Head sõbrad!
Jaanuar on jõudnud poole peale ning meie funktsionaalse lugemise kuu jätkab teemakohaselt. Lugemine on ääretult lai mõiste, millest võiks rääkida ja kirjutada väga palju. Teemasid, mille üle arutleda ja mis puudutavad vähem või rohkem meid kõiki, jagub alates lugemisoskuse kujunemisest kuni süsteemsete tehnikateni välja. Suurim mure meie õpilaste seas aga on ilmselt vähene huvi lugemise vastu. Koolis peab raamatuid lugema, aga ei taha. Pärast keskkooli lõppu aga hakkavad senistel lugemishuvitutel tekkima peaaegu iseenesest raamatud riiulisse või öökapi peale. Lugemine on järsku mõnus, tore, arendav ja rahustav tegevus. Keegi ei sunni, ei kontrolli ega hinda lugeja arvamust õigeks või valeks.
Kuidas lugemine nauditavaks muuta ning mida sealjuures tähele panna, saab lugeda Oliver Ämariku ja Sander Pelisaare blogipostitusest. Need kaks üliõpilast on aktiivsed lugemise propageerijad ning loodavad oma raamatusoovituste, kirjanduse ja lugemise teemaliste postitustega populariseerida lugemist ning julgustada lehe jälgijaid avaldama oma arvamust ja mõtteid raamatute kohta, mida nad lugenud on.
Head lugemist!
Tähelepanu!
Kirjastus Maurus kavandab sel suvel esimest korda koolitusformaati Mauruse Akadeemia ning sellega seoses ootame teie tagasisidet, kuidas see päev osalejatele võimalikult huvitavaks muuta. Ootame kõiki lugejaid vastama küsitlusele ning andma oma panus selle päeva sisukaks muutmisele.
Küsimustikule saab vastata kuni 22. jaanuarini 2019.
Kuidas lugeda ja mida lugemise juures tähele panna?
Artikkel on pärit blogist In Libris Libertas, milles üliõpilased Oliver Ämarik ja Sander Pelisaar lugemist propageerivad.
Esiteks tuleb muidugi selgeks mõelda, miks sa raamatu võtad ja lugema hakkad. Kui lugemise ajendiks on üksnes igavus ja ajaviide, siis ei ole ka erinevate tehnikate kasutamine lugemise käigus väga asjakohane. Järgnev postitus on eelkõige mõeldud abimaterjaliks lugejatele, kes harrastavad n-ö aktiivset lugemist ning kelle eesmärgiks on tekstist kaasa võtta uusi ideid ja teadmisi – kuidas neid mäletada ka pärast raamatu sulgemist?
Eelmisest lõigust saame kohe välja noppida esimese mõiste – aktiivne lugemine, mis see on? Aktiivse lugemise olemus avaldub eelkõige lugeja kaasatuses (inglise keeles on selle kohta hea sõna, „engagement“) ehk teisisõnu, kui hõivatud lugeja oma materjaliga on. Passiivne lugeja, kes loeb aastaga läbi terve raamatukogu, ei erine sugugi passiivsest lugejast, kes loeb aastas viis raamatut. Küll aga erineb neist mõlemast aktiivne lugeja – kvaliteedi ja kvantiteedi olelusvõitluses jääb peale kvaliteet. Lugemine, nagu ka kõik teised tegevused, vajab aega – aeg on investeering ning kindlasti pole lugeja jaoks aeg lõputu. Seega tasuks kindlasti mõelda, kuidas maksimeerida seda investeeringut, mille saame, kui korrutame lugemise ajaga.
Kohe alguses soovitan maha kriipsutada igasugused kiirlugemise tehnikad, mis on välja töötatud eelkõige kvantiteedi arendamiseks. Ostes või laenutades raamatu ning töötades selle läbi viisil, et loen iga lehekülje esimese ja viimase lõigu, tekib kohe küsimus, et milleks üldse. Kas lugeja loeb raamatut sellepärast, et saaks hiljem võidurõõmus vastu rinda taguda ning teada anda, et ta on selle läbi lugenud? Kui nii, siis ei teeni lugemine kindlasti oma eesmärki. Lugemise eesmärk võiks olla silla loomine teose autoriga ning tema poolt kujutatud tegelastega. Ma olen ise alati lugemist mõtestanud kui empaatiavõime arendamist ning üht parimat viisi, kuidas seda oskust eneses arendada. Seda eelkõige lugedes ilukirjanduslikke tekste. Loomulikult võib sama mõtet rakendada ka aimekirjanduslike teoste peal, kuid siis ei tasu ka kohkuda sellest, kui lugemine ja mõtlemine liigub metatasandile. Lugedes teost füüsikast, võib see tähendada, et lugeja proovib end samastada gravitatsioonivälja või kvarkidega. Mõtteharjutus seegi ning üldse mitte kergete killast.
Juba tekkiski meie arutellu sisse järgmine teema – mida lugeda ja kas kõiki tekste peaks lugema samamoodi, rakendades sarnaseid mudeleid? Viimasele küsimusele leidsime juba põgusalt vastuse, et erinevad žanrid võivad vajada ka erinevat lähenemist, mõeldes aktiivse lugemise peale. Küsimus, mida lugeda, on meil aga veel käsitlemata. Lihtne vastus on, et loe mida tahad. Esialgu väga lihtsakoelise vastuse taga on aga veidi peenem filosoofia. Mulle väga meeldib Naval Ravikanti vastus, kui temalt küsiti sama küsimust. Maailmas on palju inimesi, kes võivad sinu lugemisharjumusi mingisse kindlasse vakku suunata: kirjandusõpetaja, sõbrad, vanemad, minu poolest kasvõi Twitter. Naval Ravikant andis selleks puhuks aga väga elegantse vastuse: alguses võiksid sa lugemist võtta kui vaimset rämpstoitu. Sa tarbid kõike ega tee veel mingeid teadlikke valikuid. Mõne aja möödudes saad aga lugemisest ja lugemismaterjalist teadlikuks, samamoodi on sul „kõike proovides“ välja kujunenud oma eelistused. Alles pärast seda on võimalik tarbima hakata „tervislikke raamatuid“, mis sulle ka tõepoolest maitsevad ning rahuldavad maitsemeelt. Täpselt samamoodi on ka täiesti loogiline, et aja möödudes maitsemeel muutub – seetõttu ei tasu ka vägisi end sundida lugema raamatuid või žanreid, mis sulle kunagi meeldisid. Lõppude lõpuks on üks aktiivse lugemise eelduseks see, et teos, mida parajasti loed, on sulle meeltmööda ning sa näed vajadust ja tunned soovi seda lugeda. Mulle väga meeldib Wimbergi idee kirjandusest kui džunglist. See pulbitseb ja areneb, seal on läbipääsmatuid kohti, putukaid ja mülkaid. Aga seal on ka väga palju ilu ja maalilisust. Me ei peaks end kirjanduslikus mõttes piirama ainult tuulevaikse merega, meil on vaja ka raputust ning me peame ise suutma nende raputustega toime tulla ning valida endale ise teekonna.
Kohe vajab ka adresseerimist järgmine murekoht – kui ma olen teose lugemist juba alustanud, siis ma ei tohi seda pooleli jätta. See ei vasta tõele. See mitte ei võiks nii olla, vaid lausa peaks. Paljud asjad, mida inimesed tunnevad kohustuslikuna, rikuvad asja tegemise võlu ära. Lugemine võiks olla üks nendest vähestest asjadest, mille võlu ei kao ära. Selleks aga tuleb endal võimaldada seda võlu säilitada. Ära tunne, et sul on kohustus raamat lõpetada, kui saad poole peal aru, et see on igav ega paku sulle pinget. Nancy Pearl kasutab selleks näiteks n-ö viiekümne reeglit. Lase teosel endaga ja endal teosega tutvust teha ligikaudu 50 lehekülge ning otsusta pärast seda, kas raamat on väärt lõpuni lugemist või mitte. Tagajärg on mõlemal juhul positiivne – kui otsustad raamatuga jätkata, siis oli see suure tõenäosusega seda väärt, kui mitte, siis saad võtta käsile uue teose, mis võib osutuda parimaks asjaks, mida sa kunagi lugenud oled. Või kui mitte päris parimaks, siis vähemalt teoseks, mis korreleerus hetkel sinu elus toimuvaga ning andis palju häid mõtteid ning tekitas toredaid emotsioone.
Loomulikult on veel hulga asju, mis aitavad lugemist muuta efektiivsemaks ning lugejat veelgi enam kaasata. Enne teosega alustamist tasuks end kindlasti viia kurssi teose kontekstiga – eelkõige ajalis-ruumilis-kultuurilises mastaabis. Ehk teisisõnu, enne kui raamatu tõsiselt käsile võtad, katsu vastata kolmele küsimusele.
- Mis ajal raamatu tegevus toimub?
- Kus toimub tegevus geograafilises plaanis?
- Milline on selle koha kultuuriline taust kirjeldatud ajahetkel?
Samuti tasub mõelda ka autori peale – miks ta pidas vajalikuks raamatu kirjutamise hetkel seda teost kirjutada. Võimalusel vii kokku autori motiiv teose sisuga. Mis võis mõjutada autorit sellist varjundit konkreetsele sündmustikule andma?
Samuti, millele juhtisin ka juba sissejuhatuses tähelepanu, mõtle sellele, miks sa seda raamatut loed. Kas see on puhas meelelahutus ja ajaviide või soovid saada mingeid kindlaid teadmisi, leida mingeid kindlaid emotsioone. Eesmärgi kindlaksmääramine muudab lugemise palju sihtotstarbelisemaks.
Niisamuti ei pääse me üle ega ümber märkmete tegemisest. Selleks on erinevaid võimalusi. Kes kritseldab lugemise käigus raamatu servale ning joonib olulisi kohti alla. Teistel on alati käepärast päevi näinud märkmik, mis sisaldab mõtteid ja väljavõtteid loetud teostest. Kolmandad kasutavad moodsaid lahendusi ning teevad täheldusi arvutisse, kus neid on lihtne organiseerida (nt Evernote). Need kõik on head lahendused ning igaüks peab leidma endale lihtsalt kõige sobivama.
Kui paar päeva või nädalat on möödunud ajast, mil sa viimase leheküljega ühele poole said, siis võta oma märkmed uuesti ette – loe need üle. Vii end hetkeks tagasi selle teose lainele, mõtle läbi, mis sa sellest raamatust said ja kas sul on sellest teosest endaga midagi kaasa võtta. Samuti võid kirja panna, mis olid sinu jaoks need kolm või viis peamist mõtet või ideed, mida autor sinu meelest edasi püüdis anda. Seejuures ära otsi mingeid õigeid vastuseid. Iga lugeja on erinev ning see tähendab, et igaüks meist tabab olukordi veidi teisiti. Pane kirja see, kuidas sina sellest aru saad.