Tänases Õpetajate Lehes kirjutab meie peatoimetaja Tarvo Siilaberg pikemalt sellest miks ja kuidas me oma e-ajaloo õpikut tegime:
E-õppematerjali arendamise seisukohast pole küsimus selles, et midagi on puudu ja tuleb juurde luua – toota, kirjutada, filmida, salvestada, pildistada, joonistada. Küsimus on e-sfääris olemasoleva info kasutamises, selekteerimises ja korrastamises. Info sellelaadne taaskasutamine on tänapäeval argine ja möödapääsmatu. Nõnda argine, et õppematerjalide loojad seda meetodit sageli alahindavad.
Orkestreeritud muutuste pooldajad käsitavad e-õppematerjale millegi seninägematu tulekuna, mis peab tingimata „kõike” muutma. Seda kontseptsiooni esindavad e-õpikud ja -keskkonnad, mis on kogu oma toodetud „erilisuses” kohmakad ja heidutavad kasutajat, sest reaalsuse aktsepteerimise asemel püüavad need luua uut, oma reaalsust. Piltlikult öeldes: kui tarbijal on vaja autot, pole tal kasu lennukist – mis sellest, et see on kiirem ja võimsam.
Internet pakub nii tarkust kui ka lollust. Valiku nende kahe vahel peab tegema tarbija, õppija ja õpetaja. Püüda sellest tõdemusest mööda vaadata tähendab naasta enam kui kümnendi taha jäävate arutluskäikude juurde, mida iseloomustab küsimus Vikipeedia usaldusväärsusest. Vikipeedia näitel on kinnitust leidnud, et see, mis on vajalik ja mida kasutatakse, on ka korrastatud ja usaldusväärne.
Tänapäeval on mitu korda suurem tõenäosus, et kohalik raamatukogu – koos Barbara Cartlandi vaimse pärandiga – põleb maha, kui et hulkade tarkus Vikipeedia näol kaob. Vikipeedia näitel esitatud kasutatavuse ja usaldusväärsuse seos kehtib kogu e-sfääris leiduva info kohta – selle kasutajad on ühtaegu loojad, ning mida suurem on auditoorium (sihtrühm), seda suurem on sõnumi loomise prestiiž. Kvantiteet mõjutab sellises suhtes kvaliteeti.
Sellise õppematerjali koostamise võtmesõna on info taaskasutamine, mis on kättesaadav internetis. Loomulikult peab igasuguse info taaskasutamisel austama selle looja õigusi. Üleilmses infosfääris olemasolevat ja loodut kasutades loeb toimetaja ja koostaja kriitiline valik. Kirjeldatud õppevahendi näiteks on Mauruse kirjastuse Eesti ajaloo e-õpik, mis on koostatud Lauri Vahtre ja Mart Laari Eesti ajaloo gümnaasiumiõpiku (Maurus, 2013) baasil. Seega on e-õpik traditsioonilise paberõpiku evolutsiooniline jätke ning seda ka levitatakse selle kasutamist toetades.
Ajaloo e-õpik loob tähenduslikke seoseid internetis leiduvate materjalidega (YouTube’i videoklipid, Vikipeedia artiklid, raadiosaated, Google Maps jpm), mille on loonud ajaloolased ja ajaloo entusiastid, tehes need kättesaadavaks ja nähtavaks moel, mis toetab õpetamist ja õppimist. See tähendab, et olemasolev ja kasutatav materjal muutub kõnekaks tähenduslikes seostes õpikuga autori narratiiviga.
Nimetatud tähenduslike seoste näol tekibki e-õpiku uus kvaliteet – info, mis on „kuskil olemas”, saab kättesaadavaks ja mõistetavaks just siis, kui see on asjakohane ja vajalik. Siit ilmneb info taaskasutamisega kaasnev paradoks, et see, mis on (üleilmses e-sfääris) olemas – st kellegi kunagi kirjutatud, filmitud, salvestatud, pildistatud, joonistatud –, on tegelikult olemas alles siis, kui see saab tähenduslikus seoses kättesaadavaks ehk nähtavaks, mõistetavaks.
Ajalooõpiku seisukohast on oluline, et nõnda tekib õpetamist ja õppimist toetav kontekstuaalsus. Selliselt on kirjeldatud Eesti ajaloo e-õpik näide info taaskasutamise meetodi praktilisusest, mis lähtub vajadusest ja kasutajate väljakujunenud infotarbimisharjumustest.
———
KOMMENTAAR
Ootasime sellist õppematerjali juba ammu
Ingrid Paggi / Tallinna 21. kooli ajalooõpetaja
Kevadel 2014 hakkavad lõpetama õpilased, kes on pidanud õppima uue õppekava järgi, kuid kasutades vana õppekava järgi ülesehitatud õpikuid. Järelikult on õpiku järele lihtsalt karjuv vajadus.
Paberõpik on traditsiooniline, aga arvestades muutunud nõudeid nii tunni sisule kui ka läbiviimise vormile, on e-õpik ilmselgelt eelistatum. Õpetajalt eeldatakse tunnis audiovisuaalsete vahendite kasutamist, aga sobivate materjalide kokkuotsimine ja tehniline sobitamine konkreetse tunni nõudmistega neelab meeletult aega. On ääretult tänuväärne, kui selline eeltöö on Eesti ajaloo e-õpikuna tehtud ning kasutatav mitte ainult tunnis, vaid õpik annab õpilasele võimaluse materjali ka kodus üle vaadata ning puudujatel kõigest osa saada.
Ajalugu peab elama, vaimustama, innustama. Ilmselgelt annab e-õpik ühes oma lisamaterjaliga selleks suurepärase võimaluse. Lisaks võimaldab e-õpiku formaat kiiremini sisse viia vajalikke täiendusi ja muudatusi kui paberõpik. Uus põlvkond loeb ja tajub infot juba mõnevõrra teisiti – õpilased on rahul e-õpiku visuaalse lahenduse ning materjaliesitusega. Lisaks on õpilased pidanud väga oluliseks, et e-õpik töötab igasuguste rakendustega.