Teksti autor: Anneli Pilliroog
Ideekalendri loovust ja loovkirjutamist käsitlev kuu hakkab läbi saama. Viimases postituses vaatame, milline on üks täiskasvanutele mõeldud loovkirjutamise kursus, ja uurime, miks on oluline oma kirjatöö enne avaldamist kriitilise pilguga üle vaadata.
Aprillikuu teema on aga KRITSELDAMINE. Vaatame, kuidas aitab visualiseerimine mõtteid korrastada, tervikut ja uusi seoseid näha. Kuidas saab pildilist keelt õppetöös kuulamis- ja struktueerimisoskuse arendamiseks kasutada? Kritseldada oskavad kõik!
Tekst ei taha tulla.
Ilmselt on väga paljud meist seisnud silmitsi tundega, et täna pole see päev. Tähtaeg istub aga turjal ja töö vajab lõpetamist. Asi pole niivõrd hirmus kirjutamise ees kui selles, et kõik kirjapandu tundub nudivõitu. Sellistel puhkudel püüan enda lohutamiseks mõelda, et tippsportlased ei loobu ju treenimisest selle tõttu, et pole aasta ringi võistlusvormis.
Olen paar aastat püüdnud pääseda Meelike Saarna juhendatud loovkirjutamise kursusele ja ikka liiga hilja jaole saanud. Nüüd siis õnnestus ja muidugi on mul sinisilmsed ootused, mida sellelt kursuselt õppida võin. Tahan, et tekstid sünniksid kergemalt ja kirjutaksin suurema õhinaga.
Miks sina kirjutad?
Kursuse esimesel õhtul koguneb heledasse ruumi laudade taha paarkümmend täiesti erinevat inimest. Keegi teineteist ei tunne ja nii ongi hea – igaüks tuleb oma asja ajama, oma kogemuste ja tausta najal kirjutamisest rõõmu leidma. Seltskond on uskumatult kirev – riigiametnik, jurist, tarkvaraarendaja, endine ajakirjanik, blogija, copywriter jne. Lahe on teada saada, miks keegi kirjutab, miks või mida ta tahab kirjutada. Selgub, et hirmud ja vaevad on kõigil sarnased, isu kogeda kirjutamisrõõmu niisamuti.
Tegeleme endast aru saamisega. Kas ma üldse olen mõelnud, millistes olukordades, ajal, keskkonnas või meeleolus loomise tuhin peale tuleb? Selgub, et vahel punnitangi jõuga selle asemel, et ennast säästa ja tekitada kasvõi üksainus loovust soodustav tegur. Selle asemel võiksin hoopis endale esitada alljärgnevaid küsimusi.
- Millised on minu loovusrituaalid?
- Kuidas mind mõjutavad stress ja lõõgastumine? Kuidas käitub pinges aju? Millal tekivad uued seosed?
- Kas ma tunnen seda ainest, millest kirjutan? Iseenda kogetu on ehtne.
- Kuidas häälestada ennast tulemuse asemel hoopis loomise protsessile?
- Kuidas hoida vajalikku energiataset?
Kõige keerulisem on vastata jagamiseringi küsimusele: „Miks sina kirjutad?“. Kõlab palju erinevaid põhjuseid, mis on üht- või teistpidi omavahel seotud. Tavapäraselt olen suur sõnavõtja, aga kui järg minuni jõuab, kõlab vastuseks: „Tahan!“. Ja ma mõtlen seda päriselt.
Kui joosta ei jõua, siis jookse rohkem.
Järgmist tundi alustame jälle inventuuriga. Kuidas ennast kirjutama saada kui Pegasus on ära? Selgitamegi välja, mis meid kirjutamast takistab ja mis seda soodustab. Ja nagu ikka – loovus käivitub siis, kui oled endast rohkem teadlik, saad soodustavaid tegureid suurendada ja takistavaid vähendada. Mida ma siis teada sain?
Kirjutamist soodustavad piiratud aeg, meelepärane teema ja selle valdamine, oma kogemus ja suhe teemaga, vaikus või mahe muusika, värske õhk. Mulle meeldib pastakaga paberile kirjutada.
Kirjutamist takistavad välised segajad (telefon, arvuti, televiisor, intensiivsed helid ja lõhnad), sisemised segajad (ärevus, enesekriitika, vähene enesedistsipliin, teistega võrdlemine, ebakindlus).
Inspiratsioon tuleb sinna, kus temaga midagi peale hakatakse, ja et ennast kirjutama saada, olen loogika- ja kriitikavaba kirjutamist proovinud. Ajalist piirangut aga mitte. Meil on seitse minutit aega ja ülesanne kirjutada, mis pähe tuleb. Peamine, et etteantud aja jooksul kogu aeg kirjutaks. Alguses tuleb ennast korralikult murda ja mida minut edasi, seda kriitikavabamalt lehekülg kaustikus täitub. Edasi tuleb leida enda kirjutatud tekstist mõte või sõna, mis kõnetab ja sellele keskendudes viis minutit kirjutada. Hoopis lihtsam!
Ideed ei ole patenteeritud!
Mida me ka ette ei võtaks, keegi on sarnast asja kindlasti juba kusagil teinud. Mitte ilmtingimata paremini, aga kindlasti omamoodi. Seega saab mistahes idee endale parajaks teha. Elizabeth Gilbert räägib ideedest väga lahealt oma raamatus „Suur võluvägi“. Kuidas need tulevad, kuidas ta neid armastuse ja austusega kohtleb, kuidas need tema omaks saavad või otsustavad teostumiseks kellegi teise juurde minna.
Püüamegi kursusel igaüks oma plaanis oleva kirjatüki tuummõtte niimoodi kirja panna, et see oleks välja öeldes endale ja teistele arusaadav. Veel peame paika saama sihtgrupi ja mõne lausega selgitama, miks on oluline see mõte teisteni viia. Kui enda jaoks on asjad selgeks mõeldud ja miks-küsimustele vastatud, lähevad uksed justkui imeväel lahti ja juba ma kibelengi koju järgmist lugu kirja panema! Siin see on:
LÕNGAVORST
Mummul oli õnn käia kahes lasteaias. Vana lasteaeda mäletab ta vähem, uut aga väga selgesti. Vist sellepärast, et Mummu oli siis juba ise natuke vanem ja eks selles uues oli vanaga võrreldes palju head ka. Näiteks sai hommikuti kauem magada, sest lasteaia värav oli kodust ainult paarikümne meetri kaugusel. Aga seal olid veel avarad ja heledad ruumid, rõõmsamad kasvatajad ja abivalmid söögitädid. Tundus, et alevi teises otsas asuvast vanast ja väsinud majast uude kolimine mõjus kõigile värskendavalt. Kasvatajaid hakati vist ka teistmoodi koolitama, sest uues lasteaias said lapsed uhkelt teistele oma erilisi andeid näidata.
Mummu oli olnud laululind juba pisikesest peale ja nüüd sai temast lausa üks „eeslauljatest“, kes igal võimalusel noka avas ja siristas. Paraku aga kipub pahatihti olema sedamoodi – ühes asjas oled tugev, teises mitte nii väga. Kui laulmises ja tantsimises polnud lasteaias Mummule võrdset, siis igasugune käeline tegevus oli talle lausa piin. Mummu kujutlusvõime ja käed ei saanud kuidagi omavahel ühendust ja sellepärast kukkusid igasugused joonistused või muud sorti nikerdamised teistega võrreldes naljakad või lausa koledad välja.
Mummu ema oli seevastu väga osav näputöö tegija ja tegelikult olid kõik nende pere naised alati midagi kudunud, heegeldanud või tikkinud. Kuidagi õnnestus emal selle nokitsemisega kaasa tõmmata ka Mummu isa, kes õppis kudumise ära ja tegi pimedate õhtute ajaviiteks koguni pere kolmele lapsele vajalikud kindad-sokid valmis. Nii ägedaid pika säärega suusasokke polnud koolis kellelgi! Tänu sellele käsitööhuvile oli kodus tavaline, et kas Mummu või üks tema kahest vennast istus, lõngaviht kätel, ema või siis isa aga keris lõnga kerasse.
Ühel päeval pandi rühma lapsed peale hommikusööki pika laua ümber istuma ja Mummu tundis ette, et nüüd see jälle algab … Iga kord, kui tühja laua taha istuti, võis oodata kas pliiatseid, värve, savi, lõngajuppe või muid vidinaid, millega tuli mõni kunstiteos valmis teha. Sel korral tõi kasvataja oma suurest tagavarade kapist välja lõngavihid, jagas lapsed paaridesse ja andis igale paarile vihi kätte. Ülesanne oli selge, aga kodus polnud Mummu kunagi kerijate poolel olnud, ikka seal vihihoidjate omal. Sel korral „suunas“ loosiõnn Mummu hoopis kerijate meeskonda. Mummu püüdis hoolega meelde tuletada, kuidas ema ja isa vihitäiest lõngast mitu täiesti ühesugust ja täiuslikult ümmargust kera tegid. Kõik tundus ju väga lihtne – hakkad otsast pihta ja muudkui kerid. Nüüd aga tundus, et sellel koledat tooni tumerohelisel lasteaialõngal polegi lõppu ja Mummu lõngakera ei olnud üldse ümmargune. Nägi lõngavihi lõppedes välja hoopis nagu halvasti küpsenud liharull – ebaühtlane pikergune plönn. Kõik, isegi poisid, said ümmarguse kera! Mummu oli kohe päris kurb ja eriti sellepärast, et kasvataja pani lõngakerad lauale ritta ja naeris koos teiste lastega Mummu lõngavorstikese üle.
Kogu ülejäänud päeva oli Mummu väga vaikne, hoidis omaette ja õhtul kodus lausa nuttis peatäie. Seepeale võttis Mummu isa kätte ja näitas täpselt ära, kuidas ümmarguse lõngakera väikeste nippide abil tehtud saab. Nii palju lõnga polnud vist nende kodus ühe õhtu jooksul keritudki. Ja nii palju täiesti ümmargusi suuremaid ja väiksemaid lõngakerasid pole Mummu vist hiljem enam teinudki.
Kahjuks lõngakerimist enam teist korda tunnitegevuseks ei võetud. Ja veel on kahju, et sellest ajast peale oli Mummu lasteaias ja veel hiljem kooliski igasuguste tundmatute ülesannete suhtes umbusklik, häbenes oma tulemusi juba ette ja vahel ei proovinudki enne midagi teha, kui asi oli tagatoas selgeks õpitud.
Vahel häbenevadki inimesed sellepärast midagi teha, et keegi on nende nurjunud katsed välja naernud. Nii jätavad nad väga vahvad asjad üldse proovimata. Tegelikult võib hiljem selguda, et nad oleksid võinud sellessamas tegevuses väga osavad olla. Ehk on nende kõige suurem anne hoopis asjade kohta kõik välja uurida ja neid teinekord paremini teha?
Toimeta oma teksti!
Teksti autor: Maarja Valk
Kui oled oma loo valmis kirjutanud, siis järgmine etapp võiks olla teksti toimetamine. Kõige esmane teksti toimetaja saad olla sina ise, aga eriti hea, kui sul on mõni tuttav keeletoimetaja või hea keeleoskusega inimene, kes saab sinu kirjatöö omalt poolt üle vaadata.
Isegi kui oled väga hea kirjutaja, jääd sa kirjutades „oma teksti kinni“, seetõttu tasub alati hinnata mõne teise lugeja nõuandeid – mis teda lugemisel natuke häiris, mis meeldis – kindlasti aitavad need nõuanded sul kirjatööd paremaks lihvida. Kui aga pole aega ega võimalust oma teksti toimetada lasta? Siis loe oma töö ise mitu korda läbi ja ole võimalikult kriitiline. Kas sinu sihtrühm võiks teksti mõista nii, nagu sina seda oled mõelnud? Kas laused on liiga pikad või liiga lühikesed? Kas teksti stiil on asjakohane? Kas märkad oma tekstis kirjavigu?
Üldiselt arvatakse, et keeletoimetaja töö tähendab seda, et tekstis parandatakse ära kõik kirjavead. Jah, loomulikult parandab keeletoimetaja ka kirjavigu, aga tegelikult see on ainult töö üks osa. Kui kirjavigade parandamisel saab lähtuda konkreetsest reeglist, siis ilukirjanduslikes tekstides on ülimalt tähtis ka teksti stiil – stiiliparandusi tehes tuleb aga rohkem lähtuda sisetundest: milline sõna või lause tekstis on pigem ülearune, milline lisandus aga tooks loo mõtte paremini esile. Mõnikord soovitab toimetaja koguni lõike ümber tõsta, kustutada või ümber kirjutada, et tekst oleks konkreetsem, arusaadavam ja/või loogilisem. Mida sisulisemaid parandusi ja nõuandeid oskab toimetaja teha, seda parem on lõpptulemus. Toimetaja nõuandeid tasub kuulata. Kui kunstnikud õpivad ning arenevad teiste professionaalide õpetusel ja toetusel, tantsijast saab väga hea tantsija mõne hea õpetaja abiga ja niisamuti vajab profisportlane treenerit, ei maksa arvata, et ükski kirjanik häid nõuandeid ja sisulist abi ei vaja.
Mida oma teksti toimetamisel jälgida?
Milline on teksti stiil ja milliseid stiiliparandusi teha? Kui loovkirjutamise tundides soovitatakse mõelda, kes on su sihtrühm, siis tegelikult peab sellele mõtlema ka teksti toimetades. Kui tegemist on tarbetekstiga, siis on see mõeldud võimalikult laiale lugejaskonnale ja peaks olema hästi selge, üheselt mõistetav ja arusaadav. Seetõttu ei ole tarbekeelele omane ilukirjanduslik kujundlikkus; laused peavad olema selged ja üheselt mõistetavad, keelekasutus võimalikult neutraalne. Ilukirjanduses need reeglid loomulikult ei kehti – selles on kesksed lugu ise ja väljendusvahendid, kuidas seda lugu edasi anda. Sealgi aga tuleb mõelda lugejale: kas sinu tekst on mõeldud lapsele või täiskasvanule, haritlasele või võimalikult laiale lugejaskonnale, teismelisele või täiskasvanule? Näiteks mõtle sellele, milline võiks lugejast lähtuvalt olla teksti sõnavara – kas see on sinu sihtrühmale sobilik?
Ühtlasi tasub kriitiliselt üle lugeda, kas tekstis esinevad sõnakordused on taotluslikud või tasub neid pigem vältida. Kas laused on jälgitavad või hakkavad lohisema? Paljudele on kindlasti tuttavad A. H. Tammsaare või Jaan Krossi laused, mis võivad enda alla võtta terve lõigu – nende vormistus on aga alati läbimõeldud ja lause tervikuna jälgitav. Kui aga lause on aga pikk ja selle mõte jääb ähmaseks, tasub mõelda lause lühendamise või teistsuguse liigendamise peale.
Pööra tähelepanu ajavormidele. Kui teksti üks lõik on olevikus ja teine lihtminevikus, siis kas selline ajavormide vaheldumine on mõistlik või tasub lõigud ühtlustada ühe ajavormi kasuks.
Igal juhul väldi bürokraatiakeelt ja kulunud väljendeid. Teksti, eriti ilukirjanduslikku teksti toob värskust ilmekas sõnavara ning eesti keel on sõnavara poolest rikas. Sõnavara ilmestamisel võib abi olla sõnaraamatutest, näiteks sünonüümi- ja fraseoloogia sõnaraamatust.
Teksti hoolikal ülelugemisel paranda loomulikult ka kõik kirjavead. Võõrsõnade õigekirja kontrolli sõnaraamatust. Kas oled ikka kindel, kumb on õige variant: konstateerima või konstanteerima? Tuleta meelde komareeglid, kontrolli üle, kas nimed on suure algustähega ja liiginimed väikesega. Kui toimetad teksti arvutiga, on natuke abi eesti keele spellerist, kuid ära jää ainult sellele lootma. Kui oled kogemata kliimapoliitika asemel näiteks kiimapoliitika kirjutanud, siis speller seda veaks ei tunnista.
Lõpetuseks võib veelkord välja tuua seda, et põhjalikust ja asjakohasest toimetamisest saab iga tekst, ka juba hästi kirjutatud ja ladus tekst, ainult võita. Näiteks „Madame Bovary autor, kirjanik Gustav Flaubert oli tuntud täiusliku stiili otsijana ning seetõttu ta kirjutas ja lihvis iga oma romaani aastaid. Loomulikult ei pea sa oma kirjatööle aastaid pühendama ja oma teksti lõputult lihvima, kuid kindlasti toimeta oma teksti või lase seda toimetada.