Head sõbrad!
Kalendriaastaga koos hakkab läbi saama ka Mauruse Ideekalendri esimene ja väga edukas aasta. Oleme artiklite, videoklippide ja teemakohaste töölehtede abil käsitlenud väga erinevaid teemasid – eesmärkide püstitamisest ja kritseldamisest loovkirjutamise ja liikumisharjumusteni välja. Kõik 37 uudiskirja koos videoblogide ja 103 töölehega on saanud teoks tänu teie toetusele ja tagasisidele.
Aasta viimases postituses teeme juttu armastatud zoosemiootiku, etoloogi, paleontoloogi ja mütoloogi Aleksei Turovskiga. Räägime sotsiaalsetest oskustest ja hoolimisest loomariigis. Sellest, kuidas kujunevad suhted, kuidas luuakse ja antakse edasi geneetilist pärandit. Jõuludeks soovib Aleksei Turovski, et me õpiksime üksteist ja ümbritsevat usaldama. Kui valitseks üleüldine usaldus, oleks suur osa maailma probleemidest lahendatud.
Tänases videoblogis räägib Tartu Karlova kooli klassiõpetaja Killu Teras väärtustest, empaatiast ja südamega vaatamise oskusest.
Imelist jõuluaega, rõõmsat aastalõppu ja kohtumiseni juba 8. jaanuaril!
Teie Maurus
SOTSIAALSED OSKUSED LOOMARIIGIS
Aleksei Turovskiga ajas juttu Britta Roosileht
Meie planeedi biosfääris elavate loomade hulgas pole ükski loom üksi. Üksi on ehk loomast tehtud topis, kuid ka see on kaheldav, sest kui koid on ennast topise sisse söönud, on ka topis koosluses. Koosluses elamine nõuab aga suhete ülesehitamist. Suhted peavad olema stabiilsed, kindlad ja võimalikult optimeeritult paika pandud.
Kuidas neid suhteid siis ehitatakse?
Eelkõige otsitakse, saadakse, analüüsitakse, uuritakse ja kasutatakse muljeid. Vajadus muljete järele on kõige olulisem neist vajadustest, mis käivitavad ja reguleerivad käitumist, kui loom sünnib, ning viimane, millega ta sureb. Muljeid kogub juba embrüo emaüsas ja muna sees alles formeeruv linnu-, krokodilli-, mao- või kalapoeg. Muljeid kogutakse kogu elu jooksul pidevalt, et ennast kaitsta, söönuks saada, leida sotsiaalseid partnereid, paljuneda, järglaste eest hoolitseda ja neid õpetada. Oma lapsi peavad õpetama kõik püsisoojased loomaliigid – kõrgemad selgroogsed, linnud ja imetajad. Kui me oma lapsi pidevalt ja aktiivselt ei õpeta, ei jää nad ellu ega saada neid ka edu.
Iga loom õpib. Ma ei anna pead amööbi eest, aga olen täiesti veendunud, et ka tema sensibiliseerub ja õpib vältima mingisuguseid märgilisi signaale keskkonnas, et mitte ära küpseda või mitte soolašokki saada. Kahtlemata õpivad ka kõik putukad ja ämblikud.
Minapilt
Kognitiivsed etoloogid tegid hiljuti kindlaks, et šimpansid, elevandid, harakad, delfiinid ja veel mõned loomad (uuriti rohkem kui kaheksat liiki), tunnevad ennast lõpuks peeglist ära. Oletused olid juba ammu, jätkuvalt on palju küsimärke, kuid korralike eksperimentide tulemusena ei ole selles enam mingit kahtlust. Minapildi, mille poolest teised loomad inimesest erinevad, erinevusi on viimase 60–70 aasta jooksul jäänud aina vähemaks. Minapilt on ilmselt kõigil olemas.
Kommunikatsioon ja keel
Sellist kontseptuaalset mõtlemist, nagu on inimesel, me loomadel siiski veel ei tea, aga anname endale aru, et tegelikult teame üldse väga vähe teiste liikide kommunikatsioonisüsteemidest ja just märgisüsteemi kasutamisest suhtlemisprotsessides. Märkide tähendused on kõrgemate loomade kogu kommunikatsiooni aluseks. Meie mõtleme sõnade abil, mis on kõige kõrgema tasandi märgid ehk sümbolid ja iga sümboli tähendus on kokkuleppeline. Muidugi on olemas ka sellised sõnad, mis on tegelikult imitatsioonid. Kukk ütleb kikerikii, või vene keeles kukerikuu, või ütleb ta seda, nagu on öelnud paar tuhat aastat – kukeleegu. Täiesti omaette sõna. Inglise keeles lausa cock-a-doodle-dee. Natuke sarnasust neil sõnadel on, aga kindlasti on need tähenduse ja kindla vormiga imitatsioonid. Loomadel on samuti dialektid, nende kommunikatsioonisüsteemid kujunevad välja suhtlemise käigus.
Zoosemiootika on alles lapsekingades. On teada, et Winnipegi piirkonnas Kanadas aastasadu elavad hundid suudavad saata 300 eri sõnumit ainult erineval toonil kõlava ulgumisega, aga selle juurde käib ka niutsumine, urisemine ja haukumine. Ka koera haukumine pärineb hundist, kuid 25 000 aastaga on kodukoeraks saanud üle mõistuse valju haukumisega isendid. Päris hundid, kes elavad looduses ja sellist haukumist kuulevad, ruttavad seda sigadust lõpetama. Me ei peaks toitma müüti, et hundid tapavad koeri sellepärast, et viimased on eriti maitsvad. Tapetakse sellepärast, et koerad ajavad oma käitumisega hundid absoluutselt hulluks, hirmutavad kilomeetrite raadiuses kõik saakloomad ära ja teevad elu ning helide interneti täiesti ebausaldusväärseks.
Turvalisus
Rääkides loomade võimetest, käitumise nüanssidest ja omadustest, millele on rajatud õppimine ja õpetamine, jõuame hoolimise avaldumiseni kõige otsemat teed. Loomadel on olemas kõik peamised emotsioonid, mis meilgi, pärisinimese liigi esindajatel: hirm, rahulolu, vaimustus, raev ja heaolu ehk mõnulemisega seotud emotsioonid. Vabalt elava looma elus on eriti tähtis leida mingisugunegi stabiilsus ressursside kasutamisel. Kindlasti on sellega seotud looma kodu, mille otsingud võivad võtta aastaid. Näiteks on tiigril ja leopardil natuke lihtsam – nad orienteeruvad isaste isendite kindlalt märgistatud piiridega territooriumide järgi ja loovad selle põhjal oma märgistatud ja markeeritud territooriumid. Selles märgistatud piiride võrgustikus otsivad nad ala, mis on päris kaugel teiste poolt märgistatud alade piiridest. Kui ema on peenikese perega metsas, on tema territoorium üsna väike, aga ta õpetab oma lapsi kaua ja vajab selleks suurt ala. Muide, tüdrukuid õpetatakse 1,5–2 aasta võrra kauem, kuna tüdrukud peavad parema väljaõppe saama.
Pedagoogika
Loomulikult tuleb lapsi kaitsta ja selleks on vaja sotsiaalsed oskused konflikte ennetavalt selgeks õppida. Loomariigis on range reegel – mommy means business. Emakaru, -tiiger, -leopard jpt näitavad, kuidas panna paika isaseid ja teisi emaseid. Iial ära jända emastega, sest see lõpeb varem või hiljem, aga alati halvasti. Imetajate klassis õpetavad üldiselt emased oma lapsi ja hoolitsevad nende eest. Isahunt toob toidu maos või lõugade vahel oma prouale, mitte lastele. Ka õppevahendid, näiteks kahekorra keeratud lõugadega poolelusa roti, kes ei saa hammustada, toob ta proua kätte.
Imetajate väikesed lapsed söövad emapiima. Orangutani laps saab emapiima kaheksanda eluaastani, loomulikult sööb ta muid asju ka, aga emal peab lapse jaoks olema sünteesitud, optimaalne ja kõige parem toit. See tähendab, et ema peab oskama toita ükskõik millistes tingimustes.
Isased õpetajad, kes teevad lastega absoluutselt kõike vajalikku (kaitsevad, hooldavad, kammivad, hoolitsevad puhtuse eest, toidavad ja õpetavad), on ainult meie seltsi liikidel – primaatidel. Kasvatus ja pedagoogika nõuavad, et isased õpiksid väga palju eluliselt tarku asju ja kasutama eelkõige oma instinkte ehk kaasasündinud programmvarustust.
Kuidas sa õpetad kedagi, kellest sa ei hooli? Kuidas sa õpid, kui sa ei hooli teistest õpilastest? Hoolimine on üksteisega arvestamine väga mitmekesisel moel. Loomulikult õpivad loomad mängides ja iga mäng on õppeprotsess. Mängud on eluliselt tähtsate võtete, käitumisvormide sooritamine ilma, et see lõpeks konkreetse sündmusega. Mäng peab kokkuvõttes jõudma mingile tulemusele, mis on tinglik ja kokku lepitud (inimese puhul sõnaliselt-keeleliselt kokku lepitud).
Käitumisvormide väljakujunemine on noorte loomade pärusmaa. Kvalitatiivselt uusi asju õpivad kindlasti ka linnud, natuke ka noored roomajad, kalad ja krokodillid. Nende vanemad ei näita lastele, kuidas tuleb mingis konkreetses olukorras käituda ega keela lapsi üheski olukorras. Lapsed õpivad eranditult katse-eksitusmeetodil. Paljudel liikidel, kaladel ja roomajatel, ka putukatel ja ämblikel on see meetod laiendatud selle poolest, et vanemad on õppeolukorras laste juures. Laps teeb vigu ja suur emake loodus kasutab lihtsat metoodikat – esimese tõsise vea peale lüüakse õpilane laiaks. Kas niimoodi saab õppida? Ja kuidas veel, kui sul on selline ülitähtis omadus nagu empaatia – kaasatajumise võime! Krokodill Peeter ei vaadanud tema peale langenud varju tõttu üles, aga pea kohal tiirutas Antigone kurg. Krokodill peab ohu korral kohe vette sukelduma, aga Peeter vaatas hoopis konna, matsutas suud ja unustas, et tuleb vaadata, mida need pikad ja ohtlikud varjud tähendavad. Proua Krokodilliine näeb seda kõike ja käratab kurele sellise sõna, et see peatub järgmisena mitte lähemal kui Pakistanis. Aktiivne pedagoogika on absoluutselt ja vältimatult ellujäämise aluseks.
Hoolivuse ja teineteise hoidmise parimaks ja ilmekaimaks näiteks on minu meelest aarad. Paar on koos igas mõttes, ka füüsilises. Istudes on nad teineteisest sentimeetri kaugusel ja lendavad nii, et hoosulgede tipud on paari sentimeetri kaugusel teineteise omadest ning jätkavad samamoodi 50 aastat ja kauemgi. Aarade lapsed on vanematega koos seni, kuni loovad oma pered ja ka siis hoiavad nad oma vanematega ühendust. Näiteks igas sini-kollase aara parves on näha, kes on papa-mamma. Lapsed – suured ja tugevad linnud – kiirustavad ees minema, aga neil on võimas hääl ning nad suudavad suhelda suurte vahemaade tagant. Siis tullakse jälle kokku. Milline vaatepilt, milline hoolimine! Kui üks paariline sureb, siis ei anna lesk laipa ära, vaid püüab teda erilise, paljanditelt ja libedakallastelt kogutud saviga ravida. Linnud kasutavad sellist savi mürgiste marjade ja seemnete söömise järel vastumürgina. Aara topib savi kaasa laibale suhu ja toob oma nokaga talle vett lisaks. Üldiselt linnud väga palju jooma ei pea, aga kui on paha olla, aitab vesi alati, just mürgistuste puhul. Aara lesk üritabki nende võtetega oma kaasat ellu äratada.
Armastus ja hoolimine
Võtame filosoofilised kategooriaid – näiteks Immanuel Kanti antinoomiad või Hegeli ja Herderi filosoofilised põhimõttelised alused – ja näeme, et on kaks kategooriat, mida ühemõtteliselt defineerida ei ole võimalik. Need on vabadus ja armastus. Vabadust on kergem defineerida kui armastust. Vähemalt kirjeldades vabaduse olukordi – vabadus millestki või millegi jaoks. Mittevabaduse märkide suhtes on inimene ülitundlik. Ta tuleb loomaaeda ja näeb lukke, trelle, võrke, kinniseid uksi, klaastakistusi ja loomi nende taga ning teeb järelduse, et kuna vaesed loomad kõnnivad seal edasi-tagasi, siis on nad ahastuses ja igatsevad vabadusse. See on inimesele kui loovale loomale väga omane – ta loob seletusi ja müüte, sest teisiti ta elada ei saa. Loom aga hoiab sellise liikumisega ennast lihtsalt vormis, samal ajal kui inimene läheb jõusaali ja maksab oma vormisoleku eest. Loomadel on kõik väga lihtne, inimene nõuab aga seletusi.
Hoolivuse ja armastusega on sama lugu. Inimene on väga kiire ja usin analoogiate otsija, väljamõtleja ja looja ning üldiselt ei anna ta endale aru, et analoogiad ei tõesta mitte midagi. Tõestuseks on vaja homoloogilisi nähtusi, mis on geneetilist päritolu ja põlvnemise poolest sarnased. Nii et kas loomadel on armastus? Ma olen kindel, et on. Ja hoolivus? Loomulikult! Omi ei anta välja ja omade eest hoolitsetakse, sest muidu ei teki geenidel isegi võimalust saada surematuks – aga geenid tahavad olla surematud.
Kõik loomad on edukad siis, kui nad kasvatavad oma lapsi aktiivselt, keelates asju, mida ei tohi ette võtta või teha, ja provotseerivad neid eksima. See on mäng kõige hiilgavamas mõistes. Eelpool rääkisime poolelusast rotist, kelle isahunt proua kätte õppevahendiks tõi. Ema loob olukorra, kus hundikutsikas läheneb veel elusale närilisele. Õppimise käigus tehakse kõik selliselt, et ema saaks last keelata-õpetada nii, et ühest korrast jääks eluks ajaks meelde – suuga närilisi puutuda ei tohi! Poolelus näriline hammustab koonu piirkonda, kus on kõige suurem ja kiirem vereringlus, ja võib nakatada mõne surmava haigusega. Lapsi provotseeritakse tegema midagi niisugust, mida teha ei tohi, ja siis saab neid keelata nii, et nad saavad kohe antud olukorrast aru. Selline keelamine on kõige võimsam pedagoogiline motivaator üldse. Loomake satub vaimustusse, et nii ei tohi, ja uurib edasi, et kuidas siis tohib. Ema näitabki ning seda tundi kordama ei pea.
Koostööst usalduseni
Side õpilase ja õpetaja vahele jääb eluks ajaks. Me alustasime mängust kui kõige tähtsamast pedagoogilisest olukorrast. Kui sa oled suur kiskja ja mängid jahipidamist, jääb mäng mänguks siis, kui sa ei tapa oma mängukaaslasi. Tappa ehk siis olukord lõpuni viia on oluliselt lihtsam. Näiteks hüäänil, kelle lõuad suudavad jahvatada igasuguseid luid, tuleb õppida küttima nii, et tema õppekaaslasteks on õed ja vennad ning õpetaja on vana-vana-vaarema, matriarh. Nad jäävad kogu eluks oma perega seotuks.
Inimest huvitab kõige rohkem inimene, ükskõik, mida ta siis parasjagu uurib. Loomulikult huvitavad inimest inimese sotsiaalsuse tüüpi nähtused.
Loomariigis on kolme tüüpi sotsiaalsust: korallide koloonia (nad on interaktsioonis, vahetavad informatsiooni, tegutsevad väga sünkroniseeritult, sessiivsed loomad), sipelgad (väga keeruline organism, võtab otsuseid vastu ja liigub vabalt, aga ei suuda iial omaette üksinda elada), superorganismid, väga autonoomsete organitega, pereorganismid (termiidid, ühiskondlikud mesilased ja kõrgemad herilaslased, kes teevad paberist pesad). Kas neil on armastus? Seda on raske väita, sest meil pole ühemõttelist ja loomariigi kohta käivat universaalset definitsiooni selle kohta. Inimeste tüübi sotsiaalsust näeme lindudel, krokodillidel (teevad koostööd, puhkavad koos), maolistel, rästiklastel, imetajatel. Sotsiaalsuse erinevaid tüüpe ja vorme on väga palju, aga nad on siiski kõik inimese sotsiaalsusega mingil määral võrreldavad. Võrdluse tähtsaimaks aluseks, isegi instrumendiks on asjaolu, kas antud liigi esindajad teevad koostööd, võttes vastu elu väljakutseid. Kas nad teevad koostööd, jaotades erinevaid funktsioone omavahel vastavalt võimetele ja oskustele ning sünkroniseerides oma tegevust? Ilves on üksildane kiskja ja läheb jahile üksinda. Toitumine on aga kiskjatele kõige ohtlikum ettevõtmine, seotud kõige suuremate väljakutsetega ja me määrame nende sotsiaalsuse just selle järgi, kas nad teevad jahipidamisel koostööd.
Lepiskloomadel on sotsiaalsuse oluliseks määrajaks turvalisus ja ehedaimaks näiteks on mäletsejad. Nad söövad 24/7 maailma vaeseimat toitu – muru. Seda on palju vaja, kuna mäletsejate seedekulgla on suur ja keeruline ning toitu on kogu aeg vaja leida, saada ja töödelda. Piisava toidu leidmiseks on vaja liikuda ja selle käigus on mäletsejad kiskjatele eriti hästi eksponeeritud. Turvalisuse tagamiseks tuleb luua olukord, kus kari saab näiteks pulli käitumisest kindlustunde ja tuge.
Sotsiaalsus, kuidas me seda ka ei määraks, on rajatud koostöövormidele. Kuid ei saa unustada ka tolerantsust ja usaldust. Ilves näiteks on ülitolerantne ja tahab teiste ilvestega suhelda. Iga noor ilveseisa on alati teretulnud iga emailvese poolt, kellel on peenike pere pesas. Noor isailves jäetakse lapsi hoidma ja ema läheb jahile, aga ema lõhnad on hõõrumise teel pandud selle noorhärra peale ja laste jaoks lõhnab ta peaaegu nagu emme ehk turvaliselt. Noor isailves ei lase pisikestel laiali roomata ega piiksatada. See on absoluutne usaldus. Usaldus on kõige tähtsam sotsiaalne oskus.
Kui mu käest küsiks jõuluvana või suur jumal, mida ma tahaksin, siis ma soovin, et kõik inimesed usaldaksid üksteist ja kõik inimesed oleksid usaldusväärsed. Muud ma ei paluks.
Tartu Karlova Kooli klassiõpetaja Killu Teras räägib südameülesannetest.