Head sõbrad!
Eile, 1. oktoobril tähistati ülemaailmset muusikapäeva. Päeva tähistamise ajalugu ulatub aastasse 1975, mil tollane Rahvusvahelise Muusikanõukogu president ning andekas viiuldaja Yehudi Menuhin kutsus oma algatusega üles meenutama, milline oluline osa on muusikal meie kultuuris ja igapäevaelus.
Eestis tähistatakse muusikapäeva alates 2013. aastast. Üle vabariigi toimuvad tasuta kontserdid ning elava muusika elamusi pakuvad ka erinevate koolide muusikahuvilised õpilased. Ürituse üllas eesmärk on tuua muusika kõigini ning panna inimesi märkama muusika rolli meie elus.
Ideekalender võtab oktoobris vaatluse alla samuti kaunid kunstid, eeskätt muusika. Esimeses postituses jagab oma mõtteid muusikast ja selle tähtsusest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikadotsent Anu Sepp.
Head lugemist!
Haridus läbi muusika
Tekst: Anu Sepp, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikadotsent
Intervjueeris: Britta Roosileht, kirjastus Mauruse turunduse projektijuht
Kuidas olete leidnud tee muusikani?
Muusika on olnud osa minu elust nii kaua, kui ennast mäletan: esialgu laste muusikaringid, telesaated („Entel-tentel“), siis juba muusikaklass koolis, edasi laste muusikakool. Olen väga tänulik oma emale, kes mõistis muusika olulisust juba siis, kui sellest avalikult väga ei räägitud, ning vanaemale, kes jaksas istuda tunde muusikakoolis, et ma ikka linna teise äärde turvaliselt kohale jõuaksin. Edasine ehk siis õppima asumine toonasesse Tallinna Riiklikku Konservatooriumi oli justkui asjade loogiline jätk. Mäletan, et ega ma tegelikult väga ei plaaninudki muusikat õpetama hakata – tahtsin lihtsalt muusikat õppida, selles keskkonnas olla. Kuna aga minu muusikaline haridus piirdus laste muusikakooliga, siis muusikalise kõrghariduse omandamiseks eriti muid valikuid polnud ehk lõpetasin siis muusikaõpetaja-koorijuhi eriala.
Mis teid muusika ja muusikaõpetuse juures kõige rohkem paelub?
Väga keeruline küsimus – muusika on ju tegelikult nii lai fenomen, sisaldades endas palju erinevaid stiile, žanreid, võimalusi. See kindlasti ongi üks, mis paelub: igaüks võib ja saab valida endale meeldiva. Seega ei saa justkui üheselt määratleda: kui väikelaps andunult musitseerib, siis see on väga paeluv, kuid siiski erinev kõrgtasemel interpreedi esitusest. Seega erinevat muusikat kuulates või selle mõjuväljas viibides on see erinev.
Muusikaõpetuse juures on muidugi paeluv laste ja noorte arengu jälgimine ning selle suunamine. Viimased teadusuuringud on veenvalt tõestanud, et musikaalsus pole vaid väheste privileeg, vaid pigem igas inimeses peituv alge. Nüüd ongi küsimus kasvukeskkonnas, pedagoogikas ehk siis tarkuses-leidlikkuses, kuidas see nähtavaks-kuuldavaks teha ning edasi arendada. Muusika positiivne mõju lapse ja noore arengule on nii võimas fenomen tegelikult – see pole vaid konkreetsete muusikaliste oskuste harjutamine, vaid läbi selle areneb inimene tervikuna: tema oskus teistega arvestada ning kaaslasi väärtustada, lugu pidada teistest kultuuridest, empaatiavõime, tähelepanuvõime, kuulamisoskus, koostööoskus, distsipliin, järjekindlus jne. Aju-uuringud on tõestanud, et musitseerides töötavad mõlemad ajupoolkerad ehk siis haaratud on inimene tervikuna. Kahjuks sellele sageli ei mõelda või ei teata piisavalt. Sellest võiks mitmetunnise loengu pidada Tuleb meelde seik, kus meile Muusikaakadeemias järjekordsel välisakrediteerimisel heideti ette, et puudub spetsiaalne loengutsükkel koostööoskuste arendamiseks – samas igasugune koos musitseerimine nii koorides, ansamblites kui ka orkestrites seda just arendabki. Aeg-ajalt teeb muidugi nõutuks, et tuleb kogu aeg tõestada muusikahariduse olulisust ning seda, mis muusikute jaoks iseenesestmõistetav.
Te olete elanud Soomes ja olete oma doktoritöö teinud Eesti ja Soome muusikaõpetuse erinevustest. Kuidas hindate õpetaja seisukohalt muusikahariduse kättesaadavust ja sisukust Eestis?
Üsna huvitav on see olukord, kui on võimalik justkui distantsil jälgida ning mõtiskleda. Ma olen veendunud, et Eesti muusikaharidus on tegelikult väga heal ja kõrgel tasemel. Kui ainult jätkuks poliitilisel ja võimutasanditel tarkust ning soovi seda olemasolevat säilitada ning arukalt arendada.
Tegelikult on meil üsna unikaalne üldhariduslik muusikahariduse süsteem: alates alusharidusest ehk siis lasteaiast kuni gümnaasiumi lõpuni on muusika tegelikult kohustusliku ainena riiklikus õppekavas olemas. Arvutasin välja, et üldhariduse vältel saab Eestis iga õpilane osaleda u 555 muusikatunnis. Lisame siia veel lasteaias toimuvad muusikategevused, siis seda polegi nii vähe!! Ehk tegelikult on see, ajaloos valdavalt sageli jõukate privileeg olnud Eestis kättesaadav ning kuulunud loomulikuna üldhariduse juurde.
Nüüd on ülimalt oluline muidugi MUUSIKAÕPETAJA ehk kuidas ja mida nende tundide jooksul siis tehakse, kuidas ja millistele pedagoogikatele tuginedes inimlapse muusikalisele arengule kaasa aidatakse. Eestis õpetab muusikat (alates alusharidusest lõpetades gümnaasiumiga) praegu veel muusika õpetaja, kelledest paljudel ka koorijuhi oskused. See on siiani taganud meie üldhariduse muusikaõpetuse kõrge taseme ning tegelikult suures osas ka laulupeo traditsiooni jätkusuutlikkuse. Ausalt öeldes on veidi kurvastav, et viimasel ajal tõstatunud koorijuhtide probleemi käsitlustes muusikaõpetajat isegi ei mainita. Meenutaksin Ungari helilooja ja muusikapedagoogi Zoltán Kodály mõtet, et kui laulab kool, laulab kogu rahvas – see võiks anda mõtteainet nii meie muusikahariduses kui ka kooriliikumises toimuva kohta.
Milline näeb välja muusikaõpetus Soome koolides?
Soomes on kogu muusikaharidus mõnes mõttes vähem koordineeritud. Aeg-ajalt tuleb muidugi meenutada ka seda, et riigina ja rahvaarvult (u 5,5 milj) on Soome meist siiski kordi suurem. Seega erinevates piirkondades võime leida väga erineval tasemel ning suunitlusega muusikaõpetust.
Kui rääkida muusikalisest üldharidusest erinevates vanuseastmetes, siis on alushariduses muusikalised tegevused süsteemsena väga hektilised, sõltudes igast konkreetse lasteaia õpetajast. Samamoodi on see ka üldhariduskooli algastmes (1.–6.kl) – seal õpetab muusikat klassiõpetaja ning see on nagu loterii: kas üldse ja millisel tasemel klassiõpetaja muusikaline ettevalmistus on. Ja paradoksaalne on see, et muusika on kohustuslik aine just 1.–7. klassini. Alates 7. klassist hakkab muusikat õpetama muusikaõpetaja ettevalmistusega õpetaja, kuid muusika on valikaine ja see jätkub nõnda ka gümnaasiumiosas. Gümnaasiumis on vaid üks kohustuslik muusikakursus (u 37 tundi), samas on muidugi huvilistel võimalik siis valida soovi korral rohkem muusikatunde (sageli on see umbes neli tundi nädalas).
Kas õpetajad on Eestis ja Soomes erinevat meelt või jagavad samu arusaamu, mis puudutab muusikaharidust üldhariduskoolis? Tooge palun välja mõned erinevused või sarnasused.
Kuna õpetajate ettevalmistus on erinev (Eestis – muusikaõpetajad; Soomes – klassiõpetajad ja muusikaõpetajad), siis on loomulikult erinevused suured. Ja õigem oleks öelda, et kui Eestis on tagatud läbi riikliku muusika ainekava siiski mõningane ühine alus muusikahariduses toimuvaks, siis Soomes selline ühisosa on ääretult väike: riiklik õppekava annab vaid väga üldise suuna, väga palju otsustatakse omavalitsuste tasandil – sealsete õppekavade ning ka kooli tasandil. Ehk tegelikult on erinevused väga suured eri paikkondades. Seega ei saa rääkida eriti ühtlasest muusikahariduse tasemest – see on lihtsalt väga erinev ning eklektiline.
Eesti muusikalises üldhariduses on väga oluline koht laulmisel – Soomes lauldakse pigem algklassides, edasi on suur rõhk bändidel. Ka õpikeskkonnad ning materiaalne baas on väga erinev: kui meie koolides sageli on probleem instrumentidega, siis Soome poolel on materiaalse baasi tase muidugi tunduvalt parem.
Kui meie oleme harjunud, et igas koolid tegutseb koor, siis Soomes sellist koorikultuuri pole. Seda, et koorilaul on tunniplaanis ning toimuvad ka süstemaatiliselt proovid, kohtab väga harva.
Samuti harrastavad Soome poisid muusikat märksa vähem kui tüdrukud, eriti teismeas.
Igas suuremas linnas või piirkonnas on sageli tavakoolis nn muusikakallakuga klass, kus muusikatunde on nädalas rohkem. Samas, kuna sealgi õpetab klassiõpetaja (kes enamasti on saanud ülikoolitasemel mingil määral muusikat lisaainena), sõltub sealgi palju õpetajast.
Samas on Soomes palju lastemuusikakoole ning seega finantseerivad ja otsustavad seda, kas laps hakkab muusikaga tegelema või mitte, pigem lapsevanemad. Samas omavalitsused toetavad seda väga palju.
Seega kokkuvõttes on ÕPETAJA roll alati määrava tähtsusega. See aga tähendab suurt vastutust õpetajate ettevalmistuse osas.
Kui viite läbi kursusi muusikaõpetajatele, kas õpetajad on altid minema kaasa uuendustega (täiustatud õpimeetodid jms) või pigem mitte?
Kuna minu põhitöö Eestis on siiski töö EMTA tudengitega, võin öelda, et nemad on küll väga huvitatud uuest, kuid enamasti on neil piisavalt palju kriitikameelt.
Küsiksin vastu, et mis on see uus? Kas sisu või pigem vorm? Naljatledes võib ju öelda, et muusika on üldse väga konservatiivne nähtus: ikka kasutame samu väljendusvahendeid, klaveri endiselt valged ja mustad klahvid ikka sama süsteemi alusel jne.
Viimase paari aastakümne jooksul on lisandunud hulgaliselt võimalusi luua ja jäädvustada muusikat digitaalselt. Kahtlemata on tark kasutada olemasolevaid võimalusi, kuid seda tuleks teha väga kaalutletult: kas see, mis ja kuidas muusikaõpetuses toimub, peab silmas lapse muusikalist arengut ning on selles mõttes parim võimalus?
Laias laastus on muusikaõpetajad oma alale pühendunud (muidu nad ju koolis ei töötakski!) ning uuendustesse suhtutakse positiivselt. Samas on muusikatunde nii vähe ning tegevusvõimalusi (laulmine, pillimäng, muusika kuulamine, liikumine, omalooming, muusikalugu, õppekäigud) nii palju, et oluline on õppetund ning -aasta arukalt ja asjakohaselt planeerida. Nagu juba rõhutasin, tuleb toimida alati oma õpilastele parimat (muusikalist) arengut pakkuvat silmas pidades.
Kas huvi uuenduste ja enesetäiendamise vastu erineb ka riigiti, võrreldes Eestit ja Soomet? Milliseid erinevusi oskate välja tuua?
Sellele on üsna keeruline vastata: iga riigi haridussüsteem on ikkagi selle riigi nägu ning valdavalt tehakse hariduspoliitilised otsused ju riiklikul tasandil. Viimasel ajal on ka Soomes hariduse rahastamine oluliselt vähenenud, kuigi palju pööratakse tähelepanu ja panustatakse digitaliseerimisele, robootika õpetamisele. Eesti kuvand e-riigina ning samuti arvamus, et siin kasutatakse koolideski palju digivahendeid, on väga tugev.
Samas osalen praegu Helsingi Ülikooli ühes projektis, kus uuritakse üliõpilaste suhtumist digivahendite kasutamisse üldklaveri õppimisel klassiõpetajate erialal (seda on valdavalt 10 tundi!, muusika lisaeriala omandavatel üliõpilastel veidi rohkem). Tõesti, digivahendite kasutamine lisab erinevaid võimalusi, ka enda arengu jälgimiseks, kuid valdav enamus üliõpilasi siiski eelistab n-ö kombineeritud õpet. Õpetaja füüsiline kohalolek ning kommentaarid-juhised on väga olulised.
Veelkord siis: digivahendeid tuleb targalt ning kaalutletult kasutada, samuti läbi mõtelda, millisel tasemel ning millises vanuses õpilastele sellist õpet planeerida.
Millist õppevara peate muusikahariduse eesmärke arvestades kõige paremaks ja miks? Näiteks paberõpik, töövihik, tööraamat, töölehed, digimaterjal jne.
Nagu eespool püüdsin välja tuua, siis kõige olulisem on LAPSE MUUSIKALISE ARENGU toetamine. Sageli aetakse segamine EESMÄRK ja VAHEND. Küsimuses esitatud loetelu on vahendid – oluline on see, mida õpetaja nendega teha oskab.
Muusikaõpetaja peab olema hingelt muusik – omama professionaalset muusikalist ning pedagoogilist ettevalmistust, tundma erinevaid metoodikaid (et nende hulgast leida parim oma õpilastele). Me ei tohi ära unustada, et inimese areng läbib teatud etappe. Ja see kõik võtab aega. Digiajastu on loonud justkui illusiooni, et kui laps oskab arvutiklahve vajutada või ekraani puudutada, siis ongi kõik hästi ja omandatud. Samas, ta võib küll leida erinevat informatsiooni, kuid kas see on üldse tõene ja mida sellega peale hakata – see on ju küsimus. Ja kas ühel hetkel üldse teatakse, mida otsida?! Kas erinevad digivahendid ja -lahendused teenivad hariduse (laste) huve või on tegemist hoopis kellegi äriliste huvidega?
Pean väga oluliseks ka laste tervise aspekti – erinevate ekraanide ees veedetakse niigi tohutult aega, musitseerimine annab võimaluse sellest mõneks ajaks eemalduda. Miks mitte seda võimalust siis kasutada?! Lisades siia kõik need positiivsed mõjurid, kuidas see üldisele arengule kaasa aitab!
Samuti on teadusuuringud rõhutanud käelise tegevuse olulisust lapse ajutegevuse arengus – seega pillimäng (plokkflööt, kitarr, kannel jne) ei arenda mitte ainult muusikalisi oskusi, vaid toetavad lapse üldist arengut; sama on lugu paberist töövihikutega.
Loodetavasti jääb laulmine meie muusikahariduse olulisimaks osaks, sest sellele tugineb suures osas kogu meie kultuuriline identiteet. Samas on oskuslik häälekasutus oluline mitte ainult musitseerimisel, vaid paljudel muudelgi erialadel.
Oluline on praegusel digitaliseerimise ajastul suhtuda muusikaharidust puudutavatesse uuendustesse positiivse kriitikaga. Nagu öeldakse: tark ei torma. Tuleb kasutada neid innovaatilisi võimalusi, mis tõeliselt lapse (muusikalisele) arengule kaasa aitavad, säilitades meie hariduse traditsioonid ning kultuurilise identiteedi.