Head sõbrad!
Räägitakse, et eksimine on inimlik ning me õpime läbi oma vigade. Terve elu kajavad need sõnad meil peas ning meid julgustatakse olema haavatavad, julgema teha vigu ning neid tunnistada. Ometi on koolis asi vastupidine. Eksimuste ja vigade eest saab hoopis kehvema hinde! See omakorda kaotab õpilases huvi ja isu õppida ning teadmisi ammutada. Sest näib, justkui oleksid hinded kõige olulisem mõõdupuu näitamaks tarkust, edukust ja hakkamasaamist.
Tegelikult pole tarkusel ja hinnetel suurt seost. Hoopis olulisem on see, et kõik, mida me raamatutest või õpikutest loeme ja endale selgeks teeme, jääks mällu pikemaks ajaks, mitte ainult kontrolltööks. Selleks, et õpitu jääks kauaks mällu, tuleb teadmisi testida ilma liigsete hindamisteta ning õppida läbi vigade ja eksimuste. Nii jääb võimalus mälust ammutada loetud infot ning viga parandada, mis omakorda võimaldab kogemuse kaudu sellel infol uuesti mällu talletuda.
Mälutark õppimine võiks olla teema, mida koolides rohkem rakendada, et õpilastel säiliks huvi õppida ja teadmisi omandada, aga ka õpetajal säiliks rõõm õpilast aidata ja talle maailma tarkust jagada. Mälutargast õppimisest ja õpetamisest kirjutab tänases Ideekalendri postituses Pärnu Vanalinna Põhikooli inglise keele õpetaja Kriste Talving koostöös hariduspsühholoogide Grete Arro ja Kati Ausiga.
Videoblogis jagame sel korral lõbusat Ahhaa Teaduskeskuse vlogi, mis räägib nägude mälust.
Head lugemist!
Mälutargast õppimisest ja õpetamisest
Tekst:
Kriste Talving (Pärnu Vanalinna Põhikooli inglise keele õpetaja, Tallinna Ülikooli Kasvatusteaduste magistrant)
Kati Aus (Tallinna Ülikooli Haridusteaduste Instituut, teadur)
Grete Arro (Tallinna Ülikooli Haridusteaduste Instituut, teadur)
On oluline aru saada, et ei ole olemas lineaarset ühesuunalist suhet suunaga objektilt (õpetajalt) subjektile (õpilasele), kus õpetaja annab õpilastele teadmisi ja õpilased võtavad neid passiivselt vastu. Neuroloogiliselt ei saa keegi kellelegi teadmisi anda, iga õpilane loob iseennast ise antud keskkonnas ja selles kultuuris, kus ta on. Võimalik ja vajalik on luua keskkond, mis tekitaks õpilastes valmisolekut, soovi, huvi, võimalust õppida, keskkond, kus õpilased ei õpiks lühiajaliselt soorituse jaoks, vaid nende mälusisud talletuksid pikaajaliselt.
Selleks, et õpetamise kogu ulatus oleks kättesaadav, on õpetajal vaja teada teooriat (Toomela 2015), teaduspõhist arusaama sellest, kuidas psüühika toimib.
Teeme lühikese kokkuvõtte praktikasse viidavatest teadmistest, mis aitavad õpetajal luua mälutarka ja pikaajalist meeldejätmist soodustavat õpikeskkonda.
Väärtustage õppimisel tehtud vigu
Õppeprotsessi olulised osad on õppimise jooksul tehtud vead. Pikka aega tõhusate õpistrateegiatega tegelenud uurijad Soderstrom ja Bjork rõhutavad (2015), et tingimused, kus õppimisel tehakse kõige rohkem vigu, on sageli need, mis viivad kõige sisukama ja edukama õppimiseni. Õpikeskkond peaks õpilasi julgustama vigu tegema ja neist õppima.
Ajule jäävad hõlpsamini meelde asjad, mis on seotud emotsiooniga. Sel hetkel, kui õpilane mõnda emotsiooni kogeb, saadavad teatud madalamad ajustruktuurid tugevdavat sisendit kogu sellele ajumustrile, mis parajasti aktiivne on, ja seejärel see ajumuster salvestatakse (Aru 2017). Ka vigade tegemine on seotud emotsioonidega. Kui õpilane eksib, tekitab see temas teatud elevust. Seejärel on oluline, et emotsioon ei muutuks negatiivseks ning et eksimus või viga oleks pigem oodatud. Tähtis on, et seda analüüsitakse, otsitakse teisi lahendusi – siis saab see õpilase ajus toimida nagu emotsioon, mis aitab õpitut paremini meelde jätta.
Kordamiseks kasutage testimist
Pikaajaline mälujälg on ühenduste muster teatud neuronite vahel. Mälujälgede puhul on oluline see, et neid saab kasutada vaid juhul, kui neid aktiveeritakse (Aru 2017). Heaks võimaluseks on meenutamine, mis vajab seda, et õpilased ise üritaksid mälusisusid kätte saada. Katsed on näidanud, et õpilaste testimine on pikaajaliseks meeldejätmiseks tõhusam kui lihtsalt materjali kordamine (Soderstrom ja Bjork 2015). Testimisel on siinkohal aga tavapärasest teine tähendus – testimine peaks olema õppimise üks osa, mitte soorituse hindamine, sest hindamiseta testimine on tegelikult õppimise üks tõhusamaid viise. Andke õpilastele võimalus nt tunni alguses eelnevalt õpitut meenutada ja neil ise see oma mälust kätte saada. Seejärel tuletage meenutatud info ühiselt, arutlege ja jätkake stressivabalt õppimisega. Kui õpilane õpitu kord iseseisvalt kätte saab, on järgmisel korral see juba palju lihtsam (Brown, Roediger ja McDaniel, 2014). Mehaaniline järjest kordamine annab paremaid tulemusi, kui eesmärgiks on lühiajaline mäletamine ning õpitu esitamine on edukam koheselt pärast kordamist. Pikaajalise meeldejätmise juures on tulemused paremad aga juhul, kui õpilasi on sageli testitud, st õpilased on pidanud oma mälusisud ise üles leidma ja aktiveerima. (Soderstrom ja Bjork 2015) Tasub aga meeles pidada, et vältimaks mälusisu otsingul õpilase hirmu ebaõnnestumise ees, ei tohiks neid testimisi hinnata.
Inimeste eelteadmised on erinevad ning see on peamine põhjus, miks ühele õpilasele jääb mõni asi paremini ja mõni asi kehvemini meelde kui teisele (Aru 2017). Õpetajatena peaksime õpilastele andma võimaluse õpitut ikka ja jälle meenutada, korrata. Nii saab aidata õpilastel saadud teadmisi ka säilitada, edaspidi uute teadmistega seoseid luua ja need pikaajalisse mällu salvestada. Etteheidetel nagu „me oleme seda ju õppinud, sa pead seda oskama“ ei ole õppimises ja õpetamises kohta. Oluline on mõista õppimise ja soorituse erinevust. Fakt, et teatud teemat on õpitud, ei tähenda, et kõik õpilased on samal ajal võimelised seda oma mälusisust ka üles leidma.
Pikka aega järjest teema õppimine toob lühiajalise kasu
Mälujälg meie ajus vajab aega ja kordamist, et kinnistuda (Aru, 2018). Mingi teema pikka aega järjest õppimine ehk massõppimine toob enamasti lühiajalist kasu. Pikaajalist meeldejätmist soodustab õppimis- ja harjutamisperioodi eraldamine aja ja teiste tegevustega. See tähendab, et kordamiste vahel peaks olema õppimisega mitteseotud tegevus või mõne teise õppeülesande lahendamine. Pikka aega järjest õppimine ja harjutamine võib parandada sooritustulemust õppimise ajal ning tekitada illusiooni materjali omandamisest, õppimise ja harjutamise jaotamine soodustab aga selle oskuse, teadmise pikaajalist meeldejätmist (Soderstrom & Bjork, 2015). Seega on mälujälje püsivaks salvestumiseks ajus vaja mälujälge pikemate ja lühemate ajavahemike järel uuesti aktiveerida. Uuringutega on nii laboris kui ka koolitunnis tõestatud, et kui midagi järjest korrata, ei vii see parema pikaajalise teadmiseni (Soderstrom & Bjork, 2015). Eesti vanasõna „kordamine on tarkuse ema“ vajab uute teadmiste valguses vähemasti täpsustamist. Järjest kordamisega tekib õpilasel vaid illusioon sellest, et ta teab, kuigi ta tegelikult ei tea. Jah, sellel hetkel, koheselt, on õpilane võimeline õpitut edukalt esitama, sooritama, vastavate neuronite vahelisi ühendusi taas aktiveerima, kuid kaugemas tulevikus kahjuks mitte, kuna pikaajaliseks teadmiseks ei ole info veel salvestunud ning neuronitevahelised ühendused pole veel piisavalt tugevaks muutunud.
Mitmekesistage õppimisprotsessi, õppige erinevates kontekstides
Üks viis õpitu kordamiseks on luua õpitu vahel uusi seoseid ning nende erinevate seoste tekitamisega püüda õpilaste mälusisusid tugevamaks muuta (Soderstrom & Bjork 2015). Uuringud näitavad, et õppimine erinevate seoste kaudu, kuid ka erinevates füüsilistes keskkondades soodustab õpitu meeldejätmist, kuna materjal seostub erinevate mälupiltidega (Soderstrom & Bjork 2015). Mällu ei salvestu mitte ainult spetsiifiline teadmine, mälusisu, vaid alati ka kontekst selle ümber, olgu selleks siis ruumi tonaalsus või mõtted, mis õppimise hetkel peas pöörlevad (Tulving 2018).
Õppimise ja harjutamise mitmekesistamine sobib just õpitu pikaajaliseks meeldejätmiseks. Tõsi, säärase õppimise ja harjutamise käigus ei pruugi antud meetod tunduda tõhus, kuna viib üldjuhul suurema hulga vigadeni, mida õppimise käigus tehakse. See-eest salvestub õpitu paremini aga pikaajalisse mällu ning õpitu saab paremini süstematiseeritud (Soderstrom ja Bjork 2015).
Suunake õpilasi õpitut üle kordama ka pärast õpitu omandamist
Ingliskeelne sõna overlearning ei tähenda lihtsalt õpitu kordamist, vaid kordamist ja õppimist ka pärast seda punkti, kus materjal on justkui juba omandatud ja n-ö meisterlikkus saavutatud. Uuringute ja katsete tulemused on näidanud, et selline taas- või uuestiõppimine tõhustab pikaajalist meeldejätmist (Soderstrom & Bjork, 2015). Näiteks võiks õpilasi suunata harjutama veel edasi inglise keele sõnu, kuigi ta on need juba justkui selgeks saanud ning ühe korra vigadeta esitanud.
Kokkuvõtteks
Õpetamise eesmärk ei ole anda õpilastele teadmisi, mida kiirelt omandada, esitada ja seejärel ruttu unustada. Tuleb analüüsida, kas ainetund, keskkond, kus lapsed õpivad, õppeprotsess ja hindamine soodustavad pikaajalist mälusisude salvestumist. Õppeprotsess ja hindamine, milles ei ole teadlikult arvestatud mälu ja psüühika toimimisega, võivad sundida õpilasi teadlikult või ebateadlikult valima, kas kasutada õppimiseks meetodeid, mis soodustavad tõhusa lühiajalise mälujälje salvestamist, või ebaõnnestuda sooritusel.
Kõige tõhusam on alati alustada iseendast ning teha õpetajana kõik selleks, et kool ei oleks õpilaste jaoks koht, kus tulebki sageli kiirelt õpitut ruttu taasesitada ja kus oluline ongi lühiajaline meeldejätmine. Õpetame ise mälutargalt ning selgitame mälutarka õppimist ka oma õpilastele.
Kasutatud allikad:
- Aru, J. (2017). Mälu ja õppimine. Õppevideo. https://edidaktikum.ee/et/content/õppimine-ja-psühholoogia
- Aru, J. (2018). Ajulugu: Kuidas aju õpib? Õppevideo. https://edidaktikum.ee/et/content/%C3%B5ppimine-ja-ps%C3%BChholoogia
- Brown, P. C., Roediger, H. L., & McDaniel, M. A. (2014). Make it stick. Harvard University Press.
- Soderstrom, N. C., & Bjork, R. A. (2015). Learning versus performance: An integrative review. Perspectives on Psychological Science, 10(2), 176-199.
- Toomela, A. (2015). Õppimine ja õpetamine kolmandas kooliastmes. Üldpädevused ja nende hindamine. Arengust, õppimisest, õpetamisest ja pääsukestest. (lk 15–31)
- Tulving, E. (2018). Episoodilise mälu elemendid. Ilmamaa.