Head sõbrad!
Advendiaeg on jõudnud poole peale ning Ideekalendris on taas aeg mõtiskleda pisut sügavamatel ja silmale nähtamatutel teemadel. Sotsiaalsete oskuste kõrval on oluline osa ka väärtustel ja väärtuskasvatusel. See on miski, mida tuleb õpetada juba varases lapsepõlves ning kanda edasi haridusse. Küll aga ei tähenda väärtuskasvatus väärtuste pealesurumist või sunniviisilist õpetamist, vaid õppijal peab jääma õigus oma arvamusele ning võimalus kogemustes ise kaasa lüüa. Et õpilased saaksid ka koolis osa väärtuskasvatusest, neis kasvaks õpihimu ning nad tunneksid end sealses keskkonnas hästi, on vaja luua väärtuspõhine kommunikatsioonivõrgustik kooli, õpetajate, õpilaste ja lapsevanemate vahel.
Tartu Ülikooli Eetikakeskus korraldas möödunud nädalal 11. väärtuskasvatuse konverentsi, kus arutleti Eesti hariduse olukorda praegu ja hinnati tulevikuväljavaateid. Mauruse digitoimetaja Marili Pärtel käis uurimas, mida uut ja põnevat konverentsil räägiti, mis suunas haridus liikuda võiks ning kas ka Maurus kui õppematerjalide kirjastus saaks lisaks headele materjalidele anda panuse ka õpetajate toetamiseks.
Head lugemist ja kaasamõtlemist!
Eesti hariduse olevik ja tulevik. Mõtteid 11. väärtuskasvatuse konverentsilt
Teksti autor Marili Pärtel
6.–7. detsembril toimus Eesti Rahva Muuseumis Tartu Ülikooli eetikakeskuse 11. väärtuskasvatuse konverents „Eesti 2035: väärtuspõhine vaade haridusele“. TÜ kutsel olid kohal nii ülikoolide haridusspetsialistid kui ka väärtuskasvatusega teadlikult tegelevate koolide ja lasteaedade esindajad, et üheskoos arutada suundi, kuhu Eesti haridus peaks järgnevate aastakümnete jooksul liikuma. Esimene konverentsipäev oli pühendatud hetkeolukorra väljaselgitamisele ning teine tulevikuhariduse võimalikele suundadele. Teisel päeval oli lisaks ettekannetele võimalik osaleda ka kuues erinevas töötoas, mille viisid läbi hariduspraktikud nii koolidest kui ka vabakonnast.
Konverentsi ettekannete videosalvestused on kättesaadavad Eetikaveebis (https://www.eetika.ee/et/arendus/programm/ettekanded), kindlasti soovitame tutvuda ka konverentsi programmiga (https://www.eetika.ee/sites/default/files/www_ut/2018_vk11_programm_5detsember2018.pdf).
Maurusel oli rõõm saada osa konverentsi esimesest päevast. Olukord koolis huvitab meidki väga ning ettekanded tekitasid nii ideid, inspiratsiooni kui ka pisut muremõtteid.
Iga õpetaja on väärtuskasvataja!
Eetikakeskuse juhataja ja TÜ professor Margit Sutrop rõhutas oma avasõnades, et väärtuskasvatus on miski, mis toimub koolis igal juhul, ka siis, kui õpetajad seda ei teadvusta. Arvestada tuleb sedagi, et õpilased juhinduvad ennekõike täiskasvanute käitumisest, mitte niivõrd sõnadest. Seega algab väärtuskasvatus õpetaja enda väärtuste teadvustamisest, sest just need peegelduvad tema tegudes.
Professor Sutrop viitas oma avasõnades ka Austraalia Ülikooli ja Nevada Ülikooli sel sügisel avaldatud uuringule1, mis näitab tugevat seost õpilase õppeedukuse ja tema kodus leiduvate raamatute hulga vahel. Keskmises Eesti kodus on 218 raamatut, mis on palju rohkem kui näiteks keskmises Suurbritannia (143) või USA kodus (114). Selgub ka, et raamatute hulk kujundab õppimisharjumusi, mis lisaks õppeedukusele mõjuvad inimese hakkamasaamist kogu ülejäänud elu. Selles osas on olukord Eestis lausa suurepärane – meil on igal juhul learned society ehk õpihimuline ühiskond!
Suhted, suhted, suhted!
Samal ajal on probleemiks vähene koolirõõm ja seda nii õpilaste kui ka õpetajate hulgas. Katrin Aava Tallinna Ülikoolist käsitles ettekandes „Võimestav kommunikatsioon õpetajate koostöö ja enesetõhususe toetamiseks“ seda, millest tuleneb õpetaja motiveeritus ja heaolu ning kuidas seda oleks võimalik parandada. TALISe uuring näitab, et Eesti õpetajal on vähene enesetõhusus, lisaks ka professionaalse koostöö, austuse ja tunnustuse puudus. Selles olukorras ei ole ime, et paljud õpetajad ei pea koolis kuigi pikalt vastu, kuigi on alguses väga entusiastlikud. Põhjus peitub selles, et ühel inimesel on väga raske maailma muuta, meid kõiki mõjutab keskkond ning kui see ei ole positiivne ja üksteist võimestav, põlevad läbi ka kõige tugevamad ja targemad.
Oluline on mõista, et olukorra muutmiseks ei piisa ainult teadmistest. Õpetajad on enamasti teadlikud nüüdisaegse õpikäsitluse olemusest, üldpädevustest, sotsiaalsete oskuste arendamise olulisusest jne, kuid see ei tähenda, et nad seda praktiseeriksid. Rakendamise toetamiseks on tarvis tegeleda sotsiaalsete, kultuuriliste, keskkondlike ja struktuuriliste takistustega: indiviidid ja kogukonnad peavad olema tähenduslikult kaasatud sekkumistesse ja võimestatud muutuste elluviimiseks (Blue, Shove, Carmona, & Kelly, 2016, viidatud ettekandes).
Katrin Aava ja Pille Slabina on uurinud erinevate koolide kollektiive ja leidnud, et õpetajaskonnad jagunevad kolmeks.
- Koostöö diskursus – õpetajad tunnevad end hästi ja üksmeelse seltskonnana, on uhked oma kooli kollektiivi üle, räägivad hea meelega, mida nende koolis ette võetakse, teavad kooli eesmärki, iga õpetaja tunneb, et teda tunnustatakse süsteemselt.
- Konkurentsi diskursus – õpetajad on motiveeritud, kuid see tuleneb peamiselt omavahelisest konkurentsist ja/või konkurentsist teiste koolidega; oma tööst ei taheta liiga avalikult rääkida, materjale jagada jne, tuntakse, et juhtkond sunnib koostööd tegema, see on lisatöö.
- Võimestamata õpetaja diskursus – õpetajal puudub info selle kohta, mida teised teevad, kas koolis tehakse koostööd, tunnivaatlus on karistus- või kontrollimehhanism, tunnustus puudub.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõige olulisem on süstemaatiline omavaheline suhtlus, kogemuste ja parimate praktikate pidev jagamine. Samuti on oluline tunnustada igaüht tema pingutuste eest ja pakkuda paindlikku õpiteed igale õpetajale. Kui kuidagi on võimalik vähendada bürokraatlikke tööülesandeid, siis tekib kohe rohkem aega n-ö päris tööks, st tõeliseks koostööks.
Õppija ja õpetaja praegu ning tulevikus
Tartu Ülikooli professor Margus Pedaste ja Tallinna Ülikooli professor Katrin Poom-Valickis pidasid põhjaliku ettekande Eesti kooli olukorrast ja võimalikest lahendustest. Statistika näitab, et lähitulevikus ootavad Eesti kooli ees suured raskused – asendusvajadus on väga suur ja selleks, et tühjad õpetajakohad saaksid täidetud, peaks 100% ühe aasta gümnaasiumilõpetajatest astuma õpetajakoolitusse, selle lõpetama ja ka erialasele tööle asuma. Loomulikult ei ole selline lahendus realistlik, kuid näitlikustab probleemi suurust.
Olukorda raskendab veelgi asjaolu, et ka olemasolevate õpetajate enesetõhusus ja väärtustatuse tunne on väga madal ning suur osa praegu koolis töötavatest õpetajatest ei ole kindlad, kas nad ka kolme aasta pärast õpetajad on. Selle üheks põhjuseks on erinevused õpetajate uskumuste ja oskuste vahel. Soovitakse küll liikuda aina enam õppijakesksuse suunas, kuid õpetamistegevused jäävad siiski traditsiooniliseks, sest seda võimaldavad olemasolev koolitus ja oskused. Samuti soovivad lapsevanemad ja kooli juhtkond näha tulemusi, mida saavutatakse traditsiooniliste vahenditega. Sellega kaasneb rahulolematus olukorraga, sest eesmärkide saavutamiseks vajalikud tööriistad puuduvad ning nende omandamiseks napib aega ja võimalusi.
Paraku näitab statistika, et kuigi probleeme on omajagu, ei ole Eestis suunatud haridusse piisavalt rahalisi vahendeid, mis aitaks olukorda parandada. Finantsolukorra parandamine võimaldaks lisaks palganumbri tõstmisele normaliseerida tööaega, tekitada võimalus paarisõpetamiseks, kaasata piisavalt tugispetsialiste, ennast täiendada jne. Näiteks Lätis on probleemid üsna sarnased, kuid riiklik rahastus on olnud võrreldes muude kulutustega oluliselt suurem. Eestis seevastu tõusevad kõik muud riiklikud kulud jätkuvalt oluliselt kiiremini kui hariduskulud. Seega on väga oluline roll ka riiklikult hariduspoliitikal.
Teadlased omalt poolt näevadki olulise lahendusena õpetajate enesetäiendamisvõimaluste parandamist. Õpetaja peab olema õppiv professionaal. Kui inimene ei õpi, siis ta jääb rumalaks või vanaks, ning mida aeg edasi, seda raskem on sel juhul üldse ühiskonnas hakkama saada, sest tulevikutöögi on suure tõenäosusega ennekõike õppimine. Õppimine on aga paraku kallis, sest võtab väga palju aega. Pedaste ja Poom-Valickis pakkusid välja lahenduse, kus õpilased veedavad õpetajatega neli päeva nädalas ning viies päev on mõeldud õpilastele iseseisvaks tööks ja õpetajatele enesetäienduseks, kogemuste jagamiseks kolleegidega, planeerimiseks ja koostööks.
Ja edasi …
Järgnevad ettekanded keskendusid lahenduste leidmisele. Neid otsiti digivõimalustest; uuriti, missugune on heaolu loov kool ning kuidas haridus saab õnnelikuks teha; arutleti paindlike õpiteede võimalikkuse üle. Lisaks toimusid töötoad üldpädevustest, ennastjuhtivast õppijast, kogukonnapraktikast, huvitegevuse ja õppetöö lõimimisest, lapse arengu toetamisest ning külalisõpetajate kutsumisest tundidesse. Soovitame kindlasti ettekannetest video vahendusel osa saada, samuti tutvuda teiste TÜ Eetikakeskuse tugimaterjalidega õpetajatele. Kõik need on leitavad Eetikaveebist: https://www.eetika.ee/et/vaartusarendus/opetajale.
Meie Mauruses püüame ka omalt poolt aidata, andes välja kvaliteetseid ja inspireerivaid õppematerjale ning pakkudes õpetajatele aina rohkem tuge nende kasutamisel. Ehk saab ka õppematerjalide kirjastus aidata õpetajate koormust vähendada, et õpetajad saaks aina rohkem tegeleda koostöö ja õppimisega, olla enesekindlamad ja õnnelikumad. Just siis paraneb kogu õpetajaskonna tervis ja kasvab õpetajate kollektiivne tõhusus, mis omakorda parandab õpetajaameti mainet ja toob rohkem noori õpetajaid koolidesse. Ja loomulikult kandub õpetajate rahulolu ja motiveeritus edasi ka õpilastele!
Kui Teil tekkis mõtteid, kuidas kirjastus saaks õpetajaid rohkem aidata ja/või mida võiksime veel ühiselt ette võtta, siis Maurusesse on kõik ideed väga oodatud. Võite kirjutada aadressil marili@kirjastusmaurus.ee või otsida oma ideega sobiva valdkonna spetsialisti kontakte Mauruse kodulehelt.