Maurus meedias. Toomas Hiio mõtteid ajaloo õpetamisest gümnaasiumis

Seoses gümnaasiumi lähiajaloo õpiku II osa ilmumisega, mõtiskles õpiku autor Toomas Hiio 21. septembri Õpetajate Lehes ajaloo õpetamise teemadel. Avaldame siin artikli täies mahus. 


Mõni ääremärkus ajaloo õpetamisest gümnaasiumis

Teksti autor: Toomas Hiio, ilmunud Õpetajate Lehes, 21. septembril 2018

Pean alustama sellest, et ma ei ole kunagi õpetaja olnud, sest 1991. aastal lõpetasin õigusajaloo eriprogrammi järgi, mis võimaldas viilida õpetajakoolitusest koos kooli- ja pioneerilaagripraktikaga. Mõni aasta tagasi tehti mulle ettepanek koostada gümnaasiumi ajalooõpiku käsikiri. Muidugi mitte üksi, ikka koos kogenud ajalooõpetajaga. Nüüd siis, endiselt võhikuna ajaloo õpetamise praktika vallas, kirjutangi seda artiklit.

Ajalugu nagu iga teadus peab aitama inimesel ja ühiskonnal leida paljude valikute seast need õiged ja langetada pädeva otsuse. Ajaloo tähtsus koolis on kahanenud, sest ajalooeksam ei ole enam eeldus, mis aitab end vinnata haridusredeli järgmisele pulgale. Sellest on kahju. Ilma ajaloota ei saa hakkama isegi Euroopa Liit, mis kanoniseerib oma asutajaid ja tähistab ümmargusi tähtpäevi. Kuid ka ajaloo ületähtsustamine on toonud kaasa raskeid tagajärgi, kui ajalugu ei käsitata teaduslikul uurimistööl põhineva distsipliini, vaid ainuüksi loona, mis on riigi ja rahva identiteedi, nn mälupoliitika ja suhtekorralduse tööriist. Ajalugu osutab seaduspärasustele, mis on inimkonda saatnud, ja on sellisena vajalik, isegi kui neid vigu mõnikord korratakse. Ajalugu on mõneti teistsugune teadus kui loodus- ja täppisteadused, kus revolutsiooniline idee võib tabada uurijat isegi enne 30. eluaastat. Ajalugu põhineb lugemusel ja suure lugemuse saavutamine võtab aega. Praegune aeg ei ole lugemise aeg, sest meie tähelepanu pärast võistlevad tooted, mis on enamasti mõeldud meele lahutamiseks. Kuid aeg-ajalt võiks tõmmata hinge ja mõelda, millega me õieti oma päevi ja öid ühismeedias või teleri ees surma poole veeretame. Õpetajagi on inimene ja õpetussõna „käige minu sõnade, mitte tegude järgi“ on praegu sama raske kehtestada, kui oli mõnel libastuma kippunud kirikuõpetajal sajand ja rohkem tagasi. Pisut laiemas plaanis võib isegi õnnetu armastuse võidukäiku põhjendada vähese lugemusega – sest millest muust suur osa kirjandusest ikka kirjutab kui õnnetu armastuse juhtumeist. Samuti nagu äpardustest selles vallas säästab lugemus, aitab ajaloo tundmine vältida vigu laiemas plaanis.

Eestil ei ole ametlikku ajalugu ning ajalooõpikud kirjastatakse kirjastuste ja autorite vabas konkurentsis ja koostöös selleks seatud ja kutsutud haridusametnikega. See on hea, sest iga teadus, ka ajalooteadus, on väideldav. Väitluse faktid ja argumendid peavad vastama teadusliku uurimistöö kaasaegsetele tulemustele. Kui ajalooõpikuid kirjastaks ainult näiteks mõni Eesti Rahvuskirjastus, kehtestuks neis õpikuis peagi ainus ja õige ametlik ajalookäsitus. Kuna Eestil aga ametlik ajalugu puudub, õpetatakse meil ajalugu tänapäevani välja. Seevastu paljudes Euroopa maades, kus poliitika eri osaliste lähiajalookäsitus oli väga erinev, lõpetati veel meie sajandi alguseski ajalooõpetus näiteks Teise maailmasõjaga. Eestis seda muret pole: seaduski on sätestanud muu hulgas, et „õpilane teab, kes olid Ronald Reagan, Mihhail Gorbatšov, Boriss Jeltsin, Arnold Rüütel, Lennart Meri, Edgar Savisaar ja Mart Laar, ning iseloomustab nende tegevust.“ Ilma valehäbi ja poliithirmudeta suunavad õpikuülesanded õpilasi arutlema päevakajaliste küsimuste, aga ka teemade üle, millega maailma helgemad pead on aastakümneid või sajandeidki hädas olnud.

Peaaegu iga asi on mingil määral inertne. Ei ole teisiti ka ajalooõpetusega. Autori ja kirjastaja jaoks on lihtsam vanast õpikust kopeeritud ja kleebitud teksti siit-sealt värskendada ja uue aastanumbriga trükikotta saata kui päris uut kirjutama hakata. Ka õpetaja ei jaksa igal aastal uusi lisaõppevahendeid valmistada. Kuid muutuvas maailmas muutuvad ka teadmised, mida õpilane ajalootunnis omandada võiks. Kui Pipil ei olnud vaja õppida, mis oli Portugali pealinn, sest ta oli isaga Lissabonis käinud, siis tänapäeval on selliseid Pipisid terve klassitäis. Aga näitel on ka teine pool, sest lapsena Lissabonis käimine ei pruugi anda aimu sellest, kuidas Portugalist on saanud nüüdne Portugal. Praegu leidub palju võhiklikkust Portugali, aga ka Kreeka, Läti, Soome, Rootsi ja paljude teiste riikide mineviku ja tänapäeva osas. Kuna teadmisi pole piisavalt, tulevad kergelt üldistused alates lõunaeurooplaste võlgu elamise hurjutamisest ning lõpetades Soome ja Rootsi tõrksusega NATOga liitumisel. Aga õppekava pole kummist ja seetõttu ei ole ka naaberriikide ajaloost tunnis palju juttu. Endiselt on suur rõhk NSV Liidu ja USA ning rahvusvaheliste suhete ajalool. See on 30 aasta taguse kahepooluselise maailmakorralduse pärand, kui ida- ja läänebloki vastasseisus pidi selguma sotsialistliku ühiskonnakorralduse vääramatu paremus. Selle sajandi alguses haagiti sellega totalitarismi ja diktatuuride massiivne käsitlus, mis aitab näidata, kuidas asjad võisid veel hiljuti minna väga halvasti. Kuid halvasti läheb mõnel pool jätkuvalt, pisut meie kokkutõmbuva õhtumaa vaatealast kaugemal, ning enam ei põhjusta seda ainult kas natsism või kommunism. Ometigi kas siis inertsist või mugavusest seda ikka ja jälle kiputakse väitma.

Ajalootund valmistab õpilasi ette maailma jaoks, milles neil tuleb lähema veerandsajandi jooksul elada. Hiina, India, USA, Indoneesia, Brasilia, Pakistan, Nigeeria, Bangladesh, Venemaa, Mehhiko, Jaapan, Etioopia, Filipiinid, Egiptus, Vietnam, Kongo, Saksamaa, Iraan, Türgi ja Tai – need on praegu maailma 20 kõige suurema rahvaarvuga riiki. Rahvarohkus ei ole lihtsalt suur hulk inimesi, vaid see on ka majanduse ja rahvusvahelise mõju potentsiaal, mis sageli ka realiseeritakse. Kui palju on selles loetelus riike, mille lähema ja kaugema mineviku kohta gümnaasiumiõpilane ajalootunnis kuuleb? Sedasama võib küsida ka Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide kohta.

Ilmus ajaloo õpik 5. klassile!

Mauruse sellekevadiste töövõitude nimekiri täienes järjekordse väga hea õppematerjaliga! Trükivärskena on toimetuses 5. klassi ajaloo õpik PÄÄSUKESE LEND LÄBI AJALOO (autorid Karolina Antons ja Terje Hallik).

Kogenud õpetajatena nägid Karolina Antons ja Terje Hallik, et puudu on ajaloo algõpetuses head 5. klassi õppematerjalid: „Tegevõpetajatena oleme veendunud, et kindlasti on 5. klassi ajalooõpetuse üheks eesmärgiks huvi äratamine ajaloo vastu, kuid mitte nn tuleviku arvelt. 5. klassi õpilaste loomulik õpihuvi on meie kogemuse põhjal juba piisavalt suur, et neile võib rahulikult rääkida oma maa ja rahva ajaloost kartmata, et lapsed igavust tunnevad.“.

Õpik on oma kujunduselt lihtne, pigem lugemiku moodi, kus on üks terviktekst ning teemad on sellest formaadist lähtuvalt esitatud vajaliku põhjalikkuse astmega. Õpiku juurde kuulub töövihik, mille abil õpib laps täitma kontuurkaarti, töötama erinevate ajalooallikatega, arutlema minevikusündmuste üle jne. 

Värske õpiku näidiseksemplarid on koolidesse jõudmas ja nüüd jääb oodata veel augustis ilmuvat töövihikut.  

 

Ilusat alanud jaanikuud!

Teie Maurus