Head sõbrad!
Oktoober on jõudnud lõpule ning sügiski suure hooga kätte jõudnud. Karud lähevad talveunne, Mauruses aga käib vilgas töö, et teid jätkuvalt värskete õppematerjalide ning põnevate projektidega rõõmustada. Ideekalendri muusikateemaline oktoober on olnud ääretult huvitav, silmiavav ja sisukas ning sel nädalal jagame veel viimast muusikalist lugemispala, enne kui novembrisse astume ja projektide teemal kirjutame.
Koolikiusamine on nii Eestis kui mujal maailmas suur probleem ning sellest on võimatu kõrvale vaadata. Lapsel peab olema koolis hea ja turvaline olla ning mitte kedagi ei tohi naeruvääristada või alahinnata, olenemata põhjusest. Kiusamise ohvrid püüavad tihti olukorra eest „põgeneda“ ning leida tröösti ja tuge tegevustest, mis võib neid kahjustada, kuid õnneks ka neist, mis tõesti rõõmu pakuvad.
Tänases Ideekalendris avaldame intervjuu muusik Kaisa Kuslapuuga, kes on Tartu ülikooli akadeemilise naiskoori koormeister. Kaisa räägib avameelselt enda teest muusikani ning kuidas see on pakkunud lohutust rasketel aegadel. Intervjuu ilmus 2017. aasta detsembris Tartu ülikooli akadeemilise naiskoori ajakirjas U-Duur.
Head lugemist ja kaasamõtlemist!
Muusika on minu maailm
Intervjuu muusik Kaisa Kuslapuuga
Räägi meile oma muusikateest. Kust see alguse sai ja kuhu sa praegu välja oled jõudnud?
Minu muusikatee sai alguse Võru muusikakoolis, mu ema lihtsalt pani mu sinna. Ma ei tea, et mul oleks olnud selleks mingeid eeldusi või et oleks näha olnud, et muusikat oskan. Ema tahtis ise väiksena hirmsasti viiulit õppida, aga tal ei lubatud – tema vanaema oli hästi konservatiivne ning arvas, et naine peab kodus tikkima, temaga ei saanud viiulist juttugi olla. Võib-olla siis ema mõtles, et tema võib ju oma tütre muusikakooli panna!
Kas sa hakkasid siis kohe mingit pilli õppima?
See oli niimoodi, et alguses oli eelklass, kus meiega aasta aega lauldi ja rütme plaksutati, ja siis sai pilli valida. Kuna ema oli alati rääkinud klaverist, siis võimalik, et ma isegi ei tulnud selle peale, et mingid teised pillid olemas on. Lähtusin sellest, et ema teab, mis on hea, ega hakanud kuidagi sellele vastu puiklema. Mulle tundub, et suurim osa minu kujundamisel oli klaveriõpetaja Merike Kappil, kes töötab siiani Võru muusikakoolis ja on seal vist kõige pikema staažiga õpetaja. Ta oskas väga hästi laste arengut märgata ja oli toetav õpetaja: kogu aeg tundsid, et keegi on huvitatud, keegi hoolib sinust. Samas oli ta küllalt nõudlik ka.
Millal sa üldse läksid muusikakooli?
Eelklassis vist. Tollane direktor Celia Roose avas pärimusmuusika osakonna, kui olin 3. klassis. Me olime esimene lastemuusikakool Eestis, kellel selline võimalus tekkis. Seal sai õppida pille nagu kannel, hiiu kannel, lõõts ja torupill. Mina hakkasin lisapillina torupilli õppima ja juhtus nii, et mu õpetajaks saigi Celia ise. Sellega avanes mulle hoopis teine maailm, sest pärimusmuusikas õpitakse kõik kuulates: tema mängis ette, mina mängisin järele ja niimoodi juppide kaupa panime lood kokku. Aga see, kuidas Celia õpetas … Temas oli mingi ürgsus. Ma tundsin, et mina olen väike laps ja tema on suur Celia, kes annab mulle torupilliinfot. Nii et siis algas see pärimusmuusika värk ja juhtus see, et kõik teadsid, et Kaja tütar mängib torupilli ja Võru linnas teisi torupillimängijaid ei olnud, nii et mind hakati kutsuma igasugustele üritustele esinema. Samal ajal hakkasin laulma ka kooli kooris, mis mulle eriti ei meeldinud. Ma ei talunud oma häält. Mingi hetk sai muusikaõpetaja teada, et mängin klaverit ja pani mind koori saatma.
Kui vana sa olid sel hetkel?
Ma arvan, et 12–13 võisin olla, kui see algas. Olin tänu sellele klaveriga saatmisele selgelt päästetud, sest ma ei pidanud enam laulma. See oli tegelikult ka sotsiaalses mõttes hästi suur kergendus mu jaoks, ma olin väga sissepoole. Enamiku põhikooli ajast mind kiusati ja igal hommikul läksin kooli nagu sõtta. Ma olingi harjunud sellega ja mõtlesin, et see ongi normaalne. Sellest ajast on mulle justkui mingi ohvriroll sisse kirjutatud: mul on kogu aeg tunne, et ma olen see, kes on siin (näitab käega madalale), ja teised on siin (näitab käega kõrgemale). Sellest on hästi raske välja tulla. Kooris oli ka samamoodi. Ma pidin seal käima, sest ma olin muusikakoolilaps, aga ma ei rääkinud mitte kellegagi ja olin hästi pinges ja kurb. Mul oli siiski kogu aeg see teadmine, et jah, ma käin siin praegu koolis, aga kui ma muusikakooli lähen, siis seal on minu maailm. Muusikakool oli minu jaoks kogu aeg leevendus, mingi püha koht. Kooli koorides andis klaverisaadete mängimine kuidagi veidi teistsuguse staatuse.
Kas pärast seda, kui muusikakooli ära lõpetasid, läksid sa Ellerisse?
Kohe ei läinud. Ma käisin 10. klassi veel oma vanas koolis. Ma mõtlesin, et 10. klassis ei saa olla hullem kui põhikoolis, aga see komplekt, mis mulle 10. klassis vastu vaatas … Inimesed olid lihtsalt vanemad, aga mitte midagi ei olnud muutunud. Sageli saingi õpetajatega paremini läbi. Lihtsalt need jutud, mida ma vahetunnis kuulsin, ja nende inimeste olek ja väärtused, no neid ei olnud olemas. Kogu see „kultuur“ oli hästi jube. Aga seal oli üks tüdruk, kes oli heasüdamlik ja tore ning laulis väga ilusti. Me esinesime kahekesi ka ühel õpetajate päeval koolis. Umbes nii, et ta laulis mingit Koit Toome laulu ja ma saatsin teda kitarril.
Sa mängid kitarri ka?
No lihtsalt saatmise mõttes, ma oskan akorde mängida. Mul oli põhikooli ajal sportlik huvi, et mitut pilli ma suudan omandada, ja siis ma hakkasin proovima igasuguseid asju. Lisaks kitarrile ja klaverile alustasin Võrumaa rahvapillilaagris ka karmoška õppimisega. Torupill ja viled ka sinna juurde – pillipark oli korralik. Aga jah, Võrus käisin koolis 10. klassi lõpuni. Samal ajal kirjutasin blogi ja juhuslikult üks mu sõbranna ema luges seda ja ütles, et ta on mures mu pärast. Ta oli ühtlasi Tartus muusikaõpetaja ja ringide juhendaja ja ütles, et tema tütar käib Elleris ja et peaksin ka sinna katsed tegema, näiteks kompositsiooni. Ja siis ma astusin kompositsiooni sisse, tulin Tartusse ja läksin 16aastasena üksi elama. See oli mu jaoks päris suur vabanemine ja muutusin järk-järgult julgemaks.
Alguses käisin ma Elleri kõrvalt ka gümnaasiumis, aga ma kuidagi ei suutnud ennast jagada ja jäin lõpuks ainult Ellerisse. Sinna olid kõik tulnud muusikat õppima ja see oli nii lahe! Istud solfedžos näiteks täiesti võõra inimese kõrval ja kõik tunduvad nii toredad ja keegi ei õienda. Hakkasin ennast tundma võrdsena. Kompositsioon oli siis minu põhieriala, õppisin Alo Põldmäe juures. Üldklaveris mängisin suhteliselt nõudlikke asju. Elleri aeg oli hästi lahe kuni 3. aastani, kui järsku muutus muusika kirjapanek minu jaoks väga raskeks. See talv oli väga sünge, olin läbinisti enesekriitiline. Alles hiljem oskasin seostada, et muule pingele lisandus esimene valus lahkuminek ja see võimendas olukorda veelgi.
Õnneks sain ma oma solfiõpetajaga hästi läbi ja ta kutsus mu enda jutule, et miks mul kõik tegemata on. Rääkisin talle, et oleksin justkui kaotanud võime kirjutada ja ei taha noodipaberit enam näha ka. See tundus nagu maailma lõpp, kuna ma olin end alati läbi selle oskuse defineerinud. Ta ütles, et vaheta eriala. Olin võtnud valikainena orelitunde, mis tundus pigem nagu naljategemine. Solfiõpetaja aga soovitas, et mine orelit õppima ja kuna ma olin sellises olukorras, nagu ma olin, siis ma võtsin inimesi hästi kergesti kuulda. Nii et kui ta sellise idee välja käis, siis ma mõtlesin, et hea küll, ma siis lähen. Elleri kooli lõpuks ma saavutasingi päris hea orelivormi. Mängisin keerulisi asju üsna hästi ja esinesin Peipsimaa orelifestivalil ja ka Tallinnas rahvusvahelisel orelifestivalil. Kooli lõpuks sai mul aga kuidagi sellest orelist päris siiber ja kuna ma tegin alati kõrvalt hästi palju muid projekte, siis ma mõtlesin, et tahaks ka džässi õppida.
Läksingi pärast Elleri lõpetamist Viljandi kultuuriakadeemiasse džässklaverit õppima, aga kui ma sinna jõudsin, siis ma sain üsna lühikese ajaga aru, et see ei ole minu koht. Nii et ma käisin seal ühe semestri ja siis tulin tagasi Tartusse, tegin siin mingeid projekte. Ja kui ma mõtlen sellele olukorrale, kuhu ma praegu olen jõudnud – kui siit edasi nüüd naiskoorist rääkida –, siis ma ei suuda seda uskuda. Ma ei suuda uskuda, et selline asi on toimunud mu nina all kõik need aastad ja ma ei teadnud, et see on olemas.
Aga kas on midagi naiskoori juures, mis sulle ei meeldi ka?
(mõtleb pikalt) Otseselt ei ole midagi, mis ei meeldi, aga mind häirivad samad asjad, mis dirigentigi. Näiteks see, et kui ta läheb vihaga peale, siis tuleb teil väga hästi välja. Aga miks kohe ei tule? Ma tean, et igas kooris on nii, et kuidagi automaatselt on laulmine hästi mugav või loomulik tegevus, nii et sa ei mõtle seda tehes. Aga laulmine on treening, sa pead mõtlema, et kehas toimub kogu aeg midagi.
Kas sa tead juba, kui kaua sul on plaan meiega koos olla? Kas see on sul pigem ühe aasta projekt, mille jooksul vaatad, kuidas on, või mõtled juba praegu, et võiks pikemalt?
Ma olen kuu aega teiega koos olnud ja tunnen, et väga tahaks veel. Mulle nii meeldib olla sellise suure asja juures, et ma saan aidata kuidagi oma oskustega ja muuta dirigendi elu mingil määral lihtsamaks. Ma tean küll, et ma tahaks õppida edasi, aga ma ei suuda otsustada, mida ja kus, ja mulle tundub juba praegu, et kui ma peaksin varsti teiega lõpetama, siis ma oleks väga kurb. Te lihtsalt hullult meeldite mulle.
Siin käivad igasugused jutud. Kas vastab tõele, et sul on absoluutne kuulmine?
(hästi tagasihoidlikult) Ehh, on jah. Aga see on mingite pillidega täpsem, näiteks klaveri kõla on hästi harjumuspärane kõrvale ja viiuli oma ka miskipärast. Kui ma käisin vist 6. klassis muusikaolümpiaadil, siis seal tõmbasid loosiga neljataktilise harjutuse, mida pidi laulma tähtnimedega. Ja keegi küsis, et mis harjutus sul oli ja ma hakkasin ette laulma, aga võtsin hetke, et mõelda, kus see algus oli. Ma mäletasin, et see f-noot oli nii spetsiifilise kõlavärviga, kuidagi hästi kindlas kohas ja selline hästi pehme. Seesama harjutus on mul siiamaani meeles. (ümiseb) Pärast seda läksin koju ja proovisin klaveril ja sain aru, et jah, f ongi just siin ja et mul on see noot nüüd olemas.
Kui palju see muudab keerulisemaks su tööd naiskooris?
Siin ei ole ju professionaalsed muusikud ja mõni ei tunne võib-olla nootigi. Mulle väga meeldib, et te ei ole professionaalsed muusikud. Ma tunnen, et mu elu värskendab see, kui ma puutun võimalikult palju kokku inimestega, kes ei ole muusikud. Mina näen noodis infot ja materjali ja mingil määral sooritust, aga mu jaoks on nii huvitav, mida teised inimesed selles näevad.
Lisaks koormeistri ametile on Kaisa tegev Tartu Jaani kiriku organistina ning esitab oma originaalmuusikat ansamblis Lonitseera, mille tegemistega saab tutvuda SoundCloudis aadressil https://soundcloud.com/lonitseera
Lugu ilmus Tartu ülikooli akadeemilise naiskoori ajakirjas U-Duur detsembris 2017.
Kaisaga vestles Linda Tender, loo kirjutas Anne Haller.