Head õpetajad!
Maurus on alustanud 2020. aastat hoogsalt ja välja kuulutanud kuus konkurssi loodusainete õppematerjalide autorite leidmiseks! Kandideerimistähtaeg on 17. veebruar, kõigile lisaküsimustele vastab Mauruse loodusainete toimetaja Siim Kilki (siim@kirjastusmaurus.ee). Rohkem infot kuulutustes!
Head sõbrad!
Loodus on olnud aastasadu inimese lahutamatu kaaslane. Looduses viibimine jääb tänapäeva modernses maailmas aina harvemaks, kuid igaüks tajub midagi erilist, kuuldes metsakohinat, veevulinat oja ääres või kevadist linnulaulu akna taga.
Looduse helid on tõeliselt teraapilised ning aitavad rahuneda, keskenduda ning lõõgastuda. Lisaks emotsionaalse heaolu parandamisele aitavad loodushelid ning värskes õhus viibimine alandada vererõhku, aga ka leevendada lihaspingeid.
Kui looduses viibida pole võimalik, on hea võimalus katsetada erinevate loodushäältega kodus või kontoris. Raadio 2 saatejuht Jakob Rosin kirjutab tänases Ideekalendris, kuidas tema oma kodu loodushelidega täitis. Miks mitte katsetada loodushelisid ka klassiruumis?
Head lugemist!
Tekst: Jakob Rosin, Raadio 2 saatejuht
Kodu kujundamisest on kirjutatud ja räägitud väga palju. Mõnevõrra vähem on juttu olnud helilisest sisekujundusest, eriti kodus. Otsustasin katsetada pisikest isetegevuslikku projekti ning sisustada oma kodu erinevate helidega.
Helitehnika hind ulatub teatavasti mõnest eurost pea lõpmatuseni, kui vaid viitsida kvaliteetsesse helisse panustada. Kuna soovisin mängida eri ruumides erinevaid looduslikke taustahelisid, otsustasin mitte lolliks minna. Mul ei ole vaja selleks sadu eurosid maksvaid wifiga ühenduses olevaid kõlareid ega suurepäraselt tasakaalus heliga 5.1 helisüsteemi. Pisikesest kõlarist kapi peal piisab.
Nii sai minu valikuks Anker Soundcore Mini, üllatavalt hea heliga pisikene kõlar, millel on ühendusvõimalusi kuhjaga – Bluetooth, SD-mälukaart, 3,5 mm audiosisend ja isegi FM-raadio. Inglismaa Amazonis maksab selline kõlar umbes 20 eurot. Tellisin neid kokku kolm tükki, lisaks paar USB-seinaadapterit, kust kõlaritele voolu anda.
Kuna ma ei soovi pidevalt helisid ise vahetada ning ideaalis tahaksin kuulda igas ruumis erinevat helipilti, otsustasin kõige lihtsama lahenduse ehk mälukaardi kasuks. Kodus vedeles üsnagi palju kasutuid Micro-SD mälukaarte, nii et see probleem oli lahendatud.
Avasin oma lemmiku helimaastiku generaatori MyNoise. Kes ei tea, millega tegu, siis lugege siit. Sisuliselt on tegemist helimaastiku generaatoriga, kus võimalikke variante on sadu. Alates džunglist, ookeanist, vihmast, lõpetades öiste ritsikate, sügistuulte või lammastega aasal, kusjuures iga maastikku on veel võimalik vastavalt enda vajadustele sättida.
Hiljuti lisandus MyNoise veebiversiooni võimalus laadida alla kuni tunnine audiofail lemmikhelidega. Seega asusin endale lemmikuid välja valima, saades lõpuks kokku kaheksa tunniajast faili. See tähendab kaheksa tundi loodushelisid, mis iga tund vahetuvad. Laadisin kogu portsu mälukaartidele ning sisestasin kõlaritesse, kusjuures nii, et iga kõlar mängiks erinevat faili.
Ja nüüd ongi mul üks linnulaul vannitoas, teine esikus ning kolmas magamistoas. Kõik kokku annavad huvitava helilise atmosfääri, mis selleaastase jaanuari ilma puhul lohutab, et kusagil on ilm ka päriselt hea ning linnud laulavad.
Artikkel on ilmunud ka digi.geenius.ee lehel.
Ideekalendri töölehtede saamiseks täida registeerimisvorm järgneval lingil: Täida registreerimisvorm
Head sõbrad!
Tehnoloogia areneb tohutu kiirusega ning arvamus, et arvuti koht ei ole klassiruumis, on vajunud aegade hämarusse. Digivahendite kasutamine muudab õppetöö vaheldusrikkamaks, mitmekesisemaks ning võimaldab rohkem õppijakesksust.
Digipädevus on üks riiklikus õppekavas kirjeldatud kaheksast üldpädevusest, mille eesmärk on arendada oskust kasutada uuenevat digitehnoloogiat toimetulekuks kiiresti muutuvas ühiskonnas nii õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui ka kogukondades suheldes.
Hariduse Infotehnoloogia Instituut (HITSA) on Eesti haridusmaastikul haridusuuenduse ja tehnoloogia kasutamise eestkõneleja ja uute suundade levitaja. 2019. aastal andis HITSA esmakordselt välja raporti „Hariduse tehnoloogiakompass“, millest Mauruse peatoimetaja Marili Pärtel tänases Ideekalendris põgusa ülevaate teeb.
Head lugemist!
Tekst: Marili Pärtel, Mauruse peatoimetaja
Tehnoloogia roll hariduses on teema, mis jätkuvalt kirgi kütab. Juba ammu ei ole digiõpe lihtsalt valikvastustega testide tegemine või Youtube’ist videote vaatamine. Mõned ulmelisemad võimalused on juba praegu koolides kasutusel, teised ilmuvad lähiaastatel, kuid igal juhul on selge, et ka see, mida tavainimestena digiõppeks peame, on lähitulevikus muutumas.
2019. aastal andis Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus (HITSA) esimest korda välja raporti „Hariduse tehnoloogiakompass“. Raporti eesmärk on välja selgitada lähiaastatel haridusmaastikku enim mõjutavad tehnoloogiatrendid ja hoida Eesti haridustöötajaid kursis tehnoloogia ja sellega seotud õpetamismetoodikate arenguga maailmas. Raportit antakse välja igal aastal, seega on lootust, et juba õige pea saame lugeda ka 2020. aasta versiooni, kuid seni tasub üle vaadata 2019. aastal avaldatu. Raporti on koostanud HITSA, Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli haridustehnoloogia eksperdid, kes toetuvad oma käsitlustes värsketele rahvusvahelistele teaduspublikatsioonidele.
Käesolev artikkel on „Hariduse tehnoloogiakompassi“ refereering. Raportis käsitletakse viit suurt teemat: asjade internet, virtuaal- ja liitreaalsus, analüütika ja suurandmed, tehisintellekt ning turvaline digimaailm. Iga teema puhul võib mõtiskleda, kuidas see teema suhestub just teie klassiruumis toimuvaga või kas seda tasuks põhjalikumalt uurida, sest juba õige pea jõuavad need tehnoloogiad meie koolidesse. Rohkem infot saab loomulikult raportist endast, samuti „Hariduse tehnoloogiakompassi“ videonimistust Youtube’is.
Mis?
„Asjade internetiks (Internet of Things, lühend IoT) nimetatakse seda osa internetist, kuhu kuuluvad omavahel andmesidevõrgu kaudu ühendatud füüsilised esemed, sõidukid, kodutehnika ja muud seadmed.“ (https://kompass.hitsa.ee/asjade-internet)
Internet ei ole enam ainult arvutite pärusmaa, järjest kasvab internetiga kaablivabalt ühendatud nutitelefonide ja robotite, turva- ja kliimaseadmete, muusika- ja videomängijate, autode ja külmkappide hulk.
Kuidas saaks kasutada koolis?
Üks võimalus on kasutada nutikaid seadmeid, et parandada koolikeskkonda, näiteks kaasaegsete kliima- ja turvasüsteemide abil. TalTechi dotsent Innar Liiv ennustab, et tulevikus annab asjade internet nii õpilastele, õpetajatele, koolijuhtidele kui ka lapsevanematele sajad täiendavad silmad ja kõrvad, mille abil õppetegevust nii koolis kui ka mujal paremini jälgida, automatiseerida ja mõista. See tähendab, et erinevate seadmete abil on võimalik senisest täpsemat infot saada õppimise kulgemise kohta.
Kuidas on kasutatud?
Praegu on asjade interneti teemaga tegelemisele koolides ennekõike teed rajanud robootika, mida õpetatakse juba lasteaedades ja algklassides. Otseselt on asjade interneti võimalusi saanud katsetada need koolid, kes osalevad Innove toetatud Innovatooriumi projektis. Nemad said projekti raames tundides kasutamiseks seadmekomplekti, kuhu kuulusid erinevad sensorid, digimikroskoop, hüdropoonika komplekt, nutirõivaste komplekt, keha- ja ruumiandurite komplektid.
Mis?
„Virtuaalreaalsus on simuleeritud keskkond, kus saame kogeda midagi, mida reaalsuses ei eksisteeri. Liitreaalsus võimaldab samaaegselt näha pilti nii füüsilisest maailmast kui ka simuleeritud digitaalseid objekte.“ (https://kompass.hitsa.ee/virtuaal-ja-liitreaalsus)
Mõlemat on võimalik mingil määral luua olemasolevate nutiseadmete abil, kuid on olemas ka spetsiaalsed seadmed, mis annavad terviklikuma kogemuse. Nii võib kogeda virtuaalreaalsust näiteks spetsiaalselt selleks ehitatud ruumis, kus lisaks nähtavale ja kuuldavale simulatsioonile luuakse põranda liikumisega ka realistlik maapinnatunnetus ja lõhnaseadmetega realistlik lõhn.
Kuidas saaks kasutada koolis?
Nii virtuaal- kui ka liitreaalsust peetakse haridussüsteemi jaoks väga perspektiivikaks, sest need võimaldavad saada kogemusi, mis ei ole ilma tehnoloogilise abita (kõikidele) kättesaadavad – näiteks uurida objekte, mis on väga väikesed (nt molekulid) või väga suured (nt päikesesüsteem), väga kiired (nt mitmed keemilised reaktsioonid) või väga aeglased (nt evolutsioon), samuti neid, mis asuvad kaugel, on raskesti ligipääsetavad või ohtlikud. Virtuaalreaalsuse abil saab külastada ajaloolisi paiku, rännata kosmoses või organismide ja rakkude sisemuses nende ehitust uurides.
Kuidas on kasutatud?
Virtuaalreaalsust kasutatakse praegu peamiselt keerukate oskuste harjutamiseks, näiteks lennusimulaatorid ja kirurgilisi protseduure simuleerivad lahendused. Liitreaalsuse levinud kasutusviisiks on rakendused, mis kuvavad õppematerjalides olevatele kujutistele lisainfot – kui õpilane suunab nutiseadme kaamera näiteks mõne foto peale õpikus, tekib digitaalne kujutis, näiteks 3D-mudel sellest objektist. Võimalusi on muidugi palju rohkem ja raporti väitel ootavad õpetajad väga HITSA-lt sisulist ja ainelist tuge, et virtuaal- ja liitreaalsus kasutusele võtta.
Mis?
„Suurandmed on hiigelsuured ja isetekkelised andmekogumid, mis võimaldavad keerukat andmeanalüüsi spetsiaalse arvutitarkvara abil. Andmeanalüütika on andmeteaduse meetodite praktiline rakendamine suurandmete automatiseeritud töötlemisel, mille tulemusena valmivad diagrammid, trendiprognoosid ja soovitused aitavad ka ilma programmeerimis- või statistikahariduseta inimestel langetada tõenduspõhiseid otsuseid.“ (https://kompass.hitsa.ee/analuutika-ja-suurandmed)
Varem tegelesid statistilise analüüsiga teadusasutused, analüüsitavad andmed koguti vastavalt uurimisprobleemile ja -meetodile. Tänapäeva tehnoloogiarikkas keskkonnas tekib pidevalt tohutus koguses andmeid, mida on võimalik spetsiaalse tarkvara abil analüüsida, näiteks rühmitada, mustreid võrrelda, trende ja seoseid leida ka siis, kui inimene pole probleemi selgelt püstitanud.
Kuidas saaks kasutada koolis?
Hariduses nimetatakse seda tegevust õpianalüütikaks. See on haridustehnoloogiline vahend, mis aitab nutikamalt õppida ja õppetööd erinevates õppeainetes korraldada nii õppijal, õpetajal kui ka tervel õppeasutusel. Õpianalüütika põhjal täiendatakse õppijamudelit (Learner Model), kasutades kõigist veebis tehtud tegevustest jäävaid digitaalseid jalajälgi. Nii saadakse infot õppija teadmiste, oskuste, soorituste, huvide, eelistuste, eesmärkide, ülesannete, sotsiaalmajandusliku tausta, isiksuseomaduste, õpikeskkonna ja muude õppimisega seotud aspektide kohta. Selle põhjal luuakse soovitusteenused nii õpetajatele kui ka õppijatele.
Kuidas on kasutatud?
Praegu kasutatakse õppijamudelil põhinevaid soovitusteenuseid vaid teaduslaborites, kuid e-Koolikoti ja HarID abil töötav õppijamudeli lahendus on juba sündimas.
Mis?
„Tehisintellekt on arvutisüsteemi võime jäljendada loomulikku intellekti ja täita funktsioone, mida seostatakse inimmõistusega, näiteks võimega arutleda ja õppida.“ (https://kompass.hitsa.ee/tehisintellekt)
Eristatakse kolme erinevat valdkonda: masinõpe, süvaõpe ja loomuliku keele töötlemine. Masinõpe tähendab õppimisvõimelisi algoritme. Süvaõpe leiab aset keeruliste andmekogude töötlemisel, kui uue informatsiooni saamisel luuakse uus andmekiht, mille abil programm õpib. Loomuliku keele töötlemisel suudab rakendus teksti mõista ja vastavalt selle sisule tegutseda, näiteks otsida internetist vastuseid esitatud küsimustele ja neid tagasi kõneks tõlkida.
Kuidas saaks kasutada koolis?
Tehisintellekt võimaldab teatud protsesse automatiseerida, näiteks vastavalt kogutud andmetele automaatselt töid hinnata, õppesisu kohandada, osapooltele tagasisidet anda ja õppeprotsessi analüüsida. Nii on võimalik jõuda personaliseeritud õppimiseni, mis arvestab õppija eelnevaid teadmisi ja vajadusi. Väga potentsiaalikas on tehisintellekti kasutamine hariduslike erivajadustega õpilaste puhul.
Kuidas on kasutatud?
Hetkel kasutatakse tehisintellekti kõige enam keeleõppes, näiteks rakendustes Duolingo ja Lingvist, mis kohandavad õppesisu vastavalt kasutaja käitumisele ja sooritustele. Üldhariduskoolidele sobivaid lahendusi praegu veel ei pakuta.
Mis?
Kõige eelneva valguses tõuseb aina enam esile ka privaatsuse ja turvalisuse küsimus. Kui meid ümbritsevad pidevalt seadmed, mis meie kohta infot koguvad (nutitelefon, aktiivsusmonitor, nutikell jpm), siis on võimalik ka see, et need andmed satuvad selliste isikute valdusesse, kes soovivad nende kaudu meid mõjutada. Seega on aina olulisem lugeda rakenduste kasutustingimusi ja väga täpselt teada, missuguseid andmeid enda kohta jagame. Andmete kasutamist aitab reguleerida ka seadusandlus, Euroopas tagab kodanike õigusi 2018. aastal vastu võetud General Data Protection Regulation ehk GDPR.
Oluline on mõista, et turvalisuse funktsioonil on digimaailmas kaks poolt – mugavus ja turvalisus. Mida rohkem enda kohta infot jagame, seda mugavamaid teenuseid vastu saame ja seda lihtsam on neid kasutada. Kuid samal ajal anname ära oma privaatsust.
Mida arvestada koolis?
E-õppekeskkondades tuleb arvestada, et andmed õppeprotsessi kohta salvestatakse teenusepakkuja pilvekeskkond. Seepärast peab väga selgelt kokku leppima, kes andmete eest vastutab ja mille jaoks neid kasutatakse. Andmetel on tänapäeval ka kaubanduslik väärtus, seega tuleb olla kindel, et õpilaste andmeid kasutatakse vaid õppimist toetavatel eesmärkidel. Kool kui organisatsioon peab nii töötajate kui ka õpilaste andmeid hallates samuti arvestama GDPRi nõuetega.
***
Käsitletud viis teemat on küll eraldiseisvad, kuid moodustavad ühtse pildi tulevikukoolist ja selle toimimisest. Selge on see, et tehnoloogia abil on võimalik liikuda järjest suurema õppijakesksuse ja õppimise personaliseerimise poole, kuid samal ajal tuleb arvestada ka sellest tulenevate ohtudega. Jääme huviga ootama 2020. aasta raportit, et saada teada veel uuematest trendidest tehnoloogiamaailmas!
Head sõbrad!
Soovime teile edukat alanud aastat, jätkuvalt palju kordaminekuid ning positiivseid elamusi Mauruse seltsis. Meil on siiralt hea meel, et Ideekalendri lugejaskond kasvab iga nädalaga aina suuremaks ning tänaseks on meiega liitunud juba üle 900 õpetaja ja haridustöötaja. Rõõmustame teid edaspidigi põnevate lugudega haridusmaastikult, aga ka lihtsalt elust enesest.
Jaanuarikuus võtame vaatluse alla kõik, mis seondub digimaailmaga. Digiõpe, teadagi, on Eestis juba tõusutrendis ning õpetajad kasutavad veebipõhiseid võimalusi tundides aina rohkem. Lisaks on praeguseks loodud hulk erinevaid interaktiivseid keskkondi, mis aitavad ka õpilastel oma silmaringi laiendada ning klassikalist õpimeetodit rikastada.
Digikuu avalooks valisime möödunud aasta lõpus avaldatud ERR artikli, mis kajastab põgusat kokkuvõtet Euroopa Poliitikauuringute Keskuse koostatud raportist. Selgub, et Eesti on Euroopa Liidus kõrgeima digiõppe valmidusega riik.
Head lugemist!
Allikas: ERR, 13.11.2019, https://www.err.ee/1002362/eesti-hinnati-korgeima-digioppe-valmidusega-riigiks-euroopas
Eesti on Euroopa Liidu kõrgeima digiõppe valmidusega riik, selgub novembri keskel avaldatud uuringu tulemustest.
“Eesti esikohas peegelduvad selle riigi ambitsioonikad ja innovaatilised programmid digitaalvaldkonnas, eriti mis puudutavad haridussüsteemi ja digitaalset infrastruktuuri,” öeldakse Euroopa Poliitikauuringute Keskuse (CEPS) koostatud raportis.
Samas mainitakse, et ehkki Eesti on naaberriigist Rootsist rohkem kui kaks korda vaesem, näitab riik tugevaid tulemusi kõigis digitaalvaldkondades. “Eesti valitsus on käivitanud rea ambitsioonikaid programme halduskoormuse vähendamiseks, tehes kõike alates maksude deklareerimisest kuni hääletamiseni võimalikuks digitaalsete kanalite kaudu,” seisab raportis. “Eesti edu näitab, et ka keerulise ajalooga väike riik võib olla Euroopas liidrikohal,” tõdetakse samas.
Eestile järgnevad edetabelis Holland, Soome, Luksemburg, Malta ja Küpros. “Enamuse nende riikide head tulemused ei ole üllatavad, kuna Euroopa loodeosa riigid on sageli poliitilisi institutsioone ja majanduslikke näitajaid kajastavates edetabelites,” leiavad ülevaate koostajad oma kokkuvõttes, lisades, et need tegurid mõjutavad digitaalse õppe valmidust. Samas näitab Malta ja Küprose kõrge positsioon, et geograafia ja riigi suurus ei ole digivaldkonnas määravad, rõhutavad uuringu koostajad.
Eesti lähiriikidest Rootsi on edetabelis seitsmendal, Leedu 11. ja Läti 14. kohal.
Edetabeli tagumises otsas on Saksamaa (27. kohal), mida edestavad Itaalia, Kreeka, Rumeenia, Tšehhi, Poola ja Belgia (21. kohal). Euroopa lõuna- ja idapoolsete riikide madalamad tulemused ei ole üllatavad, küll aga on seda Saksamaa reiting, mis raporti koostajate hinnangul võib hakata mõjutama kogu Euroopat.
Edetabeli koostamise aluseks oleva indeksi lõid uuringu autorid varasemate uuringute andmetele tuginedes ning riikide enda eksperte kaasates.
Indeks koosneb kolmest osast, millest esimene hindas riikide näitajaid digitaalses õppes osalemise ulatuse ja tulemuste koha pealt. Selles oli Eesti 27 vaadeldud riigi hulgas seitsmendal positsioonil, esikolmiku moodustasid Soome, Taani ja Rootsi.
Teise komponendina hinnati digiõppe institutsioone ja poliitikaid ning siin oli Eesti teisel positsioonil. Esikohal oli Küpros, kolmas Horvaatia, neljas Holland. Selle teema hindamisel kasutati suuresti riikide ekspertide abi ja nende poolt pakutud andmeid, küsimused keskendusid kõigi haridustasemete digiõppe võimalustele ning samuti täiskasvanu-õppele.
Indeksi kolmanda komponendina hinnati riikide pakutavaid digiõppimise võimalusi ning ka siin sai Eesti seitsmenda koha punktid. Parimaid võimalusi digiõppeks pakuvad Luksemburg, Rootsi, Taani, Holland, Soome ja Austria. Lisaks õppevõimalustele hinnati selles valdkonnas ka inimeste käitumist, hoiakuid ja valmisolekut digivõimaluste kasutamiseks.
Uuringu kokkuvõttes tõdevad selle autorid, et digiõppe areng Euroopa Liidus on ebaühtlane ning kasvuruumi on kõikidel riikidel. Teiseks tõdetakse, et enamasti on digiõppe osas paremini edenenud riigid, ehkki selles on ka miteid erandeid. Kolmandaks selgub, et ei geograafia ega ajalugu ei ole digiõppe valmiduse juures määrav – seda näitavad mitmete Ida-Euroopa riikide ja samas ka väikeste Vahemeremaade kõrged kohad indeksis.
Lõpuks rõhutavad uuringu koostajad asjaolu, et viiest suurimast Euroopa Liidu riigist (Ühendkuningriik jäeti raportist välja) ainult Hispaania on pingeridade ülemises pooles, Saksamaa, Itaalia, Poola ja Prantsusmaa aga tagumises otsas. Kuna nende riikide rahvastik kokku moodustab üle poole Euroopa Liidu elanikkonnast pärast Ühendkuningriigi lahkumist, tähendab see Euroopale probleeme. Eriti ohtlik on Saksamaa kui Euroopa tugevaima tööstusriigi viimane koht.
Ideekalendri igakuiste töölehtede saamiseks täida registeerimisvorm järgneval lingil: Täida registreerimisvorm
Head sõbrad!
Kätte on jõudnud viimane nädal enne jõuluvaheaega ning Ideekalendergi suundub lühikesele puhkusele. Sel nädalal räägime veel sotsiaalsetel teemadel ning empaatia ja eneseaustuse alla paigutame sellise tunde nagu viha.
Jõuluajal ei ole vist paslik rääkida negatiivsetest tunnetest, kui kõik meie ümber särab, lapsed on rõõmsad ja piiluvad igal hommikul sussi sisse, kas päkapikud on käinud. Jõuluvana käib juba mööda koole ja lasteaedu ning kostitab ootusärevaid mudilasi, kes kõik vannuvad suuril silmil, et nad on selgi aastal olnud head lapsed. Kuid jättes negatiivsed emotsioonid tähelepanuta, võib see meie psüühikat oluliselt mõjutada. Ükskõik, kas on jõuluaeg või jaanipäev.
Tänases Ideekalendris on Mauruse keele- ja esimese kooliastme toimetaja Piret Põldver võtnud kätte taas ühe inimese psühholoogiat kajastava raamatu ning jagab sellega seoses oma mõtteid. Harriet Lerneri teoses „Vihatants“ kirjutab autor järgmist: „Viha puhul on tegemist signaaliga, mida tuleks kuulda võtta.“ Kindlasti tasub vihatunde üle mõtteid mõlgutada mõlema soo esindajatel, sest nii naisi kui mehi saab defineerida üheselt – me oleme inimesed ja meil kõigil on tunded.
Kaunist jõuluaega ja säravat aastalõppu!
Kirjastus Maurus
Tekst: Piret Põldver, Mauruse keele- ja esimese kooliastme toimetaja
Viha on üks huvitav emotsioon. See võib olla hirmutavam kui teised tunded, sellega kaasnevad kummalised tabud ja müüdid, ning teo ja tunde segamini ajamine võib viha puhul tuua üsnagi keerulisi tagajärgi. Igasugustest tunnetest rääkides tasub mõtestada endale, et tunne ja tegu on kaks erinevat asja. Viha ise on tunne; see, mida tunde ajel ette võtan, on aga tegu, olgu see siis karjumine, lõhkumine või lihtsalt minema kõndimine. Tunne lihtsalt on nagu ta on, seda muuta või vältida pole üldiselt võimalik; tegu see-eest saab valida, mõjutada ja kontrollida. Tunnete tekkimise eest me ei vastuta; küll aga vastutame oma tegude eest. Harriet Lerner on kirjutanud raamatu „Vihatants“, mis omal ajal avas minu silmad tunnete-tegude-mõtete keerulisse omavahelistesse seostesse. Ühtlasi aitas mõista, kuidas vanu ja mittetoimivaid suhtemustreid enda elus muuta.
Kui aastaid tagasi seda raamatut esmakordselt käes hoidsin, mõtlesin, et on mul neid hädasid ja probleeme mis on, aga vihaga mul on kõik korras – ma lihtsalt ei ole kunagi vihane. Juba esimese peatüki lõpuks sain aru, et see on üks suurimaid probleeme: mitte kunagi vihane olla tähendab, et inimene paneb suure ressursi vaimuenergiast sellele, et hoida üht olulist ja signaliseerivat tunnet tugeva kaane all. Lerner kirjutab, et meil pole võimalik vältida masendumist, madalat enesehinnangut, enesepaljastusi ega enesevihkamist, kui me lepime ebaausate tingimustega; kui kaebleme, kuid elame siiski edasi vanal viisil, reetes oma lootusi, väärtusi ja võimalusi. Viha alla surudes ja selle allikaid mitte teadvustades surume alla ka suure hulga oma loomingulist, intellektuaalset ja seksuaalset energiat.
Tõsi, Lerner keskendub oma teoses eelkõige naistele. Ta toob välja, kuivõrd just naiste on jaoks viha justkui tabu. Naise vihal on hoopis teine tähendus kui mehe omal. Naine, kes oma viha avalikult välja näitab, mõistetakse hukka, ta äratab vastumeelsust, seevastu mehe viha nähakse pigem kindlameelsuse ja enesekehtestamisena. Otsene viha väljanäitamine, eriti meeste peale, teeb naise ebadaamilikuks, mitteemalikuks, seksuaalselt mitte küllalt ligitõmbavaks jne. Keelestki leiab hulgaliselt halvustavaid väljendeid vihase naise kohta – tuhalabidas, tulehark, näägutaja, mõrd jne –, vihase mehe kohta on märksa keerukam midagi viha põhjal halvustavat leida.
Lerner kirjutab, et vihatunnet ei tohiks märkamata jätta. Vihatunne on justkui signaal või märguanne – see näitab, et midagi on lahti, kas on riivatud meie õigusi, tehtud liiga, astutud üle piiri, vajadusi ja soove pole piisavalt kuulda võetud vms. Viha võib näidata, et anname endast rohkem kui suudame; hoiatada, et teised teevad meie jaoks liiga palju, mis kahjustab meie endi asjatundlikkust ja isiksuse kasvu; viha võib osutada, et meie uskumused, ambitsioonid või ihad on ohtu sattunud. Nii nagu valuaisting sunnib käe kuumast pliidist eemale tõmbama, kaitseb vihavalu meie „mina“ terviklikkust. Viha võib sundida meid ütlema „ei“ teiste ootuste peale ja „jah“ mõne enda hingesisese vajaduse peale.
Nii nagu Lerner osutab, et viha allasurumine ja endasse peitmine on isiksuse tervikule äärmiselt kahjulik, toob ta välja, et ka viha mõtlematu väljaelamine ei muuda ega lahenda probleeme. Viha keevaliselt väljaelamine ja selle suure pingutusega endasse peitmine on justkui ühe mündi kaks külge – kumbki ei vii muutuste ja lahendusteni. Nii see, kes püüab igas olukorras rahulikuks jääda ja vihatunnet peita, kui ka see, kes elab viha välja, kuid ei väljenda seda sõnaselgelt ja vaid kordab kulunud fraase (või solvanguidki), jääb korduste ja enesehaletsuse lõksu, tammub koha peal. Kumbki käitumine ainult suurendab kibestumist ja ebaõigluse tunnet.
Mida oma vihaga siis peale hakata?
Mis on siis n-ö tervislik viis vihaga toime tulla? Lerner toob välja, et eelkõige tuleks häälestuda viha tõelisele allikale ja aru saada, kus me omadega oleme. Küsida endalt, mis olukord see õigupoolest on, mis mulle viha teeb? milles on asi? mida ma mõtlen ja tunnen? mida tahan korda saata? kes mille eest vastutab? mida ma õigupoolest tahan muuta? Võime avastada, et paneme oma vihaenergia sellesse, et püüame kontrollida inimest, kes üldse ei tahagi muutuda. Selle asemel võiks seda energiat panna oma olukorra ja valikute väljaselgitamisse. Eriti lähisuhetes on oht langeda lõputute süüdistamiste ja võitluste lõksu, mis kuhugi välja ei vii.
Oluline on arendada ka suhtlemisoskust – sest konfliktide lahendamine tähendab oskust läbirääkimisi pidada. Kuigi viha spontaanne väljaelamine ei pruugi igas olukorras isegi üleni negatiivne olla, toob selline lähenemine kergendust sageli vaid ajutiselt. Kui keevaline olukord möödub, selgub, et midagi pole tegelikult muutunud. Lerner toob raamatus hulgaliselt näiteid olukordadest, kus rahuliku ja mittesüüdistava positsiooni hoidmine on hädavajalik selleks, et konflikti põhjustanud suhe tegelikult ja pikas plaanis muutuks.
Kuid samuti on väga tähtis näha suhtes iseenda rolli ning vastastikuses suhtluses õppida märkama ja peatama käitumismustreid, mis kuhugi välja ei vii. Enesereflektsioon on niikuinii keeruline, keerulisemaks muutub see kellegagi suheldes, kuid üsna võimatu on end kõrvalt näha, olles suurte tunnete keerises. Sellegipoolest võib õppida, et siis, kui tunded löövad üle pea kokku, tuleb rahuneda ja astuda sammuke tagasi, et mõista, missugune on minu oma osa selles vastastikuses suhtes, mis mind ei rahulda. Oluline on vastastikuses suhtluses jälgida end ja teisi ning vajadusel reageerida tuttavas olukorras uuel ja erilaadsel viisil. Me ei saa muuta teist inimest, panna teda astuma uusi samme vanas tantsus, kuid muutes omaenda samme, ei saa tants enam vanade ettearvatavate mustrite järgi kaua kesta.
Ning kui eelnevad oskused on juba omandatud, on ülioluline ennetada teiste vastukäike ja jääda endale kindlaks, kui nad nõuavad, et muutuksime jälle endiseks. Me kõik kuulume suurematesse kooslustesse, mis eeldavad, et me ei muutuks ja jääks selliseks, nagu oleme praegu. Kui hakkame muutma oma vaikimise, ähmasuse, ebatõhusa võitlemise või süüdistamise mustrit, saab meile vältimatult osaks vastupanu või vastutöötamine. Ümbritsev keskkond, kes on meiega harjunud ja juba teab meie käitumismustreid, ei soovi, et me muutuksime. Ja vastupanu tuleb ootamatust kohast ning ennustamatul hetkel – ka meie enda sisemus seisab vastu muudatustele, mida tahame teha. Ühtlasi teevad sageli just meile kõige lähemad inimesed kõik selleks, et jääksime endiseks, ükskõik mida nad avalikult ka ei räägiks. Lerner toob välja, et mõlemad – nii tahe muutuda kui ka tahe muutustele vastu seista – on loomuomane kõikidele inimlikele süsteemidele.
Harriet Lerneri „Vihatants“ aitas mul mõista, et viha – nagu kõik emotsioonid – on väärt ärakuulamist. Tunded ei ole head ega halvad, negatiivsed ega positiivsed – tunded lihtsalt on. Heaks või halvaks muudavad tunded meie suhtumine neisse, see, mida otsustame nendega või nende ajel teha. Vihal on tugev jõud ja kui õppida seda jõudu kasutama nii, et see aitab mind ennast näha ja paremaid valikuid teha, on sellest tundest igal juhul parim võetud.
Viha on tunne ja sel on alati põhjus. Viha väärib meie lugupidavat tähelepanu. Meil on õigus kõigile oma tunnetele – ja viha pole siin erand. Kuigi viha väärib alati tähelepanu, on naised ometi õppinud oma viha maha suruma, eitama või vallandama viisil, mis jätab nad abitusse ja jõuetusse olukorda. Põnevas ja asjatundlikus raamatus õpetab autor nii meestele kui ka naistele, kuidas ära tunda viha tõelisi allikaid ning kuidas kasutada viha kui tõhusat tööriista püsivate muudatuste tekitamiseks.
Kõikidest naiste lähisuhete ainelistest raamatutest on käesoleval eriline võlu. See raamat on nagu põlvest põlve pärandatav perekonnareliikvia, sest sisaldab sügavat ja ajaproovile vastupidavat tarkust.
Head sõbrad!
Viimasel ajal tõusevad aina enam päevakorda lapsevanemaks olemise rõõmud ja mured ning hakkamasaamine tänapäevases maailmas, kus näiliselt pole miski, mida sa teed, piisav. See tekitab paljudes vanemates, aga eriti väikelaste vanemates, ärevust ning langetab tublisti enesehinnangut. Kuidas ma veel paremini suudaks? Kust veel aega näpistada? Nii tekib olukord, kus enda heaolu tuuakse ohvriks selle nimel, et püüda olla veel tublim.
Veebilehel tarkvanem.ee on välja toodud huvitav, samas veidi nukraks tegev statistika Tervise Arengu Instituudi läbi viidud uuringust, millest selgub, et päris paljud lapsevanemad on kogenud tunnet, et „tass on tühi“, aga aega ja võimalusi selle täitmiseks napib. See omakorda viib olukorrani, kus vanem tunneb, et ta pole piisav, tema enesehinnang on madal ning lisaks ülearusele enesekriitikale annab ta lapsele ellu kaasa sõnumi, et närviline ja stressis olla on normaalne.
Ideekalendri tänases postituses jagab Mauruse keele- ja esimese kooliastme toimetaja Piret Põldver mõtteid rootslanna Mia Törnblomi raamatust „Enesehinnang“. Mia Törnblom on nõustaja ja mentor peamiselt enesehinnangu teemadel. Ta ise on läbi elanud raske eluetapi, olles narkosõltlane ja vägivaldses suhtes, kuid tulnud sellest kõigest välja, õppides aktsepteerima juhtunut ning olles selle eest lausa tänulik. Kui meie elus ei oleks juhtunud neid asju, mis juhtusid, siis me ei oleks ju praegu need, kes me oleme.
Head lugemist!
Tekst: Piret Põldver, Mauruse keele- ja esimese kooliastme toimetaja
Enesehinnangul on inimese elule väga suur mõju. See mõjutab kõike: tööalast karjääri, suhteid, enesega rahulolu, võimet nautida iga väikest hetke ja ettevõtmist. Hea enesehinnanguga inimene ei tunne vajadust end pidevalt teistele tõestada või õigustada, samas kui kehv enesehinnang paneb pidevalt justkui võistlema, tõestama, tekitab segadust, mida siis tegelikult mina tahan ja kas mul üldse on praegu hea olla. Rootsi autor, nõustaja Mia Törnblom on raamatus „Enesehinnang“ toonud välja, kui oluline roll on enese väärtustamisel igas valdkonnas ja kuidas ilma selleta võib elu olla üks pikk ja lohisev koorem. Törnblom võrdleb enesehinnangut muskliga, mida tuleb pidevalt treenida, et see vormis oleks. Ka füüsiliselt end treenides ei saa ju head vormi igaveseks – samamoodi on enesehinnanguga, tuleb kogu elu „treenida“, et see ei kaoks.
Kunagi aastaid tagasi sattusin sellele samale Törnblomi raamatule ja pean tunnistama, et see aitas mind tol ajal kõvasti. Nüüd seda uuesti lehitsedes leidsin väga palju äratundmist. Eneselegi üllatuslikult mõistsin, et olen paljusid tema soovitusi ja mõtteid tõesti rakendanud, rakendan senini, ja need on tõepoolest elu tublisti muutnud.
Suurest sümpaatiast Törnblomi raamatu vastu soovin tema mõtteid jagada.
- Mia Törnblom lähtub sellest, et hea enesetunde, sihtide poole liikumise ja elu nautimise alus on hea enesehinnang. Halva enesehinnanguga pole võimalik suurt midagi päriselt nautida. Näiteks kuigi end vähe väärtustav inimene tõesti igatseb komplimente, ei suuda ta neist rõõmu tunda ega endasse võtta.
- Eneseusul või enesehinnangul on erinev tähendus. Eneseusk on usk oma võimesse midagi saavutada. Enesehinnang on teadlikkus enda isiku väärtusest. Hea eneseusuga inimene teab, et suudab ühte või teist saavutada, kuid tunneb end läbikukkujana, kui see võime järsku kaob. Hea enesehinnanguga inimene peab endast lugu ja väärtustab end ka siis, kui tal miski ebaõnnestub.
- Minu jaoks on kõnekas see, et oma lapsele saab anda ainult seda, mida endal on – kui soovin, et lapsel oleks hea enesehinnang, pean alustama endast. Lastele tuleb näidata, et nad kõlbavad sellisena, nagu nad on, mitte neid vaid kiita, kui tublid nad on. Aga et nad seda tõesti usuksid, pean alustama iseendast – ma ise vajan head enesehinnangut, kui tahan seda lastele edasi anda. Lapsed käivad teadupärast meie tegude, mitte sõnade järgi, ja parim eeskuju on lapsevanem, kes elab oma tõekspidamiste järgi ja areneb pidevalt.
- Elamine oma tõekspidamiste järgi seostub tugevalt enda vastu aus olemise teemaga. Törnblom ütleb, et madal enesehinnang on juba olemuselt ebaaus. On ebaaus jätta enda tunded ja vajadused tagaplaanile, on ebaaus end maha suruda. Enda madalamal hoidmine on ebaaus tegu enda tunnete ja vajaduste suhtes, see on justkui valetamine endale – aga samas ka valetamine teistele.
- Ühtlasi toob Törnblom välja olulise erinevuse aususe ja otsekohesuse vahel. Otsekohesus on see, kui ütled oma arvamuse otse välja – alati pole see aga vajalik ning võib teisi haavata. Aus inimene ei pea olema viimase piirini otsekohene, kui asi puudutab näiteks teise inimese maitset, vanemaid või midagi kolmandat; aus olemine ei tähenda, et igas olukorras tuleks oma arvamus välja öelda. Seevastu tuleks paljudele kasuks oma tunnete suhtes aus olla. Kui partner või sõber teeb või ütleb midagi, mis sind haavab, võiksid talle öelda, mis tunne sul on, selle asemel, et teda hetkeemotsiooni ajel rünnata.
- Palju avalikke loenguid andnud Törnblom kirjutab, et on aru saanud, et neil, kellele ta ei meeldi ja kes ei taha teda kuulata, on selleks omad põhjused, millel pole temaga enamasti mingit pistmist. Ei ole oluline, et viimane kui üks inimene peaks meid tubliks ja heaks inimeseks. Oluline on keskenduda sellele, mida on minul anda neile, kes tahavad seda vastu võtta. Törnblom kirjutab, et kui loengupidamise alguspäevil oli tema jaoks oluline, et viimane kui üks peaks teda tubliks, siis nüüd on tema jaoks märksa tähtsam kohtumine publikuga ja võimalus endast midagi anda. Kuigi enamasti on publikus keegi, kelle kehakeelest on selgelt välja lugeda, et talle loengupidaja ei meeldi, keskendub ta nüüd eelkõige neile, kes tahavad kuulata ja saada seda, mille pärast nad tulid. See, kas me kellelegi meeldime või ei, ei ole sageli üldse seotud meie endaga.
- Madala enesehinnanguga inimene ei suuda sageli valida, kellega lävida – kui inimene ei tea enda väärtust, rahuldub ta halbade sõprade, ebaausate partnerite ja türanlike tööandjatega. Võib olla, et kehva enesehinnanguga inimene ei olegi kunagi paremat kogenud, ja kui ongi, ei suuda seda pidada normaalsuseks, millekski, mis võikski nii olla.
- Samal ajal on hea enesehinnanguga inimene väga hea sõber, ülemus ja partner. Aeg-ajalt tuleks endalt küsida: millised on minu suhted? Kas mul on mõni sõber, kes ei suuda minu kordaminekute üle rõõmustada? Törnblom toob välja, et tema arvates on raske luua armastavaid suhteid nendega, kellel on madal enesehinnang. Hea enesehinnang on ka parim relv kahjurõõmsate ja pahasoovlike inimeste vastu. Kui enesehinnang on hea, ei võta sa neid inimesi südamesse või „viskad“ oma elust üldse välja. Kui oled sisemiselt rahulik, armastad ennast ja usud elu, meeldid ka teistele rohkem ja oled valmis looma terveid suhteid.
- Madal enesehinnang tekitab tunde, et teiste eest tuleb end kaitsta ning inimesed tekitavad hirmu. Hea enesehinnanguga kerkib solvangu või ülekohtu peale küsimus: huvitav, miks ta nii pahas tujus on, võib-olla on tal millegi ees hirm?
- Üks tüüpilisi madala enesehinnangu avaldusi on põhjuseta armukadedus. Kindlasti tuleb ette ka olukordi, kus armukadedus on õigustatud – taolisest suhtest on mõistlik peagi lahkuda. Kuid sageli põhjustab armukadedust madal enesehinnang, sest inimene ei suuda uskuda, et see fantastiline isik just teda tahab, ning on pidevalt valvel, ega keegi ei tule temalt partnerit ära võtma.
- Minu jaoks on väga inspireeriv Mia Törnblomi otsus mitte midagi kahetseda, ka kõige kehvemaid suhteid ja valikuid oma elus. Törnblom, kes on minevikus võidelnud toitumishäirete ja uimastisõltuvusega ning olnud vägivaldses suhtes, kirjutab: „Olen täna see, kes olen, tänu sellele, mida olen läbi elanud, ja et olen sellest õppinud. Tahan uskuda, et kõigel on mõte, kui mitte käesoleva hetke jaoks, siis vähemalt tuleviku seisukohalt. Ja ma usun kindlalt, et tänu oma läbitud teekonnale olen nüüd palju parem nõustaja, sõber ja kaasinimene, kui ma muidu oleksin. Nii see töö, mida olen endaga teinud, et oma minevikuga rahu sõlmida, kui ka oskus iseennast armastada on andnud mulle parema enesehinnangu kui enamikul inimestel, keda ma kohtan. See ei tee mind teistest paremaks, küll aga on mul lihtsam elada.“
Arvestades et jõulud on ukse ees, võib mõelda, et parim kingitus endale ja lähedastele on hea enesehinnang ja enda väärtustamine sellisena, nagu ma olen.
Ümbritsev maailm nõuab inimestelt igapäevast edu ja enesekindlust. Mida teha siis, kui seda pole kusagilt võtta? Kui olete jõudnud arusaamisele, et teie enesehinnang ei vasta päriselt tegelikkusele ja olete kaotanud tegutsemisrõõmu?
Raamatu autor, rootslanna Mia Törnblom oli narkosõltlane, kelle enesehinnang oli nii madal, et sellest oli kujunenud juba totaalne enesepõlgus. Praegu töötab ta nõustajana ja aitab omakorda inimesi, kes on jõudnud ummikusse, kuid tahavad oma elus siiski midagi muuta. Enesehinnangut saab tõsta ka iseseisvalt tööd tehes ja selles raamatus tutvustabki autor enda väljatöötatud meetodit, mida ta on aja jooksul kogemustele toetudes palju täiendanud.
Head sõbrad!
Detsember on alanud ning sellega koos täituvad ka südamed tasapisi jõulutundega, kodud küünlavalgusega ning meeled rõõmu ja headusega. Tunneme jõuluajal ikka tugevamat soovi anda oma panus kellegi või millegi paremasse tulevikku ning tahame siiralt aidata neid, kes iseennast aidata ei saa.
Ideekalendri jõulukuu teemaks on empaatia ja eneseaustus. Võimalik, et see teema kõnetab otseselt rohkem naisi, aga sisuliselt on teemad kindlasti olulised igaühele. Naised kipuvad enda suhtes olema kriitilisemad, neil on raskem tööturul meestega konkureerida ja sageli jääb naiste kanda ka emotsionaalse töö tegemine paarisuhtes. Mida aeg edasi, seda enam mõjuvõimu saavad naised avalikus elus, naisi toetavaid liikumisi on algatatud omajagu.
Ühe sellise algatas Elvas ka Milli Maier-Veske, et väikeses linnakeses elu rikastada ja anda naistele võimalus anda ja saada tuge, õppida ennast austama, aktsepteerima ning selle tulemusel omakorda teha paremaid valikuid nii koduses kui ka tööelus.
Kaunist advendiaega ja põnevat lugemist!
Tekst: Milli Maier-Veske, ehtekunstnik ja Kohin kogukonnaliikumise algataja
Kohin on hiljuti algatatud kogukonnaliikumine, mille eesmärgiks on viia kokku väiksemate piirkondade naisi viisil, mil nad saaksid ühiselt liikuda, luua tähendusrikkaid suhteid ning laiendada oma silmaringi läbi uute teadmiste.
Kohin on sõna, mida võõrkeelde tõlkida oleks aja raiskamine. Kohin on meie oma originaalne versioon salapärasest zen’ist. Kõige lähedasem inglisekeelne väljend sõnale „kohin“ on „go in“ (ee ’enda sisse minema’) – vaid peatudes, kuulatades ja enda sisse vaadates on kosta triljonite aatomite elusa energia kohin, vereringe kohin, hingamise kohin, lehtede kohin, jõe kohin, järvejää kohin, mere kohin, metsa kohin kuni universumi kohinani välja. Kohin on samaaegselt nii sisemine kui ka välimine. Kohin kostab juhul, kui on tekkinud maagiline ühendus. Pealtnäha ei tekita üksik tilk suuremat kohinat, kuid liitest palju tilkasid jõeks või mereks, on kohin juba kaugele kosta. Samamoodi on inimesed, kes on ühendatud siiralt ja tähendusrikkalt, võimsa positiivselt kiirgava kohina tekitajad. Mida rohkem inimesi me kokku liidame, seda kaunimalt ja kaugemale kohin kõlab.
Juba ühe indiviidi seisukohalt on kogukonna olemasolu ja sinna kuulumine kriitilise tähtsusega. Ajal, mil depressiooni esineb Eestis hinnanguliselt 6–7 inimesel 100-st, on väga oluline leida viise vaimse tervise turgutamiseks. Naine, kes teadlikult ja regulaarselt viibib toetavas ja mõistvas kogukonnas, panustab oluliselt ka eneseaustusse. Endast hoolides ja ennast uutesse olukordadesse asetades tõuseb sisemise rahulolu- ja enesehinnangu mõõdik pidevalt kõrgemale.
Kogukond ei ole piirdu ühe linna või rahvusega, vaid see on igaühe sees olev tunne, mis püüdleb ühise arengu ja ilusate hetkede suunas. Leian, et tänapäeval on väga oluline reisida, avastada maailma ja kohtuda teiste kultuuridega. Sama oluline on ka tulla tagasi ning jagada saadud kogemusi ja nähtut just nendega, kes on sinu lähedal. Tegevused väikesel skaalal mõjutavad arengut suurel skaalal ja vahetu kokkupuude üksteisega aitab märgata, kuidas kaaslasel päriselt läheb.
Kvaliteetsete ühisürituste toomine väiksematesse piirkondadesse annab võimaluse viibida linnast eemal – kohas, kus suhestumine loodusega on tugevam ja meelel on võimalus puhata. Tulles päriselt kohale ja tugevdades suhteid saame õppida hindama üksteise olemasolu ja maailma suurema austuse ja hoolega.
Kohina kogukond on oma kontseptsiooni loomisel lähtunud keha-meel-vaim metoodikast, mis tähendab, et iga kohtumine algab füüsilise keha liigutamisega. Selle eesmärk on panna süda ajju rohkem hapnikurikast verd pumpama. Liigutamine mõjutab ühtlasi mitmeid mälu ja õppimisega seotud molekule ja seega ka vaimset sooritust. Liikumisega alustamine on oluline ka seetõttu, et see vabastab ajus endorfiine, mis tekitavad hea tunde, samuti vabanevad serotoniin, adrenaliin ja dopamiin, mis on kõik tuntud kui õnnehormoonid. Pärast liikumist veedame aega vesteldes ja luues omavahel vahetu kontakti.
Kogu eelnev tegevus loob soodsa aluse kohtumise viimasele osale, kus kuulame üht inspireerivat naist, kes oma lugu ja tarkust jagades laiendab kuulajate silmaringi ning liidab kogu ürituse tervikuks. Üksteise elukogemuse kuulamine ja nägemine, et igaühel on elus omad võitlused, loob turvalise ja usaldusliku tunde. Informatsioon koos emotsiooniga kujuneb pikaaegseks mälestuseks ja nii salvestame oma mälusse positiivseid kogemusi.
Naisliikumiste vajadus on põhjendatud ning väga olulisel kohal üksteise mõistmise, empaatia ja enesehinnangu kujunemise juures ning selle edasi kandmisel lastele.
Tulevikus ei piirdu Kohina tegevus ainult naistega, vaid plaanime kaasata ka mehi. Mehed on ürgajal tegelenud peamiselt ikka küttimise ja perele toidu varumisega, samal ajal kui naised hoolitsevad kodu eest ning tegutsevad igapäevaselt kogukonniti, erinevate põlvkondadega koos. Pidustusi ja olulisemaid sündmusi tähistasid hõimudes mehed ja naised koos. Seega anname tulevikus võimaluse tasakaalule ning täiendame pehmet naiselikku energiat jõulisema meesenergiaga.
Esimene Kohina üritus „Naiste hommik“ toimub juba 7. detsembril Elva kultuurikeskuses ning sinna on oodatud kõik naised, kes tahaksid oma keha hommikul virgutada ning veeta aega heas seltskonnas.
Rohkem infot ürituse kohta leiate Facebookist: https://www.facebook.com/KohinCommunity/
Milli Maier-Veske on ülikoolis õppinud ökonoomikat ja ettevõtlust, kuid tegutseb hoopis ehtekunstnikuna. Ta on loonud oma brändi (Milli Maier) ning disainib peamiselt väärismetallist juukseehteid. Kogukonnaliikumise mõte keerles tal peas juba mõnda aega, kui oli märganud, et väikelinnas võiks rohkem üritusi toimuda ning miks mitte ka enese arendamiseks. Nii sündiski Kohin.
Head sõbrad!
Ideekalender hakkab novembrikuu projektide teemat kokku võtma ning tasapisi suuname oma pilgu jõulude poole.
Viimastel aastatel on projektõpe olnud koolides üsna aktuaalne. Kes seda õppevormi ei praktiseeri, on vähemasti sellest kuulnud ning mingi arvamuse selle põhjal kujundanud. Lühidalt on projektõpe õppeviis, mis aitab lastes arendada üldpädevusi. Kooliti võivad need pädevused erineda, kuid üsna populaarseks on muutunud sotsiaalsete pädevuste arendamine ja kujundamine. Lastel on võimalus töötada kindlates huvigruppides, teha rühmatööd ning avastada endas koostööoskused. See omakorda aitab õppida arvestama teistega ning leidma kompromisse.
Tänases Ideekalendris jagame artiklit projektis „Creative classroom“ tutvustatud kaasaegsest õpimeetodist – projektõppest. „Creative Classroom“ on Erasmus+ projekt mida juhib BCS Koolitus.
Projektis koolitasid Tallinna Ülikooli, Rijeka Ülikooli, Ljubljana Ülikooli ja Metropolia Rakendusülikooli õppejõud Eesti õpetajaid looma innovaatilisi õpistsenaariume digitehnoloogiaga. „Creative Classroom“ tegevused toimusid ajavahemikus 1.09.2014–31.08.2016. Eesmärgiks oli aidata Eesti üldhariduskoole digipöördel ja selleks arendati õpetajate oskusi kaasaegsete õppemeetodite vallas. Projektis korraldati õpetajatele digididaktika koolituse raames neli töötuba ja iseseisvaid praktilisi töid, mille tulemused ning kogemused koondati, et jagada neid kõigile koolidele.
Head lugemist!
Mart Laanpere, Tallinna ülikooli haridustehnoloogia vanemteadur
Kai Pata, Tallinna ülikooli digitaalsete õpiökosüsteemide vanemteadur
Projektõpet rakendatakse, et liikuda seniselt õppimiselt õpetajate/kooli jaoks niisugusele õppimisele, mis võimaldab õpitut igapäevaelus rakendada. Haridus peaks andma õpilastele oskuse olla aktiivne ühiskonnaliige ning rakendada koolis omandatud teadmisi erinevates valdkondades, aidata neid integreerida uudsete probleemide lahendamisel ja teha koostööd.
Projektõpe põhineb õpetaja ja õpilaste vahelise suhete uuel paradigmal. Õpetaja ülesanne pole niivõrd läbi viia õpiprotsessi, edastada teoreetilisi teadmisi ning rakendada sobivaid õpiülesandeid ja hindamismooduseid, vaid õpetajate ja õpilaste vahel on õppimisel partnerlussuhe. See tähendab, et õpitava raamistiku paneb paika õppekava, kuid selle sisu planeerimises ja uute teadmiste omandamises osalevad õppurid ja õpetaja võrdselt. Projektid keskenduvad õpilaste huvidele ja vajadustele, mis hoiab kõrget sisemist motivatsiooni ja jagab vastutust õpiprotsessi eest õpetajate ja õpilaste vahel.
Projekt on ühekordne, pretsedendita, piiratud ressurssidega (aeg, raha) ja täpselt määratud väljundiga ettevõtmine, mis viiakse läbi kas üksi või eelistatult meeskonnatöös.
Projektõpe (project learning) tähendab eelkõige õppekavaga seotud eesmärgistatud õppimist õpiprojektide elluviimise kaudu. Projektõppes osaleb kogu klass ning selle eesmärk on võimaldada õpilastel omandada õppekavaga sätestatud teadmisi ja oskusi aktiivselt ning sisemiselt motiveeritud kujul.
Termin õpiprojekt (learning project) seondub ainealaste või integratiivsete õpilaste poolt teostavate projektidega, mis on õppekava välised ja toimuvad näiteks ringitööna või koduse iseseisva tööna.
Seega ei käsitleta projektõppena väljaspool koolitunde tehtavaid individuaalseid loome- või uurimisprojekte, vaid õpitegevusi, mis on tehtud koolitöö raames ja viiakse läbi aineid lõimides, näiteks läbiva teema tehnoloogia ja innovatsioon raames, samuti põhikooli ühise loovtööna.
Projektimeetod on rutiinse ja loomingulise töö vahevariant. Projekti teema ja tulem võimaldab loomingut, projekti teostamist saab juhtida projektitöö võtteid kasutades.
Projektõpe kui õppeaine
Projektõppe tund planeeritakse õpilaste õppekavasse (fakultatiivaine), selle käigus tegutsetakse aastaringselt konkreetsete integratiivsete projektidega. Hindamine on projektipõhine.
Projektõpe sulandatult ainetundidesse
Õpetaja rakendab konkreetsete teematsüklite õpetamisel lühiprojektide metoodikat vaheldumisi tavapärase õpetamisega. Hindamine toimub testide jm tavapärases vormis.
Projektinädal koolis
Projektõppega täidetakse üks õppenädal, mille jooksul tavapärast õppetööd ei toimu. Hindamine on projektipõhine.
Koolidevaheline ja rahvusvaheline projektõpe
Need projektitööde vormid aitavad lisaväärtusena arendada õpilaste digipädevusi.
Tutvu põhjaliku projektõppe kirjelduse ja „Creative Classroom“ töötubades valminud tunnistsenaariumitega veebilehel https://creativeclassroomprojekt.wordpress.com/creative-classroom-kogumik/projektope/
Vaata videot Avatud kooli projektist “Loomad meie ümber”: https://www.youtube.com/watch?v=Td4LAjQCx3k
Ideekalendri igakuiste töölehtede saamiseks täida registeerimisvorm järgneval lingil: Täida registreerimisvorm
Head sõbrad!
Avalik esinemine pole just igaühe lemmiktegevus. Paljudel tuleb seda siiski teha, kuna amet nõuab. Poliitikud peavad kodanikele aru andma, miks nende valimislubadused läbi ei lähe, ja seda tuleb teha nii veenvalt, et mitte kellelgi ei tekiks kahtlust poliitiku pädevuses. Õpetajad esinevad iga päev oma õpilaste ees ning taoline esinemine nõuab julgust, kindlat meelt ning võimet säilitada piire.
Õpetajatöö vist ongi kõige keerukam avalik esinemine. Publikuks on lapsed – ausad ja vahetud. Nad annavad kõige siiramat tagasisidet ning nende usaldus ja austus tuleb välja teenida vastastikuse koostööga. Esinemishirmu jaoks siin ruumi pole.
Tänases Ideekalendri postituses saab sõna ajakirjanik ja kommunikatsiooniekspert Raul Rebane, kes annab õpetajatele häid ideid, kuidas harjutada oma klassiga meediasuhtlust ja avalikku esinemist.
Head lugemist!
Tekst: Raul Rebane, ajakirjanik ja kommunikatsiooniekspert
Teadmised, kogemused, kaine mõistus – see on mu uue raamatu „Hirmust eduni. Meediasuhtluse 8 reeglit“ moto. Kirjutasin selle seepärast, et liiga paljud inimesed kardavad meediat ja avalikku suhtlust. Enamik probleemidest on lihtsalt kõrvaldatavad suuremate teadmiste ja harjutamisega. Tean, mida räägin, sest olen selle valdkonnaga tegelenud kolm pikka perioodi.
Sellest viimasest huvitavast ajast olen kirjutanud ka mitmeid raamatuid, milles on „oma loo tegemisest“ ja imagovõitlusest palju jutte. „15 sammu võiduni“ ja „Võimalik!“ on mõlemad ilmunud mitmes keeles ja ka seal on palju näiteid, kuidas praktilisi meediaprobleeme lahendada. Neid oli omajagu.
Kuidas siis harjutada?
„Gerd, sul on 2 minutit aega mõtlemiseks, seejärel alustame näidisintervjuud BBC-le Eesti spordist ja sinu karjäärist, intervjuu pikkus 4 minutit, inglise keeles!“ Niisuguste harjutustega treenisime Gerdi esinemisoskusi. Tema areng kohmetust külapoisist praeguste oskusteni on olnud silmatorkav ja julgustav kõigile.
Olen koolitanud meediaesinemisteks paljusid, sõpradest tippjuhtideni välja ja enamik probleeme on sarnased. Peamine on see, et ei treenita! Õpetajaks tuleb õppida, samuti tuleb selleks, et juhilube saada, harjutada, aga avaliku esinemise puhul arvatakse, et küll ma midagi ära räägin. Ei räägi sa midagi või kui räägid, siis kehvasti.
Igal koolitusel rõhutan, et täna oli viimane päev sinu elus, kus sul võis tekkida mõte minna avalikult esinema või meediasse ilma ettevalmistuseta! Häda on selles, et ega neid ettevalmistusnippe pole kuskilt võtta. Mina töötasin aastate jooksul välja oma süsteemi ja harjutused ning mitmeid teen praeguseni ise enne esinemisi läbi. Seda hoolimata tuhandete teleesinemiste kogemusest.
Kõik algab sellest, et peab olema oma lugu, seda nii inimesel, koolil, klassil, külal, maakonnal ja riigil. Kui sa tead, kes sa oled, siis on palju lihtsam sellest ka rääkida, sest sa oled põhimõtted juba läbi töötanud.
Soovitan siin õpetajatele ja miks mitte ka koolidele oma lemmikharjutust oma loo väljamõtlemisel. Mõtlesin selle välja palju aastaid tagasi ja mind rõõmustab, kui häid tulemusi see annab.
Filmitest
Te tellite reklaamifirmalt filmi oma koolist. Reklaami sihtrühm on Eesti avalikkus ja eesmärk on koolist võimalikult hea mulje jätta.
Te siiski ei usalda reklaamifirmat ja seepärast annate ette kuus asja (objekti, inimest, üritust, tegevust, heli vm), mida nad ilmtingimata peaksid kasutama. Valik on täiesti vaba, aga on selge, et need peavad olema teie koolile iseloomulikud, eristuma teistest. Teil on oma superstaar, kool on ilusas kohas, teil on traditsioone, mida teistel ei ole, te olete eriti tugevad matemaatikas, teil on legendõpetaja jne jne.
Mis need sinu arvates peaks olema?
Eriti tore on seda harjutust teha paljude rühmadega, näiteks vanemate klassidega. Siis tuleb palju sõnu, mille seest valida, sest mõeldakse ju erinevalt. Minu kogemus ütleb, et teinekord mõtlevad lapsed välja äärmiselt mittestandardseid ja ootamatuid, lausa geniaalseid ideid. Kasutage nende värsket aju!
Kui see on tehtud, siis tuleb paljudest sõnadest välja valida ikkagi kuus kõige olulisemat. See on raske, sest valik on tihti suur. Aga teha tuleb, kasvõi hääletades.
Kui kuus sõna olemas, proovige alguses ise nende põhjal oma kooli lugu rääkida, soovitavalt kõva häälega. Aga miks mitte lasta seda teha ka lastel, kõik õpivad palju.
Loodan, et saite aru, oma lugu tuleb endal teha ja siis õppida seda ette kandma. Selliste harjutustega saab kiiresti suurendada oma oskusi ja konkurentsivõimet.
Aga kui sellised harjutusi on 15?
Õpetajad on kõige suurema esinemiskogemusega inimesed kogu riigis. Nad teevad seda päevast päeva ja aastate jooksul töötavad välja oma võtete süsteemi, mõistes, mis toimib, mis mitte. Loodan, et minu reeglid ja võtted aitavad õppeprotsessi kiirendada ja ehk ka leida midagi uut ja huvitavat. Äkki ongi põnev?
Head sõbrad!
Ideekalendri projektide kuu on jõudnud teise postituseni. Projekt tuleb ladinakeelsest sõnast projectus, mis tähendab etteheiteid, esile paisatud. Projektide iseloomu peegeldab see sõna päris täpselt. Kutsuvad ju kõik projektid mingil kujul esile muutusi, täiustusi või edasiarendusi ja samas on nad kõik suunatud ettepoole – tulevikku. Seega võib öelda, et kõik projektid on suuremal või vähemal määral arendusliku iseloomuga. Läbi projektide käivitamise püütakse leida lahendusi erinevatele probleemidele või arenguvajadustele.
Üks vaheldusrikas viis lastele koolis mitmekülgseid elamusi pakkuda, on vanemate kaasamine õppetöösse. Just sellist projekti katsetas Paide Hillar Hanssoo põhikool 1. kooliastmes ning lapsevanemad on laste koolitegevustesse siiani kaasatud. Taolise projekti eesmärk on pakkuda lastele kogemusi, mille kaudu õpib laps tundma ennast ja oma oskusi. Samuti tagab taoline koostöö usalduse, hoolimise, enesekindluse ja ühtekuuluvustunde ning aitab 1. kooliastmes rakendada aktiivõppemeetodeid nagu rühmatöö jms.
Tänases postituses kirjutab Kersti Viilup, Paide Hillar Hanssoo põhikooli lapsevanem, kuidas vanemate kaasamine koolitegevustesse välja näeb ning milline on koostöö laste ja õpetajatega praeguseks.
Head lugemist!
Tekst: Kersti Viilup, lapsevanem algklassidest
Seda, et inimene õpib kogu elu, teab ilmselt igaüks, isegi kui teinekord on iseendale raske teadvustada, kuidas õppimine toimub. Pikemalt peatumata erinevatel näidetel, räägiksin kohe sellest, kuidas mõte „kõik on uus septembrikuus“ sai rohkem kui kolm aastat tagasi uue tähenduse neile emadele-isadele, kelle laps alustas kooliteed Paide Hillar Hanssoo põhikoolis õpetaja Heli Prii klassis.
Kõigi minu kolme lapse esimene õpetaja on olnud Heli Prii. Kolmandat korda seista esimesel koolipäeval sama klassi ukselävel oli tuttav ja turvaline tunne. See, kuidas meid, lapsevanemaid, kohe esimesest päevast õppetöösse kaasati, toimus nii sujuvalt, et ega polegi väga aru saanud, et nii ei peaks olema. Kui nüüd elavama ettekujutusega inimesed mõtlevad, kuidas nad kõik klassiruumi ära mahuvad, rohkem kui 20 õpilast ja emad-isad, siis tegelikult ei olegi see õppetöö toimunud klassiruumis.
Igal aastal oleme kooliaastat alustanud või lõpetanud ühise matka või piknikuga. Kohe esimesel koolikuul käisime matkamas ja allikat vaatamas. Pealtnäha tavaline väljasõit, aga andis võimaluse üksteisega tutvuda, rääkimata loodusõpetuse tunnist otse sündmuskohal. Järgmisel retkel võtsime ette juba pikema retke, sõitsime kaugema raba matkateele. Kaasa võetud vanema astme loodusainete õpetaja jagas teadmisi nii lastele kui ka vanematele. Jälle said kõik targemaks ja kasvasime veelgi kokku. Kolmas kord tegime tiiru ümber järve ja viimane ühine kokkusaamine oli hoopis rahulik sügisene piknik, kus julgemad said teha karastava septembriujumise. Kõik pealtnäha lihtsad ettevõtmised, aga ääretult olulised üksteisest hoolivate inimeste kasvatamisel, kogemuste jagamiseks, vahetus õhkkonnas murede lahendamiseks ning oma laste ja ka nende õpetaja toetamiseks.
Lisaks üheskoos looduses käimisele kasvatab meie klassi ühtsust ja koostöömeelt lapsevanemate kaasamine erinevate teemapäevade läbiviimisse. Näiteks on vanemad käinud lastele raamatuid ette lugemas ja lugusid jutustamas, aga ka tutvustanud oma ameteid karjääripäeva raames. Kevadel said soovijad terve päeva jälgida juuksuri tööd, teised õppisid talus erinevaid masinaid tundma ja kolmandad külastasid hoopis alpakafarmi, ja üks lapsevanem haris lapsi rahajuttudega. Kõiki neid tegevusi viisid läbi lapsevanemad ise, sealjuures organiseerides nii koha, teema kui ka transpordi.
Kokkuvõtteks pole ju ime, kui kool on pere jaoks nii tavaline osa elust, et kaovad pinged hinnete, hakkamasaamise ja muu pärast, kus esikohale jäävad üksteisega arvestamine, eneseväljendusoskused ja head suhted. Praegu on meie lapsed juba neljandas klassis ja koosõppimine jätkub!
Tee Vallimäele ja tagasi polnud just lühike, aga jõukohane küll. Või peaaegu jõukohane….
Kuskil bussijaama juures leidis aset järgmine jutuajamine.
Õpetaja: “Olete täna nii tublid olnud, et kirjutan teile kiituse!”
Õpilane: “Kas poolsurnud lastele ka?”
Õpetaja: “Keda sa silmas pead?”
Õpilane: “Eks ikka ennast!”
Õpetaja jagab isa kuuldes kiitust. sest laps oli peast arvutamises väga tubli.
Õpilane: „Kas ma kingituse ka saan?“
Õpetaja: „Isa kindlasti kingib sulle midagi.“
Õpilane: „Ma tahan telefoni!“
Isa õpetajale: „Ära rohkem kiitusi pane!“
Loodusõpetuse tund. Püüame õues eristada looduslikke ja tehislikke hääli. Üks teine rõõmus poiss askeldab puuoksaga ja vehib kogu hingest kätega ning ei lase end õpetaja jutust segada. Kui pärast selgituste andmiseks läheb, et miks ja mida, kõlab vastus:
„Ma tahtsin linde laulma õpetada.“
Esmapäeva hommik. Rõõmus poiss astub klassi, ütleb tere ja lisab: „Panin täna ennast särtsakamalt riidesse!“.
Tõepoolest – valge pluus ja sinine vest olid särtsakad küll 
