Armsad õpetajad!

Selle kirjaga saab otsa Mauruse ideekalendri esimene hooaeg. Oleme rõõmsad, et ideekalendri huvilisi on nii palju ja loodame, et artiklitest-videotest-töölehtedest on olnud teile kasu! Suvel tegeleme ühtlasi ka järgmise õppeaasta ideekalendri teemade valimisega, nii et kui teil on mõni mõte, millest kindlasti lugeda tahaks või mis töölehtedest on kõige rohkem puudust, siis võib meile julgesti oma ideid saata!

Saada meile idee!

Sel õppeaastal on Mauruse kollektiiv senisest rohkem koole külastanud ja väga paljude õpetajatega kohtunud. Ning sattunud aina suuremasse vaimustusse õpetajate loomingulisusest ja säravatest mõtetest, aga ka väsimatust pühendumisest ja töötahtest. Mauruse töötajad on peaaegu kõik ka ise õpetajatööd teinud, ometi erinevatel põhjustel koolist lahkunud. Teile, kes te olete ja jääte, kuulub meie jäägitu austus ja püüame omalt poolt anda kõik, et teie pingutustele kaasa aidata!

Loodame, et suvi pakub võimalust end tõeliselt korralikult laadida, nautida loodust ja lähedastega aega veeta. Kui saate vähegi kohustusi vältida, siis tehke seda kindlasti – te olete selle igati ära teeninud! Igaüks meist peab vahel saama teha täpselt seda, mida hing ihkab, ilma igasuguste hinnangute ja eesmärkideta. Ja just siis võib pähe torgata see üks ja õige idee, mida oled otsinud juba kaua! Aga iga rõõmsalt veedetud hetk on väärtuslik iseenesestki, nii et olgem endaga hellad ja leppigem sellega aegsasti, et me ei pea selle suvega mitte midagi saavutama! See on suur ja tähtis oskus, mis vajab samuti treenimist.

Mauruse kollektiiv veetis suure osa oma õuetunnist harjutades tegevust, mis rahustab ja lõõgastab, kuid otsest kasu kellelegi ei too – žongleerimine! Proovi Sina ka! Vaata videoblogi!

Vastupidamist viimasteks koolinädalateks ja imekaunist suvepuhkust teile kõigile!

Teie mauruslased

Eelmisel reedel käisime külas Sillaotsa Kooli haridustehnoloogil ja õpetajal Maiga Hallapil ning tegime videoloo 5. klassi informaatika õuetunnist. Saime külaskäigust nii palju inspiratsiooni, et otsisime veel erinevaid digivahendeid, veebilehti, platvorme, mida õuesõppes kasutada saab. Esialgu võib uute tehnoloogiate kasutuselevõtt tunduda keeruline ja hirmutav, kuid alustades väikeste sammudega ja usaldades, et õpilased Teid vajadusel aitavad, on kõik võimalik. Jõudu-jaksu uute võimaluste avastamisel!

Sillaotsa Kooli õpetaja Maiga Hallap kasutab oma tundides Scoove tarkvara. 

Digivahendid õuesõppe abistajana

Teksti autor: Marili Pärtel

Õuesõppe üheks eesmärgiks tänapäeva laste puhul on saada nende ninad korrakski nutiseadmest välja ja panna nad ümbritsevat märkama. Samas saab nutiseadmeid kasutada ka positiivselt ja suunata nende abil õuesõppe tegevusi. Digiõpet saab õuesõppega siduda mitmel viisil. Meie valisime seekord välja kolm teemat, mille kohta soovitusi anda. Palju abi oli Huvitava Kooli haridusuuenduskonverentsi postrikogumikust “Digiõppe võimalused õppimises ja õpetamises”.

Orienteerumismängud looduses

Erinevate digivahendite abil on hõlbus korraldada orienteerumismänge. Kaartide loomiseks saab kasutada näiteks Google Earthi vahendeid. Google Earth võimaldab erinevaid punkte ära märkida ja nende kohta infot lisada, seega saab selle abil luua erinevaid isikupäraseid kaarte ja oma kodukohta või õppekäikude toimumispaiku põhjalikult uurida. Google Earthi kasutamiseks õppetöös on juba loodud ka suur hulk valmistunde, millest inspiratsiooni leida. 

Google Earthi alternatiivina võib kasutada ka ArcGISi. Selle abil saab koostada, kaarte, kaardiesitlusi ja -rakendusi ning neid omavahel jagada. Selle kasutamiseks on olemas ka eestikeelne kirjalik juhend. Ingliskeelsed juhendvideod on samuti Youtube’is kõigile vaatamiseks olemas.

Looduses liikumiseks tuleb loomulikult õppida kasutama kompassi, kuid selle jaoks eraldi seadet enam tarvis ei ole. Sobivaid rakendusi on mitmeid ning igaüks peaks oma operatsioonisüsteemile sobiva leidma. Üks näide Androidile on Navigation Compass, iPhone’idel on kompass juba vaikimisi kaasas, lisaks pakuvad nad juhendmaterjali selle seadistamiseks ja kasutamiseks. 

Loodusest leitu visualiseerimine nutivahenditega

Kui nutitelefoniga fotode ja videote tegemine selge, saab edasi liikuda lahenduste juurde, mille abil saadud materjale veelgi põnevamalt ja loovamalt teistele edasi anda.

Fotodest saab teha ägedaid kollaaže rakenduse Pic Collage abiga. Pic Collage´i abil saab kerge vaevaga luua kollaaže etteantud raamistikesse või pilte ja teksti vabalt paigutada. Nii saavad õpilased ise oma leidude põhjal lausa uusi õppematerjale koostada, mida hiljem teistegagi jagada. Lihtsamaid fotokollaaže saab teha ka ilma spetsiaalset rakendust alla laadimata, n-ö brauseripõhiselt. Selleks sobivad näiteks lehed:

• https://www.befunky.com/features/collage-maker/
• https://spark.adobe.com/make/photo-collage-maker/
• https://www.photocollage.com/

Looduses tehtud videote põnevaks töötlemiseks saavad Apple’i seadmete omanikud kasutada rakendust iMotion, mille abil teha intervallvõttega videosid, muuta video tempot ja kasutada muid põnevaid efekte, et näitlikustada erinevaid looduslikke protsesse. Animatsiooni loomiseks selle rakenduse abil on olemas ka eestikeelne juhend.

Fotodest ja videotest saab kokku panna ka interaktiivseid postreid, milleks on hea kasutada rakendust Glogster. Tegemist on küll tasulise tarkvaraga, kuid soovitame sellega tutvuda ja selle soetamist kaaluda, sest lisaks sellele, et rakendus võimaldab nii õpilastel kui ka õpetajatel interaktiivseid postreid luua, tuleb sellega kaasa ka suur hulk valmis interaktiivseid materjale, mida õppetöös kasutada.

Õppekäigud nutiseadmete abil

Kindlasti on nutiseadmetest abi ka õppekäikude organiseerimisel. Muraste Looduskool pakub näiteks tahvelarvutitega õppekäike kõigile kooliastmetele. Rakendus suunab õpilased vaatlusi tegema kindlas kohas, määrama piltmääraja abil erinevaid taimeliike, koostama toiduahelaid, määrama metsa kasvukoha tüüpe, mõõtma vahemaad GPS-mõõdikuga ja võrdlema sammupaariga. Süsteem võimaldab õpetajal hallata õpilaste tegevuste tulemusi.

Kindlasti soovitame kõigil oma telefoni laadida ka RMK nutitelefonirakendus, mis annab infot lähimate matkaradade, lõkkekohtade kui ka metsaonnide koha, võimaldades kerge vaevaga matku ja väljasõite planeerida.

Eelmise nädala ideekalendri postitusele Facebookis saime väga toreda ja sisuka kommentaari, mille autor soovitas meil tutvuda Johannes Käisi mõtetega. Võtsime sellest ideest kohe hoogsalt kinni, sest Käis on tõepoolest huvitav autor, kes tegutses küll esimese Eesti Vabariigi ajal, kuid kelle ideed on äärmiselt kaasaegsed ja pakuvad inspiratsiooni järjest rohkematele praegustele haridusuuendajatele. Samuti on paslik teda tutvustada just õuesõppe kontekstis. Kuigi ta ei erista õppimist toas ja õues, on selge, et tema pedagoogikat ei saaks kunagi rakendada ainult klassiruumis õppides. Järgnevas ülevaates kasutasime Maidla Koolis toimunud Johannes Käisile pühendatud konverentsi materjale ja Käisi teoste kogumikku “Kooli-raamat”.

Lisaks viisime eelmisel nädalal läbi Mauruse enda kollektiivi õuetunni, kus õpetasime üksteisele erinevaid mänge ja õppimisvõimalusi, mida saaks teha õues. Täna jagame teiega esimest osa Mauruse õuetunni videost, kus matemaatika toimetaja Regina Reinup õpetab head nippi, kuidas õppida korrutamist: https://www.youtube.com/watch?v=Ymin-nlCNMY .

Pedagoog Johannes Käisi põhimõtted õppetöös

Johannes Käis oli 1920.–1930. aastetel Eesti silmapaistvaim pedagoogiline mõtleja ja tolleaegse haridusuuenduse juht. Ta oli ise hariduselt loodusteaduste õpetaja, kes pühendas oma elu õpetajate koolitamisele ja demokraatliku koolisüsteemi eest võitlemisele noorukeses Eesti Vabariigis. Oma tekstides kritiseeris ta teravalt toonast koolisüsteemi, mida ta nimetas ka sõnakooliks ja mis tema sõnul kannatas ainete rohkuse all, lämmatas isiksuse ja individualiteedi arenemist ning asetas õpilase hariduse vastuvõtja passiivsesse rolli. Kõlab tuttavalt?

Alternatiivina pakkus ta välja uued printsiibid hariduse sisu ja vormi kujundamiseks. Vaatame olulisemaid neist lähemalt.

Loodusõpetus

Kuna Käis oli ise loodusteaduste taustaga, oli loodusõpetuse õpetamise teema talle väga südamelähedane ning ta pidas loodusõpetust kui ainet väga oluliseks. Lisaks sellele, mida õppida, oli väga oluline ka see, kuidas seda teha. Tema sõnul omandab laps teadmisi ja oskusi kõige kergemini looduses oma kogemuse kaudu, sest looduses arenevad lapse kõige erinevamad meeleorganid, samuti saab ta looduses viibimisest positiivse emotsionaalse laengu. Loodusearmastuse kaudu tekib lapses ka looduskaitse mõte: me ei luba rikkuda seda, mis on meile armas. Ta kirjutab loodusõpetuse olulisusest nii: “Loodusõpetuse tõelikuks ülesandeks on arendada noortes kõiki vaimlisi võimeid (mõistust, tahet) ja kõrgemaid väärtusi (kõlblisi, esteetilisi ja intellektuaalseid tundeid). Kõige selle juures annab ta ka elulise väärtusega teadmusi.” Seega ei ole loodusõpetuse õppimise eesmärk vaid looduse kohta käivate teadmiste omandamine, mis on vaid vahend, et juhtida last vaimse kasvamise suunas.

Kodulugu ja vaateõpetus ehk meeltega tunnetamine

Oma kodukoha tundmaõppimine on kõige tähtsam kodumaa armastuse allikas, mille kaudu kasvab lapsest kodanik. Armastada saab vaid seda, mis on meile tuttav ja meie vaimule lähedal. Kodukandi tundmaõppimiseks tuleb aga kasutada teadlikult kõiki meeli, olla kohal, näha, kuulda, tegutseda, tunda lõhnu ja maitseid. Vaid klassiruumis lugemise ja õpetaja kuulamise kaudu saadud info on ühekülgne ja ei võimalda kasutada kõiki inimese ressursse. Õpetus peab vastama kahele põhinõudele: lapsepärasus ja eluligidus. Lapsepärasus tähendab, et õpetuse sisuks valitakse asjad ja nähtused, mis kuuluvad lapse huvideringi, olles samas talle ka arenemis- ja jõukohased. Eluligidus tähendab aga sideme hoidmist lapse kodu ja koduse elu ning koduümbrusega.

Üldõpetus

Käisi pedagoogikas oli üldõpetus erinevate ainete integreerimise viis, seega ei püüdnud ta aineõpetust kaotada, vaid muuta seda avaramaks ja elulähedasemaks. Õppeained ei esinenud iseseisvatena, vaid pidid olema seostatud koduloolise vaateõpetusega, mille ümber kogu ülejäänud õppetegevus koondus. “Mis vaateõpetuses esile toodud, väljendatakse keeleliselt, kinnitatakse lugemispalade käsitlemisel, võetakse kokku kirjandis, töötatakse läbi arvutamisel, kujutatakse mitmel viisil käe abil, kasutatakse luuletiste ja laulukeste õppimisel, elatakse uuesti läbi dramatiseerimisel, mängudes,” on ta kirjutanud.

Töökool ehk kogemuse läbi õppimine

Käis käsitles tööd õppimise vahendina, et luua inimesele kui tervikule võimalus õppida midagi praktilise tegevuse käigus, katsudes, puudutades, liigutades, kuulates, kasutades tervet oma keha. Töökooli olulisteks nõueteks oli iseseisev töö ning õpilase aktiivne osalemine kõigis protsessides, mille sihiks on see, et õpilane suudaks oma kehalisi ja vamlisi jõude iseseisvalt ka loovaks tööks tarvitada. Ta on kirjutanud nii: “Töö ja füüsiline tegevus on tõeline, püha ja igavene abinõu kõikide jõudude arendamiseks ja sidumiseks nende täies ulatuses ainsaks ühiseks jõuks – inimsuseks. Töö harib mõistust, annab jõudu tunnetele, hoiab meeli elujõule ja puhtusele hädaohtlikust sihitust uitamisest, suleb eksituse väravad kujutlusvõimele, võõrutab keele lobisemisest, hoiab kohusetunnet hävinemast ja vabastab meid nõrkusest tühjaks suutarvitamiseks.”

Isetegevus ja individuaalne tööviis

Käis toob passiivse õppetöö (õpetaja valib tööd, näitab, seletab, korraldab) kõrvale aktiivse, isetegeva tööviisi, kus õpetajal on oluline sisuline roll õppimise suunamisel, kuid õpilane on oma otsustes iseseisev. “Õpetaja peab looma isetegevaks töötamiseks soodsa õhkkonna, sest omaalgatusliku töö viljaka arenemise eelduseks on vabadus ja rõõmus meel,” on ta kirjutanud. Õpetuse individualiseerimise peamiseks vahendiks peab Käis erinevate kirjalike tööjuhiste kasutamist, mida ta nimetab tööjuhatuste menetluseks, samuti on ta põhjalikult lahti kirjutanud sellise individualiseeritud õppekorralduse metoodilise juhendi, mille leiab artilist “Individualiseeritud õpetuse teena isetegevusele”.

Kokkuvõtteks

Kindlasti ei anna käesolev konspektiivne kokkuvõte ammendavat ülevaadet Johannes Käisi ideedest, kuid pisut aimu tema seisukohtade sarnasusest tänasele haridusdiskussioonile on võimalik näha sellest vähesestki. Tema mõistestik on tänasele lugejale ehk tundmatu, kuid kas ei kõnele temagi õuesõppest, lõimingust, probleemõppest, diferentseerimisest ja õppijakesksest koolisüsteemist? Soovitame igal juhul kõigil “Kooli-raamatuga” tutvuda, sest tema teaduspõhisus, lastepsühholoogia ulatuslik tundmine ja eruditsioon annavad silmad ette paljudele tänastele haridusteadlastele.

Eile, 8. mail oli selle aasta seni kõige soojem ilm, seega tundus olevat sobiv hetk õpetajatelt küsida, kas ja kuidas nemad oma tundides õuesõpet kasutavad. Mitu õpetajat vastas kohe, et nad just jõudsid õuetunnilt tuppa ja vastavad natukese aja pärast. Selgus, et õues saab õppida kõigis ainetes ja kooliastmetes. Õpetajad kirjeldasid nii lihtsaid õpitegevusi, mida vahelduse mõttes on tore klassiruumi asemel õues teha, kui ka terviklikke õuesõppe projekte. Seega – õuesõpet leidub igale maitsele!

Kirstin Karis, Miina Härma Gümnaasiumi bioloogiaõpetaja

Kui ma eelmisel aastal geograafiat andsin, tegin kaardiga orienteerumislaadse ülesande kooliümbruses. Õpilased pidid kindlates punktides mõõtma näiteks puu kõrgust ja vastama küsimustele nutitelefoni abil. 

Bioloogias on mul õpilased näiteks õues evolutsioonitõendeid otsinud. Samuti kevadeti taimi ja puid määranud.

Lihtsalt loengut ei ole efektiivne õues anda. Ja mida vähem õpilasi, seda parem on õuesõpet teha.

Agnes Vask, Tartu Tamme Gümnaasiumi füüsikaõpetaja

Just läksin eelmise tunni ajal pooleks tunniks klassiga õue ja lähen järgmise tunni ajal järgmise klassiga samamoodi. Õues saab lasta neil iseseisvalt ülesandeid lahendada. Võtavad ülesandekogud kaasa ja lahendavad.

See, et ma ei saa tahvlit kasutada, on ühteaegu nii õnn kui ka õnnetus, sest üks turvavõrk on õpilaste jaoks kadunud. Ma ei saa ülesandeid ette lahendada, nad peavad ise hakkama saama.

Aga uut teemat on õues raske edasi anda, tähelepanu hajub kergesti. Seepärast annangi teooria klassis ära.

Mari-Liis Nummert, Sillaotsa Kooli ühiskonnaõpetuse õpetaja

6. klassi ühiskonnaõpetuses on tähtsal kohal kogukondlikkuse ja kodanikuaktiivsusega seotud teemad. Kuidas oleks parem õppida aktiivseks kodanikuks olemist, kui mitte teha ise üks kogukondlik kodanikualgatus? Jagunesime 6. klassiga meeskondadeks ning nuputasime, millised õuemängud meid ennast kõige enam köidavad. Iga grupp lõi mängujuhendi, pani kirja ressursid, mida mängu mängimine vajab (näiteks kaasaskantav kõlar; pall; mänguasjad, mida peita jne), ja jaotas grupisiseselt rollid. Esimene õuetund kulmineerus sellega, et kõik õpilased said oma mängu klassikaaslaste peal katsetada ning üksteiselt tagasisidet küsida. Mis läks hästi? Kas juhised olid selged? Milliste ootamatustega peaks arvestama?

Järgmine õuesõppetund toimus juba algklassidele. Seda sai 6. klass ise eest vedada ja juhtida ühte mängupäeva, kus algklasside õpilaste meeskonnad läbisid erinevaid mängupunkte.

Mängupäev õues möödus lõbusalt, 6. klass oli eriti kõrvust tõstetud algklasside ja nende õpetajate tagasisidest. Pärast mängupäeva lõppu said õpilased tagasisidestada oma emotsioone, aga ka koostööd meeskonna sees ning teha ettepanekuid, kuidas järgmisel korral veelgi paremini korraldustööd teha.

Õpilased kogesid, kui suur rõõm on oma kogukonda panustada, õppides samal ajal ka meeskonnatööd, ajaplaneerimist, juhtimisoskusi ja vastutustunnet enda meeskonna ning kogukonna ees.

Henri Pärtel, Viljandi Paalalinna Kooli klassiõpetaja

Kusjuures täna oli just hea ilm. Tegin nii, et läksime lihtsalt õue, lapsed said töölehe – mida oleksid pidanud nagunii iseseisvalt täitma –, valisid endale koha ja siis oli neil aeg selle täitmiseks. Hiljem aga läksime klassi ja siis seal koos kontrollisime lehed üle.

Annika Hinn, Muraste Kooli klassiõpetaja

Meie kooli üks märksõna on looduskeskkond. Kõik meie klassid õpivad sügisesel ja kevadisel perioodil vähemalt ühe päeva nädalas õues. Meil on oma kooliaed, kastisüsteemne küll, aga ikkagi aed. Igal klassil on peenrakast, mille kevadel üheskoos täidame – mina oma 3.b klassiga teen näiteks põhjaliku plaani, kuhu ja mida külvame või istutame. Maasikad on ühes nurgas paigal, alati paneme natuke lilli ja siis ühise arutelu käigus otsustame muu. Porgandeid oleme külvanud, nii tavalisi kui ka värvilisi. Sügisel oleme neid nii ise söönud kui ka kooli kööki viinud. Sibulad oleme ka sügisel kaalunud ja siis kooli kööki viinud, suur saak on olnud. Kanakakaga väetatud ja südamega hooldatud peenrakast annab head saaki. Muide, suvine peenrakasti hooldamine on vabatahtlik tegevus, aga lapsed teevad seda rõõmuga.

Meil on ka õunapuuaed, igal klassil on oma puu. Ise istutatud!

Meil on õuesõppeklass, mille E-piima toel saime ehitada. Ja meil on loopealne ning meri lähedal, samuti Muraste looduskaitseala rajad. Loopealsel muide on käpalised, mida imetlemas käime.

Ja KIK on kahel õppeaastal toetanud meie erinevates looduskeskustes käimist. Täna olin oma 6. klassiga (olen korraga kahe klassi klassijuhataja) näiteks KIK-programmi raames Kakerdaja rabas. Superluks päev koos väga toreda juhendajaga!

Õuesõpe on eriti algklassides hädavajalik viis loodusega sõbraks saamiseks. Mina naudin iga hetke koos lastega loodust avastades. 3.b on ka Muraste hiie kodustanud. Lapsed, kes looduses liiguvad, ei loobi prahti maha. Vastupidi, meil on alati kilekott kaasas, et kokku korjata praht, mida keegi teine on maha poetanud.

Õuesõpe on vajalik ja tore!

Reet Varik, Tallinna Reaalkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja

Eesti keele ja kirjanduse tundides saab väga palju põnevaid ülesandeid ka õues teha. Paljud neist on sellised, mida võib teha ka ruumis sees, aga on hea, kui on palju ruumi, seega võib neid kasutada ka õuesõppes.

Näiteks võib saata õpilased reportaaži või kirjeldust kirjutama ning valida sihtpunkt, mis asub õues. Samuti saab õues etendada erinevaid etüüde, näiteks lavastada vanasõnu või kõnekäände. Rahvaluule muutumise näitlikustamiseks võib kasutada telefonimängu.

Ka grammatikateemasid saab ühendada liikumisega. Õpetaja võib vastavalt oma fantaasiale välja mõelda liikumismänge nii käänamise, sõnaliikide kui ka erinevate lausetüüpide kordamiseks.

Teksti koostas Anneli Pilliroog

Kevadine loodus pakub nii palju võimalusi uurida, avastada, tundma õppida või vanu teadmisi turgutada! Mauruse ideekalendris on mai ÕUESÕPPE kuu. Vaatleme seda õppemeetodit üldisemalt, põikame erinevatesse õuesõppe tundidesse ning vahendame õpetajate mõtteid ja nutikaid lahendusi tunnitegevusteks.

Mis?

Õuesõpe on üks paljudest võimalikest õpimeetoditest, mis aitab teadmiste omandamist ja reaalset elu üksteisele lähemale viia. Õues õppimine on oluline loodusainetes, kuid kindlasti mitmekesistab see ka teisi ainetunde. Õpetaja saab ise luua keskkonna, milles lastel on hea avastada, leiutada, vahetult kogeda, ise teha ja kogetut vahendada. Oluline on, et õpetaja suhtuks loovalt oma ainesse ja oskaks käsitletavate teemade juurde leida erinevaid võimalusi teadmiste omandamiseks ja kinnistamiseks. Olles avatud ja vastuvõtlik ümbritseva suhtes, leitakse alati midagi huvitavat nii õpetamiseks kui ise õppimiseks.

Õuesõpe on hea täiendus traditsioonilisele õpetamisviisile ja tähendab õppimist ehedas keskkonnas vahetu kogemise, isetegemise ja kogetu teistele vahendamise teel. Õpe toimub avatud keskkonnas ehk väljaspool klassiruumi. Avatud õpikeskkonda iseloomustab see, et õppimise on samaaegselt ka õppevahend ning seal saadud elamused ja kogemused juhivad teadmiste ja oskusteni. Esikohale tõuseb laps ja tema aktiivne tegevus ning õpetajale jääb toetav ja suunav roll.

Õuesõpet iseloomustavad viis tunnust:

• koht, mis aitab õppida;
• õppimine erinevate meelte kaudu;
• tegu ehk vahetu osalemine protsessis ja tegevuse käigus millegi valmistamine;
• õpitu tagasipeegeldamine ja uute teadmiste sidumine olemasolevate teadmistega;
• iva leidmine ehk mida õpetada teistele.

Miks?

Õuesõpe on kasulik, kuna:

• õuekeskkonnas saab laps isiklikke kogemusi ja õpikutarkus muutub kogemuste kaudu õppides eluliseks;
• laps osaleb aktiivselt õppeprotsessis ja kogub teadmisi oma keha ning keskkonna vahendatud muljete kaudu;
• õppimise käigus kasutatakse kõiki meeli ja õpitakse vahetu kogemuse kaudu. Kogemus koosneb omakorda muljetest, mis tulenevad ümbruse ja meelte vastastikusest mõjust;
• looduses viibides kogetakse nii loomulikku kui üleloomulikku ja seal tekib võimalus sattuda ettenägematutesse olukordadesse. See omakorda annab võimaluse neid olukordi lahendada, õppida ümbruse kohta nii osasid kui tervikuid;
• õues avastades ja kogedes õpitaksegi eelkõige seoseid looma, tubastes tingimustes omandatakse rohkem arvandmeid ja fakte;
• õuesõpe on hea võimalus nii laste kui õpetajate tervise parandamiseks ja stressitaseme alandamiseks;
• õuesõppe käigus areneb laste motoorika, paraneb keskendumisvõime ja mälu;
• tõuseb laste õpimotivatsioon.

Kuidas?

Õues õppides ehitatakse arusaamine maailmast üles toetudes oma igapäevastele tähelepanekutele ja varasematele kogemustele. Õuesõpe laseb õpitavast luua vahetu meelelise kogemuse, mis on tänu tekstikesksele õppimisele vähenenud.

Õuesõppe mudel on erinevates maades erinev. Ameerika Ühendriikides ja Austraalias mõeldakse õuesõppe all seikluskasvatust. Eesti mudel tuleb Rootsist ja meil on õuesõppe protsessi kaasatud viis valdkonda:

• õuesõppe tegevused ehk füüsilised tegevused;
• isiklik ja sotsiaalne areng, mis põhineb rühmatööl;
• keskkonnakasvatus;
• inimese tervis ja heaolu;
• keskkonnasõbralik ehk jätkusuutlik elu.

Õpitakse tegevuste kaudu ehk tulemusteni jõutakse läbi mõtestatud ja elamusliku tegevuse, millega kaasneb arusaam õpitava vajalikkusest ja sisust. Praktiline ja meeleline õppimine aitab kestvamaid tulemusi saavutada ning on hea võimalus teoreetiliste ja praktiliste teadmiste ühendamiseks. Koosõppimise, kaaslaste õpetamise, meeskonnatöö, rollimängude, vestluste ja arutelude käigus õpib laps tõlgendama ja analüüsima nii enda tegevust kui teda ümbritsevat maailma. Õppetegevused peaksid suunama õpilast uurima ja katsetama ning selle abil teadmisi ja kogemusi omandama. Ülesanded peaksid olema avatud ja loovad ning lõimitud erinevate õppeainetega. Õuesõpe annab ka palju võimalusi lähikontaktideks ja sotsialiseerumiseks ning neid tuleb loomuliku osana õppetegevustesse kavandades sageli ja korduvalt kasutada.

Looduskeskkond köidab lapse meeli moel, mida ükski teine keskkond ei suuda. Õpitakse rohkem kui õppimise aluseks on õppija enda sõnastatud probleem ja eesmärk on probleem lahendada. Probleemõppe kolm olulist tegurit – iseseisev õppimine, rühmatöö ja looduslähedus – on olulised ka õuesõppe puhul. 

Kuna õuesõppe keskkond on ettearvamatu, nõuab õuetunni ettevalmistamine õpetajalt rohkem vaeva ja loovust. Oluline on, et keskkond konkreetset õpet hästi toetaks. Õpetaja valib tunniks

• sobiva aja, koha ja õppematerjali;
• koostab tööjuhendi;
• mõtleb läbi võimalikud ette tulevad küsimused ja lahendusvariandid;
• tagab turvalisuse;
• kehtestab reeglid.

Tunnis õpetaja

• alustab soojenduseks rühmategevusega;
• püstitab probleemi ja juhatab sisse rühmatöö;
• abistab raskustesse sattunud rühmi;
• jälgib töö käiku ja töötempot;
• teeb tunni lõpus kokkuvõtte.

Pärast tundi õpetaja

• analüüsib tunni õnnestumisi ja ebaõnnestumisi;
• mõtleb läbi, kuidas edaspidi tööd paremaks muuta;
• uurib õpilaste arvamusi oma rühmatöö analüüsimisel.

Õuesõppes mõjutavad õpilased üksteist vastastikku positiivselt. Panus ühistesse tegevustesse sõltub igaühe isiklikest omadustest, antud rollist ja ülesandest. Positiivsed vastastikmõjud saab esile kutsuda ühiste eesmärkide seadmise, rollisuhete loomise ja kavandatava lõpptulemi abil. Oluline on välja selgitada ja kõigile teada anda, kes rühma liikmetest vajab ülesande täitmisel rohkem abi ja julgustamist. Eesmärk on muuta rühma iga liige tugevamaks ja selleks on vaja

• kindlaks teha iga liikme panus;
• anda tagasisidet individuaalselt ja ka rühmale;
• aidata rühmal ära hoida liikmete väsimist;
• tagada iga liikme vastutus.

Tulemusliku suhtlemise tarvis on vaja sotsiaalseid oskusi arendada. Selleks on vaja üksteist tunda ja usaldada, arusaadavalt informatsiooni vahetada, üksteist tunnustada ja toetada ning arusaamatused ja konfliktid konstruktiivselt lahendada.

Kokkuvõtteks

Kogemusi ei saa kellelegi otse edasi anda, neid saab laps tegevuse ja keskkonna koosmõjul ning uute olukordadega kohanedes. Kui laps saab uurida, proovida ja katsetada, köidab teda ka õppimine rohkem. Toetav keskkond ja loovust õhutavad olukorrad innustavad nii õppima kui ka oma teadmisi teistega jagama.

Alates 2004. aastast tähistatakse meil 14. aprillil õuesõppe päeva. Õues õppimine oli Eestis populaarne juba 100 aastat tagasi, oleme selle vahepeal lihtsalt hästi ära unustanud.

Allikad:

Koppel, I. 2009. Õuesõppest.
Kruuda, M. 2009. Õuesõpe, avastuslik õpe ja mäng.
Raudik, L. 2007. Õuesõpe on tekitanud palju küsimusi. Õpetajate leht, nr 27, 2.
http://janesselja.ee/fileadmin/pdf/Ouesope.pdf
http://www.bachelorsdegreeonline.com/blog/2012/11-proven-benefits-of-outdoor-learning/

Teksti autor: Kai Karu, E.G.U. Erapraksise psühholoog

Kritseldamine ja joonistamine on nagu väikese vanusevahega ühe pere lapsed. Vahel polegi selge, kust üks lõpeb ja teine algab. Lähtepunkt või -ülesanne on aga erinevad: kritseldamine on enamasti spontaanne tegevus, joonistamise puhul võetakse aluseks teema, mida kujutada. 

Millises olukorras me kritseldama hakkame? Kui nutitelefoni kasutamine on piiratud või teema ebahuvitav, hakkavad koosolekute ajal kaustiku serva kritseldused ja mustrid tekkima. Õpetajad pöörduvad sageli soditud raamatute ja vihikute pärast koolipsühholoogi poole. Kui aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laps tunnis kritseldama hakkab, ei tule see ilmtingimata igavusest. Laps lihtsalt valib laua alla ronimise, teiste segamise ja lobisemise asemel kritseldamise. Psühholoogid soovitavad kritseldajatel võtta selleks eraldi märkmiku, kuhu oma maandavaid kritseldusi teha. See ei ole just sajaprotsendiline keskendumine, aga kindlasti parem kui tunni segamine ja aitab samas ka lapse pidurdusprotsesse aktiivsena hoida.

Psühholoogi jaoks on joonistamine oluline tööriist ja laste joonistused ühed diagnostilistest abivahenditest. Abivahenditeks nimetan neid seepärast, et ainult ühe pildi põhjal järeldusi teha ei saa. Olulised on taustainformatsioon, joonistamise protsess iseenesest ja ka lapse enda selgitus. 

Tänu närvisüsteemi ja koordinatsiooni teatavale arengutasemele hakkab laps umbes kolmandal eluaastal joonistama ringjaid kujundeid. Neid kujundeid kasutab ta paljude asjade, ka inimkeha kujutamisel (keha, pea, silmad, juuksed). Laps ei joonista otseselt objekti, vaid ideed ja vähendab seda skemaatiliselt kuni hädavajalikuni. Üks tuntumaid on peajalgse ehk kullese faas, kus lapse joonistusel on näha suur pea ja selle külge kinnituvad jalad. Vastavalt arenguastmele lisab laps inimesele keha jt detaile ning hakkab joonistama profiili. Umbes 8. eluaastani kujutab laps inimesi staatilistena ja sealt edasi järgneb juba etapp, kus laps suudab ka liikumist ette aimata ja seda väljendada. Andes lapsele ülesande panna inimesed joonistusel midagi tegema, saame olulist infot tema arengu kohta.

Inimkehakujutus kujuneb läbi tunnetusliku emotsionaalse ja kogemusliku kompleksi. Seega on emotsionaalselt häiritud või meelepuudega lapse pildid teistsugused. Joonistused annavad infot lapse emotsionaalse seisundi (ärevus, kohanemisraskus, depressioon, ATH) ja kognitiivsete võimete koha ning aitavad näiteks väärkohtlemist tuvastada. Häiritud emotsionaalses seisundis laste pildid mõjuvad rahutute ja ebastabiilsetena. Sageli näeb neil üle soditud objekte, viirutamist, sirgeldamist ja varjutamist. Agressiivsete laste vabajoonistusel võib kohata kaklusi, kellelegi ärategemist, verd ja haavu. Samas võib pilt olla hoopis koht, kuhu joonistatakse oma allasurutud tundeid, viha, hirmu, abitust või leina. Lapsed joonistavad oma lahkunud pereliikmeid sageli taevasse, kes seal siis nende üle valvavad. Meenub ühe lapse joonistus, millel tema surnud isa elas keldris. Treppi keldrisse ei viinud, aga tuba oli sisustatud, seal sai vaadata telekat ja laes põles suur lamp.

Kõige rohkem kasutavad psühholoogid perepildi joonistamist. Kuna laps on osa oma perest, siis just perepilt annab palju informatsiooni sealsete suhete kohta. Levinumad ülesanded, mida perepildi joonistamiseks antakse, on:

• joonista oma pere;
• joonista oma pere ja pane nad kõik midagi tegema;
• joonista oma pere ja kujuta oma pereliikmeid loomadena.

Joonistuse analüüsimisel jälgitakse mitmeid tegureid. Millises järjekorras laps objekte ja inimesi paberile paneb, millised on nende mõõtmed ja kuidas nad üksteise suhtes asetuvad. Lisaks pööratakse erilist tähelepanu detailidele. Näiteks on üsna levinud arusaam, et kui laps ennast pildile ei joonista, on tema enesehinnang madal. Kui aga laps ise juurde selgitab, et käimas on peitusemäng ja tema on lihtsalt peidus, ongi oluline just see joonistajalt saadud lisainfo.

Minu koolipsühholoogina töötamise ajast on pärit järgmised seigad:

Tüdruk joonistas perepildile ainult ennast krooniga peas ja oma kassi. Kui uurisin, kuhu teised pereliikmed jäid, vastas ta, et teised lihtsalt ei mahtunud ära. Mis oli ka tõsi, sest ta ise koos oma krooniga täitis terve pildi! Klassikollektiivis käitus see piiga nagu väike printsess ja tülitses pidevalt teiste õpilastega. Tüdruku ema nõudis nende tülide põhjuste selgitamist teistelt lapsevanematelt.

Ühe poisi ülesandeks oli kujutada oma pere loomadena ja pildile sai ema lõvina. Inimlik on mõelda harjumuspäraselt ning luua pilt võimukast ja domineerivast emalõvist. Pildi juurde selgitusi jagades rääkis poiss hoopis, et emal on suured, kohevad ja pehmed juuksed nagu lõvi lakk ja sinna on mõnus käsi sisse panna.

Laste joonistused vihikus või raamatutes võivad vahel olla väga häirivad või lausa hirmutavad. Mõnele lapsele meeldib joonistada pealuid, tanke, relvi, lõigutud jäsemeid ja verd. Kindlasti ei tohiks sellistel puhkudel üle reageerida, kuna selline on paljude laste maailm peale koolipäeva lõppu. Mängitakse vägivaldseid arvutimänge ja nii need joonistustele jõuavadki. Vestlus lapse või vanemaga annab kindlasti vajalikku lisainfot. Tähelepanuta selliseid asju jätta kindlasti ei tohi, sest just taolised joonistused on viinud probleemide avastamiseni. Tean üht koolikiusamise ohvrist poissi, kes joonistas oma klassivendadele hauad ja kirjutas ristidele nende nimed. Meenub teine juhtum tugevate suitsiidimõtetega tüdrukust, kes joonistas ristidega haudu ja kirjutas ristidele oma nime.

Alati on oht üle reageerida või midagi olulist maha magada. Igaüks meist saab aga märgata, tähelepanu pöörata ja vajadusel abi küsida.

Teksti autor: Marili Pärtel

Teate seda tunnet, kui koosoleku algusest on möödunud viis minutit, sa oled end rahulikult sisse seadnud, avanud märkmiku, et tähtis info üles kirjutada, ning absoluutselt valmis kuulama, kuid just sel hetkel hakkavad käed väga häirivalt tegevust otsima? Kontrollid veel korraks telefonilt kella ja kirjakasti, kuid tead, et rohkem telefonile tähelepanu pöörata poleks viisakas. Vaatad korraks märkmikus üle selle nädala ülesanded. Koosoleku algusest on möödunud kuus minutit. Kirjutad mõnda aega väga tähelepanelikult üles kõik, mida kõneleja räägib, kuid saad üsna ruttu aru, et ei pea niimoodi koosoleku lõpuni vastu. Koosoleku algusest on möödunud üheksa minutit. Püüad keskenduda kuulamisele ja avastad ühtäkki, et oled kogemata ära planeerinud järgmise puhkuse, korrastanud mõttes riidekappi, kirjutanud üles ühe ununenud töökohustuse ja äkki küsib koosoleku juht: „Missugused on teie mõtted selles küsimuses?“ Paanika. Koosoleku algusest on möödunud 12 minutit.

Kahtlemata on inimesi, kelle võime oma teadvust juhtida on piisavalt hea, et selliseid asju ei juhtu mitte kunagi. Minule on see olukord aga tuttavam, kui endale üldiselt tunnistada tahan. Üks võimalus rahutust leevendada ja keskendumisvõimet parandada on kritseldamine, kuigi sellele üldiselt töökollektiivis hea pilguga ei vaadata. On aeg asuda selle vastu võitlema! Seega, mis on kritseldamine, miks me seda teeme ja miks see tegelikult hea on?

Definitsioon ja motiivid

Sunni Brown, kes samuti võitleb kritseldamise alavääristamise vastu, on selle defineerinud kui spontaansete märkide tegemise, mis aitab mõelda. See tähendab, et sodides või kritseldades ei pruugi me tahta kujutada midagi-kedagi kindlat (kuid võime) ning eesmärk ei ole mitte tegevuse tulemusel valmiv joonistus, vaid joonistamisprotsessi positiivne mõju ajutegevusele. 

Kritseldamine on poolteadliku tegevus, põhitähelepanu peaks vähemalt teoreetiliselt olema millelgi muul, on see siis kellegi kuulamine või mõne keeruka probleemi lahendamine, seega on kritseldamist nimetatud ka ukseks alateadvusesse. Inimeste kritseldusi on kasutatud ka nende psühholoogiliseks analüüsimiseks, kuid selle meetodi teaduslikkus võib tihtipeale olla üsna kaheldav. Internetis levivaid tõlgendusjuhiseid võib kerge meelelahutuse eesmärgil muidugi uurida, üks selleks sobilik link on ka artikli lõpus välja toodud.

Kuid mis vajadus see on, mida me tavapäraselt püüame kritseldades rahuldada? Lisaks paigalpüsimise rahutuse leevendamisele aitab kritseldamine ka aega kiiremini liikuma panna, mis on abiks igavates ja pealesunnitud olukordades. Vahel tundub meile, et see aitab ka reaalsusest põgeneda, kui olukord, milles ollakse, on mingil põhjusel ebamugav või pingeline. Samas võime kritseldamisest otsida ka inspiratsiooni ja püüda selle abil segamini mõtteid korrastada. Erinevad motiivid on ka erinevalt määral teadvustatud, väga tihti juhtub, et kritseldamine on spontaanne ja selleks polegi teadlikku põhjust vaja.

Kritseldamise positiivne mõju

Hoolimata sellest, et reaalsusest põgenemine ei pruugi olla parim motivaator millegi tegemiseks, on kritseldamise positiivne mõju erinevatele ajuprotsessidele leidnud selget teaduslikku tõestust. Kritseldamine aitab paremini keskenduda, sest ei lase ajul lülitada end puhkerežiimile, mis tooks kaasa ka unistamise, mälestuste läbimängimise jms. Käeline tegevus pakub ajule lisastiimulit, mis muudab ka kuulamise efektiivsemaks. Plymouthi ülikoolis tehtud uuring tõestas, et kritseldajatel jäi 29% rohkem kuulamise teel saadud infot meelde kui neil, kes olid sunnitud kuulama ilma käelise tegevuseta. Samas uuringus selgus aga, et kui ka uut infot tuleb hankida nägemismeele kaudu, mõjub kritseldamine meeldejätmisele hoopis negatiivselt, seega tasub kritseldamiseks soodsaid olukordi siiski kriitiliselt valida. 

Kritseldamine on kasutusel kunstiteraapias. Lisaks üldisele lõõgastavale mõjule saab kritseldades väljendada ka selliseid emotsioone, mida võib-olla sõnastada veel ei osata või ei julgeta. Siiski saab sodides need endast välja lasta, see toob omakorda kaasa nende emotsioonidega kaasnevate pingete vabastamise. Oluline on mitte anda kritseldamise tulemusele hinnanguid. Kritseldus ei saa ebaõnnestuda, olla ilus või kole, ta on selline nagu ta on ja täidab lihtsalt oma funktsiooni.
Kritseldamist saab rakendada teadliku meetodina, näiteks konspekteerimisel, erinevate tegevuste planeerimisel või probleemidele lahenduste otsimisel. Sel juhul aitab see infot uutel viisidel töödelda ning teha ruumi värsketele ideedele ja inspiratsioonile. Kindlasti tasub seda oskust endas arendada ka siis, kui see ei ole sulle vaikimisi eelistatuim infotöötlusviis. Nimelt aitab visuaalse kujutamise oskus oma mõtteid ka teistele edasi anda ja mida rohkematel viisidel me seda oskame teha, seda suurem on tõenäosus, et meist saadakse aru.

Aga kui ma ei oska joonistada?

Täiskasvanud inimesi takistab tihti kritseldamast enesekriitika. Tundub, et joonistada võiksid need, kes seda oskavad. Rahustada tasub end mõttega, et oma kritseldusi ei pea kellelegi näitama ning omaenda hinnanguid saab samuti õppida kontrollima. Kritseldus ei saa nässu minna ja misiganes tulemusele te ka jõuate, igal juhul on see õnnestunud.
Aitab seegi, kui alustada võimalikult lihtsatest kujunditest, näiteks teha lihtsalt punkte või jooni või ringe. Võib ühte ja sama kujundit korrata, näiteks täita paberilehe kolmnurkade või rombidega. Erinevatest kujunditest võib luua vähem või rohkem korrapäraseid mustreid. Alustada võib ka näiteks spiraalist ja täita see erinevate teiste kujunditega. Võimalusi on lõputult.
Ka kõik joonistusel äratuntavad „päris“ esemed koosnevad neist kõige lihtsamatest kujunditest. Võib püüda kujutada oma päevasündmusi, lilli, loomi, liblikaid või hoopis sõidukeid, ehitisi või toitu. Kõik ideed on lubatud ja kui ka tulemus on äratuntav ainult sulle endale, siis nii ongi hea.

Kokkuvõtteks

Kuigi kritseldamist ei peeta kuigi intellektuaalseks tegevuseks, on ometi sellega „vahele jäänud“ ka meie aja helgemad pead. Kuulsamad juhtumid on ehk Bill ja Hillary Clinton, samuti Bill Gates, kelle kritseldust esialgu Tony Blairi loominguks peeti. Küllap on ka Eesti liidrite hulgas neid, kes kritseldamist erinevates olukordades kasutavad, me lihtsalt veel ei tea seda. Igal juhul ei tasu meil, tavainimestel, seda kuidagi häbeneda või alla suruda, ükskõik kui kõrgintellektuaalseteks spetsialistideks me ennast ka ei peaks. Loodan väga, et see sõnum jõuab ka õpilasteni ja need ajad, kus tunni ajal tehtud joonistusi õpilaste häbistamiseks kasutati, on pöördumatult möödas.

Uuri lisaks:

https://www.ted.com/talks/sunni_brown
http://www.mariefranceasia.com/lifelove/decoding/why-do-i-scribble-63284.html#item=1
https://www.canva.com/learn/7-ways-doodling-will-change-your-life/
http://langwitches.org/blog/2011/10/01/doodling-an-essential-skill-to-develop-support-in-our-students/
https://tervis.postimees.ee/87779/kritseldamine-aitab-keskenduda
http://loovusait.ee/blogi/uuring-kritseldamine-parandab-keskendumisvoimet-ja-malu
https://novaator.err.ee/247848/kritseldamine-paneb-loovuse-toole
http://creativityintherapy.com/2013/02/scribble-drawings-for-relaxation/
https://www.commontongue.com/blog/like-to-draw-around-when-concentrating-learn-what-this-tells-about-your-personality/

Teksti autor: Kati Orav, visuaalne mõtleja ja praktik, creativitycatcher.com, kati@kating.ee

Kas leiad õpetajana ennast aeg-ajalt küsimuste ees, kuidas:

• korrastada effektiivsemalt oma mõtteid ja seada selgemaid eesmärke;
• näha ise ja näidata õpilastele tervikpilti;
• teha keerulised teemad lihtsamaks;
• teha oma tund põnevamaks ja selgemaks;
• aidata õpilastel teha efektiivsemalt märkmeid?

Kui jah, siis võib appi võib tulla visuaalne mõtlemine ja lihtsustamine.

Üha rohkem väidetakse laias maailmas, et probleemide lahendamise tulevikuvõti on just nimelt visuaalne mõtlemine, sest kasutades oma sünnipärast võimet näha nii silmade kui kujutlusvõimega, annab see meile täiesti uue viisi avastada varjatud ideid, neid intuitiivselt arendada ning jagada teistega viisil, millest nad lihtsalt aru saavad. See annab meile võimaluse teha protsessid nähtavaks, et luua seoseid, esitada küsimusi ning olla kaasatud. Nii, nagu igas teises protsessis, on see väga oluline ka õpetamise juures. Iga õpetaja soovib, et tema mõtted jõuaksid õpilasteni ja oleksid arusaadavad. Me soovime oma õpilasi innustada, kaasata ja arendada.

Seetõttu on hakanud väga paljud õpetajad üle maailma parandama oma visuaalseid võimeid. Nad on saanud aru, et visuaalne mõtlemine ja praktikad toetavad õpetamist ja õppimist. Ja nad lihtsalt ei õpi ja ei kasuta seda ise, vaid julgustavad ka oma õpilasi tegema visuaalsemaid märkmeid, et iga õpilane saaks teha õppimisprotsessi endale sobivaks ning arusaadavaks.

Visuaalne mõtlemine ja lihtsustamine tähendab oma mõtete visuaalset kirjapanekut ja esitamist. See tähendab, et ühele pildile on võimalik mahutada kogu idee ja protsess ning anda olukorrast täielik ülevaade. Sõnad ja mõtted pannakse paberile strateegiliselt korrastatuna ning graafiliselt kujutades.

Visuaalne lihtsustamine on eelkõige tööriist, mis hõlmab endas:

• kiirete ja lihtsate joonistusvõtete omandamist;
• struktrueeritud mõtlemist;
• tervikpildi nägemist;
• oluliste küsimuste küsimist.

Visuaalsel mõtlemisel on kolm peamist alaliiki ja vaatleme neid just õppimise ja õpetamise kontekstis:

• Visuaalne salvestamine ehk märkmete tegemine

Õpetaja enda praktika koolitustel, seminaridel, koosolekultel osaledes panna oma mõtted kirja visuaalsemalt, kasutades seoste loomist, sümboleid, värve. Õpetajana saad oma eeskujuga julgustada õpilasi tegema visuaalsemaid ja isikupärasemaid märkmeid. Sellisel viisil märkmete tegemisel kaasame me märksa rohkem oma aju ja loovust ning peame palju tähelepanelikumalt kuulama.

• Visuaalne lihtsustamine tervikpiltide loomiseks

Õpetaja võimalus luua õppematerjale ja teha kas iseendale või õpilastele visuaalsemaid selgitusi tervikprotsessidest, seostest, ainekavadest, tunni kavadest jne. Näidata mida, miks, kellega, kus ja kuidas tehakse.

• Visuaalsed töölehed

Peaaegu sama asi, mis eelmises punktis kirjeldatu, kuid selle vahega, et kui eelmises on valmispildid, siis siin on töölehed, mida õpialsed saavad ise täita. Olgu selleks siis kuulamisharjutus, tagasisidestamine, ajaloosündmuse etappide täitmine, uurimustöö plaan jne.

Visuaalse mõtlemise jaoks ei ole vaja muud kui paberit ja markereid, vajadust luua suurt pilti ning sisu. Ja see suur pilt on valmis tekkima. Kõik algab soovist teha asju teisiti, mõelda loovalt, olla julge! Kui oled juba esimese joone paberile tõmmanud, siis tekib sinna ka teine ja kolmas. Jah, see tahab natuke julgust ja pealehakkamist, sest enamus meist arvab, et ei oska joonistada. Aga tegelikult ei oma joonistamine siin üldse nii suurt rolli, kui arvatakse. Lihtsalt raami tekste, loo struktuuri, näita seoseid ja tervikpilti. Ja seda kõike ei pea tegema üksi. Kutsu oma õpilased kampa, sest üheskoos joonistamine on innustav ning annab võimaluse koos õppida.

Olemegi jõudnud ideekalendriga aprillikuusse! Teemaks on seekord KRITSELDAMINE. Vaatame, kuidas aitab visualiseerimine mõtteid korrastada, tervikut ja uusi seoseid näha. Sel nädalal alustame aga pisut kaugemalt ja uurime, kuidas aidata väikelastel erinevate tegevuste kaudu nii loovust, motoorikat kui ka tähelepanu arendada. Need oskused on eelduseks nii kirjutamisele kui ka joonistamisele.

Iga kiri ja joonistus saab alguse täpist

Teksti autor: Mariliis Tähepõld, Haldjapere loovustundide juhendaja, TLÜ kunstiteraapiate magistrant

Oled sa kunagi mõelnud sellele, et eeltöö kirjutama ja lugema õppimiseks algab juba sündides? See toimub peaaegu möödaminnes – esimene katse oma pilguga kedagi või midagi tabada on juba samm lugemisoskusele lähemale. Kõik lapse arengule omased keeramised, pööramised, roomamised, käputamised ja haaramised on omal moel kirjutamise ja lugemise eelharjutused.

Selleks, et lapsel oleks parajalt hea ja mugav pliiatsit õigesti käes hoida ning seda juhtida, tuleb alustada üldmotoorikast, tasakaalust ja koordinatsioonist. Kirjatehnika areneb suunaga suuremalt väiksemale. Selleks, et sõrmelihased hoiaksid pliiatsit edukalt käes, peavad enne seda olema tugevad ning arenenud käe-, kere- ja kaelalihased.

Kirjeldan oma töö põhjal, milline on üks Haldjapere loovustund ühe- kuni kolmeaastaste mudilastega. See oli jaotatud erinevateks etappideks ja osaoskusteks ning selle ettevalmistamisel pöörasin tähelepanu eelkõige visuaalmotoorikale ja kirjutamise-lugemise eelharjutustele.

Peale selle oli loovustund inspireeritud paljudest erinevatest teemadest, alustades kevadega ja lõpetades taas saabunud talvega – kokkuvõtvalt oli see tavalisest Eesti ilmast. Samamoodi andsid ainest värvid ja pallid ning kunstimaterjalina hõbepaber.

Tund sai alguse pisikestest värvilistest ja pehmetest pallidest. Tead sa, miks üks väike pall on imeline vahend lugema ja kirjutama õppimiseks? See aitab treenida, kuidas fikseerida pilku kindlale objektile ja ka liikuvat objekti jälgida. Mida muud me lugedes ja kirjutades teeme?

Palliga erinevaid viskamise, toppimise, peitmise-otsimise mänge katsetades ületame me pidevalt keha keskjoont (nähtamatu joon, mis algab pealaest ja jagab keha paremaks ja vasakuks pooleks). Keha keskjoone ületamine midagi silmadega jälgides, käega haarates või kogu keha liigutades aitab kahel ajupoolkeral omavahel koostööd teha.

Meie mängisime pallidega järgmisi mänge: kõigepealt viskamist-püüdmist ja peitmist-otsimist, seejärel aga üritasime suuremas koguses palle kätte saada lae alla kinnitatud kangalt (hiljem viskasime sinna palle ükshaaval tagasi). Vahepeal korjasime pallikesi suurte näpitsatega kaussi ning sorteerisime neid värvi järgi ja pistsime läbi aukude kas kausi või kasti sisse.

Pallimäng pakub palju erinevaid võimalusi arengu toetamiseks. Palli püüdmiseks on vaja kasutada kahte, viskamiseks enamasti ühte kätt. Pallimängud toetavad tasakaalu, silmadega jälgimise oskust, käe-silma koostööd, koordinatsiooni, nägemistaju ehk visuaalmotoorika arengut.

Sorteerimise ja kokkusobitamise ning seostamise mängud aitavad lapsel maailmast aru saada. Need õpetavad, et mõned asjad on sarnased, mõned erinevad. See toetab kognitiivsete ja tunnetuslike oskuste arengut, mis on vajalikud ka lugema ja kirjutama õppimiseks. See „mäng“ käib iseenesest päev läbi – neid asju, millele tähelepanu suunata ja kokku sobitada või vastanditena nimetada, on meie ümber ju palju. Erinevuste ja sarnasuste õpetamiseks on kõige paremad motoorsed tegevused. Motoorseid oskusi toetab ka näiteks paljajalu murul jooksmine ja rannas märjast liivast liivamägede ehitamine (kõik taktiilne ehk kõik, mis on seotud liigutamise ja liikumisega).

Väikeste objektide noppimine, sortimine, korjamine (näppudega või mõne vahendiga) on hea peenmotoorikale ja teeb eeltööd pliiatsihoiu arenemiseks. Korrektse pliiatsihoiu tekkimiseks läheb aastaid ja see areneb enamasti üsna loomulikult (muidugi vanema ja lasteaiaõpetajate valvsa pilgu all). Oluline on seda mitte forsseerida – selleks et õige pliiatsihoiuni jõuda, tuleb läbida kõik sellele eelnevad etapid. Meie loovustundides ei ole lapsed veel kindlasti selles eas, kus nende käes olevat joonistamisvahendit peaks n-ö õigeks sättima. See, kuidas nad vahendi kätte võtavad, on just see etapp, kus nad sel hetkel oma arengus olema peavad, meie aga keskendume neile olulistele toetavatele tegevustele, mida eespool nimetasin.

Kirjaeelseks harjutuseks on ka igasugune imiteerimine ja kopeerimine. Samuti erinevate suuna- ja kohatajude mõistmine (all, üleval, siin, vasakul, paremal jne), mida saab iga kunstitöö juures kasutada.

Alati tasub „kirjatehnikaks“ ära kasutada väikeste kunstiloojate loomulikku arenguetappi (eriti umbes 12–18 kuu vanuses) ehk nende tavapärast segadusetekitamist ning suunata see energia organiseeritud „mäkerdamisse“, mis on tuntud ka loovustunni või kunstitunni nime all. Selles vanuses laps ise teadlikult midagi ei loo ega tähendusi ei anna. Teda köidab käelise tegevuse juures selle motoorne, füüsiline pool – kuidas midagi teha saab. Näiteks võimalda tal tegutseda näpuvärvide, pudruvärvide, erinevate voolimismasside jm materjalidega. Lase lapsel proovida, kuidas üks või teine materjal tema käte tegevuse tulemusel muutub või uue kuju võtab. See pakub sensoorset ja taktiilset kogemust, mis omakorda tugevdab käelihaseid ning motoorseid ja kognitiivseid oskusi. Näpuvärvide, tainaste, voolimismasside kasutamine, lusikaga asjade tõstmine ühest anumast teise, materjalide või pipeti vedelikust tühjaks pigistamine, näpuga liiva/jahu sisse joonistamine aitab lisaks eelnevale kaasa ka õige pliiatsihoiu arenemisele.

Kasutasime tunnis materjalidena seekord vihikukilet ja fooliumi. Vihikukilega katsime paberil auke, millest enne olime palle läbi pistnud. Saime võrrelda, kuidas olukord muutus pärast aukude kinni kiletamist – august sai endiselt läbi piiluda, aga sõrme enam läbi pista ei saanud. Lisaks sellele oli augukoht nüüd kleepuv. Selle kasutasime ka kohe ära ja kleepisime sinna fooliumist pallikesi. Kui enne olime mänginud pehmete värviliste pallidega, siis nüüd tulid mängu karedad ühevärvilised pallikesed. Ühtlasi pakub foolium materjalina uut ja huvitavat – see krabiseb, läigib, kortsub, on kergesti rebitav, seda värviga katta on veidike teistmoodi kogemus kui valget paberit katta. Fooliumi värvimiseni jõudsimegi pärast pallikeste valmissaamist ja pildile vajutamist. Seejärel võtsime hõbepaberit veel juurde ja pakkisime pildi kokku nagu võileiva. Püüdsime suurt fooliumitükki aluspildile vajutades kõik peitu läinud pallikesed jälle sõrmedega üles otsida ehk kompasime. Lõpuks tekkis sellest omamoodi ruumiline pilt. Viimane ülesanne oli see kõik värviga katta. Võtsime kasutusele kolm põhivärvi, millest töö käigus loomulikult teisi värve juurde tekkis. Mõnes tunnis kasutasime värvimiseks valgeid vatitupse, mida koos pesulõksuga värvimiseks kasutasime. Muidugi olid abiks ka kõik kümme sõrme.

Tegevused, mis veel toetavad kirjutamise-lugemise oskuse õppimist ja on näiteks 2+ aastase lapse arengus omal kohal, on võrdlemine, näiteks pikem-lühem, suurem-väiksem, kujundite mängud. Selles vanuses on käeliseks trenniks eriti hea igasuguste anumate täitmine tõstmismängudena ja samas ka pigistamismängud (nt pipetiga vedeliku tõstmine, pudelist pigistamine jne), valamine, materjalide manipuleerimine erinevate „tööriistadega“ – näiteks mängunoaga savi lõikamine. Samuti on asjakohane erinevaid auklikke esemeid nööri otsa ajada.

Ja loomulikult jooksmine, ronimine, hüppamine, müramine kiikumine, turnimine – igasugune tegevus, mis toetab üldmotoorika arengut, tasakaalu ja koordinatsiooni. Et ikka käsi jaksaks joont mööda tähti maalida ja silm rida-realt tähti kokku lugeda.

Kui tulla tagasi pealkirja juurde: iga kiri ja joonistus saab alguse täpist. Ehk esimesed „märgid“, mis laps paberile teeb, on täpid, seejärel vertikaalne joon, ring ja seejärel horisontaalne joon. Täppidest ja kriipsudest areneb edasi kritseldamine – enamasti ringikujuline spiraalne liigutus, mis tuleneb lapse huvist kunstivahendit füüsiliselt liigutada. Huvist näha, et tema motoorsel tegevusel on tulemus, jälg.
Lowenfeldi järgi jaguneb laste kunstiline areng kuude etappi. Lapsed läbivad oma arengus sujuvalt kõik arenguetapid. Ühest etapist teise üleminekul toimub nii edasi- kui ka teatud määral taandarengut. See on ju uue õppimisel üsnagi tavaline: kaks sammu edasi ja üks tagasi. Nii nagu pliiatsihoiu arendamist ei saa forsseerida või kiirendada, on ka joonistamisoskusel erinevad etapid. Laps läbib need omas tempos.

1. Kritseldamise etapp (2–4 a): käelise tegevuse juures köidab last eelkõige füüsiline tegevus, ta naudib oma tegevuse jälgi ja tulemusi. Tähendusi ja seoseid hakkab ta looma selle etapi lõpupoole. Kritseldamise etapp jaguneb omakorda kolmeks etapiks: korrapäratu (seda iseloomustab kinesteetiline ja väga füüsiline motoorne tegevus); kontrollitud (tekib vaimne ja füüsiline kontroll oma tegevuse üle); nimetamine (seoste ja tähenduste loomine, asjade nimetamine pildil, kujutlusvõime kasutamine joonistamisel)
2. Preskemaatiline etapp (4–6 a): laps hakkab looma seoseid oma joonistuste ja ümbritseva maailma vahel. Kriips või ring paberil võib tegelikult olla keegi tuttav lapse elust ehk need on esimesed märgid sellest, et lapsega saab suhelda pildi kaudu. 
3. Skemaatiline etapp (7–9 a): lapsel kujuneb sel perioodil välja n-ö skeem inimeste ja asjade kujutamiseks. Nad kasutavad värve enamasti tõetruult ja paigutavad objektid paberile maa asukohast lähtuvalt. 
4. Realismi etapp (9–11 a): laps muutub oma joonistuste osas enesekriitilisemaks, tekib teadlikkus, et senine skemaatiline joonistamiseoskus ei toeta tahtmist/vajadust objekte realistlikult kujutada. Joonistamisoskus on jätkuvalt skemaatiline, aga palju detailsem ja keerukam, tekib perspektiivitunnetus.
5. Pseudo-naturalistlik etapp (11–13 a): laps on oma joonistusoskuse suhtes selles etapis väga kriitiline – tulemusega rahulolu sõltub joonistuse realistlikkusest lapse seisukohalt. Oluline on last toetada ja julgustada. 
6. Otsustamise etapp (13–16 a): selles etapis lõpetavad lapsed tihti joonistamise või, vastupidi, arendavad oma joonistamisoskusi ja tehnikaid edasi ning jätkavad joonistamist. Siin on samuti tähtis last toetada ja julgustada olenemata tema joonistamisoskuse tasemest – nagu iga oskust, saab ka seda alati edasi arendada! 

Kasutatud kirjandus:

• Barbara A. Smith (2011) „From Rattles To Writing“
• Viktor Lowenfeld (1947), „Creative & Mental Growth“

Teksti autor: Anneli Pilliroog

Ideekalendri loovust ja loovkirjutamist käsitlev kuu hakkab läbi saama. Viimases postituses vaatame, milline on üks täiskasvanutele mõeldud loovkirjutamise kursus, ja uurime, miks on oluline oma kirjatöö enne avaldamist kriitilise pilguga üle vaadata.

Aprillikuu teema on aga KRITSELDAMINE. Vaatame, kuidas aitab visualiseerimine mõtteid korrastada, tervikut ja uusi seoseid näha. Kuidas saab pildilist keelt õppetöös kuulamis- ja struktueerimisoskuse arendamiseks kasutada? Kritseldada oskavad kõik!

Tekst ei taha tulla. 

Ilmselt on väga paljud meist seisnud silmitsi tundega, et täna pole see päev. Tähtaeg istub aga turjal ja töö vajab lõpetamist. Asi pole niivõrd hirmus kirjutamise ees kui selles, et kõik kirjapandu tundub nudivõitu. Sellistel puhkudel püüan enda lohutamiseks mõelda, et tippsportlased ei loobu ju treenimisest selle tõttu, et pole aasta ringi võistlusvormis.

Olen paar aastat püüdnud pääseda Meelike Saarna juhendatud loovkirjutamise kursusele ja ikka liiga hilja jaole saanud. Nüüd siis õnnestus ja muidugi on mul sinisilmsed ootused, mida sellelt kursuselt õppida võin. Tahan, et tekstid sünniksid kergemalt ja kirjutaksin suurema õhinaga.

Miks sina kirjutad?

Kursuse esimesel õhtul koguneb heledasse ruumi laudade taha paarkümmend täiesti erinevat inimest. Keegi teineteist ei tunne ja nii ongi hea – igaüks tuleb oma asja ajama, oma kogemuste ja tausta najal kirjutamisest rõõmu leidma. Seltskond on uskumatult kirev – riigiametnik, jurist, tarkvaraarendaja, endine ajakirjanik, blogija, copywriter jne. Lahe on teada saada, miks keegi kirjutab, miks või mida ta tahab kirjutada. Selgub, et hirmud ja vaevad on kõigil sarnased, isu kogeda kirjutamisrõõmu niisamuti.

Tegeleme endast aru saamisega. Kas ma üldse olen mõelnud, millistes olukordades, ajal, keskkonnas või meeleolus loomise tuhin peale tuleb? Selgub, et vahel punnitangi jõuga selle asemel, et ennast säästa ja tekitada kasvõi üksainus loovust soodustav tegur. Selle asemel võiksin hoopis endale esitada alljärgnevaid küsimusi.

• Millised on minu loovusrituaalid?
• Kuidas mind mõjutavad stress ja lõõgastumine? Kuidas käitub pinges aju? Millal tekivad uued seosed? 
• Kas ma tunnen seda ainest, millest kirjutan? Iseenda kogetu on ehtne. 
• Kuidas häälestada ennast tulemuse asemel hoopis loomise protsessile?
• Kuidas hoida vajalikku energiataset?

Kõige keerulisem on vastata jagamiseringi küsimusele: „Miks sina kirjutad?“. Kõlab palju erinevaid põhjuseid, mis on üht- või teistpidi omavahel seotud. Tavapäraselt olen suur sõnavõtja, aga kui järg minuni jõuab, kõlab vastuseks: „Tahan!“. Ja ma mõtlen seda päriselt.

Kui joosta ei jõua, siis jookse rohkem.

Järgmist tundi alustame jälle inventuuriga. Kuidas ennast kirjutama saada kui Pegasus on ära? Selgitamegi välja, mis meid kirjutamast takistab ja mis seda soodustab. Ja nagu ikka – loovus käivitub siis, kui oled endast rohkem teadlik, saad soodustavaid tegureid suurendada ja takistavaid vähendada. Mida ma siis teada sain?

Kirjutamist soodustavad piiratud aeg, meelepärane teema ja selle valdamine, oma kogemus ja suhe teemaga, vaikus või mahe muusika, värske õhk. Mulle meeldib pastakaga paberile kirjutada.

Kirjutamist takistavad välised segajad (telefon, arvuti, televiisor, intensiivsed helid ja lõhnad), sisemised segajad (ärevus, enesekriitika, vähene enesedistsipliin, teistega võrdlemine, ebakindlus).

Inspiratsioon tuleb sinna, kus temaga midagi peale hakatakse, ja et ennast kirjutama saada, olen loogika- ja kriitikavaba kirjutamist proovinud. Ajalist piirangut aga mitte. Meil on seitse minutit aega ja ülesanne kirjutada, mis pähe tuleb. Peamine, et etteantud aja jooksul kogu aeg kirjutaks. Alguses tuleb ennast korralikult murda ja mida minut edasi, seda kriitikavabamalt lehekülg kaustikus täitub. Edasi tuleb leida enda kirjutatud tekstist mõte või sõna, mis kõnetab ja sellele keskendudes viis minutit kirjutada. Hoopis lihtsam!

Ideed ei ole patenteeritud!

Mida me ka ette ei võtaks, keegi on sarnast asja kindlasti juba kusagil teinud. Mitte ilmtingimata paremini, aga kindlasti omamoodi. Seega saab mistahes idee endale parajaks teha. Elizabeth Gilbert räägib ideedest väga lahealt oma raamatus „Suur võluvägi“. Kuidas need tulevad, kuidas ta neid armastuse ja austusega kohtleb, kuidas need tema omaks saavad või otsustavad teostumiseks kellegi teise juurde minna.

Püüamegi kursusel igaüks oma plaanis oleva kirjatüki tuummõtte niimoodi kirja panna, et see oleks välja öeldes endale ja teistele arusaadav. Veel peame paika saama sihtgrupi ja mõne lausega selgitama, miks on oluline see mõte teisteni viia. Kui enda jaoks on asjad selgeks mõeldud ja miks-küsimustele vastatud, lähevad uksed justkui imeväel lahti ja juba ma kibelengi koju järgmist lugu kirja panema! Siin see on:

LÕNGAVORST

Mummul oli õnn käia kahes lasteaias. Vana lasteaeda mäletab ta vähem, uut aga väga selgesti. Vist sellepärast, et Mummu oli siis juba ise natuke vanem ja eks selles uues oli vanaga võrreldes palju head ka. Näiteks sai hommikuti kauem magada, sest lasteaia värav oli kodust ainult paarikümne meetri kaugusel. Aga seal olid veel avarad ja heledad ruumid, rõõmsamad kasvatajad ja abivalmid söögitädid. Tundus, et alevi teises otsas asuvast vanast ja väsinud majast uude kolimine mõjus kõigile värskendavalt. Kasvatajaid hakati vist ka teistmoodi koolitama, sest uues lasteaias said lapsed uhkelt teistele oma erilisi andeid näidata.

Mummu oli olnud laululind juba pisikesest peale ja nüüd sai temast lausa üks „eeslauljatest“, kes igal võimalusel noka avas ja siristas. Paraku aga kipub pahatihti olema sedamoodi – ühes asjas oled tugev, teises mitte nii väga. Kui laulmises ja tantsimises polnud lasteaias Mummule võrdset, siis igasugune käeline tegevus oli talle lausa piin. Mummu kujutlusvõime ja käed ei saanud kuidagi omavahel ühendust ja sellepärast kukkusid igasugused joonistused või muud sorti nikerdamised teistega võrreldes naljakad või lausa koledad välja.

Mummu ema oli seevastu väga osav näputöö tegija ja tegelikult olid kõik nende pere naised alati midagi kudunud, heegeldanud või tikkinud. Kuidagi õnnestus emal selle nokitsemisega kaasa tõmmata ka Mummu isa, kes õppis kudumise ära ja tegi pimedate õhtute ajaviiteks koguni pere kolmele lapsele vajalikud kindad-sokid valmis. Nii ägedaid pika säärega suusasokke polnud koolis kellelgi! Tänu sellele käsitööhuvile oli kodus tavaline, et kas Mummu või üks tema kahest vennast istus, lõngaviht kätel, ema või siis isa aga keris lõnga kerasse.

Ühel päeval pandi rühma lapsed peale hommikusööki pika laua ümber istuma ja Mummu tundis ette, et nüüd see jälle algab … Iga kord, kui tühja laua taha istuti, võis oodata kas pliiatseid, värve, savi, lõngajuppe või muid vidinaid, millega tuli mõni kunstiteos valmis teha. Sel korral tõi kasvataja oma suurest tagavarade kapist välja lõngavihid, jagas lapsed paaridesse ja andis igale paarile vihi kätte. Ülesanne oli selge, aga kodus polnud Mummu kunagi kerijate poolel olnud, ikka seal vihihoidjate omal. Sel korral „suunas“ loosiõnn Mummu hoopis kerijate meeskonda. Mummu püüdis hoolega meelde tuletada, kuidas ema ja isa vihitäiest lõngast mitu täiesti ühesugust ja täiuslikult ümmargust kera tegid. Kõik tundus ju väga lihtne – hakkad otsast pihta ja muudkui kerid. Nüüd aga tundus, et sellel koledat tooni tumerohelisel lasteaialõngal polegi lõppu ja Mummu lõngakera ei olnud üldse ümmargune. Nägi lõngavihi lõppedes välja hoopis nagu halvasti küpsenud liharull – ebaühtlane pikergune plönn. Kõik, isegi poisid, said ümmarguse kera! Mummu oli kohe päris kurb ja eriti sellepärast, et kasvataja pani lõngakerad lauale ritta ja naeris koos teiste lastega Mummu lõngavorstikese üle.

Kogu ülejäänud päeva oli Mummu väga vaikne, hoidis omaette ja õhtul kodus lausa nuttis peatäie. Seepeale võttis Mummu isa kätte ja näitas täpselt ära, kuidas ümmarguse lõngakera väikeste nippide abil tehtud saab. Nii palju lõnga polnud vist nende kodus ühe õhtu jooksul keritudki. Ja nii palju täiesti ümmargusi suuremaid ja väiksemaid lõngakerasid pole Mummu vist hiljem enam teinudki.

Kahjuks lõngakerimist enam teist korda tunnitegevuseks ei võetud. Ja veel on kahju, et sellest ajast peale oli Mummu lasteaias ja veel hiljem kooliski igasuguste tundmatute ülesannete suhtes umbusklik, häbenes oma tulemusi juba ette ja vahel ei proovinudki enne midagi teha, kui asi oli tagatoas selgeks õpitud.

Vahel häbenevadki inimesed sellepärast midagi teha, et keegi on nende nurjunud katsed välja naernud. Nii jätavad nad väga vahvad asjad üldse proovimata. Tegelikult võib hiljem selguda, et nad oleksid võinud sellessamas tegevuses väga osavad olla. Ehk on nende kõige suurem anne hoopis asjade kohta kõik välja uurida ja neid teinekord paremini teha?

Toimeta oma teksti!

Teksti autor: Maarja Valk

Kui oled oma loo valmis kirjutanud, siis järgmine etapp võiks olla teksti toimetamine. Kõige esmane teksti toimetaja saad olla sina ise, aga eriti hea, kui sul on mõni tuttav keeletoimetaja või hea keeleoskusega inimene, kes saab sinu kirjatöö omalt poolt üle vaadata.

Isegi kui oled väga hea kirjutaja, jääd sa kirjutades „oma teksti kinni“, seetõttu tasub alati hinnata mõne teise lugeja nõuandeid – mis teda lugemisel natuke häiris, mis meeldis – kindlasti aitavad need nõuanded sul kirjatööd paremaks lihvida. Kui aga pole aega ega võimalust oma teksti toimetada lasta? Siis loe oma töö ise mitu korda läbi ja ole võimalikult kriitiline. Kas sinu sihtrühm võiks teksti mõista nii, nagu sina seda oled mõelnud? Kas laused on liiga pikad või liiga lühikesed? Kas teksti stiil on asjakohane? Kas märkad oma tekstis kirjavigu?

Üldiselt arvatakse, et keeletoimetaja töö tähendab seda, et tekstis parandatakse ära kõik kirjavead. Jah, loomulikult parandab keeletoimetaja ka kirjavigu, aga tegelikult see on ainult töö üks osa. Kui kirjavigade parandamisel saab lähtuda konkreetsest reeglist, siis ilukirjanduslikes tekstides on ülimalt tähtis ka teksti stiil – stiiliparandusi tehes tuleb aga rohkem lähtuda sisetundest: milline sõna või lause tekstis on pigem ülearune, milline lisandus aga tooks loo mõtte paremini esile. Mõnikord soovitab toimetaja koguni lõike ümber tõsta, kustutada või ümber kirjutada, et tekst oleks konkreetsem, arusaadavam ja/või loogilisem. Mida sisulisemaid parandusi ja nõuandeid oskab toimetaja teha, seda parem on lõpptulemus. Toimetaja nõuandeid tasub kuulata. Kui kunstnikud õpivad ning arenevad teiste professionaalide õpetusel ja toetusel, tantsijast saab väga hea tantsija mõne hea õpetaja abiga ja niisamuti vajab profisportlane treenerit, ei maksa arvata, et ükski kirjanik häid nõuandeid ja sisulist abi ei vaja.

Mida oma teksti toimetamisel jälgida?

Milline on teksti stiil ja milliseid stiiliparandusi teha? Kui loovkirjutamise tundides soovitatakse mõelda, kes on su sihtrühm, siis tegelikult peab sellele mõtlema ka teksti toimetades. Kui tegemist on tarbetekstiga, siis on see mõeldud võimalikult laiale lugejaskonnale ja peaks olema hästi selge, üheselt mõistetav ja arusaadav. Seetõttu ei ole tarbekeelele omane ilukirjanduslik kujundlikkus; laused peavad olema selged ja üheselt mõistetavad, keelekasutus võimalikult neutraalne. Ilukirjanduses need reeglid loomulikult ei kehti – selles on kesksed lugu ise ja väljendusvahendid, kuidas seda lugu edasi anda. Sealgi aga tuleb mõelda lugejale: kas sinu tekst on mõeldud lapsele või täiskasvanule, haritlasele või võimalikult laiale lugejaskonnale, teismelisele või täiskasvanule? Näiteks mõtle sellele, milline võiks lugejast lähtuvalt olla teksti sõnavara – kas see on sinu sihtrühmale sobilik?

Ühtlasi tasub kriitiliselt üle lugeda, kas tekstis esinevad sõnakordused on taotluslikud või tasub neid pigem vältida. Kas laused on jälgitavad või hakkavad lohisema? Paljudele on kindlasti tuttavad A. H. Tammsaare või Jaan Krossi laused, mis võivad enda alla võtta terve lõigu – nende vormistus on aga alati läbimõeldud ja lause tervikuna jälgitav. Kui aga lause on aga pikk ja selle mõte jääb ähmaseks, tasub mõelda lause lühendamise või teistsuguse liigendamise peale.

Pööra tähelepanu ajavormidele. Kui teksti üks lõik on olevikus ja teine lihtminevikus, siis kas selline ajavormide vaheldumine on mõistlik või tasub lõigud ühtlustada ühe ajavormi kasuks.

Igal juhul väldi bürokraatiakeelt ja kulunud väljendeid. Teksti, eriti ilukirjanduslikku teksti toob värskust ilmekas sõnavara ning eesti keel on sõnavara poolest rikas. Sõnavara ilmestamisel võib abi olla sõnaraamatutest, näiteks sünonüümi- ja fraseoloogia sõnaraamatust.

Teksti hoolikal ülelugemisel paranda loomulikult ka kõik kirjavead. Võõrsõnade õigekirja kontrolli sõnaraamatust. Kas oled ikka kindel, kumb on õige variant: konstateerima või konstanteerima? Tuleta meelde komareeglid, kontrolli üle, kas nimed on suure algustähega ja liiginimed väikesega. Kui toimetad teksti arvutiga, on natuke abi eesti keele spellerist, kuid ära jää ainult sellele lootma. Kui oled kogemata kliimapoliitika asemel näiteks kiimapoliitika kirjutanud, siis speller seda veaks ei tunnista.

Lõpetuseks võib veelkord välja tuua seda, et põhjalikust ja asjakohasest toimetamisest saab iga tekst, ka juba hästi kirjutatud ja ladus tekst, ainult võita. Näiteks „Madame Bovary autor, kirjanik Gustav Flaubert oli tuntud täiusliku stiili otsijana ning seetõttu ta kirjutas ja lihvis iga oma romaani aastaid. Loomulikult ei pea sa oma kirjatööle aastaid pühendama ja oma teksti lõputult lihvima, kuid kindlasti toimeta oma teksti või lase seda toimetada.