Head sõbrad!

November, kõikide isade kuu, on alanud. Kellele ei meenuks lapsepõlves isaga käsikäes läbi tallatud metsarajad, sügisel korjatud seened, õline autokapotialune või kevadised aiatööd ja lindudele pesakasti ehitamine. Kõik need avastused ja seiklused on olnud meie lapsepõlves väikesed projektid, millest õppida ning mõista meid ümbritseva looduse ja elu olemust.

November on Ideekalendris projektide kuu. Sel kuul võtame vaatluse alla kõik, mis võimaldab areneda ja õppida läbi käelise, praktilise tegevuse.

Töölehed on sel kuul tavalisest erinevad. Need läbivad ühtse tervikuna kolme järgnevat nädalat ning on mõeldud III kooliastmele. Üheks projektiks on lõimitud bioloogia, geograafia, matemaatika, muusika, eesti keel, tööõpetus ja kunstiõpetus.

Mauruse loodusainete toimetaja Siim Kilki on matemaatikaõpetajana töötanud ühes uuendusmeelses Ida-Virumaa koolis, Kiviõli 1. keskkoolis, kus sellise projekti idee välja töötati. Siim kirjutab lähemalt, mida see täpsemalt endast kujutab.

Põnevat uurimist ja avastamist!

Pusime üheskoos lindude heaks

Tekst: Siim Kilki, kirjastus Mauruse loodusainete toimetaja

Koostööprojekt „Linnud meie pargis“, kus iga õpilane sai linnalindude heaoluks oma panuse anda.

Kiviõli kool toimetab pisut teisiti, kui paljud teised koolid. Palju on praktilisi tegevusi koolis sees, kuid on ka selliseid tegevusi, mis on suunatud koolist väljapoole. Väljapoole suunatud tegevused ei ole Kiviõlis ainult ekskursioonid, kuigi ka neid toimub väga palju, et õpikeskkonnana kasutada loodust, muuseume ja ettevõtteid.

Näiteks rajasin koos kuuenda klassi õpilastega matemaatikatunnis igale korrusele koridori põrandale paberteibist keksukastid. Igale korrusele tegime erinevat tüüpi keksukasti, mida õpilased hakkasid kohe aktiivselt kasutama. Eesmärgiks oli näidata matemaatika praktilisi rakendusvõimalusi ja suurendada õpilaste füüsilist liikumist vahetunnis. Mõlemad eesmärgid said täidetud.

Paljudes keskkoolides teevad õpilased vabatahtlikku tööd. Kiviõlis on see integreeritud karjääriplaneerimise kursuse tegevustesse. Igal aastal võetakse osa ka Teadlaste Öö Festivalist, mil ühe nädala jooksul toimub kümneid üritusi üle kooli ja kõigile klassidele. Keskkooliõpilased valmistavad ette huvitavaid katseid noorematele ja viivad neid ise läbi. Hiljem saavad läbiviijad aineõpetajatelt tagasisidet, kuidas neil klassi juhtimine ja õpetamine sujus. Igal kevadel korraldavad keskkooliõpilased projektipäevi ja ülelinnalist jooksuvõistlust, kus on külluslikult auhindu ja korraldus põhjalikult läbi mõeldud.

Teostuselt nägi selle kuu Ideekalendri koostööprojekti idee välja nii, et ühel kevadisel iganädalasel koostöökoosolekul jagas juhtkond õpetajad rühmadesse, kus erinevate ainete õpetajad pidid leidma ühe Kiviõli Õunapuuparki atraktiivsemaks tegeva idee ning selle erinevaid õppeaineid lõimides õppeprojektiks vormistama. Ühe tunniga suutsime välja mõelda idee, kirja panna sellega seotud õpiväljundid, üles ehitada tundide loogilise struktuuri ja paika panna hindamiskriteeriumid.

Õpiväljundite, struktuuri ja esialgsete ülesandeideede põhjal töötasime välja töölehed igaks tunniks. Töölehtede väljatöötamine aitab õpetajatel luua ühtse töölehtede vormi, mis oleks õpilastele õppeaineteüleselt äratuntav. Tuttavas keskkonnas on õpilastel psühholoogiliselt turvalisem ja seeläbi õppimine efektiivsem. Tulemuseks valmis võrdlemisi pikk õppeprotsess 32 ainetunniga 7. klassile, kus olid lõimitud bioloogia, geograafia, matemaatika, muusika, eesti keel, tööõpetus ja kunstiõpetus. Projekti tulemuseks olid tegutsedes õppimine, uued teadmised ning lindude pesakastid ja toidumajad kohalikus pargis. Lisaks saavad õpilased matemaatikat „katsuda“ ja naeltega kokku klopsida ning erinevaid teadmisi päriselt praktikasse panna. Areneb nii loovus kui ka loogika. Õpilastele annab see projekt koostöö- ja suhtlemisoskusi, hurraa- ja ahhaa-momente ja eneseteostust.

Kiviõlis oli idee lähtepunktiks kohalik Õunapuupark, kuid töölehti üksikuna ja projekti tervikuna saab rakendada kõikjal, kus kasvavad puud-põõsad ja lendavad linnud. Hea oleks muidugi läbi viia projekt tervikuna, et arendada nii õpilaste kui ka õpetajate koostööoskusi, mida elus väga tihti vaja läheb.

Õpetajana tundsin projekti käigus, et sain teiste õppeainete ja õpetajate metoodikate kohta uut teada. Kiviõlis tehakse palju ühistegevusi, mis loob kollektiivis mõnusa õhkkonna. Ka õpilased naudivad praktilisi tegevusi, kuna need on erilised ja huvitavad. Õpilastele pakub rahuldust, kui nad teevad õppides midagi päriselt ära ning projekti tulemus on midagi käegakatsutavat.

Õppeprojekt võimaldab ka ühiselt midagi suurt ära teha, kas kooli või kogukonna heaks. Sellisest ühise eesmärgi nimel tegutsemisest on nii õpilastel, õpetajatel kui ka teistel asjasse pühendatutel ainult võita. Õpetajana leidsin end tihti rühmajuhi rollis, mis pole varem mu kõige tugevam oskus olnud. Seega olge tähelepanelikud ja koguge kokku kõik töölehed ühtseks lõimitud projektiks!

Ideekalendri igakuiste töölehtede saamiseks täida registeerimisvorm järgneval lingil: Täida registreerimisvorm

Head sõbrad!

Oktoober on jõudnud lõpule ning sügiski suure hooga kätte jõudnud. Karud lähevad talveunne, Mauruses aga käib vilgas töö, et teid jätkuvalt värskete õppematerjalide ning põnevate projektidega rõõmustada. Ideekalendri muusikateemaline oktoober on olnud ääretult huvitav, silmiavav ja sisukas ning sel nädalal jagame veel viimast muusikalist lugemispala, enne kui novembrisse astume ja projektide teemal kirjutame.

Koolikiusamine on nii Eestis kui mujal maailmas suur probleem ning sellest on võimatu kõrvale vaadata. Lapsel peab olema koolis hea ja turvaline olla ning mitte kedagi ei tohi naeruvääristada või alahinnata, olenemata põhjusest. Kiusamise ohvrid püüavad tihti olukorra eest „põgeneda“ ning leida tröösti ja tuge tegevustest, mis võib neid kahjustada, kuid õnneks ka neist, mis tõesti rõõmu pakuvad.

Tänases Ideekalendris avaldame intervjuu muusik Kaisa Kuslapuuga, kes on Tartu ülikooli akadeemilise naiskoori koormeister. Kaisa räägib avameelselt enda teest muusikani ning kuidas see on pakkunud lohutust rasketel aegadel. Intervjuu ilmus 2017. aasta detsembris Tartu ülikooli akadeemilise naiskoori ajakirjas U-Duur.

Head lugemist ja kaasamõtlemist!

Muusika on minu maailm

Intervjuu muusik Kaisa Kuslapuuga

Räägi meile oma muusikateest. Kust see alguse sai ja kuhu sa praegu välja oled jõudnud?

Minu muusikatee sai alguse Võru muusikakoolis, mu ema lihtsalt pani mu sinna. Ma ei tea, et mul oleks olnud selleks mingeid eeldusi või et oleks näha olnud, et muusikat oskan. Ema tahtis ise väiksena hirmsasti viiulit õppida, aga tal ei lubatud – tema vanaema oli hästi konservatiivne ning arvas, et naine peab kodus tikkima, temaga ei saanud viiulist juttugi olla. Võib-olla siis ema mõtles, et tema võib ju oma tütre muusikakooli panna!

Kas sa hakkasid siis kohe mingit pilli õppima?

See oli niimoodi, et alguses oli eelklass, kus meiega aasta aega lauldi ja rütme plaksutati, ja siis sai pilli valida. Kuna ema oli alati rääkinud klaverist, siis võimalik, et ma isegi ei tulnud selle peale, et mingid teised pillid olemas on. Lähtusin sellest, et ema teab, mis on hea, ega hakanud kuidagi sellele vastu puiklema. Mulle tundub, et suurim osa minu kujundamisel oli klaveriõpetaja Merike Kappil, kes töötab siiani Võru muusikakoolis ja on seal vist kõige pikema staažiga õpetaja. Ta oskas väga hästi laste arengut märgata ja oli toetav õpetaja: kogu aeg tundsid, et keegi on huvitatud, keegi hoolib sinust. Samas oli ta küllalt nõudlik ka.

Millal sa üldse läksid muusikakooli?

Eelklassis vist. Tollane direktor Celia Roose avas pärimusmuusika osakonna, kui olin 3. klassis. Me olime esimene lastemuusikakool Eestis, kellel selline võimalus tekkis. Seal sai õppida pille nagu kannel, hiiu kannel, lõõts ja torupill. Mina hakkasin lisapillina torupilli õppima ja juhtus nii, et mu õpetajaks saigi Celia ise. Sellega avanes mulle hoopis teine maailm, sest pärimusmuusikas õpitakse kõik kuulates: tema mängis ette, mina mängisin järele ja niimoodi juppide kaupa panime lood kokku. Aga see, kuidas Celia õpetas … Temas oli mingi ürgsus. Ma tundsin, et mina olen väike laps ja tema on suur Celia, kes annab mulle torupilliinfot. Nii et siis algas see pärimusmuusika värk ja juhtus see, et kõik teadsid, et Kaja tütar mängib torupilli ja Võru linnas teisi torupillimängijaid ei olnud, nii et mind hakati kutsuma igasugustele üritustele esinema. Samal ajal hakkasin laulma ka kooli kooris, mis mulle eriti ei meeldinud. Ma ei talunud oma häält. Mingi hetk sai muusikaõpetaja teada, et mängin klaverit ja pani mind koori saatma.

Kui vana sa olid sel hetkel?

Ma arvan, et 12–13 võisin olla, kui see algas. Olin tänu sellele klaveriga saatmisele selgelt päästetud, sest ma ei pidanud enam laulma. See oli tegelikult ka sotsiaalses mõttes hästi suur kergendus mu jaoks, ma olin väga sissepoole. Enamiku põhikooli ajast mind kiusati ja igal hommikul läksin kooli nagu sõtta. Ma olingi harjunud sellega ja mõtlesin, et see ongi normaalne. Sellest ajast on mulle justkui mingi ohvriroll sisse kirjutatud: mul on kogu aeg tunne, et ma olen see, kes on siin (näitab käega madalale), ja teised on siin (näitab käega kõrgemale). Sellest on hästi raske välja tulla. Kooris oli ka samamoodi. Ma pidin seal käima, sest ma olin muusikakoolilaps, aga ma ei rääkinud mitte kellegagi ja olin hästi pinges ja kurb. Mul oli siiski kogu aeg see teadmine, et jah, ma käin siin praegu koolis, aga kui ma muusikakooli lähen, siis seal on minu maailm. Muusikakool oli minu jaoks kogu aeg leevendus, mingi püha koht. Kooli koorides andis klaverisaadete mängimine kuidagi veidi teistsuguse staatuse.

Kas pärast seda, kui muusikakooli ära lõpetasid, läksid sa Ellerisse?

Kohe ei läinud. Ma käisin 10. klassi veel oma vanas koolis. Ma mõtlesin, et 10. klassis ei saa olla hullem kui põhikoolis, aga see komplekt, mis mulle 10. klassis vastu vaatas … Inimesed olid lihtsalt vanemad, aga mitte midagi ei olnud muutunud. Sageli saingi õpetajatega paremini läbi. Lihtsalt need jutud, mida ma vahetunnis kuulsin, ja nende inimeste olek ja väärtused, no neid ei olnud olemas. Kogu see „kultuur“ oli hästi jube. Aga seal oli üks tüdruk, kes oli heasüdamlik ja tore ning laulis väga ilusti. Me esinesime kahekesi ka ühel õpetajate päeval koolis. Umbes nii, et ta laulis mingit Koit Toome laulu ja ma saatsin teda kitarril.

Sa mängid kitarri ka?

No lihtsalt saatmise mõttes, ma oskan akorde mängida. Mul oli põhikooli ajal sportlik huvi, et mitut pilli ma suudan omandada, ja siis ma hakkasin proovima igasuguseid asju. Lisaks kitarrile ja klaverile alustasin Võrumaa rahvapillilaagris ka karmoška õppimisega. Torupill ja viled ka sinna juurde – pillipark oli korralik. Aga jah, Võrus käisin koolis 10. klassi lõpuni. Samal ajal kirjutasin blogi ja juhuslikult üks mu sõbranna ema luges seda ja ütles, et ta on mures mu pärast. Ta oli ühtlasi Tartus muusikaõpetaja ja ringide juhendaja ja ütles, et tema tütar käib Elleris ja et peaksin ka sinna katsed tegema, näiteks kompositsiooni. Ja siis ma astusin kompositsiooni sisse, tulin Tartusse ja läksin 16aastasena üksi elama. See oli mu jaoks päris suur vabanemine ja muutusin järk-järgult julgemaks.

Alguses käisin ma Elleri kõrvalt ka gümnaasiumis, aga ma kuidagi ei suutnud ennast jagada ja jäin lõpuks ainult Ellerisse. Sinna olid kõik tulnud muusikat õppima ja see oli nii lahe! Istud solfedžos näiteks täiesti võõra inimese kõrval ja kõik tunduvad nii toredad ja keegi ei õienda. Hakkasin ennast tundma võrdsena. Kompositsioon oli siis minu põhieriala, õppisin Alo Põldmäe juures. Üldklaveris mängisin suhteliselt nõudlikke asju. Elleri aeg oli hästi lahe kuni 3. aastani, kui järsku muutus muusika kirjapanek minu jaoks väga raskeks. See talv oli väga sünge, olin läbinisti enesekriitiline. Alles hiljem oskasin seostada, et muule pingele lisandus esimene valus lahkuminek ja see võimendas olukorda veelgi.

Õnneks sain ma oma solfiõpetajaga hästi läbi ja ta kutsus mu enda jutule, et miks mul kõik tegemata on. Rääkisin talle, et oleksin justkui kaotanud võime kirjutada ja ei taha noodipaberit enam näha ka. See tundus nagu maailma lõpp, kuna ma olin end alati läbi selle oskuse defineerinud. Ta ütles, et vaheta eriala. Olin võtnud valikainena orelitunde, mis tundus pigem nagu naljategemine. Solfiõpetaja aga soovitas, et mine orelit õppima ja kuna ma olin sellises olukorras, nagu ma olin, siis ma võtsin inimesi hästi kergesti kuulda. Nii et kui ta sellise idee välja käis, siis ma mõtlesin, et hea küll, ma siis lähen. Elleri kooli lõpuks ma saavutasingi päris hea orelivormi. Mängisin keerulisi asju üsna hästi ja esinesin Peipsimaa orelifestivalil ja ka Tallinnas rahvusvahelisel orelifestivalil. Kooli lõpuks sai mul aga kuidagi sellest orelist päris siiber ja kuna ma tegin alati kõrvalt hästi palju muid projekte, siis ma mõtlesin, et tahaks ka džässi õppida.

Läksingi pärast Elleri lõpetamist Viljandi kultuuriakadeemiasse džässklaverit õppima, aga kui ma sinna jõudsin, siis ma sain üsna lühikese ajaga aru, et see ei ole minu koht. Nii et ma käisin seal ühe semestri ja siis tulin tagasi Tartusse, tegin siin mingeid projekte. Ja kui ma mõtlen sellele olukorrale, kuhu ma praegu olen jõudnud – kui siit edasi nüüd naiskoorist rääkida –, siis ma ei suuda seda uskuda. Ma ei suuda uskuda, et selline asi on toimunud mu nina all kõik need aastad ja ma ei teadnud, et see on olemas.

Aga kas on midagi naiskoori juures, mis sulle ei meeldi ka?

(mõtleb pikalt) Otseselt ei ole midagi, mis ei meeldi, aga mind häirivad samad asjad, mis dirigentigi. Näiteks see, et kui ta läheb vihaga peale, siis tuleb teil väga hästi välja. Aga miks kohe ei tule? Ma tean, et igas kooris on nii, et kuidagi automaatselt on laulmine hästi mugav või loomulik tegevus, nii et sa ei mõtle seda tehes. Aga laulmine on treening, sa pead mõtlema, et kehas toimub kogu aeg midagi.

Kas sa tead juba, kui kaua sul on plaan meiega koos olla? Kas see on sul pigem ühe aasta projekt, mille jooksul vaatad, kuidas on, või mõtled juba praegu, et võiks pikemalt?

Ma olen kuu aega teiega koos olnud ja tunnen, et väga tahaks veel. Mulle nii meeldib olla sellise suure asja juures, et ma saan aidata kuidagi oma oskustega ja muuta dirigendi elu mingil määral lihtsamaks. Ma tean küll, et ma tahaks õppida edasi, aga ma ei suuda otsustada, mida ja kus, ja mulle tundub juba praegu, et kui ma peaksin varsti teiega lõpetama, siis ma oleks väga kurb. Te lihtsalt hullult meeldite mulle.

Siin käivad igasugused jutud. Kas vastab tõele, et sul on absoluutne kuulmine?

(hästi tagasihoidlikult) Ehh, on jah. Aga see on mingite pillidega täpsem, näiteks klaveri kõla on hästi harjumuspärane kõrvale ja viiuli oma ka miskipärast. Kui ma käisin vist 6. klassis muusikaolümpiaadil, siis seal tõmbasid loosiga neljataktilise harjutuse, mida pidi laulma tähtnimedega. Ja keegi küsis, et mis harjutus sul oli ja ma hakkasin ette laulma, aga võtsin hetke, et mõelda, kus see algus oli. Ma mäletasin, et see f-noot oli nii spetsiifilise kõlavärviga, kuidagi hästi kindlas kohas ja selline hästi pehme. Seesama harjutus on mul siiamaani meeles. (ümiseb) Pärast seda läksin koju ja proovisin klaveril ja sain aru, et jah, f ongi just siin ja et mul on see noot nüüd olemas.

Kui palju see muudab keerulisemaks su tööd naiskooris?

Siin ei ole ju professionaalsed muusikud ja mõni ei tunne võib-olla nootigi. Mulle väga meeldib, et te ei ole professionaalsed muusikud. Ma tunnen, et mu elu värskendab see, kui ma puutun võimalikult palju kokku inimestega, kes ei ole muusikud. Mina näen noodis infot ja materjali ja mingil määral sooritust, aga mu jaoks on nii huvitav, mida teised inimesed selles näevad.

Lisaks koormeistri ametile on Kaisa tegev Tartu Jaani kiriku organistina ning esitab oma originaalmuusikat ansamblis Lonitseera, mille tegemistega saab tutvuda SoundCloudis aadressil https://soundcloud.com/lonitseera

Lugu ilmus Tartu ülikooli akadeemilise naiskoori ajakirjas U-Duur detsembris 2017.
Kaisaga vestles Linda Tender, loo kirjutas Anne Haller.

Head sõbrad!

Ideekalendri muusikakuu ja muuhulgas ka vaimse tervise kuu jätkuvad ning meil on taas hea meel tervitada lugema kõiki uusi ja vanu kaasteelisi. Kes juba varasemalt end teemaga kursis hoidnud, on juba saanud teada, kui väärtuslik ja oluline roll on muusikal meie elus täita. Eriti hästi mõjub muusika meie vaimsele tervisele.

Muusikateraapia on Eestis juba alates 1990. aastate algusest ning selle populaarsus aina kasvab. Tegemist on teraapiavormiga, milles nii muusika kuulamisele põhinevaid meetodeid kui ka vaba, improvisatsioonilist musitseerimist rakendatakse teraapilises suhtes eesmärgipäraselt tervise säilitamiseks või parandamiseks ning ka haiguste või sisemise tasakaalutuse ennetamiseks.

Tänases Ideekalendris avaldame intervjuu muusikaterapeut Kadri Kutsariga, kes räägib lähemalt, kuidas tema on oma erialani jõudnud ning milliseid tulemusi muusikateraapiaga on saavutatud. Kadrit intervjueeris Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja Maarja Valk.

Head avastamist!

Kui pillid räägivad …

Intervjuu muusikaterapeut Kadri Kutsariga

Mis on muusikateraapia ja kellele see on mõeldud?

Muusikateraapia on levinud teraapiavorm kogu maailmas. Selles kasutatakse muusika väljendusvahendeid eesmärgiga kas säilitada või parandada füüsilist või vaimset tervist, niisamuti tehakse ka ennetustööd. Kuna muusikat kuuleme või kuulame mingil määral iga päev, siis on sellega väga lihtne saada ühist keelt, olenemata varasemast kogemusest või oskustest. Muusikateraapiat on keeruline lühidalt iseloomustada, sest teema ise on niivõrd lai – see sobib kõikidele alates väikelastest kuni vanuriteni. Olen muusikateraapiast rääkides öelnud, et kellelegi midagi pakkudes tuleb mõelda, milline tegevus eesmärgi täitmiseks just sellele inimesele sobib. Ei saa kõiki häid asju korraga pakkuda. Näiteks töötan palju lastega – neile on esmatähtis kuulamis- ja eneseväljendusoskus. Oluline on muusika kuulamine, musitseerimine ja tegelikult ka vaikusemoment.

Muusikaõpetuse ja -teraapia eesmärgid on väga erinevad. Mõlemal juhul kasutatakse küll häält, pillimängu ja loovust, aga muusikateraapias ei ole ühtki tegevust, mis oleks vale, olulised märksõnad on hoopis inimese kohalolu ja ausus iseenda vastu. Kõik, mis teraapias toimub, on õige ja väga hinnatakse just seda, mis on hetkel oluline. Muusikaõpetuses õpitakse seevastu, kuidas hääl või heli peavad kõlama, mis on õige, mis vale mingi kindla kriteeriumi põhjal. Õpetus on seotud hindamissüsteemiga, hindamisega käivad aga alati kaasas mingid hirmud ja enesekriitika. Muusikateraapia saab siin olla sillaks, mis vähendab neid hirme.

Kuidas erineb töö laste ja täiskasvanutega või vanemate inimestega?

Olen lugenud artikleid aju tööst ja leidnud huvitavat infot selle kohta, kuidas inimene käitub paljus etteantud mustrite kohaselt. Muusika aitab aga leida uusi lahendusi. Näiteks saab muusika kaudu läbi mängida elulisi situatsioone – mis juhtus ja millised võiks olla selle olukorra lahendused. Seda tunnet saab läbi mängida, kasutades nii pilli kui ka oma keha, selle kaudu saab omakorda tõlgendada emotsioone ja leida uus vaatenurk – kas oleks saanud sama situatsiooni kuidagi teisiti lahendada? Töö täiskasvanutega on tegelikult palju intensiivsem kui lastega. Kui inimene läheb psühholoogi juurde abi otsima, on selle taga ikka mingi mure, millega ta ise toime ei tule. Lastega tegelemisel on tähelepanu rohkem suhtlemisel, eneseväljendusel, kuulamisel, märkamisel ja enda teise rolli panemisel.

Olen kuulnud paljudelt eakaaslastelt, kes käisid muusikakoolis, et hiljem nad ei taha enam mängida seda pilli, mida õppisid.

Jaa, olen seda kuulnud ja see on kurb. Muusikateraapia aitabki inimestel hästi palju just selliseid mustreid muuta – saada kas lepitust või lahendust olukordadele, mida lapsepõlves on läbi elatud. Sageli on see justkui emotsioonide sasipundar, millest on raske jagu saada. Muusikateraapias on võimalik neid olukordi uuesti lahti mängida ja saada selle kaudu uut enesekindlust. Töö emotsioonidega on seetõttu muusikateraapias oluline ja vajalik.

Milliseid vahendeid või võtteid muusikateraapias kasutatakse – kas see on seotud pillimängu, laulmise või muusika kuulamisega? Milline roll on muusika rütmil ja selle tajumisel?

Huvitav on see, et muusika kaudu saame end avastada ja väljendada olenemata vanusest, soost, taustast, harjumusest või hoiakutest. Muusika puudutab peale emotsionaalse külje oma vibratsioonide, rütmide ja dünaamikaga ka meie füüsilist keha. Muusika tempo ja rütm mõjutab meid väga otseselt. Muusikateraapias on kaks suunda: retseptiivne ja eksressiivne muusikateraapia. Üldlevinud on arusaam, et muusikateraapia tähendab muusika kuulamist ja terapeut räägib midagi juurde. Tegelikult on mõlemad suunad seotud juhendatud tööga – nn turvalise ruumi hoidmisega – ja terapeut on ise pigem kuulaja kui rääkija. Retseptiivne suund tähendab, et kuulatakse erinevaid muusikapalu ja mõtestatakse selle kaudu tekkivaid seoseid. Lastega kuulame palju muusikat ja lisaks muusika kuulamisele joonistavad nad ka pildid. Kui kõla kestab vaid hetkeks – see tuleb ja läheb –, siis pilt püsib ja sellest saab rääkida. Pildi kaudu on omakorda võimalik taaselustada sündmust.

Ekspressiivne muusikateraapia on teraapia, kus inimene ise tekitab helisid ja kõlasid improvisatsiooni kaudu. Olen avastanud, et kasutada saab nii pillide suurust, mänguvõtteid, materjali ja kõla kui ka ruumi. Näiteks on olnud olukordi, kus inimene paigutab pille ruumis selle järgi, kuidas ta mingi enda jaoks keeruka olukorra lahendust näeb. Üks naisklient jõudis pillide paigutamise kaudu arusaamisele, et tal pole argipäeva tegemiste juures enda jaoks aega. Selle arusaamani jõudis ta, kuna paigutades pille ruumis ümber ja neid läbi mängides, märkas ta erinevust. Muusikateraapias on keskne roll inimese käitumist juhtivate mustrite leidmisel ja nende muutmisel. Teine teema on avastada, mis on inimese maski taga – mask on see nägu, mida tahame teistele näidata, teinekord ka enese teadmata.

Kogu muusikaline tegevus on otseses kontaktis meie emotsioonidega, tunnetega. Hääl on inimesel kõige intiimsem vahend, see on sarnaselt pillidega muusikateraapias väärtuslik töövahend. Iga inimene valib koostöös terapeudiga, mis vahendeid kasutada.

Millal hakati muusikateraapiaga Eestis aktiivsemalt tegelema?

Eestis hakati muusikateraapiaga tutvust tegema 80. aastate lõpus. 90. alguses loodi juba Eesti Muusikateraapia Ühing (15. detsembril 1990). See sai alguse Ameerika Ühendriikides, millega raviti teise maailmasõja veterane, et neid tavaellu tagasi tuua. Inimeste huvi ja teadlikkus muusikateraapia osas on järjest kasvanud, samuti ka kogukond. Peagi, 15. novembril saab tähistada Euroopa Muusikateraapia Päeva, sellega seotud sündmusi kajastab Eesti Muusikateraapia Ühing. Selle aasta teemaks on „Kõlagu trummid!“.

Milline oli su enda tee muusikani ja sealt edasi muusikateraapiani?

Minu lapsepõlv oli muusikaga väga tihedalt seotud, just koduses ringis, aga ka vanavanemate juures. Mulle meeldis laulda. Sealt liikus kõik edasi loomulikku rada pidi kuni muusikaõpetajaks saamiseni. See 16 aastat erivajadustega lastega koostööd on olnud tänuväärne kogemus, millest kasvas välja soov uurida enam muusikateraapia rakendusvõimalusi. Esimene kokkupuude muusikateraapiaga oli 2010. aastal koos Küllliki Leviniga, sealt sai ka alguse meie koostöö. Võtsime aastatel 2010–2011 osa pooleaastasest kursusest EMTAs (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, toim.), mille juhendajaks oli tunnustatud muusikaterapeut Alice Pehk. Alice on praeguseni mulle suur eeskuju oma teadmiste, kogemuste ja sellealaste koolitustega. Märkan järjest enam, kuidas minu arusaamad muutuvad ning millest on kasu mulle terapeudi, õpetaja, lapsevanema ja naisena – mõistan üha paremini, kuidas kõikide rollide juures leida iseennast üles. Teen üleskutse lugejatele sel vaimse tervise kuul: märka iseennast ning eelkõige ole ise toetatud ja hoitud.

Kas ja kui palju oled saanud oma tegevusele muusikaterapeudina tagasisidet – milliseid muutusi oled täheldanud nende inimeste puhul, kes on osalenud muusikateraapia tundides või töötubades?

Enesearmastus, enesekindlus ja eneseusk – need on põhiasjad, millega muusikateraapia saab tegeleda, sest see puudutab ju inimest ennast. Usun endasse, saan hakkama ja ei raputa endale tuhka pähe. Ei pea mõõtma seda, kas saan või ei saa, oskan või ei oska, vaid võti on erinevates vaatenurkades ja uutes lahendustes.

Tegelikult oli mul endal kogemus, kus õpingute jooksul käisin ise muusikateraapias, seda nii õppe- kui ka endaga töötamise eesmärgil. Läksin sinna rõõmsa ja värskena. Kui olime poolteist tundi aktiivselt tööd teinud, siis tundsin väimust ja mul oli halb olla. See oli hetk, kus oleksin võinud mõelda, et teraapial on hoopis vastupidine efekt – miks ma peaksin tagasi minema, kui mul pole hea? Tegelikult see oli hoopis ahhaa-elamus – sain aru, et mu keha reageerib teraapiale ja see on esimene osa tervenemisprotsessist, just nagu võõrutusravi tunnused.

Väga liigutav oli suvine kogemus kliinikumis, kus mul oli võimalus pakkuda mitu kuud haiglaravil olnud lapsele loovat eneseväljendust, emotsionaalset tuge läbi muusikateraapia. Nendel hetkedel kadus haiglaseinte reaalsus koos juhtmete ja voolikutega.

Mul on ääretult hea meel, et olen teraapiatööle saanud väga värvikat tagasisidet. Juba hingedeajal kutsume huvilisi üles osa võtma töötoast „Hinge hääl“, et saada just oma kogemus. Asukohaks on Emajõe-äärne Külliki Lauluaed Tartus. Alljärgnevalt jagan paari täiskasvanud kliendi kogemust sellest sügisest.

„Arvasin, et tuleb selline meditatiivne relax-rännak, kus ma laman, naudin ja olen täiega passiivne. Aga võta näpust. Nii palju pille põrandal ja tundub, et midagi peab varsti tegema hakkama nendega No olgu, mõtlen, mängime siis – keegi ju ei kuule peale meie kahe.

Ja me mängisime – mina ise mängisin ja Kadri veidi toetas ja ma päriselt tegin muusikat! Esimest korda elus ja tunne oli väga hea, olin elevil, olin uudishimulik nagu laps, kes uudistab ja katsetab uusi asju. Valisin välja oma lemmikinstrumendi ja hakkasin mängima oma lugu. Lisaks muusikale oli sellel ka stsenaarium, olukord minu elust, mida soovisin selgemalt näha.

Sain mängides aru, et see, kuidas pillid olid esialgu paigutatud, mulle ei sobi, tegin ümberkorraldusi, katsetasin nii ja naa. Oma pea jätsin diivanile puhkama … ja lihtsalt tajusin. Peagi leidsin üles oma koha, oma paigutuse ja mängu, kuidas mulle on kõige parem ja ma tahan hoopis, et asjad minu elus oleks hetkel sellisel viisil. Leidsin üles, kuidas ma kõlan ise kõige paremini.

See oli väga sügav ja mitmekihiline ja ägedalt mänguline. Minu meelest on muusikateraapia väga võimas tööriist ja kindlasti soovitan ka teistel otsida üles oma lugu ja kõla, sest ainult nii saab nautida kergust, rõõmu ja rahulolu. Aitäh!“

Milliseid soovitusi või nõuandeid jagaksid koolides tegutsevatele muusikaõpetajatele?

Õpetajad on ise väga nutikad ja leidlikud ning tunnevad oma õpilasi ja tööd. Teinekord on hea lihtsalt kõike vana näha läbi uute prillide. Lapsed kardavad sageli nii väga eksida, et pigem jätavad midagi tegemata, kui et teevad ja eksivad. See muudab kurvaks ning kui reeglid meid piiravad, siis on vaja reeglid nii ümber mängida – näiteks, et reegel nõuabki eksimist ja katsetamist – just nii võivad väga huvitavad avastused tulla. Ja mis teeks koolis veel enam rõõmu, kui õpilaste uudishimu ja omad avastused, katsetused.

Teine oluline teema, millega tegeleda, on enda tegevuse mõtestamine – kui ma ei saa olukorda muuta, siis kuidas ma saan enda vaatenurka muuta? Nooremate õpilastega on kindlasti olulised kõikvõimalikud loovustegevused. Selles saavad õpetajad kavalad olla ja reegleid „ümber kirjutada“ – anda lastele loa eksida.

Kas on mingeid tegevusi või harjutusi, mis on seotud muusikateraapiaga ja mida saaks ka tavapärastesse koolitundidesse rakendada?

Kuulamine, märkamine, tunnustamine on ühed tänuväärsed tegevused. Lapsed märkavad palju ja seda on hea tunnis kasutada. Seda, kuidas kehakeel pillimängus räägib üht, aga sisu hoopis muud, võib teise inimese juures kiiresti märgata. Väga huvitav on laste reaktsioone näha olukordades, kus väga erinevad pillid teineteist matkivad või peegeldavad. Sama toimub ka suhtlemises, seega pillimäng on kui suhtlusõpetus. Samuti on rollimängud koos pillide ja häälega ammendamatu võimaluste valik, mida katsetada. Alustame koolitundides endast: kuulan ja märkan iseennast järjest enam.

Kadri Kutsar
teraapia.muusika@gmail.com

Intervjueeris: Maarja Valk, Kirjastus Mauruse eesti keele ja kirjanduse toimetaja

Head sõbrad!

Muusikaline oktoober jätkub ning me oleme Ideekalendrist juba saanud teada, milline väärtus on muusikal meie elus. See on lai valdkond, millest saab ja võikski palju rääkida. Oleme ka teada saanud muusikaõpetuse olulisusest ning võrdluses naaberriigi Soomega ilmneb, et meie muusikaõpetuse kvaliteet on kõrgem ning see on midagi, mille üle uhke olla.

Tänases Ideekalendris saab sõna Soome klassiõpetaja Markku Töllinen, kes praegu enam õpetamisega aktiivselt ei tegele, kuid suur kogemustepagas on tal kindlasti olemas. Markku kirjeldab oma loos, kuidas tema rakendas oma õpilaste peal põnevat projekti, et teha lapsed tuttavaks klassikalise muusikaga. Klassikaline muusika teadupärast on rahustav ja aitab ka paremini uinuda, nii et miks mitte anda lastele võimalus leida klassikalisest muusikast lisaväärtus enda heaolule.

Head lugemist!

Klassikaline muusika – koolipäeva lisaväärtus

Tekst: Markku Töllinen, pikaaegse kogemusega klassiõpetaja Soomest

Olin algklassiõpetajana mitu aastat juurelnud selle üle, kuidas juhatada oma õpilased klassikalise muusika juurde. Nende muusikaline maitse oli väga ühekülgne. Nad kuulasid sama, mida nende teismelised õed-vennad – põhiliselt popmuusikat. Kui palusin neil klassis kuulamiseks tuua kodust oma lemmiklugusid, ei võtnud nad kaasa eakohaseid lastelaule, vaid sellist muusikat, mis kõlas hommikust õhtuni raadios ja mida osteti virnade viisi plaadipoest. Lõpuks leidsin lahenduse. Kui lapsed suudavad lennult ära tunda ja selgeks õppida popmuusika meloodiaid, miks nad ei suudaks siis ära õppida erinevaid klassikalise muusika palasid ja pikemate heliteoste tuntud teemasid?

Ühest korrast kuulamisest ei piisa. Tuleb korrata, korrata ja veel kord korrata. Arvestasin, et kui Soomes on kooliaasta pikkus 38 nädalat, siis, valides igaks nädalaks ühe teose, on võimalik aasta jooksul ära õppida 38 heliteost või nende teemat. Kuulates sama lugu ühe nädala jooksul igal päeval, teeb see kokku viis kuulamiskorda loo kohta. Sellest peaks piisama, et tuntud meloodiaid ära õppida ja kuuldut eristada. Aga mis siis, kui jätta lugude nimekiri samaks ja teha sellisest kuulamisest kolmeaastane projekt? Kuulamiskordi tuleb esimese kooliastme jooksul kokku 15 korda/lugu. Nii otsustasingi oma õpilastega läbi viia kolmeaastase klassikalise muusika kuulamise projekti.

Ligi 40 populaarse teose leidmine polnud keeruline, neid kogunes palju rohkem. Keerulisem oli teha valik ja otsustada, millised teosed välja jätta ja millised võtta oma klassikalise muusika nimekirja. Igal õpetajal on oma lemmikud. Minu nimekirjas leidsid koha Bachi, Vivaldi, Mozarti, Beethoveni, Prokofjevi, Griegi, Tšaikovski, Albinoni, Schuberti, Chopini, Liszti, Smetana, Saint-Saënsi ja Sibeliuse teosed, lisaks teiste tuntud soome heliloojate helitööd. Valisin kõige tuntumad ja armastatumad palad. Keeruline oli planeerida kuulamisaja kestust. Esimese aasta sügisel kestsid helikatkendid mitte rohkem kui 2‒3 minutit, kevade poole ja muusika kuulamisoskuste kasvades lisasin tasapisi pikkust juurde.

Igal nädalal kuulasime niisiis sama katkendit ühest tuntud klassikalise muusika teosest. Selline muusikaline algus oli igal koolipäeval, kokku viis korda nädalas. Õpilased asetasid pea lauale, sulgesid silmad ja kuulasid muusikat, üritades lasta ennast sellel kaasa viia. Esimeses klassis ma ei rääkinud veel, kes on ühe või teise teose autor ja mis on teose pealkiri. Ma ei küsinud sedagi, milliseid mõtteid ja tundeid mingi lugu lastes tekitas. Teises klassis, kui kuulasime samu lugusid uuesti, nimetasin helilooja ja teose pealkirja. Siis andsin ka õpilastele võimaluse jagada teistega oma mõtteid ja tundeid. Kolmandas klassis uuesti kuulates tundsid lapsed ära enamiku lugudest. Nüüd rääkisin neile lühidalt heliloojate elust. Kui tegemist oli programmilise teosega, siis ka sellest, milline lugu on selle sisuks.

Algul oli isegi paar minutit paljude õpilaste jaoks ilmselgelt liiga pikk kuulamisaeg. Pead tõusid ja mõnel lapsel hakkas igav. Tasapisi nad siiski õppisid kuulama. Mida rohkem nad kuulasid, seda paremini tuli see välja. Muusika kuulamine muutus igapäevaseks oodatud tegevuseks. Ja mis kõige olulisem – kolme aastaga olid mu õpilased kogunud aukartustäratava muusikalise pagasi. Lapsed tundsid kuulmise järgi ära ligi 40 muusikateoste teemad, teadsid nende nimesid ja heliloojaid. Lisaks õppisid nad nautima ka sellist muusikat, mida paljud neist ei kohanud kuskil mujal kui ainult meie ühiste muusikahommikute ajal koolis.

Tõlkis: Regina Reinup

Head sõbrad!

Eile, 1. oktoobril tähistati ülemaailmset muusikapäeva. Päeva tähistamise ajalugu ulatub aastasse 1975, mil tollane Rahvusvahelise Muusikanõukogu president ning andekas viiuldaja Yehudi Menuhin kutsus oma algatusega üles meenutama, milline oluline osa on muusikal meie kultuuris ja igapäevaelus.

Eestis tähistatakse muusikapäeva alates 2013. aastast. Üle vabariigi toimuvad tasuta kontserdid ning elava muusika elamusi pakuvad ka erinevate koolide muusikahuvilised õpilased. Ürituse üllas eesmärk on tuua muusika kõigini ning panna inimesi märkama muusika rolli meie elus.

Ideekalender võtab oktoobris vaatluse alla samuti kaunid kunstid, eeskätt muusika. Esimeses postituses jagab oma mõtteid muusikast ja selle tähtsusest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikadotsent Anu Sepp.

Head lugemist!

Haridus läbi muusika

Tekst: Anu Sepp, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikadotsent
Intervjueeris: Britta Roosileht, kirjastus Mauruse turunduse projektijuht

Kuidas olete leidnud tee muusikani?

Muusika on olnud osa minu elust nii kaua, kui ennast mäletan: esialgu laste muusikaringid, telesaated („Entel-tentel“), siis juba muusikaklass koolis, edasi laste muusikakool. Olen väga tänulik oma emale, kes mõistis muusika olulisust juba siis, kui sellest avalikult väga ei räägitud, ning vanaemale, kes jaksas istuda tunde muusikakoolis, et ma ikka linna teise äärde turvaliselt kohale jõuaksin. Edasine ehk siis õppima asumine toonasesse Tallinna Riiklikku Konservatooriumi oli justkui asjade loogiline jätk. Mäletan, et ega ma tegelikult väga ei plaaninudki muusikat õpetama hakata – tahtsin lihtsalt muusikat õppida, selles keskkonnas olla. Kuna aga minu muusikaline haridus piirdus laste muusikakooliga, siis muusikalise kõrghariduse omandamiseks eriti muid valikuid polnud ehk lõpetasin siis muusikaõpetaja-koorijuhi eriala.

Mis teid muusika ja muusikaõpetuse juures kõige rohkem paelub?

Väga keeruline küsimus – muusika on ju tegelikult nii lai fenomen, sisaldades endas palju erinevaid stiile, žanreid, võimalusi. See kindlasti ongi üks, mis paelub: igaüks võib ja saab valida endale meeldiva. Seega ei saa justkui üheselt määratleda: kui väikelaps andunult musitseerib, siis see on väga paeluv, kuid siiski erinev kõrgtasemel interpreedi esitusest. Seega erinevat muusikat kuulates või selle mõjuväljas viibides on see erinev.

Muusikaõpetuse juures on muidugi paeluv laste ja noorte arengu jälgimine ning selle suunamine. Viimased teadusuuringud on veenvalt tõestanud, et musikaalsus pole vaid väheste privileeg, vaid pigem igas inimeses peituv alge. Nüüd ongi küsimus kasvukeskkonnas, pedagoogikas ehk siis tarkuses-leidlikkuses, kuidas see nähtavaks-kuuldavaks teha ning edasi arendada. Muusika positiivne mõju lapse ja noore arengule on nii võimas fenomen tegelikult – see pole vaid konkreetsete muusikaliste oskuste harjutamine, vaid läbi selle areneb inimene tervikuna: tema oskus teistega arvestada ning kaaslasi väärtustada, lugu pidada teistest kultuuridest, empaatiavõime, tähelepanuvõime, kuulamisoskus, koostööoskus, distsipliin, järjekindlus jne. Aju-uuringud on tõestanud, et musitseerides töötavad mõlemad ajupoolkerad ehk siis haaratud on inimene tervikuna. Kahjuks sellele sageli ei mõelda või ei teata piisavalt. Sellest võiks mitmetunnise loengu pidada Tuleb meelde seik, kus meile Muusikaakadeemias järjekordsel välisakrediteerimisel heideti ette, et puudub spetsiaalne loengutsükkel koostööoskuste arendamiseks – samas igasugune koos musitseerimine nii koorides, ansamblites kui ka orkestrites seda just arendabki. Aeg-ajalt teeb muidugi nõutuks, et tuleb kogu aeg tõestada muusikahariduse olulisust ning seda, mis muusikute jaoks iseenesestmõistetav.

Te olete elanud Soomes ja olete oma doktoritöö teinud Eesti ja Soome muusikaõpetuse erinevustest. Kuidas hindate õpetaja seisukohalt muusikahariduse kättesaadavust ja sisukust Eestis?

Üsna huvitav on see olukord, kui on võimalik justkui distantsil jälgida ning mõtiskleda. Ma olen veendunud, et Eesti muusikaharidus on tegelikult väga heal ja kõrgel tasemel. Kui ainult jätkuks poliitilisel ja võimutasanditel tarkust ning soovi seda olemasolevat säilitada ning arukalt arendada.

Tegelikult on meil üsna unikaalne üldhariduslik muusikahariduse süsteem: alates alusharidusest ehk siis lasteaiast kuni gümnaasiumi lõpuni on muusika tegelikult kohustusliku ainena riiklikus õppekavas olemas. Arvutasin välja, et üldhariduse vältel saab Eestis iga õpilane osaleda u 555 muusikatunnis. Lisame siia veel lasteaias toimuvad muusikategevused, siis seda polegi nii vähe!!  Ehk tegelikult on see, ajaloos valdavalt sageli jõukate privileeg olnud Eestis kättesaadav ning kuulunud loomulikuna üldhariduse juurde.

Nüüd on ülimalt oluline muidugi MUUSIKAÕPETAJA ehk kuidas ja mida nende tundide jooksul siis tehakse, kuidas ja millistele pedagoogikatele tuginedes inimlapse muusikalisele arengule kaasa aidatakse. Eestis õpetab muusikat (alates alusharidusest lõpetades gümnaasiumiga) praegu veel muusika õpetaja, kelledest paljudel ka koorijuhi oskused. See on siiani taganud meie üldhariduse muusikaõpetuse kõrge taseme ning tegelikult suures osas ka laulupeo traditsiooni jätkusuutlikkuse.  Ausalt öeldes on veidi kurvastav, et viimasel ajal tõstatunud koorijuhtide probleemi käsitlustes muusikaõpetajat isegi ei mainita. Meenutaksin Ungari helilooja ja muusikapedagoogi  Zoltán Kodály mõtet, et kui laulab kool, laulab kogu rahvas – see võiks anda mõtteainet nii meie muusikahariduses kui ka kooriliikumises toimuva kohta.

Milline näeb välja muusikaõpetus Soome koolides?

Soomes on kogu muusikaharidus mõnes mõttes vähem koordineeritud. Aeg-ajalt tuleb muidugi meenutada ka seda, et riigina ja rahvaarvult (u 5,5 milj)  on Soome meist siiski kordi suurem. Seega erinevates piirkondades võime leida väga erineval tasemel ning suunitlusega muusikaõpetust.

Kui rääkida muusikalisest üldharidusest erinevates vanuseastmetes, siis on alushariduses muusikalised tegevused süsteemsena väga hektilised, sõltudes igast konkreetse lasteaia õpetajast. Samamoodi on see ka üldhariduskooli algastmes (1.–6.kl) – seal õpetab muusikat klassiõpetaja ning see on nagu loterii: kas üldse ja millisel tasemel klassiõpetaja muusikaline ettevalmistus on. Ja paradoksaalne on see, et muusika on kohustuslik aine just 1.–7. klassini. Alates 7. klassist hakkab muusikat õpetama muusikaõpetaja ettevalmistusega õpetaja, kuid muusika on valikaine ja see jätkub nõnda ka gümnaasiumiosas. Gümnaasiumis on vaid üks kohustuslik muusikakursus (u 37 tundi), samas on muidugi huvilistel võimalik siis valida soovi korral rohkem muusikatunde (sageli on see umbes neli tundi nädalas).

Kas õpetajad on Eestis ja Soomes erinevat meelt või jagavad samu arusaamu, mis puudutab muusikaharidust üldhariduskoolis? Tooge palun välja mõned erinevused või sarnasused.

Kuna õpetajate ettevalmistus on erinev (Eestis – muusikaõpetajad; Soomes – klassiõpetajad ja muusikaõpetajad), siis on loomulikult erinevused suured. Ja õigem oleks öelda, et kui Eestis on tagatud läbi riikliku muusika ainekava siiski mõningane ühine alus muusikahariduses toimuvaks, siis Soomes selline ühisosa on ääretult väike: riiklik õppekava annab vaid väga üldise suuna, väga palju otsustatakse omavalitsuste tasandil – sealsete õppekavade ning ka kooli tasandil. Ehk tegelikult on erinevused väga suured eri paikkondades. Seega ei saa rääkida eriti ühtlasest muusikahariduse tasemest – see on lihtsalt väga erinev ning eklektiline.

Eesti muusikalises üldhariduses on väga oluline koht laulmisel – Soomes lauldakse pigem algklassides, edasi on suur rõhk bändidel. Ka õpikeskkonnad ning materiaalne baas on väga erinev: kui meie koolides sageli on probleem instrumentidega, siis Soome poolel on materiaalse baasi tase muidugi tunduvalt parem.

Kui meie oleme harjunud, et igas koolid tegutseb koor, siis Soomes sellist koorikultuuri pole. Seda, et koorilaul on tunniplaanis ning toimuvad ka süstemaatiliselt proovid, kohtab väga harva.

Samuti harrastavad Soome poisid muusikat märksa vähem kui tüdrukud, eriti teismeas.

Igas suuremas linnas või piirkonnas on sageli tavakoolis nn muusikakallakuga klass, kus muusikatunde on nädalas rohkem. Samas, kuna sealgi õpetab klassiõpetaja (kes enamasti on saanud ülikoolitasemel mingil määral muusikat lisaainena), sõltub sealgi palju õpetajast.

Samas on Soomes palju lastemuusikakoole ning seega finantseerivad ja otsustavad seda, kas laps hakkab muusikaga tegelema või mitte, pigem lapsevanemad. Samas omavalitsused toetavad seda väga palju.

Seega kokkuvõttes on ÕPETAJA roll alati määrava tähtsusega. See aga tähendab suurt vastutust õpetajate ettevalmistuse osas.

Kui viite läbi kursusi muusikaõpetajatele, kas õpetajad on altid minema kaasa uuendustega (täiustatud õpimeetodid jms) või pigem mitte?

Kuna minu põhitöö Eestis on siiski töö EMTA tudengitega, võin öelda, et nemad on küll väga huvitatud uuest, kuid enamasti on neil piisavalt palju kriitikameelt.

Küsiksin vastu, et mis on see uus? Kas sisu või pigem vorm? Naljatledes võib ju öelda, et muusika on üldse väga konservatiivne nähtus: ikka kasutame samu väljendusvahendeid, klaveri endiselt valged ja mustad klahvid ikka sama süsteemi alusel jne.

Viimase paari aastakümne jooksul on lisandunud hulgaliselt võimalusi luua ja jäädvustada muusikat digitaalselt. Kahtlemata on tark kasutada olemasolevaid võimalusi, kuid seda tuleks teha väga kaalutletult: kas see, mis ja kuidas muusikaõpetuses toimub, peab silmas lapse muusikalist arengut ning on selles mõttes parim võimalus?

Laias laastus on muusikaõpetajad oma alale pühendunud (muidu nad ju koolis ei töötakski!) ning uuendustesse suhtutakse positiivselt. Samas on muusikatunde nii vähe ning tegevusvõimalusi (laulmine, pillimäng, muusika kuulamine, liikumine, omalooming, muusikalugu, õppekäigud) nii palju, et oluline on õppetund ning -aasta arukalt ja asjakohaselt planeerida. Nagu juba rõhutasin, tuleb toimida alati oma õpilastele parimat (muusikalist) arengut pakkuvat silmas pidades.

Kas huvi uuenduste ja enesetäiendamise vastu erineb ka riigiti, võrreldes Eestit ja Soomet? Milliseid erinevusi oskate välja tuua?

Sellele on üsna keeruline vastata: iga riigi haridussüsteem on ikkagi selle riigi nägu ning valdavalt tehakse hariduspoliitilised otsused ju riiklikul tasandil. Viimasel ajal on ka Soomes hariduse rahastamine oluliselt vähenenud, kuigi palju pööratakse tähelepanu ja panustatakse digitaliseerimisele, robootika õpetamisele. Eesti kuvand e-riigina ning samuti arvamus, et siin kasutatakse koolideski palju digivahendeid, on väga tugev.

Samas osalen praegu Helsingi Ülikooli ühes projektis, kus uuritakse üliõpilaste suhtumist digivahendite kasutamisse üldklaveri õppimisel klassiõpetajate erialal (seda on valdavalt 10 tundi!, muusika lisaeriala omandavatel üliõpilastel veidi rohkem). Tõesti, digivahendite kasutamine lisab erinevaid võimalusi, ka enda arengu jälgimiseks, kuid valdav enamus üliõpilasi siiski eelistab n-ö kombineeritud õpet. Õpetaja füüsiline kohalolek ning kommentaarid-juhised on väga olulised.

Veelkord siis: digivahendeid tuleb targalt ning kaalutletult kasutada, samuti läbi mõtelda, millisel tasemel ning millises vanuses õpilastele sellist õpet planeerida.

Millist õppevara peate muusikahariduse eesmärke arvestades kõige paremaks ja miks? Näiteks paberõpik, töövihik, tööraamat, töölehed, digimaterjal jne.

Nagu eespool püüdsin välja tuua, siis kõige olulisem on LAPSE MUUSIKALISE ARENGU toetamine. Sageli aetakse segamine EESMÄRK ja VAHEND. Küsimuses esitatud loetelu on vahendid – oluline on see, mida õpetaja nendega teha oskab.

Muusikaõpetaja peab olema hingelt muusik – omama professionaalset muusikalist ning pedagoogilist ettevalmistust, tundma erinevaid metoodikaid (et nende hulgast leida parim oma õpilastele). Me ei tohi ära unustada, et inimese areng läbib teatud etappe. Ja see kõik võtab aega. Digiajastu on loonud justkui illusiooni, et kui laps oskab arvutiklahve vajutada või ekraani puudutada, siis ongi kõik hästi ja omandatud. Samas, ta võib küll leida erinevat informatsiooni, kuid kas see on üldse tõene ja mida sellega peale hakata – see on ju küsimus. Ja kas ühel hetkel üldse teatakse, mida otsida?! Kas erinevad digivahendid ja -lahendused teenivad hariduse (laste) huve või on tegemist hoopis kellegi äriliste huvidega?

Pean väga oluliseks ka laste tervise aspekti – erinevate ekraanide ees veedetakse niigi tohutult aega, musitseerimine annab võimaluse sellest mõneks ajaks eemalduda. Miks mitte seda võimalust siis kasutada?! Lisades siia kõik need positiivsed mõjurid, kuidas see üldisele arengule kaasa aitab!

Samuti on teadusuuringud rõhutanud käelise tegevuse olulisust lapse ajutegevuse arengus – seega pillimäng (plokkflööt, kitarr, kannel jne) ei arenda mitte ainult muusikalisi oskusi, vaid toetavad lapse üldist arengut; sama on lugu paberist töövihikutega.

Loodetavasti jääb laulmine meie muusikahariduse olulisimaks osaks, sest sellele tugineb suures osas kogu meie kultuuriline identiteet. Samas on oskuslik häälekasutus oluline mitte ainult musitseerimisel, vaid paljudel muudelgi erialadel.

Oluline on praegusel digitaliseerimise ajastul suhtuda muusikaharidust puudutavatesse uuendustesse positiivse kriitikaga. Nagu öeldakse: tark ei torma. Tuleb kasutada neid innovaatilisi võimalusi, mis tõeliselt lapse (muusikalisele) arengule kaasa aitavad, säilitades meie hariduse traditsioonid ning kultuurilise identiteedi.

Head sõbrad!

September on möödunud kiirelt ning sügiski vahepeal kätte jõudnud. Koolides on loodetavasti juba tavapärane rütm taastunud ning nüüd jääb veidi aega mõelda ka enda heaolule. Elus tuleb teinekord teha ennastohverdavaid valikuid ning nii õpilastele kui ka õpetajatele võib kooliaasta tähendada üsna mitmeid magamata tunde, mis kuluvad kontrolltöödeks õppides või neid parandades.

Ehk annab sügis-talvine aeg võimaluse võtta rohkem aega endale ning keskenduda näiteks unerežiimile. Magamine on praeguses ühiskonnas üsna alahinnatud tegevus ning horisontaalselt teki all vedelemist peetakse aja raiskamiseks. Mida kõike selle ajaga võiks veel korda saata!

Tihti aga ei mõelda une tähtsusele pikas perspektiivis. Just korralik ja sügav uni aitab päevasel ajal olla produktiivsem, energilisem ja mõelda suuremalt. Seega võiks samu asju korda saata palju lühema aja jooksul, kui vaid magataks hästi ja piisavalt.

Selle kuu viimane Ideekalendri postitus ongi uneteemaline. Mauruse turunduse projektijuht Britta Roosileht on kokku pannud infokilde une tähtsusest ning võimalustest õhtul paremini uinuda.

Head lugemist!

Uni on kõige alus

Tekst: Britta Roosileht, Kirjastus Mauruse turunduse projektijuht

On üsna levinud fakt, et inimene magab keskmiselt kolmandiku oma elust. Uni on meie eksistentsi üks olulisim osa, ometi alahinnatakse veel praegugi une tähtsust ning selle mõju meie igapäevaelule. Täiskasvanud inimese unevajadus on 7–8 tundi ööpäevas. Kui me ei maga piisavalt, tekib kehas unevõlg. Sama oluline nagu ööune pikkus, on selle kvaliteet.

Öeldakse, et lapsed kasvavad magades. See polegi lihtsalt sõnakõlks, vaid teaduslik fakt, et laste ajus toimuvad arengulised protsessid just magades, REM-une faasis. Magamine aitab kinnistada päeval õpitut, olgu see siis beebi esimene kõhulikeeramine või koolilapse uued teadmised aastaaegadest. Kogu info, mis aju päeva jooksul vastu võtab, salvestub pikaajalisse mällu sügava une ajal. Kui uni on puudulik või häiritud, mõjutab see pikas perspektiivis ka kõige lihtsamaid igapäevatoiminguid ning üldist eluga toimetulekut, rääkimata edukast õppimisest.

Hea Une Keskuse unetehnoloog ja -nõustaja Kene Vernik pani Ideekalendri jaoks kirja mõned mõtted une tähtsusest õppimise ja töötamise kontekstis.

1. Unevõlg mõjutab oluliselt mõttetöö võimekust. Inimesed ei suuda vaimse töövõime alanemise tõttu oma toimetuleku halvenemist, sealhulgas unisuse taset adekvaatselt hinnata. Unevõlaga alanevad ka kõrgemat mõttetöö võimekuse taset nõudvad võimed, nagu loovus ja innovatiivsus.

2. Uuringud näitavad, et mälu taastamise ja info salvestamise protsessid toimuvad nii REM-une faasis kui ka NREM-une faasis ning kui me kannatame kroonilise unevõla all, siis nende oluliste unefaaside osakaal aja jooksul väheneb ja mäluprotsessid häiruvad.

Uni jaotub kaheks põhifaasiks: NREM (non-REM) ja REM (Rapid Eye Movement ehk kiire silmade liikumine). Lisaks jaguneb uni 90-minutilistesse korduvatesse tsüklitesse. NREM-uni jaguneb kergeks ja sügavaks uneks, kusjuures sügavus on defineeritud selle kaudu, kui raske on inimest üles äratada.

REM-und nimetatakse ka paradoksaalseks uneks, sest kuigi keha magab, näib aju olevat ärkvel. Ajulained on sarnased ärkvelolekuga ning silmad liiguvad kiiresti eri suundades. Paradoksaalse une ajal on keha täiesti lõtv ehk paralüüsis ning töötavad ainult eluks vajalikud elundid. Lõtvus on vajalik selleks, et unenägudes toimuv ei kanduks üle inimese kehaliigutustesse. Kuigi mõttetegevus eksisteerib mingil määral kõigis unestaadiumides, on REM-uni see, kus leiavad aset unenäod. REM-unes tugevdatakse sünapse ning seotakse uut infot ja õpitut juba olemasolevate kogemustega. (Allikas: Vikipeedia)

3. Unevõla korral aeglustub kasvuhormooni tootmine, mida toodab ajuripats. Kasvuhormooni mõjul moodustub lihaskude ja algab luude pikenemine. Kasvueas on see oluline normaalseks pikkuskasvuks ja keha üldiseks arenguks ning vananedes aitab kasvatada lihasmassi, paksendada nahka ja tugevdada luid.

4. Sügav uni on vajalik eelkõige kehaliste funktsioonide toetamiseks, kuna sel ajal toimub kasvuhormoonide vabanemine. REM-uni ehk unenägude uni on seotud eelkõige emotsioonide ja vaimsete funktsioonide toetamisega. Kooliealine inimene vajab funktsioneerimiseks ühes ööpäevas vähemalt 8–10 tundi und.

Lõpetuseks üks põnev fakt loomariigist. Lõuna-Ameerika teadlased uurisid vabas looduses kasvavate elevantide unekäitumist ning leidsid, et elevandid teevad lühikesi mõnekümne minuti pikkuseid uinakuid ning magavad ööpäevas vaid umbes kaks tundi. Lühikese uneaja põhjuseks toodi välja nende suurus. Elevant sööb palju ning magamiseks ei jää lihtsalt aega.

Uneteemal loe lisaks:

• Artikkel maismaaloomade unekäitumisest
• Kasvatusteadlase Maie Tuuliku artikkel une vajalikkusest õppimise kontekstis
• Eesti hotelli- ja turismikõrgkooli reisikorralduse, hotellimajanduse ja toitlustusteenuste korralduse õppekavade aine „Töötervishoid ja tööohutus“ täiendav õppematerjal

Nipid hea une jaoks

Hea Une Keskuse kodulehel on välja toodud viis kasulikku nõuannet, kuidas saavutada hea uni ning jääda paremini magama.

1. Kui sa ei jää magama, siis tule korraks voodist välja: vaata aknast välja, konda pisut ringi, võta igav raamat või ajakiri. Ole voodist väljas seni, kuni tunned uuesti unisust.

2. Kui sa tunned ärevust, siis hinga rahulikult sisse ja välja, keskendu sellele ja proovi oma tähelepanu mõtetest eemale suunata.

3. Lõpeta magama jääda püüdmine, see võtab ära pinge:

• Lama mugavalt, avatud silmadega.
• Lõpeta mure ärkveloleku pärast.
• Kui silmad tahavad kinni minna, ütle: „Proovin veel.“

4. Kui pea on mõtteid täis, võta valge paberileht ja kirjuta muremõtted endast välja. Hea, kui leiad neile ka lahenduse ja vaidlustad nad positiivseks.

5. Tund enne magamaminekut ole eemal nutiseadmetest. Selle asemel:

• Loe.
• Ole koos oma lähedastega.
• Proovi lõdvestusharjutusi.
• Tee ettevalmistusi hommikuks ja järgmiseks päevaks.

Uuri lisaks: www.heauni.ee

Head sõbrad!

Mauruse Ideekalender jätkab selle hooaja teise postitusega ning jätkuvalt on luubi all kordamine ja kinnistamine selle erinevais võtmeis. Kordamisel on väga tihe seos mäluga, sest kes ei korda, see ka ei mäleta või mäletab muude tekkinud seoste kaudu hoopis ebaolulist. Selleks, et oluline meelde jääks, on ka info kinnistamiseks omad meetodid.

Oleks ju ideaalne, kui õpetaja saaks lisaks õpetamisele anda õpilastele juhiseid, kuidas efektiivselt kordamistööd teha, et õppimine oleks tõesti eesmärgipärane ja produktiivne. Ideekalendri selle nädala postituses annabki Tallinna Ülikooli Haridusinnovatsiooni Keskuse koolitaja ja konsultant Kriste Talving ülevaate, kuidas materjali korrata, nii et õppimine oleks tõhus. Kriste on muuhulgas Pärnu Vanalinna Põhikooli inglise keele õpetaja ja lisaks teooria suurepärasele valdamisele on tal võimalus seda oma õpilaste peal rakendada.

Head lugemist!

Kordamine ja kinnistamine tõhusa õppimise ja õpetamise kontekstis

Tekst: Kriste Talving, Tallinna Ülikooli Haridusinnovatsiooni Keskuse koolitaja ja konsultant, Pärnu Vanalinna Põhikooli inglise keele õpetaja

Õppijatena teame ise ning rõhutame igapäevaselt ka oma lastele ja õpilastele, kui oluline on uute teadmiste ja oskuste kinnistumisel kordamine. Siinkohal ei räägi ma lühiajalisest hetkesooritusele suunatud kordamisest ja kinnistamisest, vaid ikka pikaajalise meeldejätmise eesmärgist ehk püsivast muutusest ajus. Ka teadus ütleb, et mälujälg meie ajus, ühenduste muster neuronite vahel vajab tõepoolest aega ja kordamist, et kinnistuda, ning mälujälje püsivaks salvestumiseks ajus on vaja korrata. Mida rohkem me mälujälgi aktiveerime, seda tugevamaks ühenduste mustrid lähevad ja seda enam on nad valmis vastu võtma uusi seoseid ja teadmisi, mida eelmiste peale n-ö kasvatada. (Aru, 2018) Mida aga õppijad, lapsevanemad, vahest ka õpetajad ei tea, on see, et oluline on eristada efektiivset kordamist, mis õppimisele tõesti kaasa aitab, ning ebaefektiivset kordamist, mis illusoorse õppimise tunnet luues õppija hoopis eksiteele juhatab. See tähendab, et leidub õpistrateegiaid, mis on efektiivsed, aga tunduvad sageli õppijale ebaefektiivsed, ning strateegiaid, mis näivad küll efektiivsed, kuid on tegelikkuses suuremalt jaolt kasutud ega aita õpitu pikaajalisele kinnistumisele kaasa.

Me kanname endas sageli väärarusaamu tõhusa kordamise ja kinnistamise kohta ja nende väärarusaamade üheks tekkepõhjuseks on arvamus, et mis iganes tõstab õppimise soorituse taset hetkel, on kasulik ka õpitava pikaajaliseks meeldejätmiseks. Meile tundub, et kui kasutatud õpistrateegia aitab meid praegu, siis järelikult aitab see ka hiljem. Õppimise käigus, lühiajalise mälusisu salvestamise ning kohese soorituse juures annavad paremaid tulemusi meetodid, mis tegelikult õpitu pikaajalist meeldejätmist ei soodusta. (Soderstrom & Bjork, 2015)

Materjali korduv läbilugemine

Uuringud õpilaste iseseisva õppimise kohta on näidanud, et väga suur osa õpilasi kasutab õppimisel kordamise ning kinnistamisena materjali korduvat läbilugemist. Põhjus, miks materjali korduvat läbilugemist nii suurel määral kasutatakse, on see, et teksti korduval lugemisel muutume me selles vilunumaks, tekstis sisalduv muutub äratuntavaks, mis omakorda loob illusiooni, et meile ongi materjal meelde jäänud ja kinnistunud ning sellisest kordamisest, valitud õpistrateegiast, ongi kasu olnud. (Soderstrom & Bjork, 2015) Tegelikult on materjali korduva läbilugemise tulemusel saanud meist suurepärased lugejad, kuid kui peame mõne aja pärast teadmist mälust ammutama, selgub, et õpitu ei ole tegelikult kinnistunud. Loetud tekstiga tuleb teadmiste pikaajaliseks kinnistamiseks edasi töötada.

Enesetestimine vs. materjali passiivne ülevaatamine ja kordamine

Me soovime, et mälusisu, mida loome, saaks kasutada erinevates kontekstides, mitte ainult selles, kus neid kinnistati – st et nad oleksid püsivad ja ülekantavad ning kättesaadavad ka siis, kui me neid vahepeal ei kasuta. Selliste mälusisude tekkeks on vaja aga mälust ammutamist ja selle harjutamist (Bjork et al., 2013). Samas on uuringud näidanud, et enamik õpilasi ei oska näha testimises võimalust õpitu tõhusaks kordamiseks ja kinnistamiseks. Suur osa õppijaid usub, et enesetestimise mõte on enesehindamine, mitte õpitu meeldejätmine (Kornell & Bjork, 2007). Tegelikult ei tähenda testimine aga kaugeltki vaid õpieesmärkideni jõudmise ja soorituse hindamist. Erinevad tõhusate õpistrateegiate uuringud on näidanud, et pikaajaliseks meeldejätmiseks on õppijate testimine ning samuti enesetestimine kordades tõhusam kui lihtsalt materjali üle vaatamine. Testimine on tõhusa õpiprotsessi, õpitu kinnistamise üks osa ja vägagi tõhus kordamise viis. (Soderstrom & Bjork, 2015) Seega, teksti korduva lugemise asemel esitage endale tõhusa õppijana teksti kohta küsimusi, kasutage enesetestimist, genereerige seejärel vastused mälust, jutustage loetu oma sõnadega ümber ning looge seeläbi pikaajalisi mälujälgi.

Pikalt järjest kordamine vs. kordamise hajutamine ja vaheldamine

Õpitava kordamiseks ja kinnistamiseks tundub õppija jaoks sageli efektiivne mingi ühe ja sama teema pikka aega järjest õppimine, mille kasu on enamasti aga lühiajaline. Tõhus õppimine eeldab õppimis-, harjutamis- ja kordamisperioodi hajutamist ning õpitavate teemade vaheldamist. See tähendab, et kordamiste ja õppimistsüklite vahel peaks olema õppimisega mitte seotud tegevus, teise teema õppimine või puhkus. Sama teema õppimine ja harjutamine pikka aega järjest võib parandada sooritustulemust õppimise ajal, kuid õppimise ja harjutamise vaheldamine soodustab teadmise või oskuse pikaajalist meeldejätmist. (Soderstrom & Bjork, 2015)

Konteksti mitmekesistamine ja seoste loomine

Üks efektiivseim viis kordamiseks ja õpitu kinnistamiseks on luua õpitu vahel mitmesuguseid seoseid ning nende erinevate seoste tekitamisega püüda mälusisusid tugevamaks ja paremaks muuta. Kui õpitavat õpitakse, korratakse ja kinnistatakse erinevates kontekstides, õpib aju selle tähendust erinevates kontekstides käivitama ja kasutama (Aru, 2018). Mällu ei salvestu mitte ainult spetsiifiline teadmine, mälusisu, vaid alati ka kontekst selle ümber, olgu selleks siis ruumi tonaalsus või mõtted, mis õppimise ja kordamise hetkel peas pöörlevad (Tulving, 1983/2018). Sageli on nii, et õpitud materjal on mälus tegelikult olemas, kuid viis, kuidas sellele üritati ligi pääseda, oli sobimatu. Teisisõnu, see, kuidas mälusisu salvestatakse, on vägagi oluline. (Aru, 2017) Lisaks on uuringud tõestanud, et ka õpitavate teemade seostamine teiste teemadega või teiste teemadega koos õppimine seostuvad küll suurema hulga vigade ning segadus- ja ebakindlustundega õppimis- ja kordamisprotsessis, kuid paremate ja pikaajalisemate teadmistega aja möödudes (Soderstrom & Bjork, 2015). Üldjuhul tundub, et kui meil on vaja õppida või õpetada mingit konkreetset teemat, siis tulekski tegeleda ainult selle konkreetse teemaga. Uuringud on tõestanud, et õpitavate teemade teiste teemadega seostamine ja teiste teemadega koos õppimine viivad küll rohkemate vigadeni õppimisprotsessis, kuid paremate ja pikaajalisemate teadmisteni aja möödudes. (Soderstrom & Bjork, 2015) Näitena saab tuua eksperimendi, mille käigus harjutas üks grupp õpilasi hernekoti viskamist 2–4 jala kauguselt, teine grupp aga järjepidevalt ainult 3 jala kauguselt. Mõne aja pärast testiti õpilaste viskamistäpsust täpselt 3 jala kauguselt. Võiks ju arvata, et õnnestusid need, kes harjutasid järjepidevalt viskamist just 3 jala kauguselt. Tulemused näitasid aga vastupidist ning täpsemaid viskeid sooritasid selle grupi õpilased, kes harjutamise käigus viskasid hernekotti 2–4 jala kauguselt. (Kerr & Booth, 1978)

Töömäluga arvestamine

Sama oluline kui tõhusad strateegiad on õpitu tõhusaks kordamiseks ja kinnistamiseks ka töömäluga arvestamine. Inimese töömällu koondatakse kogu parasjagu käimasoleva ülesande jaoks vajaminev info, mida on vaja meeles pidada ja hallata. Meie töömälu maht on aga piiratud, selle võimekust saab mõõta ühikutes ning töömälu mahuks loetakse 4 +/– 1 (ehk siis 3–5) ühikut. Ühikute juures on oluline teada, et ühikute sisu ja maht võib olla vägagi erinev ning kuigi töömälu on piiratud ühikute arvuga, on ta siiski paindlik selles mõttes, et ei ole piiratud ühikute mahu ega sisuga. See tähendab, et kui üksikud infokillud on õppimise tulemusel meie pikaajalises mälus seoste loomise tulemusena seotud tervikuks, siis ei võta iga infokild eraldi endale ühte töömälu ühikut, vaid nii haarab seotud tervik enda alla kõigest ühe, sisult palju mahukama ühiku ning meil on järel veel 2–4 ühikut, millega ülesande juures toimetada. (Uusberg, 2017) Mis võivad olla need asjad, mis töömälu koormavad? Lisaks uutele infokildudele ning välistele segajatele, nagu laual heli, valguse või vibreerimisega märku andev mobiiltelefon või kannatamatult mängima kutsuv väikevend, võivad töömälu koormata ka emotsioonid (hirm, ärevus, kurbus, ootusärevus, suur rõõm), mis, nagu kõik välinegi, võtavad enda alla osa töömälust. Meie töömälust võtab oma osa tahtlik tähelepanu (nt ülesandele teadlik tähelepanu suunamine ja tähelepanu ülesandel hoidmine), pidurdusprotsessid (nt kui püüame teadlikult pidurdada tähelepanu muule hajumist) ning tahtmatu tähelepanu (nt tänavalt kostuvad alarmsõiduki sireenid või naabri aias haukuv koer). Seetõttu jääb meil õpitavaga tegelemiseks vähem ressursse. Õppimine sügaval kujul on kõige tõhusam siis, kui kogu õpitav materjal, mida me parasjagu korrata ja kinnistada püüame, meie töömällu korraga ära mahub. Seega tuleb tagada, et õppimise protsessis ei oleks töömälu üle koormatud, vastasel juhul sügavat õppimist ei toimu. (Uusberg, 2017) Klassiruumis aitab töömälule ruumi teha nt tunnis loodud kindel struktuur, teatud tegevuste automatiseerimine, tahvlile tunnitegevuste kirjapanek, abistavate jooniste kasutamine õppimise ajal (kas siis tahvlil või veelgi parem õpilaste enda mälusisust tuletatud), kõrvaliste segajate vältimine (nt telefonid laual või taskus), distsipliin ja kord, mis ei tohi aga kunagi olla saavutatud õpilaste turvatunde arvelt.

Õpiprotsessi järjepidev analüüs ja kohaldamine

Iga uut teadmist ja oskust saab õppida eri viisidel. Seetõttu on efektiivseks materjali kordamiseks ja kinnistamiseks oluline jälgida, kas õpieesmärgid on hetkeliselt saavutatud, kui ka järjepidevalt ja teadlikult kordamise ja kinnistamise protsessi analüüsida ja suunata. Tõhus õppimine eeldab pidevat hindamist ja otsustamist, mida ja kuidas järgmiseks õppida, kas praegune õpitegevus lubab hiljem seda teadmist kätte saada, kas õpitu on õigesti meeles jne. Õppimise jälgimine ja selle suunamine on seotud: oluline on jälgida asjade seisu iseenda õppimises ning suunata selle jälgimise pinnalt omakorda õppimisega seotud tegevusi. Õppimise jälgimine ja kontroll informeerivad üksteist pidevalt vastastikku. Vastavalt õppimise seisu jälgimisele tuleb suunata oma õpiprotsessi ja tegevusi. (Bjork et al., 2013)

Kokkuvõtteks

Tõhusad strateegiad õpitu kordamiseks ja kinnistamiseks nõuavad pingutust, panevad õppimise ajal eksima ja vigu tegema, neid analüüsima ja nii kurb, kui see ka pole, ei kindlusta enamasti kiireid tulemusi. Selliseid tegevusi, nagu õppimise ajas hajutamine ja vaheldamine, vastuste genereerimine või õngitsemine mälust, enesetestimine ja õpikonteksti varieerimine, võiks nimetada ihaldatavateks raskusteks (Bjork, 1994), mis halvendavad õpitava omandamise ajal küll sooritust ja tekitavad seega tunnet, et tegevus on ebaefektiivne, kuid parandavad pikaajalist õpitu kinnistumist. (Bjork et al., 2013)

Tõhus õppimine saab küll olla lõbus, rahuldustunnet pakkuv, aega säästev, kuid see on harva lihtne (Bjork et al., 2013). Tundke neist ihaldatavatest raskustest rõõmu, kuna need annavad selge märgi õpitava kordamise ja kinnistamise tõhususest ning sellest, et talletuv mälusisu on tulnud selleks, et pikemaks jääda.

Kasutatud allikad

1. Aru, J. (2017). Mälu ja õppimine. Õppevideo. https://edidaktikum.ee/et/content/õppimine-ja-psühholoogia
2. Aru, J. (2018). Ajulugu: Kuidas aju õpib? Õppevideo. https://edidaktikum.ee/et/content/õppimine-ja-psühholoogia
3. Bjork, R. A. (1994) Memory and metamemory considerations in the training of human beings. In Metacognition: Knowing About Knowing, ed. J Metcalfe, A Shimamura, pp. 185-205. Cambridge, MA: MIT Press
4. Bjork, R. A., Dunlosky, J., Kornell, N. (2013). Self-regulated learning: Beliefs, techniques and illusions. Annual review of psychology, 64, 417–444.
5. Kerr, R., & Booth, B. (1978). Specific and varied practice of motor skill. Perceptual & Motor Skills, 46, 395–401.
6. Kornell, n., & Bjork, R. A. (2007). The promise and perils of self-regulated study. Psychonomic Bulletin & Review, 14, 219–224.
7. Soderstrom, N. C., & Bjork, R. A. (2015). Learning versus performance: An integrative review. Perspectives on Psychological Science, 10(2), 176–199.
8. Tulving, E. (1983/2018). Episoodilise mälu elemendid. Ilmamaa.
9. Uusberg, A. (2017). Töömälu ja õppimine. Õppevideo. https://edidaktikum.ee/et/content/õppimine-ja-psühholoogia.

Head sõbrad!

Uus kooliaasta on alanud ning loodetavasti on nüüdseks suurem sagimine lõppenud ja rahulikum rütm saabumas. Mauruse Ideekalender alustab sel sügisel ikka endises rütmis – igal kolmapäeval toome teieni kuu teemaga haakuvaid huvitavaid artikleid, arvamusi ja intervjuusid, teeme videoblogisid ning rõõmustame teid värskete töölehtedega, mida ainetundides kasutada. Ideekalendri töölehed on osutunud väga populaarseks ning esimestel liitujatel on praeguseks kogunenud juba terve suur kaustatäis õppevara.

Sel sügisel hakkavad ilmuma ka loodusvaldkonna töölehed – nii et on, mida oodata.

Ideekalendri uue hooaja avateema on kordamine ja kinnistamine. Teadagi, kooli esimestel nädalatel tuleb kõigepealt meelde tuletada möödunud teemasid, mis suvega võib-olla juba ununenud on. Mis aga kooliaasta algusega kõige enam silma paistab, on muutused liikluses. Inimesed kogunevad taas linnadesse, liiklus muutub aktiivsemaks, tihedamaks ning nõuab seetõttu ka suuremat tähelepanu.

Esimeses postituses toomegi teieni liiklusteemalise artikli Maanteeameti ennetustöö osakonnast. Kai Kuuspalu ja Reesi Efert on kokku pannud tähtsama info, mida silmas pidada koolitee kaardistamisel, ning jagavad teavet selle kohta, kuidas haridusasutused saaksid anda oma panuse, et laste koolitee oleks võimalikult turvaline.

Vahvat alanud kooliaastat ja head lugemist!

Millest algab ohutu(m) koolitee?

Tekst: Kai Kuuspalu ja Reesi Efert, Maanteeameti ennetustöö osakond
 
Tänapäeval liiguvad inimesed oluliselt rohkem kui näiteks 20 aastat tagasi. Liikluses tuleb osaleda iga päev, jõuda ühest kohast teise – ükskõik, kas siis jalgsi, jalgratta, rongi, bussi või autoga. Täiskasvanu  vastutab oma ohutuse ja marsruudi eesti ise – igaüks on justkui ise liikluse ekspert. Last tuleb aga pidevalt õpetada ja juhendada, et ta oskaks märgata ohtusid, planeerida teekonda ja eelistada ohutut liikluskäitumist. Lapsed veedavad palju aega lasteaias või koolis – seepärast on lisaks vanemale ka haridusasutuse mõju suur. Riikliku õppekava teema „Tervis ja ohutus“ raames omandab laps ka liikluses käitumiseks õiged hoiakud. Lisaks on oluline keskenduda igas vanuseastmes vastava liiklejatüübi ohutusele: esmalt kaassõitjana, seejärel jalakäijana (alguses koos täiskasvanuga ja siis juba üksi), jalgratturina ning seejärel mootorsõiduki juhina.

Eesti on maailmas tuntud IT-alaste edulugude kaudu – üha enam kasutame igapäevaelus erinevaid tehnoloogilisi võimalusi, äppe ja vidinaid. On muutunud isegi harjumuseks, et teekonda aitab planeerida Google Maps, Waze või Tark Tee. Tehnoloogia imbub üha enam ka haridusasutuse töösse.

Seda arvestades on Maanteeamet loonud õpetajatele digitaalse abivahendi – Koolitee kaardistamise infosüsteemi. See koosneb kahest osast: kaardirakendusest ja selle juurde kuuluvatest töölehtedest. Eelkõige on see mõeldud II kooliastme (4.–6. klassi) loodusõpetuse ning III kooliastme (7.–9. klassi) geograafiatundide mitmekesistamiseks. Seda on lihtne ühildada läbiva teemaga „Tervis ja ohutus“, samas eeldab selle kasutamine ka koostööd informaatika õpetajaga ning arvutite või nutiseadmete olemasolu.

Samuti saab liiklusohutuse teemat lõimida ka eesti keele, inimeseõpetuse, kehalise kasvatuse ja klassijuhataja tundidega. Näiteks saab I kooliastmes teha eeltööd, vaadeldes kooliümbrust ning leida üles ohtlikud kohad. Selleks on hea kasutada ohutusteemalise õpetajaraamatu ülesandeid, liiklusaabitsat või erinevaid töölehti. Oleme Maanteeametis kogenud, et selle teema juurde on lihtne kaasata ka vanemaid, seda eriti 1. klassis, mil laps niikuinii hakkab paratamatult liiklusega rohkem kokku puutuma.

Teistes kooliastmetes saab kasutada kaardirakendust, selle juurde kuuluvaid töölehti või ohutusteemalisest õpetajaraamatust II kooliastme ja III kooliastme ülesandeid. Nende abil saavad õpilased juba ise mõtestada kooliteed, kaardistada ohtlikud ja ohutud kohad ning planeerida ise ohutumat ja tervislikumat liikumisteekonda. Infosüsteem laseb õpilastel ise tegutseda, vaadelda, analüüsida ja reflekteerida – mis ongi ju väga oluline viis, kuidas õppida ja kujundada käitumisharjumusi. Ühtlasi saavad vanemad õpilased olla noorematele eeskujuks, ehk isegi loovtöö raames õpetajaks.

Oluline on toetada ka kodanikualgatust. Näiteks saaks võtta uurimustöö teemaks kooliümbruse ohutumaks muutmise, toetudes infosüsteemi andmetele. Kaardirakendusest saavad ka õpetajad olulist infot kohaliku liiklusohutuse kohta, mida omakorda õppetöös rakendada. Samuti aitab õpilaste kogutud info koolijuhtidel ja kohalikul omavalitsusel näha paremini, millised on liikluskorralduslikud probleemid. Näiteks nii Tartus kui ka ilmselt mitmes teises Eesti piirkonnas ongi juba aastate jooksul õpilaste tegevusele toetudes korduvalt koolide ümbruse liikluskorraldust parandatud.

10 praktilist sammu koolitee kaardistamise infosüsteemi kasutamiseks

• Tutvu kaardirakenduse keskkonnaga. Loo endale konto.
• Küsi vajadusel kaardirakenduse kasutamisel abi. Rakendusega aitab tutvuda selge sammsammuline kasutusjuhend.
• Arutlege kolleegidega, kuidas seda õppevahendit erinevates ainetundides kasutada.
• Kaasa õpilasi ja lapsevanemaid selle õppevahendi kaudu läbiviidavatesse tegevustesse.
• Las õpilased olla aktiivsed tegutsejad, uurijad, innustunud õpetajad noorematele.
• Tutvu kindlasti lisavõimalustega liiklusohutuse teema lõimimiseks ja tasuta õppematerjalide tellimiseks.
• Koolitee kaardistamise infosüsteemi saab kasutada praktilistest vajadustest tulenevalt teiste tegevuste läbiviimisel. Näiteks saab selle abil korraldada jalgrattamatka või selgitada välja ohtlikud teeületuskohad Maanteeameti markeerimisprojekti „PEATU, VAATA, VEENDU!“ jaoks.
• Innusta ja kaasa kooliperet ülekoolilise koolitee ohtude kaardistamise aktsiooni, uurimusse või kampaaniasse.
• Tulemusi võib jagada nii koolis, kohalikus omavalitsuses kui ka kooli hoolekogus. Sellest võib alguse saada kooliümbruse turvalisemaks ja mitmekesisemaks muutmine.
• Jaga oma head praktikat ka Maanteeametiga – saada oma klassi/kooli lugu videona või jutuna aadressil koolitee@mnt.ee. Loo kirjutajateks, filmijateks ja koostajateks võivad olla ju ka õpilased. Samal aadressil on oodatud ka küsimused ja ettepanekud.                                                                           

 
Tasub meeles pidada, et…

… harjumuse kujunemiseks on vaja harjutada. Kuna liikluskeskkond muutub pidevalt, mh uue tehnoloogia kasutuselevõtuga, on uute harjumuste kujundamine elukestva õppe osa.

… selleks, et aidata kujundada ohutult käituvat liiklejat, on oluline anda lapsele või noorele vajalikud teadmised ning võimalus arendada oskusi ja saada kogemusi ohutus keskkonnas. Esko Keskinen (2014) on uuringus „Lapsed ja noored liikluses“ toonud välja õpetajate suure mõju õpilaste kujunemisele. Kusjuures olulisemad mõjud seonduvad nn mikroõpetusega, mis hõlmab endas suurel määral õpilaste endi läbi viidavat analüüsi, reflektsiooni ja rollimänge ning nende analüüsimist videote põhjal, esitlusi ja muud sarnast tegevust.

… lapse liikluskäitumine ja reaktsioonid erinevad täiskasvanu omadest. Ideekalendri artikkel „Liikluses, meelega“ kirjeldab, kuidas laps näeb ja tajub liiklusmaailma, kuidas arenevad tema meeled, keskendumise võimekus ja otsustusprotsess.

… liikluskäitumise uuringutes võetakse sageli aluseks Ajzeni ja Fishbeini põhjendatud tegutsemise teooria (1980) ja planeeritud käitumise teooria (1991), mis kirjeldavad käitumise kavatsuse kujunemist, selgitades ka hoiakute ja käitumise vahelisi seoseid. Põhjendatud tegutsemise teooria järgi on võimalik ennustada inimese käitumist, kui tugineda tema hoiakutele selle käitumise suhtes, samuti käitumisega seotud subjektiivsetele normidele. Planeeritud käitumise teoorias on lisatud kolmas käitumist ennustav tegur – tajutud kontroll käitumise üle ehk kuivõrd on inimese käitumine tema tahtest sõltuv.

… Maanteeamet on välja töötanud palju õppematerjale ja abivahendeid õpetajatele, mis toetavad laste ohutu käitumise välja kujunemist riikliku õppekava läbiva teema „Tervis ja ohutus“ raames.

… paljud olulised teadmised, oskused ja käitumismustrid, mida rakendame liikluses, saame kaasa kodust – lapsele on ju ikka eeskujuks tema vanemad ja vanavanemad. Seepärast tuleks õppimise protsessi kaasata ka lapsevanemad. Lasteaialapse vanemat võiks julgustada arutlema lapsega kodu ja lasteaia teekonna liikluse üle. 1.–3. klassis lisanduvad erinevad (tervist toetavate) liikumisviiside ning kooliümbruse ohutuse teemad. 4.–6. klassis muutub oluliseks lapse kui jalgratturi teema, vanemaid saab kaasata jalgratturikoolituse läbiviimisesse ja lapse ohutusvarustuse tagamisse.