Teksti autor: Kätlin Vainola, lastekirjanik, Eesti Lastekirjanduse Keskuse loovkirjutamise huviringi juhendaja, Mauruse algklasside toimetaja
Kui loovkirjutamisega alustasime, ei osanud me arvata, kuidas töö käima läheb, sest sellist ringi ei olnud lastekirjanduse majas varem olnud. Me ei teadnud, kas iga nädal poolteist tundi on laste jaoks vähe või palju, kas leidubki lapsi, keda sõna kirjutamine ära ei ehmata. Paistab, et meil on läinud hästi. Praegu käib koos kaks rühma – ühes vanemad ja teises nooremad koolilapsed.
Tööd alustasin õppekava kokku panemisest. Mõtlesin läbi, mis on see, mida tahaks aasta jooksul lastega koos teha, mida peaks loovkirjutamise tund osalejatele andma ja kuidas aega jagada. Seejärel startisime. Tasapisi sai rühm lapsi täis.
Sobivaks rühma suuruseks on meil tosinkond last. Siis saab kõigiga piisavalt suhelda, lapsed jõuavad üksteist kuulata ja tagasisidet anda. Iga tund koosneb lugemisest, kirjutamisest, kuulamisest ja rääkimisest. Need tegevused on justkui neli jalga tooli all. Hea, kui nad on tasakaalus, siis lahkub laps tunnist hea tundega. Ta on kuulnud uutest raamatutest, ta on saanud kirjutada ja oma kujutlusvõimet kasutada, ta on saanud teada, mida arvavad sarnaste huvidega eakaaslased ning ta on saanud rääkida, ennast väljendada.
Teeme tundides mitut tüüpi kirjutamisharjutusi, millel on alati mõni kindel eesmärk. Harjutused aitavad tööd käivitada. Tühi paber ei pruugi last inspireerida. Ka lihtsalt selgitus, et kirjuta vaheajast või lemmikloomast, ei pruugi kirjutamistuju tekitada. Küll aga on võimalik lihtsate harjutustega tund sisse juhatada ja fantaasia tööle panna. Tunni või teema alguses teemegi sissejuhatuseks sobivaid harjutusi, loeme katkendeid raamatutest, kuulame muusikat või vaatame pilte. Näiteks kui teemaks oli ruumikirjeldus, otsisin lastekirjandusest erinevaid katkendeid, kuidas mõnd ruumi või kohta on kirjeldatud. Seejärel läksime kõik majast välja ja tulime tasakesi ning tähelepanelikult tagasi pööningukorrusele. Teekonna palusin lastel hiljem kirja panna. Saime ühest ja samast ruumist suure hulga väga erinevaid kirjeldusi.
Kui räägime tegelaskujudest, loeme samuti lõike raamatutest, kus kirjeldatakse tegelasi. Palun siis lastel mõelda, mille poolest mõni tegelane on eriline ja kuidas teda on kirjeldatud. Seejärel loovad lapsed ise oma tegelasi, küll fotode, küll nimede põhjal. Mõnikord saab iga laps kolm eset ja selgituse, et need on pärit peategelase taskust. Laste ülesandeks jääb mõelda, milline see tegelane olla võiks ja millega ta tegeleb.
Aasta alguses alustame tutvumisest ja enda tutvustamisest. Sel aastal valmistasid lapsed kõigepealt kollaaži sellest, mis neid hetkel huvitab. Ajakirjadest otsiti pilte ja kleebiti paberile. Seejärel kirjutas iga laps kollaaži põhjal luuletuse endast. Lõpuks vahetasid nad kollaažid ära ja kirjutasid saadud piltide põhjal uusi jutte.
Tasapisi jätkame üha tõsisemate harjutustega, tutvume erinevate kirjandusmõistete ja -suundadega. Tähtis märksõna on meie tundides rõõm. Soovin, et lapsed teeksid kaasa õhinaga, et nad naudiksid seda, kuidas nende kujutlusvõime töötab ja millised on tulemused, kui nad pingutavad. Üritan mõelda välja harjutusi või ülesandeid, mis lapsi üllataksid.
Lastele meeldib väga kuulata ka kaaslaste loomingut. Oodatakse head nalja, põnevat lahendust. Väga populaarsed on jubejutud. Ettelugemisega on nii, et loevad need, kes soovivad. Mõni laps palub, et loeks juhendaja ja teinekord ei tahetagi lugeda. Selline vabadus on väga hea: igaüks tunneb, et ta on vaba otsustama, mida oma tekstiga teeb. Teistele oma teksti esitamine on kindlasti väljakutse. Samas on hea võimalus kohe näha, kuidas tekst vastu võetakse. Kuulajatele on see samuti silmiavav kogemus. Kuigi alguses on lähtutud ühest teemast, tulevad kõik lood ja luuletused üksteisest nii erinevad. Nõnda saamegi näha, et inimestel võivad olla väga erinevad vaatenurgad ja viisid, kuidas kirjutada. Lastele on väga oluline, et tehtust jääks ka jälg. Nii oleme iga õppeaasta lõpus koostanud ajalehe Pööningu Ekspress, mille veergudel on laste lood ja luuletused.
Tekst on ilmunud ajakirjas Raamatukogu.