Head sõbrad!
Oktoobri eelviimasel nädalal uurime, kuidas luua ise aktiivõppe meetodeid, mis aktiivõpe üldse on ja miks seda oma tundidesse tuua. Teemast kirjutavad Mauruse I kooliastme toimetaja Kätlin Vainola ja peatoimetaja Mirjam Puumeister. Lisaks soovitame meeldetuletavalt lugeda eelmisel kevadel ideekalendris ilmunud artiklit rühmatöö teooriast, sest paljudel juhtudel kasutatakse aktiivõppes ka rühmatööd.
Millele pöörata tähelepanu aktiivõppe meetodite loomisel
„See, mille me ise avastame, püsib meiega ja tähendab meile rohkem“ (John Dewey)
Teksti koostasid Kätlin Vainola ja Mirjam Puumeister
Aktiivõppe defineerimine ei ole kergete ülesannete killast, sest tegemist on laialivalguva mõistega. Kasutades Toomas Tenno sõnu võiks aktiivõpet defineerida nii: „Aktiivõpe koolitab lapsi mõtlema. Aktiivõpe on see, kui lapsed omandavad tunnis uusi teadmisi ja kogemusi aktiivse tegevuse kaudu. Õpetaja on vaid suunaja ja juhendaja – kaaslane, kellel on õpilastest rohkem teadmisi. Aktiivõpe annab hea meeskonnatöö ja probleemide lahendamise kogemuse.”
Illar Leuhin ja Ardi Kärberg kirjutavad oma artiklis, et aktiivõppega seonduv vajab suurt ettevalmistust, sest näiteks on õpilased väga erinevad ja üks meetod, mis töötab ühe grupi peal, ei pruugi samamoodi teise grupi puhul tulemusi anda. Aga kindel on see, et aktiivõppe meetodid muudavad tunnid huvitavamaks ja nende abil saab suunata õpilasi iseseisvalt mõtlema ning seeläbi õpetatavat sisu mõistma ja omaks võtma.
Aktiivõppe kasutamisel on palju häid külgi. See võimaldab aktiveerida õpilasi, panna neid iseseisvalt mõtlema ja tegutsema ning pakub vaheldust. Aktiivõppe meetodid tõstavad õpilaste huvi aine vastu ja sageli paraneb nende jaoks ka aine arusaadavus. Aga nagu juba mainitud, siis eeldab õnnestunud aktiivõpe õpetajalt põhjalikku eeltööd ja ettevalmistamist. Lisaks ülesannete välja mõtlemisele tuleb tegeleda ka tegevuse kavandamisega.
Sissejuhatus aktiivõppe meetoditesse
Eesti autorid – Salumaa, Talvik ja Saarniit – on pannud kokku kolm kogumikku pealkirjaga „Aktiivõppe meetodid“ (Merlecons ja Ko OÜ). Kõik kogumikud sisaldavad hulganisti kogemusõppel põhinevaid aktiivõppe meetodeid, mis on antud kavadena ning varustatud kogu vajaliku lisainfoga. Need on kasutatavad erinevates õppeainetes ja vanustes. Refereerime järgnevalt kolmanda kogumiku sissejuhatavat osa.
Kogemusõppel on mitmeid eeliseid teiste õppemeetodite ees. Tundi ette valmistades on kõigepealt hea läbi mõelda, millist kasu õpilased ja õppeprotsess sellest saab. Toome välja mõned aktiivõppe meetodite eelised.
- Võimaldavad üldisemalt suhtlemise ja koostööga seotud oskuste arendamist. Kogemusõpet kasutavas tunnis jagab õpilane kaaslastega oma mõtteid, saab end panna proovile koostöös teistega ja proovida juhi rolli. Selliste tegevuste käigus areneb suhtlemisoskus ja koostööoskus.
- Loovad õppimiseks meeldiva õhkkonna. Õppimine ei pea alati olema raske töö, vaid võib olla ka lõbus ja valmistada rõõmu.
- Õpilased saavad kiiret tagasisidet.
- Ka õpetaja saab olulist tagasisidet. Õpetaja saab töö käigus infot õpilaste oskuste ja teadmiste kohta. See kõik võimaldab paremini kavandada õppeprotsessi.
- Meetodid põhinevad praktilisel kogemusel. On tihedalt seotud igapäevaeluga.
- Motiveerivad õppijaid. Õppimine toimub samal ajal teistega koos ja teiste käest, see on olemuselt inimestele loomulik õpikeskkond.
- Õpetajal on rohkem võimalusi õppeprotsessi ülesehitamiseks ja see võimaldab muuta tunde vaheldusrikkamaks.
Aktiivõppemeetodeid on palju. Nende hulka kuuluvad näiteks: diskussioonid ja väitlused; rollimängud; juhitud vestlused; simulatsioonimängud; analüüsimeetodite kasutamine; ajurünnakud; eneseavamismängud; intervjuud; juhtumianalüüsid jt. Mõne ülesande läbi viimisel on vaja anda alguses kätte kogu juhend või selgitus, teise puhul aga jagada juhiseid kogu tunni jooksul. Alljärgnevalt toome ära teekonna, kuidas valmistuda kogemusõppel põhinevaks aktiivõppe tunniks või ülesandeks.
1. samm
Otsustage, kas soovite meetodit kasutada. Õpetaja peaks olema ise motiveeritud ja soovima tundi sel viisil läbi viia. Kui ise uskuda meetodi sobivusse ja headusse, usuvad seda ka lapsed.
Oluline on, et ruum sobib tegevuse läbi viimiseks ning et on võimalik luua ja korraldada kvaliteetne jaotusmaterjal.
2. samm
Määratlege, mis on meetodi kasutamise eesmärk. Planeerimine algab sellest, et määratletakse lõppeesmärk. Mida soovitakse selle meetodi kasutamisega saavutada?
Näiteks võib olla eesmärk pingevaba õhkkonna loomine, mingite konkreetsete oskuste, teadmiste või hoiakute kujundamine mingis suunas.
Aktiivõpet tasub kasutada siis, kui see:
- võimaldab esile tuua õppimise „iva“;
- aitab teemat illustreerida;
- aitab õpetajal kiiresti määratleda õpilaste taset, et kavandada edasist õppeprotsessi;
- võimaldab arendada õpilasi intellektuaalselt;
- annab võimaluse õpilastele näidata oma oskusi.
3. samm
Tegevuskava koostamine. See lähtub saavutatavatest õpitulemustest. Vaja on määratleda, mis on tundide maht, igale tunnile määrata oma alaeesmärgid ja ülesanded.
4. samm
Planeerige täpselt iga tund. Mõistlik on läbi mõelda ka riskid: kui õpilaste arv on planeeritust erinev, ajaprobleemid, meetod on õpilastele arusaamatu või nad pole motiveeritud.
5. samm
Valmistage kõik ette ja ärge jätke midagi juhuse hooleks. Vaadake üle ruum, tehnika, jaotusmaterjalid jms.
Kui ettevalmistav töö on tehtud, tuleks läbi mõelda aktiivõppe meetodi läbiviimise etapid. Siin võib välja tuua kuus etappi.
1) Sissejuhatus ja õpilaste häälestamine
Näiteks teavitada sissejuhatuses, et tegemist on koostööharjutusega, mis kestab 15 minutit ja millele järgneb diskussioon. See on aeg, mil õpilased saavad end häälestada tegevusele ja otsustada, kas nad soovivad osaleda. Kui õpilane leiab, et ei soovi osaleda, soovitatakse anda talle muu roll, näiteks võib ta olla vaatleja. Selleks tuleks õpetajal ette valmistada vaatluslehed.
2) Rühmade moodustamine
Paljud aktiivõppemeetodid eeldavad rühma- või paaristööd. Enamasti on otstarbekas moodustada kõigepealt rühmad ja siis anda kätte juhendid või ülesanded.
3) Rühmade juhendamine
Juhendamine toimub nii suuliselt kui ka kirjalike juhendite abil. Töökäsud peavad olema selged ja arusaadavad. Tuleb selgitada tegevuste käiku, reegleid ja anda ajapiirid. Õpetaja peab veenduma, et kõik õpilased said juhendist aru.
4) Vaatlejate juhendamine
Õpilasi tuleks küllalt sageli kasutada vaatlejatena, juhendamise abil saavad nad omandada vaatlejaoskusi ja nägema mingite nähtuste või protsesside erinevaid külgi. Vaatlejatele tuleb anda kirjalikud juhendid ning vajaduse korral neid veel täiendavalt juhendada.
5) Meetodi läbiviimine
Õpetaja peab tegevust pidevalt jälgima ning jääma neutraalseks vaatlejaks. Kui vaja, tuleb õpilasi innustada ja toetada.
6) Lõpparutelu
Ühine arutelu on aktiivõppe meetodi üheks lahutamatuks osaks. Arutelu võiks toimuda eelnevalt ettevalmistatud küsimustele toetudes. Küsimuste koostamisel võiks toetuda skeemile: andmete kogumine (Mis tuli esile? ), tunnete uurimine (Mis üllatas? Millal tundsite ebamugavust?), järelduste tegemine, õppimispunktide väljatoomine.
Selles etapis peab õpetaja lõpuks ise tooma välja kõige olulisema ning suunama õpilaste tähelepanu mingite nähtuste või protsesside olemuslikele aspektidele.
Kui õpetajal on eesmärk ja töö etapid läbi mõeldud ning ta teab, mida ta saavutada soovib ja miks just aktiivõppe meetod selleks hea on, on ka lihtsam ülesandeid ise koostada. Häid meetodeid ja rühmatööde ideid leiab eelpool nimetatud raamatutest. Kui olete nendega tutvunud, leiate kindlasti viise ja võimalusi, kuidas ise meetodeid luua ning muuta sobivaks enda ja oma õpilaste vajadustele vastavalt.
Toome lõpetuseks näite ühest vaatlusest klassis, kus saab rakendada analüüsimeetodeid.
Teeme koos õpetajaga puuvilja muumia
Kasutades vanade egiptlaste teadmisi, saame palsameerimist läbi viia näiteks õunalõigu peal. Õunalõik tuleb vaid katta niiskust siduva ainega. Selleks saaksime meie kasutada söögisooda ja soola segu.
Katsevahendid
Õun, nuga, kolm plastiktopsi, pakk söögisoodat, pakk lauasoola, kaal, lusikas.
Katse käik
- Lõigake õun neljaks ühesuguseks sektoriks. Kahte õunalõiku läheb vaja katse läbiviimiseks, kuid ülejäänu võite julgelt ära süüa.
- Asetage kaks õunalõiku eraldi topsidesse. Kui võimalik, kaaluge topsid ära.
- Võtke kolmas plastiktops. Jagage tops võrdselt kolmeks osaks: pange sinna 1 osa soodat, 1 osa soola ja jätke 1 osa segamisruumiks. Segage sooda ja sool omavahel.
- Saadud segu kallake ühe õunaviilu peale. Vaadake, et kogu õun saaks seguga kaetud. Teine õun jääb lihtsalt topsi.
- Õuntega topsid jätke üheks nädalaks kappi seisma. Ärge jätke topse päikesevalguse kätte!
- Nädala möödudes uurige, mis õuntest on saanud. Eemaldage soola ja söögisooda segu õunalõigult, kuid ärge õuna pesema hakake!
- Võrrelge omavahel mumifitseerunud õunalõiku ja lihtsalt topsis seisnud õunalõiku. Kirjeldage nende väljanägemist. Kumb neist on paremini säilinud? Kui võimalik, kaaluge uuesti õunalõigud ära. Kas õunad on kaalu langetanud? Kui palju vett kumbki õun kaotas? Kumb õuntest on rohkem kaalu langetanud?
Aktiivset õppimist!
Kasutatud allikad:
- Illar Leuhin, Ardi Kärberg, „Aktiivõppe meetodite kasutamine – noore õpetaja edu võti“. Haridus 3/2005.
- Tarmo Salumaa, Alvar Saarniit, Mati Talvik, „Aktiivõppe meetodid“. Merlecons ja Ko Oü. 2004, 2006.
- Tarmo Salumaa, Alvar Saarniit, Mati Talvik, „Aktiivõppe meetodid II“. Merlecons ja Ko Oü. 2006.
- Tarmo Salumaa, Mati Talvik, „Aktiivõppe meetodid III“. Merlecons ja Ko Oü. 2010.
- Sirje Pallo, „Ajaloo õpik 6. klassile. Kiviajast vanaajani. I osa“. Maurus. 2015.