Rühmatöö kui meetodi populaarsus õppetöös on oluliselt tõusnud seoses nüüdisaegse õpikäsituse kasutuselevõtu ja sotsiaalsete pädevuste arendamise nõudega riiklikus õppekavas. Ometi pole see kontseptsioonina kuigi uus ja koostöise õppimise tähtsust rõhutatakse pedagoogika-alases kirjanduses juba pikka aega. Missugune on grupitöö mõju õpilase arengule ja milliseid näpunäiteid annavad teaduslikud käsitlused?
Heino Liimets on oma 1976. aastal välja antud raamatus „Rühmatöö tunnis“ rühmatööd defineerinud kui õppetegevuse vormi, kus klass jaguneb 3–8liikmelisteks rühmadeks, millele on antud üks ühine ülesanne. Rühm kehtestab omavahelise suhtlemise normid ja planeerib ühiselt ülesande täitmise, vastutades ka tulemuse eest koos. Liimets peab rühmatööd koolipraktikas väga oluliseks, sest see mõjutab ja seob teisi õppimise vorme (individuaal- ja frontaaltöö) ning võimaldab õppimisest luua organiseeritud tervikut, kus erinevad õppemeetodid teineteist täiendavad. See tähendab, et rühmatöö ei asenda kumbagi teist õppevormi, pigem on ka neid väga hädasti vaja, et rühmatöö saaks täita oma eesmärke. Sellisena aitab rühmatöö arendada õpilase eneseregulatsioonivõimet, tugevdada õpilaskollektiivi, kujundada positiivset suhtumist õppimisse ja valmistada õpilast ette suhtlemiseks.
Liimets soovitab õpetajal rühmade komplekteerimisel arvestada õpilaste erinevat teadmiste ja oskuste taset. Oluline on, et ühe rühma töötempo oleks võimalikult sarnane, samas on hea, kui erinevad teadmised-oskused üksteist täiendavad, võimaldades rühmaliikmetel ühistööd vastavalt oma individuaalsetele erinevustele rikastada. Hea oleks, kui õpilased oleksid neist asjaoludest teadlikud ja suudaksid neid arvestavalt ise grupeeruda.
Ka Henry Clay Lindgren ja W. Newton Suter rõhutavad raamatus „Pedagoogiline psühholoogia koolipraktikas“ rühmatöö tähtsust, väites, et kuna õpimotivatsiooni aluseks on hoiakud, mis tekivad rühmas (või klassis) valitsevate psühholoogiliste protsesside mõjul, siis on väga oluline, et õpetaja oleks sellest teadlik ja aitaks juhtida ka omavahelist suhtlemist. Selleks on grupitöö kui meetod väga tõhus. Autorid annavad ka hulga näpunäiteid rühmatöid juhendavatele õpetajatele.
- Rühmatööd tuleb pidevalt katsetada ja harjutada, ainult nii kujuneb õpetajal vilumus ja sundimatus nende kasutamisel.
- Rühmatöö edukus sõltub nii konkreetsest klassist kui ka ainest.
- Ka õpilastel puudub enamasti vilumus rühmas töötamiseks ja neile tuleb samuti anda aega harjumiseks ja töövahendid, et analüüsida rühmatöö käiku.
- Õnnestunud rühmatöö võib tunduda sundimatu ja spontaanne, kuid see ei ole asjade juhuslik käik. Jälgima peab, et rühmatöö aitaks õpieesmärkide suunas liikuda. Kui õppesisu ära unustada, on rühmatöö tühipaljas tembutamine.
- Rühmatöö ei asenda individuaal- ega frontaaltööd.
Edgar Krull soovitab „Pedagoogilise psühholoogia käsiraamatus“ kasutada rühmatööd selliste ülesannete puhul, mida on hõlbus jaotada alaülesanneteks. Nii võib seda kasutada näiteks kirjalike materjalide põhjalikuks analüüsiks või sooritades katseid, ühtlasi on rühmatöö kaudu hea omandada praktilisi oskusi. Õpetaja jaoks on rühmatöö kasutamine kindlasti töömahukam kui traditsioonilisemate meetodite kasutamine, samas on uuringud näidanud, et õnnestunud rühmatööd parandavad oluliselt õpitulemusi. Seevastu olukorras, kus õpetajal ei õnnestu kindlustada tõelist koostööd, on muud õppevormid efektiivsemad. Siiski tasub rühmatöödega katsetada ja alguses lihtsalt leppida, et kõik kohe ei õnnestu.
Reene Mägi annab oma 2013. aastal kaitstud bakalaureusetöös „Rühmatöö kui sotsiaalse õppimise viis“ väga põhjaliku ülevaate erinevatest sotsiaalse õppimise teooriatest ja seob need loodusainete õpetajate otseste kogemustega rühmatöö läbiviimisel. Õpetajal on rühmatöö õnnestumisel väga suur roll, ta peab koostama tööjuhendi, püstitama eesmärgi, mõtlema läbi tegevused, kuidas tulemust saavutada, teadma, milliseid vahendeid läheb vaja, arvestama välja rühmatööks kuluva aja ning mõtlema, kuidas komplekteerida rühmad. Kindlasti peab ta ka korraldama rühmatöö tulemuste esitamise ja refleksiooni. Rühmatöö ajal peaks õpetaja olema õpilastele kättesaadav ja aitama töö käigus tekkinud probleeme lahendada.
Kirjandust sotsiaalse õppimise teooriate kohta ja näpunäiteid rühmatööde läbiviimiseks leiab nii internetist kui ka raamatukogust lademetes. Abiks on ka artiklid, mis käsitlevad rühmatöid mõnes spetsiifilises valdkonnas, näiteks spordis või ülikoolis. Kindlasti soovitame aeg-ajalt neid materjale üle vaadata, ehk on abiks järgmine nimekiri.
- Mägi, R. (2013). Rühmatöö võimalusest sotsiaalse õppimise oskuse kujundamisel põhikooli loodusteaduslike ainete õpetajate rühmatöö tõlgenduse näitel. Bakalaureusetöö.
- Aher, S. (2012). Kollektiivne õppimine ja rühmatöö.
- Thomson, K., Hannus A. (2005). Grupitöö alused.
- Rühmatöö planeerimine ja ettevalmistamine.
- Grupitöö üliõpilase õppimise toetamisel.
- Liimets, H. (1976). Rühmatöö tunnis. Tallinn: Valgus.
- Lindgren, H. C., Suter, W. N. (1994). Pedagoogiline psühholoogia koolipraktikas. Tartu: Tartu Ülikool.
- Krull, E. (2000). Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- Salumaa, T., & Talvik, M. (2004). Ajakohastatud õppemeetodid. (Teine trükk). Tallinn: Merlecons ja Ko OÜ.
- Salumaa, T., Talvik, M., & Saarniit, A. (2006). Aktiivõppe meetodid II. Tallinn: Merlecons ja Ko OÜ.