Head sõbrad!

Viimasel ajal tõusevad aina enam päevakorda lapsevanemaks olemise rõõmud ja mured ning hakkamasaamine tänapäevases maailmas, kus näiliselt pole miski, mida sa teed, piisav. See tekitab paljudes vanemates, aga eriti väikelaste vanemates, ärevust ning langetab tublisti enesehinnangut. Kuidas ma veel paremini suudaks? Kust veel aega näpistada? Nii tekib olukord, kus enda heaolu tuuakse ohvriks selle nimel, et püüda olla veel tublim.

Veebilehel tarkvanem.ee on välja toodud huvitav, samas veidi nukraks tegev statistika Tervise Arengu Instituudi läbi viidud uuringust, millest selgub, et päris paljud lapsevanemad on kogenud tunnet, et „tass on tühi“, aga aega ja võimalusi selle täitmiseks napib. See omakorda viib olukorrani, kus vanem tunneb, et ta pole piisav, tema enesehinnang on madal ning lisaks ülearusele enesekriitikale annab ta lapsele ellu kaasa sõnumi, et närviline ja stressis olla on normaalne.

Ideekalendri tänases postituses jagab Mauruse keele- ja esimese kooliastme toimetaja Piret Põldver mõtteid rootslanna Mia Törnblomi raamatust „Enesehinnang“. Mia Törnblom on nõustaja ja mentor peamiselt enesehinnangu teemadel. Ta ise on läbi elanud raske eluetapi, olles narkosõltlane ja vägivaldses suhtes, kuid tulnud sellest kõigest välja, õppides aktsepteerima juhtunut ning olles selle eest lausa tänulik. Kui meie elus ei oleks juhtunud neid asju, mis juhtusid, siis me ei oleks ju praegu need, kes me oleme.

Head lugemist!

Enesehinnangul ja eneseusul on erinevus

Tekst: Piret Põldver, Mauruse keele- ja esimese kooliastme toimetaja

Enesehinnangul on inimese elule väga suur mõju. See mõjutab kõike: tööalast karjääri, suhteid, enesega rahulolu, võimet nautida iga väikest hetke ja ettevõtmist. Hea enesehinnanguga inimene ei tunne vajadust end pidevalt teistele tõestada või õigustada, samas kui kehv enesehinnang paneb pidevalt justkui võistlema, tõestama, tekitab segadust, mida siis tegelikult mina tahan ja kas mul üldse on praegu hea olla. Rootsi autor, nõustaja Mia Törnblom on raamatus „Enesehinnang“ toonud välja, kui oluline roll on enese väärtustamisel igas valdkonnas ja kuidas ilma selleta võib elu olla üks pikk ja lohisev koorem. Törnblom võrdleb enesehinnangut muskliga, mida tuleb pidevalt treenida, et see vormis oleks. Ka füüsiliselt end treenides ei saa ju head vormi igaveseks – samamoodi on enesehinnanguga, tuleb kogu elu „treenida“, et see ei kaoks.

Kunagi aastaid tagasi sattusin sellele samale Törnblomi raamatule ja pean tunnistama, et see aitas mind tol ajal kõvasti. Nüüd seda uuesti lehitsedes leidsin väga palju äratundmist. Eneselegi üllatuslikult mõistsin, et olen paljusid tema soovitusi ja mõtteid tõesti rakendanud, rakendan senini, ja need on tõepoolest elu tublisti muutnud.

Suurest sümpaatiast Törnblomi raamatu vastu soovin tema mõtteid jagada.

- Mia Törnblom lähtub sellest, et hea enesetunde, sihtide poole liikumise ja elu nautimise alus on hea enesehinnang. Halva enesehinnanguga pole võimalik suurt midagi päriselt nautida. Näiteks kuigi end vähe väärtustav inimene tõesti igatseb komplimente, ei suuda ta neist rõõmu tunda ega endasse võtta.

- Eneseusul või enesehinnangul on erinev tähendus. Eneseusk on usk oma võimesse midagi saavutada. Enesehinnang on teadlikkus enda isiku väärtusest. Hea eneseusuga inimene teab, et suudab ühte või teist saavutada, kuid tunneb end läbikukkujana, kui see võime järsku kaob. Hea enesehinnanguga inimene peab endast lugu ja väärtustab end ka siis, kui tal miski ebaõnnestub.

- Minu jaoks on kõnekas see, et oma lapsele saab anda ainult seda, mida endal on – kui soovin, et lapsel oleks hea enesehinnang, pean alustama endast. Lastele tuleb näidata, et nad kõlbavad sellisena, nagu nad on, mitte neid vaid kiita, kui tublid nad on. Aga et nad seda tõesti usuksid, pean alustama iseendast – ma ise vajan head enesehinnangut, kui tahan seda lastele edasi anda. Lapsed käivad teadupärast meie tegude, mitte sõnade järgi, ja parim eeskuju on lapsevanem, kes elab oma tõekspidamiste järgi ja areneb pidevalt.

- Elamine oma tõekspidamiste järgi seostub tugevalt enda vastu aus olemise teemaga. Törnblom ütleb, et madal enesehinnang on juba olemuselt ebaaus. On ebaaus jätta enda tunded ja vajadused tagaplaanile, on ebaaus end maha suruda. Enda madalamal hoidmine on ebaaus tegu enda tunnete ja vajaduste suhtes, see on justkui valetamine endale – aga samas ka valetamine teistele.

- Ühtlasi toob Törnblom välja olulise erinevuse aususe ja otsekohesuse vahel. Otsekohesus on see, kui ütled oma arvamuse otse välja – alati pole see aga vajalik ning võib teisi haavata. Aus inimene ei pea olema viimase piirini otsekohene, kui asi puudutab näiteks teise inimese maitset, vanemaid või midagi kolmandat; aus olemine ei tähenda, et igas olukorras tuleks oma arvamus välja öelda. Seevastu tuleks paljudele kasuks oma tunnete suhtes aus olla. Kui partner või sõber teeb või ütleb midagi, mis sind haavab, võiksid talle öelda, mis tunne sul on, selle asemel, et teda hetkeemotsiooni ajel rünnata.

- Palju avalikke loenguid andnud Törnblom kirjutab, et on aru saanud, et neil, kellele ta ei meeldi ja kes ei taha teda kuulata, on selleks omad põhjused, millel pole temaga enamasti mingit pistmist. Ei ole oluline, et viimane kui üks inimene peaks meid tubliks ja heaks inimeseks. Oluline on keskenduda sellele, mida on minul anda neile, kes tahavad seda vastu võtta. Törnblom kirjutab, et kui loengupidamise alguspäevil oli tema jaoks oluline, et viimane kui üks peaks teda tubliks, siis nüüd on tema jaoks märksa tähtsam kohtumine publikuga ja võimalus endast midagi anda. Kuigi enamasti on publikus keegi, kelle kehakeelest on selgelt välja lugeda, et talle loengupidaja ei meeldi, keskendub ta nüüd eelkõige neile, kes tahavad kuulata ja saada seda, mille pärast nad tulid. See, kas me kellelegi meeldime või ei, ei ole sageli üldse seotud meie endaga.

- Madala enesehinnanguga inimene ei suuda sageli valida, kellega lävida – kui inimene ei tea enda väärtust, rahuldub ta halbade sõprade, ebaausate partnerite ja türanlike tööandjatega. Võib olla, et kehva enesehinnanguga inimene ei olegi kunagi paremat kogenud, ja kui ongi, ei suuda seda pidada normaalsuseks, millekski, mis võikski nii olla.

- Samal ajal on hea enesehinnanguga inimene väga hea sõber, ülemus ja partner. Aeg-ajalt tuleks endalt küsida: millised on minu suhted? Kas mul on mõni sõber, kes ei suuda minu kordaminekute üle rõõmustada? Törnblom toob välja, et tema arvates on raske luua armastavaid suhteid nendega, kellel on madal enesehinnang. Hea enesehinnang on ka parim relv kahjurõõmsate ja pahasoovlike inimeste vastu. Kui enesehinnang on hea, ei võta sa neid inimesi südamesse või „viskad“ oma elust üldse välja. Kui oled sisemiselt rahulik, armastad ennast ja usud elu, meeldid ka teistele rohkem ja oled valmis looma terveid suhteid.

- Madal enesehinnang tekitab tunde, et teiste eest tuleb end kaitsta ning inimesed tekitavad hirmu. Hea enesehinnanguga kerkib solvangu või ülekohtu peale küsimus: huvitav, miks ta nii pahas tujus on, võib-olla on tal millegi ees hirm?

- Üks tüüpilisi madala enesehinnangu avaldusi on põhjuseta armukadedus. Kindlasti tuleb ette ka olukordi, kus armukadedus on õigustatud – taolisest suhtest on mõistlik peagi lahkuda. Kuid sageli põhjustab armukadedust madal enesehinnang, sest inimene ei suuda uskuda, et see fantastiline isik just teda tahab, ning on pidevalt valvel, ega keegi ei tule temalt partnerit ära võtma.

- Minu jaoks on väga inspireeriv Mia Törnblomi otsus mitte midagi kahetseda, ka kõige kehvemaid suhteid ja valikuid oma elus. Törnblom, kes on minevikus võidelnud toitumishäirete ja uimastisõltuvusega ning olnud vägivaldses suhtes, kirjutab: „Olen täna see, kes olen, tänu sellele, mida olen läbi elanud, ja et olen sellest õppinud. Tahan uskuda, et kõigel on mõte, kui mitte käesoleva hetke jaoks, siis vähemalt tuleviku seisukohalt. Ja ma usun kindlalt, et tänu oma läbitud teekonnale olen nüüd palju parem nõustaja, sõber ja kaasinimene, kui ma muidu oleksin. Nii see töö, mida olen endaga teinud, et oma minevikuga rahu sõlmida, kui ka oskus iseennast armastada on andnud mulle parema enesehinnangu kui enamikul inimestel, keda ma kohtan. See ei tee mind teistest paremaks, küll aga on mul lihtsam elada.“

Arvestades et jõulud on ukse ees, võib mõelda, et parim kingitus endale ja lähedastele on hea enesehinnang ja enda väärtustamine sellisena, nagu ma olen.

Ümbritsev maailm nõuab inimestelt igapäevast edu ja enesekindlust. Mida teha siis, kui seda pole kusagilt võtta? Kui olete jõudnud arusaamisele, et teie enesehinnang ei vasta päriselt tegelikkusele ja olete kaotanud tegutsemisrõõmu?

Raamatu autor, rootslanna Mia Törnblom oli narkosõltlane, kelle enesehinnang oli nii madal, et sellest oli kujunenud juba totaalne enesepõlgus. Praegu töötab ta nõustajana ja aitab omakorda inimesi, kes on jõudnud ummikusse, kuid tahavad oma elus siiski midagi muuta. Enesehinnangut saab tõsta ka iseseisvalt tööd tehes ja selles raamatus tutvustabki autor enda väljatöötatud meetodit, mida ta on aja jooksul kogemustele toetudes palju täiendanud.

Head sõbrad!

Detsember on alanud ning sellega koos täituvad ka südamed tasapisi jõulutundega, kodud küünlavalgusega ning meeled rõõmu ja headusega. Tunneme jõuluajal ikka tugevamat soovi anda oma panus kellegi või millegi paremasse tulevikku ning tahame siiralt aidata neid, kes iseennast aidata ei saa.

Ideekalendri jõulukuu teemaks on empaatia ja eneseaustus. Võimalik, et see teema kõnetab otseselt rohkem naisi, aga sisuliselt on teemad kindlasti olulised igaühele. Naised kipuvad enda suhtes olema kriitilisemad, neil on raskem tööturul meestega konkureerida ja sageli jääb naiste kanda ka emotsionaalse töö tegemine paarisuhtes. Mida aeg edasi, seda enam mõjuvõimu saavad naised avalikus elus, naisi toetavaid liikumisi on algatatud omajagu.

Ühe sellise algatas Elvas ka Milli Maier-Veske, et väikeses linnakeses elu rikastada ja anda naistele võimalus anda ja saada tuge, õppida ennast austama, aktsepteerima ning selle tulemusel omakorda teha paremaid valikuid nii koduses kui ka tööelus.

Kaunist advendiaega ja põnevat lugemist!

Kohin – peatu ja kuulata!

Tekst: Milli Maier-Veske, ehtekunstnik ja Kohin kogukonnaliikumise algataja

Kohin on hiljuti algatatud kogukonnaliikumine, mille eesmärgiks on viia kokku väiksemate piirkondade naisi viisil, mil nad saaksid ühiselt liikuda, luua tähendusrikkaid suhteid ning laiendada oma silmaringi läbi uute teadmiste.

Kohin on sõna, mida võõrkeelde tõlkida oleks aja raiskamine. Kohin on meie oma originaalne versioon salapärasest zen’ist. Kõige lähedasem inglisekeelne väljend sõnale „kohin“ on „go in“ (ee ’enda sisse minema’) – vaid peatudes, kuulatades ja enda sisse vaadates on kosta triljonite aatomite elusa energia kohin, vereringe kohin, hingamise kohin, lehtede kohin, jõe kohin, järvejää kohin, mere kohin, metsa kohin kuni universumi kohinani välja. Kohin on samaaegselt nii sisemine kui ka välimine. Kohin kostab juhul, kui on tekkinud maagiline ühendus. Pealtnäha ei tekita üksik tilk suuremat kohinat, kuid liitest palju tilkasid jõeks või mereks, on kohin juba kaugele kosta. Samamoodi on inimesed, kes on ühendatud siiralt ja tähendusrikkalt, võimsa positiivselt kiirgava kohina tekitajad. Mida rohkem inimesi me kokku liidame, seda kaunimalt ja kaugemale kohin kõlab.

Juba ühe indiviidi seisukohalt on kogukonna olemasolu ja sinna kuulumine kriitilise tähtsusega. Ajal, mil depressiooni esineb Eestis hinnanguliselt 6–7 inimesel 100-st, on väga oluline leida viise vaimse tervise turgutamiseks. Naine, kes teadlikult ja regulaarselt viibib toetavas ja mõistvas kogukonnas, panustab oluliselt ka eneseaustusse. Endast hoolides ja ennast uutesse olukordadesse asetades tõuseb sisemise rahulolu- ja enesehinnangu mõõdik pidevalt kõrgemale.

Kogukond ei ole piirdu ühe linna või rahvusega, vaid see on igaühe sees olev tunne, mis püüdleb ühise arengu ja ilusate hetkede suunas. Leian, et tänapäeval on väga oluline reisida, avastada maailma ja kohtuda teiste kultuuridega. Sama oluline on ka tulla tagasi ning jagada saadud kogemusi ja nähtut just nendega, kes on sinu lähedal. Tegevused väikesel skaalal mõjutavad arengut suurel skaalal ja vahetu kokkupuude üksteisega aitab märgata, kuidas kaaslasel päriselt läheb.

Kvaliteetsete ühisürituste toomine väiksematesse piirkondadesse annab võimaluse viibida linnast eemal – kohas, kus suhestumine loodusega on tugevam ja meelel on võimalus puhata. Tulles päriselt kohale ja tugevdades suhteid saame õppida hindama üksteise olemasolu ja maailma suurema austuse ja hoolega.

Kohina kogukond on oma kontseptsiooni loomisel lähtunud keha-meel-vaim metoodikast, mis tähendab, et iga kohtumine algab füüsilise keha liigutamisega. Selle eesmärk on panna süda ajju rohkem hapnikurikast verd pumpama. Liigutamine mõjutab ühtlasi mitmeid mälu ja õppimisega seotud molekule ja seega ka vaimset sooritust. Liikumisega alustamine on oluline ka seetõttu, et see vabastab ajus endorfiine, mis tekitavad hea tunde, samuti vabanevad serotoniin, adrenaliin ja dopamiin, mis on kõik tuntud kui õnnehormoonid. Pärast liikumist veedame aega vesteldes ja luues omavahel vahetu kontakti.

Kogu eelnev tegevus loob soodsa aluse kohtumise viimasele osale, kus kuulame üht inspireerivat naist, kes oma lugu ja tarkust jagades laiendab kuulajate silmaringi ning liidab kogu ürituse tervikuks. Üksteise elukogemuse kuulamine ja nägemine, et igaühel on elus omad võitlused, loob turvalise ja usaldusliku tunde. Informatsioon koos emotsiooniga kujuneb pikaaegseks mälestuseks ja nii salvestame oma mälusse positiivseid kogemusi.

Naisliikumiste vajadus on põhjendatud ning väga olulisel kohal üksteise mõistmise, empaatia ja enesehinnangu kujunemise juures ning selle edasi kandmisel lastele.

Tulevikus ei piirdu Kohina tegevus ainult naistega, vaid plaanime kaasata ka mehi. Mehed on ürgajal tegelenud peamiselt ikka küttimise ja perele toidu varumisega, samal ajal kui naised hoolitsevad kodu eest ning tegutsevad igapäevaselt kogukonniti, erinevate põlvkondadega koos. Pidustusi ja olulisemaid sündmusi tähistasid hõimudes mehed ja naised koos. Seega anname tulevikus võimaluse tasakaalule ning täiendame pehmet naiselikku energiat jõulisema meesenergiaga.

Esimene Kohina üritus „Naiste hommik“ toimub juba 7. detsembril Elva kultuurikeskuses ning sinna on oodatud kõik naised, kes tahaksid oma keha hommikul virgutada ning veeta aega heas seltskonnas.

Rohkem infot ürituse kohta leiate Facebookist: https://www.facebook.com/KohinCommunity/

Milli Maier-Veske on ülikoolis õppinud ökonoomikat ja ettevõtlust, kuid tegutseb hoopis ehtekunstnikuna. Ta on loonud oma brändi (Milli Maier) ning disainib peamiselt väärismetallist juukseehteid. Kogukonnaliikumise mõte keerles tal peas juba mõnda aega, kui oli märganud, et väikelinnas võiks rohkem üritusi toimuda ning miks mitte ka enese arendamiseks. Nii sündiski Kohin.

Head sõbrad!

Ideekalender hakkab novembrikuu projektide teemat kokku võtma ning tasapisi suuname oma pilgu jõulude poole.

Viimastel aastatel on projektõpe olnud koolides üsna aktuaalne. Kes seda õppevormi ei praktiseeri, on vähemasti sellest kuulnud ning mingi arvamuse selle põhjal kujundanud. Lühidalt on projektõpe õppeviis, mis aitab lastes arendada üldpädevusi. Kooliti võivad need pädevused erineda, kuid üsna populaarseks on muutunud sotsiaalsete pädevuste arendamine ja kujundamine. Lastel on võimalus töötada kindlates huvigruppides, teha rühmatööd ning avastada endas koostööoskused. See omakorda aitab õppida arvestama teistega ning leidma kompromisse.

Tänases Ideekalendris jagame artiklit projektis „Creative classroom“ tutvustatud kaasaegsest õpimeetodist – projektõppest. „Creative Classroom“ on Erasmus+ projekt mida juhib BCS Koolitus.

Projektis koolitasid Tallinna Ülikooli, Rijeka Ülikooli, Ljubljana Ülikooli ja Metropolia Rakendusülikooli õppejõud Eesti õpetajaid looma innovaatilisi õpistsenaariume digitehnoloogiaga. „Creative Classroom“ tegevused toimusid ajavahemikus 1.09.2014–31.08.2016. Eesmärgiks oli aidata Eesti üldhariduskoole digipöördel ja selleks arendati õpetajate oskusi kaasaegsete õppemeetodite vallas. Projektis korraldati õpetajatele digididaktika koolituse raames neli töötuba ja iseseisvaid praktilisi töid, mille tulemused ning kogemused koondati, et jagada neid kõigile koolidele.

Head lugemist!

Projektõpe

Mart Laanpere, Tallinna ülikooli haridustehnoloogia vanemteadur
Kai Pata, Tallinna ülikooli digitaalsete õpiökosüsteemide vanemteadur

Projektõpet rakendatakse, et liikuda seniselt õppimiselt õpetajate/kooli jaoks niisugusele õppimisele, mis võimaldab õpitut igapäevaelus rakendada. Haridus peaks andma õpilastele oskuse olla aktiivne ühiskonnaliige ning rakendada koolis omandatud teadmisi erinevates valdkondades, aidata neid integreerida uudsete probleemide lahendamisel ja teha koostööd.

Projektõpe põhineb õpetaja ja õpilaste vahelise suhete uuel paradigmal. Õpetaja ülesanne pole niivõrd läbi viia õpiprotsessi, edastada teoreetilisi teadmisi ning rakendada sobivaid õpiülesandeid ja hindamismooduseid, vaid õpetajate ja õpilaste vahel on õppimisel partnerlussuhe. See tähendab, et õpitava raamistiku paneb paika õppekava, kuid selle sisu planeerimises ja uute teadmiste omandamises osalevad õppurid ja õpetaja võrdselt. Projektid keskenduvad õpilaste huvidele ja vajadustele, mis hoiab kõrget sisemist motivatsiooni ja jagab vastutust õpiprotsessi eest õpetajate ja õpilaste vahel.

Projekt on ühekordne, pretsedendita, piiratud ressurssidega (aeg, raha) ja täpselt määratud väljundiga ettevõtmine, mis viiakse läbi kas üksi või eelistatult meeskonnatöös.

Projektõpe (project learning) tähendab eelkõige õppekavaga seotud eesmärgistatud õppimist õpiprojektide elluviimise kaudu. Projektõppes osaleb kogu klass ning selle eesmärk on võimaldada õpilastel omandada õppekavaga sätestatud teadmisi ja oskusi aktiivselt ning sisemiselt motiveeritud kujul.

Termin õpiprojekt (learning project) seondub ainealaste või integratiivsete õpilaste poolt teostavate projektidega, mis on õppekava välised ja toimuvad näiteks ringitööna või koduse iseseisva tööna.

Seega ei käsitleta projektõppena väljaspool koolitunde tehtavaid individuaalseid loome- või uurimisprojekte, vaid õpitegevusi, mis on tehtud koolitöö raames ja viiakse läbi aineid lõimides, näiteks läbiva teema tehnoloogia ja innovatsioon raames, samuti põhikooli ühise loovtööna.

Projektimeetod on rutiinse ja loomingulise töö vahevariant. Projekti teema ja tulem võimaldab loomingut, projekti teostamist saab juhtida projektitöö võtteid kasutades.

• Õpilaste teadmisi ja oskusi tuleb arendada seotuna reaalse eluga.
• Õpilased haaratakse kaasa sisemiselt motiveeritud teadmiste omandamise protsessi.
• Õpetaja ja õpilaste vahelises kommunikatsiooniprotsessis õpitakse leidma probleemidele lahendusi.
• Vajalik on õpilastevaheline koostöö, et kujundada välja sotsiaalsete suhete malle ja treenida õpilaste sotsiaalseid oskusi.
• Koostöö edendab seeläbi õpilaste vastastikust austust ning üksteise mõistmist.
• Kool kui organisatsioon muutub avatumaks ja ühiskonnaeluga rohkem seotuks.

Näiteid projektõppe rakendusvõimalustest koolis

Projektõpe kui õppeaine

Projektõppe tund planeeritakse õpilaste õppekavasse (fakultatiivaine), selle käigus tegutsetakse aastaringselt konkreetsete integratiivsete projektidega. Hindamine on projektipõhine.

Projektõpe sulandatult ainetundidesse

Õpetaja rakendab konkreetsete teematsüklite õpetamisel lühiprojektide metoodikat vaheldumisi tavapärase õpetamisega. Hindamine toimub testide jm tavapärases vormis.

Projektinädal koolis

Projektõppega täidetakse üks õppenädal, mille jooksul tavapärast õppetööd ei toimu. Hindamine on projektipõhine.

• Nädala üldteema kuulutab välja kool, kitsama valdkonna valivad õpilased ise.
• Iga klass teostab ühe projekti, nädala viimasel päeval tutvustatakse projekti kõigile koolikaaslastele.
• Ühe klassiga tegeleb kaks õpetajat – lisaks klassijuhatajale veel üks aineõpetaja. Õpetajate paaride moodustamisel võiks püüda kokku panna erinevate tööstiilidega õpetajaid, et üksteiselt koostöö kaudu õppida ja teineteist paremini mõista.
• Arvutiklassi kasutamine peaks olema võimalikult paindlik nii info hankimiseks kui ka oma töö vormistamiseks.
• Nädala jooksul võiks toimuda õpilastele ka ühine aktiivne tegevus (viktoriinid, võistlused).
• Projektinädala tegevusse võiks kaasata ka vilistlasi.

Koolidevaheline ja rahvusvaheline projektõpe

Need projektitööde vormid aitavad lisaväärtusena arendada õpilaste digipädevusi.

• Projektõpe viiakse läbi koolidevaheliselt, suhtlemiseks ja projekti elluviimiseks kasutatakse arvuteid.
• Projekti lisaväärtuseks on õpilaste digitaalselt jäädvustatud looming, tulemused jne, mida tuleb arvutite abil jagada.
• Võimaldab avastada teisi kontekste ja kultuuriruume, näha ennast kõrvalt.
• Aitab eri rahvustel üksteist paremini mõista, vabaneda eelarvamustest.
• Arendab keeleoskust.
• Koolidevaheline koostöö konkreetse teema raames aitab õpilastel luua omavahel kontakte.

Projektid jagunevad tegevuste alusel järgmiselt:

• Andmekogumise projektid – projekti tulemusel sünnib ühine andmekogum, mida saab edasi kasutada uurimistööde tegemise eesmärgil või probleemi lahendamiseks (nt koguvad keskkonnahariduslikud projektid „Tere Kevad“ ja Globe ühiselt vaatlusandmeid).
• Arendusprojektid – projekti käigus arendatakse kasutajaid, kaasates uusi esemeid või lahendusi (nt protsess, tegevus, keskkond, teenus, toode). Näiteks õppekasvatustöö arenduslik projekt on seotud kooli igapäevaeluga, toimub tunniplaani raames ja mitme klassi osalusel ning mõjub positiivselt kogu koolile.
• Loomeprojektid – projekti eesmärgiks on innovaatilised loomingulised lahendused, näiteks etendused, näidendid, performance’id, ühisloomeprojektid (nt koos kirjanikuga raamatu kirjutamine).
• Teemapäevad – projektõppe päeva või nädala raames valitakse õpitegevustele keskne teema. Oluline on, et projekti kavandamise ja läbiviimise faasi oleks kaasatud ka õpilased.
• Simulatsiooniprojektid – projekti käigus simuleeritakse rollimängu vms elemente kasutades mingit nähtust või olukorda kas otseselt või kaudselt (väljamõeldud analoogiat kasutades), et seda osalejate seisukohast süvitsi tundma õppida. Õpilased on kaasatud projekti kavandamisse ja läbiviimisse, reeglid on osaliselt loodud õpilaste ja õpetaja koostöös.
• Mudeldamise projektid – projektis mudeldatakse mingit nähtust või olukorda, mida on raske otseselt vaadelda või mõõta. Mudeli eesmärk võib olla demonstreerida nähtuse/olukorra toimimist (nt flashmob, robot), kuid mudel võib võimaldada ka korduvate uurimisandmete kogumist probleemi lahendamiseks.

Tutvu põhjaliku projektõppe kirjelduse ja „Creative Classroom“ töötubades valminud tunnistsenaariumitega veebilehel https://creativeclassroomprojekt.wordpress.com/creative-classroom-kogumik/projektope/

Vaata videot Avatud kooli projektist “Loomad meie ümber”: https://www.youtube.com/watch?v=Td4LAjQCx3k

Ideekalendri igakuiste töölehtede saamiseks täida registeerimisvorm järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Head sõbrad!

Avalik esinemine pole just igaühe lemmiktegevus. Paljudel tuleb seda siiski teha, kuna amet nõuab. Poliitikud peavad kodanikele aru andma, miks nende valimislubadused läbi ei lähe, ja seda tuleb teha nii veenvalt, et mitte kellelgi ei tekiks kahtlust poliitiku pädevuses. Õpetajad esinevad iga päev oma õpilaste ees ning taoline esinemine nõuab julgust, kindlat meelt ning võimet säilitada piire.

Õpetajatöö vist ongi kõige keerukam avalik esinemine. Publikuks on lapsed – ausad ja vahetud. Nad annavad kõige siiramat tagasisidet ning nende usaldus ja austus tuleb välja teenida vastastikuse koostööga. Esinemishirmu jaoks siin ruumi pole.

Tänases Ideekalendri postituses saab sõna ajakirjanik ja kommunikatsiooniekspert Raul Rebane, kes annab õpetajatele häid ideid, kuidas harjutada oma klassiga meediasuhtlust ja avalikku esinemist.

Head lugemist!

Teadmised, kogemused, kaine mõistus!

Tekst: Raul Rebane, ajakirjanik ja kommunikatsiooniekspert

Teadmised, kogemused, kaine mõistus – see on mu uue raamatu „Hirmust eduni. Meediasuhtluse 8 reeglit“ moto. Kirjutasin selle seepärast, et liiga paljud inimesed kardavad meediat ja avalikku suhtlust. Enamik probleemidest on lihtsalt kõrvaldatavad suuremate teadmiste ja harjutamisega. Tean, mida räägin, sest olen selle valdkonnaga tegelenud kolm pikka perioodi.

1. 25 aastat teletegemist nii reporterina kui ka programmijuhina
2. 15 aastat koolitaja ja õpetajana
3. 15 aastat olümpiavõitja Gerd Kanteri tiimi juhina, mil tuli palju meediaga suhelda teiselt poolt jõge

Sellest viimasest huvitavast ajast olen kirjutanud ka mitmeid raamatuid, milles on „oma loo tegemisest“ ja imagovõitlusest palju jutte. „15 sammu võiduni“ ja „Võimalik!“ on mõlemad ilmunud mitmes keeles ja ka seal on palju näiteid, kuidas praktilisi meediaprobleeme lahendada. Neid oli omajagu.

Kuidas siis harjutada?

„Gerd, sul on 2 minutit aega mõtlemiseks, seejärel alustame näidisintervjuud BBC-le Eesti spordist ja sinu karjäärist, intervjuu pikkus 4 minutit, inglise keeles!“ Niisuguste harjutustega treenisime Gerdi esinemisoskusi. Tema areng kohmetust külapoisist praeguste oskusteni on olnud silmatorkav ja julgustav kõigile.

Olen koolitanud meediaesinemisteks paljusid, sõpradest tippjuhtideni välja ja enamik probleeme on sarnased. Peamine on see, et ei treenita! Õpetajaks tuleb õppida, samuti tuleb selleks, et juhilube saada, harjutada, aga avaliku esinemise puhul arvatakse, et küll ma midagi ära räägin. Ei räägi sa midagi või kui räägid, siis kehvasti.

Igal koolitusel rõhutan, et täna oli viimane päev sinu elus, kus sul võis tekkida mõte minna avalikult esinema või meediasse ilma ettevalmistuseta! Häda on selles, et ega neid ettevalmistusnippe pole kuskilt võtta. Mina töötasin aastate jooksul välja oma süsteemi ja harjutused ning mitmeid teen praeguseni ise enne esinemisi läbi. Seda hoolimata tuhandete teleesinemiste kogemusest.
Kõik algab sellest, et peab olema oma lugu, seda nii inimesel, koolil, klassil, külal, maakonnal ja riigil. Kui sa tead, kes sa oled, siis on palju lihtsam sellest ka rääkida, sest sa oled põhimõtted juba läbi töötanud.

Soovitan siin õpetajatele ja miks mitte ka koolidele oma lemmikharjutust oma loo väljamõtlemisel. Mõtlesin selle välja palju aastaid tagasi ja mind rõõmustab, kui häid tulemusi see annab.

Filmitest

Te tellite reklaamifirmalt filmi oma koolist. Reklaami sihtrühm on Eesti avalikkus ja eesmärk on koolist võimalikult hea mulje jätta.
Te siiski ei usalda reklaamifirmat ja seepärast annate ette kuus asja (objekti, inimest, üritust, tegevust, heli vm), mida nad ilmtingimata peaksid kasutama. Valik on täiesti vaba, aga on selge, et need peavad olema teie koolile iseloomulikud, eristuma teistest. Teil on oma superstaar, kool on ilusas kohas, teil on traditsioone, mida teistel ei ole, te olete eriti tugevad matemaatikas, teil on legendõpetaja jne jne.

Mis need sinu arvates peaks olema?

• …………………………………
• …………………………………
• ………………………………….
• …………………………………
• …………………………………
• …………………………………

Eriti tore on seda harjutust teha paljude rühmadega, näiteks vanemate klassidega. Siis tuleb palju sõnu, mille seest valida, sest mõeldakse ju erinevalt. Minu kogemus ütleb, et teinekord mõtlevad lapsed välja äärmiselt mittestandardseid ja ootamatuid, lausa geniaalseid ideid. Kasutage nende värsket aju!

Kui see on tehtud, siis tuleb paljudest sõnadest välja valida ikkagi kuus kõige olulisemat. See on raske, sest valik on tihti suur. Aga teha tuleb, kasvõi hääletades.

Kui kuus sõna olemas, proovige alguses ise nende põhjal oma kooli lugu rääkida, soovitavalt kõva häälega. Aga miks mitte lasta seda teha ka lastel, kõik õpivad palju.

Loodan, et saite aru, oma lugu tuleb endal teha ja siis õppida seda ette kandma. Selliste harjutustega saab kiiresti suurendada oma oskusi ja konkurentsivõimet.

Aga kui sellised harjutusi on 15?
Õpetajad on kõige suurema esinemiskogemusega inimesed kogu riigis. Nad teevad seda päevast päeva ja aastate jooksul töötavad välja oma võtete süsteemi, mõistes, mis toimib, mis mitte. Loodan, et minu reeglid ja võtted aitavad õppeprotsessi kiirendada ja ehk ka leida midagi uut ja huvitavat. Äkki ongi põnev?

Head sõbrad!

Ideekalendri projektide kuu on jõudnud teise postituseni. Projekt tuleb ladinakeelsest sõnast projectus, mis tähendab etteheiteid, esile paisatud. Projektide iseloomu peegeldab see sõna päris täpselt. Kutsuvad ju kõik projektid mingil kujul esile muutusi, täiustusi või edasiarendusi ja samas on nad kõik suunatud ettepoole – tulevikku. Seega võib öelda, et kõik projektid on suuremal või vähemal määral arendusliku iseloomuga. Läbi projektide käivitamise püütakse leida lahendusi erinevatele probleemidele või arenguvajadustele.

Üks vaheldusrikas viis lastele koolis mitmekülgseid elamusi pakkuda, on vanemate kaasamine õppetöösse. Just sellist projekti katsetas Paide Hillar Hanssoo põhikool 1. kooliastmes ning lapsevanemad on laste koolitegevustesse siiani kaasatud. Taolise projekti eesmärk on pakkuda lastele kogemusi, mille kaudu õpib laps tundma ennast ja oma oskusi. Samuti tagab taoline koostöö usalduse, hoolimise, enesekindluse ja ühtekuuluvustunde ning aitab 1. kooliastmes rakendada aktiivõppemeetodeid nagu rühmatöö jms.

Tänases postituses kirjutab Kersti Viilup, Paide Hillar Hanssoo põhikooli lapsevanem, kuidas vanemate kaasamine koolitegevustesse välja näeb ning milline on koostöö laste ja õpetajatega praeguseks.

Head lugemist!

Mis saab, kui vanemad on osa klassist

Tekst: Kersti Viilup, lapsevanem algklassidest

Seda, et inimene õpib kogu elu, teab ilmselt igaüks, isegi kui teinekord on iseendale raske teadvustada, kuidas õppimine toimub. Pikemalt peatumata erinevatel näidetel, räägiksin kohe sellest, kuidas mõte „kõik on uus septembrikuus“ sai rohkem kui kolm aastat tagasi uue tähenduse neile emadele-isadele, kelle laps alustas kooliteed Paide Hillar Hanssoo põhikoolis õpetaja Heli Prii klassis.

Kõigi minu kolme lapse esimene õpetaja on olnud Heli Prii. Kolmandat korda seista esimesel koolipäeval sama klassi ukselävel oli tuttav ja turvaline tunne. See, kuidas meid, lapsevanemaid, kohe esimesest päevast õppetöösse kaasati, toimus nii sujuvalt, et ega polegi väga aru saanud, et nii ei peaks olema. Kui nüüd elavama ettekujutusega inimesed mõtlevad, kuidas nad kõik klassiruumi ära mahuvad, rohkem kui 20 õpilast ja emad-isad, siis tegelikult ei olegi see õppetöö toimunud klassiruumis.

Igal aastal oleme kooliaastat alustanud või lõpetanud ühise matka või piknikuga. Kohe esimesel koolikuul käisime matkamas ja allikat vaatamas. Pealtnäha tavaline väljasõit, aga andis võimaluse üksteisega tutvuda, rääkimata loodusõpetuse tunnist otse sündmuskohal. Järgmisel retkel võtsime ette juba pikema retke, sõitsime kaugema raba matkateele. Kaasa võetud vanema astme loodusainete õpetaja jagas teadmisi nii lastele kui ka vanematele. Jälle said kõik targemaks ja kasvasime veelgi kokku. Kolmas kord tegime tiiru ümber järve ja viimane ühine kokkusaamine oli hoopis rahulik sügisene piknik, kus julgemad said teha karastava septembriujumise. Kõik pealtnäha lihtsad ettevõtmised, aga ääretult olulised üksteisest hoolivate inimeste kasvatamisel, kogemuste jagamiseks, vahetus õhkkonnas murede lahendamiseks ning oma laste ja ka nende õpetaja toetamiseks.

Lisaks üheskoos looduses käimisele kasvatab meie klassi ühtsust ja koostöömeelt lapsevanemate kaasamine erinevate teemapäevade läbiviimisse. Näiteks on vanemad käinud lastele raamatuid ette lugemas ja lugusid jutustamas, aga ka tutvustanud oma ameteid karjääripäeva raames. Kevadel said soovijad terve päeva jälgida juuksuri tööd, teised õppisid talus erinevaid masinaid tundma ja kolmandad külastasid hoopis alpakafarmi, ja üks lapsevanem haris lapsi rahajuttudega. Kõiki neid tegevusi viisid läbi lapsevanemad ise, sealjuures organiseerides nii koha, teema kui ka transpordi.

Kokkuvõtteks pole ju ime, kui kool on pere jaoks nii tavaline osa elust, et kaovad pinged hinnete, hakkamasaamise ja muu pärast, kus esikohale jäävad üksteisega arvestamine, eneseväljendusoskused ja head suhted. Praegu on meie lapsed juba neljandas klassis ja koosõppimine jätkub!

Lõbusaid lugusid Paide Hillar Hanssoo põhikooli väikestelt mudilastelt

Tee Vallimäele ja tagasi polnud just lühike, aga jõukohane küll. Või peaaegu jõukohane….
Kuskil bussijaama juures leidis aset järgmine jutuajamine.
Õpetaja: “Olete täna nii tublid olnud, et kirjutan teile kiituse!”
Õpilane: “Kas poolsurnud lastele ka?”
Õpetaja: “Keda sa silmas pead?”
Õpilane: “Eks ikka ennast!”

Õpetaja jagab isa kuuldes kiitust. sest laps oli peast arvutamises väga tubli.
Õpilane: „Kas ma kingituse ka saan?“
Õpetaja: „Isa kindlasti kingib sulle midagi.“
Õpilane: „Ma tahan telefoni!“
Isa õpetajale: „Ära rohkem kiitusi pane!“

Loodusõpetuse tund. Püüame õues eristada looduslikke ja tehislikke hääli. Üks teine rõõmus poiss askeldab puuoksaga ja vehib kogu hingest kätega ning ei lase end õpetaja jutust segada. Kui pärast selgituste andmiseks läheb, et miks ja mida, kõlab vastus:
„Ma tahtsin linde laulma õpetada.“

Esmapäeva hommik. Rõõmus poiss astub klassi, ütleb tere ja lisab: „Panin täna ennast särtsakamalt riidesse!“.
Tõepoolest – valge pluus ja sinine vest olid särtsakad küll

Head sõbrad!

November, kõikide isade kuu, on alanud. Kellele ei meenuks lapsepõlves isaga käsikäes läbi tallatud metsarajad, sügisel korjatud seened, õline autokapotialune või kevadised aiatööd ja lindudele pesakasti ehitamine. Kõik need avastused ja seiklused on olnud meie lapsepõlves väikesed projektid, millest õppida ning mõista meid ümbritseva looduse ja elu olemust.

November on Ideekalendris projektide kuu. Sel kuul võtame vaatluse alla kõik, mis võimaldab areneda ja õppida läbi käelise, praktilise tegevuse.

Töölehed on sel kuul tavalisest erinevad. Need läbivad ühtse tervikuna kolme järgnevat nädalat ning on mõeldud III kooliastmele. Üheks projektiks on lõimitud bioloogia, geograafia, matemaatika, muusika, eesti keel, tööõpetus ja kunstiõpetus.

Mauruse loodusainete toimetaja Siim Kilki on matemaatikaõpetajana töötanud ühes uuendusmeelses Ida-Virumaa koolis, Kiviõli 1. keskkoolis, kus sellise projekti idee välja töötati. Siim kirjutab lähemalt, mida see täpsemalt endast kujutab.

Põnevat uurimist ja avastamist!

Pusime üheskoos lindude heaks

Tekst: Siim Kilki, kirjastus Mauruse loodusainete toimetaja

Koostööprojekt „Linnud meie pargis“, kus iga õpilane sai linnalindude heaoluks oma panuse anda.

Kiviõli kool toimetab pisut teisiti, kui paljud teised koolid. Palju on praktilisi tegevusi koolis sees, kuid on ka selliseid tegevusi, mis on suunatud koolist väljapoole. Väljapoole suunatud tegevused ei ole Kiviõlis ainult ekskursioonid, kuigi ka neid toimub väga palju, et õpikeskkonnana kasutada loodust, muuseume ja ettevõtteid.

Näiteks rajasin koos kuuenda klassi õpilastega matemaatikatunnis igale korrusele koridori põrandale paberteibist keksukastid. Igale korrusele tegime erinevat tüüpi keksukasti, mida õpilased hakkasid kohe aktiivselt kasutama. Eesmärgiks oli näidata matemaatika praktilisi rakendusvõimalusi ja suurendada õpilaste füüsilist liikumist vahetunnis. Mõlemad eesmärgid said täidetud.

Paljudes keskkoolides teevad õpilased vabatahtlikku tööd. Kiviõlis on see integreeritud karjääriplaneerimise kursuse tegevustesse. Igal aastal võetakse osa ka Teadlaste Öö Festivalist, mil ühe nädala jooksul toimub kümneid üritusi üle kooli ja kõigile klassidele. Keskkooliõpilased valmistavad ette huvitavaid katseid noorematele ja viivad neid ise läbi. Hiljem saavad läbiviijad aineõpetajatelt tagasisidet, kuidas neil klassi juhtimine ja õpetamine sujus. Igal kevadel korraldavad keskkooliõpilased projektipäevi ja ülelinnalist jooksuvõistlust, kus on külluslikult auhindu ja korraldus põhjalikult läbi mõeldud.

Teostuselt nägi selle kuu Ideekalendri koostööprojekti idee välja nii, et ühel kevadisel iganädalasel koostöökoosolekul jagas juhtkond õpetajad rühmadesse, kus erinevate ainete õpetajad pidid leidma ühe Kiviõli Õunapuuparki atraktiivsemaks tegeva idee ning selle erinevaid õppeaineid lõimides õppeprojektiks vormistama. Ühe tunniga suutsime välja mõelda idee, kirja panna sellega seotud õpiväljundid, üles ehitada tundide loogilise struktuuri ja paika panna hindamiskriteeriumid.

Õpiväljundite, struktuuri ja esialgsete ülesandeideede põhjal töötasime välja töölehed igaks tunniks. Töölehtede väljatöötamine aitab õpetajatel luua ühtse töölehtede vormi, mis oleks õpilastele õppeaineteüleselt äratuntav. Tuttavas keskkonnas on õpilastel psühholoogiliselt turvalisem ja seeläbi õppimine efektiivsem. Tulemuseks valmis võrdlemisi pikk õppeprotsess 32 ainetunniga 7. klassile, kus olid lõimitud bioloogia, geograafia, matemaatika, muusika, eesti keel, tööõpetus ja kunstiõpetus. Projekti tulemuseks olid tegutsedes õppimine, uued teadmised ning lindude pesakastid ja toidumajad kohalikus pargis. Lisaks saavad õpilased matemaatikat „katsuda“ ja naeltega kokku klopsida ning erinevaid teadmisi päriselt praktikasse panna. Areneb nii loovus kui ka loogika. Õpilastele annab see projekt koostöö- ja suhtlemisoskusi, hurraa- ja ahhaa-momente ja eneseteostust.

Kiviõlis oli idee lähtepunktiks kohalik Õunapuupark, kuid töölehti üksikuna ja projekti tervikuna saab rakendada kõikjal, kus kasvavad puud-põõsad ja lendavad linnud. Hea oleks muidugi läbi viia projekt tervikuna, et arendada nii õpilaste kui ka õpetajate koostööoskusi, mida elus väga tihti vaja läheb.

Õpetajana tundsin projekti käigus, et sain teiste õppeainete ja õpetajate metoodikate kohta uut teada. Kiviõlis tehakse palju ühistegevusi, mis loob kollektiivis mõnusa õhkkonna. Ka õpilased naudivad praktilisi tegevusi, kuna need on erilised ja huvitavad. Õpilastele pakub rahuldust, kui nad teevad õppides midagi päriselt ära ning projekti tulemus on midagi käegakatsutavat.

Õppeprojekt võimaldab ka ühiselt midagi suurt ära teha, kas kooli või kogukonna heaks. Sellisest ühise eesmärgi nimel tegutsemisest on nii õpilastel, õpetajatel kui ka teistel asjasse pühendatutel ainult võita. Õpetajana leidsin end tihti rühmajuhi rollis, mis pole varem mu kõige tugevam oskus olnud. Seega olge tähelepanelikud ja koguge kokku kõik töölehed ühtseks lõimitud projektiks!

Ideekalendri igakuiste töölehtede saamiseks täida registeerimisvorm järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Head sõbrad!

Oktoober on jõudnud lõpule ning sügiski suure hooga kätte jõudnud. Karud lähevad talveunne, Mauruses aga käib vilgas töö, et teid jätkuvalt värskete õppematerjalide ning põnevate projektidega rõõmustada. Ideekalendri muusikateemaline oktoober on olnud ääretult huvitav, silmiavav ja sisukas ning sel nädalal jagame veel viimast muusikalist lugemispala, enne kui novembrisse astume ja projektide teemal kirjutame.

Koolikiusamine on nii Eestis kui mujal maailmas suur probleem ning sellest on võimatu kõrvale vaadata. Lapsel peab olema koolis hea ja turvaline olla ning mitte kedagi ei tohi naeruvääristada või alahinnata, olenemata põhjusest. Kiusamise ohvrid püüavad tihti olukorra eest „põgeneda“ ning leida tröösti ja tuge tegevustest, mis võib neid kahjustada, kuid õnneks ka neist, mis tõesti rõõmu pakuvad.

Tänases Ideekalendris avaldame intervjuu muusik Kaisa Kuslapuuga, kes on Tartu ülikooli akadeemilise naiskoori koormeister. Kaisa räägib avameelselt enda teest muusikani ning kuidas see on pakkunud lohutust rasketel aegadel. Intervjuu ilmus 2017. aasta detsembris Tartu ülikooli akadeemilise naiskoori ajakirjas U-Duur.

Head lugemist ja kaasamõtlemist!

Muusika on minu maailm

Intervjuu muusik Kaisa Kuslapuuga

Räägi meile oma muusikateest. Kust see alguse sai ja kuhu sa praegu välja oled jõudnud?

Minu muusikatee sai alguse Võru muusikakoolis, mu ema lihtsalt pani mu sinna. Ma ei tea, et mul oleks olnud selleks mingeid eeldusi või et oleks näha olnud, et muusikat oskan. Ema tahtis ise väiksena hirmsasti viiulit õppida, aga tal ei lubatud – tema vanaema oli hästi konservatiivne ning arvas, et naine peab kodus tikkima, temaga ei saanud viiulist juttugi olla. Võib-olla siis ema mõtles, et tema võib ju oma tütre muusikakooli panna!

Kas sa hakkasid siis kohe mingit pilli õppima?

See oli niimoodi, et alguses oli eelklass, kus meiega aasta aega lauldi ja rütme plaksutati, ja siis sai pilli valida. Kuna ema oli alati rääkinud klaverist, siis võimalik, et ma isegi ei tulnud selle peale, et mingid teised pillid olemas on. Lähtusin sellest, et ema teab, mis on hea, ega hakanud kuidagi sellele vastu puiklema. Mulle tundub, et suurim osa minu kujundamisel oli klaveriõpetaja Merike Kappil, kes töötab siiani Võru muusikakoolis ja on seal vist kõige pikema staažiga õpetaja. Ta oskas väga hästi laste arengut märgata ja oli toetav õpetaja: kogu aeg tundsid, et keegi on huvitatud, keegi hoolib sinust. Samas oli ta küllalt nõudlik ka.

Millal sa üldse läksid muusikakooli?

Eelklassis vist. Tollane direktor Celia Roose avas pärimusmuusika osakonna, kui olin 3. klassis. Me olime esimene lastemuusikakool Eestis, kellel selline võimalus tekkis. Seal sai õppida pille nagu kannel, hiiu kannel, lõõts ja torupill. Mina hakkasin lisapillina torupilli õppima ja juhtus nii, et mu õpetajaks saigi Celia ise. Sellega avanes mulle hoopis teine maailm, sest pärimusmuusikas õpitakse kõik kuulates: tema mängis ette, mina mängisin järele ja niimoodi juppide kaupa panime lood kokku. Aga see, kuidas Celia õpetas … Temas oli mingi ürgsus. Ma tundsin, et mina olen väike laps ja tema on suur Celia, kes annab mulle torupilliinfot. Nii et siis algas see pärimusmuusika värk ja juhtus see, et kõik teadsid, et Kaja tütar mängib torupilli ja Võru linnas teisi torupillimängijaid ei olnud, nii et mind hakati kutsuma igasugustele üritustele esinema. Samal ajal hakkasin laulma ka kooli kooris, mis mulle eriti ei meeldinud. Ma ei talunud oma häält. Mingi hetk sai muusikaõpetaja teada, et mängin klaverit ja pani mind koori saatma.

Kui vana sa olid sel hetkel?

Ma arvan, et 12–13 võisin olla, kui see algas. Olin tänu sellele klaveriga saatmisele selgelt päästetud, sest ma ei pidanud enam laulma. See oli tegelikult ka sotsiaalses mõttes hästi suur kergendus mu jaoks, ma olin väga sissepoole. Enamiku põhikooli ajast mind kiusati ja igal hommikul läksin kooli nagu sõtta. Ma olingi harjunud sellega ja mõtlesin, et see ongi normaalne. Sellest ajast on mulle justkui mingi ohvriroll sisse kirjutatud: mul on kogu aeg tunne, et ma olen see, kes on siin (näitab käega madalale), ja teised on siin (näitab käega kõrgemale). Sellest on hästi raske välja tulla. Kooris oli ka samamoodi. Ma pidin seal käima, sest ma olin muusikakoolilaps, aga ma ei rääkinud mitte kellegagi ja olin hästi pinges ja kurb. Mul oli siiski kogu aeg see teadmine, et jah, ma käin siin praegu koolis, aga kui ma muusikakooli lähen, siis seal on minu maailm. Muusikakool oli minu jaoks kogu aeg leevendus, mingi püha koht. Kooli koorides andis klaverisaadete mängimine kuidagi veidi teistsuguse staatuse.

Kas pärast seda, kui muusikakooli ära lõpetasid, läksid sa Ellerisse?

Kohe ei läinud. Ma käisin 10. klassi veel oma vanas koolis. Ma mõtlesin, et 10. klassis ei saa olla hullem kui põhikoolis, aga see komplekt, mis mulle 10. klassis vastu vaatas … Inimesed olid lihtsalt vanemad, aga mitte midagi ei olnud muutunud. Sageli saingi õpetajatega paremini läbi. Lihtsalt need jutud, mida ma vahetunnis kuulsin, ja nende inimeste olek ja väärtused, no neid ei olnud olemas. Kogu see „kultuur“ oli hästi jube. Aga seal oli üks tüdruk, kes oli heasüdamlik ja tore ning laulis väga ilusti. Me esinesime kahekesi ka ühel õpetajate päeval koolis. Umbes nii, et ta laulis mingit Koit Toome laulu ja ma saatsin teda kitarril.

Sa mängid kitarri ka?

No lihtsalt saatmise mõttes, ma oskan akorde mängida. Mul oli põhikooli ajal sportlik huvi, et mitut pilli ma suudan omandada, ja siis ma hakkasin proovima igasuguseid asju. Lisaks kitarrile ja klaverile alustasin Võrumaa rahvapillilaagris ka karmoška õppimisega. Torupill ja viled ka sinna juurde – pillipark oli korralik. Aga jah, Võrus käisin koolis 10. klassi lõpuni. Samal ajal kirjutasin blogi ja juhuslikult üks mu sõbranna ema luges seda ja ütles, et ta on mures mu pärast. Ta oli ühtlasi Tartus muusikaõpetaja ja ringide juhendaja ja ütles, et tema tütar käib Elleris ja et peaksin ka sinna katsed tegema, näiteks kompositsiooni. Ja siis ma astusin kompositsiooni sisse, tulin Tartusse ja läksin 16aastasena üksi elama. See oli mu jaoks päris suur vabanemine ja muutusin järk-järgult julgemaks.

Alguses käisin ma Elleri kõrvalt ka gümnaasiumis, aga ma kuidagi ei suutnud ennast jagada ja jäin lõpuks ainult Ellerisse. Sinna olid kõik tulnud muusikat õppima ja see oli nii lahe! Istud solfedžos näiteks täiesti võõra inimese kõrval ja kõik tunduvad nii toredad ja keegi ei õienda. Hakkasin ennast tundma võrdsena. Kompositsioon oli siis minu põhieriala, õppisin Alo Põldmäe juures. Üldklaveris mängisin suhteliselt nõudlikke asju. Elleri aeg oli hästi lahe kuni 3. aastani, kui järsku muutus muusika kirjapanek minu jaoks väga raskeks. See talv oli väga sünge, olin läbinisti enesekriitiline. Alles hiljem oskasin seostada, et muule pingele lisandus esimene valus lahkuminek ja see võimendas olukorda veelgi.

Õnneks sain ma oma solfiõpetajaga hästi läbi ja ta kutsus mu enda jutule, et miks mul kõik tegemata on. Rääkisin talle, et oleksin justkui kaotanud võime kirjutada ja ei taha noodipaberit enam näha ka. See tundus nagu maailma lõpp, kuna ma olin end alati läbi selle oskuse defineerinud. Ta ütles, et vaheta eriala. Olin võtnud valikainena orelitunde, mis tundus pigem nagu naljategemine. Solfiõpetaja aga soovitas, et mine orelit õppima ja kuna ma olin sellises olukorras, nagu ma olin, siis ma võtsin inimesi hästi kergesti kuulda. Nii et kui ta sellise idee välja käis, siis ma mõtlesin, et hea küll, ma siis lähen. Elleri kooli lõpuks ma saavutasingi päris hea orelivormi. Mängisin keerulisi asju üsna hästi ja esinesin Peipsimaa orelifestivalil ja ka Tallinnas rahvusvahelisel orelifestivalil. Kooli lõpuks sai mul aga kuidagi sellest orelist päris siiber ja kuna ma tegin alati kõrvalt hästi palju muid projekte, siis ma mõtlesin, et tahaks ka džässi õppida.

Läksingi pärast Elleri lõpetamist Viljandi kultuuriakadeemiasse džässklaverit õppima, aga kui ma sinna jõudsin, siis ma sain üsna lühikese ajaga aru, et see ei ole minu koht. Nii et ma käisin seal ühe semestri ja siis tulin tagasi Tartusse, tegin siin mingeid projekte. Ja kui ma mõtlen sellele olukorrale, kuhu ma praegu olen jõudnud – kui siit edasi nüüd naiskoorist rääkida –, siis ma ei suuda seda uskuda. Ma ei suuda uskuda, et selline asi on toimunud mu nina all kõik need aastad ja ma ei teadnud, et see on olemas.

Aga kas on midagi naiskoori juures, mis sulle ei meeldi ka?

(mõtleb pikalt) Otseselt ei ole midagi, mis ei meeldi, aga mind häirivad samad asjad, mis dirigentigi. Näiteks see, et kui ta läheb vihaga peale, siis tuleb teil väga hästi välja. Aga miks kohe ei tule? Ma tean, et igas kooris on nii, et kuidagi automaatselt on laulmine hästi mugav või loomulik tegevus, nii et sa ei mõtle seda tehes. Aga laulmine on treening, sa pead mõtlema, et kehas toimub kogu aeg midagi.

Kas sa tead juba, kui kaua sul on plaan meiega koos olla? Kas see on sul pigem ühe aasta projekt, mille jooksul vaatad, kuidas on, või mõtled juba praegu, et võiks pikemalt?

Ma olen kuu aega teiega koos olnud ja tunnen, et väga tahaks veel. Mulle nii meeldib olla sellise suure asja juures, et ma saan aidata kuidagi oma oskustega ja muuta dirigendi elu mingil määral lihtsamaks. Ma tean küll, et ma tahaks õppida edasi, aga ma ei suuda otsustada, mida ja kus, ja mulle tundub juba praegu, et kui ma peaksin varsti teiega lõpetama, siis ma oleks väga kurb. Te lihtsalt hullult meeldite mulle.

Siin käivad igasugused jutud. Kas vastab tõele, et sul on absoluutne kuulmine?

(hästi tagasihoidlikult) Ehh, on jah. Aga see on mingite pillidega täpsem, näiteks klaveri kõla on hästi harjumuspärane kõrvale ja viiuli oma ka miskipärast. Kui ma käisin vist 6. klassis muusikaolümpiaadil, siis seal tõmbasid loosiga neljataktilise harjutuse, mida pidi laulma tähtnimedega. Ja keegi küsis, et mis harjutus sul oli ja ma hakkasin ette laulma, aga võtsin hetke, et mõelda, kus see algus oli. Ma mäletasin, et see f-noot oli nii spetsiifilise kõlavärviga, kuidagi hästi kindlas kohas ja selline hästi pehme. Seesama harjutus on mul siiamaani meeles. (ümiseb) Pärast seda läksin koju ja proovisin klaveril ja sain aru, et jah, f ongi just siin ja et mul on see noot nüüd olemas.

Kui palju see muudab keerulisemaks su tööd naiskooris?

Siin ei ole ju professionaalsed muusikud ja mõni ei tunne võib-olla nootigi. Mulle väga meeldib, et te ei ole professionaalsed muusikud. Ma tunnen, et mu elu värskendab see, kui ma puutun võimalikult palju kokku inimestega, kes ei ole muusikud. Mina näen noodis infot ja materjali ja mingil määral sooritust, aga mu jaoks on nii huvitav, mida teised inimesed selles näevad.

Lisaks koormeistri ametile on Kaisa tegev Tartu Jaani kiriku organistina ning esitab oma originaalmuusikat ansamblis Lonitseera, mille tegemistega saab tutvuda SoundCloudis aadressil https://soundcloud.com/lonitseera

Lugu ilmus Tartu ülikooli akadeemilise naiskoori ajakirjas U-Duur detsembris 2017.
Kaisaga vestles Linda Tender, loo kirjutas Anne Haller.

Head sõbrad!

Ideekalendri muusikakuu ja muuhulgas ka vaimse tervise kuu jätkuvad ning meil on taas hea meel tervitada lugema kõiki uusi ja vanu kaasteelisi. Kes juba varasemalt end teemaga kursis hoidnud, on juba saanud teada, kui väärtuslik ja oluline roll on muusikal meie elus täita. Eriti hästi mõjub muusika meie vaimsele tervisele.

Muusikateraapia on Eestis juba alates 1990. aastate algusest ning selle populaarsus aina kasvab. Tegemist on teraapiavormiga, milles nii muusika kuulamisele põhinevaid meetodeid kui ka vaba, improvisatsioonilist musitseerimist rakendatakse teraapilises suhtes eesmärgipäraselt tervise säilitamiseks või parandamiseks ning ka haiguste või sisemise tasakaalutuse ennetamiseks.

Tänases Ideekalendris avaldame intervjuu muusikaterapeut Kadri Kutsariga, kes räägib lähemalt, kuidas tema on oma erialani jõudnud ning milliseid tulemusi muusikateraapiaga on saavutatud. Kadrit intervjueeris Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja Maarja Valk.

Head avastamist!

Kui pillid räägivad …

Intervjuu muusikaterapeut Kadri Kutsariga

Mis on muusikateraapia ja kellele see on mõeldud?

Muusikateraapia on levinud teraapiavorm kogu maailmas. Selles kasutatakse muusika väljendusvahendeid eesmärgiga kas säilitada või parandada füüsilist või vaimset tervist, niisamuti tehakse ka ennetustööd. Kuna muusikat kuuleme või kuulame mingil määral iga päev, siis on sellega väga lihtne saada ühist keelt, olenemata varasemast kogemusest või oskustest. Muusikateraapiat on keeruline lühidalt iseloomustada, sest teema ise on niivõrd lai – see sobib kõikidele alates väikelastest kuni vanuriteni. Olen muusikateraapiast rääkides öelnud, et kellelegi midagi pakkudes tuleb mõelda, milline tegevus eesmärgi täitmiseks just sellele inimesele sobib. Ei saa kõiki häid asju korraga pakkuda. Näiteks töötan palju lastega – neile on esmatähtis kuulamis- ja eneseväljendusoskus. Oluline on muusika kuulamine, musitseerimine ja tegelikult ka vaikusemoment.

Muusikaõpetuse ja -teraapia eesmärgid on väga erinevad. Mõlemal juhul kasutatakse küll häält, pillimängu ja loovust, aga muusikateraapias ei ole ühtki tegevust, mis oleks vale, olulised märksõnad on hoopis inimese kohalolu ja ausus iseenda vastu. Kõik, mis teraapias toimub, on õige ja väga hinnatakse just seda, mis on hetkel oluline. Muusikaõpetuses õpitakse seevastu, kuidas hääl või heli peavad kõlama, mis on õige, mis vale mingi kindla kriteeriumi põhjal. Õpetus on seotud hindamissüsteemiga, hindamisega käivad aga alati kaasas mingid hirmud ja enesekriitika. Muusikateraapia saab siin olla sillaks, mis vähendab neid hirme.

Kuidas erineb töö laste ja täiskasvanutega või vanemate inimestega?

Olen lugenud artikleid aju tööst ja leidnud huvitavat infot selle kohta, kuidas inimene käitub paljus etteantud mustrite kohaselt. Muusika aitab aga leida uusi lahendusi. Näiteks saab muusika kaudu läbi mängida elulisi situatsioone – mis juhtus ja millised võiks olla selle olukorra lahendused. Seda tunnet saab läbi mängida, kasutades nii pilli kui ka oma keha, selle kaudu saab omakorda tõlgendada emotsioone ja leida uus vaatenurk – kas oleks saanud sama situatsiooni kuidagi teisiti lahendada? Töö täiskasvanutega on tegelikult palju intensiivsem kui lastega. Kui inimene läheb psühholoogi juurde abi otsima, on selle taga ikka mingi mure, millega ta ise toime ei tule. Lastega tegelemisel on tähelepanu rohkem suhtlemisel, eneseväljendusel, kuulamisel, märkamisel ja enda teise rolli panemisel.

Olen kuulnud paljudelt eakaaslastelt, kes käisid muusikakoolis, et hiljem nad ei taha enam mängida seda pilli, mida õppisid.

Jaa, olen seda kuulnud ja see on kurb. Muusikateraapia aitabki inimestel hästi palju just selliseid mustreid muuta – saada kas lepitust või lahendust olukordadele, mida lapsepõlves on läbi elatud. Sageli on see justkui emotsioonide sasipundar, millest on raske jagu saada. Muusikateraapias on võimalik neid olukordi uuesti lahti mängida ja saada selle kaudu uut enesekindlust. Töö emotsioonidega on seetõttu muusikateraapias oluline ja vajalik.

Milliseid vahendeid või võtteid muusikateraapias kasutatakse – kas see on seotud pillimängu, laulmise või muusika kuulamisega? Milline roll on muusika rütmil ja selle tajumisel?

Huvitav on see, et muusika kaudu saame end avastada ja väljendada olenemata vanusest, soost, taustast, harjumusest või hoiakutest. Muusika puudutab peale emotsionaalse külje oma vibratsioonide, rütmide ja dünaamikaga ka meie füüsilist keha. Muusika tempo ja rütm mõjutab meid väga otseselt. Muusikateraapias on kaks suunda: retseptiivne ja eksressiivne muusikateraapia. Üldlevinud on arusaam, et muusikateraapia tähendab muusika kuulamist ja terapeut räägib midagi juurde. Tegelikult on mõlemad suunad seotud juhendatud tööga – nn turvalise ruumi hoidmisega – ja terapeut on ise pigem kuulaja kui rääkija. Retseptiivne suund tähendab, et kuulatakse erinevaid muusikapalu ja mõtestatakse selle kaudu tekkivaid seoseid. Lastega kuulame palju muusikat ja lisaks muusika kuulamisele joonistavad nad ka pildid. Kui kõla kestab vaid hetkeks – see tuleb ja läheb –, siis pilt püsib ja sellest saab rääkida. Pildi kaudu on omakorda võimalik taaselustada sündmust.

Ekspressiivne muusikateraapia on teraapia, kus inimene ise tekitab helisid ja kõlasid improvisatsiooni kaudu. Olen avastanud, et kasutada saab nii pillide suurust, mänguvõtteid, materjali ja kõla kui ka ruumi. Näiteks on olnud olukordi, kus inimene paigutab pille ruumis selle järgi, kuidas ta mingi enda jaoks keeruka olukorra lahendust näeb. Üks naisklient jõudis pillide paigutamise kaudu arusaamisele, et tal pole argipäeva tegemiste juures enda jaoks aega. Selle arusaamani jõudis ta, kuna paigutades pille ruumis ümber ja neid läbi mängides, märkas ta erinevust. Muusikateraapias on keskne roll inimese käitumist juhtivate mustrite leidmisel ja nende muutmisel. Teine teema on avastada, mis on inimese maski taga – mask on see nägu, mida tahame teistele näidata, teinekord ka enese teadmata.

Kogu muusikaline tegevus on otseses kontaktis meie emotsioonidega, tunnetega. Hääl on inimesel kõige intiimsem vahend, see on sarnaselt pillidega muusikateraapias väärtuslik töövahend. Iga inimene valib koostöös terapeudiga, mis vahendeid kasutada.

Millal hakati muusikateraapiaga Eestis aktiivsemalt tegelema?

Eestis hakati muusikateraapiaga tutvust tegema 80. aastate lõpus. 90. alguses loodi juba Eesti Muusikateraapia Ühing (15. detsembril 1990). See sai alguse Ameerika Ühendriikides, millega raviti teise maailmasõja veterane, et neid tavaellu tagasi tuua. Inimeste huvi ja teadlikkus muusikateraapia osas on järjest kasvanud, samuti ka kogukond. Peagi, 15. novembril saab tähistada Euroopa Muusikateraapia Päeva, sellega seotud sündmusi kajastab Eesti Muusikateraapia Ühing. Selle aasta teemaks on „Kõlagu trummid!“.

Milline oli su enda tee muusikani ja sealt edasi muusikateraapiani?

Minu lapsepõlv oli muusikaga väga tihedalt seotud, just koduses ringis, aga ka vanavanemate juures. Mulle meeldis laulda. Sealt liikus kõik edasi loomulikku rada pidi kuni muusikaõpetajaks saamiseni. See 16 aastat erivajadustega lastega koostööd on olnud tänuväärne kogemus, millest kasvas välja soov uurida enam muusikateraapia rakendusvõimalusi. Esimene kokkupuude muusikateraapiaga oli 2010. aastal koos Küllliki Leviniga, sealt sai ka alguse meie koostöö. Võtsime aastatel 2010–2011 osa pooleaastasest kursusest EMTAs (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, toim.), mille juhendajaks oli tunnustatud muusikaterapeut Alice Pehk. Alice on praeguseni mulle suur eeskuju oma teadmiste, kogemuste ja sellealaste koolitustega. Märkan järjest enam, kuidas minu arusaamad muutuvad ning millest on kasu mulle terapeudi, õpetaja, lapsevanema ja naisena – mõistan üha paremini, kuidas kõikide rollide juures leida iseennast üles. Teen üleskutse lugejatele sel vaimse tervise kuul: märka iseennast ning eelkõige ole ise toetatud ja hoitud.

Kas ja kui palju oled saanud oma tegevusele muusikaterapeudina tagasisidet – milliseid muutusi oled täheldanud nende inimeste puhul, kes on osalenud muusikateraapia tundides või töötubades?

Enesearmastus, enesekindlus ja eneseusk – need on põhiasjad, millega muusikateraapia saab tegeleda, sest see puudutab ju inimest ennast. Usun endasse, saan hakkama ja ei raputa endale tuhka pähe. Ei pea mõõtma seda, kas saan või ei saa, oskan või ei oska, vaid võti on erinevates vaatenurkades ja uutes lahendustes.

Tegelikult oli mul endal kogemus, kus õpingute jooksul käisin ise muusikateraapias, seda nii õppe- kui ka endaga töötamise eesmärgil. Läksin sinna rõõmsa ja värskena. Kui olime poolteist tundi aktiivselt tööd teinud, siis tundsin väimust ja mul oli halb olla. See oli hetk, kus oleksin võinud mõelda, et teraapial on hoopis vastupidine efekt – miks ma peaksin tagasi minema, kui mul pole hea? Tegelikult see oli hoopis ahhaa-elamus – sain aru, et mu keha reageerib teraapiale ja see on esimene osa tervenemisprotsessist, just nagu võõrutusravi tunnused.

Väga liigutav oli suvine kogemus kliinikumis, kus mul oli võimalus pakkuda mitu kuud haiglaravil olnud lapsele loovat eneseväljendust, emotsionaalset tuge läbi muusikateraapia. Nendel hetkedel kadus haiglaseinte reaalsus koos juhtmete ja voolikutega.

Mul on ääretult hea meel, et olen teraapiatööle saanud väga värvikat tagasisidet. Juba hingedeajal kutsume huvilisi üles osa võtma töötoast „Hinge hääl“, et saada just oma kogemus. Asukohaks on Emajõe-äärne Külliki Lauluaed Tartus. Alljärgnevalt jagan paari täiskasvanud kliendi kogemust sellest sügisest.

„Arvasin, et tuleb selline meditatiivne relax-rännak, kus ma laman, naudin ja olen täiega passiivne. Aga võta näpust. Nii palju pille põrandal ja tundub, et midagi peab varsti tegema hakkama nendega No olgu, mõtlen, mängime siis – keegi ju ei kuule peale meie kahe.

Ja me mängisime – mina ise mängisin ja Kadri veidi toetas ja ma päriselt tegin muusikat! Esimest korda elus ja tunne oli väga hea, olin elevil, olin uudishimulik nagu laps, kes uudistab ja katsetab uusi asju. Valisin välja oma lemmikinstrumendi ja hakkasin mängima oma lugu. Lisaks muusikale oli sellel ka stsenaarium, olukord minu elust, mida soovisin selgemalt näha.

Sain mängides aru, et see, kuidas pillid olid esialgu paigutatud, mulle ei sobi, tegin ümberkorraldusi, katsetasin nii ja naa. Oma pea jätsin diivanile puhkama … ja lihtsalt tajusin. Peagi leidsin üles oma koha, oma paigutuse ja mängu, kuidas mulle on kõige parem ja ma tahan hoopis, et asjad minu elus oleks hetkel sellisel viisil. Leidsin üles, kuidas ma kõlan ise kõige paremini.

See oli väga sügav ja mitmekihiline ja ägedalt mänguline. Minu meelest on muusikateraapia väga võimas tööriist ja kindlasti soovitan ka teistel otsida üles oma lugu ja kõla, sest ainult nii saab nautida kergust, rõõmu ja rahulolu. Aitäh!“

Milliseid soovitusi või nõuandeid jagaksid koolides tegutsevatele muusikaõpetajatele?

Õpetajad on ise väga nutikad ja leidlikud ning tunnevad oma õpilasi ja tööd. Teinekord on hea lihtsalt kõike vana näha läbi uute prillide. Lapsed kardavad sageli nii väga eksida, et pigem jätavad midagi tegemata, kui et teevad ja eksivad. See muudab kurvaks ning kui reeglid meid piiravad, siis on vaja reeglid nii ümber mängida – näiteks, et reegel nõuabki eksimist ja katsetamist – just nii võivad väga huvitavad avastused tulla. Ja mis teeks koolis veel enam rõõmu, kui õpilaste uudishimu ja omad avastused, katsetused.

Teine oluline teema, millega tegeleda, on enda tegevuse mõtestamine – kui ma ei saa olukorda muuta, siis kuidas ma saan enda vaatenurka muuta? Nooremate õpilastega on kindlasti olulised kõikvõimalikud loovustegevused. Selles saavad õpetajad kavalad olla ja reegleid „ümber kirjutada“ – anda lastele loa eksida.

Kas on mingeid tegevusi või harjutusi, mis on seotud muusikateraapiaga ja mida saaks ka tavapärastesse koolitundidesse rakendada?

Kuulamine, märkamine, tunnustamine on ühed tänuväärsed tegevused. Lapsed märkavad palju ja seda on hea tunnis kasutada. Seda, kuidas kehakeel pillimängus räägib üht, aga sisu hoopis muud, võib teise inimese juures kiiresti märgata. Väga huvitav on laste reaktsioone näha olukordades, kus väga erinevad pillid teineteist matkivad või peegeldavad. Sama toimub ka suhtlemises, seega pillimäng on kui suhtlusõpetus. Samuti on rollimängud koos pillide ja häälega ammendamatu võimaluste valik, mida katsetada. Alustame koolitundides endast: kuulan ja märkan iseennast järjest enam.

Kadri Kutsar
teraapia.muusika@gmail.com

Intervjueeris: Maarja Valk, Kirjastus Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja

Head sõbrad!

Muusikaline oktoober jätkub ning me oleme Ideekalendrist juba saanud teada, milline väärtus on muusikal meie elus. See on lai valdkond, millest saab ja võikski palju rääkida. Oleme ka teada saanud muusikaõpetuse olulisusest ning võrdluses naaberriigi Soomega ilmneb, et meie muusikaõpetuse kvaliteet on kõrgem ning see on midagi, mille üle uhke olla.

Tänases Ideekalendris saab sõna Soome klassiõpetaja Markku Töllinen, kes praegu enam õpetamisega aktiivselt ei tegele, kuid suur kogemustepagas on tal kindlasti olemas. Markku kirjeldab oma loos, kuidas tema rakendas oma õpilaste peal põnevat projekti, et teha lapsed tuttavaks klassikalise muusikaga. Klassikaline muusika teadupärast on rahustav ja aitab ka paremini uinuda, nii et miks mitte anda lastele võimalus leida klassikalisest muusikast lisaväärtus enda heaolule.

Head lugemist!

Klassikaline muusika – koolipäeva lisaväärtus

Tekst: Markku Töllinen, pikaaegse kogemusega klassiõpetaja Soomest

Olin algklassiõpetajana mitu aastat juurelnud selle üle, kuidas juhatada oma õpilased klassikalise muusika juurde. Nende muusikaline maitse oli väga ühekülgne. Nad kuulasid sama, mida nende teismelised õed-vennad – põhiliselt popmuusikat. Kui palusin neil klassis kuulamiseks tuua kodust oma lemmiklugusid, ei võtnud nad kaasa eakohaseid lastelaule, vaid sellist muusikat, mis kõlas hommikust õhtuni raadios ja mida osteti virnade viisi plaadipoest. Lõpuks leidsin lahenduse. Kui lapsed suudavad lennult ära tunda ja selgeks õppida popmuusika meloodiaid, miks nad ei suudaks siis ära õppida erinevaid klassikalise muusika palasid ja pikemate heliteoste tuntud teemasid?

Ühest korrast kuulamisest ei piisa. Tuleb korrata, korrata ja veel kord korrata. Arvestasin, et kui Soomes on kooliaasta pikkus 38 nädalat, siis, valides igaks nädalaks ühe teose, on võimalik aasta jooksul ära õppida 38 heliteost või nende teemat. Kuulates sama lugu ühe nädala jooksul igal päeval, teeb see kokku viis kuulamiskorda loo kohta. Sellest peaks piisama, et tuntud meloodiaid ära õppida ja kuuldut eristada. Aga mis siis, kui jätta lugude nimekiri samaks ja teha sellisest kuulamisest kolmeaastane projekt? Kuulamiskordi tuleb esimese kooliastme jooksul kokku 15 korda/lugu. Nii otsustasingi oma õpilastega läbi viia kolmeaastase klassikalise muusika kuulamise projekti.

Ligi 40 populaarse teose leidmine polnud keeruline, neid kogunes palju rohkem. Keerulisem oli teha valik ja otsustada, millised teosed välja jätta ja millised võtta oma klassikalise muusika nimekirja. Igal õpetajal on oma lemmikud. Minu nimekirjas leidsid koha Bachi, Vivaldi, Mozarti, Beethoveni, Prokofjevi, Griegi, Tšaikovski, Albinoni, Schuberti, Chopini, Liszti, Smetana, Saint-Saënsi ja Sibeliuse teosed, lisaks teiste tuntud soome heliloojate helitööd. Valisin kõige tuntumad ja armastatumad palad. Keeruline oli planeerida kuulamisaja kestust. Esimese aasta sügisel kestsid helikatkendid mitte rohkem kui 2‒3 minutit, kevade poole ja muusika kuulamisoskuste kasvades lisasin tasapisi pikkust juurde.

Igal nädalal kuulasime niisiis sama katkendit ühest tuntud klassikalise muusika teosest. Selline muusikaline algus oli igal koolipäeval, kokku viis korda nädalas. Õpilased asetasid pea lauale, sulgesid silmad ja kuulasid muusikat, üritades lasta ennast sellel kaasa viia. Esimeses klassis ma ei rääkinud veel, kes on ühe või teise teose autor ja mis on teose pealkiri. Ma ei küsinud sedagi, milliseid mõtteid ja tundeid mingi lugu lastes tekitas. Teises klassis, kui kuulasime samu lugusid uuesti, nimetasin helilooja ja teose pealkirja. Siis andsin ka õpilastele võimaluse jagada teistega oma mõtteid ja tundeid. Kolmandas klassis uuesti kuulates tundsid lapsed ära enamiku lugudest. Nüüd rääkisin neile lühidalt heliloojate elust. Kui tegemist oli programmilise teosega, siis ka sellest, milline lugu on selle sisuks.

Algul oli isegi paar minutit paljude õpilaste jaoks ilmselgelt liiga pikk kuulamisaeg. Pead tõusid ja mõnel lapsel hakkas igav. Tasapisi nad siiski õppisid kuulama. Mida rohkem nad kuulasid, seda paremini tuli see välja. Muusika kuulamine muutus igapäevaseks oodatud tegevuseks. Ja mis kõige olulisem – kolme aastaga olid mu õpilased kogunud aukartustäratava muusikalise pagasi. Lapsed tundsid kuulmise järgi ära ligi 40 muusikateoste teemad, teadsid nende nimesid ja heliloojaid. Lisaks õppisid nad nautima ka sellist muusikat, mida paljud neist ei kohanud kuskil mujal kui ainult meie ühiste muusikahommikute ajal koolis.

Tõlkis: Regina Reinup