Ideekalendri 64. nädal. Kui pillid räägivad …

Head sõbrad!

Ideekalendri muusikakuu ja muuhulgas ka vaimse tervise kuu jätkuvad ning meil on taas hea meel tervitada lugema kõiki uusi ja vanu kaasteelisi. Kes juba varasemalt end teemaga kursis hoidnud, on juba saanud teada, kui väärtuslik ja oluline roll on muusikal meie elus täita. Eriti hästi mõjub muusika meie vaimsele tervisele.

Muusikateraapia on Eestis juba alates 1990. aastate algusest ning selle populaarsus aina kasvab. Tegemist on teraapiavormiga, milles nii muusika kuulamisele põhinevaid meetodeid kui ka vaba, improvisatsioonilist musitseerimist rakendatakse teraapilises suhtes eesmärgipäraselt tervise säilitamiseks või parandamiseks ning ka haiguste või sisemise tasakaalutuse ennetamiseks.

Tänases Ideekalendris avaldame intervjuu muusikaterapeut Kadri Kutsariga, kes räägib lähemalt, kuidas tema on oma erialani jõudnud ning milliseid tulemusi muusikateraapiaga on saavutatud. Kadrit intervjueeris Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja Maarja Valk.

Head avastamist!


 

Kui pillid räägivad …

Intervjuu muusikaterapeut Kadri Kutsariga

Mis on muusikateraapia ja kellele see on mõeldud?

Muusikateraapia on levinud teraapiavorm kogu maailmas. Selles kasutatakse muusika väljendusvahendeid eesmärgiga kas säilitada või parandada füüsilist või vaimset tervist, niisamuti tehakse ka ennetustööd. Kuna muusikat kuuleme või kuulame mingil määral iga päev, siis on sellega väga lihtne saada ühist keelt, olenemata varasemast kogemusest või oskustest. Muusikateraapiat on keeruline lühidalt iseloomustada, sest teema ise on niivõrd lai – see sobib kõikidele alates väikelastest kuni vanuriteni. Olen muusikateraapiast rääkides öelnud, et kellelegi midagi pakkudes tuleb mõelda, milline tegevus eesmärgi täitmiseks just sellele inimesele sobib. Ei saa kõiki häid asju korraga pakkuda. Näiteks töötan palju lastega – neile on esmatähtis kuulamis- ja eneseväljendusoskus. Oluline on muusika kuulamine, musitseerimine ja tegelikult ka vaikusemoment.

Muusikaõpetuse ja -teraapia eesmärgid on väga erinevad. Mõlemal juhul kasutatakse küll häält, pillimängu ja loovust, aga muusikateraapias ei ole ühtki tegevust, mis oleks vale, olulised märksõnad on hoopis inimese kohalolu ja ausus iseenda vastu. Kõik, mis teraapias toimub, on õige ja väga hinnatakse just seda, mis on hetkel oluline. Muusikaõpetuses õpitakse seevastu, kuidas hääl või heli peavad kõlama, mis on õige, mis vale mingi kindla kriteeriumi põhjal. Õpetus on seotud hindamissüsteemiga, hindamisega käivad aga alati kaasas mingid hirmud ja enesekriitika. Muusikateraapia saab siin olla sillaks, mis vähendab neid hirme.

Kuidas erineb töö laste ja täiskasvanutega või vanemate inimestega?

Olen lugenud artikleid aju tööst ja leidnud huvitavat infot selle kohta, kuidas inimene käitub paljus etteantud mustrite kohaselt. Muusika aitab aga leida uusi lahendusi. Näiteks saab muusika kaudu läbi mängida elulisi situatsioone – mis juhtus ja millised võiks olla selle olukorra lahendused. Seda tunnet saab läbi mängida, kasutades nii pilli kui ka oma keha, selle kaudu saab omakorda tõlgendada emotsioone ja leida uus vaatenurk – kas oleks saanud sama situatsiooni kuidagi teisiti lahendada? Töö täiskasvanutega on tegelikult palju intensiivsem kui lastega. Kui inimene läheb psühholoogi juurde abi otsima, on selle taga ikka mingi mure, millega ta ise toime ei tule. Lastega tegelemisel on tähelepanu rohkem suhtlemisel, eneseväljendusel, kuulamisel, märkamisel ja enda teise rolli panemisel.

Olen kuulnud paljudelt eakaaslastelt, kes käisid muusikakoolis, et hiljem nad ei taha enam mängida seda pilli, mida õppisid.

Jaa, olen seda kuulnud ja see on kurb. Muusikateraapia aitabki inimestel hästi palju just selliseid mustreid muuta – saada kas lepitust või lahendust olukordadele, mida lapsepõlves on läbi elatud. Sageli on see justkui emotsioonide sasipundar, millest on raske jagu saada. Muusikateraapias on võimalik neid olukordi uuesti lahti mängida ja saada selle kaudu uut enesekindlust. Töö emotsioonidega on seetõttu muusikateraapias oluline ja vajalik.

Milliseid vahendeid või võtteid muusikateraapias kasutatakse – kas see on seotud pillimängu, laulmise või muusika kuulamisega? Milline roll on muusika rütmil ja selle tajumisel?

Huvitav on see, et muusika kaudu saame end avastada ja väljendada olenemata vanusest, soost, taustast, harjumusest või hoiakutest. Muusika puudutab peale emotsionaalse külje oma vibratsioonide, rütmide ja dünaamikaga ka meie füüsilist keha. Muusika tempo ja rütm mõjutab meid väga otseselt. Muusikateraapias on kaks suunda: retseptiivne ja eksressiivne muusikateraapia. Üldlevinud on arusaam, et muusikateraapia tähendab muusika kuulamist ja terapeut räägib midagi juurde. Tegelikult on mõlemad suunad seotud juhendatud tööga – nn turvalise ruumi hoidmisega – ja terapeut on ise pigem kuulaja kui rääkija. Retseptiivne suund tähendab, et kuulatakse erinevaid muusikapalu ja mõtestatakse selle kaudu tekkivaid seoseid. Lastega kuulame palju muusikat ja lisaks muusika kuulamisele joonistavad nad ka pildid. Kui kõla kestab vaid hetkeks – see tuleb ja läheb –, siis pilt püsib ja sellest saab rääkida. Pildi kaudu on omakorda võimalik taaselustada sündmust.

Ekspressiivne muusikateraapia on teraapia, kus inimene ise tekitab helisid ja kõlasid improvisatsiooni kaudu. Olen avastanud, et kasutada saab nii pillide suurust, mänguvõtteid, materjali ja kõla kui ka ruumi. Näiteks on olnud olukordi, kus inimene paigutab pille ruumis selle järgi, kuidas ta mingi enda jaoks keeruka olukorra lahendust näeb. Üks naisklient jõudis pillide paigutamise kaudu arusaamisele, et tal pole argipäeva tegemiste juures enda jaoks aega. Selle arusaamani jõudis ta, kuna paigutades pille ruumis ümber ja neid läbi mängides, märkas ta erinevust. Muusikateraapias on keskne roll inimese käitumist juhtivate mustrite leidmisel ja nende muutmisel. Teine teema on avastada, mis on inimese maski taga – mask on see nägu, mida tahame teistele näidata, teinekord ka enese teadmata.

Kogu muusikaline tegevus on otseses kontaktis meie emotsioonidega, tunnetega. Hääl on inimesel kõige intiimsem vahend, see on sarnaselt pillidega muusikateraapias väärtuslik töövahend. Iga inimene valib koostöös terapeudiga, mis vahendeid kasutada.

Millal hakati muusikateraapiaga Eestis aktiivsemalt tegelema?

Eestis hakati muusikateraapiaga tutvust tegema 80. aastate lõpus. 90. alguses loodi juba Eesti Muusikateraapia Ühing (15. detsembril 1990). See sai alguse Ameerika Ühendriikides, millega raviti teise maailmasõja veterane, et neid tavaellu tagasi tuua. Inimeste huvi ja teadlikkus muusikateraapia osas on järjest kasvanud, samuti ka kogukond. Peagi, 15. novembril saab tähistada Euroopa Muusikateraapia Päeva, sellega seotud sündmusi kajastab Eesti Muusikateraapia Ühing. Selle aasta teemaks on „Kõlagu trummid!“.

Milline oli su enda tee muusikani ja sealt edasi muusikateraapiani?

Minu lapsepõlv oli muusikaga väga tihedalt seotud, just koduses ringis, aga ka vanavanemate juures. Mulle meeldis laulda. Sealt liikus kõik edasi loomulikku rada pidi kuni muusikaõpetajaks saamiseni. See 16 aastat erivajadustega lastega koostööd on olnud tänuväärne kogemus, millest kasvas välja soov uurida enam muusikateraapia rakendusvõimalusi. Esimene kokkupuude muusikateraapiaga oli 2010. aastal koos Küllliki Leviniga, sealt sai ka alguse meie koostöö. Võtsime aastatel 2010–2011 osa pooleaastasest kursusest EMTAs (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, toim.), mille juhendajaks oli tunnustatud muusikaterapeut Alice Pehk. Alice on praeguseni mulle suur eeskuju oma teadmiste, kogemuste ja sellealaste koolitustega. Märkan järjest enam, kuidas minu arusaamad muutuvad ning millest on kasu mulle terapeudi, õpetaja, lapsevanema ja naisena – mõistan üha paremini, kuidas kõikide rollide juures leida iseennast üles. Teen üleskutse lugejatele sel vaimse tervise kuul: märka iseennast ning eelkõige ole ise toetatud ja hoitud.

Kas ja kui palju oled saanud oma tegevusele muusikaterapeudina tagasisidet – milliseid muutusi oled täheldanud nende inimeste puhul, kes on osalenud muusikateraapia tundides või töötubades?

Enesearmastus, enesekindlus ja eneseusk – need on põhiasjad, millega muusikateraapia saab tegeleda, sest see puudutab ju inimest ennast. Usun endasse, saan hakkama ja ei raputa endale tuhka pähe. Ei pea mõõtma seda, kas saan või ei saa, oskan või ei oska, vaid võti on erinevates vaatenurkades ja uutes lahendustes.

Tegelikult oli mul endal kogemus, kus õpingute jooksul käisin ise muusikateraapias, seda nii õppe- kui ka endaga töötamise eesmärgil. Läksin sinna rõõmsa ja värskena. Kui olime poolteist tundi aktiivselt tööd teinud, siis tundsin väimust ja mul oli halb olla. See oli hetk, kus oleksin võinud mõelda, et teraapial on hoopis vastupidine efekt – miks ma peaksin tagasi minema, kui mul pole hea? Tegelikult see oli hoopis ahhaa-elamus – sain aru, et mu keha reageerib teraapiale ja see on esimene osa tervenemisprotsessist, just nagu võõrutusravi tunnused.

Väga liigutav oli suvine kogemus kliinikumis, kus mul oli võimalus pakkuda mitu kuud haiglaravil olnud lapsele loovat eneseväljendust, emotsionaalset tuge läbi muusikateraapia. Nendel hetkedel kadus haiglaseinte reaalsus koos juhtmete ja voolikutega.

Mul on ääretult hea meel, et olen teraapiatööle saanud väga värvikat tagasisidet. Juba hingedeajal kutsume huvilisi üles osa võtma töötoast „Hinge hääl“, et saada just oma kogemus. Asukohaks on Emajõe-äärne Külliki Lauluaed Tartus. Alljärgnevalt jagan paari täiskasvanud kliendi kogemust sellest sügisest.

„Arvasin, et tuleb selline meditatiivne relax-rännak, kus ma laman, naudin ja olen täiega passiivne. Aga võta näpust. Nii palju pille põrandal ja tundub, et midagi peab varsti tegema hakkama nendega :) No olgu, mõtlen, mängime siis – keegi ju ei kuule peale meie kahe.

Ja me mängisime – mina ise mängisin ja Kadri veidi toetas ja ma päriselt tegin muusikat! Esimest korda elus ja tunne oli väga hea, olin elevil, olin uudishimulik nagu laps, kes uudistab ja katsetab uusi asju. Valisin välja oma lemmikinstrumendi ja hakkasin mängima oma lugu. Lisaks muusikale oli sellel ka stsenaarium, olukord minu elust, mida soovisin selgemalt näha.

Sain mängides aru, et see, kuidas pillid olid esialgu paigutatud, mulle ei sobi, tegin ümberkorraldusi, katsetasin nii ja naa. Oma pea jätsin diivanile puhkama … ja lihtsalt tajusin. Peagi leidsin üles oma koha, oma paigutuse ja mängu, kuidas mulle on kõige parem ja ma tahan hoopis, et asjad minu elus oleks hetkel sellisel viisil. Leidsin üles, kuidas ma kõlan ise kõige paremini.

See oli väga sügav ja mitmekihiline ja ägedalt mänguline. Minu meelest on muusikateraapia väga võimas tööriist ja kindlasti soovitan ka teistel otsida üles oma lugu ja kõla, sest ainult nii saab nautida kergust, rõõmu ja rahulolu. Aitäh!“

Milliseid soovitusi või nõuandeid jagaksid koolides tegutsevatele muusikaõpetajatele?

Õpetajad on ise väga nutikad ja leidlikud ning tunnevad oma õpilasi ja tööd. Teinekord on hea lihtsalt kõike vana näha läbi uute prillide. Lapsed kardavad sageli nii väga eksida, et pigem jätavad midagi tegemata, kui et teevad ja eksivad. See muudab kurvaks ning kui reeglid meid piiravad, siis on vaja reeglid nii ümber mängida – näiteks, et reegel nõuabki eksimist ja katsetamist – just nii võivad väga huvitavad avastused tulla. Ja mis teeks koolis veel enam rõõmu, kui õpilaste uudishimu ja omad avastused, katsetused.

Teine oluline teema, millega tegeleda, on enda tegevuse mõtestamine – kui ma ei saa olukorda muuta, siis kuidas ma saan enda vaatenurka muuta? Nooremate õpilastega on kindlasti olulised kõikvõimalikud loovustegevused. Selles saavad õpetajad kavalad olla ja reegleid „ümber kirjutada“ – anda lastele loa eksida.

Kas on mingeid tegevusi või harjutusi, mis on seotud muusikateraapiaga ja mida saaks ka tavapärastesse koolitundidesse rakendada?

Kuulamine, märkamine, tunnustamine on ühed tänuväärsed tegevused. Lapsed märkavad palju ja seda on hea tunnis kasutada. Seda, kuidas kehakeel pillimängus räägib üht, aga sisu hoopis muud, võib teise inimese juures kiiresti märgata. Väga huvitav on laste reaktsioone näha olukordades, kus väga erinevad pillid teineteist matkivad või peegeldavad. Sama toimub ka suhtlemises, seega pillimäng on kui suhtlusõpetus. Samuti on rollimängud koos pillide ja häälega ammendamatu võimaluste valik, mida katsetada. Alustame koolitundides endast: kuulan ja märkan iseennast järjest enam.

Kadri Kutsar
teraapia.muusika@gmail.com

Intervjueeris: Maarja Valk, Kirjastus Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja