Head sõbrad!
Lihavõttepühade tuules võtame aprillikuu Ideekalendris vaatluse alla väärtused, uskumused ja usulised tõed läbi usundiõpetuse aine. Maurusel on ilmunud juba kaks suurepärast selleteemalist õppematerjali, mida saab kasutada nii usundiõpetuse, kultuuriloo, ajaloo, aga ka eesti keele ja kirjanduse tunnis.
Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja Esta Hainsalu küsitles usundiõpetuse materjalide üht autorit Olga Schihalejevit, kes leiab, et väärtuskasvatus ei tohiks iial muutuda moraliseerimiseks, vaid peab andma õpilasele võimaluse ise oma teadmisi aktiivselt üles ehitada.
Head lugemist!
Olga Schihalejev: „Usundiõpetus julgustab esitama raskeid ja olulisi küsimusi.“
Küsitles Esta Hainsalu, Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja
I kooliastmele mõeldud usundiõpetuse tööraamatu „Kohtumised. Tavad, lood ja väärtused“ ja II kooliastmele mõeldud usundiõpetuse õpiku „Kohtumised. Väärtused ja valikud“ üks autoreid Olga Schihalejev, Tartu Ülikooli usuteaduskonna religioonipedagoogika kaasprofessor, peab usundiõpetust vajalikuks õppeaineks mitmel põhjusel ning loodab, et üha enam koole leiab sellele oma õppekavas koha.
Miks on usundiõpetuse õpetamine põhikoolis tähtis?
Selleks on kohe mitu põhjust. Tooksin välja kolm olulisemat. Esiteks, humanistlik haridus peaks puudutama kõiki inimeseks olemise dimensioone. Igaüks kannab meist endaga kaasas teadvustatud või teadvustamata väärtusi ja uskumusi. Nende üle juurdlemine kuulub inimeseks olemise juurde. Enda mõistmine suuremas mustris on terve elu kestev ettevõtmine, millele pannakse alus juba noores eas. Samuti tähendab see oskust religioonist kriitiliselt mõelda, teatud mõttes on see ühtlasi nagu kaitsepookimine usurumaluste ja -äärmuste vastu. Vahel on nähtud selle aine kõige olulisema eesmärgina moraalset kasvatust. Pean tõdema, et usundiõpetus pole imeravim – see ei tee lastest ingleid ega muuda neid ka usklikumaks (1). Arvan, et usundite õppimine võimaldab aga hoopis enamat. Usundid peegeldavad inimkonna igatsusi, püüdlusi ja julgust tegeleda keeruliste küsimustega, millele puuduvad lihtsad ja lõplikud vastused. Nõnda saab see aines puudutada meie inimeseks olemise sügavamaid kihte ja julgustada esitama enda jaoks raskeid ja olulisi küsimusi.
Teiseks muutub ühiskond maailmas, aga ka Eestis, üha kiiremini kirjumaks. Eestis on juba sajandeid kõrvuti elanud luterlased, õigeusklikud, katoliiklased ja vanausulised, juudid ja islamiusulised, 19. sajandist on aga mitmekesisus veelgi suurem. Selleks, et navigeerida selles kirjususes, olla hea kaaslane teistmoodi mõtlevale naabrile, olgu see kõrvalmajast või teisel pool ookeani, on vaja mõista religiooni nii selle võlus kui ka valus. Usulist kirjaoskust (2) on peetud rahvusvahelistes aruteludes üheks olulisemaks vastastikuse mõistmise arendamise ja demokraatliku kodanikukasvatuse vahendiks. Mary Elisabeth Moore on luuleliselt väljendanud, et hariduse üks tähtsamaid eesmärke on oskus „tantsida erinevusega“ (3) – erinevate inimeste ja ideedega. Selleks on vaja kohtuda nende erinevustega ning just usundiõpetus annab siin hea võimaluse.
Kolmandaks on raske ilma nende teadmisteta mõista kultuuri – olgu selleks kirjandus, muusika, kunst või film. Salingeri, Tammsaare ja ka Kivirähki mitmete teoste olulised kihid jäävad märkamata, rääkimata Sisaski või Pärdi teoste sügavuse või ka mitmete ajaloosündmuste mõistmisest, kui ei tunta kultuuri baastekste, sümboleid ja sündmusi. Paljude metafooride ja lugude probleemipüstitused ulatuvad usulistesse traditsioonidesse, sest seal on aastatuhandeid tegeletud inimeseks olemise kõige vastuolulisemate küsimuste, rõõmude ja valudega.
Kui me vaatame üldhariduskoole Euroopas, siis religiooniõpetus on üldhariduse loomulik osa peaaegu kõigis riikides, mõne üksiku erandiga, nagu Prantsusmaa. Aga ka siin on riik alates 2000. aastate algusest suuresti panustanud usulise kirjaoskuse süstemaatilisele arendamisele üldhariduse raames, sest on mõistetud, et sellealase hariduseta lihtsalt ei saa, isegi mitte riigis, kus religioon on tõrjutud erasfääri. Paljude Euroopa riikide põhihariduses on ainele eraldatud nooremas koolieas kaks tundi, hiljem üks tund nädalas. Viimastel aastakümnetel on usulise hariduse eesmärkides toimunud olulised muudatused. Eelkõige on nüüd suund kooselamiseks vajalike oskuste õppimisel, sest ükski riik pole usuliselt homogeenne. Just seetõttu soovitatakse mitmetes rahvusvahelistes dokumentides religioonialase hariduse andmist üldhariduslikes koolides (4).
Kui paljudes Eesti põhikoolides usundiõpetust (väärtuskasvatust vms) õpetatakse? Kuidas need koolid selle valikaineni on jõudnud?
See on väga keeruline küsimus. EHIS-e andmetel oli eelmisel aastal aine 30 põhikoolis, lisaks käsitletakse mõnes koolis religioonide teemat aines nimega kultuurilugu või väärtuskasvatus. Siiski ei ole EHIS-e andmed päris täielikud, tean koole, kus usundiõpetus on, aga EHIS seda millegipärast ei näita. Iga kooli tee sinna on olnud erinev. Aga enamasti on see juhtunud kooli juhtkonna toetusel ja sobiva õpetaja kokkusattumisel. On koole, kus seda ainet on õpetatud aastakümneid, 1990. aastate algusest, ent aeg-ajalt leidub ka uusi tulijaid. Tundub, et riiklik õppekava võimaldab ainet rohkem õpetada gümnaasiumis, kus nii koolidel kui ka õpilastel on suurem vabadus aineid valida.
Mis võib olla põhjus, et huvilisi koole pole rohkem? Või ei peagi olema rohkem?
Ikka võiks olla rohkem. Aga eks see ole keeruline protsess. Arvan, et me võitleme ikka veel 1990. aastate alguse varjudega, mil arusaadavalt ei olnud kellelgi selge, mida see aine tähendab. Oli inimesi, kes tervitasid soojalt avanenud võimalusi taastada usuõpetus. Ent arusaamad ainest kõikusid seinast seina, meil polnud muud võtta kui kõhutunne ja sõjaeelne teadmine. Teiselt poolt oli neid, kes tuliselt aine vastu võitlesid, väites, et nüüd tuleb kiriku karvane käsi meie lastele ajupesu tegema. See on olnud tõeliselt erutav teema. Pille Valk tegi 2003. aastal Delfi kommentaariumi uuringu ja tõdes, et kui teemaks oli religiooniõpetus, siis oli kommentaare 20 korda keskmisest rohkem. Samas on neist, kes olid aine suhtes kriitiliselt meelestatud, tegelikult olnud väga palju kasu. Mitmed nurgad on tänu vastasseisule siledaks räägitud ja paremini läbi mõeldud. Pille Valk tegi väga head sildamise tööd, et uurida eri osapoolte ootusi, hirme ja vajadusi, analüüsida praegust olukorda ja õppida headest praktikatest maailmas.
Kui selle tulemusena töötati välja ainekava, mida sai kümme aastat tagasi liita riikliku õppekavaga, olin ettevaatlikult optimistlik. Mõtlesin, et nüüd peab andma inimestele aega, et tekiks aine vastu usaldus. Enam ei saanud iga õpetaja õpetada oma suva järgi, mis tekitaski ju omal ajal igasuguseid sopistusi. Kahjuks peab ütlema, et see on olnud aeglasem protsess, kui võinuks loota, kiiremaks arenguks oleks vaja teha keerulisi hariduspoliitilisi otsuseid.
Tegu on kompleksse probleemiga, mis on takerdunud justkui kahte nõiaringi. Esiteks, huvi ja valmisolek seda ainet õppida ja õpetada. Kas õpilased ja nende vanemad oleksid selle aine õpetamisest huvitatud? Eesti osales suures rahvusvahelises uuringus, kust ilmnes, et õpilased, kes on õppinud usundiõpetust, on aine vajalikkuses enamasti veendunud, ja vastu on pigem need, kes ainet pole õppinud ehk kellel puudub isiklik kogemus, mida ja kuidas selles aines õpetatakse. Praegu analüüsimisel olev uuring „Elust, usust, usuelust“ aga näitab, et viimasel viiel aastal on elanikkonna suhtumine usundiõpetusse muutunud positiivsemaks ja arvatakse, et usundilugu võiks õpetada üha nooremas eas.
Teine nõiaring, mis tuleks murda, on seotud ressurssidega – kui ei ole nõudlust, siis ei kirjastata korralikke õppevahendeid; kui aga pole koole, kus ainet õpetatakse, ei ole kirjastustel tulus neid välja anda. Siinjuures on muidugi Mauruse kirjastuse üle väga hea meel.
Miks ja kuidas sündisid usundiõpetuse tööraamat I kooliastmele ja usundiõpetuse õpik II kooliastmele?
Kui ma enne rääkisin õpikute kirjastamisega seotud nõiaringidest, siis peab tõdema, et gümnaasiumis meil isegi midagi on. Tõsi, ka sealne õppevara vajab nüüdisajastamist, aga I ja II kooliastme õppematerjalid olid täiesti puudu. Õpetajate seas ringlesid kunagi 2000. aastate alguses koostatud käsikirjalised tunnikonspektid, aga korralikku materjali ei olnud. Loodan, et see on üks samm usalduse tekkimiseks. Peale laste, kes selle toel õppida saavad, võivad nüüd nii lapsevanem, koolijuht kui ka mõne teise aine õpetaja vaadata lähemalt, mida selles aines tehakse. I kooliastme tööraamatu koostamise ajal oli mul käimas teadusuuring „Noorte usuliste veendumuste ja usulisse mitmekesisusse suhtumise kontekstuaalsed tegurid“, mille raames valmisid videod erinevate religioonidega seotud perede igapäevasest usuelust. Need olid toredad lood, mis võimaldasid heita pilku Eestis elavate eri religioonide esindajate elu- ja mõttemaailma. Arvasime koos teiste autoritega, et selline „kohtumine“ päris inimestega, omandamaks oskust mõnusalt n-ö tantsida erinevusega, võiks olla läbiv joon ka meie õppematerjalides.
Nii tööraamatu kui ka õpiku kirjutamisel toetusime n-ö kolmele vaalale. Esiteks kasutasime narratiivse pedagoogika elemente, et sisse tuua elatud usu mahlakust (5). Kuigi religioone on õpikus tihti esitatud süstemaatilise õpetusena, siis tegelikult on religiooni emakeel lugude keel. Ka lapse arengut silmas pidades on lood väga tänuväärsed. See annab võimaluse peategelasele kaasa elada, temaga nõustuda või ka olla eri meelt. Hea lugu on nagu hamba all krõbisev leib, mida kuulajal tuleb endal krõbistada, et küsimusi, vastuoksusi ja vastuseid leida. Teiseks, kiiresti arenevas maailmas ei ole valmis retseptide andmine kohane. Väärtuskasvatus ei tohiks iial muutuda moraliseerimiseks. Mõlemas kooliastmes on õpilane ise oma teadmise aktiivne ülesehitaja – meie anname eri laadi ülesannete, loovate ülesannete ja lapse eluga haakuvate küsimuste toel võimaluse mõelda enda jaoks selgemaks olulisi küsimusi ning avastada erinevate lugude ja traditsioonide tähendusi. Kolmandaks pöörasime tähelepanu lõimingule, et seda materjali saaks kasutada nii usundiõpetuse tundides kui ka teemati teistes ainetes, nagu inimeseõpetus või ajalugu.
Esimesele kooliastmele mõeldud usundiõpetuse tööraamatu ajalise selgroo moodustab pühade aastaring, milles on põimunud rahvakombestik ja kristlik sisu. Teise kooliastme õpiku sissejuhatuses on ülevaade erinevatest religioonidest ning hea ja halva küsimusest neis, seejärel leiab aga lugusid eri ajastutest ja erinevatest usulistest traditsioonidest pärit mütoloogilistest ja päris inimestest. Lapsed leiavad siit nii oma eakaaslasi kui ka küpsemas eas inspireerivaid eri religioonide ja konfessioonide esindajaid, et aimu saada, kuidas usk nende igapäevast elu vormib.
(1) Vt ka Olga Schihalejevi arvamuslugu „Usundiõpetuse võlud ja hirmud“. Postimees, 16.07.2015, https://arvamus.postimees.ee/3263215/olga-schihalejev-usundiopetuse-volud-ja-hirmud.
(2) Usulise kirjaoskuse kohta saab lugeda Olga Schihalejevi artiklist „Usulisest kirjaoskusest“. Kirik&Teoloogia, 08.11.2012, https://kjt.ee/2012/11/usulisest-kirjaoskusest/.
(3) Elisabeth Moore, „Ethnic Diversity and Biodiversity: Richness at the Center of Education“. Plenaarettekanne ISREV IX konverentsil Carmarthen, Wales, august 1998.
(4) Nt Euroopa Komisjoni parlamentaarse assamblee soovitus „Recommendation 1720 (2005) on education and religion“.
(5) Sellest on Olga Schihalejev kirjutanud artiklis „Elatud usust ja õpiku usust“. Kirik&Teoloogia, 05.09.2015, https://kjt.ee/2015/09/elatud-usust-ja-opiku-usust/.
Sel korral olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas usundiõpetuse töölehed I ja II kooliastmele. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru uudiskirja saajate hulka järgneval lingil: Täida registreerimisvorm