Head sõbrad!
Selle nädala Ideekalendri postitus keskendub mälu toimimisele õpiprotsessis. Õppimine ongi laias laastus endale materjali selgekstegemine ja meelde jätmine. Kõlab lihtsalt, kuigi praktikas ei pruugi see nii kerge olla. Info ei jää lihtsalt meelde ja isegi kui õpiprotsessi ajal tundub, et on meeles küll, võib järgmisel päeval koolitunnis tekkida olukord, kus õpitu on peast kui peoga pühitud. Selleks, et infot meelde jätta, on olemas erinevaid õpimeetodeid. ERR Novaatori ja Vikerraadio ühises „Huvitaja“ saates rääkisid Tallinna Ülikooli hariduspsühholoogid Kati Aus ja Grete Arro erinevatest lähenemistest õppimisele ning tõid välja mooduseid, kuidas õpitut kinnistada ning paremini meelde jätta. Kõige lihtsam nõuanne on ehk uue info seostamine vana ja tuttavaga. Nii on seda hiljem lihtsam mälust ammutada.
Haridusteadlased, kes uurivad erinevaid õppimisviise, räägivad sügavast ja pinnapealsest õppimisest. Sügavama õppimise taga on rohkem pingutust, õppija saab asjadest põhjalikumalt aru ning info jääb talle paremini meelde. Pinnapealne õppimine tähendab õppimist nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. St õppija teeb endale selgeks vaid selle, mida temalt on küsitud, ilma lisa uurimata. Selline info aga kipub kergesti meelest minema, sest õppija ajus ei looda seoseid varem kogetuga, vaid korratakse üle ainult uus informatsioon.
Õpitu meeldejätmisel on aga veel üks tähtis tegur ja selleks on tähelepanu. Tänases postituses räägib mälu ja tähelepanu seostest õppimisega Eesti hinnatud koolitaja ja mälutreener Tauri Tallermaa, kes arvab, et tegelikult ei ole meie mälul suurt häda midagi.
Head lugemist!
Õppimine ja mälu
Tekst: Tauri Tallermaa
Kuulasin mõni aeg tagasi raadiost saadet „Elu pärast Google’it“, kus ajuteadlane Jaan Aru rääkis koolis õppimisest ja selle kaasajastamisest. Räägitakse, et koolis õppimine võiks olla põnevam, interaktiivsem ja tänapäevasem. Tema kui aju uuriv teadlane nii ei arva. Kui õppimine muutub ilma õppija enda pingutuseta lihtsamaks, kuna see on talle tehtud nii huvitavaks, siis ei õpi aju pingutama. Näiteks on arvuti- ja telefonimängud loodud selliseks, et need haaravad mängija endasse. Kool seevastu võiks, isegi peaks jääma keskkonnaks, kus ongi vaja vaeva näha. Kui inimene ei õpi noores eas oma keskendumisvõimet kontrollima, siis on vanemas eas ees ootamas tõsised probleemid. Seda vist võime juba enda ümber täitsa hästi märgata …
Üldiselt ei ole meie mälul häda midagi. Nii palju, kui mina 17 aasta jooksul mälutreenerina töötades olen õppinud, lugenud ja kogenud, siis enamikul ongi mäluga kõik väga hästi. Mittemäletamise põhjus ei ole niivõrd mälu, kuivõrd tähelepanu. Kui ei märka, ei huvita, ei jaksa, siis ei jõuagi info ajusse ja hiljem pole sealt midagi välja võtta. Aju on küll nagu lihas, mida tuleb pidevalt töös hoida, et see püsiks n-ö töökorras, kuid treenimine ei tee seda suuremaks ega kiiremaks. Kunagine mälumeister Ben Pridmore ütles hästi, et treenitud inimese mälu eristab treenimata omast see, et ta teab, kuidas aju töötab, ja tunneb tehnikaid, mille abil on lihtsam seosetut infot meelde jätta.
Meelde jätmine on protsess
See kehtib nii õppimise kui ka õpetamise puhul. Õppija seisukohalt on esmalt vaja keskenduda õpitavale, seejärel tuleb leida või luua seos seniste teadmistega ning lõpuks peab seda kordama.
Õpetaja seisukohalt kehtib sama – tuleb saada (loe: võita) kuulaja tähelepanu, seejärel seostada uus info varasemalt õpetatuga ning ilmtingimata lõpus üle korrata.
Tundub elementaarse ja triviaalsena. Aga olgem ausad, te juba ei mäleta, millest täpselt ma eelmises ja üle-eelmises lõigus rääkisin. Võib-olla ei mäleta pealkirjagi. Rääkimata autorist … Ja see ei ole mitte sellepärast, et teil oleks halb mälu, vaid te ei ole suutnud kõiki sõnu 100protsendilise tähelepanuga lugeda, kõiges ei pruukinud tekkida teie jaoks isiklikku seost ning mis peamine – te loete ja sel ajal ei saa te eelnevalt loetut kuidagi korrata!
Kui ma käin koolides õpilastele õppimisest ja mälu rollist rääkimas, on minu esimene ülesanne alati saada/võita tähelepanu. Põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastega on lihtsam. Nemad oskavad juba jätta muljet, et kuulavad. Algkoolilapsed ei jäta muljet. Nad lihtsalt ei kuula. Või kui, siis väga lühikest aega. Siis tuleb juba hakata tegema lisapingutusi, et nad kuulama saada. Ja vahel tundub mulle endale, et see, mis ma räägin, polegi neile nii oluline. Olulisem on, kuidas ma räägin. Vanemate klasside õpilastega on teistpidi jälle huvitav, sest nemad esitavad küsimusi. Väga asjalikke. Ja teinekord lausa nii, et pead pingutama, et neile mõistlik vastus leida.
Kümneaastased perioodid
Ajuteadlased küll on aju olemust ja toimimist juba väga kaua uurinud, kuid täielikku selgust pole endiselt. Mina olen praktik (st ei tee uuringuid, vaid katsetan kõike enda peal) ja seetõttu olen teinud ajust arusaamise endale lihtsamaks. Kõige loetu, õpitu ja kogetu järgi jagan ma inimese elu kümne aasta kaupa perioodideks. Esimene periood on küll erandlik, sest see kestab viienda eluaastani. Edasi läheb juba detsiilide kaupa. Nii vähemalt olen ma oma (veel ilmumata) raamatus „Minu ajulugu“ seda teinud ja mulle endale tundub see väga loogiline.
Esimesed 4–5 eluaastat on inimese arengus äärmiselt olulised. Inimene ise küll sellest perioodist peaaegu midagi ei mäleta (pikaajaline mälu alles areneb selle aja jooksul välja), kuid kõik, mis meie ümber ja meie endiga toimub, määrab alateadliku suhtumise maailma. Selles osas on lasteaiaõpetajatel laste arengus väga oluline roll. Nende lähedus, puudutused, hoolimine, mõistmine, reageerimine, reeglite loomine jms on üks osa lapse kujunevast maailmast, mis käib nendega kogu ülejäänud elu kaasas. Loomulikult on kõige aluseks peresuhted, kuid õpetaja roll on samuti väga tähtis.
Järgmine vanuserühm on 5–14. Ma nimetan seda perioodi mustrite loomiseks. See on aeg, mil laps hakkab üha rohkem mäletama oma elust, sündmustest, juhtunust, õpitust ja räägitust. Ehk siis tasapisi hakkab meelde jääma see, mida ja kuidas meile õpetatakse. Kui varasemas eas lapsele ei jää enamasti tema miks-küsimustele antud vastused meelde, siis nüüd hakkavad seletused ja õpetused juba ajus neuronitevahelisteks mustriteks tugevamini kinnistuma. See tähendab, et teised inimesed õpetavad lapse ajule selgeks, mismoodi tuleb mõelda, käituda, mõista, arvata, arvustada jne.
Üks näide keskkonna mõjust on see, mida Ameerika psühholoogid Eleanor Maccoby ja John Martin juba 1983. aastal avastasid. Nende sõnul hakkab hiljemalt 10. eluaastaks lastevanemate mõju laste arengus muutuma. Nad jõudsid aastatepikkuse uurimistöö tulemusena lausa sellisele jahmatamapanevale järeldusele, et „vanemate käitumisel ei ole kas üldse mingit mõju või on mõjud ühe ja sama pere lastele tugevalt erinevad“. Seletus on aga lihtne. Selleks ajaks on lastel oma peres kehtivad reeglid juba üsna selged ja hakkab tekkima arusaam, et vanemad ei mõista neid enam. Vanemad ei saa aru, miks sellist muusikat kuulatakse, miks selliseid mänge mängitakse, miks niimoodi riides käiakse jne. Aga kes neid mõistavad, on nende eakaaslased. Üha rohkem hakatakse käituma oma sõprade ja klassikaaslaste moodi, sest nemad mõistavad neid paremini. Siin on veel muidugi palju muid faktoreid, kuid üks, mis kindel, on see, et lastevanematena peaksime püüdma oma lastega häid suhteid hoida. Et nad räägiks meiega, kui neil on mure. Et me ei põlgaks neid ära ega hakkaks jutustama, kuidas meie ajal oli kõik teistmoodi …
Kui nüüd meelde jätmise protsessi korrata, siis see oli – tähelepanu, seostamine ja kordamine. Eelnimetatud periood on tõenäoliselt kõige kirjum ja mitmekesisem võrreldes kõigi järgmistega. Sellel ajal on areng lausa tormiline. Õppimise mõttes on laste tähelepanu väga heitlik, kuid liigub vaikselt paremuse suunas. Aju alles õpib seostamist, mistõttu väga palju õpitust jääb lastele meelde pigem lihtsalt kordamise ehk tuupimise teel. Aga kuna aju on veel väga vastuvõtlik, siis üldiselt ei ole meelde jäämisega raskusi. Ja treenimise mõttes ongi vaja lapsi veidi õppima sundida. Lihtsalt selleks, et noored õpiksid keskenduma ja looksid ajusse edasiseks eluks kasulikke mustreid.
Kolmas periood on vanuses 15–24 ja mina nimetan seda õppija ajaks. See tähendab, et ajus on juba piisavalt palju oskusi, et ise olemasolevate teadmiste põhjal uusi seoseid luua. Seda kõike tänu sellele, mis mustrid eelmisel perioodil on mällu salvestatud. Nüüd tuleb hakata õpetama isemõtlemist. Ehk siis seda, mida tegelikult ju koolist ellu kaasa võetaksegi – oskust mõelda. Ja õpetajatel on siin teha palju. Aitäh teile selle eest!