VÄGA VANA LUGU
Kunagi ammu oli Leiutajatekülas väga külm talv. Elanikud aitasid siis üksteist. Kes andis naabrile paari villaseid sokke, kes kindapaari või kampsuni. Järgmised talved olid palju leebemad, aga kingitusi tehti edasi. See oli kõigile meeldima hakanud.
Siis tuli rahvale mõte, et keegi võikski talvel kingijagajaks hakata. Jänes Joonas oli lahkesti nõus. Ta pani vanaisa punase mantli selga. Et lapsed teda kohe ära ei tunneks, sidus ta ette hallist samblast habeme. Üks tark kajakas teadis, et mere taga kutsutakse niisugust kingitoojat jõuluvanaks. “Siis olen ka mina jõuluvana,” ütles Joonas.
Joonase järel pidas jõuluvana ametit tema poeg Mark. Praegu on jõuluvanaks Margi lapselaps Wolfgang. Väikesed lapsed seda muidugi ei teadnud. Nemad ootasid jõuluvana ja tema kingikotti.
(Lotte aabits, lk 175)
