Head sõbrad!
Veebruar on aasta üks kõige sõbralikum kuu, kui tähistatakse ülemaailmset valentinipäeva. Ideekalendrissegi oleme veebruariks valinud maailma kõige sõbralikuma tegelase – koeratüdruk Lotte.
Mauruse esimene terviklik 1. klassi õppekomplekt sai alguse 2015. aastal, kui ilmus Lotte aabits. Praeguseks on Lotte õppekomplekt rõõmustanud juba tuhandeid 1. klassi juntsusid, pakkunud neile rõõmu ja avastamislusti.
Septembris võttis Lotte ette pika reisi Prantsusmaale, külla Britt Erneweinile ja tema perele. Selle kuu Ideekalendrist saategi lugeda, kuidas Prantsuse koolisüsteemis Eesti õppematerjale kasutatakse ning milliseid võimalusi pakub Lotte õppekomplekt kakskeelses peres.
Head lugemist!
Lotte reis Prantsusmaale
Tekst: Britt Ernewein, ajakirjanik ja blogija
Ühes pisikeses Prantsusmaa idaosa linnakeses kasvavad lapsed, kes lähevad elevile kuuldes nime „Lotte“. Seda seetõttu, et need pisikesed prantslased on ühtlasi ka eestlased, kes kasvavad kakskeelses peres ning kelle siinkirjutajast ema nendega sünnist saadik vaid eesti keeles rääkinud on. Ja täpselt nii, nagu meie majapidamises on oma koha sisse võtnud nii Sipsik, Kalevi marmelaadikommid kui ka Eesti rahvapühade tähistamine, on au sees ka Lotte.
Prantsusmaa koolisüsteem on Eesti omast mitmes mõttes erinev. Koolikohustus algab kolmandast eluaastast ja ka kolmestel-neljastel on iga seitsme nädala tagant kaks nädalat vaheaega. Eksisteerivad küll eraldi laagrid ja lasteklubid, aga asutuses endas ühtki n-ö valverühma pole. Keset päeva on lastel peaaegu kaks tundi lõunapausi ning paljud veedavadki selle aja kodus vanematega einestades. Mõned viiakse ka bussiga sööklasse, sest paljudes koolides polegi sööklat. Ega võimlat. Algklassides pole kindlat tunniplaani – kõike otsustab õpetaja. Minu vanema tütre koolis, kes Eestis käiks esimeses klassis, aga siin juba teises (sest n-ö päris kool algab kuuendast eluaastast), pole ka õpikuid ega töövihikuid. Kogu info saadakse õpetajalt paberilehtedel, mis lõigatakse vajalikeks sektsioonideks ja kleebitakse tavalistesse kirjavihikutesse.
Kunagi ammusel ajal oli mul ilus unistus, suuresti nostalgiast – et Eileeni koolimineku ajaks elame Eestis ja tema läheb esimesse klassi, hoides aktusel ühe abituriendi käest kinni. On ilus aktus ja palju rõõmust nutvaid vanemaid ja kõik sinna juurde kuuluv. Aga siis see unistus muutus ja enam ma ei tahtnudki ära kolida. Siin aga esimese koolipäeva puhul pidulikkust pole. Ei aktust, kontserti ja vanemad pole üleüldse koolimajja lubatud – olgu siis tegu kolmestele või kümnestele mõeldud asutusega. Lapsed antakse üle ukse ees õues ja seal saadakse nad hiljem ka kätte.
Ja siis hakkasin mõtlema… Suuresti just koroona pärast, mis viis kogu maailmas lapsed äkitselt koduõppele. Las need aktused olla, aga Eesti kooli saab ju kodus ka teha! Võtsin vastu otsuse hakata iseseisvalt Eileeniga läbi tegema Lotte esimese klassi õppematerjale.
Miks Lotte? Sest Lotte on koeratüdruk, kelle tegemistega on laps kursis. Lotte lood paeluvad teda, köidavad tähelepanu. Ma ju teadsin ise ka, et kui laps jõuab kell pool viis koju (kõik koolipäevad on ühepikkused: 8.25–12.00 ja seejärel 13.40–16.20), siis on mul ilmselt raske teda laua taha saada jutuga, et õpime nüüd veel. Aga kui see õppimine on pigem mänguline ja seotud tegelasega, keda armastab, siis läheb ehk hõlpsamalt. Äkki?! Mind ennast veenis väga detailne õpetajatele mõeldud töökava. Ma ei ole ju õpetaja ega saanud vastavat väljaõpet. Mu igapäevane leib tuleb lauale hoopis teise alaga. Seega ei saa salata, et see roll tundus hirmutav. Olgugi, et suuri panuseid ju laual polnud ja teadsin, et saame liikuda omas tempos, hindeid keegi ei pane ja üleüldse on tegu igas mõttes vaba õppimisega. Aga ikka tekkis sada küsimust: kui palju peaks korraga tegema, kuidas mingit asja seletada, kuidas last suunata? Sain kõikidele küsimused vastused töökavast, mis sisendas minusse hulgaliselt kindlust, et see on tehtav ja me saame hakkama. Mina saan hakkama.
Üsna ruttu sai muidugi selgeks üks väike tõsiasi: ma oleksin pidanud komplektiga alustama aasta tagasi, kui Eileen oli kuuene. Oodata, kuni ta on Eesti mõistes esimese klassi vanuses, ei olnud just hiilgavaim mõte. Üsna ruttu ilmnes, et matemaatika ja loodusõpetuse töövihikute materjal on tal juba Prantsuse esimesest kooliaastast selge. Ja kuigi alguses maandasid lihtsamad ülesanded temas pigem stressi, siis õige pea tekitasid rohkem trotsi. Sain aru, et pean lähenemist muutma. Ma ei suunanud teda enam arvutama tehteid, mida ta niigi oskas, ega tähti kirjutama – hakkasime suuremat rõhku panema hoopis sõnavarale. Sest kuigi tehe 11 – 7 oli selge, siis see, et tehte vastust nimetatakse „vaheks“, oli juba hoopis teistlaadi info. Ja kas ma mitte seepärast seda ette ei võtnudki? Et areneks sõnavara ja eestikeelne eneseväljendusoskus? Las arvutamist õpetab Prantsuse klassijuhataja – ta saab oma tööga imeliselt hakkama. Mina hoolitsen selle eest, et kogu see info oleks talle hiljem ka eesti keeles mõistetav.
Praeguseks oleme pusinud veidi üle poole aasta ja sealjuures üsna mitu korda lähenemist muutnud. Kuna lisaks päevatööle õhtuti eesti keeles õppimine muutus ruttu lapse jaoks kurnavaks, siis mängisime õppegraafiku ümber. Teeme korraga rohkem, aga vaid kahel päeval nädalas. Tundub, et niiviisi sobib Eileenile rohkem. Ühtlasi liitus meiega novembrist Eileenist kaks aastat noorem õde Ella, kes sügisel esimesse klassi läheb. Tema saab teha matemaatikaülesandeid ja kirjatehnikat, mis Eileeni jaoks liiga lihtsad.
On väga palju asju, mida ma selle õppekomplekti juures südamest hindan. Siin neist mõned.
♥ Mängulisus. Näiteks matemaatika tööraamatud: mulle meeldib väga, et nii-öelda „kuiv arvutamine“ on ideaalses tasakaalus mängulisemate ülesannetega, mis nõuavad lapselt näiteks värvimist või täringute veeretamist. Õppimine pole üksluine ja pakub hulgaliselt vaheldust, mis aitab ka Eileenil kauem keskenduda ja protsessist rõõmu tunda.
♥ Loovtööd ja mängud. Kuigi meil on suur pere (neli last), siis päris klassitäie mõõtu see välja ei anna, nii et mitmeid mänge oleme pidanud loominguliselt ümber tegema. Aga kui laps toob tööraamatu ja kilkab „hakkame mängima“, siis tuleb ikka muie näole küll. Õpib ilma, et ise arugi saaks – kui see pole suurepärane, siis mis ometigi on?
♥ Eakohased tekstid. Lugemiku tekste on minu arvates lausa lust lugeda, need on ladusad, piisavalt pikad ning esimese klassi lastele igati sobiva sõnavaraga. Olen tihti vaadanud tekste, mida Eileen siin lugema peab, ja nentinud, et need ei vasta üldse vanusele. Seega on Lotte lugemik selles osas väga toredasti omal kohal. Eileenil endal on muidugi sellega veidi rohkem raskusi, sest tema keskkond ja ümbritsevad inimesed on prantsuskeelsed – kuigi ta loeb eesti keeles, on see tema jaoks vaevalisem ning võtab kordades rohkem aega.
♥ Võimalus lapsele rohkem Eesti kohta õpetada. Muidugi kuulub see niisamagi meie igapäeva, aga on asju, mis ei tule niisama jutuks. Seetõttu on neid suur rõõm lugemikust leida, näiteks vanarahva arvamused jaanuarikuu päevade kohta või erinevad laulud-luuletused.
Muidugi on vahepeal raske. Pole midagi parata – kaks keelt, mis me laste eludes valitsevad, on väga erinevad ja just lugemisel tuleb mõnikord näha kurja vaeva. Ühe pisikese pea jaoks on ikka päris palju, kui prantsuse „e“ hääldub “ö” ja siis selgub, et eesti keeles on eraldi täht „ö“ ja lisaks veel ka „õ“, ja oh häda, kui sul juhtub olema ema, kellel on saare juured ning kes ise ütleb nii või naa „ö“. Ja siis on veel prantsuse „u“, mis hääldub „ü“, ja taaskord – eesti keeles on ju täitsa oma „ü“. Kokku on see paras kompott, mille peale võib mõnikord paras trots tekkida küll. Üldjoontes läheb meil aga hästi ning kõik teevad edusamme. Mina olen õppinud asju paremini seletama, tempot vastavalt lapse meeleolule ja võimekusele kohandama. Eileeni sõnavara ja üldised teadmised Eestist on selle poole aasta jooksul peaaegu kahekordistunud. Kui palju oli neid lihtsaid pisikesi asju, mille puhul eeldasin, et ta neid eesti keeles teab, aga tegelikult ei teadnudki. Ja kõrval on meil Ella, kes just tänu Lotte aabitsale kuu aega tagasi lugema õppis. Kuigi tõsi, iga „e“ ees tekib ikka see vaikusehetk, et mis nüüd täpsemalt ütlema peaks.
Lotte ja tema sõbrad on meie kangelased, kes aitavad hoida Eestiga sidet ka 2200 km kauguselt. On raske sõnadesse panna, kui rõõmus ma olen, et selline komplekt on olemas ja kättesaadav ning tehtud igati kasutajasõbralikuks ka nende jaoks, kes ei saa CV-sse märkida õpetajaharidust. Õppimine ja õpetamine on seetõttu siin majas justkui mäng!
Briti ja tema pere tegemistest saate lähemalt lugeda ka tema blogist: britiblogi.ee
Sel korral olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas eesti keele, matemaatika ja loodusõpetuse töölehed 1. klassile. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru uudiskirja saajate hulka järgneval lingil: Täida registreerimisvorm