Head sõbrad!

Kooliaasta on jõudnud lõpusirgele ning abiturientidel on esimene riigieksamgi tehtud. Eesti keele eksam on esimene iga-aastane märk koolilõpu pingetest, mis vähem kui paari kuu pärast kergendava kulminatsioonini jõuavad. Eesti riigis on haridussüsteem üsna sarnane teiste Euroopa riikidega. Teatavaid kultuurilisi erinevusi muidugi on, aga üldiselt oleme me osa eurooplastest ning seega võrdlemisi sarnase kuvandiga.

Küll aga on haridus ja õppimine teistsugune kaugemates maades. Näiteks maailma rahvarohkeimas riigis Hiinas on koolielu võrreldes Euroopaga paljuski erinev. Range kord, distsipliin, raamidesse surutud materjal ning vahel lausa keelebarjäärist tingitud kuiv tuupimine iseloomustavad Hiina haridussüsteemi üsna hästi. See on kahtlemata põnev uurimisvaldkond, kuigi meile võivad nii mõnedki sealsed kombed kummalisena tunduda.

Aprillikuu Ideekalender võtab tänasega konspekteerimise teema kokku ning selle nädala postituses annabki ülevaate Hiina koolisüsteemist Frank Jüris, kes on Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudis Hiina uuringute külalislektor. Franki intervjueeris Mauruse sotsiaalainete toimetaja Margo Roasto.

Head lugemist!

Intervjuu Frank Jürisega

Intervjueeris Margo Roasto, kirjastus Mauruse sotsiaalainete toimetaja

Frank Jüris on Hiina uuringute külalislektor Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudis. Ta on õppinud Tallinna ja Tartu ülikoolis ning Taiwani Riiklikus Chengchi ülikoolis. Õpetaja ja õppejõuna on Frank töötanud nii Eestis, Hiinas kui ka Myanmaris. Vestlesime Frankiga õpetamisest ja õppimisest, Hiina haridussüsteemist ja paljust muust huvitavast.

Millal sa alustasid hiina keele ja kultuuri tundmaõppimist?

Hiina keelega hakkasin tegelema kaitseväes ajateenistuses 2006. aastal, kui kaplan Meelis Rosma laenas mulle esimese hiina keele õpiku. 2007. aastal astusin Tallinna ülikooli ja seal hakkasin hiina keelt põhjalikumalt õppima. Huvi hiina kultuuri vastu tekkis aga juba põhikoolis ja gümnaasiumis. Juba siis lugesin eesti keeles ilmunud idamaade filosoofilisi tekste.

Kas sa oled hiina keele õppimisel kasutanud mõnda kindlat meetodit?

Nagu keeleõppes üldiselt, on ka hiina keele õppimisel tähtis pidev kordamine. Hiina keele puhul on eriline see, et tuleb ka palju läbi kirjutada. Hiina märgid on küllaltki keerulised ja nende õppimisel tuleb neid korduvalt läbi kirjutada. Mäletan, et ülikooli ajal sai üsna mitu vihikut hiina keele kirjamärke täis kirjutatud. Igat märki tuli harjutada mitu rida, et see kinnistuks. Kordamine on tähtis. Tallinna ülikoolis oli õnneks esmaspäevast reedeni iga päev hiina keele tund. Loomulikult on ka keele kuulamine oluline. Kuulamise harjutamiseks vaatasin Hiina filme.

Kui kaua võttis aega, kuni sa kuulates hakkasid hiina keelest aru saama?

Päris kaua. Kaks või kolm aastat. Oleneb, kui raske film oli. Mõnest filmist ei saa siiani aru (naerab).

Kas oled kasutanud ka veebis kättesaadavaid keeleõppe programme?

Kui alustasin õpinguid, siis ei olnud nutitelefonid veel levinud. Tänapäeval kasutan telefonis elektroonilist Pleco sõnaraamatut, mis võimaldab ka märke joonistada. Samuti kasutan nn flash-kaartide rakendusi. Eriti kasulikud on need ühistranspordis, et sõidu ajal märke korrata. Internetis on kättesaadavad mitmed sõnaraamatuid. Eriti head on sellised sõnaraamatud, mis selgitavad ka hiina märkide etümoloogiat, nende kujunemislugu.

Kus sa oled õpetajana töötanud?

Eestis, Hiinas ja Myanmaris. Esimesel korral Hiinasse sõites läksingi sinna õpetama. Hiina mõõtkavas väikeses Tallinna suuruses linnas töötasin lasteaias inglise keele õpetajana. Hiljem Shanghais õppides õpetasin interneti vahendusel inglise keelt noortele üle kogu Hiina.

Viimase kogemuse õpetajana sain Myanmaris. Seal aitasin Mondo Eesti kohaliku partnerorganisatsiooni CREDi meeskonnal inglise keele taset tõsta. Samuti õpetasin Myanmaris Ott Ojametsa õpiku „First method: languages“ („Esimene meetod: keeled“) individuaalõppe meetodi põhjal sealsetele noortele inglise keelt. Selle meetodi järgi tuleb esmalt õppida selgeks sada kõige tihemini keeles kasutatavat sõna ja siis hakata lugema ajalehtede või ajakirjade artikleid, mis sind huvitavad. Keele õppimine ei tohiks olla tüütu kohustus. Selle meetodi puhul loed ainult neid artikleid, mis sind ennast huvitavad. Alguses ei saa kõigist sõnadest aru, kuid sõnavara kasvades saad artiklite mõttest aru ja see ongi tähtis.

Milliseid Hiina haridusesüsteemile iseloomulikke tunnuseid oskad oma õpetajakogemuse põhjal välja tuua?

Hiinas rahvaarv on väga suur – 1,4 miljardit. Sellest tulenevalt on konkurents tohutu. Ühiskonnas käib pidev võistlus selle nimel, et lapsed saaksid hea hariduse ja hiljem hea töökoha. Seetõttu on Hiinas lastel juba lasteaiast alates väga suur pinge peal. Hiinas on eliitkoolide kõrval ka eliitlasteaiad.

Ülikoolide sisseastumiseksamid on muidugi kõige suurem pinge, mida üks hiinlane oma elus üldse tunneb. Ainult 3–4 protsenti koolilõpetajatest saab sisse kõige parematesse ülikoolidesse. Kui sa aga pääsed parimatesse ülikoolidesse, siis on sulle tulevikus tagatud ka hea töökoht. Parimates ülikoolides kujuneb üliõpilase suhtlusringkonnaks Hiina eliit. Seetõttu pingutatakse eliiti pääsemise nimel juba maast madalast.

Milliseid kogemusi omandasid õpetajana Myanmaris?

Myanmaris elasin piirkonnas, kus enamuse moodustab šani vähemusrahvus. Selles piirkonnas on riigikeel birma keel, aga šanide kodune keel on šani keel. Koolides on õppekeeleks birma keel, mida paljud šanid ei oska, mistõttu šani noored õpivad lihtsalt õpikuid pähe. Mondo Eesti partnerorganisatsioon CRED pakub šani noortele täienduskursusi, kus seletatakse lahti birmakeelsed õpikud, et noored nendest ka tõesti aru saaksid. Eksamitel kontrollitakse noorte teadmisi aga ikka birma keeles.

Kuidas paistab tavalisele hiinlasele Euroopa?

Tavalisele hiinlasele Euroopa ei paistagi (naerab). Kui sa kõnnid Hiinas ringi ja ütled, et oled pärit Eestist, siis küsitakse, et kas see Eesti asub Ameerikas. Hiina on suurriik, nad ise nimetavad end keskriigiks. Suurriigina peavad nad tähtsaks üksnes teisi suurriike. Väiksemateks riikideks killustunud Euroopa ei tundu hiinlastele võrdväärne partner. Nende jaoks on võrdne partner ja konkurent, aga mõneti ka eeskuju vaid Ameerika Ühendriigid.

Kas Hiina kooliprogrammis on ka Euroopa ajalugu ja kultuur? 

Küsin vastu, et palju õpetatakse Eesti koolides Hiina ajalugu?

Väga vähe…

No näed. Hiina koolides õpetatakse ikka Hiina ajalugu ja seda on neil mitutuhat aastat. Euroopa riikide ajaloost tuleb seal juttu koloniaalajastu kontekstis. Hiina oli 19. sajandil Euroopa koloniaalimpeeriumide mõjuväljas, ja seda perioodi nimetavad hiinlased alanduse ajajärguks. See periood on ka tagantjärele hiinlaste jaoks alandav, sest nende jaoks on arusaamatu, kuidas sai nii olla, et tuhandeid aastaid kestnud Hiina tsivilisatsiooni suutsid alla suruda Euroopa koloniaalvõimud.

Hiljuti Postimehes avaldatud artiklis kirjutasid Hiina klassiruumis valitsevast raudsest distsipliinist. Kas oled seda distsipliini Hiinas ka ise kogenud?

Hiinas õpetatakse maast madalast, et vanemaid inimesi tuleb austada. Hea Hiina laps kuulab oma vanemate sõna hilise eani ja harv pole juhus, et gümnaasiumi lõpus langetavad vanemad lapse eest karjäärivaliku, mida ja kuhu õppima minna. Vanemate austamist ja neile kuuletumist tähistatakse kirjamärgiga xiao 孝, mille eestikeelne tõlkevaste on pojalikkus. Hiina kirjamärk jiao 教 – õpetama – koosneb pojalikkusest ja märgist pu 攴, mis tähendab lööma. Sellistes tingimustes ei saa juttugi olla distsipliini puudumisest (naerab). Olen selle kohta oma abikaasalt küsinud ja ta on kinnitanud, et tahvlikeppi ja joonlauda ei kasuta Taiwani õpetajad ainult sihtotstarbe kohaselt. Tänapäeval on Hiinas ühe lapse poliitika tõttu tekkinud olukord, kus pere ainukest last ümmardatakse nagu väikest keisrit ja sellest tulenevalt on sealgi probleeme distsipliiniga. Õpetaja autoriteet on ühiskonnas siiski endiselt kõrge, sest terve pere tulevik sõltub olematute sotsiaalsete garantiide tõttu peaasjalikult lapse edukusest hariduskadalipu läbimisel.

Kas see distsipliin soosib õpilasi oma arvamust avaldama või pigem mitte?

Läänelik mudel, kus kutsutakse õpilasi üles oma arvamust avaldama, ei küsi, kas need arvamused põhinevad faktidel ja analüüsil või mitte. Leian, et arvamust tuleb avaldada, seda tuleb soosida, aga see arvamus peab olema sisuline. Ma ei idealiseeri pähetuupimise meetodit, mida Aasias viljeletakse, aga Aasiast pärit õpilased saavutavaid ka rahvusvahelises võrdluses sageli häid tulemusi, sest päheõpitud faktidel põhinevad arvamused või analüüsid on sageli palju põhjalikumad.

Eespool viidatud artiklis kirjeldad Hiina haridussüsteemi kui tulemuspõhist õppesüsteemi. Mis on sellise tulemuspõhise õppesüsteemi plussid ja miinused?

Suur miinus on tohutu pinge, mis algab juba lasteaias. Iga õpilane lasteaias ja hiljem koolis teab, kes on klassi esimene, kes on teine ja nii kõikides õppeainetes.

Koostatakse pingeread?

Just. Pingeread. Kõik teavad, kes sai mis eksamil, kuipalju punkte. Pinge mõttes on see tohutu koormus, aga samas see ei tekita valet arusaama. Kui läänemaailm on läinud seda teed, et vahet pole, mitmes sa oled, kõik saavad medali, kõik on tublid, siis see ei anna ausat tagasisidet tulemuse kohta. Kui kõiki ühe vitsaga hinnatakse, siis see ei motiveeri pingutama. Kui kõik on esimesed, siis ei ole keegi esimene. Hiljem tööturul, kus hinnatakse sinu tulemuslikkust, sinu võimekust, siis kõik ei saa ju medalit.

Teisalt jälle – kui vaatame Hiina ühiskonda tervikuna, siis need, kes sooritavad PISA testides häid tulemusi, on rannikualade arenenud piirkondadest pärit lapsed. Nad on pärit piirkonnast, kus on paremad tingimused. Maapiirkondadest seevastu saab sajast koolilõpetajast seitse ülikooli. Haridussüsteemist väljalangemine on seal väga suur. Põhikoolist gümnaasiumi pääsevad vähesed. Miks? Sest vanemad teenivad linnades raha ja lapsed on sageli harimatute ja kirjaoskamatute vanavanemate kasvatada.

Kui sa nüüd ise ülikoolis õpetad, siis kuidas sa innustad üliõpilasi õppima?

Kõige paremini õpetab huvi. Kui õpetajal endal on teema vastu huvi, siis nakatab see ka õpilasi. Ka oma tudengitele proovin leida sellist lisamaterjali, mis kaudselt haakub teemaga ja on huvitavaks lisalugemiseks. Näiteks Hiina ajaloo mõistmiseks soovitan lugeda Yu Hua esseede kogumikku „China in Ten Words“, mis annab hea ülevaate Hiina ühiskonna valupunktidest tänapäeval. Üldiselt soovitangi võõra kultuuri tundmaõppimiseks lugeda või kuulata inimeste isiklikke lugusid, sest tihtipeale jäävad meile just lood hästi meelde.

Täiendavaks lugemiseks

• Frank Jüris. Hiinas on lastel kombeks süüa kibedat. Postimees, 15.01.2019. Kättesaadav: https://meieeesti.postimees.ee/6499036/hiinas-on-lastel-kombeks-suua-kibedat

Head sõbrad!

Õppimise teema on kevadel iga päevaga aina aktuaalsem, kuna eksamiteks valmistumine on täies hoos ning õpilased peavad päris palju pingutama, et oma viimased testid edukalt sooritada. Konspekteerimise teemal jätkab ka Ideekalender, ikka selleks, et meie lugejad saaksid häid ideid ja mõtteid, mida ka õpilastega jagada. Selge on see, et kui õpilane ise kasulike abivahendite peale ei tule või neid internetist otsida ei oska, on õpetaja esimene inimene, kes teda selles aidata saaks ja võiks.

Selle nädala Ideekalender keskendub isiklikule kogemusele. Tartu ülikooli semiootika osakonna 2. aasta doktorant Katarina Damčević räägib lähemalt mõttekaartide kasutamisest ning kuidas need on aidanud temal mahukat ülikoolimaterjali selgeks teha. Katarina mõtiskleb ka selle üle, kuidas õpilastele võiks erinevaid õppimise meetodeid tutvustada ning milline on selle pikaajaline kasutegur.

Tänase uudiskirja lõpust leiate eesti keele ja kirjanduse töölehed.

Head lugemist!

Mõttekaart ja õppimine

Tekst Katarina Damčević, tõlkinud Maarja Ojamaa

Katarina Damčević on Tartu Ülikooli semiootika osakonna 2. aasta doktorant. Oma teadustöös tegeleb ta vihakõne, rahvusluse, konfliktiuuringute ning samuti haridust puudutavate teemadega. Tema väitekiri töötab välja teoreetilist raamistikku, mis aitab läheneda vihakõnele nii koolihariduses kui ka seadusloomes. Doktoritöö peamine fookus on endise Jugoslaavia (1918–2003 Balkani poolsaarel eksisteerinud liitriik) kontekstil, kuid loodav raamistik on rakendatav ka mujal.

Keskkooli ajal julgustasid õpetajad meid loetud materjalide põhjal oma sõnadega kokkuvõtteid kirjutama. Seda eriti eksamiteks valmistumisel, kui tuli läbi töötada suurem hulk materjali. Samas ei tutvustatud meile selle tarvis ei konkreetseid võtteid ega vahendeid (ja Internetiplahvatus oli tollal veel toimumata), nii et ega ma päris täpselt aru ei saanud, kuidas erinevate ideede lühemas vormis kokkuvõtmist harjumuseks kujundada ja kuidas see konkreetsemalt õppimise protsessi toetab.

Esimest korda hakkasin erinevatesse võimalikesse õppimise viisidesse teadlikult süüvima alles ülikooliõpingute ajal. Seal sai kiiresti selgeks, et väga mahukas lugemismaterjalis sisalduvate erinevate teooriate ja käsituste omavaheliseks seostamiseks tuleb leida uued võtted. Materjali visualiseerimine ning skeemide ja mõttekaartide loomine osutusid abistavaks rohkem kui ühel moel. Mõttekaardistamise eesmärgiks on ideede ja kontseptsioonide omavaheliste suhete kujutamine. Tavaliselt näeb see välja nii, et üks keskne idee kirjutatakse paberile (või trükitakse ekraanile) ja sellele hakatakse lisama – justkui välja kasvatama – seotud ideid. Näiteks võib ajaloo- või kirjandustunnis käsitletu kaardistamiseks panna kirja keskse sündmuse ning ühendada see seotud perioodi, tegelaste, konfliktide, toimumispaikadega jne.

Mõttekaardid võivad õppimise protsessi toetada mitmel viisil. Need pakuvad võimaluse avada ühe teema erinevaid aspekte ja nende omavahelisi seoseid. Õppija jaoks toimib see nii mälu tööriistana, mille varal keerulist teemat sidusalt esitada, kui ka vahendina, mis toetab järgmiste võimalike tunnuste ja seoste avastamist. Ettekande pidamise või essee kirjutamise korral aitab mõttekaart fookust hoida ja mõtterajal püsida. Samuti toetab see mittelineaarset mõtlemist, soodustades uute, vahel ka ootamatute ideede esilekerkimist ja mängulist seosteloomet.

Mõttekaardid suunavad küsima küsimusi ning mõtisklema, millistesse käsiloleva teema külgedesse võiks enam süüvida ja millisel viisil seda teha võiks. Lisaks on mõttekaardid lihtsalt üks suurepärane vahend materjalide korrastamiseks eksamiteks valmistumisel. Paljudel õppijatel on kombeks eksamite jaoks materjal lihtsalt pähe tuupida, kuid pikemas perspektiivis osutub see üsna viljatuks võtteks. Suure hulga informatsiooni lühikese aja jooksul mällu ahmimine eesmärgiga see lähiajal ette kanda või eksamilehele kirja panna ei jäta ruumi loetusse süvenemiseks ega selle suhestamiseks teiste teadmiste, iseenese ja ümbritseva maailmaga. Nii unustatakse õpitu õige pea. Ka kirjutamisprotsess põhineb sarnasel loogikal – üleöö valmis vorbitud tekst ei võimalda ei ideedel ega nende väljendamise viisil areneda. Pikaajalisema kasu toovad õppimises aga eelkõige sujuvad, järk-järgulised protsessid. Seega toetavad mõttekaardid nii meelde jätmist kui ka kirja panemist või muul moel väljendamist. Nende koostamise harjumus on minu jaoks olnud suurepärane tugi, eriti just doktoriõpingute jooksul Tartu Ülikooli semiootika osakonnas, kus põimuvad õppimise, kirjutamise ja õpetamise protsessid.

Tartu Ülikoolis töötan ka abiõpetajana Djuddah A. J. Leijeni juhitud kursusel Communicating Science (Akadeemiline väljendusoskus). See kursus töötati välja eeskätt doktorantide tarvis, et aidata neid uurimistöö kirjutamisel, suulisel esitlemisel ning populariseerimisel. Meetodid ja võtted, mida me kursusel kasutame ja arendame, on aga kahtlemata üle kantavad ka noorematele õpilastele. Doktorantide heitlused on tihtipeale sarnased ning nende ärevus ja hirmud on tavaliselt seotud materjalide korrastamise ja esitlemisega, kirjutamisprotsessi alustamisega, väga keeruliste materjalide läbitöötamisega jne. Mind on mõttekaardid nende kõigi puhul aidanud. Kasutan muidugi ka teisi tehnikaid — valik sõltub eeskätt konkreetsest ülesandest, kuid osalt ka mu tujust. Minu õppimise protsess on tihedalt seotud kirjutamisega, mis ei ole (humanitaarvaldkonna) doktorantide puhul ilmselt kuigi üllatav. Õigupoolest kirjutamine ongi mõtlemine ning uurimine ja õppimine käivadki kirjutamisega käsikäes.

Seega kasutan mõttekaarte õppimisel eeskätt oma töö jaoks oluliste kontseptsioonide ja teooriate visualiseerimiseks ning õppimise käigus justkui ehitan juba omandatud teadmiste vahele uusi seoseid, ideid, vaatepunkte. Tavaliselt tekib selle protsessi käigus palju küsimusi, mis suunavad mind märkama käsiloleva teema või objekti neid tahke, mille mõistmine mu jaoks kõige keerulisem on, ja tihti ka selliseid tahke, milleni ma ilma pildilise kujutiseta ei jõuakski. Mõttekaart on nagu mõtete ja ideede käegakatsutav kuju. Seda on ühelt poolt vajadusel võimalik pea lõputult edasi arendada ja teisalt aitab see igal hetkel oma mõttestikku ilma suuremate kõrvalekalleteta ka teistele vahendada.

Mõttekaartidega seoses küsitakse tihti, kas nende koostamist ei peaks mitte vaatlema kohustusliku osana tulemusliku õppimise teekonnast. Minu arvates on aga kõige olulisem mõista, et ükski võte või vahend ei osutu kõigile kasutajatele ühtviisi kasulikuks ning õppimise protsess on väga individuaalne. Seega ei tohiks mingil juhul õpilasi sundida ainult ühel viisil õppima ega tekitada neis kujutelma, et õppimiseks on mõni üks täiuslik või ainuõige viis. Sellegipoolest, et õpilased saaksid aru, milline teadmiste omandamise ja edasi andmise viis just neile kõige paremini istub, tuleks neid kindlasti julgustada erinevaid võtteid ja meetodeid katsetama, kannatlik olema ning alles seejärel otsustama, mis toimib ja mis mitte. Mõne konkreetse vahendiga katsetamine võib innustada õpilast ka oma isiklikku ja täiesti ainulaadset võttestikku arendama. Kokkuvõttes on minu soovitus seoses mõttekaartidega üsna sirgjooneline – proovige ja seejärel otsustage, kas ja mida sellega edasi teha!

Katarina on huvi korral valmis läbi viima töötubasid tekstis mainitud kursusel õpetatavate meetodite tutvustamiseks. Teemast huvitatud õpetajad võivad julgesti ühendust võtta: katarinadamcevic@gmail.com.

Soovituslikku lugemist:

1. Abd Karim, Rafidah, Ghani Abu, Abdul, and Natchiar Mohd Kaja, Farah (2016). “Brainstorming Approach and Mind Mapping in Writing Activity.” Proceedings of the 1st English Education International Conference (EEIC), Indonesia.

2. Academic Productivity Tools (2018). “What is Mind Mapping?”
Emory Libraries & Information Technology. Külastatud: http://guides.main.library.emory.edu/c.php?g=50655&p=325578

3. Mogahed, M. Mogahed (2013). “Planning out pre-writing activities.” In: International Journal of English and Literature vol. 4(3), pp. 60-68

4. O’Mealia, Shannon (2011). “How can Prewriting Strategies Benefit Students?”. Education Masters. Paper 14.

5. The University of Adelaide (2014). “Mind Mapping. Writing Centre Learning Guide.”

Kättesaadav:

https://www.adelaide.edu.au/writingcentre/sites/default/files/docs/learningguide-mindmapping.pdf

Veebist leitavad tööriistad ja näited:

1. Mindmup – https://www.mindmup.com/

2. Coggle – https://coggle.it/

3. Mindmeister – https://www.mindmeister.com/

4. MindMaple – http://www.mindmaple.com/

5. The Teacher’s Guide to Mind Mapping – https://www.mindmeister.com/blog/teachers-guide-to-mind-mapping/

Mind map examples – https://mindmapsunleashed.com/10-really-cool-mind-mapping-examples-you-will-learn-from

Head sõbrad!

Eksamiteks valmistumine on täies hoos – ilmselt on igaüks selle teemaga mingil määral seotud. See on ühelt poolt põnev ja ärev periood, kus mõeldakse tulevikule ning tehakse plaane, samas aga ka pingeline ja parajalt stressirohke aeg. Head eksamitulemused on küll õpilaste endi teha, kuna nemad peavad materjali endale selgeks tegema, kuid õpetajal võiks siin olla oma roll, aitamaks õpilasel õppida ja tähtsaks katsumuseks valmistuda.

Õppimisel ja õppimisel on teadagi suur erinevus. Kuiv tuupimine ei pruugi anda nii häid tulemusi kui sügav ja mõtestatud õppimine. Samamoodi on erinevad ka konspektid, mille järgi infot ammutada. Konspekt, kus faktid ja ideed on paberile paisatud korrapäratult ja suvaliselt, ei aita ajus seoseid tekitada ega ka uusi teadmisi iseseisvalt luua. Küll aga aitab seda läbimõeldud ja eesmärgipärane konspekt.

Materjali saab üles märkida ja korrata mitmel erineval moel. Tänases Ideekalendri postituses toobki Mauruse turunduse projektijuht Britta Roosileht välja mõned põhilised märkmete tegemise viisid. Loodame, et meie lugejad räägivad neist ka oma õpilastele ning muudavad sellega eksamiteks valmistumise vaheldusrikkamaks ning efektiivsemaks.

Head lugemist!

Korralik konspekt on hea eksamisoorituse alus

Tekst: Britta Roosileht, kirjastus Mauruse turunduse projektijuht

Konspekteerimine on koolis üks peamisi tegevusi, millega salvestada õpetaja antud infot. Vihikud on kooliaasta lõpuks märkmeid ääreni täis ning loodetavasti on neist olnud piisavalt palju kasu, et teha edukalt ära ka kontrolltööd, testid ja eksamid. Just eksamiteks valmistumine on tähtis, kuna tulemustest võib sõltuda õpilase tulevik. Head eksamitulemused annavad eelise gümnaasiumisse või ülikooli astumisel.

Eksamiteks õppimisel tuleb üle korrata kogu koolis õpitu. Materjalid aga võivad olla pikad, lohisevad ning nende kuiv päheõppimine ei ole kindlasti kerge, rääkimata sellest, et teksti, mis on lihtsalt pähe tuubitud, suudab aju taasesitada vaid väga lühikese aja jooksul. Eksamiteks valmistudes aga peab olema kindel, et mälu õpilast alt ei vea ning selleks tuleb konspekteerida süsteemselt.

Efektiivseid märkmete tegemise meetodeid on erinevaid, keskendun seekord neist viiele. Lisaks eksamiks või kontrolltööks valmistumisele saab neid ka ainetunnis või loengus rakendada. Võtsin teksti aluseks Oxford Learning koolituskeskuse kodulehe (www.oxfordlearning.com), kus on ära märgitud viis peamist konspekteerimise meetodit, mida kasutada koolis, ülikoolis või igapäevaelus.

Cornelli meetod

Cornelli meetodi töötas 1940ndatel välja Cornelli ülikooli professor Walter Pauk ning seda peetakse eksamiteks või testideks valmistumisel üheks efektiivseimaks õppimismeetodiks.

Paber jaotatakse kolmeks või neljaks osaks. Lehe paremale poole jääb konspekt ise, vasakule kirjutatakse võtmeküsimused, märksõnad või ideed, mis seonduvad õpitava teemaga. Viimastele leitakse vastuseid erinevatest allikatest, nagu raamatud, filmid, internet jms, vastused kirjutatakse oma sõnadega. Lehe alumisse serva tehakse materjalist väike kokkuvõte.

Cornelli konspekti abil saab õpilane end ise juba õppimise ajal testida, kattes kinni lehe paremal pool asuva konspekti ning vastates enda kirjutatud võtmeküsimustele oma sõnadega.
Lisaks sellele, et Cornelli meetodi abil saab kiiresti konspekteerida, aitab see infot ka kiiremini salvestada ning meelde jätta. See omakorda võimaldab eksamitel paremaid tulemusi saada.

Lineaarne meetod

Lineaarne märkmete tegemine on kõige lihtsam viis materjali organiseerida. See koosneb juht- ja alateemadest või märksõnadest, mida liigendatakse punktide, tärnide või numbritega. Visuaalselt näeb konspekt struktureeritum välja, seda on lihtne vaadelda ning vajaliku info leiab kiiresti üles.

See meetod on küll lihtsa ülesehitusega, kuid ei soosi lisamärkmeid ja muudatusi, kuna üldpilt võib jääda „must“ ning siis on olulist ja vähemolulist raskem eristada.

Mõttekaart, mõistekaart ja järelduskaart

Mõttekaart keskendub ühele kindlale ideele või mõttele ning aitab juhtmõttega seonduvaid ideid paremini kaardistada, visualiseerida ning struktureerida. Mõttekaardi abil on hea teha ajurünnakut, esitada probleeme ning leida neile lahendusi.

Kuigi mõttekaarti on põnev koostada ning võimalusi selleks on palju, ei saa selle abil päris kõiki materjale üles märkida. Näiteks väga infoküllases loengus ei pruugi mõttekaardi koostamiseks aega jääda. Samas saab selle meetodiga ideaalselt loengumaterjali korrata ja eksamiteks valmistuda, kuna märksõnade abil on väga hea ise seoseid ja teadmisi luua.

Mõistekaart sarnaneb mõttekaardiga, kuid detailide seosed võivad paikneda ka risti-rästi ning siduda mitut peamist mõtet või märksõna. Mõistekaardi struktuur on vabam, märksõnade ja detailide vahel luuakse uusi seoseid.

Järelduskaart aitab illustreerida erinevaid seoseid tegeliku või kujuteldava sündmuse, probleemi, trendi või arengu vahel. Järelduskaardi abil saab suunata õpilasi mõtlema tulevikule ja muudatustele. Järelduskaardi loomisel on oluline loomingulisus, tõlgendamine ning alternatiivide analüüs, mis tekivad otsuste tegemise protsessis.

Tabelid

Tabelit on tunnis või loengus hea kasutada, kui on ette teada, mis teemal õpetaja või lektor rääkima hakkab. Tabeli abil konspekteerides on eksamiks kasulik valmistuda, kuna mahukast materjalist saab välja võtta tähtsama info ning see teemade kaupa tabelisse kanda. Nii on konspekt hästi organiseeritud ning vajalikku infot lihtne leida. Ka on tabeli abil hea oma teadmisi testida, meenutades tabelis oleva märksõna või fakti kaudu põhimaterjalis olevat infot.

Lausemeetod

Seda meetodit on hea kasutada sellises tunnis või loengus, kus juhendaja esitab lühikese ajaga palju infot ning seda on keeruline kiiresti struktureerida. Sellisel juhul kirjutatakse oluline info konspekti nii, et iga uus mõte, fakt või idee algab uuelt realt, eriti hea, kui nummerdatult. Nii on mugav mahukat materjali hiljem üle vaadata, muuta või täiendada. Oluline on konspekt kohe pärast loengut üle vaadata ja struktureerida, et tekiks ülevaade, mida on hiljem kordamiseks hea kasutada.

Konspekteerida saab paljudel eri viisidel ning edukaks õppimiseks peaks leidma igaüks omale sobiva meetodi. Põhieesmärk on materjal meelde jätta, tekitada seoseid ning äratada huvi teema vastu. Nii jääb õpitu ka pikemaks ajaks meelde ning eksamitulemuste pärast muretsema ei pea.

Head sõbrad!

Aprill on üks mõnusamaid kevadkuid, kus üksikuid lumelaike võib vaid veel pimedamates metsaalustes märgata. Muru hakkab vaikselt rohetama ning esimesed lumikellukesed valendavad õuel täies hiilguses. Aprilliilm võib küll üllatada kohatise lumesajuga, kuid püsivad plusskraadid ei lase sellel kaua kesta.

Kevadele mõeldes tuleb igaühel kindlasti pähe sadu märksõnu ja kujutluspilte, mis ühel hetkel meenuvad ja järgmisel on juba ununenud. Kui aga moodustaks kevadest ühe korraliku mõttekaardi, saaks sellest tore ja loominguline ideedepuu, mis võiks väärida isegi säilitamist.

Ideekalender võtabki aprillis vaatluse alla mõttekaardid ja konspektid. Uurime, mida need endast kujutavad, millised on plussid, miinused ja erinevused, milliseid väljakujunenud süsteeme keegi oma (õppe)töös või loomeprotsessis kasutab ning kuidas koostada mõttekaarte ja konspekteerida nii, et see oleks võimalikult produktiivne ning kasulik ka kaugemas tulevikus.
Selle nädala postituses kirjutab Mauruse turunduse projektijuht Britta Roosileht lähemalt mõttekaartide olemusest ning toob välja mõned abivahendid nutiseadmetele ja arvutile. Ikka selleks, et head ideed ei läheks kaotsi ning aju saaks regulaarselt trenni teha.

Artikli lõpus jagame YouTube’i videot, kus Briti psühholoog Tony Buzan selgitab mõttekaartide koostamise põhimõtet.

Head lugemist!

Mõttekaart aitab luua teadmisi ning iseennast

Tekst: Britta Roosileht, Kirjastus Mauruse turunduse projektijuht

Kaasaegses infoühiskonnas on klassikaliste õpiteooriate rakendamine teinekord keeruline nii õpetajale kui ka õpilasele. Õpilane, kes peab koolis küllaltki palju erinevat infot ammutama, ei oska võib-olla hästi oma peas kogu õpetaja antud materjali struktureerida nii, et sellest tulevikus võimalikult palju kasu oleks (õpitut koolis taasesitada või rakendada päriselus). Samal ajal võib õpetajal mõnikord olla keeruline hinnata õpilase arengut, sest kõik õpilased on erinevad ning kõikidele ei pruugi üks ja sama õpimeetod sobida.

Konstruktivistlik õpikäsitlus on midagi sellist, mis aitab õpilasel ise aktiivselt õpiprotsessis osaleda. See pole pelgalt ettekirjutatu selgekstegemine, vaid pigem konkreetse teema vastu huvi leidmine ning iseseisvalt lisainfo juurde uurimine ja/või mõtlemine. Peamiselt ongi konstruktivistliku õpiteooria idee uute teadmiste aktiivne loomine, iseseisev mõtlemine ning mõtete seostamine varasemate kogemuste ja isikliku maailmapildiga.

Üks konstruktivistliku õpikäsitluse suundi on mõttekaartide koostamine. Mõtte- või ideekaart (ingl k mind map) on visuaalne ajurünnak, mis keskendub ühele kesksele ideele või sõnale ning aitab luua uusi mõtteid, ideid ning selle abil struktureeritumalt õppida. See on mõtlemise tööriist, mis aitab arendada just kognitiivseid oskusi, nagu õppimine, mälu, loovus ja analüüsivõime.

Mõttekaartide ajalugu ulatub kaugele 3. sajandisse, mil Kreeka filosoof Porphyrios Tüürosest visualiseeris Aristotelese kontseptsiooni. Tänapäevase mõttekaardi mõiste võttis kasutusele Briti psühholoog ja telekuulsus Tony Buzan 1974. aastal BBC telesaates „Use your head“. Mõttekaardi hargnev kujutis jäljendab inimese aju ülesehitust ning jälgib ühte peamist ideed. Peaidee harudeks on detailid, mis tekivad mõtlemise või meenutamise tagajärjel. Detailide vahel tekivad seosed ning see kõik aitab vabastada aju blokeeringud ning segavad faktorid, mis teinekord produktiivset õppimist pärsivad. Mõttekaart aitab kiiremini ja efektiivsemalt õppida, kuna see võimaldab oma meeled avada ning sorteerida teadaolevast välja olulisim info. Erinevad värvid, pildid ja võtmesõnad aitavad organiseerida mõtteid ning see omakorda aitab õpitut paremini meelde jätta ning ka pikaajalisse mällu talletada.

Mõtete kaardistamiseks on tänapäeval olemas palju erinevad võimalusi. Kõige lihtsam neist on käsitsi paberile kujundatud mõttekaart. Värvidega eristamiseks sobivad erinevad värvi- ja tindipliiatsid ning markerid. Piltide kujutamiseks võib kasutada ajakirjade ja ajalehtede väljalõikeid või näiteks joonistada ise sümboleid ja lihtsamaid pildikesi. Käsitsi ideede paberile kandmine aitab suurepäraselt ka loovalt mõelda. Tuleb vaid fantaasia lendu lasta ning mõtted vabastada kõigest piiravast. See on hea võimalus ka mõelda n-ö kastist väljas.

Käsitsi loodud mõttekaartidel on virtuaalsete ees mõned eelised.

• Kätega töötamine. Käsitsi mõtete kaardistamine aitab paremini füüsiliselt tunnetada ning kaasata erinevaid meeleelundeid oma töösse. See omakorda võimaldab mõtteid ja seoseid paremini mällu salvestada.
• Kordumatus. Iga käsitsi loodud mõttekaart on ainulaadne ning mida rohkem mõtteid kaardistada, seda enam tekib koostajal oma stiil – justkui kunstnikul, kellel on oma kindel käekiri ja väljendusviis. Ka eksimused mõttekaardil kujundavad sellest täiusliku terviku, kus vead on osa „teosest“.
• Meeldejääv. Mõttekaartide käsitsi koostamine tekitab sõltuvust. See toob välja peidetud ajupotentsiaali, teadmised ja kogemused. Kui erinevaid mõttekaarte hoida kaustas, saab neid sirvida ning täiendada igal ajal, kui mõni uus idee pähe tuleb.
• Kaasaskantav. Käsitsi saab mõtteid kaardistada kus iganes ja millal iganes. Võimalusi loovtööks on palju – kritseldused paberinurgal või hoopis suurele lõuendile kantud olulised ideed.
• Stiilne. Oma kätega saab luua oma isikliku stiili. See on piiramatute võimalustega tegevus, mis kaasab kogu keha ja meele. Absoluutselt iga mõttekaart on isikliku ja omapärase stiiliga.

(Allikas: http://www.mindmapinspiration.com/advantages-of-hand-drawn-mindmapping/)

Nende jaoks, kes käsitsi mõtteid kaardistada ei soovi, on aktiivseks ajurünnakuks hulgaliselt võimalusi ka internetis. Loodud on erinevaid rakendusi, mida saab alla laadida nii nutitelefoni, tahvelarvutisse kui ka tavalisse arvutisse.

Siin on mõned rakendused, mida saab arvutisse või nutiseadmesse laadida.

Nutiseadmetele

Mindly – saadaval nii Androidi kui ka iOSi kasutajatele.

Nii nagu maailm, arenevad ka meie mõtted kiiresti. Üks mõte viib teiseni ning peagi on peas terve mõtete universum. Mindly aitab organiseerida oma sisemist universumit. Just nagu planeedid tiirlevad ümber Päikese ja kuud ümber planeetide, leiab ka selles rakenduses iga kontseptsioon endale koha loomulikus hierarhias.

SimpleMind – saadaval Androidi kasutajatele.

See on üks populaarsemaid Androidi rakendusi, mis aitab mõtteid ja ideid organiseerida. Rakendusel on suur valik erinevaid tööriistu, et luua omanäoline ja isikupärane mõttekaart.

MindNode 5 – saadaval iOSi kasutajatele.

MindNode 5 aitab kaardistada mõtteid ja kirja panna uuenduslikke ideid paljudel eri viisidel. Kasutada saab nii lihtteksti kui ka pilte, linke ja ülesandeid. Rakendusel on olemas ka n-ö kiire sisestamise funktsioon, mille abil saab spontaansed mõtteid kohe üles märkida.

Arvutile

XMind – Saadaval Windowsi ja macOSi kasutajatele.

XMind on üks professionaalsemaid töölauarakendusi mõtete kaardistamiseks. Sellel on saadaval tasuta baasversioon, aga ka tasulised põhjalikumad versioonid, millega saab näiteks ka esitlusi teha või faile erinevate seadmete vahel jagada.

Rakenduse saab alla laadida siit: https://www.xmind.net/?fbclid=IwAR0zHIplWV2Najhwz1LGtzz0D4GAV-2vF3lImlWpTz4bx9g1jpj9jKnRn-8

MindMaple – Saadaval Windowsi ja macOSi kasutajatele.

MindMaple on töölauarakendus, mida saab alla laadida arvutisse ning kasutada ka ilma internetiühenduseta. Selles on palju erinevaid sisseehitatud disaine ja teemamalle, et saaksid kujundada just sellise mõttekaardi, nagu soovid. Sobib ideaalselt suurte projektide jaoks.

Rakenduse saab alla laadida siit: www.mindmaple.com

MindMeister – internetipõhine.

See on pilvepõhine rakendus, millel on küll kuutasu, kuid see-eest palju võimalusi ajurünnakute tegemiseks. Rakenduse abil saab kaasmõtlejatega reaalajas suhelda, teha ühistes failides muudatusi jms. Kuna mõttekaardid salvestatakse pilveruumi, on need kättesaadavad igas seadmes ning selleks ei ole vaja isegi internetiühendust.

Rakenduse kasutajaks saab registreerida siin: https://www.mindmeister.com/