Head sõbrad!
Ideekalendri 28. nädalal keskendume kirjanduse õpetamisele. Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja Maarja Valk ning keeletoimetaja Piret Põldver arutlevad kirjanduse olemuse ja selle õpetamise üle. Kas kirjandus on rohkem kui see paistab? Mida me kirjanduse kaudu veel õppida ja õpetada saame? Selgub, et pika teksti lugemine ei olegi iseenesestmõistetav ja igaüks seda ei suuda.
Kõik algab algusest ja lugemisoskus koos oskusega loetut mõista algab lapsepõlvest. Tänane video räägib lugemispesadest.
Head kaasamõtlemist!
Ilukirjanduse roll muutuvas maailmas: kuidas seda siis õpetada?
Teksti autorid Maarja Valk ja Piret Põldver
Kui oled oma maailma ümbritsenud kirjandusega – lapsepõlvest saadik raamatuid lugenud, ülikoolis kirjandust õppinud ja nüüd seda iga päev nooremale põlvkonnale vahendanud –, on teinekord valus näha, et raamat sellisel kujul nagu meie seda teame, on teisenemas. Koduselt tolmuseid raamaturiiuleid asendavad e-lugeri virtuaalsed raamatukogud, narratiive saab jahtida mammutseriaalidest, ja kuigi kirjutajaid on praegu rohkem kui kunagi varem, on kirjakunsti eesmärk muutnud oma kuju. Kuidas sellises maailmas kirjandust ikkagi elus hoida?
Mõni aasta tagasi kirjutas Märt Väljataga õpiku „Kirjandus ja selle liigid, kus tõi välja eesmärgid, miks kirjandust õppida, ja soovitused, mida lugeda. Loomulikult on nii ühe kui ka teise sõnastamine kujunenud äärmiselt oluliseks maailmas, kus lugemine tähendab üha enam väikeste infokillukeste haaramist igapäevasest infovoost ja pika teksti hoomamine võib olla keeruline juba täiskasvanutel endilgi, rääkimata siis nutipõlvkonna lastest.
Raamatupoodide müüginumbrid näitavad juba mitmendat aastat, et Eestis on üha suuremaks müügiartikliks tõusnud kõikvõimalikud esoteerika- või eneseabiraamatud. Ja ometigi on olnud aegu, kui raamatu all peeti silmas eelkõige ilukirjandust – olid need siis Goethe, Balzaci, Hugo või ka meie oma Tammmsaare ja Lutsu teosed. Loomulikult saadab tuntus ilukirjanikke praegugi, kuid ometi tuleb neil konkureerida üha enam märksa säravama meelelahutusmaailmaga. Sama on juhtunud ka kirjandusteostega.
Mida võiks aga kirjanduse teatav marginaliseerumine tähendada kirjanduse õpetamise kontekstis? Kahtlemata on õpetaja roll seda keerulisem – esimene suur ülesanne on äratada lugemishuvi ja panna lapsed üldse lugema. Teine aga on välja mõelda, kuidas teost õpilasele selgitada ja seda analüüsida nii, et huvi ei kaoks. Ilmselt on võtmeküsimus, kuidas luua seoseid kirjandusteksti ja tegeliku maailma vahel. See ei saa kindlasti olla kergete killast, kui teemaks on näiteks keskaegne kirjandus – millised seosed on rüütlikultuuril tänapäeva maailmaga? Mõni õpetaja loob ehk paralleele „Sõrmuste isanda“ või siis ka „Troonide mänguga“. Teine analüüsib mõne luuleteksti sõnumit ja arutleb lastega, kuidas see võiks kõlada kaasajal. Väga pikalt on kirjanduse õpetamisel olnud ülekaalus kirjanduse ajaloo õpetamine ja kirjandusteose analüüs. Praegune riiklik õppekava näeb aga ette, et kirjanduse ajaloo õpetamise asemel tuleb läheneda kirjandusele teemade järgi – see tähendab omakorda, et võimalusi, kuidas kirjandust õpetada, on rohkem, niisamuti saab olla mitmekesisem ka kirjanduse õpetamise metoodika.
Artiklis „Väärtuse õpetamisest kirjanduse kaudu“ on kirjandusprofessor Tiina Ann Kirss toonud välja väärtuskasvatuse aspekti. Kirjandusteose keskmes on alati lugu ja see lugu saab meile midagi õpetada – sel juhul on abi ülesannetest, mille kaudu saab arutleda, kuidas hinnata ühe või teise tegelase käitumist, kas ja millisel juhul on mõne tegelase ebamoraalne tegu õigustatud, kas mõne tegelase allakäiku oleks olnud võimalik ära hoida.
Kirjandus on õppeaine, mis võimaldab kõige hõlpsamini lõimingut. Sellega on näiteks arvestatud Jan Kausi õpikus „Kirjandus ja ühiskond“. Selles mõtestab kirjanik kirjandusteost eri vaatepuntide kaudu: kuidas muudab inimene maailma ja maailm inimest, milline on inimese mõju keskkonnale ja kuidas see on leidnud väljenduse kirjanduses. Nii on ka õpikus ülesandeid, mida saab teha koostöös mõne võõrkeeleõpetaja, muusikaajaloo, ühiskonnaõpetuse või ka keemiaõpetajaga.
Mis saab kirjandusest?
Aga võib-olla siiski ei räägi raamatute läbimüük tegelikult kirjandusega seotud väärtuste kadumisest. Hiljutisest uuringust selgus, et Eesti teismelistel on kodus raamatuid rohkem kui kellelgi teisel sama vanal – ja lisaks ilmnes, et juba raamatutega kokku puutumine, nendega üles kasvamine annab elus omajagu tuge. Hirme kirjanduse kadumise pärast aitab ehk leevendada ka see, kui mõtestada aeg-ajalt, miks siis ikkagi on kirjandus nii oluline – ja kas on meediume, mis võiksid seda asendada.
Ilukirjanduse lugemisel on meeletult palju häid omadusi: see õpetab keskenduma, mõtestama, süvenema, tekstis saab elada läbi olukordi, mida ise ei julgeks ette võtta, see arendab kujutlusvõimet ja loovust – nimekirja võib jätkata veel pikalt. Kuid sama teevad paljud teised asjad: mediteerimine aitab keskenduda, mammutseriaalid pakuvad narratiive, filmid kunstilise elamuse, vaimukad säutsud annavad võimaluse olla loominguline ja nautida teiste kunsti, andekad blogipostitused võivad aga asendada novelli. Aga kui see mõttekäik aitab leevendada küll ühiskonna üldise hääbumisega seotud apokalüptilisi meeleolusid, siis kuidas mõtestada kirjandust kui sellist? Milleks siis üldse kirjandus?
Aga selleks, et ilukirjanduslikus raamatus on kõik üheskoos – ja see kogum paljusust annab lisaväärtuse. Nüüdisajal, kui raamat pole enam üks väheseid ja paratamatuid pikkade õhtutundide kaaslasi ning raamatulugemine ei tule iseenesest, on selgunud, et pika teksti lugemine polegi iseenesestmõistetav, nagu vanemale põlvkonnale ehk näib, vaid on peen oskus. Ja nagu iga keerulise ja nüansseeritud oskusega, on seda parim omandada lapsepõlves – muidu võib juhtuda, et see jääbki kängu. Harjutades, mõtestades, teinekord end sundides. Ikka uuesti ja uuesti. Ja ikka hoides meeles, et kui saad lõpuks selle oskuse kätte, siis ühel hetkel leiad, et üks hea raamat võib mõnel hetkel olla kõige suurem tugi ja sõber, kes kunagi sind maha ei jäta.
Kasutatud allikad:
1. Märt Väljataga, „Kirjandus ja selle liigid“. Maurus. 2014.
2. Hendrik Alla, „Aasta edetabelid. Raamatupoest nõutakse eneseabi, ravitarkust ja esoteerikat“. Postimees. 8.2.2017.
3. Tiina Ann Kirss, „Väärtuse õpetamine kirjanduse kaudu“. Eetikakeskus.
4. Jan Kaus, „Kirjandus ja ühiskond“. Maurus. 2017
5. Naaman Zhou, „Novel news: world’s biggest bookworms revealed in study“. The Guardian. 12.10.2018.
Lugemishuvile pannakse alus varakult. Kuidas luua keskkond, kus lapsel tekib loomulik huvi lugemise vastu?