Head sõbrad!
Märtsis võtame Ideekalendris vaatluse alla ilmselt ühe põnevaima teema – värvid. Me kõik tajume maailma värvilisena ning kirjeldame objekte läbi nende värvuse: päike on kollane ja muru roheline. Värviteadus aga ulatub palju kaugemale kui lihtsalt kunst. Uuritud on värvinimede tekkimist, nende tähendust semiootikas, värviringi põhitõed on olulised graafilises disainis või sisekujunduses ning psühholoogias kuulub oma koht värviteraapiale.
Õppematerjalide loomisel on värvidel samuti oluline osa. Selleks et õpikud aitaksid maksimaalselt kaasa õpihuvi tekkimisele ning ei koormaks liialt silma, on tarvis kujundajat, kes aitab luua parima võimaliku visuaali, mis toetaks materjali sisu.
Värvikuu esimeses postituses kirjutab Mauruse kujundaja-küljendaja Heisi Väljak, kuidas valida õppekirjanduse loomisel õigeid värve ning tutvustab lühidalt värvide olemust.
Head lugemist!
Värvide õigest valimisest ja sobitamisest kujundamisel
Tekst: Heisi Väljak, Mauruse kujundaja-küljendaja
Õppematerjalide puhul on oluline, et kujundus ja värvivalik toetaksid ning kergendaksid õpilasel sisu mõistmist. Kujundus ja värv ei tohiks olla liialt domineeriv ning peaks aitama tuua välja olulisima. Et värvimaailma paremini mõista, tuleks veidi selle olemust lahti seletada.
Soojad ja külmad värvid
Mõjust lähtuvalt jaotatakse värvid kahte vastandlikku rühma: soojad ja külmad värvid. Kõiki punasele ja kollasele lähedasi värve, mis meenutavad tuleleeki, nimetatakse soojadeks värvideks (punane, oranž, kollane, punakas-oranž jne). Neile vastandlikke värvitoone, mis meenutavad jääd, nimetatakse külmadeks värvideks (lilla, rohekassinine, sinine jne). Sooja ja külma värvitooni segamisel saadakse neutraalne värv.
Aktiivsed ja passiivsed värvid
Soojad värvitoonid tõusevad esile ja tekitavad mulje, nagu asuks värvitud pind lähemal, kui see tegelikult on. Seetõttu on parem kasutada sooje värve neis elementides, mida tahetakse kohe silmatorkavaks teha, ja külmi värve taustaks. Näiteks tabelite ja skeemide puhul on see üsna oluline, mis osasid rõhutada vaja on.
- Kõige esmalt äratavad tähelepanu kollane, oranž ja punane.
- Kõige suurema eemaldumisvõimega (passiivsem) on sinine.
- Hall on neutraalne puhkepaus, hea kaitsekiht eri värvide vahel või värvide ja valge vahel. Hall sobib kirevate värvide raamiks-taustaks, värvilise graafika raamiks.
Rasked ja kerged värvid
Tumedad värvid näivad raskemad ja heledamad kergemad.
- Kerged on näiteks heleroheline, helekollane jt.
- Rasked on tumepruun, tumepunane, tumeroheline jt.
Värvide erinevat raskust saab kasutada elementide esiletõstmiseks ja lehekülje tasakaalustamiseks. Seda tuleb arvestada eelkõige värviliste elementide suurussuhete otsustamisel, näiteks kahest sama suurest kujundist tõuseb tumedam esile, väike tume element suudab tasakaalustada suure heleda elemendi. Veel tuleb seda arvestada, kui valida värve emotsioonide edastamiseks (heledad värvid seostuvad tavaliselt positiivsete, tumedad negatiivsete emotsioonidega).
Värvivaliku põhimõtted
Kasutataval värvil on tavaliselt neli ülesannet:
- rõhutada, väärtustada, esile tõsta;
- organiseerida ja ühendada sisuliselt seotud elemendid, aidates leheküljel orienteeruda;
- luua meeleolu antud lahenduse vastuvõtlikumaks tegemiseks;
- äratada tähelepanu, kaunistada ja lisada huvitatavust.
Iga värv tekitab inimeses teatud emotsioone ja seoseid. Värvi kasutamisel on oluline arvestada värvi mõju vaatajale. Üks ja sama värv võib eri inimestel esile kutsuda erinevaid tundeid, sest iga inimene eelistab ühel või teisel põhjusel mõnd värvi teisele ning see mõjutab värvide tajumisel saadud emotsiooni.
- Värvi saab kasutada, toomaks välja erinevat liiki infot või rõhutamaks mingi info kokkukuuluvust. Näiteks võivad olla küsimused ja sellega seotud vastused tehtud ühe värvi toonidega, juhtnöörid teist värvi.
- Värve saab kasutada informatsiooni esile tõstmiseks. Näiteks tehes info väljapaistvaks, kasutades musta kirja valgel, helekollasel või helesinisel väljal ja pannes need väljad tumedale taustale. Selleks, et muuta infot vähemhaaratavaks, võib kasutada ilma servata läbipaistvaid välju.
- Värve võiks kasutada konservatiivselt. Vähem on parem, nagu igas valdkonnas. Kui tekib kahtlus millegi vajalikkuses, siis on mõistlik see välja jätta. Näiteks, kui graafika on vaid selleks, et ilustada, siis võiks selle parem ära jätta või vahetada millegi vastu, mis aitab olulist infot hoopis paremini edasi anda.
- Taustavärv peaks olema konservatiivne ja vaoshoitud. Taust peab sobima kõigega, mida sellele paigutada tahetakse. See võiks olla külma värvi. Kõige paremad on hallid toonid, hele- ja tumesinine, valge.
- Sooje värve võiks kasutada rohkem tähelepanu nõudvate lehekülgede jaoks (tiitelleht, menüüd, sisukorrad, st elemendid, millel ei ole tegelikult olulist sisu).
- Ei tohiks kasutada üle nelja värvi (kui see pole just hädavajalik). Erandid on pildid, graafikud, geograafilised kaardid. Mida vähem, seda parem!
- Parim on kasutada ühe värvi erinevaid toone. Näiteks valget koos heleda ja tumeda sinisega, valge koos musta ning hallide toonidega.
- Veel võiks kasutada pigem harmoonilisi värve (asuvad värviratta samal kolmandikul ehk mahuvad 120-kraadise nurga sisse).
- Ei tohiks kasutada liiga palju täiendvärvuseid (asuvad värviratta vastaspooltel, näiteks sinine ja oranž, punane ja roheline, violett ja kollane).
- Vältida võiks sinist teksti väikeste objektide juures!
- Teksti ja graafilise info loetavuse tõstmiseks oleks hea hoopis kasutada heleda ja tumeda kontrasti, mitte värvi.
- Arvestama peaks ka värvide tähendustega.
Nägemispsühholoogiline külg värvivalikul
- Nähtava spektri keskmes olevate värvide suhtes on inimese nägemismeel palju tundlikum. Ehk siis sinised ja punased peavad olema eredamad kui rohelised ja kollased toonid.
- On teaduslikult tõestatud, et inimese silmad ei suuda sinisel korralikult fokuseerida, seepärast ongi sinine väga hea taustavärv ja halb esiplaanil kasutamiseks.
- Inimese silmad ei suuda korralikult fokuseerida samuti ka punasel, kuid viimasel on eelis visuaalsel väljal n-ö ettepoole liikuda.
- Roheline ja kollane on ühtviisi nähtavad nii keskmes kui ka visuaalse välja äärtel.
- Must ja valge on ühtemoodi nähtavad kogu visuaalse välja ulatuses.
Värvide tähendused
Kuigi värvidel puudub täpne tähendus, teavad visuaalse kommunikatsiooni spetsialistid, et värve seostatakse sageli looduslike objektide ja nähtustega, nn mäluvärvidega (päike, taevas, tuli jne). Nendel objektidel on kogu maailmas samasugused omadused ja sellepärast seostatakse värve erinevates ühiskondades sageli samade kujunditega. Vahetevahel aga võivad värvide seostused müütilistel, kirjanduslikel või kultuurilistel põhjustel hoopis lahkneda.
Küllastatud, intensiivsed värvid tähendavad valjuhäälset, täidlast, võimekat, õnnelikku ja tugevat ning seetõttu kasutatakse neid lippudel ja logodel.
Küllastamata värvid tähendavad luitunut, vana ja neid seostatakse vanade fotode ning iganenud esemetega.
Punane on enamikus keeltes esimesena nime saanud värv. Inglise keeles on sõna punane (koos valge ja mustaga) 500 enimkasutatavama sõna hulgas.
Punane seostub vägivalla ja vaenulikkusega, võib-olla sellepärast, et verevalamine sõjas on seotud võimu üleminekuga haavatult võitjale. Punane tähendab ka energiat, hoiatust, jõudu ja viha.
Punane on armastuse värv, oranžikas-punane viitab kirglikule armastusele, segatuna sinisega tähendab ta spirituaalset armastust.
Tumepunane tähendab puhtast punasest enam arukust ja ohjeldust. Helepunane tähendab sama, mis puhas punane, kuid on vähem jõuline.
Oranž on aktiivne, pilkupüüdev värv. Kuna teda seostatakse tulega, nagu sugulasvärvi punastki, siis on ta soe ja rõõmustav või ergutav. Oranž on nii suurustlev ja pidulik, et suurtes kogustes võib mõjuda ärritavalt. Oranži loetakse ka julguse, uhkuse, toreduse, sotsiaalsuse ehk ühiskondlikkuse, sõbralikkuse, populaarsuse, kombelisuse ja au värviks.
Oranž kaotab valgega segamisel oma iseloomu, näeb luitunud välja ning muutub sinisega või halliga toonimisel kiiresti pruuniks.
Kollane on päikese värv, kõige säravam värv. Kollane on tüüpiliselt teadmiste ja arusaamise sümboliks, sellest ka fraasid valgust nägema, valgustatud saama. Hiina keisririigis võis kollast kanda vaid keiser ise, sest vaid temaga käis kaasas ülim tarkus ja valgustatus. See on ka vaimukuse, meisterlikkuse ja õnne värv.
Kollane muutub halli või violetsega segatuna kergesti võltsiks ja ebapuhtaks. Segatuna rohelisega sümboliseerib kollane argust, tõbe ja petlikkust.
Rohelist on seostatud klorofülliga fotosünteesis. Vegetatsiooni värv, sümboliseerib uuestisündi ja taastekkimist. Roheline tuleb germaani keeltesse aaria sõnast ghra, mis tähendab kasvamist. Kuna maa muutub igal kevadel roheliseks, siis seostatakse rohelist ka surematusega. Samas, et kevad on kergemeelne, lapsik aeg, siis on roheline hakanud tähendama ka ebaküpsust, läänes kasutatakse näiteks väljendit greenhorn (tõlkes tähendab see rohesarve, meie vasteks on kollanokk).
Roheline on veel tervenemise, võidu, tasakaalu, värskuse ja lootuse värv. Sümbolistlikult tähendab roheline rahu, sest on seotud oliivioksaga. Loomulikult kuulub roheline ka keskkonnakaitse liikumise juurde. Tumerohelist seostatakse ka küpse eaga. Helerohelist nooruse, potentsiaali, vitaalsuse ja tervisega. Kahvaturoheline on seostatud empaatia, poolehoiu ja nõrkusega. Rohelisel on ka negatiivseid kõrvaltähendusi, mitmetes keeltes räägitakse kadedusest roheline olemisest.
Sinine on passiivne värv, õhuline ja taevalik, läbipaistev, vaoshoitud, selge, rahulik, muretu ja endassesulgunud. Sinine on talvise looduse värv, peamine värvus jäistel varjudel. Sinine säilitab oma külmuse ka valgega segamisel, sest ka valge on jahe värv. Sinine on spirituaalne värv, seostub ka igaviku, mõtlemise ja elutarkusega. Muuseas, enamiku eestlaste lemmikvärv on sinine.
Kuna sinine on seotud taevaga, siis tähendab see lääne inimestele usku. Hiinlastele tähendab sinine oma üleloomuliku olemuse tõttu surematust.
Tumesinist seostatakse kõrgemate eesmärkide, vaimuliku rahulduse saavutamisega. Helesinist seostatakse aga uute vaimsete teedega.
Sinine on hea näide värvist, mis eri sihtrühmadele tähendab erinevaid asju.
Violett vastandina kollasele kui säravale, hiilgava taibu/intuitsiooni värvile, on alateadvuse värv. Violetne on häbelik, usaldav, teinekord aga müstiline, julm ja ängistav ning vahetevahel ähvardav.
Purpur pole tegelikult nähtava spektri osa, see saadakse violetse ja punase segamisel ning seda on alati olnud raske saada. Ajalooliselt on purpurne värv olnud kallis ja vaid rikkad said seda värvi riideid kanda, seetõttu on purpur ka kuninglik, väärikas, suursugune ning vahetevahel ka ülespuhutud värv.
Purpur on ka oma hingega üksi olemise, pühendumise, andumuse, truuduse, kaastunde ja psüühiliste, maagiliste või vaimsete võimete värv.
Hele purpur on märguandeks, et vaimne osavus ja psüühiline jõud kasvab. Tume purpur tähendab sügavat andumust, sügavat kaastunnet, elutarkust.
Valge on eskimote ja inuiitide jaoks kõige funktsionaalsem värv. Antropoloog Margaret Mead tegi kindlaks, et polaaraladel elavatel inimestel on lume kirjeldamiseks 17 erinevat värvinimedel põhinevat sõna, sest erinevatele jääoludele vastavad erinevad valge toonid, jääoludest sõltub aga jahiõnn ja teinekord ka elu.
Läänes tähendab valge puhtust ja süütust, ülestõusmist ja lootust kristlikus liturgias. Hiinas on valge leina värv, kuid sealses leinas ei ole lohutamatust. Omaksed kannavad valget, saates surnut täiuslikku varjupaika ehk taevasse.
Valge on veel selguse, puhtuse, valgustatuse, valguse ja positiivsuse värv.
Must on surnuvankri värv ning sümboliseerib läänemaailmas leina ja surma. Must on nihilistlik, vihjab kartusele ja unustusele. Võib-olla just seetõttu, et must arvatakse olevat pärit pimeduse poolelt.
Must on seotud teadmatu või salajasega, vihkamisega, pimedusega, pahelisusega, õelusega ja ebakindlusega. Samas paljude inimeste jaoks tähendab must elegantsust.
Must ja valge on eriti olulised ka teiste värvide taustana. Kuna teised värvid suudavad rohkem tähelepanu püüda, suudavad inimesed musta või valget kauem ilma väsimata vaadata. Valge toob teised värvused kiiresti esile. Musta ja selle lähedasi halle toone mõjutavad külgnevad värvid.
Must ja valge koos mõjuvad tänu kontrastile dramaatiliselt.
Itteni värviring.
Kunstiteoreetiku ja -praktiku Johannes Itteni (1888-1967) loodud värvikäsitluse (konstruktiivne värviõpetus) keskne põhimõte.
Sel nädalal olid Ideekalendri uudiskirjaga kaasas esimese kooliastme töölehed. Tulevaste Ideekalendri töölehtede saamiseks registreeru järgneval lingil: Täida registreerimisvorm