Veebruari teisel nädalal jätkame rühmatööde teemal. Seekord saavad sõna mauruslased, kellel on terve hulk kogemusi nii rühmatöödel osalemisest kui ka nende läbiviimisest.
Kõigepealt koolitustel tehtavatest rühmatöödest. On selliseid, kus osaled õhinal. Seda siis, kui näed tööst ja tulemusest tulu – oled motiveeritud. Aga õpetajakoolitustel on ka päris tihti tunne, et rühmatöödega täidetakse lihtsalt aega.
Aga mis õpilasi puudutab, siis mida varem õpetaja alustab rühmatööga, seda rutem kasvab lastes enesekindlus, ühtekuuluvustunne, usaldus jm, mis koolirõõmuga kaasas käivad.
Rühmatöö soodustab kindlasti õpilaste iseseisvat mõtlemist. Rühmatöö puhul pole oluline ainult ülesande või probleemi lahendus vaid tihti tuleb kokku leppida strateegias, jagada rolle jne.
Eks õpetajad kipuvad ikka õpetama nii, nagu neid endid on omal ajal õpetatud – ja ma ei mäleta, et minu kooliajal oleks just palju rühmatöid tehtud. Nii on nad osale õpetajaskonnast võõrad ja tülikad. Kardetakse, et rühmatöö ajal võib klassis tekkida lärm jne.
Kõigest hoolimata ergutan kõiki õpetajaid seda õppevormi katsetama. Tihtipeale oskavad õpilased (oma sõnavara kasutades) kaaslastele asju paremini selgitada, kui täiskasvanu. Rühmas võiks olla üks “taibu”, kes asja veab.
Kindlasti tuleks rühmatööst teha kokkuvõte ja anda sõna igale rühmale. Õpilasi peaks julgustama väljendama oma mõtteid – isegi siis kui sõnastus pole kõige eeskujulikum, areneb see kindlasti edasi. Ega me ju ei ootagi esialgu definitsioone vm ideaalset sõnastust.
Kõigepealt soovitan klassiga kokku leppida rühmatöö reeglid. Alustada võiks paaristööst ja sealt edasi liikuda 3- ja 4-liikmeliste rühmade juurde. Kaks kuni neli õpilast ongi ehk sobivaim rühma suurus. Minu meelest hoiab rühmatööd koos (näiteks) üks ühiselt täidetav tööleht, mille täitmisel kõik osalevad (kasvõi kaasamõeldes ja nõus olles).
Rühmatöödest – liiga hästi ei tulegi midagi meelde, millised konkreetselt on õnnestunud või ebaõnnestunud. Täiskasvanukoolitused, kus olen osalenud, üldiselt on olnud õnnestunud rühmatööd; ebaõnnestunud ettevõtmist justkui ei mäleta. Lastega on olnud igasuguseid: neid, kus nad aktiivselt kaasa töötavad ja kaasa mõtlevad ja kõigil on huvitav olla. On ka olnud neid, kus tundub, et kõik ei õnnestunud päris nii, kui plaanis oli. Üks põhjus, miks rühmatöö ebaõnnestub, on minu arvates see, et töökäsk või -juhend on ebaselge. Teine põhjus on see, et rühmade moodustamine klassis osutub raskeks. Näiteks kui õpilastevahelised suhted on keerulised ja mõnda õpilast tõrjutakse, siis on keeruline teda mõne rühmaga liita. Seetõttu peab olema võimalikult neutraalne süsteem, kuidas rühmi moodustada, nii et ei tekiks klassis pingeid.
Mul on rühmatöödega väga erinevaid kogemusi, nii osaleja kui ka läbiviijana. Olen mõlemal juhul kogenud, et vahel kasutatakse rühmatööd ajatäiteks ning kehvasti läbi mõeldud ja korraldatud grupiülesandest pole paraku kasu kellelegi. Samas on mul ka täiesti vaimustavad õpikogemusi just rühmatöödest! Üks olulisi aspekte õnnestumiseks on hästi valitud ülesanne ise. Grupitöö kaotab oma eesmärgi, kui ülesanne on nii lihtne, et üks inimene teeks selle ära efektiivsemalt. Selleks, et ühistöö toimiks, on tarvis, et ülesanne vajaks kõigi panust, erinevaid seisukohti, erinevaid pädevusi. See motiveerib kõige paremini koostööd tegema. Teiseks on väga tähtis gruppide moodustamine. Kui inimesed on omavahel võõrad või klassis esineb suhteprobleeme, tuleks rühmad moodustada võimalikult mehaaniliselt ja juhuslikult. Mida turvalisemalt inimesed endid üksteisega koos töötades tunnevad, seda rohkem saab neile endile anda võimalust meeskondade valimiseks. Kindlasti tuleb grupis töötamist väga palju harjutada ja õpetajal on juhendajana hästi tähtis roll. Kui kõik juba sujuma hakkab, võib tõesti sündida imelisi õpikogemusi!
Olen märganud, et õnnestunud rühmatöö teeb lapsed väga rõõmsaks ja motiveerituks. Kõige paremini tuleb rühmatöö välja siis, kui õpetajal endal on tööplaan täpselt läbi mõeldud ja lastele rollid jaotatud, kes kirjutab, kes vastutab, kes joonistab – oleneb rühmatööst. Ülesanded tuleks kindlasti enne täpselt paika panna. Juba ainuüksi rühmatööde katsetamine muudab koolipäevad vaheldusrikkamaks ning kindlasti tasub erinevaid variante proovida ja valida endale sobivaim.
Mõlemad kogemused on pärit rahvusvahelisest organisatsioonikäitumise programmist, mis toimus Eestist väljaspool.
Positiivne kogemus:
Rühmatöö juhendajaid oli kaks – üks andis tööle teoreetilise tausta ja põhjendas, milleni mingi tegevus võiks viia ja miks seda tehakse. Teine juhendaja tõi elulisi näiteid, aitas lähteülesandeid selgeks mõelda ja tegi grupist lähtuvad kokkuvõtted. Tandemina toimisid hästi ja grupis tegutsedes oli hoitud tunne.
Äpardus:
Esimeste rühmatööde puhul paistis välja, et grupi liikmete osas oli taustatöö tegemata. Inimesed olid erinevatest riikidest, erineva kogemuse ja kultuurilise taustaga. Ülesanded osutusid liiga lihtsateks ega andnud teemaga seoses osalejatele mingit uut väärtust. Järgmiseks päevaks oli koolitajatel kodutöö tehtud.