.

Mõlemas materjalis on tähelepanu pööratud ka lõimingule. Eesti keele tööraamatust leiad lisaks ilukirjandustekstidele ka eri valdkondade tarbetekste (infolehed, kuulutused, kataloogid, menüü jne). Kirjandusõpikus avaldub lõiming eelkõige matkapäevikutes, kus on tutvustatud paljusid õppekeskusi ja muuseume üle Eesti.

Kolmandaks seob mõlemat õppematerjali see, et tähelepanu on pööratud sõnavara arendamisele. Kirjandusõpikus on kas haruldasemaid või keerulisemaid sõnu õpilastele selgitatud lugemispala alguses ja sõna ise on tekstis markeeritud, et õpilane seda kohe märkaks. Tööraamatusse on seevastu teadlikult sisse toodud ebatavalisemaid ja haruldasemaid sõnu ja mõlema osa lõpus on põhjalik sõnastik.

Autorid ise on avaldanud õpematerjalide eessõnas selliseid mõtteid.

Meie, tööraamatu autorid, oleme eesti filoloogid, seega oskame loovat ja vaimukat keelekasutust kõrgelt hinnata. Tunnetame, et keelel on lõputult kasutusvõimalusi: keele abil saab õppida, kirjandusteoseid luua, eksperimenteerida sõna ja lausestusega, teha nalja. Seda kõike tahame ka sulle edasi anda, seepärast oleme välminud võimalikult erinevaid ja põnevaid ülesandeid ning kasutanud kohati päris pentsikuid sõnu, mis sinu sõnavara täiendaksid.

Kaja Männi ja Reet Varik

Ma olen alati uskunud, et kirjanduse õppimine peab käima lugemise kaudu. Sellepärast on mu õpikus palju tekste ja vähe teooriat. Õpiku metoodilise osa moodustavad autorite lühitutvustused ja mõistete selgitused, mis on vajalikud lugemispalade ja nende konteksti mõistmiseks, ning küsimused ja ülesanded, mis suuremas osas suunavad arutelule, arutlusele, loovuse arendamisele ning on peamiselt väärtuspõhised. See on kirjanduse mõistmiseks väga vajalik. Kuid ma ei ole ülesannetes ka teooriat tähelepanuta jätnud.

Aidi Vallik

Ideekalendri 33. nädal. Lahendus algab hetkeolukorra teadvustamisest

Head sõbrad!

Laste ja noorte liikumisaktiivsusest räägitakse aasta aastalt rohkem. Näeme seda enda ümber iga päev ja ka erinevad uuringud näitavad, et aina vähenevast liikumisest on saanud ülemaailmne tõsine probleem. Vähene liikumine noores eas toob tulevikus kaasa erinevaid terviseprobleeme, pärsib sotsiaalset ja kognitiivset arengut ning alandab enesehinnangut.

Selge on, et kusagil ei suhtuta sellesse probleemi ükskõikselt ja tänases ideekalendris teeme tutvust Liikuma Kutsuva Kooliga – mis see on ja kuidas see kõik meie laste ja noorte tervisega seotud on. Mis on liikumisaktiivsuse tunnistus, kas ja mida sellega liikumisharjumuste kujundamisel reguleeritakse?


 

Lahendus algab hetkeolukorra teadvustamisest

Teksti koostas Britta Roosileht

Tartu Ülikooli Liikumislabor algatas 2016. aastal teaduspõhise sekkumisprogrammi, mille nimi on Liikuma Kutsuv Kool. Selle põhiliseks eesmärgiks on pakkuda koolidele, õpilastele, õpetajatele ja lapsevanematele ideid ja lahendusi, kuidas kasvatada laste liikumisaktiivsust.

Mõte on selles, et õpilased liiguksid vähemalt 60 minutit päevas, mis on minimaalne koormus hea tervise ja normaalse arengu jaoks. See on võrgustik, millega saab liituda iga kool, mille õpilased liiguvad liiga vähe ja samas ideid nende kehalise aktiivsuse tõstmiseks napib.

Mida teeb Liikuma Kutsuv Kool?

Liikuma Kutsuv Kool aitab lastel tunda rõõmu õppimisest ja panustada laste igakülgsesse arengusse. Koolid saavad võrgustikuga liituda, kui loovad meeskonna, kuhu lisaks koolijuhile ja õpetajatele võiksid kuuluda ka õpilased ja lapsevanemad. Nii saab alustada muutustega meeskonnana, samal ajal aga saavad meeskonnaliikmed anda isikliku panuse kooli liikuvamaks muutmiseks.

Kui kool liitub võrgustikuga, on meeskonnal võimalik osaleda Liikumislabori ideeseminaridel, aktiivsete aine- ja vahetundide koolitustel ning liikumisfoorumil. Ühtlasi saavad koolid külastada teisi võrgustikukoole ning jagada kogemusi ja mõtteid. Liikuma Kutsuval Koolil on ka Facebooki grupp, kus õpetajad ja teised koolitöötajad saavad omavahel nippe ja nõuandeid vahetada.

„Liikumisaktiivsuse tunnistus 2018“

TÜ Liikumislabor on koostanud uuringuraporti, mille nimi on „Liikumisaktiivsuse tunnistus 2018“. See on välja töötatud rahvusvahelise metoodika põhjal ja koondab viimaste aastate uuringute andmeid tegurite kohta, mis mõjutavad laste ja noorte liikumisaktiivsust.

Välja on toodud kümme erinevat valdkonda, mis mõjutavad liikumisaktiivsust. Nii nagu tavalisel koolitunnistusel, pannakse ka siin hindeid. Need valdkonnad on:

  • üldine liikumisaktiivsus;
  • organiseeritud sport;
  • aktiivne mäng;
  • aktiivne transport;
  • kehaline mitteaktiivsus (ekraaniaeg);
  • kehaline võimekus;
  • perekond ja eakaaslased;
  • kool;
  • kogukond ja keskkond;
  • valitsus.

Hindamisel järgitakse Active Healthy Kids Global Alliance’i (http://activehealthykids.org/) rahvusvahelist hindamissüsteemi, kus hindeid jagatakse skaalal F (alla 20%) kuni A+ (94–100%). Active Healthy Kids Global Alliance on teadlaste ja terviseedendajate võrgustik, mille eesmärk on panustada laste ja noorte liikumisaktiivsuse parandamisse kogu maailmas. Selleks korraldatakse muu hulgas ülemaailmseid uuringuid, hindamaks eri riikide laste ja noorte liikumisharjumusi. Riigid saavad ise otsustada, kas soovivad uuringutel osaleda. Soovi korral on võimalik liituda nende kodulehe kaudu.

Liikumisaktiivsuse tunnistusel on kümnest valdkonnast Eestis kõige kõrgema hinde saanud kool kui üks kehalise aktiivsuse tõstmise mõjutaja (C+ ehk 54–59%). Enamik meie koolide kehalise kasvatuse õpetajatest on nõuetekohaselt kvalifitseeritud. Positiivne on ka see, et 39% Eesti koolidest kuulub tervist edendavate koolide võrgustikku ja enamikus, st 77% koolides toimivad koolivälised spordiringid. Selgub ka, et pooltel 6. klassi õpilastel on võimalik aktiivselt liikuda vahetundides või kehalise kasvatuse tundide väliselt.

Üldine liikumisaktiivsus sai Eesti koolides hindeks D–. See tähendab, et:

  • 16% Eesti 10–17-aastastest kooliõpilastest tegelevad iga päev vähemalt tund aega mõõduka kehalise aktiivsusega; 26% lastest on enda hinnangul aktiivsed vähemalt kuuel päeval nädalas;
  • objektiivselt ehk liikumisanduritega mõõdetud uuringust selgus, et 28% 6–13-aastastest õpilastest liigub soovituslikus mahus vähemalt viiel päeval nädalas.

Kõige madalamad hinded said Eesti lapsed aktiivse mängu ja kehalise mitteaktiivsuse kategoorias (F ehk alla 20%). Uuringu järgi liigub ainult 10% meie lastest õues iga päev, 22% neist viibivad õues vähemalt seitse tundi nädalas ja ainult 7% kasutavad koolipäevadel ja vabal ajal vähem kui kaks tundi nutiseadmeid ja/või vaatavad televiisorit.

Liikumisaktiivsuse tunnistus võimaldab ühiskonnas kokku leppida peamistes arengusuundades ja soovitustes, mida anda edasi lapsevanematele, haridusasutustele ja kogukondadele. Ühtlasi aitab see ka riiklikel otsustajatel planeerida laste ja noorte liikumise ja tervisega seotud tegevusi. Samuti on hetkeseisu teades võimalik kavandada vajalikke teadusuuringuid, et toetada liikumistegevusi ja hinnata nende mõju. Selleks, et toimuksid positiivsed muutused laste ja noorte liikumises, on vajalik eri valdkondade ühine tahe, koostöö ja panus sellesse.

Raportis tuuakse välja liikumissoovitused 5–17-aastastele lastele, mis lähtuvad rahvusvaheliselt tunnustatud liikumisaktiivsuse soovitustest.

  • Laps ja nooruk peaks iga päev liikuma vähemalt 60 minutit mõõduka kuni tugeva intensiivsusega. Aktiivset liikumist võib koguneda terve päeva jooksul erinevatest kehalistest tegevustest, nagu liikumis- ja sportmängud, matkamine, rattaga kooli sõitmine, võimlemine, jõuharjutused, kehalise kasvatuse tunnis või treeningul osalemine. Liikuda tuleks korraga vähemalt 10 minutit.
  • Liikumine rohkem kui 60 minutit päevas toob tervisele täiendavat kasu.
  • Liikumise juures on oluline sellega kaasnev liikumisrõõm.
  • Lapsed ja noored peaksid ekraani taga meelt lahutama päevas vähem kui kaks tundi. Kehaliselt mitteaktiivset aega peaks olema võimalikult vähe.

Raportis tuuakse välja ka soovitused edasiseks tegevuseks ning ka see, millistes valdkondades on info puudulik või vajaks lisauuringuid. Näiteks tuleks lisaks objektiivse liikumisaktiivsuse taseme uurimisele vaadelda ka liikumist takistavaid ja toetavaid tegureid ning seda kõigis vanuserühmades.

Teadusuuringud

Liikuma Kutsuva Kooli veebilehel on põhjalik ülevaade erinevatest laste ja noorte tervist puudutavatest uuringutest. Välja on toodud kolm olulisemat teemat: kui palju peaksid lapsed liikuma, miks on liikumine kasulik ja miks pikk istumine kahjulik. Taas nimetatakse „maagilist kestvust“ 60 minutit, mis tingimata ei tähenda tunniajast treeningut. Hea, kui see tund aega liikumist kuuluks lapse igapäevatoimetuste hulka ja oleks osa argipäevast. Kõik, mis läheb üle selle, on tervisele vaid täiendavalt kasulik. Lisaks liikumise kestvusele on oluline jälgida, et istumise aeg ei veniks liiga pikaks ning meelelahutuslikku ekraaniaega oleks vähem kui kaks tundi päevas. Kõige olulisem aga lapse jaoks on liikumisega kaasnev rõõm, mis motiveerib ja tekitab huvi, et liikumisest saaks kogu elu kestev harjumus.

Suurimad hüved, mida laps liikumisest saab:

  • parem keskendumisvõime;
  • parem tuju;
  • parem tervis;
  • paremad kehalised võimed;
  • palju rõõmu;
  • paremad suhted;
  • kiirem otsustusvõime;
  • paremad õpitulemused;
  • parem uni;
  • vähem pingeid.

Ühtlasi tuuakse sealsamas välja, et 16% 11–15-aastastest Eesti lastest liiguvad enda hinnangul nii palju, kui soovitatakse. Selgub ka, et 24% 7–13-aastastest õpilastest liiguvad vähemalt 60 minutit päevas koolipäevadel ja Eesti õpilased on üle poole (66%) koolis oldud ajast kehaliselt mitteaktiivsed.

Õpilased veedavad enamiku oma koolipäevast istudes, suurem osa nende päevasest kehaliselt mitteaktiivsest ajast möödub ainetundides. Ainetunde aga saab põnevamaks ja lõbusamaks muuta, tehes liikumispause ja kasutades liikumist võimaldavaid õpetamismeetodeid nii klassis, koridoris kui ka õues.

  • Praeguseks on kogunenud palju tõendeid selle kohta, et:
  • ainetundides liikumisele kulutatud aeg ei mõju õpitulemustele halvasti, vaid pigem toetab õppimist;
  • liikumine ainetundides aitab parandada tunni töörahu – peale liikumispausi või -tegevust suudavad õpilased paremini tööle keskenduda ning esineb vähem kõrvaliste asjadega tegelemist;
  • ainetundidesse lõimitud liikumisel on õpitulemustele otsene positiivne mõju;
  • õpilased naudivad aktiivseid tegevusi ainetundides ja on ehk just seetõttu ka rohkem motiveeritud tunnis kaasa töötama.

Laste ja noorte vähene liikumisaktiivsus on süvenev probleem ja sellega tuleks tegeleda. Lisaks lapsevanematele ja kodusele keskkonnale saavad sellele väga suure panuse anda kooliõpetajad ja -juhid, kui toetavad juba ainuüksi mõtet, et koolipäev on suures osas istuv ning lapsed võiksid rohkem liikuda. Kui mõte on jaatav, siis tegutsemiseks on vaja ainult otsust. Igaüks saab anda panuse selleks, et lapsed saaksid tulevikus nautida kõiki hüvesid, mida annab regulaarne liikumine. Pärast otsustamist hakkavad lahendused juba iseenesest esile kerkima. Iga väike tegu loeb.

Kasutatud materjalid

1. Tartu Ülikooli Liikumislabori raport „Liikumisaktiivsuse tunnistus 2018“ (http://www.liikumakutsuvkool.ee/wp-content/uploads/2018/10/LAT2018.pdf)

2. Liikuma Kutsuv Kool, teadusuuringute ülevaade (www.liikumakutsuvkool.ee/teadusuuringud)

Uuri lisaks

Liikuma Kutsuv Kool (www.liikumakutsuvkool.ee)

Tartu Ülikooli Liikumislabor (www.liikumislabor.ut.ee)

 

Ideekalendri 32. nädal. Liikudes tulevikku

Head sõbrad!

Liikumine saab igas inimeses alguse sisemisest motivatsioonist. Pole tähtis, kas oled laps või vanur, liikuma ja ennast ületama paneb ikka mingi väline jõutegur, mis näikse vajutavat täpselt õigele nupule.

Tänases postituses mõtiskleme selle üle, kui suurt rolli me tegelikult laste liikumisharjumuste kujunemises mängime. Mida aeg edasi, seda rohkem mõjutajaid mängu tuleb – lisaks lapsevanematele õpetajad, treenerid, sõbrad ja isegi iidolid.

Mis saaks olla parem eeskuju kui üks läbinisti sportlik pere? Teemegi väikese intervjuu ühe sellise pere isaga.

Head liikumist!


 

Liikudes tulevikku

Teksti autor: Britta Roosileht

Kas olete kunagi trennist, jalutamast või rattasõidult koju jõudes tundnud kahetsust, et seda tegite? Ilmselt ei. Mina ka mitte. Tegelikult ei ole ma siiani kohanudki inimest, kes pärast mingit aktiivset tegevust oleks pahane või nördinud, et ta selle üldse ette võttis. Liikumine tõesti tekitab hea enesetunde. Raske polegi liikumine ise, vaid pigem sellega alustamine, ehkki ajutine ebamugavus võib tekkida, olenevalt treeningu intensiivsusest ja raskusastmest. Hiljem aga on kõik enda üle uhked: „Ma tegin selle ära!“ Inimesed on programmeeritud elama mugavalt. Me tahame, et meie elus oleks rohkem rõõmu kui muret ning head enesetunnet, mis kestaks. Liikumisest saadud positiivne sutsakas aga kestab üsna lühikest aega ning järgmiseks päevaks on keha selle juba unustanud. Aju annab omakorda signaali, et diivan on lähemal kui staadion või jõusaal ning nii käib paljude inimeste õlgadel hea ja kurja vaheline võitlus. Kumb jääb peale, on meie endi otsustada.

Aktiivne eluviis saab alguse juba beebi- ja väikelapseeas. Beebi liigutab käsi ja jalgu, pöörab pead, õpib lühikese aja jooksul selgeks palju motoorseid oskusi. Suuremaks kasvades saab ta vanemate juhendamisel ja suunamisel harjuda igapäevaselt õues käima või tubastes tingimustes vähemalt tunnikese aktiivselt aega veetma. Kullimäng, tantsimine ja palli veeretamine kõlab justkui lõbusalt. Usun, et lasteaed on üks parimaid etappe, mida me elus kogeda saame. Alates sellest, et rühmas tuleb õppida üksteisega arvestamist, hoolimist ja abivalmidust, lõpetades sellega, et õpetajad on alati hoolitsemas laste kõikide põhivajaduste, sh liikumise eest. Lisaks liikumistundidele käiakse peaaegu iga ilmaga õues mängimas, jalutamas ja avastamas. Mis saaks olla parem, kui uudishimulikul lapsel lasta teha eluks vajalikke asju just selles eas, kui ta ise väga tahab neid teha?

Keerulisemaks läheb kooli minnes. Koolipäevad on pikad ja tunnis tuleb istuda vaikselt ühe koha peal. Vahetundidel lastakse ennast vabaks, elades välja kõik, mis 45 minuti jooksul enesesse kogunenud on. On ainult tervitatav, et aina enam rakendatakse koolides õuevahetunde. Nii saavad lapsed pisutki oma pikast tubasest päevast veeta väljas värske õhu käes, kus helid kellegi kõrva ei kriibi ning ennastunustavalt joostes pole ohtu mõnd õpetajat jalust maha niita. Samas ei saa õpetajate ja koolisüsteemi õlule panna kohustust vastutada laste liikumisharjumuste eest. See on eeskätt meie kui lapsevanemate asi anda eeskuju, olla inspireeriv ja innustav, tekitada lastes sisemist motivatsiooni olla terve ja aktiivne. Kõik algab kodust.

Laste liikumisaktiivsus hakkab langema alates teisest kooliastmest. Selles eas on laps vanemate jaoks piisavalt iseseisev, et lasta tal omaette toimetada, kuid lapse eeskujuks on hoopis enda töödele ja tegemistele keskenduvad vanemad. Kui vanemad ajavad omi asju ja lapse huvidesse ei süvene, ei tunne temagi enam vajadust pingutada. Ta leiab endale uusi ja teinekord mitte eriti tervislikke hobisid ning suunab energia sinna, kuhu pole vaja. Väga lihtne on laps panna kõikvõimalikesse trennidesse ja huvialaringidesse, viia ta autoga ukse ette ja sealt taas peale korjata, teadmata, millega järeltulija sisuliselt ühes või teises kohas tegeleb. Palju keerulisem ja aeganõudvam on aga huvi välja näidata päris tegudega – olla moraalseks toeks spordivõistlustel tribüünil kaasa elades või jõulukontserdil publiku seas kuulates. Laps ei pruugigi vanemat pealtvaatajate seas märgata, aga teadmine, et ta on kohal, näitab, et vanem tõesti hoolib ja huvitub. See annab talle jõudu ja motivatsiooni ning innustab näitama, milleks ta suuteline on.

Täpselt nii, nagu meie oleme enda laste suurimad õpetajad ja teejuhid, on nemad tulnud meie ellu selleks, et anda meile need õppetunnid, millest koolis ei räägitud. Nii võib laste liikumisharjumuste kujunemisele oma eeskujuga kaasa aitamine olla raskemgi kui jõusaalis kangi tõstmine. Lisaks sellele lasub eeskuju näitamisel vastutus tulevaste põlvede eest. Meie kujundame oma laste tuleviku, nemad omakorda enda omade. Üha raskem on ennast koduseinte ja helendavate ekraanide tagant välja saada, kuid täpselt nii, nagu inimkond on endale kujundanud kõikide mugavustega oleviku, tuleb pingutada, et tulevikus säiliks tasakaal mugavuse ja kehaliste väljakutsete vahel. Meie tervis ja eluiga sõltuvad sellest.


Eesti Olümpiakomitee valis 2018. aasta Tartumaa sportlikuimaks pereks perekond Pihlaku. Pereisa Marek on tegev lausa mitmel rindel ning annab endast väga palju, et väikelinnas sport elaks. Ta on Elva Spordiliidu ja Spordiklubi Altia juhatuses ning töötab Elva Gümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetaja ning judo- ja võrkpallitreenerina. Mareki eestvedamisel saavad linlased iga aasta augustis maksimaalse liikumiskogemuse, kui Elva spordikuu raames toimuvad peaaegu igapäevaselt erinevad põnevad treeningud oma ala spetsialistide juhendamisel. Marek on Elva kodanikuspordi edendamisel eeskujude eeskuju. Vähe sellest kõigest – just tema algatas 2014. aastal Elva Kohvikutepäeva ürituse, mis praeguseks toob kesksuvel Elvasse kokku tuhandeid inimesi lähedalt ja kaugelt. Väikelinnade ja kogukondade jaoks on taolised inimesed asendamatud.

Pihlakute peres on liikumine ja kehaline aktiivsus väga tähtsal kohal. Kuidas olete tee spordi ja aktiivse eluviisini leidnud?

See algas juba varases lapsepõlves – palju väljas liikumist ja erinevaid mänge. Sport ja liikumine oli lapsepõlves iga päeva loomulik osa ja on seda siiani. See on nagu õhk, mida hingame.

Milliste aktiivsete tegevustega teie päevad sisustatud on?

Katsume nädalasse mahutada lisaks tööle (mis kindlasti ei ole istuv) ka aeroobseid ja jõutreeninguid. Abikaasa Evelin käib lisaks rühmatreeningutel. Meile meeldib looduses liikuda ja seda võimalust pakub männilinnana tuntud Elva rohkesti.

Spordipsühholoog Jörgen Matsi on öelnud, et laste liikumisaktiivsusest ei sõltu vaid Eesti spordi, vaid kogu Eesti rahva tulevik. Kuidas Sina seda mõtteviisi jagad?

Olen kuulnud ühte head ütlust: kõige tähtsam töö on kehalise kasvatuse õpetajatel ja treeneritel – õpetada lapsi liikuma ja seda armastama, sest oma kehaga peame elu lõpuni hästi läbi saama.

Kuidas teie olete oma lapsi suunanud liikuma?

Ei ole pidanud väga suunama ja sundima. Mõlemad lapsed käivad treeningutel – tütar rühmvõimlemises ja poeg judos, lisaks mängivad ja liiguvad õues. Nad väga naudivad seda, mida teevad.

Olete abikaasaga mõlemad treenerid ja kehalise kasvatuse õpetajad. Kuidas hindate hetkeolukorda koolides? Kas tänapäeva lapsed liiguvad meelsasti või on neid vaja pisut sundida ja suunata?

Lapsed liiguvad meelsasti ja paljud käivad ka spordiklubides treeningutel. Mõõn tuleb 7.–9. klassis, kus paljud lõpetavad aktiivse sportimise. Laste loomulikku liikumist võiks suurendada lihtsate nippidega – näiteks ei pea last tooma autoga otse kooli ette, vaid võib jätta talle kuni veerand tundi jalutamise aega.

Kas Sinu meelest mahub koolipäevadesse piisavalt liikumist?

Elva Gümnaasiumi Tartu maantee majas (1.–6. klass) toimuvad õuevahetunnid, võimlavahetunnid, tantsuvahetunnid, liikumismängud ja teatevõistlused. Puiestee tänava koolimajas võiks olukord olla parem – vahetunnis saab võimlas palli mängida ja koridoris on üleval lauatennise laud, kuid nende kasutusaktiivsus võiks olla suurem.

Mauruse ideekalendri novembrikuu teemaks on eeskätt tubane liikumine. Kas Sul oleks kooliõpetajatele jagada mõni hea idee, kuidas kooli- ja klassiruumides laste liikumisaktiivsust tõsta?

Igas tunnis on võimalik läbi viia liikumisminut, teha liikumispause. Tundide läbiviimisel võib julgelt kasutada muusikat ning igapäevase õppetöö ühe osana saab teha kasvõi lihtsaid liikumismänge ja tegevusi.

perepilt

Tartumaa sportlikuim pere 2018 – perekond Pihlak
(vasakult: ema Evelin, vanem õde Laura-Liisa, isa Marek ja pesamuna Jakob)
Foto: erakogu