Ideekalendri 52. nädal. Mõttekaart ja õppimine

Head sõbrad!

Õppimise teema on kevadel iga päevaga aina aktuaalsem, kuna eksamiteks valmistumine on täies hoos ning õpilased peavad päris palju pingutama, et oma viimased testid edukalt sooritada. Konspekteerimise teemal jätkab ka Ideekalender, ikka selleks, et meie lugejad saaksid häid ideid ja mõtteid, mida ka õpilastega jagada. Selge on see, et kui õpilane ise kasulike abivahendite peale ei tule või neid internetist otsida ei oska, on õpetaja esimene inimene, kes teda selles aidata saaks ja võiks.

Selle nädala Ideekalender keskendub isiklikule kogemusele. Tartu ülikooli semiootika osakonna 2. aasta doktorant Katarina Damčević räägib lähemalt mõttekaartide kasutamisest ning kuidas need on aidanud temal mahukat ülikoolimaterjali selgeks teha. Katarina mõtiskleb ka selle üle, kuidas õpilastele võiks erinevaid õppimise meetodeid tutvustada ning milline on selle pikaajaline kasutegur.

Tänase uudiskirja lõpust leiate eesti keele ja kirjanduse töölehed.

Head lugemist!

Mõttekaart ja õppimine

Tekst Katarina Damčević, tõlkinud Maarja Ojamaa

Katarina Damčević on Tartu Ülikooli semiootika osakonna 2. aasta doktorant. Oma teadustöös tegeleb ta vihakõne, rahvusluse, konfliktiuuringute ning samuti haridust puudutavate teemadega. Tema väitekiri töötab välja teoreetilist raamistikku, mis aitab läheneda vihakõnele nii koolihariduses kui ka seadusloomes. Doktoritöö peamine fookus on endise Jugoslaavia (1918–2003 Balkani poolsaarel eksisteerinud liitriik) kontekstil, kuid loodav raamistik on rakendatav ka mujal.

Keskkooli ajal julgustasid õpetajad meid loetud materjalide põhjal oma sõnadega kokkuvõtteid kirjutama. Seda eriti eksamiteks valmistumisel, kui tuli läbi töötada suurem hulk materjali. Samas ei tutvustatud meile selle tarvis ei konkreetseid võtteid ega vahendeid (ja Internetiplahvatus oli tollal veel toimumata), nii et ega ma päris täpselt aru ei saanud, kuidas erinevate ideede lühemas vormis kokkuvõtmist harjumuseks kujundada ja kuidas see konkreetsemalt õppimise protsessi toetab.

Esimest korda hakkasin erinevatesse võimalikesse õppimise viisidesse teadlikult süüvima alles ülikooliõpingute ajal. Seal sai kiiresti selgeks, et väga mahukas lugemismaterjalis sisalduvate erinevate teooriate ja käsituste omavaheliseks seostamiseks tuleb leida uued võtted. Materjali visualiseerimine ning skeemide ja mõttekaartide loomine osutusid abistavaks rohkem kui ühel moel. Mõttekaardistamise eesmärgiks on ideede ja kontseptsioonide omavaheliste suhete kujutamine. Tavaliselt näeb see välja nii, et üks keskne idee kirjutatakse paberile (või trükitakse ekraanile) ja sellele hakatakse lisama – justkui välja kasvatama – seotud ideid. Näiteks võib ajaloo- või kirjandustunnis käsitletu kaardistamiseks panna kirja keskse sündmuse ning ühendada see seotud perioodi, tegelaste, konfliktide, toimumispaikadega jne.

Mõttekaardid võivad õppimise protsessi toetada mitmel viisil. Need pakuvad võimaluse avada ühe teema erinevaid aspekte ja nende omavahelisi seoseid. Õppija jaoks toimib see nii mälu tööriistana, mille varal keerulist teemat sidusalt esitada, kui ka vahendina, mis toetab järgmiste võimalike tunnuste ja seoste avastamist. Ettekande pidamise või essee kirjutamise korral aitab mõttekaart fookust hoida ja mõtterajal püsida. Samuti toetab see mittelineaarset mõtlemist, soodustades uute, vahel ka ootamatute ideede esilekerkimist ja mängulist seosteloomet.

Mõttekaardid suunavad küsima küsimusi ning mõtisklema, millistesse käsiloleva teema külgedesse võiks enam süüvida ja millisel viisil seda teha võiks. Lisaks on mõttekaardid lihtsalt üks suurepärane vahend materjalide korrastamiseks eksamiteks valmistumisel. Paljudel õppijatel on kombeks eksamite jaoks materjal lihtsalt pähe tuupida, kuid pikemas perspektiivis osutub see üsna viljatuks võtteks. Suure hulga informatsiooni lühikese aja jooksul mällu ahmimine eesmärgiga see lähiajal ette kanda või eksamilehele kirja panna ei jäta ruumi loetusse süvenemiseks ega selle suhestamiseks teiste teadmiste, iseenese ja ümbritseva maailmaga. Nii unustatakse õpitu õige pea. Ka kirjutamisprotsess põhineb sarnasel loogikal – üleöö valmis vorbitud tekst ei võimalda ei ideedel ega nende väljendamise viisil areneda. Pikaajalisema kasu toovad õppimises aga eelkõige sujuvad, järk-järgulised protsessid. Seega toetavad mõttekaardid nii meelde jätmist kui ka kirja panemist või muul moel väljendamist. Nende koostamise harjumus on minu jaoks olnud suurepärane tugi, eriti just doktoriõpingute jooksul Tartu Ülikooli semiootika osakonnas, kus põimuvad õppimise, kirjutamise ja õpetamise protsessid.

Tartu Ülikoolis töötan ka abiõpetajana Djuddah A. J. Leijeni juhitud kursusel Communicating Science (Akadeemiline väljendusoskus). See kursus töötati välja eeskätt doktorantide tarvis, et aidata neid uurimistöö kirjutamisel, suulisel esitlemisel ning populariseerimisel. Meetodid ja võtted, mida me kursusel kasutame ja arendame, on aga kahtlemata üle kantavad ka noorematele õpilastele. Doktorantide heitlused on tihtipeale sarnased ning nende ärevus ja hirmud on tavaliselt seotud materjalide korrastamise ja esitlemisega, kirjutamisprotsessi alustamisega, väga keeruliste materjalide läbitöötamisega jne. Mind on mõttekaardid nende kõigi puhul aidanud. Kasutan muidugi ka teisi tehnikaid — valik sõltub eeskätt konkreetsest ülesandest, kuid osalt ka mu tujust. Minu õppimise protsess on tihedalt seotud kirjutamisega, mis ei ole (humanitaarvaldkonna) doktorantide puhul ilmselt kuigi üllatav. Õigupoolest kirjutamine ongi mõtlemine ning uurimine ja õppimine käivadki kirjutamisega käsikäes.

Seega kasutan mõttekaarte õppimisel eeskätt oma töö jaoks oluliste kontseptsioonide ja teooriate visualiseerimiseks ning õppimise käigus justkui ehitan juba omandatud teadmiste vahele uusi seoseid, ideid, vaatepunkte. Tavaliselt tekib selle protsessi käigus palju küsimusi, mis suunavad mind märkama käsiloleva teema või objekti neid tahke, mille mõistmine mu jaoks kõige keerulisem on, ja tihti ka selliseid tahke, milleni ma ilma pildilise kujutiseta ei jõuakski. Mõttekaart on nagu mõtete ja ideede käegakatsutav kuju. Seda on ühelt poolt vajadusel võimalik pea lõputult edasi arendada ja teisalt aitab see igal hetkel oma mõttestikku ilma suuremate kõrvalekalleteta ka teistele vahendada.

Mõttekaartidega seoses küsitakse tihti, kas nende koostamist ei peaks mitte vaatlema kohustusliku osana tulemusliku õppimise teekonnast. Minu arvates on aga kõige olulisem mõista, et ükski võte või vahend ei osutu kõigile kasutajatele ühtviisi kasulikuks ning õppimise protsess on väga individuaalne. Seega ei tohiks mingil juhul õpilasi sundida ainult ühel viisil õppima ega tekitada neis kujutelma, et õppimiseks on mõni üks täiuslik või ainuõige viis. Sellegipoolest, et õpilased saaksid aru, milline teadmiste omandamise ja edasi andmise viis just neile kõige paremini istub, tuleks neid kindlasti julgustada erinevaid võtteid ja meetodeid katsetama, kannatlik olema ning alles seejärel otsustama, mis toimib ja mis mitte. Mõne konkreetse vahendiga katsetamine võib innustada õpilast ka oma isiklikku ja täiesti ainulaadset võttestikku arendama. Kokkuvõttes on minu soovitus seoses mõttekaartidega üsna sirgjooneline – proovige ja seejärel otsustage, kas ja mida sellega edasi teha!

Katarina on huvi korral valmis läbi viima töötubasid tekstis mainitud kursusel õpetatavate meetodite tutvustamiseks. Teemast huvitatud õpetajad võivad julgesti ühendust võtta: katarinadamcevic@gmail.com.

Soovituslikku lugemist:

1. Abd Karim, Rafidah, Ghani Abu, Abdul, and Natchiar Mohd Kaja, Farah (2016). “Brainstorming Approach and Mind Mapping in Writing Activity.” Proceedings of the 1st English Education International Conference (EEIC), Indonesia.

2. Academic Productivity Tools (2018). “What is Mind Mapping?”
Emory Libraries & Information Technology. Külastatud: http://guides.main.library.emory.edu/c.php?g=50655&p=325578

3. Mogahed, M. Mogahed (2013). “Planning out pre-writing activities.” In: International Journal of English and Literature vol. 4(3), pp. 60-68

4. O’Mealia, Shannon (2011). “How can Prewriting Strategies Benefit Students?”. Education Masters. Paper 14.

5. The University of Adelaide (2014). “Mind Mapping. Writing Centre Learning Guide.”

Kättesaadav:

https://www.adelaide.edu.au/writingcentre/sites/default/files/docs/learningguide-mindmapping.pdf