Teksti autor: Kai Karu, E.G.U. Erapraksise psühholoog
Kritseldamine ja joonistamine on nagu väikese vanusevahega ühe pere lapsed. Vahel polegi selge, kust üks lõpeb ja teine algab. Lähtepunkt või -ülesanne on aga erinevad: kritseldamine on enamasti spontaanne tegevus, joonistamise puhul võetakse aluseks teema, mida kujutada.
Millises olukorras me kritseldama hakkame? Kui nutitelefoni kasutamine on piiratud või teema ebahuvitav, hakkavad koosolekute ajal kaustiku serva kritseldused ja mustrid tekkima. Õpetajad pöörduvad sageli soditud raamatute ja vihikute pärast koolipsühholoogi poole. Kui aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laps tunnis kritseldama hakkab, ei tule see ilmtingimata igavusest. Laps lihtsalt valib laua alla ronimise, teiste segamise ja lobisemise asemel kritseldamise. Psühholoogid soovitavad kritseldajatel võtta selleks eraldi märkmiku, kuhu oma maandavaid kritseldusi teha. See ei ole just sajaprotsendiline keskendumine, aga kindlasti parem kui tunni segamine ja aitab samas ka lapse pidurdusprotsesse aktiivsena hoida.
Psühholoogi jaoks on joonistamine oluline tööriist ja laste joonistused ühed diagnostilistest abivahenditest. Abivahenditeks nimetan neid seepärast, et ainult ühe pildi põhjal järeldusi teha ei saa. Olulised on taustainformatsioon, joonistamise protsess iseenesest ja ka lapse enda selgitus.
Tänu närvisüsteemi ja koordinatsiooni teatavale arengutasemele hakkab laps umbes kolmandal eluaastal joonistama ringjaid kujundeid. Neid kujundeid kasutab ta paljude asjade, ka inimkeha kujutamisel (keha, pea, silmad, juuksed). Laps ei joonista otseselt objekti, vaid ideed ja vähendab seda skemaatiliselt kuni hädavajalikuni. Üks tuntumaid on peajalgse ehk kullese faas, kus lapse joonistusel on näha suur pea ja selle külge kinnituvad jalad. Vastavalt arenguastmele lisab laps inimesele keha jt detaile ning hakkab joonistama profiili. Umbes 8. eluaastani kujutab laps inimesi staatilistena ja sealt edasi järgneb juba etapp, kus laps suudab ka liikumist ette aimata ja seda väljendada. Andes lapsele ülesande panna inimesed joonistusel midagi tegema, saame olulist infot tema arengu kohta.
Inimkehakujutus kujuneb läbi tunnetusliku emotsionaalse ja kogemusliku kompleksi. Seega on emotsionaalselt häiritud või meelepuudega lapse pildid teistsugused. Joonistused annavad infot lapse emotsionaalse seisundi (ärevus, kohanemisraskus, depressioon, ATH) ja kognitiivsete võimete koha ning aitavad näiteks väärkohtlemist tuvastada. Häiritud emotsionaalses seisundis laste pildid mõjuvad rahutute ja ebastabiilsetena. Sageli näeb neil üle soditud objekte, viirutamist, sirgeldamist ja varjutamist. Agressiivsete laste vabajoonistusel võib kohata kaklusi, kellelegi ärategemist, verd ja haavu. Samas võib pilt olla hoopis koht, kuhu joonistatakse oma allasurutud tundeid, viha, hirmu, abitust või leina. Lapsed joonistavad oma lahkunud pereliikmeid sageli taevasse, kes seal siis nende üle valvavad. Meenub ühe lapse joonistus, millel tema surnud isa elas keldris. Treppi keldrisse ei viinud, aga tuba oli sisustatud, seal sai vaadata telekat ja laes põles suur lamp.
Kõige rohkem kasutavad psühholoogid perepildi joonistamist. Kuna laps on osa oma perest, siis just perepilt annab palju informatsiooni sealsete suhete kohta. Levinumad ülesanded, mida perepildi joonistamiseks antakse, on:
- joonista oma pere;
- joonista oma pere ja pane nad kõik midagi tegema;
- joonista oma pere ja kujuta oma pereliikmeid loomadena.
Joonistuse analüüsimisel jälgitakse mitmeid tegureid. Millises järjekorras laps objekte ja inimesi paberile paneb, millised on nende mõõtmed ja kuidas nad üksteise suhtes asetuvad. Lisaks pööratakse erilist tähelepanu detailidele. Näiteks on üsna levinud arusaam, et kui laps ennast pildile ei joonista, on tema enesehinnang madal. Kui aga laps ise juurde selgitab, et käimas on peitusemäng ja tema on lihtsalt peidus, ongi oluline just see joonistajalt saadud lisainfo.
Minu koolipsühholoogina töötamise ajast on pärit järgmised seigad:
Tüdruk joonistas perepildile ainult ennast krooniga peas ja oma kassi. Kui uurisin, kuhu teised pereliikmed jäid, vastas ta, et teised lihtsalt ei mahtunud ära. Mis oli ka tõsi, sest ta ise koos oma krooniga täitis terve pildi! Klassikollektiivis käitus see piiga nagu väike printsess ja tülitses pidevalt teiste õpilastega. Tüdruku ema nõudis nende tülide põhjuste selgitamist teistelt lapsevanematelt.
Ühe poisi ülesandeks oli kujutada oma pere loomadena ja pildile sai ema lõvina. Inimlik on mõelda harjumuspäraselt ning luua pilt võimukast ja domineerivast emalõvist. Pildi juurde selgitusi jagades rääkis poiss hoopis, et emal on suured, kohevad ja pehmed juuksed nagu lõvi lakk ja sinna on mõnus käsi sisse panna.
Laste joonistused vihikus või raamatutes võivad vahel olla väga häirivad või lausa hirmutavad. Mõnele lapsele meeldib joonistada pealuid, tanke, relvi, lõigutud jäsemeid ja verd. Kindlasti ei tohiks sellistel puhkudel üle reageerida, kuna selline on paljude laste maailm peale koolipäeva lõppu. Mängitakse vägivaldseid arvutimänge ja nii need joonistustele jõuavadki. Vestlus lapse või vanemaga annab kindlasti vajalikku lisainfot. Tähelepanuta selliseid asju jätta kindlasti ei tohi, sest just taolised joonistused on viinud probleemide avastamiseni. Tean üht koolikiusamise ohvrist poissi, kes joonistas oma klassivendadele hauad ja kirjutas ristidele nende nimed. Meenub teine juhtum tugevate suitsiidimõtetega tüdrukust, kes joonistas ristidega haudu ja kirjutas ristidele oma nime.
Alati on oht üle reageerida või midagi olulist maha magada. Igaüks meist saab aga märgata, tähelepanu pöörata ja vajadusel abi küsida.