Head sõbrad!

Märtsis võtame Ideekalendris vaatluse alla ilmselt ühe põnevaima teema – värvid. Me kõik tajume maailma värvilisena ning kirjeldame objekte läbi nende värvuse: päike on kollane ja muru roheline. Värviteadus aga ulatub palju kaugemale kui lihtsalt kunst. Uuritud on värvinimede tekkimist, nende tähendust semiootikas, värviringi põhitõed on olulised graafilises disainis või sisekujunduses ning psühholoogias kuulub oma koht värviteraapiale.

Õppematerjalide loomisel on värvidel samuti oluline osa. Selleks et õpikud aitaksid maksimaalselt kaasa õpihuvi tekkimisele ning ei koormaks liialt silma, on tarvis kujundajat, kes aitab luua parima võimaliku visuaali, mis toetaks materjali sisu.

Värvikuu esimeses postituses kirjutab Mauruse kujundaja-küljendaja Heisi Väljak, kuidas valida õppekirjanduse loomisel õigeid värve ning tutvustab lühidalt värvide olemust.

Head lugemist!

Värvide õigest valimisest ja sobitamisest kujundamisel

Tekst: Heisi Väljak, Mauruse kujundaja-küljendaja

Õppematerjalide puhul on oluline, et kujundus ja värvivalik toetaksid ning kergendaksid õpilasel sisu mõistmist. Kujundus ja värv ei tohiks olla liialt domineeriv ning peaks aitama tuua välja olulisima. Et värvimaailma paremini mõista, tuleks veidi selle olemust lahti seletada.

Soojad ja külmad värvid

Mõjust lähtuvalt jaotatakse värvid kahte vastandlikku rühma: soojad ja külmad värvid. Kõiki punasele ja kollasele lähedasi värve, mis meenutavad tuleleeki, nimetatakse soojadeks värvideks (punane, oranž, kollane, punakas-oranž jne). Neile vastandlikke värvitoone, mis meenutavad jääd, nimetatakse külmadeks värvideks (lilla, rohekassinine, sinine jne). Sooja ja külma värvitooni segamisel saadakse neutraalne värv.

Aktiivsed ja passiivsed värvid

Soojad värvitoonid tõusevad esile ja tekitavad mulje, nagu asuks värvitud pind lähemal, kui see tegelikult on. Seetõttu on parem kasutada sooje värve neis elementides, mida tahetakse kohe silmatorkavaks teha, ja külmi värve taustaks. Näiteks tabelite ja skeemide puhul on see üsna oluline, mis osasid rõhutada vaja on.

• Kõige esmalt äratavad tähelepanu kollane, oranž ja punane.
• Kõige suurema eemaldumisvõimega (passiivsem) on sinine.
• Hall on neutraalne puhkepaus, hea kaitsekiht eri värvide vahel või värvide ja valge vahel. Hall sobib kirevate värvide raamiks-taustaks, värvilise graafika raamiks.

Rasked ja kerged värvid

Tumedad värvid näivad raskemad ja heledamad kergemad.

• Kerged on näiteks heleroheline, helekollane jt.
• Rasked on tumepruun, tumepunane, tumeroheline jt.

Värvide erinevat raskust saab kasutada elementide esiletõstmiseks ja lehekülje tasakaalustamiseks. Seda tuleb arvestada eelkõige värviliste elementide suurussuhete otsustamisel, näiteks kahest sama suurest kujundist tõuseb tumedam esile, väike tume element suudab tasakaalustada suure heleda elemendi. Veel tuleb seda arvestada, kui valida värve emotsioonide edastamiseks (heledad värvid seostuvad tavaliselt positiivsete, tumedad negatiivsete emotsioonidega).

Värvivaliku põhimõtted

Kasutataval värvil on tavaliselt neli ülesannet:

1. rõhutada, väärtustada, esile tõsta;
2. organiseerida ja ühendada sisuliselt seotud elemendid, aidates leheküljel orienteeruda;
3. luua meeleolu antud lahenduse vastuvõtlikumaks tegemiseks;
4. äratada tähelepanu, kaunistada ja lisada huvitatavust.

Iga värv tekitab inimeses teatud emotsioone ja seoseid. Värvi kasutamisel on oluline arvestada värvi mõju vaatajale. Üks ja sama värv võib eri inimestel esile kutsuda erinevaid tundeid, sest iga inimene eelistab ühel või teisel põhjusel mõnd värvi teisele ning see mõjutab värvide tajumisel saadud emotsiooni.

• Värvi saab kasutada, toomaks välja erinevat liiki infot või rõhutamaks mingi info kokkukuuluvust. Näiteks võivad olla küsimused ja sellega seotud vastused tehtud ühe värvi toonidega, juhtnöörid teist värvi.
• Värve saab kasutada informatsiooni esile tõstmiseks. Näiteks tehes info väljapaistvaks, kasutades musta kirja valgel, helekollasel või helesinisel väljal ja pannes need väljad tumedale taustale. Selleks, et muuta infot vähemhaaratavaks, võib kasutada ilma servata läbipaistvaid välju.
• Värve võiks kasutada konservatiivselt. Vähem on parem, nagu igas valdkonnas. Kui tekib kahtlus millegi vajalikkuses, siis on mõistlik see välja jätta. Näiteks, kui graafika on vaid selleks, et ilustada, siis võiks selle parem ära jätta või vahetada millegi vastu, mis aitab olulist infot hoopis paremini edasi anda.
• Taustavärv peaks olema konservatiivne ja vaoshoitud. Taust peab sobima kõigega, mida sellele paigutada tahetakse. See võiks olla külma värvi. Kõige paremad on hallid toonid, hele- ja tumesinine, valge.
• Sooje värve võiks kasutada rohkem tähelepanu nõudvate lehekülgede jaoks (tiitelleht, menüüd, sisukorrad, st elemendid, millel ei ole tegelikult olulist sisu).
• Ei tohiks kasutada üle nelja värvi (kui see pole just hädavajalik). Erandid on pildid, graafikud, geograafilised kaardid. Mida vähem, seda parem!
• Parim on kasutada ühe värvi erinevaid toone. Näiteks valget koos heleda ja tumeda sinisega, valge koos musta ning hallide toonidega.
• Veel võiks kasutada pigem harmoonilisi värve (asuvad värviratta samal kolmandikul ehk mahuvad 120-kraadise nurga sisse).
• Ei tohiks kasutada liiga palju täiendvärvuseid (asuvad värviratta vastaspooltel, näiteks sinine ja oranž, punane ja roheline, violett ja kollane).
• Vältida võiks sinist teksti väikeste objektide juures!
• Teksti ja graafilise info loetavuse tõstmiseks oleks hea hoopis kasutada heleda ja tumeda kontrasti, mitte värvi.
• Arvestama peaks ka värvide tähendustega.

Nägemispsühholoogiline külg värvivalikul

• Nähtava spektri keskmes olevate värvide suhtes on inimese nägemismeel palju tundlikum. Ehk siis sinised ja punased peavad olema eredamad kui rohelised ja kollased toonid.
• On teaduslikult tõestatud, et inimese silmad ei suuda sinisel korralikult fokuseerida, seepärast ongi sinine väga hea taustavärv ja halb esiplaanil kasutamiseks.
• Inimese silmad ei suuda korralikult fokuseerida samuti ka punasel, kuid viimasel on eelis visuaalsel väljal n-ö ettepoole liikuda.
• Roheline ja kollane on ühtviisi nähtavad nii keskmes kui ka visuaalse välja äärtel.
• Must ja valge on ühtemoodi nähtavad kogu visuaalse välja ulatuses.

Värvide tähendused

Kuigi värvidel puudub täpne tähendus, teavad visuaalse kommunikatsiooni spetsialistid, et värve seostatakse sageli looduslike objektide ja nähtustega, nn mäluvärvidega (päike, taevas, tuli jne). Nendel objektidel on kogu maailmas samasugused omadused ja sellepärast seostatakse värve erinevates ühiskondades sageli samade kujunditega. Vahetevahel aga võivad värvide seostused müütilistel, kirjanduslikel või kultuurilistel põhjustel hoopis lahkneda.

Küllastatud, intensiivsed värvid tähendavad valjuhäälset, täidlast, võimekat, õnnelikku ja tugevat ning seetõttu kasutatakse neid lippudel ja logodel.
Küllastamata värvid tähendavad luitunut, vana ja neid seostatakse vanade fotode ning iganenud esemetega.

Punane on enamikus keeltes esimesena nime saanud värv. Inglise keeles on sõna punane (koos valge ja mustaga) 500 enimkasutatavama sõna hulgas.
Punane seostub vägivalla ja vaenulikkusega, võib-olla sellepärast, et verevalamine sõjas on seotud võimu üleminekuga haavatult võitjale. Punane tähendab ka energiat, hoiatust, jõudu ja viha.
Punane on armastuse värv, oranžikas-punane viitab kirglikule armastusele, segatuna sinisega tähendab ta spirituaalset armastust.
Tumepunane tähendab puhtast punasest enam arukust ja ohjeldust. Helepunane tähendab sama, mis puhas punane, kuid on vähem jõuline.

Oranž on aktiivne, pilkupüüdev värv. Kuna teda seostatakse tulega, nagu sugulasvärvi punastki, siis on ta soe ja rõõmustav või ergutav. Oranž on nii suurustlev ja pidulik, et suurtes kogustes võib mõjuda ärritavalt. Oranži loetakse ka julguse, uhkuse, toreduse, sotsiaalsuse ehk ühiskondlikkuse, sõbralikkuse, populaarsuse, kombelisuse ja au värviks.
Oranž kaotab valgega segamisel oma iseloomu, näeb luitunud välja ning muutub sinisega või halliga toonimisel kiiresti pruuniks.

Kollane on päikese värv, kõige säravam värv. Kollane on tüüpiliselt teadmiste ja arusaamise sümboliks, sellest ka fraasid valgust nägema, valgustatud saama. Hiina keisririigis võis kollast kanda vaid keiser ise, sest vaid temaga käis kaasas ülim tarkus ja valgustatus. See on ka vaimukuse, meisterlikkuse ja õnne värv.
Kollane muutub halli või violetsega segatuna kergesti võltsiks ja ebapuhtaks. Segatuna rohelisega sümboliseerib kollane argust, tõbe ja petlikkust.

Rohelist on seostatud klorofülliga fotosünteesis. Vegetatsiooni värv, sümboliseerib uuestisündi ja taastekkimist. Roheline tuleb germaani keeltesse aaria sõnast ghra, mis tähendab kasvamist. Kuna maa muutub igal kevadel roheliseks, siis seostatakse rohelist ka surematusega. Samas, et kevad on kergemeelne, lapsik aeg, siis on roheline hakanud tähendama ka ebaküpsust, läänes kasutatakse näiteks väljendit greenhorn (tõlkes tähendab see rohesarve, meie vasteks on kollanokk).
Roheline on veel tervenemise, võidu, tasakaalu, värskuse ja lootuse värv. Sümbolistlikult tähendab roheline rahu, sest on seotud oliivioksaga. Loomulikult kuulub roheline ka keskkonnakaitse liikumise juurde. Tumerohelist seostatakse ka küpse eaga. Helerohelist nooruse, potentsiaali, vitaalsuse ja tervisega. Kahvaturoheline on seostatud empaatia, poolehoiu ja nõrkusega. Rohelisel on ka negatiivseid kõrvaltähendusi, mitmetes keeltes räägitakse kadedusest roheline olemisest.

Sinine on passiivne värv, õhuline ja taevalik, läbipaistev, vaoshoitud, selge, rahulik, muretu ja endassesulgunud. Sinine on talvise looduse värv, peamine värvus jäistel varjudel. Sinine säilitab oma külmuse ka valgega segamisel, sest ka valge on jahe värv. Sinine on spirituaalne värv, seostub ka igaviku, mõtlemise ja elutarkusega. Muuseas, enamiku eestlaste lemmikvärv on sinine.
Kuna sinine on seotud taevaga, siis tähendab see lääne inimestele usku. Hiinlastele tähendab sinine oma üleloomuliku olemuse tõttu surematust.
Tumesinist seostatakse kõrgemate eesmärkide, vaimuliku rahulduse saavutamisega. Helesinist seostatakse aga uute vaimsete teedega.
Sinine on hea näide värvist, mis eri sihtrühmadele tähendab erinevaid asju.

Violett vastandina kollasele kui säravale, hiilgava taibu/intuitsiooni värvile, on alateadvuse värv. Violetne on häbelik, usaldav, teinekord aga müstiline, julm ja ängistav ning vahetevahel ähvardav.

Purpur pole tegelikult nähtava spektri osa, see saadakse violetse ja punase segamisel ning seda on alati olnud raske saada. Ajalooliselt on purpurne värv olnud kallis ja vaid rikkad said seda värvi riideid kanda, seetõttu on purpur ka kuninglik, väärikas, suursugune ning vahetevahel ka ülespuhutud värv.
Purpur on ka oma hingega üksi olemise, pühendumise, andumuse, truuduse, kaastunde ja psüühiliste, maagiliste või vaimsete võimete värv.
Hele purpur on märguandeks, et vaimne osavus ja psüühiline jõud kasvab. Tume purpur tähendab sügavat andumust, sügavat kaastunnet, elutarkust.

Valge on eskimote ja inuiitide jaoks kõige funktsionaalsem värv. Antropoloog Margaret Mead tegi kindlaks, et polaaraladel elavatel inimestel on lume kirjeldamiseks 17 erinevat värvinimedel põhinevat sõna, sest erinevatele jääoludele vastavad erinevad valge toonid, jääoludest sõltub aga jahiõnn ja teinekord ka elu.
Läänes tähendab valge puhtust ja süütust, ülestõusmist ja lootust kristlikus liturgias. Hiinas on valge leina värv, kuid sealses leinas ei ole lohutamatust. Omaksed kannavad valget, saates surnut täiuslikku varjupaika ehk taevasse.
Valge on veel selguse, puhtuse, valgustatuse, valguse ja positiivsuse värv.

Must on surnuvankri värv ning sümboliseerib läänemaailmas leina ja surma. Must on nihilistlik, vihjab kartusele ja unustusele. Võib-olla just seetõttu, et must arvatakse olevat pärit pimeduse poolelt.
Must on seotud teadmatu või salajasega, vihkamisega, pimedusega, pahelisusega, õelusega ja ebakindlusega. Samas paljude inimeste jaoks tähendab must elegantsust.
Must ja valge on eriti olulised ka teiste värvide taustana. Kuna teised värvid suudavad rohkem tähelepanu püüda, suudavad inimesed musta või valget kauem ilma väsimata vaadata. Valge toob teised värvused kiiresti esile. Musta ja selle lähedasi halle toone mõjutavad külgnevad värvid.

Must ja valge koos mõjuvad tänu kontrastile dramaatiliselt.

Itteni värviring.

Kunstiteoreetiku ja -praktiku Johannes Itteni (1888-1967) loodud värvikäsitluse (konstruktiivne värviõpetus) keskne põhimõte.

Sel nädalal olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas esimese kooliastme töölehed. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Head sõbrad!

Igal elusündmusel, perioodil ning olukorral on algus ja lõpp. Kui lõpp on käes, vajub sündmus minevikku ning seda saab mõista kui ajalugu. Meie praegust elu on suuresti kujundanud minevikus toimunu, ja mitte ainult ühe indiviidi tasandil, vaid kogu maailma mastaabis.

Koolis võib ajalootund olla mõnele üks igavamaid ja üksluisemaid aineid, kuid teistele, vastupidi, kõige põnevam ja arendavam. Suur roll on õpihuvi tekitamises õpetajal, aga ka õppematerjalil.

Tänases Ideekalendris on Mauruse sotsiaalainete toimetaja Margo Roasto vestluspartneriks Tartu Ülikooli ajaloodoktorant Lauri Kann, kes ühtlasi on Mauruse 8. klassi ajalooõpikute autor. Lauril on heast ajalooõpikust kindel nägemus, mille ta on 8. klassi materjalis ka realiseerinud.

Head lugemist!

Ajalugu olgu õppijale põnev

Tekst: Margo Roasto, Mauruse sotsiaalainete toimetaja

Lauri Kann on Tartu ülikooli ajaloodoktorant, kes on aastaid töötanud Tartu Herbert Masingu koolis ajalooõpetajana. Vestlesime Lauriga kirjastuse Maurus 8. klassi ajaloo õpikust.

Ajaloo õpetamise juures on tähtis tekitada õpilases huvi ajaloo vastu. Kas mäletad, millest tärkas Sinu huvi ajaloo vastu?

Huvi ajaloo vastu sain kaasa juba kodust. Oma osa oli kindlasti ka esimesel ajalooõpetajal. Mäletan, et õpetaja oskas minevikusündmustest väga põnevalt rääkida. Ajaloost kujunes juba 5. klassis lemmikõppeaine. Kindlasti mõjutasid ka ajaloofilmid ja -raamatud.

Millist ajalooperioodi oled uurinud oma akadeemilises tegevuses?

Minu doktoritöö teemaks on 1905. aasta revolutsioon. Peamiselt olen uurinud 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse ajalugu. Mulle tundub, et see on Eestis ajaloos äärmiselt murranguline ja kohati vastuoluline aeg, mille paljud teemad ootavad veel uurimist ja mõtestamist.

Oled aastaid töötanud Tartu Herbert Masingu koolis. Mida oled õpetajana töötades õppinud ajaloo õpetamise kohta?

Tunni planeerimine on üks asi, tegelik tunni käik sõltub väga paljudest asjaoludest. Samuti aitab koolis töötamine meeles pidada, et ajaloo õppimisega tegelevad kõige põhjalikumalt ikka need õpilased, kellele ajalugu meeldib. Võti peitub selles, kuidas muuta ajalugu võimalikult paljudele õpilastele põnevaks. Leppida tuleb ka sellega, et kõigile ajalugu ei meeldi. Mõistliku vaevaga peab aga kõigil olema võimalik hea hinne saada. Üritan ka neile õpilastele, kes mineviku vastu väga suurt huvi ei tunne, selgitada, kuidas minevikus toimunud sündmused mõjutavad vahetult meid ja meie kaasaega.

Kirjastuselt Maurus on ilmunud Sinu ja Anu Raudsepa kirjutatud 8. klassi ajaloo õpiku I ja II osa. Millised olid teie peamised eesmärgid selle õpiku kirjutamisel?

Lootsime kirjutada õpiku, mis oleks huvitav, aga samas mitte liiga keeruline. Seetõttu üritasime hoida peatükkide tekstimahu mõistlikkuse piirides. Samuti seadsime eesmärgiks anda uusaja ajaloost terviklik ülevaade, kus kõik maailmajaod oleksid kajastatud. Lähtusime põhimõttest, et Eesti ja Eestile lähemate piirkondade kohta on fakte rohkem, kaugemate piirkondade puhul andsime ennekõike ülevaate olulisematest protsessidest. Mõistagi on õpikus kajastatud varauusaja ja uusaja ajaloo kesksed teemad nagu Prantsuse revolutsioon, industrialiseerimine, rahvusvahelised suhted jt.

Euroopa ajalugu käsitlevate peatükkide kõrval leiab õpikust ka Aasia, Aafrika ja Ameerika ajalugu käsitlevad peatükid. Millistest põhimõtetest lähtusite nende peatükkide kirjutamisel?

Üritasime Aafrika, Aasia ja Ameerika kajastamisel lähtuda nende piirkondade sisemisest ajaloolisest arengust, mitte pelgalt Euroopa koloniaalvõimude tegevusest. Nii näiteks pidasime oluliseks rõhutada, kuivõrd mitmekülgne oli Aafrika areng. Eurooplaste saabudes oli seal nii rahvaid, kes elasid hõimudena, kui ka neid, kes rajasid riike. Ameerika puhul pidasime oluliseks keskenduda mitte ainult Ameerika Ühendriikide kujunemisloole, vaid ka Lõuna-Ameerika maade iseseisvumisele. Aasia peatükkides on peatähelepanu Hiinal ja Jaapanil, kuid põgusalt on kajastatud ka näiteks Koread, Pärsiat, Türgit ja Indiat. Mõningatest on juttu õpiku I osas, mõningatest õpiku II osas.

Milline peaks olema poliitilise ajaloo ja inimeste igapäeva elu kajastavate peatükkide vahekord kaasaegses ajalooõpikus?

Me leidsime, et see võiks olla enam-vähem pooleks. Nii poliitiline ajalugu kui ka inimeste eluolu on mõlemad tähtsad. Poliitiline ajalugu annab ajastule raamid ning loob pinna kaasaegse maailma ja riikide vaheliste suhete mõistmiseks. Uusaegse maailma avamiseks on niisama tähtsad aga ka rahvastikuprotsessid, tervishoid, toitumine, rõivastus jne. Sõdade käiku ja lahinguid me ei kirjeldanud, küll aga pöörasime tähelepanu sõdade tulemustele.

Peatselt ilmub ka Mauruse kirjastuses ka 8. klassi ajaloo töövihik. Milliseid põhimõtteid olete pidanud oluliseks töövihiku koostamisel?

Töövihiku on koostanud neli autorit. Lisaks minule ja Anu Raudsepale ka Ilje Piir ja Marten Pirts. Tänu sellele, et autoreid on rohkem, said ülesanded ka mitmekesisemad. Ülesannete koostamisel pidasime oluliseks, et kõige tähtsamad teadmised saaksid ülesannete abil kinnistatud. Ülesanded peaksid olema kindlasti õpilastele jõukohased ja loodetavasti ka põnevad lahendada.

Mauruse 8. klassi ajalooõpiku I osa ilmus 2019. a kevadel ning II osa on äsja ilmunud. Õpikus vaadeldakse lisaks poliitilisele ajaloole ka sotsiaalset ajalugu ning käsitletakse noortele aktuaalseid teemasid nagu mood ja tervis. Eestile on uusaja õpikus pühendatud eraldi peatükid, andmaks ülevaadet kodumaa olukorrast sel perioodil.

Õpikuid saad lehitseda järgnevatel linkidel: Ajaloo õpik 8. klassile I osa ja Ajaloo õpik 8. klassile II osa

Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Head sõbrad!

Käes on aasta kõige sõbralikum nädal. Valentinipäeval peetakse meeles häid sõpru ning kõige armsamaid inimesi oma elus. Kahjuks on meie seas omajagu neid, kellele see päev suurt midagi ei tähenda, sest nende igapäeva lahutamatu osa on solvangud, alandus ja kiusamine.

Kiusamine nii koolis, aga ka tööl täiskasvanute seas tundub olevat elu paratamatus. Ometi on seda võimalik ennetada ja ära hoida, et kõigil oleks võrdväärne võimalus elada rahumeelselt ja enda moodi.

Ideekalendri tänases postituses jagame ERR-i kodulehel ilmunud arvamuslugu, kus Kiusamisvaba Kooli sihtasutuse tegevjuht Triin Toomesaare sõnul on kõige kõvemad pähklid kiusuennetustöös just täiskasvanud. Ta jagab soovitusi, kuidas koolikiusamist ennetada ning artikli lõpus olevas videoloos räägib, kuidas tema saab klassis kiusamist vähendada.

Head lugemist!

Kõige kõvem pähkel kiusamise ennetamisel on täiskasvanu

Triin Toomesaar, Kiusamisvaba Kooli sihtasutuse tegevjuht

Kui ma pea seitse aastat tagasi noore õpetajana esimest korda klassi ette astusin, olin kindel, et minu jaoks on kiusamise ennetamine, kiusamisse sekkumine ääretult oluline. Olin veendunud, et kui kiusamist vähegi näen, astun koheselt vahele.

Nagu hiljem kiusuennetustöö juurde jõudes teada sain, on argise koolipäeva jooksul õpetajatel kiusamist aga märgata raske, sest seda püütaksegi enamasti täiesti teadlikult täiskasvanute eest varjata, aimates, et võidakse sekkuda. See omakorda tähendas, et õpetajana mul sekkumise võimalusi ja – siiski ju algajana – sekkumise oskusi nappis.

Oli ka õpilasi, kelle meelest kiusasin neid hoopis mina, sest olin liialt nõudlik, hindasin liiga rangelt, pöörasin liiga sageli tähelepanu sobimatule käitumisele või püüetele tunnitegevusest nutivahendite abil viilida. Ja võib-olla püüdis nii mõnigi õpilane korduvalt ja tahtlikult tunnikokkuleppeid eirates kiusata hoopis mind.

Kui kogenud pedagoog saab selliste olukordadega hakkama ehk mängeldes, siis noorel, alles alustaval õpetajal võib enesekindluse leidmine, õigete võtete kättesaamine võtta aega mitte nädalaid või kuid, vaid isegi aastaid.

Konfliktid ja arusaamatused, kommunikatsiooniapsud ja eelkõige tahtmatud haiget tegemised on nii kooli kui ka mistahes muu inimestega tööd tegeva organisatsiooni argipäev. Oodates ja nõudes enda (või oma lapse) ümber keskkonda, kus selliseid väljakutseid üldse ei esine, tuleb üsna kiirelt ümber õppida või siis võtta vastu üks pettumust valmistav olukord teise järel.

Kuigi ka mistahes tülide, arusaamatuste või isegi ootamatute kakluste puhul – mida nii laste kui täiskasvanute maailmas tuleb õnneks ette pigem harva – tuleb aidata lastel ja noortel neist olukordadest leida mõistagi konstruktiivne väljapääs ning selle käigus ka uusi sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi õppida.

Mitu kraadi tõsisemalt ja täiskasvanute järjepideva nõu ja jõuga tuleb lapsi aga aidata nende mures kiusamise, s.o ebavõrdsemal positsioonil olevale inimesele korduvalt ja tahtlikult haiget tegemise pärast.

Kiusamine – erinevalt ühekordsest nägelusest või kokkupõrkest võrdsete osapoolte vahel – kahjustab aja kulgedes nii ohvri vaimset kui ka füüsilist tervist, võib mõjuda tema akadeemilisele edenemisele, seega ka valikuvõimalustele tulevikus ning nii kiusamise all kannatava, kiusava lapse kui ka kõrvalseisjate oskustele luua ja hoida edaspidi suhteid enda ümber, ulatudes sel moel tagajärgede kaudu meie kõigi tulevikku.

Kiusamisest täiskasvanutele. Teadus- ja tõenduspõhiselt

Ühed kõvemad pähklid kiusuennetustöös näivad olevat just täiskasvanud ning nendega kaasas käivad müüdid ja käitumismustrid. Näiteks leidub nii lapsevanemate kui ka koolitöötajate hulgas neid, kes leiavad, et kiusamine ei tapa, vaid teeb tugevamaks, mistõttu polegi ennetamisega vaja vaeva näha. Või – kuna kiusamist on täiskasvanutel raske märgata – tekib tunne, et meie koolis, meie kogukonnas kiusamist ei olegi, mis sellest, et uuringud annavad mõista teisiti.

Samal ajal on täiskasvanuid, kes käsitlevad iga konflikti kiusamisena või – ka tegeliku kiusamisjuhtumi korral – nõuavad kiusajale enda meelest õiglast karistust, alustades vaiksest vabandusest ohvrile, lõpetades avaliku hurjutamise saatel koolist välja viskamisega.

Nii võib koolipere leida end olukorrast, et kiusujuhtumi lahendamisel pole osapoolteks enam lapsed, vaid nende vanemad, õpetajad ja koolijuht, võib-olla isegi kohalik või üleriigiline (sotsiaal)meedia, kes kõik toovad sinna oma tunded, õiglusjanu ja nägemuse võimalikust lahendusest, unustades laste heaolu ja soovid sootuks.

“Kui kiusamisest rääkida, siis nii rahvusvahelised uuringud kui ka kodumaised küsitlused viitavad pigem, et kiusamist jääb Eesti koolides õnneks aina vähemaks.”

2. juuni 2019 “Aktuaalses Kaameras” vahendas reporter Rene Kundla politsei tõdemust, et kuigi erinevaid vägivallaennetusprogramme on haridusasutustes erinevaid, on juhtumid justkui sagenenud. Kui kiusamisest rääkida, siis nii rahvusvahelised uuringud kui ka kodumaised küsitlused viitavad pigem, et kiusamist jääb Eesti koolides õnneks aina vähemaks.

Pigem võib öelda (ja sedagi õnneks!) et sagenenud on hoopis kiusamise märkamine, juhtumitesse sekkumine ning ka koolidel, lastel ja nende vanematel on tulnud juurde tubli tükk julgust küsida abi, sh politseilt, selmet mõelda ja öelda, et probleemi pole, või selmet püüda olukord kuidagi ära kannatada.

Mõista tuleb meil kõigil, et kiusamist lõpuni välja juurida ei ole võimalik. Küll aga on tõepoolest võimalik ennetada väga paljude juhtumite teket või peatada kiusamise kujunemist aastatepikkuseks traumeerivaks kogemuseks nii ohvrile kui ka tegelikult kogu klassile.

Selleks – nii ennetamiseks kui sekkumiseks – on olemas teadus- ja tõenduspõhised meetmed. Sealjuures on teadlaste hinnangul tõhusaimad praktikad ja põhimõtted just kooliülesed, tehes kiusamise vähendamisest ja juhtumite peatamisest meeskonnatöö ning hõlmates oskuste, hoiakute ja teadmiste kasvatamist nii laste, õpetajate kui ka lapsevanemate hulgas.

Rahvusvaheliselt üht tunnustatumat kiusuennetusprogrammi KiVa kasutas 2018/2019. õppeaastal Eesti koolidest ligi 15 protsenti.

Programmi levitamise käänulisel teel märkame, et ka professionaalsetel pedagoogidel, kõikenäinud koolijuhtidel või aastatepikkuse kogemusega haridusametnikel tuleb aeg-ajalt teha iseendaga tööd selleks, et aktsepteerida, et nemadki võivad vajada ja küsida abi – nii kaasaegselt teaduselt kui ka tõhusat tuge pakkuvatelt organisatsioonidelt ja inimestelt enda ümber.

Mõnikord teevad inimesed teineteisele haiget. Teevad kogemata ja teevad ka tahtlikult. Ja teevad aeg-ajalt ka siis, kui koolis on kasutusel kõige kaasaegsemad põhimõtted ja praktikad selliste tegemiste ärahoidmiseks. Teevad lapsed, teevad täiskasvanud, sealjuures lapsevanemadki.

Kui koolis on selliste juhtumite lahendamiseks väljaõppe saanud meeskond, kui paigas on põhimõtted vestlusteks ja kokkulepeteks, kui neid põhimõtteid järgitakse järjepidevalt ja pühendumisega, kui seda toetab omakorda järjepidev ennetustöö, igapäevaselt nähtavad väärtused ja kiusamisvastased hoiakud, ning kui igaks juhuks ka mõõdetakse kord aastas oma tehtava töö tulemusi, siis on võimalik märksa kiiremini ja tõhusamalt needki kiusujuhtumid lahendada.

Kolm palvet täiskasvanutele kodus, koolis, tänaval

Möödunud nädalatel ajakirjandussegi jõudnud juhtumite, samuti igal õppeaastal meieni küll e-posti, küll telefoni teel jõudvate juhtumite ning sotsiaal- ja tavameedias levivate uudiste ja kommentaaride põhjal on mul täiskasvanutele meie ümber kolm palvet. Kolm ülesannet, mida ongi ehk suvel, kui oma lastega veedetakse rohkem ühist aega, aga lapsed ise on koolikeskkonnast eemal, aega harjutada, harjutada, harjutada, et sügisel olla juba oluliselt osavam.

Esiteks

Ole hea, näita eeskuju. Pane tähele, mida ja kuidas kommenteerid virtuaalsetel veergudel või reaalses maailmas ühise kohvitassi taga oma tuttava, sõbra, partneriga. Kas räägite kedagi taga? Kirute pagulasi, erineva seksuaalsusega inimesi, eelmist või praegust valitsust? Peate plaani, kuidas sünnipäeval või kokkutulekul kedagi oma seltskonnast eemale tõrjuda?

Kuidas lahendad konflikte? Kas säilitad rahu või tõstad häält? Kas kordad vaid enda nägemust või annad võimaluse olla ära kuulatud ka teisele poolele? See kõik jääb ka lapsele külge, muutub tema väärtusruumiks ja käitumisoskusteks.

Teiseks

Kui lapsel on mure, võta teda tõsiselt. Mõnikord võib enne olla vaja mitut-setut katset, et tekitada või taastada usaldust. Mõnikord võib olla vaja üht-, teist- või kolmandat moodi täna-homme-ülehomme küsida, kuidas tal päriselt läheb. Ent kui ta viimaks räägib, et teda on kiusatud, või avaneb, et sulle kildhaaval poetada, et on ise kedagi kiusanud, siis võta aega ja kuula.

Just, kuula! Ära ise räägi (ega ka ülekuula). Küsi ja kuula, sõnasta ümber ja kuula, peegelda veel veidi ja kuula. Ning lahendusigi püüdke otsida koos.

Kui tunned, et ei oska last aidata, otsi abi! Materjale, kuidas last kiusamisjuhtumi korral toetada, mida silmas pidada, milliseid suhtlusvõtteid kasutada, leiab kasvõi Kiusamisvaba Kooli sihtasutuse kodulehelt.

Kolmandaks

Anna võimalus parandada meelt. Uuringud annavad põhjust väita, et enamik lapsi ja täiskasvanuidki mõistab tegelikult, et kiusamine, st endast mingil põhjusel nõrgemale tahtlikult ja korduvalt haiget tegemine on vale. Kui koolis, kodus, huviringis, kogukonnas, isegi töökollektiivis kerkib esile kiusamisjuhtum, tekib tihti ka tahtmine panna maksma tõde ja õigus ning seda sageli kiusaja karistamise kaudu.

Ometi võib tõsine karistus muuta kiusamise edaspidi hoopis varjatumaks, tekitada kättemaksusoovi ning muuta edaspidise läbikäimise laste või täiskasvanute vahel hoopis keerulisemaks.

Seetõttu võiks tekkinud juhtumite korral anda kiusanud osapoolele võimaluse käitumist parandada – ja enamasti seda ka tehakse, vajades oma käitumise muutmiseks samuti tuge.

Tuleks õppida kuulama

Kiusamist jääb Eesti koolides aegamööda vähemaks. Erinevad organisatsioonid, koolijuhid, õpetajad, ka õpilased ja lapsevanemad, vabakond, avalik- ja erasektorgi teevad järjepidevalt (koos)tööd selle nimel, et nii koolikeskkond kui ühiskond tervikuna võiks olla vaimselt ja füüsiliselt turvalisem iga lapse, iga inimese jaoks.

Et seda käänulist muutuste teed natukene kiiremini läbida, on tarvis, et täiskasvanud õpiksid paremini kuulama nii lapsi kui teineteist – ja nii jääksid ehk edaspidi aina harvemaks ka need olukorrad, kus tundub ainuvõimalik lahendus pöörduda ajakirjaniku poole või minna koolimajja… relvataolise esemega.

Arvamuslugu on ilmunud ERR veebilehel 6. juunil 2019
https://www.err.ee/949107/triin-toomesaar-koige-kovem-pahkel-kiusamise-ennetamisel-on-taiskasvanu

Triin Toomesaar räägib Tagasi Kooli e-külalistunnis, kuidas on võimalik klassis kiusamist vähendada. 

Ideekalendri töölehtede saamiseks täida registeerimisvorm järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Head sõbrad!

Öeldakse, et kui tahad sõbraga tülli minna, räägi temaga poliitikast. Selles vestluses on igal inimesel kindel nägemus, kuidas õieti üht riiki juhtima peab, nii et kõigil, aga eelkõige sellel inimesel endal, oleks siin hea elada. Fakt on see, et ükskõik kes võib istuda ministritoolil, kuid ikka võtta vastu suure hulga rahva silmis ebapopulaarseid otsuseid.

Ideekalendri veebruarikuu teema on poliitiline kultuur ja teadlikkus. Võtame vaatluse alla Eesti riigi ja siinse poliitkultuuri ning tänases postituses alustame algusest ehk kuidas kujunes välja Eesti riigi piir. Ülevaate riigipiiri kujunemisest annab Eesti rahvusatlase koostaja Taavi Pae.

Head lugemist!

Eesti piir ja selle kujunemine

Tekst: Taavi Pae, TÜ geograafia osakond, Eesti rahvusatlase koostaja

Eesti kuju on ilus. See on leidnud tee euromündile ja kasutuses mujalgi kujunduselemendina. Kunas ja kuidas seesugune Eesti kuju aga tekkis? Sellest annab hea ülevaate Eesti rahvusatlase Eesti piiri käsitlev peatükk. Sealt pärinevad ka siinesitatavad kaardid.

1917. aasta 12. aprillil andis Venemaa Ajutine Valitsus välja Eestimaa autonoomia määruse Eestimaa kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta. Sellega liideti Liivimaa kubermangu Pärnu, Saare, Tartu, Viljandi ja Võru maakond Eestimaa kubermanguga ning praegu võime öelda, et tekkis haldusüksus, mis oma kujult sarnanes nüüdisaegse Eesti Vabariigiga. Piiri täpsustamiseks nägi seadus ette luua iseäraline lepituskomisjon. Kuigi tsaariaegses haldussüsteemis olid maakonnad enamasti rahvuspõhised, ei asetsenud maakonnapiir mitmes kohas siiski täpselt piki rahvuslikku jaotust. Piiri täpsustamiseks nägi seadus ette luua iseäraline lepituskomisjon, mida tegelikkuses ei juhtunud, sest saabumas olid keerulised ajad nii Eestile kui ka meie naabritele. Oktoobrirevolutsiooni järgne segadus ja esimese maailmasõja kestmine andsid Eesti riigile võimaluse kuulutada välja iseseisvus. 1918. aasta jaanuaris toimunud Maanõukogu vanematekogu ja maavalitsuse nõupidamistel koos teiste poliitiliste jõudude ja rahvusväeosadega jõuti seisukohale, et Eestimaa oma loomulikes piirides, milleks peeti Balti mere, Soome lahe, Narva jõe, Peipsi järve ja Lätimaa vahel asuvat ala, tuleb kuulutada iseseisvaks vabariigiks.

24. veebruaril 1918 kuulutatigi teatavasti välja Eesti Vabariik. Eesti iseseisvusmanifestist võime lugeda, et Eesti Vabariigi piiridesse kuuluvad Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega ‒ Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Kui maakonnapiiridega oli asi võrdlemisi selge, siis näiteks Narva linn ja tema ümbruskond on üsna umbmäärane määratlus. Siinkohal tasub lisada, et Narva linn ei olnud varem halduslikult kuulunud Eestimaa kubermangu alla. Ka määratlus „kus Eesti rahvas suures enamuses põliselt asumas“ on üsna üldsõnaline. Oli ju näiteks Peipsi taga samuti palju Eesti külasid ja ka setode asuala vajas piiriajamisel määratlemist. Ka lõunapiiri puhul polnud midagi selget, sest Valga maakonda, mis suuremas osas jäi linnast lõuna suunas, kuulusid Valga linna läheduses ka mitmed eestlastega asustatud alad, kuid Valga maakonda eelmainitud maakonnanimedes ei mainita. Omaette küsimus oli veel Ruhnu saar. 3. märtsil 1918 sõlmisid Venemaa ja Saksamaa koos liitlastega Brest-Litovskis rahulepingu, mille järgi määrati piir Venemaa ja Saksamaa jällegi üldsõnaliselt piki Narva jõge ning üle Peipsi ja Pihkva järve.

Kui 1918. aastal lahkusid Eestist saksa väed, pidas Eesti Vabariik rahulepingu-järgset piiri riigipiiriks. Lahkuvate Saksa vägede järel tungis Eestisse Punaarmee ning järgneva aasta jooksul sõltus Eesti-Vene piir otseselt sõjategevusest. 4. juunil 1919 võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi ajutise põhiseaduse, milles öeldi, et Eesti Vabariigi piiridesse kuulub mh Virumaa ühes Narva linna ja ümbruskonnaga, samas märgiti, et lõplik piiride kindlaks määramine toimub rahvusvaheliste lepingutega. Pärast rinde kandumist Venemaa aladele esitati mitmeid piirikavasid, mis lähtusid just rindejoonest ning hõlmasid ka alasid ida pool Peipsi järve. Siiski olid need enamasti vaid taotlused ja tõsisemad piiriläbirääkimised algasid koos Eesti-Vene rahuläbirääkimisega 17.–18. septembril 1919 Pihkvas ning lõppesid 2. veebruaril 1920 Tartus rahuleppe sõlmimisega. Rahulepingu suurimaks probleemiks tõusiski piiriküsimus. Lõplik kompromiss saavutati 1919. aasta viimastel päevadel. Üldjoontes kujunes Eesti ja Vene maismaapiiriks rahulepingu põhjal enam-vähem Eesti vägede asukoha üldjoon Vabadussõja lõpul. Ka Läti Vabariigiga toimusid Eestil pingelised piiriläbirääkimised, mille keskmes oli kahtlemata Valga kui raudteesõlme saatus. Tagantjärele võime tõdeda, et riigipiir suudeti kujundada üsna etnilist rada pidi.

Siiski toimus lõunapiiril ka üks huvitav muutus alles 1924. aastal. Nimelt jäi algselt Eesti-Läti piiriajamiselt Eesti koosseisu Pedetsi kant (Kudepi mõisa ümbrus Laura valla lõunaosas), olles Eesti Vabariigi läbi aegade kõige lõunapoolsemaks kohaks. See erinevus torkab silma paljudel 1920. aastate alguses koostatud kaartidel. Kompenseerimaks piiripingeid mujal, anti see valdavalt venelastega asustatud ala 1924. aastal üle Lätile. Meie praegune piirikontuur tekkis aga vahetult pärast teise maailmasõja lõppu, kui Narva jõe tagused alad ja suur osa Petserimaast haarati Vene NFSV haldusalasse. Väiksemaid piirimuudatusi tooks Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu jõustumine. 2014. aastal allkirjastatud piirileping ei ole jõustunud, oodates mõlema riigi parlamendis ratifitseerimist.

1922. aastal August Tammekannu koostatud kaart, kus on määratud noore vabariigi piiride pikkus. Kaardi kaguosas torkab silma väljasopistus lõuna suunas. See anti 1924. aastal Lätile.

Eesti rahvusatlase piire, äärmus- ja keskpunkte käsitlev kaart.

Ideekalendri töölehtede saamiseks täida registeerimisvorm järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Head sõbrad!

Aasta esimene kuu hakkab jõudma lõpule ning sellega tõmbame joone alla ka Ideekalendri digiteemale. Digiõpe on aina arenemas ning õpetajad leiavad järjest rohkem võimalusi rakendada ainetunnis klassikalise õppemeetodi rikastamiseks ka digitaalseid vahendeid.

Tänases Ideekalendris jagab oma mõtteid digivaldkonnast haridustehnoloog Ingrid Maadvere, kellel on digivõimaluste rakendamisest hariduses väga selge visioon ning ta jagab julgelt soovitusi ka nendele õpetajatele, kes pole tehnoloogiaga väga tuttavad ning vajaksid veidi juhendamist.

Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse tehnoloogiakompass annab väga hea ülevaate tehnika arengusuundadest ning võimalusi kaasata õppetöösse digitehnoloogia on mitmeid.

Head lugemist!

Haridustehnoloogia kui võimalus. Soovitusi algajatele ja edasijõudnutele

Tekst: Marili Pärtel, Mauruse peatoimetaja

Ingrid Maadvere on pikaajalise kogemusega haridustehnoloog nii Gustav Adolfi Gümnaasiumis kui ka Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuses (HITSA). Ideekalendri digikuu lõpetuseks kõnelesime temaga haridustehnoloogia ja üleüldse koolisüsteemi tulevikust ning palusime talt soovitusi õpetajatele.

Mis on praegu kõige kuumemad trendid ja arengusuunad haridustehnoloogias?

Kui innovaatiline õpetaja tahaks näha, mis maailmas toimub, siis väga soovitan lugeda HITSA tehnoloogiakompassi (refereerisime seda ka üle-eelmise nädala ideekalendris). Seal on põhjalikult kirjeldatud tehnika arengusuundi. Mis aga puudutab erinevat tarkvara, siis on väga hea mõte vestelda kooli haridustehnoloogidega ning küsida nõu ja abi vastavalt oma soovidele ja vajadustele. Kui haridustehnoloogi ei ole, siis tasub küsida õpilaste käest, mida nemad arvavad ja teavad.

Õpetaja igapäevatöö seisukohast on trendid nagu rõivamoodki: loomulikult on nad olemas, aga õpetajad üldiselt teavad, mis neile meeldib, ning hästi oluline on see enda asi üles leida. See, kui vana või uus mõni programm või keskkond on, ei olegi nii tähtis, oluline on selle roll õppetöös ja see, kuidas ta õpetajat aitab.

Kõige tähtsam on, et õpetaja ei peidaks pead liiva alla ja teaks, et õpilased kasutavad tehnoloogiat abivahendina. Näiteks, et äpid lahendavad matemaatikaülesandeid või et vene keele tekstid tõlgitakse Google Translate’i abil. See on oluline.

Missugustele oskustele soovitate õpetajatel kõige rohkem tähelepanu pöörata ja missuguste lahenduste kasutuselevõtust saavad nad kõige rohkem kasu?

Õpetajad on väga erinevad, ühele sobib üks ja teisele teine, kuid tänapäeva kool peaks kindlasti tegelema kriitilise mõtlemise ja sisu hindamisega. Internet on materjali täis – mida see meie jaoks tähendab? Näiteks võib küsida, kuidas meedias inimesi mõjutatakse. (Mauruse toimetus soovitab sel teemal uurida ka uut õpikut „Meedia ja mõjutamine“).

Seega pole niivõrd oluline oskus mingit keskkonda kasutada, kuivõrd paindlikkus ja üleüldine kriitiline lähenemine. Igale veebikeskkonnale on omane pidev muutumine. See on loomulik ja ei ole vaja muretseda, kui asjad muutuvad. Kui avastan klassi jõudes, et programm on uut nägu, siis tuleks rõõmustada – see tähendab, et järelikult programm areneb.

Kui on huvi õpetajate lemmiktöövahendite vastu, siis ka selle kohta on ülevaade täiesti olemas. Tegime sel aastal HITSA ja Haridustehnoloogide Liiduga koostöös veebiküsimustiku „Eesti õpetajate ja haridustehnoloogide lemmiktöövahendid 2019“. HITSA korraldas tulemuste põhjal veebiseminari 28. jaanuaril (järelevaadatav HITSA Youtube’i kanalilt). Küsimustiku abil saime infot just nende vahendite kohta, mida kasutatakse. Seega need vahendid ei pruugi olla ülitrendikad, vaid sellised, mis on end oma töökindluses õigustanud. Päris uued vahendid on tihti sellised, mis võib-olla ei ole alati õpetajate jaoks nii kindlad, sest tahavad veel testimist ja parandamist.

Näiteks üks põnev vahend, mis mulle endale praegu väga meeldib, on selline testide tegemise keskkond nagu Quizalize, mida ise inglise keele tundides palju kasutan.

Mida soovitada õpetajale, kes ei ole üldse digivahendeid kasutanud ja pigem pelgab?

Alustuseks võiks ta endale tunnistada, et ta ei tea midagi. Ja siis võiks vaadata oma klassis ringi, sest absoluutselt igal õpetajal on klassitäis spetsialiste, kellest vähemalt pooled teavad asjadest rohkem kui tema ise. Kui õpetaja tahab tehnoloogiat kasutada, siis ta võib anda kodutööks näiteks ideekaardi tegemiseks sobiva äpi või keskkonna otsimise vm ülesande, mille abil saavad õpilased talle uusi töövahendeid tutvustada.

Õpetaja võib vabalt käed püsti tõsta ja öelda, et mina sellest asjast paraku midagi ei tea, aga olen valmis teiega koos õppima. Muidugi meeldib õpetajale klassi ees tajuda liidripositsiooni, et ta on teadmistes õpilastest üle, aga tegelikult tänapäeval enam nii ei ole. Igas klassis on mõni õpilane, kes on rohkem ajalugu lugenud kui ajalooõpetaja ja igas klassis on mõni õpilane, kes on rohkem keemiakatseid teinud kui keemiaõpetaja. Sellega tuleb leppida. Algaja õpetaja ei jõua digivahendite osas üksinda kõike ära õppida, väga palju aitaks, kui ta võtaks õpilased endale appi.

Meie lugejate seas on palju klassiõpetajaid. Mida soovitaksite I kooliastme puhul silmas pidada? Kas digiõppel on nooremate õpilaste puhul teistsugune roll?

Ma olen ka ise juurtelt algklassiõpetaja, 10 aastat algklassiõpetajana töötanud ja puutun ka praegu oma haridustehnoloogi töös väga palju algklassidega kokku. Väga levinud on arvamus, et kuna lapsed on niigi palju nutiseadmetes, siis ei tohiks neil I kooliastmes üldse lasta tehnoloogiat kasutada, see tulgu 4. või suisa 7. klassis. See on täiesti vale arusaamine.

Tegelikult peab algklassiõpetaja minema peegli ette ja ütlema endale, et täpselt samamoodi, nagu ma õpetan neid lugema, kirjutama ja arvutama, pean ma andma baasdigipädevuse. See tähendab, et igaüks, kes lõpetab algklassid, peab oskama arvutisse sisse ja sealt välja logida, programmi avada, salvestada jne. Õppijate digipädevusmudeli lehel on täpselt kirjas, mida I kooliastme lõpuks peab oskama.

Kui õpilasi liiga kaua tehnoloogiast eemal hoida ja lasta alles 7. klassi noor esimest korda arvutisse, siis ta hakkabki mängima, mitte arvutit õppetööks kasutama. Meie koolis on 1. klassi 1. nädalast alates digivahendid õppetöösse kaasatud ja see kujundab edaspidiseks väga head harjumused. Tänapäeva lapsed on nutilapsed, nad ei oska arvutiga mitte midagi teha, nad ei tea hiirest midagi, nad ei tea, mis on klaviatuur. Kõike seda tuleb õppida. Algklassiõpetaja peab tagama baasdigipädevused, sh tehnoloogia kasutamise oskuse, et õpilane oleks edasises töös edukas.

Kuidas muudab tehnoloogia areng haridussüsteemi järgmise 10 või rohkema aasta jooksul?

Kindlasti muutub haridus tehnoloogia abiga aina personaalsemaks ja õpetaja saab üha rohkem läheneda individuaalselt. Hästi olulisel kohal on õppima õpetamine: laps vastutab ise oma õppimise eest ja saab aru, et ta õpib iseenda jaoks. Samuti võimaldab tehnoloogia kiiret tagasisidet. Juba praegu on võimalik, et töövihikuid ei pea parandama õpetaja, vaid töövihik suudab ise öelda, kas vastus on õige või vale.

Tänapäeval ei pea õpetaja ise olema tunnis, et õpetada. Mina olen näiteks istunud konverentsil ja andnud samal ajal tundi. Mul on vestlusaken avatud, ülesanded kätte antud ja igaüks saab kohe küsida, kui vajab abi. Tehnoloogia muudab õppimise palju laiemaks ja ei sea piire asukohale. Hea näide on ka see, kui mõni õpilane on haigena kodus, aga on rühmatöö, siis ta võtab sellest osa, täpselt nii, nagu meie praegu räägime (intervjuu toimus Skype’is). Ta on 45 minutit online olemas ja ma ei saa teda märkida eKoolis puudujaks, sest ta osales aktiivselt tunnis.

Minu meelest tuleb digis näha ainult võimalust ja vaadata ka seda, kuidas töömaailm ja kõik muu meie ümber areneb. Kool peaks sellele järele jõudma. Mina ei oska ennustada, mis täpselt 10 aasta pärast on, kas kasutame klaviatuuri, kas on juba rääkivad seadmed jne, aga selge on see, et tehnoloogiat on meie ümber aina rohkem ja me peame sellega hakkama saama. Tuleb vaadata optimistlikult tulevikku. Väike kriitiline noot võib ka alati muidugi kõrval olla.

Kindlasti ei kao kuhugi koolis käimine, sest kool on tegelikult sotsiaalse ärahoiu koht. Koolis käivad lapsed mitte õppimise pärast, vaid sellepärast, et vanemad on päeval tööl ja keegi ei hoia neid. Võib muidugi tulla selliseid olukordi, kus vanemad jäävad koju tööle ja eelistavad, et nende lapsed on ka kodus. Aga siis nad peavad ka nende taltsutamise ja kasvatamisega ise hakkama saama. Üldiselt vanem ikka eelistab saata lapsed professionaali juurde. Õppimise muutumisega võib küll muutuda kooli roll – mulle meeldib järjest enam mõelda koolist kui kodust või kogukonnast. Meie Gustav Adolfi Gümnaasiumis ei saada lapsi pärast tunde koju. Kui nad tahavad, võivad veeta siin terve päeva, et teha oma tegemisi.

Kindlasti jäävad alles ka õpetajad. Tehnoloogia tuleb küll appi, aga inimlik suhtlemine on samuti väga oluline, sest selle kaudu toimub motiveerimine. Mida rohkem mina kasutan oma õpilastega tehnoloogiat, seda rohkem ja sügavamalt ma nendega suhtlen ilma tehnoloogiata. Me arutleme hoopis teiste asjade üle. Inimene ei saa inimeseks kasvada, kasutades ainult tehnoloogiat, selleks on vaja teisi inimesi.

Haridustehnoloog Ingrid Maadvere julgustab õpetajaid nõu küsima eelkõige enda õpilastelt, kui digiõpe on tundmatu valdkond. Vahel tasub lahti lasta jäigast liidripositsioonist ning lubada endal kasvada koos lastega. 

Head sõbrad!

Loodus on olnud aastasadu inimese lahutamatu kaaslane. Looduses viibimine jääb tänapäeva modernses maailmas aina harvemaks, kuid igaüks tajub midagi erilist, kuuldes metsakohinat, veevulinat oja ääres või kevadist linnulaulu akna taga.

Looduse helid on tõeliselt teraapilised ning aitavad rahuneda, keskenduda ning lõõgastuda. Lisaks emotsionaalse heaolu parandamisele aitavad loodushelid ning värskes õhus viibimine alandada vererõhku, aga ka leevendada lihaspingeid.

Kui looduses viibida pole võimalik, on hea võimalus katsetada erinevate loodushäältega kodus või kontoris. Raadio 2 saatejuht Jakob Rosin kirjutab tänases Ideekalendris, kuidas tema oma kodu loodushelidega täitis. Miks mitte katsetada loodushelisid ka klassiruumis?

Head lugemist!

Tee ise: kuidas ma oma kodu lihtsalt ja odavalt loodushelidega täitsin

Tekst: Jakob Rosin, Raadio 2 saatejuht

Kodu kujundamisest on kirjutatud ja räägitud väga palju. Mõnevõrra vähem on juttu olnud helilisest sisekujundusest, eriti kodus. Otsustasin katsetada pisikest isetegevuslikku projekti ning sisustada oma kodu erinevate helidega.

Vaja on kõlareid

Helitehnika hind ulatub teatavasti mõnest eurost pea lõpmatuseni, kui vaid viitsida kvaliteetsesse helisse panustada. Kuna soovisin mängida eri ruumides erinevaid looduslikke taustahelisid, otsustasin mitte lolliks minna. Mul ei ole vaja selleks sadu eurosid maksvaid wifiga ühenduses olevaid kõlareid ega suurepäraselt tasakaalus heliga 5.1 helisüsteemi. Pisikesest kõlarist kapi peal piisab.

Nii sai minu valikuks Anker Soundcore Mini, üllatavalt hea heliga pisikene kõlar, millel on ühendusvõimalusi kuhjaga – Bluetooth, SD-mälukaart, 3,5 mm audiosisend ja isegi FM-raadio. Inglismaa Amazonis maksab selline kõlar umbes 20 eurot. Tellisin neid kokku kolm tükki, lisaks paar USB-seinaadapterit, kust kõlaritele voolu anda.

Hakkame hääli otsima

Kuna ma ei soovi pidevalt helisid ise vahetada ning ideaalis tahaksin kuulda igas ruumis erinevat helipilti, otsustasin kõige lihtsama lahenduse ehk mälukaardi kasuks. Kodus vedeles üsnagi palju kasutuid Micro-SD mälukaarte, nii et see probleem oli lahendatud.

Avasin oma lemmiku helimaastiku generaatori MyNoise. Kes ei tea, millega tegu, siis lugege siit. Sisuliselt on tegemist helimaastiku generaatoriga, kus võimalikke variante on sadu. Alates džunglist, ookeanist, vihmast, lõpetades öiste ritsikate, sügistuulte või lammastega aasal, kusjuures iga maastikku on veel võimalik vastavalt enda vajadustele sättida.

Hiljuti lisandus MyNoise veebiversiooni võimalus laadida alla kuni tunnine audiofail lemmikhelidega. Seega asusin endale lemmikuid välja valima, saades lõpuks kokku kaheksa tunniajast faili. See tähendab kaheksa tundi loodushelisid, mis iga tund vahetuvad. Laadisin kogu portsu mälukaartidele ning sisestasin kõlaritesse, kusjuures nii, et iga kõlar mängiks erinevat faili.

Hakka nautima

Ja nüüd ongi mul üks linnulaul vannitoas, teine esikus ning kolmas magamistoas. Kõik kokku annavad huvitava helilise atmosfääri, mis selleaastase jaanuari ilma puhul lohutab, et kusagil on ilm ka päriselt hea ning linnud laulavad.

Artikkel on ilmunud ka digi.geenius.ee lehel.

Ideekalendri töölehtede saamiseks täida registeerimisvorm järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Head sõbrad!

Tehnoloogia areneb tohutu kiirusega ning arvamus, et arvuti koht ei ole klassiruumis, on vajunud aegade hämarusse. Digivahendite kasutamine muudab õppetöö vaheldusrikkamaks, mitmekesisemaks ning võimaldab rohkem õppijakesksust.

Digipädevus on üks riiklikus õppekavas kirjeldatud kaheksast üldpädevusest, mille eesmärk on arendada oskust kasutada uuenevat digitehnoloogiat toimetulekuks kiiresti muutuvas ühiskonnas nii õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui ka kogukondades suheldes.

Hariduse Infotehnoloogia Instituut (HITSA) on Eesti haridusmaastikul haridusuuenduse ja tehnoloogia kasutamise eestkõneleja ja uute suundade levitaja. 2019. aastal andis HITSA esmakordselt välja raporti „Hariduse tehnoloogiakompass“, millest Mauruse peatoimetaja Marili Pärtel tänases Ideekalendris põgusa ülevaate teeb.

Head lugemist!

Virtuaalsed õppekäigud, õpianalüütika ja tehisintellekt ehk mida võimaldab tuleviku kool

Tekst: Marili Pärtel, Mauruse peatoimetaja

Tehnoloogia roll hariduses on teema, mis jätkuvalt kirgi kütab. Juba ammu ei ole digiõpe lihtsalt valikvastustega testide tegemine või Youtube’ist videote vaatamine. Mõned ulmelisemad võimalused on juba praegu koolides kasutusel, teised ilmuvad lähiaastatel, kuid igal juhul on selge, et ka see, mida tavainimestena digiõppeks peame, on lähitulevikus muutumas.

2019. aastal andis Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus (HITSA) esimest korda välja raporti „Hariduse tehnoloogiakompass“. Raporti eesmärk on välja selgitada lähiaastatel haridusmaastikku enim mõjutavad tehnoloogiatrendid ja hoida Eesti haridustöötajaid kursis tehnoloogia ja sellega seotud õpetamismetoodikate arenguga maailmas. Raportit antakse välja igal aastal, seega on lootust, et juba õige pea saame lugeda ka 2020. aasta versiooni, kuid seni tasub üle vaadata 2019. aastal avaldatu. Raporti on koostanud HITSA, Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli haridustehnoloogia eksperdid, kes toetuvad oma käsitlustes värsketele rahvusvahelistele teaduspublikatsioonidele.

Käesolev artikkel on „Hariduse tehnoloogiakompassi“ refereering. Raportis käsitletakse viit suurt teemat: asjade internet, virtuaal- ja liitreaalsus, analüütika ja suurandmed, tehisintellekt ning turvaline digimaailm. Iga teema puhul võib mõtiskleda, kuidas see teema suhestub just teie klassiruumis toimuvaga või kas seda tasuks põhjalikumalt uurida, sest juba õige pea jõuavad need tehnoloogiad meie koolidesse. Rohkem infot saab loomulikult raportist endast, samuti „Hariduse tehnoloogiakompassi“ videonimistust Youtube’is.

Asjade internet (Internet of Things)

Mis?
„Asjade internetiks (Internet of Things, lühend IoT) nimetatakse seda osa internetist, kuhu kuuluvad omavahel andmesidevõrgu kaudu ühendatud füüsilised esemed, sõidukid, kodutehnika ja muud seadmed.“ (https://kompass.hitsa.ee/asjade-internet)
Internet ei ole enam ainult arvutite pärusmaa, järjest kasvab internetiga kaablivabalt ühendatud nutitelefonide ja robotite, turva- ja kliimaseadmete, muusika- ja videomängijate, autode ja külmkappide hulk.

Kuidas saaks kasutada koolis?
Üks võimalus on kasutada nutikaid seadmeid, et parandada koolikeskkonda, näiteks kaasaegsete kliima- ja turvasüsteemide abil. TalTechi dotsent Innar Liiv ennustab, et tulevikus annab asjade internet nii õpilastele, õpetajatele, koolijuhtidele kui ka lapsevanematele sajad täiendavad silmad ja kõrvad, mille abil õppetegevust nii koolis kui ka mujal paremini jälgida, automatiseerida ja mõista. See tähendab, et erinevate seadmete abil on võimalik senisest täpsemat infot saada õppimise kulgemise kohta.

Kuidas on kasutatud?
Praegu on asjade interneti teemaga tegelemisele koolides ennekõike teed rajanud robootika, mida õpetatakse juba lasteaedades ja algklassides. Otseselt on asjade interneti võimalusi saanud katsetada need koolid, kes osalevad Innove toetatud Innovatooriumi projektis. Nemad said projekti raames tundides kasutamiseks seadmekomplekti, kuhu kuulusid erinevad sensorid, digimikroskoop, hüdropoonika komplekt, nutirõivaste komplekt, keha- ja ruumiandurite komplektid.

Virtuaal- ja liitreaalsus

Mis?
„Virtuaalreaalsus on simuleeritud keskkond, kus saame kogeda midagi, mida reaalsuses ei eksisteeri. Liitreaalsus võimaldab samaaegselt näha pilti nii füüsilisest maailmast kui ka simuleeritud digitaalseid objekte.“ (https://kompass.hitsa.ee/virtuaal-ja-liitreaalsus)
Mõlemat on võimalik mingil määral luua olemasolevate nutiseadmete abil, kuid on olemas ka spetsiaalsed seadmed, mis annavad terviklikuma kogemuse. Nii võib kogeda virtuaalreaalsust näiteks spetsiaalselt selleks ehitatud ruumis, kus lisaks nähtavale ja kuuldavale simulatsioonile luuakse põranda liikumisega ka realistlik maapinnatunnetus ja lõhnaseadmetega realistlik lõhn.

Kuidas saaks kasutada koolis?
Nii virtuaal- kui ka liitreaalsust peetakse haridussüsteemi jaoks väga perspektiivikaks, sest need võimaldavad saada kogemusi, mis ei ole ilma tehnoloogilise abita (kõikidele) kättesaadavad – näiteks uurida objekte, mis on väga väikesed (nt molekulid) või väga suured (nt päikesesüsteem), väga kiired (nt mitmed keemilised reaktsioonid) või väga aeglased (nt evolutsioon), samuti neid, mis asuvad kaugel, on raskesti ligipääsetavad või ohtlikud. Virtuaalreaalsuse abil saab külastada ajaloolisi paiku, rännata kosmoses või organismide ja rakkude sisemuses nende ehitust uurides.

Kuidas on kasutatud?
Virtuaalreaalsust kasutatakse praegu peamiselt keerukate oskuste harjutamiseks, näiteks lennusimulaatorid ja kirurgilisi protseduure simuleerivad lahendused. Liitreaalsuse levinud kasutusviisiks on rakendused, mis kuvavad õppematerjalides olevatele kujutistele lisainfot – kui õpilane suunab nutiseadme kaamera näiteks mõne foto peale õpikus, tekib digitaalne kujutis, näiteks 3D-mudel sellest objektist. Võimalusi on muidugi palju rohkem ja raporti väitel ootavad õpetajad väga HITSA-lt sisulist ja ainelist tuge, et virtuaal- ja liitreaalsus kasutusele võtta.

Analüütika ja suurandmed

Mis?
„Suurandmed on hiigelsuured ja isetekkelised andmekogumid, mis võimaldavad keerukat andmeanalüüsi spetsiaalse arvutitarkvara abil. Andmeanalüütika on andmeteaduse meetodite praktiline rakendamine suurandmete automatiseeritud töötlemisel, mille tulemusena valmivad diagrammid, trendiprognoosid ja soovitused aitavad ka ilma programmeerimis- või statistikahariduseta inimestel langetada tõenduspõhiseid otsuseid.“ (https://kompass.hitsa.ee/analuutika-ja-suurandmed)
Varem tegelesid statistilise analüüsiga teadusasutused, analüüsitavad andmed koguti vastavalt uurimisprobleemile ja -meetodile. Tänapäeva tehnoloogiarikkas keskkonnas tekib pidevalt tohutus koguses andmeid, mida on võimalik spetsiaalse tarkvara abil analüüsida, näiteks rühmitada, mustreid võrrelda, trende ja seoseid leida ka siis, kui inimene pole probleemi selgelt püstitanud.

Kuidas saaks kasutada koolis?
Hariduses nimetatakse seda tegevust õpianalüütikaks. See on haridustehnoloogiline vahend, mis aitab nutikamalt õppida ja õppetööd erinevates õppeainetes korraldada nii õppijal, õpetajal kui ka tervel õppeasutusel. Õpianalüütika põhjal täiendatakse õppijamudelit (Learner Model), kasutades kõigist veebis tehtud tegevustest jäävaid digitaalseid jalajälgi. Nii saadakse infot õppija teadmiste, oskuste, soorituste, huvide, eelistuste, eesmärkide, ülesannete, sotsiaalmajandusliku tausta, isiksuseomaduste, õpikeskkonna ja muude õppimisega seotud aspektide kohta. Selle põhjal luuakse soovitusteenused nii õpetajatele kui ka õppijatele.

Kuidas on kasutatud?
Praegu kasutatakse õppijamudelil põhinevaid soovitusteenuseid vaid teaduslaborites, kuid e-Koolikoti ja HarID abil töötav õppijamudeli lahendus on juba sündimas.

Tehisintellekt

Mis?
„Tehisintellekt on arvutisüsteemi võime jäljendada loomulikku intellekti ja täita funktsioone, mida seostatakse inimmõistusega, näiteks võimega arutleda ja õppida.“ (https://kompass.hitsa.ee/tehisintellekt)
Eristatakse kolme erinevat valdkonda: masinõpe, süvaõpe ja loomuliku keele töötlemine. Masinõpe tähendab õppimisvõimelisi algoritme. Süvaõpe leiab aset keeruliste andmekogude töötlemisel, kui uue informatsiooni saamisel luuakse uus andmekiht, mille abil programm õpib. Loomuliku keele töötlemisel suudab rakendus teksti mõista ja vastavalt selle sisule tegutseda, näiteks otsida internetist vastuseid esitatud küsimustele ja neid tagasi kõneks tõlkida.

Kuidas saaks kasutada koolis?
Tehisintellekt võimaldab teatud protsesse automatiseerida, näiteks vastavalt kogutud andmetele automaatselt töid hinnata, õppesisu kohandada, osapooltele tagasisidet anda ja õppeprotsessi analüüsida. Nii on võimalik jõuda personaliseeritud õppimiseni, mis arvestab õppija eelnevaid teadmisi ja vajadusi. Väga potentsiaalikas on tehisintellekti kasutamine hariduslike erivajadustega õpilaste puhul.

Kuidas on kasutatud?
Hetkel kasutatakse tehisintellekti kõige enam keeleõppes, näiteks rakendustes Duolingo ja Lingvist, mis kohandavad õppesisu vastavalt kasutaja käitumisele ja sooritustele. Üldhariduskoolidele sobivaid lahendusi praegu veel ei pakuta.

Turvaline digimaailm

Mis?
Kõige eelneva valguses tõuseb aina enam esile ka privaatsuse ja turvalisuse küsimus. Kui meid ümbritsevad pidevalt seadmed, mis meie kohta infot koguvad (nutitelefon, aktiivsusmonitor, nutikell jpm), siis on võimalik ka see, et need andmed satuvad selliste isikute valdusesse, kes soovivad nende kaudu meid mõjutada. Seega on aina olulisem lugeda rakenduste kasutustingimusi ja väga täpselt teada, missuguseid andmeid enda kohta jagame. Andmete kasutamist aitab reguleerida ka seadusandlus, Euroopas tagab kodanike õigusi 2018. aastal vastu võetud General Data Protection Regulation ehk GDPR.
Oluline on mõista, et turvalisuse funktsioonil on digimaailmas kaks poolt – mugavus ja turvalisus. Mida rohkem enda kohta infot jagame, seda mugavamaid teenuseid vastu saame ja seda lihtsam on neid kasutada. Kuid samal ajal anname ära oma privaatsust.

Mida arvestada koolis?
E-õppekeskkondades tuleb arvestada, et andmed õppeprotsessi kohta salvestatakse teenusepakkuja pilvekeskkond. Seepärast peab väga selgelt kokku leppima, kes andmete eest vastutab ja mille jaoks neid kasutatakse. Andmetel on tänapäeval ka kaubanduslik väärtus, seega tuleb olla kindel, et õpilaste andmeid kasutatakse vaid õppimist toetavatel eesmärkidel. Kool kui organisatsioon peab nii töötajate kui ka õpilaste andmeid hallates samuti arvestama GDPRi nõuetega.

***
Käsitletud viis teemat on küll eraldiseisvad, kuid moodustavad ühtse pildi tulevikukoolist ja selle toimimisest. Selge on see, et tehnoloogia abil on võimalik liikuda järjest suurema õppijakesksuse ja õppimise personaliseerimise poole, kuid samal ajal tuleb arvestada ka sellest tulenevate ohtudega. Jääme huviga ootama 2020. aasta raportit, et saada teada veel uuematest trendidest tehnoloogiamaailmas!

Head sõbrad!

Soovime teile edukat alanud aastat, jätkuvalt palju kordaminekuid ning positiivseid elamusi Mauruse seltsis. Meil on siiralt hea meel, et Ideekalendri lugejaskond kasvab iga nädalaga aina suuremaks ning tänaseks on meiega liitunud juba üle 900 õpetaja ja haridustöötaja. Rõõmustame teid edaspidigi põnevate lugudega haridusmaastikult, aga ka lihtsalt elust enesest.

Jaanuarikuus võtame vaatluse alla kõik, mis seondub digimaailmaga. Digiõpe, teadagi, on Eestis juba tõusutrendis ning õpetajad kasutavad veebipõhiseid võimalusi tundides aina rohkem. Lisaks on praeguseks loodud hulk erinevaid interaktiivseid keskkondi, mis aitavad ka õpilastel oma silmaringi laiendada ning klassikalist õpimeetodit rikastada.

Digikuu avalooks valisime möödunud aasta lõpus avaldatud ERR artikli, mis kajastab põgusat kokkuvõtet Euroopa Poliitikauuringute Keskuse koostatud raportist. Selgub, et Eesti on Euroopa Liidus kõrgeima digiõppe valmidusega riik.

Head lugemist!

Eesti hinnati kõrgeima digiõppe valmidusega riigiks Euroopas

Allikas: ERR, 13.11.2019, https://www.err.ee/1002362/eesti-hinnati-korgeima-digioppe-valmidusega-riigiks-euroopas

Eesti on Euroopa Liidu kõrgeima digiõppe valmidusega riik, selgub novembri keskel avaldatud uuringu tulemustest.

“Eesti esikohas peegelduvad selle riigi ambitsioonikad ja innovaatilised programmid digitaalvaldkonnas, eriti mis puudutavad haridussüsteemi ja digitaalset infrastruktuuri,” öeldakse Euroopa Poliitikauuringute Keskuse (CEPS) koostatud raportis.

Samas mainitakse, et ehkki Eesti on naaberriigist Rootsist rohkem kui kaks korda vaesem, näitab riik tugevaid tulemusi kõigis digitaalvaldkondades. “Eesti valitsus on käivitanud rea ambitsioonikaid programme halduskoormuse vähendamiseks, tehes kõike alates maksude deklareerimisest kuni hääletamiseni võimalikuks digitaalsete kanalite kaudu,” seisab raportis. “Eesti edu näitab, et ka keerulise ajalooga väike riik võib olla Euroopas liidrikohal,” tõdetakse samas.

Eestile järgnevad edetabelis Holland, Soome, Luksemburg, Malta ja Küpros. “Enamuse nende riikide head tulemused ei ole üllatavad, kuna Euroopa loodeosa riigid on sageli poliitilisi institutsioone ja majanduslikke näitajaid kajastavates edetabelites,” leiavad ülevaate koostajad oma kokkuvõttes, lisades, et need tegurid mõjutavad digitaalse õppe valmidust. Samas näitab Malta ja Küprose kõrge positsioon, et geograafia ja riigi suurus ei ole digivaldkonnas määravad, rõhutavad uuringu koostajad.

Eesti lähiriikidest Rootsi on edetabelis seitsmendal, Leedu 11. ja Läti 14. kohal.

Edetabeli tagumises otsas on Saksamaa (27. kohal), mida edestavad Itaalia, Kreeka, Rumeenia, Tšehhi, Poola ja Belgia (21. kohal). Euroopa lõuna- ja idapoolsete riikide madalamad tulemused ei ole üllatavad, küll aga on seda Saksamaa reiting, mis raporti koostajate hinnangul võib hakata mõjutama kogu Euroopat.

Edetabeli koostamise aluseks oleva indeksi lõid uuringu autorid varasemate uuringute andmetele tuginedes ning riikide enda eksperte kaasates.

Indeks koosneb kolmest osast, millest esimene hindas riikide näitajaid digitaalses õppes osalemise ulatuse ja tulemuste koha pealt. Selles oli Eesti 27 vaadeldud riigi hulgas seitsmendal positsioonil, esikolmiku moodustasid Soome, Taani ja Rootsi.

Teise komponendina hinnati digiõppe institutsioone ja poliitikaid ning siin oli Eesti teisel positsioonil. Esikohal oli Küpros, kolmas Horvaatia, neljas Holland. Selle teema hindamisel kasutati suuresti riikide ekspertide abi ja nende poolt pakutud andmeid, küsimused keskendusid kõigi haridustasemete digiõppe võimalustele ning samuti täiskasvanu-õppele.

Indeksi kolmanda komponendina hinnati riikide pakutavaid digiõppimise võimalusi ning ka siin sai Eesti seitsmenda koha punktid. Parimaid võimalusi digiõppeks pakuvad Luksemburg, Rootsi, Taani, Holland, Soome ja Austria. Lisaks õppevõimalustele hinnati selles valdkonnas ka inimeste käitumist, hoiakuid ja valmisolekut digivõimaluste kasutamiseks.

Uuringu kokkuvõttes tõdevad selle autorid, et digiõppe areng Euroopa Liidus on ebaühtlane ning kasvuruumi on kõikidel riikidel. Teiseks tõdetakse, et enamasti on digiõppe osas paremini edenenud riigid, ehkki selles on ka miteid erandeid. Kolmandaks selgub, et ei geograafia ega ajalugu ei ole digiõppe valmiduse juures määrav – seda näitavad mitmete Ida-Euroopa riikide ja samas ka väikeste Vahemeremaade kõrged kohad indeksis.

Lõpuks rõhutavad uuringu koostajad asjaolu, et viiest suurimast Euroopa Liidu riigist (Ühendkuningriik jäeti raportist välja) ainult Hispaania on pingeridade ülemises pooles, Saksamaa, Itaalia, Poola ja Prantsusmaa aga tagumises otsas. Kuna nende riikide rahvastik kokku moodustab üle poole Euroopa Liidu elanikkonnast pärast Ühendkuningriigi lahkumist, tähendab see Euroopale probleeme. Eriti ohtlik on Saksamaa kui Euroopa tugevaima tööstusriigi viimane koht.

Ideekalendri igakuiste töölehtede saamiseks täida registeerimisvorm järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Head sõbrad!

Kätte on jõudnud viimane nädal enne jõuluvaheaega ning Ideekalendergi suundub lühikesele puhkusele. Sel nädalal räägime veel sotsiaalsetel teemadel ning empaatia ja eneseaustuse alla paigutame sellise tunde nagu viha.

Jõuluajal ei ole vist paslik rääkida negatiivsetest tunnetest, kui kõik meie ümber särab, lapsed on rõõmsad ja piiluvad igal hommikul sussi sisse, kas päkapikud on käinud. Jõuluvana käib juba mööda koole ja lasteaedu ning kostitab ootusärevaid mudilasi, kes kõik vannuvad suuril silmil, et nad on selgi aastal olnud head lapsed. Kuid jättes negatiivsed emotsioonid tähelepanuta, võib see meie psüühikat oluliselt mõjutada. Ükskõik, kas on jõuluaeg või jaanipäev.

Tänases Ideekalendris on Mauruse keele- ja esimese kooliastme toimetaja Piret Põldver võtnud kätte taas ühe inimese psühholoogiat kajastava raamatu ning jagab sellega seoses oma mõtteid. Harriet Lerneri teoses „Vihatants“ kirjutab autor järgmist: „Viha puhul on tegemist signaaliga, mida tuleks kuulda võtta.“ Kindlasti tasub vihatunde üle mõtteid mõlgutada mõlema soo esindajatel, sest nii naisi kui mehi saab defineerida üheselt – me oleme inimesed ja meil kõigil on tunded.

Kaunist jõuluaega ja säravat aastalõppu!

Kirjastus Maurus

Tants vihaga

Tekst: Piret Põldver, Mauruse keele- ja esimese kooliastme toimetaja

Viha on üks huvitav emotsioon. See võib olla hirmutavam kui teised tunded, sellega kaasnevad kummalised tabud ja müüdid, ning teo ja tunde segamini ajamine võib viha puhul tuua üsnagi keerulisi tagajärgi. Igasugustest tunnetest rääkides tasub mõtestada endale, et tunne ja tegu on kaks erinevat asja. Viha ise on tunne; see, mida tunde ajel ette võtan, on aga tegu, olgu see siis karjumine, lõhkumine või lihtsalt minema kõndimine. Tunne lihtsalt on nagu ta on, seda muuta või vältida pole üldiselt võimalik; tegu see-eest saab valida, mõjutada ja kontrollida. Tunnete tekkimise eest me ei vastuta; küll aga vastutame oma tegude eest. Harriet Lerner on kirjutanud raamatu „Vihatants“, mis omal ajal avas minu silmad tunnete-tegude-mõtete keerulisse omavahelistesse seostesse. Ühtlasi aitas mõista, kuidas vanu ja mittetoimivaid suhtemustreid enda elus muuta.

Kui aastaid tagasi seda raamatut esmakordselt käes hoidsin, mõtlesin, et on mul neid hädasid ja probleeme mis on, aga vihaga mul on kõik korras – ma lihtsalt ei ole kunagi vihane. Juba esimese peatüki lõpuks sain aru, et see on üks suurimaid probleeme: mitte kunagi vihane olla tähendab, et inimene paneb suure ressursi vaimuenergiast sellele, et hoida üht olulist ja signaliseerivat tunnet tugeva kaane all. Lerner kirjutab, et meil pole võimalik vältida masendumist, madalat enesehinnangut, enesepaljastusi ega enesevihkamist, kui me lepime ebaausate tingimustega; kui kaebleme, kuid elame siiski edasi vanal viisil, reetes oma lootusi, väärtusi ja võimalusi. Viha alla surudes ja selle allikaid mitte teadvustades surume alla ka suure hulga oma loomingulist, intellektuaalset ja seksuaalset energiat.

Tõsi, Lerner keskendub oma teoses eelkõige naistele. Ta toob välja, kuivõrd just naiste on jaoks viha justkui tabu. Naise vihal on hoopis teine tähendus kui mehe omal. Naine, kes oma viha avalikult välja näitab, mõistetakse hukka, ta äratab vastumeelsust, seevastu mehe viha nähakse pigem kindlameelsuse ja enesekehtestamisena. Otsene viha väljanäitamine, eriti meeste peale, teeb naise ebadaamilikuks, mitteemalikuks, seksuaalselt mitte küllalt ligitõmbavaks jne. Keelestki leiab hulgaliselt halvustavaid väljendeid vihase naise kohta – tuhalabidas, tulehark, näägutaja, mõrd jne –, vihase mehe kohta on märksa keerukam midagi viha põhjal halvustavat leida.

Lerner kirjutab, et vihatunnet ei tohiks märkamata jätta. Vihatunne on justkui signaal või märguanne – see näitab, et midagi on lahti, kas on riivatud meie õigusi, tehtud liiga, astutud üle piiri, vajadusi ja soove pole piisavalt kuulda võetud vms. Viha võib näidata, et anname endast rohkem kui suudame; hoiatada, et teised teevad meie jaoks liiga palju, mis kahjustab meie endi asjatundlikkust ja isiksuse kasvu; viha võib osutada, et meie uskumused, ambitsioonid või ihad on ohtu sattunud. Nii nagu valuaisting sunnib käe kuumast pliidist eemale tõmbama, kaitseb vihavalu meie „mina“ terviklikkust. Viha võib sundida meid ütlema „ei“ teiste ootuste peale ja „jah“ mõne enda hingesisese vajaduse peale.

Nii nagu Lerner osutab, et viha allasurumine ja endasse peitmine on isiksuse tervikule äärmiselt kahjulik, toob ta välja, et ka viha mõtlematu väljaelamine ei muuda ega lahenda probleeme. Viha keevaliselt väljaelamine ja selle suure pingutusega endasse peitmine on justkui ühe mündi kaks külge – kumbki ei vii muutuste ja lahendusteni. Nii see, kes püüab igas olukorras rahulikuks jääda ja vihatunnet peita, kui ka see, kes elab viha välja, kuid ei väljenda seda sõnaselgelt ja vaid kordab kulunud fraase (või solvanguidki), jääb korduste ja enesehaletsuse lõksu, tammub koha peal. Kumbki käitumine ainult suurendab kibestumist ja ebaõigluse tunnet.

Mida oma vihaga siis peale hakata?

Mis on siis n-ö tervislik viis vihaga toime tulla? Lerner toob välja, et eelkõige tuleks häälestuda viha tõelisele allikale ja aru saada, kus me omadega oleme. Küsida endalt, mis olukord see õigupoolest on, mis mulle viha teeb? milles on asi? mida ma mõtlen ja tunnen? mida tahan korda saata? kes mille eest vastutab? mida ma õigupoolest tahan muuta? Võime avastada, et paneme oma vihaenergia sellesse, et püüame kontrollida inimest, kes üldse ei tahagi muutuda. Selle asemel võiks seda energiat panna oma olukorra ja valikute väljaselgitamisse. Eriti lähisuhetes on oht langeda lõputute süüdistamiste ja võitluste lõksu, mis kuhugi välja ei vii.

Oluline on arendada ka suhtlemisoskust – sest konfliktide lahendamine tähendab oskust läbirääkimisi pidada. Kuigi viha spontaanne väljaelamine ei pruugi igas olukorras isegi üleni negatiivne olla, toob selline lähenemine kergendust sageli vaid ajutiselt. Kui keevaline olukord möödub, selgub, et midagi pole tegelikult muutunud. Lerner toob raamatus hulgaliselt näiteid olukordadest, kus rahuliku ja mittesüüdistava positsiooni hoidmine on hädavajalik selleks, et konflikti põhjustanud suhe tegelikult ja pikas plaanis muutuks.

Kuid samuti on väga tähtis näha suhtes iseenda rolli ning vastastikuses suhtluses õppida märkama ja peatama käitumismustreid, mis kuhugi välja ei vii. Enesereflektsioon on niikuinii keeruline, keerulisemaks muutub see kellegagi suheldes, kuid üsna võimatu on end kõrvalt näha, olles suurte tunnete keerises. Sellegipoolest võib õppida, et siis, kui tunded löövad üle pea kokku, tuleb rahuneda ja astuda sammuke tagasi, et mõista, missugune on minu oma osa selles vastastikuses suhtes, mis mind ei rahulda. Oluline on vastastikuses suhtluses jälgida end ja teisi ning vajadusel reageerida tuttavas olukorras uuel ja erilaadsel viisil. Me ei saa muuta teist inimest, panna teda astuma uusi samme vanas tantsus, kuid muutes omaenda samme, ei saa tants enam vanade ettearvatavate mustrite järgi kaua kesta.

Ning kui eelnevad oskused on juba omandatud, on ülioluline ennetada teiste vastukäike ja jääda endale kindlaks, kui nad nõuavad, et muutuksime jälle endiseks. Me kõik kuulume suurematesse kooslustesse, mis eeldavad, et me ei muutuks ja jääks selliseks, nagu oleme praegu. Kui hakkame muutma oma vaikimise, ähmasuse, ebatõhusa võitlemise või süüdistamise mustrit, saab meile vältimatult osaks vastupanu või vastutöötamine. Ümbritsev keskkond, kes on meiega harjunud ja juba teab meie käitumismustreid, ei soovi, et me muutuksime. Ja vastupanu tuleb ootamatust kohast ning ennustamatul hetkel – ka meie enda sisemus seisab vastu muudatustele, mida tahame teha. Ühtlasi teevad sageli just meile kõige lähemad inimesed kõik selleks, et jääksime endiseks, ükskõik mida nad avalikult ka ei räägiks. Lerner toob välja, et mõlemad – nii tahe muutuda kui ka tahe muutustele vastu seista – on loomuomane kõikidele inimlikele süsteemidele.

Harriet Lerneri „Vihatants“ aitas mul mõista, et viha – nagu kõik emotsioonid – on väärt ärakuulamist. Tunded ei ole head ega halvad, negatiivsed ega positiivsed – tunded lihtsalt on. Heaks või halvaks muudavad tunded meie suhtumine neisse, see, mida otsustame nendega või nende ajel teha. Vihal on tugev jõud ja kui õppida seda jõudu kasutama nii, et see aitab mind ennast näha ja paremaid valikuid teha, on sellest tundest igal juhul parim võetud.

 Viha on tunne ja sel on alati põhjus. Viha väärib meie lugupidavat tähelepanu. Meil on õigus kõigile oma tunnetele – ja viha pole siin erand. Kuigi viha väärib alati tähelepanu, on naised ometi õppinud oma viha maha suruma, eitama või vallandama viisil, mis jätab nad abitusse ja jõuetusse olukorda. Põnevas ja asjatundlikus raamatus õpetab autor nii meestele kui ka naistele, kuidas ära tunda viha tõelisi allikaid ning kuidas kasutada viha kui tõhusat tööriista püsivate muudatuste tekitamiseks.

Kõikidest naiste lähisuhete ainelistest raamatutest on käesoleval eriline võlu. See raamat on nagu põlvest põlve pärandatav perekonnareliikvia, sest sisaldab sügavat ja ajaproovile vastupidavat tarkust.