Head sõbrad!
Kätte on jõudnud veebruar ning mis võiks olla parem, kui võtta endale tubaseks tegevuseks aeg ning testida oma mälu võimekust. Ideekalendri veebruarikuu teema on „Mängime mäluga” ning sellel kuul võtame vaatluse alla kõik mäluga seonduva. Teadagi, on hea mälu kõikides eluvaldkondades oluline ja kasulik, kuid tihti peame me seda piisavalt iseenesestmõistetavaks, et mitte sellega süvenenult tegeleda. Mälumängud, viktoriinid, ristsõnad jms on aga üks põnevamaid viise oma mälu turgutamiseks ja arendamiseks. Lisaks ei nõua see kindlaid keskkonnatingimusi, kuna ristsõnu või ajakirjaviktoriine saab lahendada kus iganes. Pigem on asi kättevõtmises.
Mäluga mängimise teemat avab selle nädala postituses Mirjam Puumeister, kes intervjueeris mälumängusõpra Jaan Männikut. Jaan on mälumänguhuviline juba kooliajast ning mälumängudeks leiab ta oma põhitöö ja pere kõrvalt aega praegugi. Intervjuust selgubki mäluga mängimise olulisus.
Head lugemist!
Mäluga mängimise olulisusest
Tekst: Mirjam Puumeister
Martin Saar kirjutas 7. detsembri Sirbis1, et „muidugi on ilmselge, et kooliõpingutes ei ole päheõpitud seostamata üksikfaktidel kohta“. Kuid ta manitseb, et haridust on lämmatamas antiintellektuaalsus, sest kasvanud on nende inimeste hulk, kes kutsuvad üles loobuma faktide päheõppimisest, et asendada need oletuste ja arvamistega. Martin Saare kui praktiku sõnul pole aga karta, et Eesti kool upuks faktiteadmiste koorma alla. Loovust ja teadmisi ei maksa vastandada, sest viimane on esimese eelduseks. „Et teadmisi mitte faktiteadmiseks tembeldatult üle parda visata, tuleks küllap rõhutada tuumteadmiste, virrvarris orienteerumist võimaldavate maa- ja meremärkide tähtsust,“ ütleb ta.
Martin Saare Sirbi artikkel, mis lahkas tänapäevast arvamuste paljususe all ägavat ühiskonda, kus järjest olulisemaks saab info selekteerimise ja mõtestamise oskus, oli mõtlemapanev. Selle valguses otsustasin uurida oma tuttavalt, kes oli kooliajal kõva mälumängur, kuidas on tal lood faktiteadmistega, millele mäluga mängimine teataval viisil toetub.
Jaan Männik (27) on kindlasti inimene, kelle kohta võib öelda „mees nagu orkester“. Tal on peres kasvamas kaks last, ta teeb pealinna televisioonikanalis saadet „Spordisõbrad“ ning põhitöökoht on tal majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis.
Millest sai alguse sinu mälumänguhuvi?
Jaan: Osalesin kooliajal tõepoolest paljudel mälumängudel ning pean seda praegugi üheks enda edu aluseks. Mälumäng avardab silmaringi, sunnib kastist väljapoole mõtlema ning treenib vahel lihtsalt enda kõhutunnet usaldama. See ongi mälumäng. Ma ei pea õigeks fakte jõuga pähe tuupida, sest kokkuvõttes ja pikemas plaanis see ei toimi. Kui pähetuubitud faktiteadmiste vastu endal ikkagi huvi ei ole, siis ei jää need pikemaks ajaks meelde nii kui nii.
Mäletan, et minu jaoks sai mälumänguhuvi tõsisema tõuke kuuendas klassis, mil osalesin esmakordselt meie ajalooõpetaja Jaan Nõmmiku korraldatud mälumängul. Oli teisipäeva õhtu, koolibuss viis sel päeval tavapärasemast hiljem koju. Enne bussi minekut korraldas õpetaja Nõmmik mälumängu, mis tekitas kiirelt sõltuvust ja hasarti – kellele ei meeldiks võita ja saada selle eest veel ka šokolaadi! Tõeline unelm.
Kooli mälumängule järgnesid riburada pidi võistlused maakonna tasandil ja seda nii teiste noorte kui ka täiskasvanute arvestuses. Riigi tasandilgi olen medalikolmikusse jõudnud ning nii mõnegi tiitli ära napsanud. Külastasin hiljuti enda kodukooli – Vinni-Pajusti Gümnaasiumi – kus küsiti, mida pean kooliajast kõige tähtsamaks ja elus kaasa aidanud aspektiks. Nii veider kui see ka pole, tõin vastuseks just mälumängu.
Millist mälumängu pead sellest ajast kõige meeldejäävamaks?
Jaan: Eks neid on olnud mitmeid. Erilisemana, mida tasub välja tuua, meenutaksin üht ammust spordimälumängu. Kui ma ei eksi, oli tegemist Eesti meistrivõistlustega spordimälumängus ja seda peeti minu kodulinnas Rakveres. Sellel võistlusel selgitati välja ka Lääne-Virumaa kõige edukamad mängijad. Ning kui tolm oli pärast madinat maha langenud, hõigati Lääne-Virumaa parimatena välja tiim „Männik-Saar“ (siiski vist jagasime esikohta teise duoga). Suur oli vanade vuntside üllatus, kui hõike peale tõusid püsti kaks noort ja häbelikku koolipoissi! Ka ema rõõmustas, sest selle võiduga tõin koju kaks suurt kotitäit Rakvere lihakombinaadi parimaid palasid. See hetk jääb igaveseks meelde.
Miniturniir kuulub samuti minu tagasihoidliku mälumängukarjääri kõrghetkede hulka. Meil õnnestus võita Vabadussõjale pühendatud raadiomälumäng. Mäletan seda, et kui tavalises mälumängus käib laua ääres korralik jutuvada, siis raadios toimuv mälumängu formaat tõmbas korralikult jutu kinni. Krambist üle saades oli aga juba lihtsam.
Muidugi oli uhke tunne võita ning auhind oli ju suur – külastasime koos Ivo Linnaga kevadisel koolivaheajal Londoni sõjamuuseumi. Nägin esmakordselt seda suurt maailmalinna, kuhu hiljem olen korduvalt sooja tundega naasnud.
Kuidas seostuvad sinu arvates mälumäng ja õppimine?
Jaan: Mälumäng aitab täiendada koolis õpitut ja vastupidi. On loogiline, et erinevatel mälumängudel tuleb ette küsimusi, mida oled tunnis kuulnud, lugenud jne. Kuid koolitarkus üksi ei pruugi sind mälumängus kokkuvõttes kõige kõrgemasse tippu viia. Sa pead olema kiire mõtlemisega, suutma tuletada ja meeskonnas ühiselt asju arutada. Nagu enne mainitud, peab sul olema hea tunnetus ja vaist. Pead enda mälu usaldama, sest enamasti on esimene mõte ja kõhutunne kõige õigem.
Tänapäeva maailm ei eelda enam faktide peast teadmist, vaid andmete töötlemist ja kiirelt õigete vastuste leidmist. Selles mõttes on mälumäng muidugi tore üksik majakas, kus guugeldamine ei aita ja tuleb tugineda enda teadmistele ja tunnetusele. Seega oleks minu soovitus noortele – jälgige uudiseid, lugege lehti ja küll need teadmised ka tulevad.
Kas osaled endiselt mälumängudel?
Jaan: Aeg-ajalt ikka osalen, kuid mitte enam nii tihti – põhjus lihtne, töö ja pere kõrvalt ei ole enam nii palju aega. Töötan igapäevaselt majandusministeeriumis ministri meedianõunikuna ja mälumänguga kaasnev lai silmaring on mind selles ametis palju aidanud.
Osalen peamiselt TTÜ mälumängus või erinevates populaarsetes pubisarjades. Võimalusel tahan ikka korra kuus kuskil käia, et vaadata, kas olen rooste läinud või mitte. Tore on tunnistada, et enamasti saan ikka hakkama. Kuid peab mainima, et nagu teistel spordialadel, on ka mälumängus võimalik vormist välja minna. Mälutrenni tuleb teha pidevalt ning loodan peagi leida senisest enam vaba aega, et endale südamelähedase alaga rohkem tegeleda.
1. Martin Saar, „Antiintellektuaalsus ja bürokraatia haridust lämmatamas“. Sirp 07.12.2018. http://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/antiintellektuaalsus-ja-burokraatia-haridust-lammatamas/