Head sõbrad!

Suvevaheaeg on ukse ees ning ka Ideekalender suundub väikesele puhkusele. Enne suve teeme veel kokkuvõtva postituse, kus jagame värvikamaid lugusid läbi terve õppeaasta. Ideekalendril on praeguseks kokku ilmunud juba 56 postitust, õpetajad on kasutamiseks saanud 160 töölehte ning meil on kokku üle 800 liitunu, keda igal nädalal värske lugemisega rõõmustada saame.

Et Ideekalender saaks veel sisukamaks ja huvitavamaks, ootame lugejate tagasisidet ning ideid tulevikuks. Jagage mõtteid, milliseid teemasid võiks vaadelda ja millest kirjutada. Võib-olla on teil muid ideid, mida meiega jagada. Need saad kirja panna SIIN.

Soovime kõikidele lugejatele kaunist päikselist suve ning uute sisukate kohtumisteni juba septembris!

Ideekalendri tähtsamad õppetunnid lõppeval kooliaastal

Tekst: Britta Roosileht, kirjastus Mauruse turunduse projektijuht

Mauruse Ideekalendrist on kujunenud kirjastuse üks toredamaid projekte, mis pakub vaheldust nii oma töötajatele kui ka uudiskirja lugejatele. Meie lugejate seas on inimesi erinevatest haridusvaldkondadest ning ilmselt on igaüks leidnud midagi tarka kõrva taha panemiseks ja erinevates olukordades kasutamiseks.

Igal kuul võtab Ideekalender vaatluse alla eri teema, mis tähendab, et ühes kuus on kokku neli või viis teemaga haakuvat üldharivat postitust. Ideekalendri lugusid kirjutavad oma ala spetsialistid, haridustöötajad, akadeemikud, aga ka meie oma töötajad. Oleme teinud videoblogisid ning igal nädalal saavad õpetajad kirjaga kaasa kolm töölehte erinevatele kooliastmetele, mille on koostanud meie enda toimetajad. Töölehti on hea kasutada ainetundides ning esimestel liitujatel on praeguseks kindlasti juba suur kaustatäis lehti kokku kogutud.

Aasta lõpus tehakse tavaliselt kokkuvõtteid. Teen ka Ideekalendri möödunud postitustest lühikese ülevaate, tuues välja kõige olulisemad ja silmapaistvamad mõtted ja õpetussõnad läbi terve kooliaasta. Kuna maikuus käsitleme koostöö teemat, on paslik ära mainida ning tänada kõiki, kes Ideekalendrisse on oma lugusid saatnud ning meiega suurepärast koostööd teinud. Loodame jätkata sama hoogsalt ja põnevalt.

September 2018. Tähelepanu ja keskendumine

Kooliaasta esimene teema pakub tänapäeval väga palju kõneainet, kuna lastel on aina enam probleeme keskendumisega. Neil on raske end lülitada vahetunnirežiimilt ainetunnile ning ümbritsev pidev lärm võib olukorra hoopis halvemaks teha. Septembri esimeses postituses (23. nädal) kirjutas Maria Uuetoa vaikuseminutitest ja sellest, kuidas need aitavad lastel tunniks rahuneda ning keskenduda rohkem õppimisele. Kiviõli 1. keskkooli õpetajad käisid vaikuseminutite baaskoolitusel, misjärel Maria koos kahe kolleegiga tegi läbi ka põhjalikuma teadveloleku koolituse. Ta soovitab leida igal õpetajal oma meetod, kuidas lastega keskendumist ja tähelepanu koondamist harjutada.

Mauruse koolitus- ja turundusjuht Anneli Pilliroog kirjutas septembri teises postituses (25. nädal) põneva loo keskendumise treenimisest. Ta ütleb, et lisaks keskendumisele võiks harjutada ka positiivse hoiaku võtmist, kuna see aitab elu näha kergemalt, rõõmsamates värvides ning igal juhul vähendab depressiooni riski. Anneli soovitab alustada unistamisest, sest just unistamisega saab enda jaoks paika panna kaugemad eesmärgid ning siis nende poole liikuda.

Oktoober 2018. Ülesannete koostamine

Kui õpetajal on tarvis tunnis jagada õpilastele ülesanne, aga valmismaterjalidest ei tundu ükski parasjagu sobivat, siis tuleb ülesanne koostada ise. Oktoobrikuu esimeses postituses (26. nädal) jagavad soovitusi ülesannete koostamiseks Mauruse digitoimetaja Marili Pärtel ning keeletoimetaja Piret Põldver.

Hea ülesande koostamise esimene etapp on määrata teadmised ja oskused, mida ülesanne aitab omandada, milliseid oskusi arendada või mida soovitakse kontrollida. Teiseks tuleks kombineerida erineva raskusastmega ülesandeid vastavalt oma eesmärkidele. Erineva raskusastmega ülesannete vahekord sõltub õpetaja eesmärkidest: mõne teema puhul on teatud vanuseastmes piisav, kui keskendutakse teadmiste omandamisele. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem tuleks suunata õpilasi materjali ka analüüsima ja selle põhjal uusi teadmisi sünteesima. Kolmandaks tasub läbi mõelda tagasisidestus. Õpilase jaoks on eriti kasulik, kui ülesannet hinnata kujundavalt. Läbi tuleks mõelda, milles täpsemalt eksiti, mis põhjusel ja kuidas õpilast toetada, et eksimusi vältida.

November 2018. Tubane liikumine

Novembrikuus keskendusime liikumisharjumustele ning eelkõige sellele, kuidas saaks koolitunde muuta liikuvamaks ja aktiivsemaks. Peavad ju lapsed päris pikalt ühe koha peal istuma, kuid kerge sirutamine ja kehaline aktiivsus on pika istuva päeva väga oluline osa.

Tubase liikumise teemal võttis esimesena (31. nädal) sõna Tartu Luterliku Peetri kooli õpetaja Õnne Ints, kes ühe väga vahva ideena pakub välja teha jooksvat etteütlust.

Jooksev etteütlus käib nii:

Etteütluste tekstid on klassiruumis erinevates kohtades seintel, aknalaudadel, mööblil jne. Pool etteütlust on ühte, pool teist värvi. Üks paariline liigub mõne etteütluse juurde, loeb lause ning jätab meelde. Seejärel dikteerib ta lause oma kaaslasele, kes selle üles kirjutab. Seejuures tuleb sõnu väga täpselt hääldada – see aitab sõbral õigesti kirjutada. Teise poole etteütluse kirjutamiseks vahetatakse ülesanded. Kui etteütlus kirjutatud, võib teksti endale lauale võtta ning ühiselt kõik vead üles leida ja ära parandada. Või kontrollib ja hindab õpetaja. Lisaks õigekirjale treenib ülesanne ka mälu ja koostööoskust.

33. nädala postituses tutvustab Mauruse turunduse projektijuht Britta Roosileht Liikuma Kutsuva Kooli projekti, mille algatas 2016. aastal Tartu Ülikooli Liikumislabor. Liikuma Kutsuv Kool aitab lastel tunda rõõmu õppimisest ja panustada laste igakülgsesse arengusse. Koolid saavad võrgustikuga liituda, kui loovad meeskonna, kuhu lisaks koolijuhile ja õpetajatele võiksid kuuluda ka õpilased ja lapsevanemad. Nii saab alustada muutustega meeskonnana, samal ajal saavad meeskonnaliikmed anda isikliku panuse kooli liikuvamaks muutmiseks.

Kui kool liitub võrgustikuga, on meeskonnal võimalik osaleda Liikumislabori ideeseminaridel, aktiivsete aine- ja vahetundide koolitustel ning liikumisfoorumil. Ühtlasi saavad koolid külastada teisi võrgustikukoole ning jagada kogemusi ja mõtteid. Liikuma Kutsuval Koolil on ka Facebooki grupp, kus õpetajad ja teised koolitöötajad saavad omavahel nippe ja nõuandeid vahetada.

Detsember 2018. Sotsiaalsed oskused: hoolimine, tänulikkus

Detsembrikuus oli väga põnev postitus Aleksei Turovski loomariigi sotsiaalseid oskusi kirjeldav artikkel (37. nädal). Käisime Turovskiga loomaaias vestlemas ning tänu tema värvikatele selgitustele saime teada, et loomariigis on sotsiaalsed oskused täiesti olemas ning loomad on kohati vaat et targemadki kui meie, kahejalgsed. Turovski räägib palju loomadevahelisest usaldusest ja empaatiast ning võtab oma jutu kokku sõnadega: „Kui mu käest küsiks jõuluvana või suur jumal, mida ma tahaksin, siis ma soovin, et kõik inimesed usaldaksid üksteist ja kõik inimesed oleksid usaldusväärsed. Muud ma ei paluks.“

Jaanuar 2019. Funktsionaalne lugemine

Jaanuari esimeses postituses (38. nädal) kirjutas Keeni põhikooli õpetaja Pilve Kängsepp funktsionaalsest lugemisoskusest. Tema doktoritöö pealkiri oli „Küsimuste kasutamine kui võimalus toetada õpilaste arusaamist loetust“. Pilve toob välja, et õppetööd korraldades peab õpetaja võtma arvesse tervet klassi, aga ka õpilaste rühmade vajadusi, lähtudes õpilaste eripärast. Selleks peavad olema õpetajal teadmised, kuidas toimub informatsiooni vastuvõtmine ja töötlemine mälus. Samuti on vaja mõista, missugused tegurid mõjutavad loetust arusaamist. Järelduste tegemiseks teksti põhjal on vaja luua seosed teksti ja taustteadmiste vahel. Järelduste tegemist toetavad küsimused.

41. nädala postituses kirjutab meile Maili Liinev lugemisrõõmust, kuidas seda leida ning hoida ka lapsel, kelle lugemisoskus ei ole teistega samal tasemel. Maili on eripedagoog-lugemisnõustaja, Hoolingu koolitaja ja superviisor, lugemispesade looja ja endine Eesti Lugemisühingu juht. Samuti on ta lastejooga õpetaja ja lugemisjooga leiutaja. Mailil on kaks last, ta tegutseb ka oma lapse koduõpetajana ja töötab Gaia koolis.
Maili sõnul kaob lugemisrõõm sageli seetõttu, et lapsele surutakse tegevust peale ning muudetakse kohustuseks, olgu siis koolis või kodus. Maili soovitab lugemisele läheneda mänguliselt, nii ei kao lapsel huvi ja motivatsioon ning tulevikus on ta palju altim lugema ka pikemaid teoseid, sealhulgas kooli soovituslikku kirjandust.

Veebruar 2019. Mängime mäluga

Mäluteema uurimine oli väga põnev ja silmiavav. Tuleb välja, et meie aju ongi muskel ning mida rohkem teda treenida, seda tugevamaks ta saab. Õppimisel tasub teha vahet lühi- ja pikaajalisel mälul ning õppida tuleb nii, et info jääks kauaks meelde. 43. nädalal kirjutas meile mälust ja õppimisest Eesti tuntuim mälutreener ja koolitaja Tauri Tallermaa. Tauri on enda sõnul praktik, kes õpib ja katsetab kõike enda peal. Samas nendib ta, et mälul endal ei ole tegelikult häda miskit, pigem on õppimise kitsaskohaks tähelepanu – kui seda hästi koondada, salvestub ka info paremini mällu.

Mälutargast õppimisest kirjutasid meile Pärnu Vanalinna põhikooli õpetaja Kriste Talving ning Tallinna Ülikooli Haridusteaduste Instituudi teadurid Grete Arro ja Kati Aus (44. nädal). Üks väga põnev mõte, mida nad oma loos välja toovad, on see, et vead on meeldejätmisel pigem positiivsed ning neid tuleks väärtustada. Meeldejätmise muudavad lihtsamaks emotsionaalsed seosed. Ka vigade tegemine on seotud emotsioonidega. Kui õpilane eksib, tekitab see temas teatud elevust. Seejärel on oluline, et emotsioon ei muutuks negatiivseks ning eksimus või viga oleks pigem oodatud. Tähtis on seda analüüsida, otsida teisi lahendusi – siis saab see õpilase ajus toimida nagu emotsioon, mis aitab õpitut paremini meelde jätta.

Märts 2019. Meeled ja teadvus

Märtsikuu avapostituses (46. nädal) võtsime kohe ette maitsemeele. Meile kirjutas ääretult huvitava artikli molekulaarbioloog Ülar Allas. Tegemist oli looga, mis tekitas toimetuseski suurt elevust ning sai väga palju positiivset tagasisidet.

Ülar toob põneva faktina välja, et kuni 1908. aastani tundis inimkond vaid nelja maitset (magus, hapu, kibe, soolane), kuid siis võttis Jaapani keemik Kikunae Ikeda kasutusele sõna „umami“ (hõrgutav). Kord lõunaks vetikatest keedetud puljongit süües koges ta väga erilist nauditavat maitset. Peagi tegi ta kindlaks, et elamust tekitas vetikates sisalduv naatriumvesinikglutamaat. Alles kümme aastat tagasi veendusid teadlased, et inimese keelel leidub tõepoolest umamit tajuvaid retseptoreid.

Väga huvitav oli teada saada, et vürtsikus ei olegi maitse. Tšillipipras sisalduva kapsaitsiini tunnevad ära retseptorid, mille esmane ülesanne on hoiatada liiga kuuma toidu eest. Aju tajub tšilli tekitatud aistingut valusignaalina. Küllap on inimene ainus imetaja maailmas, kes tšillisid toiduks tarbib. Ka sinepi ja alkoholi tekitatav soe plahvatuslik maitse pole muud kui lihtsalt ärritus.

48. nädalal kirjutasid Ideekalendrisse artikli Kai Kuuspalu ja Solveig Edasi Maanteeameti ennetustöö osakonnast. Kai ja Solveig tõid esile, millised erinevused on laste ja täiskasvanute tajudel liikluses, kuidas lapsi õpetada turvaliselt ja viisakalt liiklema ning mil viisil lapsi liikluses toimetulekul toetada.

Edukaks toimetulekuks liikluskeskkonnas peame nägema, kuulma, suutma reageerida ja end teistele mõistetavaks teha, mõistma või nn nägema olukordi ka teiste liiklejate silmade kaudu, olema kannatlik ja oskama oma tundeid valitseda – ehk kõike seda, mida ka tavaelus on edukaks suhtluseks vaja. Seepärast on lapse ette valmistamisel iseseisvaks liiklemiseks oluline sihipäraselt arendada tema tähelepanuvõimet, meeli ja taju mängude, harjutuste ja järjepideva toetava juhendamise abil.

Aprill 2019. Mõttekaardid ja konspektid

Õpimeetodeid on erinevaid ning aprillis keskendusime mõttekaartidele ning konspektidele. Tõime välja erinevaid nutiseadmete ja töölauarakendusi, millega mõttekaarte koostada, ning ka erinevaid konspekteerimise meetodeid. 52. nädalal kirjutas Tartu ülikooli semiootika osakonna doktorant Katarina Damčević mõttekaartidest lähemalt.

Katarina kirjutab: „Seega kasutan mõttekaarte õppimisel eeskätt oma töö jaoks oluliste kontseptsioonide ja teooriate visualiseerimiseks ning õppimise käigus justkui ehitan juba omandatud teadmiste vahele uusi seoseid, ideid, vaatepunkte. Tavaliselt tekib selle protsessi käigus palju küsimusi, mis suunavad mind märkama käsiloleva teema või objekti neid tahke, mille mõistmine mu jaoks kõige keerulisem on, ja tihti ka selliseid tahke, milleni ma ilma pildilise kujutiseta ei jõuakski. Mõttekaart on nagu mõtete ja ideede käegakatsutav kuju. Seda on ühelt poolt vajadusel võimalik pea lõputult edasi arendada ja teisalt aitab see igal hetkel oma mõttestikku ilma suuremate kõrvalekalleteta ka teistele vahendada.“

Mai 2019. Koostöö

Kooliaasta viimaseks teemaks on koostöö. See on lai valdkond, mida saab vaadelda eri nurkade alt. Ideekalendri esimene koostööteemaline postitus (54. nädal) pakkus võimalusi, kuidas ajakiri Hea Laps võiks olla seotud kooli ja õppetööga. Sellest kirjutas meile Hea Lapse peatoimetaja Kätlin Vainola, kes muuhulgas oli varem Mauruse algklasside toimetaja. Teiste seas toob ta artiklis välja aruteluküsimused värske ajakirjanumbri kohta, mida saab edukalt teha näiteks eesti keele tunnis, aga näiteks pakub välja ka ülesandeid, mida tunnis lahendada. Loovus arendavad ka ajakirjas leiduvad meisterdamisülesanded ja laste enda loodud retseptid. Võimalusi on palju!

55. nädala postituses kirjutas Muraste kooli õpetaja Annika Hinn oma kooli projektõppest. Projektõpe võimaldab muuta tunni, kus õpetaja räägib, tunniks, kus õpilane tegutseb. Sellises tunnis on oluline oma loovus valla lasta, mõelda tegevus hästi läbi ning koostöö kaudu suhelda, suhelda, suhelda. Nii on põnev tegutseda nii õpilastel kui ka õpetajatel.

Maikuu eelviimane postitus (56. nädal) on pühendatud eelkõige õpetajatele ja õppejõududele. Mauruse peatoimetaja Mirjam Puumeister jagab enesearengut puudutavaid mõtteid õpetajatele, tuginedes Anu Sarve 2013. aastal kirjutatud doktoriväitekirjale „Õppejõu eneserefleksioon ja professionaalne identiteet”. Ta toob üle olulisema oskusena välja reflektsiooni ning soovitab astuda iseenda seest välja, et vaadelda end kõrvalseisja pilguga.

Töökeskkonnal on tugev mõju professionaalse minapildi kujunemisele, kuid suured muudatused, mille eesmärgid on küll üllad, ei pruugi alati kõige tulemuslikumad olla. Üldine ideoloogia ja organisatsioonikultuur peab muudatusi toetama. Selleks, et iseendale uuel moel või n-ö veelgi kasulikum olla, võiks vahel ehk ise esimese sammu astuda, teha kollektiivis ettepanek – astume endast väljapoole ja peegeldame üheskoos tagasi!

Aitäh kõikidele kaasautoritele, kes Ideekalendri ilmumisele oma õla on alla pannud! Loodame sügisel sama hoogsalt jätkata, siis juba uute teemade ja uute inimestega.
Seniks aga soovime teile päikselist suve ja lahedat puhkust!

Kohtumiseni!

Head sõbrad!

Koostöö teemal oleme arutlenud nüüd juba mitme erineva nurga alt. See on lai valdkond, mis puudutab kõiki elualasid, alates kodusest argipäevast, lõpetades meeletasandite ülesannetega. Kui poleks koostööd, poleks ka progressi.

Hariduses on koostöö nii oluline, et ilma õpetaja ja õpilase ning kooli ja kodu vahelise koostööta valitseks koolis lihtsalt kaos. Seega mingil kujul toimib koostöö haridussüsteemis juba vaikimisi. Aga kas olete mõelnud, et edukas koostöö aitab õpetajatel ja õppejõududel arendada iseenda professionaalset identiteeti?

Tänases Ideekalendri postituses saab sõna Mauruse peatoimetaja Mirjam Puumeister, kes refereerib Anu Sarve doktoriväitekirja „Õppejõu enesereflektsioon ja professionaalne identiteet“, tuues välja mõned ideed üldhariduskoolide õpetajatele. Artiklist selgub, milline oluline tegevus aitab enesearengut kõige paremini hinnata ning kuidas seda rakendada.

Head lugemist!

Professionaalne identiteet tekib enesetaju ja ideaalide pingeväljas

Tekst: Mirjam Puumeister, kirjastus Mauruse peatoimetaja

Juhtusin hiljuti lugema 2020. aastast kehtima hakkavaid uuendatud õpetajate kutsestandardeid. Lisaks sellele, et sinna oli lisatud täiesti uus valdkond, digipedagoogika rakendamine, oli huvitav lugeda ka õpetajate refleksiooni ja professionaalse enesearendamise teemasid. Kuna seal oli nõustamine ja mentorlus nimetatud ümber koostööks ja juhendamiseks, tundus sobiv sellest Mauruse maikuu Ideekalendrisse kirjutada.

Refleksioon, professionaalne enesearendamine ja isikuomadused moodustavad huvitava tuumiku, mida tänapäeva kiirelt muutuvas ühiskonnas elukestva õppe raames uurida. Selles artiklis ma refereerin ja mugandan üldhariduskoolide õpetajatele kasulikuks mõtisklemiseks ideid Anu Sarve 2013. aastal kirjutatud doktoriväitekirjast „Õppejõu eneserefleksioon ja professionaalne identiteet”.

Mis on professionaalne identiteet?

Professionaalne identiteet kujuneb isikliku arengu käigus loodud arusaamade ja ideaalide najal, mis võetakse oma identiteedi osaks välise keskkonnaga suhestudes. Näiteks kogenud õpetaja ideaalid ja arusaamad õpetajaameti kohta on teistsugused kui noorel alles alustaval õpetajal, sest professionaalse identiteedi kujunemist võib vaadelda kui „jätkuvat ning dünaamilist õppimisprotsessi, mida mõjutavad isiklik (aja)lugu, sotsiaalsed interaktsioonid, psühholoogilised ja kultuurilised faktorid (Sarv 2013: 14)”.

Jätan praegu kultuurilise ja ühiskondliku konteksti kõrvale, sest muidu läheks see artikkel üle mõistuse pikaks, ning vaatlen mõnda kitsamat aspekti, et artikli teises pooles juba põhjalikumalt kolleegide koostööst rääkida.

Ametialase identiteedi kujundamisel mängib olulist rolli standard või ametlik ootusteväli. Ootusteväli on mitmetahuline, selle moodustavad näiteks eeldused, millistest normidest, omadustest, tegevustest jne koosneb indiviidi jaoks õpetajaks olemine.

Õpetajate kutsestandardis välja toodud tööks vajalikud isikuomadused on üldised ja erinevatele tasemetele täpselt samad, olgu selleks „vanemõpetaja, tase 7”, „õpetaja, tase 7”, või „meisterõpetaja, tase 8”. Nendeks on ausus, empaatia, ennastjuhtivus, ettevõtlikkus, koostöövõime, loomingulisus, positiivsus, tolerantsus, vastutustundlikkus ja õppimisvõime. Standardis välja toodud tegevused erinevad aga tasemeti. Näiteks digipedagoogika rakendamise puhul peavad erineva tasemega õpetajad erinevas ulatuses seatud eesmärke täitma (kes koolisiseselt, kes piirkondlikult, kes riiklikult).

Ametlik ja ettekirjutatud pool on küll oluline ja kindlasti professionaalse identiteedi kujunemise aluseks (eriti alustavale õpetajale), kuid hoopis huvitavam on uurida, mida õpetajad ise oluliseks peavad, teisisõnu „ideaali kirjeldusi, mis on identiteedi peegelduseks, kuna kirjeldavad neid väärtusi ja tähendusi, mille kaudu indiviid ennast defineerib ning mis mõjutavad seeläbi identiteedi jätkuvat arengut” (Sarv 2013: 16–17). Paljud teadlased peavadki siinkohal kõige olulisemaks refleksiooni ehk sisemist dialoogi, milleta ei ole võimalik luua ega mõtestada professionaalset identiteeti ega näha enda arenguvõimalusi.

Astume üheskoos iseendast väljapoole!

Anu Sarv (2013: 30) kirjutab, et selleks, et üldse tekiks valmisolek ennast avatult ja ausalt analüüsida, on vaja turvalist ja toetavat keskkonda. Seepärast on refleksiooniprotsessis keskse tähtsusega viis, kuidas antakse tagasisidet, et kogemusest õppimine võiks olla võimalikult tõhus.

Anu Sarve, kes on Tartu ülikoolis õpetamisoskuste arendamise konsultant, igapäevatööks on õppejõudude koolitamine. Koolitustel tekkinud arutelude käigus on ilmnenud, et õppejõud kogevad sageli õpetamisega seoses isolatsiooni ja kolleegide vähest toetust. Seepärast jäävad koolitustel omandatud õpetamisoskused tihti vähese kollegiaalse toetuse tõttu igapäevasesse õpetamistöösse rakendamata. Samuti on koolitustel ilmnenud, et koos kolleegidega õpetamise üle reflekteerimine ning oma toimimisele tähenduse otsimine ja omistamine on paljude õppejõudude jaoks harjumatu, samas siiski väärtustatud tegevus. (Sarv 2013: 30)

Kas nõustud, et nii enda kui ka kolleegi professionaalsus saab areneda koostöö kaudu? Õpitu ülekandmine ühest kontekstist (nt koolitus) teise (klassis õppetöö läbiviimine) ei ole alati kerge. Vaja on midagi, mis aitaks varasemalt (koolitusel siis) omandatut üle kanda reaalsesse õppetöösse. Kaastöötajate avatud koostöö loob ka võimaluse korrastada ja hinnata oma õpetamismetoodikat, reflekteerida praktiliste kogemuste üle ning jagada omavahel uudseid mõtteid, seega on see igas õppeasutuses igati soositud tegevus.

Olukordi, kus tuntakse end tööalaselt isolatsioonis, näib olevat justkui imelihtne lahendada – piisab, kui organisatsioonis vastav regulatsioon sisse viia, näiteks regulaarne vastastikune õppetöö vaatlus. Selle meetodi ühe ohumärgina toob Anu Sarv (2013: 37) aga välja, et kui muuta õppetöövaatlused kohustuslikuks, siis võidakse seda tajuda pigem kontrolli, mitte professionaalse tegevuse toetusena. „Teine oht on, et kohustuslikul kolleegide vaatlemisel, mille tulemused ja kollegiaalne tagasiside läheb arvesse õppejõu tegevuse hindamisel, võib tagasiside andmine kujuneda pigem teene osutamiseks kui toetab õpetamise arendamist,” kirjutab Sarv (samas).

Seega, et kolleegide ühine reflekteerimine oleks tulemuslik, peab see toimuma vabas ja turvalises keskkonnas, seda ei saa rakendada õppetöö kvaliteedi arendamise eesmärgil sunniviisiliselt, kuna muutub siis sisutühjaks või tekitab vastumeelsust. Sama lugu on kohustuslikus korras arendavatel koolitustel osalemisega. Nii võidakse seista silmitsi situatsiooniga, kus koolitustel ei pruugi olla soovitud mõju, kuna osalejatel puudub sisemine valmisolek võtta vastu uusi arusaamu ning neid oma professionaalsesse minapilti integreerida (Sarv 2013: 37).

Töökeskkonnal on suur mõju professionaalse minapildi kujunemisele, kuid suured muudatused (mille eesmärgid on küll üllad) ei pruugi alati kõige tulemuslikumad olla. Üldine ideoloogia ja organisatsioonikultuur peab muudatusi toetama. Selleks, et iseendale uutmoodi või veelgi n-ö kasulikum olla, võiks vahel ehk ise esimese sammu astuda, teha kollektiivis ettepanek – astume endast väljapoole ja peegeldame üheskoos tagasi!

Näiteks oleks töökaaslastega huvitav arutleda, mis omadustest koosneb teie jaoks nägemus õpetajaameti ideaalist. Anu Sarve doktoritöö intervjuude analüüsi tulemusena moodustus kirjeldatud ideaalides esitatud omaduste kolme kategooria põhjal neli õppejõu profiili (Sarv 2013: 34).

Pärast ühist arutelu võib veel mõtiskleda, …

… kas võrreldes end ideaaliga tundub, et kirjeldatud omadused on tegelikult olemas ja vajavad vaid edasiarendamist?

… kas praegu puuduvad mõned omadused, mida saaksin endas välja arendada?

… millised eesmärgid ma seada võiksin, mille suunas professionaalset identiteeti kujundada?

Kasutatud allikad

Sarv, Anu 2013. Õppejõu eneserefleksioon ja professionaalne identiteet. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Sihtasutus Kutsekoda/kutsestandardid: https://www.kutseregister.ee/standardid/viimati-kinnitatud-kutsestandardid/ (Vaadatud 14.05.2019)

Head sõbrad!

Üha enam räägitakse traditsioonilise õppimise hääbumisest ning õppemeetodite muutmise vajalikkusest. Tõepoolest, klassikaline formaalne kooliharidus on ajale jalgu jäämas ning tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas tuleb leida uusi võimalusi laste harimiseks. Oluline on teada õppeaine teoreetilist poolt, kuid pikka aega on tähelepanuta jäänud see, kuidas teooriat rakendada. See ongi tõelise õppimise ja harimise alus. Elus ei käi kõik päris nii, nagu koolitunnis õpetatakse, elu ise on palju kirjum ja värvilisem ning kõik on omavahel seotud.

Seda kõike saab koolis pakkuda, kui viia lapsed vahelduseks õue avastama ja õppeaineid omavahel lõimida. Ka see, et õpetaja laseb lastel arvamust avaldada ning on õpilastega võrdne vestluspartner, aitab neil mõista, kuidas elu toimib. Kui me suureks kasvame, tuleb meil teha pidevalt koostööd, minna kompromissidele ja teistega arvestada. See tähendab, et me ei saa end teistest kõrgemale seada ning alla vaadates ja näpuga viibutades inimesi juhtida. Juhtimine ise ei tähenda ammu enam seda, et üks kamandab ja teised täidavad käsku. Kuna ka õpetaja on oma klassi juht, tuleb tal osata juhtida oma kampa nii, et kõik tunneksid, et nad on selles seltskonnas olulised ja vajalikud.

Muraste kool on üks eeskujulikumaid tulevikuvisioonide rakendajaid. Sealne õpikeskkond on paljuski õpilastest lähtuv ning aina enam suunatakse pilk tulevikku, et kooliharidus toetaks hilisemas elus hakkamasaamist. Muraste koolis on projektõpe üks neist õpimeetoditest, mis aitab lastel arendada nii loovust kui ka kriitilist mõtlemist. Ideekalendri selle nädala postituses kirjutabki Muraste kooli õpetaja Annika Hinn projektõppest lähemalt – mida see endast kujutab ning kuidas seda koolis rakendatakse.

Head lugemist!

Projektõpe Muraste kooli moodi

Tekst: Annika Hinn, Muraste kooli õpetaja

Muraste Kool on üsna uus algkool – tegutseme neljandat õppeaastat, kuid oleme iga aastaga kasvanud. Algusest peale oleme tegutsenud oma visiooni järgides: Muraste Kool on aastaks 2020 uut õpikäsitust praktiseeriv silmapaistev kogukonnakool, mis väärtustab looduskeskkonda ja koostööd ning kus iga õpilase individuaalne areng ja koolirõõm on pühendunud õpetajatele südameasjaks.

Nii nagu maailm meie ümber on pidevas muutumises, nii muutub ka kool ajas koos õpilastega. Praegune õpikäsitlus eeldab, et teadmisi omandatakse vajadusest neid reaalselt kasutada, et õpitud teadmisi seostada. Teadmised peaksid toetama noorte valmisolekut erinevates elusituatsioonides toime tulla. Üheks meetodiks, mida me oma koolis rakendame 21. sajandi põhioskuste, eelkõige just loovuse, kriitilise mõtlemise, suhtlemise ja koostöö praktiseerimiseks, on projektõpe. Projektõpe võimaldab muuta tunni, kus õpetaja räägib, tunniks, kus õpilane tegutseb. Kus oluline on oma loovus valla lasta, mõelda tegevus hästi läbi ning koostöö kaudu suhelda, suhelda, suhelda. Kus on põnev tegutseda nii õpilastel kui ka õpetajatel.

Projektõppeks on erinevaid võimalusi. Meie oleme läbi viinud nii lühemaid ühe klassi projekte kui ka lennupõhiseid projekte. Suurimaks väljakutseks on olnud siiski kogu kooliperet kaasavad projektõppeperioodid.

Näiteks kooli esimesel aastal olid meie koolis kuus esmaspäeva projektõppe päralt. Lapsed tegutsesid kooliülestes rühmades, mille said ise viie erineva teema seast valida. Siis oli meil kõige vanem klass neljas ja õpilasi kaheksa klassi jagu. Tulemuseks olid vahvad animatsioonid, kaunis kodukanti kajastav fotonäitus, teadmised tervislikust koolitoidust, tore kogus koolilogosid ning töölehtede kollektsioon Tallinna loomaaia baasil.

Tehtust õppisid kõik. Lapsed said kogemuse, kus suhelda tuli rühmades, mis koosnesid erinevate klasside õpilastest. Teha tuli koostööd, et saavutada soovitud tulemus. Ka õpetajad said kogemuse, kus klassiruumis oli korraga kaks kuni kolm õpetajat ning koostööd tuli teha nii omavahel kui ka lastega.

Kuue esmaspäeva kokkuvõttena toimus projektõppe konverents, kus tutvustasime oma tegemisi ning tegevuse tulemusi lapsevanematele. Enamik lapsi esines esmakordselt auditooriumi ees. See kogemus oli nii mõnelegi üsna hirmutav, kuid seda suurem oli rõõm hakkama saamisest.

Projektõppe teisel aastal (2017/18) otsustasime moodustada eraldi rühmad 1.– 2. klassi õpilastest ja 3.–5. klassi õpilastest. Rühma valik toimus aga ikka huvipõhiselt. Õpetajad tegid väga põhjaliku eeltöö. Kõigil rühmadel olid põhikooli riiklikus õppekavas määratletud taotletavatel õpitulemustel baseeruvad hindamismudelid ning tegevusplaanid. Kuue nädala jooksul olid kolmapäevad ja neljapäevad projektõppe päralt.

1.–2. klassi õpilaste projektõpperühmade teemad

• „Hea tahte saadikud“
• „Pill tuleb pika ilu peale“ (pillide meisterdamine)
• „Noored reklaamikunstnikud“
• „Väikesed Tarzanid metsas“

3.–5. klassi õpilaste projektõpperühmade teemad

• „Õpilasfirma loomine“
• „Ellujäämine metsas“
• „Reklaam – uskuda või mitte?“
• „Vana asja uus hing“

Mõlemas vanuserühmas olid kõige populaarsemad metsa- ja matkatarkuste omandamisele suunatud rühmad. Meie kooli õpilastele meeldib väga õues tegutseda. Taaskord juhendas iga rühma 2-3 õpetajat. Kõik meie kooli töötajad olid projektõppega seotud. Rühmad esitlesid oma väljundit erineval moel. Õpilasfirmad korraldasid laada, vanadele asjadele uue hinge andnud noored näitasid valminud kollektsioone moedemonstratsioonil, reklaamirühmad valmistasid erinevaid reklaame jne.

Eelmisel õppeaastal olime kahe pikema projektõppeperioodi korraldamise kogemuse võrra rikkamad. Ettevalmistused mai lõpus toimuvaks teistmoodi õppimise perioodiks algasid juba jaanuaris. Nimelt toimus meie projektõpe kahe nädala jooksul, traditsioonilisi ainetunde ei toimunud üldse ja meie õppeaasta lõpetas projektõppeperiood. Erilise tähelepanu all olid üldpädevused, nende arendamine. Oleme teinud koostööd Tallinna ülikooliga, et pädevused saaksid arendatud ja tulemused hinnatud. Valisime üheskoos välja neli üldpädevust, mis enim ühtivad meie visiooniga. Fookuses olid õpipädevus, suhtluspädevus, ettevõtlikkuspädevus ja enesemääratluspädevus. Neil põhinesid kõik meie projektõppe teemad. Hindamismudel koostati õpetajate ühistööna. Rühmadesse registreerumine toimus elektrooniliselt. Osade rühmade piirarv, milleks on meie koolis 30, sai täis vähem kui poole tunniga.

1.–2. klassi õpilastel oli valida nelja projektõppe teema hulgast

• „Võluvägi looduses“
• „Muraste õnnelik keskkonnakäpp“
• „Muraste Meisterkokad“
• „Seiklusi Muraste metsades ja mere ääres“

3.–6. klassi õpilastel oli valikus viis teemat

• „Muraste Kooli reporter“
• „Aiatargad“
• „Avastades Eestimaad“
• „E-Twinnerid ehk rahvusvahelise koostöö Tiigrid“
• „Ma olen sind kusagil näinud J“

Väljundi esitlemine toimus projektõppeperioodi kahel viimasel päeval. Näiteks rühma „Ma olen sind kusagil näinud J“ lõppväljundiks oli vahva lavastus, mille idee oli pärit telesaatest „Su nägu kõlab tuttavalt“, kuid mis oli siiski meie kooli nägu. Lavastuse eel oli võimalik keha kinnitada Muraste Meisterkokkade organiseeritud kohvikus. Reporterid olid kokku pannud KooliTV saate jne.

Sel aastal on meie projektõppeperiood kohe-kohe käes. 23. maist kuni 5. juunini on kõik päevad vaid projektõppe päralt. Ühtegi traditsioonilist õppetundi ei toimu ning koolimaja muutub taas tõeliselt kaasahaaravaks loominguliseks koostoimimise kohaks.
Taas said õpilased valida huvipõhiselt klassideülesed rühmad, mis seekord on jagunenud kolme vanuseastme vahel: 1.–2. klass, 3.–4. klass ja 5.–6. klass. 11 teema hulgas on loodust, kultuuri, kunsti, muusikat jne. Tulemas on näiteks esimene meie kooli muusikal, valmib kuuldemäng, meisterdatakse Muraste küla 3D-makett, luuakse põgenemistuba jne.

Meie projektõppepäevadel käivad koolimajas mitmed huvitavad külalised, kes vastavas rühmas oma tegemisi tutvustavad ja häid nõuandeid jagavad. Kõik rühmad käivad vähemalt korra ka õppekäigul.
Projektõppe ettevalmistamine nõuab õpetajatelt põhjalikku ja ajamahukat eeltööd, tulemus on aga igati vaeva väärt! Põneva projektõppe kaudu oleme saanud veelgi rohkem teadlikuks oma tugevustest ja nõrkustest. Kogu koolipere tegutseb ühtses rütmis. Meil on rõõm koos olla, koos tegutseda.

Meie kooli projektõppele on iseloomulik, et

• see on huvipõhine;
• see on kooliastmeti klassideülene;
• igal rühmal on 2-3 juhendajat, kasatud on koostööpartnerid;
• kõigil projektõpperühmadel on väike eelarve;
• oluliseks märksõnaks on meeskonnatöö;
• õpetajatel on piisavalt aega planeerimiseks;
• töökorraldus projektõppeperioodil erineb tavalisest koolipäevast.

Head sõbrad!

Maikuu on käes ning aeg on pilk saabuva suve poole pöörata. Lõpueksamite periood on hoo sisse saanud ning loodetavasti jätkub õpilastel veel veidi jõudu, et viimased pingutused edukalt ära teha ning õpetajatel piisavalt kannatlikkust olla oma õpilastele sel perioodil abiks ja toeks. Õpetaja ja õpilase vaheline koostöö on üks tähtsamaid eksamitulemuste, aga ka üleüldiste õpitulemuste mõjutajaid. Kui õpetaja usaldab, toetab ning oskab küsida ja kuulata ka väljaspool ainetunni raame, võib õpilane kindel olla, et ka temal on kooliruumis võimalus kellelegi toetuda, kedagi usaldada ning kelleltki abi paluda, kui vanemaid parasjagu lähedal pole.

Koostöövõime on inimese elus üks hädavajalikumaid oskusi. Vajadus koostööd teha tekib elus tihti ning igas võimalikus eluvaldkonnas. Kui me õpetame lastele varakult, et oma mänguasju võib teiste lastega jagada, aga veel parem – kutsu teised lapsed kampa mängima –, siis juba seda võib nimetada koostöö algõppeks. Õpi arvestama ka teistega, leia ühine eesmärk, mille poole liikuda, ära karda oma arvamusega erineda, kuid arvesta võimalusega, et see ei pruugi kõigile meeldida, püüa leida kompromiss jne.

Ideekalender võtabki mais vaatluse alla koostöö ning selle kuu esimeses postituses teeb meiega koostööd Mauruse endine algklasside toimetaja ning praegune ajakirja Hea Laps peatoimetaja, lastekirjanik Kätlin Vainola. Kätlin räägib lähemalt Hea Lapse olemusest, käimasolevatest projektidest ning sellest, kuidas kool saab ajakirjaga koostööd teha.

Head lugemist!

Ajakiri Hea Laps koolitunnis

Tekst: Kätlin Vainola, lastekirjanik ja ajakirja Hea Laps peatoimetaja

Sel kevadel tähistas koolilaste ajakiri Hea Laps 25. sünnipäeva. Ajakiri ilmub kord kuus ja jõuab postkastidesse-poeriiulitele kuu teisel nädalal. Pakume pisut mõtteid ja soovitusi, kuidas ajakirja koolitunnis kasutada.

Ajakiri on ilmunud

Tore on alustada uue ajakirjanumbriga tutvumist eesti keele tunnis. Pärast iseseisvat vaatamist ja uurimist võib vastata ajakirja sisu kohta käivatele küsimustele, mis on õpetaja poolt ette valmistatud, või koostada ise küsimusi sisu kohta. Ajakirjast leiab ka viktoriini, mille vastused saab tähelepanelik lugeja kätte ajakirjanumbrist.

Tutvume eri tekstiliikidega

Iga ajakirjanumber on väga mitmekülgne. Heas Lapses on palju omaloomingut: luuletused, jutud, naljad, koomiksid. Lisaks saab teha tutvust väga erinevat liiki tekstidega: ajakirjas on intervjuud, teemalood, arvamuslood, arvustused, uudised, juhised, kuulutused ja retseptid.

Aruteluküsimusi

• Milliseid ajakirjandusliike leiad sellest numbrist?
• Mille poolest tekstiliigid üksteisest erinevad?
• Millest uudised räägivad?
• Kellega on tehtud intervjuu? Kuidas see on üles ehitatud?
• Millised meelelahutuslikud osad leiad ajakirjast?
• Millest koosneb raamatuarvustus? Milline arvustus tekitab isu lugeda raamatut?

Ülesandeid

• Kirjutage uudis, mis vastab küsimustele kes?, mida?, kus?, millal?, miks?.
• Tee intervjuu. Otsusta, kellega sooviksid rääkida. Lepi temaga kohtumine või telefonikõne kokku. Koosta intervjuuküsimused. Vii intervjuu läbi. Kirjuta vastused üles. Tööd on julgem teha paaris või rühmas.
• Kirjutage arvustus oma lemmikraamatule. (Abiks on juhised: uuri autori ja illustraatori kohta, tutvusta raamatu ülesehitust, tegelasi, tegevuspaiku. Anna teada, mis raamatus meeldis, mida oleksid kirjanikuna ise teisiti teinud, kellele raamatut soovitaksid.)

Laiendame sõnavara

Lood võimaldavad väga mitmekülgset tööd teksti ja sõnavaraga. Tekstidest saab otsida tundmatuid sõnu ja leida võõrsõnastiku abil välja nende seletused. Tekstidest võib otsida eri sõnaliike. Õpetaja võib ise numbrist välja otsida keerulisemad sõnad ja paluda lastel leida neile tähendused. Ilmumist alustas ka Priit Põhjala ja Ulla Saare keeleteemaline koomiks, mis pakub alati kaasa- ja edasimõtlemist.

Tutvume illustratsioonidega

Ajakiri on rikkalikult illustreeritud ja pildimaterjaliga varustatud. Pildid on mitmekesised, siin on laste omaloomingut, tuntud illustraatorite töid, fotosid ja jooniseid. Esikaanepildi autoriga on tehtud väike intervjuu, mis heidab valgust illustraatori ametile.

Meisterdamine

Igas ajakirjanumbris pakutakse välja ideid meisterdamiseks. Seda tööd saab teha ühiselt klassis ja tihti on meisterdamine seotud mitme valdkonnaga. Näiteks selle aasta märtsinumbris õpetati valmistama teatrinukke ning lisaks anti juhiseid, kuidas ise väike näitemäng luua. Kõik meisterdamised on kergesti tehtavad ja valmivad käepärastest vahenditest.

Retseptid, mustkunstitrikid

Ühiselt saab tutvuda retseptidega, valmistada toite ja õppida mustkunstitrikke. Mia Mai Seppel on 15-aastane koolitüdruk, kes pakub igas numbris välja ühe retsepti, mida saab ka rühmades valmistada. Mustkunstnik Ande tutvustab mustkunstnikke ja on igalt mustkunstnikult välja meelitanud ka ühe triki, mida jagame lugejatega. Kas olete mõelnud, et klassiõhtu võib sisustada Hea Lapse abil? Toitude, programmi ja kaunistuste loomisel saab ideid igast ajakirjanumbrist.

Murekirjad ja psühholoogialehed

Psühhoterapeut Merit Lage vastab laste murekirjadele. Kirju võib lugeda koos ja arutleda, millist nõu annaksid lapsed ise teistele lastele. Lisaks saab lahendada psühholoogilisi teste või proovida probleemilahendamisülesandeid, mille käigus võib laps mõtiskleda iseenda ja oma tugevuste-nõrkuste üle. Õpetaja võib lapsi julgustada saatma murekirju aadressil murekiri@healaps.ee, ühegi kirja juures ei avaldata lapse nime!

Loovülesanded

Alati saab võtta osa Hea Lapse loomevõistlustest. Igas numbris on üleskutse kirjutada jutte, luuletusi jms, parimatele on ka auhinnad. Praegu on käimas „Triibu-Liine“ loomekonkurss, mis ongi mõeldud tervele klassile või rühmale. Triibu-Liine on Hea Lapse vapiloom, kel on triibuline saba ja uudishimulik iseloom.

Ootame täiesti vabas vormis fantaasiajutte ja joonistusi teemadel:

1. Triibu-Liine lood ja legendid. Kuidas sai Triibu-Liine Hea Lapse vapiloomaks? Kust ta pärit on? Mis talle meeldib? Mis talle ei meeldi? Millised on ta saladused? Millest ta unistab?
2. Triibu-Liine sõbrad ja sugulased. Kes nad on? Millised nad välja näevad? Mida neile koos teha meeldib? Millistesse seiklustesse nad on sattunud?

Lisainfo võistluse kohta leiate aprillikuu ajakirjast, Hea Lapse Facebooki lehelt ja kodulehelt. Parimatele klassidele ja juhendajatele preemiad!

Oma ajakiri

Tutvudes põhjalikult ajakirja ülesehitusega, võib luua oma klassi või rühma ajakirja. Ajakirja võib luua aasta lõpus, kui on kokku kogutud laste omaloomingut ja ette valmistatud erinevaid ajakirjanduslikke tekste.

Koostöö õpetajatega

Ootame alati koolilaste kaastöid, avaldame laste omaloomingulisi jutte, luuletusi, näidendeid, nalju. Tihti ongi õpetajad need, kes aitavad lastel jõuda ajakirjani või ajakirjal lasteni ning saadavad avaldamiseks laste töid.
Otsime ka ajakirjanikutööst huvitatud lapsi, kes sooviksid teha meiega koostööd intervjuude, uudiste ja arvamuslugude loomisel. Kes soovib arvustada raamatuid, filme või teatritükke, andku samuti endast teada! Anname lisainfot ja abistame arvustuse kirjutamisel.

Sügisel loodame alustada Hea Lapse klubiga, mis hakkab toimuma kord kuus kokkulepitud ajal. Klubiga võib liituda ükskõik kus maailma otsas olev lasterühm koos juhendajaga. Ühendust peame interneti teel. Klubitegevus põhineb käesoleva kuu ajakirjanumbril, kõik osalejad saavad enne töökava, mis sisaldab loovkirjutamisülesandeid, raamatututvustusi, meisterdamisjuhiseid jms. Hea Lapse peatoimetaja ja lastekirjanik Kätlin Vainola osaleb samuti igal kuul ühes klubis ja viib tunni läbi. Tundides valminud omaloomingut avaldatakse ajakirjas. Kõigil huvilistel palume jälgida augustis lisainfot!

Lõbusaid ja tegusaid koolitunde soovides

Kätlin Vainola
Hea Lapse peatoimetaja
katlin@healaps.ee

Lisainfo:
Ajakirja kodulehekülg www.healaps.ee
Facebook: @healaps

Head sõbrad!

Kooliaasta on jõudnud lõpusirgele ning abiturientidel on esimene riigieksamgi tehtud. Eesti keele eksam on esimene iga-aastane märk koolilõpu pingetest, mis vähem kui paari kuu pärast kergendava kulminatsioonini jõuavad. Eesti riigis on haridussüsteem üsna sarnane teiste Euroopa riikidega. Teatavaid kultuurilisi erinevusi muidugi on, aga üldiselt oleme me osa eurooplastest ning seega võrdlemisi sarnase kuvandiga.

Küll aga on haridus ja õppimine teistsugune kaugemates maades. Näiteks maailma rahvarohkeimas riigis Hiinas on koolielu võrreldes Euroopaga paljuski erinev. Range kord, distsipliin, raamidesse surutud materjal ning vahel lausa keelebarjäärist tingitud kuiv tuupimine iseloomustavad Hiina haridussüsteemi üsna hästi. See on kahtlemata põnev uurimisvaldkond, kuigi meile võivad nii mõnedki sealsed kombed kummalisena tunduda.

Aprillikuu Ideekalender võtab tänasega konspekteerimise teema kokku ning selle nädala postituses annabki ülevaate Hiina koolisüsteemist Frank Jüris, kes on Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudis Hiina uuringute külalislektor. Franki intervjueeris Mauruse sotsiaalainete toimetaja Margo Roasto.

Head lugemist!

Intervjuu Frank Jürisega

Intervjueeris Margo Roasto, kirjastus Mauruse sotsiaalainete toimetaja

Frank Jüris on Hiina uuringute külalislektor Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudis. Ta on õppinud Tallinna ja Tartu ülikoolis ning Taiwani Riiklikus Chengchi ülikoolis. Õpetaja ja õppejõuna on Frank töötanud nii Eestis, Hiinas kui ka Myanmaris. Vestlesime Frankiga õpetamisest ja õppimisest, Hiina haridussüsteemist ja paljust muust huvitavast.

Millal sa alustasid hiina keele ja kultuuri tundmaõppimist?

Hiina keelega hakkasin tegelema kaitseväes ajateenistuses 2006. aastal, kui kaplan Meelis Rosma laenas mulle esimese hiina keele õpiku. 2007. aastal astusin Tallinna ülikooli ja seal hakkasin hiina keelt põhjalikumalt õppima. Huvi hiina kultuuri vastu tekkis aga juba põhikoolis ja gümnaasiumis. Juba siis lugesin eesti keeles ilmunud idamaade filosoofilisi tekste.

Kas sa oled hiina keele õppimisel kasutanud mõnda kindlat meetodit?

Nagu keeleõppes üldiselt, on ka hiina keele õppimisel tähtis pidev kordamine. Hiina keele puhul on eriline see, et tuleb ka palju läbi kirjutada. Hiina märgid on küllaltki keerulised ja nende õppimisel tuleb neid korduvalt läbi kirjutada. Mäletan, et ülikooli ajal sai üsna mitu vihikut hiina keele kirjamärke täis kirjutatud. Igat märki tuli harjutada mitu rida, et see kinnistuks. Kordamine on tähtis. Tallinna ülikoolis oli õnneks esmaspäevast reedeni iga päev hiina keele tund. Loomulikult on ka keele kuulamine oluline. Kuulamise harjutamiseks vaatasin Hiina filme.

Kui kaua võttis aega, kuni sa kuulates hakkasid hiina keelest aru saama?

Päris kaua. Kaks või kolm aastat. Oleneb, kui raske film oli. Mõnest filmist ei saa siiani aru (naerab).

Kas oled kasutanud ka veebis kättesaadavaid keeleõppe programme?

Kui alustasin õpinguid, siis ei olnud nutitelefonid veel levinud. Tänapäeval kasutan telefonis elektroonilist Pleco sõnaraamatut, mis võimaldab ka märke joonistada. Samuti kasutan nn flash-kaartide rakendusi. Eriti kasulikud on need ühistranspordis, et sõidu ajal märke korrata. Internetis on kättesaadavad mitmed sõnaraamatuid. Eriti head on sellised sõnaraamatud, mis selgitavad ka hiina märkide etümoloogiat, nende kujunemislugu.

Kus sa oled õpetajana töötanud?

Eestis, Hiinas ja Myanmaris. Esimesel korral Hiinasse sõites läksingi sinna õpetama. Hiina mõõtkavas väikeses Tallinna suuruses linnas töötasin lasteaias inglise keele õpetajana. Hiljem Shanghais õppides õpetasin interneti vahendusel inglise keelt noortele üle kogu Hiina.

Viimase kogemuse õpetajana sain Myanmaris. Seal aitasin Mondo Eesti kohaliku partnerorganisatsiooni CREDi meeskonnal inglise keele taset tõsta. Samuti õpetasin Myanmaris Ott Ojametsa õpiku „First method: languages“ („Esimene meetod: keeled“) individuaalõppe meetodi põhjal sealsetele noortele inglise keelt. Selle meetodi järgi tuleb esmalt õppida selgeks sada kõige tihemini keeles kasutatavat sõna ja siis hakata lugema ajalehtede või ajakirjade artikleid, mis sind huvitavad. Keele õppimine ei tohiks olla tüütu kohustus. Selle meetodi puhul loed ainult neid artikleid, mis sind ennast huvitavad. Alguses ei saa kõigist sõnadest aru, kuid sõnavara kasvades saad artiklite mõttest aru ja see ongi tähtis.

Milliseid Hiina haridusesüsteemile iseloomulikke tunnuseid oskad oma õpetajakogemuse põhjal välja tuua?

Hiinas rahvaarv on väga suur – 1,4 miljardit. Sellest tulenevalt on konkurents tohutu. Ühiskonnas käib pidev võistlus selle nimel, et lapsed saaksid hea hariduse ja hiljem hea töökoha. Seetõttu on Hiinas lastel juba lasteaiast alates väga suur pinge peal. Hiinas on eliitkoolide kõrval ka eliitlasteaiad.

Ülikoolide sisseastumiseksamid on muidugi kõige suurem pinge, mida üks hiinlane oma elus üldse tunneb. Ainult 3–4 protsenti koolilõpetajatest saab sisse kõige parematesse ülikoolidesse. Kui sa aga pääsed parimatesse ülikoolidesse, siis on sulle tulevikus tagatud ka hea töökoht. Parimates ülikoolides kujuneb üliõpilase suhtlusringkonnaks Hiina eliit. Seetõttu pingutatakse eliiti pääsemise nimel juba maast madalast.

Milliseid kogemusi omandasid õpetajana Myanmaris?

Myanmaris elasin piirkonnas, kus enamuse moodustab šani vähemusrahvus. Selles piirkonnas on riigikeel birma keel, aga šanide kodune keel on šani keel. Koolides on õppekeeleks birma keel, mida paljud šanid ei oska, mistõttu šani noored õpivad lihtsalt õpikuid pähe. Mondo Eesti partnerorganisatsioon CRED pakub šani noortele täienduskursusi, kus seletatakse lahti birmakeelsed õpikud, et noored nendest ka tõesti aru saaksid. Eksamitel kontrollitakse noorte teadmisi aga ikka birma keeles.

Kuidas paistab tavalisele hiinlasele Euroopa?

Tavalisele hiinlasele Euroopa ei paistagi (naerab). Kui sa kõnnid Hiinas ringi ja ütled, et oled pärit Eestist, siis küsitakse, et kas see Eesti asub Ameerikas. Hiina on suurriik, nad ise nimetavad end keskriigiks. Suurriigina peavad nad tähtsaks üksnes teisi suurriike. Väiksemateks riikideks killustunud Euroopa ei tundu hiinlastele võrdväärne partner. Nende jaoks on võrdne partner ja konkurent, aga mõneti ka eeskuju vaid Ameerika Ühendriigid.

Kas Hiina kooliprogrammis on ka Euroopa ajalugu ja kultuur? 

Küsin vastu, et palju õpetatakse Eesti koolides Hiina ajalugu?

Väga vähe…

No näed. Hiina koolides õpetatakse ikka Hiina ajalugu ja seda on neil mitutuhat aastat. Euroopa riikide ajaloost tuleb seal juttu koloniaalajastu kontekstis. Hiina oli 19. sajandil Euroopa koloniaalimpeeriumide mõjuväljas, ja seda perioodi nimetavad hiinlased alanduse ajajärguks. See periood on ka tagantjärele hiinlaste jaoks alandav, sest nende jaoks on arusaamatu, kuidas sai nii olla, et tuhandeid aastaid kestnud Hiina tsivilisatsiooni suutsid alla suruda Euroopa koloniaalvõimud.

Hiljuti Postimehes avaldatud artiklis kirjutasid Hiina klassiruumis valitsevast raudsest distsipliinist. Kas oled seda distsipliini Hiinas ka ise kogenud?

Hiinas õpetatakse maast madalast, et vanemaid inimesi tuleb austada. Hea Hiina laps kuulab oma vanemate sõna hilise eani ja harv pole juhus, et gümnaasiumi lõpus langetavad vanemad lapse eest karjäärivaliku, mida ja kuhu õppima minna. Vanemate austamist ja neile kuuletumist tähistatakse kirjamärgiga xiao 孝, mille eestikeelne tõlkevaste on pojalikkus. Hiina kirjamärk jiao 教 – õpetama – koosneb pojalikkusest ja märgist pu 攴, mis tähendab lööma. Sellistes tingimustes ei saa juttugi olla distsipliini puudumisest (naerab). Olen selle kohta oma abikaasalt küsinud ja ta on kinnitanud, et tahvlikeppi ja joonlauda ei kasuta Taiwani õpetajad ainult sihtotstarbe kohaselt. Tänapäeval on Hiinas ühe lapse poliitika tõttu tekkinud olukord, kus pere ainukest last ümmardatakse nagu väikest keisrit ja sellest tulenevalt on sealgi probleeme distsipliiniga. Õpetaja autoriteet on ühiskonnas siiski endiselt kõrge, sest terve pere tulevik sõltub olematute sotsiaalsete garantiide tõttu peaasjalikult lapse edukusest hariduskadalipu läbimisel.

Kas see distsipliin soosib õpilasi oma arvamust avaldama või pigem mitte?

Läänelik mudel, kus kutsutakse õpilasi üles oma arvamust avaldama, ei küsi, kas need arvamused põhinevad faktidel ja analüüsil või mitte. Leian, et arvamust tuleb avaldada, seda tuleb soosida, aga see arvamus peab olema sisuline. Ma ei idealiseeri pähetuupimise meetodit, mida Aasias viljeletakse, aga Aasiast pärit õpilased saavutavaid ka rahvusvahelises võrdluses sageli häid tulemusi, sest päheõpitud faktidel põhinevad arvamused või analüüsid on sageli palju põhjalikumad.

Eespool viidatud artiklis kirjeldad Hiina haridussüsteemi kui tulemuspõhist õppesüsteemi. Mis on sellise tulemuspõhise õppesüsteemi plussid ja miinused?

Suur miinus on tohutu pinge, mis algab juba lasteaias. Iga õpilane lasteaias ja hiljem koolis teab, kes on klassi esimene, kes on teine ja nii kõikides õppeainetes.

Koostatakse pingeread?

Just. Pingeread. Kõik teavad, kes sai mis eksamil, kuipalju punkte. Pinge mõttes on see tohutu koormus, aga samas see ei tekita valet arusaama. Kui läänemaailm on läinud seda teed, et vahet pole, mitmes sa oled, kõik saavad medali, kõik on tublid, siis see ei anna ausat tagasisidet tulemuse kohta. Kui kõiki ühe vitsaga hinnatakse, siis see ei motiveeri pingutama. Kui kõik on esimesed, siis ei ole keegi esimene. Hiljem tööturul, kus hinnatakse sinu tulemuslikkust, sinu võimekust, siis kõik ei saa ju medalit.

Teisalt jälle – kui vaatame Hiina ühiskonda tervikuna, siis need, kes sooritavad PISA testides häid tulemusi, on rannikualade arenenud piirkondadest pärit lapsed. Nad on pärit piirkonnast, kus on paremad tingimused. Maapiirkondadest seevastu saab sajast koolilõpetajast seitse ülikooli. Haridussüsteemist väljalangemine on seal väga suur. Põhikoolist gümnaasiumi pääsevad vähesed. Miks? Sest vanemad teenivad linnades raha ja lapsed on sageli harimatute ja kirjaoskamatute vanavanemate kasvatada.

Kui sa nüüd ise ülikoolis õpetad, siis kuidas sa innustad üliõpilasi õppima?

Kõige paremini õpetab huvi. Kui õpetajal endal on teema vastu huvi, siis nakatab see ka õpilasi. Ka oma tudengitele proovin leida sellist lisamaterjali, mis kaudselt haakub teemaga ja on huvitavaks lisalugemiseks. Näiteks Hiina ajaloo mõistmiseks soovitan lugeda Yu Hua esseede kogumikku „China in Ten Words“, mis annab hea ülevaate Hiina ühiskonna valupunktidest tänapäeval. Üldiselt soovitangi võõra kultuuri tundmaõppimiseks lugeda või kuulata inimeste isiklikke lugusid, sest tihtipeale jäävad meile just lood hästi meelde.

Täiendavaks lugemiseks

• Frank Jüris. Hiinas on lastel kombeks süüa kibedat. Postimees, 15.01.2019. Kättesaadav: https://meieeesti.postimees.ee/6499036/hiinas-on-lastel-kombeks-suua-kibedat

Head sõbrad!

Õppimise teema on kevadel iga päevaga aina aktuaalsem, kuna eksamiteks valmistumine on täies hoos ning õpilased peavad päris palju pingutama, et oma viimased testid edukalt sooritada. Konspekteerimise teemal jätkab ka Ideekalender, ikka selleks, et meie lugejad saaksid häid ideid ja mõtteid, mida ka õpilastega jagada. Selge on see, et kui õpilane ise kasulike abivahendite peale ei tule või neid internetist otsida ei oska, on õpetaja esimene inimene, kes teda selles aidata saaks ja võiks.

Selle nädala Ideekalender keskendub isiklikule kogemusele. Tartu ülikooli semiootika osakonna 2. aasta doktorant Katarina Damčević räägib lähemalt mõttekaartide kasutamisest ning kuidas need on aidanud temal mahukat ülikoolimaterjali selgeks teha. Katarina mõtiskleb ka selle üle, kuidas õpilastele võiks erinevaid õppimise meetodeid tutvustada ning milline on selle pikaajaline kasutegur.

Tänase uudiskirja lõpust leiate eesti keele ja kirjanduse töölehed.

Head lugemist!

Mõttekaart ja õppimine

Tekst Katarina Damčević, tõlkinud Maarja Ojamaa

Katarina Damčević on Tartu Ülikooli semiootika osakonna 2. aasta doktorant. Oma teadustöös tegeleb ta vihakõne, rahvusluse, konfliktiuuringute ning samuti haridust puudutavate teemadega. Tema väitekiri töötab välja teoreetilist raamistikku, mis aitab läheneda vihakõnele nii koolihariduses kui ka seadusloomes. Doktoritöö peamine fookus on endise Jugoslaavia (1918–2003 Balkani poolsaarel eksisteerinud liitriik) kontekstil, kuid loodav raamistik on rakendatav ka mujal.

Keskkooli ajal julgustasid õpetajad meid loetud materjalide põhjal oma sõnadega kokkuvõtteid kirjutama. Seda eriti eksamiteks valmistumisel, kui tuli läbi töötada suurem hulk materjali. Samas ei tutvustatud meile selle tarvis ei konkreetseid võtteid ega vahendeid (ja Internetiplahvatus oli tollal veel toimumata), nii et ega ma päris täpselt aru ei saanud, kuidas erinevate ideede lühemas vormis kokkuvõtmist harjumuseks kujundada ja kuidas see konkreetsemalt õppimise protsessi toetab.

Esimest korda hakkasin erinevatesse võimalikesse õppimise viisidesse teadlikult süüvima alles ülikooliõpingute ajal. Seal sai kiiresti selgeks, et väga mahukas lugemismaterjalis sisalduvate erinevate teooriate ja käsituste omavaheliseks seostamiseks tuleb leida uued võtted. Materjali visualiseerimine ning skeemide ja mõttekaartide loomine osutusid abistavaks rohkem kui ühel moel. Mõttekaardistamise eesmärgiks on ideede ja kontseptsioonide omavaheliste suhete kujutamine. Tavaliselt näeb see välja nii, et üks keskne idee kirjutatakse paberile (või trükitakse ekraanile) ja sellele hakatakse lisama – justkui välja kasvatama – seotud ideid. Näiteks võib ajaloo- või kirjandustunnis käsitletu kaardistamiseks panna kirja keskse sündmuse ning ühendada see seotud perioodi, tegelaste, konfliktide, toimumispaikadega jne.

Mõttekaardid võivad õppimise protsessi toetada mitmel viisil. Need pakuvad võimaluse avada ühe teema erinevaid aspekte ja nende omavahelisi seoseid. Õppija jaoks toimib see nii mälu tööriistana, mille varal keerulist teemat sidusalt esitada, kui ka vahendina, mis toetab järgmiste võimalike tunnuste ja seoste avastamist. Ettekande pidamise või essee kirjutamise korral aitab mõttekaart fookust hoida ja mõtterajal püsida. Samuti toetab see mittelineaarset mõtlemist, soodustades uute, vahel ka ootamatute ideede esilekerkimist ja mängulist seosteloomet.

Mõttekaardid suunavad küsima küsimusi ning mõtisklema, millistesse käsiloleva teema külgedesse võiks enam süüvida ja millisel viisil seda teha võiks. Lisaks on mõttekaardid lihtsalt üks suurepärane vahend materjalide korrastamiseks eksamiteks valmistumisel. Paljudel õppijatel on kombeks eksamite jaoks materjal lihtsalt pähe tuupida, kuid pikemas perspektiivis osutub see üsna viljatuks võtteks. Suure hulga informatsiooni lühikese aja jooksul mällu ahmimine eesmärgiga see lähiajal ette kanda või eksamilehele kirja panna ei jäta ruumi loetusse süvenemiseks ega selle suhestamiseks teiste teadmiste, iseenese ja ümbritseva maailmaga. Nii unustatakse õpitu õige pea. Ka kirjutamisprotsess põhineb sarnasel loogikal – üleöö valmis vorbitud tekst ei võimalda ei ideedel ega nende väljendamise viisil areneda. Pikaajalisema kasu toovad õppimises aga eelkõige sujuvad, järk-järgulised protsessid. Seega toetavad mõttekaardid nii meelde jätmist kui ka kirja panemist või muul moel väljendamist. Nende koostamise harjumus on minu jaoks olnud suurepärane tugi, eriti just doktoriõpingute jooksul Tartu Ülikooli semiootika osakonnas, kus põimuvad õppimise, kirjutamise ja õpetamise protsessid.

Tartu Ülikoolis töötan ka abiõpetajana Djuddah A. J. Leijeni juhitud kursusel Communicating Science (Akadeemiline väljendusoskus). See kursus töötati välja eeskätt doktorantide tarvis, et aidata neid uurimistöö kirjutamisel, suulisel esitlemisel ning populariseerimisel. Meetodid ja võtted, mida me kursusel kasutame ja arendame, on aga kahtlemata üle kantavad ka noorematele õpilastele. Doktorantide heitlused on tihtipeale sarnased ning nende ärevus ja hirmud on tavaliselt seotud materjalide korrastamise ja esitlemisega, kirjutamisprotsessi alustamisega, väga keeruliste materjalide läbitöötamisega jne. Mind on mõttekaardid nende kõigi puhul aidanud. Kasutan muidugi ka teisi tehnikaid — valik sõltub eeskätt konkreetsest ülesandest, kuid osalt ka mu tujust. Minu õppimise protsess on tihedalt seotud kirjutamisega, mis ei ole (humanitaarvaldkonna) doktorantide puhul ilmselt kuigi üllatav. Õigupoolest kirjutamine ongi mõtlemine ning uurimine ja õppimine käivadki kirjutamisega käsikäes.

Seega kasutan mõttekaarte õppimisel eeskätt oma töö jaoks oluliste kontseptsioonide ja teooriate visualiseerimiseks ning õppimise käigus justkui ehitan juba omandatud teadmiste vahele uusi seoseid, ideid, vaatepunkte. Tavaliselt tekib selle protsessi käigus palju küsimusi, mis suunavad mind märkama käsiloleva teema või objekti neid tahke, mille mõistmine mu jaoks kõige keerulisem on, ja tihti ka selliseid tahke, milleni ma ilma pildilise kujutiseta ei jõuakski. Mõttekaart on nagu mõtete ja ideede käegakatsutav kuju. Seda on ühelt poolt vajadusel võimalik pea lõputult edasi arendada ja teisalt aitab see igal hetkel oma mõttestikku ilma suuremate kõrvalekalleteta ka teistele vahendada.

Mõttekaartidega seoses küsitakse tihti, kas nende koostamist ei peaks mitte vaatlema kohustusliku osana tulemusliku õppimise teekonnast. Minu arvates on aga kõige olulisem mõista, et ükski võte või vahend ei osutu kõigile kasutajatele ühtviisi kasulikuks ning õppimise protsess on väga individuaalne. Seega ei tohiks mingil juhul õpilasi sundida ainult ühel viisil õppima ega tekitada neis kujutelma, et õppimiseks on mõni üks täiuslik või ainuõige viis. Sellegipoolest, et õpilased saaksid aru, milline teadmiste omandamise ja edasi andmise viis just neile kõige paremini istub, tuleks neid kindlasti julgustada erinevaid võtteid ja meetodeid katsetama, kannatlik olema ning alles seejärel otsustama, mis toimib ja mis mitte. Mõne konkreetse vahendiga katsetamine võib innustada õpilast ka oma isiklikku ja täiesti ainulaadset võttestikku arendama. Kokkuvõttes on minu soovitus seoses mõttekaartidega üsna sirgjooneline – proovige ja seejärel otsustage, kas ja mida sellega edasi teha!

Katarina on huvi korral valmis läbi viima töötubasid tekstis mainitud kursusel õpetatavate meetodite tutvustamiseks. Teemast huvitatud õpetajad võivad julgesti ühendust võtta: katarinadamcevic@gmail.com.

Soovituslikku lugemist:

1. Abd Karim, Rafidah, Ghani Abu, Abdul, and Natchiar Mohd Kaja, Farah (2016). “Brainstorming Approach and Mind Mapping in Writing Activity.” Proceedings of the 1st English Education International Conference (EEIC), Indonesia.

2. Academic Productivity Tools (2018). “What is Mind Mapping?”
Emory Libraries & Information Technology. Külastatud: http://guides.main.library.emory.edu/c.php?g=50655&p=325578

3. Mogahed, M. Mogahed (2013). “Planning out pre-writing activities.” In: International Journal of English and Literature vol. 4(3), pp. 60-68

4. O’Mealia, Shannon (2011). “How can Prewriting Strategies Benefit Students?”. Education Masters. Paper 14.

5. The University of Adelaide (2014). “Mind Mapping. Writing Centre Learning Guide.”

Kättesaadav:

https://www.adelaide.edu.au/writingcentre/sites/default/files/docs/learningguide-mindmapping.pdf

Veebist leitavad tööriistad ja näited:

1. Mindmup – https://www.mindmup.com/

2. Coggle – https://coggle.it/

3. Mindmeister – https://www.mindmeister.com/

4. MindMaple – http://www.mindmaple.com/

5. The Teacher’s Guide to Mind Mapping – https://www.mindmeister.com/blog/teachers-guide-to-mind-mapping/

Mind map examples – https://mindmapsunleashed.com/10-really-cool-mind-mapping-examples-you-will-learn-from

Head sõbrad!

Eksamiteks valmistumine on täies hoos – ilmselt on igaüks selle teemaga mingil määral seotud. See on ühelt poolt põnev ja ärev periood, kus mõeldakse tulevikule ning tehakse plaane, samas aga ka pingeline ja parajalt stressirohke aeg. Head eksamitulemused on küll õpilaste endi teha, kuna nemad peavad materjali endale selgeks tegema, kuid õpetajal võiks siin olla oma roll, aitamaks õpilasel õppida ja tähtsaks katsumuseks valmistuda.

Õppimisel ja õppimisel on teadagi suur erinevus. Kuiv tuupimine ei pruugi anda nii häid tulemusi kui sügav ja mõtestatud õppimine. Samamoodi on erinevad ka konspektid, mille järgi infot ammutada. Konspekt, kus faktid ja ideed on paberile paisatud korrapäratult ja suvaliselt, ei aita ajus seoseid tekitada ega ka uusi teadmisi iseseisvalt luua. Küll aga aitab seda läbimõeldud ja eesmärgipärane konspekt.

Materjali saab üles märkida ja korrata mitmel erineval moel. Tänases Ideekalendri postituses toobki Mauruse turunduse projektijuht Britta Roosileht välja mõned põhilised märkmete tegemise viisid. Loodame, et meie lugejad räägivad neist ka oma õpilastele ning muudavad sellega eksamiteks valmistumise vaheldusrikkamaks ning efektiivsemaks.

Head lugemist!

Korralik konspekt on hea eksamisoorituse alus

Tekst: Britta Roosileht, kirjastus Mauruse turunduse projektijuht

Konspekteerimine on koolis üks peamisi tegevusi, millega salvestada õpetaja antud infot. Vihikud on kooliaasta lõpuks märkmeid ääreni täis ning loodetavasti on neist olnud piisavalt palju kasu, et teha edukalt ära ka kontrolltööd, testid ja eksamid. Just eksamiteks valmistumine on tähtis, kuna tulemustest võib sõltuda õpilase tulevik. Head eksamitulemused annavad eelise gümnaasiumisse või ülikooli astumisel.

Eksamiteks õppimisel tuleb üle korrata kogu koolis õpitu. Materjalid aga võivad olla pikad, lohisevad ning nende kuiv päheõppimine ei ole kindlasti kerge, rääkimata sellest, et teksti, mis on lihtsalt pähe tuubitud, suudab aju taasesitada vaid väga lühikese aja jooksul. Eksamiteks valmistudes aga peab olema kindel, et mälu õpilast alt ei vea ning selleks tuleb konspekteerida süsteemselt.

Efektiivseid märkmete tegemise meetodeid on erinevaid, keskendun seekord neist viiele. Lisaks eksamiks või kontrolltööks valmistumisele saab neid ka ainetunnis või loengus rakendada. Võtsin teksti aluseks Oxford Learning koolituskeskuse kodulehe (www.oxfordlearning.com), kus on ära märgitud viis peamist konspekteerimise meetodit, mida kasutada koolis, ülikoolis või igapäevaelus.

Cornelli meetod

Cornelli meetodi töötas 1940ndatel välja Cornelli ülikooli professor Walter Pauk ning seda peetakse eksamiteks või testideks valmistumisel üheks efektiivseimaks õppimismeetodiks.

Paber jaotatakse kolmeks või neljaks osaks. Lehe paremale poole jääb konspekt ise, vasakule kirjutatakse võtmeküsimused, märksõnad või ideed, mis seonduvad õpitava teemaga. Viimastele leitakse vastuseid erinevatest allikatest, nagu raamatud, filmid, internet jms, vastused kirjutatakse oma sõnadega. Lehe alumisse serva tehakse materjalist väike kokkuvõte.

Cornelli konspekti abil saab õpilane end ise juba õppimise ajal testida, kattes kinni lehe paremal pool asuva konspekti ning vastates enda kirjutatud võtmeküsimustele oma sõnadega.
Lisaks sellele, et Cornelli meetodi abil saab kiiresti konspekteerida, aitab see infot ka kiiremini salvestada ning meelde jätta. See omakorda võimaldab eksamitel paremaid tulemusi saada.

Lineaarne meetod

Lineaarne märkmete tegemine on kõige lihtsam viis materjali organiseerida. See koosneb juht- ja alateemadest või märksõnadest, mida liigendatakse punktide, tärnide või numbritega. Visuaalselt näeb konspekt struktureeritum välja, seda on lihtne vaadelda ning vajaliku info leiab kiiresti üles.

See meetod on küll lihtsa ülesehitusega, kuid ei soosi lisamärkmeid ja muudatusi, kuna üldpilt võib jääda „must“ ning siis on olulist ja vähemolulist raskem eristada.

Mõttekaart, mõistekaart ja järelduskaart

Mõttekaart keskendub ühele kindlale ideele või mõttele ning aitab juhtmõttega seonduvaid ideid paremini kaardistada, visualiseerida ning struktureerida. Mõttekaardi abil on hea teha ajurünnakut, esitada probleeme ning leida neile lahendusi.

Kuigi mõttekaarti on põnev koostada ning võimalusi selleks on palju, ei saa selle abil päris kõiki materjale üles märkida. Näiteks väga infoküllases loengus ei pruugi mõttekaardi koostamiseks aega jääda. Samas saab selle meetodiga ideaalselt loengumaterjali korrata ja eksamiteks valmistuda, kuna märksõnade abil on väga hea ise seoseid ja teadmisi luua.

Mõistekaart sarnaneb mõttekaardiga, kuid detailide seosed võivad paikneda ka risti-rästi ning siduda mitut peamist mõtet või märksõna. Mõistekaardi struktuur on vabam, märksõnade ja detailide vahel luuakse uusi seoseid.

Järelduskaart aitab illustreerida erinevaid seoseid tegeliku või kujuteldava sündmuse, probleemi, trendi või arengu vahel. Järelduskaardi abil saab suunata õpilasi mõtlema tulevikule ja muudatustele. Järelduskaardi loomisel on oluline loomingulisus, tõlgendamine ning alternatiivide analüüs, mis tekivad otsuste tegemise protsessis.

Tabelid

Tabelit on tunnis või loengus hea kasutada, kui on ette teada, mis teemal õpetaja või lektor rääkima hakkab. Tabeli abil konspekteerides on eksamiks kasulik valmistuda, kuna mahukast materjalist saab välja võtta tähtsama info ning see teemade kaupa tabelisse kanda. Nii on konspekt hästi organiseeritud ning vajalikku infot lihtne leida. Ka on tabeli abil hea oma teadmisi testida, meenutades tabelis oleva märksõna või fakti kaudu põhimaterjalis olevat infot.

Lausemeetod

Seda meetodit on hea kasutada sellises tunnis või loengus, kus juhendaja esitab lühikese ajaga palju infot ning seda on keeruline kiiresti struktureerida. Sellisel juhul kirjutatakse oluline info konspekti nii, et iga uus mõte, fakt või idee algab uuelt realt, eriti hea, kui nummerdatult. Nii on mugav mahukat materjali hiljem üle vaadata, muuta või täiendada. Oluline on konspekt kohe pärast loengut üle vaadata ja struktureerida, et tekiks ülevaade, mida on hiljem kordamiseks hea kasutada.

Konspekteerida saab paljudel eri viisidel ning edukaks õppimiseks peaks leidma igaüks omale sobiva meetodi. Põhieesmärk on materjal meelde jätta, tekitada seoseid ning äratada huvi teema vastu. Nii jääb õpitu ka pikemaks ajaks meelde ning eksamitulemuste pärast muretsema ei pea.

Head sõbrad!

Aprill on üks mõnusamaid kevadkuid, kus üksikuid lumelaike võib vaid veel pimedamates metsaalustes märgata. Muru hakkab vaikselt rohetama ning esimesed lumikellukesed valendavad õuel täies hiilguses. Aprilliilm võib küll üllatada kohatise lumesajuga, kuid püsivad plusskraadid ei lase sellel kaua kesta.

Kevadele mõeldes tuleb igaühel kindlasti pähe sadu märksõnu ja kujutluspilte, mis ühel hetkel meenuvad ja järgmisel on juba ununenud. Kui aga moodustaks kevadest ühe korraliku mõttekaardi, saaks sellest tore ja loominguline ideedepuu, mis võiks väärida isegi säilitamist.

Ideekalender võtabki aprillis vaatluse alla mõttekaardid ja konspektid. Uurime, mida need endast kujutavad, millised on plussid, miinused ja erinevused, milliseid väljakujunenud süsteeme keegi oma (õppe)töös või loomeprotsessis kasutab ning kuidas koostada mõttekaarte ja konspekteerida nii, et see oleks võimalikult produktiivne ning kasulik ka kaugemas tulevikus.
Selle nädala postituses kirjutab Mauruse turunduse projektijuht Britta Roosileht lähemalt mõttekaartide olemusest ning toob välja mõned abivahendid nutiseadmetele ja arvutile. Ikka selleks, et head ideed ei läheks kaotsi ning aju saaks regulaarselt trenni teha.

Artikli lõpus jagame YouTube’i videot, kus Briti psühholoog Tony Buzan selgitab mõttekaartide koostamise põhimõtet.

Head lugemist!

Mõttekaart aitab luua teadmisi ning iseennast

Tekst: Britta Roosileht, Kirjastus Mauruse turunduse projektijuht

Kaasaegses infoühiskonnas on klassikaliste õpiteooriate rakendamine teinekord keeruline nii õpetajale kui ka õpilasele. Õpilane, kes peab koolis küllaltki palju erinevat infot ammutama, ei oska võib-olla hästi oma peas kogu õpetaja antud materjali struktureerida nii, et sellest tulevikus võimalikult palju kasu oleks (õpitut koolis taasesitada või rakendada päriselus). Samal ajal võib õpetajal mõnikord olla keeruline hinnata õpilase arengut, sest kõik õpilased on erinevad ning kõikidele ei pruugi üks ja sama õpimeetod sobida.

Konstruktivistlik õpikäsitlus on midagi sellist, mis aitab õpilasel ise aktiivselt õpiprotsessis osaleda. See pole pelgalt ettekirjutatu selgekstegemine, vaid pigem konkreetse teema vastu huvi leidmine ning iseseisvalt lisainfo juurde uurimine ja/või mõtlemine. Peamiselt ongi konstruktivistliku õpiteooria idee uute teadmiste aktiivne loomine, iseseisev mõtlemine ning mõtete seostamine varasemate kogemuste ja isikliku maailmapildiga.

Üks konstruktivistliku õpikäsitluse suundi on mõttekaartide koostamine. Mõtte- või ideekaart (ingl k mind map) on visuaalne ajurünnak, mis keskendub ühele kesksele ideele või sõnale ning aitab luua uusi mõtteid, ideid ning selle abil struktureeritumalt õppida. See on mõtlemise tööriist, mis aitab arendada just kognitiivseid oskusi, nagu õppimine, mälu, loovus ja analüüsivõime.

Mõttekaartide ajalugu ulatub kaugele 3. sajandisse, mil Kreeka filosoof Porphyrios Tüürosest visualiseeris Aristotelese kontseptsiooni. Tänapäevase mõttekaardi mõiste võttis kasutusele Briti psühholoog ja telekuulsus Tony Buzan 1974. aastal BBC telesaates „Use your head“. Mõttekaardi hargnev kujutis jäljendab inimese aju ülesehitust ning jälgib ühte peamist ideed. Peaidee harudeks on detailid, mis tekivad mõtlemise või meenutamise tagajärjel. Detailide vahel tekivad seosed ning see kõik aitab vabastada aju blokeeringud ning segavad faktorid, mis teinekord produktiivset õppimist pärsivad. Mõttekaart aitab kiiremini ja efektiivsemalt õppida, kuna see võimaldab oma meeled avada ning sorteerida teadaolevast välja olulisim info. Erinevad värvid, pildid ja võtmesõnad aitavad organiseerida mõtteid ning see omakorda aitab õpitut paremini meelde jätta ning ka pikaajalisse mällu talletada.

Mõtete kaardistamiseks on tänapäeval olemas palju erinevad võimalusi. Kõige lihtsam neist on käsitsi paberile kujundatud mõttekaart. Värvidega eristamiseks sobivad erinevad värvi- ja tindipliiatsid ning markerid. Piltide kujutamiseks võib kasutada ajakirjade ja ajalehtede väljalõikeid või näiteks joonistada ise sümboleid ja lihtsamaid pildikesi. Käsitsi ideede paberile kandmine aitab suurepäraselt ka loovalt mõelda. Tuleb vaid fantaasia lendu lasta ning mõtted vabastada kõigest piiravast. See on hea võimalus ka mõelda n-ö kastist väljas.

Käsitsi loodud mõttekaartidel on virtuaalsete ees mõned eelised.

• Kätega töötamine. Käsitsi mõtete kaardistamine aitab paremini füüsiliselt tunnetada ning kaasata erinevaid meeleelundeid oma töösse. See omakorda võimaldab mõtteid ja seoseid paremini mällu salvestada.
• Kordumatus. Iga käsitsi loodud mõttekaart on ainulaadne ning mida rohkem mõtteid kaardistada, seda enam tekib koostajal oma stiil – justkui kunstnikul, kellel on oma kindel käekiri ja väljendusviis. Ka eksimused mõttekaardil kujundavad sellest täiusliku terviku, kus vead on osa „teosest“.
• Meeldejääv. Mõttekaartide käsitsi koostamine tekitab sõltuvust. See toob välja peidetud ajupotentsiaali, teadmised ja kogemused. Kui erinevaid mõttekaarte hoida kaustas, saab neid sirvida ning täiendada igal ajal, kui mõni uus idee pähe tuleb.
• Kaasaskantav. Käsitsi saab mõtteid kaardistada kus iganes ja millal iganes. Võimalusi loovtööks on palju – kritseldused paberinurgal või hoopis suurele lõuendile kantud olulised ideed.
• Stiilne. Oma kätega saab luua oma isikliku stiili. See on piiramatute võimalustega tegevus, mis kaasab kogu keha ja meele. Absoluutselt iga mõttekaart on isikliku ja omapärase stiiliga.

(Allikas: http://www.mindmapinspiration.com/advantages-of-hand-drawn-mindmapping/)

Nende jaoks, kes käsitsi mõtteid kaardistada ei soovi, on aktiivseks ajurünnakuks hulgaliselt võimalusi ka internetis. Loodud on erinevaid rakendusi, mida saab alla laadida nii nutitelefoni, tahvelarvutisse kui ka tavalisse arvutisse.

Siin on mõned rakendused, mida saab arvutisse või nutiseadmesse laadida.

Nutiseadmetele

Mindly – saadaval nii Androidi kui ka iOSi kasutajatele.

Nii nagu maailm, arenevad ka meie mõtted kiiresti. Üks mõte viib teiseni ning peagi on peas terve mõtete universum. Mindly aitab organiseerida oma sisemist universumit. Just nagu planeedid tiirlevad ümber Päikese ja kuud ümber planeetide, leiab ka selles rakenduses iga kontseptsioon endale koha loomulikus hierarhias.

SimpleMind – saadaval Androidi kasutajatele.

See on üks populaarsemaid Androidi rakendusi, mis aitab mõtteid ja ideid organiseerida. Rakendusel on suur valik erinevaid tööriistu, et luua omanäoline ja isikupärane mõttekaart.

MindNode 5 – saadaval iOSi kasutajatele.

MindNode 5 aitab kaardistada mõtteid ja kirja panna uuenduslikke ideid paljudel eri viisidel. Kasutada saab nii lihtteksti kui ka pilte, linke ja ülesandeid. Rakendusel on olemas ka n-ö kiire sisestamise funktsioon, mille abil saab spontaansed mõtteid kohe üles märkida.

Arvutile

XMind – Saadaval Windowsi ja macOSi kasutajatele.

XMind on üks professionaalsemaid töölauarakendusi mõtete kaardistamiseks. Sellel on saadaval tasuta baasversioon, aga ka tasulised põhjalikumad versioonid, millega saab näiteks ka esitlusi teha või faile erinevate seadmete vahel jagada.

Rakenduse saab alla laadida siit: https://www.xmind.net/?fbclid=IwAR0zHIplWV2Najhwz1LGtzz0D4GAV-2vF3lImlWpTz4bx9g1jpj9jKnRn-8

MindMaple – Saadaval Windowsi ja macOSi kasutajatele.

MindMaple on töölauarakendus, mida saab alla laadida arvutisse ning kasutada ka ilma internetiühenduseta. Selles on palju erinevaid sisseehitatud disaine ja teemamalle, et saaksid kujundada just sellise mõttekaardi, nagu soovid. Sobib ideaalselt suurte projektide jaoks.

Rakenduse saab alla laadida siit: www.mindmaple.com

MindMeister – internetipõhine.

See on pilvepõhine rakendus, millel on küll kuutasu, kuid see-eest palju võimalusi ajurünnakute tegemiseks. Rakenduse abil saab kaasmõtlejatega reaalajas suhelda, teha ühistes failides muudatusi jms. Kuna mõttekaardid salvestatakse pilveruumi, on need kättesaadavad igas seadmes ning selleks ei ole vaja isegi internetiühendust.

Rakenduse kasutajaks saab registreerida siin: https://www.mindmeister.com/